Laupäev, 31. juuli 2010

Metsik Põhi

Olen nüüd siis elusast peast jõudnud majakesse metsa ääres :)

Pean vaatama, kas ma Issakese arvutisse ka pilte tõmmata saan, siis panen blokki siin leiduvatest imeasjadest ka pilta.

Meie päralt Väikese Tüdrukuga on terve teine korrus. Minu tuba on 'raamatutuba', mille kolmes seinas on suured raamatukapid - väga sobilik, ma leian :)

Väike Tüdruk sai minu õe toa omale - seal on õe joonistatud pilte ja nipsasjakesed: lehvikud, karbikesed, suled, helmed...

Ilm on mõnus ja meel rahulik.

Ma mäletan lapsepõlvest, kuidas sõitsin rongiga Tallinnast Viljandisse (ja vastupidi)... Rongis olid lakitud puust istmed ja peale tagumiku hakkas peatselt valutama kogu keha. Nüüd istusin kolm tundi bussis samas asendis - suur kilekott harkis jalgade vahel põrandal - ja oleks südamerahuga kaks korda sama kaua istunud. Hämmastav, kui tubli istuja minust vahepeal saanud on :P Mind võiks rahuga 'istuma panna', ükskõik kui pikaks ajaks, ma ei nuriseks :D

Väikesel Tüdrukul küll läks lõpuks olemine veidi õõnsaks, kuid kotitaskusse topitud kilekotid jäid kasutamata, nii et temalgi kulges see reis eduliselt.

Siin on nii paksuke ja pai kiisu, ma ei jõua teda ära paitada.
Ja üldse ei mäugu - meie Tiiger aina nõuab ja nõuab, lakkamatult, teadmata mida. Asi on põhimõttes. Asi on meeleseisundis :)

Noh, meie meel esialgu seisab kindlalt!

(Kuis on me vaimuelu seis?
Ei seisa nigu!
Kas tõstab pead ta ükskord meis kui väike tigu?
Kas tõuseb ta kui päikene, kui lõpeb öö
ja olles suur või väikene - teeb oma töö?

Luuletus, mida ma nii ammusest ajast tsiteerin, et ununud on autor ja ka see, kas ta nüüd päriselt oli niimoodi või kudagi teistmoodi.)

Neljapäev, 29. juuli 2010

Aga sa ära mõtle selle peale!...

Homme siis reisutame Väikese Tüdrukuga maale Issakese juurde...

Panen kotte niimoodi kokku, et kui voodist väljas käin, siis jälle viskan paar asja :D
Eks hambaharjad ja kammid lähevad viimasena.

Üldiselt vedelen voodis ja loen. Seekord juba vist küll kümnendat korda Evelyn Waugh' "Tagasi Bridesheadi". Ma sellest raamatust vist oma blogis ei kirjuta, mida sa ikka kirjutad, kui tead teksti peaagu peast juba, pluss mitu korda vaadatud seriaali-mälestused.

Kuid lugeda on ikka mõnus ja hoiab mõtted sõidust eemal. Või ega mõtteid polegi, mida sa siin ikka mõtled, aga paratamatult tekib mingi tülpimus, kui väljud enda kodust veidi enne ühte ja kohale jõuad 6,5 tundi hiljem. Milline hullumeelne aja raiskamine. Sest kui aus olla, tuleb "puhkusele" liita ka enne ja pärast puhkust voodis lorutatud päevad.

Kuid Väike Tüdruk on igal juhul seda käiku väärt - ma üritan ennast siis ajusurma seisundis hoida.

Meenutasin viimaseid psühhiaatri-juures käike, ja kuidas ikkagi jutt kiskus alati selle peale, et kui midagi ei meeldi, tuleb püüda see ära teha, keskendudes tehtavale, mitte oma enesetundele...

Ma tean, et see on võimalik, ma olen ju nii teinud.
Kuid kogu aeg oli mul tunne, et ma olen selle, mis teeb minust minu, pakkinud karpi ja ladustanud kõrgele kapiriiulile, muu nodi alla ära, et oma isiksust jälle kasutada siis, kui elu võimaldab. Kuid - mida kauem ma 'ilma endata' edasi tegutsesin, seda suuremaks kasvas hirm, et ma ei oskagi ennast enam omaks võtta, kui tuleb puhkus või hingetõmbeaeg. Nagu karpi pakitud 'minal' oleks mingi säilivustähtaeg, mis on kahjus teadmata, nii et kui ma siblimisest vabanen ja tahan oma vana mina üles leida ja omaks võtta, pole sellest midagi muud järel kui kopitanud, tolmuks pudenev sodi, mis midagi ei meenuta ja ma jäängi elu lõpuni tühjaks, õõnsaks....

Kas tõesti on raske aru saada, et inimene kaotab niimoodi - oma tundmusi eirates - iseenda, ja et selline elu on absoluutselt mõttetu, vähemalt inimese enda silmis, tema mättakese otsast vaadatuna. Et sa lihtsalt ei mõtle, ja järgid eeskirju. Kus see elu ja elusus sellise elu juures on üldse? Muidugi tahavad arstid ullikesi integreerida ja toimivaks teha, kuid tuleks tunnistada, et see kõik on ainult ühiskonna, mitte inimese enda heaks. Et inimesele laotakse selga süükoorem - ta peab kohanema, sest teised arvestavad sellega. Ja psühhiaatril pole imelik öelda inimesele, et see pole tähtis, kuidas ta ennast tunneb, sest ta tunneb ennast valesti. Kui ta ennast õigesti tunda ei oska, siis ärgu tundku midagi ja tehku oma asjad ära.

Mina olen selleks valmis ainult Väikese Tüdruga seoses... nagu see homne Vanaisa juurde sõit.
Loodetavasti on see veel mitu aastat nii, kuid üldiselt käib mu huviteesklemistahe kolinal alla ja mul pole selle vastu mitte midagi.

Teisipäev, 27. juuli 2010

Ennevanasti

Kui ma olin veel noor abielunaine ja läksin teise linna (hmm, täitsa lõpp! - ma kirjutasin alguses 'valesse linna'!) oma vanemaid külastama, siis koristasin kodu enne lahkumist viimse nukataguseni ära, pesin ja triikisin pesu, et maha jääks kõik puhas ja kena, ning valmistasin pottide- ja püttidetäisi süüa, mida Mees endale soojendada või külmalt võtta sai.

Nüüd aga mõtlen hoopis nii, et kui ma millalgi tagasi tulen, on niikuinii kõik tolmune ja mis ma enne äraminekutki rabelen. Üldiselt olen ma agar tolmutõrjuja, sest võimatu on joogat teha, kui põrand on tolmune. Seega pesen oma tuba ja koridori 4 korda nädalas, teisi ruume 2 korda nädalas.

Nüüd on reedel minek ja ma kavatsen homme küll pesu pesta, aga muu las kulgeb ise.
Reisiärevus hoiab mind voodis (õieti - kui püsin voodis, pole ärevust ega rahutust; ma lähen omaenda ringisiblimisest ja asjade korraldamisest närvi) ja joogat ma niikuinii ei tee, ka maal ei tee, sest vajalikku rahu selleks pooleteiseks tunniks ei saa loota. Kui tulen tagasi, siis kindlasti puhkan voodis päeva või paar ja siis mõtlen jälle korralikuks hakkamise peale...

Minna lasta on ikka mõnusam kui tublikut panna :P
Kuigi seda saab kahtemoodi - kas mõeldes, et oled ennast juba tõestanud ja rohkem pole rabeleda vaja, või mõeldes, et rabad või ei raba, vahet ikka pole...

Esmaspäev, 26. juuli 2010

Oi-oi-oi-oi-oinalugu

Olen alati hilise küpsemisega olnud...

Umbes kolmveerand aastat tagasi tuli mul all paremal välja esimene tarkusehammas, mis küll juba 15. eluaastast saadik aeg ajalt iget paiste ajas ja pakitsust tekitas. Seegi kord pakitses ige nagu 16 varasemat aastat, kuid miski tuju ajel sügasin ma iget hambatikuga. Ja plopsti - oli hambakikuke väljas.

Paraku selle uhke sündmusega - no nii hilja ikkagi see tarkuse-hammas lõpuks tuli ja ehk siis sortsuke tarkustki!?- asi ei lõppenud.

Kuna ruumi mu pisikeses alalõualuus selle lisatarkuse jaoks tegelikult polnud, lükkas uus hammas suu poole viltu senise kõige tagumise hamba all paremal. Ja kuna alumine seitsmes hammas lükkus viltu, ei saanud ta enam korralikult hambuda ülemise seitsmenda hambaga, mistõttu ülemine seitmes hammas väändus vahvasti põse poole viltu. No hurraa! Viis päeva valutasin hambaid ja lõualuid.
Siis jäi nagu vaiksemaks, hambad olid ilusti-kenasti viltu - õnneks nii kaugele kurku keegi ei näe.

Paraku see saadana tarkusehammas tahab muudkui aga edasi, valguse poole tungida. No pole, pole ruumi, noh! Ruumi pole, aga valus on. On alles oinalugu!

Ruumi saab teha, tegelikult. Nimelt mul on veel kaks piimakat suus - üks all paremal, teine all vasakul. Mõtlesin, et kui see vana titehammas ära tõmmata, siis nihkuvad need olgu-jäävad-meile-hambad viisakamasse ritta ja ei ürita üksteist paremale-vasakule tõugata.

Võtsin julguse kokku ja helistasin hambakirurgile (selle numbri andis hambaarst siis, kui talle häda kurtmas käisin, nii umbes 8 kuud tagasi). Aga number pole enam kasutusel või asub väljaspool teeninduspiirkonda. Mõhh ma nüüd tegema pean-äää?

Mida iganes, see jääb selgelt augusti teise poolde :(

"Dharmasutras. The Law Codes Of Ancient India"

Raamat, mida ma pikka aega lugesin.
Jälle rõõm, et enne vanaisa juurde suvitama minemist läbi sai.

Sissejuhatus;
Apastamba dharmasuutra. I raamat ;
Apastamba darmasuutra. II raamat ;
Gautama dharmasuutra ;
Baudhayana dharmasuutra. Esimene raamat;
Baudhayana dharmasuutra. Teine raamat;
Baudhayana dharmasuutra. Kolmas raamat;
Baudhayana dharmasuutra. Neljas raamat. ;
Vasistha dharmasuutra

Kokkuvõtteks meenutan, et tegelikult neid käske nii üks-üheselt järgida ei pruugitud, kuid nii peeti õigeks talitada. Näiteks kas on üldse võimalik endalt kätega munandid ja till küljest rebida ja siis need pihus veel külaserva poole vantsida, kokkukukkumiseni? - see oli karistus vanema ja väärikama mehe naisega magamise eest.

Tohutult suur tähtsus on sellel, et esivanemate heaks ikka ohverdusrituaale läbi viidaks. Jube paljud igapäevased käsud-keelud olid ka seotud sellega, et ikka tuleks igasse perre braahmanipoisse, kes siis uue põlvkonna ohverdused enda peale võtaks - et ei juhtuks nii, et peres polegi poega ja esivanemad jäävad kuiva suuga vahtima.

Tüütavalt palju oli juttu ka sellest kuidas ja kuhu tuleb/ei tohi pissida ja kakida.

Huvitav oli see, kui palju tähelepanu pöörati heale välimusele. Ikka et kui hambad säravad ja küüned läigivad, kõik ihuliikmed on kaunid ja pole ühtegi puuet, siis oled juba ainult oma välimuse tõttu väärikas ja võid näiteks kohtus tunnistajana esineda. Tjah... päris huvitav. Eks me kõik ju armastame ilu, aga et nii väga...

Ja miks need koerad seal nii räpased elukad on, sellest ka ei saanud aru...
Kui ikka koer su sööki kasvõi nägi, tuli söömine pooleli jätta ja toit rituaaliga ära puhastada.

Vasistha dharmasuutra

* Mees, kes tunneb teadmisi, peaks sööma, kehajääke väljutama ja seksuaalseid asju ajama teiste eest varjatult. Samamoodi peaks teistele teadmata jääma ka tema mõtted, varanduslik seis ja vanus.
Hmh, milleks? Et varjata kui rumal, vaene ja vana inimene on? Tobe ju?!

Käitumisreeglid:
Ta ei tohiks oma sõrmeliigeseid või küüsi naksutada, sõrmede või küüntega oma toidukausile trummeldada, juua vett kausina kokku pandud kätest, jalgade või kätega vees pladistada ega puu otsast puuvilju toigaste või teiste puuviljadega alla loopida.
Ta ei tohiks oma käte jalgade, silmade, kõne või kehaga midagi teha pelgalt tuju ajel või hajameelselt - nii arvavad kultuursed inimesed.
:)

* Üksik silp OM on kõrgeim veeda; hingamise kontrollimine on ülevaim kasinus. Kerjatud toidu söömine on parem kui näljapaast ja kaastunne on palju olulisem kui kinkide jagamine.

No, aga paistab, et on olukordi, kus liha lausa peab sööma:
* Kui askeet on kutsutud osalema esivanematele või jumalatele pühendatud ohvritalitusest ja ta keeldub liha söömast, läheb ta põrgusse niisama paljudeks aastateks, kui palju oli ohvrilooma kehal karvu.

* Kui keegi astub seksuaalvahekorda pärast esivanematele ohvri toomist või ohvritoidu maitsmist, peavad tema esivanemad terve järgneva kuu sööma tema seemet.
Khmm.

* Poeg ei tohiks selga keerata isale, kui viimasest on saanud väljaheidetu, samas emast ei saa oma poja jaoks kunagi väljaheidetut.

* Inimene tekib ema verest ja isa seemnest. Seega on vanematel õigus anda oma poeg ära teise perre, müüa ta maha või ta hüljata.
:/ võeh.

* Üks positiivne omadus, mis teeb inimese kõlbulikuks tunnistajaks kohtuasjas, on tema hea välimus :D

* Kuningas peaks ülal pidama impotente ja hulle, sest nende varandus jääb lõpuks temale.

* Öeldes väljaheidetule: "Sa oled väljatõugatu!" või vargale: "Sa oled varas!" muutub ütleja sama patuseks kui nemad; kui see on vale, saab temast kaks korda nii patune.
Mõhõh, sellest loogikast ma saan isegi aru. Pole vaja kurja 'korrutada', seda veel välja öeldes. Lihtsam öelda kui teha, muidugi...

* Kui mehe abikaasa joob alkoholset jooki, saab pool mehe kehast patust määritud.
- sest naine on pool mehest.

* Arvatakse, et igakuine menstruatsioon puhastab naise kõigist pattudest. Nii et kui naine ka truudust murrab või mingi muu jama teeb, siis ta peaks küll patukahetuse läbi tegema - näiteks paljal põrandal magama - kuid pärast menstruatsiooni ja selle lõppu tähistavat kümblust on ta oma pattudest vaba.

* Kuld on tule esmasündinu; maa on Višnu tütar ja lehmad on Päikese lapsed.

* Kui mees jääb vanaks, näitavad ka tema juuksed ja hambad kulumise märke. Iha elu ja rikkuse järele aga ei vaibu ka siis, kui mees jääb vanaks.
Ihaldamine! Rumalatel on raske sellest loobuda. Vanusega see ei vähene. See on elukestev haigus. Mees, kes ihalemisest lahti saab, leiab õnne.

:)
Ja nii lõpebki Vasistha dharmasuutra.

Pühapäev, 25. juuli 2010

Õhtujutud: CHARLOTTE BRONTE "Jane Eyre"

Kaua loetud, kaunikene :)

Väikesele Tüdrukule väga meeldis, lõpupoole ta ikka lunis, et ma üle 6 lehekülje loeks ja kuna ma väga tahtsin seda raamatut enne Issakese juurde maale minemist läbi saada, siis olin nõus.

Loomulikult meeldis Väikesele Tüdrukule kõige rohkem romantiline liin ja kui Jane Rochesteri juurest minema kablutas, kui teada sai, et sellel on hull abikaasa - ja mis veel hullem - elus ka veel, siis ei jõudnud Väike Tüdruk ära oodata, millal ta selle Rochesteriga ikka kokku saab jälle (seda ma ütlesin talle ette, et nad kohtuvad taas).

19. sajandi esimese poole armunute dialoogid olid küllaltki veidrad, nii et ma ei suutnud tõsiselt lugeda ja Väike Tüdruk ei suutnud tõsiselt kuulata. Tegime teineteisele näomoonutusi ja leidsime, et see kõik on ikkagi küllaltki tobe, kui kõva häälega välja öelda.

Ma varasemate lugemistega polnudki tähele pannud, et Jane oli ... hm... jubedalt uhke selle üle, kuidas ta mõtleb ja inimestest ja maailmast aru saab. Selline targutav-moraliseeriv (mina näen läbi, mõistan paremini, mis teiega toimub) kõne tekitas kõhedust.
(Teenija Hanna ütleb: ärge minu peale pahane olge, et ma teid kerjuse pähe minema kihutada kavatsesin. Jane vastab: aga ma olen siiski, ja teate, mispärast - njää njää njää njää njää ;) ....)

Ja eks religioossus oli tollal igapäevaeluga nii läbi põiminud, et ma pidin 'liiga palju' jutlusi ja palveid lugema. Vaikselt loed, libiseb pilk üle, aga seda kõike välja öelda oli suht kummaline :)

Huvitav oli see, kuidas Jane vaidles teda endale misjonäri naiseks palunud St. John Riversiga. Mees ütles, et Jane pole armastuseks loodud ja peab sellega leppima ja temaga India paganaid ristiusku pöörama tulema, et ta elul mingigi mõte oleks. Jane leidis, et kui ta kodus loeb ja õpib, siis on ta elul täiesti küllaldane eesmärk. Ja kuna Jane oli nii tubli alati, siis sain ma aru, et 150 aastat tagasi ei arvanud keegi, et kui sa tööd ei tee, siis jääd lolliks; et oli täiesti aktsepteeritav veeta oma päev lugedes, õppides, jalutades. Enam nii pole. Kahju! :)

(Siiski - too eelmine juudiraamat, mis ma hommikul läbi sain: seal oli ka pere, kus mees veetis oma päevad talmudit või toorat või mõlemat õppides, ja naine pidas peret ülal, sünnitades 11 last, kellest vist 7 suri. Hurraa! Mees istub sünagoogis ja tuleb pärast rasket mõttetööd koju lapsukesi valmistama, ja on sealjuures nii palju tähtsam ja lugupeetum kui tema pidevalt rase ja tööd rabav naine. Kas on olemas hullemat elu??? Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.)

Kuid kui Jane vigase Rochesteriga abiellus, oli ta rahulik ja rõõmus ja leebe ja üldse palju 'normaalsem' :)

* Olla koos tähendab tunda end vabana nagu üksinduses ja rõõmsana nagu meeldivas seltskonnas.

ISAAC BASHEVIS SINGER "Eksinud Ameerikasse"

Jälle suurepärane raamat, ja ma hakkan nendest paganama kirjanduslikest elamustest juba väsima...

Isaac Bashevis Singer on Poolas sündinud juut, kes kirjutas jidišis. 1987. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. Olen raamatukoguriiulil silmitsenud tema "Orja", aga lugenud ma tema raamatuid polnud.

"Eksinud Ameerikasse" on autobiograafiline lugu sellest, kuidas ta Hitleri võimuletulekut peljates Poolast Ameerikasse emigreerus, nagu tollal paljud teisedki mõistlikumad või parema õnnega juudid - sest me ju teame, et Hitler tõepoolest Poolasse tungis ja sealseid juute vagunitäite kaupa surma sõidutas. Muidugi, mõned ei usu, et selline asi toimus. Tunnen minagi vähemalt ühte inimest, kes usub, et see oli kõik liialdatud värk. Et äärmisel juhul surid mõned juudid nälga, kuid mingit gaasitamist ei saanud olla...

See selleks.

Jällegi pean tunnistama, et mina mõtlen juutidest ikka kui töökast ja usklikust rahvast, ning ilmselt panen selle arvamusega veidi viltu. Isaacil on korraga mitu armukest, ta on lahutatud ja teab inimest - juuti -, kes on kolm abielu lahutanud ja ikka kablutab naistega ringi... :-0

Ja imelugu - kuigi ennastsalgav, kõige üle kummuv religioossus on masendav ja piinav, on selline tühikargamine nagu siin raamatus käib, sellest veel õudsem ja õõnsam. Inimesed otsivad inimest, lähedust, osadust, kuid seda pole või tekib see ainult hetketi, ja nende hetkede tõttu lepitakse kokku uusi kohtumisi, mis kukuvad läbi, sest hetk on möödas.

On inimesi, kes püüavad üha uuesti ja ei kaota oma usku õnne võimalikkusesse; neid, kes leiavad, et kuigi lugu läks luhta, tasub selle algse õnneootuse nimel - ja võimaluse nimel, et see õnn ükskord kestma jääb - ikka üha uuesti proovida.

Mina selline pole ja mul hakkab juba lugedes õudne.

Mul on hea meel, et Isaacist saab raamatu lõpus (vähemalt mingiks eluperioodiks) erak, pärast seda, kui ta on petnud kõikide oma pruutide lootusi. Tore on, et ta on räämas räpakoll keset oma prussakatest ja lutikatest kubisevat tuba. Ma ei mõtle seda karistusena - see tundub mulle lihtsalt hea, et inimene, kes ei kavatsegi kedagi õnnelikuks teha, on kasimata, kole ja hoiab omaette, nii et pole võimalustki, et ta kogemata kellegagi juttu hakkab ajama... kedagi elevile ajab oma erilise elutunnetusega, ja mõlemas tärganud elevuse tõttu uude suhtesse satub.

Raamat lõppeb nii, et ta avastab toidubaari unustatud ajalehte sirvides, et tema rubriik selles ajalehes on kinni pandud: ta on ka oma kirjastajat alt vedanud. Ööselt tuleb tema räämas tuppa telegrammitooja, kes toob tema lapse emalt (last pole ta kunagi näinud, teda ei huvita ka) telegrammi, et saatku kohe Ateenasse raha. Isaacil on natuke üle 1 dollari.

Jube depressiivne raamat. Kuid huvitav... võibolla loen 'üsna kohe' uuesti.

Hai!

Milleks lugeda raamatuid, mis pakuvad lihtsalt meelelahtust, kuid ei tekita erilisi elamusi, kui on olemas raamatuid, mis tõesti lummavad ja nagu panniga pähe laksavad?

Samas, kui ma loen midagi, mis mind tõesti haarab, siis ka kaon oma mulli sisse ära; ma ei taha liigutada ega rääkida.

Kui inimene elab üksi, siis on see arvatavasti fantastiline, kuid kui lugeja on pereinimene, siis on see ju paha-paha. Või kuidas?

Lugemiselamuste tõttu ma arvangi, et on halb, kui naisel (kellel on pere) on töö, mida ta suure kirega teeb. Ma tean, kui akontaktseks ja huvituks ma muutun oma armsate kaaslaste väikese lobisemise ja lõunasöögi valmistamise suhtes, kui mõni raamatumaailm mind enda lummusesse võtab. Mul on vaja seedida ja kui mulle seda aega ei anta, siis muutun ma hajameelseks ja rapsakaks - ei saa korralikult midagi tehtud, isegi edasi loetud mitte, kui vaba hetk tekib.

Why, oh why?

Laupäev, 24. juuli 2010

Imelikud mõtted

Mõnikord ma võtan raamatuid, mis räägivad nii umbluust, et ma ei saa poolest jutust midagi aru... kuid väga imelikul kombel mõjuvad need raamatud mulle rahustavalt. Pean lausa mõtisklema, milles asi, sest mul pole kõige õrnematki aimu, kuidas enda lollus (?) rahustavalt võib mõjuda.

Praegu on selliseks raamatuks R. Venugopalani "Kundalini varjatud müsteeriumid"
Jah, pooled asjad tunnen ära, kuid kõik need sanskriti sõnad - pole mulle varem meelde jäänud ega jää nüüdki ja pole siis vajagi :D

Aga siit üks pisike jupike:

* Esimene õpetaja selles maailmas on ema, kes õpetab armastuse ja soojuse äratundmise kontseptsiooni ning samuti esitleb last tema isale. Ükskõik, mida laps ka ei saaks kodust kaasa kuni seitsmenda eluaastani, jääb see temaga kogu ülejäänud eluks.

Mis viimasesse lausesse puutub, siis see on tavaline arusaam ida-pool. Ka Gunnar Aarma rääkis, et kuni seitsmenda eluaastani olgu laps alati ema hüüdeulatuses vms. Olen seda uskuma hakanud. Võibolla sellepärast, et see aeg on mul läbi, hahahaaa... :) Nüüd võin nö rihma lõdvaks lasta, hohhohhoooo :D (kahemõttelisust märkasite, jah?!)
Kuid Meerikamaa psühho- ja pedagoogide jaoks on JustNimelt Täna see päev, mil tuleb anda endast emana maksimum, oijah.

Aga esimene lause: ema õpetab last armastust ja soojust ära tundma.
Laps arvab, et see, mis ta oma emalt saab, on armastus ja soojus.
Kui see on midagi muud, näiteks külmus või julmus või hirm, siis soovib laps seda hiljemgi oma armusuhtes kogeda, sest kusagil on teadmine, et ta on väärt seda, kuidas ema teda väikese lapsena kohtles.
On või pole nii?
Minu meelest on.

Ja: ema esitleb last tema isale.
Minule arusaadavas maailmas see tõepoolest niimoodi käib.
Kuid ma kujutan ette, kui veider see lause võib tunduda... mõnele.

Nujah, ega muud polegi! :)

Reede, 23. juuli 2010

Tänasida killurida

Tegelikult ainsa meeldejääva killu pani Väike Tüdruk.

Võtsin ta duši alt, kuivatasin ja ümisesin: "Paks pepu, paks pepu!"
Väike Tüdruk võtab oma tudu-trussikud ja nendib: "Paneme siis pekiinid jalga!"

Et kui peenikestel on bikiinid, siis paksudel pekiinid :D

(Tegelikult on Väike Tüdruk väga peenike, nii et ma ei narrinud teda.)

* * *

Teine asi - lugesin Internetist oma hommikuse tableti kohta ja leidsin, et see suurendab verevalumite tekke võimalust. Ja mina imestan, kuidas ma selline kobajalg olen, et kogu aeg on jalad täis erinevas paranemisjärgus ja eri värvi sinikaid... Vaatsiis kuidas!

Neljapäev, 22. juuli 2010

Luuletus

LANGSTON HUGHES "Dream Deferred"

What happens to a dream deferred?

Does it dry up
Like a raisin in the sun?

Or fester like a sore--
And then run?

Does it stink like rotten meat?
Or crust and sugar over--
like a syrupy sweet?

Maybe it just sags
like a heavy load.

Or does it explode?

Läbirääkimised

* Principled negotiation is a strategy that seeks to move both parties away from polarizing and usually entrenched positions, and into the realm of interests. It asks how both parties can get their interests satisfied while keeping their relationship strong. Negotiating well means neither party need feel cheated, manipulated, or taken advantage of.
Head läbirääkimisoskused ei tähenda seda, et sa lahkud võitjana, vaid seda, et mõlemad pooled on rahul!!!

* When he was dating his wife, Mia, a painful imbroglio erupted after he asked her to watch his apartment while he was away. He returned to discover she had redecorated. Gone was his "cool" construction lantern. The card table he ate on had a new flowered tablecloth.
"In truth, it looked better," but Shapiro was incensed. The trouble, he recognized later, was that Mia had inadvertently trampled his autonomy. That turns out to be one of five "core concerns" his research identifies as critical in creating disputes and finding resolution. He defines autonomy as a person's freedom to make decisions for himself.

Kas sellest on raske aru saada? Et kui sa teed midagi kellegi elus paremaks tema soovi vastaselt, siis see pole hea-tegu. Kust tuleb 'heasoovlik lugupidamatus' teise inimese elu-asjade suhtes?

* "There's a saying among negotiators that whoever talks the most during a negotiation loses," says Bobby Covic, author of Everything's Negotiable! Being the first one to listen is crucial to building trust. Just getting the listening part of a negotiation right can satisfy many of the core concerns Shapiro cites.
Hästi tähele pandud!

* Be brief, don't go on and on.
Ehk ära heieta, ära püüa jutu massiga teist poolt surmata/matta.

Suur osa sellest artiklist oli minu jaoks kasutu, mõne osa peale ütleks lausa 'phäh! (nt soovitus turul oma läbirääkimisoskusi kasvatamas käia), kuid need mõtted olid olulised. Tahaks neid asju Ühele öelda, kui ma peaks talle üldse midagi ütlema... aga õnneks ma ei pea :D Ja teda ei huvitaks ka :D :D :D

Kolmapäev, 21. juuli 2010

LIONEL SHRIVER "Me peame rääkima Kevinist"

Uuuuups!
Sain selle raamatu nüüd läbi.

Mõelda vaid, et ma pelgasin, et tegemist võib olla katsega näidata, et pahad on tegelikult õnnetud, või et keegi on süüdi... või siis et pole. Kartsin koolitulistamisest rääkivast raamatust leida õigustusi või umbmääraseid süüdistusi ühiskonna aadressil.
Tegelikult oli see kõike muud kui sentimentaalne raamat.
Esimesed muljed siin ja siin.

Ühesõnaga - Kevin on pärast 11 inimese surnuksvibutamist noortevanglas ja iga kahe nädala tagant külastab teda tema ema Eva. Samal ajal kirjutab Eva pikki kirju Kevini isale Franklinile, püüdes mõista, mis toimus - nende perega ja Keviniga. Ta manab silme ette eredaid minevikupilte, mis võisid asjasse puutuda, kuid samal ajal tundub elavat mingis tuimas šokiseisundis, lakkamatus leinas, ning ta leiab, et see ongi kohane seisund talle kui julmuri emale.

See on raamat, mille puänti ma ära rääkida ei taha - lugege ise.

Teisalt on see raamat, mida ma nõrganärvilistele ei soovitaks, nagu Bret Easton Ellise "Ameerika psühhopaatigi". Pärast "Psühhopaadi" lugemist vaevas mind kolm päeva iiveldus ja jõuetus - kardan, et see raamat mõjub samamoodi. Eks homme ole näha. Igatahes oli see karm lugu ja hirmus tore, et see polnud kirjutatud hoiatusloona - moraliseerimine võtaks loo mõju väiksemaks. Kas pole aus tunnistada, et sageli me ei teagi, kus ja mis viltu läks..., või pole me valmis tunnistama, et üldse midagi viltu on läinud?

Raamat on hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud, tõlkijaks Triin Tael.

Üldse on sarjas "Moodne aeg" ilmunud väga palju suurepäraseid raamatuid.

Ma olen praegu liiga rabatud, et siia tsitaate lisada. Ma pole päris kindel, kas ma seda raamatut uuesti avada tihkan. Kuid võibolla lisan millalgi... Näis.

Grafoloogia

... ehk mida sinu käekiri ütleb sinu isiksuse kohta.


L, t, d jms ülemiste konksude pikkus peaks näitama ideaale.
Keskmine osa a, e, o jms, aga ka 'sabadega tähtede' keskele jääv osa peaks näitama realistlikkust - kuivõrd inimene on 'kahe jalaga maa peal'.
Ja alumiste sabade pikkus tähtedel j, g, p jms peaks näitama kirgede/tungide jõulisust.


Minu mehel on väga omapärane käekiri. Ma pole mitte kellelgi midagi sarnast näinud.


Täna notari juures vaatasin, kuidas ta püüdlikult tähti maalib ja märkasin kord jälle, et tema tähesabad on ülipikad, ehk umbes 4 korda pikemad kui tähtede keskmine osa (see, mis abijoonega vihikus väiksesse vahesse jääb). Tema tähtedel on nii ülemised kui ka alumised sabad pikad, keskmine osa on täiesti normaalne, mitte väike. Ta kirjutab küll tihedalt, st tähed on üksteise ligi ja kitsad, kuid sabad on tohutult pikaksvenitatud. Nii on tal väga suur kuid tihe käekiri, ja alati kui on vaja miski leheke täita, täidan võimaluse korral selle mina. Sest ta ei suuda oma käekirja niivõrd väiksemaks teha, et see 1 cm suurusele kirjareale ära mahuks.


Ometi on ta väga realistlik ja pigem pessimistlik kui idealistlik inimene... :)


Minul jällegi on küllaltki tasakaalus need täheosad (ülemine, keskmine ja alumine), kuid kiri ise on tavaliselt 'närviline'. See on täiesti loetav, kui ma kirjutan rahulikult, kuid lihtsalt jube, kui ma pean midagi olulist kirjutama. Ükskord lasti mul pangas üks avaldus uuesti täita, kuna see olevat olnud loetamatu :/

Grafoloogiasse eriti uskumata ma siiski usun, et mu mees on Eriline, nagu tema käekirigi :)

Ja mina üsna silmapaistmatu.


Minu kiri:


I'm so back :-)

Täna käisime notari juures ja minust sai osaühingu osanik, hahaa :)
Mingi abielu-blaa-blaa seadus 1. juulist, mis ei lase mehel üksi raha teenida, kui ta on abielus :P
Mina ei puutu küll üldse asjasse, aga mida iganes :)...
Isegi Väikese Tüdruku võtsime kaasa, niisama.

Mis oli põnev - notar LP rääkis minuga ka. Kuigi mina olin kogu kambast (2 abielupaari) kõige blondim ja ilmselt asjassepuutumatum, vaatas ta oma säravate silmadega mulle otse silma ja rääkis minu poole ka. Nii kena! Tavaliselt olen mina tähtsate asjade juures nagu varukumm bagasnikus (no kui äkki peaks vaja minema), aga seekord olin osaline :). Kusjuures polnud üldse seda tüüpi naine, kes mind inimeseks peab... Oli lopsakam daam - sellised peavad mind, blondi sulgkaallast, sulgajuliseks. Ma ei kujuta ette, miks tema minus inimest nägi... Võibolla sellepärast, et ta oli ise Inimene :D... Kuigi asjalik ja tegus, oli ta hästi ehe, ja kui tuli juttu sellest, kas Ühingule on meil võrdne õigus ja Mees ütles:
"Meil on kõik ühine, isegi laps on ühine,"
sai ta silmapilk aru, et 'isegi laps' on nalja pärast öeldud, sest abielupaaril ju võiksidki ühised lapsed olla, eelkõige. Ja ta naeris heledalt ja lustlikult, keset oma tähtsat notaritööd. Ta oli terane ja huvitav... rõõm oli näha sellist inimest :D

Muidugi ei suutnud ma enne seda 'tähtsat üritust', millesse mina tegelikult kuidagi ei puutunud, süüa. Nüüd jõin hunniku õlut ja närisin ühe suitsutatud kanakoiva, kirjutasin paar kirja ja selle teksti siin, ja nüüd vist jään magama. Jälle. Täna magasin kella kaheksani, kuigi kell kutsub kell kuus mediteerima. No homme!

Teisipäev, 20. juuli 2010

Laul

Väike Tüdruk tegi täna laulu.
Kuigi sellel pole õiget rütmi ja riime, tegi ta selle täiesti korralikult lauldavaks :-0... rokk-ooperi moodi :D
Panen selle siia luuletusena kirja.

Võideldes endas peituva deemoniga

Sa võitled deemoniga
kes mürgitas su keha
sa võitled deemoniga
kes võttis su hinge
sa võitled deemoniga
et õiglus maailmas oleks
sa võitled deemoniga
et viia ellu oma ideaal
unistus
kuid selleks pead sa vabanema ahelaist
võideldes deemoniga

Küsisin, kust sellised mõtted?
Ta ütles, et vampiiri-raamatu lugemisest ja "Rüütel d'Eoni" DVDkarpidelt pilte vaadates.

Esmaspäev, 19. juuli 2010

Issi tütar

Pesin põrandaid, kuid kuna mehel oli koridoris käimist, tõmbasin kindad käest ja ootasin, kuni ta kusagile maha istub, seni kolasin netis.
Väike Tüdruk tuli minu tuppa ja hakkas endale ümber sättima heegeldatud pleedi. Üha naeruhimulisemaks ja uljamaks minnes hakkas ta selle servadega mu nina ees lehvitama.
- "Lõpeta kohe!" ütlesin ma silmi kinni hoides.
- "Miks?"
- "Mulle ei meeldi, kui näo ees vehitakse - sa tead seda."
- "Noh, tee siis mulle ka."
- "Ei."
- "Miks?"
- "Ma juba ütlesin - mulle ei meeldi, kui näo ees vehitakse."
Tõusin ja tõmbasin kummikindad uuesti kätte.
Väike Tüdruk ütleb pilklikult: "Sinus puudub kättemaksuhimu, mis mulle inimeste juures nii väga meeldib..."

:D

Mehel on samasugused naljad...
Peab teda tundma, et olla kindel, millal ta nalja teeb ja millal mitte, sest hääletoonist seda otseselt välja ei loe... :)

Ma armastan neid mõlemaid, ja nende kiiksuga nalju :)))

Väike koletis

Ma olen kogu aeg teadnud, et mul on Väikese Tüdrukuga hullumoodi vedanud. Ta on küll lõbus ja naljahimuline, kuid tema lõbustused ei küüni paharetluseni. Ta pole mind kunagi väsitanud majapidamise reostamise ja lõhkumisega, ta pole iialgi kodust väljas jonnida kriisanud. Tõeline pailaps. Mõnikord olen lausa ära unustanud, et lapsed ei ole sellised iseenesest, või vähemalt ei pruugi sellised olla. Et mõned lapsed on nagu kassid, kes sinu valvsa pilgu all näivad tukkuvat, aga nii kui korra toast välja lähed, on nad kribinal-krabinal rüüsteretkele asunud. Ja mõned lihtsalt tambivad müta-müta käppima keelatud asju, valvad sa siis neid või mitte. Ja füüsilise sekkumise korral viskutakse põrandale kriiskama. Ja sealt vist saabki alguse see, et kurnatud lapsevanem laseb lapsel mäkerdada ja rüüstata, et ainult hetkekski rahu saaks...

Ma olen ebaõiglase kriitilisusega vaadanud, kuidas minu sõbrannade lapsed minu põrandaid ja beeži diivanit toiduga kokku määrivad. Väike Tüdruk ei teinud seda iialgi. Kuidas ta olekski saanud seda teha, kui ta veel kolmeaastasena sõi vedelaid toite minu süles istudes :D Mitte iialgi ei tulnud mulle pähe lubada tal kasvõi küpsisega laua äärest lahkuda. Kui isu enam pole, siis toit ära, käed ja suu puhtaks. Ja võibolla sellepärast, et minu jaoks oli see nii endastmõistetav, siis ei tulnud Väikesel Tüdrukul pähe protesteerida.

Asja teise poole pealt: Väikesel Tüdrukul jäi 'mina ise' periood täiesti ära. Ta lasi meelsasti enda eest hoolitseda ja laseb siiamaani. Liigagi palju. Pole head ilma halvata. Kuid sekelduste vältimise mõttes on ta superhea laps.

Praegu loen raamatut "Me peame rääkima Kevinist" ja elan tohutult ema Evale kaasa. Esiteks ta last eriti ei tahtnudki, kuid 37 aastasena tuli ära teha see otsus kogu eluks. Ja kuna tema mees Franklin last soovis, ja kuna Eva armastas oma hirmude ületamist, siis otsustas ta lapse siiski saada. Pealegi, kõik ju räägivad, et "oi jaa, mina ka ei sallinud neid lärmakaid tüütuid jõnglasi, aga kõik see muutub, kui sul kord oma beebi rinnal on." Seda lootis ka Eva, kuid seda ei juhtunud. (Minul juhtus see juba õe sünniga :D, enne õde olid tited ka nõmedad, minu arust.)

Ja beebi oleks nagu tajunud Eva sisemusse peidetud jahedust või osavõtmatust, nii et ta justkui maksis kätte, röökides kiuslikult terve päeva, kuni Franklin koju tuli. Siis oli väike Kevin nagu iga teine tita. Eva aga kahtlustas lausa autismi või miskit ala- või väärarengut. Franklin aga nägi teistsugust last ja mõistis Evat hukka, kui see nende last 'igatsugu alatustes' kahtlustas.

Millegipärast mind tohutult haarab see kujutlus, et sina näed üht ja teine inimene näeb teist, mistõttu ta peab sinu taju moonutatuks. See on üks minu 'foobia' - sattuda kellegagi olukorda, mida me tajume täiesti erinevana, mistõttu teine inimene peab mind halvaks ja mina ei tea, kumba hulluks pidada... Näiteks mu emal on minust erinevad mälestused. Minu õnneks on teiste pereliikmete mälestused sellised nagu minul, puhh! Sellegipoolest on minu ja ema mälestused piisavalt erinevad, et neid kõrvutades tundub maailm hullumajana. Ka mu õde ja vend on emaga vaielnud, kuidas asjad 'tegelikult' olid. Kuid ega siin vaielda pole midagi - inimene mäletab asju nagu ta mäletab!, ta ei saa hakata teistmoodi 'mäletama' ainult seetõttu, et keegi teine mäletab teisiti. Mina olen viimased 6 aastat raevukalt vältinud mälupiltide võrdlemist, mis emale millegipärast väga meeldib. Kui me oleme vabamalt rääkinud, siis hakkab ta süütul toonil mälestusi heietama, ise mind teraselt silmas pidades. Mina vaatan sülle, mudin sõrmi, närin huuli ja noogutan kergelt - mitte nõustuvalt, vaid selle mõttega, et 'ma kuulen'. Kuna see pole see, mida ema tahab, siis hakkab ta 'hellalt' uurima: "Kas sa ikka veel arvad, et See oli Nii?"
"Mõõõhõhh," ütlen mina vaguralt.
"Ja See lugu - kas sa nüüd tunnistad, et See oli hoopis Nii?"
"Mkmm," ütlen mina, ja tunnen, kuidas mu süda raevust kõmatama hakkab. Ja ma ei suuda uskuda, et ta on alati valmis loobuma 'tsiviliseeritud' vestlustest (smalltalk stiilis 'kuidas läheb, mis sa teinud oled vahepeal' jne...), kuna tal on nii väga vaja minu mälestusi kontrollida.
Ema jääb (teeseldud?) hämmelduses ja kurbuses pead vangutades mulle otsa vaatama: oh sa vaeseke, sa oled ikka täitsa segi, arvad, et ma tegin sulle kunagi midagi vastumeelset või halba, tegelikult olen ma alati sind armastanud ja austanud.
Jeah, whatever...
Ega pärast seda enam pikka juttu pole.
Nägu vastikusest jäik, jätan ma viisakalt hüvasti.

Mulle jääb alati selline tunne, et ka mina olen oma emale 'väike koletis'.
Raamatul on tähelepanuväärselt tõene ja oluline moto...

LAPS VAJAB TEIE ARMASTUST KÕIGE ENAM SIIS, KUI TA SEDA KÕIGE VÄHEM VÄÄRIB.
ERMA BOMBECK

... ja kuigi ma usun seda absoluutselt, ei suuda ma tõesti mõista seda, miks minu ema mind pole nõus maha kandma, kui ma nii kiuslik ja haiglaselt, haletsusväärselt õel, kibestunud, kallutatud ja pahatahtlik olen tema vastu, tema silmis. Või - tegelikult ma ei teagi, mis ta minust arvab. See näib kogu aeg muutuvat. Mõnel päeval olen ma tema silmis olnud ka tark, osav, ilus ja hea, lausa ime-inimene... Millegipärast on mul seda tema suust kuulda sama õudne kui seda, et ma olen mürgine, õel ja hullumeelne. Ma tõesti, lihtsalt ei saa aru, miks peaks keegi 'mürgise, õela ja hullumeelse' inimesega suhtlema. Ilmselt ma olen tal mingi 'emaarmastuse halastusprojekt'. Ja noh, ma ei taha seda :)

Katkendeid raamatust:

* Nii et ma süüdistasin ennast ja tema süüdistas mind. Tundsin, et mulle tehakse kambakat.
Naljakas :), aga ilmselt võib selline tunne tõesti tekkida :)...

* Telekasti ette sätituna, kana surkides, Timesi ristsõnasse lihtsaid vastuseid kirjutades painab mind tihtipeale tunne, et ootan midagi. Ma ei mõtle seda klassikalist ootust, et elu ometi algaks, nagu mingi juhmakas stardijoonel, kes pole pauku kuulnud. Ei, see on millegi konkreetse ootamine, uksele koputamise ootus, ja see tunne võib muutuda üsnagi tungivaks.
Ma ei teagi, kui kaua mina olin see juhmakas stardijoonel, kes pauku ei kuulnud, kuid kui ma 2006 esimest blogi alustasin, siis olin ma seda ikka veel :)
Aga enam mitte..., mitte enam nüüd, enam ma ei oota.

* Ehkki arvasin, et mu kahevahelolek võib haihtuda, muutusid need vastakad tunded üha teravamaks, ja seetõttu ka salajasemaks. Ma peaksin lõpuks ometi puhtsüdamlikult üles tunnistama. Ma usun, et mu kahevahelolek ei kadunud, sest ta polnud see, mis ta paistis olevat. Pole tõsi, et ma olin emaduse suhtes "kahevahel". Sina tahtsid seda last. Mina seevastu ei tahtnud. Kokku liidetuna tundus see kahevahelolek, aga ehkki me olime ülivõrdeline paar, polnud me üks ja seesama inimene.
Säh sulle siis kompromissi. Pole kompromissi, kui üks tahab ja teine ei taha. Pole!

Lugesin eile miskist artiklist, et kuigi tundub, et me valime oma sõbrad nende isiksuseomaduste põhjal, valime me tegelikult neid selle järgi, kuivõrd nad toetavad meie (soov)nägemust meist endast. Kas nad toetavad meid iseendamaks saamisel või mitte. See pidi ka elutervel moel nartsissistlik olema.
Jumala eest, ma usun seda täiesti. Ütlesin just viimane kord isale, kui ta külas käis, et ideaalne on leida partner, kelle kõrval me saame iseendamaks saada, vastandudes võimalusele, et me kompromiss kompromissi järel endast üha kaugeneme...

Kevin keeldub rinnapiimast.
* Ma poleks tohtinud seda isiklikult võtta, aga kuidas ma sain seda mitte teha? Ta ei keeldunud mitte emapiimast, ta keeldus emast. Õigupoolest jõudsin veendumusele, et meie väike rõõmurull oli mu paljastanud. Imikutel on oivaline vaist, sest vaist on enam vähem kõik, mis neil on. Olin kindel, et ta tabab mu käsivarte reetliku kangestumise, kui ma ta sülle võtan. Olin veendunud, et ta järeldab kergelt ärritunud toonist mu hääles, kui ma puristan ja kudrutan, et puristamine ja kudrutamine ei kuku mul loomulikult välja ja et tema varaküps kõrv eristab tolles lepitava loba lõputus joas kurikavalat sundsarkasmi. Lisaks, kuna ma olin lugenud - vabandust, sina olid lugenud -, kui tähtis on imikutele naeratada, et püüda reaktsioonina nende naeratust välja meelitada, siis ma muudkui naeratasin ja naeratasin; naeratasin, kuni mu nägu valutama hakkas, aga kui mu nägu tõesti valutas, olin kindel, et ta saab aru. Iga kord, kui sundisin end naeratama, teadis ta ilmselgelt, et mul pole naeratamise isu, sest ta ei naeratanud iialgi vastu. Ta polnud oma elu jooksul näinud just palju naeratusi, kuid sinu naeratust oli ta näinud ja sellest piisas taipamaks, et sellega võrreldes on ema naeratusel midagi viga. See kaardus võltsilt; see haihtus reetliku kiirusega, kui ma Kevini hällile selja pöörasin. Kas sealt oligi Kevini enda oma pärit? Too otsekui nööridest sikutatud marionetinaeratus vanglas.

* Kevin oli mind nädalate kaupa kurnanud. Sa nagunii ei usu ikka veel mu juttu tema pahurusehoogudest, ehkki raev, mis kestab kuus kuni kaheksa tundi, ei paista olevat hoog vaid pigem loomulik seisund, millest vagurad hingetõmbehetked, mille tunnistajaks sa olid, olid kentsakad kõrvalekalded. Meie pojal käisid rahuhood. Ja see võib kõlada täiesti arulagedalt, aga järjekindlus, millega Kevin kriiskas varaküpse tahtejõu toel kogu selle aja, mis me temaga kahekesi olime, ja mis siis heviraadiojaama väljalülitamise ootamatusega lakkas selsamal hetkel, kui sa koju jõudsid - no see paistis olevat kaalutletud. Vaikus endiselt mu kõrvus kumisemas, kummardusid sa oma uinuva inglikese kohale, kes sinu teadmata hakkas just oma päevastest olümposlikest ponnistustest välja magama. Ehkki ma poleks ilma pealgi soovinud sulle omaenda tukslevaid peavalusid, ei suutnud ma taluda seda õhkõrna usaldamatust, mis meie vahele hakkas kerkima, kui sinu kogemus meie pojast ei ühtinud minu omaga. Olen vahel endale lubanud tagasiulatuvat luulu, et Kevin õppis juba hällis jagama ja valitsema, esitades oma sepitsuse kohaselt nii vastandlikke temperamente, et me jäime tahes tahtmata teineteisega vastuollu.

Pühapäev, 18. juuli 2010

sis

Olen oma õe pärast kasvavalt mures.
Ta on sealt Austraaliamaalt kirjutades nii kidakeelne.
Olen talle vähemalt viis kirja kirjutanud pärast seda, kui temalt 20 päeva tagasi kirja sain. Siis ta kirjutas, et vahetas elukohta ja oli levist väljas, aga nüüd annab Issand jälle meile igapäevast Internetti...
Täna hommikul ähvardasin teda (ikka kirja teel), et hakkangi iga päev kirjutama, kuni talt mingi elumärgi saan.
Ma mõtlen, et ju tal pole kõige lõbusam seal, kui ta ei kirjuta...
Tema on selline, et kui tal pole midagi head rääkida, siis ta ei räägi üldse.
Kudagi paha on...
Oleks siis, et "omas kodus õitseks õnni" või kuda seal Kalevipojas oligi, aga siin pole ka super olnud...
Mida peab inimene tegema või kuhu minema, et sellel va õnnerisul sabast kinni saaks?
Vaat, täna olengi terve päeva tema peale mõelnud ja oma kirjakasti plõksinud :(

Tähtpäevad

Tähtpäevadesse saab suhtuda mitmeti. Nimetus justkui vihjaks, et see on tähtis päev, mida tuleks tähistada, kuid mitte kõik ei tähista täht-päevi.

Mõned vaikivad maha, et neil on parasjagu tähtpäev, teised kilkavad rõõmsasti.

Mõned neist, kes tähtpäeva maha vaikivad, ei pea seda lihtsalt sugugi oluliseks.

Teised aga püüavad endale/teistele(?) tõestada, et neist hoolitakse/ei hoolita piisavalt, et nende tähtpäeva meeles pidada. Niisiis algab pinge juba nädal varem - 'tähtpäevitaja' luurab teiste juures märke unustamisest või meelespidamisest; sünnipäevahommikul ootab natuke, kas tuuakse kohv, kook ja lilled voodisse; kas töö juures tullakse lilledega; kas õhtul kodus ootab teda kingitus ja pidulikult kaetud laud... Ja kui siis kodused on ta tõesti ära unustanud, siis purskab ta magama minnes kogu pinge välja ja meenutab seda 'unustajatele' veel kümneid aastaid.

Minu jaoks on see jube kummaline. Olen lihtne inimene :P, ja kui ma midagi tähistada tahan, siis ma hakkan juba varakult arutama, mida lauale osta ja kas kellelgi on erisoove, ja hoiatan, et ei tasu end mujal täis puukida ja hõõrun heameelest käsi, et varsti saab pidusööki. Või räägin, et tahaks kusagil väljas süüa või mida iganes. Oma tähtpäevi pean ma ise meeles ja ma ei solvuks üldse, kui mu mees selle unustaks... aga ta ei saa, sest ma ise mingil hetkel ikka ütlen, et mõelda vaid, siis-ja-siis juba XX.

Ka need, kes oma tähtpäevast varakult teada annavad, jagunevad vähemalt kaheks:
need, kes ootavad, et neid seepeale tähelepanuga üle külvataks;
ja need, kes lihtsalt annavad teada, mis nende peakestes liigub.

Vaat, nii häbelik ma ka pole, et mõtleksin vaikselt, et mul on sünnipäev, aga ma igaks juhuks kellelegi ei ütle. Ma ikka ütlen, aga ma ei arva, et teised selle peale midagigi tegema peaksid - see on nagu minu asi lihtsalt, aga ikka on ju veidi eriline tunne, kui on lapse sünnipäev või pulma-aastapäev või mehe sünnipäev või mida iganes. Ja siis ma lihtsalt ütlengi, mis minu särasilmi põhjustab :D

Kuna üks mu lähedane sugulane on just seda tüüpi, et midagi ei ütle, aga muutub päeva peale üha kõrgimaks ja solvunumaks (no tema sünnipäevi pole küll kodus ära unustatud, kuid on toodud 'valed' lilled või 'vale' kingitus), siis on mul enda sünnipäevade suhtes tekkinud mingi paranoia... Ma ütlen küll, et mul on sünnipäev, aajee! ja võtan õnnesoovid rõemsasti vastu, aga kui keegi toob lilli või kooki või õnnitleb mind pidulikult (mitte muuseas: ahsoo, no palju õnne siis!), siis hakkab mul kõhe ja mingi vastik võdin tuleb sisse.

Mul tuleb 1 kuu ja 10 päeva pärast 11. pulma-aastapäev, ja ma mõtlen juba praegu, kui tore see on, et me kumbki Mehega ei arva, et peaks selle tähistamiseks kusagile sõitma või midagi ette võtma. Mulle tuli kergendusest lausa naer peale, kui eile kuulsin, et Mees korraldab mingit üritust, ja praegu paistab, et kuupäev, mis võimalikult paljudele sobib, on 28. august - meie pulma-aastapäev... Üritus on teises linnas ja pidu jääb igal juhul ära. No worries!

Kunagi ma püüdsin selliste 'põhjendamatute' hirmude vastu võidelda ja nimelt ikkagi teha nagu kombed nõuavad, kuid mida rohkem ma ennast nö 'käest lasen' ja tavadest välja ei tee, seda mõnusam mul on.

Laupäev, 17. juuli 2010

Meie Tiiger

Väike Tüdruk ahistas täna fotokaga kassi...






Niisama

Hakkasin lugema "Me peame rääkima Kevinist" (Luize andis ühes oma kommentaaris viimse tõuke selle raamatu väljaotsimiseks, lõpuks :), varem mainis seda Liis the Superwoman oma blogis...), ja sealne peategelane, Eva oli seljakotiränduritele mõeldud reisijuhtide väljaandja. Ta arvab, et hakkas reisima seetõttu, et ta pidi lapsena sageli võõrastes kohtades käimise ja keeruliste asjade ajamise hirmu võitma/ületama, et teha ebalapselikult asjalikke käike oma agorafoobia tõttu kodus istuva ema asemel. Hirmu ületamisest ja edust tekkis kaif, mida ta veelgi sügavamalt kogeda soovis ja nii ta siis kolas noore naisena Nepaalis ja Kamtšatkal või ma ei tea..., no igal pool. Ja siis kirjutas oma reisiteatmikes, kus on mõistliku hinnaga motellid ja kus on normaalne söök ja mida proovida tasub/ei tasu.


Eva arutab ise, et kuigi agorafoobia on hirm avatud ruumide ja paikade/platside suhtes, oli tema emal igal juhul ka kinnistes ruumides halb, kui need polnud just nende kodu ruumid. Ehk siis - tema ema kartis minna ükskõik kuhu, mis oli nende kodu piiridest väljas - avatuse või suletusega polnud seal erilist pistmist.


Ma olen ka palju mõtisklenud selle foobiategrupi peale, sest mina sain diagnoosiks sotsiaalfoobia, ilma et ma inimesi kardaks - nad lihtsalt väsitavad mind, sellepärast ma teadlikult suhtlen vähe... Ja tegelikult, nagu ma oma arstile korduvalt rääkisin, väsitavad mind abs igat laadi stiimulid: helid, puudutused, kiiresti vahelduvad pildid, sund keskenduda (eriti veel mitmele eri asjale) - need kõik lihtsalt tulevad (ka) suhtlemisega kaasa. Ma väsin jälgimisest, kui jälgida tuleb mitut laadi stiimuleid, või kiirelt vahelduvaid stiimuleid. Ja samamoodi nagu inimestest, väsin ma linnapeal käimisest, liikluse ja kaasjalakäijate jälgimisest, liiklushelidest, ilma vaheldumisest jne - mul on siis väga raske meeles pidada, kuhu ma üldse lähen ja mis ma sealt tahan, no jälgimine väsitab mind niiväga! Muidugi oli (on mõnikord siiani) mul alati kaasas paber, kuhu ma kodus olin kirjutanud, kuhu kõigepealt ja mis ma sealt tahan, kuhu siis ja mis ma seal teen jne, aga küll ja küll juhtus, et ma tundsin, et ma olen nii väsinud, et ma ei jaksa seda paberit välja otsida ja lugeda ja lähen parem koju tagasi. Ja ma läksin jala, sest ma ei suutnud lugeda bussitabelit ja võrrelda seda kellaga, ma ei suutnud rääkida taksojuhiga ega vaadata peatusse saabuva bussi numbrit või et üldse mingi buss saabub. Ja lõpuks ma tõesti hakkasin igasuguseid väljaskäimisi tühistama ja edasi lükkama, ning mingiks hetkeks oli mul juba kaks maja eemale poodi või solaariumisse raske minna - lihtsalt tuju läks jubedalt ära, et välja pean minema..., võtsin ennast tundide kaupa kokku ja läksin üha harvem ja harvem. Sest kodus sa ju tead, kus kõik on ja millal mis juhtub, õues on sigrimigri... Noh, võibolla see on sotsiaalfoobia, veidi kahtlane nagu, aga kes teab... Kui ma arsti juurde jõudsin, siis küll tegelikult juba selliste sümptomitega nagu hääle värisema hakkamine rääkimisel või punastamine, aga hirmu ma ikka ei tundnud :D, olin hoopis üllatunud, et mida mu keha nüüd teeb? See oli lihtsalt üks viis kodust väljumist veel ebameeldivamaks muuta, arvan ma... õnneks ma vähemalt töötasin kodus :) Aga ma lugesin Eva juttu tema emast ja mõtlesin, et sama hästi oleks ma võinud agorafoobia sildi saada. Eks vist arsti enda eelistused ja põhimõtted loevad palju... Ameerikas, kus on hästi palju erinevaid teraapiakoolkondi, pidi nii olema, et arsti väljaõpe on paremaks ravi ennustajaks kui patsiendi häire või haigus. Kui veider see võib olla... Et enne kui psühhiaatri juurde lähed, pead endale mõned põhilised koolkonnad selgeks tegema ja vaatama, ega seal pole midagi vastuvõetamatut, ja siis uurima, ega valitud arst just selle vastuvõetamatu koolkonna käpp pole... Et tühja sest probleemist, arst ravib sind eelkõige oma väljaõppest, mitte su probleemist lähtudes.

Eks kõike teada ja osata ongi raske... kuid ilmselt seda psühhiaatrihirmu esineb (Ameerikas) eelkõige sellepärast, et keegi tuttav (või tuttava tuttav) on enda psüühika jaoks täiesti sobimatu koolkonna arsti juurde juhtunud. Siis kuulad tema juttu ja mõtled, et psühhiaatrid on mingid napakad sotsiopaadid, kes armutult sind mingitele katsetele sunnivad... või ei tee sust üldse välja... - näiteks mina ei kujutaks ette "ravi", et ma heidan kušetile pikali ja kukun heietama oma unenägudest... ja kui ma vait jään, siis ütleb arst sekkumatul toonil: "Mis teile sellega seoses veel meelde tuleb?" Pähh! Ma ei taha ka neid vanu mälestusi teada :D, jumal tänatud, et nad unustusehõlma vajunud on. Ja kui tabletid töötavad, siis milleks käia kusagil kellegi juures, kes sulle räägib, et sa pead nimelt tegema just neid asju, mida sa ei taha... khmmm. See on vastutustundetu jutt, ma tean... So what!

Reede, 16. juuli 2010

Luuletus

My November Guest

My Sorrow, when she's here with me,
Thinks these dark days of autumn rain
Are beautiful as days can be;
She loves the bare, the withered tree;
She walks the sodden pasture lane.

Her pleasure will not let me stay.
She talks and I am fain to list:
She's glad the birds are gone away,
She's glad her simple worsted grady
Is silver now with clinging mist.

The desolate, deserted trees,
The faded earth, the heavy sky,
The beauties she so ryly sees,
She thinks I have no eye for these,
And vexes me for reason why.

Not yesterday I learned to know
The love of bare November days
Before the coming of the snow,
But it were vain to tell he so,
And they are better for her praise.


ROBERT FROST

Vihast ja nartsissismist

Hakkasin eile RRS (või mis iganes asja) kaudu 'kurjuse blogi' lugejaks ja esimene artikkel, mis mulle feedi tuli, oli juba väga põnev. Põhiline jutt käib vihast, suutmatusest seda talitseda, raevupursete lähematest ja kaugematest põhjustest ja sellest, kas ja kui normaalne see tunne on. Räägitakse sellest, et viha kontrollimisega hädas olevad inimesed peaksid saama psühhoteraapiat, kuid psühhiaatrid käsitlevad viha kui midagi keelatut ja häbiväärset, mis tuleks kasvõi tablettidega maha suruda, ning ei saa päriselt sellist patsienti tundma õppida ja aidata. Ma saan siinkohal psühhiaatritest aru... Kui psühhiaater laseks kliendil enda kabinetis oma vihale voli anda, siis võib see sealsamas ka kontrolli alt väljuda ja siis peaks psühhiaater rahusteid võtma hakkama ja uut 'vihaseanssi' ta kindlasti enda kabinetis korraldada ei taha. Mistõttu ta väga hästi mõistab, et ka 'vihastuja' elu- töö- jms -kaaslastele on see sama ebameeldiv ja vihastuja tablettide peale panemine on suure tõenäosusega abiks kõigile, kui vihastuja ise ka taipab, et tal on enesekontrolliprobleeme ja nõustub neid võtma.

Nujah. Aga eriti põnevad olid selles loos minu jaoks lõigud nartsissistidest. Ma täna tõlkida ei viitsi. Lingid teksti sees pole minu pandud - sellisel kujul olid nad juba originaaltekstis ja las nad siis jääda.

* Narcissistic Personality Disorder, is defined by the DSM-IV-TR as "a pervasive pattern of grandiosity (in fantasy or behavior), need for admiration, and lack of empathy " and commonly includes a sense of entitlement, interpersonal exploitation, and preoccupation with fantasies of unlimited power, fame, brilliance, success, beauty or ideal love. For the narcissist, it's all about me, my needs, what I want, my ego gratification. Such pathological narcissism and can be seen as a pervasive characterological defense compensating against profound feelings of inferiority, helplessness, sadness, and unlovability stemming from certain fundamental infantile and childhood needs having never been adequately met. /.../ The burning desire for revenge, retaliation, and the compulsive need to vengefully repay the hurt, slight or insult no matter what it takes or costs is the central characteristic of narcissistic rage.

Jeeaah, ma tean kedagi täpselt sellist.
Kuid ka blogijad pidid üldjuhul (vähemalt veidigi) nartsissistid olema :), mingi teooria järgi. Et nad saavad tähelepanu, aga ei pea midagi Tõelist vastu andma; saavad justkui sõpru, aga aitama neid ei pea, toeks olema ei pea...

See käib jällegi minu pihta, uiuiui.... :P
Ma tunnen ka osalemisvajadust vaid selle mentaalse poole pealt... kellelegi külla kartulit võtma või haiget vanaema valvama ma ei tiku, kuigi huvi ja kaasaelamisega võin lugeda, kuidas tema seda teeb või otsustab mitte teha ja häbeneb :D. Seda enam, et mõni aeg tagasi sai proovitud aktiivsemat tavalise tööinimese elu, ja ma lihtsalt kadusin ära selle lärmi sisse. Hei-hoo-hei-hoo, kõib töö ja vile koos ja hurra, viuh siin ja viuh seal ja - plõnn, minu asemel virvendab ringi mingi tragi käblik, kes nimetab ennast minuks. Mina kadus täielikult ära, ja üldse enesetunnetus ja... ma kahtlustan, et see oli midagi vastupidist budistlikule minast ja egost vabanemisele, kuigi tunne oli küll see, et mina pole mina..., ma ainult mängin 'mina'.
Aga mulle tõesti ei meeldi mängida.
Punnkt! :)

Neljapäev, 15. juuli 2010

MARTIN H. MANSER "Vanasõnad ei valeta"

Kingiti selline raamat kunagi...
Tundus täitsa huvitav, aga aastad möödusid ja tegelikult kasutada seda vaja polnud ja niisama nagu on ka imelik lugeda..., aga kuna ta mul magamistoas lugemist ootavate raamatute riiulis oli, siis lugesin nüüd läbi.

Mõte on iseenesest hea: koguda vanasõnu, selgitada nende tähendust, võimaluse korral tuua ilukirjandusest või ajakirjandusest näide kasutuse kohta, ja võimaluse korral ka ära märkida, kes, kus ja millal selle esimest korda kirja pani. Kui on samatähenduslikke, sarnase tähendusega, või vastupidise tähendusega vanasõnu, on needki ära märgitud.
Näiteks:
Vastandid tõmbuvad vs Sarnane tõmbab sarnast.

Mõnikord on lisatud ka see, kuidas vanasõna naljaviluks teiseks on käänatud.
Näiteks:
Isa, kes püüab poega hommikul voodist välja saada, tuletab talle meelde vanasõna: "Varajane lind leiab ikka ussikese," mille peale poeg vastab: "Varajasel ussikesel siis eriti ei vedanud."
Jah, kuidas sa tead, kumb sa oled? :)

Tegelikult pole inimesel vaja hakata otsima, mida miski vanasõna tähendab, sest neid kasutatakse alati kontekstis ja raamatut pole lahtimõtestamise juures appi vaja.

Mõned vanasõnad olid täitsa võõrad, mõned tuttavlikud ja mõned võis lausa kodumaisega asendada.

Mõnele vanasõnale vastab meil kõnekäänd - meil on näiteks ütlus: Vihma käest räästa alla.
Neil vanasõna: Ära hüppa praepannilt tulle.

Huvitav töö, kuid suht kasutu raamat. Minu meelest.
Kardan, et mul pole iial põhjust sellese raamatusse taas pilku heita.

RICHARD BACH "Jonathan Livingston Merikajakas"

Kuulus raamat, mina lugesin esimest korda.

Lugu kajakast, kes ei tahtnud vaid end täis puukida, nagu kõik teised korralikud kajakad, vaid tahtis end proovile panna, lihvides oma lennuoskust. Kuna ta teiste moodi polnud, visati ta oma kogukonnast välja ja siis elas ja lendas ta üksi, saades üha peenikesemaks lenduriks.

Kui Jonathan oli juba vana kajakas, lendasid kord tema kõrvale kaks teist suurepärase lennuoskusega helendavat kajakat, kes julgustasid teda "kõrgtaeva sametmusta tühjusse pürgima". Sealt leidis Jonathan endasuguste 'paradiisi', kuna need kaks kajakat olid 'surmainglid'.
Tegelikult aga sai sealtki veel edasi pürgida.

Tähtedetagusel maal lendas Jonathan veelgi osavamalt, ta õppis ka mõtlema end teise kohta ja aega. Ta otsustas siiski maa peale tagasi pöörduda, lootuses, et nüüd on kajakaparves temasuguseid noori, kes ka lennata soovivad.

Nii läks ta alla maa peale tagasi ja leidis sealt tõepoolest mõned huvilised. See on nagu budismi bodhistattvad, kes on valgustunud inimesed, kuid otsustavad uuesti sündida, et aidata valgustumisele peale enda veel võimalikult palju inimesi. Näiteks dalai-laama olevat bodhisattva.

Mul jäi Bachi "Illusioonidest" nii paha maitse suhu, et lugesin seda raamatut kuidagi vimmakalt. Tegelikult hakkas siin vastu ainult see, kui Jonathan kinnitas murtud tiivaga õpilasele, et too saab kindlasti lennata, kui seda usub. No ja saigi.

Põhimõtteliselt räägib Bach mõlemas raamatus sellest, et kui me midagi tahame, siis tarvitseb vaid kindlalt uskuda, et see on võimalik, ja see täitub. Me tahame midagi, kujutleme selgelt, et meil on see, ja - voila! - ongi!

Ma hakkan nüüd uskuma, et meie korterilaen on makstud.
Rohkem me siis selle miljonikese pärast muretsema ei pea.
Tore ju!

Noh, väike katke ka, põhimõtte pärast.

*Paradiis pole üldse mingi paik, ega ole see ka aeg. Igaühe seitsmendaks taevaks on tahtmine olla täiuslik.

Kolmapäev, 14. juuli 2010

Baudhayana dharmasuutra. Neljas raamat.

* Kui mees ei otsi oma tütrele abikaasat kolme aasta jooksul, pärast tütre esimest menstruatsiooni, sooritab ta süüteo, mis on võrdne abordi läbiviimise süüga.

Seda juhul, kui tütrel pole kosilasi; kui tütrel käib kosilasi, siis sooritab ta samaväärse süüteo iga kord, kui tütart kositakse.

Tundub veider, kuid asi on selles, et kui tütar ei abiellu, siis ei sünni ju uusi braamaneid. Ja selles ongi süüdi tüdruku isa. Sest maailma on hirmsasti juurde vaja braahmanipoisse :)

* Kui mees ei seksi naisega pärast seda, kui naine on käinud rituaalses vannis, mis tähistab tema menstruatsiooni lõppu, siis määrab ta oma esivanemad kuuks ajaks naise poolt eritatud menstruatsioonivedelike sees vedelema.

Oh, päris jäle!!! Asi on selles (nagu ma eespool kirjutasin), et hindud uskusid tollal, et lapse eostamiseks sobiv aeg on kohe pärast menstruatsiooni lõppu.

Paljude puhastavate rituaalide kirjeldamise puhul alustatakse kõige pikemaajalisest ja keerukamast, siis öeldakse "või ka" ja kirjeldatakse lihtsamat rituaali, jne, kuni jõutakse selleni, et samast patust võib vabaneda ka end pestes ja kolm korda hingamisharjutust tehes OM öeldes... Tõesti veider. Kesse loll ennast siis näljutama ja lehmakaka ja -pissiga (need olevat puhastavad vahendid) toitma hakkab.

Erandlikuks või erakordseks (exceptional) puhastusmeetodiks peetakse veedade retsiteerimist peast, algusest lõpuni.

Teisipäev, 13. juuli 2010

Luuletus

SHEL SILVERSTEIN "Cloony the Clown"

I'll tell you the story of Cloony the Clown
Who worked in a circus that came through town.
His shoes were too big and his hat was too small,
But he just wasn't, just wasn't funny at all.
He had a trombone to play loud silly tunes,
He had a green dog and a thousand balloons.
He was floppy and sloppy and skinny and tall,
But he just wasn't, just wasn't funny at all.
And every time he did a trick,
Everyone felt a little sick.
And every time he told a joke,
Folks sighed as if their hearts were broke.
And every time he lost a shoe,
Everyone looked awfully blue.
And every time he stood on his head,
Everyone screamed, "Go back to bed!"
And every time he made a leap,
Everybody fell asleep.
And every time he ate his tie,
Everyone began to cry.
And Cloony could not make any money
Simply because he was not funny.
One day he said, "I'll tell this town
How it feels to be an unfunny clown."
And he told them all why he looked so sad,
And he told them all why he felt so bad.
He told of Pain and Rain and Cold,
He told of Darkness in his soul,
And after he finished his tale of woe,
Did everyone cry? Oh no, no, no,
They laughed until they shook the trees
With "Hah-Hah-Hahs" and "Hee-Hee-Hees."
They laughed with howls and yowls and shrieks,
They laughed all day, they laughed all week,
They laughed until they had a fit,
They laughed until their jackets split.
The laughter spread for miles around
To every city, every town,
Over mountains, 'cross the sea,
From Saint Tropez to Mun San Nee.
And soon the whole world rang with laughter,
Lasting till forever after,
While Cloony stood in the circus tent,
With his head drooped low and his shoulders bent.
And he said,"THAT IS NOT WHAT I MEANT -
I'M FUNNY JUST BY ACCIDENT."
And while the world laughed outside.
Cloony the Clown sat down and cried.


Lasteluuletused on ikka toredad küll...

Aversion

See on kumuleerunud kusagil alateadvuses kukla taga juba aastaid, kuid alles tänase seisuga ma teadvustan, et ma lihtsalt jälestan sõna 'väljakutse' (challenge) - ma lihtsalt vihkan seda sõna ja jätan pooleli iga teksti, kus see ette tuleb.

Parem oleks 'katsumus' (tribulation, või ka ordeal).

edit:
Paar minutit on möödas ja juba ma oskan ka natuke põhjendada :D
olen tiba targem :D, kuigi endiselt on õhtu ja mitte hommik;
ma tean, millega see sõna mul seondub:
see seondub sõnaga 'halastamatu'
ja teeb seda järgmisel moel:
Inimene, kes kasutab sõna 'väljakutse', on halastamatu.

:P

Baudhayana dharmasuutra. Kolmas raamat

Selles raamatus oli eriti palju pikki rituaalide (peamiselt puhastus- ja patukustutusrituaalide) kirjeldusi. Mõelda vaid, et need kõik pidid peas olema. Kui rituaali peas pole, võib mõni targem (või parema mäluga :)) braahman aidata seda läbi viia. Samas rituaali läbiviimine sellise inimese heaks, kes seda ei vääri (nt madalaimasse, šuudra seisusesse kuuluv inimene), on omakorda suur patt. Õnneks võib teatud rituaalidega isegi suurimast - braahmani tapmise patust vabaks saada.

Lõpuks vist saan pihta ka lihasöömisele - et kas tohib süüa või mitte. Mingid koolkonnad ei luba lihasöömist üldse. Teised lubavad, kuid ükski hinduist ei tohi liha süüa õpilaspõlve ajal/sedagi käsitletakse ülemineku- või poolrituaalse etapina/, paastu ajal ja patukustutus- või patukahetsusperioodi jooksul (mis võib kesta palju aastaid). Ja muidugi - ei mingit veiseliha, see on vähemalt sama hull kui inimliha söömine. Kuigi ma pole veel aru saanud, miks just lehm see nii hirmus püha loom on? Või ei mäleta ma seda enam... Vast on mingi seos piima andmise, emaduse, elu andmisega...

Liigitused on lihtsalt uskumatul kombel laialiharunevad. Esmalt on neli seisust või klassi, edasi on uued kindlad nimed nö sega-abieludest või -suhetest sündinutel, siis nendel 'segaverelistel' on veel rohkem võimalusi uute seisuskombinatsioonide moodustamiseks ning kaste on tegelikult mitutuhat, mitte neli.

Samamoodi jagunevad askeedid tohtuks arvuks erinevateks askeeditüüpideks, kellel kõigil on oma nimetus. Näiteks - üks askeetide alaliik on 'metsas elavad askeedid'. Need jagunevad kahte gruppi: need, kes söövad küpsetamata toitu ja need, kes oma toitu küpsetavad/keedavad. Mõlemad jagunevad veel viide gruppi, ja sealt veel edasi, ja kõigil on oma nimetus - hullumaja!

Ja puhastusrituaalid, oh, need on nii keerukad ja käsitlevad nii igapäevaseid rituaalseid pesemisi, söömisi, ohverdamisi... Kogu päeva muudkui passerdad ja pomised mööda küla ringi, muudkui ohverdad ja lehvitad... kuid mulle meeldib just neid pikki rituaale lugeda, mitte lihtsalt seaduste loetelu... kuigi ka see on olnud põnev :D... Mul on see raamat olnud mitu aastat, aga pole olnud mahti lugeda. Tore et nüüd see 'maht' on :)

* Keha puhastab vesi, mõistust puhastavad teadmised, sisemist olemust puhastab elusolendite mittekahjustamine ja meelt puhastab tõde.

Ketikass

Kuna on nii palav, hoiame kõigis tubades aknad lahti.
Ja kuna aknad on lahti ja me elame kuuendal korrusel, peame kassikese traksidega rihma otsa panema - kui ta parasjagu ei maga -, et ta end lendoravaks pidades alla ei kukuks.
Vaene kassuke! :(
Talle muidugi meeldib hirmsasti lahtisest aknast alla vaadata - siis on rihm aknalingi küljes. Aeg-ajalt saab ta kätte mõne pisikese lendaja - täna näiteks ilusa liblika :( Huilgasime nii hullusti, et Mees jooksis suure müdinaga vaatama. Vaene väike liblikas... - tema jäi oma ainsast elust küll koledasti ilma.
Meie köögi aken on põrandast nii kõrgel, et kui kass aknalaualt maha hüppab, ulatavad ainult ta tagakäpad põrandale. Ega ta muidugi haiget ei saa, aga hirmus solvunud on ta küll :)... kuid mis parata, me ei tahaks hakata vaatama, kas on ikka tõsi, et kassil on üheksa elu.

Vahepeal oli meil tund või paar vesi ära. Olime päris jahmunud, et mis geniaalse plaani järgi inimesed nüüd 33 soojakraadiga veest ilma jäetakse? Õnneks tuli vesi peagi tagasi... Huh!

Muidu mulle palavus/soojus meeldib :)
Lausa piinlik on mõnuleda, kui kõik ägavad :), kuid nii see on.
Mul on ka 'geniaalne' (ilmselt mingite 'intelligentsete molekulidega', hehee) higipulk, nii et hoolimata usinast põrandapesust ja muust kraamimisest ei haise ma higist - selle üle olen ma küll väga rõõmus, sest kuigi mulle soojus meeldib, ei meeldi higi sugugi.

Tegelikult laisutasin terve eelmise nädala ja jätsin jooga tegemata... Selle ühe nädala jooksul läksid silmaalused lillaks ja püsti tõustes hakkas silme ees mustaks kiskuma. Nii et liigutada tuleb, ilm-tingimata! Eile ja täna liigutasingi siis suure innuga ja loota on, et teen seda ka edaspidi :)

Esmaspäev, 12. juuli 2010

Koristaja

Vaatasin täna rõdul, kuidas ilus väike valges seelikus ja valges pluusis tütarlaps tuli üle muru... Võttis pisikesest kotist nätsu, pani suhu ja viskas paberi maha. Üllatav! Tal ju oli kotike, kuhu paber panna.

Huvitav, et ma pole mitte kunagi pidanud Väikesele Tüdrukule rääkima, et sodi maha ei visata. Ja kuigi ta näeb, et paljud viskavad sodi maha, pole ta ise seda tegema hakanud ja imestab siiamaani, miks keegi peaks sodi maha viskama. Raske ju uskuda, et lapsed seda vanemate pealt õpivad... Ehk on tegemist autoriteetsete kaaslaste eeskujuga?

Kui Väike Tüdruk oli 2-3 aastane, siis jalutasime majade vahel ringi ja nägime, et mõne maja aia ääred olid puha sodi täis. Ta rääkis siis, et kui tema suureks saab, siis ta hakkab tänavate koristajaks :)

On alles unistus, mille poole püüelda... :)
Armas, minu meelest.

Menub üks karikatuur, kus luider üliõpilane vaatas, kuidas kojamees tänaval paar kopikat luuaga kühvlisse pühkis, ja ohkas: "Millal jõuan mina nii kaugele!..." :)

***
Aga muidu - sõin õhtusöögiks paar kreemist punnis tuuletaskut ja tunnen, et tänase palava päevaga see küll õige söök polnud... Hõkk! :P

Baudhayana dharmasuutra. Teine raamat

Seesamiseemned on pühad, näiteks saab neid peale raputades puhastada ebapuhta toidu:
* Kui mees kasutab seesamiseemneid mis iganes asjaks peale söömise, võidmise ja kinkimise, sünnib ta järgmises elus ussikesena ja peab koos oma esivanematega koerasitas püherdama.

* Isa hoolitseb tütre eest lapsepõlves, abikaasa nooruses ja poeg vanaduses.
Naised on jõuetud ja neil pole pärimisõigust.
Ma ei saanud jupp aega aru, miks need poisid nii tähtsad on. Siit raamatust lõpuks sain: pojad on need, kes viivad läbi ohverdusi esivanemate heaks (muude ohverduste seas). Naise mees mõistagi ohverdab enda esivanemate heaks, mitte naise pere omade heaks. Ja nendesse ohverdustesse nad usuvad ja nendele nad loodavad.

* Mees võib hüljata naise, kui see 10 aasta jooksul ühtegi last ei sünnita, kui ta 12 aasta jooksul on sünnitanud vaid tütreid, ning 15 aasta pärast, kui kõik naise sünnitatud lapsed surevad. Teravkeelse/õela naise aga võib kohemaid maha jätta.

Söömisega seotud reeglid.

* Pärast seda, kui ta on oma käed ja jalad korralikult ära pesnud, peaks ta maha istuma puhtas ja (taraga, seintega jms) piiratud/ümbritsetud kohas; võtma lugupidavalt vastu toidu, mis talle ulatatakse; saama üle ihast, raevust, vihkamisest, ahnusest ja rumalusest; ta peaks sööma toitu kasutades kõiki oma sõrmi ja häält tegemata.

Kui riisipallist on juba hammustatud, ei tohi seda tagasi oma taldrikule panna.

* Braahman ärgu istugu sinna, kust keegi võib ta minema ajada.
Jah, väärikust tuleb ometigi säilitada :), kui ise selle peale ei tule, siis ütleb pühakiri sulle ette.

Kuna maapind on puhas ja maa on püha, siis tõldade, hobuste, elevantide ja lehmade jalge alt üles lendav muld on puhas, samuti see muld, mis viljaga kaasa tuleb. Kuid luudade alt üles lendav tolm on räpane, samuti räpaste loomade (koerad, eeslid) tekitatud tolm, ning ka riietel olev mustus on räpane.

Selles raamatus on minu suureks rõõmuks ka pikki täismahus ohverdusrituaalide sõnalisi kirjeldusi. Et kellele kõigile ohverdatakse ja keda tunnistajaks kutsutakse - päris pikad 'jutud' (pöördumised) tuleb pähe õppida igal majaperemehel, pole nagu kristlastel väike salmike "Issand, leiba õnnista, ole ikka meiega. Aamen." Süüa tuleb rituaalselt pakkuda külalistele, esivanematele, jumalatele, majateenijatele, enne kui ise vohmima tohid kukkuda.

Askeedile sobilik toit:
* Teravili, õlikook, oder, kohupiim ja piim, kusjuures süüa tohib vaid igal neljandal, kuuendal või kaheksandal söögikorral.



Pühapäev, 11. juuli 2010

Otsa sai

Mõhhhh... ma kohe ei tea, mida teha...

Vanaema on Väikest Tüdrukut mitu korda ujuma kutsunud. Minu meelest oleks see hirmus tore, kui nad läheks, sest mina oma sotsiaalfoobiaga Anne kanali äärde küll minna ei suuda, kui keegi kolmas ei tegele kottide tassimise, asjade valvamise ja autode jälgimisega teede ületamisel. Kaugelt liiga palju kirju-mirjut ka minu neurootilise kergestiväsimise tõttu.

Kuid Väike Tüdruk ei taha temaga minna. Ta ütleb, et ei usalda Vanaema nii kaugel ja ebaharilikus olukorras. Ma ütlesin ainult, et ma mõistan, kuid küllap neil oleks tegelikult seal tore ja kinnitasin, et mina temaga sinna ei lähe. Kuid kui tema jäi enesele kindlaks, siis mina peale ei käinud. (Kuigi ma endiselt arvasin, et küllap tal oleks tegelikult tore kanalis supelda.)

Nojah, ja täna Vanaema kutsus Väikest Tüdrukut endaga R-kioskisse - Väike Tüdruk kogub R-kioski kleepse (nende eest saab Shreki-filmi joogiklaasi mingi). Väike Tüdruk läks, aga tee viis nagu valele poole. Vanaema väitis, et see on lühem tee, mis oli vale. Siis osteti limonaad ja Vanaema pahandas tükk aega kioskitädiga, et kleepekat ei antud. Aga kleepekas antakse vaid (üle) 50-kroonise ostu puhul või mingite eriasjadega. Väikesel Tüdrukul oli häbi ja ta sikutas Vanaema, et aitab küll, lähme parem ära.

Siis ütles vanaema, et ta tahab "vett vaadata". Väike Tüdruk ütles, et tema küll ei taha, tal on palav ja ta tahab võimalikult ruttu koju. Vanaema veenis teda "vett vaatama" minema, kuid eks Väikesele Tüdrukule tundus asi kahtlane. Vanaema lohistas teda üle tee - jalakäijate saare peal tõmbas Väike Tüdruk oma käe lahti ja ütles, et ootab seal, kuni Vanaema "vett vaatab".

"Miks sa nii inetult käitud?!" noomis Vanaema.

"Mina olen sinu heaks nii palju teinud - kas sina ei võiks seda väikest asja minu heaks teha?" pahandas ta.

"Ma võtsin käterätiku kaasa ja ostsin sulle kuivad riided," keelitas ta.
(Kusjuures tõenäoliselt poleks Väike Tüdruk neid riideid koduski nõus kandma - Vanaema valikukriteeriumitega arvestades.)

Nojah, eks Väikese Tüdruku vaprus murenes ja ta hakkas nutma. Ja kuna taskurätikut kummalgi kaasas polnud, tuli ta kaks kilomeetrit oma tatti lakkudes ja nutta kõõtsudes kodupoole tagasi. Vanaema viis ta esmalt enda poole rahunema, siis lasi koju tulla, kus siiski nuttu jätkus jälle kauemaks.

Siis tegime vanni, ja siis jälle nuttu.

Ja nüüd ma mõtlen, et vist peab tõesti sekkuma ja sellele suhtele vahele astuma...
Täna lülitasin Väikese Tüdruku telefoni lihtsalt välja, aga võibolla ka blokeerin Vanaema numbri, nagu mul endal see blokeeritud on.

Vanaema puhul on tõesti nii nagu Stalin (?) ütles: "Pole inimest, pole probleemi!"
Olen seda alates 4. eluaastast täielikult teadvustanud. Et elu on palju loogilisem, loomulikum ja rahulikum, kui teda pole.

Täna oli esimene kord, kus ma vabisesin selle pärast, kuidas ta Väikese Tüdrukuga käitub. Aga seda vabinat temaga seoses mäletan ma iidamast-aadamast - see ongi põhiline tunne, mis mul temaga seostub: et käed hakkavad värisema ja kukal kirvendama (juuksed tõusevad 'püsti').

Nii et ma tõesti ei teagi, mis ma edasi teen. Väike Tüdruk annaks pikapeale kindlasti andeks, nagu lapsed ikka. Aga praegu las telefon olla lihtsalt väljas, kuni ma otsusele jõuan, mida-kuda teha.

Edit:
(j2rgmisel hommikul)
Ma m6tlen, et ehk polnud aru saadagi, mis mind siin 2rritas :D

Esiteks PATRONEERIMINE: mina tean paremini, mida sa vajad, ja kuna ma olen tugevam, siis ma sunnin sind seda tegema.

Teiseks MANIPULEERIMINE: pyyd teist yle kavaldada, syydi tundma panna v6i hirmutada, et oma eesm2rki saavutada.

M6lemad on v6imalikud vaid siis, kui teisest inimesest (tema valikuvabadusest) lugu ei peeta. Ja milleks suhelda kellegagi, kes sinu soove ja tundeid millekski ei pea?

V2ike Tydruk ytles, et teda pole kunagi varem niimoodi alandatud.
Noh, mina kindlasti pole ja Mees ka mitte.
6nneks V2ike Tydruk ise ka ei taha praegu Vanaemaga kohtuda, nii et mul on aega m6elda, mida ma teen. Eks yhest kyljest Vanaema tahtis head... Teisest kyljest - inimene ei pea arvama, et ta peab saama k6ik (hea, halva, magusa, soolase), mis ta tahab. Ei saa ainult enda tahtmiste peale m6elda, teise inimese tahtmisi tuleb ka m2rgata osata ja m2rgata soovida, ehk lihtsalt - tuleb osata hoolida. Vanaema meil nagu lihtsalt ei n2e teisi inimesi muuna kui intrigeerivate objektidena, mille abil saab elusse draamat tuua.

Laupäev, 10. juuli 2010

Aga muidu...

Aga muidu on nii soe päev, et lausa kisub logelema.

Lasin Mehel keldrist üles tuua uue portsu vanu ajakirju, mida ei tea mispuhuks alles on hoitud. Kunagi tõi Mees mulle neid töö juurest... Seal oli kõige rohkem Kroonikaid ja Juste, aga ka Stiile, Trende, Avenüüsid, Kodukoldeid ja jumal teab mida kõike veel. Isegi üks telekava oli sinna vahele ununenud :D Mõtlesin, et lappan nad läbi, aga tegelikult ikka ei huvita need jutud enam. Mõned ilusad pildid olen siiski leidnud :) No Väike Tüdruk saab siit küll ilusaid pilte, kuid mis ta nendega ikka peale hakkab? Väljalõikamise rõõm lihtsalt..., aga rõõm seegi :)







Veel tegin täna kaks pizzat, ja kuumast ilmast hoolimata on need peaaegu nahka pandud. Ka Väike Tüdruk oli söömisel vägagi asjaline, üldiselt ta eelistab viimasel ajal kõikidele söökidele piima ja saia. Saia käib ta nüüd igal hommikul üksi ka partidele söötmas. Ju talle nende aplusest on jäänud mulje, et küllap see üks äraütlemata hüva kraam on...



Aga mulle tegi Väike Tüdruk käeketi :)





Ja vaat, pesumasina saime taltsustatud. On teine nüüd vagane nigu talleke :)))



Ja ka valge arvuti töötab jälle. Muide, Mees tuli siiski esindusest sama juhtmega tagasi, aga midagi oli juhtmel korda logistatud.



Ja lille-õis on nüüd ka täitsa lahti. Nii et kõik oleme jube tublid :)))

TOOMAS RAUDAM "Muusika kuum sai"


Kaante vahel on kaheksa lugu: üks stsenaarium, kuus novelli ja üks "olukirjelduslik portree" (nagu autor ise ütleb). Autor ise ütleb veel, et lugusid läbib/seob "must joon". Mina seda joont nii hästi ei näe. Minu jaoks seob novelle selline 'elav' rääkimisviis, mis tekitab tunde, et nii oligi, et nii elusat asja ei saa välja mõelda - kindlasti tal olidki sellised klassivennad ja ema ka veel. Siis aga meenutad endale, et loed ilukirjandust, mitte memuaare. Ja siis loed esimese jutu alt:
"Viimane lause välja arvatud, on kõik siin kirja pandu sõna-sõnalt toimunud."
Siis muigad enda üle ja lõpetad juurdlemise selle kallal, kas need kentsakad sündmused tõepoolest toimusid ja kas selliseid kentsakaid lauseid ka tõepoolest vahetati, ning asud rahumeeli lugema, nagu asuks nosima ahjusooja saia :P


Muidugi seovad lugusid ka tillukesed motiivid, mis mitmesse juttu jõuavad, nagu söögi seest leitud nööbid ja Heraklese 13. vägitegu. Samuti sõnamängud, mille uurimine mulle erilist lusti valmistab. Autor mängib sõna(osa)dega nagu klotsidega, mida saab mitut moodi kokku panna, ja kuigi osised on samad, saab neist niimoodi mitu võimalikku lugu või varjundit. Näiteks, kui jutt käib ilmast, siis tuleb 'ilmtingimata' asemel muidugi öelda 'ilm-tingimata' :) See on ju tõesti lõbus!?


Minu meelest on tegelasi kirjeldatud tähelepanelikult, detailiderikkalt ja suure kaasaelamisega, aga alati on näha ka see naljakas pool. Näiteks räägib ta muusika nautimisest ja ei jäta 'tõsimeelselt' ja 'hardalt' kirjeldamata ka seda, kuidas keegi muusik eksalteeritult mängides kuulajate peale sülge pritsis, ja kuidas see siis mahapühkimata jäeti. Või:
* Kui kontserdile hiljaks jääda - rõdul võis seda julgemini -, siis torkasid uksest tasahilju sisse hiilides kõigepealt silma andunud muusikagurmaanide pinguldunud seljad, kust pintsak üles nihkunud ning paistis rasvane püksirihm ja abitult läikiv tagumik. /.../ Kui aga korra juba sees olid, naaldusid samuti rõdurinnatisele, unustades, et keegi sind näha ja sinu üle naerda võib.

Ka kirjeldused ise on nihkes, näiteks väidetakse, et keegi räägib kursiivis. Hehee, ma küll pole kuulnud kedagi 'kursiivis rääkivat'.

Või väikesed üllatused:
* Mantlit garderoobi ees seljast võttes sooritab ta ime, kuid kõik käib nii kähku, et isegi riidehoidjatädi seda tähele ei pane. Nimelt pistab ta portfelli sangapidi hammaste vahele, ning vabaneb mantlist nagu uss nahast. Ainult prillid välgatavad kannal tehtud poolpöördest.
Mulle küll meeldib mõelda, et keegi just nii tegigi :) Miks mitte just nii teha :D, kuigi mina surun oma kompsud põlvede ja säärte vahele, kui mantlit-jopet seljast võtan ja vaba tumbat, millele kott panna, pole näha. Panen veel varbad kokku, kannad lahku, et kui kott või mapp peaks siiski alla vajuma, siis jääb kingadele pidama.
* /samas/ Mees tuleb väljakäigust, läheb kingataldade klõpsudes mööda pöörlevat kivitreppi üles, ikka nii tavaline, igapäevane ja tagasihoidlik nagu naela külge riputatud tolmulapp.
Jah, sellised need 'ime-inimesed' ongi...
Mees, kelle kohta need kirjeldused käivad, uskus, et kirjeldades muusikat inimestele matemaatiliste sümbolite kaudu, suudab ta edasi anda absoluutset ilu.

Mõned sellised kujundid jäävad selgelt silme ette, nagu nööpnõelu täis suu rätsepmeistril... Võibolla sellepärast, et seda on võimalik mitut moodi ette kujutada, ja siis tunned kergendust, kui ikka õigesti aru saad.

Või näiteks selgitab keegi raamatute ostmist sellega, et ilma toeta ei seisnud raamatud ju püsti: a'le toeks toodi b, b'le toeks c, c'le toeks d jne.

Sellistest elu pisiasjadest tulebki kokku elu. Pisikesed teod, mis eraldi kirjeldatuna on võibolla kentsakad, kuid siiski sobilikuks triibuks kangaks. Kuigi saab ka muudmoodi. Mõni triip ei pruugigi sobida, ehk üllatab... eks kellegi elukangas ongi selline, kõik kangad ei tulegi harmoonilised ja põske paitavad, oma võlu või müsteerium on neis siiski olemas.

* Esiteks langes puu otsast leht. Talvine leht, mis senimaani oksast kramplikult kinni hoidnud, nagu võiks ta nii, emapuu mahlaga kuivand rootsu pidi ühenduses, kevadel uuesti ellu ärgata. Kahjuks oli see vale puu - kuusk, mis oma kuivanud okaste ja paljaste, justkui õudusjutust pärit oksaköntidega lehtpuulehest, paplist kuuldagi ei tahtnud.

* Põnev on nii rääkida - ilma mõtteta. Kohe kui mõte sisse tuleb /.../, püüan jutu mujale viia.
:D

Reede, 9. juuli 2010

Õhtujutud: ASTRID LINDGREN "Meisterdetektiiv Blomkvist"

Oleme Jane Eyre jälle ajutiselt kõrvale heitnud ja lugesime vahepeal midagi vähemalt sama põnevat: Kalle esimest krimilugu.
Siin tuleb Eva-Lotta majja ootamatu külaline - onu Einar. Kui Eva-Lotta ja Anders peavad onu Einarit lihtsalt üheks hirmsaks tüütuseks, siis Kalle näeb kohe, et tegemist on kahtlase tüübiga. Ta ronib öösel onu Einari tuppa, et temalt sõrmejäljed võtta. Onu Einar aga ärkab ja ähvardab Kallet püstoliga. See vahejuhtum ei mõju Kallele just kahtlusi hävitavalt.
Kahtlasi kujusid tuleb linna juurde ja lapsed peavad pooleli jätma sõja Punaste Roosidega, et asjasse selgust tuua. Nad leiavad onu Einari röövitud kalliskivid ja peidavad need oma 'peakorterisse' Eva-Lotta isale kuuluva pagaritööstuse pööningul. Vana lossi keldritesse uuele tiirule minnes leiavad nad sealt kinniseotud onu Einari. Onu Einari sidusid kinni kaks pätti, onu Einari kuriteokaaslased, kes uskusid, et tema on kalliskivid ära peitnud, kuna kord Einar juba tegi kividega nende eest putket. Enne kui lapsed politseisse jõuavad, jõuavad tagasi pätid ja lukustavad lapsed keldrisse. Lapsed ütlevad neile, kus on plekk-karp kalliskividega ja jäävad lootma, et kui pätid on ohtusse kaugusesse (välismaale) pagenud, teatavad nad murelikele lapsevanematele, kus lapsed on.
Hakkajad lapsed hakkavad keldrilabürindist ise väljapääsu otsima, ja kes otsib, see leiab :) Keldrist pääsenud, hakkavad nad koos politseiga pätte taga ajama. Pätid saadaksegi ilusti kätte ja samuti plekk-karp kalliskividega. Kuid seda avades selgub, et onu Einar oli kogemata haaranud peakorterist kaasa teise samasuguse plekk-karbi, mis sisaldas hoopis Valge Roosi tähtsaid salapabereid. Kalliskivid olid endiselt pööningul, kust need omanikule üle anti. Omanik andis lastele 10 000 kroonise preemia (mis oli tõesti suur raha) ja Kalle võis ennast nüüd tõepoolest meisterdetektiiviks pidada.
Nii põnev lugu, et Väike Tüdruk nägi seda isegi unes. Õieti - ta nägi, et mängib nende tegelastega arvutimängu :)

Kingad







Mitte midagi ei toimu, ja ongi tore :)

Aga et päevake ilma postituseta mööda ei läheks, kirjutan veel ühtedest kingadest.

Need kingad esindavad minu jaoks kõige traditsioonilisemaid suvekingi.

Ja seetõttu on asi nii, et mul pole kõige õrnematki aimu, millal see eksemplar ostetud on, kuna mul oleks justkui eluaeg mingid sellised olnud. Ehk siis: see on minu nägemus kõige harilikumatest suvekingadest, mis üldse saab olla.

Kui pilti suuremaks klõpsida, siis näeb ka, et erinevalt valge-rohelisekirjudest, mida ma siin mingi aeg tagasi kirusin, on sellel kingapaaril varvaste juurest sisetald liimiga, mitte niidiga kinnitatud. Kuigi ka pruunidel kingadel on suurem osa sisetallast (nagu kanna juurest ilusti paistab) kinni õmmeldud, siis varvaste juures on niit targasti kõrvale jäetud, nii ei saa varbad õmbluste peal 'riivitud'.

Head kingad, pikka iga neile! :)

Neljapäev, 8. juuli 2010

Meheks-saamine

Olen viimasel ajal sattunud nägema päris mitut artiklit, kus kellegi tütar tahab saada poisiks/meheks. See üllatab mind väga, sest kogu aeg räägitakse, kui kohutavalt stressiküllane on meeste elu ja kuidas nad on hädas oma saavutussunduse ja emotsionaalsuse vahel kompromissi leidmisega, kuidas nad robinal varem surevad ja mida iganes.

(Mis varem suremisse puutub, siis sattusin umbes kuu aega tagasi lugema artiklit, kus väideti, et teadlased on kindlaks teinud, et naiste pikaealisusel/meeste lühemaealisusel on geneetiline põhjus: mehe keha pole loodudki nii kaua uuenema kui naise keha. Noh, kes teab... Igal juhul olen veendunud, et meeste suuremas stressis küll asi pole. Mees on raskuste saabudes enda eest väljas, naine pere eest. Ma ei mäleta, kes seda ütles, et harides meest, harid sa ühte inimest - harides naist, harid sa tervet perekonda. Nõus!)

Tahaks leida statistikat selle kohta, kas sugu vahetada soovivaid naisi-mehi on võrdselt, või on tõesti nii, et meheks saada soovivate naiste osakaal on suurem?
Ja miks see küll nii on?
Ometi ei tehta pükse kandvast naisest väljagi, samas kui seelikut kandev mees paneks küll järele vaatama...
Ja huvitav, mis tunne see üldse võiks olla: soovida olla teisest soost.
Mida see üldse tähendab?
Kas seda, et iga kord tunned jubedust, nähes oma suguorganeid? Seksiga see ju otseselt seotud pole - on küll ja küll sugu vahetanuid, kes jäävad soovima neid partnereid, kes enne olid vastassoost, pärast soovehtust aga on samast soost. Ehk pärast soovahetust saavad neist geid.

Naljakas, et olemas teemasid, mis sind huvitavad, aga millest sa möhhigi aru ei saa...