Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Uni ei anna häbeneda...

Köhh-köhh, sai eile siin plikapõlve rumalaid järeleandlikkusekatsetusi meenutades veidi ägedaks mindud :P,
aga see-eest magasin ma tavapärase 4 tunni asemel täna öösel 10 tundi!
10 tundi!...
Tunnen ennast roosa ja soojana nagu beebi :)

Teised ka magavad...





Kõik pildid ikka izismile.com'ist

Pühapäev, 30. jaanuar 2011

SEBASTIAN BARRY "Salajane käsikiri"


Üks ilmatuma kaunis raamat, mida julgesti kõigile soovitan.

Siin räägivad paralleelselt oma lugu kaks inimest: ligi 100-aastane Roseanne, kes on mitukümmend aastat vaimuhaiglas elanud, ja dr Grene, kes on psühhiaater ja peab seoses haigla kolimisega patsiendid üle hindama sellest vaatepunktist, kas mõni neist ehk ei peakski sinna kuuluma vaid sai omal ajal sugulastel jalust ära topitud. Talle tundub, et vana habras, kaunis ja vaikne Roseanne on just selline 'patsient'.

Dr Grane hakkab Roseanne'i ettevaatlikult tema mineviku osas küsitlema. Roseanne ei jutusta just meelsasti, kuid arstile hakkab Roseanne'i juures käimine ja kasvõi vaikuses istumine meeldima. Roseanne'ile tulvab aga mälestusi meelde. Ta ei jaga neid arstiga vaid kirjutab üles ja peidab põrandalaua alla...

Roseanne'i jutustus on liigutav lugu naisest, kes enda eest ei võitle. Asi pole isetuses, vaid ambitsioonituses. Need võivad välja näha ühte moodi, kuid tagama on täiesti erinev. Ma arvan ka, et minu leplikkus mõnes asjas tuleb totaalsest ambitsioonitusest, kuid ma pole kaugeltki isetu. Nii et mulle on Roseanne'i-kuju väga kallis ja lähedane. Kuid ma usun, et see raamat tundub kaunis ka neile, kes Roseanne'i parajaks lummutiseks peavad :D

Roseanne kirjutab:

* On hetki, mil mind läbistab seletamatu rõõmusööst, otsekui kuuluks mulle kõige muu puudumisel kogu maailm.
Mmm, mina tunnen ka vahel nii. Selle jaoks on vaja üksindust ja vaikust - siis tuleb rahu ja seejärel rõõm, milles on kõik!

* Ma olen nagu mu isa vana mootorratta seljas - kihutan muidugi kiiresti, aga hoian lenkstangist nii kõvasti kinni, et see tekitab mingi kindlustunde.
Ärge kangutage mu sõrmi lenkstangi küljest lahti, doktor Grene, ma anun teid.
Jälle, oi kui tuttav tunne. Hea kujund!

Nunnade juures elamisest:
* Iga pekstud lapse loos on hetk, mil tema meel loobub väärikuselootusest - lükkab lootuse lahti nagu ilma sõudjata paadi, laseb sel voolus omatahtsi minna ja lepib valu pügalpulgaga.
See on julm tõde, sest laps ei tea, et see on vale.
Laps ei ole kunagi iseenda loo autor. Küllap see on hästi teada.


Dr Grene mõtiskleb valedest mälestustest...
* Võib-olla on see meie olemus ning võib-olla on see ka seletamatul kombel osa meie kui inimloomade hiilgusest, et me võime rajada oma parimad ja kõige kestvamad ehitised täielikust põrmust koosnevale alusmüürile.

Sellel lool on isegi puänt, mis on ka tore - mina oleks rahul olnud isegi siis, kui see raamat oleks rahulikult loksudes lõppenud.

Isiklike lugude vahele põimub Iirimaa keeruline ajalugu 20. sajandi esimesel poolel. Tõlkija Krista Kaer annab järelsõnas sellest ajalooperioodist lühikese, asjaliku ülevaate, mis on küll väga kena temast, sest mina romaanist endast suurt muud aru ei saanud kui seda, mida juba ammu teadsin, et seal on vaba-iiri-meelsete ja inglaste, ning katoliiklaste ja protestantide vaheline vastuseis. Roseanne'i võib tõesti võtta ka kui Iirima selle ajaloo esindajat, mida ei taheta meenutada ja tunnistada - mahavaikitud ajaloo sümbolina.

Liigutav, kaunis ja põnev raamat!

Mitte niisama lihtsalt...

Tuleb välja, et õnneliku abielu saladus on järgmine: ära andesta oma partnerile halba käitumist.
Siit.

Suutlikkust andestada peetakse iga õnnestunud suhte nurgakiviks, kuid uuest, ajakirjas Family Psychology avaldatud uurimusest selgub, et andestamisvalmidus pigem ajab paari lahku kui hoiab seda koos. Need, kellele niisama naljalt ei andestata, kordavad oma halba või haavavat käitumist väiksema tõenäosusega, kuna kogevad teravamalt armastatu kriitikat, süütunnet ja üksildust. Need, kelle tujutsemisele, õelusele ja sarkastilisusele mingit erilist reaktsiooni ei järgnenud, käitusid palju tõenäolisemalt edaspidigi halvasti - need aga, keda inetu käitumise tõttu noomiti või kellest eemale tõmbuti, püüdsid oma käitumist parandada.

Tore! :)
Ma olen võõraste suhtes leebe - tehku mis tahku -, aga nende suhtes, kellega ma koos elan, olen küll range. Õnneks polnud ma oma Mehel esimene elukaaslane, nii et mina ei pidanud talle õpetama, et ei tohi naisega kohtumist kokku leppida ja siis ise hiljaks jääda, teisi naisi nillida minu silma all ja... - ah, no elementaarseid teisest lugupidamise reegleid. Mingid varasemad peikad on mind küll mõrraks nimetanud ja pahandanud, et kõik peab olema nii nagu mina tahan. Heh, loomulikult peab! Issake, ma elan parem 1000 elu üksi, kui mingi lontu või ülbikuga. Ja siiski-siiski pidin alati mina see mahajätja olema, nemad oleks oma mõrrakesega ilmselt elulõpuni vastasseisu asjatanud. Võibolla mehed tõesti arvavad, et naised ikka bitchivad ja tuleb leppida :) Aga kui ma teatasin, et nüüd on lahkuminek ja vutt-vutt, kurb küll, siis suhtuti sellesse nii, nagu see oleks lihtsalt üks mu järjekordne nõudmine, mis tuleb ära summutada :D Mina oleks sellise mõrra juurest, nagu mina mõne mehe jutu järgi olin, ammu suure jooksuga plehku pannud.

Aga nüüd tuleb välja, et ainult enda eest seistes üldse see õnn õuele tulebki.
No mina pole kunagi kompromissidesse (ehk enda soovidest loobumisesse) uskunud...

Nii et all the bitches out there - keep up the good work! ;)

Laupäev, 29. jaanuar 2011

Täna


Täna käisime Väikese Tüdruku jutuvõistlusel võidetud piletitega Vanemuises "Detektiiv Lottet" vaatamas.

40 minutit enne uksest väljumist hakkasin siis meikima ja riidesse panema ja juukseid sättima, aga sain kohemaid 'toreda' minestushoo. Nii kui peegli ette seisin ja miski pulga või potsiku kätte leidsin, pidin põrandale istuma või heitma. Lõpuks pikutasin 10 minutit elutoa diivanil ja tõmbasin siis kähku näo üle, riided selga, juuksed jäid küll niisama...

Läksime poest läbi ja ostsime kaasa maasikavett ja ananassikommi, sest kumbki meist ei tahtnud hommikul eriti süüa. Pealegi kipub mul vaiksetes kohtades köha peale tulema ja kõht korisema.

Selles valguses pole vist eriti imelik, et ma armastan kodus istuda...

Nojaa, aga enne bussileminekut oli meil ikkagi aega ja siis istusime ka poes pingil. Minu kõrvale tuli üks vanatädi, kes turtsus meist mööduvate kerekate mammide peale ja alustas siis jutukest:
- "No mis jutt see on, et raha on vähe, kui inimesed ennast nii paksuks saavad süüa..."
- "Mmm. Hmm. Tjaa... Eitea...," putrasin mina.
- "No eks see on sellest, et ennast üldse ei liigutata. Poes käiakse ja ülejäänud aja istutakse teleka ees. Liigutada tuleb ennast!"
Ja seda räägib ta mulle, kes ma mingid 18 tundi ööpäevast voodis olen...... :)
Tädi rääkis veel pikalt, kuidas tuleb kõhulihaseharjutusi teha, et siis ei lähe paksuks ega tule küür ega midagi...
Hmmm...
Lõpuks läksime meie bussipeatusesse ära. Mõne minuti olime niisama, siis tuli ta järgi ja hakkas rääkima sellest, mis Iisraelis praegu toimub. Ilmselt ta pidas silmas Egiptust...
Oh aeg...
No kas pole parem rääkida headest asjadest või üldse mitte...!?!

Teatris pugesime kohe aknaorva, mis on mu lemmikkohad Vanemuises :) Koukisime kommid välja ja maiustasime natuke. Istekohad olid meil rõdul - Väike Tüdruk vaatas rõdult teatrit esimest korda. Ja rõdukohad olid ka selles mõttes priimad, et sealt nägi ilusasti orkestrit. Minul jäigi osa tantse vaatamata ja juttu kuulamata, kuna vaatasin orkestrit... Laulud olid päris toredad, paar lüürilisemat laulu ja muusikalist osa lausa ilusad, eriti kus harf eraldi kuulda oli... Vaheaja veetsime taas aknaorvas kükitades ja kommi mugides - kui ma sealt välja tulin, et kommipaberid prügikasti visata, unustasin, et mu pea kohal kõlgub maal ja lõin selle 'kunstinautijate rõõmuks' kõikuma, köhh-köhh-köhh...

Kui teatrist ära tulime, libisesin lörtsi sees ja - kukkusin. Viimati kukkusin talvel 1993/1994, kiilasjääl. Ma olen nii ettevaatlik, kindlasti olen ma oma 1000 korda 5sentimeetriste sammudega mööda ilma ringi komberdanud, aga kukkunud pole. Ja vähe sellest, et ma seekord ise kukkusin, sõitsin ma ka Väikesel Tüdrukul jalad alt :P Ma olen nii viisakas, et olin ise veel istuli, kui ütlesin: "Anna andeks, kullake!" ja aitasin teda püsti. Ise ka imestan, et ma nii viisakas olen nüüd juba :D Vanasti ma kippusin vihastuma, kui mingi äpardus juhtus. Ja häbi oli ka, vanasti. Nüüd üldse polnud. Olen häbituks muutunud :D Viisakaks ja häbituks ühteaegu :P Hoopis elevile läksin sellest kukkumisest, kuidagi :D Enne olin kuidagi uimane ja väsinud (pea valutab eilsest saadik), aga pärast kukkumist olin 'äksi täis', silm säras, suu oli kõrvuni... Olin end küll paksult riidesse pannud (sest kui ma külmetan, hakkan ma kössitama, ja kui ma kössitan, hakkan kurvastama, ja siis tusatsema, ja lapsega teatrisse minnes sellega ju ei riski), aga isegi alukad said märjaks. Hmm. Õnneks olid mul musta värvi püksid jalas kõige peal ja keegi ei saanud mind proua Pisspüksiks pidada...

Väike Tüdruk oli küll väga rõõmus kogu aeg, on siiani :)
Muidu oli ta ka paar päeva tõbine siin, väsinud ja loid... Ma ei saatnud teda neljapäeval ja reedel kooligi selle hirmuga, et jääb enne teatrit päris haigeks. Õnneks suutsime seda ikka vältida. Nüüd laulab ta neid Lotte-laule - ta tundis neid juba varem, sest õpetaja oli neid lastele plaadi pealt lasknud, nii et Väike Tüdruk teadis juba ette reklaamida, et ilusad laulud tulevad :)
Mul on hea meel, et ta nii rõõmus oli terve päeva :)


Pildist:
Eile lõikas ja kleepis Väike Tüdruk 'suvise minu' - ikka pikkade juustega, nagu emme tema (ja Mehe) jaoks 'õigesti käib'.
No kas pole armas pilt!?

Neljapäev, 27. jaanuar 2011

FRANK MCCOURT "Koolmeister"


Oma kolmandas raamatus keskendub McCourt töötamisele inglise keele õpetajana erinevates kutse- ja keskkoolides. Veel andis ta ülikooli juures loova kirjutamise kursust, kus osalesid peamiselt noored mujalt sisse rännanud täiskasvanud.

Ta räägib, kuidas ta püüdis teismelistega kontakti leida ja neid innustada, katsetades igasuguseid traditsioonilise pedagoogika alla mittekuuluvaid ettevõtmisi nagu retseptide lugemine muusika saatel jms. Õpilastele ta meeldis, juhtkonnale tavaliselt mitte nii väga.

Ülimalt veider oli oli lugeda sellest, kui ülbelt lapsed koolis käitusid ja kuidas nad keldrisse suitsule ja musitama vingerdasid, kuid vanemate jaoks olid nad enamjaolt rikkumatu meelega nunnutised, keda tuli õpetaja eest kaitsta. Näiteks küsiti õpetaja Frankilt lihtsalt tunniteema juurde pöördumise edasilükkamiseks küsimusi Iirimaa kohta, ja üks küsis: "Kas te seal tüdrukutega ka käisite?" Ja kui õpetaja vastas pahaselt: "Ei, me käisime lammastega! Muidugi käisime me tüdrukutega - kellega siis veel?", siis helistasid pooled lapsevanemad direktorile ja kaebasid, et õpetaja räägib tunnis perverssusi. Issake! Aga lastele ja ülikoolinoortele McCourt meeldis :) Küllap selle pärast, et ta tundis inimeste ja nende 'lugude' vastu siirast ja sügavat huvi. Siin raamatus räägibki ta väga palju oma õpilaste lugusid.

* Nad peavad meeleheitlikke kõnesid. Elu on mõttetu. Kõik täiskasvanud on petised. Mis mõtet on üldse elada? Neil pole elus midagi oodata, isegi mitte omaenda sõda, kus nad saaksid tappa pärismaalasi kaugetel maadel ja marssida longates, medalid rinnas, serpentiinilintide sajus mööd Broadwayd tüdrukute imetlevate pilkude all. Pole mõtet isadele kaevata, kes ise just sõjast tulid, või emadele, kes ootasid, sel ajal kui isad võitlesid. Isad ütlevad, Äh, jää vait. Ära tüita mind. Mul on terve nael šrapnelli perses ja mul pole aega sinu ädaldamist ja vingumist kuulata, omal kõht täis ja kapi riietest pungil. Jessake, kui mina olin soo vanune, siis käisin tööl vanaraua laos, enne kui ma sadamasse tööle sain, et sinu kräunujat perset kooli saata. Mine pigista oma paganama vinne ja lase mul lehte lugeda.

Oma elust kirjutab autor siin raamatus vähe:

* Ütlesin, et seda osa Ameerika ajaloost ma armastan. Alberta ütles, käi persse oma Conestoga vankriga, parem mine otsi omale töökoht, ja mina nähvasin talle vastu Dylan Thomase luulereaga: Töö ilma väärikuseta on surm. Tema ütles, Sa saad oma väärikuse, kuid minust jääd ilma. Oli selgelt näha, et selle abielu tulevik oli lootusetu.

Tema elu oli ikka täis kahtlusi ja alaväärsustunnet...

* On olemas üks tegevus, mida nimetatakse 'enda kokkuvõtmiseks'. Ma püüdsin, aga mida mul oli kokku võtta?

Jällegi haarav raamat, mida võiksid lugeda vähemalt kõik õpetajad :)

Romantika

Olen olnud kuidagi romantilises meeleolus... :) - seega ei mingeid postitusi vaid ainult mannavaht ja logelemine... :P

Hakkasin isegi igatsema magamistoa ümberdisainimist daamitoakeseks, mille põhivärvid oleksid roosa, hall ja valge. Ma ei tea, kuidas Mees end selles toas tunneks, aga tema käib siin niikuinii ainult magamas, mina aga elan siin :D

Et siis midagi sellist:













Kõik pildid pärit blogist Inspired Design.

Aga ma tean, et ma ei muuda siin korteris midagi, sest sisekujundaja on sellest teinud sellise armsa, soojades toonides, ühtlaste üleminekutega korteri ja ei kõlbaks kuskile, kui mina siin 'roosatama' ja 'hallitama' hakkaksin...

Pealegi, ma olen kuulnud, et külmades toonides toas tundub olevat jahedam kui soojades toonides toas, nii et kui minusugune külmavares midagi muudab, siis peaks see minema pigem oranži-poole... elu nagu ahjus :)

Nälg

Andke ometi kassikestele maiuspalakesi... :P


















Ka beebid on näljased...



Kõik pildid izismile.com

Esmaspäev, 24. jaanuar 2011

FRANK MCCOURT "Jah, on küll"

Autobiograafilise triloogia teine raamat, esimesest ("Angela tuhk") räägin siin.

Teises raamatus räägib McCourt, kuidas ta 18-aastasena Iirimaalt emakodust lahkus ja New Yorki edu otsima sõitis. Viletsate hammaste, haigusest punetavate ja rähmaste silmadega vinnilise näoga poiss alustas mõistagi koristajana. Oma tuntavat iiri aktsenti ja niru välimust häbenedes ei julgenud ta inimestega õieti rääkidagi. Palk oli tal tibatilluke, aga ema Iirimaal ootas mõistagi, et jõukale maale härraseks saama sõitnud poeg teda rahaga toetaks, ja Frankie muidugi tegigi seda, et noorem vend paljajalu käima ei peaks jne. Ise käis ta lipendavate kingadega, mida saapaviksija puhastamast keeldus. Mõneti oli see ka valiku küsimus - noor Frank oli oma isa poeg ja armastas õlut. Ja viskit. Ja üldsegi... Aga armas oli lugeda, et kui ta Ameerika pinnal esimest korda kõrtsu läks, ütles kõrtsmik talle, et kuule poja, sa mine parem raamatukokku ja võta "...?...", ma sulle õlut küll ei müü - ära joo, õpi parem! Minu meelest on super-lahe, et inimesel on oma kõrtsus õigus midagi sellist öelda. Üldse nägid inimesed Frankis, kes oli 14-aastaselt koolist ära tulnud ja tööle läinud, intelligentset meest ning nii sõjaväeteenistuses kui ka hiljem laotööl ja kõrtsudes õhutasid vanemad mehed teda isalikult muudkui aga ülikooli astuma.

Frank leiabki võimaluse läbida mingid tingimuskursused, et ilma keskkoolis käimata ülikooli saaks. Püüdes õppida ja tööl käia on elu raske. Vaesus on suur ja Frank on ikkagi rähmas silmadega kohmetu kõrend, keda ajab vihast lausa nutma, et talle veel 24-aastasena 'poiss' öeldakse. Minu meelest on see nii nunnu - ma tean 45-aastaseid mehi, kes oma arust veel kompud poisud on... - väga eemaletõukav minu jaoks, see peeterpaanindus.

Sellegipoolest armub Frankisse tüdruk, keda kõik kõikjal vesise suuga vahivad. Kuna Frank on nii arg, siis veab seda suhet tüdruk. Kokku nad kolida ei saa, sest Alberta korter on talle pere poolt üüritud ja Frank pole nende silmis just heas kirjas, kuna ta on paras ludri and it shows. Nii et Frank joob õlut, õpib, külmetab oma toas, kust elekter on võla pärast välja lülitatud ja kurameerib Albertaga. Aastakesed lähevad ja kui Frank on 28-29 aastane ning saanud kutsekeskkooli inglise keele õpetajaks, hakkab Alberta abieluga peale käima. See on Frankiele nagu õudusunenägu - tema tahab ikka kõrtsudes sõpradega jahvatamas käia, mitte ontlikku pere-elu alustada. Seepeale jätab Alberta Franki maha kui mõttetu mehe - Frank on purustatud. Kuid kui Alberta tagasi tuleb ja jälle abielujuttu ajama hakkab, tunneb Frank endist õudust. Nii et kui Frank tahtis poisi rollist välja saada, ja et teda meheks peetaks, siis ainult väliselt, et noh - respekt ja värk.

Lõpuks Frank ikka abiellub, aga eks ta on paras joodik ja tolgus - ma ei kujuta ette, kuidas Alberta suutis ennast veenda, et ta on Frankile kuidagi tähtis... :( Eks see mingi saatuslik tõmme oli, sest jutuvestjana on Frank lihtsalt võrratu, ja ka mulle on ülitähtis, et mees mind oma jutuga köidaks, muidu ei loe miski. Kedagi armastades ei saa me talle haiget teha ise haiget saamata - niivõrd tervikuks muutub paar. Niisiis, ma arvan, et selle paari vahel oli suur tõmme ja pinge, aga armastust polnud - mitte nii nagu mina armastusest aru saan. Ja lõpuks läksidki nad lahku, kui nende tütar oli 8-aastane.

Väga palju on kirjutatud ka õpetajatööst, isast, emast ja vendadest (kes riburadapidi Ameerikasse tilguvad - isa aetakse küll Inglismaale tagasi, sest jutt joomise mahajätmisest ja 'teiseks inimeseks saamisest' oli vale - meenutan, et esimeses raamatus sõitis isa Inglismaale tööle, et oma 7 lapse (kellest 4 jäid ellu) ema Angelat toetada, kuid ei saatnud sealt perele sentigi ega andnud enam näolegi).

McCourt kirjutab pikkade emotsionaalsete lausetega, mis on lausa lummavad ja endasse imevad. Äärmiselt kütkestav autor! Ma loen juba ka tema kolmandat raamatut ("Koolmeister"), kus ta keskendub õpetajatööle - sellest ei oska veel midagi arvata, aga kahte esimest loen ma kindlasti korduvalt üle, need on võrratud!

Tsitaate:

/Frank on oma pruudil Albertal isakodus külas - Alberta läheb isa uue naisega teise tuppa, vanaema pikutab diivanil ja Alberta isa loeb lehte, nii et Frank jääb nagu opakas keset võõrast elutuba seisma/...
* Minu ema Limerickis ei jätaks iial kedagi niimoodi keset tuba seisma. Tema ütleks, palun istuge siia ja joome tassikese teed, sest Limericki agulitänavatel peetakse teise inimese ignoreerimist inetuks ja veel hullem on mitte teed pakkuda.

Franki ema jälestab Ameerika kotikeseteed...
* Ta tegi teed teekannus ja ei saanud jätta teekotikeste üle põlgust avaldamast. Ütlesin talle, et teekotid hõlbustavad nende inimeste elu, kel on väga kiire, ja tema ütles, et mitte kellelgi pole nii kiire, et ta ei leia aega korralikku teed teha, ja kui neil on nii kole kiire, siis ei olegi nad korralikku teed väärt, sest mis mõtet niisugusel elul on? Kas meid on loodud siia ilma selleks, et me aina kiirustaks või selleks, et teetassi juures rahulikult juttu puhuda?
Noh!? Kummaks siis? :D

Frank jääb jooma, kui Alberta kodus ootab...
* Täna õhtul tuleb Brooklynis pahandust. Lubasin minna Albertaga araabia restorani The Near East õhtusöögile, kuhu tuleb oma vein kaasa võtta, aga kell on juba kuus läbi, ja kui ma nüüd helistan, siis hakkab ta kaeblema, et on juba tundide kaupa oodanud, et olen samasugune iiri joodik nagu mu isa ja et temal on ükstakõik, kui jään Staten Islandile kasvõi elu lõpuni, head aega.
Seega ma parem ei helista. Parem juba mitte. Mingit mõtet pole esile kutsuda kahte riidud, üht praegu telefonis, teist koju jõudes. Kergem on istuda baaris, kus on hea meeleolu ja tähtsad asjad arutlusel.
Njaa, mobiiltelefoni leiutaja tegi patukottidele küll karuteene - nüüd ei pea naine kodus istuma ja ootama, et üheskoos restorani minna, vaid saab sul kohe näo täis sõimata, kui tühi kõht tigedaks teeb :)

Pühapäev, 23. jaanuar 2011

Ja me tahme seda kõike saada...

Üha sagedamini selgub sotsiaaluurimustest, et naised sooviksid laste sündides koduseks, mehe ülalpeetavaks jääda. Inglismaal mõtleb nii juba ligi 70 protsenti naistest ja ma arvan, et see ongi high peak - väga palju suuremaks see protsent enam minna ei saa, sest mõned ei tahagi lapsi ja mõned ei taha meest :) Rääkimata mingi professionaalse kutsumusega naistest, kes juba terve mõistuse nimel peaksid saama teha seda, mille järele hing hüüab.

Minu loogika järgi pidi see millalgi juhtuma - naised PIDID ühel heal päeval märkama, et püüdes käia tööl, kodu majandada, mehele huvitav ja veetlev kaaslane olla ning sealjuures veel lastest korralikke inimesi kasvatada, mõistavad nad ennast pidevasse süütundesse ja läbikukkumistundesse, sest kõiki neid asju lihtsalt pole võimalik hästi teha. Aga 'minu loogika' veab mind pidevalt alt, nii et ma olen üllatunud, et see tõepoolest toimub, on käes - poleks uskundki! :P

Lugesin Briti Daily Mailist kolme pere lugusid sellest, miks nemad on otsustanud selle kasuks, et mees teeb tööd ja naine hoiab lapsi ja kodu. Kõik lood on minu meelest endastmõisteva loogikaga. Päeval teeb mees tööd, samuti naine. Õhtul puhatakse - nii üksi, lastega või partneritena. Ma ei saa üldse aru nurinast meeste poolt, et neid on vaja ainult raha pärast, ja naiste poolt, et neid on vaja ainult teiste järelt kasimiseks. Mõlemad lihtsalt hoolitsevad ju pereüksuse eest - mida muud nad siis veel tegema peaksid?; ja nagu iga elukutse puhul, mida rohkem sa asjaga tegeled, seda professionaalsemaks sa muutud - seda nii kodutöödes, lastekasvatuses kui mujal ametis. Selles mõttes ma ei pea heaks mõtteks seda, et mõlemad käivad poole kohaga tööl - siis saavad mõlemad alampalka, sest mingist professionaalsusest ja spetsialiseeritusest ei saa juttugi olla, kolleegid ei võta sind tõsiselt, ja õigusega. Parem las üks ikka elab nii, et ta võib vajadusel 100% tööle keskenduda - siis on palk ikka kordades suurem, kui pidevalt võideldes õigusjärgse kella viiese töölt lahkumise eest.

Veel, ma ei saa tegelikult aru, mida mees mõtleb, kui ta ütleb, et ta ei taha olla ainult rahakott. Ma ei usu eluilmaski, et ta seda öeldes soovib võidelda õiguse eest ise nõusid pesta ja oma särke triikida. Võibolla mees peab silmas seda, et ta soovib lastega aega veeta - kuid arvestades, et rohkem kui pooled lapsed ei ela oma isaga koos, näib see siiski vaid ettekäändena. Ma oletan, et nii ütlevad mehed, kellel tegelikult peret pole, veel. Enamik ju siiski ei vali naist, kellega ta rääkida ja suhelda ja elu jagada ei suuda, nii et see ainult rahataskuks olemise jutt on ikka lihtsalt ulme, selline olukord naljalt ei teki.

Ja ma arvan, et enamik naisi, kellel juba on lapsed, ei näe koduperenaiseks olemises vaid teiste järelt kasimist ja teiste teenindamist - see ongi täiskasvanu ja lapsevanema roll: hoolitseda oma pere eest, teha oma pere õnnelikuks. Lõppude lõpuks on see parim viis ise õnnelik olla. Kui ma jõulude ajal ühest blogist lugesin pikka ja põhjalikku jõulu-aja-postitust, siis olin isegi mina selle pere üle väga õnnelik, kuigi ma ise jõule millekski ei pea - no mõelda, kui õnnelikud selle pere lapsed siis veel olla võisid!!!!!! Kui palju ilu ja head toitu ja rõõmu!!! Selliste asjade nimel ju tasubki elada - pole mõtet seda inetada koledate väljenditega nagu 'rahakott' või 'teenija' olemine.

Kui see koduste emade trend jalad alla saab, siis kahekümne aasta pärast on meil koolides arvatavavasti juba terve ports hästikasvatatud kümneaastaseid, kes suudavad tunnis paigal istuda ja õpetajat kuulata ja ei ropenda ja närvitse nii hullusti nagu praegused lapsed, kelle vanemad püüavad kiiresti-kiiresti teha ja saada kõike-kõike, mistõttu lapsega räägitakse üle-õla nähvates või ropult peale käratades. Ma arvan, et juba ainuüksi pidev kiirustamine mõjub lapsele väga raskelt, rääkimata siis lapsevanema ärritunudolekust, mis tuleb teadmisest, et ei jõua teha kõike mida tahaks, ja nii nagu tahaks...

Pildid: esimene varastatud jumal teab kust, teine blogist Brown Eyed Belle.

Laupäev, 22. jaanuar 2011

What's that smell?

Kuna me elame praegu eriti kokkuhoidlikult, siis ei raatsi raha kulutada ka näiteks tualetivärskendaja ostmiseks. Ja kuna tualett siiski 'vajab värskendamist', oleme kasutusele võtnud mu seisma jäänud lõhnaõlid. Praegu surtsutame Givenchy tualettvett Extravaganza D'Amarige. Selle lõhn meeldib mulle õhus, aga mitte minu naha peal. Liiga hapu, kuidagi... Aga kui see lõhn koridoris levib, siis on see tore ja meeleolukas :) - vaesuse rõõmud! :D

Järgmisena läheb käiku Laura Biagiotti Emotion - sama mure, kuidagi krõbe mu jaoks.

Mulle meeldivad ikka totaalselt magusad ja rasked lõhnad nagu vanilje, valge ambra, sandlipuu, jasmiin, maasikas, shokolaad... - Thierry Mugler'i Alien ja Angel on pikka aega olnud mu suured lemmikud.

Lõhnu mul jagub, ja ma ei mõista, kuidas mõni inimene kuu ajaga pudeli tühjaks kulutab - ma nagu ikka ka kasutan, aga pole eluilmaski ühtegi pudelit tühjaks saanud, kuigi mõned on 7 aastat vanad. Ja mõni saab kuu aega ühe pudeliga hakkama... :0 ... seda juues või?



Tingel-tangel

Mu vana arvutikosu ragiseb ja hangub pidevalt - täitsa tüütu on temaga jageleda. Kardan, et tema aeg hakkab otsa saama... Eile kirjutasin olulisemad aadressid välja, et ma oskaks favoriitide kataloogid enam-vähem taastada, kui arvuti peaks päriselt kokku kukkuma. Pildid tõmbasin ka mälupulgale.

Kui arvuti peaks päriselt üles ütlema, siis ma ei saa eriti blogida ka, sest mulle ei meeldi Mehe arvutit kasutada - rääkimata sellest, et ta kasutab seda ise praktiliselt kogu aeg. Ja kui ei kasutagi, siis peab alati kartma, et talle tuleb telefonikõne, mispeale ta peab kohe arvuti taha saama. Hommikuti, kui Mees magab, siis ma mõnikord vaatan üht pildilehekülge tema arvutis, sest minu arvut kipub just pildilehekülgede peal hanguma ja ohtralt igasuguseid kastikesi ette viskama, mida ma muudkui kinni plõksima pean. Noh, salvestasin mina siis terve portsu pilte Mehe arvutisse, et need ükspäev mälupulgale võtta ja endale tuua, kuni ühel päeval märkasin, et mu pildikaust on kadunud - Mees oli selle 'kogemata ära kustutanud, arvates, et see on midagi muud'.
Mäh?!?
No Mehele ma muidugi 'mäh' ei öelnud, talle ütlesin ma hoopis: "Well done! Hästi paned, poisu!", sest naise peamine kohus on ju oma meest tunnustada ja toetada kõiges, mida iganes ta oma (kobakäpakestega) ka ette ei võta.

Nii et jah, kohe üldse ei meeldi mulle kellegi teise arvutit kasutada...

*
Eile sai vähemalt lõpuks Auras ära käidud Väikese Tüdrukuga. Ta oli väga tubli - ujus nägu vees konna ja sai ilusasti edasi. Suurema osa ajast veetsime lastebasseinis :) - seal on soojem. Mina käisin siiski ka suures basseinis, jätsin Väikese Tüdruku üksi lastebasseini - väga imelik ja harjumatu oli seda teha... Uskumatu, kui palju vabadust emmele juurde tuleb, kui lapseke suuremaks saab.

Suure basseini külgedele on millegipärast pandud mingid piirded - ronisin üle nende vette, kuid välja enam vanaviisi ei saanud. Minu ja redeli vahel oli 4 rajapiiret ka. Imestasin tükk aega, kuidas inimesed välja saavad? Siis nägin, kuidas kaks naist end kõhuli üle rajapiirete rullisid. Üritasin sama teha, aga mingil ime põhjusel jäin mina alati keskkohaga sinna peale toppama, nii et puusakondid toetusid sellele plastvärgindusele ja käed ja jalad kõrgusid õhus, kuni peapool siis alla vette prantsatas. Hm. Muljusin oma vasaku reie ära nende rullikute peal ja kodus avastasin, et mul on seal viis kahvatut, aga suurt sinikat :D - terve reie pealmine pool on sinine, põhimõtteliselt. Mõnus, et oskan end isegi vees ära lüüa :P

Meie basseinis olemise ajal hakkas mingi alarm tööle. Inimesed kakkusid oma lapsed lastebasseinist välja ja suures basseinis ujuti 'kalda äärde' kuulama-vaatama, mis toimub. Varsti lubati kõik vette tagasi ja mis selle alarmi huilgama pani, ma teada ei saanudki.

Kui ma pärast Väikest Tüdrukut riietusruumis föönitasin, läksid ühed vanatädid meie kappide juures riidu. Algas see nii:
- Istuge!
- Oh, ei...
- No istuge-istuge!...
- No mis te sunnite niiviisi!...
- Ega ma ei sunni, ma lihtsalt pakun.
- Ega see teie iste pole. Oleksin ma teie kodus, siis sobiks teil mulle istet pakkuda.
Esimene tädi omaette: "Ei no täitsa lollakas! Ma tahtsin ju ainult head..."
Ja nii nad lasid tükk aega - tüli eimillestki! Vau!

*
Kuna ujumine on energiatnõudev ettevõtmine, siis teadsin, et vajame midagi magusat ja küpsetasin ainsa koogi, mida oskan. Õnneks olid pea kõik ained kodus olemas ja juurde oli vaja osta ainult hapukoort. Kuid seekord mõtlesin, et teen koogi kakaoga. Soputasin siis kogu olemasoleva kakaopulbri taigna sisse ja avastasin, et ettenähtud 2 muna ja 400 g hapukoort ei vedelda seda massi enam ära. Panin siis veel 100 g hapukoort - ikka tuli segades veel puru välja. Lisasin siis lõpuks piima, kuni sain peaaegu nii vedela taigna, nagu ta mul tavaliselt tuli.


Kaapisin selle siis vormi ja panin ahju. Kui poole tunni pärast hõbepaberit eemaldama tulin,
siis eeldasin, et küpsetis näeb juba välja nagu kook ja ainult hambatikuga sorkides saaks teada, et tahab veel küpsemist. Ja mida ma näen - hõbepaberi all loksub tainas!!! Pidin kreepsu saama. Esimese hooga oli kiusatus kogu kupatus minema visata, aga siis tegin südame kõvaks ja hoidsin seda plöga veel üle tunni aja 180-kraadises ahjus. Ja... jumalast ilus ja väga maitsev kook tuli :D Ma ei mõista... kas kakaopulbri lisamine tegi seda kõike või?

Mõtlesin kooki süüa juba enne bassu minekut, aga muidugi oli mul suurest ärevusest süda paha ja ma sõin hoopis pool kaussi oasuppi. Vaat seda ma ei pildistanud, sest põldubadest keedetud supileem on kaunist hallikaspruuni värvi ja näeb seega välja nagu miski, mis on kõhus juba olnud :D

Neljapäev, 20. jaanuar 2011

Juuksed ja armukesed

Sõbranna vaatas mu viimaseid pilte ja märkis, et mu juuksed on pikaks kasvanud.
Hmm, on tõesti. Mulle tegelikult meeldivad enda puhul lõuani pikkusega juuksed, nii et päris lühikesed, kuid juuksuris käia ei meeldi mulle kohe üldse. Pealegi ei oska ma ilmselgelt ennast väljendada: sooviksin ilma järguta lõikust, nii et näo kõrval oleksid juuksed lõuani (no 1-2 cm pikemad) ja läheksid kukla poole sirge lõikega veidi lühemaks. Üksainus kord on mul niimoodi ka lõigatud. Muidu veendakse, et peab ikka järku lõikama ja nii lühikeseks küll ei maksa lõigata ja tuleb kindlasti 'poisikukal' teha...

Olen otsustanud, et edaspidi lõikame Väikese Tüdrukuga minu juukseid kahepeale... Mina lõikan eest, näo kõrvalt, ja tema viib tagant 'otsad kokku'. Ta on seni tubli lõikaja olnud ja korduvalt enda soengut parandanud. Kord nelja aastasena tegi ta seda nii ilusasti, et ma ei märganudki seda enne, kui tema sahtlist hunniku juukseid leidsin :D
Aga viimati pani ta juuksed külje peale patsi ja lõikas siis 'ühtlaseks'. Loomulikult olid patsist lahti võetud juuksed ühel küljel 7 cm pikemad kui teisel... Ta väitis, et las olla, tal pole selle vastu midagi... Ma lasingi tal nädal aega niimoodi koolis käia (olin haige sel nädalal), aga siis lõikasin ikka ühtlaseks.

Ja kui ta minu peas midagi veidi viltu lõikab, siis mind see eriti ei morjenda, kuna see jääb ju kukla taha :P

Ma mäletan, kui üks noor venelanna oli mulle soengu juba valmis lõiganud ja siis hakkas 'täiustama' - muudkui naksis ja naksis karv-karva-haaval seal kuklas. Ütlesin talle lõpuks, et ma usun, et on ilus küll juba, ja kes mind ikka näeb... Ta oli paar sekundit liikumatult vait ja siis hüüatas etteheitvalt: "KÕIK näevad!" :D
Väga armas neiuke oli... :)

Aga ma tahtsin rääkida ühest kentsakast uurimusest, mis mulle juustega seoses meenus. Nimelt võttis üks psühholoog kätte ja asus välja selgitama, mille poolest erinevad abielumeeste armukesed nende abikaasadest. Ta küsitles umbes 70 meest.

Selgus, et armuke võib olla oma naisest nii ilusam kui ka koledam, nii haritum kui ka vähema haridusega, nii rikkam kui ka vaesem, nii kõhnem kui ka vormikam jms. Selgus vaid üks erinevus: kõikide armukeste juuksed olid pikemad kui abikaasa juuksed; ühe erandiga, kuid see mees abiellus oma armukesega, nii et...

(((Mulle meenus kohemaid üks mees, kelle naisel olid väga pikad juuksed, aga armukesel täitsa poisipea, aga siis meenus, et ka see pikajuukseline naine polnud tegelikult tema abikaasa...)))

Selle uurimistöö tulemus on nii üllatav, et 100% skoorist olenemata tahaks oletada, et tegemist on juhusega. Kuid minu enda juustevärk kinnitab seda küll, tegelikult. Terve teismeea ja noore-ea olin väga pikkade juustega. Vähem kui pool aastat pärast abiellumist tahtsin pikkadest juustest lahti saada ja kuigi need on laiskusest siiamaani mõnikord pikemaks kasvanud, olen ma sealtpeale eelistanud lühemaid juukseid. Pikk lakk kuulub minu jaoks alateadlikult tõepoolest vaba naise juurde... Ei tea, kas ka meeste jaoks? Kas saaks näiteks 'vilavate silmadega' meest panna oma naisele keskenduma pelgalt sellega, et naine kasvatab juuksed pikaks, mispeale mees alateadlikult tunneb, et naine pole tal enam 'kindlalt pihus'...?

Sellised mõttekesed siin neljaba ommukul :)

Teisipäev, 18. jaanuar 2011

KARL RISTIKIVI "Hingede öö"

Kuulus raamat, mida olin meeles hoidnud keskkoolist saadik, kuid lugenud veel polnud...

Ootasin midagi hingestatut, isegi intiimset... samas filosoofilist. Nagu Jaan Undusk oma võrratus järelsõnas pakub, jäävad lugeja - ja minugi - lootused kusagile ebamäärasusse ripakile, sest see raamat ei räägi millestki vaid vastupidi - see räägib sellest, kuidas mitte midagi ei juhtunud; see ei räägi ootusest, vaid kogu see raamat ongi üks ootamine.

Esimeses osas tunneb minategelane end aastavahtusööl üksildasena, läheb õue ja astub trepile, mis viib ta Surnud Mehe Majja, kus ta kohtub paljude 'pidulistega' - ta oleks neid justkui varem kohanud, aga pole selles ka täiesti kindel. Üksteise järel tahavad maja-külalised temaga kõnelda, kõik kõnelused on veidrad. Üks naine pahandab tema 'tühise' vastuse pärast, ja kui Peategelane imestab, miks naine üldse tema kui võõra arvamusest üldse nii väga huvitus, imestas naine vastu, miks ta peaks tahtma rääkida tuttavatega (tuttavat juttu). Jah, mõneti loogiline küll :) Ka mina võiksin ju kõiki oma jutte oma armsale Mehele rääkida, selle asemel, et siin võõrastele heietada, aga Mees juba enam-vähem teab ja aimab ja mis ma teda ikka tüütan :D

Iga uus käik viib uude tuppa või uue inimese juurde ja uude vestlusesse, kust ei selgu midagi. Pidevalt on tal tunne, et kuigi ta on justkui ära tuntud ja oodatud, on ta ikkagi valskusega majja sisse tunginud - tal pole tegelikult õigust olla seal, kus ta on, ja olla see, kes ta näib olevat. Ta püüab omast arust majast välja pääseda, aga väga passiivselt, kuna ta ei tea, kes ta on, mida ta tahab ja mida ta tegema peaks.

Siis satub ta kummalisse, väljapääsuta tuppa.
Ning seejärel tuleb Autori kiri pahasele lugejale, kes ei saa aru, mis huina-muina see ometigi olema peaks!? Vastuses ta/Autor põhimõtteliselt ütleb, et lugeja kriitika võib küll õige olla (pole tegevusliini, arengut, pole realistlik ja on samas fantaasiavaene jne), kuid see pole üldse tähtis ja asjakohane kriitika. Õudselt vastumeelne on mulle selle kirja stiil, kus aupaklikult räägitakse kellegagi, keda tegelikult põlastatakse :( - kohe mõtlen, et vingerdamine on ikka jube ilge ja parem napisõnaline kuid aus olla. (Ilmselt sellepärast mul sõpru polegi :P... )

Kolmas osa on kohtuprotsess, kuhu Peategelane Väljapääsuta Toast satub. Seal mõistetakse kohut seitsme surmapatu üle, kusjuures iga pattu esindab eri inimene. Peategelane oli Tunnistaja ja Kaebealune sellises patus nagu LAISKUS. Kohtuprotsess oli üdini jabur, polnud aru saada, kumb poodiumi ees sekeldajatest oli süüdistaja, kumb kaitsja... Kogu see unenäolisuse ja jaburuse segu meenutas raamatut "Alice Imedemaal" (- mis meeldis mulle palju rohkem). Seoseid on ka Hesse "Stepihundiga".

Jah, Jaan Unduskil on õigus, et vähemalt esialgu jätab see raamat lugeja pigem segadusse ja isegi pettumusse...
Eks näis, mis pärast saab, st - mis ma veidi seedinuna arvan :)

Testinäide:

* Olin tulnud siia majja, kuigi mitte kuritahtliku või ka ainult petmise kavatsusega, siis ometi kuidagi ebaseaduslikult, kuigi ma ise päris selgesti ei teadnud, milles see seadusest üleastumine seisis. Ja ka see värbamislugu ise tundus kuidagi hämaravõitu - ma polnud enda teada kunagi mingit soovi avaldanud ega olnud ka keegi mind värvanud. Olin lihtsalt kasutanud tekkinud arusaamatust, seegi võis olla kuritegu. Mul polnud õieti mingit õigust apelleerida kellegi kaitsele või abile. Kuigi ainult piltlikus mõttes, liikusin siiski siin valepaberitega. Polnud võimatu, et kõik need head ja sõbralikud inimesed pidasid mind kellekski teiseks, ja nende hoiak muutuks otsekohe, kui nad avastaksid, kes ma tõeliselt olen.
Mhmm! Ma olen ka suurema osa elust niimoodi tundnud... oh, ilmselt alati, alates ajast, mil ma üldse kuuluvust ja olemisõigust tunnetama hakkasin... tundsingi, et seda pole... või kui näib olevat, siis on see minu poolt kätte teeseldud........ Isegi Mehe puhul mõtlen mõnikord, et kui ta vaid teaks, KUI väsinud/'omadega läbi' ja tühi ma mõnikord olen, jookseks ta õudusest kiljudes minema mu juurest :)

igav

Ma olen nii igav inimene, et kannan kuude kaupa samu riideid. Seda eriti kodus - õues on ilma-olud kahjuks takistavad, kuid minuga võib täiesti juhtuda nii, et kui ma ikka nende riietega ei saa õue minna, mis mul vastavalt aastaajale juba valmis on pandud riiulisse, ja kui koduriietega ka ei saa minna, siis ma parem ootan 'õigemat' ilma - sest ei viitsi hakata mõtlema uusi riideid välja oma kapist :D

Kodus käin ma sageli 2 aastat põhimõtteliselt kahe komplektiga. Meelsasti käiksin ilmselt ühega, kuid paraku tahavad eriti koduriided sageli pesu (praadimise-söögitegemise-lõhnad!, koristamisega märjaks aetud nahk jms), nii et on ikkagi kahte komplekti vaja.

Aga pikapeale tüdinen isegi mina samade riiete kandmisest. Ma uudistan oma tüdimust umbes kaks kuud ja siis taipan, et tasub ikkagi miski uus vormiriietus otsida.

Praeguseks olengi tüdinud oma pruunidest pükstest ja hallist seelikust, nii et eila oligi selline pidulik päev, mil otsisin kapist uue mundri, millega nüüd siis jälle ilmselt järgmised kaks aastat käin :D
Näitan teile ka pilte sellest tähtsast elumuutusest :D

Aga mul on rõõmus meel: uus munder on soojalt beež ja pitsiline. Isegi kampsuni vöödid on tegelikult rinna peal pitsiribadest tehtud. Vaheldus on ikka mõnus, kui ta õigel ajal tuleb :P






Edit:
Muide, ma tean ise ka, et selle seeliku pikkus ja lõige on üsna jõledad - sellepärast ma seda koduseinte varjus kannangi. (Sama muide pitsilise pluusiga, kuid teisel põhjusel - see on liiga nunnu kodust väljas kandmiseks, mul hakkab (vale)häbi :D ). Mehele ka see seelik ei meeldi, aga... tuleb ära kannatada :P
Kui ma oskaks õmmelda, teeks selle võibolla lühemaks.  Üldiselt kandsin ikka lühikesi seelikuid, kuni ka kuidagi kõhe hakkas ja needki esmalt koduriieteks jäid ja siis kas kaltsu või lapse kappi said visatud...

'Boonuseks' kott, mis ma ka ostsin palju aastaid tagasi (nagu ka kõik need riided siin piltidel) ja kannan kogu aeg - viimastel aastatel isegi suvel. Varem olid mul 'kõvad' kotid, aga kui selle ostsin, sain aru, et mulle meeldivad tössakad kotiplötsud.

Esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Viimasel ajal...

Olen olnud haige ja mässanud unetusega. Kui silm on öösel ikka väga selge, tekib suur kiusatus voodist välja tulla, riided selga panna ja end vabalt tunda - mida kellegagi ühes toas ööbides siiski ei saa. Kuna mul oli veel köha ka, siis läksingi öösiti elutuppa, lasin kassikese köögist välja, istusin arvutis, lugesin, sõin... Lõpuks olin päeval siiski nagu deliiriumis (sest mul ei tulnud ka päevapoole korralik, mitmetunnine uni!) ja süda kloppis hullu moodi. Niisiis võtsin lõpuks kahel õhtul unerohtu, mistõttu olin paraku ka järgmistel päevadel jubedamalt uimane ja mõttelage.


Täna öösel rohtu ei võtnud ja magasin rohutagi 3-4 tundi, vahepealsete ärkamistega. Mitte just üleliia palju und, kuid siiski palju parem, kui too varasem, puhta unetu nädal.

*
Mis ma huvitavat vahepeal kuulnud olen:

* Et ilusad inimesed on keskelt-läbi intelligentsemad.
Inglismaal ja USAs läbi viidud uurimusest selgub, et ilusaks hinnatud inimeste IQ on keskmiselt 14 punkti kõrgem kui 'ebaatraktiivseks' hinnatud inimeste IQ.
Jah, olen alati arvanud, et loll nägu ei saa eriti ilus olla, ja et tarkus teeb pilgu selgeks, ja et inimliku tarkusega käib kaasas headus, ja et tarkus ja headus kokku eelkõige teevadki näo ilusaks.

* Et koduste majapidamistööde järjepidevuse planeerimine tekitab rohkem stressi kui 'palgatöö'. Seega siis tööd ise (söögitegemine, tolmupühkimine) niivõrd stressi ei tekita, küll aga see, et pead nende tegemise eest vastutama, ja planeerima, kas söögi saab teha kodus olemasolevast või tuleb poodi minna; meeles pidama, millal miskit sööki viimati tehti, et liiga sageli sama söök ei juhtuks; mõtlema, mida valimistada neile, kes planeeritavat sööki ei söö :D
Stressi ei tekita mitte kodutööde tegemisele kulutatud aeg, vaid nende kavandamine nii, et mingeid tõrkeid ei tekiks - nt otsustad pesu pesta esmaspäeval, aga hommikul küsib laps oma spordidresse, mis on rokased ja pesus - feil! Oleks tulnud meeles pidada, et ilmtingimata tuleb pesu pesta laupäeval nt. Kuigi laupäeval oli niigi hirmus palju asju vaja meeles pidada. :D
Kodutööd tekitavad pahurust sellega, et nad on üksluised ja 'vähetasuvad'.

Ma arvan, et stressi tekitab pigem see ümberlülitus töö'süsteemidelt' ja -suhtlusviisidelt majandamissüsteemile ja teistlaadi suhtlemisele lastega. Et päeva lõpuks oled tööpäeva nõudmistest pinges ja siis pead veel kiiresti hakkama lahendama täiesti teistsugusesse valdkonda jäävaid probleeme!...
Töötav inimene peaks saama pärast töölt tulekut üksi olla, lõõgastuda ja 'endaks saada', enne kui majapidamise ja lastekasvatamisega seotud nõudmised talle selga sajavad.

Siin mõõdeti stressi vererõhu tõusu kaudu. Aga huvitav, kuidas saab seda teha inimeste puhul, kellel on liiga madal vererõhk - või selliseid täiskasvanuid peaaegu polegi??? Ma ei tea, kogu aeg räägitakse kõrgest vererõhust... Mul on normaalne, aga lapsena oli madal, ja ma mäletan, et kord käisin üksi polikliinikus, kus mul mõõdeti vererõhku ja arstid olid mures, kuidas ma nii madala vererõhuga üksi linnapeal ringi käia saan, et kas tohib mind üksinda minema lasta... Aga kui madala vererõhuga inimene on stressis, kas tal ka vererõhk tõuseb, ja kas see on siis halb või hea :D?

Reede, 14. jaanuar 2011

Liivamandala valmistamine

Izismile.com'is on jälle üks kena pildilugu.

Kõik on kindlasti nüüdseks juba näinud, kuidas Tiibeti mungad liivamandalaid valmistavad - mõned võibolla isegi oma silmaga -, aga mulle teeb lihtsalt rõõmu, kui selline ilus asi ka minu blogis on :)















ANNA POLITKOVSKAJA "Vene päevik"

Vene ajakirjaniku viimane raamat - päevik, mida autor pidas 2003. aasta detsembrist kuni 2005. aasta augustini ning kus ta lahkas vene-värke: korruptsiooni, poliitikute ülbust ja lausvaletamist, karistamata jäävaid omakohtuakte, sadismi sõjaväes, bürokraatlikku inertsust, poliitilist ajupesu jms. Leian, et on väga hea, et keegi need sündmused 'kaardistab', kuid lammasrahva liikmena ei oskaks minagi midagi teha riigis, kus need organid, kellele sa kaevata saad, ei viitsi teeseldagi, et nad asjaga tegelema hakkavad. Neid ei huvitagi, mida rahvas neist arvab - nende käes on võim, keegi ei karista neid. Kui sa kogud ja esitad kohtule asitõendid, siis need kaovad ära lihtsalt. Vene värk!

Kuidas see elu seal siis käis?

Putinit toetas enim partei Ühtne Venemaa. Nii sai tema parteivalimiste ajal suurema ja parima osa poliitilisi programme tutvustavate saadete ajast. Kui Ühtne Venemaa tõepoolest võitis, võeti oponentide saated üldse programmist maha, sest "kellele on vaja poliitiliste luuserite vestlussaadet?" nagu imestas Putin.

Pärast parteivalimisi tuli presidendivalimine (märtsis 2004), nii et Putin käis igasuguste organitega kohtumas ja neile raha lubamas.
* Venemaa ülemkoda föderatsiooninõukogu teatas Putini tagasivalimise kuupäeva. Ja Putin asus kõikvõimalikke sünnipäevi ja tähtpäevi ära kasutades kohe tööle, et näida end riigile ja maailmale Venemaa juhtiva eksperdina kõiges, mida ka ei tähistata. Loomakasvatuspäeval oli ta meie hiilgavaim loomakasvataja. Ehitajate päeval oli ta meie tähtsaim telliseladuja. On pentsik, et Stalin mängis samu mänge.

Sellest, et riiklik asjaajamine ja võimumeeste suhtumine inimestesse hakkab üha rohkem meenutama Stalini aega, tuleb hiljem mitut puhku juttu. Lisaks hakatakse Venemaal Stalini suhtes viimasel ajal nostalgiliseks muutuma - ta oli ju mõjukas mees, mis see loeb, et kõige rohkem hävitas ja muserdas ta kaasmaalasi.

Politkovskaja arvates polnud Putinil mingit muud 'poliitilist' programmi kui oma võimu kindlustamine. Demokraatia muudkui sureb... Putin isegi ei vaevunud oma suundumusi ja kavatsusi valijatele selgitama, vaid vastas selleteemalistele küsimustele, et 'teod räägivad enda eest'. Nii et tegude-mees :P

Politkovskaja imestab lõputult kaasmaalaste passiivsuse üle. Kuna võimud koostööd ei tee, on keeruline ohtraid võimu kuritarvitamisi dokumenteerida. Kui aga mõni tõestatav lugu siiski ajakirjanduses kajastamist leiab, ei järne sellele mingit reaktsiooni tavakodanikelt. Jah, sõjavägi on selline koht, kus noori piinatakse, pekstakse, mõrvatakse ja tapetakse hooletuse või hoolimatuse tõttu - normaalne ju!, kes siis ei tea, et see nii ongi, juba ammusest ajast. Jah, võimud röövivad inimesi kodudest, ei anna perekonnale mingit infot; mõnikord jääb röövitu teadmata kadunuks, mõnikord nõutakse tema eest raha, mõnikord nõutakse tema laiba välja andmise eest raha - nojah, eks see elu on selline meil praegu, nii on mitmel pool.

Ja pean tunnistama, et mina ka ei oskaks midagi teha, kui need, kellele ma kaevata saan, pole asja lahendamisest huvitatud. Sealt siis terroriaktid, et keegi vähemalt märkaks..., et ei ignoreeritaks lõputult. Mitte, et ma terrorit heaks kiidaks, üldse ei kiida.

Politkovskaja arvates on hea tähelepanu tõmbamise meetod näljastreik... Tema hakkas Hodorkovskit alles siis tõsiselt võtma, kui viimane oma vanglakartsa pandud haige sõbra toetuseks näljastreiki alustas.

Njah... ega see Putinit ei huvita.

Poliitika tundub mulle huvitav täpselt nii kaua, kuni jutt jõuab rahani - ja alati jõuab, mina ei saa aru kuidas, aga alati jõuab, ja ruttu jõuab. Ja vaat, raha ma ei mõista, niisiis ei saa ma poliitikat mõista.

On üks tubli ühendus - "Emad vägivalla vastu". Põhiliselt soovib see, et sõjaväes toimuva üle paremini valvataks. Liiga sageli saavad noored surma. Lisaks need, kes väidetakse olevat end tapnud, kuid surnukehal on ilmsed märgid sellest, et inimene on surnuks pekstud.

Üks asi, millest veel sageli juttu tuli, oli et igasugustele Vene riigi nimel eri moodi kannatada saanud inimestele lubatud toetusi muudkui vähendati ja vahetati väiksemate vastu välja, kuigi need toetused olid sõttasaatmise eel või Tšernobõli järel lubatud surmani kestma. Nüüd aga öeldakse, et tasuta ravi asemel antakse mingi raha - mis on paraku kordi väiksem, kui vajalike ravimite maksumus. Nii et kui mehed sõtta lähevad või sealt vigastena tulevad, on au ja kiitus suur, aga pärast jäetakse nad lihtsalt surema, vastutust ei võeta. Kellegi sõtta-sundimine või manipuleerimine on üldse imelik asi... Kas meie elu kuulub meie riigile? Kas riik võib võtta meie elu, kui tal on vaja? Mulle ei meeldi see mõte :(


Ma ei ela küll Venemaal, aga mina ka riiki ei usalda. Ei looda ma võimalusele saada 'inimväärset pensioni' ja pole mingite sammastega ühinenud. Kui see aeg käes on, eks siis näeb, mis saab ja kas saab. Ma igaks juhuks eeldan, et mitte möhhigi ei saa - ei hambaravi, ei arstiabi. Aga vanadus- ja invaliidsuspensionid saavad olema nagu alati - näljapajuk. Saad selle eest osta kõige vaesema toidu, piisavalt sooja heal juhul ka, ravimeid ei saa, uusi riideid osta ei saa. Jah, ma ei usu Riiki kohe üldse mitte. Ja ma arvan, et asi ongi rahas. Riigil on raha kulutada luksuse peale, aga mitte tavaliste inimeste peale. Võibolla see peab millegipärast nii olema. Ma ütlen - ma ei mõista raha, eriti riigi raha-asju... ja mida ei mõista, seda ei usalda - see on loogiline :)

Kes on lugenud Gulagi arhipelaagi, seda ei üllata siin raamatus miski. Kõik läheb vanaviisi edasi. Mida tavaline inimene mõtleb ja vajab, ei huvita 'ülemusi'. Tavaliste inimeste juures huvitab neid ainult see, et nad 'ülemuste' võimu ei kõigutaks. Üksikisik on väärtusetu.

Raamat tekitab sellise omapärase karmi meeleolu :)... sellega kaasneb oma abituse mõistmine.
Ma arvan, et see raamat on korralik dokument - kuid siiski imestan, et see töö kellelegi seal üleval siiski nii palju korda läks, et Politkovskaja tapeti... Ma oleks arvanud, et Putin ja CO ütlevad selle kõige peale lihtsalt 'päh!' ja unustavad selle samas... Igatahes, mina armastan Anna Politkovskajat selle hoolimise pärast, mida ta oma rahva suhtes üles näitas.

*
PS, kell on hetkel 4:48, ma pole vist nädal aega maganud :D, nii et vabandust, kui mu jutt väga segane sai - ma ilmselt ei suuda seda ise praegu hinnata.

Kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Eriti tige

See kass siin pildil (pilt leitud ikka izismile.com'ist) peab küll meie Tiigrikese hingesugulane olema, sest nad oskavad täpselt ühesugust mõru, tigedat nägu teha. Meie omale ilmub see hetkeks, kui ma talt midagi käest ära võtan, ja pikemaks, kui ma ta sülle haaran, et teda korralikult kallistada ja musitada :D
Mees naerab, vangutab pead ja ütleb: "Kuidas sa küll julged? - vaata, milline nägu tal peas on!" Aga mina julgen ikka, sest see on ju nii vastupandamatult ja absurdselt naljakas, kuidas minu ohjeldamatutele kiindumusavaldustele sellise raevu ja vaenulikkusega vastatakse :P

*

Aga muidu on mind murdmas mingi eriti tige... ei, mitte kass - viirus hoopis. Kõik kohad valutavad ja värisevad :D, nina ei tunne midagi (isegi siis, kui ta kohvipaki sisse toppisin), maitset ka ei tunne ja isegi kõrvad on nagu vatti täis. Täiesti kohutav!
Nägu on valge, nina nuuskamisest tulipunane ja silmaalused on lillad. Täna öösel magasin natukene ainult 2 ja 3 vahel, muu aja istusin üleval, kusjuures raamatu lugemiseks on enamjaolt liiga paha olla, nii et vahin niisama ringi. Juh-hõissa!

Esmaspäev, 10. jaanuar 2011

RABINDRANATH TAGORE "Inimese religioon"

India poeedi ja muusiku filosoofilised loengud inimese jumalikkusest.
Alguses ei tundunud kuigi kerge lugemine, aga lõpupoole sain meeleolule pihta ja lugemine muutus lihtsamaks ja huvitavamaks :D
Lugemist lõpetades leidsin, et seegi raamat pani mind soovima oma ellu rohkem vaikust, puhtust ja keskendumist, nii et järelikult oli ikka sobiv lugemismaterjal... :)

Tagore rõhutab südametunnistuse ja tõearmastuse järgi käitumist ja taunib rituaalset religioossust. Ta ütleb, et meie sees elav Igavene Vaim on see, mis peaks meid mõjutama otsima tõde ja ilu, ning tegema head. Pole vaja ohverdamisi ja rituaale, kui need sünnivad kombetäitmisest mitte armastusest.

* Need teod, mida teeme ainult oma mina pärast, aheldavad "Gita" järgi meie hinge, omakasupüüdmatu tegu aga, mille teeme minast loobumise nimel, on tõeline ohver.

Päris huvitav on see, miks inimesed tema arvates soovivad võimu. Nimelt mõtleb ta, et võimu ja võimsuse abil püüab inimene ületada oma inimlikkust ja jõuda lähemale jumalale ja jumalik olemisele. Nii et ka võimupüüdlust võib vaadata moonutatud religioosse pürgimusena.

Veel tsitaate:

* Meie vajadused on paljunenud nii pööraselt ruttu, et oleme jäänud ilma oma jõudeajast, mis võimaldaks meil sügavamalt mõista ja uskuda oma mina. See tähendab, et oleme kaotanud oma religiooni, igatsuse inimeses oleva jumalikkuse, taevaehitaja, muusikategija, unistuste unistaja puudutuse järele.

* Hoida elus meie usk ideaalse täiuse tegelikkusesse - see funktsioon on tsivilisatsioonil, mida kujundatakse peamiselt just seda ideaali väljendavatest tunnetest ja sümbolitest. Või teiste sõnadega, tsivilisatsioon on kunstilooming, mille eesmärgiks on realiseerida objektiivselt meie nägemus vaimselt täiuslikust.

* Mõne aastaga suudaksin selgeks õppida, kuidas ratast pöörates teha tuhandetesse nõeltesse üheaegselt augud; aga olla absoluutselt lihtne ja külalislahke oma vaenlase või võõra vastu, - see nõuab põlvkondadepikkust väljaõpet. Lihtsus ei arvesta omaenda väärtust, ei nõua palka, ja seetõttu need, kes on armunud võimu, et mõistagi, et vaimse väljendumise lihtsus on tsivilisatsiooni kõrgeim saadus.
/Minu paksendus./

* Lao-zi ütleb ühes oma lausungis: "Need, kelles on voorus (dharma), hoolitsevad oma kohustuste täitmise eest; need, kelles ei ole voorust, hoolitsevad oma nõudmiste täitmise eest."

Nii palju siis sellest

Nujaa...

Väike Tüdruk käis eelmisel aastal ujumiskursustel ning lõpuks hakkas talle kogu see värk meeldima, ning siis ma mõtlesin, et võiksime ikka vähemalt kord kuus ujumas käima hakata.
Plaanisime minna reedel, aga siis polnud raha. Kui raha reede õhtul tuli, siis mõtlesin minna pühapäeval, aga - jäin justkui haigeks.

Ja ma kunagi ei tea, kas ma olen päriselt haige, või on mu vahva urglik alateadvus ohjad enda kätte haaranud ja teeb mu haigeks, et ma ikka ilusti kodus istuksin ja ennast liialt ei väsitaks. Sest ma kaotasin une ka täitsa ära ja palavik oli täpselt see, mis mul stressiga tuleb - 37,4. Olin jube löödud - ma ei taha ju iga kord kolmeks päevaks voodisse jääda, kui mõtlen Väikese Tüdrukuga bassu minna. Vähe sellest, et ma siis temaga möllutama ei lähe - siis jääb ju tegemata ka kõik pisike, kodune, igapäevane ja jõukohane värk, kaasa arvatud mängu- ja jututunnid lapsega. Ja see süütunne - et kas ma ei armasta oma lapseraasu niipaljukestki (ja veel alateadvuses!), et end kokku võtta ja talle mõned toredad tunnid korraldada. Et, jällegi, kuidas ma õigustan seda, et ma üldse elan ja ruumi võtan, kui ma niuke lödipüks olen?!

Aga kurk on ka täna päris kibe ja nina tilgub hullumoodi, nii et ma loodan, et olen ikka päriselt haige, mitte ei mõelnud seda välja, et jumala pärast lapsega mitte basseini minna...
Oh jah.

Väike Tüdruk oli muidugi ka väga pettunud :( Istus oma toas ja ei tahtnud süüagi. Aga Mees oli nii kena, et pakkus välja, et viib ta vähemalt burgerit sööma - sinna oli plaan pärast ujumist minna. Selle peale hakkas Väike Tüdruk jälle rõõmsaks :)
Ja kuna üks meist on haige, siis vaatasime animafilme - ta nii tahab, et ma tema filmid ära näeksin, aga tervena ma ei viitsi neid vaadata :P

Aga mul on veider hundiisu, nagu teeksin õues tööd terve päeva. Eile pidin keskööl nälja tõttu üles tõusma ja kuna ma võileiba ei tahtnud, siis keetsin endale 1,5 puljongikuubikust, kolmest suurest kartulist ja külmutatud porgandikuubikutest ja hernestest aedviljasupi, mille ühekorraga nahka panin. 6.15 tõusin hirmsa näljaga jälle üles :D

Nüüd hoian madalat profiili ja hetkel midagi ekstreemset (khm) ei plaani. Vedelen voodis ja klõõnin teekest, mille sees on meekest.

Kaks uinuvat kaunitari - üks ilusam ja unisem kui teine:

Laupäev, 8. jaanuar 2011

Niisama

Väike Tüdruk sattus eile õhtul meisterdamishoogu ja tegi nii armsa lõvi ja kevadise vaniku :)







Ma ei tea, mis hoogu mina sattusin, aga olin neljani üleval... Tõusin kell kaheksa, et Väikesele Tüdrukule "Barbie ja kolm musketäri" plaadile võtta.
Siis tegin pirukataigna, käisin duši all, küpsetasin vorstipirukaid ja kaneelisaiu...
Sõin kõhu täis ja pugesin tagasi voodisse, et nagunii jään magama.
Kuidagi hõre on olla küll, aga und ikka pole, kuigi magada lõõskavat kassikest vaadates ehk tuleb :)

Homme aga läheme Väikese Tüdrukuga basseini.
Ja ülehomme - kooli!

Reede, 7. jaanuar 2011

Ilu


See naine siin pildil on tegelikult mees.
Keegi Andrej.
Veel rohkem pilte Andrejst näete blogis vanillascented.
Väga ilus ju... aga mees!?!... Njaa...

INGMAR BERGMAN "Laterna magica"

Sjgelle tuletas mulle meelde selle raamatu.
Olen seda paar korda varemgi lugenud, kuid nüüd olen värskelt varustatud kõrvalpilguga kahe Ingmari naise (Liv Ullmanni ja Käbi Laretei) eluraamatutest. Ootasin, et lugemiselamus erineb varasemast ja erineski...

Küllap olen ma "Laterna magicat" varem ikka pigem kirjandusteosena võtnud ja ulpinud eelkõige loodud kujutluspiltides ja meeleoludes. Need mulle sobisid, sest teismeeas tundus mullegi, et lähedus kellegagi tähendab eelkõige seda, et tal on võimalik sind haavata ja piinata. Ka mina pidasin mingil ajal normaalseks, et oma äng lähedaste inimeste peal välja elatakse või nende peale välja valatakse. Ingmari piinu ja alandusi täis maailmas tundsin ennast nagu kala vees ja mu rõõm oli suur, et keegi sellest rääkida oskab ja tahab.

Nüüd märkasin muudki.

Eelkõige - et tal tõepoolest nii kohutavalt palju neid naisi ja lapsi oli :D Eks see kõik oli seal ennegi kirjas, aga ilmselt pea lihtsalt ei võtnud seda vastu ja pani endised naised kõik ühte-kahte kehastusse. Kuid tõepoolest oli Bergmanil 5 abikaasat ja nende kõrval veel pikki paralleel-koos-elusid. Ja 9 last, kes enamjaolt mujal elasid - Ingmar ei osanud lastega miskit peale hakata. Käbi Laretei laps Bergmaniga oli mehe 8. laps, Liv Ullmanniga sai Ingmar oma 9. ja viimase lapse. Ju siis oli tõesti nii Suur Mees, et jätkus teda kõigile ja kõikjale...

Kõige põhjalikumalt räägib Bergman siin muidugi oma teatrilavastaja- ja filmirežisööritöödest. Paljukiidetud ja maailmakuulus lavastaja on enda suhtes väga kriitiline ja leiab pidevalt, et töö kukkus läbi, ei andnud mõtet edasi... Tal on jubedad tervisehädad - sh kõhuhädad juba lapsest peale - ja magada ta ka ei saa, pidevalt saadab teda jõuetuse ja alandusetunne.

Ega geenius pole kerge olla :)

Ka lapsena, kui ta veel polnud geenius :), oli temaga raske, kuna ta oli ülitundlik. Kooli tassiti ta kisendavana ja seal lasi ta end täis ja minestas. Arstid soovitasid vanematel teda mitte hellitada vaid nõuda sama palju kui tavaliselt poisilt - selline 'tavaline' kohtlemine aga tundus väikesele Ingmarile üle mõistuse kohutav ja veel vana mehena pole ta suutnud oma lapsepõlvega (ema ja isaga) leppida. Tundub, et tal olid siiski täitsa tavalised vanemad, mitte mingid koletised... Ei teagi, mis oleks hr Bergmanist tulnud siis, kui teda oleks 'vati sees hoitud'. Võibolla oleks temast tulnud rõõmus looder - meie oleksime tema filmidest ilma, tema oleks ilma kuulsusest, kuid 'tema rõõm' oleks temaga ja deemoneid poleks nähagi. Ehk. Kes teab...

Bergmani kirjutamis-stiil mulle väga meeldib - kui kirkalt, jõuliselt ja 'ülevalgustatult' (kalgilt) ta pajatab. Ka meeldib see, millest ta räägib. Nii et raske on tsitaate välja tuua. Aga toon kohe algusest ühe, mis minu meelest hästi kujutab seda õõnsat maailma, kus Ingmar elab.

* Sünnib minu õde, ma olen nelja-aastane ja situatsioon muutub kardinaalselt: paks, soerdlik olend mängib äkki peaosa. Mind lüüakse ema voodist minema, isa nägu särab seda ulguvat pampu vaadates. Armukadeduse deemon on löönud oma küüned minu südamesse, ma märatsen, nutan, teen põrandale ja määrin end roojaga kokku. Minu vanem vend ja mina, tavaliselt verivaenlased, sõlmime rahu ja teeme mitmesuguseid plaane selle vastiku värdja tapmiseks. Millegipärast on mu vend arvamusel, et selle möödapääsmatu teo sooritamiseks olen mina kõige sobivam. Tunnen end meelitatuna ja me otsime sobivat juhust.

Ühel vaiksel päikesepaistelisel õhtupoolikul usun end korteris üksi olevat ja hiilin vanemate magamistuppa, kus olevus oma roosas korvis magab. Sikutan endale tooli ja ronin selle peale, seisan ja vaatan tema tursunud nägu ja ilast suud. Minu vend oli andnud mulle täpsed juhtnöörid, kuidas ma pean toimima. Aga ma olin tema näpunäidetest valesti aru saanud. Selle asemel, et oma õe kaela kägistada, püüan ma tema rinnakorvi kokku pigistada. Ta ärkab sedamaid läbilõikava kisaga üles, ma surun käe tema suule, vesised helesinised silmad kõõritavad ja põrnitsevad, astun sammu ettepoole, et paremini ligi pääseda, aga kaotan jalgealuse ja kukun põrandale.

Mäletan, et selle teoga liitub suur mõnutunne, mis kiiresti hirmuks üle läheb.
***