Laupäev, 24. juuli 2010

Imelikud mõtted

Mõnikord ma võtan raamatuid, mis räägivad nii umbluust, et ma ei saa poolest jutust midagi aru... kuid väga imelikul kombel mõjuvad need raamatud mulle rahustavalt. Pean lausa mõtisklema, milles asi, sest mul pole kõige õrnematki aimu, kuidas enda lollus (?) rahustavalt võib mõjuda.

Praegu on selliseks raamatuks R. Venugopalani "Kundalini varjatud müsteeriumid"
Jah, pooled asjad tunnen ära, kuid kõik need sanskriti sõnad - pole mulle varem meelde jäänud ega jää nüüdki ja pole siis vajagi :D

Aga siit üks pisike jupike:

* Esimene õpetaja selles maailmas on ema, kes õpetab armastuse ja soojuse äratundmise kontseptsiooni ning samuti esitleb last tema isale. Ükskõik, mida laps ka ei saaks kodust kaasa kuni seitsmenda eluaastani, jääb see temaga kogu ülejäänud eluks.

Mis viimasesse lausesse puutub, siis see on tavaline arusaam ida-pool. Ka Gunnar Aarma rääkis, et kuni seitsmenda eluaastani olgu laps alati ema hüüdeulatuses vms. Olen seda uskuma hakanud. Võibolla sellepärast, et see aeg on mul läbi, hahahaaa... :) Nüüd võin nö rihma lõdvaks lasta, hohhohhoooo :D (kahemõttelisust märkasite, jah?!)
Kuid Meerikamaa psühho- ja pedagoogide jaoks on JustNimelt Täna see päev, mil tuleb anda endast emana maksimum, oijah.

Aga esimene lause: ema õpetab last armastust ja soojust ära tundma.
Laps arvab, et see, mis ta oma emalt saab, on armastus ja soojus.
Kui see on midagi muud, näiteks külmus või julmus või hirm, siis soovib laps seda hiljemgi oma armusuhtes kogeda, sest kusagil on teadmine, et ta on väärt seda, kuidas ema teda väikese lapsena kohtles.
On või pole nii?
Minu meelest on.

Ja: ema esitleb last tema isale.
Minule arusaadavas maailmas see tõepoolest niimoodi käib.
Kuid ma kujutan ette, kui veider see lause võib tunduda... mõnele.

Nujah, ega muud polegi! :)

Kommentaare ei ole: