Täna lugesin
Daily Mailist huvitavat artiklit 30ndates eluaastates noortest, kes pole peret loonud, oma eluaset ostnud ega tegele mingitlaadi tõsisema tulevikuplaneerimisega. Räägitakse, et ühiskond on 'infantiliseerunud', lapsikumaks muutunud: inimesed kardavad saada täiskasvanuks, kuna nad ei taha vastutust.
Mõtlen ka selle peale väga sageli. Ka ise kardan vastutust... Kui ma poleks leidnud Seda Õiget, kas ma siis oleks abiellunud lihtsalt selle pärast, et aeg on peret luua? Muide, tean paljude inimeste käest, et just niimoodi ongi abiellutud, et inimene mõtleb ühel hetkel, et vanust on juba nii palju ja mis imeinimest siin ikka ootama jääda, ja teinepool ka loodab, et tema on selles kaaslaste-kaaslannade reas viimane ja ... kui kaua sa ikka teistele pettumusi valmistad, kui on selgeks saamas, et midagi enamat kui senised kaaslased, on raske - kui mitte võimatu - leida.
Kahtlemata on ainult iseenda ees vastutada mugavam ja ainult iseenda eest hoolitsemine vähem energiat nõudev tegevus. Aga... ma mõtlen, et nagu selgub, ei suudetagi sageli pere eest hoolitseda. Palju hullem, kui igavesti diskopepuks jääda, on luua pere ja siis Facebookis passida, kuni tita vannis istumisest väsib ja sinna kummuli kukub ja ära upub. Elu on nii kiire, et beepsud unustatakse autodesse ja kõrtsudesse ja... Mis inimesed sellistest kiiruga kantseldatud lastest tulevad? Parem mitte lapsi saada, kui on soov aktiivset elu elada - see on palju küpsem otsus, kui lapsed saada ja siis neile pidevalt pettumusi valmistada.
Inimesed on võibolla tõesti isekamad, ja äsjaloetud Vivekananda "Karma-jooga" raamatus räägiti just sellest, kuidas teiste heaks tehtud teod on moraalsed ja karmavabad, enda poputamiseks tehtud teod aga ebamoraalsed ja toovad kaasa tagajärjed. (Oh, kindlasti mööndustega.) Et küps ja arenenud inimene soovib tegutseda teiste heaks. Samas, mulle tundub, et kuigi pereloomisest hoidumist võime vaadata ebaküpsusena, tundub ka, et natuke on asi selles, et inimesed on enesekindlamad ja eneseküllasemad - neil pole vaja peret, kuuluvustunnet, et end täisväärtusliku ühiskonnaliikmena tunda. Ja milleks üldse lapsi peaks saama, kui mõistusega võtta? Pole ühtegi mõistuspärast põhjendust, see on mingi instinkt lihtsalt, ja kas ei näita see just kõrgemat arengutaset, kui me sellest instinktist üle oleme? Või näitab see hoopis, et oleme oma olemusest (inimlikkusest, loomulikkusest) lahus? Raske öelda...
Olla perekonnas täiskasvanu on raske...
Mina olen viimasel ajal rõdu kaudu sõbrunenud naabritega (esmalt sõbrunesid meie kassid) ja nende juures (sokkide väel, hehe, sest ma ju ainult korraks!) pidutsemas käinud. Lapse arust aga on see kohutav, et ma mingite karjuvate vene meestega viina joon... ja polegi ime! :D Niisiis lubasin lõpuks, et ma ei lähe enam ukse peale vastugi ja eile lasingi uksekellal mitu korda tühja helistada. Ma olen kõrvalkorteri jõmmidele rääkinud, et ega ma lõputult seal nendega pidutsemas käia ei saa, kui laps nutab kodus ja mees kulmu kortsutab, aga nemad on ju emotsionaalsed ja väidavad, et ma tahan öelda, et nemad on 'kõnts'! No ja sellepärast ma enam ei lähegi uksele, et mida ma ikka seletan, kui nende jaoks ainus vastuvõetav vastus on, et ma tulen. Mis neil minu mehest või lapsest? Aga lõbus oli nendega - nad olid nii hellad ja kenad mu vastu :) Siiski - nende ees ma ei vastuta, oma pere ees küll. Nemad aga küsivad: "Miks sa meiega niimoodi käitud /et lihtsalt ei tule enam/? Milles meie süüdi oleme? Mida me iial oleme halba teinud sulle?"
Nu jaa... mul polegi midagi öelda... kui et vabandust, et ma üldse nägu näitasin juba alguses... oleks pidanud tuppa jäämagi.
Pildimaterjaliks seekord poll Daily Mailist.
Inimestelt küsti, kas nad kahetsevad, et abiellusid.
Rohkem kui 1/3, nimelt 38% kahetsevad.
Minu arvates on see väga suur protsent..., minu vastus on ikka seal 62% 'mittekahetsejate' hulgas :)