Teisipäev, 31. juuli 2012

***

On alles ilmad, mis?

Ühel neist kuumadest päevadest viis isa mind Rahumäe surnuaia kõrvale istandusse jalutama.

Väga ilus oli, meenutas lossiaeda filmis "Alice imedemaal" 
ja ma kogu aeg ootasin,
 et mõne põõsa alt valge jänes välja vupsaks...

Isa oli mul kunagi haljastaja ja käis siit istikuid ostmas,
talle oli see aed juba ammune tuttav.

Praegugi vaatab ta hasartselt, kas ikka tunneb iga viimase kui taime ära :)
Armas on vaadata, kui inimesel on mingi kirg :)














Mõnikord tundus nagu oleks lausa metsa sattunud...




Kuidas meie peres inimesi sööma kutsutakse

Mehele: "Kallu! Söök on valmis! Kas tõstan välja?"

Lapsele: "Kuidas sa soovid, et ma sind sööma lohistan: kas patsi- või kõrvupidi?"

*

Toidupilte izismile.com'ist...



Tort a la van Gogh



Kummituslikud härjasilmad




Härjasilm paprikarattas



Salasilm burgeris



Valmistoitude lett











Neljapäev, 26. juuli 2012

Maitse asi

Ma ei tea, kas see on lihtsalt harjumuse asi, aga -
need päevitusriided on minu meelest lausa kohutavalt koledad.

Ma oleks enne flanellist pidžaamadega rannas, kui selliste... anusetraksidega.
Aga äkki teile meeldib?



Muidugi, tunnistan, et minu maitse on suht 'koorekommine', mitte kuigi 'edgy'... mulle meeldivad näiteks sellised cosplay moodi asjad:







Ja selle viimase soegu teeksin endale kohe, 
kui viitsiksin juustega mässata rohkem kui kõige hädapärasemalt vaja:



Kõik pildid izismile.com'ist.

Kasvatusest

Eile astusid meie poolt korraks läbi mu vend R oma naise Z ja beebi M'ga, kes sõitsid Lõuna-Eestisse edasi.
VT ootas neid kolm tundi, aga väsis siis ära, läks duši alla, pani pidžaamad selga ja 3,5 tundi hilinenud külaliste saabudes end näole ei andnud, kuigi ta pole beebit ega Z'd veel näinudki ja Z ootas temaga kohtumist väga...

Võtab nukraks, kuigi ma ei usu lapse viisakaks käsutamisesse (ja väga halvasti suhtun sellesse, kui lapselt nõutakse andeks palumist, kui ta ise selleks valmis pole - see on lihtsalt alandamine minu meelest).

Just eile lõuna paiku rääkisime VT'ga tema kasvatusest, kui aknalaual istusime :D ja külalisi ootasime...
Ütlesin, et minu meelest olen ma teda suure tähelepanelikkuse ja hoolivusega kasvatanud, aga kuidagi on temast ikka väga isemeelne tüdruk kasvanud - võibolla sai midagi ikka valesti tehtud, kuigi olin kogu aeg hingega asja juures.
Tema vaikis viivu ja ütles: "Minu meelest olen ma väga hästi kasvatatud. Aga ma kasvatan ennast teadlikult ise ümber, sest ma ei taha enam 'hea laps' olla."

Hmm...
Eks näe, mis sest kõigest ükskord saab.

Esmaspäev, 23. juuli 2012

Kuidas ma eesti poisse diskrimineerinud olen

Üleeile hommikul koputas naabrimees mulle rõduaknale. Ajasin seal mõnda aega juttu tema ja ta külalisega ning kuna Väike Tüdruk veel magas ja Mees oli juba kodust läinud, astusin korraks (piiiiiika palumise peale) sisse ka. Pool tundi hiljem lobisesime jälle rõdul ja veel hiljem, poest tulles kohtasin naabrimeest ja 'uut poissi' postkastide juures trepikojas.

'Uus poiss' kutsus mind nendega kaasa tema poole (ma viitasin poekottidele) ja ei tahtnud üldse minema minna. Rääkis, et vist juba armastab mind, et tundis seda, kui mind teist korda nägi... :p

Noh, sain koju tagasi ja paari tunni pärast helistab see 'uus poiss' naabrimehe telefonilt, kurdab, et naabrimees keeldub talle minu numbrit andmast, kuna ma olevat ' tema tüdruk' ja palub mult mu numbrit. No ma ütlesin, et mis mõtet on mu numbril - ma nagunii mitte kunagi mitte kusagile ei tule. Tema muudkui mangub ja mangub, räägib, kuidas süda trikke teeb ja ta ikka juba hirmsasti armastab mind; mina räägin, et küll see üle läheb ja pole üldse vaja muretseda, aga lõpuks väsin ära ja annan numbri.

Ja mõtlen: kogu kohvikus töötamise ajal ei andnud ma oma numbrit mitte kellelegi, ükskõik, kas manguti tunde, nädalaid või kuid, aga nüüd olen mingi kuu aja jooksul juba kolmele-neljale andnud - mis värk on?

Ja vaat, väga lihtne värk on: kuna naabrimehe semud (no see üleeilne oli naabrimehele endale ka võõras :D) on kõik venelased, kellest suur enamik räägib üsna halvasti eesti keelt, siis ma kardan, et nad peavad mu keeldumist oma rahvuse 'veaks' ja ma ei taha omalt poolt seda rahvuste vahelist lõhet suurendada. Eesti keele halva oskuse pärast vabandavad nad kõik. Ma kardan, et nad mõtlevad: olen ju kena poiss (- tõsi!), palun ju väga kenasti (- tõsi!), muud põhjust ei saa keeldumisel olla kui mu rahvus (- vale!). Loomulikult nad kõik teavad, et olen abielus ja mul on 10aastane laps, aga see ei näi neile nagu mõjuva põhjusena.

Tegelikult võib oma numbrit üsna julgelt anda, sest kui nad kaineks saavad, saavad nad tavaliselt ise ka aru, et mingit põhjust/mõtet mulle helistada pole... Kui mulle helistatud ongi, siis umbes, et "Ma ei saa su naabrimeest kätte, kas sa vaataksid, kas ta on kodus..."



Laps märkas, et alati kui mulle naaberrõdul tassiga juua ulatatakse, siis sellise kirjaga:



On alles elu, mis?!...
Ometi nägin ma just sel suvel esimesena kollast, kuldse suve liblikat, mitte kirjutiiba.


Laupäev, 21. juuli 2012

Pilt iseseisvumisest

Ma tegin kunagi piltide jaoks eraldi blogi (life is not an art. life is hope).
Põhiliselt sellepärast, et ma olen arvutisse nii palju pilte salvestanud ja ei tahaks neid kaotada, kui arvuti kokku kukub. Mälupulgale salvestatud piltidega juhtus mul ka midagi imelikku, nii et...

Pealegi ma tean mõne oma sõbranna pealt, et on inimesi, keda piltpostitused vihastavad :D ja on ainult risu - seega ma oma põhiblogi nendega ei täida, kuigi teksti juurde panen meelsasti pildi, kui on :)
Aga mõni pilt on nii veider või ilus, et panen ikka siia oma põhiblogisse, kuigi juttu selle kõrvale mul panna pole.

Näiteks kummitab mul see pilt (ikka izismile.com'ist), kus esiplaanil on teravalt abirattad ja kauguses tuhmimalt väike rattur, kes abirattaid enam ei vaja. Nii ilus pilt mu meelest...



Aga muidu, kes tahab pilte ka vaadata, see võib aeg ajalt ka mu teist blogi külastada...
Paljud pildid on seal küll tekstidega...
Sinna olengi praegu pannud peamiselt selliseid pilte, mille kohta ma arvan, et ma neid mingi oma teksti juures kasutada ei saa...

Vist panin sinna vanasti ka artiklilinke, millest pikemalt rääkida polnud aega või viitsimist...

Nunu, ega midagi, kena laupäevakest! :)

Reede, 20. juuli 2012

Peeter Paani põlvkonnast...

Täna lugesin Daily Mailist huvitavat artiklit 30ndates eluaastates noortest, kes pole peret loonud, oma eluaset ostnud ega tegele mingitlaadi tõsisema tulevikuplaneerimisega. Räägitakse, et ühiskond on 'infantiliseerunud', lapsikumaks muutunud: inimesed kardavad saada täiskasvanuks, kuna nad ei taha vastutust.

Mõtlen ka selle peale väga sageli. Ka ise kardan vastutust... Kui ma poleks leidnud Seda Õiget, kas ma siis oleks abiellunud lihtsalt selle pärast, et aeg on peret luua? Muide, tean paljude inimeste käest, et just niimoodi ongi abiellutud, et inimene mõtleb ühel hetkel, et vanust on juba nii palju ja mis imeinimest siin ikka ootama jääda, ja teinepool ka loodab, et tema on selles kaaslaste-kaaslannade reas viimane ja ... kui kaua sa ikka teistele pettumusi valmistad, kui on selgeks saamas, et midagi enamat kui senised kaaslased, on raske - kui mitte võimatu - leida.

Kahtlemata on ainult iseenda ees vastutada mugavam ja ainult iseenda eest hoolitsemine vähem energiat nõudev tegevus. Aga... ma mõtlen, et nagu selgub, ei suudetagi sageli pere eest hoolitseda. Palju hullem, kui igavesti  diskopepuks jääda, on luua pere ja siis Facebookis passida, kuni tita vannis istumisest väsib ja sinna kummuli kukub ja ära upub. Elu on nii kiire, et beepsud unustatakse autodesse ja kõrtsudesse ja... Mis inimesed sellistest kiiruga kantseldatud lastest tulevad? Parem mitte lapsi saada, kui on soov aktiivset elu elada - see on palju küpsem otsus, kui lapsed saada ja siis neile pidevalt pettumusi valmistada.

Inimesed on võibolla tõesti isekamad, ja äsjaloetud Vivekananda "Karma-jooga" raamatus räägiti just sellest, kuidas teiste heaks tehtud teod on moraalsed ja karmavabad, enda poputamiseks tehtud teod aga ebamoraalsed ja toovad kaasa tagajärjed. (Oh, kindlasti mööndustega.) Et küps ja arenenud inimene soovib tegutseda teiste heaks. Samas, mulle tundub, et kuigi pereloomisest hoidumist võime vaadata ebaküpsusena, tundub ka, et natuke on asi selles, et inimesed on enesekindlamad ja eneseküllasemad - neil pole vaja peret, kuuluvustunnet, et end täisväärtusliku ühiskonnaliikmena tunda. Ja milleks üldse lapsi peaks saama, kui mõistusega võtta? Pole ühtegi mõistuspärast põhjendust, see on mingi instinkt lihtsalt, ja kas ei näita see just kõrgemat arengutaset, kui me sellest instinktist üle oleme? Või näitab see hoopis, et oleme oma olemusest (inimlikkusest, loomulikkusest) lahus? Raske öelda...


Olla perekonnas täiskasvanu on raske...
Mina olen viimasel ajal rõdu kaudu sõbrunenud naabritega (esmalt sõbrunesid meie kassid) ja nende juures (sokkide väel, hehe, sest ma ju ainult korraks!) pidutsemas käinud. Lapse arust aga on see kohutav, et ma mingite karjuvate vene meestega viina joon... ja polegi ime! :D   Niisiis lubasin lõpuks, et ma ei lähe enam ukse peale vastugi ja eile lasingi uksekellal mitu korda tühja helistada. Ma olen kõrvalkorteri jõmmidele rääkinud, et ega ma lõputult seal nendega pidutsemas käia ei saa, kui laps nutab kodus ja mees kulmu kortsutab, aga nemad on ju emotsionaalsed ja väidavad, et ma tahan öelda, et nemad on 'kõnts'! No ja sellepärast ma enam ei lähegi uksele, et mida ma ikka seletan, kui nende jaoks ainus vastuvõetav vastus on, et ma tulen. Mis neil minu mehest või lapsest? Aga lõbus oli nendega - nad olid nii hellad ja kenad mu vastu :)  Siiski - nende ees ma ei vastuta, oma pere ees küll. Nemad aga küsivad: "Miks sa meiega niimoodi käitud /et lihtsalt ei tule enam/? Milles meie süüdi oleme? Mida me iial oleme halba teinud sulle?"
Nu jaa... mul polegi midagi öelda... kui et vabandust, et ma üldse nägu näitasin juba alguses... oleks pidanud tuppa jäämagi.



Pildimaterjaliks seekord poll Daily Mailist.
Inimestelt küsti, kas nad kahetsevad, et abiellusid.
Rohkem kui 1/3, nimelt 38% kahetsevad.
Minu arvates on see väga suur protsent..., minu vastus on ikka seal 62% 'mittekahetsejate' hulgas :)



Neljapäev, 19. juuli 2012

Ämblikud

Kaks hämmastavat ämblikku izismile.com'ist



Kolmapäev, 18. juuli 2012

Teenage years

Ühel ilusal õhtupoolikul jalutasin sõbrannaga kohvikusse kohtuma. Mõistagi polnud ma ainus suhveõhtut nautiv jalutaja, nägin mitmeid elevil noorte seltskondi. Vaatasin lärmakaid noori tüdrukuid, kelle pidev üksteisel seljas rippumine ja lõputu nardakõõksumine eimillegi üle näis rumal ja kurb vaadata. Nad näisid tundvat, et on mingis 'harilikele inimestele' kättesaamatus maailmas, kus neil on kõik, mida keegi soovida võiks. Samas polnud see minu jaoks küll kütkestav, vaid pigem kaastunnet äratav - nad meenutasid purjus inimesi. Omapäraselt oli tunda nende valmisolek selleks, et kohe juhtub midagi põnevat, kuid endamisi ma mõtlesin, et kui midagi juhtubki, siis on see suure tõenäosusega vähemalt samavõrd nõme kui põnev.

Tabasin end mõttelt, et ometi see noorus, põhjuseta lõbusus ja enese lärmakas eksponeerimine on siiski tähelepanu vääriv enam vähem igas vanuses meeste jaoks - ka täitsa vanad mehed pingil jalgu puhkamas vaatavad neile järele. Mõtlesin, et ise ei tahaks mingil juhul olla 18aastane, isegi oma praeguste teadmiste juures mitte, kuigi aeg-ajalt olen minagi mõelnud, kui huvitav oleks uuesti alustada oma praeguste kogemuste pagasiga. Olen sealjuures nii palju rahulikum ja mõistlikum ja ise ma küll väärtustan oma suhtelist küpsust; tundus ajuvaba, et keskmine 35aastane mees läheb elevile pigem 17aastase neiu tähelepanust kui 35aastase naise omast.

Sain sõbrannaga kokku ja hakkasin seda asja arutama, et kuidas küll sellised itsitavad ohmakad on meeste poolt hinnatud, ja kuidas küll meie kultuuris on see va noorusekultus nii tugevalt sees. Meenutasin taas kord üht ammuloetud ajakirjanduslikku teksti, kus 25aastane ajakirjanikuneiu rääkis, kuidas ta huvitavat meesterahvast nähes mõtles, et "oh, oleks ma 5 kilo kergem ja 5 aastat noorem!" Imestasin sellise mõtte üle siis ja imestan ikka veel :D

Aga sõbrannaga rääkides taipasin, et selles rumaluses, kogenematuses ja valmisolekus kogemuste järele peitub tegelikult ka palju võluvat. Näiteks on noori lihtsam naerma ajada: nali ei pea olema ei väga hea ega ka originaalne - tiinekad on nagunii valmis iga asja peale naerma ja mees tunneb end 'coolina'. Ka pole neil tekkinud mingeid seosegruppe - näiteks, et nii-ja-nii käituvad ainult magedad tegelased. Niisiis võid sa teha ja öelda tobedusi ja need võetakse vastu eraldi kogemusena, mille taha ei paigutada järeldust su isiksuse kohta. Läheb aega, enne kui sind 'mõttetu mehena' maha kantakse, irw, hehe :p  Ka kingitustega ei pea nii hirmsasti pead ja rahakotti vaevama kui 35aastase puhul, kellele on igasuguguseid asju juba kingitud ja välja tehtud. (Teisalt - üks väike lilleke toredalt inimeselt on alati väärtuslikum ja rõõmustavam kui uhke bukett 'kahtlaselt kujult'.)

Mäletan, kui mu 14-15aastane klassiõde käis tuusalt ringi ilusa, pehme, suure karvase kapuutsiga jopega ja pool kooli sosistas sellest, et tal on 30aastane peika, kes käib tööl :), ja kes selle talle ostis :)  See oli tookord nii suur asi, aga selleks, et nii palju inimesi ühe 35aastase naise üleriietest või peikast räägiksid, peaks tegemist olema kasuka ja kuulsa mehega :p

Nii et, ühele 'keskmisele' noorele tüdrukule on kahtlemata kergem muljet avaldada, temaga koos olla on kergem ja lõbusam ja pole kohe üldse mingi ime, et meestekeskses ühiskonnas just noorukesed tüdrukud nii kõrges 'hinnas' on. Ka ei näe ma selles mitte midagi halba nüüd, kus olen selle üle järele mõelnud. Igaüks tahab end hästi tunda, see on lihtsalt loomulik. Tean, et minus endas on midagi, mis paneb enamikku meestest end minu kõrval rumalana tundma, isegi kui ma mitte midagi ei ütle ja enda arvates ka  nina ei krimpsuta. Ma arvan, et see on see radar, mis ütleb ära, et ma võin temaga siin ja praegu kenasti lobiseda, aga lähemaks suhtlemiseks lootust pole. Loomulikult on see signaal õige, ja hea on, et see saab vastu võetud, aga kuidagi kahju on näha, kuidas nad järsku sellest aru saavad ... ja ikka natuke solvuvad. Võibolla ma olen veidi kõrk või snoob, kuigi ise mõtlen endast pigem kui heasoovlikust inimesest, kes ei taha, et inimesed end tema juuresolekul halvasti tunneksid. Raske arvata, kuidas me teistele paistame, või kes me oleme - ajame selle ikka segi sellega, mis me sooviksime olla :)


Tiinekad izismilest:


Teisipäev, 17. juuli 2012

Memento mori!






Lahedad esemed izismile lehelt...

Happy days

Päevad on ühesugused, kuid kõik rõõmsad.

Ärkan üles ja teen joogat...





... koristan...




... laulan...



... lähen jalutama...




... ja ongi aeg uppuda unenägudesse :)



***

Koos, kuid erinevates tubades elamisega on selline lugu, et väga harva juhtub, et sa lihtsalt siiberdad teise inimese nina all ringi omi asju ajades, nii et teine üritab kulmu kortsutades süvenemist säilitada ja üles ei vaata. Erinevates tubades elades on nii, et kui sa tõesti lähed teise tuppa, siis oled sa tema jaoks 'ammu kadunud kallike' ja ta viskab kõik oma käsilolevad asjad kus seda ja teist, valmis täielikult sulle pühenduma. Ja teise tuppa veiniga külla minna kohe tore ja pidulik :D Me nagu kurameeriksime jälle :)
See polnud üldse mu eesmärk, kui ma oma tuba tahtsin, aga ütleme nii, et tegemist on äärmiselt teretulnud kõrvalnähtusega :)
Olen jube rahul ja lõõritan lakkamatult laulda :)

((( * Miriam...,
it's such a pretty name
I'm gonna say it when
I make you cry.
Miriam...,
you know you've done me wrong
I'm gonna smile when
I take your life.  )))


See oli mu uuelt Norah Jonesi plaadilt... :D

Kõik pildid izismile.com'ist.

Pühapäev, 15. juuli 2012

Uued plaadid

Täna kolasin kesklinnas ja kuna ma hommikul vaatasin Laseringi netipoest mõningaid CD'sid, siis astusin ka Kaubamaja muusikapoodi sisse, et näha, mis seal on.
Näha oli see, et Laseringil on ikka omajagu soodsad hinnad. Jõudsin otsusele, et ostan edaspidi plaate ikka ja ainult sealt netipoest. Aga siis jäi silma üks ja teine asi ja... lõpuks oli mul vastu rinda surutud 6 plaadipakikest, mida kohe üldse käest ära ei raatsinud panna. Ma väga proovisin, ja aerutasin plaadid käes riiulite kohal, kuid polnud neist lahti laskmiseks ei mentaalselt ega füüsiliselt suuteline.

Siin siis on minu tänane saak:



1. CLANNAD  "Celtic Collection"
2. CLANNAD  "Legend"
3. THE CORRSi 5 CD kogumik.
4. EVERYTHING BUT THE GIRL'i 5 CD kogumik
5. NORAH JONES  "... Little Broken Hearts"
6. Celtic Lullabies; 2 CD kogumik.

Nii et kokku tegelikult 15 täismahus plaati... Millest suurem osa jääb keldi ja iiri folkmuusika kanti - see meeldib mulle juba 20 aastat ilmselt rohkem kui kõik muu ja iga tujuga peale selle, kusjuures samu laule võin ma tajuda mõnikord nukratena, teinekord õrnade ja vallatlevatena... Flööt, harf ja viiul on alati vahvad ja iiri muusikas on nad sageli esindatud. Kunagi kuulasin mingit keldi muusika raadiojaama interneti kaudu, aga ... kaotasin ära, Internett on suur ja lai :)

Veel vastupandamatutest isudest: nimelt tekkis mul hiljuti tikkimisisu. Selles pole midagi imelikku ega halba, ainult et - mulle ei meeldi ristpistes tikitud asjad, ainult järjehoidjad on OK, ja sedagi mitte siis, kui nad pehmed on :D... Aga tikkida meeldib mulle juba väikesest lapsest peale ja küllap see meenutab mulle praegugi aega, mil mul oli vähem vastutust ja rohkem oma aega ja ruumi ja maailma ;)

Mulle meeldib tikkida just mingit korduvat mustrit, siis on see lausa meditatiivne tegevus. Praegu hakkasin tegema sellist kindamustrit:



Olen tikkimise kõrvale ära kuulanud alles oma esimese ostu: keldi hällilaulude kogumiku. Ühel plaadil on erinevate kollektiivide laulud, teisel plaadil harfil mängitud iiri hällilaulud. Tegelikult, kui ma kuulen sõna 'keldi', siis ma mõtlen kohe 'iiri', kuigi see pole alati päris nii... Iirimaalt pärit Clannad, kellelt 2 plaati ostsin, teeb ka sellist... new age'ilikku...  keldi muusikat; muide, kunagi tegi selles perebändis kaasa ka Enya, kes hiljem alustas edukat soolokarjääri. Vaat, Enya plaate ma vaatasingi, kui kogu see muu kupatus mulle näppu hakkas... Hmmjaaaa...

Reede, 13. juuli 2012

Üks õige mees...

Mulle on alles jäänud üksainuke paljundatud raamat - Swami Vivekananda "Karma jooga". Kuna A4-le paljundatud raamatuid pole võimalik üksteisest eristada, siis ei kutsu nad lugema ja jäävadki lugemata. Kuid hiljuti lappasin need kõik läbi ja viskasin minema. Aga seda "Karma-joogat" vist ei viska, sest see on üksjagu muhe lugemine.

Viimati üleeile mõnulesin selle koha juures, kus Vivekananda selgitas, miks mungaelu pole sugugi väärikam
pereisa elust, kui see oma kohuseid täidab. Ja alljärgnevas katkendis ma toongi ära (osa!) pereisa kohustusi.


*
Esmalt peab pereisa toitma ja katma oma vanemad, lapsed ja vaesed, alles siis võib ta iseenda peale mõelda. Vastupidi toimides teeks ta pattu. Kuna isa ja ema on andnud talle keha, siis peab pereisa taluma kasvõi tuhandeid piinu selle nimel, et teha head oma vanematele.


Ka oma naise vastu on pereisal kohustused. Ta ei tohi teda laita. Ta peab hoolitsema oma naise eest sama hästi kui ema eest. Ka suurimates raskustes ja vaevades ei tohi ta olla naise peale vihane. Seda, kes mõtleb teisele naisele või mõtteski puudutab teist naist, tabab õnnetus. 


Naiste kuuldes ei tohi mees sobimatult kõnelda. Ta ei tohi kiidelda oma jõuga ega ärbelda oma tegudega. Pereisa peab alati olema oma naisele meele järele, andes talle raha ja riideid, olles armastav ja truu. Tema sõnad olgu naisele nagu nektar ja tema teod ärgu valmistagu naisele kunagi meelehärmi. 


Pereisa ei tohi liialt kiinduda toitu ja rõivastesse ega hellitada oma keha. Pereisa peab olema puhas nii kehalt kui mõtetelt. Ta peab olema toimekas ja töökas.


Vaenlaste vastu peab pereisa vapralt välja astuma. Ta ei tohi halisedes nurka pugeda ega rääkida rumalusi alistumisest. Kui ta ei astu julgelt vaenlasele vastu, siis ta ei täida oma kohust.  Sugulaste ja sõprade vastu peab ta olema leebe kui talleke.
*


:)


Teksti kõrval on pilt minu õest india saris.... :)
Tema elu oma hindust peikaga on tõepoolest üsna selline nagu ülalpool kirjeldatud.
Ei ole kerge see hindust mehe elu, ei ole kerge..., aga seda muidugi ainult juhul, kui on kavatsus väärikalt elada ja oma kohust täita. 


Aga paratamatult meenutas see tekst mulle üht Uku Masingu sarkastilist luuletust ahnetest naistest ja toon sellestki siin katkendi; räägib Naine:




*
Mu emakene heldeks andjaks
kõik minu jaoks ta valmis lõi
ja mehe kraami kokkukandjaks
mu käsutada tuppa tõi.


Ta loodud seks: ei tohi nõuda
yht punast krossi naise käest,
ta mõtteks: yha rohkem jõuda
ja tuua kõigest meelest, väest.


Meesloomal keres pole hinge,
taip nigelam ei mõista tõtt,
kui suur on naise elus pinge,
kuis väsitav on vastuvõtt!


Tal on vaid meeled, tugev kere,
mis ikka seisab ropp ja must.
Ta juhiks mina ja mu pere,
et toomal oleks rytmikust.


Kui Caritasest annan talle
yht milligrammi iseend, 
siis - lammutagu linnavalle
ja saagitoom tal olgu lend!


Sest mina olen ainus aare,
maailm ei kaalu yles mind,
tykk tatti väärib palmisaare
ja udukogust kallim rind.


Kui lojus mögab: Tööd on palju!
ta tähtsaks iseennast teeb,
see yks ta lolle, roppe nalju,
kõht neid tal aiva yles keeb...


/...jnejnejne.../



Pildil Uku Masing oma pruudiga, hehe :D
(Tegelikult on need muidugi suvalised tegelased izismile'st leitud pildil).




Aga Uku Masingust hakkab tõesti hale tema paljusid naiste suhtes tigedaid luuletusi lugedes.

Minu meelest on nii, et kui sa oled armunud, siis sa ise tahad teha kõik, mida sa jaksad ja oskad välja mõelda, et oma kallimat õnnelikuks teha. Kõigil ressurssidel (ajal, rahal, oskustel, isegi heal välimusel) on ainult sel määral tähtsust, kuivõrd sa saad neid asju oma armsama heaks rakendada. Kuna inimene ise tunneb end üleni teisele kuuluvana, kuuluvad mõistagi ka kõik tema 'asjad' teisele.

Kui keegi tajub oma armsama soove ülemääraste nõudmistena ehk kapriisidena, siis pole ühelt, teiselt või mõlemalt poolelt tegu armumisega vaid lihtsalt enda hellitamise sooviga. Siis on küll nii, et tuleb kiivalt valvata, mida sina mulle, et ma siis selle pealt vaatan, mida mina sulle...

Kuidagi hale on meestest, kes tõesti arvavad, et nad tulevad ja istuvad maha, ja naine sünnipärasest, lausa vastupandamatust soovist jookseb kööki süüa tegema, söögi ajal masseerib mehe jalgu, õhtul aga on ta voodis võrratu, kusjuures päeval käis ta mõistagi tööl. Mehel polegi vaja teha muud kui välja ilmuda, et teha naine õnnelikuks, kuna tal on kedagi teenindamata sama paha olla nagu lüpsita jäänud lehmal. Naisel on ju vajadus anda, ja pole tähtis, kellele just, naine peab olema rahul, kui tuleb keegigi, kes... ' lüpsab'... Ja lapsi ideaalne naine mõistagi ei taha, sest need segavad mehe teenindamist ja nõuavad tähelepanu. Kurb, kurb on, kui elad sellise eksiarvamuse kütkes, et see, et sa oled armastust väärt tähendabki kohe seda, et sul ongi seda oodata mõnelt konkreetselt enda välja valitud naiselt, ilma et sa ise tema jaoks vajalikuks osutuksid.
Ka väga targad mehed võivad suhte vallas olla imetabase pimedusega löödud :)





Neljapäev, 12. juuli 2012

Loomad voodis

Täna on mul Isa ja Vend R külas - praegu on nad korraks väljas - ja pikemat postitust ma tegema ei hakka, aga ajaviiteks panen mõned pildid kaisuloomadest...

See esimene pilt on küll väga tõetruu...
Kui mina meie Tiigrikese kaissu võtsin, siis poole öö pealt selgus ikka, et kass magab keset voodit ja mina olen kas vastu seina pulksirgeks tõmbunud või kusagil jalutsipool kägaras...














pildid ikka izismile.com'ist.

Kolmapäev, 11. juuli 2012

Dormjau!

Täna toodi mulle Dormeo madrats.
Tükk aega võttis, enne kui aru sain, kumb pool üles käib. Instruktsioonis oli öeldud, et "süsinikuga-kiuga" pool peab jääma ülespoole ja ma juba mõtlesin, et seda polegi võimalik muud moodi kindlaks teha kui madratsit katki lõigates, aga siis leidsime pakendi avamisel lõhkikärisenud ingliskeelse reklaamlehe, millelt usutavasti abi saime.

Madratsi küljes on ka mingi imelik trukiga elektrood, mille otsik on samasugune nagu kõrvaklappidel.


Olin juba rõõmus, et olen sisseehitatud kõlaritega muusikalise madratsi saanud :D, aga siis lugesin, et see on "maandusjuhe" ja tuleb ühendada näiteks radiaatoriga... Hm, isegi vaene madratsike vajab pingemaandust, kui ma temaga magan... :p, hea veel, et teraapiat ei vaja.

Kassike on muidugi meeletult uudishimulik ja omandihimukas, aga - olen nüüd veendunud, et vähamalt osaliselt olid mu allergilise nohu hood kassikarvadest ikkagi. Sest kui ma paar nädalat tagasi toa omale sain, siis hakkasin kassikest ööseks enda juurde võtma - muidu oli ta öösiti köögis, et ta oma öiste jooksuhoogude ja norskamisega laiutamisega Meest närvi ei ajaks. Aga mu nohu läks kiiresti hullemaks, kuni ühel hommikul pidin pool pudelit Actifedi alla kulistama, enne kui aevastamine lõppes ja seega kolisime kassikese pikema jututa ööseks kööki tagasi, ja mis veelgi hullem: ma ei luba tal enam isegi päeval enda voodis olla, tema jaoks on minu toas väike, padjast ja vannilinast tehtud ase. Ja tõesti, viimase nädala jooksul polegi ma rohtu vajanud.

Hirmus kurb oli kätt ette panna, kui ta mu tekile ronima hakkas, ja veelgi kurvem oli, kui ta paari-kolme päeva pärast enam ei üritanudki... istus poole meetri kaugusel ja põrnitses nukralt enda ette... Oeh! :( 

Lõpetuseks mõned pildid veel sellest aast, kui kassuke veel voodis lullitas ja rullitas...






Teisipäev, 10. juuli 2012

Erinev suhtumine söömisesse

Tegin eile õhtupoolikul pannkooke, aga enne sööki läksin veel tunnikeseks jalutama. (Muide, käin viimasel ajal kaks korda päevas õues: lõuna paiku poes ja õhtuti 1 - 1,5-tunnisel jalutuskäigul! See tundub nii loomulik, kuid mäletan, et suurema osa elust olen välja läinud ainult siis kui tõesti peab...) Tulin tagasi, jõin klaasi vett, kallasin piima, võtsin kile alt koogid ja külmikust moosi; kolme  esimese ampsu peale oleks tahtnud endale lausa plaksutada :D - nii parajalt munane, suhkrune ja soolane :D... Ja siis - unustasin koogid, sõin mõttetuid mõtteid mõlgutades, ja kookide peale mõtlesin uuesti alles siis, kui nad otsas olid...

Tegelikult ma pean õigeks taoistlikku elukäsitlust, mille puhul tuleb igat asja teha täie keskendumise - ja võimalusel kindlasti ka naudinguga. Niisiis ei tuleks ka süües mõelda muule, kui sellele kuidas söök suus sulab  (Aga - mis siis, kui ikka üldse ei sula? Oh häda!). Ma ise aga nii ei jaksa, kuigi mulle meeldib, kui Mees mind esimese viie-kahekümne ampsu juures kiidab :D Paljudes taoismi tutvustavates raamatutes lausa õhutatakse nautima maitsvaid roogi ja veine, pöörama tähelepanu serveerimise esteetilisele küljele jms.

Seevastu paljudes (kui mitte enamikus, kust ma võiksingi teada) budistlikes kloostrites justnimelt ei tohi mõelda sellele, kuidas toit ka maitseb. Söögi ajal loeb keegi pühasid tekste ja/või loetakse ette info - nagu vanasti kirikutes, mis täitsid maapiirkondades ka nii ajalehe kui infotahvli aset. Kui mungale süüa pakkuda ja küsida, kuidas maitses - ja küsida päriselt, mitte viisakuse pärast, ja oodata päris vastust - siis satub ta tõenäoliselt segadusse, sest teda on õpetatud toidu maitsele mitte keskenduma, ühtegi toitu teisele mitte eelistama. Muide, kerjusmungad söövad ka liha, kui nende kerjakaussi pandud roog seda sisaldab. Siiski on budisti jaoks kõlbmatu süüa liha, kui elusolend on nimelt tema toitmiseks tapetud. Mis puutub olukorda 'mina või tema' - kui mungal on näljasurm silme ees, siis talitab siin igaüks oma parima äranägemise järgi ja kedagi üldiselt hukka ei mõisteta.

Hinduistidel on küll usulahke, kus liha üldse ei sööda. Selle põhjuseks on mõistagi ahimsa-printsiip: mitte kahjusta elavat, mitte põhjustada kannatusi. Mõned ei söö sellepärast isegi juurvilju - kuna see tapab taime. Ube, maasikaid, puuvilju ja muud sellist võib aga südamerahuga süüa.

Keeld sööki nautida tundub imelik..., aga tegelikult ma tean, et ma ise ka, sealjuures ilma igasuguse käsu või keeluta, unustan toidu mõne ampsu järel ära. Ja kui ma juba muule mõtlen, siis tõesti, võiks endale otsida mingi positiivse sisuga 'söögilauaraamatu', sest selles on väga paljud käitumisfilosoofiad ja usulahud ühel meelel, et sa sööd sisse oma söömisaegseid mõtteid ja tundeid. Niisiis kindlasti ei tohiks mingeid põnevusfilme vahtida söögiajal... ega vist ka sporti, kui oled kirglik spordihuviline :) Ka ei tohiks süüa kellegi peale vihase või solvununa, ega ahastuses.

Nii et - ole heas tujus või lähed näljasena magama (ja paras karistus see ongi: halbade mõtete ja rumaluse eest!) :D

Mina aga lähen täna õhtul üldse sõbrannaga jooma ja klatšima... :)
Säh sulle siis askeedile sobivat aset ja söögiaegseid häid mõtteid :p


*

Otsisin oma arvuti izismile'i kaustast toidupilti, aga see oli ainus, mis ma leidsin  :)...


Esmaspäev, 9. juuli 2012

Meie kiisu



Mina elan oma une-matikesega põrandal nagu loom, aga kassike istub tähtsalt nagu inimene...



 Veel üks isevärki inimloom - sedapuhku izismile.com'ist.