reede, 28. november 2014

DAVID MITCHELL "Cloud Atlas"

Ehk siis maakeeli "Pilveatlas". Olen seda kunagi eesti keeles ka lugenud, aga vist pole blogis kommenteerinud... Seda raamatut on pea võimatu 'tutvustada', sest kõik ilukirjandusest huvitatud inimesed on seda juba ammugi lugenud.

Tegemist on põneva lugudepõimikuga sellest, kuidas kõik on kõigega seotud. See seos võib ilmneda kiiresti - näiteks päästad ära karanud orja elu ja tema päästab vastutasuks sinu oma. Või siis ilmneb see varjatumalt ja pikema aja jooksul - näiteks elab inimene oma elu nõrgemat ekspluateerides, temaga manipuleerides ja majanduslikku kasu taga ajades, aga kärsatab omaenda jalgealuse läbi ja peab kosmosesse pagema.

Mulle aga sünkroonsused meeldivad, väikesed äratundmised, pisikesed nüansid (kasvõi komeedikujuline sünnimärk), mis seovad esmapilgul täiesti erinevaid inimesi ja teemasid.


Esimese loo kangelane on mr. Ewing - habras ja üllameelne noor mees, kellele taipamine, et mitte sugugi kõik tema ümber pole õilsad härrasmehed, tuleb pikkamööda ja valuliselt. Tema "sõber", "doktor" Henry peaaegu tapab ta pikkamisi mürgitades, et saada kätte tema oletatav varandus. Härra Ewingi päästjaks saab laevajänes Autua, kelle tema oli omakorda varem hukkamisest päästnud.
Aeg: 1850 AD

Teise loo minajutustaja on noor musikaalne elunautija Robert Forbisher, kes on oma isa toetusest ilma jäänud. Ta sõidab vist Belgiasse ühe andeka kuid mitte väga tuntud, ja süüfilisega seotud tüsistuste tõttu töövõimetuks muutunud muusiku juurde abiliseks ja õpipoisiks. Toimub mitu armudraamat, Roberti musikaalsus leiab väljundi sekstetis "Pilveatlas" - pärast oma teose kirja panekut laseb noormees end maha, olles kindel, et ta tuleb taas ja kõik kordub, see pole millegi lõpp.
Aeg: 1931 AD


Kolmandas loos võitleb ajakirjanikuneid suure korporatsiooni vastu, kes loodusest ja inimesest hoolimata tahavad läbi kärsatata tuumajaama, et inimesed rohkem bensiinikütusele mõtleksid. Või midagi sellist. Kes seda enam mäletab? :D
Aeg; 1985 AD


Neljandas sokutab üks naljavend omaenda lihase venna, kes küll on üks äraütlemata tüütu nadikael, petukombel hotelli asemel vanadekodusse, kust ta siis efektselt põgeneb.
Aeg... mh, no tänapäev... 2010, näiteks!


Viiendas tõestab üks kloon, et nemad on ka inimesed ja neid ei tohiks niisama heast peast seebiks keeta.
Aeg... ma ei teagi... ütleme, et umbes 2200?


Kuuendas on Maailmalõpp juba toimunud ja suurem osa inimesi on üpris metsikud, elavad vitstest ja savist hüttides ja räägivad maamehe-murrakut. Siiski on säilinud ka grupike tsiviliseeritud inimesi, kuid emakese Maa pind on nii radioaktiivne, et nad teavad, et kogu oma tarkusele vaatamata surevad nad välja. Intuitiivse loodusrahva ja tehnoloogiliselt targa rahva oskuste kokkuliitmisel saadetakse kosmosesse abipalve ja viimased ellujäänud planeedilt Maa viiakse sõbralike kosmikute poolt ümberasumisele taevastesse kõrgustesse.
Aeg pole vist sedapuhku tõesti teada... aga no 2600 näiteks?


Ilma ühe loota poleks teist, kõik on omavahel seotud.


Vaatasin üle lugemise ajal tehtud märkmed, ja meenus, et kõige rohkem nautisin lauset, kus enesetappu kirjeldati väljendiga "the change in my existential status" :D
Aww!
Miauu!
:D

neljapäev, 27. november 2014

Nädala algus

No esmaspäeval saatsin VT kooli (st esikusse) ja kebisin tagasi magama. Ärkasin veidi peale ühtteist selle peale, et Mees siblis kuidagi veidralt korteris ringi. Jooksin 'müstifitseerituna' vaatama ja aru pärima, mis toimuksil? Tuli välja, et kohe saabub külla Mehe sõber, kellega nad 5,5 aastat kohtunud pole. Tunnevad nad teineteist juba ... ma ei tea... 30 aastat võibolla. Kui Mees töötas Tallinnas, olid nad väga lähedased semud, kuid siis ükskord pidi see sõber meile siia külla tulema ja ööseks jääma, aga kui Mees temaga linnas kokku sai selgus, et sõber oli nii purjus, et minu Mees (kes tol hetkel oli ju kaine :D) teda küll meie juurde tuua ei tahtnud ja soovitas tal Tallinnasse tagasi sõita. Sõber sai hirmus kurjaks, Mees jättis ta niisama sinna tänavale maha ja rohkem nad ei suhelnud. Nüüd pärast insulti hakkasid pisitasa jälle suhtlema.

Minu jaoks olid viimased päevad olnud nii tralli täis, et ma kaotasin igasuguse orientatsiooni - tegin väledasti endale suure kruusi musta kohvi, pesin hambad ja jõudsin enne M tulekut oma tuppa lipsata.

M on muidu tore sell, meeldib mulle Mehe sõpradest ilmselt kõige rohkem. Ta on ka hästi heledalt ja väledalt sähvatavate irooniapärlite vermija. Selleks, et naerma pursata, peab naljas olema midagi üllatavat, ja tema on just selline inimene, kelle oskus asju läbi huumoriprisma vaadata on värskendav, originaalne. Kuulsin, et naerupahvakud läksid üha valjemaks, nii et tean, et neil oli tore.

Poole kahe paiku sain aru, et lõunasööki tuleb ikka teha ja hiilisin ka häbelikult välja. Panin sõbranna toodud lihatüki kartulite, porgandi ja sibulaga ahju. Küüslauku toppisin eelmisel päeval ka liha sisse, üsna palju.


Kuna reedel oli VT tulnud koolist suure ulgumisega, siis pool kolm panin välisukse vahele igaks juhuks sedeli VT'le, et "meil on külaline". Noh, et kui ta jälle kohutava draamaga uksest sisse kargab ja seejärel aru saab, et tema emotsioneerimisel on ootamatult palju pealtnägijaid, jookseb oma tuppa ja kargab suures paanikas veel aknast ka alla! Mõtlesin, et ehk ta ahastab kiiresti ukse taga ära, kui ma saan teda ette hoiatatud... Viimane tund oli tal sellesama õpetajaga, kes talle "ühe" peaagu pani :D - ma sellepärast muretsesin.


Aga Mehe sõber M kargas ka kell 3 püsti ja teatas, et tema lõunale ei jää ja liha üldse ei söö, sest podagra tuleb kallale ja nii ta läkski ära enne, kui VT tuli.

Söök tuli ka varsti ja oli oeh, kui hea... Muide, mina tegelikult ise suuri lihakamakaid kunagi ei osta ja teha tegelikult 'põhimõtteliselt' ei oska, aga eks siin on abiks jälle minu vähenõudlikkus toidu vallas :D  Tean, et Venna tehtud lihale tuleb ahjusolemise ajal vett juurde panna - minu oma nagu ajas ise piisavalt vett välja... ja eks mul oli seal rõõmsa käega õli ka kallatud, sest rammus on ju ikka parem kui lahja :D





Nujah.
Koolis oli Ühe-Õpetaja klassilt küsinud, et eksole te kõik saite aru, et see riikide järjestamise töö polnud hindele, aga VT õnneks olid lapsed kõik: Ah, mis? Ei olnudki hindele või? :D

Muidu lapsed kurdavad, et õpetaja annab uue osa kodus õppida, tunnis küsib vastama, ja siis jätab jälle koolis käsitlemata jäänud uue osa kodus õppida, aga kui õpetaja tunnis küsis, et ega ma ju ei jäta teile liiga palju kodus õppida, siis lapsed ütlesid: "Eeeeei," nagu neilt oodati, kuigi ma tean klassikoosolekult, et just selle üle kurdeti... Kes ikka tahaks õpetaja silmis halba valgusesse sattuda? Ainult see, kel pole enam päästa midagi...



Teisipäeva hommikul läksime Mehega sinna Põllu tänava pensioniametisse Mehe puuet ja töövõimetusvärki pikendama. Saime alles nüüd, kus selle kehtivus kuu aja pärast läbi saab, kätte tema pensionitunnistuse ja sõitsime tagasi ilma piletita - nagu oleks võinud juba üle poole aasta teha... Aga polnud minul seda ettevõtlikkust, et seal ära käia...


Õhtul tulid E&V, peresõbrad, aga ennekõike ikkagi Mehe sõbrad. Nad olid plaaninud pidada talle loengut sellest, et ei tasu end käest lasta ja ta on nii andekas ja tal on nii palju veel maailmale pakkuda, aga kõigil oli liiga mõnus ja sõbralik olla, ja samas olid kõik liiga väsinud, et sellist juttu ajama hakata, nii et sellest sai lihtsalt üks sõbralik istumine tee ja piparkookidega :D
Ega mul olnudki mingeid ootusi. Tore, et nad tulid, kahju, et neil endilgi muresid palju...


Aga eks te võite arvata, kui hullumoodi üleväsinud minusugune urglik tekialune inimene pärast kõiki neid viimaste päevade, kirju, käimisi ja vestlusi oli! Ega ma muud olegi teinud kui maganud ja bloginud. Telekaga ka juhtus midagi ja ühtegi kanalit pole. Tore, et Internet on! :D - meil on mõlemad Starmanilt.


VT'd aitan kodutöödes ka kuidagi... poole meelega, totakalt, oma vastuseid läbi mitte mõeldes.

Näiteks aitasin tal matemaatika tekstülesandeid teha, minu meelest olid need lihtsad, kuigi VT pidi mulle mõned nädalad tagasi meelde tuletama, kuidas see ühise nimetaja leidmine murdudele käibki ja millal seda teha tuleb. Aga nüüd saan mina nendest asjadest, mida ta ise mulle õpetas, kohe aru - tema jääb mõttesse. VT küsib minult mäu-mäu-haledalt: "Emme, kas ma olen rumal?"
Ja mina, mõtlematult, vastan sama kurvalt: "Ma ei tea!"
Tema, ehmunult: "Kas ma olengi rumal?"
Mina, ka ehmunult: "Ma ei tea! Mulle tunduvad need ülesanded väga kerged. Aga võib-olla sinu vanusena tundusid rasked. Ma ei mäleta. Ma ei tea!"

Oh aeg! :D Keegi ei tea midagi!



Nüüd veel paar ripakile jäänud pilti, ja ärge imestage, kui ma nüüd mitu päeva ei blogi. Hingamise aega on ju ka vaja! :D


No vaat - üks tore asi, mida Issake mulle igal suvel maalt kaasa võtmiseks teeb,
on TILLISOOL. Ta lihtsalt hakib värske tilli ja segab selle peensoolaga.
Säilib külmkapis kenasti kasvõi aasta.
Väga mõnus supi või kastme sisse panna!



Katsetasin ükskord leivavormi singi, muna ja juustuga...
Eee... polnud ikka päris see, millest unistasin... :D
aga Mehele meeldis jälle hullupööra! Win! :)






Minu ametriinukene (ametriin)



... ja tillukene palveveski



Aga nüüd ma jälle magan natukene :D
Bye-bye! :)

LISA ROGAK "Üks suur ja õnnelik pere"



No vaat - ma lugesin selle raamatu eile õhtul samamoodi ühe jutiga läbi nagu VT mõni päev tagasi.

Raamatusse on kogutud armsad lood loomadest, kes võtsid enda hoolde mõnest teisest liigist närvukesed. Iga loo juures on ka fotod. Näiteks kaanepildil olev orangutan 'töötabki' loomaaias tõrjutud kutsikate kasuisana. Korraga valvab ta üht loomalast või üht pesakonda. Ja üllataval kombel on tegu isase ahviga! Vaadake, kui õnnelik ja lõdvestunud ta pildil oma lõvikutsikatega on! :)

Tihti hoolitsevad loomade eest koerad, kes on nii kannatlikud, et ei pahanda, kui mõni küünistega loom nende külge klammerdudes neid kriibib. Sageli on need isehakanud loomabeebikarjused ise ka endised leidlapsed ja hädast päästetud. Uskumatu küll, aga paistab, et isegi loomariigis tulevad teistele appi eelkõige need, kes teavad, mida tähendab abitus seisus olla.

Nunnulaksu kõrval sai siit ka huvitavaid infoterakesi, näiteks et isapardid on tavaliselt tummad, nii et need prääksujad on tavaliselt emased. Ja et pardid võivad ujuda jääkülmas vees, sest neil pole seal närve ega veresooni. Või siis ainest järelemõtlemiseks - et vangistuses (loomaaias) elavad ahvid väga sageli ei hooli oma järglastest. Seepärast passitakse loomaaedades alati peale, et ohus oleva liigi beebid päästa, kuna nende emmed ei ole huvitatud liigi edasikestmisest (vangistuses). Samas on just loodusest eraldamise ja teadliku sigimise soodustamise teel loomaliikide arvukust tõstetud... Loodusesse jättes oleks nad ilmselt ka välja surnud. Mida siis teha? Looduses nad ellu ei jää ja vangistuses nad edasi kesta ei taha... Eks alustada tuleks sealt, et neid loomi ei tohiks küttida ja nende loomulikku elupaika rikkuda...

Aga milleks keskenduda kurvemale poolele - lood olid tõesti liigutavad ja südantsoojendavad, ning üsna sageli ka naljakad. Näiteks lugu sellest, kuidas katkise jala tõttu tuppa võetud kana kippus hoolitsema kutsikate eest, kelle emale meeldis rohkem talus ringi hulkuda kui poegi poputada.

"Kui Nettie /koer/ end oma kutsikate kõrval sisse seadis, jälgis Mabel /kana/ seda pingsalt pealt. Kui koerte ema õue puhkama läks, nägi Mabel selles võimalust ja sööstis kutsikate korvi, et neid soojas hoida, kuigi tõtt-öelda soojendasid kutsikad pigem kana. Talupere oli üpris üllatunud, kui see esimest korda juhtus, rääkimata Nettiest, kes tuppa tagasi tulles leidis eest kana oma kutsikate peal istumas."

Veel ajas naerma üks koer, kes kodust kaduma hakkas. Perenaine hakkas muretsema ja sõitis ümbruskonna autoga läbi ning nägi, et koer mängib suure mõnuga naabertalu tibudega. Kui nüüd koer õhtul koju ei tulnud, teadis perenaine, kust teda otsida. Asjast aru saanud, ostis ta oma koerale tema enda tibud ja koer oli neist vaimustuses - lahkus ainult pissile minekuks ja muu aja sehkendas oma suliste sõpradega :D  Nüüd ongi selles peres koera jaoks alati ka mõned tibud.

Mõni loomabeebi on nii hale ja usaldav ühteaegu, et käivitab hoolitsemisinstinkti isegi looduslikus vanelases. Raamatus mainiti, et loomabeebid eritavad sellist feromooni, mis vanemates loomades hoolitsemisinstinkti sisse klõpsab.

Väga armas kingitus! Aitäh! :)

kolmapäev, 26. november 2014

Möödunud nädalavahetus

VT soovis tädi K'lt saadud raha eest endale Hundimängu osta. Ta juba ammu tahtis seda, kuid kuna mänguks on vaja vähemalt 8 inimest, siis ma ei tahtnud seda osta. Millal VT nii palju inimesi kokku ajab? Vanadekodus?

Tema aga on selline laps, kelle jaoks pole vahet, kas tegemist on kasutatava asjaga, 'unistamise abivahendiga' või lihtsalt collectioner's item'iga. Nii ma siis ei raatsinudki keelduda kohe laupäeva hommikul temaga Tasku Rahva Raamatusse vudimast, kuigi eelmisel päeval oli minu jaoks sündmusi nii palju, et aitaks terveks kuuks.

Leidsime kenasti üles kaardimängu ja lisaks ostis VT endale muffini-moodi vannipommi. Jalutame siis turusilla poole, kui telefon piiksub: pakiteade! Pakk on sealsamas Taskus!

No tõesti - milline vedamine! Minu jaoks on viimased päevad olnud ikka väga emotsionaalsed ja kirjud, ning pakiteade tuleb just sel ainukesel hetkel, kui ma olen just sealsamas! Ei mingit ekstra käiku! VT pärast ma ju võin, aga enda pärast oleks keerulisem! :D


Pakikene tuli seekord siis blogilugejalt :)

See on nii liigutav, kui keegi kirjutab, et saab minu blogist jõudu juurde ja mind ka vapraks nimetab :D  Ma tean ju suurepäraselt, kui vabalt võib juhtuda see, et inimene tahab rääkida, aga kedagi pole kuulamas. Mõtlen siinkohal just E'le, kes ilmselt enam kunagi mulle ei kirjuta... Tema jaoks oli nii solvav, et ma ei leia jaksu temaga kokku saamiseks. Märkan FB's soove: "Kui teile meeldib, mis ma kirjutasin, siis palun 'laikige' või 'jagage maailmaga'. See pole sugugi endastmõistetav, et su jutt kellelegi korda läheb. Kui ühele meeldib anda/kirjutada ja teisel on andi/teksti vaja või see lihtsalt annab midagi tema elule juurde, on see imetore! Tunnen end elu poolt nii hellitatuna... :)

Ja muide - kui ma oma kodus ringi vaatan, siis tundub, et just sel aastal, mil me peaksime loogiliselt võttes enam vähem kogu aeg seisma sammukese kaugusel pankrotist, on tegelikult kuhjaga lisandunud ka esemelist küllust kingituste näol. Ma olen üsna kindel, et ma pole elu sees ligilähedaseltki nii palju pisikesi armsaid kingitusi saanud, kui nüüd selle aasta vältel. Ja nendel asjadel on ju heade soovide kaitsev energia juures, mida ma tunnen...
See pole loogiline, kuid mulle tundub, et olen rikas kui troll :D


Aga selles kingipakis olid lumepalliküünlad ja kuuma kakao ja piparkoogilõhnaline küünal. Selle viimasega on nii, et see lõhn ajab lihtsalt hulluks, see on nii hea. Terve nädalavahetuse elasin ninapidi selles potsikus! Kui näete kusagil JOIK firma küünlaid, siis otsige piparkoogilõhnalist ja nuusutage! See on täiesti taevalik aroom! Ka VT'l lähevad silmad pahupidi pähe, kui ta seda nuusutab - sest välja ju ei raatsi hingata :D, ainult sisse ja veelkord sisse :D
Veel oli seal üks armsamaid raamatuid, mida ma näinud olen: fotodega lood sellest, kuidas loomad on teise liigi titasid adopteerinud - lood ootamatust kohast leitud armastusest ja hoolitsusest. VT luges selle minu voodi jalutsis kõõludes ühe jutiga läbi - ei saanud käest pannagi. Nurr! :)



Pühapäev oli täis suhtlemist.


Kõigepealt sain pika fotodega kirja Vennanaiselt Z'lt. Nad on lastega kenasti Austraaliasse jõudnud, Z sugulasi külastanud, minu Õe ja tema Hindu juures elanud, auto ostnud ja esialgu pole plaanis end kusagile 'maha istutada', vaid ikka kõik läbi sõita, kellele lapsukesi vaja näidata. Tean, et Vennale see ei meeldi, aga panen ikka siia ühe foto Leenu ja Z tädiga. Tädi on nii õnnelik, aga Leenu on fotodel alati veidi põlgliku moega :D - tegelikult on ta hästi vaikne, targa pilguga kõike jälgiv laps, aga fotodele jääb kuidagi ülbelt :D


Siis helistas üle paljude kuude Naabrimees (tegelikult on see tema ema korter ja ta tavaliselt ei ela siin) ja küsis mobiililaadijat. Ma ei tea, miks ma selle kõne vastu võtsin... Ta ütleb: "Ma olen juba mitu päeva siin, aga ei tahtnud sind tülitada!" ja vaatab vilksti minu suunas, et mis ma sellest arvan. Mina noogutan alati, nagu see oleks endastmõistetav, et ta mind ei tülita ja ütlen "Mhmhh!", aga ta ikka ei saa aru. Talle on kasulik aru mitte saada. Ta pakub mulle alati viina. Ma ei taha.


Ja õhtul helistas Mehe lähedasim sõber... Ta küsis, et kuhu me siis reedel jäime, ja tema käest tulid ju kõik küsima, kus Mees on ja kuidas tal läheb. Ta uuris siis omakorda minult, kuidas Mehega ikkagi lood on ja mina jäin pikalt "eeee-tama". Loomulikult arvas ta õigesti, et Mees ei tulnud peole, kuna polnud enam 'konditsioonis'. Arutasime võimalust temapoolseks 'preventsiooniks', nad pidid naisega teisipäeval külla tulema... Mina võtsin selle sekkumisettepaneku hea meelega vastu, kuigi ... tjah... siin pole asi enam raskel hetkel toeks olemises, vaid tema eest otsustamises. Öeldakse, et iga tubli mehe taga on veel tublim naine... Ma hea meelega oleks oma Mehe selja taga, aga mitte selleks, et teda sealt juhtida ja tema eest otsustada :D
Mul tõesti pole huvi marjonetiga elada - ma ei taha isegi oma lapse eest otsustada, mis veel mehest rääkida! - ma ei lase ennast Näägutava Naise rolli suruda.

Mehe sõber rääkis, et tal endal on ka olnud paar rasket aastat: tervisekriisid, teda on rahaliselt suurelt petetud, töövõtjad teevad lubatud 6 kuu asemel oma tööd aasta aega, alkohol, enesetapumõtted... Loomulikult. Enamikul on raske iseennastki läbi elu vedada ja ennast elu mõttekuses veenda - sinna kõrvale veel teist inimest hoida, keelata ja utsitada... Raske!


Igatahes kogu sellest suurest suhtlemisest olid mu kõrvad rullis ja ma ei osanud muud kui rõõmustada, et viimaste päevade draamade kõrvale ka nii palju suurt ilusat ja head tuli, et hea jäi ikka kaugelt ülekaalu. Ees oli veel paar 'trallipäeva'.


teisipäev, 25. november 2014

Möödunud reede

Kuna õhtul pidime peole minema, puhkasin kenasti ette. Olin ennelõunal veel voodis, kui helistati kusagilt ###st ja küsiti, kas mul on keegi kodus.
Möh?
"Kust te helistate?"
"#dööhh#st."
See ei ütle mulle midagi. Ma vaikin ja mõtlen.
Tõenäoliselt tahavad midagi müüa - tulla kohe praegu minu koju ja müüma hakata.
Kas vajutada kõne kinni?
Lõpuks jõuab kõne-mees selleni, et tal oleks vaja minu aadressil pakk ära tuua.
Ahsoo! Olen kodus küll.


Hiljuti kirjutas mulle üks lugeja, et tahaks pakki saata mulle. Aga temaga kirjutades sain teada, et pakki saab tänapäeval saata lausa ainult telefoninumbrit teades - pole vaja nime ega aadressi! Mingist kojutoomisest küll juttu polnud. Kas nad ise otsivad telefoninumbri järgi aadressi välja? No vaevalt küll!

Pakk toodi ära, ID-kaarti ei küsitud näha, aga digiallkiri tuli anda (küll see tuli kole! :D)
Ja kujutage ette, seal olid VT trennipüksid, mis ma 7-8 päeva varem SportsDirectist tellinud olin, ja minu meelest asub see firma Inglismaal. Ma ütlesin VT'le, et jõuluks ehk saab kätte!

Pakki vaadates sain aru, et see arusaamatu #TÖLL#, kes mulle helistas, oli DHL'i kuller :D


SportsDirect'i soovitas mulle spordiriiete ostmiseks üks blogilugeja, aga ma kõhklen ju iga uue liigutuse eel, nii et jäin kokutama ka selle koha peal, kas ikka tasub endale krediitkaarti teha vaid ühe püksipaari pärast. Aga siis soovitas SportsDirect'i ka VT klassiõde; läksin uuesti sellele lehele ja sattusin keset suuri allahindlusi. Täiuslikuna näivad püksid (suurus laste XL / 13 a) maksid 6 eurot! Lugesin tootekommentaaridest, et kellegi 11-aastasele tütrele olid väikesed... Lootsin küll, et VT peenikestele koibadele on need ikka parajad, sest kui tillukesed need Britlandi 13-aastased neiud ikka olla saavad, aga igaks juhuks tellisin ka naiste XS suurused mustad püksid - need maksid juba 20 eurot. Selleks tuli teha vaid virtuaalne krediitkaart, 64 senti vist oli, kehtib 40 päeva. Väga mõnus! Ei pidanud kusagile minema ega kellegagi rääkima :D



Roosa triibuga püksid on siis laste suurus - ja need olid VT jalas imeilusad, aga ta ei lubanud oma pepu-pilte siia blogisse panna. Tegelikult ei meeldi talle üldse, kui ma tema tagumikust räägin, aga kuidagi see vahel ikka tuleb jutuks :D 
Naiste XS on suur ja jääb kaugemaks tulevikuks. 


Kui VT koju tuli, kalpsasin talle õnnelikult vastu, et - mul on Sulle üllatuuus!..., aga siis nägin ja kuulsin, et ta nuuksub!  Ta teatas, et tal oli nii vilets päev ja tal pole üllatuste tuju, ning tormas oma tuppa.

Kõõlusin ehmunult oma toa uksel ja närisin küüsi, kuni ta tuli ja rääkis, et pidi viimases tunnis riigid rahvaarvu järgi reastama. Ta reastas väiksemast suuremani ja kirjutas selle ka tööle juurde. Aga õpetaja oli öelnud, et tuleb reastada suuremast väiksemani - VT polnud seda tähele pannud. Tööd ära andes ütles VT õpetajale, et ta järjestas väiksemast suuremani, aga õpetaja katkestas, et ta ei taha mingeid vabandusi kuulda.

Selgus, et mõned lollud olid veel valetpidi järjestanud ja õpetaja lubas selle eest 'ühed' panna. Kui poisid küsisid, kas hinnet parandada saab, siis õpetaja ütles, et seda tööd ei saa uuesti teha. VT tööd üle vaadates oli ta üle klassi öelnud: "VT'l ka üks! Olen sinus väga pettunud!" Kogu klass oli sumisenud selle peale, VT oli kivist nägu püüdnud teha.

No ja nii tuligi VT, parandamatu üheline, koju nagu mingi katastroof.


Ma mõtlesin, et sellise asja eest 'üks' panna on ikka jube nõme ja ühelist tööd uuesti teha keelata peaks olema lausa... keelatud! Tean, et ka teised lapsed kurdavad kodus selle õpetaja järskude, sarkastiliste märkuste pärast - sellest oli juttu viimasel lastevanemate koosolekul, kus VT klassijuhataja ütles, et ta peab vaatama ja mõtlema, mida teha annab, sest ta ei saa minna oma kolleegi juurde ja öelda, et too teeb oma tööd valesti. Arusaadav!

Mõtlesin, et kui ma õpetajale oma rahulolematusest teada annan, võib vabalt juhtuda, et VT selle all kannatab. Teisalt - ehk kulub sellele õpetajale ära, et keegi talle mainib, et ta tegutseb seal elavate hingekestega. Hirmust oma lapse võimalusi rikkuda kõik emad ongi vait.

Tundsin end kohutavalt, ei teadnud, mida teha... Lõpuks (so 5 min peale VT'ga rääkimist :p) kirjutasin õpetajale täiesti ilustamata ja pehmendamata kirja...........
- mitte selleks, et asju kuidagi korda-poole saada, vaid lihtsalt et enda seest see  VT'd vaadates-kuulates tekkinud ängistav tunne edasi - või siis hoopis tagasi - saata :(

Kardan, et kirjutasin talle midagi sellist, et olen "vapustatud"..., et minu meelest oli tema käitumine "toorutsev" ja täiesti ebavajalik oli "klassi ees alandada" nii püüdlikku last nagu seda on VT.
Khm.
I know! :(

Igal juhul tulemuseks oli see, et see õpetaja helistas mulle nutu äärel ja rääkis, et see polnud üldse hindeline töö, ja tema on hoopis see HEA õpetaja, kes kunagi ei taha halba hinnet panna, ja tema ei ütleks kunagi VT'le nii ja VT'st on talle ainult rõõmu olnud.
(Selle viimase üle ma ei imesta, VT'l on tema aines 5, 5, 5+, 5+, 5+, sest ta kardab seda õpetajat ja õpib kõik tekstid sõna-sõnalt pähe; tänases kontrolltöös sai ta ka 77 punkti 77'st).

Minu poolest võib mõlemale õigus jääda.
Inimeste reaalsused on erinevad.
Mulle näib see õpetaja küll suti passiiv-agressiivne, aga seda VT juttude järgi ilmselt. Nähvab ära, aga kui talle öelda, et kuule-kuule, nii pole ilus, siis ta ütleb, et ei mõelnud sellega midagi halba ja temast saadi valesti aru. Talle näib äärmiselt oluline olevat, et temal oleks õigus. Mu ema on täpselt selline. Solvab hea meelega :D, aga kui talle kohe vastanduda, on silmad suured, et mis? - mina ei öelnud midagi, või - ajasin sõnad sassi, või - sa oled liiga tundlik, või - sa said valesti aru! Vaielda pole mingil juhul mõtet! Tuleb lihtsalt kinnitada, et 'minu' valu oli ka ehtne, kui ka on nii, et tema on kindel, et ta pole midagi halvasti öelnud.

Olgu, ma oma viimast lõiku üle lugedes saan aru, et usun eelkõige VT'd, kuigi ütlen, et minu poolest võib mõlemal õigus olla :D


Õpetajale ütlesin, et nagu tema on hetkel emotsionaalne, olin ka mina VT'd vaadates väga emotsionaalne, kui selle kirja kirjutasin. Et loeme selle arusaamatuseks, mis sai ära klaaritud. Ja et ma kuulen tema olekust, et ta on väga löödud, ja mul on kahju.
Loomulikult mul tõesti oli temast väga kahju.
Pole just mõnus inimesi nutma panna... :(


Aga päev, mu kullakesed, polnud kaugeltki veel läbi.

K lilled VT'le - imearmsad beežid roosid


Pärast mõningast üksteiselohutamist VT'ga, ja epu-peputamist uute pükstega, saabus külla mu sõbranna.
Tema on selline... sala-maaema. On vaikselt kogu aeg kusagil, aga kui hätta jääd, siis võtab oma tasastesse ligitulekutesse abi kaasa. Seekord koputas ta ootamatult mu uksele (tavaliselt tuleb ikka uksetelefoniga all tuututada) ja astus sisse kahe kümnekilose kotiga.
Kaenlas oli tal lilletuutu VT'le, kuna VT'l oli ju hiljuti (natuke rohkem kui kuu aega tagasi :D) sünnipäev. Ta oli VT'le kingituseks otsinud "Kääbikut".
Miks just seda raamatut?
Ükskord ammu ostsin ma VT'le Pettsoni ja Finduse raamatuid, ise porisesin, et ta võiks pigem "Kääbiku" võtta, sest VT armastab "Kääbikut" küll ja see on isegi meil kodus olemas - aga paraku on see üks Issu vetsuraamatutest, nii et VT ei mõtlegi seda puutuda. Mõnedki raamatud (millest vähemalt kaks on talle kinkinud just seesama mu sõbranna - "Arabella, mereröövli tütar" ja "Alice Imedemaal" & "Alice peeglitaguses maailmas") on VT'l kenasti peidus, et Issu neid supitaldriku kõrvale või toiletisse kaasa ei võtaks :D
Igaljuhul see põgusalt mainitud kääbiku-saaga oli tal meeles ja ta püüdis seda leida, kuid ei õnnestunud.
Kompensatsiooniks andis ta VT'le kaardi 20 euroga (mille peale mina imestasin: "Mis sa sarvikust hellitad?!" - Nukitsamehest- )

Üks kott oli tal täis enda tehtud mahlasid ja hoidiseid. Teises kotis olid poest ostetud salatid, 2 liitrit limonaadi, pooleteisekilone läbikasvanud lihakäntsakas ja muud lihanäksid, hiiglasuur šokolaadikook ja mis seal kõik ära polnud. Ja kas teate, kuidas ta mulle seda toidukuhja põhjendas? Et ta ju kaitses hiljuti oma doktorikraadi ja seda võiks tähistada! Et teeb tööd ja siis veel natuke tööd, et edukat töö tegemist tähistades veel üht peret oma tööga toita. Ja ta teeb seda kõike nii rahulikult ja tasakesi, tundub nagu ei pingutaks ta üldse - ja miks see nii tundub? Sest ta ei näita ega vala oma pingeid välja. Ise ta nimetab end mugavaks inimeseks, aga kui mugav sa ikka saad olla, kui sul on kaks last, suure aiamaaga maja, sa teed nagu muu seas kena käsitööd, töötad õppejõuna ja kirjutad oma doktoritööd ning saad kõik kenasti tehtud, ei ühtegi närvivapustuse virvet kusagil... Ma ei kirjeldaks teda sõnaga 'mugav' :D  Lihtsalt imelugu, et mul selline sõbranna on! Või et selline inimene üldse meil siin pimedas Eestis elab...

Õhtupoole pidime ju Mehega Atlantisesse peole minema ja Mees läks üksi oma ülikonda keemilisest puhastusest ära tooma. Reedel oli just õudselt libe ja muidugi lendas ta kaks korda pikali! Aga koju ta jõudis.

Läksin tordiga köögist oma tuppa ja tee peal vaatasin, et Mees on selline... kahvatu ja õnnetu, lamab silmad kinni diivanil. Huikasin, et äkki ta ei tahagi peole minna?
Tema elavnes veidi ja küsis, kas ma tõesti oleksin nõus minemata jätma? Et tema on valmis minema küll!
Mina ütlesin, et mina oleks ainult tema pärast läinud - ma ise küll mingile peole ei taha minna.
Tuli välja, et tema oleks ainult minu pärast läinud! :D

Niisiis me peole ei läinudki ja K sai rahulikult siin olla, kuni talle uni hakkas peale tikkuma :D
Sõitis teo kiirusel kodu poole, aga kõik autojuhid venisid, nii et kedagi see ei häirinud. Koju jõudis ikka kõksudeta, jumal tänatud!


No vaat... laupäevast kirjutan vast homme, aitab ka tänaseks.

reede, 21. november 2014

Sünnikuupäev ja numeroloogia

Ma tahaks ikkagi hakata ära tõlkima need tekstid, mis ma siia blogisse panen, sest mulle kohe üldse ei meeldi jätta kõrvale need inimesed, kes inglise keelt ei räägi/loe - mõtlen alati oma isale, kui võõrkeelseid tekstilahmakaid siia laon. Aga seekord veel jätan tõlkimata, sest nii palju teksti on!

Nimelt tahtsin jagada üht artiklit selle kohta, mida tähendab teie sünnikuupäev.

Minu oma:

Born on the 6th, 15th, 24th 

You were born with loving and compassionate heart. You have a deep love of home and family and accept a great deal of responsibility when it comes to caring for them. On some level, you feel a need to be needed and enjoy doing for others. You also need harmony in your life and are well equipped to see both sides of every situation which makes for a wonderful adviser or even a sympathetic shoulder to lean on.  You have a gift with children or even animals. You are also a “champion for the underdog” and justice is important to you. You will always help those in need. You are warm and kind and generous and choose to see the good in people. You also have musical and artistic talents. Being born on this day is considered to be born “blessed”.

Märkisin jämeda kirjaga ära need kohad, mis minu meelest eriti hästi sobivad.


Mehe oma:

Born on the 3rd, 12th, 21st and 30th 

You are abundantly gifted with artistic expression. Whether you speak words or write them or find some other outlet for your creativity, you are meant to express yourself. You also have a good sense of humor and the ability to maintain a positive outlook on life. You have the ability to uplift others by your natural enthusiasm and endless optimism. You tend to see things in pictures and have a great imagination. You most likely are clairvoyant so pay special attention to your dreams and don’t be surprised if you occasionally “see” something. You are warm, friendly, generous and so much fun. You look younger than you actually are and your inner child is alive and well inside of you. Your biggest problem is trying to focus all that creative talent.

Ja VT oma:

Born on the 1st, 10th, 19th, 28th 

You are a natural born leader with a uniqueness that sets you apart from others. You have the ambition, courage, drive and determination to accomplish much success in life. You make up your own mind about things and are not easily influenced by the opinion of others. You think “outside of the box” and come up with innovative ideas. You walk your own path and are independent and self-sufficient. You would do well owning your own business or at least being in charge of one.
- izismile.com -
Loodan, et naudite enda 'horoskoopi' :)
Allikas: OmTimes

neljapäev, 20. november 2014

Veel empaadindusest

Ma olen ikka mõelnud, et empaatidel on suhtes olemine lihtsam, kuna nad saavad oma partneri kohta nii palju infot ja oskavad kenasti arvata, mis nende partnerile närvidele käib ja mis meeldib. Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et olen inimestele liiga teinud väitega, et igaüks on mõtetelugeja - et kui sa tõesti armastad oma partnerit ja hoolid temast, siis sa ei saa mitte näha, mis talle meeldib ja mis ei meeldi. Olen päriselt arvanud, et kui inimene ei tea, kuidas tema elukaaslane end tunneb, siis ainult selle pärast, et ta on oma elukaaslasele juba nii-öelda 'selja keeranud'. Nüüd mõtlen, et ilmselt ikkagi sugugi kõik ei näe kaaslases toimuvat ja peavad rääkima. Mina ju näiteks ei märka/mäleta nägusid ja autosid - kui mõni sugulane sõidab 10 aastat sama autoga ja mina olen selle autoga ka mitu korda sõitnud, pole siiski mitte mingisugust lootust, et ma selle auto parklas ära tunneksin millegi muu kui numbri järgi :D  Aga täitsa kahju, et kõik pole mõtetelugejad, sest sõnadega saab palju paremini valetada kui olekuga... Samas on ka minul olnud inimesest raske sotti saada, kui tema olek räägib mulle üht ja tema sõnad kinnitavad teist. Kui lisada siia juurde veel selline nüanss, et inimene ise ei teagi tõde - ta ise usub oma valet ja ma näen, et ta räägib tõtt, aga õhus on miski muu info, siis võib täitsa segaseks minna :D

- kui sõnad räägivad üht ja olek teist :D -


Täna hommikul leidsin artikli sellest, et empaatidel võib teistest hoopis raskem olla suhtes, kuna nad saavad teise inimese energiast nii palju infot, et nad väsivad kohutavalt ja vajavad rohkem üksindust, kui koos elades võimalik on enda jaoks leida. Naljakas, et mina mõtlesin alati niipidi, et empaat saab palju infot, sellepärast ta eksib vähem ja suudab meeldivam olla oma väljavalitule. Unustasin täiesti ära, et lool on ju ka teine pool - see teine inimene, kes vast pole empaat ja kes ei suuda oma inimlikke nõrkusi empaadi eest peita, küll aga enda eest :D , ja kes lihtsalt oma olemasoluga MÕJUTAB empaati, kellel aga on vaja ennast iseendana tunda.

For emotional empaths to be at ease in a relationship, the traditional paradigm for coupling must be redefined. Most of all, this means asserting your personal space needs – the physical and time limits you set with someone so you don’t feel they’re on top of you. 

Jälgin FB's selliseid lehekülgi nagu The Mind Unleashed ja Humanity Healing - mitte ei mäleta, kumb neist sageli empaatidele ja ülitundlikele inimestele nippe jagab! Kes on sellest teemast huvitatud ja inglise keelt loeb (ei ole keerulised artiklid!), siis soovitan soojalt.

Traditionally, partners sleep in the same bed. However, some empaths never get used to this, no matter how caring a mate. Nothing personal; they just like their own sleep space. Speak up about your preferences. Feeling trapped in bed with someone, not getting a good night’s rest, is torture. Energy fields blend during sleep, which can overstimulate empaths. So, discuss options with your mate. Separate beds. Separate rooms. Sleeping together a few nights a week. Because non-empaths may feel lonely sleeping alone, make compromises when possible.

Artiklid empaatidest ja suhetest on mul aidanud mõista, miks Mees on minu jaoks täiuslik kaaslane.
Esiteks see, et ta ei püüa kohe üldse manipuleerida. Ta annab mulle tohutu ruumi otsustamiseks. Tal pole absoluutselt vaja, et mina teeksin otsuse, mis tema soovi toetab. Ta tahab, et ma oleksin otsustamises täiesti vaba. - Kuna ma olen tohutult kergesti manipuleeritav ja mõjutatav, sest ma ju tahan, et teisel inimesel oleks hea - ma vajan seda, et minu kõrval oleval inimesel on hea -, siis on mul Mehega hästi kerge olla!

Ja teiseks see, et ta on rõõmsameelne ja rahulik inimene. Tema emotsionaalne seisund ei rusu mind. Ta on usaldav ja hea elukaaslane, tema juures on hea rahulik olla.

Kolmandaks see, et ta on pretensioonitu. Tal pole vaja, et ma oleksin selline või teistsugune. Temaga tunnen, et võin olla just nii ja niisugune, nagu mul hea ja mugav on. Tal pole vaja, et ma midagi teeksin või miskitmoodi välja näeksin, ta ei pilka ega nori. Ta on eneseküllane inimene. Ta pole mitte kunagi mind maha teinud, et ennast paremini tunda.

Kui ta on mind haavanud, siis ainult selle tõega, et ta pole nii tegus ja tubli inimene, kui mõnikord vaja oleks olnud. Mitte nii teotahteline, kui ta kunagi ise uskus. Ta on mugavlev, ja kuigi varasem elukäik justkui muud tõestas - ambitsioonitu. Nii ta ise ütleb...
Temas on nõrkus... teistsugune kui minu oma. Oma elu-kaaslase nõrkusega on vaat et raskem leppida kui enda omaga :D

Mina olen ka ambitsioonitu. Mina ka tahan vaikust ja rahu, nagu temagi! Põhjused on küll erinevad - tema lihtsalt ei vaja midagi, mina aga väsin kõigest nii kergesti, et tahan peitu.

Mis meist niimoodi küll saab? :D


----

Tsitaadid OmTimes (jäme kiri minu poolt), pilt izismile.com

kolmapäev, 19. november 2014

Kuidas ma solvusin

Ma olen selle aastanumbri sees kindlasti nördimusest värisenud :D, mäletan seda, aga rohkem nii - järele mõeldes, kaalutledes, mõistusega. Eile seevastu 'õnnestus' mul puhtalt pindmiste emotsioonide läbi vihastuda ja solvuda. Õnneks, nagu see pindmiste asjade puhul on, läheb see mööda, kui pahameele põhjustaja nägu on ukse taha jäänud :p
kulisside taga
- nii tunnen mina ennast: kodust väljas ballett, kodus väsimus ja nutt :D
aga kuulajad/vaatajad ei tea sellest midagi, ega tahagi! -

Käisime eile Mehega neuroloogi juures; jutuks tulid töövõimalused ja töövõime, edasise taastusravi võimalused oma raha eest jne. Jutu käigus pidin tunnistama, et mina 'teenin' omalt poolt vaid töövõimetuspensionit, mille peale Mehe arst põlglikult küsis: "Kas teie ei taha tööle minna või?" :D

Ma korraks nii solvusin, et ma isegi ei tea, mis ma vastu puterdasin :P
Mitte ühtegi korralikku, arukat lauset - ma kardan :P
Midagi sellist, et see poleks lahendus, sest siis kõik laguneks... noh, midagi sellist.

Aga neuroloogi põlgus oli õhus ja ma olin ebameeldivalt üllatunud...

Asi pole ju sõnades... - neidsamu sõnu oleks saanud ju ka siiralt huvitatuna või avatud meelega küsida, aga tema oli oma otsuse (- hukka mõista -) juba teinud. Ma arvan, et paljudel juhtudel inimesed arvavad, et neid solvati sõnadega, aga tegelikult aga piisab haavumiseks arusaamisest, et keegi soovis sind alandada. Üks inimene ei peaks soovima teise inimese eneseväärikust alla tõmmata. Me peaksime kasutama võimalusi teisi tunnustada ja julgustada, hoopis.
Asjad ei lähe paremaks, kui me 'asju ajades' teisi haavame.


Siis juba mõtlesin, et ohhoo! - arstid ei arva, et töövõimetuspensioni saavad inimesed on töövõimetud. Seda ma juba tean, et arstid ei usu, et ametlikku poole-koha-tööd on Eestis raske leida, aga ikkagi...

Ja teine mõte oli kohe, et ma päris kindlasti pigem ei lähe tööle, kui haavan inimesi meelega, sest mul pole aega inimeste enesetunde peale mõelda, kuna tähtsad probleemid vajavad lahendamist.

Eks ma saan aru, et tema mõtles Mehe heaolule... ja minuga paistis kõik korras olevat.
Üldiselt on nii, et inimene teeb asjadest just sellised järeldused, nagu tahab. Kellegi ümberveenmine on kõige mõttetum asi üldse, sest kui ka kõige ilmsema asja mõistmiseks läheb vaja veidike head tahet, siis vähem ilmsete asjade puhul on mõistmist oodata suht lootusetu.

Pärast seda ei suutnud too arst mulle enam isegi otsa vaadata. Ka siis, kui mina rääkisin, vaatas ta otsa ja noogutas Mehe poole. Ja isegi head-aega-ajal ei vaadanud minu poole - tema vastumeelsus minu suhtes oli nii suur. Ma tean seda tunnet omast käest ka. Minu elus on ka olnud inimesi, kellega ma ei taha suhelda, kuna nad ei meeldi mulle ja ma ei saa neile otsa vaadata, sest siis nad saaksid aru :D   ... ja samas on inetu inimesele teada anda, et mul on tema suhtes tõrge, sest tema peab ju ikka olema tema, mitte selline nagu mulle meeldiks.


Ehh, jah, mõnus see just polnud, aga pole hullu ka. Ei midagi sellist mille kallale tahaks nüüd nädalaks ajaks nämmutama jääda. Jumal teab, kui sarkastiline ma ise olla võin, kui mul katus sõidab...
Nii et andeks antud! Nii talle kui ka endale. Seda enam, et huvitav oli solvuda ja vihastuda :D. Sain aru, et ma pole seda ikka päris pikka aega teinud... - see oli nii võõras ja veider, lapsik tunne. Mõtlesingi kohe, et inimene tahtis mind solvata ja mina - nagu hea/kuulekas laps - solvusingi! :D

---

Kommenteerimine on ikka veel modereerimise all - vabandan selle pärast.
Kui see laenupakkumise-robot pole mind kaks nädalat tülitanud, siis teen jälle vabaks, aga viimasest spämmi-hunnikust on vaid 3 päeva möödas.

Bai-bai, ärge külmetuge, libisege ega kukkuge! :)

Pildid: izismile.com

reede, 14. november 2014

***

Mul saavad siin kommenteerida küll vaid registreeritud kasutajad, kuid viimased paar-kolm nädalat on miski spämm läbi lipsanud. Millegipärast on see äärmiselt ebameeldiv ja ma ei taha, et need reklaam-kommentaarid viis minutitki minu blogis üleval on - seepärast panen kommentaarid ajutiselt modereerimisele, kuni see hull spämmirobot mu blogi ära unustab. Tegemist on miskitlaadi laenupakkumisega väga vigases eesti keeles... Miks selliseid asju küll tehakse? Ei usu, et keegi iialgi on blogisissekande kommentaariumisse poetatud kuulutuse peale ühendust võtnud.

Neid reklaame kustutades nägin, et olin oma viimase kommentaari valele inimesele adresseerinud...
Milline segadus! :D
Ma vabandan asjaosaliste ees!


***

Homme viin VT kolmeks tunniks klassiõe sünnipäevale ja kuna sealsamas elab minu enda kunagine  klassiõde/praegune sõbranna, siis ajan sel ajal temaga juttu. Ja järgmisel reedel läheme Mehega miskile suurele peole... Ei teagi, miks Mees minna tahab..., aga kutse oli kahele ja ta eelistab, et ma kaasa tulen ja ma ei julgegi teda üksi rahvamassi saata. Pealegi on mul selle peoga seoses soojad mälestused - 16 aastat tagasi läksime Mehega samale peole, olles äsja kursakaaslaste ja sõprade tasandilt armund paari staatusesse nihkunud :D  
Oli see vast aeg... :)


                                                                    - pärast pidu -

Aga nagu ikka, kui miskid peod-liikumised on ees, kipun ma häääästi vaikseks ja liikumatuks jääma. Nagu oleks mul iga kuu kohta kindel arv liigutusi ja sõnu, mida kulutades veel normaalseks jään. Kui liigutusi ja sõnu saab liiga palju, siis libisen endal käest ja muutun ainult mingiks pindmiseks kihiks, kes kädistab ja sädistab; sügavam kiht on sulgunud ja kättesaamatu. Niimoodi olla mulle ei meeldi, parem juba mitte olla.

Aga kui päevad veedan ettevaatlikus vaikuses, muutuvad unenäod tohutult seiklusküllasteks ja kiireteks, täis söakaid, hoogsaid ettevõtmisi ja suhtlemisi. Ja see mind üldse ei häiri - pigem lausa meeldib!
Unenägudes ei väsi ma suhtlemisest ja ringi rallimisest mitte kunagi :D
Super lahe oleks, kui saaksin päeval vaikselt lugeda ning öösiti unes sekeldada ja teiste inimeste unenägudesse imbudes ära suhelda. Ei, tegelikult oleks veel parem, kui saaksin öösel lugeda ja päeval unenägudes igal pool ära käia ja kõik ära korraldada :D

***

E, kes on alati kiire vastaja olnud, pole mu viimasele sõnumile - et ma kokku saada ikka ei taha ja võiks pigem kirjutada - reageerinud.
Mul on temast kahju, aga enda osas tunnen kergendust :p


***

Loen praegu David Mitchelli "Pilveatlast" inglise keeles.
Kunagi, kui vene keelt püüdsin õppida, andis Issake mulle mingi raamatu ja lohutas korduvalt, et tegemist ei ole kirjanikuga - seega on lugeda lihtne. Imestasin selle üle veidike, kuid nüüd näen, kui raske on lugeda, kui autori igasuguseid murrakuid loob/kasutab ja sõnu muudab. Hakkasin huvi tundma, milline see David Mitchell ka välja näeb, guugeldasin, ja sain sellise tegelase:



No ma ei tea... :D - see polnud kohe üldse see, mida mina ette kujutasin. Kujutasin ikka targa näoga inimest, mitte beebinäoga rõõmurulli :p
Ma polnud kohe üldse rahul, uurisin edasi ja näe - oligi neid David Mitchelle kaks tükki; see esimene oligi koomik ja õige mees näeb välja nii:



Täpselt nagu ma ette kujutasin! :)
Tore! :)

teisipäev, 11. november 2014

Unešokolaad

Kui Emmale mobiililaadija viisin, andis tema mulle tänutäheks Kalevi 200 grammise tumeda šokolaadi kirssidega. Tume šokolaad on täiskasvanulikum ja kasulikum, kuid meie VTga armastame ikkagi piimakat, mina ka valget.

Eile pärastlõunal võtsin siiski tee kõrvale 8 ruutu.
Sõin ära, jäin magama, ärkasin kloppiva südamega nagu ikka, kui äsja magusat söönuna magama jään.

Täna hommikul jõin oma kuuma sidrunivett, meenus šokolaad. Sõin jälle 8 ruutu ja jälle tuli hirmus uni.
Panin äsja FB'st leitud raadiosaate mängima ja viskasin pikali. Peagi jäin magama. Ärkasin muidugi kloppiva südamega :D


Aga raadiosaade, mida kuulasin (kõikudes ärkveloleku, poolune ja une vahel), oli Hallo, Kosmose intervjuu (kosmose)tehnikateadlase Mart Noormaga. Nägin teda eile saates Plekktrumm, kus tema ja psühhoanalüütik Endel Talvik rääkisid homsest maailmast sise- ja väliskosmoses :), ja Noorma oli hästi mõnusa jutuga - inspireeritud, hoogne ja innukas, kuid mitte lärmakas/laiav ja enda alla mattev. /Endel Talvik aga märkis, et tema meelest on president Putinil isiksushäire, nartsissistlik nimelt. See oli tore! Ja kindlasti mitte liialdus. :)/
Plekktrummi saate avastasin ka õige hiljuti, kui märkasin, et sõbranna vend on külaliseks.
Ja kuna ma pole juba ammuilma eriti telekat vaadanud, siis nägin esimest korda sellist saatejuhti nagu Joonas Hellerma.
No appikene, kui sümpaatne poiss! Nii rahulik ja arukas! Räägib igasuguste valdkondade teadlaste ja spetsialistidega niimoodi rahulikult naeratades ja targasti vestlust juhtides! Uskumatu!
Nüüd on mul lemmik-raadiosaatele lisaks ka lemmik-telesaade!
Ja ennäe - need puutuvad külalisipidi kokkugi! :D



Aga praeguseks kella-ajaks peaks mul juba sada asja tehtud olema, mis pole seda teps mitte...
Hmm.

esmaspäev, 10. november 2014

pühapäev, 9. november 2014

Niisama

Me teeme VT'ga igal laupäeval miski retsepti järgi süüa ja see on päris lõbus.
Ma ise üldiselt kunagi retsepti ei vaata... Pigem läks nii, et kui kusagil mingi retsept ahvatlev tundus, siis mõni aeg hiljem, kui ma pilti meelest ei saanud, tegin midagi sellesarnast - tavaliselt katsusin lihtsalt odavamaks teha ja asendada mõned mulle tundmatumad ained nendega, mis mul kodus olemas...
Aga eks piigakene sirgub ja ma tahan talle tasapisi näidata, mis nägu on toores tainas ja mis nägu poolküps ja nii endasi, ning ka seda, et retsepti järgimine pole kohutavalt tähtis, kui ise kodus kokkad - peaasi, et ikka söödavad asjad patta saaks visatud ja ongi kõik korras. (Aga tõsi ta on, et mina olen toidu osas väga vähenõudlik... Mäletan, et paar aastat tagasi sõin köögiviljakarrit, milles põhiosa oli riis, aga kastmes suured kartulitükid - vaat see ei meeldinud! Olen harjunud riisi ja kartulit eraldi sööma. Üldiselt minu puhul on 'ma näen, mida söön' ja 'ma söön, mida näen' tõesti üks ja seesama :D.)

Olen mõelnud, et võiks meie kokkamistest pilte ka teha, aga VT'l on alati nii kiire - ma hambapastase suu ja kammimata juustega jooksen laupäeva hommikuti köögi poole, et selle väikese näljarotiga käkke kokku keerama asuda ja miski pildistamine pole üldse meelde tulnud - või kui on, siis mõtlen, et hiljem, kui käed pole nii mustad, aga hiljem pole enam meeles.

No seekord jäi vähemalt meelde meie jõhvikakoogist pilti teha (retsept on SIIN).


Meil pohli polnud, nii et kasutasime poest ostetud külmutatud jõhvikaid.
Mingisugust sukaadi ma ka tegema ei hakanud :D, ja riivisin lihtsalt kahe apelsini koored sinna kohupiima sisse.

See kook oli tegelikult kohupiimavorm ja olen jubeväga üllatunud, et see saiane põhi nii koogi moodi maitses. Mehele meeldis lausa hullupööra, ta nii rõõmustas, et meie väga ei taha :D
Mina väga palju ei tahtnud, sest need suus plahvatavad hiigelsuured kultuurjõhvikad olid minu maitsemeelele küll šokiks.
VT aga oli solvunud, et ostsin ricottakohupiima, millel olid rosinad sees - väkk! :D
Ma poes tõesti ei märganud...

Ma arvan, et varsti proovin sellest retseptist inspireeritud saiavormi teha singi, piima ja munaga, ning korra ka juustu, piima, muna ja brokoliga...

Aga koogipilti võttes nägin, et mul ongi tegelikult ainult toidupildid viimasest ajast. Olen need endale teinud, kuna praegu söön kogu aeg samu asju: uus päev ja ikka sama salat! :D

1.   porgandi-õunasalat: porgandikilo on praegu 23 senti, nii et uhan ligi pool kilo iga päev sisse :D



2. peedi-küüslaugu-hapukooresalat kartuliga


... lihtsalt on selline isu ja ka ju väga kasulik ning odav!

3. riis köögiviljakarriga.





Aga siin olen ma sibulahakkimise-prillidega :D



Need prillid on mu näo naljakalt lössi vajutanud :D, mu silmad pole tegelikult absoluutselt niimoodi nurkadest längus... - siin elutruum pilt:



Veel, auväärt hamstri-emand...




... küünlakarbi täiendus ...




... ja VT heegeldatud linik.



Ääretult infovaene fotoalbum on mul viimastest kuudest :)
Aga ju siis on põnev elu olnud, et pole olnud mahti pilte teha...

Muid põnevusi ei tule tegelikult rohkem meelde kui see, et eile sain üle teab mis aja Emaga kokku.
Ta oli oma mobiililaadija maale maha unustanud ja Issakene kurvastas, et ei saa Emmakesega ühendust varsti. Kuna meil oli vana Nokia juhe täitsa üle, siis viisin selle Emmakesele.
Oli teine vanemaks jäänud..., väga pealetükkiv polnud..., märkasin, et ta pöörab 'halvale' infole rohkem tähelepanu kui heale - polnudki seda endale varem teadvustanud. Noh, et kui vastad, et on nii 'head' kui 'halba', siis tema küsib selle halva kohta pigem. Aga ma usun, et see, millele sa tähelepanu pöörad, see hakkab mõtetes domineerima - sellepärast ma ise räägiks pigem sellest, mis hästi on.
Aga oli ok!

Ahhaa, ja E'le, kes muudkui aga jälle kokku tahtis saada, kirjutasin, et "kas mäletad, et rääkisin Sulle kevadel, et sain töövõimetuspensionile? - no vaat, ma lihtsalt ei jaksa eriti kusagil kohtumistel käia ega kellegagi suhelda - aga kirja teel sobib mulle kenasti, see mind nii ei väsita."
Selle peale ta pole vastanud :p

Ja Vend oma perega on vast juba Austraaliasse jõudnud...
Nad läksid imelikult sinkadi-vonkadi... Kõigepealt Moskvasse, sealt Jaapanisse või Hiinasse, siis Malaisiasse ja rohkem ma ei teagi... Olen täna juba kolm korda FB'sse vaadanud lihtsalt selleks, et näha, kas Z on midagi postitanud... :)
Nad on arvatavasti rampväsinud, aga kujutan ette, kui õnnelik on Z, et ta taas kodus on: igal pool  inglite laul inglise keel :)

God bless!

.........

reede, 7. november 2014

Tiibet vabaks! / Free Tibet!

Mul on selline tunne, et selle asja kohta tuleb infot uksest ja aknast, aga ma ei saa ju oma blogis ka ära märkimata jätta, et Tartus avas üleeile uksed esimene Tiibeti restoran Baltikumis.





(Pildid napsasin nende FB lehelt, fotode autor on Janek Arro).

Ma kohe üldse ei imesta, et Tiibeti restoranid väga populaarsed pole, sest selle kiuslikult viljatu maa peal ei kasva ju mitte miskit, mis suu vesiseks teeks. Põhiliselt süüakse seal soolast jakivõiga teed, mida loksutatakse röstitud odrajahule, et sellest pudrulobi segada või tahkemaid kakukesi mätsida.

Restoran "Himaalaja jutud" (Tiibeti-entusiasti Roy Strideri jutukogu järgi) pakub seepärast ka Nepaalist ja Indiast pärit roogasid.

Asub see kesklinnas, endises Kesklinna Kaubahalli hoones, Küüni 5 b, Barclay pargi kõrval,
vaadake FB lehekülge - SIIN.

Ma ise pole veel läinud, aga järgmine kord, kui kellegagi linnas kokku saan, katsun ta sinna ahvatleda :D. Kahjuks üks mu kahest sõbrannast vürtsikaid toite (ja hästi paljut muud! :D) ei armasta...

Mul on NIIIIII hea meel, et killuke Tiibetit mulle nii lähedal on!!! :)

***

Ja väike armas 7-minutiline Tiibeti olustikku tutvustav klipikene

The Civil Wars - Tip of My Tongue

neljapäev, 6. november 2014

Ebola



VT rääkis nädalavahetusel, et tal on ebola pärast hirm.
Püüdsin teda lohutada, et ebola on nii kaugel ja sellesse on nakatunud nii väike protsent inimkonnast, samal ajal kui skisofreeniasse haigestub igal pool 1-2% inimestest ja näiteks grippi (või sellega seotud tüsistustesse) sureb ka Eestis igal aastal inimesi, ja liiklusõnnetustes hukkub võrreldamatult rohkem jalakäijaid, kuid me ei jää selle pärast veel koju.

VT arvas, et koju ei jää, aga ettevaatlik tasub ikka olla :D

Pean ütlema, et mul on raske lohutada isegi siis, kui ma ise üldse ei karda. VT on piisavalt mõistlik, et aru saada, kui väike on tõenäosus, et ebola kuidagi meid puudutab, aga muretseb ikkagi.
Minu jaoks on lohutav näiteks isegi see, et sümptomite ilmnedes enam pikka pidu ei ole ja varsti on minek, aga last sellise jutuga ei lohuta :D

Zombie-apokalüpsise teemadel oleme me vahvaid fantaasiamänge mänginud, et "mida sa teeksid, kui...?" Ebola millegipärast pole nii atraktiivne mänguteema.

Minu lapsepõlv jaguneb justkui kaheks - enne ja pärast depressiooni diagnoosi.
Enne ma püüdsin justkui üldse mitte millelegi mõelda, raamatuid lugedes justkui kaotasin kogu oma teadlikkuse endast ja ümbritsevast.
Pärast aga teadvustasin teravalt, kui tugevasti me üksteise elusid puutume ja mõjutame ja püüdsin paremaks inimeseks saada. Mind ei pannud muretsema see halb, mida teised mulle teha võiksid, vaid see halb, mida ma ise (depressiivse inimesena) teistele tegin.

Selliste asjade pärast nagu haigused ja looduskatastroofid pole ma kunagi muretseda osanud.
Küll olen ma meie saatusele väga tänulik, et VT'l pole mitte mingisugust kroonilist terviseprobleemi (ptui-ptui-ptui!). Mu Venna lastel on mõlemal tuhat allergiat. Ükskord istusin jogurtipakiga Isa tuppa telefoniga rääkima ja varsti hiilis sinna väike Maša, kes piimatooted kohe ära tunneb ja endale ka nuiab. Ütlesin talle, et kallikene, sina ei tohi seda juua, muidu tuleb aia-aia jala peale! Ja veidi hiljem nägin, kuidas ta salamisi näpu välja sirutas paki pealt 'veehigi' kaapsas ja sõrme lakkus. Lootis niimood veidi 'piima' saada. Valus oli vaadata! Kujutlen, kuidas Vend oma lastega poes käib ja kui teised lapsed nõuavad kommi, siis tema ei saa piimaletist mööda ilma, et Maša "Piim! Piim!" karjuks ja kui Vend piimaletist mööda rallib, siis kõik teised vanemad vaatavad, et on alles jõhkard, ei osta lapsele piimagi :D

Aga tagasi ebola juurde.
VT ütleb, et kõik klassikaaslased teavad sellest ohust ja kõik kardavad. Ma ütlesin, et vast nad mängivad, et nad kardavad - see on põnev lihtsalt...

Aga ausalt öeldes mulle tundub, et mul ei õnnestunud tema hirmu leevendada. Jään lihtsalt ootama, et see pandeemia tasapisi vaibub.


kolmapäev, 5. november 2014

Kahe kultuuri kokkukõla

Ma siin kuulan ja ei jõua ära imestada, kui uskumatult hästi kõlavad koos meile tundud viiul ja klassikaline India pill sitar! Olen ju vahel ikka india klassikalist muusikat kuulanud, aga see kooslus on miskitmoodi minu tähelepanu alt välja jäänud...

Ja küll see Annuška ikka on ilus!... :)

Väga kaif kontsert!

Mina, matemaatikageenius!

Haha, ärge oma lootusi üles upitage - ma ise lähen kergelt elevile :D
(Mehel oli ka vanasti komme hõistata: "Sa oled ju GEENIUS!," kui mul õnnestus mingi lüliti üles leida või patarei ise ära vahetada, kuigi olin teda palunud :D
Ma olen seda geeniuse-juttu kuulnud ikka mituteist aastat, nii et see on kuidagi külge jäänud :p)

Aga nüüd päris loo juurde.

Nimelt ütles VT kunagi, et kooli sisevõrgus arvutatud keskmine hinne võtab arvesse ka seda, kas hinde järel on + või -.
No mina ütlesin küll "ahsoo!," aga ei uskunud teps mitte :D
Kesse hakkab miinustele ja plussidele arvulist väärtust omistama?!

Oktoobri lõpus näitas VT mulle oma oktoobrikuu hinnete keskmist ja see oli 4,998.
Kuna oli näha, et tal on kaks "nelja", siis tundus see hinne mulle kuidagi kahtlaselt kõrge, aga noh - ega seda inimene ei arvuta, arvuti arvutab - ju siis on!
(Siia tulen veel tagasi!)

Ja eile palus VT minu arvutist minna novembrikuu hinnete juurde:
3 "viite" - keskmine hinne - 4,9.
Wow!
Järelikult lapsel oli õigus. Üks "viitest" oli miinusega ja see tõmbas juba keskmist alla!

Ja nüüd sain aru, et kuna oktoobri "neljad" olid plussidega, ja tal oli veel mitmeid "viis-plusse", siis saigi keskmine hinne tulla nii kõrge.
Arutlesin omaette, kui loogiline see tegelikult on, kuna kui lapsel on kaks "nelja" ja keskmine hinne on 4,998, siis peaks "viisi" seal kõrval olema ... bwwwhhh... mingid tuhat tükki!!!
Võtsin kalkulaatori välja, et teada saada, kui kaugel tõest ma olen.

Kaks "nelja" annavad 8, tuhat "viite" annavad 5000, kokku 5008, jagada see 1002 (hinnete arv) ja mis ma saan - 4,998004
:D
Neid arve veidi vaadates oletan ma, et vähemalt 15% inimestest ei peakski seda pakkumist huupi tegema vaid teevad selle tehte nigu naksti peas ära ja ei pea seda sugugi geniaalseks :D
Õnneks mina nende inimeste hulka ei kuulu ja saan oma 'intuitsiooni' kiita :D

Aga mõelda vaid, et miinused ja plussid hinde taga muudavadki selle arvulist väärtust! 0_0
Üpris ägedalt tehtud! :)
Mõelda vaid, et keskmine hinne võib niimoodi ka üle 5 olla!


Matemaatika piltides:






Koolist veel niipalju, et VT klassiõde, kes talle varem enam vähem iga päev koduse agressiooni episoodidest pajatas, pole nüüd enam midagi rääkinud...
Ma usun, et ta saab nüüd rääkida koolipsühholoogiga ja tal pole VT'd enam vaja.
Mulle meeldib mõelda, et see kõik näitab, et tegin ikkagi õigesti, kui teavitasin kooli sellest, et üks laps on hädas ja vajab kuulajat.

Igaks juhuks olen VT'le, kes kipub asju mustvalgelt nägema, korduvalt meenutanud, et mina olin tööl käiva emana ka paras prügikastikraam. Ma küll ei löönud ega karjunud, kuid vabadel päevadel magasin kogu aeg ja viugusin ja käisin küürus, seintest ja raamaturiiulitest kinni hoides... - VT oli see, kes kurjustas :D

Kurb on mõelda, et teised emad käivad tööl, väsivad ja karjuvad kodus oma laste peale, ja mina saan nende palkadest maha võetud tulumaksust töövõimetuspensioni, et oma lapse jaoks alati olemas olla. Kuna nüüd ongi käes aeg vaadata, kas ma ka uuel aastal seda võiksin saada ja seetõttu mõtlen sageli kurbusega nendele naistele, kes on väsinud ja stressis ja ei saa endale lubada luksust oma lapsega tihedas emotsionaalses kontaktis olla. Olen neile väga tänulik ja tunnen neile südamest kaasa - aga mitte piisavalt, et solidaarsustundest ka tööle minna...
(Ja loomulikult ei arva ma, et kõik tööl käivad emad on oma lapsed hüljatusse ja nälga jätnud, karjuvad, peksavad ja magavad ainult :p. Selge see, et inimeste jõudlus ja stressitaluvus on väga erinev - sealjuures valmistaks suurele osale inimestest stressi hoopis pidev kodusolek ja tööl mittekäimine. Aga ikkagi.)

Väärkoheldav laps/peksu-poiss


Hästi koheldud laps :D


Solvatud laps :D





Muide, kas te mäletate, et pärast hamstri surma kuulsime me 'hamstrinurgast' krõbistamist-krabistamist?
Ja et ühel ööl, kui taas kord selle pärast ärkasin, tuli mulle imelik ja arusaamatu mõte, et krõbina lakkamiseks pean madratsit seinast eemale liigutama?
No vaat, sellest on nüüd mitu nädalat, madrats on ammu juba vastu seina tagasi, aga - mitte üks krõps pole ma enam kuulnud!!! Ja keegi teine ka mitte!
Müstiik!

Võibolla ta lihtsalt kontrollis, kas ma ikka kuulen teda ja kas meievaheline side on alles :D

Kõik pildid: Izismile.com