Esmaspäev, 30. jaanuar 2017

ELO VIIDING "Lühikesed ja lihtsad lood" LR 2016/33

Eila ommuku lugesin läbi Elo Viidingu eelmisel aastal LR'is ilmunud jutukogu.
Elo Vee meeldis mulle juba keskkoolis, ehk rohkem kui 20 aastat tagasi. Siis lugesin tema kahte tillukest luulekogu ja "Ingelheimi", mille juba toona ka endale ostsin.
Aga mitte miski temalt pole olnud mulle nii lähedane, kui see eile loetud raamatuke.

Tagakaanel on öeldud, et siit ei puudu ka "soe huumor" - ainult see kummastab. Minu jaoks on ta alati olnud jahe, nagu mingi kristallist krahvinna. Soojaks ma teda küll ei nimetaks.

Ta ise kirjutab ka järelsõnas:

"Millegipärast saavad inimesed sageli pahaseks, kui nad mu raamatuid loevad. Mind peetakse ebameeldivaks, antisotsiaalseks ja kurjaks inimeseks."

:D

Selle koha peal ma mõtlesin, et minu mõtted on nii sageli sarnased, kuid ma olen selgelt pigem asotsiaalne kui antisotsiaalne. Inimesed ei ärrita mind viisidega, kuidas nad ennast aidata püüavad ja ennast koos hoiavad. Ma armastan inimesi! We are in this together! 

Aga kirjanikutööst kirjutab ta väga ilusasti ja huvitavalt:

"See häiriv lõhe harmoonia ja normaalsuse lakkamatus voos, alati inimmeeli muutev ja raputav, vahest koguni võõristust tekitav või eemalepeletavgi maailm ongi hea kirjaniku kummalise töö tulemus.
/.../
Kirjandust võivad lugeda kõik, kuid hea kirjandus ei ole ülearu demokraatlik ja esitab vastutuleku asemel lugejale pigem kõrgeid nõudmisi. Need on muidugi õigustatud üksnes siis, kui kirjanik on neid eelnevalt ka iseendale esitanud."


Siinsetes lugudes on sagedaseks teemaks teiste teenimisest tekkiv vaenulikkus ja seda saatev süütunne. Need on minugi jaoks olnud olulised teemad. Piiride seadmine on raske. Me ju näeme, kui hädas on teised inimesed oma vajadustega ja tegelikult mõistame, et meilt midagi vajav inimene ei saa meie suhtes olla õiglane ja suuremeelne.

"Ei, mehed ei sundinud Ada't armastamisele, sest meestel pole harilikult pisiasjadeks aega ega silma, nad ei märka iga tolmukübet. Aga naised küll. Nende pidevalt VAJAV, ilmaolekus armastamise maailm, piiritu ja vormitu, mähkis Ada endasse niipea, kui ta hakkas aru saama, et on tüdruk. Naised soovisid tedagi kaasa haarata oma ohverdamismängudesse. Ada naissugulased soovisid, et temagi armastaks teisi inimesi, tahaks neilt pidevalt midagi, oleks teistest armastavas sõltuvuses. 
Teismelisena sai Ada aru, leppis tõsiasjaga, et elada tuleb armastamises, siis ei tunne sa end ÜKSI. ÜKSI olla tähendas sedasama mis haiseda. Armastamine tähendab süütundlikku kuuletumist kokkulepitud märgisüsteemile. See on võimas taparelv, mis teeb Subjekti alati pihuks ja põrmuks, kuna armastamine eeldab lahustumist. Headus on lahustumine. Teistega arvestamine on lahustumine, tagasisaamine molluskiks, konservilögaks."

*

"Olen elus pidevalt tundnud, et kui ma liiga palju naudin, jääb keegi teine nälga. Peaaegu alati uskusin, et mu heaolu tuleb kellegi arvelt."

*

"Humanisti meelelaadiga oleksin voolanud elujõust täiesti tühjaks, ja ilma selletagi, et tundetumad mulle peale astunuks. Teadsin, et ma ei pea millegi pärast kahetsema, kõige vähem oma nõrkuse pärast. Ometi oli mind terve elu nõrkust lausa haigestumiseni varjama sunnitud, kuna ühiskonnas on teatavasti kõik päevainimeste ja võitjate järgi seatud. Ja ehkki ma ei pidanud ennast just üleliia tagurlikuks inimeseks, vihkasin üle kõige sotsiaalseid kohustusi, mille hulka kuuluvad nii pealiskaudne, ent pidev enesereklaam, kui ka juhututtavatele netikeskkonnas oma elust ja meeleoludest teada andmine. Arvutiajastul on isegi loovinimesed muutunud pehmeteks kodanlasteks, nurudes võimalikult paljudelt oma isiku aktsepteerimist, seejärel võltsi tagantkiitmist ja ennast taandavat sõprust."

*

"Too isik hakkas mind ärritama alates hetkest, kui ta riputas oma seinale mõtteteraks maskeeritud ähvarduse, loosungi "Hoia eemale negatiivsetest inimestest, sest neil leidub iga lahenduse jaoks probleem!" Paranoik nagu ma olen, tahtsin seepeale kohe küsida - tekitades probleemi, et kes need õnnetud siis ka on? Ainuke vastus olnuks - mõtlejad. Või - tundjad. Muidugi mitte "tegijad", kellel harilikult ei ole intellektuaalseid või emotsionaalseid probleeme ja kes on alati rahul lihtsate lahendustega."

:D

Mulle meeldib nii Elo Viidingu jutt kui ka see ütlus :D
Ma olen ikka täiesti maotu ja järjekindlusetu :p




Selles raamatus on mitu absurdset ja ootamatut mõrva. Ja mis neid kummalisi mõrvareid ühendab? Ikka just see, et nad on endast mööda vaadanud liiga kaua. Niimoodi inimene kaotab enda ja jõuab absurdini.

Lõpetuseks lihtsalt üks kaunis jutulõpp:

"Ühel päeval on kõik teisiti. Maailm, mille me endast ära lõiganud oleme, mille me surnuks kuulutame, tuleb meie juurde tagasi. Ja me ei saa ehk kunagi teada, mida keegi meile tundmatu on teinud ühel sekundi murdosal selleks, et see siiski püsima jääks."

Väga ilus ja vaimukas raamat, aga siiski pigem ebamugav kui "soe" :D
Mul on nii hea meel, et ma selle ikka ostsin, kuigi enam ma raamatuid ei osta, sest ... küllap ma olen ka juba oma teise elupoolde jõudnud või jõudmas ja mul on isegi kaugete aastate tagant veel raamatuid, mida ma lugenud pole. Aeg on ära andma hakata, mitte koguda enam. Ma vist räägin ise ka liiga palju viimasel ajal :D - vaikusest on puudu, mitte emotsioonidest või sõnadest.

Veel iseenda hoidmisest

Ma ei tea, kas Teal Swan ongi ülinutikas natuur või mul lihtsalt veab, aga iga kord, kui ma mõnd tema videot vaatan, noogutan nii hoolega kaasa, et kui mul oleks kõõm, siis see ajaks arvuti umbe :D

Ma ei jälgi teda üldse järjekindlalt, aga nüüd vaatasin SEDA VIDEOT ja jälle - nii nõus, nii nõus!
Eelmisega tekkinud mõtteid tahtsin ka siin jagada... võibolla mul lihtsalt veab ja ta ajab ka tühja juttu, aga mina satun ainult väga headele videotele? :)

Siin räägib Teal sellest, et paljud gurud loovad endale ideaalse kuvandi õpetajast, kes ei koge negatiivseid tundeid, ja kui nad ise tunnevad solvumist, viha või vastumeelsust, siis nad püüavad teostada seda üht guru-personat ja suruvad oma teised olemusavaldused lihtsalt alla, kuna need pole küpsed või on muul viisil väärad.

Sama soovitavad üldiselt ka psühholoogid.
Et sa ju tead, kuidas on õige - ja jäta ebaratsionaalsed hirmud ja valed valikud kõrvale ning mine seda teed, mille kohta sa tead, et see on õige.
Pinguta, ja ära aja krediiti miinusesse. Pinguta, ja ära joo. Pinguta, ja ära riidle. Hoia ennast koos! Sa suudad seda!

Mul on kahju, aga see pole õige tee, mitte alati.
On tõsi, et me funktsioneerime ühiskonnas paremini, kui me kuulame ainult seda ratsionaalset mina. Kuid see ei aita meil tegelikult kasvada.

Ma usun just, et inimene peab keskenduma kõigele -  kõigile 'tujudele', mis temas esile kerkivad. Ja minema seda tuju või soovi uurides lõpuni. Mitte seda teiste peale välja valama, aga kohe sellest kinni haarama, kohe igast ebameeldivast aistingust kinni haarama ja seda uurima, jälitama nii kaugele kui me oskame - ja see on oskus, mis ise paraneb, kiiresti!
(Või kuidas võtta - iga algus näib liiga aeglane... Kuid kui me üldse ei alusta, siis kindlasti ei jõua kusagile.)

Ainult alguses tundub, et see lõhub ja võibolla häirib teisi.
Alguses... on see ka tõesti nii, mõnigi kord... Teistel on kergem, kui me oleme ratsionaalsed.
Kuid hästi palju rohkem lõhub meid ja meie lähedasi, kui me ennast pidevalt jalge alla trambime.
Sellest tulevad "tugevad" ja tegusad inimesed, keda tundlikud inimesed välja ei kannata.
Sest nad nii selgelt lõhkusid ennast ära, elavad endast mööda, ja see pole ilus vaadata ja see on õudne enda kõrval (= endas) tunnetada. Ja kui me oleme enda suhtes halastamatud, siis oleme seda ka teiste suhtes.
Isegi mõned (ilu)kirjanikud, kes sugugi pole olnud esoteerikud, on öelnud, et igas tõelises suhtes samastud teise inimesega, nii et vali neid teisi hoolsasti. Ma soovitaks valida autentsed inimesed enda kõrvale! :)

Me ei pea endale kasvamist keelama, sest see võib teisi häirida ja sundida neid ka kasvama.
Autentsus ja endale truuks jäämine on tegelikult kingitus meie kaaslastele, mis siis, et ebamugav.
Kuid kui me tunneme, et me kasvame oma partnerist kõvasti üle, siis ma väga loodan, et me suhtume sellesse armastuse ja mõistvusega ja aitame oma partneril "maha jääda". Seegi oskus paraneb nagu iseenesest, praktika käigus.

Oma Mehe kohta ma saan küll öelda, et ta on alati julgustanud mind oma tunde järgi otsustama ja mitte valima 'keskmise inimese' poolt sisse tallatud 'sobiliku käitumise' rada. Mõnes asjas saan mina teda toetada, kuid selles ja veel mitmes muus asjas on tema mu ainus õpetaja (peale raamatute) ja eeskuju, sest inimesed üldiselt püüavad ikka kohaneda väliste ootustega, teha seda, mis on 'õige'. Ma ei tea mitte kedagi teist nii ebakonventsionaalset ja 'üldsuse arvamuse' suhtes hoolimatut inimest kui tema. Ma tean, et teda peetakse ülbeks, kuid tema ülbus ei madalda teisi vaid hoiab seda joont, et tema teeb seda, mida tema ise tahab ja vaid purtsatab põlastavalt, kui kellelegi ei meeldi. (Meenub ütlus: See mida teised sinust arvavad, pole sinu asi! :D Mina olen nõus :D. )
On inimesi, kes on teda pidanud isekaks, kuid ta pole egoist - ta lihtsalt arvab, et igaüks elagu oma elu ise. Tema ei topi oma nina teiste eludesse ja teised hoidku oma arvamused tema valikute kohta endale. Tal pole autoriteete. Ta väljendab oma eluga iseennast.
See meeldis mulle algusest peale üliväga! :)
Ja näe - see oli mulle endalegi arengus abiks!
Ma loodan, et mõnes järgmises elus saan mina teda aidata ja toetada sama palju, kui tema selles elus on aidanud ja toetanud mind.


Veel, see asi, et inimesed peavad paljusid oma nõrkusi tugevuseks.
Näiteks kontrollivajadus. Inimene on uhke, et temal on kõik asjad kontrolli all. Ja kui asi sellega piirdub, ongi kõik hästi. Kuid kui ta hakkab ka lähedastelt endale sobivat organiseerituse taset nõudma, siis selgub, et tegemist on hoopis vajadusega. Ja kõik vajadused on nõrkused, mis vajavad meie armastavat hoolt ja tähelepanu. Oleks nii hea, kui inimene ise ka seda niimoodi näeks ja teistega pahandamise asemel iseenda eest hoolitsemisega tegeleks.



Ja siia lõppu üks lihtne, irooniline lauluke :)
Kui ma kunagi peaksin kitarri mängima õppima, siis see oleks esimene lugu :D
(Ma loodan, et link avaneb - ma esimest korda proovisin niimoodi videot lisada. Kui ei avane ja kui viitsite, siis huigakeeee! :) )



Don't be afraid, it's only love
Don't be afraid, it's only love
Don't be afraid, it's only love
Don't be afraid, it's only love

Love is simple
Love is simple
Love is simple

Don't be afraid, you're already dead
Don't be afraid, you're already dead
Don't be afraid, you're already dead
Don't be afraid, you're already dead

Love is simple
Love is simple
Love is simple
Love is simple


Pühapäev, 29. jaanuar 2017

Instagramilemmik: heitunud kassike Suzume

Oo, ma polegi möödunud nädalal midagi kirjutanud - eelmine postitus on eelmine Insta-lemmik...

Aga ülimalt rahulik nädal on olnud ka. Oleme lihtsalt palju Väikuga koos istunud ja jutustanud, aga isegi see pole olnud väsitav, sest telefonikõnesid ja asjaajamisi üldse polnud, nii et...
Aa, tegelikult miski telefonimüük vist hakkas toimuma, aga ma katkestasin selle kõne enne kui olin aru saanud, mida mulle seekord parseldada sooviti... mingist arstist räägiti midagi, et kas ma olen temast kuulnud. Aga ma polnud, ja ei tahtnud ka kuulda :p
Aga tänu sellele on VT'ga jälle saanud rääkida täpselt nii kaua, kui tema tahab. Muidu ma alati hakkan vihjeid tegema, et on juba räägitud ka ja ma tahaks nüüd seda või toda teha... Ega kui ta neist vihjetest välja ei tee, siis ma alistun, sest mulle tundub, et tema vajadus rääkida on veel suurem kui minu vajadus kõnelusest puhata. Ja kui ta iga poole tunni tagant ütleb: "Ma ei taha veel ära minna, sinu toas on nii hea ja rahulik!" siis ma muidugi sulan :D Mulle nii meeldib, et minu toas on rahulik :), see on mulle tähtis! Sellepärast ma nii väga oma tuba tahtsingi! :)


Aga tänane lemmik on Jaapanis elav kassike Suzume

Eriline on ta selle pärast, et esiteks on tal nii ilus lainerijoon silmade ümber :)


Teiseks näeb ta hirmus naljakas välja - nagu oleks nördinud või pettunud :D


Aga mõnikord ka ergas ja kraps, nagu üks noor kassike olema peabki :)


Mitte, et ma loomade riietamist heaks kiidaks, aga... aww! :)


Pererahvale endale on teda ka vaja rohkem kui elusuuruses! :D


Iiiluduuuuus! 💛



Noonii, ja siia tahtsin ma panna video, mida nähes mina Suzumesse armusin, 
aga paraku selgus, et ma ei oska Instast videosid maha laadida,
Nii et jääb thumbnail ja selle all videlink:


Siin on ta eriti ebakassilikult alandlik :D

VideoLINK

See oli siis Instagramikass Suzume.

Miau! :)

🐈


Pühapäev, 22. jaanuar 2017

Instagramilemmik: teadlikud vaikuselevitajad

Instagrami enesearendajad on üks äraütlemata kirju seltskond. Mõnel juhul on kogutud ja jagatud targad mõtted/meemid nii ühte auku, et nende jagaja rahulolematus iseenda ja eluga on ilmne, kuigi mõtetel üksikuna pole häda midagi.

Mõned täiskasvanud tähe- ja kristallilapsed (vms) vannuvad igas postituses. Üks postitus oligi selline: "Ma olen sõna "fuck" nii ära trööbanud, et mul on vängemat sõna vaja!" See postitus pälvis kaasteadjate naerupahavakuid ja ohtralt laike. Vahepeal tundus, et polegi 'pürgijaid', kes ilma vandesõnadeta oma vaimustust või nördimust väljendada oskaksid.

Nüüd olen Instagrami kasutanud... no 9 kuud äkki?... ja on üsna ilmne: vannuvad need inimesed, kes pole rahul oma reaalsusega ehk siis iseendaga. See ei tee neist lolle või halbu inimesi ja ka nemad jagavad inspireerivaid mõtteid ja pilte, kuid...

Oma suureks rõõmuks aga olen just viimasel ajal leidnud mitu 'hingetarkusi' jagavat lehekülge, mis on roppustevabad (vähemalt nii palju, kui mina olen lugenud - ega ma ju kaugeltki kõiki postitusi jõua üle vaadata).

Üks neist on Conscious_Collective

Ma ei tea, kui suur see 'kollektiiv' on ja kogu muu mõtteilu kõrval käib ka raamatu müük, aga mõtetel pole viga ja raamatul, mis räägib vaikusest ("Stillness: A Guide to Finding Your Inner Peace"), ei saa ju ka midagi viga olla ;)

Pisukeseks tutvustuseks veidi mõtteteri sellelt lehelt:


Õnnelikud on need, kellel on vähe, aga piisavalt asju.
Asjad koormavad meid.
Teevad elu raskemaks.

Sama räägib ka Marie Kondo :)





Olla ilus on olla sina ise.
Sulle pole vaja, et teised sind aktsepteeriksid.
Sa pead ise ennast aktsepteerima.


Imelik, et me pingutame nii palju ja päeva lõpuks isegi ei meeldi endale...




Inimesed võivad sind armastada ja nad võivad sind vihata, 
kuid sellel kõigel pole sinuga vähimatki pistmist.

:D

No ma ei tea, kas nüüd "vähimatki", aga kahtlemata see üldiselt nii on.
Kui suhe endaga on korras, saavad iseenesest korda ka suhted teistega.




Ära nämmutatud, aga ikka hea meeles pidada :)



Kui me keskendume tänutundele,
ujutab armastus meid tulvaveena üle ja pettumus kaob.



Paljude meemide kõrval on ka huvitavad tekstid, 
näiteks alloleva pildi juures tsitaat Jeff Fosterilt (võtsin sellest vaid jupikese):


You no longer have a fixed identity. 

You don’t know who you are anymore, from the perspective of the mind. 

And yet, you know who you are more deeply than ever. 

You are alive. 

You are life itself, inseparable from the stars, the moon, the flowers and trees. 
It is dizzying, sometimes, this freedom. 

Like being born again in every moment. 

Like dying every day to the old hopes. 
Reality is groundless, you see, dripping with uncertainty. 

You live at the point of total insecurity, nothing to hold onto, no concept to bring comfort to a weary mind. 

And yet, you feel the deepest kind of security of all, a security deep within your bones,

 the security of Being itself. 



Ja viimane, mu lemmik neist:


Zen olekus ei leia me vastuseid,
meie küsimused lihtsalt kustuvad/kaotavad olulisuse.


Selle pildi kõrvalt ka pikem lõik:

"Descartes once said, "I think, therefor I am." Inferring that since he is present, and able to think, then he must exist. But is it not the presence that comes first? Are his thoughts not merely an attempt to define the undefinable essence of presence? Seen in this light, the proper saying ought to be "I am, therefor I think."
However, as many people are coming to realize, the more we identify with our thoughts, and the more we dwell in the realm of our mental chatter, the more we feel lost and disconnected from reality as it really is, along with all of the joys that come with a life lived in the flow of the moment. Perhaps this is why Thich Nhat Hanh revised the saying into "I think, therefor I am not." For as long as we are lost in thought we are not able to experience the depth of our presence, the connection that comes from direct experience, from perceiving life without dissecting it and dividing it into concepts and opinions, all of which are conventions of language and culture."



See oli siis Conscious_Collective Instagramis :)

Mõnusat pühapäeva!

😘


Kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Kui kohtuvad melanhoolia ja ilu...




Tekst YouTube'i lehelt, video alt:

1] main idea is to bind the two strong feelings the song gives us ; melancholy and beauty [2] while we begin contrasting these concepts by giving the kid in the car the attribute of melancholy ,the same child on the other hand will represent the attribute of 'beauty'. by the end of the video both will meet and share a moment together, making these apparent contrasting ideas come together in something powerful. [3] in a way these two persons live in a different universes separated by a very thin line [4] more than selling characters, its important that they represent 'melancholy' and 'beauty' as a sensation. [5] the visuals are open for interpretation ,having an abstract story line with some guidance points.

Teisipäev, 17. jaanuar 2017

Ka Sina, Pessoa...

"The experience of life teaches nothing, just like history teaches nothing. True experience comes from restricting our contact with reality while increasing our analysis of that contact. In this way our sensibility becomes broader and deeper, because everything is in us --all we need to do is look for it and know how to look."

Umbes nii:
"Elukogemus ei õpeta meile midagi, nagu ka ajalugu. Tõeline kogemus tuleb reaalsusega kokkupuute piiramisest ja saadavate kogemuste põhjalikumast analüüsist. Sel moel meie tunnetus avardub ja muutub sügavamaks, kuna kõik vajalik on meie sees - me peame ainult seda otsima ja teadma, kuidas seda teha."


Nii et... Pessoa ka arvas, et tõelisi teadmisi kaevame me vaid iseenda seest... ja et kontakti reaalsusega tasub kõvasti kärpida, kuna see ei õpeta ega anna mitte midagi olulist.
Ma olen rabatud ja liigutatud! :)

Ja ta pole isegi eriliselt budismihuviline ega üldse vuudu-uudu-maailma uurija!

Aga budismi kohta ütles ta ka midagi, otsin...

"The perfect man, for pagans, was the perfection of the man that exists; for Christians, the perfection of the man that does not exist; and for Buddhists, the perfection of no man existing."

Nojah, see polnud siis otseselt budismi kohta, aga riivamisi... :)

Et siis täiuslikku inimest pole olemas - sest tal pole enam vaja olemas olla.
Täius on mitte olemas olla.


Ma olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, kui palju inimesed teevad oma tuleviku kindlustamiseks ehk 'ellujäämiseks'... Et - praegu poleks jah, nii palju vaja pingutada, aga tuleviku peale peab ka mõtlema. Et - mis viie aasta pärast saab? Aga viie aasta pärast saab see, et sa pingutad järgmise viie aasta jaoks rohkem, kui praegu vaja. Ja nii elu lõpuni. Ja ma olen mõelnud, kui kummaline see on, et olemasolemiseks on miljoneid viise, mitteolemiseks aga ainult üks - viia oma karma nulli ja isegi valgustumist või surma enam mitte soovida, lihtsalt olla oma 'iseolemise' meditatiivses seisundis... Inimesed näevad nii palju vaeva, et elada... ometi ei kao see võimalus mitte kusagile. Olematuks saada on tükk tööd endaga - peaaegu võimatu on olemas mitte olla! Olemas olla aga on nii lihtne - sa oled, nii või teisiti, isegi kui üldse ei taha, keha surm ei päästa sind olemasolemisest... ometi inimesed rabavad, nagu võiks see võimalus neil käest libiseda...


Statistiliselt on teisipäevad nädala kõige tõhusamad tööpäevad (neil, kes töötavad esmaspäevast reedeni). Nii et täna on nii mõnelgi teist üks äraütlemata tõhus ja toimekas päev! :
Ja tulgu see ikka ilus ka!

😘

Esmaspäev, 16. jaanuar 2017

***

Ma mõtlen, et ma tahaksin vist veidi lahti teoretiseerida ja seletada, mida ma pidasin silmas enesetundmisest tekkiva alandlikkuse ja õnnelikkuse juures, ja juhtumisi saan ma siin lahti seletada ka seda, mis mul kliinilise psühholoogia vastu on. Kui mul meelde jääb seda teha, muidugi. Khm.


Niisiis, eneses-surkimisest.

Oletame, et sul on tunne, et sa võiksid olla veel õnnelikum, kuigi sa ju püüad kõigest väest ja üldiselt teed kõike ka enda meelest õigesti. Siiski tajud vahel, et kas sinu enda või teiste meelest annad sa põhjust ka rahulolematuseks. Aeg-ajalt sellele mõttele tulles jõuad (näiteks) ideeni, et sinu puuduseks on see, et sa pead end teistest paremaks - ja pead seda teiste eest salajas hoidma, nii et midagi on valesti... Võibolla sa oled just selle nimel tööd teinud, et teistest parem olla, ja võibolla sulle tundub, et sa oledki teistest parem, objektiivselt: sul on ilus naine, oled oma töös osav, palk on hea, kodu kena, kõht on täis, reisida saab, koer ka armastab ja nii edasi, aga süda pole ikka õnnest tulvil, kuigi võiks ju nüüd juba! Aga nüüd hakkab sulle tunduma, et enda teistest paremaks pidamine hoopis hoiab sind millestki eemale ja tundub, et see oleks nagu natuke häbiväärne ka ja et ... ehk on tegemist hoopis sinu nõrkuse, mitte tugevusega.

Niisiis, pärast - ütleme - viieaastast imestamist, et kuhu see rahulolu turvalisus siis jääb, jõuad sa arvamusele, et segajaks võib olla arvamus, et sa oled ja peadki olema teistest parem.

Ja sa jõuad küsimuseni, miks sul on siis vaja arvata, et sa oled teistest parem?

No imestades mõtled sellele iga kuu kolmandal pühapäeval pool tundi, näiteks... ja lõpuks jõuad (näiteks!) sellisele järeldusele, et... sa oleksid väga tahtnud, et sulle lapse või noore inimesena oleks keegi oluline inimene kinnitanud, et sa oled tema meelest kõige imelisem inimene maamuna peal, ja kinnitanud ikka nii, et sa uskuma jääd. Aga seda ei juhtunud. Et hingeke katki ei käriseks, hakkasid sa ise selleks inimeseks, kes endale kinnitas, et ta on kõige imelisem inimene. Mitte selle pärast, et see oleks tõsi, aga selle pärast, et seda oli vaja.

Oletame, et see mõte on ootamatu.
Ja - kas teile ei tundu, et kui sul on aega seda arusaama kombata ja selle tõepärasuses veenduda, teeb see sind natuke alandlikumaks?
Mulle küll tundub.

Ja kuidas oleks - ilusamaks?
Mulle tundub, et sellisele arusaamisele jõudmine teeb inimese ka ilusamaks, vähem 'kekuks'.

Kui näiteks aasta on mööda läinud, kasvab sellest arusaamast uus küsimus: aga miks mulle üldse on vajalik, et ma arvaksin, et ma olen imeline inimene? Miks ma ilma selle arvamuseta elatud ei saanud? Miks see mulle üldse oluline on?

Selle vastuseni on kergem jõuda. Oletame, et sa tunned, et tahad end ju lihtsalt väärtuslikuna tunda.

Uus küsimus: miks mul on vaja end väärtuslikuna tunda?

Kui sa oled lõpetanud selliste vastuste andmise, et "igaüks tahab ju väärtuslik olla" ja "väärtuslikud inimesed on need, kes elu edasi viivad" ja saad aru, et sa pead üldise inimsuse seisukoha pealt isiklikuma seisukoha peale liikuma, seisad ühel päeval vastuse ees: aga kui ma pole väärtuslik, siis keegi ju ei armasta mind.

Ja keda see vastus ei liigutaks, ma mõtlen?!
Meie enda süda liigutaks meid, kui me seda tunneksime!

Võibolla ma eksin ja vaatan siin liialt enda ja endale nähtavate inimeste järgi (ja neidki ikka enda filtri läbi), aga mul on selline tunne, et me jõuame alati armastuse juurde.

Kui me oleme selle mõttega harjuda jõudnud ja teame, et see ongi tõsi, siis - kas pole me kogu selle protsessi käigus jõudnud peale enda lähemale ka teistele inimestele, kuna näeme üksteise seotust ja hoolimise olulisust? Ja me saame ka aru, et pole meil põhjust ei nina püsti tõsta ega ka norgu lasta - seda enam, et kõikide teiste inimeste käitumisomapärade all on täpselt samasugused 'miksidega' väljaselgitamist võimaldavad teingimuslikud 'kujunemisread' mis viivad soovile olla armastatud - nii veidralt ja paradoksaalselt kui see mõnel meist ka ei väljendu.

Siin jõuame me veel ühe järelduseni: mitte keegi ei saa mitte kuidagi teistest parem olla.
Kõige all on alati armastus, soov armastada ja soov mõttekalt panustada.
See on meie kõigi loomus.

Aga see järeldus oli lihtsalt seotud algse näitega ja ei puutu tegelikult õnnelikkuseni jõudmise tehnikast rääkimise puhul asjasse :), selle ütlesin ma välja nii - boonusena :p
Et te siis nüüd teaksite, et te pole teistest paremad :D

Ja noo vaat, nii teeme iga oma tajutava nõrkuse või häiriva omadusega - jälitame seda 'miksepidi' algusesse ja näeme selle seost vigadevaba, armastava hingega.
Nii palju, kui mina olen vaadanud, on see seos alati olemas.



Nüüd, kliiniline psühholoogia.

Kliinilised psühholoogid minu teada kasutavad enamasti kognitiivset käitumisteraapiat, kus samamoodi hakkatakse 'miksitama' ja iga vastuse alla vaatama, et miks sa ärritud, kui miski su päevaplaani sassi ajab ja mis siis juhtub, kui sa ei saa teha neid asju, mida sa mõtlesid teha ja kas sa siis oled tegelikult ka kõlbmatu inimene, kui sa neid asju ei tee jne.

Aga ikkagi mul on urisemist selle teraapiaviisi kohta, kuigi just ülal ise kirjutasin, et nii saab kõik teada ja korda... :)

Mis mulle ei meeldi on see, et kognitiiv-käitumusliku teraapia eesmärk on inimene ühiskonnas funktsionaalseks muuta.

Aga minu ettepanek on, et aitame kõik inimesed nende kõige sisemiste kihtide juurde ja las nad siis ise otsustavad, kas ja kui palju nad ühiskonnas osaleda soovivad - enamik nagunii soovib! Ärme seame norme vaid laseme inimestel olla nemad ise. Las nad lihtsalt õpivad ennast tundma. Olgu see kogu teraapia. Meil aga hakatakse õpetama seda, kuidas sa pead oma käitumist muutma, et ühiskonda/perekonda/kooli sobida.

See saadab inimesele signaali, et ta ei kõlba sellisena nagu ta on. Ta peab ennast muutma. Ta peab psühholoogi juures käima, sest temaga on midagi valesti, tal on midagi viga.

Ja see on minu meelest vastutustundetu.

Armastus, armastus, armastus on alati võti!
Inimesele tuleb hoopis kinnitada, et ta väärib armastust ka täpselt sellisena, nagu ta praegu on, ja et tal on luba ennast armastada. Tema käitumine pole viga, sest sellel on mõistetav põhjus/alge.
Psühholoog või ükskõik milline terapeut peaks oskama inimesele avada tema enda hinge haavatava, lootusrikka ilu.
Ja kui neid miks?-niite pidi tagasi jõuda selleni, et armastus ja mõtteka panuse andmise vajadus on see, mis inimest juhib (kui ka need vajadused on teatud sündmuste/tingimuste poolt ebafunktsionaasete ideede ja käitumisviisidega asendunud), näeb inimene end tõenäoliselt ilusana ja hakkab käituma nagu ilus inimene, kes ta ka on.
Muidugi on see pikem protsess.
Teraapia on ajaliselt piiratud ja me ei jõua selle ajaga sageli põhja lähedussegi.

Näiteks võib psühholoog teile tõestada, et teie hirm on ebaloogiline ja midagi ei juhtu, kui asjad ei lähe nii nagu te kavandasite, aga teil võib ikka halb tunne jääda - topelthalb, sest nüüd te juba teate, et teie hirm on ebaloogiline veel ka, aga üle ikka ei lähe! Ikka mõtlete valesti.
Aga me ei mõtle kunagi valesti, tükid on ikkagi puudu veel.

Näiteks mina veetsin (nüüd juba palju aastaid tagasi) paar aastat psühhiaatriga arutades, MIDA MA KARDAN, et mul iga kodust väljamineku eel kõhus keerama hakkab ja tuju pahaks läheb. Ma ikka seletasin, et minu meelest ma ei karda keda tontigi, aga mu keha, va tobedik, käitub nagu mind ähvardaks seal surmaoht.
Ja nüüd ma olen kindel, et kõigi mu probleemide all on ikkagi lihtsalt ülestimuleeritus. Mu närvisüsteem on ülitundlik, ma vajan palju rahu, vaikust ja ka liikumatu olemist. Kui ma sellega ei arvesta, saadabki keha igasuguseid sümptomeid kaela, et mu aktiivsust võimatuks teha, et mind voodis hoida. Nüüd ma hoian end ise voodis ja olen saanud suurelt jaolt kõik hädavajaliku tehtud ja mõistus on ka alles - niipalju, kui mulle seda üldse antud on :p
Kuid tollal olid mu keha ja psüühika juba ammu leidnud seose õueskäimise ja ebanormaalselt kiiresti tekkiva tugeva kurnatuse vahel - teadvusesse jõudis see oi-kui-palju hiljem ja nii polnud mul võimalik seda ka analüüsida.
Õueskäimine pidi ju hoopis tugevaks tegema!
Ja lapsega tuli nagunii iga päev (või võimalikult sageli) õues käia - ma ei saanud endale lubadagi seda teadmist, et ma ei jaksa seda.

Teine näide - näiteks tõestab terapeut mulle, et midagi kohutavat ei juhtu, kui ma ei saa oma päevaplaanist kinni pidada. Aga mind ängistab see ikka samamoodi. Isegi topelt, sest nüüd ma tean, et muretsen ilma põhjuseta.
Aga pole ilma põhjuseta!
Võibolla ma pole teadvustanud, aga suutmatus päevaplaanist kinni pidada näitab, et hakkan koost lagunema. Järelikult see ikkagi on ohumärk, mis PEABKI mind alarmeerima ja mulle märku andma, et võta aeg maha! Aga see lihtsalt ei tulnud mulle teraapia käigus pähe. Ma sain sealt lihtsalt teada, et mõtlen ebaloogiliselt ja kardan ohutuid asju.

Veidrad foobiad nagu hirm puulehtede või nööpide ees, on üldse minu meelest millegi hoopis muu asendajad ja inimese lähendamine ämblikule või sillutisplaadi praole on lihtsalt pealispinna pahteldamine, asi on kusagil hoopis mujal ja ma imestaks, kui neil pärast senise hirmu 'mahatöötamist' mingi täiesti uus sümptom ei ilmu, näiteks akne, kasvõi.

No vaat, sellised mõtted või siis lausa ebaprofessionaalsed arvamused.



Aga mis veel täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks olemisse puutub, siis ma ütleks, et unustage see ühiskond, see on nii abstraktne asi, et te ei kohtu sellega kunagi. Pole vaja talle meeldida. Meeldige ikka endale. Ja endale meeldimist ei garanteeri osavus, kuulsus, haritus, rikkus, tähtsus, usinus ega üldse mitte ükski muu asi peale enesega kohtumise. Kui te olete endaga tuttavaks saanud, siis vaadake, kuhu teil pärisendana on vaja suunduda, ja kas üldse on enam vaja kusagile suunduda? Ma pakun, et päris paljudel ongi selline tunne, et kõik on olemas, kui nad on endal kenasti olemas, on enda 'kokku pannud'.


Ooookei, selline pikk joru peas keerelnud mõtteid siis täna õhtul! :)
Loodan, et see ei ärritanud teid... 🙄  tundub, et võib, kuigi ma hetkel ei taipa, miks? :D
Aga kindlasti ma saan aru, kui see kedagi vihastab või solvab.
Mingi alus justkui oleks, tundub mulle...

😘

Pühapäev, 15. jaanuar 2017

Instagramilemmik: rahupildistajad blogist All The Beautiful Things

Kunagi soovitas üks mu blogi lugejatest mulle blogi All The Beautiful Things.
See sai kohe mu suureks lemmikuks, kuna nendes piltides oli võimas rustikaalne rahu ja vaikuse ilu.
Kui olin Instagramis veidi kodunenud, siis vaatasin kohe järgi, kas nad siin ka on? :)
Ikka-ikka!
Ikka on. :)
Kuidas siis muidu!

Alguses oli pildistajaid üks, nüüd juba kaks - ema ja tütar Leedust.
Alguses oli piltidel rohkem raamatuid :D - sellest tunnen puudust!
Nüüd nagu on rohkem stiili, aastaid tagasi oli rohkem mõnu :) - või tundub see mulle nii? Et kui raamatuid pole aega lugeda, siis kindlasti pole enam nii mõnus?
Aga muud kõige mõnusamad asjad maailmas nagu kassid, kohv, pleedid, loodus ja väikesed paljasjalgsed tüdrukud vanamoelistes kleitides, on täiesti alles.
Minu meelest on neil piltidel lausa võluvõime: need rahustavad ja rõõmustavad, kosutavad.

Vaadake ise! :)

















Rahu ainult rahu...
Sadu ainult sadu...

:)

Kõik pildid Instagramikontolt: allthebeautifulthingsblog



Laupäev, 14. jaanuar 2017

Kultuuriminutid

Jõudsin täna lõpuks kõik kolm hooaega Peaky Blindersit ära vaadatud.
Need on mõnusasti lehel 123movies olemas.

Päris raske oli vaadata, ma ei arvanud seal igas issanda osas nii palju peksmist ja verd on!
Aga erinevalt Troonide mängust oli kogu muu värk nii maitsekas, näitlejad nii head ja muusika ka ülimalt hea - ma pidin kreepsu saama, kui Laura Marling ühes osas laulma hakkas -, et mitmepäevaste vahedega vaatasin kogu kupatuse ikkagi ära.

Loo keskmes on Inglismaal elav ja toimetav perekond, kus voolab nii iiri- kui ka mustlasverd, ja tegelevad nad kõige kriminaalsega - hasartmängud, salakaup, relvad, kalliskivid, kõrtsuäri. Nad alustavad väga mustade äridega, aga vanuse kasvades ja perede tekkides tahavad järjest puhtamale üle minna, aga kuna nende ärid on täis topeltkokkuleppeid, altkäemakse ja reetmisi, muutuvad nende elamud küll üha uhkemaks, kuid kogu muu jama jätkub - ainult kõrgemate panustega.

Minu meelest näitas seda ETV2 ka ja ma ei tea, kusmaal nad selle näitamisega on, nii et ma igaks juhuks ei ütle, mis lõpuks saab, aga (seni) viimase hooaja viimase osa lõpp oli mulle pettumuseks... Sarjadega kipub üldse nii olema, et asja põnevaks tegemiseks on vaja panna osalised käituma tavatult..., nagu poleks neist arvanud. See mulle eriti ei meeldi. Kasv ja areng toimub küll spiraalselt - väiksed langused ja tõusud, aga üldine suund jääb samaks.

Aga minu lemmik polegi Shelbyde perekonnast, vaid hoopis see patukotist juut (mis iganes ta nimi
nüüd oligi, Solomon nagunii) - no ma ei või, nii super lahe tegelane, et ma kahetsen, et ma algusest peale üles ei märkinud osi ja minuteid, kus ta on - temaga kohti vaataks hea meelega üle.

Britid neid sarju ikka oskavad teha!
Täitsa wow! :D





* * *


Teine 'minut' oleks tsitaat Fernando Pessoa "Rahutuse raamatust"

"For a long time now I haven't existed. I'm utterly calm. No one sees me differently from who I am. I just felt myself breathe as if I'd done something new, or done it late. I'm beginning to be conscious of being conscious. Perhaps tomorrow I'll wake up to myself and resume my own existence. I don't know if that will make me more happy or less. I don't know anything.
/.../
For a long time now I haven't been I."

Olgu õnnistatud kirjutavad inimesed, eks, kuidas me muidu teaksime, et keegi on läbi elanud täpselt samu veidraid seisundeid, mis me isegi :)

Pildivärki

Tõmbasin üle pika aja oma fotokast pildid arvutisse ja eks ma jagan teiega ka... oma voodielu :D - kõik pildid on tehtud voodis! :p


Päevikuvärki...


Pildid on ikka reklaamlehtedest lõigatud...











Kuna mul on tee või kohv sageli enda juures voodis, paberite otsas,
siis tikkisin endale paar mustrilapakat, mida tassi ja kannu alla panna,
et need otse paberitel poleks...




Minu praegune 'päevaträkker'



Hakkasin mingi YouTube'i video järgi endale karpe voltima.
Neid saab kokkupanduna kenasti valmis karbi sees hoida.


Kui vaja, siis vajutad jälle ühe lahti ja - 'vioola'! :D

Siia saab visata õunasüdameid ja banaanikoori, ehk siis sodi, mida ei taha kaua toas hoida,
aga mina kasutan neid tavaliselt nii, et hoian lõua all,
kui midagi pudisevat söön.



Onngi kõik! :)
Mõnusat nädalavahetust!
:)

Reede, 13. jaanuar 2017

a, s

Teatavasti on uutel nutitelefonidel sõnade ettepakkumise režiim, mis on mõjutatud sellest, mis sõnu sa kõige rohkem kasutad.

Kuigi ma olen aastaid, sageli mitu korda (lausa paarkümmend korda?) päevas öelnud "ma armastan Sind!", pole ma kunagi tundnud, et ma devalveerin seda väljendit.

Mitte enne, kui telefon hakkas mulle a-tähe löömise peale "armastan" pakkuma, ja järgmiseks sõnaks - "Sind".

Nüüd, selleks, et öelda "Armastan Sind!", pean ma vajutama oma telefonis ainult "a", toksama seepeale ilmunud sõnal "Armastan" ja seejärel kohe ilmuval sõnal "Sind!".

Neljapäev, 12. jaanuar 2017

Väikestest tüütutest mutukatest

Ou emm džii, juba jälle ma tuututan, aga hetkel tundub hästi oluline saata väikeste lapsepätakate vanematele üks meeldetuletus, mis neid loodetavasti abistab...

Kui teie laps käitub halvasti ja teil tuleb tahtmine teda karistada, siis mõelge selle peale: teie ülesanne on oma last AIDATA. Aidata tal õigesti käituda. Aidata tal aru saada teiste inimeste (sh teie enda) vajadustest ja ka ühiskonnanormidest. Kui teie laps käitub halvasti, on ta tavaliselt segaduses (ülekoormatud) või väsinud. Kas see väärib karistust? Ei! Ta vajab teie abi, et õppida enda enesetundest aru saama ja oma reaktsioone juhtima, et hakata tulevikus käituma nagu täiskasvanud inimene. Röökimine ja laksud aitavad teid (olukorra kontrolli alla saamine!), aga last mitte. Kui te mõtlete välja karistuse, siis peab see olema selline, et see AITAB last.

Mõelge endast, kui oma lapse abistajast täiskasvanuks saamise teel.
Aidake oma lapsel Inimeseks saada!

Tuut-tuut! :D


Kordused

Sattusin taas nägema vana tuttavat pilti Osho mõtteteraga, mida võib-olla olen isegi selles blogis juba jaganud (teises üsna kindlasti)... ja... mõne mõttega lihtsalt on nii, et seda on maailmas nii vähe näha ja see on samas endale nii oluline, et ... ei raatsi seda lehte kinnigi panna.



See siis on: 
"Ära igatse, ära otsi, ära küsi, ära koputa, ära nõua - lõdvestu/rahune.
Kui sa lõdvestud, tuleb see ise.
Kui sa lõdvestud, on see käes.
Kui sa lõdvestud, hakkad sellega ühtmoodi võnkuma."

Ehk siis jälle mu vana lemmik igas eluvaldkonnas: saad kõik, millest loobud.
Ilma ihaldamispaanika ja saamispalavikuta tuleb kõik, mida vajad, ise kätte - ja kui miski ei tule, siis natuke selle üle järele mõeldes saad kindlasti aru, et pole üldse vajagi. Pigem võis see olla takistus!

Meenub veel selline ütlus (eiteakelle):
"Stress on see, mis sa arvad, et sa peaksid olema.
Rahu on - mis sa tegelikult oled."


Veel üks asi, mis mul selle Osho mõttega millegipärast seostub on tunnetus: ainus asi, mida meil õnneks ja heaoluks tõesti vaja on, on ennast tundma õppida. Kui me seda alustame, siis meile võibolla ei meeldi kõik, mis me näeme. Võibolla valmistab mõni asi meis meelehärmi ja sunnib isegi enesessurkimisest korraks eemale tõmbuma - ja nii mitu korda. Kuid kui me (paratamatult suurenenud alandlikkusega) jälle enda juurde naaseme, siis õpime ennast tundma ja 'iluneme' selle protsessi jooksul kuidagi, see käib ikkagi käsikäes leebuse ja leplikkuse ja mõistvuse (=alandlikkuse) kasvuga... Mida rohkem me ennast tundma õpime, seda rohkem oleme valmis endale andestama - ja seda tehes me puhastume, ning ka näeme ennast järjest ilusama hingena. Nüüd näeme me ka maailma palju ilusamana, sest, eksole - me ei näe maailma nagu see on, vaid nagu OLEME MEIE.

Niisiis, sa lihtsalt oled endaga, vaatad endasse, selle käigus sa spontaanselt puhastad ennast ja maailm sinu ümber 'iluneb' (kuulge, kas on olemas selline sõna? kui pole, siis peaks olema :D).

Olla rahus, süveneda endasse - see on kõik, mida on õnnelik olemiseks vaja.

Mõned teist ehk mõtlevad, et teil on vaja tööl käia ja lapsed lasteaeda viia ja süüa teha - pole aega istuda ja endasse süveneda, see on isekas.
Ja kindlasti ongi õige, et te teete seda, mida te õigeks peate. Igaks asjaks on oma aeg. Ma usun ka seda, et me ei tee mitte kunagi midagi valesti! Muretseda pole üldse vaja!



Aga tore oleks küll, kui meil oleks aega oma südant tundma ja kuulama õppida! :)



Niisama nämmutamist

Vaatasin veel kolmandat korda üle selle Teal Swani "Entitlement" video...
Tobe oli teha seda söögi ajal, kuna see ärritas mind - hakkasin mõtlema, kas ja kuidas ma saaksin seda vajadusel eesti keeles edasi anda, kuid lõpuks jõudsin ikka jälle punkti, et ka kõige lihtsama ja ilmsema asja mõistmiseks läheb vaja veidi head tahet. Kui inimene on otsustanud mitte aru saada, sest see pole talle kasulik, siis ta ka ei saa ja sa võidki imestama jääda, miks muidu tark inimene teatud teema(de)l nii uskumatult tuhm on - aga talle pole kasulik aru saada sellest, mida sa talle ütled ja kõige rohkem (väga palju!) olen mina seda kohanud seoses tõrjumisega.

Tõrjuda tuleb õrnalt ja hellalt, sest kariloomast inimesele on kümnete aastatuhandete jooksul tõrjumine olnud eluohtlik. Meie 'aju' tõstab kohe hirmsat hädakisa, kui meid tõrjutakse. Sellega tuleb arvestada. Seda olen ma ka VT'le suure hoolega õpetanud, korranud ja korrutanud, et pole võimalik inimest tõrjuda või hüljata nii, et ta ei haavuks. Kui sa oled ka äärmiselt taktitundeline ja rahulik, siis teine inimene ikka haavub! Sest meie psüühikasse on see reaktsioon nii sisse sööbinud. Tõrjumine ohustab meid ja me võitleme raevukalt selle vastu, püüdes tõestada, et meid pole vaja tõrjuda, me oleme siiski väärtuslikud.
Kuid aus tuleb olla, et oma hingekest mitte ära rikkuda, ja vajadusel tuleb seega ka tõrjuv olla.

Mul on Emmakesega olnud hästi palju "piiride ületamise" probleemi ja sellest tulenevat tõrjumist.
Ta on väga pealetükkiv. VT ütles 6-aastasena, et vanaema on "pealepressiv". Ma ei tea, kas selline sõna on olemas, aga see on sisult täpsem kui "pealetükkiv". Ta tõesti mitte lihtsalt ei tüki ligi oma teemade ja tahtmistega, vaid vajutab su nagu pressi alla.


Enda meelest seletasin ma talle kunagi väga lihtsalt ära, kuidas aru saada, kas pakkuja mõtleb teise inimese või iseenda peale:

Oletame, et inimene ütleb: Ma tahan anda sulle šokolaadi.
Sina ütled: Ma ei taha šokolaadi.
Tema: Võta-võta, ma hea meelega annan.
Sina: Ma ei taha seda.
Tema: Ma tahan sulle ju ainult head.

Nii et ... tema süda on rahul, kui ta paneb sind tegema midagi, mida sa ei taha teha???


Võib ka lihtsamalt: kui sa kellelegi midagi rohkem kui korra pakud, siis mõtle selle peale miks sulle on tähtis, et teine inimene asja vastu võtaks? Sulle ei tohiks see tähtis olla. On hästi, kui ta vajadused on juba täidetud ja ta ei vaja seda, mida sa pakud. Kas sa püüad teievahelist sidet kunstlikult tugevdada? Tema ellu rohkem kuuluda? Siis sa oled isekas, eks. Ja pole ime, kui ta ei taha.


Nüüd - mina ütlesin sellistes olukordades Emmakesele: võta "šokolaad" tagant ära ja järgi jääb "MA  TAHAN...!" Sa tuled oma tahtmisega mulle kukile. SINA TAHAD, et mina võtaks sinult šokolaadi, mida mina ei taha. Sind ei huvita, mida mina tahan; sa pressid peale, et ma teeksin midagi, mida ma ei taha teha, ja kui ma alla annan, siis sa pead ennast heaks inimeseks.

(Šokolaadi asemel võib olla mis iganes, näiteks - kallistus!)

Minu meelest on see väga lihtne ja selge ja Emmake pole just mingi tuhmuke, aga sellest jutust ei mõiganud ta küll mõhkugi.


Olen mõelnud ka seda, et võib-olla tegi ta neid pealesurumisi hoopis selleks, et näha, kas ma olen ikka veel nõrk ja mõjutatav... Iga selline minu piiridest läbi raiumine muidugi nõrgestas mind veelgi. Aga huvitav, et väga paljud inimesed tunnevad Emmakesega koos olles, et nende tervise nõrgad kohad hakkavad "valutama" - kellel süda, kellel peavalud, kellel unehäired.



Eks need on vanad teemad. Erinevalt Õest ja Vennast pole mina valmis Emmakesega sedalaadi teemadel rääkima/tülitsema - temaga toimib ikka ainult see paljukirutud small talk! :)



Aga jah, nii väga, kui mulle Teal Swan meeldib (usun, et olen vaadanud temalt ligi 20 YouTube videot ja mitte miski ei näi moonutatud tema minevikust ja kogemustest, ehk siis usukumatult objektiivne jutt - muidu saab jutu järgi enam vähem oletada, mis valukohad inimesel on / mis temaga juhtunud on, kelle peale ta vihane on, aga Teali puhul ei saa midagi aru; uus Osho! :) ), pole ilmselgelt hea mõte tema videoid söögi ajal vaadata. Märkasin hästi, et mu mälumine oli kiireks ja järsuks muutunud ja õlad pinges. Söögi ajal võiks hoopis ilusat rahulikku muusikat kuulata või naljakaid kassivideoid vaadata ;D


Ma vaatasin, et mul on iidvanast ajast veel kasutamata kassipilte, ma panen need siia otsa.
























Armsad, eks! :)
xoxo
:)