Elo Vee meeldis mulle juba keskkoolis, ehk rohkem kui 20 aastat tagasi. Siis lugesin tema kahte tillukest luulekogu ja "Ingelheimi", mille juba toona ka endale ostsin.
Aga mitte miski temalt pole olnud mulle nii lähedane, kui see eile loetud raamatuke.
Tagakaanel on öeldud, et siit ei puudu ka "soe huumor" - ainult see kummastab. Minu jaoks on ta alati olnud jahe, nagu mingi kristallist krahvinna. Soojaks ma teda küll ei nimetaks.
Ta ise kirjutab ka järelsõnas:
"Millegipärast saavad inimesed sageli pahaseks, kui nad mu raamatuid loevad. Mind peetakse ebameeldivaks, antisotsiaalseks ja kurjaks inimeseks."
:D
Selle koha peal ma mõtlesin, et minu mõtted on nii sageli sarnased, kuid ma olen selgelt pigem asotsiaalne kui antisotsiaalne. Inimesed ei ärrita mind viisidega, kuidas nad ennast aidata püüavad ja ennast koos hoiavad. Ma armastan inimesi! We are in this together!
Aga kirjanikutööst kirjutab ta väga ilusasti ja huvitavalt:
"See häiriv lõhe harmoonia ja normaalsuse lakkamatus voos, alati inimmeeli muutev ja raputav, vahest koguni võõristust tekitav või eemalepeletavgi maailm ongi hea kirjaniku kummalise töö tulemus.
/.../
Kirjandust võivad lugeda kõik, kuid hea kirjandus ei ole ülearu demokraatlik ja esitab vastutuleku asemel lugejale pigem kõrgeid nõudmisi. Need on muidugi õigustatud üksnes siis, kui kirjanik on neid eelnevalt ka iseendale esitanud."
Siinsetes lugudes on sagedaseks teemaks teiste teenimisest tekkiv vaenulikkus ja seda saatev süütunne. Need on minugi jaoks olnud olulised teemad. Piiride seadmine on raske. Me ju näeme, kui hädas on teised inimesed oma vajadustega ja tegelikult mõistame, et meilt midagi vajav inimene ei saa meie suhtes olla õiglane ja suuremeelne.
"Ei, mehed ei sundinud Ada't armastamisele, sest meestel pole harilikult pisiasjadeks aega ega silma, nad ei märka iga tolmukübet. Aga naised küll. Nende pidevalt VAJAV, ilmaolekus armastamise maailm, piiritu ja vormitu, mähkis Ada endasse niipea, kui ta hakkas aru saama, et on tüdruk. Naised soovisid tedagi kaasa haarata oma ohverdamismängudesse. Ada naissugulased soovisid, et temagi armastaks teisi inimesi, tahaks neilt pidevalt midagi, oleks teistest armastavas sõltuvuses.
Teismelisena sai Ada aru, leppis tõsiasjaga, et elada tuleb armastamises, siis ei tunne sa end ÜKSI. ÜKSI olla tähendas sedasama mis haiseda. Armastamine tähendab süütundlikku kuuletumist kokkulepitud märgisüsteemile. See on võimas taparelv, mis teeb Subjekti alati pihuks ja põrmuks, kuna armastamine eeldab lahustumist. Headus on lahustumine. Teistega arvestamine on lahustumine, tagasisaamine molluskiks, konservilögaks."
*
"Olen elus pidevalt tundnud, et kui ma liiga palju naudin, jääb keegi teine nälga. Peaaegu alati uskusin, et mu heaolu tuleb kellegi arvelt."
*
"Humanisti meelelaadiga oleksin voolanud elujõust täiesti tühjaks, ja ilma selletagi, et tundetumad mulle peale astunuks. Teadsin, et ma ei pea millegi pärast kahetsema, kõige vähem oma nõrkuse pärast. Ometi oli mind terve elu nõrkust lausa haigestumiseni varjama sunnitud, kuna ühiskonnas on teatavasti kõik päevainimeste ja võitjate järgi seatud. Ja ehkki ma ei pidanud ennast just üleliia tagurlikuks inimeseks, vihkasin üle kõige sotsiaalseid kohustusi, mille hulka kuuluvad nii pealiskaudne, ent pidev enesereklaam, kui ka juhututtavatele netikeskkonnas oma elust ja meeleoludest teada andmine. Arvutiajastul on isegi loovinimesed muutunud pehmeteks kodanlasteks, nurudes võimalikult paljudelt oma isiku aktsepteerimist, seejärel võltsi tagantkiitmist ja ennast taandavat sõprust."
*
"Too isik hakkas mind ärritama alates hetkest, kui ta riputas oma seinale mõtteteraks maskeeritud ähvarduse, loosungi "Hoia eemale negatiivsetest inimestest, sest neil leidub iga lahenduse jaoks probleem!" Paranoik nagu ma olen, tahtsin seepeale kohe küsida - tekitades probleemi, et kes need õnnetud siis ka on? Ainuke vastus olnuks - mõtlejad. Või - tundjad. Muidugi mitte "tegijad", kellel harilikult ei ole intellektuaalseid või emotsionaalseid probleeme ja kes on alati rahul lihtsate lahendustega."
:D
Mulle meeldib nii Elo Viidingu jutt kui ka see ütlus :D
Ma olen ikka täiesti maotu ja järjekindlusetu :p
Selles raamatus on mitu absurdset ja ootamatut mõrva. Ja mis neid kummalisi mõrvareid ühendab? Ikka just see, et nad on endast mööda vaadanud liiga kaua. Niimoodi inimene kaotab enda ja jõuab absurdini.
Lõpetuseks lihtsalt üks kaunis jutulõpp:
"Ühel päeval on kõik teisiti. Maailm, mille me endast ära lõiganud oleme, mille me surnuks kuulutame, tuleb meie juurde tagasi. Ja me ei saa ehk kunagi teada, mida keegi meile tundmatu on teinud ühel sekundi murdosal selleks, et see siiski püsima jääks."
Väga ilus ja vaimukas raamat, aga siiski pigem ebamugav kui "soe" :D
Mul on nii hea meel, et ma selle ikka ostsin, kuigi enam ma raamatuid ei osta, sest ... küllap ma olen ka juba oma teise elupoolde jõudnud või jõudmas ja mul on isegi kaugete aastate tagant veel raamatuid, mida ma lugenud pole. Aeg on ära andma hakata, mitte koguda enam. Ma vist räägin ise ka liiga palju viimasel ajal :D - vaikusest on puudu, mitte emotsioonidest või sõnadest.