Kolmapäev, 30. juuni 2010

Juunis loetud raamatud

1. EPP PETRONE & DAGMAR REINTAM "Õun ära süüa?"
2. PIRET BRISTOL "Usuvaenlane"
3. ANDREI MAKINE "Ühe elu muusika"
4. TOOMAS RAUDAM "Nips"
5. CORMAC MCCARTHY "Kõik need ilusad hobused"
6. GEERT KIMPEN "Kabalist"
7. FRANK MCCOURT "Angela tuhk"
8. FRANK MCCOURT "Angela tuhk"
9. "Vikerkaar" 1990/2
10. DAG SOLSTAD "Armand V. Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused"


Pooleli jäid:
"Dharmasutras"
Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja"

***

Väikesele Tüdrukule loetud raamatud:
1. Alide Dahlberg "Väike Mai"


Pooleli jäid:
Charlotte Bronte "Jane Eyre"
Astrid Lindgren "Meisterdetektiiv Blomkvist"

DAG SOLSTAD "Armand V. Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused"

Loomingu Raamatukogu 2009/8-10

Jutt käib Norra diplomaadist Armandist, kes on diplomaadina oma elu rajanud näilisele ja varjusolevale, kuna diplomaat ei väljenda tegelikkust, vaid valib eesmärgiga vastavuses olevad sõnad. Armand ei ole sõbramehelik ja siiras asjamees, talle meeldib diplomaadielu elegants, võimutunne ja mängulisus. Enne pensioniiga ootab ta viimast tunnustust: suursaadikukohta Inglismaal või Prantsusmaal. Inglismaale ta tõepoolest määrataksegi. See on tema elu triumf, kuid nagu ikka elu puhul, milles pole olnud siirust ja mis on olnud täis mängu, hakkab ta tasapisi imestama: kas see oligi elu? kas see oligi tema? Peened vastuvõtud, mille järel ta õhtuti teki all kõhistas oma mängu mõttes vestlusesse pillatud varjatud sarkasmi ja iroonia üle... Ja nüüd ongi kõik?

Tegemist pole aga romaaniga, vaid kirjutamata jäänud romaani joonealuste märkustega, kus kirjanik Dag Solstad ise korda loob ja lisapaljastusi teeb. Lisaks räägib Solstad sellest, kuidas romaan ehk sünnib - ehk on ta juba olemas ja kirjanikul tarvitseb see ainult välja kaevata. Seda näib tõestavat näiteks asjaolu, et tema kirjutatud raamatud on alati mõnevõrra teistsugused, kui ta kavandas. Autor mõtisklused, mis põhiloo vahele tolksavad, on sama haaravad, kui lugu ise. Või mis - tegelikult ei pruugiks see olla huvitav ja haarav raamat, kuid on; peale selle, et mulle hirmsasti meeldivad eblakad, kohatud, koha ja ajaga sidumata inimesed nagu härra Armand, meeldib mulle ka Dag Solstadi jutuvestmisviis. See on nii sundimatu!

* Aga mida ma sellest peaksin arvama, et kõik mu romaanid on kukkunud välja teistsugused, kui ma alustades ette kujutasin. Romaan tekib teisisõnu pisihaaval, kuid kas selles peab tingimata nägema vastuolu, et see on algusest saadik olnud olemas? Peidus. Uneolekus. Mahamaetult. Lükaku ma seda kuitahes palju ümber, et romaan on algusest saadik olemas olnud - ikkagi ei saa ma sellest mööda, et see võib siiski tõsi olla. Jah, mida enam ma endale vastu räägin, seda kindlamaks muutun, et ma ei räägi endale vastu, vaid et romaani kirjutamine on selle väljamõtlemine ja ülesleidmine.

Samas on tekstis palju üllatusi. Näiteks teatab Solstad ühes joonealuses märkuses: Muide, Armand tundis meest, kes seda praegu kirjutab. Üllatav ja naljakas. Loomulikum oleks öelda, Muide, ma tean päriselt ka seda meest, kellest ma praegu kirjutan :)
Või siis: Armand uurib 16. köitelist väljaannet maailma ajaloost, ja hakkab mõtisklema, kuidas ta selle ise ümber kirjutaks - mitu köidet, mis aeg mitmendasse köitesse läheks, kui palju materjali mingi aeg vajaks... no keda see huvitab? :D ... kõigepealt patrad terve lehekülje kellegi teise kirjutatud maailma ajaloost, ja siis patrad paar lehekülge, kuidas sina seda ümber teeksid... ega see pole mingi akadeemiline seminar siin... Aga just see ongi lõbus, kuidas inimene hakkab järsku mingit oma asja heietama, unustades ära, kellega ja millest ta räägib.

Ka meeldis mulle, kuidas Armand Oslos ringi käib ja iga meenutusega kaasneb tänav(akirjeldus) - või vastupidi. Meenutused on teinekord huvitavamadki kui vahetud kirjeldused, sest vahepeal on mõndagi selgemaks saanud, mis annab üksikutele tegudele sügavama tausta. Ja vist on nii, et oled sa teismeline või vanake - lugeda aegadest, mil keegi on üliõpilane ja otsib oma kutsumust, elukaaslast, elustiili, ehk määratleb selle, mis teda ennast hiljem määratlema hakkab, alati põnev lugeda.

Siiski pole 65aastane Armand kõrk ja edev pingviin. Ta mõtleb inimeste peale rohkem kui mõnigi teine, keda mina tean. Ta mõtleb sellest, kui kummaline on inimeseks olemine - ja mulle tundub ka, et inimeseks olemisest on raske mõelda ilma seda eelkõige kummaliseks pidamata ja selle kummalisuse tõttu võibolla mõningast distantseeritust, lahutatust tundes.

Katkendeid:

* Tegelikult juubeldas ta hing ajaloo üle. Kõigi nende üle, kes elasid enne teda, eriti enne 1750. aastat.
Jah, mõelda vaid: inimesed on nii palju käkke kokku keeranud, aga ikka muudkui elame ja elame veel...

* Tugev peapööritus, mis tõi pähe mõtte, kuni see kestis, et peaks pöörduma arsti poole, mille ta sedamaid kõrvale heitis või vähemalt edasi lükkas, kui hoog järele andis. Ta teadis, mis see on. See oli puhtakujuline ängistus, ja ta teadis ka selle põhjust. See tulenes sellest, et ta polnud võimeline samastuma millegagi, mis oli kuidagi seotud tema ametiga, välja arvatud välised meetmed, mida tal tuli vastavalt vajadusele tarvitusele võtta. Kõik, mis ta tegi, oli puhas teesklus. Ta ei mõelnud tõsiselt ühtki oma sõna ega toetanud kogu hingest ühtki oma ettevõtmist. Ta tegi üksnes teisi järele. Olid teised nördinud, siis oli seda ka Armand. Olid teised uhked mõne välisministeeriumi kordamineku üle, mis puudutas riigi julgeolekut, rahuprotsessi maailmas, läbirääkimisi, mõjusfääre jne. jne., ja hõiskasid tõelise kambavaimuga heameelest, siis võis ka Armand, nagu üldteada, kaasa mängida, kui juba nii pidi olema.

Autor räägib nägemusest Universumist, milles puudub elu; Kristusest, Jumala mõttest ja ajaloost ning siis järsku ärkab:
Kus Armand nüüd on? Teda ei paista kuskil. Ka mitte siin, oma elu joonealustes märkustes.
Naljakas! :)
Solstad räägib Armandi lugu ja astub ootamatult lugejaga dialoogi: eks ole see ju veider?; ütleme, et see oli nii...; vaevalt saab kahtlust olla, et nii see just oli...
No see on nii naljakas... :)

Joonealune märkus 83 G) tervikuna:
* Elan vaid korra. Ja see olen mina, kes seda kirjutab.
:D

Joonealune märkus 85 B) tervikuna:
* P.S. Pole sugugi sama, kas olla vari või Vari, püsida varjus või elada varjuelu jms. Seesuguseid asju ei tohiks lugejatena ja inimestena segi ajada. Nii võib kaotada orienteerumisvõime.

Ütleksin, et väga lõbus oli lugeda seda raamatut, kuigi nalja siin ei heidetud ja sedalaadi fraasikesi ei "loobitud" - kuid elu oma absurdsuses on/võib olla naljakas.

Teisipäev, 29. juuni 2010

Täna on ka täna :)

Tegelikult oli päris tore, et me vana pesumasinat remontima ei hakanud vaid uue ostsime. Imekähku ikka käis ka - mu Mees jõudis üsna just-just koju ja tegeles veel masina tüjakslaskmisega, kui onu oli uue masinaga juba ukse taga. Remondimeest oleks me tõenäoliselt vähemalt nädal aega oodanud ja kogu see aeg usinasti käsipesu harrastanud - seelikud vöö vahele topitud, nagu mul kombeks :D

Meie uus masin (Electrolux) teeb tsentrifuugimise ajal hirmsat müra... See on väga harjumatu. Mees käib kogu aeg vaatamas, et äkki sai midagi valesti ühendatud - selline rappumine pole ju normaalne... No ehk ikka on...

Muidu tundub küll normaalne masin olevat :) Mõõtudelt ja disainilt on see äravahetamiseni sarnane kalli kadunukesega, mis oli Brandt firma oma. Üldse pole sellist tunnet, et uus asi on vannitoas. Nupulaua loogika nõuab siiski veidi ümberkohanemist.

Ilm aga on lihtsalt vapustav!!!
Õues oli võrratu!!!


Minu lemmikpuu - remmelgas.


Veidrad murule viivad trepid... :)

Käisime lõuna paiku Descartes'i tiigi juures parte söötmas. Kui peoks läks, tuli "rahvast" juurde: osavalt pikeerivad varesed, söakalt varvaste vahel keksivad kärmed tillukesed varblasepoisid ja uimasena näivad, kuid vägagi võitlusvalmid tuvid. Niisiis üritasime saia-täpsusviskamist teha, et ikka pardikesed ka noka pudruseks teha saaksid - ja meil tuli väga hästi välja :) Kahjuks polnud ma sellise söömaorgiaga arvestada osanud, ning meil oli saia vaid 5 viilu.

Siis tulin koju ja valmistasin meile lõunasöögi, võtsime uue saia ja läksime tagasi, seekord fotoaparaadiga. Paraku olid pardid kusagile põõnama roninud, ja me söötsime siis lihtsalt muid "pudulojuseid". Neid me niimoodi ei hellitanud, et oleks otse noka ette üritanud visata. Tegime omal ettevõtmise naljakamaks ja üritasime tuvisid ikka selga tabada ja üldse - intriige luua seal linnuriigis :D



Siis jalutasime veel poodi ja ostsime endale uue saia :D - ja jogurtit ja maasikaid...


Ja Väike Tüdruk sai Barbie-ajakirjast (mida me üldiselt ei osta) kena käeketi!
Ohh, igati mõnus päev.

Esmaspäev, 28. juuni 2010

Täna

Meil sai täna jälle trilli-tralli, sest meie armas pesumasin hakkas õhtupoolikul korke läbi virutama.
No ja kuna Mees pidi niikuinii töö asjus niikuinii välja minema, siis läks ja ostis ta ka uue pesumasina.
Me oleme ikka jõle laisad küll - ei viitsi vaadata, kas annab remontida ega midagi. Pesu jäi märga masinasse, selle tõstsin kaussi. Juba täna õhtul tuuakse meile uus massin koju ja vana viiakse ära. Mees lödistab praegu vana pesumasina kallal... :), ühendab seda lahti ja peseb põrandaid väljavoolanud veest kuivaks.

Tegelikult tahtsin täna kirjutada hoopis "toredatest" kingadest, mis ma endale paar aastat tagasi ostsin. Kuna ma kandsin varem sageli üht valge-rohelisetriibulist pluusi, siis ostsin selle juurde ka valge-rohelisetriibulised kingad.

Neid kanda üritades aga selgus, et sisetald on platvormi peale õmmeldud nii jämeda niidiga, et käies hõõruvad need varbad veriseks. Ja sokiga on kole ju, nagu näha ka kahelt esimeselt väikeselt pildilt. Täiesti mõttetud jalavarjud... kannan neid ikkagi sokkidega, kodukingadena. Sest ma olen alati seda meelt olnud, et kui kingi andis teha, siis peab neid saama ka kanda. Tarvitseb vaid uskuda :D

Aga viimastel piltidel olen ma oma pika seeliku esiosa vöö vahele toppinud, kuna kööki koristades tuleb põlvili kappidel ronida - juh-hõissa. Näen välja nagu vahva sajanditetagune pesunaine :D Koristustöödeks on mul tegelikult espetsiaalsed lühikesed püksid, aga need on paraku pesus... Täna on kärss külmunud ja maa kärnas vist :P




Pühapäev, 27. juuni 2010

Gautama dharmasuutra

Suur osa headest tavadest on sama mis Apastambhal. India on küll suur ja lai, aga tõekspidamised olid sarnased kõikjal, vahest ehk esitusjärjekorras ja -laadis oli erinevusi.


* Et õppida tundma üht veedat, peab õpilane õpetaja majas elama 12 aastat ja kui ta soovib õppida tundma kõiki nelja veedat, peab ta neist igale 12 aastat kulutama.
Aa, ahsoo. Ma ei saanud enne üldse aru, miks õpilane "peab õppima 48 aastat, või 36 aastat, või 24 aastat, või 12 aastat".


Külalise definitsioon:
* Külaline on mees teisest külast, kes tuleb siis, kui päike laskub puude taha, et veeta vaid üks öö. Külaliselt tuleks küsida, kas tal läheb hästi; kas ta on heas vormis; või kas ta tervis on hea - sõltuvalt külalise seisusest; viimast vormi kasutatakse šuudra puhul. Mitte-brahmaan pole braahmani külaliseks kunagi muul põhjusel kui ohverdamisürituse puhul. Kšatrijale tuleks süüa anda pärast braahmane ja ülejäänud külalised /vaišjad ja šuudrad/ peaksid einestama ühes peremehe teenijatega.


* Olulisuse/järgnevuse (precedence) reeglid.
Inimesi tuleb austada järgmistel tingimuslikel asjaoludel: rikkus, sugulus, amet, kõrge sünd, õpetatus ja vanus, kusjuures iga järmine tingimus on eelnevast olulisem, kuid siiski on veedade tundmine kõige olulisem, kuna veedad on reeglite allikaks ja ka sellepärast, et nii on öeldud veedades.
Tuleb anda teed inimestele, kes sõidavad liikumisvahendiga, väga vanadele ja haigetele inimestele, naistele, õpingud lõpetanutele ja kuningatele; kuningas aga peab teed andma õpetlasele, kes tunneb veedasid.



* Reeglid rasketel aegadel

Braahman võib saada veedaõpetust ka mittebraahmanilt, käia tema järel ja talle kuuletuda. Kuid kui õpingud on lõppenud, on braahman oma õpetajast väärikam.
Neil aegadel võib õpetada ka mitte-braahmaneid, aidata neil riitusi läbi viia ja neilt kinke vastu võtta. Ka võib braahman pidada ka kšatrijale sobilikke elukutseid, kui see pole võimalik, siis isegi vaišjale sobivaid elukutseid.

Kuid järgmiste asjadega kaubelda ei tohi: parfüümid, maitseained, valmistoidud, seesamiseemned, kanepist või linasest kangad, loomanahad, punaseks värvitud või pestud riided, piim ja piimatooted, juurikad, puuviljad, lilled, ravimid, mesi, taimed, vesi, mürgid, tapale määratud loomad; eriti keelatud on kauplemine järgmiste asjadega: inimesed, ahtrad lehmad, mullikad ja tiined lehmad.

* Õpilane peab alati kontrolli all hoidma oma peenist, kõhtu, käsi, jalgu, sõnu ja pilku.

* Kuningale peab tasuma makse seetõttu, et kuningas on omalt poolt kohustatud inimesi kaitsma.

* Šuudrad peavad läbi viima ohverdusi esivanematele; pidama üleval neid, kes neist sõltuvad; olema truud oma naisele; teenima kõrgemaid seisusi; otsima ülalpidamist ja teenistust nende juures; kandma nende ära visatud rõivaid, vihmavarje, kingi, madratseid jms, ning sööma seda, mis isandatest üle on jäänud. Šuudra võib end ülal pidada ka kunstnikuna. Aarjalane, kelle juures ta teenib, peab teda ülal pidama ka siis, kui ta enam tööd teha ei jaksa.

* Kui kuriteo asitõendid on vasturääkivad, tuleb kutsuda mitu väärikat tunnistajat, kes pole ei süüdistaja ega süüdlase sõbrad. /.../ Mõnede autoriteetide arvates tuleb tunnistajatelt võtta vanne, et nad ikka tõtt räägivad.
Vau, see on siis tõeliselt vana komme.

* Kui keegi sureb, siis on tema sugulased ebapuhtad. Ebapuhtuse periood on braahmani puhul 10 päeva, kšatrija puhul 11 päeva, vaišja puhul 12 päeva ja šuudra puhul terve kuu. Kui inimene suri kaitstes lehma või braahmanit, on sugulased kohemaid puhtad, samamoodi juhul, kui inimene tapeti kuninga ebaõiglase viha tõttu või lahingus; või kui inimene suri vabatahtlikult - kõndides ilma toidu ja joogita, paastudes, mõõga läbi, tules, mürgi läbi, uppumise või poomise läbi, või heites end kuristikku.
See on küll üllatav - viimased asjad on peaaegu kõik enesetapu viisid ja ma olen seni arvanud, et tappa ei tohi kedagi, sh iseennast.

* On viis aastaaega: kevad, suvi, vihmahooaeg, sügis ja talv; mõnikord loetakse eraldi aastaajaks ka talvele järgnev külmaperiood.

* Ei ole sobilik abielluda noorema õega, kelle vanem õde on veel vallaline; ka ei sobi nooremal vennal abielluda enne vanema venna abiellumist - sedasi talitanud inimesi ei sobi külla kutsuda.
Külla ei sobi kutsuda ka varast, impotenti, väljaheidetut või petist, meest, kes pole süüdanud oma koduseid ohvritulesid, alkoholi tarbijaid, valetunnistusi andnuid, uksehoidjaid ja armukese pidajaid, sadiste, suitsidaalsete kalduvustega isikuid, kiilakat või viletsate küüntega meest, uuesti abiellunud naise poega, mängurit, muusika-armastajat, laululembest meest ja tantsu armastavat meest.
Päris huvitavad valikud.

* Naine kaotab oma seisuse, kui ta teeb aborti või magab temast madalamasse seisusesse kuuluva mehega.

* Konna, kameeleoni, roti, hiire või koera tapmise eest on patukahetsus ette nähtud. Ainus elusolend, kelle tapmise eest pole mingit patukahetsust vaja sooritada, on - prostituut.

* Kui inimene on saanud midagi ebaväärikalt inimeselt, tuleks see asi lihtsalt ära visata.

* Üks karistustest endast väärikama mehe abikaasaga magamise eest on selline: tuleb enda küljest peenis koos munanditega ära rebida, need kausina kokku pandud pihkudesse võtta ja niimoodi külast välja minna, kuni mees kokku kukub.

* Kui naine magab endast madalamasse seisusesse kuuluva mehega, peaks kuningas laskma ta avalikult koertel lõhki rebida.
Oo, kas Piiblis ka polnud selline karistus, vist truudusetu naine lasti koertel lõhki rebida...

* Kes magab päikesetõusu ajal, peaks terve päeva püsti seisma ning ei tohi sel päeval süüa. Kes magab päikese loojumise ajal, peab palveid retsiteerides seisma kogu öö.
Huvitav, kas Indias tõuseb ja loojub päike umbes samal ajal alati? Eestis oleks see ju absurdne.

Laupäev, 26. juuni 2010

Minu Tartu

Täna käisime Väikese Tüdrukuga jälle McDonald'sis ennast paksuks söömas. Läksime sellepärast, et meil oli kaks Shreki-filmi kangelast veel saamata. Vähemalt nii me arvasime. Kui kohale jõudsime, selgus, et Shreki-mänguasjade sortimenti on uuendatud, ja meil tuleb veel palju-palju laste-eineid ära süüa, et kõik need huilgavad nõiad, põrsad ja sookollid kätte saada.

Aga seekord läksime üle Eedeni silla (või mis sild iganes seal Eedeni juures on; sild oli enne Eedenit, nii et ilmselt on tal tegelikult mingi teine nimi). See on Tartu pikim sild, mis läheb üle Anne kanali, soise puismaa ja Emajõe. Tavaliselt on silla peal kohutav tuul, aga seekord polnud, väga mõnus ilmake. Kena, et Tartu kesklinn nii roheline on.




Alide Dahlberg "Väike Mai"

See oli minu lemmik-lapsepõlveraamat. Sain selle 4 aastaselt ja lugesin kümneid kordi, kuni kõik oli peas, aga lugesin ikka edasi ja edasi. Peast jutustasin seda vaiksel häälel ka öö-lasteaias, kui peale minu veel mõni laps ööseks jäi. Samamoodi oli mul peas Felix Kotta "Vaat mis juhtus" - järjekordne moraalilugu sellest, et ema sõna peab kuulama, sest ema teab paremini. Aga "Väike Mai" meeldis mulle veelgi rohkem.

See on lugu tüdrukust, kes tahtis ainult saia ja suhkrut, ei söönud leiba ega joonud piima. Kui teised lapsed kasvasid suuremaks, jäi Maieke aina väiksemaks, kuni kadus ära kapi alla, kust ema ta koos sodiga õue pühkis. Õues nägi teda rott, kes tema järele juba keelt limpsas. Siis aga lendas ligi vares, kelle eest rott putket tegi, ja vares viis Maie oma lastele eineks. "Vareslapsed Vaak ja Jaak imetlesid - vaat kus saak!" Seene all elav päkapikk päästis Maie ja aitas tal koju tagasi jõuda. Kodus nõudis Mai silmapilk leiba ja piima. :)

Selline kena luule-lugu.

Soovitan lugeda igale väikesele tüdrukule - pildid on huvitavad ja luuletus kaasahaarav.

Sõnajala-nupp


Meie lillikene muudkui kasvab iga päevaga. Aga avanemiseni läheb veel aega.
Väike Tüdruk käis jälle Vanaemal külas, sest Vanaemal oli täna sünnipäev. Minu jaoks on Vanaema üks Issanda Loomaaia Kurioosumitest, nii et Väikese Tüdruku jutte külaskäikudest kuulan naerdes ja pead vangutades.
Meie vanaema on vist küll üks Sajandi Suurimatest Armastajatest... Väike Tüdruk ütleb, et ta tunneb end tema käes nagu kilpkonn, kellele on suur kivi peale veeretatud. Selline on Vanaema armastus, mis lahti ei lase, vabadust ei anna.
Mina olen lorutanud nagu maailma kõige maotum juhmard. Raamatupostitused puha tegemata, põrandate pesemise asemel sai kasutatud tolmuimejat. Eelmise reede pesu on triikimata... No ma kohe ei teagi, mis imeasjadega ma siin tegelenud olen... vist on mul mingi sünteesiperiood, istun voodil silmad pungis, ja imestan elu üle... Jeeaahh.

Neljapäev, 24. juuni 2010

No tuleb-tuleb-tuleb...

Sõnajalaõit me just otsimas ei käinud, aga leidsin rõõmuga, et meie aher potilill, mis kingib vaid ühe õie aastas, seda praegu just teebki...
Jah, seda pole pea-aegu nähagi, ta ilmutab ennast ühe varre keskelt - valge piklik punn üsna keset pilti.
Loodan, et mul tuleb meelde ka lahtisest õiest pilti teha...

Kolmapäev, 23. juuni 2010

Ulmemultikas "Õunaseeme"

Jaapanlased on üks hämmastav rahvas oma naeratuste, tasaste sujuvate liigutuste ja ülilühikeste lolita-tüüpi kooliseelikutega. Üks kummaline asi nende juures on veel east sõltumatu armastus koomiksite vastu. Ja kui koomiksist tehakse multifilm vaatavad seda ka täiskasvanud.

Animafilm "Õunaseeme" oligi ilmselt mõeldud täiskasvanutele, kuigi ma ostsin selle ikka last silmas pidades. See oli ka minu jaoks põnev.

Sisu:
Aastal 2131 on suurem osa Maast rusudes. Peategelane, 'sõjaprintsess' Deunan muudkui sõdib, teadmata, et sõda on juba mitu kuud tagasi lõppenud. Ometi on maakera pinnal säilinud kübeke tsivilisatsiooni - seal on linnake Olympus. Olympuses teatakse Deunani ja sealt saadetakse teda otsima kui omamoodi messiat, kes peaks ükskord linnakese päästma.

Deunan võetakse kinni ja tuuakse Olympusesse. Ta vaatab hämmastusega, kui kaunis on see linn ja kui rõõmsad on sealsed inimesed. Talle linna tutvustav Hitomi ütleb, et see on nii sellepärast, et pool linnakese elanikest on bioroidid - geneetiliselt aretatud inimesed, kelle halvad emotsioonid on pärsitud; bioroidid on alati heatujulised ja heatahtlikud - nii on nad rahu ja tasakaalu hoidjad. Ka on nende ülesandeks käituda nii, et see suurendaks inimeste heaolu. Et inimesed ei kardaks nende kui psüühiliselt tasakaalukama ja seega tugevama 'liigi' võimuletikkumist, on bioroidide sigimisvõime samuti pärsitud, ning nad peavad ennast aeg-ajalt 'uuendamas' käima.

Ka peaminister Athena on bioroid. Linnakese üle valvab arvuti, mida nimetatakse Gaiaks. Ka on seal seitse vanakest-nõunikku. Gaiasse on sisestatud seitsme nõuniku ajupotentsiaal, et anda arvutile peale tarkuse ja paindlikkuse mõõde, kuid Gaial pole emotsioone - nii 'mõtleb' ta ikka nagu arvuti, mitte inimene.

Sugugi mitte kõik pole rahul sellega, et bioroididel nii suur mõju on. Kindral Uranus soovib bioroidid hävitada, et Maa jääks inimestele. Mõned aga arvavad, et inimesed on Maa juba peaaegu hävitanud, ja et inimestele ei saa lootma jääda - nii arvavad ka seitse vana nõunikku. Konfliktide käigus lülitavad nad salaja Gaia välja, et Gaia ei takistaks neil valla päästa viirust, mis teeb inimesed sigimisvõimetuks, nii et nad tasapisi välja surevad, ning teiselt poolt teevad nad Deunanile ülesandeks leida üles bioroidide originaal-DNA - 'õunaseeme', mis lubaks ka bioroididel sigida ja nad ei vajaks enam ka elupikendusprotseduure. Nende plaanidesse sekkub peaminister Athena, kes meenutab nõunikele, et tema kui bioroidi ülesanne on seista inimeste vajaduste eest, nii ei saa ta lubada nõunikel inimesi maa pealt välja suretada. Tänu Deunanile kogu krempel päästetakse ja inimesed jätkavad sõbralikku kooseksisteerimist biorobotitega, kes nüüd samuti sigida saavad ja elupikendusprotseduuri enam ei vaja.

Ega sellist asja tegelikult toimuda saaks, et inimesed ise mõistavad rumala ja riiaka inimrassi väljasuremisele ja usaldavad Maa tasakaalukate ja mõistlike kloonide kätesse... Aga äkki saab?

"Vikerkaar" 1990/2

1. BORISS PASTERNAKi melanhoolne luuletus "Pärast tuisku", kus rääkijale kangastub üleni lumega kattunud maailm. Tõlkinud Tõnu Õnnepalu.

2. ILMAR JAKS "Pariisis süütust taastamas"
Ühes Pariisi kohvikus hakkab alžeerlasest taat teisele külastajale rääkima, kuidas nad tütrega Pariisi süütust taastavale operatsioonile tulid, et piiga ikka auga mehele panna. Paraku langes opiraha röövlite kätte ja parema lahenduse puudumisel teenib tüdruk nüüd operatsiooni ja elamise jaoks raha prostituudina. Päris kena lugu.

3. PRIIDU BEIERi luuletused.
Jah, täitsa luuletused :)... Eriti meeldis mulle opakas pihtimus telediktorisse armunud mehelt, "Kiri kaunile tundmatule", see oli vägagi lõbustav. Ka aadlisoost pärit töömehe hala oli kena:
* /.../
olen pärit suurtsugu seiklejasoost
viimne äbarik mandunud õis
tööle ruttamas näete mind vastumeelt
harjund mugava eluga hällis
harjund suplema piimas ja võis

küll ma kunagi imesin rahva verd
juba rinnapiimaga sisse
aina nautides elurõõme
nüüd ma paisatud olen põrmu ja
loen suutäisi ja veesõõme
/.../
mis sest et nüüd ihust ja hingest ma
kannan kalifeesid kalosse
kuid mu saatus on määratud sellest et
mul oli kord mõisaid ja losse

4. ENE MIHKELSONi luuletused. Jah, olid küll luuletused... väga ei puudutanud.

5. SVERRE LASN "Sellel maal ei ole mekat"
Pikaliinirongiga (öörongiga?, eh, no ei tule meelde, kuidas nimetatakse neid ronge, kus koikud ka sees on) sõidab Eesti noormees Venemaal oma sõjaväes viibivale vennale külla. Ta satub ühte kupeesse armsa vanaisaliku taadiga, noore naise ja umbes kümneaastase tüdrukuga. Tasapisi tutvutakse ja olemine muutub üha hubasemaks, ilmselt eelkõige tänu taadile. Kena, kodune lugu, meeldis!

6. CERLY "Vaikelu raadioga"
Tüdruk on tulnud onu majja maailma eest pakku, ööpäevaseks seltsiks raadio miski ingliskeelse jaamaga. Ta vist koksas oma autoga kedagi või midagi, igatahes kardab ta, et numbrit nähti, ja et see võib tema onule load maksma minna. Ta lihtsalt jorutab raadioga kaasa ja saab aru 'välismaa keelest' - see vist oli 20 aastat tagasi uhke asi, tänapäeval ei viitsi küll diskori mula ja vanu laulusõnajuppe kuulata. Eriti kui midagi on veel nihu läinud; siin:
May-be you're just like my mother, she's never sad inside...
... peaks olema...
Maybe you're just like my mother, she's never satisfied...
Täiesti mõttetu lugu.

7. JÜRI KALDMAA luuletused. Meeldisid mõned kujundid, meeleolu, ja viimane luuletus.

8. MEELIS SALUJÄRVe luuletused.
* Ilm roostetab
Õhtu käsi
süütab kambri hämaruses veini
Märkan peeglis oma pronksist kuju
Kuskil hauas õitseva südame lõhnas
uinungi - virgun teisepoole
See oli üks luuletus tervikuna. Nagu siin, on ka teistes luuletustes huvitavad kujundid, tervik jääb mulle paraku hoomamatuks.

9. AGU RENTOVi luuletused.
Mitte midagi ei saanud aru, hei - hopsti.

10. BETTI ALVERi luuletus, foto ja VIIVI LUIGE südamlik ja lugupidav mõlgutus Alveri mõjust.

11. REET VARBLASE "katse interpreteerida MAIE HELMI graafikat"
"Balansseerimine groteski ja karikatuuri piiril"
Väga huvitav analüüs karikatuursete ja sümbolistlike piltide kohta, mida ma ise vaatama poleks jäänud. Oluline on võimalus omistada piltidele palju erinevaid tähendusi või tõlgendamisvõimalusi... Mul oleks rõõm, kui ühegi oma peaga välja raaliks :D

12. TÕNU INTS "Eesti kodakondsuse kestvusest"
Kuidas 1917 aasta märtsis moodustati Vene Ajutise Valitsuse määrusega Eestimaa Kubermang, otoobris kukutati ajutine valitsus ja uus Vene Nõukogude Vabariigi valitsus andis novembris välja rahvaste enesemääramisõiguse deklaratsiooni, kus tunnustati rahvaste lahkulöömist Vene riigist ja iseseisvate riikide loomist. Ja Eesti iseseisvusmanifest kuulutati välja siis 24. veebruaril 1918. Edasi, millised riigid ja millal Eesti iseseisvust tunnustasid, kellel oli õigus saada eesti kodakondsus - edasi juba sellest, kuidas Nõukogude Venemaa 1940ndatest alates lepingutingimusi ei täitnud.
Üllatavalt huvitav oli, tegelikult.

13. JÜRI ANT "Baaside ajastul"
Kuidas 1939. aasta oktoobris sõlmiti Eesti ja NLiidu vahel vastastikuse abistamise pakt, mille raames meile vene sõjaväebaasid paigutati. Kuidas alguses pooled üksteise soove arvestada püüdis, kuid peagi ei pidanud suur Venemaa vajalikuks väikese Eestiga sõlmitud kokkulepetega arvestada. Väeosad paisusid kokkulepitust suuremaks, ohvitseridele toodi järele nende perekonnad, ehitati elamuid, lasteaedu, koole. Nii ta läks.

14. OLEV REMSU "Kabinetid, positsioonid ja raha"
Kuidas vanasti ametikohti osteti. Maksid need küll palju, aga soojale kohale pääsedes hakati ju sulle maksma. Nii et "aus kaup" :D

15. ANDRES LEPIK kirjutab elust erirežiimiga NLiidu psühhiaatriahaiglas.
Ma ei saanudki aru, mis põhjusel inimesi sellisesse asutusse saadeti ja kui pahad nad siis olid, et tavalisse psühhiaatriahaiglasse ei sobinud, ja kui segi, et vanglasse ei pandud. Autorit häiris kõige enam, et kirjutada ja külalistega vestelda tohtis ainult vene keeles, tema aga polnud selles kuigi osav. Juhid püüdsid igaks juhuks igasugust meelelahutust vältida - raske oli saada luba kirjutamiseks ja kuigi lugeda polnud otseselt keelatud, ei lastud endale ajakirju jm'd tellida. Samas, kui kodused tellisid, siis anti saabunud väljaanded ikkagi kätte. Autor sai pidada pisikest päevikut, kui väitis, et kirjutab ilukirjanduslikke tekste. Siiski korraldati aeg-ajalt puhastustöid, mille käigus paberid-pliiatsid ära võeti ja läks aega, enne kui need jälle tagasi nõutada suudeti. Kes oli sõnaosav ja arstid 'paika pani', sellele kuhjus aastaid juurde. Õpetati-karistati raviplaaniväliste elektrishokkide ja suurte ravimiannustega. Siinne jutt ongi haiglas üles märgitud... usun, et hilisemad meenutused oleksid kontsentreeritumad ja suurema emotsionaalse laenguga.


16. MAGNUS ILMJÄRV 30ndate aastate teise poole Eesti-Soome suhetest.
Kuidas Vene baasidest Eestis tõusid lennukid Soomet pommitama ja kui õudne ja piinlik see Eesti riigimeestele oli. Ning kuidas Soome hoidus Baltimaade iseseisvumispüüdlusi toetamast, kuna ei soovinud oma 'jalgealust tuliseks teha', kaitstes riike, mis on niikuinii hukule määratud.


17. REIN KRUUS ""Wirulasest" "Eesti Ekspressini""
Ainult friikidele :P, mina ei lugenud.


18. ANDRES KÜNG "Tõde vabastab teid"
Dokumentaalkuuldemäng sellest, kuidas KGB inimesi üle kuulab. Ülekuulatavaks on Sergei Soldatov - Eestis elanud ja sündinud antisovetliku liikumise üks algatajaid, kes muretses Eesti venestamise ja demokraatia huku pärast.


Mulle meenub praeguse paavsti Joseph Ratzingeri ütlus: "Alati tuleb kaitsta tõde, sest lõpuks on tõde see ainus, mis meid kaitseb."

19. ALO JÜRILOO & VAINO VAHING "Psühhoanalüüsi loeng. Sigmund Freudi psühhoanalüüsi õpetus I"
Tavapärane Freudi-tutvustus. Kuidas ta näitas kalduvusi igaveseks üliõpilaseks saada, lõpetades kooli alles kolm aastat eeldatavast hiljem. Kuidas ta uuris elektriangerjate neuroloogilist süsteemi. Kuidas ta Charcot' juures hüpnoosi ja hüsteeriat uuris ning neuroloogia pealt psühhiaatria poole üle läks. Kuidas ta ohtralt sigareid suitsetas ja lõualuuvähi sai; talle tehti tubli 30 operatsiooni, kuid suitsetamist ta maha ei jätnud, hoolimata suurtest valudest. Ta oli abielumees ja tal oli 6 last.

20. TOOMAS LIIV Uku Masingu romaanist "Rapanui vabastamine"
Ma vist pole teadnudki (irw), et Masing on ka romaane kirjutanud... Selles teoses leiab peategelane kaugel uue maa, kus elavad meist paremad ja targemad, ehk ilusamad inimesed. Ja seal leiab peategelane endale igatsetud kodu. Võrdlused Kalevipojaga, kes leiab, vastupidi, et omas kodus õitseb õnn ikka kõige paremini, ja Tuglase novelliga, kus peategelane jääb nähtud õilsat maad taga igatsema.

21. BARBI PILVRE tutvustab 1989. aastal ilmunud Mats Traadi luulekogu "Jäälilled", mille ta leiab olevat siiralt mures isamaa edasise saatuse pärast, ja Vladimir Beekmanni samal aastal ilmunud luulekogu "Lõpp ja algus", mille ta leiab olevat militaristlikuma ja sekkuvamana. Aga miks nii mõnigi hoiak on tema meelest "mehelik, aga võibolla hoopis naiselik" või vastupidi, sellest ma küll aru ei saa.

22. PIRET VIIRES tutvustab väliseesti luuletaja Liidia Tuulse Eesti jaoks koostatud luulekogumikku "Tiivalöök". L. Tuulse luuletused /kogumiku esimeses osas/ on rohkem aja- ja oludevälised, tegeldes iseenda ja looduse koosolemise vaatlemise ja läbikatsumisega. Luuletustes on kodurahu idülli, nad on pehmed ja leebed, ka igatsustunne pole terav või painav, vaid hea ja paitav. Ta luuletused on pretensioonitud, vaiksed ja hällitavad.
Mmmm, kõlab ligitõmbavalt :)
Teises osas olevad luuletused kompavad eksistentsiaalseid küsimusi - ka huvitav.

23. ENE VAINIK kahtlustab, et 1989. aasta "Vikerkaares" tutvustatud vastleitud metsavendade päevik on võltsing, kuna tekst kubisevat nõukogude võimule omasest kantseliidist.

FRANK MCCOURT "Angela tuhk"

Esimese hooga torkab silma fantaasiaküllane ja kujunditerohke vandumine :)
Tasapisi harjun selle raamatu jutustamislaadiga ning avastan täiesti lummava maailma. Uskumatu, et tegemist on autobiograafilise teosega - nii iseäralikku elu ei ela just igaüks.

Ja ega me tahakski, kuna pereisa on alkohoolik, kelle tõttu on tervel perekonnal nälja- ja külmasurm pidevalt suu ääres. Igal reedel loodab ema Angela, et seekord toob mees palga koju. Ühel reedel kümnest ta seda tõepoolest teeb. Muul ajal peab Angela käima vaestehoolekandest šillingeid kerjamas. Raske on mõista, miks naine sellise mehe juurde jääb või teda endale ligi laseb. Kui kolm last käes, siis selle ajaga peaks mees läbi nähtud olema ja kui elu mehest lahus muus mõttes kergem pole, siis vähemalt lapsi enam juurde ei tule.

Selle raamatu sündmused toimuvad 1930ndatel aastatel. Alguses elab iirlanna Angela oma Põhja-Iirimaalt (Inglismaa võimualalt) pärit mehega New Yorgis. Pulm polnud just plaanis, aga kui kõhuke ette kasvas, siis sundisid sugulased nad abielluma. Issi käis ringi ja praalis, kui üllas oleks Iirimaa eest surra, Angela kasvatas oma kahte poega, kellest vanim ongi autor. Siis sündis perre kaunis tütreke, emme-issi silmarõõm... - see ei tähendanud muidugi, et issi oleks vähem purjutanud ja rohkem raha koju toonud. Beebi aga sureb enne titaikka jõudmist ja Angela vajub depressiooni. Kuna tema kaks pisipoega jäävad nälga ja mustusesse, organiseeritakse perele piletid Iirimaale, Limericki linnakesse, kus elavad Angela sugulased - ema ja õde.

Ema ja õde pole sugugi vaimustuses oma närudes ja näljaste nägudega sugulasi nähes. Kumbki ei taha neid enda juurde. Isal on tööd leida raske, sest temasse suhtutakse ta Põhja-Iiri aktsendi pärast vaenulikult. Ja kui ta tööd ka leiab, ei suuda ta seda pidada kunagi kauem kui kolm nädalat, sest hiljemalt kolmanda palga joob ta maha ning siis ei suuda tööle minna.

Peale peene Põhja-Iiri aktsendi on isa juures muudki peent: ta ei palu sots-toetus, ei tassi kompse - st ei käi toidupoes, ei korja tänavatelt sütt ja paberit, et tuld teha. Seda kõike peab tegema alailma lapseootel Angela. Iirimaal sünnivad neile kaksikud poisid, kes pideva külma ja nälja tõttu enne kaheaastaseks saamist hinge heidavad. Üksteise järel sünnib veel kaks poissi. Terve pere (pere on pigem Angela oma 4 ellu jäänud lapsega - isa on enda eest väljas) elab pidevas alanduses ja puuduses. Riideid pesta ei saa, sest vahepeal pole midagi muud selga panna, ning pole ka nii palju sütt, et selleks vett keeta. Magatakse vanade mantlite all samade 'riietega', mis päeval seljas olid - kujutan ette, kuidas nad kõik haisesid.

Kõige selle rääkimisel pole autor karvavõrdki sentimentaalne või hale, ka mitte irooniline või tige - ta nagu lihtsalt jutustab huvitavat lugu oma mahlaka iiri väljenduslaadiga.

Sain siit väga hea pildi Iirimaa vaeste tollasest elust. Ja sellest, kuidas Inglaste osavõtmatus ajal, mil kartulimädanik 19. sajandi keskel veerandi iirlastest näljasurma jättis, on iirlastel veel sada aastat hiljem kõvasti südamel.

Mõtlesin seda raamatut ka Väikesele Tüdrukule lugema hakata, kuid Franki teismeea saabudes algavad onaneerimised ja seksi-jutud... nii et ma ei teagi. Võibolla jätan need kohad lihtsalt vahele, öeldes, mis raamatus toimub, aga ma parem ei räägiks, kuidas see toimub...

Igatahes oli Sesamy'l õigus, kui ta ütles, et see on väga hea raamat.


Katkendid:

* Õpetaja ütleb, et Usu eest surra on üllas asi, ja issi ütleb, et Iirimaa eest surra on üllas asi, ja mina mõtlen endamisi, kas maailmas leidub kedagi, kes tahab, et me elaksime. Mu vennad on surnud ja mu õde on surnud ja huvitav oleks teada, kas nad surid Iirimaa või Usu eest. Issi ütleb, et nemad olid liiga noored, et millegi eest surra. Emme ütleb, et see oli haigus ja nälg ja isa alatine töötaolek, mis nad hauda viis. Issi ütleb, Oijah, Angela, paneb mütsi pähe ja läheb pikale jalutuskäigule.

Treening armulauaks:
* /Õpetaja/ räägib meile, et peame tingimata keele piisavalt kaugele suust välja ajama, et armulauaoblaat põrandale ei kukuks. Ta ütleb, See on kõige hullem, mis preestrile juhtuda võib. Kui oblaat sul keele pealt maha libiseb, peab see vaene preester kahe põlve peale laskuma, oblaadi ise keelega üles võtma ja põranda selle ümbert puhtaks lakkuma, sest oblaat võis kukkudes ühest kohast teise põrgata. Preestrile võib pind keelde minna, ja siis paistetab keel üles nagu naeris, ja sellest piisab, et sa ära lämbud ja täielikult hinge heidad.

Vanaema kammib Franki juukseid:
* - Oleks su ema mõne korraliku viisaka limericklasega abiellunud, poleks sul peas neid turritavaid põhjaiiri presbüterlaste juukseid.
Ta sülitas mulle kaks korda pähe.
- Vanaema, palun ära mulle enam pähe sülita.
- Kui sul veel midagi öelda on, siis pea suu kinni.

* /Õpetaja/ ütleb, et see, kes Eukleidese teoreemidest aru ei saa, on idioot. Nüüd korrake minu järel, See, kes Eukleidese teoreemidest aru ei saa, on idioot. Me saame muidugi aru, mis on idioot, sest õpetajad ei väsi meile kordamast, et need oleme meie.

Naljakas:
* Inglise peenem rahvas ei kingi sulle oma kuse aurugi.



Nälja-aja memoriaal wikipediast.
Edit: terve pilt ei mahu ära :(

Teisipäev, 22. juuni 2010

Meele lahutamine

Hakkasin mõtlema, et mitu aastat on igasugused meelelahutusettevõtmised minu jaoks olnud mitte oodatud sündmused vaid pigem mingiks suht mõttetuks koormaks, mis tuleb ära vedada. Ma ei tunne mitte kunagi vajadust kusagile minna ja meelt lahutada. Sageli olen ma päev enne ja päev pärast 'meelelahutust' väsinud ja lössis.

Siis hakkasin mõtlema, et veider sõna see meele-lahutus...
Kas see tuleb sellest, et meelelahutus lahutab meele argisest, tühisest, kurnavast igapäevaelust?
Et elad midagi läbi ja su meel on sel ajal lahus, mujal, ära?

Sellisel juhul on selge, miks mina meelt lahutada ei soovi - ma näen iga päev vaeva, et mu meeled ikka asja juures püsiks; selleks mul ongi päevaplaan - et ma ära ei unustaks, kes ma olen ja mida ma tegema pean. See veel puuduks, et ma meelega oma 'katuse' 'sõitma' lükkaks.

Seks ja linn 2

Käisime ka siis seda filmi vaatamas, märgin lihtsalt kroonika mõttes - ega suurem asi olnud, aga vähemalt ei tapetud kedagi ega midagi...

Mulle meeldisid Carrie pikad kleidid, millede tagaosa ta mööda maad lohistas ka siis, kui esimest osa käimiseks kergitas... mmmm... peaksin vist õmblema õppima, et ise ka sellised kaltse teha. Samas arvestades, et olen ka suvel toas kampsuni ja salliga, poleks nendest kleitidest mulle erilist tolku - liiga õhukesed, et kanda.

Ma ei hakka kiruma, mis kõik selles filmis oli niru ja nigel - seda on nii paljud teinud, et ma ei oodanudki suur midagi. Lihtsalt, sari oli ju tore ja meil on kõik osad olemas... eks siis tuli juba põhimõtte pärast finaal ära vaadata.

Aga oli üks koht, mis mulle tõesti mõjus: kui Carrie ja Aidan teineteist vürtsiturul märkasid ja Carrie aegluubis tema poole minema hakkas... siis mina küll tundsin seda maagilist tõmmet. Rääkimata sellest, et Aidan meeldib mulle paljupalju rohkem kui Mr Big.

Õde narrib mind, et mulle meeldivad alati need kohad, mis on aegluubis...
Ja ongi tõsi: Matrix, 2046 - ikka neid aegluubis kohti ma armastan ja mäletan... ilmselt muude kohtade mäletamiseks olen ma liiga pikatoimeline. Minu jaoks liigub maailm raudselt liiga kiiresti.

Õde narrib mind ka, et ma vaatan filmi kas 'mute' peal või kuuldamatu häälega.
See on ka tõsi (ja sellepärast ma kino ei armasta - liiga tugev, liiga suur, liiga vali hääl ja/või pilt), neurootiku värk.

Isegi häid kilde oli, kuigi vähe...
Minu lemmik oli:
Miranda või Samantha: "Nii ilusate lapsehoidjate vastu peaks mingi seadus (law) olema."
Carrie: "Jah, Jude Law!"

Hehehee :)

Ja kuna ontlike inimeste suust on lauslollakaid asju tore kuulda, siis meeldis mulle ka Miranda "Abu-Dhabi-doo!"

Pärast läksime mäkist läbi, et võtta 3 lasteeinet, et laps saaks veel 3 Shreki-mänguasja, ja siis viuh-viuh taksoga koju nämmule.
Nüüd on kõht täis ja unine olla...

Esmaspäev, 21. juuni 2010

Hammustavad kondoomid

Jälle Daily Maili artikkel.

Üks Lõuna-Aafrika arst mõtles välja kondoomi, mis tuleks naise kehasse sisestada enne, kui ta läheb pimekohtingule või kahtlasesse kanti, et kui teda siis vägistada üritatakse, hammustab kondoom kutsumatult ligitikkujat. Kondoom hammustab ennast mehe-uhkuse külge kinni ja eemaldada saab seda ainult arst - ise sikutades vajuvad kidad aina sügavamale. See teeb haiget ja mees ei saa pissida ega kõndida, kuni see on eemaldatud.

Arst hakkas sedalaadi rasestumisvastasele vahendile mõtlema pärast seda, kui oli kohtunud naisega, kellest pärast vägistamist oli alles jäänud vaid inimvare. Naine oli ohanud, et oleks tal seal all ainult hambad olnud... Arst lubas tema ja ta saatusekaaslaste peale mõelda ja neid aidata, nii et kavatsused on arsti-onul olnud head.

Siiski tundub see vahend mitmes mõttes tobe.
Esiteks võib see tekitada vale-turvatunnet. Et nüüd võib rahus igast urgastes ringi kolistada.
Teiseks võib selline ootamatu rünnak meest veel agressiivsemaks muuta ja see võib naisele olla märksa eluohtlikum kui kavatsetud 'vägitöö'.

Samas on Lõuna-Aafrikas naiste vägistamine niivõrd sage, et mõned naised panevad oma jalgevahesse žilette - see ei saa ka kuidagi ohutum olla, nii et sellisel juhul parem tõesti selline hammustav kondoom. Seda enam, et žilett AIDSi eest ei kaitse.

Pilte ma sealt igaks juhuks ei tõmba, pilte näeb artiklil klõpsides.

Õlu on hea

Leidsin Daily Mailist toreda artikli pealkirjaga "Miks õlu on üks tervislikumaid alkohoolseid jooke".

Tuleb välja, et õlu on rikas vitamiinide, kiudainete, mineraalainete ja antioksüdantide poolest, rääkimata sellest, et see on üks madalaima kalorisisaldusega alkohoolseid jooke.

Sellegipoolest peetakse õlut ka Inglismaal (nagu meilgi) labaseks joogiks ning pidudel eelistatakse pakkuda 'peenemaid' välismaiseid jooke nagu veinid.


Pühapäev, 20. juuni 2010

Eneseimetlus

Blogikiri: Vaata minu täielikku profiili.

Mina loen ikka mõttes häälega: Vaata minu täiuslikku profiili.


Külastusi jälgiv jubin: Extreme Tracking.

Mina loen alati: Extremely Attractive.

Awwww...

Rootsi printsess Victoria abiellus (eile?).
Nii kenad pildid ja kaunis paar.
Kuigi mõne pildi peal meenutab peig Austin Powersit :)
Tore, et mõni sinivereline ikka abielluda söandab pärast kõiki skandaale, mis alati ka ajalehtedes kajastamist leiavad...
Aga kaunis Norra printsess Mette-Marit oli skandaalne pruut (lahutatud ja üksikema, kes kunagi pealegi narkootikume tarvitas), kuid on osutunud igati ontlikuks kroonprintsessiks.
Seevastu Briti prints William on oma pruuti Kate'i vist juba 8 aastat ootel hoidnud, nii et vaest tüdrukut kutsutakse juba Waity Katie'ks.
Ma oleks küll hirmus kurb, kui minu väljavalitu selle aja jooksul aru ei saaks, et mina olen ikka see õige ja puha...

Laupäev, 19. juuni 2010

Laupäeviti olen ma hea

Küpsetan perele pirukaid.
Mängin lapsega kaarte, doominod (doominot? eh?) ja tsirkust.
Vaatan lapsega multi-filme
ja joon viina, multi-vitamiini nektariga, no et ikka tervislik oleks!
Terves kehas terve vaim ja nii edasi... :)
Juh-hõissa, sosistas hiireke...

Väikese Tüdruku tänane kild:
"Milleks meil siis kannad on kui mitte kannatamiseks, eks!?"

Reede, 18. juuni 2010

Soovid

Soovid on need, mis meile igast jama kaela tõmbavad.
Ei tohi unustada, et ka soov anda on soov - saada.
Soovil anda ei pruugi olla eriti palju pistmist potentsiaalse saaja vajaduste ja soovidega.

Minu elu õppetund peab vist kuidagi olema ülalpool esitatud 'teesidega' seotud - kas nende tõestamine või ümberlükkamine, sellest ma pole veel aru saanud.

Ikka ja jälle satub minu teele inimesi, kes veenavad mind neilt midagi 'tasuta', heast südamest võtma.

Kui ma võtan (et nii enda kui nende soovi rahuldada, ja mõnikord isegi ainult selleks, et mind rahule jäetaks), siis selgub, et maksta tuleb selle eest nii et oi-oi-oi... Mitte keegi pole mind hullemini oma nägemuse raamidesse püüdnud suruda, kui need inimesed, kes minu ellu tulid jutuga, et neil on palju ja mul pole, võtku ma neilt, teen neile rõõmu.
Rääkimata sellest, et mu ema, kellega ma ise ei suhtle, räägib mu lapsele kogu aeg, kuidas tema soovib aga ainult mulle anda, annaks kasvõi kõik hinge tagant ära ja midagi ta vastu ei taha, aga mina kannan mingit imelikku vimma. Ei kanna ma mingit vimma, ma lihtsalt kardan hullumeelseid inimesi, kes peale emotsionaalse klammerdumise ka füüsiliselt külge rippuma tulevad, nimetades kogu seda ahistamise ja vägistamise protseduuri 'armastuse andmiseks' - ongi kõik.

Kui ma ei võta, tunnen et olen nagu mingi misantroop, kardan lõksu seal, kus seisab lihtsalt hea inimene...

Ja kui ma siis otsustan võtta, leiangi, ikkagi, ennast lõksust.

Kust saada kiirelt ja palju elutarkust ja läbinägelikkust?...

Oi, ärge pakkuge, et te annate ja täitsa tasuta - võtku ma ainult vastu ja tehku teile sellega rõõmu :)

GEERT KIMPEN "Kabalist"

Raamat on põhimõtteliselt tellimustöö - üks vene rabi palus Madalmaade kirjanikul Geert Kimpenil kirjutada romaan 16. sajandil Palestiinas elanud juudi kabalistist Isaak Luriast. Paistab, et teema oli kirjanikule endale ka põnev, sest valmis tore raamat. Tagakaanel ütleb keegi, et raamat käsitleb seda keerulist teemat väga arusaadaval moel - no minu meelest tuleks seda arvamust mööndustega võtta; raamat on tõesti väga hästi loetav ja arusaadav, kuid juudi müstika kohta siit minu arvates suurt midagi siiski teada ei saa. Vähemalt ma väga loodan, et kabala sisaldab palju rohkemat :)

Sain teada näiteks, et Jumal 'andis' 22 tähte, millel kõigil on numbriline väärtus ja nii saab arvutada iga sõna arvulise väärtuse. Kui mõnede sõnade arvuline väärtus on sama, siis tähendab see nende sõnadega tähistatavate mõistete samaväärsust.
Ka polnud mina kuulnud, et juutidel olevat jumala naiselik pool Šekina. Ega teadnud ka seda, et ka naised tohivad Toorat lugeda, või vähemalt tohtisid 16. sajandi Palestiinas...
Siis, et Jumalal on 72 nime ja üks Ülim Nimi. Kes selle teada saab, selle soovid täituvad. "Kabalistis" ongi 72 peatükki - Jumala 72 nime on siin seega paljastatud. Need koosnevad kõik kolmest tähest ja on näiteks sellised:
vav, he, vav - Jumal, kes rändab minevikus, olevikus ja tulevikus;
mem, het, jod - Jumal, kes paneb teid särama;
he, jod, jod - Jumal, kes teab kõiki teie teid;
jne.

Mida ma varem juutidest teadsin?
Oma eelmises blogis tsiteerisin ma artiklit, kus oletati, et juudid on nii targad sellepärast, et kui nad tuhandeid ja sadu aastaid tagasi laiali aeti, jäi iga isa kohuseks oma poegadele Toora ja Talmud selgeks teha. Kuna see oli keeruline, siis said sellega hakkama vaid helgemad pead ja tuhmimad pidasid paremaks kohalikega seguneda ja usku vahetada.

Aastaid tagasi nägin rusuvat filmi tõsiusklike juutide elust. Rabi 'soovitusel' oli nii suur võim, et inimesed püüdsid alluda ka siis, kui see murdis nende südame. Nii lahutas oma kümme aastat kestnud abielu mees, kes armastas oma naist väga, kuid naine polnud talle kinkinud ühtegi järglast. Paraku on järglaste saamine iga juudi pere kohus. Naine lahkus ja tuhmus depressiooni käes, mees leidis ikka ja jälle end naise ukse tagant kuid naine ei rääkinud temaga, ei märganudki teda justkui... ei söönud, ei joonud ja suri. Ka mehest polnud enam elulooma. Sealne abi- ja suguelu olid uskliku mehe kohustuseks jumala ees. Naine tuli võtta isegi kui sa ei tahtnud, ja sabati ajal oli mehe püha kohus temaga ka magada. Filmis toimus see püha protseduur õige masinlikult - palved kõigepealt, siis usin mehaaniline pumpamine millele järgnes puhastus - raamatus tuli selleks minna vastavasse basseini, filmist ma seda ei mäleta. Mäletan, et pärast menstruatsiooni pidi naine basseini minema. Päris imelik mõelda, et selle järgi teavad inimesed su tsüklit... või et sa oled ehk rasestunud või haige...

Ja hiljuti lugesin ma Anne Franki päevikuid. Peategelase pere püüdis end igati harida ja koos tegevusi välja mõelda. Koos lauldi ja mängiti 'arendavaid mänge', räägiti keelepraktika mõttes üksteisega õpitavates keeltes, võimeldi... oldi tublid! :)

Raamatu sündmustik toimub 16. sajandil, tollal juutide seas kuulsas Safedi linnakeses, kus oli palju usinaid kabalaõpilasi. Siiski oli tegemist täitsa harilike inimestega, kes olid teinekord upsakad, kadedad ja ahned. (Huvitaval kombel oli siin ebaproportsionaalselt palju üdini positiivseid naistegelasi.) Kui ülemrabi suri, siis ajasid mitu meest end puhevile, olles kindlad, et neist saab tema järglane. Kui raamatu keskse ja positiivse tegelase, rabi Isaaki õpilane tema õpetused kirja paneb, paljundab rabi selle raamatu oma nime all, kuulutades, et tegemist on tema raamatuga. Pühad mehed kraaklevad omavahel, nii et küll saab, kulistavad veini, mõni käib araabia poistes, mõned pühad mehed kaklevad, nii et veri lendab... See kõik teeb raamatu põnevaks ja lustakaks, kuid ma ise arvan, et selle kohta, kuidas juudid selles linnas tollal suhtlesid ja elasid, õiget pilti küll ei saa.

Oma maagilisuse ja pisikeste imelugudega (talvel kasvab seemnest paari päevaga puu, mis kohe vilju annab; keset jõge pühast kohast ammutatud vesi teeb surija terveks jms) meenutab see tõesti Paulo Coelho raamatuid, kuid on vähem ambitsioonikas ja nauditavam. Vabandust väga, kuid kuulus Coelho on oma äraleierdatud piiblitõdede hardal esitamisel suti naeruväärne. Ta räägib nagu imelugusid asju, mida kõik teavad. Ja raamatus "Veronika otsustab surra" on arst, kes patsiendile elu kallidusest õpetust anda soovides talle südant pekslema panevaid rohtusid söödab ja väidab, et tüdruku süda on üles ütlemas, ju täielik psühhopaat, mitte mingi Suur Valge Isa, kellena teda seal esitatakse. Aga Coelho Coelhoks. Ka selles raamatus jagatakse elu kohta õpetusi ja seegi meenutab Coelhot, kuid moraalilugemine pole siin esiplaanil - mis on meeldiv.

* "Alandlikkus on kõige tähtsam omadus teadmised omandanud mehe juures," jätkas Cordovero, ainiti Hajimile otsa vaadates. "Meie kui inimeste suhtlemisviis on meie vaimse arengu peegel."
Nüüd pööras ta pilgu Joshua poole: "Kaevu oma südamesse ja vaata, et sa kedagi ei neaks, kellegi peale keelt ei kannaks, kellelegi halba ei sooviks. Tarkus
väljendub lihtsates asjades nagu aval naeratus, soe tervitus, kaastundežest vaenlase suhtes. /.../"
Arvan ka, et kui inimesed ei suuda üksteisesse soojalt ja tähelepanelikult suhtuda, pole inimesi üldse vaja. Arvan, et inimest tuleks osata näha eraldi tema tõekspidamistest - selles mõttes, et kui kellegi arvamused või suhtlemise viis meile ka ei meeldi, tuleks osata näha temas seda, mis on meis kõigis: igatsust armastuse, kuuluvuse, turvatunde järele. Kui inimene ka läheb väga rumalat, ennast upitavat ja teisi madaldavat teed, siis on ta rumal ja enda teadmata õnnetu hing, kuid väärib sellegipoolest (või seda enam) kaastunnet ja häid soove. Ma ise püüan alati kenasti suhelda ka upsakate ja tobedate inimestega: esiteks see rahustab neid ja teeb nende kaitsevalmis olemise pehmemaks, teiseks - nagu rääkis juba Sokrates - ükski inimene pole ennast meelega hüvest/tarkusest ilma jätnud... keegi pole meelega nõme, ju nad usuvad, et kaitsevad end niimoodi millegi eest, või et saavutavad niimoodi midagi olulist. Ainult mõnikord ma mõtlen ja muretsen, et - ehk see ongi silmakirjalikkus? Et ma ei pea küll inimesest suuremat, kuid käitun temaga ikka kenasti, sest noh - ta on ju inimene ja seega haavatav ja õrn. Aga mõnikord saan ma endale niimoodi 'sõpru', kellega ma midagi peale ei oska hakata. Juba ainuüksi see, et sa märkad ja tunnustad midagi teise inimese juures, võib teise jaoks ootamatult ligitõmbav olla. Ja siis ma olen omadega puntras, sest ma soovingi neile head (õnnelik inimene on ju omakorda teiste vastu lahkem ja kenam), kuid ma ei taha, et nad minu juures bussiaega parajaks tegemas hakkavad käima. Ma ei oskagi suhelda muudmoodi kui sõbralikult - mis põhjus oleks mul kellessegi teisiti suhtuda? Vast on asi selles, et ma ei tunne ennast kellegagi milleski konkureerivana? Aga sageli - ja üha enam tundub mulle, et segaduste vältimiseks on parem üldse mitte suhelda, tõmmata kapuuts pähe ja päikeseprillid ette panna, kui on oodata suhtlemist.

* Tõde on see, et maailm, mille me enda ümbert leiame, on üksnes meie sisemuse peegelpilt. Muutes ennast, muudame ka maailma. Me kanname maapealse paradiisi võtit taskus.

* Aga ära Hajimiga enam vimma kisu. Sa ju tead, et mehe tõelist suurust mõõdetakse selle järgi, kuidas ta suhtub inimesse, kes tema silmis midagi head ei esinda.

* Müstiline tarkus ei ilmuta end nägemustes, vaid kuuletumises igapäevasele kutsele head teha.

* "Kuidas toit maitses?" küsis Saara.
"Nagu inglike oleks keele peale
kusnud," kostis Zimra ja tema ümar vats vappus jälle naerust, misjärel ta kääksudes õhku ahmis.
No vaat, sellised need siinsed rabid ongi :) ja seetõttu on moraalijutud kuidagi kergemini allaneelatavad.

Veel infot kabalismi ja Toora kohta...
* /Isaak/ oli talle ilmutanud, et Toora salakoodis on kirjas kõikide inimeste kõik elukäigud. Ja nagu poleks juba üksi see uskumatu - olevat võimalik leida ka kõik alternatiivsed elukäigud. Ainuüksi viimastel kuudel oleks võinud Hajimi elu nii paljudes pöördepunktides teise suuna võtta.
Nii et siis valikuvõimalustega fatalism...

Kerge, põnev, naljakas ja ka huvitav raamat.

Neljapäev, 17. juuni 2010

Shrekkimas

Täna jõudsime ka meie Shreki neljandat filmi vaatama.
Isegi meiesuguste hilinemisfoobikute kohta jõudsime kohale absurdselt vara. Arvestasin, et kõnnime Cinamoni 45 minutit, kinosaali saab 15 min enne algust ja mul oli vaja esmalt natuke maad teises suunas minna, et raha võtta (no money, no funny). Nii et läksime kodust välja veidi rohkem kui 1,5 tundi varem... ja jõudsime kohale 55 minutit enne seansi algust. Aga pole hullu - peale selle, et Väike Tüdruk on tubli kõndija, on ta ka tubli (viisakas ja vaikne) istuja.

Samale seansile sattus ka Väikese Tüdruku klassiõde... Tema emme saatis ta meie ritta tere ütlema - nii kena ja kombekas :), tõesti! - meie märkasime neid varem, kui nad parasjagu arutasid, kas minna tualetti või mitte, ja hiilisime neist tere ütlemata mööda. Ega lapsed peale "tere" small-talki ajada osanud... vaatasid hetke teineteisele kohmetult naeratades otsa ja klassiõde läks tagasi oma emme juurde kes tagapool ootas, ja kellele ma ka noogutasin ja huultega "tere" ütlesin. Mõned on ikka tõesti nii kenad ja viisakad ja hästi kasvatatud... Mina läksin täna oma emast turusillal ilma tere ütlemata mööda - tema meid vist ei märganud. Mul polnud skandaali-isu..., pole kunagi.

Shreki neljas osa oli täielik naistekas, läbi ja lõhki. Shrek tüdis ära kolme väikese sookollititaga kaasnevast sebimisest ja ninnunännust ja soovis oma vana elu tagasi. Nagu öeldakse: olge oma soovidega ettevaatlikud, sest need võivad täituda. Täitus ka Shreki soov. Ta sai üheks päevaks reaalsuse, milles ta praeguseks hetkeks elanuks siis, kui ta poleks Fionat kunagi kohanud. Väga armas oli vaadata, kuidas ta isegi seni nii tüütut eeslit püüdis veenda, et nad on 'tegelikult' parimad sõbrad. Lõpuks see tõepoolest õnnestus, ning ka paksuks läinud kassike aimas, et olemas võib olla 'paralleelne tõelus'. Fiona veenmine oli mõnevõrra keerulisem. Lustakad seiklused järgnesid üksteise otsa ja asja päästis, nagu ikka, tõelise armastuse suudlus. Shrek sai oma vana elu tagasi ja oli õnnelik - tuli välja, et see oli ikkagi see, mida ta tegelikult üle kõige soovis: väikesed sookollibeebid ja rahvarohked sünnipäevapeod ja kõige keskmes Fiona, tema tõeline armastus... :)

Muide, tõesti armas oli. Ja nii mõnigi issi oli oma lastega kinno tulnud seda imet kaema...
Sellega oli meil liigagi otsene kokkupuude: kuigi järgmise toolirea seljatoed on Cinamonis (2. saalis) meeldivalt kaugel, õnnestus meie taga istunud kolmeliikmelisel seltskonnal (isa ja kaks suht väikest last) terve filmi vältel meie toolide seljatugesid rammida.

Ja kuna ma miskitmoodi sain aru, et McDonaldsis on Shreki-teemalised lasteeine mänguasjad (jumala eest, ma ei tea, et ma oleks midagi näinud või kuulnud, aga ju vist ikka midagi oli, mis teadvusesse ei jõudnud), siis läksime mäkki asja uurima. Tõepoolest olid selleteemalised mänguasjad saadaval, nii et võtsime kaks lasteeinet ja saime nendega kaasa nurruva Saabastega Kassi ja möirgava Draakoniproua.

Kõndisime maha vähemalt 6 kilomeetrit ja ma jätsin täna jooga tegemata, et sai juba liigutatud täna - nüüd on natuke kahju. Oleksin jaksanud küll ja küllap oleks mõnus olnud...
Aga homme on jälle päev :)

Kuigi, kes teab?... :P

Kolmapäev, 16. juuni 2010

Südamega asja juures

Täna oli meil veidi kõhe päev - käisime Väikese Tüdrukuga südamearsti juures.
Kuna Väikesel Tüdrukul on aeg-ajalt 'südames paha' ja perearsti juures tehtud südamefilm näitas 'midagi', käisime päris spetsialisti juures ka ära.

Kõigepealt kuulati - südamelöögid olnud tugevad. (Aga paberi pealt ma loen "südametoonid keskmised".) Lamades olnud kuulda väike kahin, aga seistes mitte - see olevat kasvuperioodil sagedane.
Siis tehti EKG - see oli seekord korras.
Lõpuks vaadati veel ultraheliga. Üks klapike laseb veidi verd tagasi, 'rohkem kui mõnel teisel' ütles arst mulle. Paberilt loen "suhteliselt väljendunud *pikk-ja-keeruline-sõna*, mida võib veel lugeda normi piires olevaks".

Midagi selgelt patoloogilist ei leitud, nii et võime rahuga edasi elada :)
Siiski soovitati järgmise südamepekslemishoo ajal kutsuda kiirabi, et veel hoo ajal südametööd kontrollida, sest muul ajal polegi midagi näha. See kõlas küll kõhedalt...

Nii kui kabinetist välja saime, küsis Väike Tüdruk, mis kiirabi-jutt see veel oli? Ma siis seletasin, ja Väike Tüdruk hakkas nutma. Lõpuks lubasin, et kui tema kiirabihirm on suurem kui minu surmahirm, siis kiirabi ei kutsu. Põhimõtteliselt see tähendab, et kui midagi hullemaks ei lähe, siis kiirabi ei kutsu, sest seni pole asi nii hull kunagi olnud, et oleksin telefoni käes pigistanud, kaaludes helistamist.

Me oleme Väikese Tüdrukuga mõlemad sellised, kes hilineda kardavad. Arsti ukse taha jõudsime 43 minutit enne oma aega :) Ma arvestan alati võimalusega, et ma linna- või maja peal ära eksin :D Ja pole ime, sest Lunini tänava keskel käisid miskid suured mullatööd, nii et kui ma ümber Ümera poe nurga keerasin, siis tundus mulle, et ees on ummiktänav ja see ei saa seega õige tänav olla. Ometi oleme me päris lähedal lausa elanud, aga ikka võõristasin ümbrust. Väike Tüdruk seletab: "Näe, see on minu lemmikpuu... Kas Sulle meeldib see maja?"... Mina mõtlen, mmm, kus paganama kohas me nüüd oleme?...... appike!...

Ooteruumis küsis Väike Tüdruk, kas ta võib mulle sülle istuda? Muidugi ta võis, ta on mul ju veel väikseke :) Kuid kui õde kabinetist välja tuli, siis ta muigas kohe: "Nii väike emme ja nii suur laps süles!" Väike Tüdruk on minust tõepoolest vaid 34 cm lühem ja kui ta mu süles istub, siis on me pead juba enam-vähem ühel kõrgusel. Oleme loobunud teleka vaatamisest ja raamatute lugemisest süles, sest mina ei näe enam tema tagant välja ilma kaela ära nikastamata. Aga Väike Tüdruk tahab väga veel väike olla. Ta räägib mulle, kuidas ta hämmastusega kuulab teiste laste juttu sellest, mida nad enda juures muuta tahavad - tema soovib, et kõik tema juures jääks selliseks, nagu praegu on. Ma loodan, et see tähendab seda, et ta meeldib endale - mis oleks tore! See võib tähendada ka, et ta väga pelgab muutusi-muudatusi... see oleks muidugi paha. Kogu aeg muutub midagi, hea oleks sellega arvestada ja leppida. Ka ei taha Väike Tüdruk nimelt õppida mõningaid asju, mida ta vanuse poolest juba teha võiks: üksi õues käia, endale võileiba teha, raamatukogus käia, ennast õhtuti ise dušitada ja muud sellist... Ei teagi, kuidas ma sellise väikese timbu-limbu omale siia kasvatanud olen, enda arvates ma ikka trügin teda pesaääre poole küll. Kuid ma pole liiga murelik. Pealegi olen enda ja nüüd teiste laste pealt näinud, et kui neid liig vara iseseisvaks sundida, siis muutuvad nad hajameelseteks ja närvilisteks. Mina käisin kooli algusest küll üksi bussidega koolis, arsti juures, raamatukogus, kinos ja kaugemal Kulinaaria poes hakkliha ostmas ja tegin kõik tublisti ära, kuid ma olin kas eksimishirmust poolsegane või vajusin nii oma mõtetesse, et ärkasin oma unelustest siis, kui olin õigest peatusest juba mööda sõitnud. Nii et ma mõtlen, et lasen ta käest lahti alles siis, kui ta ise nõus on või isegi tahab... :)

Teisipäev, 15. juuni 2010

Soe ja rõõmus päev

Ei olnudki ainult lootuse-kiireke - ikka päris päike oli väljas täna üle pika aja.
Rõõm! :)

Väike Tüdruk läks Vanaemale külla ja Mees asju ajama... Jäin kolmeks tunniks üksi koju. Üle pika aja oli 'rada vaba' :D




Pesin põrandad ära ja suures päikese-rõõmus hakkasin pärmitainast tegema, et paar plaaditäit tillukesi kaneelisaiu teha. Kuna eelmisel laupäeval tuli tainas veidi liiga vedel, nagu pärast kerkimist lauale rullides selgus, soputasin seekord rohkem jahu. Ja seekord sai jahu liiga palju - kerkis vähem ja suti kõvad olid need kringlud... Aga Väike Tüdruk ja Mees sõid ja kiitsid. Nujah, ega mul paremaid poleks olnud anda ka, kui nad kaevelnud oleksid :D
Pildil on saiad enne ja pärast ahjutamist.

Olen viimastel päevadel tihedat kirjavahetust pidanud ühe sõbrannaga, kel on suur mure. Eks ma olen kaasa oianud ja natuke nõu püüdnud anda ja oma arvamusi-oletusi edastanud. Täna ta tänas mind, et talle toeks olin ja ära ei tüdinenud tema pidevalt postkasti kõlksavatest kirjadest. Nii tore!, sest jahvatada ma ju võin, aga ega minust muud suurt tolku pole... Ma ei sõida pannkookide ja moosiga kohale, kui kellelgi tuju paha, ja kolimise või remondi juures poleks minust ka erilist tolku - ma pole üldsegi 'füüsiline' inimene, irw...


Siin olen mina uurimas, kas on uusi mure- või tänukirju tulnud :D

No ja tuligi üks eriti ootamatu kiri.
Nimelt saatis mulle väikse kirja auväärt kirjanikuhärra Toomas Raudam, kelle raamatu "Nips" lugemisest ma siin kirjutasin. Tema tänas mind, kujutage ette, tähelepaneliku lugemise eest. Ütles, et on tore saada teada, mida inimesed mõtlevad tema raamatuid lugedes... Ma olin täiesti vapustatud! Juhtub liiga harva, et mõni koduperenaine teab/märkab Kenderi ja Rakke kõrval teisi kodumaiseid kirjanikke, aga seda, et mõni kirjanik märkab mingit keskharidusega koduperenaisest lugejat, kui see teda just vaimustusest kiljudes näppima ei jookse - no seda ei juhtu ju eluski :) Aga näe, siiski-siiski!
Ja asi on veel põnevam või veidram. Nimelt, millalgi umbes aasta või nii tagasi lugesin ma järjest nii Raudami "Miks Kafka nuttis?" kui ka "Saint-Prousti vastu" ja mõtlesin, kui tore oleks talle kuidagi teada anda, kui väga mulle tema raamatud meeldivad, kui sooja ja hella tunde sisse jätavad, ja et ma naeratan tema raamatuid lugedes.
Kusjuures ma ausõna pole üldse selline, kes oma arvamusega kellelegi ninna ronib ja ma olen nii oma vanas kui ka selles blogis avaldanud oma kustumatut muret vaeste kuulsuste pärast, keda tänaval käperdatakse ja kelle peale karjutakse/kiljutakse, kui ta tahab lihtsalt vaikselt omale vetsupaberit ja õlut või tampoone ostma minna. Või, nagu ma ka oma silmaga näinud olen, kellele tullakse komplimenti ütlema, et siis õlleraha küsida :D
Nii et... kõigest hoolimata ma tükk aega mõtlesin, kas ma söandan vastu kirjutada ja mainida, et olen rohkemgi lugenud, ja armastan Teda juba ammu! :D
Lõpuks võtsin julguse kokku ja midagi ikka kirjutasin, kuigi ta mainis, et vastust ei oota.
Lihtsalt... kui midagi head on öelda, siis võiks ju öelda, ma mõtlen... samas ma mõtlen ka, et keda huvitab, mida mina mõtlen? Nujah.

Ja Väike Tüdruk on Vanaemaga hästi läbi saama hakanud, küllap on nad lõpuks teineteist tundma ja nägema õppinud. See võttis kolm aastat ja ma enam lootnudki, et nad solvumisteta hakkama saavad ükspäev. Aga viimasel ajal on neil olnud täiesti tore. Jälle rõõm!
:)

Unimüts

Olen viimastel hommikutel pidevalt uuesti tukkuma jäänud. Näen hästi tegevus- ja detailirohkeid unenägusid. Ei tea, kas mu alateadvus püüab midagi öelda?
Kuna unenägusid on palju ja need on nii pungil sündmusi ja tegelasi, ei püüagi ma neid kirja panna ega analüüsida.
Seda enam, et kella kümneni magades olen ära kulutanud oma kaks lugemistundi (üks lihtsalt loetavale, teine pingutust nõudvamale kirjandusele), prantsuse keele õppimise 40 min ja hommikusöögi 20 min :(
Noh, nii karm ma enda vastu pole, et ma end hommikusöögist päris ilma jätaksin, aga muid tegevusi pole eriti kusagile enam toppida. Eile jätsin blogides tiiru tegemata ja õppisin selle asemel prantsuse keelt, eks nii läheb tänagi.

Väikese Tüdruku unejutud ka ei edene - loen talle praegu "Jane Eyre'i" ja eks ma pean vahepeal ikka selgitama ja meenutama, nii et loeme 6 lk õhtu jooksul. Oleme jõudnud 280. leheküljele, kuid karta on, et seda raamatut jätkub meile veel juuli lõpuni, kui vahepeal muud ka loeme. Ma ei usu, et see raamat talle liiga keeruline on - mulle see 10aastaselt väga meeldis. Pealegi on seal palju lapselegi põnevat - Jane'i lapsepõlv, internaatkool, mr Rochesteri hullu naise pulmade-eelne külaskäik Jane'i tuppa, tema pruudiloori katkikäristamine... selleni me just jõudsimegi - kui ka õues vihiseb tormituul, siis hakkab päris kõhe :D

Aga täna on isegi veidi päikest... või on see pelgalt lootuse-kiireke :P
Ma juba vedasingi elektriradiaatori enda tuppa, brrrr...

Pühapäev, 13. juuni 2010

Võluvad psühhopaadid

Panen siia enda jaoks lingi artiklile, mille lugemine oleks kunagi ammu kasuks tulnud.
Kes teab, millal jälle 'õnnestub' psühhopaadiga tutvuda :D

Tegelikult minu teada nimetatakse neid ammu juba sotsiopaatideks... nende isiksushäire on sotsiaalne, sellepärast.

Artiklis on antud juhendid psühhopaadi äratundmiseks ja õpetused, mida teha, kui end sellisega juba sidunud oled.

Minu kogemuse järgi on rusikareegel selline: unusta ära kõik, mida ta sulle enda (tunnete, soovide, eesmärkide) kohta rääkinud on ja mõtle selle peale, kuidas ta sind ennast tundma paneb. Unusta ära tema põhjendused ja mõtle ainult sellele, kuidas tema käitumine sulle mõjub.
Peale sotsiopaatide väljaselgitamise aitab see selgemalt näha ka lihtsalt suhte/partneri sobimatust :)

Laupäev, 12. juuni 2010

Laupäevake

Traditsiooniline laupäevake pirukate ja õllega. Ei mingit kella kuuest joogat, sest lihtsalt kätte tulnud pekikesest ei saa ju heast peast loobuda, hehee :)
No tegelikult, ega jooga oluliselt kaloreid kuluta, aga liigestele on küll hirmus hea... Ega ma mingi power-jooga või kondiväänamisega tegele ka, ikka vana hea hatha-joogaga.
Ja tõele au andes jäi pirukaid siiski ka homseks hommikuks, jumal tänatud, kui me kaks vaagnatäit ühe õhtuga kinni keeraksime, siis vääriksime küll tiitlit Perversne Paksude Piruka-Üraskite Perekond... :)

Püüdsin Väikesele Tüdrukule heegeldamist õpetada, aga kui ta kohe geenius pole, siis ta huvi kaob... Tema isu äratamiseks hakkasin mingit ülilihtsat mustrit kuduma tema tibukollasest lõngast (selles mõttes tema lõngast, et see sai talle nimelt heegeldamise õppimiseks ostetud). Ja huvi tuligi - sättis teine end kohe jälle minu kõrvale nurruma, mulle "põdrapissis keedetud spagette" - nii ta seda lõnga nimetas - ette andma. Ja alles nüüd sain ma aru, miks talle nii väga meeldib mu kõrval istuda, kui ma koon: nimelt võib ta siis paar tundi lobiseda, ilma et mu tähelepanu oma töödele, raamatutele, arvutile või Mehele läheks (hm, tähelepanu 'läheb mehele' - tobedalt kukkus välja :D) ja ma olen valmis tüdimata kaasa arutama, sest mida sa vardaid klõbistades muud ikka teed... Ja oh jumal, kus ta võib rääkida, tundide kaupa, iga päev... Eks kellegi teise jaoks oma mõtteid sõnastades muutuvad need selgemaks ja konkreetsemaks, eriti tagasisidet saades. Kuigi, mõnikord, kui mu pea tema jutust huugab, mõtlen ma närviliselt, et kahesed ju mõtlevad kuuldavalt, minu oma on kaheksane - järelikult arengus 'tublisti' maha jäänud, sunnik :D

Viineripirukarasva luusse lastes panin ka TV käima ja sattusin vaatama VH1 saadet 50 parimat armastuslaulu... Kummaline oli jälle näha 80ndate aastate jõuliseks patšokitatud naisi... aga niuksed nad olid, mäletan seda isegi eesti telepildist... neid võimsate õlgadega jakke naistel...
Ja - 60ndatel laulsid mehed pintsak seljas, särk kurguni kinni nööbitud ja lips kangelt kõrisõlme vastas... Ilusti laulsid ära! Katsu nüüd mees kasvõi teatrisse vaikselt istuma lipsuga saada :D

Tegelt, mina ei katsu... siis ei pea ise ka maani kleiti selga panema, kuigi võiks ju... Kunagi oli mu tuttaval tuttav õmbleja-õpilane, siis oli mul palju maani kleite ja seelikuid, millega käisin igal pool. Enne lapse saamist kandsin alati ka kontsa (kuigi see konts oli enamasti saapa küljes), ei osanudki ilma kontsata käia. Kui laps aastaseks sai, siis mõistsin, et mänguväljakutel, liivakastis ja redelitel temaga kontsaga ikka käia ei anna ja ostsin oma esimesed päntud... Alguses oli tunne, nagu kõnniksin tagurpidi või kandadel - eriti imelik, kand kõmatas ootamatult vastu maad... Aga ära harjusin. Nüüd jällegi mõtlen, et trööpan oma päntud ära, mida nüüdseks on juba rohkem (kuid see on raske, ma ei tea, mis jama see on, aga mu riided ja jalanõud lihtsalt ei kulu... jalanõud tahavad 10 aastat pidevat kandmist, enne kui otsad annavad, joped viskan lihtsalt minema, kui ära tüdinen... mina ei tea, mis asi see küll on!), ja siis hakkan jälle ainult kontsa kandma, sest see on siiski pelgalt harjumuse asi ja pikk jalg on iga naise all (hm?) kena.

Ja vanasti kandsid ju ka lapsukesed ebamugavaid riideid, millega eriti rabelda ei saanud. Liivakastides ei mütatud, vaid jalutati bulvareid pidi... Tegelikult Väikesele Tüdrukule meeldib ka kauneid kleite kanda ja viisakalt jalutada. Ma mõnikord luban tal tema kena valge õrnroosade lilledega kunstsiidist piduliku kleidiga õue minna, sest ... niikuinii jääb väikeseks, enne kui kannatada saab, olgu tal sellest kleidist siis võimalikult palju rõõmu. Kuigi muidugi ma hoiatan, et piduriietega argipäeval ringi lasta on 'maotu'. Samas teine variant - lõhkised teksad, needid jms - on vast hullem... Ja ma tean, et see nn gooti-stiil (kõik must, neetidega kaelarihmad ja käepaelad) talle meeldib :S
Las siis veel õilmitseb, lillike :P

Aga söömisest veel. Näib, et Inglismaal on 'söödikuid' hirmsasti pitsitama hakatud... Kord ähvardatakse tugevalt ülekaalulistelt vanematelt lapsed sotsiaalhoolekandesse anda, kuni nad alla võtavad; siis saadetakse koju tagasi vanaema tehtud sünnipäevatort, kuna lasteaias (v eelkoolis või kuskil) ei julgeta lapsi nii rammusa värgiga kostitada; siis ähvardatakse kohtuga internaatkoole, kes lastele ooteks koogitükki pakuvad või hommikuks liiga magusaid helbeid piimaga...
Kummaline on seda lugeda siin Eestis, kus kaalu-teema sellist hüsteeriat ei tekita... Või ei loe ma õigeid ajakirju :D

Nujah, kaunist nädalavahetuse jätku, ega muud :)

Reede, 11. juuni 2010

Saladused

Lugesin Daki postitust saladustest, mida paarisuhtes ei maksa välja rääkida, ja see teema on kuidagi kummitama jäänud... Kui ma seda teksti lugesin, siis kommentaare veel polnud, ka pole ma seda teksti üle lugenud, nii et kirjutan, mis kuju möödunud päevade jooksul see teema minu peas on võtnud.

Tegelikult...
Ma tean suhteid, kus kehtib ja toimib vastastikune kokkulepe, et kõike võib, aga diskreetselt, nii et kuulujutud levima ei hakkaks.
Üks naine ütles, et kui juhtubki see truudusemurdmine, siis tuleb üksi põdeda - pole ilus oma koormat veel partneri selga laduda, et see ka põeks.
Samamoodi ei räägita oma klassikursust kordamajäämisest, koolikiusamise objektiks või 'subjektiks' olemisest, vargustest, haigustest ja muudest 'inetustest'.
Ma isegi mõistan seda.
Kuid ma arvan, et mul ei saaks iial sellist suhet olla.

Ma ei suuda uskuda, et on võimalik, et kui ma meeldin kellelegi sellena, kes ma olen, siis ta ei suuda osana minust võtta mu (valusaid, rumalaid, piinlikke) kogemusi, mis on minust teinud selle, mis ma olen. Ma ei oska ette kujutada, ega leppida sellega, et mu partner ei armasta mind üleni - oli mis oli. Mina olen kindlasti oma mehele rääkinud ka oma elu kõige vastikumad ja piinlikumad ja inetumad asjad. Ta lihtsalt kuulab - need on ju huvitavad :), need avardavad ka tema maailmapilti. Iga inimene on ju terve maailm. Ja mina elasin 20,5 aastat ilma temata :)

Tegelikult olen ka mina püüdnud Mehele asju rääkimata jätta.
Praegu ei meenu mulle midagi muud peale juhtumite, kus ma olen jubedalt raha raisanud ja kottidega koju jõudes mõtlen, et midagi peidan ära, et talle jääks mulje, et ma ostsin ühekorraga ikka vähem kampsuneid või päikeseprille vms. Aga möödub 20 minutit või 2 tundi, ja ma saan aru, et kui ma talle ära ei räägi, kui palju ma tegelikult raiskasin, siis ei suuda ma üldse tema silma alla ilmuda, ja nii ma siis võtan kõik oma peidetud kodinad jälle välja, ja lähen Mehe juurde ja ütlen, et tegelikult ma ostsin veel need-ja-need asjad ka, aga mul oli häbi öelda, et ma nii palju kotte või sviitreid korraga ostsin. Mees ainult naeratab ja noogutab mõistvalt. Kui mul väga piinlik on, siis ta kallistab ja lohutab mind tükk aega ja kiidab mu oste, kuni ma õnnelikult oma uue nänniga minema kepslen. Tema meelest pole imelik ei see, et ma täiesti plaanimatult tuhandeid kroone kulutan, ega ka see, et ma natuke aega mõtlesin seda tema eest varjata.

Ma ütlen ikka, et kui ma oma Meest peaksin ühe sõnaga kirjeldama, kasutaksin ma sõna 'suuremeelne'.

Ja ma enam ei kujuta ette, et ma olen koos inimesega, kellele ma ennast kogu ulatuses näidata ei saa. Sest minu arust on suhte alguses raske aru saada isegi sellest, mis tegelikult ON... kui ise teadlikult veel asja segasemaks teha ja midagi varjama hakata, siis läheb hoopis imelikuks... Ma olen kaugelt liiga neurootiline selleks, et mõistatamisega leppida... Seega tahan ma teada, mis värk on. Suhte alguses aga ilmselt ei tea kumbki päris hästi, mis värk on :D... sellepärast kuulun mina nende väheste hulka, kes armumist ei armasta ega igatse :D
Olen väga õnnelik, et ma ei kahtle oma elukaaslase valikus mitte kunagi, ma ei väsi temast mitte kunagi, ma ei soovi midagi ega kedagi siia kõrvale - olen täiesti veendunud, et paremat, huvitavamat, hellemat meest pole. Pealegi veel sellist, kes armastab mind üleni, koos kõigi mu tobeduste, nõrkuste, rumaluste ja neuroosidega.

Usun, et olin temaga miskitpidi koos juba eelmises elus :),
ja ma imestaksin väga, kui me oma järgmistes eludes ei kohtuks.

Mida sa sellise inimese eest ikka varjad???
;)

Mul on saladuste kohta üks teooria.
Ma pean võimalikuks, et kui inimene leiab partneri, kellele tal mitte midagi ette heita ei ole - kes on tema 'õnn ja rõõm', siis kaob vajadus ka midagi varjata. Sest olgu need varasema elu seiklused mis nad on - põhiasi, mida partneri eest varjama peab, on ikkagi see: ma pole kindel, kas sa oled see õige/parim/kalleim; ma pole kindel, kas ma olen sinuga täiesti rahul ja õnnelik.

CORMAC MCCARTHY "Kõik need ilusad hobused"

Juba pealkiri on kaunis, kas pole? :)

Ja nii kogu raamat, melanhoolne ja väga poeetiline - kauboilugu!
Juhtub siin raamatus palju, kuid mõjub eelkõige ikkagi stiil, mis teeb sellest tõeliselt lummava raamatu. Lisaks on autori teadmised kaoboielust ja hobustest hämmastavad - see kultuur on ju praeguseks pea kadunud ja raamat on esmakordselt avaldatud aastal 1992, nii et mitte sada aastat tagasi. Ka tõlkija Lauri Pilter on pidanud ennast 'hobunduse' sõnavaraga kurssi viima. Kuna suurem osa sündmustest toimub Mehhikos, on joone alla tõlgitud ka 'mehhiko keelt' (ihiii, no hispaania keelt siis tegelikult). Ja siia raamatusse hirmsasti sobib, et mõnes kohas on otsekõne hispaaniakeelne. Väga hea tasakaal on leitud - ei ole liiga palju joone aluste tõlgete otsimist, ega ole ka nii vähe fraasikesi, et mõtled, et autor teab kümmet väljendit ja peab ennast kohe vingeks mehhiko-asjatundjaks. Autor on omas elemendis ilusasti ja mugavasti sees.

* Varsti möödusid nad teeäärsest cholla*-tukast, millesse torm oli ajanud väikesi linde ja kus okkad olid nad läbi torganud. Trobikond halle nimetuid linde, tardunud lennuasendisse või, suled ripakil, tolknemas. Mõned neist olid veel elus ja väänlesid oma selgroo peal, tõstes hobuste möödudes pead ja karjatades, kuid ratsanikud ratsutasid edasi.
*cholla - teatud kaktuseliik (sõna ise tähendab 'nuhtlus', 'vaev') - tõlkija märkus.
Kas midagi sellist saaks lihtsalt välja mõelda?

Hirmsasti meeldib mulle selle raamatu aeglane rütm.
Rohkem aeglust kulub kiire elu juures hädasti ära...
Mina arvasin algul, et peategelased on kusagil 50-aastased mehed :), lihtsalt need poisid kulutavad nii vähe sõnu ja võtavad vastamiseks küllaltki palju mõtlemisaega.

Aga sisust.
Kaks 16-aastast Texase noormeest - John Grady ja Rawlins - lähevad Mehhikosse kogemusi otsima. Veel Ameerikas liitub nendega veel noorem poiss, kellel on nii uhke hobune, et poisid ei taha teda endaga võttagi, kuna usuvad, et noor Blevins on hobuse varastanud ja teda aetakse taga. Kuna aga kõnnumaal on inetuvõitu teist maha jätta, siis lasevad nad tal ikka endaga sõita.

Blevins kardab äikest ja ühe tormise öö järel kaotab ta kabuhirmus nii oma hobuse, püstoli kui ka rõivad. Ei jää vanematel noorsandidel üle muud, kui Blevins enda hobusel lähimasse Mehhiko külakesse sõidutada ja seal talle riided osta. Külakeses näevad nad ühel mehel Blevinsi püstolit ja usuvad, et ka hobune on sinna jõudnud. Blevins tahab oma hobust tagasi varastada. Vanemad noormehed ägavad, kuid ei taha poissi üksi hätta (ja väga tõenäolisesse surma) jätta. Hobust tagasi küsida proovida ei tule neil mõttessegi, sest kellel jõud, sellel õigus ja nende jõud oli väike. Niisiis varastavad nad Blevinsi hobuse öösel ära ja põgenevad veel kaugemale Mehhikosse, kusjuures Blevins uhab üksi minema.

John ja Rawlins hakkavad ühes maamõisas tööle hobuste taltsutajatena.

Taltsutaja arvab hobustest:
Lõpp hullud, nagu peldikurotid, ühmas Rawlins.
:)
Nad on osavad ja pälvivad kohalike mõninga lugupidamise. John pälvib ka midagi enamat - mõisaomaniku tütre armastuse. Kui papake sellest teada saab, teatab ta ametivõimudele, et tagaotsitavad 'ameerika hobusevargad' on tema mõisas ja noormehed viiakse vangi. Vangis on ka Blevins, kelle jalad on tümaks pekstud. Ta lastakse maha. Ka Johni ja Rawlinsi elu seal 'mehhiko kõrilõikajate' keskel pole just meelakkumine.
* Mõnedel inimestel ei ole hinda.
See on tõsi.
Mis neist inimestest saab?
Need inimesed surevad.
Ma'i karda surra.
See on hea. See aitab sul surra. Elada see sul ei aita.

* Nuga möödus tema rinna eest ja tõmmati tagasi, ja kuju liikus uskumatu kiirusega ja seisis tema ees taas vaikselt kössitades, nõrgalt vaagides, jälgides tema silmi. Nad jälgisid, et näha, kas surm on tulekul. Silmad, mis olid seda varemgi näinud ja teadsid värve, mille all see rändas ja kuidas see kohale jõudes välja näeb.

Lõpuks lastakse neil minna, kuid ilma hobusteta. Veidi järele mõelnud, taipavad nad, et vabastamise taga oli ilmselt mõisapreili vanaema - kes ostis poisid vabaks tüdruku lubaduse vastu, et ta Johniga enam ei kohtu. Ka John mõistab seda, kuid soovib seda tüdruku enda käest kuulda. Niisiis sõidab Rawling bussiga tagasi Texasesse ja John läheb oma tüdrukut otsima.

Tüdruku vanaema räägib maamõisas Johnile oma noorpõlve-Mehhikost:
* Minu tüdrukupõlves valitses siin maal kohutav vaesus. See, mida tänapäeval näha võib, pole sellele ligilähedanegi. Linnades olid tienda'd, mis üürisid talupoegadele riideid, kui nad turule tulid. Sest endal neil riideid ei olnud ja nad üürisid need selleks päevaks ja läksid siis öösel oma vaipades ja kaltsudes koju tagasi. Neil ei olnud midagi. Iga sentaavo, mis nad kokku kraapisid, kulus matuste peale.
Muidugi kinnitab ta, et tüdruk pole poisi jaoks. Poiss otsib tüdruku linnast siiski üles. Tüdruk veedab temaga ühe ööpäeva, kuid kinnitab, et nad ei saa kokku jääda.

John läheb vangla-linna hobustele järele, ja saab kätte kõik kolm hobust. Tulevahetused, haavad, põgenemine, külm - lõpuks jõuab ta kõigi kolme hobusega ikkagi Ameerikasse, kus ta kohalikule kohtunikule oma loo ära räägib ja ütleb, et soovib Blevinsi hobuse tõelist omanikku üles leida. Kohtuniku jaoks on noormees sümpaatne. John taipab seda ja jagab temaga oma muret põhjustatud kannatuste pärast, või passiivsuse pärast. Kohtunik ütleb sama, mida tema oma mõistuski - paremaid valikuid polnud.

John viib Rawlinsi hobuse sõbrale tagasi ja ratsutab ise oma kahe hobusega uutele seiklustele vastu, ikka ennast otsides.

* /teadsin/ et argpüks hülgab alati kõigepealt iseenda. Kõik teised reetmised tulevad pärast seda kergesti.

Neljapäev, 10. juuni 2010

Hollaa!

Eluke veereb rahulikult ja kirjutada pole miskit.

Täna oli küll veidi ebaharilik päev, sest jäin arvutisse 'kinni' ja majapidamistööd jäid tegemata, jalutamas käimata.

Kõigepealt vaatasime koos lapsega ühte imekauneid ehteid meisterdava itaallanna blogi.
Lihtsalt hirmus romantilised ja nunnud ehted. Kusagil arhiivimaterjali keskel oli terve ports ka täiesti jalustrabavaid art nouveau stiilis kaelakeesid. Ja proua on paljudele oma ehetele leidnud eksponeerimiseks hämmastavalt sobiva tausta. Lihtsalt imelugu, mida inimesed oma väikeste kätega teha oskavad!!! :)

Seejärel hakkasin lausa algusest peale lugema Sinilinnu blogi.
See keskendub inimesi kõige rohkem huvitavale teemale: kas ja kuidas on võimalik leida armastust? Mis kujul armastus end näitab? Kas kõik on kuld, mis hiilgab? Kuidas maitseb hüljatus ja üksildus? Mis tundeid tekitab inimene, kes end vägisi kavaleriks topib ja kõiki 'ei'-sid ignoreerib. Lugemist tundideks ja mõtlemisainet kauemakski...

*
Neil päevil avastasin enda jaoks uuesti Rudolf Rimmeli lüürika. Googeldasin teda ja avastasin, et ta oli 2003. aastal vabasurma läinud - aknast hüppas alla. Selleks ajaks olnud ta praktiliselt pime... Pole kerge kellelgi...

*
Väike Tüdruk üllatab teinekord...
Näiteks on neile koolis loodusõpetuse ja matemaatika tundides kella õpetatud, aga tema eelistab ikka minult küsida, kui kaua on aega selle ja teiseni... Mees lausa pahandab temaga teinekord ja uriseb, et temal oli kell selles vanuses ammu selge. Kuid olen kindel, et kui kella tundmise peale tõesti mingi kontrolltöö peaks tulema, siis on Väikesel Tüdrukul kõik kärmelt klaar :D, ma olen seda mõne asja puhul täheldanud - aastaaegade ja kuude järgnevus näiteks. Kui ma kodus teda selleks tarkuseks ette valmistada püüdsin, ei jäänud talle justkui midagi meelde, aga kui koolis kalendrikuusid õppima hakati, oli tal kohe asi selge :D

Samas pole koolis õpitud, mis saab, kui väiksemast arvust lahutada suurem. Ma ükskord möödaminnes mainisin, et siis tuleb vastus miinustes... et mitu numbrit jääb puudu? Et kui viiest lahutada 7, siis on vastus -2. Ja sellest sai ta suurepäraselt aru, ja nüüd ta muudkui arvutab miinustega :), kuigi ta ei pea seda veel jupp aega oskama.

Teisipäev, 8. juuni 2010

Lemmik-lullad, ilmselt...

Kustutasin arvutist 3/4 kaustadest.
Ühes kaustas oli ainult kaks luuletust, neist üks pealegi jupiti.

Kui lullad siia ümber tõstan, saan ka selle kausta kustutada, win!

Esimene luuletus on väga kuulus ja meeldib vist pea kõigile :D

***
She Walks In Beauty
by George Gordon,
Lord Byron
(composed: 11 June 1814)
(From Hebrew Melodies - 1815)


1
She walks in Beauty, like the night
Of cloudless climes and starry skies;
And all that’s best of dark and bright
Meet in her aspect and her eyes:
Thus mellow’d to that tender light
Which Heaven to gaudy day denies.

2
One shade the more, one ray the less,
Had half impair’d the nameless grace
Which waves in every raven tress,
Or softly lightens o’er her face;
Where thoughts serenely sweet express
How pure, how dear their dwelling-place.

3
And on that cheek, and o’er that brow,
So soft, so calm, yet eloquent,
The smiles that win, the tints that glow,
But tell of days in goodness spent,
A mind at peace with all below,
A heart whose love is innocent!


***

Teine meenutab mulle millegipärast mu ema... ka tema 'teatris' on valgus nüüdseks kustunud.


/.../
Sügispilvede all, talvetaevaste
valge avaruse all jalutasid sa aastal
kui olid nii üksik kui ei kunagi
/.../
kortsutasid kulmu kui ragistasid mõelda, hingasid sügavalt
sisse rõsket vaikset õhku, võtsid
härmatise võpatamata oma vaimu vastu.

Kui külm oli sul õhukeses palitus, lahtiste kandadega kingades –
pisaratu Niobe, sa kaotasid oma lapsed
ja lavatuled kustusid, sind ei lastud isegi

tühja teatrisse, muundumiste koopasse kus
peaaegu kõik oli olnud võimalik. Kui palju raamatuid
sa lugesid oma vaikses elamises tol talvel,
kuidas rüüdid väljast oma kummaliste karjetega puurisid läbi su üksinduse,
ükskord sirutasin oma käed nende poole igatsevalt välja, sinu kõrval
vagude vahel komistades –

Oh, oma katkistes sukkades, juuksed sassis
kõmpisid sa oma ahastuse kannul
üle paljaste põldude, kainelt, kainelt.
/.../

Mõtlen su silmadele sel pildil, kuus aastat enne kui sündisin,
hirmule nendes. Mida tegid sa oma hirmuga
hiljem? Läbi alanduse,
paranoia ja väljapressimise ja poolnälgimise aastate,
kui sa kaotasid üksteise järel nende armastuse, keda sa armastasid –
vanemate, kallimate, laste, ebajumaldatud sõprade -, mis hoidis
kaastundeküünla valgust sinus, mis valgustas sind
helenema (sama raamatu) järgmisesse peatükki, selva
oscura välule
kotta mille uks
paiskub lahti, käsi kutsub
ütleb tere tulemast?
Kõnnin
maailmas üle paljude ojade, nii ohtrasti valgust
tantsib seal külluslikel kividel, nii ohtrasti küsimusi mu silmad
kihkavad sinu silmadest, kuldpruunidest silmadest küsima,
ripsmed lühikesed, kuid kaarjad
laud, otsekui õlipuust voolitud, silmad, mis oma raske, looritatud
või siis särava, tunnetamatu vaate taga varjavad mingit nägemust
pidulikust headusest...

DENISE LEVERTOV Olga-luuletused, 1961