Reede, 30. mai 2014

Alustame ilmast

Võiks arvata, et olen kurb, et ilm tagasi külmaks keeras, aga ei - panen soojalt riidesse ja jalutan hea meelega. Õhk on värske ja mõnus. Eks igal ilmal on oma plussid ja ilu - kuni seitsme miinuskraadini :D, sealt külmemat enam ei taha. Ja praegu on asi sellest kaugel, nii et naudin väga oma väikseid jalutuskäike.

Aga VT'l õnnestus end ära külmetada - või siis ikkagi mingi viirus saada.
Eelmisel nädalal vaatas ta YouTube'is Aqua Barbie Girl'i videot ja õppis sõnu pähe ning laulis seda koolis teistele tüdrukutele. Tüdrukutele meeldis nii väga, et kaks neist soovisid seda laulma ja näitlema õppida ning viimases klassijuhatajatunnis koos VT'g klassile esitada.

Terve nädalavahetuse olid tüdrukud elevil. Üks neist - Ken :D - käis isegi VT'l laupäeval külas, et rolli paremini harjutada. Räägiti kostüümidest ja parukatest... - paraku ärkas VT esmspäeva hommikul tulisena. Panin ta kraadima ja tal oli 37,5. Sellegipoolest läks ta kooli. Kodus ikka kange nohurohi ja kurgutablett sisse ja... Kuni siis neljapäeval, mis pidigi olema etenduse päev, ärkas VT ilma hääleta. Ainult paukus köhida "kõuhh-kõuhh!"
Oiiiiii, seda nuttu....
Mina arvasin, et tüdrukud saavad aru, aga VT ahastas, et nad on andestamiseks liiga pettunud - nad on ju lapsed!
Helistasin 6.40 ise ühele "lapsele", kes pidi VT'd majanurga juures ootama, et VT ei peaks üksinda roosa parukaga kooli minema (ta ei saa seda ise korralikult pähe). No muidugi oli ta pettunud... Ütles küll vaguralt: "Ma saan aru." Loodan, et saabki :) VT ei julge aktuselegi minna :D, kardab, et kõik sisistavad ta peale :p

VT vannitoaselfie - tahvelarvuti teeb tal tõesti kauneid pilte!


Täna on VT klass väljasõidul rohelusse.
VT pole poolteist aastat klassireisidel käinud, sest alati minnakse ka veekeskusesse ja miinus viieste silmadega on rüblikute keskel ilma prillideta hirmus olla.

Kuid nüüd pakuti koolist 6-päevast suvelaagrit. Elatakse mõisas, pea iga päev on ekskursioonid kusagile, ujuda saab järves. Ja VT, kes ei taha ka kunagi eriti kusagile minna, tahtis järsku sinna! Ja kuna see ei maksa oluliselt rohkem kui kõik need reisid kokku, kus VT pooleteise aasta jooksul käimata on jätnud, siis otsustasin, et ta võib minna. Olin juba jõudnud sukasäärde hakata kriisiraha koguma :D - see kõik läheb nüüd suepäevadele, aga - see on hästi kulutatud raha. VT on seda kindlasti väärt. Ta on õnnelik, et saab minna. Kuigi kahjuks tema klassist tuleb ainult üks tüdruk - teised kaks vajusid kuidagi ära.
Olen ise ka väga põnevil - VT pole kunagi üksi ööseks kodust ära olnud :)
Ja olen kangesti õnnelik, et saame seda VT'le võimaldada :) Oleme siis juuni keskel Mehega 6 päeva kahekesi - see saab olema veidralt aga mõnusalt vaikne :D


Ja nädala mõttetera tuleb seekord dalai laamalt:

“If you think you are too small to make a difference, try sleeping with a mosquito.”

Kolmapäev, 28. mai 2014

Hirmuta

Tänahommikustest lugemistest jäi kummitama selline nõuanne:


Don’t be intimidated by the people who think they are in a position of power or authority. The reasons the abusers get away with most of what they do, is that they quickly learn how to intimidate people. 
Artikkel rääkis ebaeetilisusest toidutööstuse maailmas (Compassionate Road / LINK), aga see nõuanne kulub inimestele ka muus suhtluses ära.
Kasvõi eraelus.
Kõige olulisem on märgata ja enda jaoks 'ära registreerida', et teine inimene püüab arutelus jõupositsiooni saavutada enda suureks ja hirmuäratavaks mängimise teel: ajab end puhevile, räägib valjemini ja madalama häälega, nimetab võibolla autoriteetseid allikaid, mis tema seisukohta väidetavalt kinnitavad...

Mul on tulnud ette, et kirjeldan sedasi käituvale inimesele lihtsalt seda, mida ma näen: "No sa ajad ennast lausa puhevile ja teed kõva häält, lootuses mind taganema hirmutada..."


Ausõna, see ajab inimese vähemalt esimesel korral segadusse! :)

Järgmiste kordade kohta ma ei oska öelda, sest ega ma ei kipu uuesti rääkima inimesega, kes mind selliste võtetega taganema püüab sundida. Lähedasemad inimesed aga pole seda enam korranud.
Minu meelest see teise inimese käitumise kirjeldamine töötab!

Laste peal pidi ka töötama...

Kusagilt (juba ammu) lugesin, et lapsed on jonnakad edasi kui sa näägutad, et jälle on sul riided põrandal ja asjad koristamata/õppimata; selle asemel tuleks täiesti neutraalselt kirjeldada: "Ma näen siin klotse, mis peaksid kapis olema..."
Ei oska öelda, kas see töötab - VT peal töötab kõik või mitte miski, oleneb, mis ta ise arvab.

Sama ka kiitmisega - laps jääb vaid pooleldi rahule, kui ütled tema joonistatud pildi kohta, et see on kena.

Peaksid end kokku võtma ja kirjeldama: "Ma näen siin palju erksaid ja rõõmsaid värve / tugevaid jooni / üht suurt looma - kes see võiks küll olla?" Ei peagi ütlema, et pilt on ilus - laps jääb rohkem rahule, kui sa kirjeldad, mida näed, sest siis ta teab, et sa oled tõesti vaadanud ja süvenenud. See polegi nii raske, vajab vaid veidi harjumist :)
Suuremad lapsed muidugi ei lase sind ise nii lihtsalt lõa otsast ära vaid uurivad, et MIS sulle ikkagi selle pildi juures meeldib :)



Ee - jutt kaldus mujale ja pool jäi rääkimata :D

Tahtsin seda öelda, et kui mõni inimene oma seisukoha toetuseks kasutab "kärkivat kõneviisi", siis võib meile tunduda, et tema jaoks on see teema ilmselt tähtsam kui meie jaoks, et ta niimoodi närvi läks - rääkimata sellest, et meie keha annab meile kohe teada, et agressiivse inimesega pole turvaline vestlust jätkata ja tekitab põgenemise reaktsiooni või - vasturünnaku. Kuid tavaliselt on mõlemad käitumised (nii taandumine kui ka vasturündamine) kohatud, sest kohatu on juba neid tinginud käitumine.

Ägestunult oma seisukohta kaitsev inimene pole selle teemaga võibolla sugugi emotsionaalsemalt seotud kui meie. Ta on lihtsalt näinud, et selline ägestumine viib kiiresti sihile ja vabastab ta tüütust vajadusest olla aus ja ehe ja kuulata ära ka teine pool ja siis asja seedida ja võibolla hoopis teise poolega nõustuda. Ta ei taha seda. Ja ta on näinud, et kui ta kõva häält teeb, siis inimesed taanduvad - tal ei peagi üldse õigus olema! Ja nüüd kasutab ta seda enda puhevile ajamist lihtsalt käepärase vahendi või tööriistana.

Kui talle öelda, et me näeme, mida ta teeb, siis ta tavaliselt taltub ja põhimõtteliselt on siis võimalik asjad/jutud ära ajada.

Aga jah - on inimesi, kes kasutavad sellist ärahirmutamistehnikat samamoodi töövahendina nagu klammerdajat või kustukummi. Meil on selles olukorras hästi palju kergem, kui me saame aru, et mitte meie loll jutt ei ajanud seda inimest närvi, vaid see on lihtsalt tema tehnika, mis sageli annab tulemusi - inimene kaob koos oma probleemiga kus see ja teine -, nii et ta proovib seda ikka ja jälle.

Esmaspäev, 26. mai 2014

Möödunud nädala tsitaadid

Loen ja kustutan siin kunagi salvestatud linke ja jagan huvitavamaid ka teiega...


1. Mis teeb mehe õnnelikuks / Alkeemia (LINK).
Meeste vastutustunne on juba sünnipäraselt väga arenenud, seepärast ongi neil nii kerge hakata kohe vastutama oma vanemate, noorema õe, naise või ämma vajaduste eest, surudes enda soovid tagaplaanile. Naised, kes lubavad sellisel asjal sündida, kannatavad hiljem ise topelt, sest lõksu püütud mees, kes püüab naisele meele järele olla, ei hakka kunagi teda tõeliselt armastama ja hoidma, kuna naine ei oska temasse suhtuda kui vabasse hinge ega mehe pakutusse kui kingitusse, vaid võtab seda tema loomuliku kohustusena. Sellised naised ei märka, et nad muudavad õnnetuks nii mehe kui ka iseenda – nende meestele seatud ootused ei täitu mitte iial, sest mehel ei ole võimalik neid nõutud asju välja võluda lihtsalt tühjalt pinnalt, kui tema ümber puudub armastuseväli. 
Katkend pärineb Hedvig Everti peagi ilmuvast raamatust "Õnnekunstnik" 

***



***

2. Veel üks natuke naljakas katkend - õnnest! / Tuuli Mäemat - Alkeemia (LINK).
Ma olen tihti kuulnud inimesi nurisemas, et nad on õnnetud ning ei oska olla õnnelikud. Ma olen neilt siis küsinud, et mida nad teevad oma õnne jaoks ja tegelikult ei teegi midagi. Õnn ei ole miski, mis kõnnib lihtsalt sul kannul ning longib järgi. Õnn vajab tööd ja vaeva nagu enamik asju meie elus. Sa pead õnne enda jaoks looma ning seda hoidma. 
Ja samas artiklis, aga mitte naljakas:
"Happiness is when what you think, what you say, and what you do are in harmony." Mahatma Gandhi (Õnn peitub selles, kui sinu mõtted, sõnad ja teod on harmoonias)
jooga

***

3. Alkeemia / kuidas geenitehnoloogid organeid ja kudesid kasvatavad (LINK):
Uue elundi kasvatamiseks koetehnoloogia abil on esmalt vaja mõnda patsiendi keharakku. Need rakud süstitakse siis käsnalaadsesse plastist vormi, mis on soovitava elundi kujuga. Plastvorm on valmistatud biolagunevast polüglükoolhappest. Rakke töödeldakse teatud kasvufaktoritega, mis stimuleerivad rakukasvu ja panevad nad vormi täitma. Viimaks vorm laguneb, jättes järele täiusliku elundi. 
Kui praegu suudetakse kasvatada elundeid nagu põis ja hingetoru, siis mis takistab teadlasi kõiki keha elundeid kasvatamast? Üks põhiline probleem on tillukeste kapillaaride kasvatamine, mis varustaks rakke verega. Iga keharakk peab mingil hetkel saama kontakti verevarustusega.Tavaline kude on väikeseid veresooni risti-rästi täis, kuigi me neid ei näe. Lisaks on keerukate struktuuride kasvatamise probleem. Verd mürkainetest puhastav neer koosneb miljonitest tillukestest filtritest, seega on vormi nende filtrite jaoks päris keeruline teha.Kuid kasvatamiseks kõige keerukam elund on inimese aju.
***

- taimede kasvatamine munakoorest potikestes - 

***

4. Imelised fotod Tais, Chiang Mais toimunud Yi Peng festivalilt blogist Flip Nomad (LINK).

***




Pildid ... on ajapikku kogunenud, allikaid küll ei mäleta.

Pühapäev, 25. mai 2014

Pilte mujalt




Meditatsioonisaal






Kanepist joogamatt -









Laupäev, 24. mai 2014

Sodipodi

Lihtsalt veidi pilte käesolevast nädalast...


VT joonistas liblika ja ma lubasin tal selle oma küünelakkidega ära värvida.


Mul on ainult kahte põhivärvi küünelakid:
sinised sõrmedele ja punased varvastele.


Ja minu lemmikrasvad:



Mandliõli ja kookoseõli.

Ma mõtlesin kogu aeg, et see on pigem kookosvõi, aga -
tuleb välja, et 25 soojakraadi juures muutub see tõepoolest õliks :)




Ka kohv, eriti magus piimakohv on kookoseõliga väga maitsev!




Mul on kena sinine kleidike. 
Mõtlesin, et kannan seda terve suve ja kuna materjal pole eriti kvaliteetne,
siis tuleb selle kleidiga sügisel ilmselt päriselt hüvasti jätta.

Jahedama ilmaga kandsin seda paksude hallide sukapükste ja poolsaabastega,
nüüd ilma sukkadeta ja tennistega (kuna ei taha liialt pidulik välja näha).

Tegin kleidist pildi ja mõtlesin, et fotokas lõikab mul pea nagunii otsast.
Aga igaks juhuks sirutasin kaela ka hästi pikaks, et see ikka pildilt välja jääks
(olin väsinud ja ei tahtnud, et nägu pildile jääks),
aga kuna seekord olin taganenud jalgupidi voodisse, jäi pea ka pildile :D



Ma ei hakanudki pead otsast lõikama, sest see on nii naljakas, 
kuidas ma usun, et olen nüüd kaela nii pikaks venitanud, et pea ei jää näha :D

Aga - tuleb välja, et kui mul pakse sukki all pole,
 hakkab see kleit kõndimise ajal puusade pealt tasapisi üles rullima :D
Pole ime, et autod on mulle kahtlaselt sageli hakanud teed andma ka majadevahelistel teedel,
kus vöötradu pole -
eks neil on huvitav vaadata, kuhumaale see seelik siis ikka kerkib, kui ma nende nina eest
mööda jalutan...
Õnneks tagumiku alla jääb ikka kinni, aga jah... kahtlane kleit! :p


Muide, mulle millegipärast üldse ei meeldi jalgadega voodi peale astuda...
Võin rahumeeli astuda lauale, et lambipirni vahetada, või aknalauale, et kardinaid maha võtta, 
aga voodisse astuda ei taha.
Kui telekas näidatakse voodil hüppavaid inimesi, vaatan mina ruttu mujale :D


Veel äpardustest:

millal teil viimati...


... kassett vahele keris? :D

Kas keegi üldse kuulab veel kassettide pealt muusikat või olen ma viimane...?
See on Mike Oldfieldi  Voyager, mis mul nüüd koledasti kortsu läks...


Ja siin on minu kallis-armas vana arvutikene, kes ikka veel püüab mind teenida oma vanadusnõtruses -
kunagi ma pahutsesin tema vigurite peale, aga nüüd tahaks teda kallistada, kui ta jukerdab,
tahaks teda lihtsalt tänada, et ta on nii kaua minuga koos töötanud...
Mõnikord ta avaneb nüüd sellise pildini - ja nii jääbki...


Ilus, aga kasutu! :)
///Ah, see meenutab, kui ma ükskord voodis vedelesin ja VT mulle välkrünnaku (kallid-musid) korraldas ja
eemaldudes heitis üle õla: "Ilus, aga nii abitu!" :D :D :D///
Aga ma ei saa arvutiga pahandada - ta on niigi pai ja tubli olnud!


Ja noh - üldiselt on kõik väga mõnusasti,
ja loodan, et ka teil!!!
:)

Reede, 23. mai 2014

Tänasida lugemisi

1. Mul oli kusagil salvestatud artiklite kuhjas LINK, kus õpetati kaasama oma alateadvust sobiva elukaaslase leidmiseks. Et ise võid uskuda, et tahad ja otsid elukaaslast, aga alateadvus laiab alati palju võimsamini oma nurjavate targutustega. Tuleb need negatiivsed uskumused üles leida ja kuu peale kupatada.

Millal mina viimati kaaslast otsisin? :D
15 aastasena äkki?...
Mispärast see mul salvestatud oli (nimega "alateadvus") - ei kujuta ette -, aga äkki kellelegi on sealsetest artiklitest abi.

Nii et ma panen siia Targa Südame keskuse teadliku tutvumise LINGI üles igaks juhuks, äkki keegi otsib midagi muud, kui need tavalised tutvumisportaalid on.


2. Portaal Ole Teadlik / Andekad lapsed ja eksistentsiaalne depressioon (LINK).
Me ei saa anda lapsele elu mõtet, kuid me võime talle toeks olla tema mõtisklustes ja näidata, et ta ei seisa eksistentsiaalsete probleemide ees üksi. Enamik meist üritab oma elu mõttekana hoida :), tegeleb selle mõttetuse probleemiga.
Ja - tuleb välja, et puudutused, kallistused on selliste laste hingele eriti vajalikud. Olen rõõmus, et meie VTga iga päev "süles istume" (juba läheb raskeks otsustada, kes kellel :D) ja kallime ja väntsutame ja patsutame, kudime ja mudime jne :)
Kusjuures... siin on öeldud, et 12-15 aastased on sellisteks mõtisklusteks liiga noored, kuid VT alustas juba 5-6aastaselt oma jorinat, et miks küll kõik ennast ära ei tapa, kui tuleb süüa suppi ja end pesta ja teha tööd ja üldse ei ole võimalik teha mis tahad? :p
Mina muidugi vastasin ausalt, et mina ka imestan... :D


3. Portaal Ole Teadlik / Empaadi kurb elu :D (LINK).
Paljud empaadid kogevad kroonilist väsimust, tundlikkust keskkonna suhtes või seletamatuid valusid päevast päeva. Need kõik kogetavad tulevad suure tõenäosusega välistest teguritest, mitte neist endist. Empaat elab siin maailmas, kogudes teiste inimeste emotsioone, energiaid ja karmat. Nad on nagu psüühilised käsnad, mis korjavad üles teiste inimeste psüühilise ja emotsionaalse seisundi, milleks enamasti on negatiivsed emotsioonid, nagu valu, kannatused, kurjus, stress jne. Nad saavad aru, kui keegi on valudes ja soovivad, et ta tunneks ennast paremini. Empaat on rahusobitaja. Ebakõlad tekitavad temas ebamugavustundeid ja seetõttu ta juba alateadlikult kulutab oma energiat, et harmoniseerida õhkkonda. Nad imevad endasse nii palju psüühilist prahti, et lõpuks nad ummistuvad. Mida aeg edasi, seda rohkem ja rohkem tunneb ta ennast seetõttu õnnetu ja masendununa. Ta võib isegi tunda, justagu läheks hulluks.

Empaadile on suur väljakutse elada tervislikult meie ühiskonnas, kui ta ei ole teadlik oma tundlikkusest. Ja seetõttu tihti nad eelistavad olla omaette. Kui empaat on ümbritsetud rahu ja armastusega, siis tema keha omastab selle ja puhkeb õitsele.
  Ma ei tea, kas keegi pani tähele, aga ma kirjutasin hiljuti ühes postituses, kui õudne mul oli Riia mäe Abakhanis olla, et mul hakkas seal hingel paha (mitte füüsilises mõttes iiveldus) - - -  ja ruttu pärast seda tekkiski seisund, kus olin täiesti suhtlemisvõimetu. Ma alguses ei seostanud ära, aga juba mõned päevad olen sellele mõelnud. Loodan, et olen nüüd ... puhas jälle.
Enesetunne on küll jälle hea! :)

4. Kas te kõik teadsite MIS MAA SEE ON kauneid ja kurbi sõnu? (LINK.)
Pean ütlema, et mulle pole tähtis, et ma elaksin Eestis... Päris imelik, aga mina ei tunne mitte mingisugust kodanikuuhkust. Kui eesti keel kaoks, siis mõtleksin ainult, et tarvis kõvasti kirjandust tõlkida, et hüvad mõtted kaotsi ei läheks. See, et mõned inimesed tõesti armastavad Eestit on minu meelest ÄÄRMISELT HUVITAV, ei muud. Kuidas nad oskavad? Ja kuidas mina ei leia selle tundega miiiiiiitemingisugust sidet.
Armastada loodust ja Emakest Maad, teda hoida ja talle soojalt mõelda on jällegi loomulik ja lihtne.
Aga kui keegi oskab armastada, keda või mida iganes, siis on see ikka tore.

Nagu VT ükskord ütles: "ARMASTUS PANEB INIMESED HULLE ASJU TEGEMA, AGA VEEL HULLEM OLEKS MITTE ARMASTADA."

Kena päeva ja nädalavahetust, tuvikesed! :)

Neljapäev, 22. mai 2014

Söömine ja öömine

Lugesin hiljuti artiklit sellest, et kui inimesel dieedipidamine luhtub, siis ilmselt mingi osa temast soovib olla kogukas. Ka ülekaaluline olemisel on oma plussid. Näiteks võib inimene oma kehakaalu 'taha pugeda' ja jätta mõned julgemad käigud tegemata - nt ei vaheta ta töökohta, ei lenda lennukiga kusagile kaugele kallile sõbrale külla, ei satu tähelepanu keskpunkti jne... (LINK.)

Noh, eks seda ole ennegi kuulda olnud, et kogu meie elu on meie varjatud soovide tulemus.

Ka meenub, et ühes raamatus olid inimesed kehatüübi järgi viieks jagatud ja igale kehatüübile vastas psühholoogiline pilt. Minu tüüp kandis nime "nähtamatu laps" ja kirjeldas inimest, kes kogu aeg justkui vabandaks oma olemasolu pärast. Inimene on kõhn, et teda ei märgataks, et ta ei võtaks väärsemate inimeste ruumi ära ja ei saaks pahandada. Peale kõhnuse kirjeldas seda inimest veel istumisviis - et jalad tagumikuga samal kõrgusel: kas tõmbab jalad tugitooli-diivanile, või istub üldse põrandal, nagu tahaks end koos hoida, et kohe saaks punuma pista.

Ja paksukeste soov oli leida tunnustust ja armastust. Teha end suureks, et teda lõpuks ometi märgataks!

Noh, omapärane ja huvitav teooria igatahes! :)

Aga selle ülal lingitud artikli tõttu hakkasin kord jälle mõtlema, et ehk mul ka on sisemine pilt endast kui hästi peenikesest inimesest. Kas see on nüüd selle pärast, et ma ei tahaks olemas olla, ja siis teen end nii olemasolematuks kui füüsiliselt võimalik, või mõne muu asja pärast - nt et mind suurelt ei kohustataks, kuna nii haprale kondile ei saa ju suurt raskust kanda anda :D - ei tea.

Ja võibolla on ka see öine eluviis, millest eile kirjutasin, tegelikult mind teeniv.
Sest on ju tõsi, et ma sooviks, et maailm oleks vähem kirju ja vähem vali - ja millal maailm selline on nagu mina tahaks? - eks ÖÖSEL, muidugi!

Sest kui ma luban endal ükskõik millal magada ja üleval olla, nihkub mu uinumine kiiresti kella 6 peale hommikul - ja edasi enam ei nihku, kuue peale jääbki +/- pool tundi). Just siis, kui inimesed tasapisi ärkama hakkavad, tuleb minul uni peale. See raskendab mul mitmete kohustuste täitmist, sest kui ma lõpuks ärkan, on kiire teha lõunasööki ja voodi korda ja kui ma lõpuks õue jõuan, on ametiasutused kenasti kinni juba :D
Ei peagi asju ajama - EI SAAGI!
Arsti juurde ei saa ja...
Võibolla mu psüühika lihtsalt väga tahab öövaikuses omaette nokitseda... - poleks sugugi imelik. Siis kui sagimiseks läheb, tahakski silmad kinni pigistada.
Ja mina kogu aeg sunnin talle päeva peale, tõusen kell 6 jne, sest kogu aeg räägitakse, kui oluline on elada päikesega ühes rütmis... Hmmnjaa!

Kolmapäev, 21. mai 2014

Mõnus!

Loodan, et peale minu on veel inimesi, kes naudivad praegust ilma :D
Minu meelest on praegu nii mõnusalt valge ja soe.
Muidu käisin siin kampsuniga ringi ja kui pikemaks istuma jäin, panin veel vesti ka selga. Nüüd saab aluspesu, maika ja sokkide väel terve päeva ringi silgata - küll see on mõnus! Kubujussitamine on üsna tüütu ja nukker.

Veel meeldib mulle tohutult, et kui ma ärkan, on juba valge.
Mul on raske tõusta, kui öö veel paistab. Samas valgel ajal magada mulle meeldib - silmad peidan küll käe või silmaklappide alla, aga väga turvaline ja soe on päeval magada!

Ja mulle on terve elu meeldinud kaua üleval olla. Just kusagil linkisin järjekordset uurimust sellest, kuidas 'öökullid' on 'lõokestest' intelligentsemad... - jäi lisamata see mõte, mis mind alati vaevab: kui ma sunnin endale peale lõokese eluviisi, kas see siis nüristab mind? :D
oi, kui tüütu on
lapikuid tablette poolitada

Tablettide ajal on kõik korras, kuid eks minagi soovin ilma elada - ja niipea kui õhtused tabletid ära jätan, hakkab see jama peale, et õhtul ei tule uni ja hommikul ei taha tõusta, sest isu pole täis magatud. Kui ma enda und vara tõusmisega reguleerida ei püüa, siis nihkub mu eluviis paari nädalaga öise ärkveloleku peale. Ja pidevalt liiga vara tõusta on keha jaoks tohutult kurnav (just hommikul lugesin jälle selle kohta, seekord alkeemia.ee'st - LINK) - olen seda nii palju kogenud. Lahendust nagu polegi. Unetutele soovitatakse voodis telekat/arvutit/nutitelefoni mitte vaadata, õues jalutada, kohvi ja teed õhtul mitte juua, teha füüsilist tööd jne, aga olen ju neid kõiki palju aastaid proovinud ja need ei aita. Pealegi, mul on magamajäämisraskused lapsest saadik ja tollal oli lasteaias, haiglates ja internaatkoolis ju kõigile sama päevakava - teised magasid öösel, mina mitte. Sanatoorses koolis proovisime isegi seda, et lõunauinaku ajal (mis oli 14.30 - 16.00) mina hoopis jalutasin, et oleks õhtuks väsimus suurem - ei aidanud see mitte grammigi! Ikka jäi nii, et päeval olin uimane ja öösel vahtisin lage :D Nii et ainult toit, värske õhk ja õigel ajal magamaminek ei tee seda trikki kõigil ära. Kui päevakava oleks asi olnud, oleks neid öiseid ülevalistujaid rohkem olnud.

Üks järele proovimata nipp siiski on: väidetavalt saab kehakell korda, kui elada nädal aega looduses, noh, telkides, matkal!



***



VT'l on kordades rohkem ehteid kui mul, sest mitu aastat kulutas ta oma taskuraha ja kingiraha suures osas ehete peale. Aga - ta ei kanna neid, ta lihtsalt võtab aeg-ajalt mõne ehtekirstu jälle välja ja vaatab oma ilusajakesi :)

Nii et kui ta pühapäeval ühte ripatsiga ketti kandis, siis tegin kohe pilti:





Aga luigekest pildilt välja lõigates jäin vaatama hoopis ta juukseid...
Minul ja Mehel on õhukesed juuksed, VT'l on minu Venna ja pr Ema paksud juuksed.
Need on nii läikivad ja tugevad ja siidised... tõesti polegi muid ehteid kanda vaja,
kui on sellised juuksed...




Esmaspäev, 19. mai 2014

Veel üks lemmik

No Mari Metsallik on vist küll poolte eestlaste lemmik-eestlane :)
Nii nooreke ja puhtake ja armsake ja targake ja heake ja mis kõik veel! :)
Ma pole teda kunagi muud moodi rääkimas kuulnud kui pehmelt ja soojalt...

Ja täiesti asjassepuutumatult: alati, kui ma näen arukat ja kena tüdrukut, on mul üks esimesi mõtteid, et kust küll tema omale mehe peaks leidma!
(Kuidagi need toredad noormehed ei paista niimoodi silma kui toredad tüdrukud, kuigi neid peab ju sama palju olema :D - aga võibolla ma vaatan lihtsalt tüdrukuid rohkem :p)
Õnneks Mari ise arvab ka, et naine ja mees on maailma tasakaalustavad vastandpoolused - samaväärsed, kuid erinevad.

Siin on Mari 10 nõuannet; mis siis, et huvilised on juba ammu näinud, usun.




Ja veel paar FB'st või kusagilt tõmmatud pilti...


Huvitav, et ülaloleval pildil on mees Yin ja naine Yang -
veidi ootamatu, aga ilus ikka.










Möödunud nädala lemmikud

Eilne päev oli meeldivalt sündmustevaene ja rahulik.
Isegi "Hallo, kosmos" saate pooleldi tukkusin maha... mis pole ime, kuivõrd keegi eestlanna mängis seal imekaunilt ja siiski uinutavalt bambusflöödil India raagasid. Automaatselt tuleb mõte, et tahaks omale ka!, heliplaati mõne kuulsa raagaga. Või noh, miks mitte tervet kollektsiooni :D Aga tegemist pole taustamuusikaga, vaid väga elava asjaga, mida kuulad häääääästi tähelepanelikult. Ja kas meil on tegelikult aega, et kahetunnist raagat kuulata, käed süles?
Kui ei blogiks, siis äkki oleks :D


Aga mujalt huvitavaid jutte


1. Raju pidu laastab tervise / Novaator.
No vaat. Mingil imepõhjusel olen üle aasta alkoholist spontaanselt eemale hoidnud. Järsku ei maitse enam ja ilma vineta on mõnusam. Ja nüüd loen, et alkohol teeb inimese soole limaskestad läbilaskvamateks, nii et mikroobid ja nende lagunemisel tekkivad mürkained satuvad otse verre. Võeh! (Link SIIN.)


2. Helena Zera räägib, kui oluline on end maandada, kui sul on vata dosha ülekaalus - nagu mul. Kuna vata dosha põhiomaduseks on liikumine, muutumine, siis võib vata-inimene tema sõnul kalduda nii pita-kirglikkusse kui ka kapha-tuimusesse. Kahjuks ei ole sellise pendeldamise näol tegemist paljuotsitud tasakaalukusega :D

Paar ilusat pilti artiklist (link SIIN) ja selles lingitud, tšakratest rääkivast artiklist (SIIN) :)





3. Yoganonymous tutvustab uurimust, mille kohaselt intelligentsemad inimesed (IQ 125 või rohkem) on öisema eluviisiga, katsetavad rohkem narkootikumidega ja seksivad puhtalt meelelahutuseks. Kas asi on selles, et neile on argielu igavam kui tundub lolludele ja tuimudele ning nad üritavad kogemuste hankimisel sügavuti/kaugemale minna, et selle kaudu ennast ja maailma tundma õppida, või tõesti selles, et osatakse riske paremini hinnata ja julgetakse rohkem - kes teab!?
(Link SIIN.)


4. Ja minu lemmik: video kodukassist, kes hetkegi kõhklemata sööstis ründama koera, kes oli löönud hambad hambad pisikese perepoja säärde. Ma küll ei saa aru, kuidas see kõik nii õnnestunult filmile püüti, aga... väidetavalt nii see oli.
(SIIN).


Linke on mul veel ja veel, aga arvuti vist hakkab üle kuumenema :)

Kaunist nädalakest! :)

Laupäev, 17. mai 2014

Ja see uus lauake

Kui Mees millalgi uue printeri ostis, siis jätsin karbi endale, et saaks selle peal makki hoida ja muud kribukrabu. Ajapikku selgus, et seda krabu on mul pidevalt rohkem näpu vahel, nii et suurema osa päevast oli mingeid raamatuid-märkmikke-värke ka voodis ja voodi ees maas. Aeg-ajalt mõtlesin diivanilaua ostmise peale, kuhu vaheriiulisse susata kõik need asjad, mida parasjagu iga päev kasutan. Aga alati mõtlesin, et minu kaugem eesmärk on minimeerida kola sinnamaale, et saaksin alati ühe kohvri ja õlakoti sisse mahutada oma asjad. Nii et kui midagi liigutada, siis ikka vähendamise poole.

Nädal-paar tagasi aga tundus meeltesegadushoos, et olen nii kasinalt elanud kogu aeg ja võin end poputada küll, ja nigu naksti tellisin diivanilaua ära. Sain 10% allahindlust, nii et see maksis kusagil 51 eurot. Ja väga ruttu toodi kohale.

Mees pidi kaks päeva kodust ära olema, nii et ma mõtlesin, et ... panen selle ise kokku ja... äkki ta ei märkagi, et mul on pappkarbi asemel laud :D
Aga sel inimesel, kes pidi neid öömajutama, juhtus midagi, nii et nad tulid kõik eile õhtul Tartusse tagasi ja eks ma siis näitasin oma mööbeldamisi. Mees näis mu ebatüüpilise käitumise üle veidi murelik, kuid ütles, et jumal tänatud, et tema ei pidanud seda kokku panema :D

Ja olen kindel, et me VT'ga saime kiiremini hakkama kui ma oleks temaga saanud, sest mina lihtsalt loen 'mööblikaarte' Mehest NII PALJU KIIREMINI :D
VT oli hirmus tubli ja keeras mingeid tüütuid kruvisid sisse, mida oli 24 ja see oli ilmatuma igav töö. Paar kruvi jäid suti lohakile, aga kõik muud punnid-vinnid-kruvid-lullad said väga kenasti õigetesse kohtadesse löödud ja keeratud. Kasutasin haamrit, kruvikeerajat, juukseklambrit ja põlvedega vajutasin ka, kui ei jõudnud seda pealmist plaati punnide ja kruvide otsa vajutada ilusti. Kui nõuga ei saa, siis saab jõuga, eksju.
Ja - me saime hakkama tunni ajaga, kui koristamine välja arvata :)

Minu endine pappkastike:





Esimesed haamrilöögid:



... siis pikemalt kahekesi sabistamist...
... ja valmis ta oligi!




Palju pappi!
Andis kohe koristada...
:)

Ja saigi nurka lükatud: eile pärastlõunal...





... ja täna hommikul:


Kena, mis?
:)

Reede, 16. mai 2014

Need uued raamatud

- uued raamatud -


Need on siis minu vanad armastuskirjad uued raamatud, mis ma kusagil nädal-või-nii tagasi ostsin, nagu unes :D
Ma pole veel harjunud, et need mul on ja ei kavatse neid niipea lugema hakata - ainult 'käperdan' natuke :p
Aga paistavad päris toredad, mis? :)

1. OSHO  "Teadlikkus. Kuidas elada tasakaalus"

2. WILLIAM J. BROAD  "Jooga ohud ja võimalused"

3. DEEPAK CHOPRA  "Edu seitse vaimset seadust"

4. SALLY KEMPTON  "Armastan mediteerimist"

CD'sid ma ei saa näidata, sest tellisin need Laseringist...
Aga täna peaks kohale jõudma lauake - kui selle kokku saan üksi, siis näitan homme...
Mees läks kaheks päevaks kusagile laadale. Ajasin ta sellepärast täna hommikul 4.35 üles!
Tal on tohutult sügav uni, nii et ta ei kuule äratust :) - küll ikka veab mõnel!
Mina ärkan isegi siis, kui naaberkorteris äratuskell heliseb :D
Ja Mees jääb magama ka minutitega! Kui aga juhtub, et tal poole tunni jooksul uni ei tule, siis ta tõuseb üldse üles, sest on selge, et tal pole und. Ilma tabletita mina loodan umbes kolme tunni jooksul magama jääda, tabletiga uinun minagi tavaliselt poole tunni jooksul. Seepärast tundub mulle pöörane, et Mees poole tunniga alla annab :D


Ja täna on juba 16. mai ning mul on peavalutablette olnud vaja ainult ühel maikuu päeval!
See on lihtsalt imeline, kui peavalu kiusab ja siis leiad rohu, mis mitte lihtsalt ei vaigista valu, vaid mida võttes valu üldse ei tekigi! Nagu uus puhas pea oleks otsa keeratud! Kahjuks on sellel valuvastasel AD'l aga nii tugev uimasekstegev mõju, et ma kardan, et tööl käivad inimesed seda üldse kasutada ei saa...
Mina võtan seda õhtul - siis on see uimasus teretulnud. Päeval võtan ainult juhul, kui olen talumatult rahutu.
Aga täna ma pole!
Täna on mul luksus mitu tundi üksi vaikses kodus olla - see meeldib mulle lapsest saadik :)

Neljapäev, 15. mai 2014

on the edge

Kui viimati psühhiaatri juures käisin - arvan, et veebruaris -, siis rääkisin talle (jälle) segadusest, mis mu peas mõnikord valitseb, ja tundest, et pea ei tea, mis käed teevad ja et mul on vedanud, et ma midagi LIIGA hullu seni teinud pole ja pole vahele jäänud, aga kohe järgmisel sekundil võin teha parandamatu vea.

Saik oli märkmete kohal kummargil ja küsis asjalikult: "Nii et - kas see on hirm hulluks minna?"

See oli kuidagi - liiga argiselt öeldud... Ja mul oli raske öelda jah, sest mulle tundus, et see seisund on midagi nii jubedat, et seda ei saa kirjeldada lihtsalt sõnadega "hirm hulluks minemise ees".

Kuigi, jah - see see just on.
Nii et olles veidi kõhelnud, ütlesingi: "Jah, see see just on."

Aga nüüd möödunud kolme kuu jooksul on mu mõte ikka selle teema juurde tagasi pöördunud - et miks mul on oma tunnet nii raske sellise konkreetse kirjeldusega sobitada. Mu saik ei viitsi kaudseid kirjeldusi kuulata :D, ta tahab, et ma räägiks otse asjast, mitte kujutletud sündmuste kaudu.

Aga siin ma võin rääkida...

See on tunne, et sa jooksed kaljujärsakul. Sa tahaksid meelsasti sammu aeglustada, sest sa tead, et joosta on eluohtlik, kuid oled hoo sisse saanud ja ei suuda auglustuda, samm pigem kiireneb. Ja muidugi sa libastud, sageli, ja iga kord süda võppub sees. Ja sa tead, et sa ei saa olla kindel, et su elu jätkub kasvõi järgmised 5 sekundit - iga libastumine võib jääda viimaseks. Ja nii sa seal tormad, võppuva südame ja pidevalt tarduva verega, lootes kusagile välja jõuda ja samas mitte lootes, vaid lihtsalt lidudes, libisedes, süvenevas pimeduses... Üha tõenäolisem näib, et sa ei jõua mitte kunagi mitte kusagile välja.

Vaat, selline elu.

Sellise elu eest ma poengi oma magamistuppa ja voodisse... Mitte lihtsalt häälte ja inimeste eest, vaid selle "pimedusse libisemise" eest...

Praegu olen ikka veel kuristiku serval, aga hoo sain maha.
Seisan paigal, ja kui end päris toekalt tunnen, hakkan ohtliku koha pealt minema astuma, avastan enda jaoks taas tasase maa. Tean väga hästi, et kuristiku serva pidi ei lähe ainus tee, mis olemas on.



Aga paistab, et ametlik töövõimetus on ka mu pere jaoks argument :D
Kui vanasti VT nähvas tusaselt, kui ma ta minema saatsin ja palju voodis olin, siis nüüd saan ilusti rääkida, et emme ei jõua - ega emme niisama töövõimetust ei saanud, ikka sellepärast, et emme ei jõua!
Ja nüüd ta koputabki õrnalt ja 'räägib tasa minuga'! :)
No tõesti uskumatu... :) - et ta ei unusta!

Ka Mees ei teinud teist nägugi, kui ta tuli midagi rääkima ja ma ütlesin 5 sekundi järel, et anna andeks, ma ei jaksa jälgida su juttu.



Nüüd on juba kõik kenasti, ainult vaikselt veel palun rääkida.
Ja telefon on ka veel hääletu peal.
Ja enne kui mulle kohale jõudis, et targem on koju jääda igasugustest tegemistest mõnda aega hoiduda, ostsin ma hunniku raamatuid (4+1) ja plaate (minu arvuti ju muusikat ei mängi) ja isegi mööblit - :D - peatsis oleva suure pappkarbi asemele tellisin internetist miski lauakese.

Oh, oleks võinud ka hullemini minna...
Head raamatud valisin, ma arvan...
Ja Tiibeti meditatsioonikaardid... (so see +1, raamat ta just pole, kuigi raamatupoest leidsin).

Kui tunned end halvasti, on lihtne mõelda, et sul on midagi puudu... ja siis otsid väljastpoolt asju, millega oma hõredat olemist lappida. Pole kerge märgata, et mitte (pseudo)vajaduse rahuldamine ei rahusta meid, vaid midagi ostes saab see piinav puuduse-tunne hetkeks leevendust. Hetkeks on tunne, et said, mida tahtsid või vajasid. Tegelikult tuleks lihtsalt selle puuduse-tunde kallale asuda, sest see ei kao millegi omandamisest ära vaid hoopis süvendab seda käitumist, et kui tunned end halvasti, siis OSTAD MIDAGI. Aga sellist asja pole olemas, mille ostsmise järel kõik korda saab :), nii et mõttetu on osta asju, mida otse vaja pole.

Samas - kui need juba ostetud on, ei jää üle muud, kui neist rõõmu tunda, ja seda ma ka teha kavatsen! :)









***




And I'll fall on my knees
Tell me how's the way to be
Tell me how's the way to go
Tell me why I feel so low

Danger will follow me
Everywhere I go
Angels will call on me
And take me to my home
These tired eyes just want to remain closed

I don't see clearly
Can't feel nothing
Can you hear me

And I'll fall on my knees
And danger will follow me everywhere I go
Angels will call on me and take me to my home 


LISSIE

(Loodan, et see laulu-link on hea kvaliteediga - mul endal muidugi pole võimalik kuulata :D, hea, et arvuti nii kaua lahti püsis, et sain kiirelt lingi kopeerida.

Esmaspäev, 12. mai 2014

Kahetasandiline teadvus

Ma ei tea, kas asi on selles, et Mees on üha tublim, aga - mul juba teist päeva aju täielikult kärssab.

Olen pidanud paluma minuga rääkida ainult juhul, kui see on vältimatu.
Sest esiteks ma ei saa aru ja teiseks, olen nagunii kuidagi kohkunud ja pinges ja kui mult vastust oodatakse, siis ma olen siukse olemisega, nagu ma toibuksin raskest uimastusest ja hakkaksin tasapisi selgemaks saama, et istun pommi otsas. Sõna suust ei saa, liigutada ei saa, aga kohe on kõik läbi - siuke tunne on.

Kahjuks pean jälle tõdema, et perel on raske seda uskuda. Nagu ikka, palju aastaid.
Raske on teha ümberpöördu ja uskuda, et õrn, rõõmus, abivalmis inimene tajub ühel ilusal päeval sinu ilmumist tema toauksele nagu pommi sisseviskamist ja vaatab sind, kogu keha krampis ja silmad hirmunud.
Või siis, mis veel hullem - ma vaatan korraks hullumeelse näoga tuppasiseneja poole, ja siis vaatan eksleva pilguga maha, kogu jutu aja.

Õnneks sobib mulle väga hästi vaikselt kallistada. Oleme VTga kokku leppinud, et säuksuma ta tulla ei või, aga kaissu pigistama-mudima-musitama on ta alati oodatud.
Ma ei tea, helid on just need asjad, mida ma ei talu. Ja silme ees virvendused, liikumine.

Aga veel üks huvitav asi: kui minuga räägitakse, siis ma mõnda aega ei saa midagi aru, mul on juhe koos, ma tõesti ei saa aru ja ma väsin sekunditega. Ja siiski - mingil hetkel ma vastan, ja kujutage ette, ma pole tegelikult veel küsimusest aru saanud, aga vastan näiliselt õigesti. Näiteks küsib VT, kas ta võib ilma jopeta kooli minna ja mina vastan natukese aja pärast: "Jah, võid küll!," aga tegelikult ma ei ole veel küsimusest aru saanud. Kulub veel natuke aega, et ma helimälu kaudu meenutan, et ütlesin midagi ja siis meenutan helimälu kaudu, mida mult küsiti ja siis ütlen: "Kullake, ma tegelikult ei kuulnud su küsimust, pea oli sassis. Sa pead siiski jakiga minema kooli."

Nüüd just pidi Mees üksi poodi minema ja ta tuli mult küsima pangakaardi numbrit.
Küsis, kas on *3737*... kui vaikus läks piinlikuks, siis ütlesin "Jah, on küll!", aga tegelikult ma polnud veel aru saanud, mida ta küsis. Selline tunne oli, et pean vastama, ja et "jah!" sobib. Ja nii vastan ma praegu kõikidele küsimustele. Ja ma olen neile öelnud, et palun andke mulle aega, kui te minult midagi küsite, aga neile kahjuks ei jõua see kohale, unustavad või ei usu... ootavad ikka vastust, see nende ootus ajab mu pingesse ja siis ma luban jumal teab mida kokku :D

Õnneks tõesti on see number, mis Mees ütles. (Muidugi mitte 3737.)

Nii et kuigi mulle küsimus päris teadvusesse ei jõua ja ma ei anna sellele teadlikku vastust, annan ma mingi teadvuse osaga siiski küsija jaoks adekvaatse vastuse. Või isegi: ma annan täpselt sellise vastuse, nagu küsija ootab!!! Kusjuures, kui ma 2005-2006 tööl käisin, siis ma elasin niimoodi mitu kuud. Kuna elus oli tegelikult kõik hästi (kohutav väsimus ainult, poolekohatööst), siis ma ei kaalunud võimalust, et ma võiksin psühhiaatri abi vajada. Mõtlesin, et kust mina tean - võibolla iga inimene elab tundega, et ta ei tea, mida ta teeb, ta ei tea, mida ta räägib, ja igal järgmisel hetkel võib ta igaveseks kaotada kontakti selle iseendaga, kes me oleme, kui oleme looduses iseendaga, rahulikult.



Peaksin ju praegugi olema õnnelik, sest saan juba Mehe saata poodi, kui on vähe asju tuua ja lihtsad asjad (täna leib, sai, kartul). Elu on ju kergem. Mees viib täna koos oma raamatutega ka minu raamatu tagasi kokku. Homme läheb ta üksi taastusravisse. VT läks täna üksi Vanemuisesse laulma. Aga minul, no ma usun et pingelangusest, on juhe täiesti koos. Isegi selleks, et lihtsalt lugeda või pikutada, pean Xanaxit võtma... Eile tahtsin väga mediteerida, aga pidin võtma (vahedega) 2 Xanaxit, et suudaks ühe koha peal istuda natuke aega.
Noh, aga tegelikult oli ammu märke, et vastutusekoorem on mulle üle jõu, nii et pole ka mingi ime, et mul on nüüd veidi enda jaoks aega ja vaikust vaja... Ja küll see läheb mööda. Alati on läinud.




Pühapäev, 11. mai 2014

Väikesed asjad

Olen nüüd jälle õhtuste tablettide peal ka, sest kusagil märtsis-aprillis hakkas pea jälle juba pooltel päevadel valutama ja valuvaigisteid tuli jälle sajakaupa ostma hakata. See ei saa kuidagi kasulik olla, nii et aprilli keskel hakkasin jälle valuvastast antidepressanti Amitriptyline võtma. Kahjuks on sellel tugev unisekstegev kõrvaltoime. Olen harjunud, et magan öösel 5-6 tundi ja siis päeval veel paar tillukest satsi, aga nüüd tahaks magada 14 tundi järjest. Ülejäänud 10 tundi on igasuguseid kohustusi kas pere või iseenda ees, nii et pöidlakeerutamise ja lakkevaatamise aega, mil end veidi 'ventileerida' nagu pole...

Seega ma teen mida ikka - loobun kohustustest, sest, noh.
Söögitegemisest loobuda ei saa, nii et koristamine on viimasel ajal päevaplaanist maas.
Kahjuks ka jooga. Kui otsustangi joogat teha, siis avastan iga 1,5 harjutuse järel, et olen end kerinud mõnda puhkeasendisse! Muidugi mitte teadlikult. Lihtsalt... hakkab närima tunne, et midagi on valesti - saan sellest tundest teadlikuks - hakkan mõtlema, mis siis valesti on - saan aru, et olen pikemat aega liikumatu olnud - saan aru, et asend, milles ma hetkel olen, on kõike muud kui see joogapoos, mille ma viimati enda teada võtsin.

Aga - täna on 11. mai, ja valuvaigisteid olen võtnud vaid ühel päeval maikuu jooksul - eile! - nii et ilusti töötab!
Eks reedel (üleeile) oli minu jaoks liiga palju LINNA.
Nüüd tahaks tõesti ainult valget lage vaadata.

Või unenägusid.
Juba kui esimest korda Amitriptylini võtsin - olin siis 14 aastane -, märkasin, et see tegi mu päeval hästi uimaseks ja loiuks, seevastu unenäod, olid täis värve, liikumist, elu ja TOHUTULT põnevad!!!
Nüüd jälle - oi, kuidas ma tahaks rohkem ärkvel-tunde, aga samas täna hommikul jäin muudkui uuesti magama ja iga kord nägin vingeid unenägusid, mida ei raatsikski vaatamata jätta, mida vaataks kasvõi terve elu :D Milleks üles tõusta ja elada, kui on võimalus näha nii seiklusrikkaid ja samas mitte kunagi õudseid, kuigi põnevaid unenägusid?
Kusjuures päeval ma enam uimane pole (nagu 22 a tagasi), lihtsalt ööuni kestab kaua.


Aga üks asi mõlgub meelel, mille pärast üldse kirjutama hakkasin...
Nimelt on Riiamäel oleva Abakhani müüjad minu meelest heidutavad.
Mina ei tea, miks ma seal varem käinud olen... võibolla mulineed ostmas? Aa, pesukumme on ikka vahel vaja läinud... ja trukke... Aga jah, nad näivad kuidagi pahurad ja ülbed, mis on Tartu kohta ÜLIharuldane. Võin võrrelda vaid Rakvere ja Tallinnaga, aga Tartu poed on nagu pehmed pesad, põhjaeesti müüjad on arakstegevad.  (Jajaa, erandid, blaa-blaa.) Kõikides muudes Tartu poodides käitun ma nii, et viskan asjadele pilgu peale, ja kui kohe oma asja ei leia, siis uurin lähimalt klienditeenindajalt, et kas ta oskab öelda, kas neil on seda või toda. Vaat, seal Riiamäe Abakhanis ma jalutan veerand tundi edasi-tagasi lootuses, et ikka leian ise ja ei pea müüjaid tülitama.


Ostsin reedel siis VT padja jaoks padjatäidet ja asusin seda ustevahes teiste kompsude juurde kotti toppima - ei õnnestunud! Läksin siis pudipadileti müüja juurde ja küsisin, kas nad müüvad kilekotte? Jah, kümme senti ütles tema, võttis kilekoti ja hoidis seda lahti, et ma saaksin enda käes olevad karbid sinna panna. Siis võttis mult sendid. Vaat, sellist abivalmidust ma sellest poest ei oodanud ja see liigutas mind väga. Kusjuures ka sellel naisel oli õnnetu, rusutud nägu.
Kahju, et mul pole mingid vinged võimed avaldunud - tahaksin uurida, mis sel poel viga on, et kõik müüjad nii kibedad ja ... jah, ma ütleks EBAMEELDIVAD on. Tahaks seda poodi ja neid inimesi kuidagi puhastada, sest Tartus elan ma aastast 1997 ja algusest peale on mul Riiamäe Abakhanis PAHA OLLA.

Kahjuks pole ma veel endalegi kilpe ümber ehitama õppinud... Et kui linna lähen, tõmbaks kilbi ümber nagu Harry Potter selle nähtamatukstegeva mantli. Et igasugused mõjud mulle kohe sisse ei imbuks ja närtsitama ei hakkaks.




Olen praegu olnud üsna kartlik.

Pensioniasju pole ma ikka veel lõpuni korda ajanud, kuid selle all me ka ei kannata - lihtsalt oleks pidanud enda pensionitunnistusele järele minema, ühtlasi Mehe foto sinna andma ja Mehe pensionitunnistusele teine kord järgi minema.

Mehe perearst palus, et ma helistaks insuldiõele, et too Mehe viimase vereproovi andmed võrku üles paneks.
Ma ei ole suutnud seda teha.
Kuu aega.

Ja Mehel oli üks arstiaeg. Mitte väga oluline Mehele, sest ta juba hakkas käima füsioteraapias ja see oli teise füsioterapeudi juurde, kes pidi hindama Mehe vajadust füsio järele. Ma lihtsalt ignoreerisin, et selline aeg meil on. Eile vaatasin pabereid, see oli juba aprilli lõpus ära.

Nunu.

Aga võibolla veidram on see, et kui mu vennad ühel õhtul helistasid, et nad on Tartus ja tuleks äkki läbi, siis ma valetasin, et olen juba unetabletid sisse võtnud ja jään tunnikese pärast magama. Mitte mingisugust põhjust mul selleks polnud, peale ebamäärase, mind kogu aeg saatva väsimise hirmu.

Ma olen ikka supernaine ja maailma parim õde :p
Aga ma ei tunne ka, et oleksin kedagi alt vedanud.
Pean end hoidma nagu oskan, lihtne.

Reede, 9. mai 2014

Tuba

Täna on mul 'linnane' päev.
Viin VT klassiõele kingitust otsima ja et ei peaks 2 km koju tagasi ronima, istume tund-pool poekohvikus. Siis viin VT peole - ise katsun linnas aega parajaks teha. Vatiini on vaja osta käsitöötunniks, seejärel kolan vist raamatupoes. VT'le tuleb ka järgi minna. Kappamist on palju, sest pidukoht pole just kesklinnas...
Eee, suht tüütu!

Mõtlesin, et lihtsalt vedelen täna hommikul ja ei blogi ka, aga ühest elustiiliblogist leidsin nii ilusa valge ja lageda toa, et seda pilti tahaks enda blogisse ka toppida, ja siin ta on:

Leitud blogist - The Tao Of Dana -

Mulle jubedalt meeldivad sellised voodid, mille alune ruum on tehtud panipaigaks.
Vaatan lummatult isegi neid kipakaid lastemööblikomplekte, millel on voodi koos kappide ja kirjutuslauaga üheks kängiks ehitatud - et paned aga selle ühte seina ja ülejäänud tuba on lage. Võid sinna panna suure peegli, mille ees oma joogapoose sättida :D, või pildiraamid motiveerivate sõnumitega...

Pildiloleva toa juures meeldib eriti, et voodi ja ülejäänud riiulid on kõrged - see jätab keskele suurepärase tühja ruumi meditatsiooniks ja joogaks. Praktiliselt ideaalne tuba mulle...
Võibolla peaksin end tööbüroo kaudu puutöö-kursusele munsterdama :D

Võibolla peaks kohe täna minema - mis ma seal raamatupoes ikka vesistan... :D


Neljapäev, 8. mai 2014

Ilutud ilujutud

Milline naine ei tahaks olla kaunis, vähemalt mõnikordki?
Ja meeldiv on kuulda, et oled kellegi meelest kaunis - kui see just su ema pole; ema ei loe, paraku!

Ja kui lugesin pealkirja Daily Mailist, et on välja mõeldud lihtne sõrmetest, et saada teada, kas sa vastad ilunormidele, siis mõtlesin, et tore - saan ka lõpuks teada, kas ma siis olen ilus või ei.

Kui aga testi käiguga tutvusin, siis teadsin, et - mul pole lootustki :D


Saad mõne sekundiga teada, kas oled ilus või ei, kui toetad nimetissõrme lõuatipu ja ninaotsa vastu: kui oled ilus, siis puutuvad su huuled sõrme pihta; kui oled kole, siis huuled sõrmeni ei ulatu.
Sellist joondamist kasutavad väidetavalt ilukirurgid... et lõug, huuled ja ninaots peaksid jääma ühele sirgele.

Paraku on taevaisa andnud mulle pika nina. Ja etteulatuva lõua.
Nii et selle testi tulemusi teadsin ilma proovimatagi :D
Mõtlesin, et mul jääb vist pool detsimeetrit puudu :D

Tegelikult olen vanemaks saades oma välimusega üha rohkem rahul. Nina, lõug ja juuksed (õhukesed!) on ainsad asjad, mida tõsiselt muuta tahaks. Kui ma kahekümneselt arvasin, et olen üpris kole ja kahekümnendate lõpus, et hea, et vähemalt Meeski mind ilusaks peab, siis nüüd mõtlen, et oma vanuse kohta näen hea välja. Kümnepallisüsteemis hindaks end seitsmega.

Ja nüüd selline pauk: lootusetult ilutu inimene :D




Et huuled vastu sõrme puutuksid, on vaja need viimseni torru ajada :D



Mmmnjah, eks ma tean suuuuuurepäraselt, et profiilipildid pole minu teema :D
Aga üldiselt ei ole ma veel aru saanud, kuidas end keerata ja väänata foto jaoks. Ikka soovitatakse leida enda jaoks sobiv nurk ja mulle tundub, et fotod on ikka armutumad kui peegel. Aga näiteks, kui juba koleduste liputamiseks läks, mõtlesin, et teen ühe kompromiteeriva pildi sellest, kuidas mul alla vaadates nina kõik muu ära varjab, aga - tuli täiesti normaalne pilt.
Aga tegelt, nalja pole, ninaotsast annaks 1,5 cm ära küll :D
Isegi Mees tavatses mind Pikkninaks kutsuda :D, nii inetu temast! :D




Noh, aga pole vaja norutada! Daily Mail tutvustab veel ühte viisi oma ilu hindamiseks.
Nimelt pakub lehekülg Anaface võimalust analüüsida näo osade omavahelist sobivust ja selle kaudu - ilu!

Läksin tegin vannitoaselfie ja laadisin pildi Ana-leheküljele.



Noh, kui ma ise hindaks oma välimust 7 palliga, siis see lehekülg lausa 7,54 palliga.
Kiita sain silmade vahekauguse eest, aga laita: nägu liiga pikk ja kitsas, nina liiga pikk ja lai, lõug pikk, mää mää mää... :D

Aga vaadates vaprate ajakirjanike pilte ja skoore tundub, et ilu matemaatiliselt hinnata ikkagi ei saa!
Tuleb ikka ise otsustada, kui ilusaks kavatsed end pidada :)

___

PS, mõlemad testid on minu meelest suht mõttetud, see oli puhtalt meelelahutuslik jutuke. Mina seda kõike küll tõsiselt ei võta ja loodan, et ka teie mitte ;)

Kolmapäev, 7. mai 2014

Katsetuste aeg

Olen viimasel ajal proovinud päris mitut uut asja.

Ühest juba rääkisin - see on nn. oil pulling, õli suus loksutades kehamürkidest vabanemine.
Ei oska öelda, kas see toimib, kuid minu meelest jätab see meeldiva tunde suhu ja kuigi enamik peseb hambaid pärast seda protseduuri, kaldun mina pärast ühe ja teise katsetamist nende kilda, kes pesevad hambad ja keele enne ära ja jätavad suu õliseks. Mina kasutan mandliõli, mis on meeldiva maitsega. Olen proovinud ka kookoserasvaga, aga see oli kuidagi raskem. Kookoserasv on ju alguses valge ja tahke - seda suus sulatada on kuidagi veider :)

Teine asi, mida proovisin, oli et kõigepealt hoiad peas juuksepalsamit ja siis pesed šampooniga.
No minu puhul see päris kindlasti head tulemust ei andnud. Kuigi juuksed olid väga kohevil ja VT kiitis mu puhvis soengut, oli neid raske kammida ja elektrit oli juustes ka. Aga palsamit ma peamiselt selleks kasutangi, et mu juuksed staatilisest elektrist tingituna mööda seinu üles ei roniks, kui seina ääres seisan, ja et oleks kergem kammida. Minu puhul palsami toime ei avaldunud, kui 'balsameerisin' juuseid enne šampooniga pesu. Seda ma enam ei katseta.

weheartit.com
Ja eile proovisin esimest korda smuutisid teha. Ühte einesse panin 2 banaani, pool väikest mangokonservi ja supilusikatäie sõbranna toodud maasikamoosi. Ja klaasi piima. Sõin seda miskid 4 tundi vist, mis mind jahmatas, sest üks tüdruk, kelle blogi ma loen (või õieti - vaatan), sööb ühes smuutis ära 7 banaani ja päevas kuni 20 banaani! Välja näeb minu meelest väga terve ja ilus! Tema piimatooteid ei tarbi, ainult puu- ja köögivilju, marju, pähkleid, kookospiima jne, ehk siis ta on vegan.

Aga seda kokteili lürpides hakkas mulle pähe kerkima, et kas pole nii, et Indias ei soovitata korraga süüa piima ja puuvilju - et see tekitab kõhus käärimise? Olin siis valmis hirmsaks käärimiseks, aga minuga küll midagi ei juhtunud. See puuvilja-piimakokteil sai paks ja maitsev ja täitis nii tublisti kõhtu, et õhtul sõin vaid ühe munavõileiva. Ma ei suuda taibata, kuidas see Aleven11 tüdruk suudab üle 10 banaani päevas süüa/juua? Ja veel 7 tükki ühe einena?
Arvan, et hakkan kord nädalas sellist mõnusat puuviljasmuutipäeva tegema, ainult piima osas ei suuda otsustada.

Üldse, viimasel ajal olen jälle palju komistanud juttudele sellest, kuidas piima- ja lihatööstuses 'tarvitatavad' loomad on halbades elutingimustes ja stressis... Endal on ka isu veganiks hakata, samas ikka muretsen, kas saan niimoodi kõik vajalikud toitained kätte? Ära jääksid ju ka või, juust, piim-keefir-jogurtid, munad... Tunnen vastutust maakera ees ja samas - oma keha ees on meil ju ka vastutus.

Siiski olen juba end harjutanud rasvu mujalt saama, nimelt üks uus ja väga suurt naudingut pakkuv asi mu elus on: roheline tee mee ja kookoserasvaga. Kookoserasva (coconut oil, aga ta on kõva ja valkjas nagu rasv) soovitatakse süüa 2 supilusikatäit kolm korda päevas, enne sööki. Ma nii vapper siiski pole, aga rohelise magusa teega on see väga maitsev ja ma usun, et ka väga kasulik. See on üks luksus, mida ma endale praegu luban ja millega ma mõtlen asendada piimatoodetest saadava rõõmu, kui ma tõepoolest peaksin veganiks hakkama.

weheartit.com
Samas ei saa minust kindlasti paduveganit: kui lähen külla, siis taldrikus sonkima ei hakka. Vähemalt esialgu mitte.

Tundub, et veganluse juures on tähtis iseenda suhtumine. On ju palju inimesi, kes sellise toitumuse juures suurepärase tervise saavutavad. Või veel!, ma lugesin väga hiljuti lausa kartulidieedist. Inimene sõi kaks kuud ainult ilma soolata keedetud kartuleid, ainult taimeõli võis lisada, et libedamalt alla läheks. Ja tema oma blogis loetles palju kasulikke aineid kartulis, mis meie jaoks on ju pigem väheväärtuslik köögivili oma tärklise ja süsivesikute kõrge sisaldusega. Oli väga rahul dieedi tulemustega!... Ja teine mees (Leo Babauta, ZenHabits blogi kirjutaja) alustas mais just "no food reward" kuud, mille jooksul ta sööb üht asja korraga ja neid asju on vist neli, mida ta võib süüa: kartulid, brokoli, seitan ja tempeh - mul pole õrna aimugi, mis need kaks viimast asja on. Soola ja suhkrut kasutada ei või, hommikukohvi joob mustalt. Asja mõte on selles, et väga sageli me kühveldame endale sisse toitu, kui oleme ärevil või vajame lohutust, või soovime end pärast rasket tööpäeva lihtsalt kuidagimoodi premeerida ning toit on kõige käepärasem, ja ei mõtle üldse selle peale, kas meie keha vajab tegelikult kotti kommi või krõpsu või teist taldrikutäit õhtupraadi. Kui süüa kogu aeg samu tervislikke asju, siis oled toidu osas tähelepanelik ja teadlik, ning ei söö ka üle, sest hakkad sööma ainult nälja pärast - nagu tegelikult peakski olema -, sest lihtsalt ei taha brokolit või kartulit ülemäära vitsutada, võtad ainult nii palju, et tühi kõht enam ei vaevaks.

See on igati peen plaan, aga eriti meeldib mulle see, et ei pea üldse menüüd kavandama :D
Mulle pole see kerge: mõelda, mida suht soodsat perele valmistada, et kõigile maitseks ja vaheldust ka oleks. Ma ise sööksin suurima heameelega igaks issanda hommikusöögiks kaerahelbeputru, lõunaks aurutatud köögivilju ja õhtuks omletiveerandiku leivatükil või veganina: ühe mõnusa smuuti. Ja teed ja kohvi. Aga ei anta niimoodi elada :D

Tegelikult oli mul eile plaan ka köögiviljasmuuti teha: tomatist, paprikast, sellerist ja õunast. Pluss vesi. Aga kõht oli nii täis, et ei jaksanud, see smuuti jääb tänaseks.