Pühapäev, 30. detsember 2012

Pildike sellest, kuidas asjad ei pruugi olla nii nagu nad esmapilgul näida võivad...



Kui siin peaks olema mõni inglise keele mitteoskaja, siis lihtsalt usaldage minu sõnu, et mitte ükski pildil olevatest objektidest pole erootiline ega pornograafiline :)

Ikka izismile.

Laupäev, 29. detsember 2012

Kassipilte

Piltide jaoks on mul endiselt eraldi blog,
aga kassipildid meeldivad ju kõigile :D
ka neile, kellele kassid ei meeldi - eriti äpardused!
Nii et tänase portsu kassikesi panen oma jutublogisse,
kuna juttu ajan täna hoopis Isaga.
Vein ja küpsised juba ootavad meie ahneid sõrmi ja suid! :)

Aga siin siis kassikesed izismile.com'ist:























:)








Reede, 28. detsember 2012

Toad ja tuhvlid

Mulle nii meeldib, et VT õhtuti enne magama minemist minu tuppa jutustama tuleb.
Ta ütleb, et siin on alati nii rahulik :)
Siit on hea otse magama minna.

Ma arvan, et peaks olema küll. Toas, kus mediteeritakse, joogatatakse ja 24/7 rahulikku chill-out'i kuulatakse, võiks ikka rahulik energia olla küll. Oma tuba tahtsin ma ju just selleks, et tundsin, et vajan oma 'lainepikkusega' täidetud ruumi. Paistab, et läks õnneks! :)




*

Käisime täna kaugemal poes, et VT'le tuhvleid osta. Need lagunevad tal kogu aeg ära. No - ei leidnud kingapoodidest midagi preilile vastuvõetavat. Tal on ka erakordselt peenike 'jalaalabaa', nii et väga vähesed sussid sobivad nagunii. Läksime siis Jyski, lootuses sealt mingid ajutised laapad leida, kuni poodides jälle suvekingi müüma hakatakse, neid ikka tehakse ka väga peenikesele liistule. 

Sussiriiuli leidsime Jyskis üles, tuhvlid olid kitsas riiulis kõrgel üleval: helerohelised, lillad ja sinised. Suurema osa seal saadaolevast ruumist võttis ära üks naine, kes sorteeris susse ja rääkis telefoniga - tema kõrval seisis igavleva näoga 8-9 aastane patsidega tüdrukuke.

Noh, kuna mind tõesti mitte miski muu peale susside ei huvitanud, nahistasin ennast ka sinna kõrvale susse sobrama. Mõne hetke pärast vaatas too naine mind pooleldi üllatunult, pooleldi pahaselt ja kõndis eemale, tüdruk tema sabas.

Aga VT ütles, et kui meie selle riiuli ette platseerusime, kummardus too piiga tema kõrva juurde ja sosistas aeglaselt, selgelt ja sisendavalt: "KAOME SIIT!"

:D

Jumala võõras tüdruk muidugi... :)

Lapsed on võrratud!

*

Pildike on jälle izismile'st...

Neljapäev, 27. detsember 2012

Varjud...


Tahtsin täna Poisuga suhet lõpetada...
Andsin talle ka vihje - palusin, et ta võtaks meie (juba ammu tänaseks kokku lepitud) kohtumisele kaasa ühe minu CD, mis tema käes on, ja omalt poolt lubasin ära tuua tema DVD'd, mis minu käes on.

Hommikul vastas Poisu telefonile veel reipalt, et tal on seda teist veel teha, aga siis kindlasti kohtume.
Siis hakkas ta tunni, pooleteise kaupa kohtumist edasi lükkama, põhjendused läksid aina jaburamaks, mina sain kurjaks... Nüüd ei võta ta enam telefoni vastu.

No ma ütlen, ma ei kujuta ette, et maha jäetud olemine võiks olla nii raske, kui püüd maha jätta kedagi, kes sugugi ei taha 'maha jääda'.
(Aga VT ütleb: maha jäetud olla on raskem, sest siis pole sul mingit kontrolli ega võimu, sind puudutava otsuse on ära teinud teine inimene ja sul jääb üle vaid sellega leppida; mahajätja pole ohver ja tal ei sobi ka sellena käituda.)

Lihtsalt, ei saa ju nii, et elan Mehega siis, kui Poisul raha pole ja Poisuga, kui tal raha on.
Nii oleks väga kole.
Nii ei saa.
Loodan, et Poisu saab sellest varsti ise ka aru.


Pildid: izismile.com


Kolmapäev, 26. detsember 2012

...






*

VT: "Kui väga sa mind armastad?"

Mina: "I love you to the moon and back!"

VT korrigeerib: "Tähtedeni! Kuu on nii lähedal."

*





Pilt: weheartit.com

Teisipäev, 25. detsember 2012

Hello lovelies

Loodan, et teil on olnud rõõmsad jõulud - nagu meilgi.

Laumängud ja piparkoogimäed! :)

Paraku olen nende jõuludega end natuke liiga ümmarguseks söönud
ja veetsin paar tunnikest ägades ja silmi pööritades horisontaalasendis.
Aga mööda läks seegi...

Ja nüüd, kus ma ei suuda ettegi kujutada, et mul veel kunagi millegi järele isu võiks tekkida,
on õige aeg üles panna pilte nõnna armsatest
jõuluteemalistest muffinitest.

Meie neid paraku ei teinud, ja kui oleksime teinud, ei jaksaks ilmselt süüa.

Aga võibolla järgmisel aastal...
Väga vahvad on need igatahes!







Ja lõpetuseks veel üks pilt, mis kirjeldab jõulumeeleolusid kaslaste maailmas!...




<3 p="p">

Pildid: 1 & 2 weheartit.com; 3 & 4 izismile.com


Esmaspäev, 24. detsember 2012

Pühi ise.

Need jõulud on meeleolult kuidagi erilised, või mulle tundub nii...
Inimesed on kuidagi HELLAD.
Muidu seostub jõuludega pigem rabistamine ja kädin.
Ja kõhuhädad, mõistagi.

Kõik on nii soe ja nunnu ja seda hoolimata sellest, et meie pere iseteadlikumad liikmed
otsustasid kapsast-verivorsti mitte süüa ja tellisid 4 pizzat, mis kohe peaksid kohale jõudma :D
Ikka on armas!

Ja soovin ka teile, armsad sõbrad ja muidukiibitsejad :D,

rõõmsaid jõulupühi!!!
:)



kaart: izismile.com

Pühapäev, 23. detsember 2012

Howdy!

Huvitav on vaadata, kuidas ma märkan nüüd uue pilguga oma vanu naljakaid harjumusi, 
millele enne üldse tähelepanu ei pööranud. 
Näiteks, et kui ma kaotan ära oma esimese hommikukohvitassi,
 siis on see tõenäoliselt meigisahtlis - kuna joon seda 'silmi pähe tehes'.


Oma tassikese üles leidnud, ei oska ma endaga midagi peale hakata
ja joon seda mõtlikult madratsiserval kössitades...


... ja algavaks päevaks Suuri Plaane tehes.

Kuna VT külmetas end esmaspäeval ära, hakkasime juba varakult jõulutama.

Neljapäevaks oli meil välja valitud pusle, mida kokku panema pidime hakkama...


... esimesed piparkoogid tehtud...


... jõulutuled üles riputatud 
(aga jällegi ei õnnestunud mul nendest mingit arusaadavat pilti teha - 
valged ja kolmnurksed need tuled igatahes pole!)...


... ja ma olin lubanud VT'le ette lugeda Silvia Rannamaa "Kasuema", kuni mu hääl katkeb,
kui helistas Poisu, kellel oli vaja ilmtingimata kohe mind näha.

Ma polnud eriti tujus, aga ütles, et tuleb ikka taksoga mulle järgi
ja seda ta tegi, ja eks ma siis marssisin uksest välja, 
nii et mõlemad VT'ga porisesime omaette ja teineteise peale.

Sõitsime Taverna ette ja no... Raekoja plats oli ikka ilus küll.
Nii külm oli, kätel oli valus, aga ikka püüdsin paar pilti teha...





Kuna mul eriti tuju polnud, siis ütlesin, et lähme kusagile, kus on pime.
Niisiis läksime kõrtsi nimega "Pool kuus".
Seal oli isegi suitsetajate ruum olemas - ma ei teadnudki, et kusagil veel selline tuba on.

No - alati on olnud nii, et poisuga koos läheb mul tuju alati hirmus heaks,
seegi kord polnud erand.
Kella ühe paiku hakkas meil raha otsa saama, sest üks topeltrummiga kokteil maksis umbes 7.30 või nii...
Sõitsime siis taksoga mingi putka juurde, ja ennäe imet - saime sealt osta peale kokakoola ja vee ka rummi ja konjakit. 
Hmm... huvitavad putkad siin...

Siis läksime poisu sõbra remonditavasse korterisse ja nurrusime seal hommikuni.
Kuna reede hommikul oli VT'l see... noh... kooli jõuluhommik,
siis lootsin enne tema ärkamist koju jõuda, aga eih!
Kui ma seitsmest sisse hiilisin, oli ta mul kohe uksel vastas ja tervitas mind sõnadega:
"Ma teadsin kohe, et sa ei tule ööseks koju!"

Ma ei osanud selle peale isegi niuksatada mitte...

Aga ma mõtlen, et küll ükskord on need asjad ümberpööratud:
tema hiilib varahommikul koju ja mina olen virilalt uksel vastas:
"Ma teadsin, et sa ei tule õigel ajal koju.
Oled nüüd ikka veel purjus, jah!"
Õhka!
Kas sa suitsetasid ka või?
Anna ma nuusutan su parema käe varukat!"
jne

Terve reede ma magasin ja laupäev ei läinud kuigivõrd tegusamalt.
Ma ütlen, tuvikesed: olen vanamemmekeseks jäänud.
Üks ülevaloldud öö mõjub nagu oleks korralikult peksa saanud. 
Ja mulle on hakanud meeldima nunnud poisikesed, pluti-pluti-plutt!
Ja VT tegi minust ühel päeval sellise pildi, 
millel ma näen välja no täpselt nagu mu isapoolne vanaema 90-aastasena:


No täpselt vanaema Fiana, I'm telling you!

Ma mäletan, et mõned aastad tagasi ma rääkisin õele, et tunnen ennast ikka veel nii plikana, 
ja kuigi ma kujutan end suurepäraselt ette vanamemmena,
ei suuda ma end ette kujutada sellise tubli ja korraliku naisena, 
kelle elu on kontrolli all ja puha...
No tõtt-öelda arvasin ma, et neid plika-aastaid jagub mulle veidi pikemaks...
Aga noh, mõte vanaks saamisest on mulle alati meeldinud, nii et pole hullu :)

Eile suutsin end siiski niipalju kokku võtta, et VT'ga haldjapusle kokku panna...


... ja kuna ma süüa teha ikka ei viitsinud,
siis käisime poes ja ostsime hunnikute viisi maiustusi.

Siin on minu noos:


Muide, Kalevi uus tiramisumaitseline šokolaad on nii hea!
Me VT'ga mõlemad oleme täitsa ullud selle järele :D

Täna lõpuks ometi olen niipalju toibunud, et koristasin toad, esiku, koridori ja tualeti - 
köök ja vannituba ootavad veel oma järge.
Köök ei pea kaua ootama, sest kohe lähen hapukapsast keetma
ja eks ma siis juba koristan ka.

Ahsoo, hapukapsast veel...
No meie seda sööme tõesti ainult jõulu ajal.
Eile siis ostsin kaks kilo; käin mööda poodi ja igal pool tundub olevat selline paha hais.
Kassajärjekorras pööritasin juba silmi ja heitsin pahaseid pilke ümberringi,
et on alles jõulutajad - terve poe on täis puuksutanud!
Kui kodus sama lõhna tundsin, sain alles aru, et see võigas aroom kerkib hapukapsast.
Sest no kodus meil ju keegi üldse kunagi ei puuksuta
(kuigi VT, kelle tuba on WC kõrval, teab muud rääkida).

Õnneks nüüd on kõigil tuju parem :)
Kõhud kommist punnis ja khm, isegi kingid kätte antud.
Üllatusi on raske teha, sest VT räägib mulle kogu aeg,
et meil on nii erinev maitse, et ta tahab iga euro üle ise otsustada, kui jutt käib kingitustest.
Veel imestab ta, kuidas ma teistele lastele oskan häid kinke teha, aga talle mitte.
Ma ütlen, et võibolla teised lapsed on lihtsalt leplikumad...

Aga muidugi valisin ma oma kingid ka ise :D
Kuna ma sel aastal pole võibolla niiväga hea laps olnud, siis valisin tarbeasjad:
kalendermärkmiku, šampooni-palsami ja kampsiku :)
Olen rahul küll!
:)



Hmm,
ma siis nüüd peangi kapsamaailma sukelduma...

Mulle tegelikult maitseb nii hapu- kui ka värske kapsas, aga lõhn on mõlemal jõle!

Ehh, ma vist tahaks tegelt siia heietama jääda, et mitte minna, hehe!

:)












Laupäev, 22. detsember 2012

Hoe! Hoe! Hoe!

Juba teist päeva tahaks kirjutada, aga jaksu pole.
Oeh!
No homme ikka......





Kolmapäev, 19. detsember 2012

Püksimood

Mina siin mõni päev (öö) tagasi muretsesin, et mõnda pealtnägijat ehk heidutab, 
kui ma algava öö pimeduses pidžaamapükste väel läbi linna lähen, 
aga eile õhtul leidsin izismile'i lehelt sellise söaka tädi pildi...




... ja taipasin, et muretsesin üle. 

Mis tähtsust on sellel, missugused su püksid on, 




... kus kohas nad sul on...




... või kas sul neid üldse on?




Yay! :)
Happy days! :)

Teisipäev, 18. detsember 2012

Jõuluks koju

Ja mitte ainult jõuluks. Olengi juba kodus tagasi. Surprise! :D

Ma arvan, et see pole tegelikult kellelegi (peale vbl Poisu) üllatuseks, kõige vähem mulle.
Tõsi küll, ma arvasin, et kopsan koju tagasi, kuna Poisu ei leia üüri maksmiseks raha, ja ma arvasin, et sellega läheb suti kauem aega. Tegelikult aga kaotasime me oma kodu ... eee... rüüstamise pärast või nii... :p



Nimelt kandus Poisu ühe sõbra juba mitu päeva kestnud sünnipäevapidu ühel 'ilusal' õhtul meie koju. Mina lasin jalga kusagil 11 paiku õhtul, kui mulle juba teist korda kukkus otsa minust kaks korda rohkem kaaluv inimene, kusjuures viimasel korral ei õnnestunud mul oma kokteiliklaasi õigel hetkel käest visata, nii et kallasin oma püksid ja sokid täis. Vannitoas pükse vahetades hakkasin mõtlema, et kui nüüd nendega ka midagi juhtub, ja ma ära tahan minna, siis pean pidžaamades mööda linna uhama. Noh, on pime ja minu meelest pole hullu :D, aga mõneti ebamugav ikkagi. Niisiis hiilisin hoopis minema ja saatsin pärast Poisule SMSi.




Järgmisel hommikul oli aru saada, et on mingi jube jama, millest mulle rääkida ei taheta. Läksin kohale ja tuli välja, et öösel oli ... hm... mööbel kannatada saanud. Alumises korteris aga elasid meie korteri omaniku tuttavad, kes kohe varahommikul korteriomanikule helistasid. Tema kihutas kohale ja polnud just õnnelik, nähes eest ära kukkunud kapiust, katkist klaaslauda, täismodrutatud vaipa ja täissuitsetatud tuba.
Õigesti tegi, et sellistel üürilistel kiiremas korras kaduda käskis.

Ega midagi, võtsin siis oma asjad ja takso ja - ongi läbi see nunnu episood.

Küsin endalt, kas olen Poisus pettunud?
Ja ei leia kusagilt pettumuse varjugi.
Ta on lihtsalt üks lõputult nunnu suur lontu ja sellisena just kohutavalt armas...
Ilmselt hakkan vanaks memmekeseks jääma, sest 'mitte üheski varasemas vanuses' pole mulle 'nunnud poisid' meeldinud ega minus üleüldse mingeid tundeid tekitanud, ma ei märganudki neid. Meeldisid mulle ikka vaimselt intrigeerivad, sõnaosavad poisid ja no 'kaake' märkasin ka, aga need otseselt ei meeldinud.
(Muide, kui Poisu ükskord püüdis mind ühe sõnaga määratleda, siis ta jõudis lõpuks samuti sõnani 'nunnu'. Ju ma vist temaga olengi, sest ta ise on selline...)


Ma ei saa aru, mis minuga on, aga ka seda juhtumit ei näe ma sugugi traagilisena. Hakka või uskuma, mida 'targad mehed' juba mõnituhat aastat räägivad: et sündmused iseenesest pole ei head ega halvad - nad on sellised, millise tähenduse me suvatseme neile omistada.

VT on väga rõõmus, et olen kodus. Pealegi on ta tõbine, nii et... ma põhimõtteliselt peaksingi nagunii tema juures olema. Ja nüüd ei pea ma selle hullu külmaga kahe majapidamise vahet jooksma - mõtlesingi sellele viimasel ajal jubedusega esimese asjana pärast hommikul silmade avamist -, kuna see traali-vaali asjad paika loksutas. Kuna jõulud on meie ateistlikul maal ikka eelkõige laste püha, siis tundub nii õige, et olen siin, et mul on lausa kahtlane tunne, et siin täitusid mu enda sügavad salalootused.



Poisu... on ikka selline väike poisu. Ta ei väsi kordamast, et tema pole üldse süüdi ju! No hea küll, ütleme, et pole Poisu süüdi - mis isu mulgi on kedagi süüdistada... Aga asjadel on tagajärjed. Kuna külalised väljusid kontrolli alt, jäime üürikast ilma. Kuna üürikast jäime ilma, olen jälle kodus. Kuna loomulikult ei saa poisu ettemakstud üüriraha tagasi ja hea, kui ei pea juurde maksma, siis kohe pole ka uut korterit võimalik üürida. Pealegi on ka Poisul väga palju sõpru ja sõprade vanemaid (kes ka mulle on pisaraid pühkides korrutanud, et Poisu on neile kui oma poeg), kellele jõulukinki teha ja midagi külakostiks viia, nii et... ei mingit peatset taasühinemist, see on selge. Ei peagi keegi süüdi olema. Aga rutt enda osa endaga juhtunud äpardustes olematuks rääkida on muidugi - poisikeselik... Samas, Poisu õnnetut nägu nähes mõtlesin ka mina kiiresti järele, kas ma ka milleski süüdi olen, et tal järjekordne 'peenike plaan' läbi kukkus ja mina ära lähen. Ja olin kohe rahul, kui ma endal mingit süüd ei näinud.
Ehh, kesse ikka niiväga tahab süüdi olla?!


Üks Poisu sõber ütles sügisel mulle ettevaatlikult, et tema arvates on Poisu inimene, kes ise endale s***a kaela tõmbab. Tookord ma naersin, et loodetavasti pole mina üks julk selles laadungis. (Sri!)

Minu endaga on aga vastupidi: teen siin igasuguseid 'pahandusi' ilma igasuguse häbitundeta, ja ikka käänduvad asjad nii, nagu mulle tegelikult kõige parem on. Muidu oleks see jõuluaeg kulunud VT, Mehe ning Poisu & CO vahel joostes - mis päris kindlasti oleks olnud nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kurnav.

Niikuinii oli meil VT'ga palju plaane jõuluajaks: küpsetada tema lemmikpirukaid, teha suur hunnik piparkooke ja sel aastal neid ka glasuuriga kaunistada, panna kokku mitu suuremat ja väiksemat puslet, mängida monopoli ja üht huvitavat viktoriin-lauamängu... Nüüd saame kindlasti seda kõike täie rahuga teha, nii et mul pole muret, et pean jõudu säilitama ka kojujõudmiseks ja äkki veel söögitegemiseks või millekski...

Poisu, muide, kolis sünnipäevalapse juurde... Tal oleks võimalik elada ka oma kunagise tüdrukuga kahepeale muretsetud korteris, aga talle ei meeldi seal olla, pigem mõne sõbra juures siin või seal. Sünnipäevalapsel on toredad vanemad, kes Poisut hoiavad. Aga ikka kahju temast... eriti kuna ta ise ju üldse pole süüdi (muig).

Mees aga suhtub mu tagasitulekusse sama rahulikult, sõbralikult ja osavõtlikult kui äraminekussegi - ta on nii noobel inimene, et pole näidanud mingit parastamise või üleoleku märki. See on hirmus tore! Ta on ikka täiesti üle mõistuse suurepärane inimene. Muidugi ei arva ma, et ta on haavamatu, kuid kui temas ka on pisut põlgust, siis on ta piisavalt väärikas ja pragmaatiline, et seda mitte demonstreerida, ning piisavalt tugev, et sel kogemata välja paista mitte lasta.
Good! Good! Good!
Peace on earth!



Pildid: weheartit.com

Komplimendid, solvangud, vabandused...

VT lahkab armutult enda huviobjektide ja Poisu loomust ning nendega suhtlemise võimatust.

Mina muigan ja ütlen: "Sa oled liiga loogiline, et lihtsalt hea olla."

VT mõtleb veerand sekundit, lööb siis näost särama ja ütleb: "Jaa! Nii see ongi! Kui tore, et sa selle sõnadesse panid!"

:D


*

VT ütleb mulle täis kibedust ja meelepaha:

"Ma ei hakka kunagi ühelegi noormehele meeldima, sest sina meeldid kõigile meestele ja meie sinuga oleme täiesti erinevad."

:D


*

Lõpuks ka üks anekdoot:

Kuidas vabandada kuninga ees nii, et vabandus oleks veel hullem kui solvang ise?

Lööd kuningale jalaga tagumikku ja kui too vihaselt ümber pöördub, ütled:

"Andke andeks, Teie Kõrgeausus - ma arvasin, et see on kuninganna!"




Mul oleks praegu kella järgi meditatsiooni-aeg, aga ma olen sellises jubedas nohus, et see osutus võimatuks :)


Pildid: weheartit.com

Laupäev, 8. detsember 2012

Millise pilli valiksid Sina?



Ma kohe mitu kuud mõtlesin :D

Oleks tahtnud kollast, samas - alati pole sugugi tore kõik see, mida teiste peadest välja loed... Kuigi usun kindlalt, et tõde on alati parem kui vale, tooks see võime ehk asjatuid pahandusi. Siiski - see on kindlalt teisel kohal. Tõde on ainus, mis päriselt on - nagu ma ikka ütlen.

Siis rohelist: kes ei tahaks lennata? /"Ma tulen kõõrgelt ülevaalt, häid sõnumeid toon teile sealt..."/
Aga nagunii hakkaks külm.

Spordiprofi unistus jääb minust kaugele - sinist ei taha.

Ajutisi meeleheitehoogusid oleks hea leevendada oranžiga - aga ehk neid ei tulegi... enam... eriti palju...

Internetitarkustele iga kell ligi pääseda oleks kena küll... aga ma ju pääsen nagunii vajadusel Internetti, hehehee. Teiste ees targutamiseks või vaidluses võitjaks jäämiseks pole mulle seda vaja...

Kujumuutja olla oleks küll hirmus tore. Väga sageli olen soovinud olla märkamatu...

Kedagi end armastama panna... hm. See lihtsalt ei tundu päris õige, kuigi ahvatleb... /"What can I do to make you love me? Tu-tu-tuu. What can I do to make you care?"/ No vaat, võta aga hall pill ja üks mure jälle vähem - nagu Prisma reklaamis.

Jääb siis must. Vist ongi nii, et iga asjaga tuleks toime - peale teadmatuse: mida valida, keda valida, kuhu minna, mida teha... /"kuhu minna, mida teha - täitsa kaalutu on keha..." - miski kosmoseluuletus./
:)

*

Allikas: izismile.com

Kes kaugel, see kallis...

VT on haige - niisiis korjasin oma kreemipotsikud kokku ja kolisin ajutiselt tagasi.

...

Olen nüüd oma naha peal ära kogenud, kui mugav on olla see lapsevanem, kes pere juurest lahkub. Ükskõik, kui palju sa mujal muretsed - iga lapse tuju või mure või hädaga seisab koheselt silmitsi ikka ainult see lapsevanem, kes kohal on. Ükskõik, kui suured on kokkulepitud alimendid (mina küll praegu tasun natuuras :D, st teen süüa ja koristan), iga väljaminekuga seotud riski kalkuleerib ikka kohalolev lapsevanem. Kusjuures enamik peab muretsema, kas alimendid tulevad sel kuul või mitte ja mis siis saab, kui ei tule. Sealjuures on laps nii rõõmus, nähes nimelt seda vanemat, keda harva näha on, ja see võib end väsinuks rabanud ja haigeks muretsenud kohalelavale lapsevanemale olla kibe alla neelata.

Aga see selleks, see on selline mõtisklus, mis meie peresse vähemalt praegu küll ei puutu. Lihtsalt märkan, et nüüd, kus mu hambahari on püsivalt mujal, olen ma alati kallis ja hea, mind on imetore näha ja mind on väga vaja. Pool aastat tagasi poleks sellist muudatust osanud küll ette näha. Siis ma nagu... pigem jäin ette... oma koristamiste ja köögi vahet sõelumistega :D Nüüd on üks suur AJEE! iga asja peale, mis ma siin ette võtan. Minul on super mõnus, aga mõtlema võtab...

Arvatavasti huvitab teist mõndagi, kuidas sujub püsiv kooselu Poisuga ;)
Kas kõik on nii tore, kui arvasin, või on ka midagi häirivat?



Ja võin teie rõõmuks :D öelda, et tõesti on kooselu käigus ilmsiks tulnud üks Poisu omadus, mis võiks olla probleem, kui ma temaga peret luua tahaks. Nimelt puudub tal võime sättida oma tulud ja kulud tasakaalu. Ta ei oska säästa, ei viitsi mäletada, et mingil kuul on mitmed sünnipäevad, tuleb maksta üüri ja elektrit ja kommunaalmakse. Palk ei ole tal regulaarne, nii et 7. kuupäeval tuleb vms. Ja nii kui raha-suts tuleb, on tal meri põlvini, rummi kõigile jne, ja siis on ta siiras hämmelduses, kuidas tema, kes ta tõesti suht palju teenib, on kord jälle 'vee ja leiva' peal. Ta on 33 ja see enam ei muutu. Kui ma üritan teda loogikaga nurka suruda, siis hakkab ta igasuguseid jutte kokku keerutama, sealjuures isegi valetama, ma kahtlustan... Et sealt ja sealt kohe tuleb raha ja juba oleks pidanud tulema ja teised on alati süüdi. Ma vaatan, et sel teemal käitub ta nagu sõltlane - varjab ja vassib - kuigi ma ei oskaks seda mingi sõltuvuse alla liigitada.
No ma ütlen, ta on alles poisu...

Natuke mulle ei meeldi ka see, et ta küll leidis soodsa ja kena korteri, aga ei teinud välja minu ainsast soovist, et see oleks kuni 20 minuti tee kaugusel VT kodust, et ma saaks iga telefonikõne peale max poole tunniga kohale lipata, arvestades, et panen ka riidesse, kammin juuksed ja heidan pilgu peeglisse. Praeguste teeoludega kõnnin VT juurde ligi tund aega ja bussipeatus ei asu ka lähedal, nii et... Ma oleks pigem nirusema üürikaga leppinud - peaasi, et lähedal...

Ja ma näen natu teise pilguga seda, et ta nii rahulikult suhtus sellesse, et tahan VT'le anda mitu kuud aega harjuda selle mõttega, et varsti ma üldse enam kodus ei ööbi: tal ehk polnud üürimiseks nagunii rahagi.

Juhtumisi tal veab, kuna minul mitte mingisuguseid muid ootusi oma edaspidisele elule pole, kui et mul oleks mõnus ja keegi hoiaks mind, ja et see toimub kohe mõlemas kodus, siis mina olen täiesti rahul.

Siiski hoiatasin teda, et kui meid üüri maksmata jätmise peale ükskord välja visatakse, siis lähen Mehe juurde tagasi ja jäängi sinna, ja ükski selgituslugu mind ümber mõtlema ei pane.
Muide, ma pole kindel, kas see talle kohale jõudis.
Kuid seni on mind 'vanas kodus' nii hästi vastu võetud - nagu ma teeksin neile teene oma tuleku ja toimetustega -, et ma ei pabista selle variandi pärast ka. Isegi tore oleks :D... Ja Poisuga elada on ka tore. Esimest korda elus pole mina see, kes teise käsi ja jalgu katsudes küsib: "Ega sul külm pole? Kas teen sulle teed? Puljongit? Äkki süüa tahad midagi?" :D
Nii et midagi koledat ma ei oska tulevikust oodata.
Anything goes!

Ja enam ei muretse ma ka selle pärast, et Poisu peaks leidma kellegi, kes jagab tema unistust pere loomisest. Olen aru saanud, et talle meeldivad 'targad naised' ("Naine peabki mehest targem olema!") ja ükski 'tark naine' temaga nagunii lapsi saada ei julgeks. Ma ka olen nüüd oma pillikeste võtmisega topelt hoolas.

Vaat sellised lookesed! :)



Pildid izismile.com