pühapäev, 31. märts 2013

Nädal

Kuigi ka raamatupostitustes õnnestub mul suuremalt jaolt iseendast rääkida, tahan seda ikka ja veel uuesti teha :D

***

Eile käisime Mehega tema sõbra sünnipäeval.
Ma pole millegipärast selles seltskonnast aastaid käinud ja tundsin end veidi kõhedalt. See, et ma nägusid ära ei tunne ja nimedega kokku viia ei oska, on ainult üks osa mu ebakindlusest poolvõõrastes seltskondades. Ma lihtsalt olengi suuremas seltskonnas ebakindel, kardan, et jään omavahel sõbrasuhtes olevatele inimestele lihtsalt jalgu või - selle vältimiseks - pean pidurdama Mehe peolusti tema sõrme otsas rippudes ja tema selja taha hoides. Ja veel eriti, kui pidu on keeglisaalis :D - ma pole just eriti kange 'keegeldaja'. Õigupoolest polnud ma kuni eilseni seda mängu kunagi mänginud, kuigi sünnipäevalaps A peab oma sünnipäevi juba vist 7 aastat erinevates keeglisaalides.

Aga, oma suure kohmetuse otsa komistanuna, sain jälle täpselt tunda, miks Mees mulle nii hirmsasti meeldib: ta on kõige delikaatsemal viisil kõige toetavamam, mis üldse olla saab, ilma et ta minus veel topelthädist tunnet ei tekitaks. Ta nagu teab täpselt ära, mida sobib teha ja mida mitte. Näiteks, sain keegli-papud, mille üks pael oli hirmsas puntras ja mitme lipsuga sõlmes. Ja nii kui ma Mehele seda näitasin, tuli ta kohe oma suurte näppudega seda sõlmendust harutama - ja mul polnud selle vastu midagi, see oli armas. Aga kui ta oleks minu eest vastanud või suure häälega mind kusagile istuma paigutanud - see oleks, konkreetselt minu maitse järgi, liiga suur emmemine olnud.

Siis, rippusin tal tõesti näpu otsas või surusin oma õlga vastu tema rinda ja ühel hetkel vabandasin, et ma selline äpu olen ja ei lase tal semude hulka söösta. Ja tema vastas galantse südamlikkusega, et ma ei takista tal millegi tegemist, mida ta teha sooviks, ja üleüldse olen ma parim seltskond, kus ta iganes saaks viibida.

Eks ma ka sulasin tasapisi, ja kui üks šiki valge kitsehabemega vanem mees meie seltskonnast tuli minu kõrvale raja peale ja õpetas, et ma vaataks seda keskmist joont raja peal, mitte kurikaid seal kaugel, siis hakkas mul ikka mõni kurikas pikali ka kukkuma!!! :)
Ütlesin talle naljatades: "Teie nõuandest oli väga palju kasu! Kas te olete õpetaja?... Professor äkki?" Ta hakkas naerma ja ütles, et on tõepoolest professor, kuigi mitte 'selle ala' professor. "Õpetamine tuleb teil hästi välja! Oskate küll!," kiitsin mina.
Tegelikult oli arvata, et ta on professor - ma ainult naljatasin, et ma tema juhendamistööst selle järelduse teen.
Selle härraga me vist vestlesime ja naljatasimegi kõige rohkem, isegi Mees märkas, et oli teine minu sealviibimisest kuidagi elevil :D - tavaliselt Mees ei märka selliseid asju :) Aga vanemad härrad ongi minu lemmikud - nendega on tore flirtida ilma et keegi selles näeks midagi peale hetkes lustimise :D  Ja nad on alati äärmiselt sõbralikud minu vastu, noh, nii on, millegipärast...

Ja kuigi ma päris kõigiga sealt seltskonnast ei vestelnud - meie seltskonnal oli 4 rada ja kaugemad olid omaette - oli seal täiskomplekt südamlikke ja avalaid inimesi. Kusjuures nii sünnipäevalaps kui ka suur osa tema külalisi töötab sellisel... täielikul nohikute-erialal :) Väga tore, et laboratooriumirotid end nii kenade seltskonnainimestena näitavad. Poosi oli vähe, armsust palju. Tänagi veel on süda soe, seda olemist seal meenutades. Ja Mees ütles, et mina just tegin selle peo nii toredaks ja tõin elevust mängusaali :)  Nägin, et tema jaoks see ongi tõsi :) Kas pole kena? :)


***


Aga VT, kes polnud sugugi rahul, et ma kesknädalal paaril hommikul uimane ja pahur olin, kirjutas minust kriitilise luuletuse :D

Tema loal panen selle muutmata kujul ka blogisse... Põhiteemaks on midagi, millest mu püsivamad lugejad juba kuulnud on: VT ja Mehe abitus söögi ja köögi küsimustes - minu sõda pideva köögitoimkonna vastu.


Ärkad sa hommikul vara,

väsin'd ilme näole manad.

Saabub lõuna,
sa näksid õuna.

Kui saabub õhtu,
sa patsutad kõhtu,

ja ütled, et ära sõid kõik,
alles jäi vaid 1 koogilõik.

Kui seda kuulsime mina ja isa,
siis tõstsime õudset kisa.

Ma mõlemad tahtsime kooki,
kuid selleks minna tuli kööki.

Me jalad enam ei kandnud,
me pea enam ei võtnud,
niisiis pidime kannatama tühja kõhtu.

Me oigeid ja karjeid
kuulsid lõpuks sa,

ja ütlesid ainult:
bla-bla-bla-bla-bla.

Lõpuks vandusid alla ja
ruttasid kööki,
et teha meile
maitsvat sööki.


Hea kõik, mis hästi lõppeb :)

Loen aga edasi...

... ikka Robin Norwoodi  "Naised, kes armastavad liiga palju".

***
Tihti võib märgata, et kui inimesed, kelle vahekord on aastaid kestnud, lõpuks teineteisega abielluda otsustavad, kaob nende suhetest midagi. Elevust pole enam ja nende armastus saab otsa. See pole tingimata sellest põhjustatud, et nad ei püüa enam teineteisele meeldida. See võib tuleneda sellest, et üks või mõlemad neist on selle otsusega ületanud oma intiimsussuutlikkuse piiri. Lahtiste otstega suhe pakub kindlat kaitstust sügavama intiimsuse eest. Pühendumisega kaasneb tihti emotsionaalne eemaletõmbumine ja pingutused end kaitsta.
Huvitav, ma olen seda varem ka kuulnud... Et kui paar on palju aastaid koos elanud ja siis abiellub, läheb päriselt ka suhe kiirelt jamaks. Juhtub just see, mida paljud kardavadki: et seaduslik abielu võtab ära kogu rõõmu ja 'rikub kõik ära'. Ja küllap see nende puhul siis ongi nii, sest nende intiimsussuutlikkus (nagu siin tekstis seda nimetati) lihtsalt pole abieluks piisav.

Ma olen palju kuulnud muid põhjendusi ja inimesele vastu ei vaidle tema intiimasjades, kuid arvan ka, et kooselupaari puhul on ühel või mõlemal partneril alateadlik hirm 'liigse' intiimsuse/seotuse ees. Inimene ise ei teagi, et ta tegelikult ei taha end jäädavalt siduda, ja arvab, et abielu pole talle tähtis.
Täpselt nagu partneri leidmisega: sageli on nii, et muud asjad (vabadus, täpselt 'mina ise' olemine) on inimesele palju tähtsamad, kui kellegi leidmine - kuigi ta võib juba aastaid ja aastaid sõpradele kurta, kuidas ta lihtsalt ei leia sellist inimest, kes meeldiks, ja kuidas püsisuhe on tema suurim unistus. Ah, küll ta juba kellegagi kohaneks, kui tal intiimsuse järele nii suur puudus oleks...
Imelik küll, aga me ei pruugi teada, mida me tegelikult tahame.

Tasakaal:
vabasuhe kui mitte üks võimalus, vaid ainus võimalik tasakaal vabaduse ja intiimsuse vahel
Izismile.com


***
Pole oluline, kui kehvasti me oma tegemistega toime tuleme, igal ühel meist on vajadus tunda, et me juhime ise oma elu. Kui keegi meid aitab, oleme tihti pahased selle inimese jõu ja ülimuslikkuse peale. Veelgi enam: sageli on mehel vaja tunda end oma naispartnerist tugevamana sellegi pärast, et tema suhtes üldse seksuaalset külgetõmmet kogeda.
Kah tõsi. Mees ei andesta naisele, kes on näinud teda äpuna. Ta võib sellisesse naisesse emotsionaalselt klammerduda ja teda vihata samal ajal.

(Ingliskeelne aritkkel: Kui naine teenib kõrgemat palka, on suurem tõenäosus, et mees vajab magamistoas Viagra abi.)

Mulle endale tundub, et saab üldistada nii, et meestele meeldivad hoolitsevad/hoolivad naised. Mehed peavad seda naiselikuks. Need, kes naiselikuks peavad puhast flirti ja seksuaalsust, on veel hullemate probleemidega kimpus kui abi-kaasa otsijad, arvan ma. Aga jah, kui jääbki nii, et naine on tubli ja mees vajab 'järeleaitamist', siis iga nõrgem mees hakkab vimma tundma oma alati tugevama ja paremini teadvama kullakese suhtes :D. Tubli mees tõuseb jalule ja proovib vastu aidata/anda, 'normaalne' läheb uue naise juurde, kui vana ees liiga häbi hakkab, ja püüab seal uuesti alustada - või jääbki virisema ja naises puudusi otsima oma paha enesetunde selgituseks.

Ja ma meelega ütlen, et normaalne mees eitab oma probleemi. Ma tõesti arvan nii, et normaalne inimene püüabki võimalikult kaua oma probleeme eitada. Küpseid inimesi, kes end analüüsivad ja lõpetavad enesehaletsemise ja probleemi eitamise - ja hakkavadki küpselt suhtlema oma partneriga -, on väga vähe. Rohkem on neid, mulle tundub, kes juba on lapsest peale korras psüühikaga. Kui aga oled 'murtud' või 'kriimustatud', siis on asjalikuks hakata hulka raskem - palju lihtsam on probleemi eitada või anduda enesehaletsusele... :)  ... ja lihtsuses on ju nõnna palju võlu :D


Pinge kasvab, juhtmed sassis
izismile.com


 Kui me teeme kellegi teise jaoks seda, mida ta võiks enda jaoks ise teha; kui me planeerime teise tulevikku või igapäevast tegevust, kui me sekkume, anname nõu, tuletame meelde, hoiatame või keelitame teist isikut, kes pole väike laps; kui me ei suuda taluda, et ta vastutab ise oma tegude tagajärgede eest, nii et me püüame kas muuta ta käitumist või ära hoida selle tagajärgi - siis on see kontrollimine.

Ja selle tõttu on ülimalt abivalmid naised nii sageli üksi - kuigi alati nii otsitud, alati nii suure tänulikkusega mehe ellu vastu võetud. Sa arvad, et teed teisele head, aga tegelikult võtad temalt tema elu ära!
Mu sõbranna korrutab mulle juba 10 aastat: "Ei tasu olla Hea Naine! :D Hea Naine, kes vajadusel kõik ise ära teeb ja kõike mõistab, kõik andestab selle asemel, et mehe laisk lõust täis sõimata ja ta tööle kupatada, ei lase mehel mees olla!"
Tean, et tema elab oma õpetuse järele, ja hästi elab! :)


Sikuta ise oma paat välja, enne kui mind endaga sõitma kutsud!
izismile.com

Ka mina tean seda ja jätan mõnedki asjad teadlikult tegemata, kuigi tean, et need oleks vaja ära teha, või - oleks hea, kui need asjad tehtud saaks. Aga ma justnimelt ei taha olla see, kes kõik ära korraldab, mis ligadi-logadi on. Tean, et kui pingutan enda mõõdu järgi ülemäära, siis kaob minul lugupidamine oma partneri vastu ära. Kusagilt lugesin artiklit 4 asjaolust, mida abielu 'üle ei ela'. Kõik muu ei tekitanud minus mingit emotsiooni, aga kohe mühatasin nõusolevalt lugedes, et abielu ei ole võimalik päästa, kui üks partneritest on pikka aega tundnud, et tema panus on oluliselt suurem ja teine on siis sedavõrd hoolimatum... Ma tulin järeldusele, et on hea mõte ise ka lõdvemalt võtta siis :)... On väga tõenäoline, et rohkem pingutaja on maksimalist, ja seda olla pole vaja. Küllap saab kenasti ja oluliselt puhanumana ja sõbralikumana hakkama ka palju vähemaga. Tuleb õppida ennast ka hellitama ja endale hõlpu andma. Kes pingutab, see ilmselt pole olukorraga rahul. Areneda on tore, aga võibolla on rahulik meel (seega - iseendaga/olukorraga rahulolemine) olulisem. Küll see areng toimub tasapisi kogu aeg ja ise-enesestki.
Samas - need on tühjad sõnad, kuni inimene ise nii tunneb. Kui palud krooniliselt murelikul inimesel asja rahulikult võtta, siis ta suure tõenäosusega ärritub veel rohkem.

(Leidsin artikli!
Peale koormuse ja kohustuste ebavõrdse jaotuse panevad abielule põntsu veel pidev kaeblemine ja süüdistamine, nartsissism ja sõltuvus.)

Vaat, nii palju siis täna sellest raamatust :)

neljapäev, 28. märts 2013

Kellele meeldib Nabokov...

... ja kes loeb vabalt inglise keelset teksti, sellele soovitan väga muhedalt kirjutatud mälupilti ühelt tema
õpilaselt. Ma tõlkima ei hakka, sest miskit kulmu kergitama panevat infot pole - lihtsalt üks mõnus ja hästi kirjutatud lugu.

Edward Jay Epstein  "An A from Nabokov"

Allikas: The New York Review Of Books


weheartit.com



Kirest, küpsest armastusest ja lapsepõlve mõjudest...

Jätkan katketega Robin Norwoodi raamatust "Naised, kes armastavad liiga palju".

Robin Norwoodi arvates tekitab armastus nii palju segadust sellepärast, et inimesed püüavad ühendada armastuse kaht vastandlikku ja võibolla isegi teineteist välistavat aspekti, mida vanad kreeklased nimetasid kaheks erinevaks armastuse tüübiks: eroseks ja agapeks.

EROS: Tõeline armastus on kõikeneelav, meeleheitlik igatsus armastatu järele, keda tajutakse erilise, müstilise ja kättesaamatuna. Armastuse sügavust mõõdetakse armastatusse klammerdumise intensiivsusega. Teistele huvidele või tegevustele jääb vähe aega, sest nii palju energiat kulutatakse mineviku kohtumiste meenutamisele või tuleviku ette kujutamisele. Sageli tuleb ületada suuri takistusi ning seega on tõelises armastuses kannatuse element. Teine armastuse sügavuse näitaja on valmidus taluda suhete nimel valu ja raskusi. Tõelise armastusega seostub ärevus, õnnejoovastus, dramaatilisus, ängistus, pinge, müstilisus ja igatsus.
AGAPE: Tõeline armastus on partnerlus, millele kaks hoolivat inimest on sügavalt pühendunud. Need inimesed jagavad paljusid põhilisi väärtusi, huvisid ja eesmärke ning taluvad heatahtlikult teineteise individuaalseid erinevusi. Armastuse sügavust mõõdetakse vastastikuse usalduse ja austusega, mida nad teineteise suhtes tunnevad. Nende suhe lubab neil mõlemal maailmas end täielikumalt väljendada, luua ja tegutseda. Jagatavates kogemustes on palju rõõmu - nii möödunuis, praegustes kui oodatavates. Kumbki peab teist oma kalleimaks ja hellitatuimaks sõbraks. Teise armastuse sügavuse mõõduks on valmisolek näha iseend ausalt, et aidata kaasa suhte kasvule ja intiimsuse süvenemisele. Tõelise armastusega seostub meelerahu, turvalisus, pühendumine, mõistmine, kaaslaseks olemine, vastastikune toetus ja mugavus.
Naine, kes armastab liiga palju, tunneb tavaliselt võimatu mehe vastu kirglikku armastust, erost. /.../ Kirgliku armastuse joovastavat intensiivsust ei saa võrrelda stabiilse, pühendunud suhte õrnemate mõnudega.

Ühiskond, milles me elame ja alati kõikjal olev massimeedia, mis meid ümbritseb ja täidab meie teadvust küllastumuseni, ajab pidevalt need kaks armastust segamini. Meile lubatakse tuhandel viisil, et kirglik suhe (eros) toob meile rahulolu ja soovide täitumise (agape). Tegelikult peitub selles vihje, et piisavalt suure kirega sepistatakse kauakestev side. Kõik läbikukkunud suhted, mis rajati algselt tohutule kirele, võivad tõestada, et see eeldus on vale. Frustratsioon, kannatus ja igatsus ei aita kaasa stabiilsele, vastupidavale ega hoolitsevale suhtele, kuigi nad on kaheldamatult asjaolud, mis toetavad võimsat kirge.

Hind, mida me maksame kire eest, on hirm. Seesama valu ja hirm, mis toidab kirglikku armastust, võib selle ka hävitada. Hind, mida me maksame stabiilse pühendumise eest, on igavus, ja seesama kindlus ja turvalisus, mis tsementeerib selliseid suhteid, võib need ka paindumatuks ja elutuks muuta. 

Mnjaa. Ma ei arva, et need kaks on ühitamatud ühe suhte sees, aga ilmselt korraga või seguna on seda tõesti raske saavutada. Usun siiski - kuna olen seda kogenud - et eros võib tasapisi agapeks üle minna, kui mõlemad seda soovivad. Kes rahulikku suhet ei taha, jääb ilmselt ise saboteerima omaenda suhet.

Mulle ei meeldi autori vihjed selles suunas, et "valige mees, kes hoiab teid - mis siis, et ta tundub igav!"
Ma ei tea... see tundub nii vale. Loota, et hakkad kedagi armastama, kuna ta on su vastu kena? See oleks ju lihtsalt tänulikkus siis. Ja vabatahtlikult loobuda otsimast inimest, kelle poole hing kisub...? Parem juba hull suhe kui suhe inimesega, kelle vastu pead armulikult sõbralik olema, kuna ta jätab külmaks. Ma ei tea, mulle lihtsalt ei meeldi kompromissid armusuhtes. Ma arvan, et on üpris hea, kui saad abielluda köitvaima mehega nendest, keda näinud oled, aga parimal juhul abiellud mitte sellega, kes on valikust parim, vaid sellega, kes on nii selgelt oma, et teistega ei saa teda üldse võrreldagi. Mina Mehe puhul tundsin küll nii - et teistega olid need tavalised suhted, mis kõigil on, aga Mehega on Täpselt See! This is it! No more questions, no hesitations, selle pärast kogu varasem kammajjaa üldse oli - et jõuda Siia! Olen segaduses vaadanud filme, kus mehed-naised on pulma eel ärevil, et see on nüüd nii tähtis valik ja kas see ikka on see õige ja mis siis saab, kui kusagil on keegi veel parem ja...... No, ma ei tea, minu meelest on see nagu magnetism või gravitatsioon - katsu sa mitte tõmbuda või abielluda, see on tugev nagu loodusjõud :D  Aga, arvan, et kui isegi on tõsi, et inimese isiksus ei muutu, kui ta kord juba täiskasvanuks on saanud, siis vajadused elu jooksul muutuvad. Teine inimene ei pruugi meie vajadustega kaasa muutuda - temal on oma vajadused -, ja siis enam ei tõmbuta ja see on täitsa loomulik. Pea-asi on mitte lõputult tülitseda ja teineteist süüdistada. Võib lahku minna, võib eraldi jooksvaid eluradu eraldi käia ja siis jälle ümarlaua taga sõbralikult istuda... Samas oleks väga tore, kõige toredam alati koos, ühes suunas, ühepalju ja nii edasi muutuda... :) Ma ei usu, et me midagi valides üldse kunagi vale valikut teeksime, sest küllap me juba valime seda, mida meil on hetkel vaja. Ja ei sa ignoreerida käesolevat hetke ja hüpata, olevikku vahele jättes, targemasse tulevikku.





***

Ja killuke lapsepõlvekogemustest:

Kui suhted, mis meil lapsepõlves oma vanematega olid, olid oma olemuselt toetavad ja kandsid piisavalt kiindumust, huvi ja tunnustust, siis kaldume täiskasvanuna tundma end mugavalt inimestega, kes tekitavad meis samasuguseid turvalisuse, soojuse ja eneseväärtustamise tundeid. Veelgi enam, me kaldume vältima inimesi, kes oma kriitilisusega või meiega manipuleerides panevad meid endasse halvemini suhtuma. Nende käitumine on meie jaoks eemaletõukav.
Kui aga meie vanemad suhtlesid meiega vaenulikult, kriitiliselt, julmalt, manipuleerivalt, allasuruvalt, liigsõltuvalt või teistel ebakohastel viisidel, tunneme seda enda jaoks "õigena", kui me kohtame kedagi, kes väljendab, võibolla väga varjatult, samade suhtumiste ja käitumiste alatoone. Me tunneme end koduselt inimestega, kellega taaselustuvad meie varasemad ebaterved käitumismallid /.../.

Tommy Hellsten väidab ka, et me lapsena usume, et vanem armastab meid ja sellega usume, et meie jaoks õige armastus on see tunne, mida tekitas meis lapsevanem. Sellepärast on oluline mõista, et vabalt võib olla, et me ei saanud vitsa mitte armastusest vaid raevust, mida vanem meie vastu tundis. Ja mõnel puhul ravib 'last' vaid see, kui ta oma vanema käitumist meenutades loogiliselt järeldab, et vanem ei armastanudki teda. Sest kindlasti on see võimalik - mitte armastada oma last. Kuigi pidevalt kuulen, et 'loomulikult ma armastan teda, ta on ju ikkagi mu laps' või 'loomulikult ta armastab mind - olen ju tema laps'. Paraku see polegi nii loomulik kui me arvame. Kordan siinkohal statistilist tõde, et lapsetapujuhtumid on kümneid kordi sagedasemad kui juhtumid, mil laps (keda sageli on julmalt väärkoheldud, aga mitte alati) tapab oma vanema või vanemad.

Niisiis hoidke oma lapsi ja hellitage neid :), et nad otsiksid omale partneri, kes neid samuti hoiab ja hellitab :)



kolmapäev, 27. märts 2013

Lugesin siin natuke suhtehädalistest naistest...

Eile hakkasin lugema Robin Norwoodi raamatut "Naised, kes armastavad liiga palju".

Mõtlesin, et äkki olen ise ka üks neist naistest, sest armastan ju ikka 'täiega' :D - kogu iseendaga, midagi ei jää kõrvale. Aga tundub, et asi on nii, et kui annad ja ei kannata, siis on kõik ok. Kui annad ja kannatad, sest vastu ei saa seda, mida ootad - oled inimesest sõltuvuses ja eirad oma vajadusi -, siis on kehvasti. Mina pikka aega küll ei eira ja vaikides ammugi mitte :D  Ja üldsegi, tundub, et kui juba on kasvõi üks pikem ja normaalne suhe olnud, siis pole asjad enam hullud: vähemalt pole me võimetud turvalist, sõbralikku ja meist hoolivat inimest oma ellu laskma :)

Raamatu järgi käib liigne armastus nii...

Kui armunud olla tähendab valus vaevelda, siis me armastame liiga palju. Kui enamik meie vestlusest lähimate sõpradega on Temast, Tema probleemidest, Tema mõtetest, Tema tunnetest - ja peaaegu kõik meie laused algavad "Ta...," siis me armastame liiga palju.
Kui me vabandame Ta tujukust, halba meeleolu, ükskõiksust või vihahoogusid kui õnnetu lapsepõlve tekitatud probleeme ning püüame saada Tema terapeudiks, siis me armastame liiga palju.
Kui me loeme eneseabiraamatuid ja joonime alla kõik mõttekäigud, mis meie arvates võiksid aidata Teda, siis me armastame liiga palju.
Kui meile ei meeldi paljud Ta iseloomujooned, väärtused ja käitumised, aga me lepime nendega, mõeldes, et kui me oleme ise küllalt köitvad ja armastavad, hakkab Ta meie pärast soovima end muuta, siis me armastame liiga palju.
Kui meie suhe ohustab meie emotsionaalset heaolu ning võib-olla isegi meie füüsilist tervist ja turvalisust, siis me armastame kindlasti liiga palju. 

Üht-teist selles nimekirjas kõlab tuttavlikult küll, aga usun, et kuna mul puudub järjepidevus :D, siis hullu pole. Aga igasuguste tsitaatide puhul - mitte ilmtingimata eneseabiraamatutest - olen küll mõelnud, et vaat, see kirjeldab Teda hästi... kuid selleks ajaks on alati tegemist olnud endiste peikadega. Kui suhe on veel kuum, siis ma ei loe raamatuid, pole aega ega kannatust vaikselt istuda. Ja sellist hubast kahekesi nohistamist, mil on aega teha kõike, mis pähe tuleb, mul polegi olnud kellegi teisega kui Mehega. Ja oma füüsilise ohutuse pärast murelikuna pole ma end üheski suhtes tundnud..., kuigi ühe selli puhul, kes mind mitu aastat pärast suhte lõppu rahule ei jätnud, ma juba mõtlesin küll, et kas tapan mina tema ära või tema minu..., kuigi - ta ähvardas hoopis enda ära tappa... Anyway, füüsiliselt ta mulle liiga tegelikult ei teinud, ja kui me tülitsesime, siis ma peaaegu irvitasin üleolekutundest, sest me mõlemad teadsime, et kui ta mind lööks, ma jätaks ta sekundi pealt maha ja kahju ka poleks. Oma agressiivsust väljendas ta magamistoas ja see mulle sobis, hehe :)... Aga kui ta 'argumenteerimise' ajal ärritus, siis oli selge, et ta peab kas käed paigal hoidma või mu päris maha lööma, sest ta oli hirmus klammerduja ja poleks välja kannatanud (sel ajal), et ma ta maha jätan. 



weheartit.com



Raamat pole ilmselgelt minu maitse.
Et karmi tõe vastuvõtmist naistele lihtsamaks teha, on siin esitatud naiste lood sentimentaalses ilukirjanduslikus vormis, kusjuures kehval tasemel. Jõudsin eile 50 leheküljeni, aga usun, et nii palju üldistada ikka saan. Kuid muidugi mõistan, et kõnealune raamat polegi ilukirjandus, mistõttu ei tohiks selle kallal närida... (aga häirib veidi...).

Esimese suheteloo algus:
See oli Jilli esimene seanss ja ta näis kõhklevana. Väike ja nipsakas, blondide inglilokkidega, istus ta jäigalt mu vastas tooliserval. Kõik temas näis ümar: nägu, kergelt täidlane kuju ning eelkõige sinised silmad, mis kinnistusid raamitud kutsetunnistusele mu kabineti seinal.
Kas ei kõla nagu mingi kehvakese krimiloo algus? :)


love, eternally
weheartit.com


Huvitav ja usutav oli autori märkus, et enamik tema kliente ütleb analoogsete juhtumite kohta, et nende suhe pole nii hull, teiste juhtumid on hullemad. Sama ütlevad teised nende loo kohta. Et kõigile suhtehädas olijaile näib, et kuigi neil on väga raske, on nende partneri käitumisest ja olemusest tingitud raskused mõistetavad, kuna - partner on selline, ja nemad ise on sellised... Igaüks leiab oma juhtumile kuhjaga selgitusi, vabandusi ja põhjendusi - teiste inimeste puhul aga me seda 'kulgemislugu' ei tea ja oleme varmad imestama, et mis tol teisel naisel küll arus oli, et ta sellisesse suhtesse jäi.

Elu üks irooniatest on see, et meie, naised, võime vastata sellise osavõtlikkuse ja mõistmisega valule üksteise eludes, jäädes samas nii pimedaks valule meie enda elus.

weheartit.com



Nagu alati, on perekond (eriti ema!) täiskasvanud lapse probleemides süüdi, ja endastmõistetavalt on ka 'võimatuid' partnereid valivad naised kasvanud ebafunktsionaalses peres.

Selle kohta...

See on pigem salastatus - suutmatus probleemidest rääkida - kui nende tõsidus, mis määrab nii selle, kui ebafunktsionaalseks perekond muutub, kui ka selle, kui tõsiselt ta liikmed on kahjustatud.

Jah, see on oluline, ma arvan ka: mitte varjata, mitte eitada. Samas, saan aru, et see on mulle loomupäraselt omane ja ilmselt lihtsam kui paljudele teistele inimestele, ning ma pean täitsa tavaliseks, et mu sõbrannad istuvad tummana, kuna sellisel teemal ei hakka nad küll kaasa rääkima, ja mäletan, et mu peikad olid alalõpmata mu otsekohesusest rabatud - sain aru, et tüdruk võib nii avameelselt oma tähelepanekutest rääkida vaid siis, kui ta ei karda poissi kaotada. Ilmselt ma siis ei kartnud.



weheartit.com

 :)

teisipäev, 26. märts 2013

Naah...

Nagu mõned teist kindlasti märkasid, olin eilses artiklitõlkes teinud kummalisi vigu. Parandasin kõige silmakargavamad käppelt ära, aga tean, et pean veel selle teksti üle vaatama: kui ma paar asja lausa vastupidi tõlkisin, siis mis seal veel olla võib? Tegin parandatud kohad oma tekstis halliks.

Ilmselt kiirustasin nii väga oma 'pillaja-pöidlaid' proovima... :D
Nimelt käisin eile sünnipäevaraha ja muid külma aja jooksul sukasäärde kogunenud piastreid luftitamas.

Ja oli ka, kuhu kippuda, sest sain imetoredaid raamatuid:

JANE  AUSTENI  kõik romaanid samade kaante vahel   (16.79)
"Väikese printsi" (2.99)
ja "Sõrmuste Isanda" - kogu triloogia samade kaante vahel  (17.90)




Ostsin ingliskeelsed, sest need on ju oluliselt soodsama hinnaga...

Austeni-raamatus on üle 1400 lehekülje..... nurr! :)

*

Ja veel ostsin oma 'buduaari' :D omaenda personaalsed nõud, et saaks korralikult teed juua ja küpsist süüa inimestega :)

Minu uued kopsikud ja topsikud:

taldrikud ja supikausike



kolm teetassi ja pähklikausike



sama teise, 'valgema' külje pealt



alustass pealtvaates


Saatsin oma uuest 'portselanist' pildid ka sõbrannale, kes ütles, et need on imekenad ja järeldas järgmise lausega: "Su mees peaks õnnelik olema, et sa tal üldse olemas oled. Arvan, et ta ka teab seda."
:D
Tema jaoks on see loogiline... Vist siis et: rõõmsad nõud = hea naine! :)
(JA ta kirjutab 'unimütsi' asemel, et ma olevat 'unemüts' :D :D :D )
Mulle meeldib, kui inimeste loogika jookseb jälgitavalt rajalt maha - kui muidugi midagi kokku leppima ei pea, siis on küll jama. Ilukirjanduslikus originaaltekstis meeldivad mulle ka vasturääkivused - mis vahet seal on, kes kunagi midagi tegi, tähtis on point, mida kirjanik hetkel teha tahab :D
Aga kui kellegi teise teksti tõlkida, siis tuleb ikka täpne olla... Nii et hoolimata õhtusest jalutuskäigust ei saanud ma eile suurest ehmatusest magada - ometigi ma käin õhtul nimelt selleks, et kenasti magama jääda. Karke Tudutablette ma praegu ju ei kasuta. Ja kui ma päeval õues ära käiks, siis jääks ma magama kohe pärast lõunasööki...

A noh, vahet pole, depressiooni nagunii pole olemas - on melanhoolikud ja närvihaiged - ja ei saa täpselt ja tõepäraselt rääkida asjadest, mida pole ;) Selle onu enda seisukohad ja väited olid nagunii ka kahtlased :) 
(Naljakas, ma ütlen sageli 'onu' ja 'tädi' suva 'tegijate' kohta ja praegu taipasin, et õige varsti on need 'onud ja tädid' minust endast suure tõenäosusega nooremad, hehe :) )

Aga oma uute suurelilleliste topsikute pealt vaadates ma olengi juba mõnus mutike valmis :)
Me like it! :)

Täna hommikul...

:)







esmaspäev, 25. märts 2013

Depressiooni pole olemas

Update kell 22.10
Okoo!
Jõudsin jalutamast tagasi, tegin arvuti lahti ja vaatasin siia ka - ja mis ma näen! Hunnik vigu. Mul õnnestus julmemad vist kiirelt ära parandada, tegin need oma tekstis halliks...
Jubeeee!

Õues oli muide ka jube!
Jalutan bussipeatusest mööda kui keegi hüüab:
"Kuule, kaunikene!..."
No vaatan ma siis hüüdjat otsides ringi, et muidugi mina, kes siis veel? ja üks noorem mees tuleb ja seletab lahkelt: "No kuhu sa lähed? Buss kohe tuleb!"
Vaatasin, et tundub kaine ja sõbralik olevat ja vastasin - ka omast arust sõbralikult: "Ma ei taha bussi!" 
Ja tema karjub äkki: "MIDA sa ei TAHA!"
Hakkasin kärmelt edasi astuma ja tema jääb selja taha hüüdma: "Oota!... Ära mine!... Oota!... Ära mine!..."
Appi!




Üks ammulubatud artiklitutvustus: Psychology Today  "Ditching depression".
Autor: Edward Shorter.


There is a major problem with the diagnosis of "depression," and this is that it doesn't exist. There is such a thing as "melancholia," a very serious from of depression entailing risk of suicide and complete lack of pleasure in life. But, hey! for years this illness was called by its proper name, melancholia, and there is no reason why we can't continue to do so. Melancholia is, in fact, in the Diagnostic and Statistical Manual of the American Psychiatric Association, the famous "DSM," but as a subtype of major depression.

Depressiooni diagnoosiga on üks suur jama, nimelt: sellist asja pole olemas. On olemas 'melanhoolia' - depressiooni tõsine vorm, millega kaasneb suitsiidirisk ja täielik võimetus elust rõõmu tunda. Seda seisundit on ammust aega nimetatud melanhooliaks ja pole ühtegi põhjust, miks me seda terminit edasi kasutada ei võiks. Muide, melanhoolia esineb siiamaani Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni 'Diagnostilises ja statistilises manuaalis", kuid mitte diagnoosi, vaid depressiooni alaliigina.


Still, if you don't have melancholia, what do you have? Depression? Remember that depression means a mood disoder. High mood would be euphoria, or some form of mania. Low mood would be sadness. But the problem is that many people who get the diagnosis of major depression aren't necessarily sad. They don't cry all the time. They drag themselves from bed and go to work and plow through family life, but they aren't sad. They may well have one of the "D-words" – dysphoria, disenchantment, demoralization – but they aren't necessarily depressed.

Kuid kui sind ei vaeva melanhoolia, siis mis sul siis on? Depressioon? Pidage meeles, et depressioon tähendab meeleoluhäiret. Kõrgendatud meeleolu oleks eufooria või mõni maania vorm. Kurb tuju oleks kurbus. Paraku ei ole paljud inimesed, kellele pannakse depressiooni diagnoos, ilmtingimata kurvad. Nad ei nuta alalõpmata. Nad lohistavad end voodist tööle ja rassivad oma pereelukohustusi täita, kuid nad pole kurvad. Neid võib vaevata tujutus ja suutmatus end kenasti ülal pidada, kuid nad pole ilmtingimata masenduses.


Instead, what do they have in addition? They're anxious. They're exhausted and often report crushing fatigue. They have all kinds of somatic pains that come and go. And they tend to obsess about the whole package.

Mis vaevab neid lisaks tujutusele? Nad on ärevad. Nad on kurnatud ja kirjeldavad sageli rõhuvat loidust. Neil on igasuguseid kehalisi valusid, mis tulevad ja lähevad. Ja nad kalduvad selle kõige pärast koledal kombel muretsema.


What they have is a whole-body disorder, not a disorder of mood. And that is the problem with the term depression: it shines the spotlight on mood, a spotlkight that belongs elsewhere.

See, mille all nad kannatavad, on kogu keha haarav tõbi, mitte meeleoluhäire. Ja see ongi termini "depressioon" puudujääk: see termin keskendub meeleolule, kuid probleemi kese on tegelikult mujal.


Medicine once had a perfectly good term for this kind of whole-body disorder that involved a down-ish mood, plux anxiety, fatigue, somatic symptoms, and an obsessive interest in one's condition. It was called nerves, or nervous illness. In the extreme form of nerves, comparable to melancholia (which really is a disorder of mood), had a nervous breakdown: You couldn't function. You'd be a candidate for admission to a private nervous clinic if you had the money. But short of a breakdown, millions of people were once considered "nervous." Today they receive the diagnosis of depression and are treated with "antidepressants."

Kunagi oli meditsiinis sellise kogu keha haarava seisundi jaoks, mis hõlmas kehvapoolset tuju, ärevust, kurnatust, kehalisi vaevusi ja obsessimist oma seisundi pärast, täiesti kobe nimetus. Seda kutsuti 'närvideks' või 'närvihaiguseks'. 'Närvihaiguse' äärmusliku juhtumi puhul, võrreldavalt melanhooliaga (mis tõepoolest ON meeleoluhäire), tabas inimest närvidest tingitud füüsiline kokkuvarisemine: inimene ei suutnud enam millegagi hakkama saada. Kui sul oli raha, pandi sind tasulisse närvikliinikusse. Kuid kui 'kokkuvarisemine' kõrvale jätta, siis kunagi peeti miljoneid inimesi 'närvilisteks'. Tänapäeval pannakse neile depressiooni diagnoos ja neid ravitakse  antidepressantidega.


*

Ma vaatan, et rohkem pole vajagi tõlkida, olulisem on juba öeldud: depressioon EI OLE ilmtingimata meeleoluhäire.
Ja on oluline seda taibata, sest näiteks mina, sellele mõtlemata, ei otsinud abi aastaid tagasi, kuna ma mõtlesin, et kuigi mul on hunnik väga kahtlaseid sümptomeid (eriti just totaalne kurnatus ja ärevus), siis tuju mul paha pole: võisin koikus VT'd kallistada ja hellitada küll, voodist välja ronida ei jaksanud. Ja mingit nututuju polnud mul hoopiski - tuju poolest olin ma õnnelik! Kõik oli väga ilus: uus suurem kodu, 4-5-aastane VT oli õrn, hell, leplik, arukas ja lõputult heatujuline nagu inglike, ei mingeid rahamuresid ja Mees, kui nädalavahetuseks koju tuli, oli ka tubli, tegus ja rõõmus. Kõik oli täiuslik!
Mind siiski antidepressandid aitasid - mitte värske toidu söömine või aeroobika olukorras, kus ma suurema osa päevast roomatagi ei jaksanud. Ja muidugi ma sõin värsket toitu - ma ei jaksanud ju süüa teha, närisin aga käbijuppi pähkleid, õuna, viinamarju ja tomatit. Tõsi, palju läks ka kooki ja valmisliha, mis pole just kehale hea... Mees õnneks töötas sel ajal mujal, muidu tema pärast oleks ikka pidanud süüa tegema. Kuigi ma poleks jaksanud. Aga ma oleks ikka teinud, sest ta ju oli selle 'ära teeninud' :)


Ega depressioon sellepärast kellelgi diagnoosimata jää: kui ikka on füüsiliselt põhjendamatud valud, väsimus, unetus, huvipuudus, kontsentreerumisraskused ja/või kergestiärrituvus - küllap see või mõni sarnane diagnoos ikka pannakse. Aga probleem on selles, et inimene ei tea üldse arsti juurde pöördudagi. Kuid ravimata depressioon 'sööb ennast ajukäärdudesse sisse' ja muutub krooniliseks. Vaat, selles on probleem!














Pildid: weheartit.com

Lesknaised

Ainult nemad üksi teadsid, kui tüütu oli tegelikult see mees, keda nad kuni hullumeelsuseni olid armastanud ja kes võib-olla armastas ka neid; nad pidid teda poputama kuni viimse hingetõmbeni välja nagu väikest last, pidid talle lutti andma, tema määritud mähkmeid vahetama ning hommikuti kõik oma emalikud kavalused appi võtma, et hajutada mehe hirmu, kui see pidi kodust välja minema ning tegelikkusega silmitsi astuma. Ja kui nad siis nägid teda majast väljumas, meest, keda nemad ise olid julgustanud vallutama tervet maailma - siis jäi nende osaks vaid hirm, et ta ei tule enam kunagi nende juurde tagasi. Elu oli selline. Armastus, kui seda üldse olemas oli, kuulus igatahes mingisse teise ellu.

 GABRIEL  GARCIA  MARQUEZ  "Armastus koolera ajal"

***


izismile.com


On kummitama jäänud see katkend, kuidagi.......-  lugesin jaanuaris.
Võtsin möödunud laupäeval käelugemisraamatuid otsides ka raamatud
"Naised, kes armastavad liiga palju" ja
"Miks me armastame"
:)
Need olid kohe sealsamas riiulitel ja kleepusid kätte.
Ma polnud raamatukogus oma kaks aastat vist käinud... ega tea ka seda, mis vahepeal kirjutatud on. Pole üldse jälginud seda maailma.

pühapäev, 24. märts 2013

Tingimused

Hästi planeeritud laupäevase käelugemispäeva rikkus veidi ära mango, mis ei järelküpsenud laupäevaks ka päris ära... ja oli nii vastik, et me viskasime selle minema, kuigi ilmselt oleks saanud seda mingi tomatisegu sees soustilisandina ära kasutada saanud...

Ja õues oli perversselt külm märtsi lõpu kohta. Kui raamatukokku läksime, säras õues päike. Käisin rõdul ilma katsumas, jätsin mütsi koju ja panin päikeseprillid pähe (need kaks korraga ei lähe mitte - mitte üleüldiselt vaid minu omad ei sobi kokku). Raamatukokku minnes oligi mõnus ilm. Aga tagasi tulles juba muud ei saanud kui nina nuusata, päike oli asendunud vinduva tuulega... Viskasin prillid ja raamatud koju, võtsin mütsi ja läksin poodi. Aga soe ei hakanud kohe päris kaua aega ja külm väsitab ja väsimus on vale algus toredale päevale! Brr!

Siiski saime kõik vajalikud (ja veel mõned ebavajalikud) raamatud kätte ja uurimistöö võis alata.

Ühe päeva kohta oli kiroloogilist infot natu paljuvõitu, aga vähemalt sain lõpuks teada, miks peab vaatama vasakut kätt. Nimelt paremakäelisel inimesel näitab parem ehk aktiivne käsi seda, kuidas ta on ennast kohandanud keskkonnaga, vasak ehk mitteaktiivne käsi näitab sünnipäraseid eeldusi. Vasakukäelistel on vastupidi - nende sünnipäraseid kalduvusi saab lugeda paremalt käelt.

Veel mõtlesin, et südamejoone lugemist tasuks igale teismelisele õpetada - viskad pilgu austaja pihku ja tead kohe, kas ta on unistaja või suhtub asjalikult tunnetesse :D Ja kui pealiskaudse või sügavalt armuva selliga on üldse tegu. Mina kavatsen Mehe mõlemad peopesad selle joone osas küll üle vaadata :D

Südamejoone järgi olen mina küllalt kaine armastaja, aga oma tundeid väljendada meeldib mulle küll all the way. Terve see joon on algusest lõpuni eneseväljenduse kriipsukestest saadetud ja hargneb otsas kolmeks. Nii et... kõigile ja kogu aeg on mul vaja oma tunnetest rääkida ... imetabaselt imeväärne lugu küll! ;)

Ja me vaatasime, et meil mõlemal VT'ga on pillaja pöidlad - väljapoole paindunud otstega. See on nii mõlemal käel, nii et me pole elu jooksul kokkuhoidlikkust õppinud ka! :D

Minu pöidlad siin:







Muide, kas te olete kuulnud, et kui dalai-laama oma peopesasid näitab, siis see sümboliseerib usaldust ja on väga suur lugupidamise märk. Nimelt usutakse ka Tiibetis, et inimese saatuse ja iseloomu saladused on peopesadel kirjas ning need pole asjad, mida kõigiga jagada.

Ah..., küllap see on kuulujutt :)



***

"Kust sa seda tead?" imestasin ma, kui VT mingit teadusfakti tutvustas.

"Noh, ma olen nohkar," nentis VT.

"Ah, tead, ma olen ka nohkar," lohutasin mina.

"Ei ole!" väitis VT. "Sina oled tšikk. Blondu!"




***

Õhtul võttis VT minu üle irvitamiseks mulle ettelugemiseks blondiininaljade anekdoodiraamatu, andis seal vahel olnud paberilipiku - millele oli kirjutatud üks sõna " Tingimused: " - minu kätte ja ütles: "Ah, viska ära!"

Kuna see oli olnud järjehoidja, siis küsisin: "Kas sa seda enam ei taha?"

"Ei, see on igav!" vastas VT  :)


tingimused
Aga nüüd on meil veel nägude lugemise raamat, vot!
Ja edaspidi otsime isiksustestide raamatuid...
No posimist ja pusimist meil jagub...

TOOMAS PAUL "Uskumatu Tooma lugu"



Vaat, algul tundus, et sellesse raamatusse on kokku traageldatud mitmelt poolt leitud tsitaate ja  ma kujutlesin, kuidas onu teoloog võtab aga virnast järgmise ruudukujulise märkmepaberi tsitaadiga mingist raamatust ja 'heegeldab' selle lihtsalt eelmisega kokku nagu lapiteki lapi.

Vaat, mu sõbranna mõned kuud tagasi rääkis, kuidas nad dekaanile sünnipäevaks ühiskäsitööd tegid ja selle üheks osaks oli heegeldatud ruudukestest lapitekk. K pidi selle kokku heegeldama ja ütles, et erinevate inimeste tehtud ruudukesed olid ikka eri tiheduse ja kõvadusega ja päris ok see tulemus küll polnud...


Ruuduline meri
izismile.com

Ja vaat, algul tundus kuidagi 'ruuduline' see raamat, seda enam, et tundsin palju teemasid ära oma õpingute ajast ja need olid tõepoolest nö konspekti-teemad: tähtsad murde-, pöörd- ja surnud punktid (inimesest) mõtlemise ajaloos. Kuid mida rohkem neid 'ruudukesi' tuli seda selgemaks muutus neid ühendav seos, hakkas moodustuma ilus selge muster nagu maastik lennukiga kõrgemale tõustes.

Ja kuni lõpuni välja olid teemad sellised, mis huvitasid mind ja vast ka iga teist inimese-olemuse-huvilist :)
Autor ise ütleb raamatu keskpaiku:

Miks ma sellest inimese lahkamisest nii palju pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. Välised asjad ja sündmused jäävad väliseks, fooniks, mis neist ikka meeles pidada või teistele rääkida. Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi "arengut" tingib?
Olin kunagi optimistlik inimloomuse muudetavuse suhtes. Järk-järgult olen pidanud loobuma lootmast, et kõik on võimali, ning otsima seda, mis on võimalik. Joseph Conrad olla kord öelnud H. G. Wellsile: "Meievaheline erinevus on fundamentaalne, Wells. Teie ei hooli inimkonnast, kuid arvate, et seda annab parandada. Mina armastan inimkonda, kuid tean, et ega ei anna küll!"

Kas pole väga armas? Vaat, selle koha peal ma sulasingi :) Ja nüüd ma soovitan seda raamatut oma isale, kes alati imestas, kuidas ma uutest LR'idest talle midagi une-eelseks lugemiseks soovitada ei julge.

Püüdes inimeseks olemisest sotti saada, tuhnib Uskumatu Toomas nii reaal- kui humanitaarteaduslikes teostes, kusjuures täpselt sellistes, mis on ka minu maitse järele. Mäletan, et füüsika ei meeldinud mulle 'kõik need aastad' kuni viimani, mil kõik järsku hästi loogilisena kokku klõpsas ja taipamus, et on üks valdkond, kus seadused päriselt ka töötavad :D, vaimustas mind tohutult. Siin tutvustatud teooriatest, nende ümberlükkamisest ja kvantfüüsikamaailma mõistatustest oli rõõm lugeda, kuigi need teooriad ja katsed on Novaatori artiklite lugejatel küllap samuti teada (- ma ikka vahel harva vaatan ja kui midagi kusagil leitud on, on see Novaatoris ka lühida tutvustuse saanud). Mulle aga oli uudiseks, et iga hologrammi osa kannab endas terve hologrammi infot. Kuidas see omakorda seostub ajus, Maa peal ja Universumis liikuva infoga - see on pikem ja põnevam jutt. Selliseid pikemaid ja põnevamaid jutte tuli siit, mulle algul konspektiivsena näinud raamatus küll ja küll, peamisteks teemavaldkondadeks psühholoogia, filosoofia, teoloogia... no põhimõtteliselt metafüüsika.

Mulle sobis ka toon. Minu arusaamade kohaselt kedagi ei solvatud ega rünnatud, kuid ei välditud selliste faktide esitamist nagu: peale paksude laste on paksudel inimestel ka paksud kassid, ja selle põhjuseks ei saa kuidagi olla kassisõbra DNA.

Kas see on DNA või karma või inimlik lambapäisus, mis meid muutumast hoiab, aga inimene ei muutu kuigipalju. Olen ka koolis õppinud, et mida vanemaks inimene saab, seda vähem ta arvestab oma lapsepõlveaegse kasvatusega ja muutub ühe iseendamaks. Et kasvatuse mõju hääbub ja esile lööb... kas geenide programm või tont teab mis.


Mõnes vallas esineb muutusi: sama päeva hommik ja pärastlõuna
izismile.com


Öeldakse, et vanainimesed on veidrikud... Ma usun, et enamik meist on vägagi veidrikud, lihtsalt - kuni sa tahad säilitada töökohta ja korraliku inimese mainet, kuni sa tahad, et su lapsed sind kuulaksid ja ei häbeneks, ehk - kuni sul on väga palju sotsiaalseid rolle, pead sa ennast ilusti raamidesse suruma. Mida paremini see õnnestub, seda edukam oled. Aga vana inimene ei pea enam mitte mingil põhjusel mitte kellelegi mitte mingit muljet jätma, ta võib vabalt olla tema ise ja siis ta ongi - veidrik.

Siin mõtiskledes olen püüdnud valida raamatust veel üht tsitaati, lõpetuseks. Raske on, kuna tuleb välja, et oleme lugenud suht samu asju - autor esmasallikaid, mina aga õpikuid, tutvustusi, viiteid... (huvitaval kombel on Derrida ja Foucault mulle suht võõrad, kuigi kõik räägivad neist kogu aeg... mõtlesin järele, ja jumala eest - ma ei oska ka selle raamatu lugemise järel kummagi kohta midagi öelda, kuigi Derridast oli siin kindlasti juttu. Paistab, et mul on ajus nende koha peal 'pime punkt'.)  mis tähendab, et kõik, millest autor räägib, huvitab mindki. Võtan siis ühe mõtisklusi inimene muutumatusest. See on midagi pessimistidele siis :D, sest optimistid usuvad, et on võimalik ennast 21 päevaga neurolingvistiliselt ümber programmeerida.

Täiskasvanud inimese isiksus on ajas väga stabiilne: kord väljakujunenuna ei tee see inimese elu jooksul enam läbi suuri muutusi. Millest on tingitud niisugune stabiilsus? Üks lihtne seletus võiks olla, et inimesed lihtsalt mäletavad, kuidas nad eelmisel korral vastasid ja üritavad kordustestimisel vastata nii, nagu esimesel korral. See on kahtlemata teravmeelne seletus, kuid eeldab inimese mälult liiga palju. On ka konkreetseid uuringuid, mis on püüdnud sellele küsimusele vastata. Näiteks vananemise toimet uurivad psühholoogid Diana S. Woodruff ja James E. Birren mõõtsid isiksuseomadusi kolledžiõpilastel ja kordasid sama mõõtmist 25 aastat hiljem. Kordusmõõtmise ajal täitsid vastajad sama testi kahel korral: esiteks nii nagu nad antud hetkel vastaksid sellele testile, ja teiseks nii, nagu nad mäletasid ennast vastavat samale testile 25 aastat varem. Kui vastajad ei mõelnud, kuidas nad olid veerand sajandit tagasi testile vastanud, siis olid tulemused väga sarnased nende kolledžiaegsete tulemustega. Seevastu, püüdes vastata nii, nagu nad olid varem teinud, läksid hinnangud oluliselt lahku sellest, kuidas inimesed olid tegelikult 25 aasta eest vastanud. Peamiseks lahknevuse põhjuseks oli see, et inimesed arvasid ennast nooruses olevat palju ebaküpsemad ja ümbrusega halvemini kohanenud, kui nad tegelikult olid. Seega on tegemist mõnevõrra paradoksaalse olukorraga: objektiivselt mõõtes ei olnud inimesed veerand sajandiga märkimisväärselt muutunud, kuigi nad ise subjektiivselt arvasid, et olid läbi teinud olulised muutused.

Vaat, säh sulle siis enesearendamist ja värki moosiga... :D
Kahju, et mul pole enda käes ühe suure isiksustesti tulemusi, millel neurootilisuse skaala oli maksimumis - teatavasti kuulub neurootilisus viie kõige baasilisema, elu jooksul muutumatu isiksuseomaduse hulka. Saaksin selle alati letti laduda ja öelda: "No mida #¤%#¤ te minust tahate? Sellise skooriga olen igavesti mõistetud oma kreenis maailmas elama! Ma võin ju valetada, et ma enam ei usu/karda/väsi, aga see oleks ainult sellepärast, et ma enam ei looda, et mind on võimalik mõista, et ma kardan, et minu peale saadakse vihaseks selle pärast, mis ma olen, ja et ma olen väsinud kogu sellest seletamisest, millel pole otsa, äärt ega tulemust."


izismile.com

neljapäev, 21. märts 2013

Explosions

I absolutely lovelovelove this girl!

all Youtube'i link:

Kuulan Ellie Gouldingut häämeelega juba mitu aastat,
aga olen rahul nende lauludega, mis mul juba ammusest ajast on :)

Olen kohe seline vähenõudlik ja leplik mutike... :)

Aga täna komistasin köögitelekas noniiiii ägeda uue laulu otsa temalt.
Ja ta hääl läheb aina võimsamaks...

Nüüd on teada, et homme ma ei loe, ei räägi - kogu kodutoimetustest vaba aja ma istun kõrvaklappide külge aheldatuna...

Ja laupäeval läheme me VT'ga raamatukokku, kust võtame 'käelugemise' õpikuid ja teeme laupäeval pisikese privaatse teemapeo... Ma usun, et see saab supertore olema :)
Meil on juba olnud tarot'-lugemise ja grafoloogia teemapidu :D
Praegu on lihtsalt liiga külm, et kinno või kusagile kaugemale minna...
Nii et ma ilmselt mõned päevad ei kirjuta...


izismile.com





Selline pisiasi nagu peavalu

Tänane lugemiselamus on ajakirjast Psychology Today, teemaks migreeni mõjud, pealkirjaks "I feel your pain".

Pisike kokkuvõte:

Migreen ei vähenda mitte ainult selle all kannataja heaolutunnet ja produktiivsust - kannatavad ka Valutaja perekond ja kolleegid.

Nüüdseks on üldteada, et 'migreenikutel' on kehvem füüsiline ja vaimne tervis, mis nende elukvaliteeti vähendama kipub.

Ulatusliku telefoniküsitluse andmete põhjal leiti, et võrreldes peavalude all mittekannatavate kaeskodanikega jätavad migreenikud 50% suurema tõenäosusega kooli pooleli või lahkuvad töölt, ning tunnevad 70% suurema tõenäosusega, et töö ja õpingutega seotud pinged on liig rasked kanda. Tööl aga on nad sunnitud paluma väiksemat koormust või kergemaid ülesandeid - mis nende kolleege just ei rõõmusta. Ka hindasid nad end lapsevanemate ja elukaaslastena kehvemaks ning ütlesid, et nad pole suutelised partneri ja lastega piisavalt suhtlema või tegelema.

*

Mulle huvitav teema, kuna oma 35st eluaastast olen tugevate peavalude all kannatanud oma 32 aastat. Ise mäletan hulluksajavaid peavalusid alles algklasside ajast, aga olen lapsena küll ja küll kuulnud Pr Ema arstidele rääkimas, et juba päris pisikesena kohtlesin väga hellalt nukke, "kelle pea valutab".

Kes teab, kas need on nüüd migreenid või mõned muud ajukreenid, aga meeldiv see pole ja minagi jätsin viimase kooli pooleli just siis, kui mind enne suulist filosoofiaeksamit prof. Luigele tabas sihuke peavalu, et seda summutada püüdes sain eksami eel, ajal ja järel söödud valuvaigistitest mürgistuse - sellest kirjutasin küllaltki hiljuti. Vaat, siis teadsin, et mitte mingil juhul mina oma tudisevaid jalakesi enam kooli poole ei sea, mulle kohe päris kindlasti aitab. Kindlasti on see mõjutanud ka minu 'töölkäimisi'..., mida eriti pole... ja vist suurelt osalt on mulle töid lihtsalt pakutud, ilma et ma oleks otsinud. Alati olen vältinud suhtlemist eeldavaid töid, kuid viimane ots kohvikus oli just kõige peavaluvabam. See oli mulle ootamatu. Muidugi, mõnel korral, kui mu pea ikka tõsiselt valutas, siis ehmatas mu nälgas vampiiri välimus mu kolleege küll...

Ja kahtlemata on tugev peavalu normaalset pereelu kõvasti takistav nähe. Näiteks meie peres teen süüa ainult mina ja kui mul pea tõsiselt valutab, siis ma ei suuda isegi nii palju mõelda, et poenimekirja koostada, ma lihtsalt ei suuda mõelda. Kui ma pigistan: "Tooge poest võileibu," pidades silmas võileivamaterjali, siis on pere pettunud. Kui ma kohe ütlen: "Täna on mul hull peavalu! Saage ise hakkama!," siis on pere pettunud. Kui ma lihtsalt ei suuda rääkida ja vean ennast ainult rääkimise vältimiseks mingit rokka kokku vaaritama, siis on pere mu loppis olekut nähes pettunud - pole viisakas end nii pahurana näidata, teistele tekitab see ju südametunnistuspiina. Siis öeldakse mulle, et mis ma vaevan ennast, nad otsivad ise. Kui ma järgmine kord ütlen, et otsige ise, siis näen pikki nägusid...
Nunu! Kõik see on küllalt loomulik ja arusaadav, aga midagi rõõmustavat siin pole :p



Pildilolevale naisele valmistab ilmselt peavalu endale sobivate riiete leidmine...
eks igal omad valud... ;)







***

Keda kassipildid veel ära pole tüüdanud, võib mu teisest blogist vaadata tänast kassipostitust :)

kolmapäev, 20. märts 2013

Igale oma loogika...

Kui ma söön erineva maitsega karamellikomme, siis jagan ma nad sordi kaupa gruppidesse ja alustan söömist kommidest, mis mulle kõige rohkem meeldivad - nii võtan ma suhupanemiseks alati kõige maitsvamaid komme :D
Enamik, kellelt olen sellise asja kohta uurinud, aga jätavad parimad viimaseks.
No viimaste juurde jõudes pole enam seda õiget isu ja naudingut, mu meelest... Aga vaat, maasikate puhul jätan küll ka mina parima viimaseks :), neist nagunii kunagi isu täis ei saa :D

Kui ma lapsena tegin koduseid koolitöid, siis alustasin alati kõige kergemast. Sest see, et nii-ja-nii-palju aineid oli juba õpitud, andis edutunde ja seega emotsionaalset jaksu asuda pikemate tööde kallale. Kui ma oleks esimese asjana hakanud õppima ajaloo kontrolltööks, siis poleks ma eesti keele töövihiku-harjutuse tegemiseni ilmselt üleüldse jõudnud.

Ja siis, üsna hiljuti, lugesin kusagilt artiklit, kus õpetati lastele, kuidas õppida. Ja seal öeldi, et alustada tuleb kõige raskemast - siis on nii, et mida rohkem aju ajapikku väsib, seda lihtsamad on tehtavad ülesanded.
Hmm - ka loogiline!
Kuid olin kindel, et mulle siiski vastuvõetamatu.
Mulle tundusid rasked peamiselt need ained, kus tuli tekstilahmakast tähtsad asjad meelde jätta ja muidugi see 'siduv jutt' ka... Mulle aga polnud üksi neist asjadest eriti tähtis ning terminite, aastaarvude ja nimede eraldi paberile välja kirjutamise peale tulin ma alles hiljem (ma pole kunagi olnud eriti leidlik või  loov, mis tuleb eriti selgelt esile siis, kui tegelen asjaga, mida ma nähagi ei taha) - niisiis tuiutasin tujutult nende lehekülgede vahel tervikuna ja raiskasin lihtsalt aega, kuni tuli magama kebida. Minu jaoks oli 'raskuse mõõt' alati aeg, mis töö tegemiseks kulus. Seega mulle sobis just kõige varem ära teha see, mis kärmelt kulges.
Ja mulle tundus, et ka VT teeb lihtsad ja lemmikud asjad kõigepealt ning lõppu jätab ülesanded, mille lõpetamine võib venida ja venida...  -  seda ka VT kinnitas.

Ja praegu loen järjekordset artiklit, kus on lõiguke:


Other research focused on motivational factors. People often need to curb their current desire to consume in order to reach their future goal of getting out of debt. Researchers have shown that closing smaller debt accounts first gives a sense of accomplishment early on, boosts motivation, and increases the likelihood of completely getting rid of debt. The motivational effect is beneficial even if closing off smaller debt accounts does not make economic sense, for instance when the bigger debt accounts have higher interest rates attached to them. 

Siin räägitakse võlgadest lahti saamisest. Et kuigi mõneti näib loogilisem maksta ära neid laenu-lahmakaid, mille laenuprotsent on suurem, siis inimese motivatsioonile mõjub turgutavamalt hoopis see, kui ta esmalt likvideerib pisemad võlad - sest see annab tunde, et võlgadest lahtisaamine on saavutatav.

No vaat, see loogika siis toetab minu ja VT õppimise-korraldust :)

(Artikkel ise on tegelikult sellest, kuidas keele grammatiline struktuur võib mõjutada meie arusaama tuleviku käegakatsutavusest: kui keele kaudu jääb mulje, et tulevik on ikka kohe tulekul, siis toitume tervislikumalt, ei suitseta ja säästame agaramalt. Umbes nii! :) )

Veel üks artikkel lahutusest

Loen praegu Scientific American'i artiklit "Is divorce bad for children?", kus väidetakse, et nüüd on leitud, et ainult väike osa lahutatud vanemate lastest saavad sellest trauma või kogevad tõsisemaid probleeme täiskasvanueas.

Many of the 1.5 million children in the U.S. whose parents divorce every year feel as if their worlds are falling apart. Divorcing parents are usually very concerned about the welfare of their children during this troublesome process. Some parents are so worried that they remain in unhappy marriages, believing it will protect their offspring from the trauma of divorce.
Yet parents who split have reasons for hope. Researchers have found that only a relatively small percentage of children experience serious problems in the wake of divorce or, later, as adults. In this column, we discuss these findings as well as factors that may protect children from the potentially harmful effects of divorce.

Mõtlen, et see võib tõsi olla küll juba sellepärast, et paljudel vanematel, kes lahutavad, võibolla pole kõige paremad toimetulekumehhanismid. Nad ise pole võibolla kõige tasakaalukamad ja küpsemad ning nad pole seda mitte ainult abikaasadena vaid ka vanematena.


Divorce affects most children in the short run, but research suggests that kids recover rapidly after the initial blow. In a 2002 study psychologist E. Mavis Hetherington of the University of Virginia and her then graduate student Anne Mitchell Elmore found that many children experience short-term negative effects from divorce, especially anxiety, anger, shock and disbelief. These reactions typically diminish or disappear by the end of the second year. Only a minority of kids suffer longer.

Et siis: lühiajaliselt mõjutab lahutus enamikku lastest. Tavaliselt kogetakse ärevust, viha ja mõnigast šokki ning algul on raske toimuvat uskuda. Pärast kahe aasta möödumist on enamiku laste jaoks need tunded oluliselt vähenenud või täiesti möödas.

Ma ise arvan ka, et raske on lastel just siis, kui kõike on nende eest (heast südamest, mõistagi) varjatud ja lastel pole õrna aimugi, et vanemate vahelt on üksmeel kadunud. Küllap peab igaüks siin enda sisemiste arusaamade kohaselt käituma. Seda enam, et olen täitsa nõus, et kui asjad ikkagi korda saavad on parem, kui lapsed vahepealsest raskest perioodist midagi ei tea. Võibolla siis optimistid varjavad, ja pessimistid harjutavad lapsi juba varakult sellega, et asjad kisuvad kiiva :D (tean, et see on rohmakas ja tõenäoliselt vale järeldus...).

Mina olen VT'd alati kõigega kursis hoidnud, nagu te teate. Tal oli raskeid aegu, kuid mulle tundub, et meie avameelsus ja käsitlevate teemaderigi suurus on nüüd aina kasvanud. Mul on tohutult hea meel, kui ta räägib mulle, kuidas erinevad lapsed on jahmunud, kui VT neile räägib, millest kõigest ta minuga räägib. On üsna selge, et paljud klassiõed usaldavad oma vanematele oma mõtetest palju vähem, sest mitmed on VT'le öelnud, et Selliseid Asju nemad oma emale küll ei räägiks ega temalt küsiks. Niisiis olen oma valikutega rahul ja valmis vastu võtma nende nii häid kui halbu tagajärgi. Olen jõudnud veenduda, et pigem tasub uskuda oma  sisemist valikut, mitte tarku teooriaid/statistikaid, sest lõpuni 'välja mängid' sa ainult sellise lahenduse/käitumismalli, mis sulle sisemiselt omane on.

Ahhaa!

Researchers have consistently found that high levels of parental conflict during and after a divorce are associated with poorer adjustment in children. The effects of conflict before the separation, however, may be the reverse in some cases. In a 1985 study Hetherington and her associates reported that some children who are exposed to high levels of marital discord prior to divorce adjust better than children who experience low levels. Apparently when marital conflict is muted, children are often unprepared when told about the upcoming divorce. They are surprised, perhaps even terrified, by the news. In addition, children from high-discord families may experience the divorce as a welcome relief from their parents' fighting.

Siin ongi öeldud, et kui laste eest enne lahutust konflikti varjata, siis on nende šokk lahutusteate puhul suurem ja valusamate tagajärgedega.  Jah, no ma arvaks ka nii. Kuid saan aru tugeva iseloomuga vanematest, kes tahavad lapsi Laste Maailmas hoida... Mõnel see kindlasti õnnestub, kuid VT'le on mõni tüdruk öelnud, et ema käitus nii-ja-nii, aga ma ei julge küsida, miks? Näiteks, ühel juhul: tüdrukul oli sünnipäev ja talle ootamatult võttis ema tema kingiks saadud raha ära, 'endale'. Tüdruk ei julge küsida, miks nii. Ilmselt on peres  hetkel rahaprobleemid, mida ema ei taha tütre kaela laduda. Kuid mina oma mätta otsast vaadatuna olen veendunud, et vähene raha on lapsele väiksem probleem kui julma ja isekana näiv ema. Muide, VT oma avaluses soovitas sel tüdrukul emalt küsida, kas tal on depressioon ja kas perel on rahamured. Tüdruk ütles, et VT on hull ja midagi sellist ta küll küsima ei hakka :(
Update...
Ee, point nagu ununes maha, khm. 
Point on selles, et mõned nendest vapratest vanematest, kes ei taha lapsi koormata, ei märka seda tõsiasja, et lapsed enamasti taipavad ilma jututagi, et midagi on väga pahasti. Kui vanem sellest rääkida ei 'julge', ei julge laps ka küsida. Ja teadmatus on sageli suurem hirm kui see, mis tegelikult muret teeb. Sest mureks on olevaid asju on enamasti vähem, kui muretsev laps välja mõelda oskab. Ja põhiline, mida laps kardab, kui saab aru, et vanem pole temaga avatud, on see, et teda ei armastata. See on hirmsam kui nälg või lahutus või misiganes parasjagu tegelikult teemaks on.


The stress of the situation can also cause the quality of parenting to suffer. Divorce frequently contributes to depression, anxiety or substance abuse in one or both parents and may bring about difficulties in balancing work and child rearing. These problems can impair a parent's ability to offer children stability and love when they are most in need.

Ehk siis: lastele ei mõju laastavalt mitte niivõrd lahutus ise, vaid...
- stressis vanemad pööravad lastele vähem ja vähemkvaliteetsemat tähelepanu.
- lahutus võib tekitada ühes või mõlemas vanemas depressiooni, ärevust või joomarlust vms sõltuvust, ka võivad tekkida raskused laste eest hoolitsemise ja töökohustuste vahel balanseerimisega.
Nende probleemide tõttu ei pruugi lapsevanem pakkuda lastele stabiilsust ja armastust ajal, mil lapsed seda kõige enam vajavad.

Nujah, nii see on...

***


Pulmad: kelle jaoks tähtis, kelle jaoks tähtsusetu päev...
izismile.com


***

Täitsa asjassepuutumatult oleks mul küsimus veebibrauseri Google Chrome kasutajatele, kes kasutavad ka Google Readerit.

Eellugu selline, et minu veebibrauseriks on ka Google Chrome ja umbes 10 päeva tagasi vedasin oma huvitavad artikli-allikad kõik Google Readerisse. Ja umbes 5 päeva tagasi sain teate, et Google Reader lõpetab juulis tegevuse. Nagu ikka, harjusin uue asjaga ära alles siis, kui see vanaks ja kasutuskõlbmatuks kuulutati :D

Probleem on aga selles, et ma ei oska leida Goole Chrome'ist teist feedi-varianti. Ja kui ma avan nt 'ajalehe' ilma feedita, otse kodulehe, siis see kribukrabu ehmatab mind kohe minema, alati. Ma tahan, et artiklid oleks järjest reas, mitte, et esilehel on 6 tükki ja samas ma tean, et feedi tuleks 26! Ühesõnaga ülejäänud tuleb kuidagi... leida. Ei tee ma seda! Kas Google Chrome'i on kusagil üldse feedi-nupuke või tuleks feedide jaoks kasutada muud brauserit...??? (mis minu jaoks tähendab, et pärast juulit ma uusi artikleid ei saa ja pean jälle Daily Maili lugema, kuna seal on artiklid arusaadavalt kahes-kolmes jorus).