Teisipäev, 30. aprill 2013

Strength

Eile jalutasin üle 6 kilomeetri.
Kuna alles oli tali ja teeolud viletsad, pole ma sel aastal nii pikka maad käinud.
Arvasin, et olen õhtul väsinud, või et lihased annavad pärast tunda, aga ei midagi.

Paistab, et naeruteraapiatena näinud trennid VT'ga on ka lihastele kasuks tulnud :)

Varsti olen sama tugev kui see naine siin pildil:

izismile.com

Haha! :)

Esmaspäev, 29. aprill 2013

Niisama

VT on tõbine ja jääb täna koju - õnneks ongi selline nädal, kus õppetööd vähem. Mõtlesin lausa, et jumal tänatud, et ta saab just praegu veidi kodus puhata - polegi kaua haige olnud. Ega haigus pea muidugi mingi kindla regulaarsusega käima... lihtsalt ta on juba paar nädalat kadestanud mõnda last, kes olevat rohkem kodus kui koolis... - sellepärast vist tunduski, et ongi juba aeg haigeks jääda.

Tujukesed on heakesed, ja kuna VT minuga õhtuti trenni teha ei saa, siis ta istub ja nuuskab sädistab. Kui me jälle mõne hea naljaga hakkama saame, siis tuleb teineteist kallistustega tunnustada. Aga ka kallid pöörab VT naljaks, õhates mulle nt: "Oh, Esteban!, sa oled nii kirglik!" ja siis lapselikult noogutades: "See meeldib mulle!" :D  Või siis: "Oo Pedrokene, mida sa minus küll näed? Olen ju vana ja... luine."
Või lihtsalt: "Küll mul on vedanud, et elu viis mu kokku sinusuguse... pedofiiliga."
:D
Ta on hull mul.
:D

Põhiliselt tegeleb ta kodus päevikute täitmisega...
Olen talle juba palju aastaid kenasid kaustikuid ostnud ja õhutanud teda sellisele toredale ja kasulikule hobile nagu päevikupidamine - harjutab õigekirja, parandab käekirja, tegeleb eneseväljendusega jne... Ja nüüd sain teada, et ta kirjutab mõnikord 6 lk päevas! Tubli-tubli!

Praegune päevik:





VT tunnistas, et vanasti ta ikka tahtis ka kirjutada, aga midagi justkui ei toimunud, ja kord ta kirjutas, et vanaisa suri ära - lihtsalt, et oleks ka midagi põnevat ja liigutavat lugeda hiljem :D

***

Haigele lapsele on vaja sööta küüslauku ja nii tegin indiapärast kanakarrit, mida kõik väga-väga armastavad. Lootsingi, et vesise ninaga VT seda hinnata oskab, aga olin hirmus rõõmus, kui ta lausa palus, et paneksin talle kolme päeva portsud kõrvale. 







Ka Mees mõmiseb rõõmust, vürtsikat riisi haugates. Nende soovil segan kastme kohe riisi sekka ja jätan pooleks tunniks imbuma - mulle endale meeldib, kui valge riis ja oranžikas kaste on eraldi...

Aga tšillit ma ei kasuta, sest mul on paar korda sellest halb hakanud - kasutan hoopis rohelist jalapeno pipart.

Naljatasin, et mul läks ainult 14 aastat, et maitsestamine paika saada (sest umbes 14 aastat tagasi saime Mehega teada, et meile meeldivad vürtsikad aasia riisiroad) ja Mees lohutas väledalt: "Olen kindel, et hindudel ja hiinlastel läks mitutuhat aastat praeguste retseptide väljatöötamiseni!" 
Erinevalt VT'st leiab tema alati õiged sõnad :D


Aga kuna kinno ega kuskile jälle ei saanud, siis vaatasimeVT'ga nädalavahetusel Youtube'ist naljakaid loomavideosid ja sõime kommi.



Nüüd aga kammin juuksed ära, tõmban pikad püksid jalga ja jalutan kesklinna sõbranjega kokku saama :)





Reede, 26. aprill 2013

Positiivsest mõtlemisest

Lugesin ajakirja Psychology Today artiklit "Four Things Pop Psyhology Gets Wrong" ("Neli asja, millest populaarpsühholoogias valesti räägitakse") ja üks mõte torkas eriti silma (ma visualiseerimisest üldse rääkima ei hakka :D).

Positive Thinking "Positive thinking can be helpful, but when not balanced by a realistic assessment of a person's situation, it can also be harmful. I've seen the harm it's done to people who live with chronic pain or illness. When they're repeatedly told that if they'd just think positively, they'd get better, they then blame themselves when that fails to happen. I think of it as the tyranny of positive thinking. We're in bodies, and bodies get sick and injured and older. Yes, it's good to stay positive in the sense that people should continue to try to improve their health. But peace is to be found by accepting how we are, difficulties included: "Right now, I'm struggling with my health. It's very hard, but I'm doing the best I can." This self-compassionate thinking alleviates suffering and opens the door to peace and well-being. Accepting, with grace, the life we've got is a major theme of my book; people write to me every day saying it's such a relief to have found a book that doesn't just tell them that if they "think positively," everything will magically be better." - Toni Bernhard, author of How to Be Sick: A Buddhist-Inspired Guide for the Chronically Ill and Their Caregivers.
Umbes siis:
"Positiivne mõtlemine võib kasuks tulla, kuid olla ka kahjulik, kui see ei toetu inimese olukorra realistlikule hindamisele. Olen näinud kahju, mida see on teinud inimestele, kes elavad kroonilise valu või haigusega. Kui neile korduvalt öelda, et nende olukorra paremaks muutmiseks piisab vaid positiivsest mõtlemisest, siis hakkavad nad iseennast süüdistama, kui seda ei juhtu. Mina mõtlen sellest kui 'positiivse mõtlemise türanniast'. Me asume kehades ja kehad jäävad haigeks, saavad vigastada ja vananevad. Muidugi on hea jääda positiivseks selles mõttes, et inimesed peaksid jätkama püüdmist oma tervist parandada. Kuid rahu leiame pigem enda aktsepteerimises koos oma probleemidega: "Praegu on mul tervisega probleeme. Mul on väga raske, kuid ma püüan hakkama saada nii hästi kui oskan." Selline endast hooliv mõtlemine leevendab kannatusi ja avab ukse rahu ja heaolu juurde. /.../"

*

Ma mõtlen, et muidugi on hea positiivselt mõelda selles suhtes, et meeles hoida häid asju oma elus. Või selles mõttes, et teadlikumalt nautida neid pisikesi mõnusid, mida elu pakub - nagu hommiku esimene ringutus, kohv (kuigi ma ise ikka mõtlen, et kohv tuleks maha jätta, haha!) või puuviljaampsud või igapäevane õue-õhk...

weheartit.com


Aga kinnitada endale, et ma olen rahul ja õnnelik, kui ma pole - see on õudne! See on hälbeline, minu meelest :D  Siit tulevadki inimesed, keda ei saa usaldada, sest nende positiivsuses on midagi hüsteerilist. Baas puudub, juuri pole, nad on õhule ehitatud, need inimesed. Kui inimene on otsustanud, et talle meeldivad tema elu valdkonnad (töö, pere, suhted sõpradega) ja ta siis tunneb ängi või vimma, siis ta salgab need maha eelkõige enda ees ja tuleb teistelegi õpetama, kuidas positiivne mõtlemine elu heaks teeb. Aga pigem on see lihtsalt enesetunnetusest hoidumine ja ma ei usu, et on hea seda kellelegi soovitada.

Meenub, et Ally McBealis oli tegelane Richard Fish, kes ikka naljakastõeseid asju ütles, ja üks asi mis ta ütles oli umbes, et: "Õnn peitub ühesainsas sõnas: eitamine!"

Mulle tundub, et see positiivne mõtlemine, millest siin räägitakse, on pigem pessimistidele: kui inimene (enam) ei usu, et ta oma elu tegelikult ilusaks saaks teha, aga ta tahab ilusat elu (nagu me kõik), siis ei jää tal üle muud, kui endale kinnitada, et 'päike ongi väljas', kuni ta seda uskuma jääb. Ilmselt on see parim, mis mõnigi võib saada, kuid mina eelistan 'päris päikest', ma usun 'päikesesse' :D, ma olen valmis ootama, kasvõi palju elusid. Aga ma pole valmis ennast petma.
Ja ma arvan, et see on hea asi... :)
... aga eks me kõik oleme oma elunägemuse jutlustajad...

weheartit.com

Metsik lugu

Kui vennanaine Z on meil külas käies meie kassi Tiigrikest silmanud, siis on ta ikka öelnud, et neil Austraalias on just sellised kassid: punased, kõrgete jalgade, peene keha ja pika sabaga.
Kuid ta ei ütle seda sugugi nostalgitsevalt vaid pigem võõristavalt.
Kuna ta on lisanud, et talle üldiselt kassid ei meeldi, siis olen arvanud, et selles asi ongi.

Nüüd aga olen paarist kohast lugenud, et austraallased on hädas metsistunud kodukassidega, kes rüüstavad aedu, kriibivad autosid ja levitavad haigusi. Algselt Austraalias kassiliiki ei elanud, see on sisse toodud ja nagu mõnigi teine elujõuline võõrliik, on kassid muutunud seal pigem probleemiks ja nuhtluseks. Metsikuid hulkurkasse on seal nüüd nii palju, et nende tekitatav laastamistöö (eriti lindude kallal) ja reostamine on paljude meelest tõsiseks probleemiks. Loomade varjupaika võib neid ju anda, kuid paljud neist ongi nüüdseks juba kodustamatud ning inimesed ei tahagi neid endale. Kassiprobleem on kasvnud nii suureks, et inimesed on kurjad naabrite peale, kes lasevad oma kodukassil õues kolada.

Nii et sellest siis Z võõristav pilk - tema meelest oleme me kodustanud taltsutamatu räpase metslooma.
Tuleb tunnistada, et Tiigrike on isemeelne ja distsiplineerimatu elukas küll :)
Aga eks see väike jonni- ja kiusupunn ole armas ja naljakas ka :)


Üks artikkel National Geographic'ust.

Pilt ja üks kommentaar sealtsamast:





Kolmapäev, 24. aprill 2013

23. aprill: raamatu ja roosi päev

Kuni eilseni polnud ma sellisest päevast midagi kuulnud.
Eile läksin Kaubamajja, et paarile sugulasele väike kingitus osta ja seal liikusid inimesed, roosid näpus.
Tavaliselt ma põgenen roosijagajate eest ja üritan neid 'kurja pilguga' tõrjuda, aga kuna teised inimesed ei paistnud Kaubamaja-roosijagajaid kartvat, siis jäin ise ka seisma, kui mulle roosi pakuti. Roosijagaja ütles,  et see oleks 'raamatu ja roosi päeva' puhul, ning et roosi võib ülal Apollos tasuta raamatu vastu vahetada.

Käisin Apollos ära, aga need 5 raamatut, mis seal kell neli pärastlõunal veel alles olid, ei ahvatlenud - niisiis jätsin roosi alles :)

Hiljem lugesin Kaubamaja lahti-kinni sõitva välisukse peale kinnitatud plakatilt, et 23. aprillil tähistatava raamatu ja roosi päeva puhul on soovitatav, et iga naine kingiks oma mehele raamatu ja iga mees oma naisele roosi, st soovitakse juurutada sellist kena traditsiooni. Kuna usupühad lähevad minust mööda ja sünnipäeva- ja aastavahetusmöllu ma ka ei armasta, siis see võib olla üks esimene 'pidupäev', mis on mulle mokka-mööda :)

Apollost ostsin aga hoopis "Pilveatlase" DVD.
Raamat mulle väga meeldis, üritasin Meest ikka kinno meelitada, kui Pilveatlas kinodes jooksis, aga ei õnnestunud... Kuna raamat on nii mahukas, siis ma filmist väga palju ei oodanud. Poleks arvanudki, et see üldse on filmiks tehtav. Ja eks ta jäigi sisult lahjakeseks raamatu kõrval, kuid oli siiski täiesti vaadatav - eelkõige küll visuaalse poole tõttu, aga mis siis. Ja lõbus oli! :) Need ümberkehastumised olid naljakad, eriti Hugo Weaving õde Noakes'i rollis. Kõige rohkem meeldis siiski see osa, mis oli arvutiga tehtud - aasta 2144. Küll need aasia naised on ilusad ja liiguvad kenasti...


Kotisisu voodil:




VT kinnitab, et väike M hakkab kartma, kui ma talle sellise narkouimas mänguasja kingin :D:


:)

Esmaspäev, 22. aprill 2013

Pühapäev, 21. aprill 2013

Lugesin...

Abielu on teekond tundmatu sihi poole, avastus, et inimesed ei jaga üksnes seda, mida nad ei tea teineteisest, vaid sedagi, mida nad ei tea enesest.
MICHAEL VENTURA 

weheartit.com

Muidu...

Kissitajatele :)



***

Muidu... on olnud nõnna rahulik nädal, et pole millegi järgi mäletada, et olen elanud...
Mulle meeldib, olen rõõmus! :)  
Oleks selliseid nädalaid vaid rohkem.

Samas, küllap oleks, kui ma laseks..., aga ikka on ju vaja VT'd lõbustada, eelkõige - temal on vara kodus muneda. Sel nädalal me siiski kusagil ei käinud. Laupäeval pidutsesime kodus puuviljade, küpsiste, juustude ja pähklitega ning vaatasime plaadi pealt Sõrmuste-filmi valmistamist ja Youtube'ist... "The Littlest Pet Shop" multikaid. Jep. 

Isegi pilte praktiliselt pole sellest nädalast (kui mitte arvestad kümneid pilte, mis VT telekaekraanilt tegi...).


Üks väga üksildane munavõileib...



... ja üks söödik



ja lugedik...



That's all, folks!
:)

Neljapäev, 18. aprill 2013

Naine, nõrkus on su nimi...

Leidsin sellise naljaka uudise:



Saudi Araabias visati iga-aastaselt kultuurifestivalilt välja kolm Araabia Ühendemiraatidest pärit meest, kuna --- nad olid liiga kaunid!  Korraldajad olid nimelt mures, et naissoost festivalikülastajad võivad neisse kolmesse iludusse armuda.
:D

Allikas: izismile.com

Kolmapäev, 17. aprill 2013

Üks ja ainus

VT uurib mõnikord, et kui ma saaks valida ainult ühe söögi/raamatu/muusikariista vms, et mis see siis oleks.

Näiteks: kui tema peaks valima ainult ühe joogi, mida ta peab elu lõpuni jooma, siis oleks see vesi ja see valik on lihtne, vastus alati sama. Aga toidu puhul jääb ta hätta - raske oleks loobuda nii paljudest toitudest. Praegune valik oleks tal rukkileib võiga, aga ühe-toidu-vastus tal muutub.

Minul aga on ühte toitu lihtsam valida - valiksin 'supi' :D, mis tähendaks äärmiselt rikkalikku menüüd. Ja mina oleks hädas pigem joogiga, kuna kohvi ja mahla tahaks hirmsasti ka... ja kust ma muidu suhkruid saaksin?... (kartulis vist on süsivesikuid, tegelikult...) kuid ilmselt joogiks valiksin ka vee, lõpuks, kõike arvestades.

Aga mis teie valiks? :)

Nüüd, kus me õhtuti pisukest trenni teeme, oleme spontaanselt hakanud ka teineteise selga masseerima pärast seljalihasteharjutust. Massaaž on ju nii virgutav ja kasulik asi; tegelikult on mul VT beebieast saadik jäänud komme tema jalataldu ja varbaid mudida, sest nagu kõrvalestal, pidavat ka jalatallal kogu inimese keha punktid peal olema, nii et talda masseerides stimuleerid kogu keha organite tööd. Väidetavalt. Igatahes talle see väga meeldib.

Ja nüüd leidis VT, et kui ta peaks valima üheainsa asja, millega ta oma vaba aja täidab, siis oleks tema valik, et ta laseb mul end masseerida :D

Nagu ma mainisin, masseerib VT ka mind.
Ta paneb käed mu õlgadele ja libistab need õrnalt sõrmi liigutades  alla, vöökoha poole.
Kui ma itsitan, siis ta ütleb, et kassile küll meeldib! :D


Kõdi!
izismile.com


Ja lõpuks ometi - kuuajase hilinemisega - hakkab kevad tulema, mis? :)
Rõõm! Rõõm!

Paar rõõmsat looma ka: 






Pildid: izismile.com

Teisipäev, 16. aprill 2013

Tänased tsitaadid

*
Kõige õiglasemalt on siin maailmas jagatud mõistust.
Igaüks arvab, et temal on seda küllalt.

JOHN GALSWORTHY

*

weheartit.com


*
Selles ongi psüühika peen olemus, 
et teatud asjaolude puhul olen ma verejanuline ja teravapilguline
nagu kaukaasia kotkas,
järgmisel silmapilgul aga pime ja arg nagu vilets mutt.

FJODOR DOSTOJEVSKI  "Vennad Karamazovid"

*

:)

Esmaspäev, 15. aprill 2013

Na-na-naa! :)

Olin veidi pessimistlik (mis pole üllatus - selle kohta võiks öelda ka 'ettevaatlik') arvates, et kui helistan arstile esmaspäeval, saan tabletid kolmapäeval ja mõjuma hakkavad need 2 nädala pärast. Tabletid sain teisipäeval ja mõju arvasin tundvat juba neljandal päeval, st reedel - laupäeval olin kindel, et juba toimib :)
Milline rõõm ja kergendus!
Ja kui korduva 'depressiooni' juures on midagi head, siis see, kuidas sa üha kiiremini sümptomid ära tunned - kuidas sa hakkad vahet tegema, mis on terve 'mina' ja mis pole 'mina'. Ehk siis - saad ruttu aru, et nüüd vajab su ajukeemia pisut turgutust.

Nii kiire mõju vast oli seetõttu, et ma poolteist kuud tagasi alles kasutasin...

Igatahes viimased päevad olen ilma raskusteta jälle inimene olnud.

Laupäeval ostsime VT'le hamstripuuri ära, aga hamstreid tahab VT alles kooli lõpus - et hampsud õppimise ja arvutimängudega konkureerima ei hakkaks :D Meil on praegu ka midagi imetoredat ja aeganõudvat käsil: nimelt loeb VT mulle õhtuse jooga ajal ingliskeelset "Sõrmuste triloogiat" ette... See tuleb tal uskumatult hästi välja, kuigi on sõnu, mida ta ei oska hääldada ja mida ta ei tea (need ei pruugi sugugi kattuda). On sõnu, mida ei tea ka mina: näiteks koukis päkapikk Gimli välja midagi sellisest asjast nagu "tussock". Järgmisel päeval vaatasime järgi, misasi see 'tussock' siis on ja selgus, et 'rohutuust' või 'puhmas'. VT, kellel oli kontekst veidi sassi läinud, imestas:
"Gimli koukis välja oma PUHMA???"
:D

Tavernas käisime ka, pizzat söömas, ja see tegi VT väga õnnelikuks :)
Mehele meeldib kõik koju tellida ja nii me eriti väljas söömas ei käi.
Pildil on VT koos oma mängu-meriseaga, mis sai ostetud päris elusate elukate ootamise leevenduseks :)










Olen nüüd kindel, et lõikasin oma juuksed ühelt poolt lühemaks... Aga vaat, mul suht ükskõik :D, järgmine kord püüan teiselt poolt rohkem lõigata!

Ja kui olime koju jõudnud, vaatasime pea kolm tundi ilusat Kääbiku-filmi...

VT ütles õhtul: "It was a perfect day! You made me the luckiest girl ever!"

Ma ise olen ka rahul :)
Loodetavast tuleb alanud koolinädal sama kena... ja ikka kõigil meil, eh? :)

Baby, it's cold outside...

Ma olen ikka rääkinud, et kodust välja minnes muretsen väga selle pärast, ega mul külm ei hakka, sest - kui mul hakkab külm, muutun ma väga õnnetuks ja loiuks, ega viitsi enam mõeldagi ei kurva ega külma peletamise peale. Kodus olles kipun ma nii kurvastades kui ka külmetades kössi tõmbuma ja õige varsti on mul segi, kas mul on külm või kurb ja mul hakkab mõlemad! :)

(((Tean, et olen sellest põhjalikult rääkinud, kuid oma blogist otsides leidsin ainult selle loo:
Olin end küll paksult riidesse pannud (sest kui ma külmetan, hakkan ma kössitama, ja kui ma kössitan, hakkan kurvastama, ja siis tusatsema, ja lapsega teatrisse minnes sellega ju ei riski), aga isegi alukad said märjaks. 
Võibolla pajatasin sellest külmetamise ja kurvastamise seosest siis eelmises blogis...)))

Aga igatahes leidsin nüüd ajakirjast Psychology Today artikli, kus räägitakse, et nii just ongi: kurbust saab peletada sooja vanniga ja kui me tunneme end õnnetuna või üksildasena, tasub heita pilk toatermomeetrile - võib olla on tuba liiga 'vilu'! Ja ümbritsev jahedus TEEB ka südame jahedaks. Inimesed on külmas tusasemad ja pole nii abivalmid.

Nii lahe! :D

weheartit.com




Reede, 12. aprill 2013

Rohesilmne koletis

Olen ikka arvanud, et armukadedus on midagi piinlikku ja haletsusväärset, kui mina seda tunnen - ja midagi liigutavat, kui mu partner seda tunneb :D Aga igatahes pole ma seda tunnet pidanud muuks kui nõrkuse märgiks.

Nüüd lugesin Helen Fisheri raamatust "Miks me armastame?", et armukadedusel on väga oluline roll ja see on täiesti omal kohal.

Esmapilgul tundub armukadedus olevat armuafääri surmakuulutaja. Kuid psühholoogid usuvad, et see võib innustada partnerit ja ta rahustab oma usaldamatut kaaslast truuduse ja kiindumuse avaldustega. Sellised kinnitused võivad tõepoolest suhte püsimisele kaasa aidata.
Kuid armukadedus võib armuafääri ka õõnestada ja see reaktsioon võib ühtlasi olla kohanemisvõimeline. Sageli tajuvad armukadedad mehed ja naised,  et nende suhe on lagunemas. Ja iga päev seotust partneriga, kes ei ole suhtele pühendunud, vähendab nende võimalusi sobivamate kaaslaste leidmiseks, samuti riskivad nad suguhaiguste saamisega.
Seega on armukadedusel reproduktiivsed eelised. See võib suhet tugevdada või selle hävitada. Mõlemal juhul on armukadedus kasulik. 
Vaat siis! :)
Mäletan, kuidas ma ise suhte ja abielu alguses armukadedusega hädas olin.
Mehe eelmine elukaaslane oli kindel, et nad lähevad kokku tagasi ja mina olen vaid tühine episood. Ja kui Mehega peol või kusagil 'olengul' käisime, siis kogunes tema ümber ikka särasilmseid tüdrukuid, sest Mees viskab kogu aeg nalja ja kellele see ei meeldiks :)
Oi, kuidas ma korrutasin endale igasuguseid tarku tsitaate, et mitte oma armukadedusega seda suhet ära rikkuda..., aga kusagil neljandal abieluaastal läks armukadedus ise mööda ja mitte sellepärast, et ma oleks mingi tarkuse omandanud nendest, mida endale korrutasin, vaid elu oli selleks ajaks näidanud, et võin Meest usaldada.
Armukadedusega seoses taipasin ka, et midagi teada (nt et 'armukadedus on mõttetu ja inetu') võib vähemalt kahel tasandil: esimesel sa tead, aga ei suuda seda ellu rakendada - teisel on teadmine jõudnud nii sügavale, et sa elad seda teadmist ja ei pea seda endale enam meenutama, see on saanud osaks sinust.


Isegi papagoid on armukadedad :)
Izismile.com


Veel natuke kuulujuttu samast raamatust:
Vaatamata sellele, et George Washington oli pühendunud oma abikaasale Martale, tundis ta terve elu kirge teise mehe abikaasa Sally Fairfaxi vastu. Ajaloolased usuvad, et Ameerika esimene president ei suudelnud Sallyt mitte kunagi ning naine ei tõuganud teda kunagi eemale. Nad olid sõbrad. Kuid Washington jumaldas teda. 25 aastat pärast nende viimast kohtumist kirjutas ta Sallyle, et ükski tema karjääri suurtest hetkedest "ega ka mitte kõik need koos ei ole suutnud mu meeltest hävitada neid õnnelikke hetki, kõige õnnelikumaid mu elus, mis ma veetsin sinu seltskonnas".
Nii kena! :)

Kolmapäev, 10. aprill 2013

Robert Sternbergi käsitlus armastusest



Sternberg jagab armastuse kolme ossa: esiteks kirg, mille juurde kuulub romantika, füüsiline külgetõmme ja seksuaalne iha; teiseks intiimsus, mis hõlmab soojust, lähedust, seotust ja teineteise mõistmist; kolmandaks otsustus/pühendumine, mis tähendab otsust kedagi armastada ja soovi seda armastust hoida. Tema jaoks väljendab sõge armumine ainult kirge. Romantiline armastus on kirg koos intiimsusega. Ülim armastus on kirg, intiimsus ja pühendumine. Sõprusarmastuses on intiimsust ja pühendumist, kuid puudub kirg. Tühi armastus koosneb vaid pühendumisest - osalised väljendavad armastuse žeste, kuid üksnes seotustunne hoiab suhet koos. Meeldimine põhineb intiimsusel - inimene ei tunne kirge ega pühendumist. Kohtlane armastus on sageli täis kirge ja pühendumist, kuid selles puudub intiimsus.
Allikas: Helen Fisher "Miks me armastame?"

*

Huh, milline kergendus on selle raamatu lugemine pärast Robin Norwoodi "Naisi, kes armastavad liiga palju".
Norwood rääkis, et kui sa mõtled kogu aeg oma kallimast ja teed tema pärast mis iganes suudad, siis oled mitte armunud vaid sõltuvuses ja see on haige. Fisher aga selgitab, et armudes tõuseb dopamiinitase ajus kõrgele, mistõttu oleme eufoorias. Serotoniinitase võib aga tugevalt langeda, mistõttu on meil kinnismõtted oma armsama kohta. Paljud värskelt armunud Helen Fisheri uurimuses, kinnitasid, et mõtlevad oma kallima peale 95% ajast või lausa kogu aeg (keskmine oli 85% ajast) ja ei suuda neile midagi keelata. Seega pole inimene veel hull, kui ta on hullupööra armunud. No JUMAL TÄNATUD! :D

Mulle tegi kangesti nalja see 'kohtlase armastuse' termin. Võibolla teile kerkib silme ette ustavanäoline maatüdruk/-poiss, kes sõna suust ei saa, aga mina nägin hiljuti üht lahedat osa tõsielusarjast(?) Millionaire Matchmaker, kus oli üks hull 33-aastane matsakas miljonäripreili, kes ei suutnud miski pinnimise peale välja mõelda, millised iseloomujooned talle valitava mehe juures olulised oleksid ja muudkui aga seletas, et peab olema pikk ja seksikas ja... Kui siis pandi valimisse pikk ja seksikas poiss, torumees, kellele see hüsteeriliselt kekutav pontsu kohe üldse ei meeldinud, siis Hello Kitty valis kohe selle kompu ära. Kompu ütles matchmakerile, et "palun ei! ma ei taha temaga kohtama minna!", aga matchmaker ütles, et tahab selle poisi abil tüdrukule õppetundi anda. Noh, kohting algas mõnitusega - poiss viis tüdruku rattaga sõitma. Tüdruk oli ... väga paks ja kartis jalgrattasõitu. Poiss mõnitas teda kogu kohtingu, küsis näiteks: "Kas sulle meeldib oma kallimatele kingitusi osta?" ja kui Hello Kitty vastas jaatavalt, siis mees ütles umbes, et: "Siis võib sellest isegi midagi tulla!" Ta tegi täitsa selgeid vihjeid, mida ta kingiks sooviks ehk - mida ta sellest suhtest ootaks - ja naine läks kõigega kaasa ja lihtsalt itsitas ja sõi teda silmadega kogu aeg. Mingil hetkel ütles mees: "I'm an asshole!" ja Hello Kitty vastas: "I like assholes." Ja siis ütles mees, toitu täis suuga mäludes: "Would you give me a handjob under the table?". Klipp läks edasi nagu see olekski võinud toimuda, kes teab, mis seal tegelikult toimus, aga selge oli see, et minema see naine küll ei läinud ja tema lõppjäreldus oli, et kohting oli suurepärane. Ja selge on see, et sellise inimesega nagu too Hello Kitty, on võimatu intiimsust saavutada, sest tal pole mingit lusti partnerit mõista. Mehe vastumeelsus tema suhtes oli ilmne, ja tüdruk ignoreeris seda suure kaarega.

Ma mõtlen, et on inimesi, kes peavad muretsema, et äkki neist ollakse huvitatud vaid nende raha pärast. Ja on inimesi, keda ei taheta isegi nende miljonitest hoolimata.

Kui hea ja vaba, kui selliseid muresid pole, mis? :)




Pildid: weheartit.com

Pühapäev, 7. aprill 2013

Tänane päevake

Täna pidin VT viima sünnipäevale sellesse samasse bowlingusaali, kus ma ise nädal tagasi sünnipäeval käisin :)  Sellepärast me eile tegelikult poodi kollama läksimegi.

Ah, kuidas mulle meeldib selles vanuses tüdrukutele kinki teha!
Me ostame alati mõne ehte, tavaliselt kaelakee. Ja siis maiust.
Seekord valisime hõbedase keti väikese kahvaturoosa südamega hõbedase raami sees.








Eriti hea meel oli mul sellele tüdrukule kinki valida, kuna ta on selline nunnu, ja ükskord ta nii palus, et ma VT ikka tooksin tema sünnale, aga ta elab nii X-kohas, et 4*takso oleks läinud jube kalliks ja sealkandis pole nagu istuda ka kusagil, ainult elumajad - nii et ma leidsin, et see oleks liialt kurnav. Ja ta on sündinud tegelikult märtsis, nii et kui ma ükskord viisin VT pimedas tema koju, siis kartsin kogu aeg, et olen ära eksinud. Olin pärast seda retke nii väsinud, et ütlesin VT'le kohe, et M sünnipäevale saab ta edaspidi ainult siis, kui on nõus üksi taksoga minema ja tulema.

Ja mul oli nii jube kurb, kui ma eelmisel aastal viisin VT L sünnipäevale Ahhaa-keskusesse, ja seal tuli minu juurde M ja palus mind pea-aegu mu jope küljes rippudes, et ma VT ikka tooksin. Aga olin juba otsustanud ja teadsin, et ma ei jõua seda teha. Ostsin talle Ahhaa-keskusest ilusa ruumilise pildi, mille üle tal VT sõnul oli väga hea meel olnud, aga süda ikka siiamaani kripeldas, sest M on armsake! :)

Täna läksin aga peo lõppu oodates istuma miskisse aasia köögi restorani Võru tänava alguses, ja lugesin seal näguderaamatut.





Väga tore raamat! Mu enda intuitsioon kinnitab siinräägitut. Eks siin oli ka väga elementaarseid asju, nagu: aukus ja lillakad silmaalused annavad märku elujõu vähesusest :D. Kuid raamatu alguses oligi öeldud, et nagunii me kõik loeme juba väikelapsest peale nägusid - kui seda teha süstemaatiliselt, võib see lihtsalt rohkem abiks olla. Inimese jutt endast eksitab meid vähem.

Mina näiteks olen peamiselt metalli-nägu ja see tähendab, et mu energia on sissepoole, enesearendusele suunatud.
Mees on maa-nägu - taskakaalukas, usaldusväärne inimene.
VT on tule-nägu - väljendusrikas ja elav loomus.
Tõesti klapib!

Sõin indiapärast kana, midagi nii tavalist, et isegi nimi pole meeles - oli see tikka masala või mughlai chicken curry? Uute asjadega on mul nii, et isegi kui ma mõtlen, et oleks täna põnev ja prooviks midagi muud, siis KAHETSEN! Väga harva juhtub - kui üldse kunagi -, et see uus on sama hea või parem kui need vanad head asjad, mis menüüs alati on silma jäänud. Igatahes, kuigi ma selles restos varem käinud polnud, maitses see täiesti tuttavalt - mis oli tore.

Istusin, sõin ja lugesin vaheldumisi, kui tuli üks perekond ja ema märkis, et neil oli kella neljaks laud kinni pandud.
"Neljakesi olete, jah?" päris teenindaja.
Ja isa möirgas üle saali: "Viiekesi - tütar on rase!"
Algul tundus see veidi naljakas, aga kui ta jäigi suht kõva häälega rääkima, siis hakkas kahju temast kuidagi. Kui sa ikka oled juba nii vana, et su tütar on rase, siis võiks osata muul moel suur mees olla, kui suure häälega üle söögisaali rääkides.


***

Mõtlesin kirjutada ka raamatutest, mida sel nädalal lugesin, aga neid oli tegelikult üsna palju ja... nagu ei taha nii suure asjaga alustadagi.

Panen siis lihtsalt pildi sel nädalal kuulatud CD'dest - päeval palju Björki ja öösel chill-out (see Forgotten Summer).





Laupäev, 6. aprill 2013

I'm blue - da ba dee, da ba die...

Käisime täna VT'ga pisukesel poeretkel - mõlemad väsisime ära!
Imelik! Ilm oli ilus ja tuju oli hea, aga koju jõudes räntsatasime kumbki diivanile...
Õhtuks oli see roidumus õnneks üle, nii et saime pidada korraliku naerutreeningupooltunni.
Mees aga on täna töö- ja homme lõbu-asjus kodust ära - kuidagi vaikne on ilma temata, kui me parasjagu VT'ga naerda ei kilju :)

Aga poest tõin kolm järjekordset sinist küünelakki. Kohe tõmbab see sinine viimasel ajal...
Freud ütleks, et ma igatsen tagasi lapsepõlve, mil sõrmeotsad olid pidevalt tindist sinised :)

...
Ma ei saanudki VT'le 'head ööd' soovida, sest kui mina meditatsiooniga olin ühele poole saanud, oli tema jõudnud teisele poole juba magama jäänud. Nüüd nagu... igatsen ta järele...

Aga nüüd - sinist pilti natuke :)!

Nii palju siniseid asju! 
Ja kõik peale küünelakkide ilusti oligi seal niimoodi - ma midagi ei sättinud - sh raamatukogu raamat, mille sinine selg paistab riiuli alt.
Lakid on firmalt Depend.




Keskmine lakk on 'holograafiline' ja näeb välja väga 3D,
aga kahjuks ei saanud ma seda pildile -
ainult suure sätenduse sain! :)




Ja veel ostsime hunniku küünlaid ja lõhna-värke - 
siin VT uus lõhnavaha-lamp,
mille ülemisse kausikesse käib aroomivaha kettake ja alla teeküünal, nagu ikka.
Vaha sulab muidugi vedelaks - ja mida kuumem, seda rohkem aroomi.



Selline päikeseline päev oligi!
:)



Reede, 5. aprill 2013

Kokkupuude traditsioonilise kultuuriga

Selle nädala alguses kuulsin, et vend R sõidab oma perega varsti paariks nädalaks Hispaaniasse ja äkitselt ma tundsin, et vaat, nüüd on küll aeg endale Facebooki konto teha, et siiski saaks teada, kus nad on ja kuidas neil läheb. Tean, et venna nooruke naine Z külastab fb'd ikka iga päev. Ka on ju mu õeke-väike ikka Austraalias ja ka temal on fb konto ning sageli kuulsin vennanaiselt õe kohta uudiseid, mida kirja teel veel saanud polnud. Ja võibolla sõidab vend sügisel üldse ka Austraaliasse - tema naine on ju sealt pärit.

Ja niipea, kui olin konto loonud ja õele, vennanaisele ja ühele sõbrannale 'sõbrataotluse' saatnud, sain õelt kuulda, et tema u 4 aastat kestnud suhe oma Hinduga enam polegi täiesti salajane. Mis võib tähendada seda, et lähemale kui fb ma oma õele enam elu sees ei saagi.

Aga salajane on õe suhe olnud muidugi Hindu kodukultuuri pärast. Hindu vanemad on kaasaegsemad, kuid neil on küllaga väga konservatiivseid sugulasi, kellega tuleb hästi läbi saada. Ja nemad on väga huvitatud sellest, et seisusest ja kultuurist väljapoole ei abiellutaks. Mu 'mujalt pärit' õde pole ju üleüldse mingist seisusest ehk - ta on madalam kui laibatükeldaja. Ja valge nahk tähendab, et ta on kergete elukommetega. Nii et hullemat valikut õe Hindust peika poleks üldse teha saanudki.

Hindu suhted on olulised, kuna tema noorem õde pole veel mehele läinud. Kui mees otsib naist, siis tema sugulased käivad üle vaatamas pruudi perekonna maju ja valdusi, ka teistes riikides. Nad räägivad poepidajate, templiteenijate ja sugulastega, et saada teada, kui rikas ja hinnatud see perekond siis ikkagi on. Ja kui need konservatiivsed sugulased saaksid teada, et Hindu elab koos valge naisega, siis võivad nad kenasti rikkuda Hindu noorema õe kõik võimalused abielluda heast perekonnast pärit mehega. Kuna abielu pole sealkandi konservatiivsete inimeste jaoks mitte mehe ja naise, ega isegi mitte kahe perekonna liit, vaid lausa kahe suguvõsa liit, siis kõik liikmed peavad käituma tip-top ja ei tohi perele-suguvõsale häbi teha.

Hindu on kaks aastat mõelnud, kuidas oma perekonnale asjast rääkida (Hindu elab Austraalias ja külastab paar korda aastas oma perekonda, kes elab osa aastast Indias, osa ... hmm... Araabia Ühendemiraatides). Nüüd ta siis lõpuks rääkis emaga - kellel oli hea meel :) Kuna Hindu on 33, siis emme vist juba muretses oma poja pärast :) Aga isale ja teistele sugulastele ikka veel rääkida ei tohi.

Muide, kas pole huvitav, et kasvasin peres, kus isa oli 15 aastat vanem kui ema.
Minu Mees on minust 8 aastat vanem.
Õe Hindu on temast - ka 8 aastat vanem.
Ja vennanaine on vennast 12 aastat noorem.
Paistab, et meile-lastele jäi meeldima see setting, et mees peab ikka vanem  ja... juba mees olema, enne kui naist võtma ja peret looma hakkab :)

Pisike pildike õest ja hindust - vaevalt et tema sugulased siia nuuskima oskavad tulla :D


Poisi peas on afroparukas, nad on 80ndate stiilipeole minemas :)


***

Aga Facebookist.
Oeh! Mind nii ajab närvi see sõpradeks pakkumise list, mis paremal küljel kogu aeg vahetub. Kõige hullem on see, et ma ikka näen tuttavaid nägusid ja nimesid ka seal - ja küllap näevad nemadki mind. Ja kohe tuli meelde, miks ma Facebookiga nii kaua liituda ei tahtnud, kuigi vend ja õde olid juba aastaid sageli Eestist ära: mul on halb tuttavate inimeste sõbrataotlusi vastu mitte võtta. Aga ma tahan tõesti rääkida vaid sugulastega või (hinge)sugulase-mõõtu sõpradega, kellele ma võin tõesti kasvõi oma seedehäirest rääkida ja loota, et nad mulle südamest kaasa tunnevad, sest nad armastavad mind :)

Kuid vaatamist ja imestamist oli seal mul kuhjaga :), põhimõtteliselt vaatasin kaks päeva fotosid ja uurisin, mis elu õde ja venna pere elab :) 
Küllap ma õpin pisitasa seda minusse puutumatut infovoogu kinni keerama või ignoreerima. (Tegin vist valesti, et Mehe oma sõbraks võtsin - tal on 1400 sõpra ja ma pean neid seal paremas servas kogu aeg vahetumas nägema... ning miski kastike pakub neid mulle ka korda-mööda ja korraga sõbraks. )

Vutt-vutt-vutt!

weheartit.com
Ja lähengi ad'de peale tagasi. Kahjuks täna on hilja arstile helistada, pean selle jätma esmaspäevaks, tabletid saan siis kolmapäeval... mõjuma hakkavad kahe nädalaga, huh!

Lihtsalt - keskenduda on raske, kõik läheb kohe meelest ja ma sahmin nagu hull terved päevad, suutes vaevu midagi otsast lõpuni ära teha.

Täna panin supi keema ja unustasin. 
1,5 tundi hiljem oli korter kibedat vingu täis. Panin pliidi kinni, tegin akna lahti, poti panin kapile ja oma toa uksele kirja: "Ärge minuga täna rääkige. Sööge MIDA IGANES või EI MIDAGI!"

Seega, on uute tablettide aeg.
Ma nagunii lubasin ka Mehele, et kui ma hakkan 'nähvama', siis on kohe - vutt-vutt-vutt! - tablettidele tagasi. Sest nüüd me teame, et ma pole tegelikult Selline.

Ja kes ütleb, et oh, paljud inimesed on hajameelsed ja ikka juhtub ja kõiki ajaks selline asi närvi, siis ilmselt nad pole kogenud sellist aega, mil selliseid asju esiteks ei juhtu ja kui ka midagi ootamatut juhtub, on neil jaksu see jama ära koristada ja piisavalt mõistust, et mitte kriimukestki ärrituda vaid vastupidi - olla valmis teisi rahustama ja aitama. Minul on igatahes kordi 'parem iseloom', kui olen tableti peal. Selle rohu puhul: ma hoopis tunnen ennast jälle ära. Ma käitun õiglaselt. Ma ei aja iseendal südant pahaks oma liialdatult emotsionaalsete reaktsioonidega. Ma olen endale täiesti arusaadav ja kujutate ette: mul pole endale kunagi midagi ette heita, sest ma käitun enda arusaamade kohaselt adekvaatselt.

See on, mille pärast ma pean kuriteoks soovitust raviteede, jalutuskäikude ja šokolaadiga oma depressiooni ravida. Jätad korralikult ravimata ja pärast ei saagi ilma tablettideta, sest ajukeemia on igaveseks paigast ära. Kõik võib olla super, ja ikkagi on sul 'meeldiv' võimalus kainelt jälgida, kuidas ilma teblettidega muutud rabedaks ja laguned. Lootsin, et saan 2 kuud ilma - see oleks täis saanud 17. aprillil.
Noh, vähemalt õhtuseid ma võtma ei pea - õhtused on mul eelkõige peavalude ja unetuse vastu, millega on praegu kenasti -, hommikune on, et suudaksin keskenduda ja ei jalutaks poole jutu pealt minema unustanuna, et pidin kuulama või et ma parasjagu rääkisin midagi.

Kolmapäev, 3. aprill 2013

Kõik kirjasõbrad on juveelivargad

Tänase päeva tähtsündmus oli Mehe sünnipäev - 43! :)
On teine vaguralt kodus istunud ja terve päeva telefonikõnesid vastu võtnud.

Meie VT'ga tegime talle tordi, aga muidugi võileiva oma. Oli väga lõbus, ja paistab tõesti nii, et mida rohkem mul VT'd söögitegemisse kaasata õnnestub, seda mõnusamalt ta vitsutab ka :D.  Tema kaalu pärast pole ma enam aastajagu mures, toidueelistuste pärast siiski, kuid paistab, et hakkan ka sel teemal väikest mõju saavutama, hehe! :)

Meie tordike:






***

Pärastlõunal tegime koduseid ülesandeid ja VT ütles, et ta ei saa aru, mida ta loodusõpetuse töövihikusse joonistama peab. Haarasin siis vihiku enda kätte ja lugesin:

Mõtle, et sul on kirjasõber mõnest kaugest riigist ja lähed temaga kokku saama. Joonista milline ta võiks välja näha. Kui kirjasõber on joonistatud, kirjeldage pinginaabriga vastastikku teineteisele oma juveelivarast: silmade kuju, suurus, värvus, nina, suu, lõug, sünnimärgid jms. Kumbki joonistab kirjelduse järgi kirjasõbra vasakusse kasti. Võrrelge oma kirjasõpru.
Midaaaa?
Kirusin ennast, et kuidas ma nii hajameelne olen, et ei leia seost üles. Kuna alumised küsimused käisid kõik kirjasõbra kohta ütlesin lõpuks, et joonistagu VT ikka lihtsalt ja ainult kirjasõber. Alles õhtul sain aru, et ülesannet on ilmselt ümber tehtud ja algses variandis tuli arvatavasti politseile juveelivarast kirjeldada. Ka mul endal juhtub selliseid eksitavaid, pooleldi-äraparandamisi...
Aga naljakas apsakas, igatahes! :)