kolmapäev, 30. august 2017

Maa peal tagasi :)

No vaat, juba kolm päeva näen ma maailma jälle nagu "normaalne inimene", jumal tänatud :D, ma polnud selliseks maailmakogemiseks küll veel valmis.

Nagu ma vist ka rääkisin, ei teinud ma järsku enam inimestel vahet. Kõik tundus olevat üks ja seesama inimene ja see kehtis ka Mehe ja VT kohta - ning ka minu enda kohta. Nagu oleksingi ainult 'mina' näinud igal pool. Nagu mitmesus oleks illusioon ja kõigil olekski üksainus ühine teadvus. Huvitav, et just suhtlusituatsioonides see mind sugugi ei häirinud, ja 'häirinud' võibolla on üldse liiga karm sõna, aga nõutuks tegi küll, sest mõistus ütles, et mul pole kõigi inimestega ühine teadvus, aga seda ma pidin jõuga meeles hoidma. Ja ehmatavalt raske oli hakata välja selgitama, mis siis saab olla ühiseks reaalsuseks ja mis mitte. Brr! Ehh, seda ma otseselt taga ei igatse, aga mööduva (möödunud!) kogemusena - vahva! :)



Aga asi, millest ma TUNNEN puudust, oli sellega kaasnenud ääretu kontsentratsioon, kuhu oli haaratud KÕIK. Nagu meditatsiooni ajal, aga püsivalt, mitu päeva järjest. Mul oli selline tunne, et kõik, mis saab teadvuses olla, oligi minu teadvuses olemas ja - kujutage ette - mitte mingit ülestimuleeritust, kuigi muidu mul ju juba ainult ühest meelest saadav stimulatsioon võib olla liig, rääkimata lärmist ja sagimisest ja ausalt öeldes mikserkannu käivitades ka mõtlen iga kord, et jookseks köögist ära selleks 20 sekundiks, mis see urrab..., aga siis mõtlen, et ringijooksmine on sama stressitekitav, kui selle jubeda möirgamise ajal näo krimpsutamine...

Aga jah, tundus, nagu mu teadvus haaraks mängeldes korraga kõike ja ei mingit segadust, vastupidi, hästi kirgas ja selge tundus kõik, liikumatu. Kui me end põnevasse raamatusse, maalimisse või sudokude lahendamisesse kaotame, siis oleme ka hästi fokuseeritud (voo tunne), aga siis teadvusesse mahub vaid see üks asi. Mul oli sama tunne, aga kõik mahtus ära.

Aga veel üks veider asi - sellest ajast mul nagu polekski mälestusi. Vaatan päevikuid ja - täitsa nagu ikka nakitsesin oma väikeste asjade kallal, aga jäljed oleks nagu lõpuni ära põlenud.

Praegu, kirjutades hakkasin mõtlema, et ehk mul sellepärast oli selline selgus ja liikumatus peas, et kõik (mis sai olla) oli teadvuses sees ja meel ei pidanud ühelt mõttelt või kujundilt teisele hüppama, nagu ta tavaliselt ju teeb. Polnud, kuhu hüpata.
Noh, see tunne võiks küll iga kell tagasi tulla! :D Ma kohe uuriks lähemalt! :D

Praegu on mul selle seisundi jääknähud, mis väljenduvad sünkroonsuses nii et ma vaatan ja imestan tegelikult siiamaani, mis kummalises ja imetabases maailmas me elame...

Veel... ma kaalun võimalust, et see teadvusnihe oli seotud stressisituatsiooniga, mis nõudis minult palju ja mitu päeva rääkimist raskes olukorras isikuga (sellest episoodist lubasin ma oma blogis mitte kirjutada, nii et ei täpsusta). Tean, et aitasin teda hästi-hästi palju ja seekord isegi tegudega, mitte ainult sõnadega, kujutate ette! :D

Võibolla mul oligi selle olukorra lahendamiseks teistsugust teadvusseisundit vaja.
Sest nii uskumatu, kui see ka pole, sellele emotsionaalsele olukorrale oli võimalik leida suurepärane lahendus lõpuks, lihtsalt nõudis sammukesi varemuurimata suunas. Ja ma enam-vähem tassisin selle inimese sinna, sest mina teadsin, mis aitab.
Vedas tal siis :D - oma asjade lahendamiseks pole ma sellist jahedat pead ja kindlat kätt leidnud :D

Eks kui järgmine kord midagi rabavat juhtub, saab kontrollida, kas mul katus ... tõuseb :D, ma ei saa öelda 'sõidab', sest mul oli pigem tunne, nagu mu mõistus oleks pimedast püstkojast järsku katedraaliks muutunud :D
Nüüd on jälle lihtne onnikene :)

Aga hüvastijätusõnadeks siia üks mõnus mõtteavaldus, mis mulle väga korda läheb; teemaks jäägitult aval eneseväljendus - alles oli mul VT'ga sellest juttu ja täna leidsin juhuslikult täpselt sama tooni sõnumi teiselt inimeselt:

One of the most commonly overlooked spiritual practices is daring to be completely honest with everyone you encounter. Some may say others cannot handle their honesty, but true honesty is not a strategy or a weapon of any kind. It is the willingness to be open and absolutely transparent in sharing how any moment feels in your heart. It has nothing to do with confrontation, accusation, or any form of blame. True honesty is the willingness to stand completely exposed, allowing the world to do what it may, and say what it will, only so you may know who you are - beyond all ideas.


Matthew Kahn

esmaspäev, 28. august 2017

Tsitaati ka

"Olete kohanud paljusid askeete ja erakuid, aga täiesti vabanenud inimest, kes on teadlik jumalikust loomusest, on raske leida. Pühakud ja joogid saavutavad suurte pingutuste ja ohvritega palju imelisi võimeid ja võivad teha palju head aidates inimesi ja kasvatades nende usku, aga see ei tee neid veel täiuslikeks. See ei ole tee tõe juurde, vaid vastupidi, ainult ebatõe suurendamine. Pingutus viib alati lisapingutustele, pingutuse tulemusi tuleb kaitsta laostumise ja kadumise eest. See, mida võite kaotada, ei ole tõeliselt teie oma, ja mis kasu võib teile olla sellest, mis ei ole teie oma? Minu maailmas ei tehta midagi vägisi, kõik sujub iseenesest."

***

Küsija: Olen tutvunud teie õpetuse üldise sisuga. Tahan ainult rahu.
Nisargadatta Maharadž: Saate kogu oma soovitud rahu otsekohe, kui seda tahate.
K: Ma ju tahan.
NM: Te peate kogu südamest tahtma ja elama oma elu tõeliselt.
K: Kuidas?
NM: Öelge lahti kõigest, mis teeb teie meele rahutuks. Loobuge kõigest, mis rikub seda rahu. Kui tahate rahu, väärige seda.
K: Kõik on ju väärt rahu.
NM: Vaid need väärivad, kes ei riku seda.
K: Mis moel seda rikun?
NM: Olles himude ja hirmude ori.
K: Kuigi need on õigustatud?
NM: Teadmatuse ja tähelepanematuse tekitatud tunded ja suhtumised ei ole kunagi õigustatud. Otsige kirgast meelt ja puhast südant. Teil on vaja vaid jääda tähelepanelikuks ja vaikseks, küsida teed oma sisemusse. See on ainus tee rahuni.

Tsitaadid NISARGADATTA MAHARADŽi raamatust "Sinu ärkvelolek on uni"



Seega ... kompromissitus on tee püsiva õnneni. Ei tohi ennast killustada vastukäivate soovidega nagu "tahan rahu" ja "tahan oma sugulastele/kolleegidele vms meeldida".
Ei tohi teha kompromisse, mis viivad sind endast eemale, süvenda iseolemise tunnet ja kõik sujub iseenesest. See on nii hirmus lihtne ja ometi võimatu enamiku jaoks meist ...

laupäev, 26. august 2017

Veel luululisi lugusid

Tjah, ma ei tea, kas see mu kummaline seisund jääbki kestma ja kas ma kodunen selles paremini, aga praegu räägiksin teie lahkel loal ühest veidrast asjast, mida olen enda juures täheldanud.

Ma ei oska enam vastata küsimustele stiilis "Mida sa teeksid, kui ...?"
Mul tekib mingi segadus pähe ja ma mõtlen: aga täitsa ükskõik, mida ma teeksin, küllap ma õigesti teeksin, ma usaldan oma olemust, see reageerib minu eest, ma ei pea mõtlema ega isegi teadma, mida ma teen. Reageerimine ja olukord on koos(kõlas). Sa teed seda, mis sa hetkel oled. Ma ei saa praegu öelda, mida ma teeksin, sest seda olukorda ju pole! Seega ma ei reageeri. Ja seega ei saa ma selle asja kohta midagi öelda.

Ja see näib mulle endale veidi imelik. VT ikka armastab selliseid küsimusi küsida ja ma alles ju oskasin neile vastata!...
Mul on tunne, et ma ei saa enam oma isiksusest üldse sotti, seetõttu ei saa ma midagi ette otsustada. Olemine ja tegu on koos/ühtne.
Aga liiga pretensioonikas oleks öelda, et ma olen 'puhas olemine' ja isiksust enam polegi. Ilmselt ei saa see nii olla, aga praegu on selline tunne olnud küll, et hoiakud ja kalduvused on kadunud, seda vana mina ma praegu kätte ei saa ja see on imelik tunne, ausalt öeldes. Ma olen nii ... lahti.


Ja lisaks üks nukker tõdemus.

Inimesed asuvad enesearenduse või vaimsuse teele selleks, et neil oleks kergem elada, kergem armastada, rohkem rõõmu ja rahu elus. Kuid inimestel on ettekujutlus, et nad saavad selle puhtama ja rahulikuma vaimse nägemuse abil elada oma argielu.
Aga kahjuks võib juhtuda selline asi, et see argielu koos töö ja perega muutub nii tähtsusetuks ja kahvatuks (hinduismis elumäng: lila), et sa kas ei suuda oma energiat sinna panna, või teenid edasi, aga kui mitte ülemust ja sõpru, siis su perekonda võib küll solvata samastuva kiindumuse kadumine (pole enam "MINU naine", "MINU laps", "MINU" maine), kuigi hoolimine jääb ju alles ja on siiras. Lihtsalt, ma ei tea, kas saab siis pingutada naudingute nimel, mida su pere elult saada soovib, kui sinu jaoks on naudingud alati seotud kannatusega - kes otsib naudinguid, leiab alati ka kannatuse - ja sa ei taha ju seda oma perele...
Et - tundub, et saad oma peret aidata pigem neile kannatuste olemust selgitades, mitte nende soovitud hüvede nimel rabades ja see ju ongi tõsi, aga su pere tõenäoliselt seda uskuma ei jää ja on veendunud, et oled lihtsalt isekas ja laisk :D

Igatahes ma saan praegu eriti hästi aru, miks inimestel soovitatakse oma edasiliikumises vaimsel ja spirituaalsel teel mitte olla tormakas.
Kui sa käid tööl, sul on pere, sõbrad, sugulased ja hobid, siis sul polegi aega niisama endasse süveneda. Ja ongi tore, sest kui sa oma minaga lõpuks kokku saad, siis ma pakun, et sul hakkab väga raske teha neid vanu asju, mis sulle su muutunud seisundis enam mitte midagi ei too ja need tunduvad sama napakad, nagu praegu tunduks lõunasöögi ajal pidevalt laua tagant püsti tõusmine ja taas istumine - miks peaks keegi seda tegema? Samamoodi imelike ja mõttetutena hakkavad näima paljud asjad, mille tegemist varem oled ehk vajalikuks pidanud. Sul pole mitte midagi peale iseenda vaja ja mida sa siis ütled inimestele oma elus? Nad ei taha kuulda, et iseolemine on kõik ja ärge te ka kooli/tööle minge :p. Seega ongi hea, et see vabaduse seisund niisama lihtsalt meil käeulatuses pole. Me tahaksime leitavat rahu, kindluse ja armastuse tunnet kasutada oma elus, aga äkki on see võimatu? 'Ärkamine' paiskab meid vanast elust välja. Ning me peame leppima sellega, et kõik meie kallid ise tahavad jääda asisemasse maailma, kus on naudingud ja kannatused, võidud ja kaotused, sest nemad ei tunne teist. Inimene ei saa lõpetada rahateenimist ja muud elumängu, kui tal veel sisemist rõõmu pole. Ja kuni ta ringi asjatab ja ennast killustab, seda sageli ei tulegi! Seega: kinnine ring.
Ja mulle tundub, et see ongi vajalik. Sest - kui see rõõmus, kindel rahu saabub, siis ei saa me seda enam millekski kasutada. See lihtsalt on.


Minagi laveerin praegu kahes maailmas korraga ja ma usun, et niimoodi võib ennast tunda skisofreenik :D
Ei saa öelda, et ma kahetseks praegust seisundimuutust, aga ma pole ka ekstaasis sellest uutlaadi olemise kogemusest, millist varem ju ikkagi lootsin ja tahtsin, kasvõi mitmekümne elu pärast, kiiret mul tõesti polnud... võibolla seda rutem see juhtus?!... Hinnangut pole, aga on aeglane uurimine ja mõningane nõutus selles osas, kuidas ja kui kaua veel ma neid kaht maailma klapitama pean, kuigi on ka selge teadmine, et kõik on korras nii või teisiti. Ja seda nii minuga kui ka kõigi teiste inimestega.



Ma hakkasin siin mõtlema, et ma olen end nii palju aastaid hästi nõrgaks inimeseks pidanud, sest ma ei suuda teha suurt midagi sellest, mida inimesed tavaliselt suudavad - kohe hakkab sada häda tervisega, kui üritan. Aga äkki on vastupidi...? Äkki oli mu hing nii tugev, et kohe sekkus, kui ma maiste askelduste maailmas kanda kinnitada üritasin? Tegi selle mulle võimatuks!?
Huvitav mõte, mis? :)



---

PS, need on minu isiklikud kogemused nii, nagu ma oskan neid kirjeldada. Ma pole valgustunud, ma pole kõiketeadev, ega taha kedagi õpetada, kui see ka nii vahel kõlada võib. :)
Lihtsalt mõtisklen ja jagan oma kogemusi. 😘

Harjutused sabale

Üleeile hakkas VT minu toas istudes torisema, kui vähe tulevikuvõimalusi talle meie pere iseärasuste tõttu lahti on jne. Need on kuuldud nurinad ja ma vastasin talle samuti vanade vastustega. Tekkis vaikus. Äkki ma tundsin, et minu sees tekib solvumine, nagu mulle oleks liiga tehtud. Vaatasin imestades, kas see tunne vajub ära, aga ta oli, nõrk, aga olemas.

Ütlesin VT'le, et tunnen end halvasti...
Et ma saan aru, et tal on mure ja hirm oma algava 9. klassi ja tuleviku pärast ja sellest tema sõnad, kuid ma ei saa parata, et tunnen ennast kiusatuna, mul on solvumise tunne, nagu mulle oleks liiga tehtud.

VT purskas nutma, ütles, et ma ei julgustaks teda enam kunagi kõiki oma mõtteid välja ütlema ja läks oma tuppa.

Aga mina rahunesin kohe.
Olin solvumistundes veetnud vähem kui 10 sekundit ja see läks jälgegi jätmata, või isegi jättis mingi jälje: armastuse ja ilu kummardamise tunde, mida ma ei oska seletada.
Ja veel enne, kui uks VT järel sulgus teadsin, et tegin õigesti oma enesetunnet väljendades, kuigi olin kaalunud ka VT'le toeks olemise nimel vaikimist ... Kuid ... ma tunnen, et ma pean olema täiel määral läbipaistev. Otsuse, oma tunne välja öelda, tegin lähtudes tunnetest, mitte mõistusest. Millal kasutatakse mõistust? Kui meil on eesmärk! Aga mul ei ole, seega mul pole mõistust kuulata vaja :D
Ma usun, et inimesed võiksid õppida mitte solvuma teise inimese tunnetest vaid neid lihtsalt kuulama ja neil olla laskma. Ka seepärast ütlesin VT'le oma tunded välja teades, et see on talle raske kuulda. Ma teadsin, et ma lihtsalt usaldasin oma enesetunde VT hoolde ja ei süüdistanud teda, kuigi tema võis nii tunda.


Täna läks jutt korraks tagasi selle üleeilse juhtumi peale.
VT ütles, et ma ei pea ju kõike välja ütlema, mis mulle pähe tuleb.
Mina ütlesin, et ma millegipärast tegelikult tunnen, et ma pean ennast väljendama ja ei tohi varjul hoida asju. Ja et ma usun, et see kasvatab ja aitab inimesi minu kõrval.
VT muigas, et see meenutab talle mõnede teoreetikute arusaama jumalast, et Looja peab ennast väljendama, ta peab maailma ja inimesed looma, loomine on tema loomus. Ja siis ütles VT, et tegelikult, kui kaks avalat, puhta südametunnistusega inimest räägivad, siis nad võivad teineteisele kõike öelda, sest pole võimalik, et üht solvaks see, mida teine tunneb. Nii et ta mõistab mind ja arvab ka, et avalus avaluse enda pärast - ilma eesmärgita, olemuslik avalus - on kõigile hea, kui see mõnel teraval hetkel ka nii ei tundu. Tuleb õppida lahutama seda mida sa tunned sellest, mida öeldi.

See õppetund läks nüüd küll libedalt! :D

kolmapäev, 23. august 2017

Ehh, ainult vaimlejatele

Mu armsad,
tunnen, et mul on järjest raskem blogida, sest ma pole enam kindel, kui palju ma praegu nn tegelikku maailma, meile ühist materiaalset ja sotsiaalset reaalsust tajun, mis võib minu jutu teha täiesti mõttetuks ja kasutuks, võibolla isegi närviajavaks. Kindlasti pole ma vahepeal siin valgustunud - ma ei saa garanteerida, et mu tegudel ja sõnadel pole karmalisi seoseid/tagajärgi ja nii edasi..., kui mu keha külmetaks, siis ma eelistaksin sooja kebida jne :D Ja kindlasti pole ma mingi õpetaja. Ei maksa üldse arvata, et minuga midagi sellelaadselt toimub. Lihtsalt tundub, et ma olen - vast küll ajutiselt - mõnda aega duaalsusest ja ajalikust veidi nihkes/väljas ja sellega seoses kripeldab üks arusaam, mida täna siiski jagada püüaks, enne kui see kaob ja "unustusse vaob" :p



Nii paljud õpetajad on rääkinud, et meile nähtavat ilmingute maailma, üksikesemeid ja inimesi pole olemas, et see on näivus. Budistid seletavad, et iga asja ja inimese olemasolu jaoks on vaja nii tohutupaljut muud (mis peab ajaliselt eelnema või kaasnema), et ei saa öelda, et need asjad on olemas, nad pole iseseisvalt olemas. Sama, kui hakata vaatama kruusi "savimolekule" :D, vahesid aatomite vahel ja jõuad nii energiani. Ja targad teavad rääkida, et päriselt olemas on ainult see suur koguteadvus, mille killuke on meis kõigis peidus.

Selleks, et asjade, edu, staatuse (kasvõi lihtsalt, et oled enam-vähem korralik ja eluks kõlbulik inimene teiste silmis :D) ja isegi vaid turvatunde taga ajamine lõpetada, tuleb lihtsalt näha, et kõik nähtav ja nimetatav on petlik. Ainus, mis taga ajamist väärib, on see absoluutse tõe killuke, mis on sinu enda sees, mis tõstab su muust/näilisest maailmast järsku välja, kui sa selle leiad.

Seda võib uskuda, kuna targad nii räägivad :D ja eks me ise ka näeme, et meid ei rahulda mitte ükski ese ega saavutus... Neist saadav rahulolu ei kesta, see pole täielik/tõeline. Miks siis mitte uskuda, et need asjad on tühised/ebatõelised/näilised, ja meid teeks õnnelikuks ainult selle tõelise mina 'paljastamine' endas :)?

Aga mulle tundub, et selle kõige mõistmisel on üks takistus: selleks, et aru saada, et nähtavat maailma "pole olemas", pead sa olema selle igavikulise 'tükikese' (mis on ühtaegu kõik) endas kasvõi ajutiselt, aga päris-päriselt leidnud. Alles siis lahvatab teadmine, et ajaga seotu on näiv, ebatõeline. Et selle ainsa tõelise ja väärtusliku mina pärast pole kunagi vaja muretseda, sest see on alati olemas, rikkumatu ja igavene. Seda ei saa mõelda, seda peab tundma.
Ma ei näe, kuidas saaks seda tõde taibata enne, kui oled enda igavikulist kõigesolemist või kõikolemist ise tundnud. Maailma näivus ilmneb alles sellega võrreldes. Nii mulle tundub. Sealjuures ma ei nimetaks seda näivat maailma tühiseks. See on täis õnne- ja tõeotsingul inimesi, kes ei näe püüdlemise ebavajalikkust ning see on sügavalt liigutav, kuid sellel tuleb olla lasta. Kannatamine on päriselt olemas, aga selle põhjused on näilised - kui me seda näeme, siis me enam ei kannata, sest me ei samasta ennast enam oma meele sisuga. See 'päris mina' ei ole see, kes kannatab näiteks külma käes.


Püüdlemisest veel.

Me arvame, et me peame pingutama, sest on vaja ju igasuguseid asju nagu kodu ja riided ja armastuse nimel tuleb ka väidetavalt rassida :D. Nii polegi meil justkui muud valikut kui pingutada, ennast kokku võtta. Kuid mulle tundub, et pingutades me reedame ja nõrgestame ennast ja selles pingutamisega loodud haledas seisundis just tekivad igasugused pseudovajadused. Ehk siis: me arvame, et vajadused tekitavad pingutamise, aga tegelikult valdavalt hoopis pingutamine tekitab vajava oleku. Meil on vaja täita seda tühikut, mille me endasse pingutades rebisime.

Pingutades ei saa me midagi väärtuslikku, ainult seome end ebavajalikuga.

Mul oli hästi hea meel lugeda, et Nisargadatta Maharadj ka väga palju räägib pingutamise mõttetusest ja ütleb isegi, et see teeb inimese kalgiks!
Minu kogemus ja (pealt)nägemus :D on sama.



Oh jah :D, ma usun, et need, kes viitsisid lõpuni lugeda, saavad kenasti aru, mida ma esimese lõiguga silmas pidasin :D, niisiis ehk mõistate, kui ma vahepeal väga palju ei blogi, milleks 'hullu juttu' rääkida? :D

Ehh, tänan tähelepanu eest! :D
Luv ya :D


---

Ma jätsin oma jooga hetkeks pooleli, et siia veel midagi lisada, sest uut postitust ma tõesti niipea teha ei tahaks.

Ühes asjas on minu kogemus Nisargadatta Maharadj omale vastupidine.
Tema ütleb, et selleks, et mõista, mis on tõde, pead sa kõigepealt mõistma, mis pole tõde/tõeline.

Mina aga näen, et selles ebatõelises maailmas pole üldse mõtet surkida. Ammugi veel selleks, et sealt ebatõdesid otsida.
Surgi iseendas - seda on ju hea teha ka täiesti maistel ja kõigile mõistetavatel põhjustel - ja kui kerkib esile see tõeline ja igavikuline, siis ebatõelisus langeb lihtsalt ära.

Okidoki, tsau-blau nüüd! 😘

pühapäev, 20. august 2017

Täiuslikkusest

Mõtlen sellest viimasel ajal väga tihti: miks üksikutel inimestel on võimalik elu tajuda täiuslikuna ja teistel sealsamas kõrval mitte?

Kõigel, mida inimesed teevad, tunnevad ja ütlevad, on taust ja 'ajalugu', mis on nad sellesse punkti toonud.

Kui laps sünnib, on osa temast määratud geenidega, osa on loomusega määratletud -- ja loomus on midagi väga salapärast, mis ei sõltu ainult geenide ja kogemuste vastastikmõjust. Last mõjutab ka ema rasedusaegne meeleolu, raseduse ja sünnituse füüsiline kulg, kodune õhkkond, kodune kasvatus ja --- tegelik eeskuju, mida vanemad annavad. Kasvatus ja tegelikkus võivad olla väga väga erinevad. (Olen palju näinud, et inimesed ropendavad oma laste ees, kuid lastel ropendada ei luba. Seda tehes õpetavad nad oma lastele, et ropendamine on okei, kuid samal ajal on ise veendunud, et nad on oma lastele õpetanud, et ropendamine ei sobi! Nagu wow! :D) Sealt edasi vahetud kogemused ja kultuuriruum, taustameeleolud, mis kõik 'reageerivad' selle salapärase loomusega ja muudavad inimese psüühikat pisihaaval kogu aeg. Kui me saame sellest aru, siis me enam ei vanguta pead inimeste 'veidra' käitumise üle ega arva, et inimestel on midagi viga, vaid mõistame, et inimene on täpselt selline, nagu ta peabki olema, arvestades tema loomust ja kogemusi, nendevahelist reageerimist. Inimene on sadist? - jah, kui on, siis see on tema puhul loomulik. Varastab - loomulik. Kardab paaniliselt nööpe - loomulik. Saab erakorralise vereülekandega HI-viiruse - loomulik, kui me läheme kõiki nüansse pidi piisavalt kaugele tagasi. Kõik on täpselt just nii nagu peab, ehk minu meelest - täiuslik.

Kui me ei meeldi endale, siis selle pärast, et me arvame, et me peaksime olema teistsugused, kui me tegelikult hetkel oleme, suutma teha/tunda rohkem või midagi muud, kui me parasjagu suudame/tunneme. Kuid see on alati eksitus. Me peamegi olema täpselt sellised nagu me oleme. Me oleme täiuslikud. Mitte ühtki viga pole mitte kusagil.

See ei tähenda, et me ei saaks muutuda.
Kuid muutuda saab pigem MÕISTMISE kaudu, mitte käskude, keeldude, enesesüüdistamise, enese survestamise ja distsipliini abil.
Samamoodi saame me teisi inimesi 'muuta' (tegelikult: neil muutuda aidata) ainult nii, et aitame neil olukorda ja ennast mõista, kuid üldiselt kasutatakse inimeste muutmiseks süütunde tekitamist ehk/ja karistust.


See aeg pole olnud väga pikk, mil ma olen maailma ja inimesi niimoodi vaadanud, kuid nüüd tundub arusaamatu, kuidas on võimalik teine vaade.
Samas isegi VT jaoks tundub see mõttetu ja kasutu jutt ja ma saan aru, et see peab olema kas ebaloogiline või pole inimeste jaoks (või inimkonna jaoks tervikuna näiliselt? - aga äkki päriselt ka) kasulik elu, inimesi ja maailma niimoodi näha...
Sest loomulikult on ka sellel väga hea põhjus, miks inimesed iseenda ja teiste suhtes nii leppimatud on. Nii see peabki olema. Kõik peabki olema just nii nagu see on.



Loen NISARGADATTA MAHARADŽi seni ainsat eesti keeles ilmunud raamatut "Sinu ärkvelolek on uni". Olen tema juttu kahe päeva jooksul lugenud 6 lehekülge ja tunnen kogu aeg, et lihtsalt ei raatsi edasi minna... Teadsin seda autorit varem ingliskeelsete tsitaatide kaudu ja tema mõtteterad on mulle äärmiselt sümpaatsed, kuid niimoodi küsimuste-vastuste vormis pikemalt lugedes tundub see jutt mulle nii haruldane ja "kallis", et ei raatsi järgmist lehekülge keeratagi...

Nii ma siis siin konutan täna... :D

laupäev, 19. august 2017

Veel üks naeruturtsatus

Lehitsesin siin kartulite jahtumist oodates eelmise aasta juulikuu päevikut ja seal seisis:

"Kui inimene kurdab, et talle ei meeldi ta töö ja teda lohutatakse, et vähemalt tal on töö - mõnel pole sedagi, on see sama hea kui inimest, kellele on nuga sõna otseses mõttes selga löödud, lohutatakse, et vähemalt on tal nüüd nuga."

:D

Võttis lausa turtsatama -- ei mäletanud küll, et midagi sellist kokku jaburdanud olen :p

Aga veel üks ootamatu (ja sedapuhku mitte minu) mõttekäik oli umbes nii, et - öelda masenduses inimesele, et ta ei tohiks tusatseda, sest maailmas on nii palju inimesi, kelle situatsioon on palju hullem, on sama, mis rõõmsale inimesele öelda, et ta ei tohiks rõõmustada, sest maailmas on inimesi, kellel on palju parem olukord (suuremad saavutused, suurem armastus, suurem palk jne)  kui tal :D

Heh, jah, täitsa hea vastus poole vinnaga lohutajatele, kes jama suust välja ajavad ja tugevaks kasvada käsivad (sest neil on nõrkust nähes ebamugav olla).

Need kurvad torisejad on ikka maailma kõige naljakamad inimesed! :D

neljapäev, 17. august 2017

Ebaoriginaalset nalja

Ebaoriginaalset selles mõttes, et pole minu naljad :)



"Armasta asju ja kasuta inimesi - sa ei saa ju inimeste eest asju osta!"
:'D

***

Ja veel, kusagilt Instagramist:


***


... "come to pass" on viimases reas, keegi oli selle juba enne mind maha lõiganud :)

Nalja kättesaamiseks peab vist paraku teadma, mis häälega Galadriel seda ütleb...

Ma saatsin need pildid muidu Väikule, aga tundub, et mind ajavad need palju rohkem naerma :D
(aga mis mind ei aja, eks? ainult Mees suudab võistelda minuga selles, et keda rohkem asju naerma ajab :D, tema on ka selline ... kerge-meelne naerulemb.)

***

Aa, oot, mul on ju paar originaalset nalja ka!

Või vähemalt ... Mees naerab hullumoodi, kui ma ... ebaemalikult käitun...

Üksvahe VT pidas dieeti ja Mees hakkas muretsema. Ta küsis minult, kas VT üldse sööb ka midagi?
Mina vangutan pead: "Minu meelest küll mitte!... Võibolla ta tahab surra..." Seejärel kergelt ja rõõmsalt õlgu kehitades: "Aga noh, mis me ikka teha saame!"

Tegelikult see polnudki nali, lihtsalt Meest ajas mu reaktsioon naerma. :p


Siis jälle sai kell juba üks päeval ja VT'd pole ikka näha olnud.
Mees imestab: "Kas VT magab ikka veel."
Mina teen rahulikult süüa: "Kui ta veel surnud pole, siis magab ta siiamaani."

Mees jälle naerab nii et pisarad silmas, tuleb ja kallistab ning ütleb: "Sa meeldid mulle nii väga!"
:D
Meil saab augustis 18 abieluaastat täis (mis 18? - ma pole veel nii vanagi! :D) - oleks päris kole, kui ei meeldikski... :p

esmaspäev, 14. august 2017

Jiddu Krishnamurti: armastusest

Viimased pisikesed lõigud sellest raamatust ("Vabanemine teadaolevast"), mis mulle lugemise kestel üha sümpaatsemaks muutus.

"Siiski pole elul ilma armastuseta mõtet. /.../ Ainult selles, mida tunneb meie süda armastades, on tõeline ilu.
/.../
Mulle näib, et üks asi on seejuures tingimata vajalik ja see on kirg ilma ajendita - /.../ kirg, mis ei ole himu. Inimene, kes ei tea, mis on kirg, ei saa eal tunda armastust, sest armastus saab tekkida vaid täieliku endast loobumise puhul. 
Meel mis püüdleb, ei ole kirglik. Leida armastus seda taotlemata on ainus viis seda leida, sattuda sellele teadmatult, mitte mingi pingutuse või kogemuse tulemusena."

Huvitav, et mõne inimese loomuseks või teeks on armastus välja teenida tegudega. Nad ei usu, et võiksid lihtsalt oma olemusega armastust pälvida ja muudkui toimetavad ja pakuvad, segades ja tüüdates inimest, kellega neil suurt kirge ette nähtud pole. Kui üli- või üle-abistavale käitumisele ei järgne selle objekti kiindumusavaldused, siis püüdleb toimetaja veel rohkem, uskudes et torina ja nurina põhjuseks on, et teisele inimesele on tema pakutust vähe. Sageli on seda hoopis tüütavalt palju...

Kui keegi on teiste heakskiitu juba kümneid aastaid püüdnud ära teenida, kuid 'lähedased' pööritavad silmi ja oigavad ("Jälle sina!"), kui ta uue pakkumisega läheneb, ja kui talle siis vihjata, et nii palju tähelepanu on ahistav - pangu endasse see energia, mida ta teistele topib -, siis võib selline inimene väga solvuda ja väita, et ta teeb seda kõike, sest ta ise tahab, tal on rõõm hoolitseda jne... Ta ei saa aru, et ta tegelikult ei hoolitse teiste vajaduste eest kõiki neid teeneid tehes, vaid teeb seda hirmust, et teda muidu ei armastata. Ja teised, püüdes taluda kogu seda üleliigset tähelepanu, mis nende jaoks on pealetükkivus mitte hoolitsus, reageerivad tõrjuvalt, sest see ei ole armastus vaid hirm ja pettumus, millega on nende juurde tuldud.

laupäev, 12. august 2017

Jiddu Krishnamurti: laste kasvatamisest

"Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja see vastutustunne väljendub selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaks ja mida ei peaks tegema, kelleks nad peaksid saama ja kelleks mitte. Vanemad tahaksid, et lapsed saaks turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest, mida nad jumaldavad. Mulle näib, et seal, kus on lugupeetavus, ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sobitumiseks, siis seeläbi põlistavad nad sõda, konflikte ja julmust. /.../ 
Tõeliselt hoolitseda tähendab teha seda nii nagu teeksite seda puu või lille puhul: kastate taime, uurite tema vajadusi, tagate talle parima pinnase, hooldate teda leebelt ja õrnusega. Kui valmistate oma lapsi ette, et nad sobiks ühiskonda, siis te seate neid valmis mahanottimiseks."


Eks see jutt natuke ülepaistutatud on... Oletatavalt seetõttu, et Krishnamurti ei kirjutanud seda raamatut, see pandi kokku tema kõnedest... Ja loengutega on nii, et sa räägid ikkagi teisiti kui kirjutaks, pluss - tundlik esineja räägib sama asja teistsugusele seltskonnale erinevalt.

Aga ikka väga lahe, et vaevalt olen ma aru saanud, et ma ei taha õpetada VT'd end ühiskonnaga kohandama vaid ainult tuliselt, kirglikult, kogu tähelepanuga iseendamaks saama (sest praegune ühiskond on nii inim(likkus)kauge, et sellega sobitumine ei tohiks olla eesmärk inimesel, kes ei soovi endale halba), leian ühe teksti, mis ka arvab, et asotsiaalsus laste kasvatamise eesmärgina on WIN! :D

Veel.
Ma arvan, et psühholoogide, psühhoanalüütikute ja igat muud laadi hingeabistajate ülesanne ei tohiks olla inimese julgustamine ja suunamine ühiskonna nõutavale normi teele vaid hoopis:
1. aidata inimesel mõista, kes ta on (inimesed sageli ei tunnegi ennast, me oleme ju lapseeast nii ära dresseeritud ja 'tuunitud');
2. aidata inimesel aru saada, kuidas ta on muutunud selliseks inimeseks;
3. õpetada teda armastama ennast just sellisena nagu ta on.


Sellega seoses: ei tohi öelda inimesele, et ta peaks olema midagi muud kui ta on vaid just kinnitada, et muidugi sa tunned nii - see ju ongi raske olukord, või - sul on varem sellistes olukordades ebameeldivusi olnud!
Ei tohi inimesele öelda, et ta peab lihtsalt murdma katki tingituse ehk hoolimata sellest, kuidas elu on teda kujundanud, peab ta püüdma olla selline nagu "kõik normaalsed inimesed".
Kui inimene näiteks ütleb, et ta tahaks olla seltskondlikum, siis kõigepealt tuleb välja selgitada, miks ta üldse arvab, et ta peaks olema seltskondlikum. Äkki see pole üldse tema soov ja vajadus? Äkki ta soovib olla seltskondlikum, kuna see on omaettehoidmisest normaalsem ja näiliselt kasutoovam? Sellisel juhul ta tegelikult ei taha olla seltskondlikum, vaid hoopis arvab, et peaks. Ja siis tuleb talle hoopis õpetada, kuidas ta saaks ilma süütundeta endale sobivat vaikset elu elada.

Kui me oleme midagi muud kui see, mida me tahame olla (või arvame, et tahame), siis on sellel alati hea põhjus!
Väga tõenäoliselt on ainult loogiline, et meie kogemuste ja loomuse vastastikmõju tulemusel oleme just siin, kus me parasjagu oleme ja me üldse ei saakski teises kohas/seisus olla.
Seega tuleb välja selgitada, miks me oleme sellised, mitte lihtsalt võtta eesmärk ja selle poole puššima hakata. Nii me just viime ennast veel rohkem kooskõlast välja.
Enne mõista praegune seisund lõpuni ära ja siis ... - siis võid vaadata, kuidas sa iseenesest muutud, kui see on sinu jaoks üldse õige.
Usun, et kui inimene ära näeb, miks ta on just selline nagu ta on, siis ta ehk ei arvagi enam, et ta peaks muutuma ja on hoopis oma vaprusest liigutatud ja tahab end hoida just sellisena, nagu ta on.
Ja siis ta just muutubki kõige paremal ja targemal moel, iseenesest.
Või midagi sellist.
:D

kolmapäev, 9. august 2017

Meditatsioonist

Meditatsiooni kasulikkusest on nii palju räägitud, et kindlasti on ka minu blogi 'miljonite' lugejate seas neid, kes sellega tegelevad ja keda huvitavad teiste kogemused.

Kuna minu meditatsioonides on viimastel kuudel toimunud muutus, siis jagan seda kogemust - ehk on see kellelegi äratundmiseks või julgustuseks või ... kes teab, niisama huvitav, sest sellised kogemused kipuvad olema väga individuaalsed, kui teed seda ilma õpetajata, lihtsalt omaette ja oma (raamatutest loetud) tarkusega.



Olen vahelduva edu ja järjekindlusega mediteerinud oma kakskümmend aastat.

Minu kogemus on selline, et kuigi meditatsioon üldiselt rahustab ja rõõmustab, peab selle tegemiseks olema mingi minimaalne 'hulk rahu'. Mul on olnud küll ja küll perioode, mil ma pole kuude kaupa suutnud end isegi mitte istuma suruda, rääkimata mingist mõtlusest. Mul on sadade kaupa ka kogemusi, mil istun küll maha, kuid absoluutselt ei suuda oma sisemist rahutust vähendada. Mul on selline tunne, et kui selleks, et trenni teha, peab sul olema naaaaaatukenegi lihasjõudu, et sa suudaksid vähemalt püstigi seista, siis mediteerimiseks peab olema natukenegi rahumeelt. Minul ei ole seda alati olnud.

Ma pole viimastel kuudel sugugi iga päev mediteerinud, pigem nii 2-3-4 korda nädalas, kuid olen märganud huvitavat muutust. Nüüd käivad kõik mu meditatsioonid nii, et ma istun maha korralikus lootosasendis (see asend on tõesti parim: tallad riste reite peal; on mõeldav ka rätsepiste ja üks tald all, teine reie peal ehk pool-lootosiste, kuid ausalt, seljal ja energiavool on nii-palju parem, kui on täislootosiste) ja lihtsalt istun, üldse ei proovi oma mõtteid peatada. Ma istun niimoodi 3-5-7 minutit, ega kella ju ei vaata, ja järsku käib mingi täiesti selgelt ära tuntav "VVVUUUUHHHH!". Järsku hakkab kõik (mis see 'kõik' on, ma ei oska öeldagi) käima nagu aegluubis, mul on tunne nagu miski tõmmataks minust aeglaselt ja tugevalt välja nagu veinikork spiraalse avajaga, mu pealagi hakkab kirvendama ja ma tunnen tohutut selgust, terasust ning mõne sekundi pärast lahvatab üle minu õnnetunne ja ma mõtlen: WHOOOOHH WOWW, kas ma üldse raatsin elu lõpuni midagi muud teha, kui meditatsioonis istuda?
Kuidas ma olen raatsinud meditatsioonist välja tulla?

Ja siis ühel hetkel (tavaliselt ainult poolt tunni pärast, vähemalt praegu) hingan teistmoodi, avan silmad ja alustan päeva :)
Väga lihtne.
Ma ei pea ise mitte midagi tegema, see ise toimub, sest ta tahab :D.



No vaat.
Ma mõtlen, et panen lihtsalt sellised kogemused kirja. Inimesed guugeldavad ju igasuguseid asju ja ehk aitab see jutt kedagi kunagi kuidagi :)
Mwahh! :)

Hüpe

"Kuidas peaks toimima need, kes tahavad vägivallast vabaneda? Ma ei usu, et me saavutaksime midagi analüüsi abil, tehku seda siis me ise või asjatundjad. Võime olla suutelised end veidi mugandama, mistõttu elame pisut tasasemalt ja suurema kiindumusega, kuid see ei anna meile totaalset taju. Aga ma pean teadma, kuidas analüüsida, mis tähendab, et protsessi käigus muutub mu meel erakordselt vahedaks ning see terasus, tähelepanu, tõsimeelsus annab tulemuseks totaalse taju. Inimene ei suuda kogu probleemi ühe pilguga haarata; nägemisselgus on võimalik vaid siis, kui inimene suudab näha üksikasju ja seejärel hüpata."

Jälle Krishnamurti ja see pole minu rõhutatud tekst - nii oligi juba originaalis.
Et siis vahva: jälle sama jutt, mis mul viimasel ajal! High five, Krishnamurti! :D

teisipäev, 8. august 2017

Aga kõik see pole mingi probleem

Jiddu Krishnamurtilt veel üks lõik:

"Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus: "Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?" See küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite, siis te vist ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt, siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna, kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite."

Raamatust "Vabanemine teadaolevast".

Lugesin selle lõigu VT'le ette, et näha, kas sellest on võimalik (kasvõi ainult ühe võimaliku elujõulise tõena) aru saada ka inimesel, kes ei usu taassündi. Väiku ei usu, nimelt. Tema arvab, et sipsime siin maskeraade korraldavas ühiskonnas eluiiveldusega võideldes, kuni lõpuks avaneb meeldiv võimalus kõrvad pea alla panna. Ma küsin vahel, kas teda ei häiri, et mina tema eksistentsialistliku äga kõrval rõõmus ja positiivne olen? Ta ütleb, et õnnelikult inimeselt tuleb hea energia, nii et üldse ei häiri, tore on! Tore jah! :)

Aga täitsa üllatas, et VT ka arvab, et ei tohi lasta teistel ennast "endast välja" viia: kõige tähtsam on elada oma elu iseendana - ükskõik, kui lühikeseks see elu seetõttu ka jääda võib. Huvitav, et nii saab mõelda ka inimene, kes usub ühteainsasse ellu. Ma oletasin, et talle peaks see mõte näima kasutu filosofeerimisena, mida päriselu elades silmas pidada niikuinii ei ole võimalik.

Üldse, liigutav on mõelda sellele, et meil on praegu siin seitse miljardit inimhinge kogemas maailma täiesti endaomasel viisil, võideldes, peites, säästes, kaitstes, nõudes, õpetades, haarates ja hoidudes... Enamik teeb enda arvates endale head, seisab oma huvide eest, kuid peab seetõttu pidevalt konkureerima või ennast tõestama, kuna millegipärast samastatakse ennast oma eluväljendusega ja ei suudeta seda näha lihtsalt ühena võimalikust maailmakogemusest ülejäänud seitsme miljardi seas. See pole tegelikult nii tähtis, kuidas sa oma asju ajad, kui sa ikka pead silmas enda ja teiste hingeruumi.

Kui suuta märgata seda, et minu kogemus on lihtsalt üks miljardite võimaluste seas, siis kaob ka vigade tegemise mure. Eks me ikka sündisime siia kogemusi saama ja ennast avardama, ning seda saab teha täitsa igasuguste kogemuste abil, nii et pole eriti võimalik puusse panna :D, eriti kui sa ei jookse sinna, kuhu pere või ühiskond näpuga näitab, vaid ajad oma sisemist tuld taga :)

Aga Krishnamurti tsitaadi võib kokku võtta nii: on väga oluline, et sa aru saaksid, et need asjad, mida sa oluliseks pead, pole seda teps mitte! :D
Sellepärast on see vabanemise filosoofia.


Aga ka Krishnamurtit lugedes ma jälle mõtlen, et jeerum, millises maailmas see autor küll elab (elas)? Kust ta välja koukis selle maailma, "mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust?"
Džiisus!!! :D
Aga noh, igale indiviidile meie seitsmest miljardist tuleb lubada tema maailmanägemus ja -kogemus, mis on ilmselt just see, mida tema hing seekord vajab (vajas), nii et mis seal ikka... :p

laupäev, 5. august 2017

Jiddu Krishnamurti: muutumisest

"Kõigepealt, kas te suudate hüljata igasuguse autoriteedi? Kui suudate, siis tähendab see, et te ei karda enam. Mis seejärel juhtub? Kui hülgate millegi võltsi, mida olete ilmatu kaua kaasas kandnud, kui viskate maha mistahes koorma, mis siis toimub? Teil on rohkem jõudu, kas pole nii? Siis on teil rohkem suutlikkust, hoogu, intensiivsust ja elujõudu. Kui te seda ei tunne, siis pole te seda koormat maha visanud, te pole heitnud kõrvale autoriteedi rõhuvat raskust. 
Aga kui te olete selle koorma hüljanud ja teil on see vägi, milles pole raasugi hirmu - hirmu teha vigu, hirmu käituda õigesti või valesti - kas pole see jõud ise muutuseks? Me vajame suurt hulka jõudu, aga raiskame seda hirmu peale. Kui tuleb jõud, mis tekib igasuguse hirmu hülgamisest, siis toob see jõud iseenesest põhjaliku sisemise revolutsiooni. Teil pole vaja selleks lillegi liigutada."

Mõte läheb veel edasi, aga ma kommenteeriks enne kaht asja.
Esiteks räägib Krishnamurti hirmu hülgamisest, mitte selle ületamisest. Kui sa pead hirmu ületama või ennast ületama, siis teed vale asja. Ka Osho soovitab: "Ole lihtsalt LOOMULIK!"
Käitu oma loomusele vastavalt ja ära arva, et sa pead ennast ületama - sa pead ikka ennast hoidma ja endaga 'koos olema', mitte sellest üle ronida püüdma.
Teiseks - õiget elu elades tundub tõepoolest, et sa ei pea lillegi liigutama.

Peatükk jätkub:

"Nii olete jäänud vastamisi iseendaga ja see ongi asjade tegelik seis inimese jaoks, kes kõigesse sellesse /arengusse/ tõsimeelselt suhtub. Kui te ei otsi enam kelleltki või milleltki abi, siis oletegi vaba ise teada saama. Kui on vabadus, siis on ka jõud; vabadus ei saa kunagi mingit kurja teha, sest see on täiesti erinev mässust. Ei ole sellist asja nagu õige või vale toimimine, kui on tegemist vabadusega. Te olete vabad ja selle keskmest toimitegi. Kuna pole hirmu, siis suudab hing tunda armastust. Kui on armastus, võib hing teha just seda, mida ta tahab."

Need, kes teksti jälgisid ja mõistsid näevad, et Krishnamurti ei oska oma mõtet ikkagi lahti seletada, nii palju jääb hämaraks, mistõttu see lõik ei veena ega juhata/aita mitte kedagi, kes seda ise juba kogenud pole. Täitsa kahju, aga ilmselt paratamatu. Ma näen ise ka, et olemuslikke kaemusi pole võimalik lahti seletada. Ja Krishnamurti tõesti püüab, Sri Nisargadatta Maharaj näiteks lihtsalt loobib pärleid, ilma lugejale-kuulajale nii väga vastu tulemata ja - on seega (minu jaoks) paaaaljupalju täpsem. Eks taoistid ole ka juba ammu pikalt ja laialt seletanud seda, et mida rohkem sa seletad, seda kaugemal tõest on sinu jutt. Jumala eest!
Ja ikkagi me kuulame, loeme ja kirjutame... :)
Milline segadus! :)

Kaks lõiku altpoolt veel selline tekst:

"Olla vaba igasugustest autoriteetidest, nii enese kui teiste omadest, tähendab suremist kõigele, mis on pärit eilsest, mistõttu teie meel on seetõttu alati värske, noor, süütu, täis tarmukust ja kirge. Vaid sellises seisundis inimene õpib ja jälgib. Selleks on vaja teravat teadvelolekut sellest, mis teie sees toimub, ilma et te toimuvat parandaks või ütleks sellele, milline see peaks või ei peaks olema, sest parandamisega toote mängu taas ühe autoriteedi, tsensori."
Jah, siit tulebki suurem osa meie probleeme: meil on ettekujutus, et asjad (sealhulgas meie enda tunded) peaksid olema teisiti, kui need on. Siis me kannatame. Kui me lõpetame vaimse vastuseisu ja võtame tegelikkuse omaks, saab muutumine äkitselt võimalikuks. See näib paradoksaalne, aga nii need asjad lihtsalt käivad! :D

Mõnusat nädalavahetust! 😘

P.S: Tsitaadid on raamatust "Vabanemine teadaolevast".

reede, 4. august 2017

Päevikuvärki ka naaatuke!

Eelmise kuu pabereid ka siia veel...


Üks lootustandev mõte Teal Swanilt (et enesearendajad lõpetavad valgustatuse taga ajamise ja hakkavad autentsust kõige tähtsamaks pidama, seda lähimas tulevikus; mulle tundub ka, et see töötab paremini!) ja panin siis Emmakese ja Issakese jaoks lõpuks kirja selle laulu, mis ma lasteaias tegin. Lihtsuse pärast tegin nii, et iga salmirida algab uuelt noodirealt, sellepärast pole üleminekud õiged, ja ausalt öeldes ma loodan rohkem sellele, et rütm on neil meeles, nii et ainult noodikõrgused on olulised - niigi kulus üle poole tunni selle kirja panemise peale :D

***


Veel üks lemmik! Prinditud.

***

Nii, eelmisel kuul juhtus selline pöörane asi, et tegin täitsa palju trenni.
Karta on, et see jääb väga erandlikuks kuuks, sest iseenesest tahaks iga päev natuke lihaseid tugevdada, kuid kuu keskmine tuleb ... oeh, ma ei tea, kas isegi kaks päeva tuleb, sest sageli ei tee ma palju kuid järjest mitte ühtegi kätekõverdust või kükki, ja kui teen, siis tõesti kahel-kolmel päeval...
Ma kardan, et mu kuu keskmine on 1,2 trennipäeva.
Ja noh, siis ma ka teen kuni viitsin.
Hingeldamise ajal vaatan Instagramist pilte :)
ja ma ei tee kunagi nii, et hakkaks higistama :D
Sellise "ägeda" trenniga suudan teha max 7 kätekõverdust ja 25 kõhulihast, kõik muu on nii, et ... paarkümmend sekundit teen :D

Kõige olulisem asi, mida treenida, on minu meelest kestev madal kükk-iste. Seda läheb vaja avalike käimlate külastamisel, et nagu peaaegu istud, aga mitte päris.



Need kolmnurgad on lihtsalt sodimine :), neil tähendust pole :)


***

Aga seda et... mulle küll väga meeldis musta-sinise-halli-valgekirju päevik, kuid käed teevad iseenesest värvilist lapitehnikat. Tänakirjutatu:


"Dior" oli lehe peal juba kirjas, mina ainult kleepisin.

Ma hakkan vist nii tegema, et iga päeva jaoks on neli lehekülge:
üks avaneb värvilise-lapilisena, teine must-valgena, pluss hallid pildid ka ehk...

Oma jope!

Jalutasime Mehega eile raamatukokku, mind ootas seal Jiddu Krishnamurti "Vabanemine teadaolevast". Täna hommikul hakkasin lugema ja ennäe, mis vahva üllatus - ka Krishnamurti arvab, et inimene ei saa hingeliselt areneda muidu kui asotsiaalina :D
Okei, ta päris nii ei ütle, aga siiski-siiski, vaadake ise:

Tavapärane meetod kulgeb servast sissepoole ning püüab aja, harjutamise ja loobumise kaudu järk-järgult leida seda sisemist lille, sisimat ilu ja armastust - tegelikult tehakse kõik selleks, et muutuda piiratuks, väiklaseks ja ebaehtsaks. /.../ kui inimene lõpuks jõuab keskmeni, siis ei leia ta sealt midagi, sest ta hing on muutunud võimetuks, tuimaks ja tundetuks.
/.../
Seega, kui meie, mitte intellektuaalselt, vaid tegelikult, täielikult hülgame igasuguse nn vaimse autoriteedi, kõik kombetalitused, tavandid ja dogmad, tähendab see seda, et oleme üksi ja vastuolus ühiskonnaga, me lakkame olemast lugupeetud inimesed. Lugupeetav inimene ei saa kuidagi läheneda sellele piiritule ja mõõdetamatule tõelusele.

Veel Krishnamurtilt:

Kogu usuajaloo vältel on usujuhid meile kinnitanud, et kui peame kinni teatud tavandeist, kordame teatud palveid või loitse, järgime kindlaid malle, surume alla oma soove, kontrollime oma mõtteid, õilistame oma kirgi, piirame himusid ja hoidume seksuaaltungi rahuldamisest, siis, pärast piisavat keha ja hinge piinamist, leiame midagi, mis on kõrgemal sellest tühisest elust. Ja seda ongi miljonid nn religioossed inimesed läbi aegade teinud: kas siis eraldatuses, minnes kõrbesse, mägedesse või koopasse või hoopis rännates kerjakausiga külast külla või liitudes kloostrikogudusega ning sundides oma meelt kindlaksmääratud malli järgima. Kuid piinatud, murtud meel, meel, mis tahab igasugusest rahutusest pääseda, meel, mis on välismaailma maha salanud ning distsipliini ja kuulekuse abil tuimaks tehtud - säärane meel, kui kaua ta ka ei otsiks, leiab vastavalt oma moonutatusele.*
___
* Toimetaja märkus:
See tähendab, et vigadest ehk pattudest - isekusest, himudest, soovidest - ei vabane neid jõuga alla surudes, vaid neid nähes, mõistes, teadvustades, seejärel neist välja kasvades. Inimene, kes nii kaugele pole veel arenenud, kes oma meelt piinab, kes eneses midagi maha surub ja oma soovidega võitleb, ei ole veel tõeliselt religioosne, vaimulik

Ja veel traditsioonilise elu- ja hinge edendamise juurest minema astumisest:

Kui aga eitate seda /elu ja arengumalli/, sest mõistate selle totrust ja lapsikust, kui põlgate selle ära võimsa taipamise mõjul, sest olede vaba ja ei karda, siis loote eneses ja enda ümber suure rahutuse, kuid astute lugupeetavuse lõksust välja. Siis leiate, et te ei püüdle enam. See on esimene asi, mida tuleb õppida - mittepüüdlemist. Kui püüdlete, siis te tegelikult ainult jõllitate vaateaknaid.


Tuleb tunnistada, et tema sõnadevalik ja negatiivsus tekitab minus veidi võõristust, aga sisuliselt olen kogenud sama. Ma siiski sugugi ei nimetaks traditsioonilisemat (nii religioosset kui mittereligioosset) elumõtestamist "totraks ja lapsikuks", see on ju palju parem kui segadus või mittemõtlemine. Ka ei ütleks ma, et et ühiskonnast välja astumine looks inimese ümber "suure rahutuse". Vastupidi!

Püüdlemise osaga ma olen väga nõus, kuid mulle tundub, et seda on võimatu seletada :D

Mis mulle veel väga meeldis oli väljapoolt sissepoole kulgeva arengu kujund.
Mina näen õpetuste abil enda aitamist samuti väljapoolt sissepoole kulgevana, kuid tavaliselt jääb inimesel selle sisima mina ja välise mina vahele surve, pingestatud lõhe, millest on võimatu ainult õpetuste abil üle saada. See tee on ette nähtud pooleli jääma.
Pead seestpoolt alustama, ennast seestpoolt väljapoole 'lahti rullima' hakkama ja siis leppima sellega, et see osa, mida oled aastakümneid või elusid väljapoolt sissepoole ehitanud, tuleb suures osas ümber lükata!


Ma vist ei rääkinudki toona, aga selle väljapoolt-sissepoole asjaga oli mul rohkem kui aasta tagasi väga huvitav kogemus.

Kõik enesearendajad on kuulnud metafoori, et meie kõigi sisemuses on jumalik hing nagu säravpuhas kalliskivi, aga sellele on peale ladestunud kogemuste ja väärarvamuste-illusioonide kattekiht, millest tuleks vabaneda, et hing saaks särada. Ja see on nii kõigi inimestega, eks!

Tundus väga loogiline ja usutav, selge see, et termineid leida sellise asja kirjeldamiseks on keerukas, aga üldiselt siiski arusaadav. Kui inimene imelikult käitub, siis sa tuletad endale kenasti meelde, et näed neid väliseid kihte ja oma sisemuses on ta muidu igati kobe hing! :p

Aga järsku – jälle justkui iseenesest – ma ei näinud enam seda välist kihtide kapsapead, vaid hoopis seda sisemist osa. Ja nende pealmiste kihtide olemasolu oli asi, mida ma pidin meeles hoidma inimestega suheldes.
Samadest osadest koosnev maailm, aga totaalne perspektiivimuutus.

Väga veider, eks!? :)


Aga täitsa asjassepuutumatuid pilte siia otsa:

Sellise kandikuga tulin ma täna varahommikul köögist:



Ühes kruusis kuum vesi, mida kõige esimese asjana tarvitan.
Siis kruus musta kohviga - jäetud ruumi jääkuubikute jaoks, 
mis on lillas kruusis, et kui mu kohvineelud ei võimalda kohvi jahtumist oodata, siis saan jäätükid sisse sulpsatada, kui kohv on ära tõmmanud. 
Neljandaks topsiks on veel üks, veidi suurem kruus musta kohviga.
Viies on kann kuumutatud piimaga.
Esimese asjana tahan ma musta kohvi, järgmise asjana piimaga kohvi :D

Ja kirjutamise pidin vahepeal katki jätma, sest Õde astus läbi, et teed juua ja veidi juttu puhuda (ta on jälle Austraaliast kodus käimas ja tegelikult ta juba oli minu juures neli päeva juba eelmisel nädalal ära, nüüd on ta põhimõtteliselt sõbranna juures) ja siis ma jõin veel koos temaga ühe piimaga musta tee, nii et... olen terve päevanormi topsikuid juba tühjendanud täna :D


Hehe, pealkirja ma panin Krishnamurti arengukäsitlust silmas pidades, aga Õde juhtumisi laenas mult jope, hehe, naljakas kokkusattumus :p

neljapäev, 3. august 2017

#nofilter

Tegin just selfi omale paberpäevikusse printimiseks, et kuidas ma 2017 augustis välja näen, aga nii kobe pilt tuli, et panen 'blogiajalukku' ka
(kui peaks häbi hakkama, siis võtan maha :D).

Filtrit ei määranud, värve ega mingeid jooni ei muutnud, suurust ei vähendanud-suurendanud, aga tegelikult panin ilu tase 2 - seda võib vist ka siiski filtriks lugeda? Aga no selliseks pehmeks, sest tasemeid on 10, ma ikka ainult nina-auke ja silma-iiriseid pildile ei taha :)





Aga siis suvesoojad tervitused ka oma näu 😺pildi alt!
Pole sugugi paha inimese kohta, kes 7 kuu pärast saab 40 aastaseks, eheh? :)