Esmaspäev, 30. september 2013

but i'm just a fool...

Nii, kujutage ette, VT'le hakkas heegeldamine nii väga meeldima, et ta otsustas endale teki heegeldada :D

Ma ütlesin, et kallis, ma ei hakka Sulle selleks lõnga ostma.

Tema arvas, et jätkub oranžist lõngavihist, mis meil olemas on.

Mina ütlen, et südameke, aga kollasest samasugusest said sa kolm lapikest, mis on 10 korda 20 cm ja võibolla ühe samasuguse jaoks on veel lõnga üle. See tähendab, et ühest kerast saab umbes 20 korda 40 cm suuruse lapi.

Tema ei usu mind.

Ma ütlen, et kallike, Sa saad siit mingi 4-5 sentimeetrise laiusega sallikese - aga ta ei usu ikka.

Kett ja kümmekond sammast on tal juba valmis! :D

-

Hiljem räägime sellest, et kui nad hakkavad matemaatikatunnis kujundite pindala arvutama, siis ma kindlasti aitan, sest ruumiline mõtlemine on tal kehvake.

VT mõtiskleb natuke ja küsib: "Aga miks sa arvad, et mul ruumiline mõtlemine nõrk on?"

Mina tean seda algklasside ülesannetest, kus ta ei saanud üldse aru, mis on garaaži laius, kõrgus ja sügavus ja kuidapidi auto sinna sisse peaks mahtuma, ja kuupidega mahuülesannetest (mitu kuupi on hunnikutes, kus osa on teiste taga?). Aga seda ta enam ei mäleta nagunii, ilmselgelt... :D

Ja ma ütlen: "Sest sa heegeldad ühest lõngavihist tekki!"

Ja mõlemad hirnume nagu pöörased... :)

-

VT laulab mulle:

"You think you're beautiful
but you are fool
you're just my tool."

Haha!

Pühapäev, 29. september 2013

Filmid ja elu ja...

Vaatasin eile õhtul filmi "Sotsiaalvõrgustik", sest Mees soovitas. Film oli sellest, kuidas Facebooki looja Mark Zuckerberg, suhtlemispuudega geenius, oma sotsiaalvõrgustikku luues teistel inimestel - sh oma parimal sõbral - naha üle kõrvade tõmbas. Küll oli vastik film! :( Vaatasin pea-aegu lõpuni, päris lõpuni siiski ei kannatanud. Isegi unes nägin seda jama. Fuhh! :(

Algul oli FB mõeldud ühendama vaid ülikoolinoori ja selle edu võtmeks peeti seda, et inimesed tahavad välja uurida, kellega teised, justament tuttavad noored suhtlevad ja kas nad on suhtes või vabad. Usuti, et see aitab kaasa deitimisele ja seks-elule :D

Muide, kui mina FB'st kuulsin, siis mõtlesin ka, et see on koht, kus inimesed soetavad tutvusi ja saavad üksteisele lähenemiskatseid teha. Alles siis, kui mu õde oli juba 3 aastat Austraalias elanud, tegin endale ka konto ja nüüd näen, kui tore on saada pisikesi elumärke kaugetelt kallitelt. Mingeid erilisi sekselu elavdamise katseid ma täheldanud pole, kuigi paar päeva tagasi sain küll veidra kirja kelleltki Andylt, kes rääkis, et otsib tõelist, ausat, igavesti kestvat armastust ja kelle tähelepanu mu ilusad fotod olevat pälvinud. Ta pakkus mulle oma kätt ja südant, et luua suhe, mis täidab kõik unistused ja avaldas lootust, et ma suhtun tema pakkumisse lugupidamisega ning vastan peagi.

Ma sain kohe pahaseks, et mis fotod? Minu fotosid näevad ainult sõbrad. Ja kirjutasin vastuseks, et "tänan, et saatsid mulle sama kirja, mis sadadele teistelegi naistele. Kahju küll, et Sa ei viitsinud seda tillukest sõnumitki minu kontole vastavaks kohandada." Aga enne 'send' nupule vajutamist meenus, et kaks profiilipilti vist tegelikult on nähtavad kõigile... Ja hakkasin mõtlema, et on 1% võimalust, et tegemist pole manipulaatoriga, kes haavatavaid naisi jahib netis, vaid lihtsalt mingi Inglismannist Ohmooniga, kes arvab, et niimoodi on võimalik armastust leida.

Usun, et enamik inimesi on piisavalt kanged, et sellistest kirjadest mitte välja teha, aga mina mõtlen, et ta võib ju olla puruloll, aga hea! ja võibolla ta tõesti ootab vastust ja... Niisiis kustutasin selle eelmise sõnumi ja kirjutasin lihtsalt, et "olen õnnelikus abielus ja ei otsi enam kedagi ega midagi, ja head õnne tõelise armastuse leidmisel."

Õhtul uurisin Mehelt, kas tema saab ka selliseid "armastuskirju". Mees turtsatas, et muidugi - iga päev! :D
Selgus, et umbes kord kuus ta ikka saab mõne sellise kehvakeses inglise keeles kirjutatud kirja, kus neegritarid otsivad temaga lähisuhet jne... :p Mees ütles, et need on omamoodi "somaalia kirjad" ja tema ei reageeri neile kunagi. Ta arvab, et avad ennast spämmile, kui vastad.

Noh, 'minu Andy' mulle esialgu spämmi saatma pole hakanud vaid kirjutas, et "hoia siis oma perekonda ja kõike head!" Loodan, et FB tiim on selle lehekülje küllaltki spämmikindlaks teinud ja mingeid jubedusi ei järgne.

Aga veel vaatasin eile filmi "Pii elu", mis Mees mulle kinkis. Ja vaat see oli küll IMEilus film, haarav algusest lõpuni. Ma eriti palju filme ei vaatagi ja minu jaoks on see parim, mis ma palju aastaid näinud olen. Kui see sama kaunina ja sama pingelisena oleks kestnud 8 tundi, siis ikka oleksin ära vaadanud! Ainukene koht, kus ma tillukest emotsionaalset distantseeritust tundsin oli, kui peategelane, nooruk Pi ihuüksinda päästepaadi küljes rippudes uppuvat laeva vaatas ja nuttes röökis: "Ema! Isa! Ravi! I'm sorry!" See tundus veits sentimentaalne ja ebarealistlik. Aga enamikus filme sellistest kohtadest koosnebki, mille puhul mõtled, et nii räägivad ja käituvad ainult väljamõeldud inimesed... :D

Me olime Mehega mõlemad raamatut ka lugenud - see oli ka väga hea.
Raamatut mul omal pole, aga seda filmi vaatan nüüd ilmselt järgmised kuu aega iga kord, kui tuleb isu midagi ilusat näha. Mõtlesin isegi, et läheks neljapäeval kinno, sest Pii elu jäi kinos vaatamata..., kuigi kavatsesin..., nüüd jookseb Woody Alleni film "Blue Jasmine", Cate Blanchettiga peaosas - mõlemad meeldivad mulle väga. Ja kui Pii elu puhul võinuks mind kinos häirida liiga vali heli, siis selle filmi puhul vast mitte. Aga võibolla hakkan minagi kinos kõrvatroppe kasutama, nagu üks blogija meil siin... :) Pole selle peale kunagi mõelnud...

Eks näis. Eile õhtul võttis ühendust sõbranna ja uuris, kas ma tuleks temaga teisipäeval väikesele operatsioonile. Et tema mees on hilise õhtuni ära, aga ta ei tohiks üksi jääda. Loomulikult ma lähen, mul on nii hea meel, et ta mind kutsus. Võib aga olla, et mul pole pärast tuju kinno minna...

Laupäev, 28. september 2013

Meie (koma) õpetajad

VT juhtus mainima, et nende loodusõpetuse õpetaja räägib tunniteemadega seoses oma reisidest ja kogemustest, ning väga hästi räägib - tema tunnid olevat alati nii põnevad.

Olin täitsa rabatud, mul olid küll kõik bioloogia-zooloogia-anatoomia-loodusõpetuse õpetajad iiiigaaavaaad!
Ja mul oli palju õpetajaid, kuna keskkooli lõpuks olin käinud neljas koolis, igas omad looduse-õpetajad.

izismile.com: oh silmad, need silmad...


Eesti keele õpetaja räägib ka tunnis lugusid ja laseb oma lemmikmuusikat, aga VT sõnul ei huvita need lapsi. VT sõnul on need lood nii mööda ja õppekavast ollakse nii maha jäädud, et isegi üks lustakas piiga oli eile käe püsti ajanud ja küsinud: "Aga õpetaja, millal me ÕPPIMA hakkame?" :D

Noh, ma arvan, et VT ei saa kuidagi teada, kas nad on õppekavast maha jäänud või ei, ja mina isiklikult väga pooldan ekstsentriliste õpetajate olemasolu :p
Aga VT nuriseb, et nad lihtsalt ei õpi mitte midagi... - no ei tea!


izismile.com: üks omapärene õpetaja :)


Ja matemaatikaõpetajast tahtsin ka kirjutada.
VT on sel aastal matemaatikas neljasid saama hakanud. Ja mina paneks talle hoopis... ühe nahatäie soola, sest ta rapsib ja sipsib ja kustutab ja loobib oma asju ja kui ma kurjaks saan, siis saab ise ka nii tigedaks, et pisar tuleb silma (temal).
Nüüd kirjutas õpetaja viimase kontrolltöö taha umbes et "vaata nädalavahetusel oma vead üle ja räägime esmaspäeval, kuidas sul need tekkisid. Sul on palju väikeseid hooletusvigu. Ma tean, et sa suudad paremini."

Ja ma lausa hakkasin õpetajale kirjutama, et palun ärge võtke südamesse, sest VT ilmselgelt ise ei võta.
Aga ma kustutasin kirja ära, sest sinna hakkasid tulema väljendid nagu "plikanähvits" ja "viskaks ta ukse taha" ja ma hakkasin enda pärast muretsema, et mulle saadetakse veel lastekaitse kaela.

Igatahes ma ei arva, et 'viite' saamine on nii oluline asi, et ma peangi jääma VT kõrvale istuma ja tema ülesandeid parandama. Aina laisemaks, kiirustavamaks ja lohakamaks ta läheb niimoodi, kuna tunneb, et mina jagan temaga vastutust ja küll ma ütlen, kui käekirjast üldse aru ei saa või vastus on vale. Ta täiesti keeldub püüdmast tähti maalida ja ma iga päev pööritan silmi, et kullapaike, ma saan nendest numbritest aru alles siis, kui olen ise vastuse kätte saanud ja siis näen, et sul on ka 2459 - kui mul omal vastust veel pole, siis näib sinu oma rohkem nagu /¤&?.
Ja veel - kui ma leian ülesandes rohkem kui ühe vea, siis ma tahan teada, kas tal teooria ikka on selge, näiteks ümardamisel. Ja ma tahan teada, mismoodi tema arvutas. Aga ei, mult nõutakse lihtsalt õiget vastust. Kui ma seda ei ütle (ja ma EI ütle), siis kirjutatakse säuh-mäuh midagi täiesti suvalist helikiirusel asemele. Esiteks on see loetamatu ja teiseks vale. Ja siis tulevad pisarad.

No vaat, eile ma siis ütlesin VT'le, et õpi, kallike, täitsa üksi nüüd. Emme aitab siis, kui sa üldse aru ei saa, mida sa tegema pead. Matemaatikatehteid ülekontrollima emme ei hakka.

Matemaatikaõpetaja tundub hästi rõõmus ja kraps, elujõuline noor naine. Ma hirmsasti loodan, et ta ei võta liialt südamesse VT taseme langust. Kui VT'd tõesti üldse ei huvita, siis mis temagi südant valutab. Ma leian, et minu mõõt on küll täis. Pealegi, vabalt võib juhtuda, et kui ma VT üksi ponnistama jätan, siis ta võtab end käsile, sest kellelegi teisele pole loota.

Lootma peab! :D (- see kõlas siin küll kohatult, muig.)


izismile.com: see olen mina - üpris tõsine, mis? :)

Reede, 27. september 2013

Suured plaanid, väiksed plaanid...

Mõned lugejad on imestanud minu päevaplaaniga kodumajandamise üle...

Eks tuleb lihtsalt tunnistada, et peamine põhjus, miks püüan oma plaanikesest kinni pidada on see, et olen nii jube mugav ja laisk inimene, et kui mina maha istun ja mõtlen, et näe - nii palju olen teinud juba ja nüüd võiks natuke logeleda, siis enam ma püsti ei tõuse. No milleks? Logelemine on mõnus ja väga sisukas tegevus, mind ei tüüta see iialgi ära, mul ei tule iial sellist sisemist sundust mis korralikule, vastutustundlikule inimesele ütleb, et 'oled nüüd mõnnatanud küllalt ja aeg on jälle jalad tagumiku alt välja tõmmata ja midagi kasulikku teha'. Milleks mulle midagi kasulikku? :D Või nagu keegi kavalpea ütles: Inimesed pole veel aru saanud, kui kasulik on olla KASUTU!

Mees on mul ka selline, et tema poolest võiksin ma küll ainult lugeda ja magada. Koristada pole tema arust üldse vaja, süüa ma äkki mõnikord teen ka iseenda pärast ja ülejäänud aja saab ta ka ise hakkama, kui ma viitsiks vaid kartulid ära keeta  ///tegelikkuses on ta üsna õnnetu, kui valmissööki pole!!///, ning head lapsed hoiavad endal ise silma peal. Ta ei saa aru, miks ma ei maga nii kaua kui torust tuleb ja siis ei loe ja mõnule, miks mul ajab üks tegemine teist taga nii et isegi Õhtulehte pole aega ühe jutiga läbi lapata (sest selle jaoks mul ekstra aega päevaplaanis pole - näpistan siit-sealt).

Isegi ühel mitte väga ammusel eluperioodil (2-2,5 aastat tagasi), kus me nagu veidike teineteisest mööda elasime, oli ta ikka seda meelt, et ma võiksin tegelda vaid elu nautimisega. Tol ajal oli tema põhjendus küll selline, et ega minust nagunii milleski kasu pole ja vahet üldse pole, mida ma teen ja kas ma üldse midagi teen.

Kuid mul on nüüd Mehe ärgitusel selline hirmus kiusatus hakata endale korraldama raamatukogunädalat: et lähen toon endale portsu raamatuid ja siis vaat tõesti ainult magan ja loen.Ärkan, käin pissil, loputan suud ja kebin tagasi voodisse lugema. Kui kõht läheb tühjaks, siis võtan madratsi kõrvalt põrandalt leivakotist leivakannika ja nosin siis seda, kannust vett peale rüübates. Ma võin lõputult palju magada ja lugeda, ilma et mul tuleks tahtmine üles tõusta ja end LIIGUTADA. Ja õueminek hakkab mõne päeva pärast päris hullumeelse mõttena tunduma.

Ah jaa --- sellepärast ma ju valvangi, et peaksin oma igati tasakaalus olevast päevaplaanist kinni! ;)
Ma käin kosmilise kiirusega alla (teki alla!), kui end lõdvaks lasen! :)

Ja pealegi - kas teil pole siis mitte kunagi logistilisi segadusi?
Et tahaks mõnel õhtul minna ujuma, aga kohe pärast õhtusööki ei taha ja hiljem on juba uni? Näljasena minna aga hoopis paha! 
No vaat, sellised segadused saab päevaplaaniga ära korraldada, ainult et kui midagi läheb sassi, siis ongi kohe kehvasti.

Näiteks eile tõusis Mees vara, sest tal oli vaja miski tööasi ära kirjutada ja seega tahtis ta varem lõunasööki.
Tavaliselt ma käin pool 12 poes, 12 koristan ja 13 teen lõunasöögi. Nüüd käisin poes ja hakkasin kapsasuppi keetma, nõusid pesema ja kööki koristama. Kell 13 sõime kõhud värsket kapsasuppi täis ja mõlemal tuli mõõõõõõnus uni peale. Ainult et mina pidin veel koristama hakkama, sest seda on parem teha, kui VT'd pole, kelle arvates ma koristan ainult selleks, et issit ja teda ahistada.

Ei olnud mõnus punnis kõhuga ja poolkinniste silmadega vanni küürida!

Mees puges teki ja raamatuga diivanile, mina piilusin üle ukse ja ütlesin küsivalt:
"Kui sa nüüd veel 10 minutit magamata püsid, siis ma jõuan ka toad tolmuimejaga üle tõmmata!"
Mees aga mängib lolli: "Ma võin ju siis ka magada, kui sa tolmutad. Kas sind segab, kui ma magan?"
:D

Ka VT teeb oma väikseid nalju.
Näpistasin teda TAGUMIKUST ja tema nähvas:
"Jäta mu HING rahule!"

:D



Artikleid ka:

1. Liiga hea, et olla tõsi.

Andmisrõõm on see kõige suurem rõõm, sest tore on teisi õnnelikuks teha ja tänu vastu saada - kuid kui annad 'liiga palju', hakatakse sind kahtlaseks kujuks pidama ning tänulikkuse asemel hakatakse sind põlastama ja vältima.
"’Tis better to give than to receive. But if you give too much, you might receive contempt. Because a study finds that people shun group members who are overly generous."

"The researchers believe that a group’s members can find conformity within the group more important than the success of the group."

Scientific American


2. Õnnelikkuse ja elu tähendusrikkuse seoseid.

Õnn ja tähendusrikkus on mõneti kattuvad - kui meie elu on tähendusrikas, siis teeb see meid õnnelikuks. Samas pole tähendusrikkus üksinda õnneks küllaldane. Õnnelikuks teevad meid ka isekate soovide täitumised, mil pole elu tähendusrikkusega mingit pistmist. Või näiteks tervis - terved inimesed on õnnelikumad, kuid kehva tervisega inimeste elud pole sugugi vähem tähendusrikkad.

Ka ajaraam on neil erinev: õnnelikkus käib praeguse hetke kohta, elu tähendusrikkuse puhul võtab inimene arvesse nii minevikku kui ka tulevikku. Tuleb välja, et mida rohkem inimene mõtleb mineviku, tuleviku ja oleviku seostest, seda tähendusrikkamaks - kuid vähem õnnelikuks! - ta oma elu hindab. Käesolevas hetkes elavad inimesed on õnnelikumad.

Milleks siis üldse elu tähendusrikkusega pead vaevata? 
Sest sel viisil püüame me kindlustada, et õnn kestab, et me ka eluõhtul õnnelikult oma päevade peale tagasi vaadata saame. Õnnelikkus mõistagi tuleb ja läheb kergemini kui tähendusrikkus, mille kallal pidevalt töötame. Vähemalt nii see inimesele tundub.

Tegelikult aga on mõned inimesed juba loomult õnnelikud, mõned mornimad, ja see, mis nende eludes toimub ei muuda nende õnnelikkuse taset kuigivõrd pikaks ajaks. Kes oli õnnelik täna, on suure tõenäosusega õnnelik ka aastate pärast ja vastupidi - kui oled praegu mingi asja pärast norus, siis küllap oled mingite teiste asjade pärast norus ka aastate pärast! Asi on loomuses, mitte selles, mis sinuga toimub.

Uhh, tupsutrullikesed, aeg on otsas! :)
Miau!



"Meaning and happiness are apparently experienced quite differently in time. Happiness is about the present; meaning is about the future, or, more precisely, about linking past, present and future. The more time people spent thinking about the future or the past, the more meaningful, and less happy, their lives were. Time spent imagining the future was linked especially strongly to higher meaningfulness and lower happiness /.../." 

"/.../ people experience happiness as something that is felt here and now, and that cannot be counted on to last. By contrast, meaning is seen as lasting, and so people might think they can establish a basis for a more lasting kind of happiness by cultivating meaning."

Aeon Magazine
Üks levinumaid õnne-allikaid: šokolaad :D
Muide, mina pole viimasel ajal eriline šokolaadi-armastaja, aga see apelsiniga tume šoks oli küll väga maitsev!




Neljapäev, 26. september 2013

Sugulased

Lõpetasin just pika Skype'i-kõne õega.
Ta lasi mul suvel alla laadida sellise appi nagu WhatsApp, millega saab tasuta sõnumeid saata ja vestelda. Nüüd me alustame vestlusi WhatsAppis ja kui mõlemale sobib, siis kolime ümber Skype'i. Ka Skype on meil mõlemal telefonis, nii et me lihtsalt helistame, nagu tavaliselt, mobiiliga - aga teeme täiesti tasuta Austraalia-Eesti kõnesid. Skype'i loojatele ja jagajatele olen küll väga tänulik.

Õde rääkis, et sõidab just viimasel nädalal enne sessi oma hinduga Bali saarele kokteile jooma. Ui-ui...
Aga neil kuidagi ei klappinud teised nädalad, ja mais tulevad mõlemad Eestisse :)
Kisub hirmus põnevaks, nii palju uusi inimesi suguvõsas :D, sest ka vend saab perelisa - novembri lõpus-detsembri alguses :) Me veel ei tea, kas tuleb poiss või tüdruk.

Aga õde rääkis, kuidas neil peab kõrgeima hinde saamiseks vastama õigesti 85%. Kord sai ta 84% ja läks õpetajaga rääkima, et ta on seni ainult kõrgeimaid hindeid saanud, see on ainus "neli" ja et äkki ta saaks midagi järele vastata või juurde teha selle 1% võrra. Noh, õppejõud oli nõus. Kuid kohe seejärel sai ta järgmisel eksamil 84%. Ja muidugi läks ta ka teise õppejõu juurde sama jutuga, et tal on kõik alati "viied" olnud, ja äkki saaks selle 1% kuidagi järgi vastata jne... :)
Kaval tüdruk! :)



Ja eile sättisin end lõunauinakule, kui helistas Vend R, et viis just naise ja lapse bussile ja tuleks ise mulle külla. Seekord suhtusin sellesse rahulikult :D, kebisin aga teki alt jälle välja ja tegin voodi uuesti korda. Lugesin ajalehte kuni Vend saabus mee ja naabrionult saadud õuntega. Mõelda vaid - alles ta ostis selle maja, kus nad veel püsivalt seeski ei ela, kui juba toovad naabrid oma aia õunu!

Ja üks suvekiisu on neile sinna ilmunud!

Z muidu kasse ei armasta ja väikesel M'l on tõenäoliselt kassiallergia, aga imelikul kombel hakkas see noor kassike Z'le meeldima. Ma lausa kilasin üllatusest, kui vend näitas mulle aparaadist fotosid ja ma nägin pilte, kus M magas vankris ja kass tema otsas! Z pildistas! Ja Z palus, et kui Vend Põhja-Eesti-koju tuleb, siis ta kassi maha ei jätaks, muidu läheb veel uut kodu otsima!

Kiisu oli noor, ergas ja ilus küll, eks kassid on alati ilusad, aga 20 aastat on Z kasse näinud kui murdja-varastest räpakotte - sellepärast ongi nii ilus ja eriline, et see uus uudishimulik kassipoiss talle niimoodi meeldima hakkas.


Aga väike vennatütar M (1a 3 kuud) teatas ükspäev "frickin hell!" :D (võiks tõlkida: "pagan küll" või "põrguvärk").
Emme häbenes ja teised naersid end lapikuks :)


Ja minul õnnestus eile viirukipulgaga 'altarikate' süüdata!
Tundsin küll kõrbehaisu, aga mõnikord tuleb sarnast lõhna viirukipulga kustumise eel, nii et ma mõnda aega ei pööranud sellele tähelepanu. Nüüd on auk sees. Aga mulle ikka meeldib :D - õige altarikate ongi küünlarasvaplekke, viirukituhka ja kõrbemisjälgi täis (katoliku kirikus võiks seal olla veel veiniplekid ja leivapuru - Jeesuse veri ja ihu, you know! ), just see näitabki pulbitsevat usuelu ja Vaimu kohalolu! ;)


Õnneks oli mul veiniklaas veega kohe käepärast...


*



Teisipäev, 24. september 2013

Mida kaardid arvavad

Olen nüüd püüdnud end blogimise asjas kätte võtta, kuid vahel jukerdab jälle arvuti ja septembris on olnud paar päeva, kus mingi emotsioon (tavaliselt - või vist pigem alati - kaastunne kellegi suhtes ja sellega kaasnev kurbus) on nii tugev, et ei taha rääkida midagi...

Ja mul tuli mõte küsida kaartidelt, mis need arvavad - jätkata blogimist või mitte.

Kasutasin ladumist nimega "Järgmine samm", kuna see annab otseselt soovituse ka.

Kasutasin kogu pakki, aga välja tulid ainult suure arkaani kaardid.







Ja nii lugesin neid mina...


1. Lähtesituatsioon: Õiglus;
Olen kõiki poolt- ja vastuargumente kaalunud, et teha võimalikult läbimõeldud otsus.

2. Mis pole praegu oluline: Mõõdukus;
Ei ole oluline püüda kõike natuke teha, anda nii 'kuningale' kui 'jumalale', olla kohusetundlik.

3. Mis on praegu oluline: Torn;
Selle asemel tuleb välja murda kitsaks jäänud raamidest, mis mind ahistavad. Mul on vaja murrangut, mis viib mind suurema vabaduseni. See kaart sellel positsioonil soovitab näiteks töölt või suhtest lahkuda.

4. Kuhu viib mind minu järgmine samm: Jõud;
Minu järgmine samm viib mind elurõõmu, vitaalsuse ja kire juurde - eluviisi juurde, milles tegelen energiliselt oma loomupäraste huvidega.



No vaat siis...
:)

Esmaspäev, 23. september 2013

Lemmiklapseke

Eile õhtul läks jutt jälle sellele, et igasuguseid arvuteid oleks vaja.
VT räägib juba üle aasta unistavalt tahvelarvutist, aga Mees on kogu aeg olnud seisukohal, et enne tuleks mulle arvuti osta. Mõneti õige, täiskasvanud ikka enne, aga... mulle tundub, et mina küll nii kirglikult endale uut arvutit ei soovi kui VT.
Ja eile õhtul läksidki Mees ja VT tahvlit ostma, väga eksprompt, Mees pidi Lõunakeskusesse minema ja VT lipsas kaasa.

VT uus nunnu:


VT oli nii rõõmus ja mina siis ka :)

weheartit.com




******

Veidi nalja ka!


VT huvitatult:
"Emme, kas sa jooksid pissi, et ellu jääda?"

Mina mõtlen Beslani kriisile, ja et võib olla läheb tal seda kunagi vaja, et ellu jääda ja vastan:
"Jah!"

VT järelemõtlikult: "Ah tõesti?!"
Siis välgatab tal silmis kaval tuluke ja ta lisab ülbelt:
"Mina jooksin vett!"

weheartit.com


*

VT:
"Is it cold in here or is it just me?"

:D

google.com

*

Ma räägin VT'le, et tädi N ootab kolmandat titat...

Tema imestab: "Miks ta neid nii palju tahab?"

Mina: "No mõned tahavad rohkem lapsi, mõned vähem."

VT:
"Vaata, ma olen ajalehest lugenud, et mida rohkem lapsi, seda kergemaks läheb.*
Aga kas tädi N'l pole juba küllalt kerge elu?"


* Ta pidas silmas järgmisi asju:
- iga järgnev sünnitus on kergem;
- lapsed hoiavad õdedel-vendadel ise silma peal;
- voodid, kärud, riided on juba olemas;
- kogemusi on rohkem ja (meelte)segadust vähem.


weheartit.com


Laupäev, 21. september 2013

Nananananaaa!

Paistab, et ma ei saa praegu blogida, arvuti jukerdab jälle: toksin paar sõna sisse ja ootan kolm minutit, et need ekraanile ilmuksid. Nii on blogimine liiga ränk...

Aagaaa,
sõbrannaga sain muidugi kokku...
i gave her my love...
she gave me her tears...
we hugged for a while...
and ... took us apart...
(When we two parted in silence and tears, half broken hearted to sever for years... - Byron -)

Ehk siis - kurbasid juttusid oli sõbrannal seekord rääkida...

Ma tahaks, et ma oskaks 'saatusi tervendada' või karmasid puhastada...

Neljapäev, 19. september 2013

Mina kui Tõeline Sõber

Mul elab Tartu linnas üks sõbranna. Tunnen teda juba 28 aasta tagusest ajast, läksime samasse esimesse klassi. Hiljem elasime eri kohtades, kuid ülikooliajal saime jälle kokku ja käisime koos kooris.
Ta on äärmiselt rahulik ja väljapeetud noor daam, kahe lapse ema, töötab 'väärikal töökohal'.
Tal pole ühtegi puudust minu silmis, ta on suurepärane inimene.

Sellegipoolest ei suutnud ma end kogu möödunud suve jooksul sundida temaga ühendust võtma, kuigi mõtlen talle iga päev. Tema jällegi teab, kuidas ma oma uruelu armastan, ja ei käi peale - mida ma kõrgelt hindan, kuigi minu meelest ma vajan vahel tagant-torkimist kokkusaamiste asjas. Samas - on palju juhtunud, et inimene helistab või kirjutab mulle, et tuleks külla või saaks kokku, ja ma EI SUUDA entusiasmi endast välja koukida, nii et mõlemal on kehv tunne. See käib ka kallite lähisugulaste kohta - sageli reageerin ebaleva üllatusega, et aa, tuled külla või? (eee... mispärast küll ometi? mis ma sinuga peale hakkan?)... Nii et pean endastmõistetavaks, et pean ise, kui suudan, kontakti looma.

Ja nüüd pühapäeval kirjutasingi sellele sõbrannale, et saaks tema kodu lähedal restoranis kokku, ja ta pole vastanud. Ma tean, et tal on väikesed lapsed ja vastutusrikas töö ja ilmselt ta pole veel ära klaarinud, mis päeval meie kohtumine võiks toimuda, kuid ma nii väga loodan, et ta on mu peale solvunud ja ei taha mind enam elu sees näha...

Sest kuigi olen väga rõõmus inimestega juhuslikult kohtudes - hüppan, tantsin, plaksutan ja hõiskan - ei saa ma absoluutselt aru, miks ma peaks teadlikult looma kokkusaamise võimaluse. Miks inimesed seda teevad?
Mulle ei jõua see kohale.

Teisipäev, 17. september 2013

Enesekehtestamisest

Eile hommikul otsustasin blogimise asemel hoopis midagi kasulikku teha ja tõlkisin Mehele ühe teksti ära. Ma ikka teen seda vahel, tal on töö jaoks vaja. Imelik, et talle endale tõlkida ei meeldi, kuigi ta muidugi oskab ja pisemaid juppe tõlgib iga päev. Juhtub, et ma ei saa eesti- või ingliskeelse lause või lõigu mõttest aru - siis pöördun alati Mehe poole, kes alati saab! Mees on minust kindlasti intelligentsem ja keeleliselt andekam. Kuid ta ütleb, et minu tõlkelause on loomulikum ja sujuvam, ja hea küll siis, ise teab :D Aga naljakas on mõelda, et tema on oma tekstidega juba 25 aastat raha teeninud ja mina küll ei söandaks - oma tõlkimistest mõtlen alati kui lihtsalt tema aitamisest.

*

Aga kirjutada mõtlesin täna hoopis ühest hiljutisest intsidendist, mis toimumise ajal libises minust märkamatult mööda ja hakkas alles päevake hiljem tähelepanu nõudma.

Laupäeval olime VT'ga Lõunakeskuse Novaluxis selle voodoo-nuku üles leidnud ja jalutasime kassasse. Parasjagu keegi maksis, nii et jäime kliendi selja taha ootama ja kui ta lahkus, astusime pisitasa kassaleti poole, kui kuulsin nõudlikku häält: "Meie oleme ka järjekorras!"

Pöördusin poolenisti hääle poole ja nägin kaht naist, üks keskealine, teine minust noorem - võibolla ema ja tütar -, see noorem oligi rääkinud. Mulle meenus, et kui kassasse tulime, nägin neid kassa vastas olevatest korvidest midagi vaatamas. Nad olid kassa poole enam-vähem seljaga ning nende ja kassas ostu sooritava naise vahel oli piisavalt ruumi, et meie VT'ga sinna kedagi häirimata kenasti ära mahtusime, nii et ma polnud osanud arvata, et nad järjekorras on, kuigi olin neid seal märganud küll.

Taandusin leti eest ja ütlesin oma tavapärase: "Oih, vabandust!" ja naeratasin ilmselt nii südantsulatavalt :D, et nad jäid veidi segaduses moega mõneks hetkeks minu vastu vastu seisma ja naeratasid siis kohmetult. Lõpuks nad ärkasid ja kiirustasid leti ette ning VT oli nii armsake, et soovis mulle poolehoidu avaldada ja lohutas: "Mina ka ei märganud neid!" Mina aga võtsin juhtunut kergelt ja vastasin lihtsalt: "Mina ka ei märganud!" Samal ajal, kui mina juhtumit sugugi läbi ei elanud, nägin kassas ostu sooritava noore naise õlgadest, et tema tunneb end ebamugavalt ja tal on juhtunu tõttu piinlik.

Ja kui see kõik mulle hiljem meenus, mõtlesin ma, kui raske on elada maailmas, kus sa arvad, et pead ennast kehtestama ja oma õigusjärgse koha eest võitlema. See tüdruk võitles selle eest, mis talle kuulus - oma koha eest järjekorras - ja selle käigus tundis ta kaht negatiivset emotsiooni, esmalt pahameelt ja hiljem piinlikkust. Minu jaoks oli see vahejuhtum aga nii tühine, et libises ilma ühtegi emotsiooni tekitamata mööda.

Ja ma mõtlesin, et tema elab maailmas, kus inimesed trügivad vahele. Ja mina ei ela.
Ja et veab mul! :)

Pühapäev, 15. september 2013

***

Eile hommikul kirjutasin, kuidas näeb välja minu tavaline päev ja juba samal õhtul 'hälbisin' plaanist, et vaadata romantilist komöödiat "Söö. Palveta. Armasta". Paar aastat tagasi lugesin raamatut ka. Täitsa mõnus film oli, selline kerge ja kena. Kõrva torkas vana nõidarsti Ketut'i mõttetera:

"Vahel on armastuse nimel tasakaalu kaotamine just tasakaalustatud elu."
("Sometimes to lose balance for love is living a balanced life.")

Küllap vist...

Aga muidugi jäid Liz'i mediteerimiskatseid vaadates ära mu enda meditatsioon ja tarot-tunnike, reklaamipauside ajal küll võimlesin väheke.

*

Veel käisime VT'ga eile Apollos, kuna eelmisel nädalavahetusel nägi ta nii palju raamatuid, mille järele tal isu tekkis, et ta veenis mind juba praegu minema ja tema sünnipäevaraha eest raamatuid ostma, kuigi sünnipäev on tal alles oktoobri teises pooles.



Mäletan, et ka minult polnud 11-aastasena veel mingit ettekujutust sellest, et kirjandusklassika on ikka etem suvalisest raamatupahnast..., sellegipoolest oli nukker jälgida, kuidas VT keeldus "Kääbikust" ja ostis kaks "Videviku" graafilist romaani (tõsi küll, ta valis ingliskeelsed, nii et vähemalt saab veidi keelt õppida) ja teismelise eestlanna kirjutatud tillukese raamatu "Kasuisa", kus ema võtab uue mehe, kes tütart ahistama hakkab. Ja nostalgia pani ta valima 4 Pettsoni ja Finduse raamatut, mis on mõeldud temast väiksematele. Ainus ost, mille mina heaks kiitsin, oli Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdamed", kuid hiljem kodus ütles VT, et ta ostis selle peamiselt minu pärast, kuna mina olnud paar nädalat tagasi nii jahmunud kui selgus, et meil polegi seda raamatut :D



Kõige rohkem kurvastas mind see, et ta ostis raamatupoest 18-eurose Angry Birds'i lelu, mis mitmehäälselt naerab, kui sellele peale vajutada. Aga mis mul kobiseda... Saan aru, et oma sünnipäevaks tahaks ikka oma unistuste asju, mitte kellegi teise omi.

Ja voodoo nukk, mille ta ostis - see tekitab minus veidi kõhedust, aga saan aru, et tema arust on väga naljakas, et midagi sellist müüakse. See on kaltsunukk, millesse juba on torgatud hunnik nööpnõelu, kuid sellel on ära märgitud ka kohad, kuhu torgates saab oma eks-peikale soovida halba seksi ja muid õnnetusi :p
VT kinnitas, et ei kavatse seda kasutada vaid ainult selle üle naerda.......



VT'd pole mõtet väga sundida üritada, ta on väga meelekindel ja tema sundimisel on kehvad tagajärjed...

Lõunakeskuse Apollossegi sattusimegi kunagiste sundimiste tulemusena.
Nimelt oli VT'l teises klassis kohustuslik ujumiskursus.
Täpselt nagu mulle, ei meeldi ka VT'le sumin ja sagin ja vettehüpped tundmatus kohas.
Lõpuks hakkas ta ilma pisaraid valamata ka ülepea-vees trikke tegema ja sai 'koera' ujumise selgeks, kuid kui enne käisime me ka kahekesi Aura basseinis sulistamas, siis peale seda ujumiskursust tema isu bassu minna vähenes kiirelt ja nüüd ei taha ta üldse ujuma minna.

Klassi reisid aga valitakse alati nii, et külastatakse ka kohalikku basseini, sest lastele see väga meeldib.
Mis tähendab, et VT reisidele enam kaasa ei taha minna - sõita talle ei meeldi, merehaigus kipub kallale, ja basseini ta ka minna ei taha.

Järgmine klassireis on Riia loomaaeda ja veeparki ja VT keeldus minemast, kuigi loomaaed meeldiks tallegi.
Sellepärast viisin ta eelmisel laupäeval Lõunakeskuse minizoosse, kus on tavapoest rohkem loomi ja linde, isegi okkassiga ja pesukaru olid olemas... Ja sealses Apollos talle mõned raamatud silma jäidki, nii et eile läksime tagasi...

Kodus pakkis ta ise oma raamatud sisse :D, et ikka ilusaid kingipakke saada, mitte selliseid igavaid nagu mina teen :D Nüüd ongi pakkimata vaid minu ostetud kaks mõtteterade-raamatut.

VT saab sünnipäevaks 10 raamatut, kui mõnda neist niimoodi nimetada saab... - on vast 'lõikus'.







Laupäev, 14. september 2013

Asotsiaali päev

Mulle endale üldse ei tundu, et mul on palju aega, aga üldiselt inimesed arvavad, et mul kodusena on aega nii et tapab ja nad ei suuda ette kujutada, MIDA ma ometi terved päevad kodus teen ja kuidas ma igavusse ei sure?

No vaat, ma mõtlesin, et kirjutan teilegi, kuidas möödub minu tavaline tööpäev.
(Pühapäev on samasugune, ainult laupäeval me tavaliselt käime VT'ga kusagil ja siis vaatame kodus filmi ja mängime mingeid lauamänge vms).

Kell heliseb 5.55 ja siis on mul 5 minutit maigutamiseks ja unenäo märksõnade kirja panemiseks, tõusen kell 6.00.
Lülitan arvuti sisse, lähen pesema ja teen kohvi.
Kirjutan unenäo üles ja tulen blogimaie - kell on saanud umbes pool seitse.

--- hee...
sain praegu teatise "You have logged out from another location. Do you want to log in again?"
Midaaa? Kas keegi logib/häkib kusagilt minu bloggerisse või?
Lõpetage see! ---

Vaevalt olen jõudnud blogipostituse lõpetada, kui kell on 7 läbi ja VT tuleb minu tuppa, et veidi lobiseda ja 'armastust saada' enne kui tuleb kooli poole astuma hakata. Hommikusöögist ta keeldub (samamoodi koolisöögist - ai, ai! -, aga ise olin samasugune), aga tavaliselt sööb ta mõned šokolaadikommid.

7.40 tulen oma tuppa tagasi ja avan Feedly - vaatan üle teiste blogipostitused ja alustan artiklite ülevaatamist. Sellega ma kuigi kaugele ei jõua, sest kell saab 8 ja algab jooga-aeg. Aga mõnikord tuleb mul artiklite ajal nii õudne uni kallale, et panen kella 8.45 helisema ja magan veel kolmveerand tundi - see on tõesti luksus, mida töölkäijad endale kuidagi lubada ei saa.

Jooga kestaks mul kella 9ni, kuid viimased 45 minutit sellest on savasana, ehk selili asendis lõdvestumine. Et ma magama ei jääks, on uus märgukell kell 9.
Siis süütan küünlad ja viiruki ning istun mediteerimispadjale, kus teen esmalt mõned energia-harjutused ja laulan tšakra-mantrad, et end laadida. Kui VT suvel minu toa põrandal magas, siis kippus ta selle peale ärkama ja algul pidi naeruga võitlema. Hiljem aga kuulis mu jorisemist läbi oma unenäo...
9.55 teeb telefon jälle piuks-piuks-piiks ja ma võtan päeva jaoks tarot-kaardi.
Hommikul kasutan Osho Zen kaardipakki, mis ma sel suvel ostsin, sest neil on mõnusad lood ja nõuanded. Kuna ma neid kaarte veel ei tunne, siis loen raamatust kogu selle kaardi kohta käiva lookese läbi.
Samal ajal sirutan meditatsiooniasendist kangeks jäänud jalgu.

Kell 10 lähen duši alla ja seejärel koristan tuba (voodi ja kõik need joogamatid-meditatsioonipadjad-tekid-põlenud tikud jne), panen riidesse, föönitan juukseid, teen näo pähe. Siis söön midagi kiiret, eelistan soojendada eelmise päeva tatraputru või riisi - kui seda pole, siis teen lihtsalt röstsaia. Nitu-natuke jääb aega ka hetke-hobile, milleks praegu on ingliskeelse Daodejongi päheõppimine, mis läheb oodatust aeglasemalt, kuna puudub rütm ja riim. Olen alles 19 salmi pähe saanud ja mulle hakkab tunduma, et kergem oleks mõni Shakespeare'i näidend pähe õppida.

Näide:

Empty your mind of all thoughts.
Let your heart be at peace.

Watch the turmoil of beings, but contemplate their return.

Each separate being in the universe returns to the common source. Returning to the source is serenity.

If you don't realize the source, you stumble in confusion and sorrow. When you realize where you come from, you naturally become tolerant, disinterested, amused, kindhearted as a grandmother, dignified as a king. Immersed in the wonder of the Tao, you can deal with whatever life brings you, and when death comes, you are ready. The great Tao flows everywhere


11.20 lähen toidupoodi ja kell 12 alustan majapidamistöödega.
Iga päev on oma tööd, esmaspäeval näiteks pesen valget pesu, tõmban tubadest tolmu, käin põrandad tolmuimejaga üle ja koristan wc.

13.00 lähen kööki, küürin alustuseks pliidi puhtaks, valmistan lõunasööki, pesen eelmise päeva nõusid (Mees on tavaliselt öösiti kaua üleval ja teeb endale paar satsi võileibu või soojendab midagi...- hommikuks on alati päris palju musti nõusid). Kuni söök podiseb, koristan köögis midagi ja katan lauda. Söök saab valmis kella kaheks, söön ja pesen nõud. Veerand kolme paiku tuleb VT koolist, annan tallegi söögi kätte, me lobiseme natuke ja mina lähen ära magama, sest olen tõega väsinud selleks ajaks.

Kell piuksub kell 16.00, teen endale kohvi ja VT tuleb minu tuppa õppima.
See on mulle raske aeg, sest ma ei saa õieti midagi teha - VT lobiseb iga sutsu aja tagant, nii et mul pole mõtet üritada kirjadele vastata postkastis või Facebookis. Ennevanasti kolasin siis pildilehekülgedel, aga praegu sureb mu arvuti pildilehekülgedel välja. Tõmban siis fotod aparaadist arvutisse, piilun FB'sse ja toksin Solitaire'i, vahepeal VT kodustele ülesannetele pilku visates. Kui koolitööd tehtud, ajame kuueni juttu, kallistame ja mürame :)
Aga mõnikord, kui Mees on kodust ära, läheb VT tema arvutisse ja mina pääsen kirjade ja artiklite kallale.

18.00 on mul hobi-aeg, ehk siis hetkel Tao Te Ching. Sel ajal ma ka parandan katkiläinud riideid (loomulikult mitte enda omi, minu riided ei lähe katki, küll aga Mehe ja VT omad) ja teen muid plaaniväliseid asju.

19.00 hakkan tegema õhtusööki, söön, kohendan meiki ja veidi enne kella kaheksat lähen jalutama. Vaat, seda pean vist varsti muutma, sest läheb poriseks ja libedaks ning mõnel pool on ikka kole pime...

Enne üheksat jõuan tagasi, võtan riidest lahti ja teen veidi trenni: noh, kätekõverdused, kõhulihased, kükid - sellised asjad. Sageli tuleb VT ka minu tuppa jutustama, aga tema enam trenni minuga teha ei viitsi, kevadel küll tegi. Trenn saab 20-30 minutiga tehtud ja ma teen kella kümneni joogat, mille peale jälle tüütu kuid kasulik savasana - laiba asend.

22.10 lähen pesema, seejärel VT'le head ööd ütlema ja teen õhtuse meditatsiooni.

23.00 lähen teen endale veel tassi piimakohvi ja viimasel ajal olen uuesti tarokaarte näppinud. Olen ostnud endale kolm uut pakki ja õpin neid tundma.

Südaööl vastan kirjadele ja Facebooki sõnumitele ning püüan veel artikleid lugeda nii palju kui jaksan.
Ega eriti ei jaksa... Pärast poolt ühte-enne kella ühte poen põhku.

*

No vaat, ei olegi nii, et vaatan telekat ja krõbistan diivanil küpsiseid terved päevad...
Telekat piilun ühe silmaga köögis süüa tehes, ja siis on päevi, kus mul pole energiat - siis vaatan ka täiesti suvalisi asju, mis telekast tuleb...

Nagu näete, pole mul eriti aega lugeda. Kuid olen aru saanud, et mu enesetunne on jooga ja meditatsiooniga parem kui lugemisega. Hea küll, et see tarkus jääb tulemata (millest on kahju), aga paistab, et mõnus meeleolu ja armastuse-tunne on mulle olulisemad kui kirjanduslikud elamused ja raamatutarkused.
Kõike ei saa, magada on ka vaja ja tuleb teha valik - sellised siis on praegu minu valikud.
:)




Reede, 13. september 2013

Novaator: 2013. aasta pilanobeli auhinnad

Ohmaitea, kas nii tohib teha, aga ma kopeerin siia Novaatorist kogu artikli, sest tahan, et see mulle kenasti alles jääks - ilus vaadata hiljem :)

Juba 23ndat korda andsid tõsise teaduse naljakamatele külgedele pühendunud ajakiri Annals of Improbable Research ja Harvardi ülikooli välja Ig-Nobeli auhindu, mida kutsutakse ka pilanobeliteks. Ajakirja juhtmõtteks on juhtida tähelepanu teadustöödele, mis esmalt panevad muigama, aga seejärel mõtlema. Eileõhtusel auhinnatseremoonial andsid preemiaid üle tõeliste nobelite laureaadid. Nobeli preemiate nädal ise algab tänavu 7. oktoobril.
Meditsiinipilanobel läks Jaapani teadlastele, kes uurisid, kuidas mõjub ooperi kuulamine südamesiirdamislõikuse järel. Eripäraseks teeb nende uuringu asjaolu, et patsiendid, kellele ooperiaariaid mängiti olid hiired. Selgus, et hiired, kellele mängiti Traviatat elasid siirdatud südamega keskmiselt 27 päeva. Iiri lauljanna Enya muusikat kuulnud hiired elasid keskmiselt 11 päeva. Hiired, kes lõikusest taastumise ajal muusikat ei kuulnud, pidasid uue südamega vastu keskmiselt 7 päeva.
Psühholoogias pärjati teadlasi, kelle töö kandis pealkirja: Ilu on õllejooja silmades, mis kirjeldas eksperimente, millest selgus, et inimesed, kes on enda arvates purjus on enda arvates ka atraktiivsemad. Sealjuures pidasid end kütkestavamaks ka need, kes arvasid end olevat joobes, aga tegelikult ei olnud. Katses osalenud pidid end iseloomustama. Nende esinemist hindas sõltumatu komisjon, kes leidis, et kuigi purjus inimesed kippusid enda veetlevust rõhutama, siis tegelikult polnud nad põrmugi atraktiivsemad. Uuring pakub ka seletuse, miks purjus inimesed võivad sattuda pahandustesse, kui nad enda atraktiivsust ülehinnates lähevad teisi inimesi tülitama.
Bioloogia ja astronoomia alased uurimused leidsid tänavu äramärkimist ühise auhinnaga, selle said Lõuna-Aafrika ja Rootsi teadlased töö eest, mis leidis, et Aafrika sõnnikumardikad kasutavad orienteerumiseks Linnutee abi. Nad suudavad ka öödel mil kuuvalgus puudub oma sõnnikukera lükata täiesti otsejoones, peaasi, et Linnutee oleks näha.
Ohutustehnika alal läks preemia ameeriklasele Gustano Pizzole, kes juba 1972. aastal sai patendi lennukite kaaperdamist takistava süsteemi leiutamise eest. Tänini teostamatuks jäänud lahenduse kohaselt langeb kaaperdaja lennukipõrandas peituvasse spetsiaalsesse lõksu, kus ta pakitakse kindlalt sisse ning heidetakse siis lennukist välja. Pakend kaaperdajaga kukub langevarjuga maapinnale, kus raadio teel teate saanud politsei kaaperdajat juba ees ootab.
Füüsikapreemia said möödunud aastal ajakirjas PLoS ONE artikli avaldanud Itaalia teadlased, kelle sõnul on osa inimesi võimelised tiigiveel jooksma, asjas on üks konks – nii veekogu, millel joostakse kui ka jooksja peaksid asuma Kuu peal.
Keemiaauhinna üle võivad uhkust tunda Jaapani teadlased, kes 11 aastat tagasi kirjeldasid, miks sibul silmist vee jooksma paneb. Nad näitasid, et biokeemilised protsessid selle tavalise nähtuse taustal on seniarvatust keerukamad.
Ameeriklane Brian Crandall ja kanadalane Peter Stahl keetsid tillukesi karihiiri ning neelasid neid siis tervelt alla. Seejärel uurisid nad järgnevatel päevadel hoolikalt, mis allaneelatud hiirega inimese seedetraktis juhtus, selleks uuriti erilise täpsusega väljaheiteid. Töö tulemusena näitasid nad, milline osa hiire skeletist seedetraktis lahustus ja mis jäi alles. Töö eest pälvisid nadarheoloogiapreemia.
Rahupreemiaga pärjati Valgevene president Aleksandr Lukašenka, kes keelas avalikes kohtades plaksutamise. Kahe aasta eest korraldas Valgevene opositsioon mitmetes linnades vaikivaid protestimeeleavaldusi, kus inimesed ainult plaksutasid, loosungeid ei skandeeritud, kõnesid ei peetud. Seepeale keelati riigis avalikes kohtades plaksutamine, see jäi lubatuks vaid Teise maailmasõja veteranide austamiseks peetavatel üritustel. Teise poole rahupreemiast sai Valgevene miilits, kes avalikus kohas plaksutamise eest vahistas ühekäelise mehe.
Pila-nobelitel on varemgi poliitikute veidraid samme ära märgitud. Nii sai kahe aasta eest rahupreemia Vilniuse linnapea, kes rattateele parkivate luksusautode probleemile tähelepanu tõmbamiseks lömastas soomustransportööriga ühe Mercedese.
Sel aastal on eraldi auhind tõenäosuse alase uurimistöö eest. Selle sai rühm Suurbritannias töötavaid teadlasi kahe avastuse eest. Esimene neist leidis, et mida kauem on lehm maas lamanud, seda suurema tõenäosusega tõuseb ta varsti püsti. Samas pole püsti tõusnud lehma puhul võimalik ennustada, millal ta kavatseb taas pikali heita. Lehmade jalgade külge olid kinnitatud sensorid ning töö oli tegelikult osa veiste tervist käsitlevast uurimistsüklist. Vastav artikkel ilmus kaks aastat tagasi ajakirjas Applied Animal Behaviour Science.
Rahva tervishoiu alane auhind läks Tai arstidele, kes avaldasid juhendi, mida teha amputeeritud peenisega patsiendiga. Nende soovitused käisid kõikvõimalike amputatsioonijuhtude kohta, ainsaks erandiks see, kui äralõigatud peenise oli part alla kugistanud. Artikkel ilmus väärikas meditsiiniajakirjas American Journal of Surgery 1983. aastal.

Kuidas ma "loodust raiskasin"

Mehel on üks tuttav-töökaaslane, kes on entusiastlik kalamees ja jahimees.
Aeg-ajalt jagab ta oma saaki ka kolleegidega.
Seekord saime kolm kenasti (elusalt) keedetud jõevähki.



Paraku olen mina see silmakirjalik inimene, kes suudab süüa peekonit ja kotletti, aga mitte siga või lehma.
Kui ma olen toidu saanud koos 'etteheitvate silmadega', siis ma ei suuda seda hammustada.



Probleem on aga selles, et vased elukad on juba tapetud. Söömiseks. Et nende surm poleks asjatu, ja et nende elu austada, tuleks nad tänuga ära süüa.

Murdsin siis ühe vaese sõralise pooleks, et saba kätte saada...
Vähk näeb kõhu poole pealt välja nagu satikas oma saja konksus käpaga...



Lutsisin selle ühe saba ära, maitset ei tundnud..., teadsin, et mina rohkem ei suuda.

VT oli kohutavalt solvunud juba ainuüksi selle peale, et ma neid talle näidata tahtsin.
Ta kisas: "Need on ju laibad!!! Kuidas sina ennast tunneksid, kui ma kutsuksin su enda tuppa, et sulle haisvat hamstri laipa näidata? Ja seda veel süüa....!!!"

Mees vaatas ka nende poole kõrvalepööratud peaga ja nina krimpsus...



Nii et prügikasti nad kadusid ja mina, kes ma enne vähisabasid armastasin, ei taha nendest nüüd võibolla elu lõpuni enam midagi teada...

Veidra kokkusattumusena promoti samal päeval mu FB leheküljel petitsiooni koerte elusalt keetmise keelustamiseks. Väidetavalt on elusalt keedetud koerad hirmu ja valu tõttu organismis toimuvate biokeemiliste reaktsioonide tõttu maitsvamad.
Loomulikult andsin oma allkirja, võite seda ka teha.


Uhh seda elukest...

Neljapäev, 12. september 2013

Novaator: Kas petmine toob meelerahu?

Tuleb välja, et petmise abil enda positsiooni parandamine teeb inimese rõõmsamaks kui ausalt madalamal kohal püsimine. Kui kellelegi teisele sellest midagi halba ei sünni, on petturid tulemuse üle rõõmsamad kui ausad inimesed.
Vaata nalja... 'o'

Liiga raske algus

weheartit.com
Minu järjekordne (neljas või viies) katse kohvijoomist maha jätta lõppes taas läbikukkumisega.
Iga kord, kui seda püüan, tabab mind kohutav uni ja mõõdukas peavalu.
Eile magasin suurema osa päevast ja kui ma 18.10 taas ärkasin, muidugi peavaluga, siis otsustasin, et aitab naljast, ja tegin endale 300 ml kruusitäie musta kohvi ning pärast kella kümmet õhtul veel suure kruusi magusat piimakohvi.
Muidugi ei maganud ma täna öösel väga hästi, aga ma poleks nagunii maganud, sest VT on haige ja mul siis kogu öö põleb tuli ja olen valmis vaatama või appi jooksma, kuid vähemalt sain hommikul krapsti üles ja ei pea blogiteksti uneiiveldusega võideldes kirjutama (ma ei tea, kuidas teil, aga mulle mõjub suur uni nagu oleks mul süda paha - see võtab mu kõverasse, ajab silmad pahupidi, paneb vankuma). Igatahes tukastasin väikeste ärkamistega mõnusasti terve öö. Esimest korda vaatasin kella 5.53 ja kahe minuti pärast heliseski kell - mina olin juba valmis.

Tahaks ka olla imetervislik ja tubli ja kohvi asemel rohelist teed juua - vaim on valmis, aga liha on nõder.
No missa teed?!

Kolmapäev, 11. september 2013

Kui mina hakkan kraaksumaie...

Kui täna hommikul kell 6 hambaid pesema läksin, ilmus oma toast välja VT ja kurtis, et tunneb end kehvasti: kurk valutab koledasti ja hirmus nohu on.

Nojaa... need on täpselt samad sümptomid, mis möödunud nädalal Mehel ja mul olid. Kusjuures Mees krõbiseb nagu siiamaani - mina aga veetsin terve pühapäeva voodis, võimalikult palju magades, ja esmaspäeva lõuna ajal tõusin, ma ütleks, tervena! :)

Praegu andsin VT'le Decatylen'i kurgutableti ja eks ole näha, kuidas ta end veerand kaheksa paiku tunneb. Üldiselt on ta äärmiselt kohusetundlik laps, nii et ma ei pea üldse muretsema selle pärast, et ta end haigeks luiskab, pigem vastupidi. Seega, kui ta ise soovib koju jääda, siis on see ilmselt mõistlik otsus, seda enam, et täna on kaks laulmist.

Üks neist on siis 'vabaaine' koorilaul, kuhu VT vastu võeti hoolimata minu õpetustest, kuidas hääleproovis valesti laulda :D. Talle öeldi, et tal on fantastiline hääl, laia ulatusega (st laulab puhtalt nii kõrgeid kui madalaid noote) ja teda peaks hakkama kasutama ka sooloesinejana. VT'l oli seda kuuldes hea meel, ja ka mina olin väga vaimustuses...

aga...

Olen aastaid tundnud piinlikkust selle üle, et kasvatajad ja õpetajad kiidavad VT lauluhäält, aga mina seda ei näe-kuule, mina paneks ta häälele hindeks 4-... Kui ta laulab kõrgelt ja vabalt, siis on kõik tõesti väga ilus, aga kui ta kedagi jäljendab, siis... ui-ui-ui.

Ja juba VT lasteaiast peale olen püüdnud mõista, kuidas mina siis niimoodi pimedusega löödud olen?

Arvan, et asi on selles, et VT'le eriti ei meeldi minu kuuldes laulda ja ammugi minuga koos laulda, sest ta on selles asjas küllaltki võistluslik ja, khm, mina laulan ka väga meelsasti ja olen sellega lapsena palju tegelenud. Viimati laulsin kodust väljas küll rohkem kui 10 aastat tagasi, TÜ akadeemilises naiskooris, ja sisseastumiskatsetel öeldi mullegi, et hääleulatus on võimas. Ja kui ma küsisin, et oooda, kuhu see sissesaanute nimekiri üles pannaksegi, siis öeldi: "Sina saad kindlasti sisse - meil on sind vaja." Nii et jah, ma ikka laulan ka ja VT ei taha 'võistelda' kui tundub, et ta võib alla jääda. Nii et võibolla ma pole kuulnudki tema vaba puhast laulu, vaid rohkem sellist pigistatud, võistluslikku häält.
Lisaks on ta väikelapsest peale olnud tusane, kui mina hakkan laulemaie, sest laulja siseneb maagilisse maailma või transilaadsesse seisundisse, kuhu võivad pääseda vaid südamega kuulajad, kuid lapsed kardavad mõnikord, et laulev emme kaob ära, muutub neile kättesaamatuks. Olen kuulnud, et mõnegi laulja väikesed lapsed ei salli seda, kui ema laulma hakkab, ja mitte hirmsa hääle pärast, vaid sellepärast, et ema kaugeneb neist lauldes ja see tekitab hirmu. Ja kuna ka VT ei salli, kui ma laulan, siis kahjuks me polegi kuigi palju koos laulnud, kuigi ma vanasti ikka proovisin teda endaga laulma meelitada, sest minu meelest on laulmine üks tore ühistegevus :D ja pealegi, kuna kasvatajad kiitsid tema häält, siis soovisin, et ta seda ikka kasutaks ja treeniks.
Ja muidugi on võimalik ka see, et olen lihtsalt kade ja soovin olla meie pere ainus trillilliitaja...

Anyway, praegu tuleb otsustada tänase koolimineku küsimus, eks seda laulu-asja näe edaspidi...

Teisipäev, 10. september 2013

Mõttetused

Meil on kodus ainult üks selline raamat, kus on mõtteid paljudelt erinevatelt inimestelt ja see on kellegi kingitud "Tuhat teed õnneni".



Raamat näeb välja väga armas: hõbedane 'kuubik' - ja ilmselt sellepärast see mulle kunagi kingitigi, et pealkiri ja välimus olid kenad. Sisu aga paraku on kehvake - jumal teab kust kokku otsitud 'targutused' ilma autoriviiteta, peamiselt. Kuna igast aforismiraamatust leiab jamasid mõtteid, siis ma näiteid tooma ei hakka, sest need ei näitaks midagi.

Ja ega raamat leiba küsi, ta võiks rahulikult mul riiulil kükitada, kuid VT loeb seda juba aasta aega. Olen kenasti maininud, et need pole eriti asjalikud mõtted seal, aga paistab, et piigale meeldivad aforismid.

Ja tundub nii, et ka kehvad mõtted võivad mõtlema panna, sest aeg-ajalt pöördub ta minu poole, küsides, mida mina sellisest või teistsugusest mõttest arvan.

Näiteks: "Inimene võib olla õnnelik selle üle, et ta on õnnetu."

Noh, mis ma arvan? Et ma vist saan aru, kust see mõte tuleb. Mõnikord inimene vajab või naudib oma häda näiteks tähelepanu ja/või hoolitsuse tõttu, mida ta selle häda tõttu teistelt saab. Mõni oskabki ainult leinava moega ringi käia. Kuid ma tõesti ei arva, et teda saab õnnelikuks inimeseks nimetada. Selle mõttekäigu lühikesse ja löövasse lausesse panemisega on saadud mõttetus, mis endale vastu räägib.

VT ütles, et tema arvates see ka pole tõsi ja tema põhjendus oleks selline: kuigi inimese elus võib juhtuda nii õnnelikke kui ka õnnetuid sündmusi, ei saa inimene olla ühekorraga nii 'õnnetu inimene' kui ka 'õnnelik inimene'.

Jah, nii palju mõtteid ühest mõttetusest :)

Siiski ostsin VT oktoobris tulevaks sünnipäevaks talle veidi korralikuma-klassikalisema tsitaadiraamatu ja kui juba ostmiseks läks siis ka tibatillukese kinkeraamatu "Kallile tütrekesele". Vaatasin mõlemasse ka sisse - viimane on jälle suht lamedakene sisult. Aga ta saigi ostetud pigem välimuse pärast :)





Pühapäev, 8. september 2013

Aboriginaalne kunst

Täna on mul teiega jagada midagi täiesti erilist - nimelt saan presenteerida, millist kunsti teeb mu vennanaine. Need pildid on Austraalia aborigeenide 'täpitehnikas' (dot-paintings) ja minu meelest super lahedad.




Kui ma tema pilte esimest korda nähes huilgasin, et Z, see on hämmastav, nii kena ja lahe, siis Z ütles väga tasakaalukalt, et see on lihtsalt midagi, mida 'aboriginaalsed' inimesed teevad.

Ma ei tea, kas tõesti kõik see mees teeb sama osavalt täpipilte, aga minu meelest Z omad imetoredad ja mul on nii hea meel, et Z tehtud kunst mu venna kodu seinu kaunistab. Hetkel pole viimased pildid veel oma kohta leidnud, aga küll leiavad. Siin siis kaks fotot teisest pildist:






Elagu Z! :)


Laupäev, 7. september 2013

Küüslaugust

Mind on tabanud värske küüslaugu lummus.
Algas see isuga makaronide järele ühe lihtsa kastmega: tops ühte majoneesiletis müüdavat adžika-kastet, 4-5 purustatud küüslauguküünt ja 2-3 supilusikatäit paksu majoneesi. Hakkasin makarone sööma üle päeva või sagedaminigi.

Siis hakkasin kord või paar iga päev endale röstima leiba, millele hõõrusin küüslauku (ja muidugi panin ka võid ja soola), kusjuures tegin seda ilma näljata - lihtsalt hirmus küüslauguleibade isu on.

Ja nüüd eelistan teha seljankat ja kanakarrit või mõnda muud sööki, kuhu küüslauk nagunii keetmise ajal sisse sobib - mina aga pigistan ühe küüslauguküüne enne söömahakkamist veel otse toidukaussi, sest keedetud või hautatud küüslauk läheb ju magusaks.

Pliidil podiseb kanakarri


Ähh, aga sellest hoolimata on mul õnnestunud veidi tõbiseks jääda: kurk on valus, pea on veidi uimane ja valutab. Mees jäi suts tõbiseks selle nädala alguses - ehk temalt sain mingi viir-ussi?

Esimese hooga mõtlesin, et kui inetu lugu, et küüslauk mind ei kaitsnud...
Siis mõtlesin, et kes teab, kui kiiresti ja kui rängalt ma ilma selleta oleks haigestunud? Nii et võibolla ikka kaitses ka. No küllap kaitses! :)

Igatahes muidu heliseb mul kell 5.55 - täna aga ärkasin juba 5.15, sest kehv oli olla...

Peaksin vist ikka end kätte võtma ja püüdma leida mingit siidpehmet sooja lõnga, mis mu kaela sügelema ei aja ja kuduma mingi toru omale kaela ümber, millega magada annab. Tavalise salliga ma nagu ei oska, see jääb ebamugavalt paksult mulle kaela alla ja paneb pea valutama. Ka kannatan ma käe otsas kindana kõik lõngad ära, aga jalad ja kael tahavad midagi pehmemat, muidu hakkan sügelema...

Plastiliinist kommid: VT tegi need oma tuba kaunistama


Ka VT on hetkel käsitöö-lainel.
Enamik tüdrukuid said oma heegeldatud lapikesed juba tunnis valmis, aga VT ei saanud vajalikku heegelsilmust isegi mitte selgeks. Oli teada, et keti asemel hakatakse 5. klassis midagi tõhusamat heegeldama ja ma pakkusin talle suve jooksul korduvalt, et õpetan teda, kuid tal on käsitöö vastu nii suur tõrge, et ta polnud nõus. Raske on õppida midagi, mis üldse ei meeldi. Ta valab pisaraid ja ma ei oska muud, kui taskurätikarpi ulatada, veidi eemale tõmbuda ja öelda, et pole midagi, võta endale aega enese kogumiseks, kiiret pole. Mind ennast aitas ületamatult rasketena näivate koolitööde puhul selline mõttekäik:
Kas ma olen keskmisest oluliselt lollim?
Ei.
No vaat, kui teised saavad hakkama, siis ilmselgelt see pole nii raske, kui mulle tundub, ja mina pean (loogiliselt võttes) ka hakkama saama.
Aga VT ütleb: "Ma võin ju mõnes asjas - näiteks käsitöös - olla teistest oluliselt saamatum."
Ja mina ütlen: "Sellise suhtumisega sa lihtsalt otsustad olla saamatu. Keegi ei sünni heegelnõel peos, kõik pidid õppima."

VT armastab mulle tillukesi kingitusi teha:
plastiliinist viirukihoidja

Reede, 6. september 2013

Naljaninad

Mees: "Kas sa kutse said kätte?"
Mina imestan: "Millise kutse?"
Mees: "No selle kutse!"
Mina mõtlen kiiresti-kiiresti... : VT sai samal päeval sünnipäevakutse, aga see pole ilmselt see, millest Mees räägib; õpetaja saatis kirja teatega lastevanemate koosoleku toimumisest, aga see pole ka see. Raputan pead.
Mees: "Sind paluti järgmisele korteriühistu liikmete koosolekule esinema."
Mina olen täiesti segaduses. Ma pole mitte ühelgi korteriühistu koosolekul sõna võtnud - ma pole neil isegi käinud. Ja nüüd esinema?
Vaatan Mehele pärani silmi otsa, et ta aitaks mul sellest hullumeelsest maailmast sotti saada.
Mees: "Nojah, sul paluti esineda selle "Sepapoiste" lauluga."

*

Valmistume lõunasööki sööma. VT, kes hamstrit hellitas, korjab ta söögilaualt, et anda talle viimane musi enne puuripanekut. Mees tuleb kööki. Mina märkan, et olen tema tomatitele unustanud sidrunipipart raputada.
Mina pipart raputades: "Ma panin küll pipart, aga see hamster tõmbas oma pika keelega korra üle tomatite ja läinud ta oligi!"
Mees heatujuliselt: "Vaat, kus väike pipraõgask!"
VT heidab meile manitseva pilgu, kuid Mees saab sellest vaid hoogu juurde.
"Küll ma temaga veel arved klaarin: öösel, kui VT on magama läinud, hiilin mina kööki, haaran tal rinnust ja raputan ta kasukast välja!"

*

VT räägib mulle anekdoodi...

Mees kolib kaugele põhjamaale ja läheb seal kõrtsi.
Kohalikud tulevad vaatama, mis mees on kah, ja ässitavad: "Kui meiekandimehed lõõgastuvad, siis nad joovad ära kümme õlut, maadlevad jääkaruga ja magavad eskimonaisega."
Noh, ei taha mees alla jääda. Joob ära kümme õlut ja läheb jääkaru otsima.
Mõne aja pärast tuleb ta üleni kriimulisena ja vermeis tagasi ning lällutab:
"Ja kus on see eskimonaine kellega ma maadlema pidin?"

VT jääb hetkeks mõtlema ja ütleb siis: "See anekdoot on tegelikult päris ilge..."

Haarab mul siis ümbert kinni ja lisab nunnutaval toonil: "Aga meie oleme veel ilgemad!"

*

Kui mossitan, et telefonitädi, kes mulle kinnitas, et ei soovi midagi müüa, on mulle üle 15 minuti mingist kokaraamatust rääkinud, lohutab Mees mind anekdoodiga.


Ostab juut talumehelt 70 rublaga eesli. Talumees lubab eesli juudile koju ära tuua. Õhtul tuleb aga kurva näoga talumees - ei saa eeslit tuua, eesel suri ära.
"Noh, anna siis raha tagasi," ütleb juut.
"Ei saa kahjuks anda - juba kulutasin ära,"
"Too siis vähemalt surnud eesel siia."
"Mis sa selle korjusega veel teed?" imestab talumees.
"Ära sina selle pärast muretse, too aga siia," vastab juut.
Noh, toobki siis talumees surnud eesli juudile.

Nädal hiljem saavad nad jälle kokku ja talumees ei saa jätta uudishimutsemata:
"Mida sa tegid siis selle eeslikorjusega?"
"Ma korraldasin loterii, auhinnaks eesel," vastab juut. "Pilet oli 2 rubla, müüsin 500 piletit ja sain 1000 rubla."
"Aga kas inimesed pahaseks ei saanud?" kohkub talupoeg.
"Ainult võitja!" seletab juut reipalt, "aga talle andsin ma tema 2 rubla tagasi."

Neljapäev, 5. september 2013

Lugemised

Imelik lugu, aga ma pea-aegu ei loegi enam raamatuid.
Kuus ühe vast loen... augustis näiteks lugesin sellist raamatut nagu "Tantra ehk seks hingele". Läbi sain veel ühe raamatu ("Chang & Eng" - loo siiami kaksikutest, nendest Siiami poistest, kelle järgi kokkukasvanud kaksikuid nii kutsuma hakati), kuid seda alustasin juba juunis.

Aga loen küllalt palju internetiartikleid ja praegu näiteks püüan pähe õppida Tao Te Chingi :)
Mitte nii, et kõik 81 salmi järjest meelde tulevad, aga üks salm korraga. Neid on mõnus 'retsiteerida', kui on vaja tähelepanu kõrvale juhtida. Näiteks kinos, kui ma liiga närvi lähen, on hea endale sülle vaadata ja mingit luuletust meenutada.

Viimastel päevadel olen netist leidnud järgmised huvitavad artiklid:

*
Scientific American: Tühjast-tähjast lobisemine mõjub tervisele hästi.

Tohutu posu uurimistööde kohaselt on vähene suhtlemine seotud kehva tervise ja kõrgema suremusega. Seni aga pole olnud teada, kas asi on üksindusest põhjustatud stressis ja hingevalus või sotsiaalsete kontaktide vähesuses. Nüüd on psühholoogid suutnud nende kriteeriumide mõju eraldada ja välja selgitada, et inimese tervisele ei tule kasuks ainult tõeliselt tähendusrikkad lähedased suhted vaid ka kõige pealiskaudsem mokalaat üleaedsega või bussijuhiga vahetatud repliigid. Seega pole varasema surmaga seotud mitte üksildus vaid sotsiaalne isolatsioon.

Raske uskuda, aga nii on kirjas... :)
Jään ootama, et see ümber lükataks, haha!


*

Scientific American: Androgüünsus ja loovus.

On olemas vähemalt üks küsimustik, millel on mehelikkuse ja naiselikkuse skaalad. Need testikategooriad koosnevad küsimustest, millega uuritakse, kui palju traditsiooniliselt mehelikuks ja naiselikuks peetavaid omadusi inimestel on. Olen ise sellist testi 15-aastasena teinud ja mäletan, et mul oli kõrged skoorid neurootilisuse ja depressiivsuse skaalas, ja ülikõrge skoor feminiinsuse skaalas.

Nüüd on leitud seos 'psühholoogilise androgüünsuse' ja loovuse vahel, ehk siis traditsiooniliselt mehelikeks peetavate loomuomadustega naised ja traditsiooniliselt naiselikeks peetavate loomuomadustega mehed on loovamad.

Kõlab usutavalt, ma olen alati arvanud, et mul on loovuse ja kastist väljas mõtlemisega kurvad lookesed...


*

Aeon Magazine: nukker artikkel Rumeenia lastekodudest ja kunagisest perepoliitikast.

Artiklis keskendutakse sellele, kuivõrd eetilised on sedalaadi vaatlused, kus inimesed on hädas, aga sekkuda ei tohi, sest muidu ei saa ju andmeid, millest tarku järeldusi teha. Sellise probleemiga peavad mõnikord maadlema ka dokumentaalfilmide tegijad - hetkel pead ju kajastama seda, mis toimub, mitte maailma paremaks muutma.

Ameeriklased testisid Rumeenia ametivõimude seisukohta, et lastekodulapsed on juba sünnilt/geenide poolest probleemsed - selle pärast vanemad nad ära andsidki - ja sellistel lastel on ka endal parem kasvada 'institutsioonis' mitte kodudes-kasuperedes.

Aastate jooksul jälgisid Ameeriklased rohkem kui sadat last (vist oli 136), pooled neist pandi kasuperedesse ja pooled jäid lastekodudesse, ja mõistagi selgus, et peredesse paigutatud lapsed olid lõpuks igas mõttes paremini arenenud ja kohanenud ja tervemad. Uurimistöö lõpetati aastal 2007, kuid see ei veennud Rumeenia ametnikke ja nemad jäid ikka oma traditsioonilist orbudekodu-süsteemi fännama.

Aga minu jaoks huvitavad faktid jäid peateemast kõrvale.

Näiteks see - paljud beebina lastekodusse pandud lapsed on kõõrdsilmsed. Arvatavasti sellepärast, et neil pole pilku millelegi fokuseerida, kuna nendega ei tegelda väljaspool mähkimis- ja söötmisaega.

Ja veel, miks Rumeenias üldse selline posu lastekodulapsi on olnud? Ma arvan, et paljud teist on kuulnud Rumeenia orbudest ja/või raskustest nende adopteerimisel. Mina mõtlesin, et ju seal oli olnud mingi kodusõda või midagi, aga tegelik lugu on sootuks veidram.

Nimelt tekkis palju lastekodusid ja lastekodulapsi Rumeeniasse kommunistliku diktaatori Nicolae Ceausescu ajal - tema oli võimul aastatel 1965-1989 ja ta lausa propageeris lastehordide kasvatamist riiklikes lastekodudes, kuna lootis, et sedasi on võimalik kasvatada tohutut portsu riigitruid ja riigile tänulikke alamaid.
Aastal 1966 keelustas ta abordi suurema osa naiste jaoks ja hiljem kehtestati trahvid peredele, kus kasvas vähem kui viis last. Kuid paljud pered ei suutnud nii paljusid lapsi lihtsalt toita ja olid sunnitud oma lapsed lastekodusse andma.
Hullumaja, mis?

Rumeenias jäetakse siiamaani Euroopa riikidest kõige rohkem beebisid sünnitusmajja maha - 8,6 last 1000 kohta.

Kolmapäev, 4. september 2013

Sepapoisid

Kui VT eile koolist koju jõudis, huvitas mind kõige rohkem see, kuidas ta oma kingadega hakkama sai?
Minu suureks ja rõõmsaks üllatuseks ütles VT, et ta tundis end lõpuks ometi täiuslikuna ja veelgi enam, tal olnud tunne, et ka teised inimesed ja maailm tema ümber on täiuslikud :)
Yay! :)

Ikkagi... ma ei suuda uskuda, et ta kaua vastu peab nii kõrgetel kontsadel...

uute õpikute ja töövihikute paberisse pakkimine


kaaned ümber!



*

Hakkasime VT'ga poodi minema, kui ta kurtis, et sel aastal pole koorilaul vabatahtlik: õpetaja kuulab lapsed üle ja need, kelle hääl talle meeldib, PEAVAD hakkama koorilaulus käima.
Mees hõikas oma toast, et tema meelest riiklikus õppekavas koorilaulu küll pole ja kedagi ei tohi sundida.
Aga eks kool teeb ka omi 'seadusi'.

Nojaa, aga VT käis vastumeelselt esimesed kolm aastat koorilaulus ja neljandaks aastaks võttis ta lõpuks julguse kokku ja ei läinud, kuigi õpetaja teda korduvalt tagasi kutsus ja hinnetelehe kommentaarina ka mulle kirjutas, et lapsel on ilus hääl ja võiks käia koorilaulus. Ja nüüd on VT muidugi pettunud, et sai vabaks vaid üheks aastaks.

Mina soovitasin hääleproovis valesti laulda.
VT ütles, et tema ei saa aru, kuidas on võimalik meelega valesti laulda.
Mina selgitasin, et mõni inimene arvab, et ta laulab, aga tegelikult ta huikab silpe rütmiliselt ja samas üpris monotoonselt. Eriti koorilaulus on seda mõnikord kuulda: keegi lihtsalt röögib sõnu: "See-paa poii-siid, see-paa, poii-siid tee-vaad-tööd, tee-vaad-tööd." VT lõi kampa ja me röökisime üheskoos monotoonselt raiudes: "Taovad tuulist rauu-daa, taovad tuulist rauu-daa...." Siis jõudis lift alla, liftiuksed läksid lahti ja me nägime lifti ootavat naist, kes oli vastasseina taganenud. Ta heitis meile uudishimuliku jahmunud pilgu ja keeras siis kogu kehaga postkastide poole. Mina tegin: "Oih!"... "Hõmm!" Ja pahvatasin laginal naerma. VT pigistas huulte vahelt: "Awwk-warrd!"

Olles korduvalt ise kuulnud, kuidas inimesed liftis räägivad, ja kord ka, kui üks tüdruk liftis tasakesi laulis - kusjuures temal jätkus mõtteselgust korrus-poolteist enne allajõudmist vait jääda - tean ma suurepäraselt, et all postkastide juures kuuleb liftišahtis toimuvat nagu toimuks see kõrvaltoas, mis on mööblist tühi. Nii et ma kardan, et meie röökimine oli nii hull, et võis lausa avaliku korra rikkumise alla käia...
:D

kaaned ümber!


*

Kirjutasin eile VT uutele vihikutele etikette ja uurisin, kas teised emmed ka veel laste vihikutele peale kirjutavad? VT teatas uhkelt, et tema on ainuke, kellele emme kirjutab - teised peavad seda ise tegema ja mõned kadestavat teda selle pärast, kui palju emme talle ette ja taha ära teeb.
Hmmmmm...
Ühest küljest ma arvan, et kui laps suudab midagi ise teha, siis peakski ta seda ise tegema.
Teisest küljest ma arvan, et kui energiat jätkub, tuleb ära kasutada iga võimalus teiste elu ilusamaks ja mõnusamaks ja turvalisemaks teha. Et - tuleb ära kasutada iga võimalus oma lähedasi rõõmustada.
Nii et raske on mul see lapsekasvatamine... Kui ma käiks tööl ja aega tõesti poleks, või kui mul oleks energiaga praegu kehvasti, siis oleks lihtsam öelda, et tee ise! Aga kuidas ma praegu panen lapse 'tööle' kui ise teen lõunauinakut (iga päev 14.30 - 16.00) või kirjutan sõbrannale kirja ja itsitan sinna juurde või lõbutsen lahutan internetis meelt või...

kaaned ümber!


*

Õhtused dialoogid:

Mina nunnutavalt: "Emme armastab sind nii väga...!"
VT vigurdavalt: "Siis tõesta seda, Tiiger!"

:D

kaaned ümber!