Päevaplaanid

Vähe sellest, et mulle endale meeldib oma päevi ette kavandada ja üsna ühenäolistena elada, olen ma hirmsasti huvitatud ka teiste inimeste päevakavadest.

Niisiis veetsin huvitava aja SEDA Daily Maili artiklit uurides.
Siin on ringdiagrammidel graafiliselt kujutatud paljude kuulsate inimeste päevaplaan.
Südaöö on üleval ja keskpäev all.
Freudi oma (aastal 1910) on näiteks selline:

- Daily Mail: RJ Andrews -

Ja loomulikult pole ühegi maailmakuulsa inimese päevaplaanis selliseid asju nagu koristamine ja väikeste lastega tegelemine... Söövad muidugi kõik, mõni küll vaid üks kord päevas, kuid luuletaja Maya Angelou on ainuke, kes süüa ka teeb. Kadedaks teeb Balzaci päevaplaan: tema magas õhtul kuuest kella üheni öösel ja hakkas siis kirjutama. Kirjutada ongi parem öösel - vähem igatlaadi väliseid stiimuleid. Kuigi on kindlaks tehtud, et öine ülevalolek mõjub tervisele halvasti - sh ka selline, mille puhul öö ja päev ära vahetatakse, kuid unetunnid täis magatakse -, näeb Balzac enamiku teistega võrreldes vägagi elujõuline välja. Ma tahaks ka hirmsasti oma päevaplaani öiseks teha, aga liiga sageli on päevaseid kohustusi...


Kahju, et ma nii palju arvutit kasutada ei oska, et endale ka selline diagramm teha :)
Laenan vist VT'lt sirklit ja joonistan, sest tahan ka! :)

Eilne õhtusöök ja tänane hommikusöök :)

Goodbye pants, hello comfort!

Täna hommikul polnud mul eriti aega arvutis oma meelt lahutada, kuna tahtsin Mehele kaks asjakest ära tõlkida. Niisiis valisin ainult ühe blogi, mida vaadata - ja purskasin valjult naerma, kuigi teised veel magasid.

Ma ei tea, kuidas mujal lood on, aga Tartus olen küll näinud, et retuuse või isegi musti sukkpükse kantakse tavaliste pükstena, nii et taguots paistab. Sedalaadi pilte liigub Internetis palju.

Joogariiete tootja Lululemon on aga teinud vinged liibuvad joogapüksid, mis nii hästi naiste kehavõlusid rõhutavad, et naised käivad nendega ka vabal ajal, kontoris ja koolis. Tähelepanu, mida nad selles riietuses enda peale tõmbavad aga häirib autoriteete ja mõned koolid kas juba keelasid või mõtlevad keelata Lululemoni joogapükste kandmise koolis.

No vaat, siit algab nalja osa.
Libauudises räägitakse, et Lululemon olevat leiutanud veelgi mugavamad ja kergemad joogapüksid - nimelt pealepihustatavad. Ühes purgis on 1200 paari 'akrüülist' pükse. Need sobivad iga kehatüübiga ja igale suurusele. Blogitekstis on naljakas VIDEO, mida ma otse Youtube'ist siia linkida ei oska, ja ega ma saagi Youtube'i lehel käia oma vana arvutiga, tavaliselt ma üldse videosid ei ava, aga seekord õnneks tegin teisiti.

Ma juba kujutan ette, kuidas suvist kergust ihaldavad moekad näitsikuid pihustivärvi väel välja tulevad :)
Mida paljam, seda uhkem! :)
Loodetavasti ei hakka keegi neist tänaval 'alla vaatava koera poosi' võtma.



Üks suvaline pilt ilmsüüta retuusidest, mis kandjale endale eestvaates võibolla läbipaistmatud tundusid...

Nii vaikseks kõik on jäänud...

Vaat, kui ei võta nõuks iga päev postitada, siis ei tulegi mingit juttu...
Endal on vaikuses meeldiv, aga ma olen ju ometigi blogija... :D - juba sildid ahistavad!

Imelik lugu, aga mõtteid lihtsalt pole viimasel ajal... :)
Ja elu on vabatahtlikult sündmustevaene.

VT klass käis reedel ekskursioonil, aga VT ei tahtnud minna, sest ekskursiooni juurde kuulus veekeskuse külastus ja -4,5 prillidega tunned end veekeskuse saginas abituna ja sobimatuna.
Pealegi... ma küll soovitan VT'l minna ja teen sellistest asjadest korduvalt juttu, aga - mind ennast ka ei tõmba rüsinasse. Ma ise ka ei saa aru, kuidas inimesed sellist tiheliolekut ja suminat välja kannatavad. Seega mõistan VT kojujäämissoovi.

Ka meie olime Mehega täna sünnipäevale kutsutud, aga Mees otsustas siiski mitte minna.
Sünnipäevalaps oli nii hirmus kena, et tuli mõned päevad varem Mehele külla, et ta end kõrvalejäetuna ei tunneks. Inimesed on ikka nii hoolivad! <3 p="">
Ja mina sain töövõimetuspaberid eile lõpuks kätte! 70%, nagu arvatud.
Nüüd katsun esmaspäeval minna pensioniametisse pensioniavaldust kirjutama...

Peaksin vist ütlema "lähen avaldust kirjutama", mitte "katsun minna avaldust kirjutama" :D
Mingi osa terapeute peab seda hästi oluliseks, et me verbaalselt välistaksime oma nõrkuse (ja ma kirjutasin siia esimese hooga 'võimaliku nõrkuse', hehe!). Et kui endale nõrkust ei luba, siis seda ka pole! Ja pole vaja 'endale nõrkust sisendada' öeldes, et ma 'püüan' või 'katsun'.
Aga mina mõtlen, et oleks nii tobe, kui ma otsustaks, et lähen esmaspäeval asju ajama, aga siis ei jaksagi - LÄBIKUKKUMINE!
Või siis, ütlen, et lähen asju ajama, aga siis tunnen end liiga halvasti, aga eiran seda, otsustan olla vapper ja lähen ikkagi, lõhun end ära ja veedan kolm järgmist päeva silmi kinni pigistades ja kujutledes, kuidas ma oma pead vastu seina lömaks löön - kas see on siis parem kui lubada endale seda võimalust, et ma ikkagi ei lähe, kui see mind miskipärast rivist välja tahab viia?

Ma ikka tahan olla realist ja ütlen seega, et ma püüan minna. Ja usun, et saan käidud. Aga kui esmaspäeval ei saa, siis püüan mõnel teisel päeval uuesti, ja sellest pole hullu midagi!

Üks Triin Soometsa luuletus

*

weheartit.com

kes muudkui vassib ja varjab,
arvab vist, ilma ei saa
seda, mida ta tahab.
tahaks ju seda ja teist
ja eriti seda yhte
ja et kõik oleks kenasti korras
ja keegi ei taipaks tõde.
tõde on liiga kole,
ta ise ei talu seda
ja ega teisedki mõista -
ta tahab seda ja teist
ja eriti seda yhte
ja et kõik oleks kenasti korras.
aga ei ole.

Keemiline värk

Leidsin just ühest lemmikblogist (TheBloggess.com) sellise lõigu:

"A few weeks ago I started the process of getting life insurance.  I work for myself and so I don’t have a company to take care of this crap for me so an insurance woman showed up with a lot of needles to draw blood, an EKG machine and a shitload of questions.  I did fine except for when she asked what caused my clinical depression and I explained that it was just chemical and she explained that that wasn’t an answer and that depression had to be caused by a situation. Then I blinked and pointed out that if that were true, this very situation would be one that would give me depression."

Esimest korda loen, et keegi ütleb seda enda kohta: minu depressioonil ei ole elu-oluga seotud põhjendust või põhjust - asi on puhtalt biokeemiline.

Väga loodan, et selle võimalusega hakatakse med-süsteemis rohkem arvestama.
Kui minul 14-aastasena esimest korda (vist) depressioon diagnoositi, siis üks arst pidas selle vahetuks põhjuseks seda, et ma enam ei laula, teine, et mul on anoreksia. Mõlemad olid absurdsed. Ega see, et sulle miski ei meeldi, ei tähenda veel, et see ongi kohe su depressiooni põhjus, issand! 
Mida teised minuga vestelnud tegelinskid arvasid, ma ei tea...

Tean aga seda, et loobusin vahepeal (16 - 29 a) igasugusest ravist selletõttu, et mõtlesin oma elu ja mõttemaailma korda teha ja selle kaudu oma tervise korda saada. 30 aastasena sain aru, et elu enam lihtsamaks ja ilusamaks ei lähe: mul on kõik ja palju rohkem, kui olen unistanud, tervis aga on kogu aja tasapisi järjest halvemaks läinud.

Kui olin 30, oli armastus suur, laps tore, tark ja terve, raha rohkem kui vaja, töötasin kodus, 3 tundi päevas, võisin teha, mida iganes tahtsin - ja olin haigem kui kunagi varem.

Olen hakanud mõtlema, et minu puhul ilmselt geenid mängivad suurt rolli (sest mu ema on ikka täielik uhhuu!), ja ilmselt oli mul depressioon juba päris lapsena (igatahes seletamatute palavikkude ja tugevate peavaludega olin haiglas juba 8 aastasena), ja see kõik oli suurema osa ajast ravimata ja depressioon sõi end ajukäärdudesse sisse. Nüüd pole vaja muud kui ilmsüüta mõtet, et oi, nööbi unustasin ette õmmelda!, ja pea hakkabki valutama, literally. Sest see tee pisukesest ebameeldivusest ahastuseni on nii sisse sööbinud, et kehaained toimetavad oma radu viuh ja viuh, ja mul jääb üle ainult imestada.

Aga ega ei tea ka, eksju...

Kaotused ja võidud

Kui Mees haiglast koju tuli, oli ta kaotanud 10-12 kilo.
Kuigi ta polnud kunagi vihjanud, nagu ta enda arvates liiga palju kaaluks - nagu tõeline mees muiste pidas ta end tugevaks poisiks, mis läheb kokku mingi uurimusega, kus selgus, et naised näevad end tegelikust veidi kopsakamana ja mehed tajuvad end tegelikust paremas vormis olevana -, paistis ta kaalulangusega rahul olevat ja hakkas veidi muretsema portsjonite suuruse pärast. Et nüüd, kus ta eriti üldse ei liigu, hakkab kodus kaal jälle tõusma.

Mina räägin talle kogu aeg, et söö rahulikult - need POLE minu söögid, mis su kaalu  niimoodi kasvatasid vaid sinu öised kokteilid ja snäksid sinna kõrvale, mida sa varem pidevalt tarbisid. Aga tema ei usu, ja ei tahtnud end nüüd hiljem kaaludagi, soovides hoida silme ees seda numbrit, mida kaal haiglast tulles näidanud oli.

Eile siis läks ikkagi kaalule ja - kodus on kadunud veel 4 kilo! :)
Ma ju räägin, et mitte selles pole asi, mida mina tema taldrikule panen!
Pole ime, et kõik esimese muutusena tema juures kommenteerivad kaalulangust :)

Esmaspäeval käisidki külas Vend R oma naise Z ja kahe väikese tütrega. Noorem on siis see, kelle sünnituse juures ma ise viibisin ja kelle nabanööri läbi lõikasin. Nüüd on ta 3,5 kuune, tõsise näoga piiga, kes viiksub läbilõikava häälega, kui rahulolematuks muutub. Mulle tundub, et erilist armukadedust suurem tüdruk ei ilmuta. Kui nad kohale saabusid, võtsin pisema oma sülle, et teised saaksid lahti riietuda. Kükitasin temaga maha, et teda rahus imetleda ja vanem, ligi kaheaastane tüdruk tuli kohe meie juurde ja hakkas titat demonstreerima - et vaata, milline käsi ja näe, milline väike nägu, eks ole lahe, milline tita mul nüüd on? :D

Vaat, ka vend ja vennanaine olid jahmunud, kui palju kaalu Mees on kaotanud.
Tegelikult ta seadis eesmärgiks 85 kilo ja sellest puudub vaid 1 kilukene :D
Kõige ideaalsem oleks 80 kilo ja sellest ta isegi ei unistanud, aga paistab, et seegi on saavutatav :)


Eile juhtus veel selline tore asi, et Mees sai kirja endiselt tööandjalt, kes uuris, kas ta aprillist oleks valmis oma väikesi kirjutisi saatma. Ja see on töö, mida Mees juba praegu tõesti suudab teha! Sealt tuleb küll vaid kusagil 150 eurot kuus, aga tore ju seegi!!! Tegelikult saadab Mees oma loomingut ka teise kohta ja midagi justkui läheb ka käiku, aga mul pole aimugi, kui palju seda kohapeal toimetatakse... Igatahes tundub nii, et Mees väljendab end kirjalikult palju paremini kui suuliselt, kuigi ühe vasaku käe näpuga toksimine võtab jubeda aja, muidugi... Ma ei julge oma lootusi üles ajada, aga tundub, et üht-teist Mees juba suudab teha JA - mis pole sugugi vähem oluline - tema kunagised tööandjad ei ole teda maha kandnud ning on vahepeal kasutanud ajutisi lahendusi, mitte otsinud uut inimest, kes jääkski kohale. Eks näis, kuidas need asjad kujunevad...


Ilmad on nii päikeselised ja mulle ajab see une peale :D
Asi on selles, et päikesega on nii mõnus olla, et ma ei raatsi midagi teha, kui just ei pea - vedelen niisama ja naeratan omaette. Valgus ja soojus tekitavad turvatunnet - ja nii ma tukkuma jäängi...

Aga palja peaga käia on ilmselt veel vara - kurk jäi valusaks!
Mis siis ikka, käin siis veel oma karvajope ja mütsiga, kuigi vaim on päriskevade saabumiseks täiesti valmis :)

-weheartit.com-

Killukesi eilsest

*

Vaatan VT näonahal karedaid saarekesi ja ütlen ei tea mitmendat korda:
"Su näonahk narmendab! Peaksid panema kreemikest. Kas toon?"

VT karedal häälel:
"Narmendav näonahk on uhkuse asi.
Teen sellega au oma isale ja isaisale.
Meie, viikingid, oma välimusest ei hooli,"
ja lisab ohates: "ega ka mainest..."


*

VT teeb kõhulihaseharjutusi, sest arvab, et esmaspäeval tuleb tal neid hindele teha - niipalju kui minutis jaksab. Noh, ma teen ka huvi pärast - ja teen poole vähem kui VT. Soovitan:
"Kui õpetaja tahab sulle jälle 'kolme' panna, siis ütle talle /teen tobedat riiakat lapsehäält/: "Aga minu emme teeb poole vähem!""

/Loomulikult teame me mõlemad, et see ei puutu üldse asjasse./

VT etendab siis kehalise kasvatuse tundi, et kuidas see välja kukuks...

VT: "AGA MINU EMME TEEB POOLE VÄHEM!
/murelikult/ Õpetaja...? Õpetaja, mis teiega on?... S, kutsu arst, õpetajal on halb!"

Nüüd viskub VT voodile, tõuseb küünarnukile ja tõstab ühe käe, mängides surevat kehalise kasvatuse õpetajat: "Öelge mu lastele...," ütleb ta hädise häälega, "et nad ikka... korralikult... trenni teeks!" ja vajub pikali.


*


Kohtame bussipeatuses mu ammust tuttavat.
Näitan talle VT'd :D, tema kõõritab VT'd veidi kahtlustavalt ja ütleb mulle: "Ta on nagu näost paksumaks läinud!" Naeran ja ütlen, et väga tore. Ise loodan, et tänaval alati hajameelne VT seda tähele ei pannud. VT on peenike tüdruk (31 kilo oma 152 cm juures), aga näoke on tal tõesti selline ümarake... Minu meelest on see armas ja ilus, aga VT arvates teeb see ta lapselikuks. Ja 12 aastaselt hakkad juba enda juures täiskasvanulikke jooni otsima.

Kodus räägime sellest kohtumisest ja ma küsin: "Kas sa panid tähele, mis ta sinu kohta ütles?"
VT, küsivalt: "Ei!?"
Mina - ei taha 'paksust näost' rääkida ja kokutan: "Noo... ta mainis, et sa oled suuremaks kasvanud."

Tema istub hetke. "Aa, nüüd mul tuleb meelde!" Muigab: "Aga sinu tõlgendus toob naeratuse minu rasvasele näole!"


*


Panen õhtusöögiks tatra keema.
VT istub köögis oma hamstritega ja küsib: "Kas sa jääd kööki?"
Mina: "Ei, aga ma tulen tagasi, kui tatar keema hakkab."
Tema: "Mis kell?"
Mina vaatan kella, see on 19.04. Pakun: "19.07!?"

Käin korra ära ja jõuan kööki 19.08.
VT haledalt: "Ma ootasin sind terve pika minuti. Ma polnud enam kindel, kas sa üldse tuled!"
Mina naljatan tõsise näoga: "Tahtsin, et sa tunneksid, mida tähendab tõeliselt kellegi järele igatseda."
VT noogutab mõtlikult: "Sina juba oskad, Manipuleejevitš!"

Vastamisvalmidus

Sageli räägitakse sellest, kuidas inimesed pidevalt 'arvutites istuvad', kartes midagi maha magada, millestki ilma jääda... Nutitelefonide tulekuga olevat asi päris hulluks läinud. Ma pole meil seda küll täheldanud, kuid väidetavalt olevat paljudel telefonid pidevalt näpus, nii et kohvisabas, bussis või kus iganes tuleb mõni hetk paigal seista, tõstetakse telefon nina alla, vaadatakse üle, kas on saabunud sõnumeid, kirju, mis toimub Facebookis... Ühest joogablogist lugesin hiljuti lauset: "Millal te viimati ilma nutitelefonita wc's käisite?"
Ehh? 0_0

Kuigi tualetti ma telefoni kaasa ei võta, tundus mullegi, et olen ärev arvutikasutaja ja lausa pean selle mõne korra päevas sisse lülitama (mul on selline vanake, kes terve päeva lahti ei kannata olla).

Nüüd hiljuti, kui minu elust kadus kõige nõudlikum virtuaalsuhe, aga sain aru, et minul pole mingit vajadust arvutis vahtida - ma kardan hoopis seda, et keegi teine ootab vastust ja pahandab juba!!! Või siis blogi puhul - et keegi kirjutas kommentaari, mina ei vasta - ja tema äkki arvab, et mulle ei meeldi see kommentaar! :D
Aga tegelikult ma ei viitsi arvutit sisse lülitada, sest see läheb mul pool tundi käima, kusjuures ma pean vahepeal seal mingeid kastikesi kinni käimas panema - tagatipuks võib juhtuda, et klahvid ikkagi ei tööta ja tuleb restart teha.

Nii et olen viimased päevad selle üle mõelnud, kuivõrd enamik meist, nutiajastu inimestest, ikkagi ise soovib närviliselt neid sõnumeid ja Facebooki staatusi vaadata ja kuivõrd on põhjus selles, et vastuseid ja laike ootavatele sõpradele ei soovita tuska valmistada? Võibolla me polegi tühised tuulepead vaid hoopis liiga head? :D

Lucky guy

Kui eile Mehega raamatukogus olime, helistas mulle insuldiõde; meenutas, et homme (-täna-) on arstiaeg ja toonitas, et Mees ei sööks ega jooks hommikul peale vee midagi. Ta uuris ka, kas me ei tahaks kella 10 asemel 9.30 tulla, aga kuna Mees nagunii nurises varase tõusmise pärast, siis ma ütlesin, et ega eriti vaimustuses just pole... Ning ta ütles, et las siis jääb kell 10.

Täna kell 8 hommikul tuli Mees just duši alt kui insuldiõde jälle helistas ja ütles, et kahjuks ei ole kumbagi arsti täna majas ja kuna Mehel oli tõesti raske insult, siis tahavad arstid ise ka kindlasti teda näha, nii et ehk tõstaks aja ringi?

Mees juba nuriseski eile iga asja üle ja vihjas, et jätaks üldse minemata... :D
Nii et veab tal, saab kaks nädalat ajapikendust!
Saab täna hommikul süüa ja ei pea lumiste teedega välja lonkama tulema :)

Ah, mul pole ka selle edasilükkamise vastu midagi.
Ainult VT on kurb - tema lootis issi arvutis 3 tundi mängida, kuni meie ära oleme...
See-eest hoidsin teda tunnikese kaisus ja kiigutasin Arvo Pärdi aeglaste ja vaiksete palade saatel (plaadilt Serenity: The Beauty Of Arvo Pärt).
Minu hommik on olnud väga mõnus... :)
Loodan, et ka teil! :)

-weheartit.com-

Mees kui sein

Ehk duetid ooperist "Kuidas ma seinaga räägin", milles minul on kandev roll.


Nüüd on Mees ligi 1,5 kuud kodus olnud ja paljud asjad on paika loksunud.

Nagu olin juba ette kindel - oleme ju üle 15 aasta koos olnud - ei viitsi ta trenni teha.

Mina: "Kuule, sa peaksid ikka iga päev natuke trenni tegema!"
Tema: "No kuidas ma praegu teen? Ühe käega kätekõverdusi? Hakkan kindlasti tegema - siis, kui terveks saan."

Mina mõtlen:
Terveks?
Kas selliseks nagu enne?
Sa ei saa tõenäoliselt mitte kunagi päris endiseks.

Mina: "Aga haiglas tegid sa kogu aeg trenni - tee selliseid harjutusi!"

Mees muigab, nagu teaks midagi minust paremini...

Mina: "Oh hea küll, hea küll!"

Ja nii umbes kord nädalas.


Mõtlen: tema keha, tema otsustab. Mina olen väga rahul, et ta kodus juba kõigega ise hakkama saab. Õues võin teda kasvõi elu lõpuni saata - mulle on alati meeldinud koos temaga käia...

üks võimalik trenn: kirjuta pepuga õhku oma nimi
izismile.com

Aga ka käimisega on probleem.
Nimelt on ta leiutanud sellise hüpleva kõndimisviisi, mille puhul ta halvatud jalga eriti ei kasuta, vaid viskab seda terve jalaga kikivarvukile tõustes edasi. Samas põlvest kõverdada ja tõsta suudab ta halvatud jalga küll - lihtsalt see tundub talle ebakindlam. Julgem on kogu pinge panna tervele jalale ja halvatud jalale vaid korraks toetada.
Probleem aga on selles, et ta peaks harjutama sellist kõnnakut nagu ta lõpuks saavutada tahab.
Kui ta harjutab end osavalt lonkama, siis lonkama ta jääbki, sest aju ei õpigi jalga õigesti kasutama.

Aeg-ajalt võtan selle jutu jälle üles...

Mina: "Sa oled hakanud vaat niimoodi kõndima."
Demonstreerin. "Aga jalga tõsta sa ju suudad! Peaksid proovima õigesti kõndida."
Tema: "Kui ma ära paranen, küll ma siis kõnnin. Praegu on mul niimoodi lihtsam ja saan kiiremini edasi."
Mina: "Su jalg ON terve. Närvi juhtteed on terved. Need ajurakud, mis jala liikumist juhtisid, on surnud. Sa pead vanaviisi jalga liigutama, et aju teised rakud õpiksid ära, mida sa neilt ootad ja jalga õpiksid liigutama need rakud, mis enne muuga tegelesid. Kui me täna (-eile oli see kõnelus-) poodi läheme, siis kõnnime aeglasemalt, aga püüa ikka õigesti astuda."
Tema: "Ma vist ei tulegi täna poodi."
Mina: 0_0


Aga täna peame ikka raamatukokku minema! Hehe! :)
Ja homme linna, insuldiõe juurde.

ajukirurgia
-izismile.com-

Mehe käed on katki. Tal on nahk kätel juba ammust ajast kehv. Algul me mõtlesime, et see on sellest, et ta talvel märgade kätega vett tassib (abielu alguses elasime ilma veeta majas). Siis, et stressist. Nüüd oleme juba harjunud, et nii lihtsalt on.
Haiglas läksid ta käed hoopis hulluks - tekkisid sügavad lõhed, mille servad läksid lausa mustaks.

Ainus kreem, mis aitab, on Elizabeth Ardeni 8 Hour Creme, aga see on kallis - üks tuub maksab 32-34 eurot. Tegime ta käed kodus korda ja ma ütlesin, et nüüd tuleb käsi ikka igal õhtul tavalise (Neutrogena) kreemiga kreemitada - nii saame vältida päris lõhede teket. Käte tervis jääb parem ja on soodsam ka!
Tema eriti ei viitsi end kreemitada, nii et ma aeg ajalt küsin, kas kreemi õhtul ikka panid?
Tema: "Aga mu käed ei ole praegu katki."
Mina: "See on väga tore! Kui sa neid ilusasti igal õhtul kreemitad, siis vast ei lähegi!"

Ja nii umbes kord nädalas.
Mina küsin, kas ta kreemi pani, tema vastab, et AGA käed ei ole praegu katki, ja mina selgitan, et profülaktika mõttes on vaja kreemitada.

Viimasel ajal on nii, et mina küsin: "Kas sa kreemi ikka paned?"
Tema: "Aga mu käed ei ole praegu katki."
Mina teen etteheitvat nägu.
Tema: "Oh, hea küll, hea küll."


Algul kreemitasin teda ise, aga nüüd läheb ta ühe paiku magama, ja mina hullan siis juba ükssarvikutega unemaal, kui tema duši alt tuleb - enne dušši pole mõtet kreemitada.

Ja üldiselt ma ei tee sellest enda probleemi.

Niisama

Lugesin siin hiljuti Stefan Zweigi mälestusi (muide, mulle hakkas see nimi meeldima :D - mõtlen kogu aeg, et kui mul sünniks poeg, kas ma paneks ta nimeks Stefan :D), aga ei oska nagu sellest blogida. Zweig oli sadat pidi kultuuris ja oma ajas sees, midagi ei raatsi nagu kirjeldamata jätta, aga ühest raamatust viit postitust ka tegema ei taha hakata.

Mõned hinnangud ja vastandused olid tal vast siiski liiga värvikad, kuid neidki on väga põnev lugeda.
Näiteks ühes kommentaaris ma rääkisin, kuidas ta 1942. aastal vastandas oma lapsepõlveaegset tõsist ja kuiva koolisüsteemi "praegusele", kus lapsed rääkisid täiskasvanutega kui võrdsetega :D
Mina ütleks ka, et kus nüüd alles lapsed on julgeks läinud - minu lapsepõlves ikka oli nii, et laps rääkis siis kui kana pissis. Et siis minu meelest alles nüüd on see juhtunud, mida Zweig jälgis.

Sama homoseksuaalsusega. Kas tõesti oli juba 1920. aastatel selline vabanemine nagu Zweig kirjutab?

Tüdrukud lasksid juuksed nii lühikeseks lõigata, et neid ei saanud nende "poisipeade" järgi poistest eraldada, noored mehed aga ajasid habeme maha, et näida tütarlapselikumad, homoseksualism ja lesbism muutusid moeasjaks, ja mitte sisemisest tungist, vaid protestiks vanade, seaduslikkude, normaalsete vormide vastu.

- Kuda sa, lilleke, seie sattusid? -
izismile.com

Ja praegu räägitakse sama - et mõni "hakkab homoks", kuna see on IN.

VT küsis minult hiljuti, et kui mul oleks valida, kas tema leiab ilusa suure armastuse, aga tema armastatu on naine, või ta jääb üksi, aga on hetero - siis kumma ma valiksin.
Ütlesin talle, et kallikene, minu jaoks pole siin midagi mõelda. Armastus on nii oluline ja toob nii palju õnne, et kindlasti tahaksin, et sul oleks ilus suur armastus.

Tegelikult on mul lausa eelarvamus, et naised on paremad südame kinkijad kui mehed..., et naised on vähem isekad ja rohkem töökad ja tähelepanelikumad ja paremad hoolitsejad. Ei saa öelda, et mul oleks kahju, et ma ise hetero olen :D, aga-aga... Minul poleks midagi selle vastu, kui VT poleks. Keegi hoolitseks tema eest sama suure armastusega kui mina :)...

Muide, VT ise peab homoseksuaalsust ikka halvaks ja ebanormaalseks.
Nii et mu lootus - ta hella naisekäe alla sokutada - on määratud luhtuma... :D
Mina sain oma vastumeelsusest üle lugedes kolme homoseksuaalse inimese (1 mees, 2 naist) kirjutisi, mis mulle meeldisid ja tõid arusaamise, et nad on samasugused inimesed :D, ja neil on oma seksuaalset orientatsiooni muuta sama võimatu kui minul enda oma.
Aga VT'l on, nagu ikka, õigus oma suhtumise väljakujundamisele.
Ma lihtsalt imestan, kust see suhtumine on tulnud? Kas meedia on tõesti homoseksuaalsuse suhtes nii tauniv või on ikkagi heterode jaoks loomupärane tunda tugevat umbusku looduslikus mõttes tavatute paaride suhtes. Arvan ikkagi pigem viimast, sest mäletan väga hästi, et kui ma lasteaia-ealisele VT'le maailma tutvustades rääkisin, et mõned moodustavad paare ka enda soost inimestega, siis oli ta väga jahmunud ja pidas seda kohe väga ebanormaalseks. Nüüd ta teab juba rohkem, et samasooliste paarid on meie ümber igal pool, aga normaalseks seda ikka ei pea.
Mina pean homoseksuaalsest vist lihtsalt statistiliseks normiks :D - teada on, et mingi osa meist on geid.


***

Eile õhtul helistas mulle üks noormees, kes käis kogu aeg seal kohvikus, kus ma kaks aastat tagasi 3-4 kuud töötasin.
Vaatasin seda nime telefoniekraanil ja mõtlesin, mis Veiko? Miks mul mingi Veiko telefonimärkmikus üldse on.
Kui olin temaga ära rääkinud, tuli meelde, miks ma tüütute meeste numbreid telefonist ära ei kustuta - et ma teaksin telefoni vastu mitte võtta, muidugi!

Olen kohanud päris palju inimesi (kõik mehed!), kes usuvad, et abielu kui selline on alati õnnetu.
Seega tasub iga paari aasta pärast oma tuttavatele abielunaistele helistada, et uurida, kas nood äkki on parasjagu oma mehes nii pettunud ja soovivad kodust välja, nii et neil oleks šanss.

Ka olen rääkinud inimestega (kõik naised!), kes ei usu õnnelikkusesse, mis võib püsida päevast päeva. Nad usuvad, et õnnelikud inimesed lihtsalt valetavad või elavad illusioonide maailmas. Kui sa oled sellise inimese sõber, siis teeb ta kõik, et sulle ilmaelu musta poolt näidata, et sind "mõistusele tuua". Tegelikult on võimalik kõike läbi elada keskendudes heale, mis alati olemas on, ja see ei tähenda valetamist.

- Be happy! -
izismile.com

Arvan, et asjad on pigem vastupidi: õnnelikud inimesed ei valeta endale - hoopis valetamine on see, mis inimese ära kibestab ja õnnetuks teeb, kuigi algselt valetatakse ju selleks, et midagi võita. Näiteks muljet, lugupidamist, kadetsevaid pilke isegi...

izismile.com

Kui mitte nii väga karta teiste arvamusi ja hinnanguid, ei pea valetama.
Aga enne tuleb vist endapoolsest hukkamõistust loobuda.
Kuidas seda teha?
Eks selleni vist jõuab pisitasa, kellel isu on.

Kevadine detox

VT oli paar päeva selline veidi hädine, ütlesin talle juba teisipäeval, et ta hakkab haigeks jääma. Kolmapäeval läks ta ikka kooli, aga tunnistas, et tal oli suurema osa päevast väga halb olnud, kurk ka valutas üha hullemini. Leppisime siis kokku, et neljapäeval ta kooli ei lähe, aga ei jõudnud kokkuleppele reede osas - kuna tal oli inglise keele kontrolltöö, siis tahtis ta ilmtingimata minna, mina leidsin, et see on rumal ja et äärmisel juhul võin ma temaga ainult inglise keele tunniks kooli juurde jalutada. Nimelt ma ei julge haiget last üksi ringi kolama lasta, kukub veel kokku kusagil. Mina ei tea, kellelt ta selle kohusetunde küll pärinud on :D

Aga neljapäeva hommikul avastasin ukse alt sellise kirja (parandasin komavigu ja ühe veidra sõna :D):

"Tere, ema!
Ärkasin ööselt kell 04.10 üles kurguvaluga mis, mulle tundub, on tugevam sellest, mis oli mul eile. Kurk on väga väga valus...
Kui üles ärkasin, ei suutnud enam uinuda. Võtsin oma taskulambi ja vaatasin oma kurku - kõik oli väga punane ja nägi halb välja...
Iga kord, kui ma hingan, käib kurgust läbi valjult kuuldav kähin. Rääkida ei saa ma enam ka, isegi mitte sosistada...
Ma olen väga kurb, lootsin, et mul on juba parem. Kui ma õhtuks terveks ei saa, pole ma kindel, kas suudan homme kooli minna."

Heh, kui VT'd kallistasin, sain kohe aru, et tal on korralik palavik.
On alles vapper piiga, et tema muudkui läheks kooli, ka ima mõistuse ja hääleta.
Aga nüüd suutsime ikka kojujäämise kokku leppida, kuid ta tahab ilmtingimata täna õppida.
Ullukene! :)

-VT viimane kooli-käsitöö-

---


Minul on sel nädalal olnud palju suhtlemist ja üks Mehe sõber tuleb täna-homme veel külla, nii et pole see veel läbi ka, kuid imekombel olen absoluutselt kõiki käike nautinud ega ketra ka neid asju peas, mis veel teha tuleb. Ma ei usu, et mul elus on olnud nii rahulikku aega. Kahjuks pole ma ise - vähemalt mitte sellisel määral - tugevamaks ja targemaks saanud, vaid siin raskematel aegadel kuu-poolteist tagasi lihtsalt tõstsin oma rahustava ad-koguse kahekordseks ja seadsin arsti sündinud fakti ette.

Nii paljud inimesed muretsevad ajalehtedes, et antidepressante kirjutatakse välja liiga kergekäeliselt.
Minu kogemused on täpselt vastupidised.
Olen kaks korda kogenud seda, et mu tervislik seisund on tohutult paranenud, kui tõstan ise oma ad kogust, kui arst pole sellega nõus olnud. Näiteks märkasin 30-aastasena, et valu vaigistavad ja und toovad antidepressandid, mis mul 14-aastaselt töötasid nagu imerohi, ei mõju mulle enam. Uurisin 3 arsti käest, kas oleks mõttekas kogust suurendada? Kõik arvasid, et mitte, et võtku ma ikka 1 või äärmisel juhul 2 tabletti. Ja siis, 5 aastat hiljem, tõstsin ma meeleheites seda kogust 4-le tabletile, sest suutsin magada vaid 3 tundi ööpäevas - ja mis juhtus? Sain raskest depressiooniepisoodist 3 kuuga täiesti üle ja mu peavalud vähenesid kolme kuuga kusagil 300-400% - ja muide, jäidki niimoodi! Nüüd ma juba üle aasta ei võtagi seda rohtu üldse enam! Kui 1-2 tabletti 5 aasta jooksul ei aidanud, siis 4 tabletti 3 KUU JOOKSUL oli tõhus!!! Miks ma pidin 5 aastat kannatama?
Nii et pole midagi nii, et liiga kergekäeliselt kirjutatakse välja.

Igatahes on ülimalt meeldiv tunda end lõpuks iseendas ja enda päevades täielikult kohal olevana.
Ma pean oma arstilt küsima, millise hirmu tõttu ta mulle seda 6 aastat keelas.
Aga pean leidma selleks mitteründava viisi...

Esmaspäeval kohtusin pizzarestoranis Taverna oma Elva-sõbrannaga ja viisin ta vahetumalt kõigega kurssi, mis talve jooksul juhtunud oli.

Eile kohtusin "Anna Edasis" (hakkasin mõtlema, millest selline imelik nimi? nagu mingi kasutatud kookide pood :D) oma Tartu-sõbrannaga ja rääkisin talle kõik samad jutud ja veel rohkemgi, sest kui Elva-sõbrannaga me kord kuus või veidi harvem ka kirjutame, siis Tartu-sõps ei taha arvutis suhelda. Tal oli just olnud väike operatsioon, nii et kohtusime võimalikult tema kodu lähedal, sest ta tahtis kodust välja - nagu minagi :) -, aga kaugele ei julgenud minna. Kuid kui laua vabastasime, sest olime juba mõnda aega jutustanud ilma midagi tellimata ja söömata, siis jalutasime ikka ringiratast tema kodupiirkonnas, sest juttu ikka jätkus ja selgus, et ei sega ei vill minu päkas (panin natu õhukese soki ja saabas hakkas loksuma ja tegi mulle villi) ega tema pealekippuv hingeldus :)

Ja ikkagi... ka pärast väga toredaid kohtumisi olen ma palju aastaid ennast judistanud ja mõelnud, et PÄÄSESIN ELUGA. Ja nüüd on lihtsalt rõõm ja rahu!

Ja vahepeal, kolmapäeval, astus läbi mu Vend, kes käis Valgamaa-majas elektrivärki uuendamas. Ma muidu mõtlesin, kui Mees haigeks jäi, et nüüd peame korteri maha müüma ja hiilima kerjustena sinna Venna Valga-majja. Kahjuks pole seal vett sees. Juba enda pesemine (eriti juuksed) on raske ja veekulukas protseduur, aga mõtlesin, et pean veel ratastoolis Meest ja kogu majapidamise pesu käsitsi kaevust vinnatud veega ka pesema. Õnneks paistab, et nii need asjad ei lähe. Väljendasin kõigile oma headmeelt selle üle, kuidas asjad on kujunenud ja kinnitasin kõigile, et ma ei muretse. Üldse!
Kõik olid üllatunud :)
Aga pärast mu näo uudistamist mahenesid ja rõõmustasid koos minuga :)

Vend oli esimene sugulane, kes nägi Meest pärast insulti.
Tema mulje Mehest oli mulle jube oluline, sest KÕIK Mehe sõbrad muudkui kiidavad ja ütlevad, kui suurepärane ta välja näeb ja kui suurepäraselt ta räägib ja kõik on nii suurepärane arvestades seda, kui vähe aega insuldist möödas on.
Nii et neljapäeva hommikul ootasin suurivaevu kella üheksani, et Vennale helistada ja küsida, mis mulje jäi?
Minu suureks kergenduseks ütles Vend, et eelkõige täpselt see, mida ma olen kirjeldanud kui lapselikkust: et ta näib häbeliku ja kohmaka väikese poisina, on sellisena kuidagi abitu ja hirmus armas (ok, see viimane on nüüd minu lisandus :D). Aga Venna esmamuljete hulka kuulub ka see, et Mees olevat märksa kõhnem ja märksa vanem. See viimane on ehk pikemate juuste tõttu, kust hall paremini välja paistab...? Ja muidugi on ta kehahoiak varasemast rohkem köötsus.

Igatahes. Mis iganes toredad kohtumised mul ees on, saadab seda ALATI ka mingi närvilisus, kui see ei jõua mõtetesse, siis keha on ikka pinges. Aga seekord - kõik nii puhas, vaba, lihtne.
Kui kahju, et ma (veel?) ei oska ise piisavalt vajalikke hormoone-neurotransmittereid toota või oma retseptoreid ajus neile ainetele vastuvõtlikuks muuta ja vajan selleks tabletiabi!
Aga kõik inimesed ei arene hüpetega ja ma loodan, et jõuan sinnamaani tasapisi, kasvõi mõnes järgmistest eludest.



Ja nüüd vist kõige suurema mõjuga juhtum eelmisest sellest nädalast: nimelt loobusin ühest suhtest, mis oli mind väga vaevama hakanud. Ma ei julgenud seda varem lõpetada, kuna teadsin, et teisel poolel on depressioon ja sellest tema külmus ja agressiivsus. Inimeste enesekontroll võib depressiooni puhul ikka oluliselt väheneda ja kui sa juhtud olema kibestunud, siis valad seda teiste peale välja. Enda päevad on ärritusi ja kibedust täis, siis ei ole võimalikki ette kujutada, kui rütmist väljas su väikesed nähvamised teise inimese jaoks tunduda võivad. Mõtlesin isegi kirjutada Mari Metsallikule :D, ja küsida, kuidas end sellises olukorras kaitsta ja ... mida teha? Kuid siis meenus ühe ahistamise-raamatu-autori nending, et inimesed soovivad teada, kuidas suhet valutult lõpetada, kuid kui sa soovid kedagi oma elust välja heita, siis - see lihtsalt solvab teda, nagunii solvab. Aga sellele ei pea mõtlema, tuleb ennast kaitsta. Ei ole olemas täiesti valutut viisi öelda teisele inimesele, et ta mõjub sulle häirivalt ja rikub su muidu ilusat elu, on plekk sinu päevade päikesel :D
Igatahes saime oma jutud räägitud, nii ehk naa.
Asi lõppes siiski sellega, et viimaseks teoks oli tema poolt e-kaart, et oli tõesti toredaid aegu ja temagi soovib mulle kõike head ja südamest! :)
Aga 'järelteona' ma siiski blokeerisin ta e-aadressi, sest oleme mõlemad küllalt emotsionaalsed inimesed, nii et kui ta peaks mulle poole aasta pärast hetkeuiu ajel kirjutama, et "tšau, kallike, mõtlesin et uurin, kuidas sul vahepeal läinud on!", siis ma kindlalt vastaksin ja varsti algaks vana jama :D
Nii et jah, igaks juhuks blokkisin ka.

See oli küll hetketrauma.
Aga läksin Mehe juurde lohutust nuruma :) ja ta lohutaski mind ülimeeldivalt ja ülimalt tähelepanelikult.
Õieti, nagu tema on - ta hoopis õnnitles mind suurepärase otsuse tegemise eest! :D

Nüüd on mul siis ainult kaks sõbrannat. Nemad on mõlemad äärmiselt rahulikud ja delikaatsed suhtlejad... :) Elva-sõbranna on Rakvere-ajast ja teda tunnen siis... 20 aastat. Tartu-sõbranna on Viljandi ajast ja teda tunnen 29 aastat! :) Ja mõelda vaid, et nüüd on mõlemad koos minuga siin Tartus ja - mõlemad töötavad Tartu Ülikoolis!

Kuna sõbrannaga, kellest loobusin, oli meil intensiivne igapäevane (et mitte öelda PIDEV) kirjasuhe, siis - JUBA tunnen, kuidas saan rahulikumalt oma asjadele keskenduda. Eilne jooga juba oli teistmoodi, kui ma sain olla kindel, et postkastis ei oota mind lustilisena näida püüdev kirjake, kuhu kusagile on peidetud hammustus või väike halvustus. Ja mul on teadmine, et ma ei pea ootama 3 päeva, kuni ma olen unustanud ja andestanud, ja võin vastusekirja kirjutada juba muudest asjadest...

Kevad ongi puhastumise aeg!

Soovin teile rõõmu ja armastust enda sees,
ja eelkõige, et erinevalt minust leiaksite selle igasuguste droogide abita!

Love, xoxo
:)

Õietolm

Mul on umbes nädal aega nina hommikuti tilkunud, aevastused kiusavad ja silmad kirvendavad.
No mis siis ikka, ostsin jälle Claritine'i allergiarohtu.

Ma pole tegelikult allergoloogi juures käinud ja ei teagi, mis allergiaga tegu on.
Apteegi poole astudes mõtlesin, et miski ei õitse ju veel, kass on maale saadetud - no misss?

Ja nüüd eile (või oli see üleeile) lugesin lehest, et juba veebruari lõpust alates liigub õietolmu ja allergikud jälgigu miskit kaarti internetis...
Nii et ilmselt ongi mul ka õietolmust see nohu.

Aga paluks nüüd ikka õisi ka - mismõttes ma ainult tolmu ja nohuga leppima pean! :D

Saamatud

Pühapäeva õhtupoolikul tuli VT minu juurde koduste töödega, millega ta jänni oli jäänud.
Ta oli hommikul ise üle tunni aja õppida pusinud ja kahekesi pusisime veel poolteist tundi 0_0
Üldiselt on VT kiire (ja rumalasti kiirustav) kodune õppija, olen aru saanud, et koolis ta nii ei rapsi - see ligi 3 tundi koduseid töid on tema kohta ikka palju!

Eesti keeles õpivad nad praegu sõnade jaotamist käändsõnadeks, pöördsõnadeks ja muutumatuteks sõnadeks. Tundub lihtne, aga ühes neist harjutustest oli nii palju nii veidrates vormides sõnu, et ... mina sattusin ka totaalsesse segadusse. See harjutus oli tal endal tehtud, ta palus mul üle vaadata - mina tegin paar parandusettepanekut, aga kas õigesti või valesti, mitte ei tea!
Tõesti piinlik!
Aga küllap tuleb igal abivalmil emmel või issil mingil hetkel kätte punkt, kus ise ka enam midagi aru ei saa ja last aidata ei oska.
Ma juba kujutlen, kuidas ma VT'le nähvan, et ega need kodused tööd pole mõeldud emmele tegemiseks - tehku ise oma koduseid töid --- ikka ainult selleks, et varjata oma täielikku suutmatust teda neis aidata, hih-hih-hii :)

Samal ajal ma keelitan VT'd mitte kiirustama ja räägin, et on täiesti normaalne, kui ta teeb kodutöid 3 tundi - mina tegin veel kauem!
Aga me mõlemad teame väga hästi, MIKS mul kodutööd kauem aega võtsid.

Nimelt olin ma VT vanuses totaalne lugemissõltlane. Lugesin isegi tänaval kõndides, bussi oodates (magasin niimoodi mõnegi bussi maha; lisaks hakkasin bussis kohe unistama ja magasin õiged peatused maha - oeh!)
Elasime tollal Viljandi külje all väikeses kohas nimega Ramsi. Koolid, töökohad, sõbrad, kolleegid, sugulased, muidu-tuttavad olid kõik Viljandis ja kui keegi neist külla sõitis, siis mitte tunnikeseks vaid ikka minimaalselt kolmeks tunniks. Nii istusin ma isegi elutoas külalistele kaetud laua ääres keset melu raamat põlvedel - ja mul õnnestus suurepäraselt end välja lülitada ja lugeda! Mõnikord hiilisin ka oma tuppa lugema, lootes, et keegi mu puudumist ei märka.

Aga tagasi õppimise juurde.
Kui ma olin 10 aastane, sündis mulle väike õde. Armastasin teda väga, ta oli imevahva titake, aga puhata soovisin ka ja lugemist VAJASIN. Mul oli õhtuti valida, kas ma õpin või hoian õde. Mina ladusin õpi-asjad oma toa lauale, ja nina ette, kõige alla panin juturaamatu. Hoidsin õpikuid selle ees püsti, et nii kui keegi mu ukse taga kobistab, lasen kolksti õpikud lihtsalt juturaamatu peale ja teesklen õppimist. Nii ma siis vaheldumisi õppisin ja lugesin, ning keegi ei imestanud, kuidas see mul ikka iga päev kella üheksa või kümneni õhtul aega võtab.

Mulle ei meeldinud oma lapsepõlve-elu ja hoidsin väga isekalt oma õnnestavast lugemisvõimalusest kinni.
Minu aasta noorema venna jaoks tähendas see seda, et tema hoidis väikest õde kuni tolle magamaminekuni ja hakkas siis köögis emaga õppima. Igal õhtul kuulsin sealt karjumist :(  Aga mina sain nüüd ilma avastatud olemise hirmuta lugeda ja sageli läksin juba magama, kui nemad seal veel madistasid... :(

Kuna VT teab kogu seda lugu, siis ei suuda ma teda eriti veenda, et 3-5 tundi koduseid töid teha on normaalne :)


---

Minu tilluke tüdruk valas eile kooliga seoses ka kibedaid pisaraid.
Nimelt on ta kekas ikka igas asjas nõrk ja kuigi enamikus koolides hinnatakse aktiivsust, on VT'le sattunud õpetaja, kes hindab ikka normide järele nagu 20 aastat tagasi. (Meie pereast imestas, et paljudes koolides üldse kekas enam hindeid ei panda ja kui kaasa teed, siis saad lihtsalt 'arvestatud' - ma ise pole sellest küll kuulnud. Aga loomulikult on igal õpetajal täielik õigus hinnata lapsi sellistel alustel, mida tema õigeks ja kohaseks peab.)
VT on kindlalt klassi kõige nääpsum tüdruk, ei ole tal musklit, koordinatsiooni ega paindlikkust.
Ta pusib elu eest kõike kaasa teha, aga saab ikka pakse ja rasvaseid kolmesid, sekka mõne kidura nelja.
Eile oligi neil kaks erinevat jooksuhindamist ja VT andis oma parima. Juba mitmendat korda vaatas ta oma hindeid, uskudes, et seal on vähemalt 'neljad', kui mitte 'viied' ja kord jälle oli seal kaks paksu 'kolme'.

Kindlasti on kõigile väga ebameeldiv tõdeda, et isegi kui nad annavad oma parima, on nad MINGIS valdkonnas oma grupi kõige viletsamad.

VT on nii hea-uskne.
Kui ta neid hindeid nägi, siis ta alguses arvas, et ta on kuidagi kellegi teise päevikusse sattunud :D
Ja siis tuli paar tundi nutukest... :(

Ja selle pika nutu ja jutu lõpetuseks ta ütles, et ei anna alla ja jätkab oma parima andmist!
Awwwww!

Kui sul on selline laps, kes ütleb, et tema lemmik-tegevus on sinuga kallistada, ja kes õhtul kell 20.30 ilmub unise näoga uksele ja küsib, kas te kallistaksite juba ära, sest ta ei jaksa kella üheksase kallitunnini oodata, uni on nii suur; ja siis te kallistate ja naljatate ikkagi tund aega, sest ta ei raatsi magama minna ja lahkudes ütleb ta, et ei jõua hommikut ära oodata, et jälle sinuga koos saaks olla - siis tahaks hirmsasti, et see laps ei peaks nutma.

Ahvide kasvatatud laps

Eile tulin VT'le kooli juurde vastu, sest pidime prillipoe silmaarstile minema.
Jaanuari alguses panin riigi-arsti juurde aja kinni - sain alles 22. aprilliks.
Paraku on VT nägemine kiiresti kehvemaks läinud ja paar nädalat tagasi tunnistas ta mulle, et tal on väga raske nii kaua oodata. Õpetasin talle küll seda nippi, et keerad (miinus)prillid veidike ülespoole viltu, kui midagi hoolega vaatad. Aga see on ikka väga ajutine lahendus.

Eile siis sõitsime liinibussiga prillipoe poole ja kuna VT kott oli väga raske, siis suskasin ta ühe vanatädi kõrvale istuma ja istusin ise üle vahekäigu.
VT pole muidu nõus võõraste kõrval istuma ja ägaks parem, kott seljas, seista.

Ühel hetkel küsis tädi VT käest vaikselt, kas ta läheb järgmises peatuses maha?
VT, kes pole bussikultuuriga tuttav, sattus segadusse :D
Miks pärib võõras vanatädi temalt, kas ta läheb maha?
Ja kui ta nüüd eitavalt vastab - kas ta hakkab seda igas peatuses küsima?
Ma tegelikult ei kuulnud tädi küsimust ega VT vastust, kuna mõtlesin omi mõtteid ja ei vaadanud sinnapoole, aga eks ma ilmselt tajusin kasvavat pinget oma 'paremal küljel', nii et sinnapoole vaadates sain sekundi jooksul aru, mis stseenike seal just maha mängitud oli - kusjuures sain täiesti õigesti aru, mis nimelt oli VT segadusse ajanud. Kuna tõesti oli tulemas meie peatus, siis krapsasin püsti, panin käe VT õlgade ümber ja ütlesin sõbralikult: "Tuleb küll meie peatus!" ning me kebisime ukse ette.

Kui olime bussist välja saanud, siis selgitasin VT'le, et küsimusega "Kas te väljute siin?" annavad inimesed märku sellest, et nad soovivad, et neid mööda lastaks, sest nemad väljuvad. (Vaat - just eilses postituses mainisin, et VT ei käi eriti kunagi kusagil üksi, ja seega pole tuttav mõningate käibefraasidega.)
VT oli väga imestunud :D
Tema meelest tuleks lihtsalt öelda: "Kuule, mine eest!" :D
Hea, et ta tädile ei nähvanud: "Mis see teie asi on, kus mina väljun!" :p


***


Mul on käekotis üks taskupeegel.
See on väga jõhker peegel, sest ta kuidagi suurendab ja teravdab - ja kuna ta on nii tilluke, siis ei näe sealt kogumuljet vaid ainult ... kortse ja poore ja kuiva naha laike ja...
Koukisin eile linnas korra selle peegli välja, et näha, kas tuulepisarate pühkimine on mu silmapliiatsijoont kohatult laiendanud sinna kuhu pole vaja, ja muidugi nägin jälle, et nahk on kuiv ja poorid ja ketendamine ja... Ütlesin VT'le ohates, et küll mu nahk näeb täna vana välja. VT vaatas mind ja ütles napilt, et tema meelest küll mitte.

Kodus läksin vannitoapeegli ette ja sain aru, et see oli see hirrrrrmus väike peegel, mis näitas mulle inimese asemel kolli ja minuga on kõik ok! :D

Siunasin VT'le seda käekoti-peeglit, et milline õelusehunnik sellise teravdava ja suurendava taskupeegli küll välja mõtles? Ja VT, kes ju kohe ütles, et pole mu nahal häda midagi, osatas mind dialoogiga:

(Hüsteerilise ema-häälega) - "Issand-issand! Oi jumal küll! Nii suured poorid...!"
(Paluva väikelapse häälega) - "Emme..., need on su nina-augud!"

:D

On alles pärdik! :D

Võrkpall on võrratu?

Istusime eile pärast kooli VT'ga köögis ja rääkisime kehalisest kasvatusest.
Vaat, mina olen eluaeg kekast vabastatud olnud, nii et väga kaasa rääkida ei oska.
Mõned asjad tunduvad ikka imelikud, näiteks on VT aru saanud, et võrkpalli tuleb alt üles lüüa käsivarte siseküljega. Tema märkamist mööda õpetaja pahandab, kui lööd kokkupandud pihkudega või randmetega. Käsivartega lüüa on nii valus, et hing on kinni ja mõnel tulevad pisarad silma. Mina arutan, et siis vist ikka ei ole niimoodi õige!..., aga kuna õpetaja on sada korda rääkinud, mis kohaga palli tuleb lüüa ja karjub (adrenaliin! :D - kekaõpetajad alati karjuvad!), kui keegi valesti teeb, siis VT ei julge minna üle küsima.

Muud pole midagi, aga kui VT oma varukad üles kääris, siis nägin, et tema käsivarte siseküljed on täis tillukesi sinikaid. Need meenutasid mulle linnuteed:

Eks ema ikka tunneb oma lapse valu ja hirmu nagu enda oma.

Aga siis ma mõtlen, et VT on kogu aeg äärmiselt ebasportlik olnud ja et ta hirmu ei peaks tundma, lähen mina temaga igasse võõrasse kohta kaasa - võibolla ongi hea, et üks koolitund pakub talle suhteliselt turvalise võimaluse tunda hirmu ja valu?

Aga... kingitused?

Ma arvan, et ühe kingituse võisin endale ikka lubada :)
Usun, et enamik teist nõustub sellega...

Olen ammusest ajast endale ise kingid ostnud, sest mina tean ju kõige paremini, mis mulle meeldib :D, nii et selles osas käesolev aasta ei erinenud varasematest.

Nii et eile, kui Prismast torte tooma läksin, ostsin ka VT'le koerafotoga kummikud ja endale kingituseks mahuka õlakoti.

Sellist suuremat kotti tahtsin juba mõnda aega. Mu eelmine, pruun, hakkas 'nahka ajama' ja nüüd käisin tillemaga, aga ei harjunud ära. Mulle meeldib, kui kotti saab vaevata mahutada salli, kampsuni, raamatu ja veepudeli.

VT, va lohe, ei viitsinud minuga poodi tulla, nii et ühel päeval pildistasin seal kõiki kenamaid naistekummikuid, ja kui ta oli need koerapildiga välja valinud, pidin ostes enda jala järgi proovima!

Aga tundub, et läks õnneks. Tema jalg on silma järgi numbri võrra minu omast pisem. Jalatsid, mis mulle jalga lähevad, aga tunduvad liiga väikesed, on talle just parajad - nagu ka need kummikud.

Püüdsin kõiki kodinaid ühe korraga pildile saada, aga raske oli - kui pea mahtus ära, jäid kummikud välja. Kui tõstsin kummiku (koos jalaga) kõrva äärde, jäi kott kuidagi selja taha.

Kui viisin fotoaparaadi kaugemale, siis ei jõudnud tagasi tulles veel asendit võtta...

... või panin pildistamise hetkel silmad kinni :D

Vaat, selle pildi järel tüdinesin kräuhti ära.

Hommikul, varem, sain postkastist kaardi ja sellest ka pilt

(siis ma olin veel natuke häbelikum).

Ahsoo, mis kleiti puutub, siis kindlasti pole see Versace :D - nagu talle peale on kirjutatud. Mina sain selle õelt, kes sai selle sõbrannalt, kes ostis selle kaltsukast. See on üks minu igapäevastest kodukleitidest. Ma materjalidest midagi ei tea, 

aga pakun, et see on mingi paksem ja suht odav trikotaaž. 

Et... ärge arvake, et see on minu nägemus pidulikest riietest :D, kleit on vana ja kusagil selle blogi piltidel arvatavasti ka olnud juba...

06.03.2014 - 36 aastane!

Ja ongi juba 36 aastat siin maa peal oldud! :)

Me pole kunagi sünnipäevi väga oluliseks pidanud.
Tõtt-öelda ma pole saanud aru, miks õnnitletakse? :D  Mille eest või puhul?
Mõtlen, et küllap see on jäänuk neist aegadest, kui iga uus eluaasta oli tõesti ime ja iga surmalt kättevõidetud aasta oli tore ninanips maailmakorrale, sest surra võis nii mitmel viisil ja mitmel põhjusel, et iga lisanduv aasta andis põhjust juubeldamiseks. Palju õnne - sa oled ikka veel elumängus! :p
Tänapäeval tundub see veider, vähemalt nooremate inimeste puhul...

Aga see sünnipäev on eriline!
Tunnengi just seda, et olen ikka veel elus, going strong, ja see on Hea Uudis! :D

Ma ei oska kirjeldadagi, kui palju rõõmu mulle inimeste osavõtlikkus ja soojus viimase kuu aja jooksul teinud on. Igaüks peaks elama vähemalt nii kaua, et midagi sellist kogeda...

Tänu mu blogi lugejate heldele hoolitsusele sain VT'le kinnitada, et me ei pea kodu maha müüma ja ära kolima - et ta saab jätkata käimist oma koolis, oma klassis ja ei pea endale uues kohas uusi sõpru otsima hakkama. Aga ise olin juba 4 aastat elanud äratundmisega, et kui Mehe tervis lõpuks käriseb, siis on kuuse alla minek.
Läks teisiti - ja ma ise ei korraldanud seda :)
Kui see pole ime, siis mis üldse on? :)

Nii et vaatan oma eelmisel eluaastal juhtunu peale lõputu imestuse, imetluse, rõõmu ja tänutundega...

Aga üks huvitav nüanss, millest tahaks rääkida.
Nimelt ootasin, et mul tekib inimeste helduse osaliseks saades tunne, et lõõõpetage äääära - ma ei vääri seda!, - aga ei tekkinud! Muidugi ei olnud ka seda tunnet, et jah, andke aga - ma olen selle kõik ära teeninud ja rohkemgi veel :D, aga sellist põgenemise tunnet ka ei tekkinud... Väga imelik! Ma ei oskagi seda seletada... Olin lihtsalt nii meie pere kui ka inimeste pärast õnnelik, et nii paljud on valmis aitama.

Ja kirjad, mis ma sain - need teevad veel siis ka rõõmu, kui ma 50 aasta pärast kiiktoolis möödunud päevi meenutan.



Seevastu VT asus mind juba eile lõuna ajal piirama, et tohutusuurele taldrikutäiele makaronidele on tal kindlasti vaja torti peale süüa. "Sünnipäev pole ju mingi eriline päev," veenis ta mind. "See sünnipäev on!" kaitsesin mina oma torte - olin toonud kaks tiramisu šarlotti.

Loomulikult jäin ma alla ja lammutasime ühe koogi juba eile laiali:

See on hästi kohvikreemine, rammus ja maitsev kook. Šokolaadipärlid on ka kohvimaitselised ja siirup seal peal. Pildid ei tee sellele koogile küll au...


Ja muidugi tegin ka makrasalati... - 10-liitrisesse supipotti :)

Ma ei tea, pildil tundub see pott kuidagi väiksem, aga tegelikult oli see nii suur ja raske, et ma hoidsin natuke aega käsi klaasriiuli all toeks, kartes et see puruneb

Aga nüüd kavatsen lulli lüüa ning salatit ja kooki süüa :)

Öelgu VT mis tahab - tänane päev on siiski eriline... 

Väike küünal sära

Mul sai üks sinise-klaaspurgi-kreem otsa.

Sinine klaas on selline naljakas asi, et iseenesest nii ilus, aga täitsa kasutu - midagi eriti läbi ei näe!

Aga ära visata ikka ei raatsi...

Vaatasin, et sinna mahub täiuslikult teeküünal sisse:

Nüüd ma ei pea oma budha nina alt altariküünlaid näppama, kui tulukest lähemale tahan :D

Öölambike:

***

Muidu...

on juba hoogsalt käsil kaalutõstmisprojekt :)

Isegi unes valisin torti!!!

Nii et unes ka ei lähe meelest, et pean nüüd ikkagi söömisele rohkem rõhku panema... 

Aga eile päeval ostsin liha, mangojogurtit (taevas!), metspähkleid, pirne ja saiakesi. 

Mees sai ainult lihakillu, pirni ja pähkleid, meie VT'ga mugisime saiakesi ja jogurteid ka.

Täna pärast lõunasööki aga lähengi homseks torti tooma, 

sest kavatseme VT'ga juba hommikul enne kooli mu sünnipäeva tähistama hakata :)

Ilm on imeilus ja ma olen nii õnnelik ja tänulik ja...

- tunnen, et sel aastal mul tõesti ON, mida tähistada.

Love!

:)

Uued hullused

Lobiseme VT'ga, räägime ämblikest ja erinevatest foobiatest ja kust maalt võib hirmu või ebamugavustunnet foobiaks lugema hakata. Lõpuks on jutud räägitud, kallid tehtud ja VT hakkab oma tuppa minema.

Mina: "Pane siis uks enda järelt kinni."

VT saadab mulle noomiva pilgu - kuigi tema toa uks peab alati kinni olema, meeldib talle, kui minu toa uks on lahti.

Mina vabandavalt: "Ma sooviksin nüüd natuke klaustrofoobiat praktiseerida!"

VT vangutab pead ja ütleb solvatud pedagoogi kõrgendatud häälel: "Ma ei väsi kordamast oma kolleegi, Miranda Bloomfeldi sõnu: te olete ebanormaalne!"


***


Aga vähem naljakas on see, et noored on leidnud uue enesekahjustamise viisi - nad trollivad internetis iseennast ja siis ahastavad sellepärast. Nii kõvasti on puudus tähelepanust ja tundest, et keegi hoolib... :(

Mõned aastad tagasi visati kaunile telesaatejuhile Katie Piperile tõrjutud kallima poolt hapet näkku.
Siis oli ka juhtum, et üks näitsik viskas iseendale hapet näkku ja ütles, et võõras inimene oli. Paraku viis politseiuurimine välja koleda tõeni: seda tegi neiu ise, et (Katiega samalaadset) tähelepanu ja kaastunnet kogeda.

Katie Piper

Nüüd lugesin artiklit, et pärast küberkiusamise perioodi poos 14-aastane tüdruk end üles. Politsei asus välja selgitama, kes tüdrukut niimoodi ahistas ja jõudis kõheda tulemuseni: paistab, et tüdruk saatis kiuslikud sõnumid endale ise! Ja kuigi pole teada, et eneseahistamise pärast oleks varem lausa enesetappe tehtud, on iseenda küberkiusamisest saanud paljude tänapäeva noorte uus enesekahjustamise viis. Mingi USA uurimuse järgi on endale õelaid kommentaare saatnud 9% noortest! Siis on hea vaadata, kuidas sõbrad trolli materdama tulevad, või koolis kaastunnet avaldavad. Ka pidi enesepõlguritel hea tunne olema, kui enda kirjutatud mõnitus avab tee teistepoolsetele pilkavatele märkustele.
Peris jube! :(

Keelel ja meelel

Eelmise neljapäeva hommikul ärkasin meeletu magusaisuga.
Viimasel ajal pole mul olnud selliseid pimedaks tegevaid isusid, mille puhul saad kohe aru, et enne midagi muud tehtud ei saa, kui see isu pole rahuldatud. Aga nüüd panin esimese asjana muffinid ahju, pesin hambad, panin riidesse, kammisin juuksed, tegin näo pähe. Siis võtsin muffinid ahjust ja viisin rõdule jahtuma - ise läksin poodi vahukoort tooma. Tagasi kodus tegin kohvi, mikserdasin vahukoore, tõin rõdult muffinid, pätsisin 3 tükki koorega kokku ja sõin sealsamas püstijalu ära, silmad nagu hüpnotiseeritul.

weheartit.com

No VT oli väga rõõmus, kui tuli koolist ja lõunasöögiks olid šokolaadimuffinid vahukoorega :D

Ma ei mõelnudki, kust mul see kohutav magusaisu, kuni läksin õhtul duši alla ja astusin enne seda kaalule, mis näitas 41,2. Whaaat?
Siis sain küll aru, millest selline pime suhkrunälg.
Ja siiamaani on hirmus isu kohupiimasaiakeste ja moosisaiade ja muu sellise kraami järele.
Viimased uurimused ju näitavad, et põhiliseks keharasvade allikaks on ikkagi suhkrud, mitte rasvad toidus.
(Ja et trenn, nii igati kasulik, kui see meie keha üldisele tervisele ka on, kaalu märkimisväärselt alla ei tõmba. Aga kuna ma ei teadnud, et tahan neid artikleid linkida, siis linke ma salvestanud pole; ka pole meeles, kust ja mis keeles lugesin - seda mäletan, et hiljuti.)

Õnneks on tulemas mu sünnipäev :), yay! :)

weheartit.com

Kui sain päev enne jõule teada, et Mees on haiglas, siis mu esimene mõte oli, et niih - nüüd see siis juhtuski! Ja teine mõte oli, et - pean jõulud ja aastavahetuse 22 euroga maha pidama - sest just nii palju oli Mehe kaardil raha -, ja hüvasti sünnipäevatordid igavesest ajast igavesti, aamen. (Õnneks selgus, et Mehel oli ülikonnataskus 103 eurot.)

Kui nüüd veebruari lõpus mulle lugejate lahkuse kaudu 'taevast armu' ilmutati :D, siis oli mu esimesi mõtteid jällegi, et - nüüd saab sünnipäeval torti osta :D
Tol hetkel mul veel magusakriisi polnud, aga VT'le on sünnipäevade tähistamine tordiga ikka tähtis.
Ja praegu ma mõtlen, et pean ostma kaks torti, sest nii nagu mina ja VT praegu magusat sööme, pistame me ühe tordi hommikusöögiks kinni ja Mehele jääks vaid karbi lakkumine.

weheartit.com

Ka plaanin teha makrasalatit, kus on sees ka terve kurk ja purk magusat maisi :)
See on söök, millest olen alati äärmiselt sisse võetud olnud - ja kui potitäie valmis teen, käin iga ühe-kahe tunni tagant võtmas, kuni see on otsas - ehk, nii kui midagi jälle sisse mahub, olen ma kausiga köögis endale roobitsemas :D

Ma arvan, et saan siis oma kaalu tõstma hakata. Seekord olen tõesti ise süüdi, kuna pole vaevunud sööma kella järgi, kui kõht veel sugugi tühi pole. Stressirohkematel aegadel aga isu eriti pole ja nii ma olen söönud heal juhul kaks korralikku sööki päevas. Pärast sünnipäeva pean enda suhtes nõudlikumaks hakkama ja sööma siis, kui toit on valmis, mitte nii, et enne poti külmkappi panemist võtan mõne jaheda ampsu ja joon pool tassi piima peale. Pean kaalu saama vähemalt 43,5 kilo peale, ideaalne oleks 45. Vahed tunduvad väikesed, aga enesetunde järgi on nii ikkagi parem.

weheartit.com

Ja stressirohked ajad hakkavad ka justkui seljataha jääma. Enam ei ole väga palju asja-ajamisi ees, mis mind pead murdma panevad. Ka on uni paremaks läinud.

Ka Mees paraneb vaata et iga päevaga. Kodus teeb ta juba kõike ise ja üksi, isegi vanni ja vannist välja ronib ise. Ka peseb ta ise kõik nõud :) - halvatud käega hoiab kinni ja teise käega tõstab ja peseb. Ta proovis isegi tolmuimejaga tolmu tõmmata, aga kuna arusaam paremast kehapoolest (et see on ka olemas ja võtab ruumi) on ikkagi kehvake, siis ta müksis paar asja ümber ja pages siis kurvalt oma tuppa :D
Ma tahan sellega öelda, et asjad edenevad kiiresti :)
Ta püüab isegi oma kirjatöid teha, ühe vasaku käe näpuga tippides. Ma olen palunud, et ta neid ära ei saadaks, või laseks vähemalt mul üle vaadata... , aga kui ta palub mul endale midagi ära tõlkida, siis teen seda, nagu vanasti. Tal on alati lühikesed tekstid.
Ka lahendame ristsõnu ja on selge, et sõnad tulevad kiiresti tagasi. Alguses ta teadis mingeid mägesid, jõgesid ja pealinnu, mida mina küll ei teadnud, aga ei mäletanud lihtsaid sõnu nagu 'aabits' ja 'kemps'. Raskete sõnade puhul oli ta enesekindel, aga kui ma midagi elementaarset ette ütlesin (esimene lugemisõpik on... 'aabits' - eksju!?), siis kehitas õlgu ja naeratas häbelikult ja salapäraselt. Nüüd ta teeb ristsõnu vaat et nagu vanasti! Mina ainult panen kirja, sest käekiri on tal veel loetamatu, aga tal polnudki nagunii kombeks käsitsi kirjutada.

weheartit.com

---

A veel toiduga seoses meenus mulle üks naljakas kild.

Kord pidi VT kauemaks kooli jääma ja ma ostsin talle kaasa kaks pirukat.
Need olid krõbedad ja ahvatlevad, nii et isukate silmadega klassiõde küsis, mis pirukatega on tegu.

VT andis talle killukese ja tahtis öelda, et need on Kivilinna poest ostetud suitsukanapirukad, kuid seda lühendada püüdes tuli välja: "Kanalinna kivipirukad!"
:D

---

Kõik pildid on pärit saidilt weheartit.com