Laupäev, 17. juuli 2010

Niisama

Hakkasin lugema "Me peame rääkima Kevinist" (Luize andis ühes oma kommentaaris viimse tõuke selle raamatu väljaotsimiseks, lõpuks :), varem mainis seda Liis the Superwoman oma blogis...), ja sealne peategelane, Eva oli seljakotiränduritele mõeldud reisijuhtide väljaandja. Ta arvab, et hakkas reisima seetõttu, et ta pidi lapsena sageli võõrastes kohtades käimise ja keeruliste asjade ajamise hirmu võitma/ületama, et teha ebalapselikult asjalikke käike oma agorafoobia tõttu kodus istuva ema asemel. Hirmu ületamisest ja edust tekkis kaif, mida ta veelgi sügavamalt kogeda soovis ja nii ta siis kolas noore naisena Nepaalis ja Kamtšatkal või ma ei tea..., no igal pool. Ja siis kirjutas oma reisiteatmikes, kus on mõistliku hinnaga motellid ja kus on normaalne söök ja mida proovida tasub/ei tasu.


Eva arutab ise, et kuigi agorafoobia on hirm avatud ruumide ja paikade/platside suhtes, oli tema emal igal juhul ka kinnistes ruumides halb, kui need polnud just nende kodu ruumid. Ehk siis - tema ema kartis minna ükskõik kuhu, mis oli nende kodu piiridest väljas - avatuse või suletusega polnud seal erilist pistmist.


Ma olen ka palju mõtisklenud selle foobiategrupi peale, sest mina sain diagnoosiks sotsiaalfoobia, ilma et ma inimesi kardaks - nad lihtsalt väsitavad mind, sellepärast ma teadlikult suhtlen vähe... Ja tegelikult, nagu ma oma arstile korduvalt rääkisin, väsitavad mind abs igat laadi stiimulid: helid, puudutused, kiiresti vahelduvad pildid, sund keskenduda (eriti veel mitmele eri asjale) - need kõik lihtsalt tulevad (ka) suhtlemisega kaasa. Ma väsin jälgimisest, kui jälgida tuleb mitut laadi stiimuleid, või kiirelt vahelduvaid stiimuleid. Ja samamoodi nagu inimestest, väsin ma linnapeal käimisest, liikluse ja kaasjalakäijate jälgimisest, liiklushelidest, ilma vaheldumisest jne - mul on siis väga raske meeles pidada, kuhu ma üldse lähen ja mis ma sealt tahan, no jälgimine väsitab mind niiväga! Muidugi oli (on mõnikord siiani) mul alati kaasas paber, kuhu ma kodus olin kirjutanud, kuhu kõigepealt ja mis ma sealt tahan, kuhu siis ja mis ma seal teen jne, aga küll ja küll juhtus, et ma tundsin, et ma olen nii väsinud, et ma ei jaksa seda paberit välja otsida ja lugeda ja lähen parem koju tagasi. Ja ma läksin jala, sest ma ei suutnud lugeda bussitabelit ja võrrelda seda kellaga, ma ei suutnud rääkida taksojuhiga ega vaadata peatusse saabuva bussi numbrit või et üldse mingi buss saabub. Ja lõpuks ma tõesti hakkasin igasuguseid väljaskäimisi tühistama ja edasi lükkama, ning mingiks hetkeks oli mul juba kaks maja eemale poodi või solaariumisse raske minna - lihtsalt tuju läks jubedalt ära, et välja pean minema..., võtsin ennast tundide kaupa kokku ja läksin üha harvem ja harvem. Sest kodus sa ju tead, kus kõik on ja millal mis juhtub, õues on sigrimigri... Noh, võibolla see on sotsiaalfoobia, veidi kahtlane nagu, aga kes teab... Kui ma arsti juurde jõudsin, siis küll tegelikult juba selliste sümptomitega nagu hääle värisema hakkamine rääkimisel või punastamine, aga hirmu ma ikka ei tundnud :D, olin hoopis üllatunud, et mida mu keha nüüd teeb? See oli lihtsalt üks viis kodust väljumist veel ebameeldivamaks muuta, arvan ma... õnneks ma vähemalt töötasin kodus :) Aga ma lugesin Eva juttu tema emast ja mõtlesin, et sama hästi oleks ma võinud agorafoobia sildi saada. Eks vist arsti enda eelistused ja põhimõtted loevad palju... Ameerikas, kus on hästi palju erinevaid teraapiakoolkondi, pidi nii olema, et arsti väljaõpe on paremaks ravi ennustajaks kui patsiendi häire või haigus. Kui veider see võib olla... Et enne kui psühhiaatri juurde lähed, pead endale mõned põhilised koolkonnad selgeks tegema ja vaatama, ega seal pole midagi vastuvõetamatut, ja siis uurima, ega valitud arst just selle vastuvõetamatu koolkonna käpp pole... Et tühja sest probleemist, arst ravib sind eelkõige oma väljaõppest, mitte su probleemist lähtudes.

Eks kõike teada ja osata ongi raske... kuid ilmselt seda psühhiaatrihirmu esineb (Ameerikas) eelkõige sellepärast, et keegi tuttav (või tuttava tuttav) on enda psüühika jaoks täiesti sobimatu koolkonna arsti juurde juhtunud. Siis kuulad tema juttu ja mõtled, et psühhiaatrid on mingid napakad sotsiopaadid, kes armutult sind mingitele katsetele sunnivad... või ei tee sust üldse välja... - näiteks mina ei kujutaks ette "ravi", et ma heidan kušetile pikali ja kukun heietama oma unenägudest... ja kui ma vait jään, siis ütleb arst sekkumatul toonil: "Mis teile sellega seoses veel meelde tuleb?" Pähh! Ma ei taha ka neid vanu mälestusi teada :D, jumal tänatud, et nad unustusehõlma vajunud on. Ja kui tabletid töötavad, siis milleks käia kusagil kellegi juures, kes sulle räägib, et sa pead nimelt tegema just neid asju, mida sa ei taha... khmmm. See on vastutustundetu jutt, ma tean... So what!

1 kommentaar:

Skarabeus ütles ...

Koolkonnajutt on õige küll.Kui mulle oli määratud silmaarsti poolt keisrilõige,ütles günekoloog: See on vana vene koolkonna arvamus,mis tänapäeval ümber lükatud. Ja keisrit ei tehtud.Seda silmaarstile hiljem edastades läks too pöördesse,et kes see nii loll arst oli ja mida tema teab üldse silmadest?