Neljapäev, 30. november 2017

Klinomaniakk




Nagu te teate, armastan ma väga oma voodiurgu. Armastan oma pesa isegi rahulikel aegadel, aga aktiivsemal ajal ma muud ei tahagi, kui voodisse pugeda, seal tukkuda, mõtiskleda ja niisama oleskleda ja vedeleda. Veedan voodis keskmiselt 22 tundi ööpäevas. Ma söön ja pesen hambaid voodis. Ainult jooga ja duši all käimine jääb väljapoole voodit, pluss söögitegu, kraamimistööd ja õue-asjad, kuid need pole igapäevased... Voodi on mu suurim sõber ja padi saab rohkem kallistusi kui VT ja Mees :D

Paar päeva tagasi sain teada, et on olemas selline asi nagu 'klinomaania', mis tähendabki sõltuvussuhet oma voodiga :D

See olevat tõsine, ravi vajav psühholoogiline seisund, mis on seotud ärevuse ja depressiooniga. Mõnikord on see seotud ka kroonilise väsimusega, aga 'klinomaniakid' armastavad ja vajavad oma voodit ja tukastamist ka ilma igasuguse väsimuseta.

Kui voodiarmastus segab sinu igapäevast elu, kohustuste täitmist ja suhteid, sa mõtled päeva jooksul pidevalt voodisse pugemise peale ja kord sinna pugenud, ei raatsi kuidagi välja tulla, taganed seetõttu lubadustest ja kokkulepitud kohtumistest, oled võib-olla sinagi klinomaniakk :p

309.9k Likes, 6,999 Comments - 8FACT - Infinite Knowledge (@8factapp) on Instagram: “I definitely have that.”

Tutvusin selle mõistega instagramikonto 8factapp kaudu.
Ma ei uskunud, et selline asi tegelikult ja ametliku diagnoosina olemas on ja guugeldasin ...
Jep, väidetavalt on! Mõned lingid:

- Is Clinomania a Psychological Disorder?
- Clinomania: Definition and Diagnosis
- Am I a Clinomaniac? Top 10 Clinomania Symptoms To Watch Out For

Kolmapäev, 29. november 2017

Niisama pildike

Hehe, nii armas mu meelest! :D


Arengustaadiumid



Üks mõte, mis mul eile Instast kummitama jäi, oli selline:

Umbes siis nii:
"Inimesed on oma teadlikkuselt erinevates staadiumites. 
Teatud tasemele jõudes soovid sa lihtsalt avaldada 'oma tõde', vajaduseta teisi selles veenda.
Sa mõistad, et igal inimesel on oma teekond.
Teisisõnu: pole mõtet roomamise staadiumis olevat imikut veenda, et ta peaks kõndima."


Ma olen täitsa nõus, et arenenud inimesele piisab sellest, et ta väljendab oma tõde - mida teised selle peale teevad on kõrvaline asi. Näen siiski üllatusega, kui paljud 'tarkpead' 'valgustavad' inimesi kärsitu tülpimuse ja upsakusega ja jagavad selliseid meeme nagu "Ära kurvasta, kui sind ei mõisteta - teised ei suuda sinu tasemele tõusta!" või "Geeniusi ongi lihtinimesel/hallil massil raske mõista!" ja see ajab segadusse ja naerma :D Ma mõtlen, et mis kasu on inimesel tarkusest, kui ta on kuri ja viril, pidevalt oma kriitikaga hindamas, arvustamas, valvamas ja salvamas? Mingil hetkel oleks parem tunnistada, et see on ... rumal, küündimatu! Tõeline tarkus pole hapu, vaid aitab maailma ja inimesi näha nii, et sa saad olla õnnelik.

Mis aga puutub staadiumitesse - ma millegipärast ei usu, et elu kulgeb lineaarselt mööda 'arenguastmeid' ronides. Ma näen elu pigem tsirkusemänguna, kus sinu hetkepositsioon stardi, finiši ja teiste mängijate suhtes tegelikult ei ütle, kui kiiresti sa mänguga ühele poole saad.



Võid olla ruudul 112 ja ikka lõpetada hiljem kui keegi, kes on ruudul 13. Hierarhiate loomisel pole mõtet, meie teekond finišisse on erinev, kuid piisavalt kaua mängides jõuab viimasele ruudule siiski igaüks. Pole ühtegi põhjust seda mängu mängides murelik ja rahutu olla - ei enda ega ka teiste pärast.

Veel üks huvitav asi - ma näen internetiavarustes, et nii paljud inimesed on 'oma tõde' austama ja väljendama hakates jõudnud headuseni, milleni nad hea olla püüdes ei ulatunud. Paistab, et autentsus on tee nii tarkuse kui ka headuse ja õnneni. Ega asjata ütle paljud teadjad, et kõige paremini aitad sa inimesi/ühiskonda iseennast tervendades. Võib tunduda paradoksaalne, aga endast hoolimine on teistest hoolimine. Kusagilt lugesin sellist ettepanekut: "Teeme nii, et sina hoolitsed enda eest, et minul oleks hea, ja mina hoolitsen enda eest, et sinul oleks hea!" Huvitav küll, aga nii saab tõesti paremad tulemused, kui traditsioonilises suhtes: sa hoolitse minu eest, siis ma hoolitsen sinu eest!

Igatahes, igatahes ... on maailm maagiline ja müstiline ning pakub kuhjaga avastusi, mille juures üllatunult pead raputada ja naerda :D

Teisipäev, 28. november 2017

Vastutustundetus

Oookei, ainult üks päev sellist olukorda, kus ma kellelegi vastust andma ei pea ja üldse lähiajal ei pea kellegi küsimustele ega ootustele vastama, ja mul on kohe selline tunne, et kasvataks tiritamme jälle :)

Ma tõesti ei tea, kuidas ma olen nii vastutustundetuks kasvanud, et ainult siis ennast hästi tunnen, kui ei pea millegi eest vastutama ... Võiksin ju endalt arenemist nõuda, aga millegipärast ma alistun ja võtan hetkeseisu porisemata vastu, ja mulle tundub niimoodi hea!

Järgmine asi, mille eest ma mingil määral vastutan, on minu psühhiaatri juurde minemine 28. detsembril ja siis Väikul on arstiaeg 29. jaanuar. Need asjad on köki-möki! Ja ma olen täiega õnnelik jälle kohe! :D Ma olen jälle minu oma!

Ma siiski arvan, et oma nõrkuste ees tuleb ka kummardada. Asjad ei lähe paremaks, kui ütled endale, et sa ei tohiks olla "selline-nagu-sa-oled" vaid peaksid olema "selline-nagu-sa-pole". Parem ikka öelda - aa, ma olen selline!, okei, siis ma arvestan sellega!

Ja noh, nüüd ma hakkan teid järjest läbi kallistama-tuuseldama, sest ma pole nii kaua teid õigesti armastada ja kohata saanud, sest pidin vastutama ja vastutav inimene muretseb, mitte ei armasta. Või umbes kuidagi niimoodi .... Paistab, et olen 39-aastane kutsikas... :D Kalliralli! Ja ma kindlasti hakkan nüüd blogima ka jälle, sest ma sain ennast tagasi! :) Ja kohe annan teile ka! :)

Esmaspäev, 27. november 2017

Heal arvamusel ...

Heheh, seda et ... mõnikord ma olen kindel, et üks või teine asi ei kujuta endast minu jaoks erilist probleemi ja et ma suhtun sellesse küpselt ja mõistlikult, aga siis juhtub selline asi, et kui ma selle ära teen, siis tunnen järsku JUUUUHHUUU! Ja alles selle järgi saan aru, et mingi (oluline!) osa minust ikkagi kartis seda ja eeldas feilimist.

Jällegi, see pole otseselt 'minu asi', nii et täpsemalt praegu rääkida ei saa...
Aga sellega seoses veel meenub mulle see, et kui ma inimestele ütlen, et olen inimene, kes ei käi/tee/saa, siis igatlaadi nõustajad väidavad, et see on 'ennast hukutav/halvustav sisekõne'.
Tegelt ma ise arvan, et usun endasse pigem rohkem kui vähem, kui alust oleks :)
Et need asjad, millega ma ütlen end hakkama mitte saavat, on ikka väga raudselt  no-no asjad.
Pigem on mul illusioon oma tublidusest kui negatiivne sisekõne...

A noh, kes mõõdaks, eksju!
Igale oma arvamus! Mu nõustajatel on kõigil olnud arvamus, et olen tublim kui arvan.
High five kõigile ja no worries :)

Täna tunnen ma end küll jõle tublina ... :)
Võibolla teen homme üle mitme nädala isegi voodi ära ja vahetan voodipesu???
Viimastel nädalatel olen küll siin põrsamajakeses elanud, pole ühtegi lina vaevunud sirgu tõmbama ...

But it's gonna be better ...



bye, luvs! :)

Kolmapäev, 22. november 2017

Mmmmmhhhmmm, seda et ...

Ma pole, muideks, ikka veel taastunud ... Jah, täitsa kurb. Olen tavaline. Õnn ei voola pahinal üle ääre. Eks vist tuleb leppida, et polegi ainult "high tide" kogu aeg :)

No eks ma passerdan siin oma tavalisi asju teha, aga näiteks kui esmaspäeval Väikuga umbes kolmekilomeetrise tiiru väljas tegime, siis teisipäeva veetsime mõlemad voodis suurest väsimusest. No on alles lugu!

Aga täna loen Deepak Chopra raamatut "Edu seitse vaimset seadust" ja jõudsin lõiguni, mille ilmselt siin ära tooma pean, kuna ma vaatan, et käsi ei lehitse edasi sealt ... jään mõtisklema ... ja kui kirja ei pane, siis jäängi sinna pidama, aga tahaks ikka edasi jõuda ...

Katkend oleks siis selline:

"Sellest lõputust valikute hulgast on igal sekundil ainult üks valik selline, mis toob õnne nii sulle kui ka inimestele sinu ümber. Ja kui sa teed selle ühe valiku, siis on tulemuseks käitumisviis, mida nimetatakse spontaanseks õigeks teoks.* Spontaanne õige tegu on õige tegu õigel hetkel. See on õige reaktsioon igale olukorrale, mis toimub. See on tegu, mis toidab sind ja kõiki teisi, keda su tegu mõjutab. 
Väga huvitav mehhanism on see, et universum peab aitama sul teha spontaanselt õigeid valikuid.** See mehhanism on seotud tunnetega sinu kehas. Su keha kogeb kahesuguseid tundeid: üks on mugavustunne, teine ebamugavustunne. Hetkel, kui sa teed teadlikku valikut, pööra tähelepanu oma kehale ja küsi kehalt: "Kui ma teen selle valiku, mis siis juhtub?" Kui su keha saadab mugavustunde, siis on valik õige. Kui su keha saadab ebamugavustunde, siis pole see valik kohane.*** 
Mõnel inimesel asuvad mugavus- ja ebamugavustunne päikesepõimiku piirkonnas, aga enamikul südamepiirkonnas."
Ja ma mõtlen, et - see on õige, aga pole ju aktsepteeritav!
Inimene, kes saab enda jaoks õigesti käituda, ei saa kuuluda ühiskonda - vähemalt mitte sellisesse, mis on Euroopas ja USA's ...
Meil eeldatakse ikkagi, et küps mõtlemine tähendab enda korrale kutsumist, alla surumist, käitumist reeglite, mitte 'kõhutunde' järgi. Hästi kasvatatud laps/inimene on see, kes teab ümbritsevate inimeste ootustest ja neile vastab. Me ootame, et mida intelligentsem inimene, seda ootuspärasemalt ta käitub.
Ja ometi - kes kord on kõhutunde järgi valikuid tegema hakanud, see ei taha enam tagasi korralikuks hakata, sest kogu keha ütleb, et nii on ainuõige ja hea.

A ma mõtlen kurvasti, et kellele see Deepak seda kirjutab? Inimestel pole võimalust ennast tunnetama õppida, sest nad tegelevad oma tunnete ja spontaansete reaktsioonide maha surumisega, ümbertöötlemisega, kanaliseerimisega, sublimeerimisega, maskeerimisega, ignoreerimisega jne. Enda tunnete ja isiklike väärtuste teadvustamine on ohtlik, sest inimene võib niimoodi muutuda mittefunktsionaalseks ühiskonnaliikmeks!

Ja samas ... see on liiga hea ja õige, et seda mitte teha, kui juba alustanud oled...

Mulle tundub, et mõnikord inimesed saavad sellest aru nii, et neil on õigus oma viha väljendada, või siis et - mis siis saaks, kui kõik inimesed hakkaksid kohe röökima selle asemel, et end mõistlikuks ja tasakaalukaks läbirääkijaks veenda/pidurdada?
See siiski tegelikkuses juhtuda ei saa. Röökiva inimese teadlikkus endast/lähedus endale on alati väike. Endale lähedal asuva/kõrge eneseteadvusega inimese reaktsioon on ka teiste suhtes alati hooliv ja mõistev. Me oleme tervik! Selle pärast (mahayana) budistid tunnevad, et nad ei saa ise üksi paradiisi kepselda, vaid peavad tagasi tulema nii kaua, kuni kõik on paradiisiväravani upitatud (eeskujuga üleujutatud). Me oleme tervik.***

* Vaat, selle koha peal tahaks meenutada, kuidas ma kunagi siin rääkisin, et kui sul on eesmärgid, siis on sul otsuste tegemiseks mõistust vaja. Kui oled 100% usalduses ja aktsepteerimises/olla lubamises, siis pole mõistust vaja, käitumine/kulgemine toimub spontaanselt ja on sealjuures kõige õigem-harmoonilisem. Nii et ma väga kinnitan sellise väärtusliku variandi olemasolu ja kehtimist! :)

** Ka Teal Swan on öelnud, et me oleme loodud/ehitatud õigeid otsuseid tegema (we are wired to make the right decisions). Spetsiifiliselt meie jaoks sellel hetkel õigele otsusele järgneb heaolutunne. Valele otsusele pinge, ängistus, mure, tusameel. Jah - nii lihtne see ongi. Austa ennast ja oma tundeid!

*** Väga huvitav on Teal Swani käsitlus sellest. Ta ütleb, et kui inimene jõuab 'valgustumisele', siis ta teadvus avardub pauhh! ja sellega kaasneb ilmeksimatu tunnetus sellest, et tal pole võimalik päriselt valgustuda, kui teised inimesed pole valgustunud. Tema ütleb, et meil tuleb läbi teha veel ka 'secondary enlightenment', teise astme valgustumine.


Ja mind võtab väga tõsiseks, et paljud enesearendajad ajavad juttu stiilis 'no pain, no gain', 'areng toimub väljaspool mugavuspiirkonda' jne. Ma mõtlen, et äkki on inimesed nii erinevad, et neid aitavad sellised vastandlikud õpetused? Aga mõelge kui jube, kui lubamise ja äratundmise vaikses külluses arenevad inimesed satuvad enesepiitsutajate mõjuvälja, on need siis õpetajad, autorid, gurud või lihtsalt sõbrad-sugulased. Nagu Einstein olevat öelnud, et me ei saa hinnata kala tublidust selle järgi, kui kiiresti ta puu otsa ronib. Võibolla pole see mugavustsoonist välja ronimise õpetus nii kahjustav ja absurdne kui mulle tundub ... Siiski, tundub, et ülekaalukas osa ühiskonnast hindab pingutamise, valu ja vaeva arenguteed ja zen-rahvas on kusagil kardinate taga ... Võibolla sellepärast, et pingutajad on lärmakamad? Ma siiski arvan, et osa nende 'edust' on enesesisendus. Kui sa pingutad ja arengut ei toimu, siis sa pead endale valetama, et arened, muidu on selline energia- ja vaimujõu raiskamine inimese psüühika jaoks liiga valus. Uurimused näitavad, et kui inimene ostab kalli kreemi, on ta eelsoodustatud märkama positiivseid muutusi oma näonaha seisukorras - sest ta psüühika suhtub lolliksjäämisesse (ostsid kalli kreemi, mis ei aitagi!) liiga valuliselt. Ja teate, kui palju on hakanud välja ilmuma endisi veganeid, kes tunnistavad, et nad petsid ennast, kui seda dieeti kiitsid!?? Ma pole kuulnud mitte ühestki muust liikumisest, mis oleks kaasa toonud sellise 'ülestunnistajate' laviini! Veganlus on teoreetiliselt nii super-hüper-vinge-täiuslik filosoofia, et inimene petab ennast positiivseid muutusi märkama. Ja tegelikult, ma tunnen, et ma kummardan nende inimeste ees ... Nad annavad oma tervise käest loomade heaolu nimel. See on väga liigutav!
(Ja muidugi - kindlasti on inimesi, kellele see ongi parim dieet. Meie kehad on siiski väga erinevad.)


.
..
...


Hoopis teist juttu - kas te teate sellist mitmes riigis korraldatavat lauluvõistlust nagu The Voice?
Ma olen seal nii armsaid laululapsi näinud, et pisar tuleb silma ja jalad hakkavad siputama ... :)

Praegu on minu lemmik Rosa lauluga Faded.




Kullatükk eks! :)
Ja see esimesena ümber pööranud kohtunik vaatab teda suu ammuli, julgemata hingatagi :)

Otsisin originaali ja sain teada, et autor Alan Walker kirjutas selle ainult 18-aastasena!
Ka originaali laulab väga armsa puhta häälega Norra lauljatar nimega Iselin Solheim.
Ja selle video on filmitud Eestis! :)
Eks mulle meeldib Rosa akustiline variant rohkem kui Walkeri elektrooniline, aga pole viga tolgi!






Aaaga ega siis midagi ... tõesti ei oskagi kohe rohkem midagi öelda ... Väga imelik, aga ma ei oska häid soove öelda, kui mul endal pole nii hästi. Mul on selline tugev mulje, nagu ma saaksin soovidega jagada oma tunnet ja ma ei taha teile seda tunnet soovida, mis mul endal praegu on
 - ei liha ega kala!!!
I still love you, but ... you know ....


---

Nagu liiga sageli, pean ma jälle hilisema lisanduse tegemise oma tekstile - mul pole seda kannatust, et teksti natuke aega lihvida, viskan kohe üles ja siis jääb midagi sageli rääkimata, sest jutt keerab mujale...


Aga siis seda, et ...
kas te ka olete märganud, et nii 'liiga lihtne' kui see ka poleks - kui meil kummitavad mingid laulud, siis need väljendavad šokeerivalt täpselt meie tundeid-mõtteid tol hetkel?
Mulle tundub see kuidagi liiga labane, et saaks tõsi olla, kuid kui tegemist pole just lauluga, mis raadiost viimati kõlas, vaid mingi vanema või vähem domineerinud lauluga, siis märkan küll üllatusega, et kummitava laulu sõnad tõesti sõnad väljendavad mu tunnet.
Kuidagi liiga lihtne tundub see, aga näib siiski toimuvat ...

Praegu siis:

I'm faded, so lost, I'm faded...

Olen tuhmunud, end kaotanud, tuhmunud ...

No iga päev kummitab :)

Laupäev, 11. november 2017

Meh

Mul sai 'kiire aeg' tegelikult juba kolmapäeval läbi.
Kõige põnevamad asjad on muidugi seotud teiste inimestega ja selliste asjadega, millest rääkida ei sobi...
No ma mõtlen, mis vahepeal juhtus, millest ma saan rääkida...
Emmake käis esimest korda mul siin kodus külas.
Venna ja Z lahutus jõustus.
Facebook pani Issakese konto kinni ja ma pidin mitu satsi telefoni teel selle asjaga mässama. Issake üldse ei tahtnudki mingit Puuki, aga alistus sugulaste survele ja iga uue asjaga tuleb kaasa sada uut probleemi. (Me narrisime Issakest, et mis ta siis kohe siivutusi paremale ja vasakule jagama hakkas - me kõik oleme ikka nii hakkama saanud, et FB pole meid blokeerinud -, aga tegelikult tuli välja, et ta oli lihtsalt oma konto kinnitamata jätnud - seepärast siis nädal pärast tegemist kadus ära, ja me tegime uue.)
Juristi juures käisime, panime ühe vana osaühingu või ma ei tea ka mille kinni, kuna seal ei toimunud enam ammu midagi. Mul hakkas juba autoga sinnapoole sõites jube halb, tudisedes läksin ikka kohale ja seal administraatori juures vajusin seina mööda põrandale istuma, aga läks üle ilma päris pikali kukkumata. Värisedes on mul käekiri nagu esimest korda elus joonistaksin selliseid tähti :D, aga mis parata.
Aajah, näe, enamjaolt on need ikkagi teiste asjad - mul endal pole mitte midagi põnevat juhtunud ... kõik tiksub vanaviisi, kuidagi paari kuu jooksul tuli järsku kõik kokku - keda vaja abistada, keda kabistada -, kuigi ma üritasin maha siputada asju ... näiteks kui Emmake esimest korda tuli, siis ma võtsin ananassi, tordi ja alpikannipoti all vastu ja ütlesin, et ma kahjuks ei suuda kellegagi vestelda -- mul teadvus vilgub nagu stroboskoop, ma ehku peale tegutsen, püüdes ära aimata, mis 'pimeajal' toimuda ja kuulduda võis. Ta tuli ette teatamata, nii et see oli okei, ma arvan...


Aga järgmine käik, mida ma ette tean, tuleb alles 27. novembril, nii et ma jõuan end kosutada vahepeal.
Ja sellele järgnev alles 28. detsembril.
Nii et seisud näivad ilusad :)

Tegelikult mõtlesin, et ehk olen neljapäeval juba jonksus, aga ei.
Siis mõtlesin, et ehk reedel ikka, aga ei, muudkui magaks...
Tänase kohta ma enam ei hakanud midagi lootma ... märgid on vastuolulised - laulujorutamine ja VT väntsutamine näitab, et mul hakkab tujukene paremaks minema, aga mitmendat päeva tegemata voodi näitab, et ma ei kavatse veel urust välja tulla ja inimeseks hakata.
Aga noh - talv ongi koopaeluks justkui loodud!

Neljapäev, 2. november 2017

Mi-mi-mi, na-na-na tean ikka kõige paremini

Käisime täna Väikuga silmaarsti juures, kuna ta pea valutab viimasel ajal, ja kuna ma eelmist prilliretsepti ju välja ei ostnud..., niisiis mõtlesime, et ikka tuleb 'täpsed silmad' panna.

Selle eelmise käiguga oli nii, et optometrist ütles, et VT prillid on ühele silmale liiga kanged ja tuleb uued klaasid panna. Mina aga ütlesin, et ootage-ootage! vaatame enne, mida veel varasem prilliretsept ütleb, sest meil olid ju varasemad prillid ja retseptid ka kaasas. Ja selguski, et varasema retsepti järele tehtud prillid erinesid värskest retseptist mõlema silma puhul vaid 0,25 dioptri võrra. Niisiis mina keeldusin tookord uusi ostmast ja ütlesin, et käivad ka need varasemad ja lahjemad.
Toonane optometrist sõdis vägevalt vastu, et tuleb ikka uued tellida, ja kohtles mind kui maailma kõige halvemat ema :D

Täna läksime siiski uuesti arstile, et saaks ikka ülitäpselt ja värskelt need klaasid säetud ja võetud.

Ja teate, mis selgus? Meile öeldi, et VT'l on täpselt õiged klaasid, nii et prillidest need peavalud olla ei saa! :)
Mul süda kohe rahulik ja võidukas nüüd! :D




Aga ma tahtsin ühest asjast veel rääkida - sedapuhku asjast, mida ma ei tea.
Aga tahaks!

Üheksakümnendate alguses olin isolaatoris ja seal lugesin pikka 'keskmisele koolieale' mõeldud poeemi, mis minu meelest oli eraldi raamatus. See rääkis kaevurinaisest, kelle mees oli surma saanud ja kellel polnud oma lastele midagi süüa anda, nii et ta keetis potis kive ja ütles lihtsalt lastele, et veel pole valmis ja ikka veel pole valmis, kuni nood väsimusest magama jäid.

Mul on mõned jupid ka meeles, kuigi laiguti ja paiguti ja tõenäoliselt mitte täiesti õigesti ka, aga noh... umbes nii see käis:

Talv tuli seekord karm.
Tuul huilgab, loobib lund.
Kesk kalki kaljumaad
näeb Nar'i küla und.

...

Käed hetkeks rüppe said,
sai murest vabaks meel.
Üksainus tuli vaid
nüüd vilkumas on veel.

...

... sealt räbalate seest
ent sihib pada, tuld,
viis näljast väikemeest.

...

Oh, olgu neetud päev,
nii mõtleb ema siis,
mil varing kurjal käel
me toitja ära viis.

...
sest pajas tule peal
vaid kivid keesid vees.

Eee, see kummitab mul juba nädal aega, aga need read guuglis ei andnud mingit tulemust.
Kas keegi teab, mis nutulaul see selline oli? - kohe rahutuks teeb, kui ei suuda välja selgitada autorit :D
Ma olin tollal varateismeline ja selle aja asjad jätavad mällu ju nii sügavad jäljed...

---

Muidu läheb nii, et ikka veel tilgub igasse nädalasse asjaajamisi ja/või kohtumisi.
Seega ma pole päris mina ise. Aga noh! Nüüd ma vähemalt tean märke, mis näitavad, et pean võimalikult vähe tegema, kuulama ja nägema ...
Näiteks selline, et olen kellegagi kahekesi toas ja ei pane tähele, kui ta minuga rääkima hakkab, siis keskelt märkan natuke kuulata ja repliigi lõpuks olen jälle unistuste või unustuste maale kadunud. Ja nii iga lausega. No see on küllaltki selge märk, et minust hetkel suhtlejat pole ...

Mul käis sõbranna külas ja miski nagu hakkas märku andma, et nüüd hakatakse tasapisi otsi kokku tõmbama ..., aga ilmselt ei toimunud see minu jaoks piisavalt kiiresti, sest ühel hetkel kuulsin end reipalt ütlemas: "Nii! Sa ilmselt tahad kõigepealt tualetis ära käia!?"

:D

VT lausa kääksatas õudusest ja raputas käsi taeva poole, kui ma talle sellest rääkisin.
Ütles, et tema ei saa aru, miks keegi minuga üldse suhtleb?...

Sellele küsimusele mul vastust pole! :P