Pühapäev, 25. juuli 2010

ISAAC BASHEVIS SINGER "Eksinud Ameerikasse"

Jälle suurepärane raamat, ja ma hakkan nendest paganama kirjanduslikest elamustest juba väsima...

Isaac Bashevis Singer on Poolas sündinud juut, kes kirjutas jidišis. 1987. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. Olen raamatukoguriiulil silmitsenud tema "Orja", aga lugenud ma tema raamatuid polnud.

"Eksinud Ameerikasse" on autobiograafiline lugu sellest, kuidas ta Hitleri võimuletulekut peljates Poolast Ameerikasse emigreerus, nagu tollal paljud teisedki mõistlikumad või parema õnnega juudid - sest me ju teame, et Hitler tõepoolest Poolasse tungis ja sealseid juute vagunitäite kaupa surma sõidutas. Muidugi, mõned ei usu, et selline asi toimus. Tunnen minagi vähemalt ühte inimest, kes usub, et see oli kõik liialdatud värk. Et äärmisel juhul surid mõned juudid nälga, kuid mingit gaasitamist ei saanud olla...

See selleks.

Jällegi pean tunnistama, et mina mõtlen juutidest ikka kui töökast ja usklikust rahvast, ning ilmselt panen selle arvamusega veidi viltu. Isaacil on korraga mitu armukest, ta on lahutatud ja teab inimest - juuti -, kes on kolm abielu lahutanud ja ikka kablutab naistega ringi... :-0

Ja imelugu - kuigi ennastsalgav, kõige üle kummuv religioossus on masendav ja piinav, on selline tühikargamine nagu siin raamatus käib, sellest veel õudsem ja õõnsam. Inimesed otsivad inimest, lähedust, osadust, kuid seda pole või tekib see ainult hetketi, ja nende hetkede tõttu lepitakse kokku uusi kohtumisi, mis kukuvad läbi, sest hetk on möödas.

On inimesi, kes püüavad üha uuesti ja ei kaota oma usku õnne võimalikkusesse; neid, kes leiavad, et kuigi lugu läks luhta, tasub selle algse õnneootuse nimel - ja võimaluse nimel, et see õnn ükskord kestma jääb - ikka üha uuesti proovida.

Mina selline pole ja mul hakkab juba lugedes õudne.

Mul on hea meel, et Isaacist saab raamatu lõpus (vähemalt mingiks eluperioodiks) erak, pärast seda, kui ta on petnud kõikide oma pruutide lootusi. Tore on, et ta on räämas räpakoll keset oma prussakatest ja lutikatest kubisevat tuba. Ma ei mõtle seda karistusena - see tundub mulle lihtsalt hea, et inimene, kes ei kavatsegi kedagi õnnelikuks teha, on kasimata, kole ja hoiab omaette, nii et pole võimalustki, et ta kogemata kellegagi juttu hakkab ajama... kedagi elevile ajab oma erilise elutunnetusega, ja mõlemas tärganud elevuse tõttu uude suhtesse satub.

Raamat lõppeb nii, et ta avastab toidubaari unustatud ajalehte sirvides, et tema rubriik selles ajalehes on kinni pandud: ta on ka oma kirjastajat alt vedanud. Ööselt tuleb tema räämas tuppa telegrammitooja, kes toob tema lapse emalt (last pole ta kunagi näinud, teda ei huvita ka) telegrammi, et saatku kohe Ateenasse raha. Isaacil on natuke üle 1 dollari.

Jube depressiivne raamat. Kuid huvitav... võibolla loen 'üsna kohe' uuesti.

Kommentaare ei ole: