JONATHAN SAFRAN FOER "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"

Nukker ja ilus lugu 9-aastasest poisist, kelle isa hukkus kaksiktornide katastroofis. Poisil on mingi vaimne-psüühiline iseärasus, võibolla Aspergeri sündroom - igatahes on ta äärmiselt intelligentne, kuid tekitab endale pigeseisundis meelega verevalumeid, ning on sotsiaalses mõttes abitu, mis väljendub selles, et ta räägib välja kõik, mis pähe tuleb ega vaevu hindama, on see kohatu või mitte. Kuid poiss meeldib kõigile. Ja see tõestab minu teooriat, et kui inimene pole pahatahtlik, siis ta võib olla täiesti avameelne. Hea on tunda kombeid, kuid sellest olulisem on mitte olla kitsarinnaline ja hukkamõistev.

Poisil on palju saladusi ja tohutult armastavad, kannatlikud ja mõistvad ema ja vanaema.
Nad teavad, et poiss on tohutult intelligentne ja samas haavatav - nii lubavad nad tal pidada kirjavahetusi teadlastega ja üksi New Yorgis ringi kolada, kuid püüavad teda kaitsta nagu oskavad.

Pärast isa surma leiab poiss ühest vaasist võtme. Ta hakkab otsima lukku, kuhu see võti sobiks ning kohtub selle käigus paljude inimestega. Oluliseks jääb poiss ise - tema viis loota ja uskuda.

Poisi seikluste vahele räägib kirjades oma kurbuse, armastuse, lootusetuse ja kaotuste loo poisi vanaisa, kes lahkus Ameerikast, kui selgus, et poisi vanaema ootab last - seda hukkunud isa.
Omapoolsed mälestused räägib vanaema.
Kuna need kaks üksildast ja õnnetut inimest omavahel palju ei rääkinud, täiendavad nad teineteise juttu ootamatute seikadega.

Näiteks kirjutab vanaisa, et soovitas vanaemal oma elu trükimasinal kirja panna. Vanaema kurtis, et ta silmad on kehvad, aga vanaisa julgustas teda ikka proovima.
Kaua aega tõusis vanaema kell 4 hommikul, ja asus klõbistama.
Siis oli 2000-leheküljeline paberipakk valmis.
Uhkelt seletas vanaema, et on nüüd kogu elu kirja pannud.
Paraku olid paberid täiesti tühjad.
Vanaisale meenus, et ta oli kunagi trükilindi kirjutusmasinast välja võtnud ja ta sai aru, et naise silmad on ikka nii halvad, et ta isegi seda ei näe, et need leheküljed on tühjad.
Nii mängis ta kaasa ja kiitis 'romaani'.

Vanaema jutust aga selgub, et ta vajutas meelega kogu aja lihtsalt tühikut...

Väga kurb ja vaikne kooselu...
Aga selle tulemusel sündis lõpuks ilma ka selle loo kangelane :)


Pisike stiilinäide isa ja poja õhtusest vestlusest:

Kui isa õhtul mulle tekki peale pani ja me raamatust rääkisime, küsisin, kas ta suudaks sellele probleemile lahenduse leida. "Mis probleemile?" "Probleemile, et me oleme suhteliselt tähtsusetud." Ta ütles: "Noh, mis juhtuks, kui lennuk su keset Sahara kõrbet maha paneks ja sa võtaksid pintsettidega üheainsa liivatera ja liigutaksid seda millimeetri võrra?" Mina ütlesin: "Ilmselt sureksin veepuudusse." Tema ütles: "Ma pidasin silmas seda hetke, kui sa toda ainsat liivatera liigutaksid? Mida see tähendaks?" Mina ütlesin: "Ma ei tea. Mida siis?" Tema ütles: "Mõtle." Ma mõtlesin. "Küllap ma liigutasin liivatera." "Ja see tähendab?" "See tähendab, et ma liigutasin liivatera." "See tähendab, et sa muutsid Saharat." "Ja siis?" "Ja siis? Sahara on suur kõrb. Ja see on olemas olnud miljoneid aastaid. Ja sina muutsid seda!" "See on tõsi!" ütlesin istuli tõustes. "Ma muutsin Saharat!" "Ja see tähendab?" küsis tema. "Mida? Ütle!" "Noh, ma ei räägi "Mona Lisa" maalimisest ega vähi ravimisest. Räägin lihtsalt selle ühe liivatera liigutamisest millimeetri võrra." "Jah?" "Kui sa poleks seda teinud, oleks inimkonna ajalugu teistsugune..." "Nii?" "Aga kuna sa seda tegid, siis...?" Tõusin voodis püsti, osutasin kunsttähtedele ja kisendasin: "Ma muutsin inimkonna ajaloo kulgu!" "Justament." "Ma muutsin universumit!" "Tõsijutt." "Ma olen Jumal!" "Sa oled ateist." "Mind pole olemas!" Ma langesin taas voodile, isale sülle, ja me lõkerdasime koos naerda.

Paberid

Igasuguseid allkirja-vastu pabereid on viimasel ajal edasi-tagasi loksutatud.

Et ma sain Mehe ametlikuks hooldajaks.
Et meie taotlus invatakso kasutamiseks rahuldati.
Teade Mehe kohtusse kaebamisest.

Ise viisin ära töövõimetuspaberid.
Väga armas, et minu kallal üldse ei noritud.
Ju ma ei sattunud selle ametniku juurde, kes norib.
Kui me sotsiaaltöötajaga jaanuari alguses Mehe puudepabereid viisime, siis rahvas koridoris arutas, et on üks hirrrmus tädi seal, kes iga asja kallal närib... :D

Varem meil polnud üldse kombeks uksetelefonile vastata, kui keegi polnud ette helistanud, et tuleb -
nüüd peab vastu võtma.
Nagunii postitädi toob jälle mingeid pabereid ja tahab allkirja.

Positiivse külje pealt: teed on mehega jalutamiseks IMELISED. Eriti arvestades seda, et on VEEBRUAR. Olin täiesti arvestanud sellega, et pean teda veebruaris-märtsis veenma rõdul istuma iga päev tund või pool, et ta õhku saaks, sest õues on vesine ja jäine ja libe, või tuleb üle lumevallide ronida... Aga ei! Õueteed on nagu meie peale mõeldes täiesti käidavad. See on lausa ime!


Käisime eile raamatukogus. Mees kõndis seda teed märgatavalt paremini ja kiiremini kui eelmisel korral. Mäletan, kuidas mul tookord iga sammu juures süda värises.
Nüüd läks mõte vahepeal isegi uitama... :)


Ka luges Mees läbi esimese raamatu. See oli suures trükis ja 120 lehekülge ainult, ja tal läks selle läbilugemiseks vist rohkem kui kümme korda rohkem aega kui vanasti oleks läinud, aga see on ikkagi väga suur ja väga oluline samm edasi! Loomulikult on see talle tüütu - kujutlege, kui te tavaliselt saate duši all käidud 20 minutiga ja äkitselt peate arvestama 3 tunni ja 20 minutiga! Kuid see on siiski parem kui kaks kuud pesemata olla, eksole!

JULIAN BARNES "Kui on lõpp"

Anthony Webster on ontlik vanahärra, kes on elanud küllaltki ennastsäästvalt, üpris rahulikku elu. Tugevaimad sõprussuhted jäävad keskkooli- ja kolledžiaega, samuti paar armulugu. Anthonyl on selja taga 12-aastane abielu - naine leidis kellegi teise. Oma kolmekümnendates eluaastates tütrega saab Anthony hästi läbi. Ta töötab haiglaraamatukogu juhataja/asja-ajajana: see tähendab, et ta soovitab ja viib raamatuid voodihaigetele ja korjab need pärast jälle kokku tagasi.

* Hilisemas elujärgus me loodame veidi jõudeaega saada, kas pole? Kujutame ette, et me oleme selle ära teeninud. Vähemalt mina küll kujutasin. Ent siis hakkad mõistma, et elu asi pole meie voorusi hüvitada.

Ootamatult saab ta teatise päranduse saamise kohta oma kunagise pruudi emalt. Selle pruudiga hakkas pärast nende lahkuminekut käima tema parim sõber Adrian, kes ootamatult enesetapu tegi.

* Eeluurimisistungi otsus oli olnud, et Adrian Finn (22) tappis enese, "kuna tema vaimne tasakaal oli häiritud". Ma mäletan, kui vihaseks ma selle käibefraasi peale sain: ma oleksin võinud vande all kinnitada, et just Adrianil oli olnud vaim, mida miski tasakaalust välja ei löö. Ent seaduse silmis muutis enesetapja hullumeelseks juba tema tegu ise, vähemasti teo sooritamise ajaks. Seadus, ühiskond ja religioon, kõik ütlesid, et on võimatu olla vaimselt ja füüsiliselt terve ning ennast tappa. Ehk kartsid need võimud, et enesetapja argumendid võiksid seada kahtluse alla elu olemuse ja väärtuse niisugusena, nagu koronerile maksvad võimud selle olid korraldanud? Ja nõnda, kuna sa olid ajutiselt hulluks kuulutatud, pidid ka sinu enesetapu põhjused olema hullumeelsed.

Veel Adriani olemusest ja inimloomusest:

* /.../ ta mõtles loogiliselt ja tegutses siis vastavalt oma loogilise mõtlemise järeldustele. Samal ajal kui enamik inimesi, nagu ma kahtlustan, toimib vastupidi: me teeme mõne vaistliku otsuse ning ehitame siis üles põhjapaneva arutluskäigu, et seda õigustada. Ning nimetame tulemust terveks mõistuseks.

:D
Ma kahtlustan ka!

Kui Anthony notarilt kuuleb, et päranduseks jäetud asjade hulgas on ka sõber Adriani päevik, on ta üsna üllatunud, sest sõbra surmast on juba 40 aastat möödas.
Paraku on päevik endise sõbranna (Veronica) käes, kes keeldub seda üle andmast.
Anthony ei kavatsegi kergelt loobuda ja käib visalt, kuigi võimalikult viisakalt, meilide kaudu peale.

Lõpuks nõustub Veronica temaga kohtuma ja annab talle üle koopia ühest päevikuleheküljest.
Sellel on kirjas mingi veider katse väljendada matemaatiliselt seda, kuhumaale ulatub suhete juures vastutus. Kui suhtes juhtub mingi tragöödia, siis kas ja kui suur vastutus on näiteks sellel, kes paari tutvustas, või kummagi vanematel, et nad lapsed sünnitasid ja selliseks kasvatasid jne.
Anthony ei saa sellest midagi aru.

Järgmiseks annab Veronica Anthonyle kirja, mille Anthony oli Veronicale ja Adrianile kirjutanud, kui Adrian teda enda ja Veronica suhtest teavitas. Kiri šokeeris Anthonyt. Ta mäletas küll, et oli selle kirjutanud, ja et see oli pilkav ja nõme kiri, aga et see oli nii õel ja pahatahtlik - see tegi talle kõvasti valu. Ta ei tundnud äragi seda nooremat iseennast, kes oli selle kirja kirjutanud. See inimene oli ammu kadunud.

* /.../see, mis lõpuks meelde jääb, ei ole alati seesama, mille tunnistajateks me oleme olnud. 

* /.../ mida vähem jääb meie elule tunnistajaid, seda hõredamalt on neid, kes võiksid meie sõnu kinnitada, ning seda vähema kindlusega võime öelda, mis me oleme või oleme olnud.

* Kahetsus (remorse) tuleneb etümoloogiliselt väljendist "uuesti hammustama". Kujutlege hammustuse jõudu, kui ma uuesti oma sõnu lugesin.

Ta kirjutab Veronicale siira vabanduskirja ja mõistab, miks Veronica näib teda nii väga vihkavat.

Veronica aga kirjutab, et Anthony ei saa ikka veel millestki aru.

Ühel päeval viib ilmselgelt Anthony seltskonda talumatuks pidav Veronica mehe maale, kus näib, et ta sooviks, et Anthony näeks üht hooldekodu asukate punti. Anthony on suures segaduses - mida ta nägema pidi? Miks on Veronica nii tige ja miks ta ikkagi midagi öelda püüab, kuid ei suuda?

Paarikuise nuhkimise tulemusena kohtab ta jälle hoolealuseid ja saab aru, et üks neist on Adriani poeg. Ta oli oma salvavas kirjas Veronica ja Adriani võimaliku tulevase lapse teemal õelutsenud ja näeb seda kui täideläinud needust. Kuid tõde on, vähemalt Veronica jaoks, veelgi hullem ja selleni jõutakse alles raamatu viimasel leheküljel.


Niisiis raamat vastutusest ja mälust.
Inimene kipub end soodsamas valguses mäletama - eks me seda kõik teame.

Vastutusega on aga nii, et see on vast maitse küsimus...
Mina usun väga inimeste muutumisse ja ei kannaks kellegi peale viha sellepärast, mida ta 40 aastat varem tegi ja suhtleks temaga puhtalt lehelt - kui just uus kohtumine ei näita, et tegemist on endiselt ebameeldiva ja/või ohtliku inimesega. Ma usun täiesti sellesse, et inimene ei pruugi tundagi seda osa endast või oma minevikust, millega ta mingeid asju tegi - pole mingit suhet selle tegelasega. See oli, või siis ilmus ja kadus. Inimene võib isegi 4 aastaga muutuda (ka halvema poole, muidugi), mis siis veel 40st rääkida.

Kui ma selle raamatu lõpetasin, siis ma mõtlesin, et ma loodan, et Anthony elab veel nii kaua, et ta saab aru, et ta ei pea seda süükoormat kandma. Mõningane süü õelutsemise pärast on tema nooremal 'minal', aga nagu ta ise tunneb - see on võõras inimene praegusele 'talle'. Aga kõik, mis teiste vahel edasi juhtus - ei puutu temasse.

Pudi

VT värvis täna oma huuled lillaks ja pani pähe tumelilla teravatipulise nõiakübara.
Päris huvitav nägi välja!
(Tegime lõbusaid pilte, aga siia ei lubata panna.)

VT uurivalt: "Mis sa arvad, mida tüdrukud ütleksid, kui ma niisuguse huulevärviga kooli läheksin?"

(Ta on niimoodi kenake, nii et ta eeldab, et mainin seda...)

Mina imestunult-halvustavalt: "VT... mis SINUGA juhtunud on?"

Naerame...

VT resigneerunult: "Ah, ei. Mu sõbrad ei ole nii kaastundlikud."

---

Aga täna öösel nägi VT unes, et on kehalise kasvatuse tunnis ja mängitakse korvpalli.
Palli asemel aga on igal lapsel seep, mida ta peab kolm korda korvi vistata üritama.
Kõigil oli raske, aga kõige raskem oli VT'l, kellel oli õnnetul kombel - VEDELSEEP. :D
Küll ta üritas sellest visatavaid pihutäisi keerutada, kuid see kippus ikka põrandale lödisema ja ta muudkui libises seal seebivahus, kuni pudel sai tühjaks.

Oh õudu! :D

---

Aga see meenutas mulle mu enda õudset seebiostu.
Ma ei tea, kas pildil on nüüd see täpselt õige, sest paber on ammu ära visatud, aga Palmolivi roosilõhnaline seep on küll täielik säästunipp, sest see pidas meil vastu 1,5 kuud, kuigi tavaliselt on ühe vannitoaseebi eluiga 1 nädal. Kasutame ikka Palmolive'i omi, aga seda roosi oma ostsime esimest korda.
No ei vahuta. Üldse! Pese nagu plastmassist seebi-imitatsiooniga!
Ainus võimalus sealt vahtu välja saada oli - hõõruda seda jala-harjale ja siis nühkida.
Lihtsalt nägu või käsi pestes ta ei vahutanud.
Äkki oli ainult partii selline... ei tea. Muud 'maitsed' on kõik olnud head.
Ära ka ei raatsinud visata, aga siunasin seda seepi küll iga päev mitu korda.
Ja mulle isegi ei meeldi roosilõhn...

:D

Kaks lingikest ka:


1.

Stella Vainikko ilu saladus:

Minu jälgmise tulemusel olen täheldanud, et ilu ongi siis, kui pole saladusi. Mida vähem saladusi on inimesel, seda vähem pingutust ja stressi, seda vähem ponnistamist ja seda vähem vajadust leida teistes vigu, et enda olemust õigustada või võistelda kellegi või millegagi.
Saladused on nagu juuksepusad. Ükskord lubades ebatõel tulla mängu, on selle lahti kammimine umbes sama mõnus kui nätsu juustest lahti saamine. 

2. Empaatiline inimene valigu kaaslast hoolikalt:

All empaths should do internal work and be selective when choosing an intimate partner. Encourage your partner to do internal work too. If your partner has no interest in self-care, there’s likely to be a buildup of toxins and it can be very draining for the empath since we absorb energy like sponge.- Geeta Razack -

ISABEL LOSADA "Minu teekond paradiisi"

Armsa välimuse ja positiivseid ootusi tekitava pealkirjaga raamatuke, mis jäi paraku lahjaks.

Autor on vilunud eneses-surkija ja enese tundmaõppimise protsessist juba varem raamatu(id?) kirjutanud. Seega, kui ta end nüüd jälle ummuksis tunneb - pole kindlat töökohta, abikaasat, hingerahu, rõõmu, armastatud partneriga ta mingisuguste salapäraste olude tõttu kokku jääda ei saanud, noorus libiseb sõrmede vahelt välja -, ei ole vaja kaua nuputada, mis ette võtta: tuleb end mitmel eri moel turgutama hakata, ja kui sellest muud ei saa, siis raamatu ikka.

Esimeses osas üritab ta ravida ja puhastada oma kodu. Selleks kutsub ta kohale feng shui spetsialisti. Esimene annab ubropsu diagnoose elanike kohta, mitte ei ütle, et pane peegel sinna - siis elujõud voolab, või et pane münti suus hoidva konna kuju tänna - siis hakkab raha tulema. Ta ütleb hoopis selliseid asju, et - sul on magamistuba nii sinine ja valge, paistab, et sa oled oma isa peale kuri. Igatahes ei meeldi autorile need diagnoosid sugugi ja tema meelest räägitakse liiga vähe Asjast, nii et ta helistab feng shui meistrite liitu ja tellib endale uue asjatundja. Miks see talle ei meeldinud, seda ma isegi ei mäleta - rääkis värvidest liiga palju? Lõpuks tuli organisatsiooni juhataja ise tema koju. Nende visiitide tulemusena juurib autor välja chi'd takistava heki ja värvib välisukse kärtsroheliseks, toob kööki kausi kividega, aga... tolku ei miskit.

Teises osas võtab ta osa kallist 4-päevasest motivatsiooniseminarist, mida viib läbi Anthony Robbins. ("Kas me saame rikkaks?" "Jaaa!" :D). Autor kirjutab Robbinsi filosoofiast ja õpetamislaadist nii palju maha, et mul oli lugedes tõsine mure, ega ta mingit copyright'i ei rikkunud? Mingi energiavahetus sellistel üritustel kindlasti toimub, inimesed kütavad end üles... kui kauaks ja mille jaoks seda auru jätkub, on iseasi. Igatahes - autorile meeldis.

Kolmandas osas läheb ta 10 päeva kestvasse meditatsioonilaagrisse, kus iga päev tuleb 10 tundi mediteerida ja suurem osa ajast vaikselt liikuda ja vaikida. Omavahel ei tohigi rääkida, ega isegi silmadega märku anda või tervitada - häda korral võib juhendajalt nõu küsida, kuid juhendaja annab ainult kokku lepitud instruktsioone ja mingit individuaalset lähenemist, südamlikke vestlusi pole. Ka arvuti-telefon-märkmik on keelatud, sest see pole päriselt ka Vaikimine, kui kirjutad. Isabel nihverdas märkmiku ja pliiatsi ikkagi sisse, sest ta soovis ju raamatu jaoks märkmeid teha. Kahjuks võttis ta sellega endalt kogemuse, mida see laager pakkuda soovis.

Üldse, vahemärkusena, kui inimene läheb kusagile elamuste keskele tööd tegema, siis ta jäädvustaja rollis kahjuks ei saa seda elamust, mis ta saaks seda sündmust vabalt läbi elades ja kõige olulise mällu või mälukaardile salvestamise pärast muretsemata. Olen ka ise, kuigi vähemoluliste asjade puhul, seisnud mõnikord tõrke ees, kas nautida, või püüda sündmusi peatada jäädvustamise tarvis - et hiljem ka nautida.

Põhiliselt andis see vaikuselaager talle hirmsa kondivalu ja teadmise, et tema pole tema mõtted ega tema keha, tema on see, kes jälgib. Aga olen täiesti kindel, et ta teadis (oli kuulnud) seda juba ka varem.

Neljandas osas võtab ta osa jamaikalasest guru vestlustundidest. Ka Mooji räägib sellest, mis me pole ja mis me oleme, ja nagu ikka, tuleb välja, et me pole õieti mitte midagi, nii et ka muretseda pole vaja mitte millegi pärast. Eks mõni asi on tore ka, näiteks lugu sellest, kuidas keegi mees Moojilt mantrat palus ja Mooji soovitas mantrana kasutada lihtsalt sõna "tänan!". Ma arvan, et see on küll kena. Elu toob nii palju kogemusi, mis on just meie jaoks meie ette toodud - seda usun mina ka. Hea on need kogemused võtta vastu usus, et need tõesti on meile õppimiseks ja hea on selle võimaluse eest "eksistentsi" tänada.
Mulle (ja mitte ainult mulle vaid ka autori tütrele ja kirjastajale) jäi siiski mulje, et guru Mooji sensuaalne aktsent ja atraktiivne välimus jätsid Isabel Losadale tugevama mulje kui tema õpetused.

Viiendas osas rändab autor Amazonase vihmametsa, eraldatuna elava hõimu juurde, kuhu tuuakse aastas vaid nii 3-4 inimest, ja joob kohaliku šamaani keedetud narkootilist leotist. Põhiline, mis see temaga teeb, on ajab ta südame nii pahaks, et teejuht, kes on seal käinud 30 aastat, pole veel kedagi selle joogi füüsiliste mõjude all nii rängalt kannatamas näinud. Isabel räägib  ilmekalt, kuidas kordamööda ja ühekorraga ta öökis ja... ennast kergendas, aga et tal mingid ilmutuslikud visioonid oleksid olnud - seda päriselt mitte. Siiski tundis ta, et kui tal väga paha oli, siis ühel korral ilmus ta tütar teda lohutama, ja teisel korral südamerõõm, kellest elu ta lahku oli viinud. (Sellest armuloost, kui ma õigesti aru sain, rääkis Isabeli eelmine raamat.) Aga ilmselt kasu sellest kogemusest pole, sest kõige eredama mulje jättis, kuidas autor palus oma kehalt selle mürgitamise pärast vabandust ja lubas, et ei tee seda enam iialgi.

Palju kära, vähe villa, öeldakse sellise asja kohta.
Samas - lugeda on ju ikka huvitav, aga ma kardan, et kuna autor pidi kogu aeg asju mällu talletama, ei saanud ta ISE täit elamust üheltki ürituselt ja sellest on küll hirmus kahju...

Häid mõtteid on ka, näiteks et kui te ise oma asjades suurpuhastust ei tee, siis peavad teised teie träni konteineritesse kühveldama, kui te kord sussid püsti viskate, või et mõni inimene kasutab oma puudust või haigust teiste inimeste kontrollimise vahendina, aga need pole nii sügavad ega ka nii ilusasti lahti kirjutatud, et tasuks üldse tsiteerima hakata. Autor on asja eest 'flirtiv'/meeldidapüüdev ja vigurdav: see pole heal tasemel teos mitte kuskilt otsast. Mina lugesin siia vahele kaks muud raamatut, sest - ei haaranud, lihtsalt.

Kogu aeg meenub kahekõne autori ja väljaandja vahel:
Isabel: "Mul on raamat valmis."
Väljaandja: "Kas sa toimetasid seda nii hästi kui vähegi suudad?"
Isabel: "Minu meelest küll."
Väljaandja: "Tubli. Mine siis ja hakka uut kirjutama."

Umbes selline dialoog siin kusagil oli, aga ma otsima küll ei taha hakata...
Kui seda raamatut juba algusest peale niimoodi võtta, siis meelelahutust võib ta ikka pakkuda - see on (minu meelest) ka kõik.

Tõlkes oli ka üks hirrrrrrmus apsakas. Stanfordi vanglaeksperiment oli tõlgitud kui "Stanfrod Prisoni uurimus. (Jah, nimes Stanford olid r ja o vahetuses ja Prison oli suure tähega nagu perekonnanimi.)
Mh, kes teeb, sel juhtub. Kõike ei saa iga tõlkija teada. Aga hirmsasti häiris...

Never let me go

Eile vaatasin üle pika aja telekat, sest kell viis pärastlõunal tuli TV3'st 2010 aasta Briti ulmedraama "Ära lase mul minna". Olen seda Kazuo Ishiguro raamatut ikka raamatukogust leida püüdnud, kuid pole silma jäänud. Nüüd siis nägin vähemalt filmi ära.

Ma pean kohe ütlema, et kõige rohkem meeldis mulle selle filmi nukker aeglus :D
See oli nii 'minu tempo' kohe...
Tavaliselt ma kipun filme vaadates sahmimisest ja vigurdavast kõnest lihtsalt väsima, samas on pinge liiga üles kruvitud ja päris kinni ka ei taha panna. Juba mõned aastad ma praktiliselt ei vaatagi filme, ega telekat. Tean, et ETV2's on ka väga häid filme, aga pole enam harjumust teleri ees istuda ega ka telekava vaadata - ikka magan maha, kui olengi midagi välja märkinud. Seekord panin kohe kalendrisse kirja ja telefonialarmi ka veel :D



On olemas selline internaatkool, kus õpivad hallides riietes lapsed, kes ei tea halligi väljaspool toimuvast. Kuni üks mässumeelselt südamlik õpetajapreili neile seda otsesõnu ei räägi, ei taipa nad õieti ka seda, et nad on kloonid, keda kasvatatakse organidoonoriteks. Neil lastakse saada täiskasvanuteks ja siis hakkavad tulema operatsioonid. Enamik elab üle kaks organiloovutust, mõni ka kolm, aga sealt edasi läheb 'elu' juba masinate külge aheldatuna.

Selles koolis sünnib armulugu - väike Kathy armastab väikest toredat Tommyt. Paraku hakkab Kathy kaunis sõbranna Ruth Tommyle ligi ajama ja Kathy astub kõrvale. Ta loodab, et Ruth ja Tommy lähevad lahku, kuid seda ei juhtu. Pärast kooli lõpetamist 18-aastasena suunatakse nad mõneks ajaks farmi elama. Seal peavad nad kohanema mõttega oma peatsest surmast ja tegelema selliste küsimustega nagu - kes ja kus on nende mudelid? Nende ainsad 'sugulased'?

Käivad kuulujutud, et kui mõni paar on päriselt armunud, saab doonoriks kutset edasi lükata. Tommy vihjab Kathyle, et sooviks taotluse esitada hoopis koos temaga, mitte Ruthiga, kuid Kathy arvates tuleb see liiga hilja ja pole teostatav. Ta tunneb vajadust nüüd omavahel plaani pidavast Tommyst ja Ruthist eemale saada, ning kandideerib hooldajaks: klooniks, kelle doonorlus lükatakse edasi, et ta saaks toeks olla organiloovutust läbi tegevatele kloonidele.

10 aastat hiljem, kui Kathy on ühe oma hoolealuse surmaga seonduvatele dokumentidele alla kirjutamas, saab ta teada, et samas haiglas on parajasti sees Ruth. Ta läheb oma kunagist sõbrannat vaatama ja leiab ta üsna põdurana eest. Ruth teeb ettepaneku teha väljasõit - minna vaatama kuulsat rannale uhutud laeva... ja külastada sealjuures ka lähedusesasuvas hooldekodus elavat Tommyt.

Rannas palub Ruth andestust, et hoidis Tommyt ja Kathyt lahus, kuigi oli alati teadnud, et nad kuuluvad kokku. Ta annab neile lepituskingina aadressi selle naise nimega, kes aitab päriselt armunud paaridel edasilükkamist taotleda. Ruth ise sureb järgmisel operatsioonil.

Kathy ja Tommy lähevad lootusrikkalt antud aadressil, kus selgub, et see edasilükkamise-värk on tõepoolest vaid legend. Kathy ja Tommy saavad veidi aega tõelist armastust nautida, siis tuleb ka Tommyle kolmas ja viimane organiloovutus. Kaks nädalat hiljem Kathy töö hooldajana lõppeb ja ka tema saab kutse ilmuda kuu aja pärast oma esimesele operatsioonile.

Veel vaba ja terve noore inimesena värsket õhku hingates meenutab ta Tommyt ja mõtleb, et õnn on seegi, et nad niimoodi uuesti kokku said. Ja veidi õnne-aega. Iga inimene on surelik, ja küllap mõtleb enamik neist, et aega jäi väheks...

Aga rääkida tahtsin hoopis sellest, et filmi vaadates tõmbasin ühel hetkel jalad diivanile, põlved lõua alla ja võtsin põlvede ümbert kinni. Põlv riivas mu lõuga, ja - silmad ekraanile naelutatud - kummardasin ma pea veidi alla ja - SUUDLESIN HELLALT , kuigi hajameelselt, OMAENDA PÕLVE ja tegin sellele pai :D

Ilmselt ma olen nii harjunud, et kui miski mu lõuga puudutab, on see VT pea või õlg :p

Tuli tali...

Käisin täna varem poes, juba ennelõunal. Tavaliselt jalutame koos Mehega, sest pood on lähedal ja mida rohkem ta kõnnib, seda parem - rääkimata sellest, et värsket õhku on ka vaja. Aga eile käisime poes lumesajuga ja tema lohiseva jala varba otsa kippus tekkima lumepall :D - täna oli lund veelgi rohkem, nii et mõtlesime, et lähen üksi. Tegelikult oli lumi juba kõvaks tambitud, nii et oleksime võinud jalutada küll.

Päikest ei olnud, aga lumi oli ikka nii värske ja hele, et hakkas silmadele. See tegi millegipärast mu tuju väga lõbusaks. Mõtlesin veidi imestunult, et ehk ma nii väga igatsesin musta maa asemel lund, kuigi enda teada mõtlen hoopis kevadest? Võibolla aga on asi hoopis selles, et kui naeratades hakkad silmi kissitama, siis silmi kissitades arvab aju, et nüüd käib üks suur naeratamine, sest kissis silmad ja kõrvuni suu - need käivad ju ometigi käsikäes! Ja aju saatiski puhtalt kissis silmade pärast ka naeratuse :D
Võib ju olla!

Ally McBeali seriaalis tutvustas ju John sellist naeratuse-teraapiat, et kui muidu on tuju hea ja sa naeratad, siis paha tujuga naeratades saadavad töötavad naerulihased ajule naeratuse signaali, ja aju valib sellepeale "naeratuse/hea tuju/-hormoonid" (jee, teadus! :D) ja laseb need verre. Ja siis tuleb päriselt hea tuju.

Ma pole tegelikult kindel, kas tasub aju niimoodi segadusse ajada...
Narrid aju üks kord - tema narrib sind seitse korda vastu! :D
Nagu juba Eesti vanarahvas ütles ;)


Love!
:)

PayPal

Mitu inimest on soovitanud mul blogisse PayPal'i nupp üles panna, mille kaudu saaks mu blogi anonüümselt toetada.

Selleks peab minu arusaamist mööda küll omama PayPal'i kontot.

Ma olen selle konto ja nupukese loomiseks saanud nii palju omaalgatuslikku abi, et otsustasin ära, et tõesti panen selle toetamisnupu siia üles - muidu läheb kogu abi ju mõnes mõttes raisku. (Mõnes mõttes aga ei lähe, sest teiste heaks tehtud teod kannavad head energiat niikuinii.)

Räägin ka, millega ma kimpu jäin - ehk on abi kellelegi, kes ise selle nupukesega mässab.

 PayPal'i lehel juhendatakse väga ammendavalt, kuidas kontot luua.
Mina takerdusin seal, kus küsiti kolmekohalist koodi, mis olevat pangakaardi tagaküljel, allkirjaribal.

 Minul polnud seal peale allkirja küll midagi. Tundub, et selle kõige tavalisema deebetkaardiga ikka kontot teha ei saa.
Juba loobusin, mõtlesin, et nii tore, et ma ei peagi oma pead vaevama sellega, kas ja kui kohatu see "Donate" nupp minu blogis ikkagi oleks. Aga sellegipoolest jagas Daki mulle delikaatselt õpetusi edasi.
Et tuleks minna pangakaartide lehele ja valida "telli kaart" ja sealt tellida virtuaalne krediitkaart.
 Tegin selle ära ja ennäe - tõepoolest anti sealt nii virtuaalse krediitkaardi number kui ka see kurikaval kolmekohaline 'security code'.
 Nüüd õnnestus mul lõpuks oma konto "verifitseerida".


 Kuidas blogi jaoks seda nuppu teha, õpetatakse ilusasti SIIN.

 Minu südame teeb kergemaks see, et virtuaalne krediitkaart aegub 1. aprillil.

Seega olen siin targemaks saanud ja õpetusi ilusasti kasutanud, aga ei pea eluks ajaks selle nupu otsa istuma jääma :D

 Nupp on siis nüüd mõneks ajaks olemas ja imedeime - ka töötab! :D Suur tänu kõigile, kes kommentaaridesse ja postkasti nõuandeid ja infot saatsid! :)

DANIEL GLATTAUER "Kõik seitse lainet"

Ei teadnud, et sellel raamatul on ka eellugu. Õieti see eellugu - "Hea põhjatuule vastu" - pidigi pärislugu olema, aga lugejad hakkasid nii väga armastama Emmit ja Leod, kes põhjatuule-raamatus teineteisesse e-kirjade teel armusid, siis aga kokku ei saanudki, et kirjanik otsustas tuvikestele veel ühe võimaluse anda.

Mõlemad raamatud ongi kirjutatud e-kirjadena Leolt Emmile ja Emmilt Leole.

Seitsme-laine-raamatu alguses kirjutab Emmi ajaviiteks kirjakesi Leo vanale meiliaadressile, kus süsteemirobot annab talle alati 10 sekundi pärast ikka sama vastuse: adressaat ei saa sellelt aadressilt kirju enam kätte.

Ühel päeval Leo aga vastab. Ta on Bostonist tagasi (Austrias, vist - kirjanik on austerlane ja kusagil on vihje, et suheldakse saksa keeles). Emmi on endiselt abielus ja selgub, et Leo on Bostonist endale kellegi leidnud. Kellegi Pamela, kes talle peagi järgi sõidab. Sellegipoolest soovib Emmi kohtumist, mis neil aasta tagasi ära jäi.

Leo saadab segaseid signaale. Ta näib Emmist väga-väga hoolivat, kuid ta ei võitle Emmi pärast. Emmi on oma tunnetes Leo vastu kindel, kuid - ka tema ei tahaks Leod, kui selguks, et Leo ikka nii väga teda ei tahagi. Leo on põiklev. Mõlemad igatsevad teineteist, kuid on segaduses. Leo näib tahtejõu sunnil hakkama saavat ka Emmita - kui on kokku lepitud, et nüüd on LÕPP, siis Leo enam ei kirjuta. Emmi aga hakkab mõne kuu pärast tasapisi jälle pihta...


Mina ei arva, et maili teel on raskem suhelda kui näost näkku. Ma ise olen kirjutades kogu aeg justkui avameelne, muidu aga... on harva see aeg ja koht, kus oma südant puistata. Kui teine inimene pole täpselt samal lainel, siis ju tajud seda ja muudad juttu või tooni - see enesereguleerimine toimub automaatselt. Seega ei saa sa suhtlemisel puhtalt ENNAST väljendada - see, mis sinust välja tuleb, sõltub ka kuulajast.

Kirjutades oled sa üksi ja saad rääkida nagu asjad on. Muidugi ei maksa ära unustada, et kirjalugejal on ka tunded, kuid kas pole tõsi, et sinul kui rääkijal on õigus kõigile oma tunnetele ja lugejal jällegi õigus oma tunde-reaktsioonidele?

Teisalt on vähemalt armunute puhul õige ka see, mis siin raamatus öeldakse: "Meilide puhul veedetakse ka vahepealne aeg teineteisega." Jah, sest kirja kirjutades, vastust oodates ja lugedes on mõtted kogu aeg armsaga.

Leo ja Emmi on mõlemad sõnaosavad inimesed, kes vähem või rohkem varjatult flirtides ja oma tundeid väljendades paeluvaid lauseid loovad. See kirjavahetus on välja tulnud põnev ja samas väga veenev.
Mõlemad kirjutajad on sümpaatsed ja neile on kerge südamest kaasa elada :)


Paar väikest näidet:

Leo räägib Emmile Pamelast. Ta annab Emmile mõista, et on leidnud/loonud ilusa suhte, mida ei soovi komplitseerida. Pamela on tore tüdruk, kes teda armastab.

Emmi vastab:

"Leo, Leo, Leo! Armastamine tähendab sinu jaoks istuda teise inimese õnnehoobade juures. AGA KUS OLED SINA? Kuidas on lood sinu õnnega? Kuidas on lood sinu soovidega? Kas sul polegi oma soove? On sul ainult "Pami" soovid? Kas sulle jääb vaid kõhutunne? - Mul on sinust kahju. Ei, mul on endast kahju. Ei, mul on meist mõlemast kahju. Täna on kuidagi kurb öö. Pime hiliskevad. Tuulevaikus. Soikumus. Ma joon praegu üht viskit. Ja seejärel otsustan, kas võtan veel ühe. Mina nimelt tegutsen veel oma isiklike soovide järgi. Ja ma otsin OMA õnne. Õnneks. Või õnnetuseks. Pole aimugi. Sa oled armas, Leo! Sa oled tõesti armas! Kuid suudad sa olla vaid armastatud või suudad sa ka kunagi armastada?"

Leo ei vasta paar päeva.
Emmi torkimise peale kirjutab ta lõpuks:

"Emmi, sinu meil tumeda hiliskevadega mõjus mulle väga masendavalt. Ma ei teadnud, mida sellele vastata. Pole olemas mingit kasutamisjuhist koos teekaardiga õnne otsimiseks ja leidmiseks. Igaüks otsib omal viisil ja nendest kohtadest, kust usub seda kõige tõenäolisemalt leidvat."

Sellised, veidi lüürilised ja melanhoolsed, aga lootusrikkad need armunud on.

*

Teine näide:

Leo:

"Niisiis: kas läheksime kohvi jooma?"

Emmi:

"Kallis Leo, miks ei ütle sa õigupoolest: "Ma tahan sinuga (...)?" Miks sa küsid: "Kas läheksime (...)?" Sa ei tea ise, kas tahad? Või jätad endale varuks õiguse samuti mitte tahta - juhuks, kui mina ei taha?"

Leo:

"Kallis Emmi, ma tahan minna sinuga kohvi jooma. Kas sina ka tahad? Kui sa ei taha, siis ei taha mina ka, sest ma ei taha sinu tahte vastaselt sinuga (kohvi jooma minna). Niisiis, kas me tahame?"

Kas nad saavad kokku?...

Reaktsioonid

Ma ei taha tänuteemaga imalaks minna, aga tunnen, et pean ühte asja siiski ütlema.


Ma olen väga tänulik hästi paljudele inimestele, kelle südamlikku toetust ma viimastel päevadel tundnud olen. Tänutunne on olnud nii intensiivne, et ma arvan, et tõesti on tunda ka väljaütlemata mõtted - et ka need, kes pole jutustajad, aga soovisid head, said oma mõtteenergia minuni saadetud.

Ja tõesti-tõesti, ilma igasuguse irooniata, ma tahaksin südamest tänada ka neid inimesi, kes leiavad, et sellised 'kampaaniad' on inetud ja igaüks peab ise hakkama saama - eks ma ise ju ka kaldun niimoodi arvama, vähemalt mis minu enda hakkamasaamisesse puutub :) - aga hoidsid viimastel päevadel sõrmekesed paigal ja ei kirjutanud mulle ühtegi noomivat kirja või halvustavat kommentaari. Tean, et mõni teine blogija on pärast teiste inimeste poolt algatatud kingikampaaniat pidanud halbu kommentaare lugema. Olen tänulik, et mina seda üle elama ei pidanud.


Aga asjast...

Kui te ainult oleksite näinud VT nägu, kui ma talle ütlesin, mis summa mu lugejad meile kinkisid.......
Ta oli just koolist tulnud, mantli varna riputanud ning mütsi ja salli riiulisse torganud.
Käed veel pooleldi õhus ta lihtsalt tardus, vaatas mulle kuidagi pehmelt ja värskenenult otsa, ja naeratas-naeratas-naeratas liikumatult, hiirvaikselt ja hirmõnnelikult... :)... ja siis hingas välja.
Kahju, et ma ei saa seda pilti siia panna.

Igatahes ta palus, et ma ka tema poolt kõigile "Suured Tänud!" edasi ütleksin.
Seda ma nüüd ka tegin.

Have a candy, my loves!

PS, seda postitust kommenteerida ei saa.


Lisatud...

Assoo, tegelikult
sain ma ka ühe "imeliku" reaktsiooni.

Mul on 3 sõbrannat, kaks siin lähemal ja üks Tallinnas, F. 
F'ga ma ainult kirjutan ja seda iga päev.
Vaat, nüüd ma ei jaksanud temaga ka kirjutada, ütlesin ainult et olen väsinud...
ja paari päeva pärast, et ikka veel olen väsinud...

Eks ta käis mu blogis ka kaemas, mis minuga toimub...
Ja kui nüüd täna leidsin jõudu ka talle kirjutada ja rääkisin, MIS toimub, siis tema kommentaar oli:
"Paistab, et raha on sind erksamaks muutnud!"

:D

Arvan, et ta on natuke solvunud, et ma talle kirjutada ei jaksanud ja blogisse tegin nii pika postituse.

Oki nüüd! :)
Tsau-blau! :)

Inimese tunne.

underwater
-weheartit.com-

Täna olen olnud juba veidi rohkem inimese nägu. Ja tegu.

Kell 12 tulin voodist välja, kuigi polnud vaja kusagile minna.
Kammisin juuksed, mida tegin viimati 4 päeva tagasi.
Voodi tegin korda.
Päris riided panin selga. Enne tõmbasin lihtsalt pidžaamapluusile kampsuni peale, kui kodust välja läksin.

Pühkisin mööblilt tolmu. Päike paistis, tolm sätendas ja ma märkasin ühtäkki, et naeratan endamisi õnnelikult. See andis julgust. Kui pühkimisega elutuppa jõudsin, meenus mulle, kuidas ma vahetult enne Mehe viimast haiglasseminekut meie makaronitaldrikud kogemata ära vahetasin ja talle tema maitse jaoks kaugelt liiga küüslauguse toidu andsin. Paraku olin ma liiga hajevil, et oma taldrikutäie maitsest aru saada, et mulle on lahjem ports saanud. Alles Mehe vesiseid silmi, punast nägu ja neelamisraskusi nähes taipasin, mis toimub. See meenutus ajas mind, õelasüdamelist naist, tasakesi mõnust naerma :D

Nii et see on nagu vanasti - so enne Eelmist Nädalat.
Ma ikka naeran ja naeratan, kui ma koristan, sest igasuguseid asju tuleb meelde...
Ja meenuvad ikka toredad ja naljakad asjad.

Lõunasöögiks keetsin spagette hakkliha-tomatikastmega.
Süüa tehes hakkasin laulma.

Seegi on nagu vanasti.

Kui laul ja naer juba ihuüksi olles välja poevad ning ei tule ainult teistepoolsete provokatsioonide tõttu :D, siis hakkabki inimese tunne tagasi tulema.

Seekord ma küüslauguga üle ei pingutanud.
Mees ütles: "Mmm! Mmmmmmm! See on nagu... siil."
Hetk hiljem taipas ta ise ka, et "siil" ei ole omadussõna ja selgitas, et siilid on maailma parimad, sest nad lakuvad piima suure mõnuga. Vähemalt lasteraamatute piltidel."
Mulle meenus kohe üks siilitüdruk, kellega just-just oli Mehe sõnadest juttu...
:)

Pärast lõunasööki läksin 300 meetri kaugusel asuvasse poodi kahekilomeetrise ringiga, sest julgesin jalutama minna juba. Päike paistis ja lapsed olid rõõmsas tujus. Inimesed ka. ;)

Aga nüüd lähen võtan õhtuooteks väikese kohvi ja kaks kohukest! :)

Selline päev! :)

xoxo

Liiga pikk, liiga valus ja liiga avameelne postitus, mida südamest soovitan mitte lugeda

Nagu juba ette arvasin, sai see nädal liiga raske.
Liiga palju kohtumisi ja tegemisi.
Nüüd tunnen pinget kehasse kohisemas juba siis, kui VT või Mees minuga rääkima tulevad - kardan, et mul tuleb teha VEEL midagi nendele asjadele lisaks, mille tegemisega ma olen juba arvestanud, kuigi pole täiesti kindel, kas ma nende tegemiseks jõudu leian. Näiteks käesoleva tunnikese peaksin majapidamistööde peale kulutama - ei aga jaksa end püsti hoida.


Esmaspäev

Hommikul kell 10 pidi tulema sotsiaaltöötaja hindama seda, kas Mees ikka vajab hooldajat.
7 minutit enne kümmet muutusin äkki rahutuks. Hakkasin jooksuga köögist läbi esiku oma tuppa minema, aga keerasin koridoris otsa ümber ja läksin kööki tagasi, seal seisin hetke, pöörasin ümber ja läksin tagasi esikusse. Kuulsin riidekapist veidrat pininat ja sain aru, et uksetelefoni signaal on jälle hääletu peale rahmeldatud - keegi on ukse taga, aga telefon ei helise, ainult piniseb vaikselt.

Ametnik oli nii tubli, et ei elanud oma pahameelt meie peale välja, kuigi häälest, millega ta end tutvustas ja meenutas, et meil oli kell 10 kohtumine, sain aru, et ta oli seal ukse taga juba mõnda aega kella lasknud.

Kuigi jaanuaris, kui ma sots-ametis käisin, ei andnud ta mulle eriti lootust, et võiksin Mehe ametlikuks hooldajaks saada, siis tema suhtumine Meest nähes ja temaga rääkides muutus. Paraku ongi seadus selline, et see hooldamistasu 39 eurot ja haigekassa kindlustus, mis ametliku hooldaja staatusega kaasneb, määratakse vaid neile, kes on pidanud oma sugulase või tuttava hooldamiseks töölt ära tulema (ähh? mida? - et tuled töölt ära ja elad 39 euroga???). Teine võimalus on, et nad küll ei käi tööl, kuid on tööotsijana arvel. Küsisin imestunult, et kui on selge, et mu abikaasa vajab hooldust, siis mis mõttes ma pean tööle soovijana ennast arvele võtma, et tema eest hoolitseda? Ma ju ei saakski nagunii praegu tööle minna - mitte et mul oleks selline plaan, aga kui oleks, siis ma ei saaks ju! Tema ütles, et selline on seadus.
Jah, kui sa juba nagunii kodus kavatsed olla, siis pead nagunii oma pereliikmete eest hoolitsema.

Üks inimene ütles mulle hiljuti siiralt ja täis usku, et riik peab perekonda kaitsma.
See liigutas mind. Ta usub, et kas meil siin või kunagi kusagil on olemas selline riik.
Minu meelest riik aitab ainult siis, kui ta on tõesti sunnitud. Punkt. Sellepärast Eesti riik eriti ei aita kedagi, kuna eestlased on need, keda sunnitakse, mitte need, kes ise sunnivad /riiki inimesi kaitsma/.

Aga Mehe abivajadus sai kirja ja sotsiaaltöötaja oli meeldiv ja lohutas mind, et see pole suur patt, kui ma end tööotsijana kirja panen, aga tööd tegelikult ei otsi, mis siis, et sellel avaldusel on kirjas, et ma tegelikult ka pean aktiivselt tööd otsima ja ei tohi keelduda tööst, mida nemad mulle sobivaks peavad. Et ma võin neile seal ausalt öelda, et minu tööotsimine on formaalsus.

Muide, kaks arsti on mulle kunagi soovitanud end tööotsijaks kirja panna, et saada haigekassa kindlustust. Ma räägin neile, et mul pole seda valetamise soolikat: ma ei suuda seal istuda ja rääkida, kuidas ma sel kuul olen saatnud nii-ja-nii-palju avaldusi ja käinud nii-ja-nii-paljudel tööintervjuudel, kui mul pole tegelikult mingit kavatsust tööle minna. Üks kehitas õlgu, et ise tead, teine oli imestunud ja vaatas mind nagu hüsteerikut. Jah, inimesed valetavad ja petavad nii sotsiaal- kui ka med-süsteemis nii palju, et kui sa ütled, et sa ei suuda seda teha, siis vaadatakse sind kui mingit pirtspekki.

Olen täiesti siiralt hakanud uskuma, et see, et mind valetamine, varjamine ja vassimine nii suurde pingesse ajab, et ma parem keeldun seda tegemast ja kannatan tagajärgede käes, on tänapäeva arusaamade kohaselt haiglane ja hüsteeriline. Inimesed on väga praktiliseks ja pragmaatiliseks muutunud. Tehakse, mis vaja. Mina nii ei saa - ma ei ütle, et see on hea või halb, aga minu meelest on see OK. Nii peaks tohtima ka elada, kusagil nurga taga kasvõi...


Seejärel tuli Mehe sõber meile autoga järele ja me käisime pangas, allkirjastasime laenulepingu muudatuse, mille kohaselt saame 6 kuud maksupuhkust ja edaspidi maksame senisest umbes 5 eurot kuus rohkem, ülejäänud 27 aasta jooksul. Hehe! :)


Siis viis Mehe sõber meid kusagile X-kohta, kus Mees pidi mingid paberid oma kunagise ülemusega korda ajama.

Mehega on praegu raske käia, ta keeldub tunnistamast, kui kukkumisohtlik ta on, ja ma pean temaga iga trepi juures kaklema, et ta käsipuust kinni võtaks. Kui te vaid näeksite, kui vaevaliselt ta jalg maast tõuseb ja kuidas ta komistab iga prao otsa asfaldis, aga ikka tahab end proovile panna. Nii kui ta oma jalga silmaga ei jälgi, hakkab see jalg tal lohisema ja kinni jääma... Raske on!


Ja õhtul, oh rõõmu!, pidin helistama Mehe kunagisele elukaaslasele, keda meie elus muidu absoluutselt pole. Pole ka Mehe teist alaealist last - ta on meie peres tabuteema, mida nüüd juba isegi mina harva jutuks toon, kuna see teema ilmselgelt haavab ja nörritab Meest, ja paremaks või kergemaks asjad pikkade aastate jooksul läinud pole.

Jah, lapse saamise lugu oli selline, mida võib alatuseks nimetada, ja Mees pole selle lapsega päevagi koos elanud. Kui Mees näeb oma endise elukaaslase käitumist puhtalt manipuleerimise, isekuse ja lollusena, siis mina naisena paratamatult mõistan olukorda, kus sa pole valmis isegi halvast suhtest loobuma ja teed midagi nii meeleheitlikku, et suhtest välja astumiseks parajat võimalust otsivat meest kinni hoida. Mees on ka oma halvima käitumise juures väärikam ja toredam kui enamik oma parimas olekus. Saan aru, miks see naine teda enda külge kinnitada proovis.

Igatahes on laps veel alaealine ja Mehe 268 eurosest invaliidsuspensionist, millest ta elatab mind, VT'd, iseenast ja Poega, ei ole meil võimalik ära anda 190 eurot, nagu Ex küsib.

Seega pidin Exile helistama ja rääkima, mis ma vahepeal välja uurinud olin: et sellist ametnikku pole olemas, kes meile välja arvutab, kui palju me sellises olukorras maksma peame. Et me peame selle isekesi kokku leppima või siis tõesti kohtusse minema, nagu Ex on soovinud. Mina pakkusin, et maksaksime pensionist rohmakalt 1/4, kuna Mees peab koos iseendaga ülal 4 inimest - seega siis 70 eurot kuus.
Ex aga ütles, et talle oleks kasulik pöörduda kohtusse, sest tal on seda raha vaja, ta on selle rahaga arvestanud ja kui ta kohtusse avalduse esitaks, siis saaks ta riigilt esimesed 3 kuud 160 eurot - ja seda raha on tal vaja.

Njaa... Saan ju aru küll... Aga kohtusse ju minna ei tahaks, juba kohtukulude pärast...
Aga jah, võtsime omale mõtlemisaega.


Teisipäev

Seletasin Mehele, et nii või teisiti peame me Pojale elatisraha maksma ja saatsime ära 140 eurot, kahe kuu eest.
Saatsin ka Exile sõnumi, kus ütlesin, et saan aru, et see on väiksem summa kui ta vajab, aga eks me teeme, mis suudame ja loodan, et nad leiavad viisi hakkama saada.
Tunni pärast saatis Ex sõnumi, et aitäh ja tore, et ega temagi ei tahaks kohtusse minna ja loodab, et meiegi saame hakkama ja head paranemist Mehele.

Olin ülirõõmus! Nii meeldivat sõnumit pole sellelt naiselt 16 aastat tulnud :D
Mees oli täiesti vapustatud :D, aga samas umbusklik...


Siiski oli eelmine päev väga pingeline, nii et teisipäeva veetsin voodis, käies väljas vaid süüa tegemas.


Ja veel...
VT kurtis pidevalt märgade sokkide üle.
Vaatasin ta saapad üle ja - ohhh, jahh. Kannas on suur auk sees ja kanna juures on ka küljeõmblus oma 3 cm lahti. Loomulikult on lapsel sokid märjad.
Otsustasime laupäeval uued saapad osta.




Kolmapäev

Käisin sots-ametis kirjutamas invatakso kasutamise avaldust.
Kui see rahuldatakse, saame 3 kuu jooksul 34 euro eest invataksot kasutada.
Meie kodust kesklinna on sõit 7 eurot, seega saame 3 kuu jooksul teha kusagil 2,5 käiku - (7+7) + (7+7) + 6 = 34. Aga asi ju seegi!

Ja ennelõunal sõitsin VT'le TÜ spordihoonesse järele, kus tal oli spordipäev.

Õhtul jälle voodis.


Neljapäev

Hommikul helistas Mehe Ex.
Ta oli valesti aru saanud, et 140 eurot on ühe kuu eest.
Tal pole muud valikut, kui annab Mehe alimentide maksmisest kõrvalehoidmise pärast siiski kohtusse. Mitte vaenulikkusest ja kiusust - nagu Mees arvab ("Ma arvasin kohe, et nii läheb; sealtpoolt ei saa midagi head tulla!") vaid selle 3 * 160 euro pärast, mis ta riigilt niimoodi saab, ja mida ta vajab.

Usun, et tal ka endal pole hea mõelda, et annab kohtusse sügava puudega invaliidi, kes oma pensioni võrdselt jagab. Aga pole kerge kellelgi.



Kell üks oli mul aeg psühhiaatri juurde. Tahtsin temaga rääkida sellest, et mõtlen hakata taotlema töövõimetust. Arvasin, et temalt ma abi ei saa (ta pole mul eriti kaastundlik :D, ka internetis kurdetakse tema ükskõikse ja reserveeritud oleku üle), kuna aastaid tagasi, kui ma tema juures käisin palju halvema tervisega kui mul hetkel on, siis ta arvas, et võiksin ikka tööle minna.

Terviseprobleemidega on nii, et sa ei saa abi siis, kui sul on mituteist või -kümmend aastat olnud probleeme oma koduste asjade ärategemisega, kuna sul on peavalud, unehäired, stressipalavikud ja minestushood ja sa elad vaikselt, ennast ja oma peret säästa püüdes.

Abi saad sa alles siis - ja see on tõsi - kui sa muutud ühiskonnale kulukaks. Näiteks kukud sa töö juures pidevalt kokku ja jätad kolleegid hätta ja arst saab ka aru, et ükski inimene ei taha sind palgata. Kiirabi väljakutse maksab. Kui sa kodus minestad, on kõik ok - mitte keegi ei huvitu sellest karvavõrdki. Alles siis, kui buss koos reisijatega sinu pärast 10 minutit peatuses seisab ja kiirabi ootab, või üldse, kui minestad avalikes kohtades ja segad inimesi, alles siis muutub minestamine argumendiks, millega tõestada, et sul ON raske. Sa võid kodus perele öelda, et palun jätke mind järgmisteks kuudeks rahule ja ärge rääkige minuga, unustage ära, et ma olemas olen - ja nende peale röökida, kui nad siiski ukse vahele piuksuma tulevad, aga alles siis, kui sa ebameeldivat klienti kassa-aparaadiga viskad, usutakse, et sa ei suuda oma elamisega hakkama saada...

Seega.
Sa võid kodus teada, et sa ei suuda tööl käia,
kuid kui sa abi tahad, ei ole sul muud valikut, kui minna kodust välja, minestada, ennast tappa, kliente ja kolleege hirmutada, lasta endale mõned korrad kiirabi välja kutsuda - ühesõnaga, muutuda nii väljakannatamatuks, et riik on valmis maksma, et sa enam pahandusi ei tekitaks.
See, et sa ise abi vajad, ei huvita, ausalt, mitte kedagi.
Sa saad abi siis, kui on vaja sind peita ja kõrvale lükata - KAITSTA NEID INIMESI, KES TÖÖTAVAD.

Mina olin aastaid rääkinud paaritunnistest minestushoogudest, mis mul tollal olid igal sellisel päeval, mil mul oli vaja kusagile asju ajama või kasvõi VT'ga kinno minna. Kodune toidupoodki oli raske, aga kokkulepitud kohtumised olid päris hullud. See ei huvitanud kedagi mitte karvavõrdki.
Ja piisas ühestainukesest teadvusekaotusest bussis - kusjuures ma kõõlusin seal higise lauba ja peksleva südamega IGAL tööpäeva hommikul ja enne seda paar tundi ka kodus - kiirabi väljakutsest ja paaritunnisest viibimisest EMOs tilgutite all, kui minu jutt oli äkitselt tõsiselt võetav.
See oli üks teadvusekaotus sadadest, minu jaoks.
Minul oli iga päev raske.

Igatahes võttis mu psühhiaater mind pärast esialgset irvitamist ("Miks te arvasite, et surete varem või hiljem ära, kui tööle lähete? hahahaaa!") täiesti tõsiselt ja jäi mulle üllatuseks minu kirjelduste peale uskuma ka seda, et mul on olnud pikki sügava depressiooni episoode, kuigi ma pole neil aegadel olnud suuteline abi otsima. Kuhjas mulle diagnoose juurde ja nagu ma aru saan, soovitab mulle määrata töövõimetus, kui seda uuriv komisjon tema poole järelpärimisega kord pöördub.

Saan aru, et kui ma valetamisesse, sh liialdamisesse nii valulikult ei suhtuks, oleks ma ilma kangelaslikult tööle minestama minemiseta saanud otsetee mingite rahade juurde, võibolla.



Kas ma ütlesin, et visiit läks maksma 48 eurot!!!
Aaaajeeee!
Kellel pole, sellelt võetakse viimane näpu vahelt...


Reede

Pikali voodis.


Laupäev

Leidsime odavad (13,50! - on ju talvekaupade soodusmüügiaeg!)ja nirud saapad, aga välimus on ok.
Halb on see, et VT'l on väga peenike jalg, see on laia liistuga saabas ja hakkab kohe lääpa vajuma.
Soodsad olid veel sellised kummi-saapad, aga VT'le ei meeldi need kahjuks kohe üldse.
VT'le meeldivad ainult kõrge säärega, karvase äärega kuid muidu lihtsad saapad, millel pole kõrget kontsa ega platvormtalda. Polnudki väga suurt valikut selliseid. Oleks tahtnud veidi kallimat, aga siiski kitsa liistuga. Oluline oli ka talla-karestus, libisemise vastu. Olen ise teismelisena käinud talviti odavate plastmasstaldadega :D - liiga jube! Oma lapsele seda ei teeks.

Soodsat ostu tähistasime Hesburgeris.
Meie kõhud on 1,5 kuuga vaesusest tingitud pidevast puhtast-orgaanilisest toidust rikutud - kõik peale jäätise tundus liiga intensiivne, lausa vastik. Nii mõndagi kukutasime prügikasti, sh pea-aegu kogu fanta. Appi! :D


Pühapäev

Ehk siis täna.
Süüa teen, VT'ga õpin ja kallistan, aga muud mitte.
Millal ma hakkan jaksama kirjadele vastata, koristada ja kaugematest poodidest vajalik kraam ära tuua - ehh, ei tea. Võibolla homme, võibolla 4 nädala pärast.

Pean meie olematu raha eest välja ostma Xanaxi, kuna nädal aega ei ole ma öösiti maganud.
Kannatlikult olen kogu öö pikali, väsinud ju olen.
Aga uni tuleb hoopis päeval, kui peaksin 'asju' tegema.


Teadsin juba ette, et sellest tuleb väga raske nädal.
Eks oligi just nii raske, nagu ma kartsin.


Kahju, et pidite seda lugema...
Loodan, et teil tuju pahaks ei läinud...

Olge tublid, ja haigeks ärge jääge! :)

HARUKI MURAKAMI "1Q84" & "Elevant haihtub"

"1Q84" on põnev ja salapärane lugu kahest üksildasest armastajast, kes jagasid lapsepõlves läheduse momenti, mis nende endi üllatuseks veel 20 aastat hiljem on nende eksistentsi kese. Kogu lahus oldud aja jooksul mõtlevad nad sageli teineteisele, samas pole proovinudki teineteist üles leida - elu jooksul saab mõlemale üha selgemaks, et teineteisega on seotud nende elu mõte.

Nii erinevad, kui nende elud ka ongi - naine (Aomame) on enesekaitsetreener ja salamõrtsukas, mees (Tengo) aga matemaatikaõpetaja ja eneseteostuseni veel jõudmata kirjanik - hakkavad salapärased sündmused neid tasapisi teineteisele lähemale nügima. Sündmused koonduvad omapärase, vähese jutuga 17-aastase kaunitari Fukaeri ümber, kelle romaanivõistlusele saadetud haarava kuid rohmaka jutu Tengo oma toimetaja palvel korralikuks kõpitseb. Romaan, kus räägitakse õhuniitidest nukku moodustavatest Väikestest Inimestest, kes meie maailmas oma salapäraseid ja kõhedaid asju toimetavad, võidab romaanivõistluse ja saab otsemaid bestselleriks. Tengo algul ei märka, kuid selle romaaniga tegeledes tõmmati teda 1984 aasta Tokyost samuti raamatu maailma, aastasse 1Q84, kus taevas paistab kaks kuud ja mõnigi asi on teistmoodi.

Hästi palju on kordusi: sama asja räägib A B'le, C D'le, E F'le - aga igaüks annab mingi nurga pealt rohkem infot, nii et mind need kordused ei häirinud, pigem meeldisid.

Kurvastasin kui selgus, et 750 lehekülge polegi kõik. Nende kaante vahel on raamatu I ja II osa - kolmas tuleb veel kunagi kusagilt. Siis saab vast teada, mis värk selle Tengo emaga oli. Ja kuhu kadusid nukkudest välja tulnud laste koopiad. Lihtne ja põnev lugemine. Mina elasin nii sisse, et tsitaate ei märkinudki välja. :)

"Elevant haihtub" on novellikogu, nii et ühtset teemat pole. Jutustajana on Murakami alati hea, aga sellegipoolest tundusid novellid kuidagi lahjemad kui romaanid. Erilise nõutusega täitis mind lugu rohelisest elukast, kes sügavalt maa alt välja ronis, et ühele abielunaisele armastust avaldada. Naine avastas, et elukas loeb ta mõtteid ja kukkus elukat mõttes mõnitama ja selle õnnetukese peale mõttes karjuma. Elukas alandus väikseks loiguks vist lõpus... Mingi 'jaapani huumor'?

Enamik jutte tundus "noh... jah!" Lugesin huviga läbi, aga elevust ei tekitanud. On küllalt raamatuid, mille lugemisele kulutatud ajale mõtlemine teeb mind närviliseks, aga nii hull asi siiski polnud.

Loomulikult meeldis mulle esimene novell, mis oli romaani "Üleskeeratava linnu kroonikad" algus - see romaan meeldis mulle väga ja rõõm oli jupikest sellest ka eesti keeles lugeda. Ja lemmik oli lugu "Uni", kus naine kaotab järsku võime magada. Ta ei räägi sellest kellelegi ja oma öötunde kasutab ta lugemiseks ja pisukesteks väljasõitudeks. See on kohustustest ja suhtlemisest vaba aeg, mil sul pole muud vaja teha, kui iseendale läheneda. Panin kunagi kirja, mida kõike ma tahaks teha iga päev pluss oma väikesed kohustused pluss 9 tundi und. Selgus, et minu ööpäev peaks olema täpselt 48 tunni pikkune. Ajast jääb nii kõvasti puudu, et vahel tundub mõttetu üleüldse üritadagi midagi teha peale ilmsete kohustuste ja paratamatu une. Usun, et neid inimesi, kelle jaoks võimalus olla üksi ja samas mitte hüljata oma kohustusi pere ees, on hästi palju. Ma ei unista kunagi reisidest või millegi nägemisest või kogemisest, aga sellest unistan küll, et mul oleks võimalus ükskord üürida endale kusagil mägedes väike tuba ja veeta päev raamatuid lugedes, jalutamas käies, joogat tehes ja mediteerides, kusjuures see peaks ikka vaikne maja olema, nii et perenaine ei jää minu uksele kõõluma ja rääkima sellest, kuidas maailm on hukka läinud.
Jah, saaks vaid kusagilt seda vaikset üksi aega...
Mul on korduvalt olnud kiusatus oma päevaplaan niimoodi ümber teha, et magan siis, kui VT koolis on, ja olen öösiti üleval. See õnnestub mul ka väga kiirelt, kui proovin. Aga siis tuleb aeg, kus on mitu asja-ajamist päevasel ajal ja kogu see peen plaan lendab uppi.
Veel meeldis lugu sajaprotsendiliselt täiusliku tüdrukuga kohtumisest ja see, kus tarbijakaitseameti töötaja saatis kassetile lindistatud vastuse tüdrukule, kes pahandas, et ei saanud poes vinüülplaati ümber vahetada. Jaburad tegelased ja absurdsed olukorrad on Murakami pärusmaa.

Mõned katked:

Lühidalt öeldes leidub maailmas valesid valikuid, mis viivad õigete tulemusteni ja õigeid valikuid, mis viivad valede tulemusteni. Seetõttu üritan elada põhimõtte järgi, et säherduse absurdsuse - minu poolest võite seda nii nimetada - vältimiseks on tegelikult õigem üldse mitte mingisuguseid valikuid teha. Tulgu see, mis tulema peab.

*

Lõpuks otsustasin sulle hoopis vastamata jätta. Parem üldse mitte vastata, kui vastata puudulikult, kas sa ei leia? Ebatäiuslik vastus on niisama mõttetu kui vigane sõiduplaan. Kõigile oleks parem, kui seda üldse polekski.

*

Nad istusid pargipingile, võtsid teineteisel käest kinni ja muudkui rääkisid ja rääkisid. Nad polnud enam üksi. Poiss vajas tüdrukut ja tüdruk poissi. See on imeline tunne, kui sul on sajaprotsendiliselt täiuslik kaaslane, keda sina vajad ja kes vajab omakorda sind.See on tõeline ime.

Koolivägivald

Täna oli VT klassil spordipäev.

Eile tuli A nukralt VT juurde ja rääkis, et tal oli just R'ga järgmine vestlus:

R: "Mina ei tule spordipäevale."
A: "Aga mis sa põhjenduseks tood?"
R ükskõikselt: "Ah, ma ütlen, et sa lõid mind?"


Mina naeran nagu pöörane ja tunnustan: "Tore, et teil klassis selliseid koomikuid on!"
VT vaatab mind etteheitvalt ja nendib napilt: "A küll ei leidnud, et see naljakas oleks."
Selgus, et A oli seda tõsiselt võtnud...


Igatahes R tõepoolest puudus, nii et A'l on põhjust väriseda :D

R kodus, spordipäevalt poppi tegemas ;)
-izismile.com-

Kuidas see lugu lõppes

A suureks kergenduseks leidis R, et A süüdistamine tema lombakakslöömises ei läheks läbi.
Kui õpetaja küsis, miks R spordipäeval puudus, vastas R, et ta väänas kõrge kontsaga saabastega käies oma jala välja.
Õpetaja seda uskuma ei jäänud ja pani R'le hinnetelahtrisse "ühe".

HARUKI MURAKAMI "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"

Murakami tegelased on sageli sellised "kuulumatud kujud", kes leiavad endale salapärase naiskaaslase, kelleni nad aga kuidagi päriselt ei jõua ja kes nende elust oma suva järgi kaob ja siis jälle ilmub, alati palju annab, aga tekitab hirmu, millal see kõik jälle ära võetakse.

Siin tutvub poiss Hajime lonkava tüdruku Shimamotoga, kellega koos jalutatakse koolist koju, kuulatakse plaate ja püütakse ilmaelust sotti saada. Lapselik armastus lahutatakse poisi vanemate kolimise poolt. Algul püüab 12-aastane Hajime tüdrukul külas käia, aga see tundub kuidagi imelik ning side kaob.

Sealtpeale hoiab poiss rohkem omaette, kuigi teised seda vaevalt märkavad. Ta otsib tüdrukutes seda miskit erilist, mis avaks ennast justnimelt talle - tutvub ja semmib toredate, kuid ilma sädemeta tüdrukutega. Kogu aeg mõtleb ta Shimamotole, kuid ei otsi teda üles, kuna "kellaosutid liiguvad vaid ühes suunas". Minevik jäägu minevikku.

28-aastaselt kohtab ta tüdrukut, kellega koos on tunne nagu vaba pühapäeva hommikul. Nad abielluvad ja saavad kaks toredat tütart. Mees peab kahte edukat džässibaari, teda võib pidada igati edukaks ning ka ta ise on oma eluga rahul. Siis aga saabub tema ellu tagasi saatuslik naine - Shimamoto - ja sellega saab mehele üha rohkem selgeks, et tema elust on puudu midagi olulist, mis ta üldse elusaks teeb.

Lõppu ma ära ei räägi seekord, sest see pole nii ilmselge. :)

Nagu ikka on Murakami lihtne lugeda. Alatoon melanhoolne ja igatsev, võibolla isegi sentimentaalne. Tegelased üha kordavad, et nendega käib kaasas häving ja nad lõhuvad teiste elusid, kuigi neil pole kunagi kavatsust midagi halba teha. Elu murrab.

Sageli seisavad tegelased probleemi ees, kas talitada oma südame tõmbe ja sunni järele, või olla teiste vastu hea. Võimalikult kaua püüavad nad olla teiste vastu head kuni taipavad, et mitte ainult nemad ei piinle, vaid ka teinepool tajub nende eemalviibimist ja otsusekindlat headust, mille taga puudub enda soov. Mingi aja mõlemad lepivad sellega ja lepiksid võibolla aegade lõpuni. Kas on parem õudne lõpp või lõputu õudus? Õudne lõpp võib siiski tähendada ka kõige lõppu, elu lõppu. Murakami endassetõmbunud tegelaste puhul need 'õudsed lõpud' tavaliselt just viimseni dramaatilised ongi, ja kahjuks rikub see ka kõrvalolijate elusid, kes lähevad katki ja rikuvad võibolla edaspidi teiste elusid...
Jah, ei ole kerge otsustada õudse lõpu kasuks.
Ja lõputus õuduses ka ei tahaks elada, eriti veel siis, kui su kaaslane tunneb sedasama õudu.


Mina loen Murakami raamatutest hea meelega neid kohti, kus inimene tunneb end 'mitte-endana', kuutõbisena, kus ta kahtleb oma mälestustes ja arusaamisvõimes, sest see on mulle hästi tuttav teema.

Näiteks anti Hajimele võõra mehe poolt ükskord suure rahaga ümbrik. Kuna ta polnud päris kindel, mis toimus, jättis ta selle ümbriku aastateks alles. Pärast üht kriisi läks ta seda jälle võtma ja näppima, kuid - seda polnud enam lukustatud sahtlis.

Ometi pani avastus, et ümbrik on kadunud, mu teadvuse selle olemasolu või olematusega tegelema. Tekkis kummaline tunne, mis sarnanes peapööritusega. Kahtlus, et ümbrikku polnudki tegelikult olemas olnud, kippus võimust võtma kindla teadmise üle, et ümbrik oli tegelikult olemas.
Kuna mälu ja tunnetus võivad alt vedada ja petlikuks osutuda, toetume alati ühele kindlale reaalsusele, et sellega sündmuste ehtsust tõestada. Nimetagem seda vahelduvaks reaalsuseks. Nii saame ära tunda, kas juhtuvad sündmused ongi nii ehtsad, kui paistavad olevat. Et reaalsust reaalsuseks tunnistada, on meil vaja veel teist reaalsust, millega seda esimest võrrelda. Ja too teine reaalsus vajab vundamendiks kolmandat. Alateadvus loob nendest lõputu ahela, mille osaks on meile teadvustada, et oleme tõesti tegelikult siin ja olemas. Kuid mõnikord võib juhtuda, et see ahel katkeb, ning siis satume segadusse. Mis õieti on reaalne? Kas reaalsus on katkenud keti siin- või sealpoolses otsas?

Ehk siin siis - kas seda ümbriku saamise lugu oligi? Kas ebareaalne oli ümbriku saamine või selle puudumine nüüd? Millal juhtus reaalsuse kadumise akt? :D Kui ma tean, et ümbrik mul oli, ja enam seda pole - kas mina ikka olen või pole mindki? Kas ümbriku sai mingi teine mina, ja praegusel minal pole ümbrikuga mingit pistmist.
Olen ka sellise segaduse ees seisnud.

Nagu selles anekdoodis (see polnud siin raamatus).

Rändab mees 50ndate Ameerika lõunaosariikides. Tuleb õhtu ja mees tahab öömajale jääda, kuid sealkandis on kõik hostelid 'ainult mustanahalistele'. Noh, häda ei anna häbeneda - võtab mees kingaviksi, mida kõik viksid härrasmehed tollal kaasas kandsid, ja viksib end mustaks. Kirjutab end hotelli sisse ja palub end kell 6 hommikul üles äratada. Ajab hotelliteenindaja mehe hommikul üles, mees läheb duši alla, et viksi maha pesta, peseb ja peseb - üldse kohe puhtamaks ei lähe!
Noh - eks hotelliteenija oli kogemata vale mehe üles äratanud!

Hehe! :)

No vaat, minu maailmas võib selliseid asju juhtuda.

Aga siit raamatust veel ka katkendeid:

Ta ei ole Shimamoto, ütlesin endale. Ta ei suuda anda mulle seda, mida Shimamoto suutis. Aga siin ta seisab, on täiesti minu oma ja püüab anda mulle parimat, mis tal on. Kuidas suudaksin talle haiget teha?
Aga tollal ei saanud ma sellest aru, et võin haavata kedagi nii rängalt, et ta sellest eal ei parane. Ei teadnud, et inimene võib lihtsalt oma elamisega teise inimese hävitada.

*

"Viimastel nädalatel olen olnud veendunud, et suren," alustas Yukiko. "Ma ei räägi seda sinu hirmutamiseks. See lihtsalt on nii. Ma olen olnud sedavõrd kurb ja üksildane. Suremine pole üldse nii raske. Elujõud on minust vaikselt välja voolanud, just nagu oleks mingit ruumi aegamisi õhust tühjaks pumbatud. Kui end juba niiviisi tundma hakkad, siis ei paista ka suremine keeruline olevat. /.../"

*

Maailm hakkas värve tagasi saama ning ma ei tundnud end enam abitu Kuu peal kõndijana. Jälgisin otsekui läbi klaasi just nagu kellegi teisega toimuvat, kuidas miski minu külge klammerdunu iga minutiga üha rohkem oma haaret lõdvendab.
Üks osa minust oli eraldunud ja kaotsi läinud. Vaikselt. Igaveseks.

***

AMELIE NOTHOMB "Jahmatus ja värinad"

Ma polnud seda raamatut veel lugenud ainult selle pärast, et kogu aeg arvasin, et olen seda juba teinud - nii tuttavlik on see esikaas. Aga raamatukogus oli Jaapani-teemaline väljapanek ja kui ma igaks juhuks sisututvustust vaatasin, siis teadsin, et olen ajanud ta mingi teisega segamini.

Raamat on täitsa asja eest kuulus - väga vaimukas ja haarav autobiograafiline pilguheit Jaapani kollektiivsesse töömaailma.


22-aastaselt saab teoks Jaapanis sündinud belglanna Amelie suur unistus: töötada Jaapani firmas. Paraku ei leia ta ülemuste poolt mõistmist - nad ei usu "valgetesse ajudesse" ja peavad (mitte küll täiesti üksmeelselt, aga teisitimõtlejad on suht vakka) valgeid rohmakateks, räpakateks ja rumalateks - nii et tema karjäär hakkas veidrate kriisikeste kaupa allamäge käima.

Esialgu ei saanud ta üldse aru, mida temalt oodatakse. Ta leidis endale tegevust ülemuste jookidega varustamisega. Seejärel hakkas ta posti jagama ja kalendrites kuupäevi õigeks keerama. Viimane lõbustas, aga ka häiris inimesi, ja kuna postitöötaja ilmus alles pärastlõunal ja pidi kreepsu saama nähes, et tema töö oli juba tehtud, tuli Ameliel sellest hirmus jama. Ülemused kortsutasid tema poole kulmu ja ajasid kiusu. Näiteks saadeti teda korduvalt ühte tohutut paberipatakat paljundama, kuna tekst sellel olevat "tsentrist väljas", kuigi Amelie silm seda küll ei võtnud.

Ma läksin koopiamasina juurde tagasi, mõeldes, et ilmselt olin lehed halvasti masinasse pannud. Seekord tegin seda erilise hoolikusega - tulemus oli laitmatu. Viisin teose härra Saitole.
"Jälle tsentrist väljas," ütles ta.
"See pole tõsi!" hüüatasin mina.
"Sellist asja oma ülemusele öelda on teist kohutavalt labane."
/.../
Ma pidin naeru kätte surema kui nägin, et tegemist oli golfiklubi sisekorraeeskirjaga, mille liige härra Saito oli.

Lõpuks jõuab terane tüdruk, kes on kõigil vähem või rohkem vahetutel bossidel pinnuks silmas, tualettruume koristama, ning teeb seda 7 kuud oma aastasest lepingust.

Kõige ägedamad kohad on need, kus Amelie läheb kõigile ülemustele järgemööda nõuetekohast lahkumisavaldust esitama ja laulab kõigile seda, kui kahju tal on, et ta lepingut pikendada ei saa ja kui tänulik ta firmale on, et see aitas tal enda väärtuses selgusele jõuda :D

Jaapani vana keiserlik etikett näeb ette, et keisri poole pöördutakse "jahmatuse ja värinatega". Olen sellest väljendist alati vaimustatud olnud, see on nii suurepäraselt kooskõlas näitlejate mänguga samuraifilmides, kui need üleinimlikust austusest traumeeritud hääletoonil pealiku poole pöörduvad.
Varjasin enese niisiis jahmatuse maskiga ja hakkasin värisema.

Oi, need jaapanlased on ikka pöörased! :p
Teistega (st kaas-kollektivistidega, ilmselt) arvestamine on imetore, aga vähemalt selles firmas on see kuidagi ebamõistuspäraselt üle vindi keeratud - kogu see hirm muutuste ees ja argus. Eks me kõik oleme kuulnud, et ülemus on Jaapanis alati tark, õiglane ja hea ja tema otsustes ei kahelda. Sa tead, et oled süüdi, kui talle miski ei meeldi. Ülemus pole mitte kunagi ebakompetentne ja kui sa ei saa tema segastest või puuduvatest selgitustest aru, siis pead ikka ütlema, et said aru, ja midagi tegema minema, sest kui sa aru ei saanud, siis see ju näitab teda halvas valguses, et ta ei oska seletada.

Jaapanlaste elust maaliti üldse troostitu pilt. Naine peab olema laitmatu, puhas, viisakas, tark, naeratav ja samas paksu nahaga - kiita oma eksimatuse pärast ei saa sa aga kelleltki, kuna laitmatus on elementaarne. Armastus on mõttetu, see toob ainult sekeldusi. Parem abielluda kellegagi, kes ajab oma asja ja kelle pärast sa ei muretse. Mehed on veelgi õnnetumas olukorras, kuna nemad loodavad vähemalt armastust, aga tuleb ainult enda tundeid varjav laitmatu naine ja lõputu töö.


Ja samas olen alustanud Haruki Murakami üht romaani, ja temal on alati nii palju hellust ja armastust... :)
Nii et pole see asi seal nii lootusetu sugugi... Kuigi Murakami tegelased muidugi on teismelised seljakotirändurid, enesetapjad ja hullumajade asukad, kui mõtlema hakata... :D
Oot, aga siis on ju tunnetest hoiduvatel jaapanlastel õigus :D :D :D

---

Pildi näpsasin osta.ee'st - tõesti ei leidnud raamatupoodide lehtedelt -, keegi vist pahandab, kui teada saab... Loodame, et ei saa! :)

Igasugu värke

Täna käisime Mehega raamatukogus.
Jaa-jaa, lugesite õigesti - käisime! Mõlemad!
Kumbki pikali ei kukkunud, nii et edukas käik oli :D

Mehel oli see esimene jalutuskäik pärast pooltteist kuud. Ta kõnnib küll, aga tegelikult veel ei loe - või vähemalt mina ütleks küll nii. Ta loeb umbes 15 lehekülge päevas, ent varem ta luges isegi nendel päevadel, mil ta lugemisega eriti pühendunult ei tegelenudki ja luges vaid söögilaua taga ja vetsus, vähemalt 150 lehekülge. Ja kui ta võttis kätte ja luges - mida ta tegi enamikul päevadest -, siis ikka sadu lehekülgi. Aga ta püüab siiski. Ikka peab püüdma. Sellisest rõõmust nagu lugemine ei taha ükski raamatusõber ilma jääda.

Raamatut, mida Mees soovis, täna sees ei olnud.
Kuid leian, et see jalutuskäik oli juba omaette päeva nael.

Mees on juba nii tubli ja tavaline, et polegi enam millegi üle naerda - niuks! :D
Enne sai ikka palju nalja, kui ta ütles 'palli' asemel 'pruut' ja 'võtma' asemel 'uppuma'.
Kuni mina lõkerdasin, istus tema andestava naeratusega ja ootas rahulikult, et ma lõpetaks.

Aga kui ta ükskord ütles 'sprottide' asemel 'need surnud kalade laibad, mida te VT'ga saia peale panete', siis ma pärast naermist mõtlesin küll, et fui - meie ei pane laipu saia peale... või paneme? 0_0

Naljakas on ainult see, kuidas ta parema jala sussi kogu aeg ära kaotab. Ta õppis ilusasti jalga kasutama, aga tundlikkust selles jalas ikka väga palju pole, nii et ta ei märka, kui üks jalg on paljam või madalam.


Kuigi Mees oma raamatut ei leidnud, jõudsin mina raamatukogus endale roobitseda 11 teost, kuigi plaanis oli võtta vaid üks.
Oh, hea, et me raamatuPOODI ei läinud, eksju!

Ühe raamatu lugesin juba läbi - see oli suures trükis ja kusagil 110 lehekülge :)
Amelie Nothombi "Jahmatus ja värinad".
Teen sellest eraldi lühikese postituse.


---

Mul on üks sõbranna, kes kohe üldse ei küpseta. (Kaks jälle küpsetavad minust palju paremini ja rohkem). Aga minu muffiniküpsetamisejutte kuulates - ja eriti kui kiire ja kerge see on valmispulbri puhul - tuli talle ka kange isu järele proovida.
Noh, teades, kui mõnus on täiesti algajana näha, kuidas kogu protsess välja peaks nägema, alustasin ma täna koos muffiniteoga usinasti tema jaoks ka pildiseeriat. Tegin 11 pilti. Aga oh häda - kui on vaja, et kõik kenasti välja tuleks, juhtub alati mingi äpardus. Seekord jagus minul tainast 12 asemel vaid 10 vormi, ja mökerdasin ka veel natuke.

Muffinid ise aga tulid muidugi maitsvad, nagu alati. See on mingi eriti lollikindel pulber - hästi kiirelt saab segatud ja hästi ühtlaselt küpseb... muidugi, muffin on nii tilluke et vist ei saagi väga ebaühtlaselt küpseda...

VT pidi täna kooli minema. Sel aastal on laulupidu ja sel aastal on koor õpetaja välja valitud lastele kohustuslik. Neid kooliväliseid koorilaulmisi on seetõttu olnud rohkem kui üks.

Ühel esmaspäeval läksid lausa mitme lastekoori lapsed täiskasvanute gümnaasiumisse, kus neid juhendasid võõrad dirigendid. Läksin VT'le järgi ja dirigent Toomas kutsus mu lahkesti saali kuulama, kuigi mina istusin vaikselt ja tagasihoidlikult ukse taga. See Toomas oli tubli laulumees ja hirmus naljakas ka, ma puhkesin mitu korda valju laginaga naerma, kui ta väitis, et tüdrukud liigutavad oma käsi nagu Mr Bean ja siis seal ees tembutas, või oigas, et "õõõõääähhoioioi" võivad teie vanaemad peolaua ääres laulda, aga teie laulge ikka korralikult :D
Aga karm võis ta ka olla, uiui. Hea õpetaja oli!

Veel üks naljakas asi, mis mul VT laulmistega seoses meelde tuli...

Kooli laulukoori hääleharjutuste ajal ütles muusikaõpetaja, et nüüd "Juba linnukesed..."
Noh, hakkavad lapsed laulma, kuid õige varsti kuuleb VT, et nüüd lauldakse küll mingit soga. Ta liigutas haudvaikselt suud ja vaatas enda ümber ringi, mis siin ometi toimub? Pikapeale sai ta aru, et viis on õige, aga sõnad piirduvadki ainult "juba linnukestega". Ehk siis lauldakse:

Juba linnukesed juba linnuke
sed juba linnuke sed juba linnu
kesed juba linnukesed juba linnukesed ju
ba linnukesed juba linnukesed juba linnu

kesed juba linnu kesed juba lin... 
jne...

Issver-sussver, mõtles VT, kas nad on hulluks läinud või?
Kas ainult mina märkan, et lauldakse valesti?
Kas tõesti nii peabki laulma? Kuidas mina siis sellest aru ei saa? Miks see mulle nii imelik tundub?

Pärast tuli välja, et õpetaja oli eelmises tunnis lapsi niimoodi instrueerinud - ilmselt tähelepanu või kes teab mis harjutamiseks -, aga VT oli siis mujal asjatanud.


Ah, ja veel üks naljakas kooliäpardus.

VT eesti keele õpetajal on kombeks kirjandustunnis meeleolukaid laule lasta.
VT maitse laulude osas õpetajaga ei ühti, nii et ta eriti ei viitsi neid kuulata. Seekord oli juttu mehest, kes unistas kuumast maast, kus tal on rantšo ja päike paistab ja linnud laulavad ja paradiis ja... umbes midagi sellist, kuigi see suuremalt jaolt VT kõrvust mööda läks. Küll aga teravnes ta tähelepanu, kui meeslaulja nimetas nende rantšoparadiisis leiduvate asjade hulgas "naised, kellel tissid maani..."
Hihihii! :)
Lapsed ka muidugi itsitasid... :)
Ja õpetaja tormas ehmunult muusikat kinni panema vabandades, et polnud laulu lõpuni kuulanud...

(Kui minu tekstis sellele õpetajale mingi jama tuleb, siis ma panen blogi kinni :(...).

Aga rääkimata ei saanud ju jätta - liiga naljakas, et üksi naerda :)

***

Kogusin lemmiklinke, mõtlesin, et hakkan neid blogis jagama, aga nüüd võtsin hoopis raamatuhunniku ja arvata on, et Internetilugude lugemine jääb mõneks ajaks unarusse.
Aga siin on viimaste päevade lemmikud:

1. Murtud südame jooga.

We’ve all been there: a cheating partner, a career dream that seems to have failed, or the death of loved one.  When life shows us the depths of heartache, Tantra urges us to come closer to it, to step into it, to feel it with a tender dedication that may start with a hand on the heart and a silent internal whisper of, “My darling, I give you permission to feel this heartbreak.”

 Artiklis on meditatsioon südamevalu leevendamiseks.

Nagu ütles see vietnami munk Thich Nhat Hanh: "It's like a mother, when the baby is crying, she picks up the baby and she holds the baby tenderly in her arms. Your pain, your anxiety is your baby. You have to take care of it. You have to go back to yourself, recognize the suffering in you, embrace the suffering, and you get a relief." 
Ei mingit kummi laksutamist vastu rannet, et "ei mõtle selle peale!"


***


2. Keegi armastab oma õde: ZA/UM.


***

3. Russell Brand räägib liigutavalt endast ja teistest sõltlastest: My Life Without Drugs.

Eriti puudutas see, kuidas ta vaatas üle vanu videojuppe noorest pilves iseendast ja - ei tundnud mitte vastumeelsust selle omadega sassis nooruki suhtes, piinlikkust tema pärast, ega ka tänulikkust, et on sellest jamast nüüd vaba, vaid kadedust selle noore muretu narkari vastu, kes ta kunagi sai olla. Kui mure lähenes, tõmbasid end pilve ja mure kadus! Enam seda pole, nüüd tuleb reaalsusega silmitsi seista.
Saan aru, kui kurb see on!
:)

Niisama

kaustikud ja küünlad

Käisin täna kaugemal poes, et VT hampsudele krõbuskleid osta; meie poes saepuru puuri põhja müüakse, aga kääbushamstrite toitu peab kaugemalt tooma.

/Meenub, et kui VT internetist kääbushamstrite kohta infot otsis, ei pannud ta otsingusse mitte 'dwarf hamster' - mis oleks õige - vaid 'hobbit hamster', hehe :)  Ma salaja naeran seda siiamaani -minu meelest on nii armas - ja kutsun vahel hampsusid 'kääbikuteks'./

Kasutasin juhust ja ostsin endale altari jaoks posu küünlaid ja kaks kaustikut, värkide kirjapanemiseks.
Mõlemad on isekad ostud, milleks objektiivset vajadust pole..., aga ma loodan, et annan endale andeks. Võibolla ma näiteks söön tuleval nädalal ainult kaks korda päevas ja teen selle nii tasa? (Hehe, nali!)




VT palus limonaadi ja ma vaatasin, et partnerkaardiga oli 1,5 liitrine limonaad vaid 15 senti kallim 0,5 liitrisest, nii et võtsin kohe suure. Ja siis kaks tibatillukest mustikakooki - üks mulle, üks talle.

nunnu hõbedane küpsetusvormike...

Hakkasin mõtlema, kuidas mina ennast tavaliselt premeerin?

Ja sain aru, et üldse ei premeeri.

Mul pole vaja!, ma jätan tegemata nii ebameeldivad asjad, mis premeerimist nõuavad :D

Kook ja limps pole ka sellepärast, et ma oleks need ära teeninud, vaid niisama, nagu ikka on palju toredaid asju igas päevas.

Aga mäletan, et kui ma tööl käisin, premeerisin end vähemalt korra igal tööpäeval, sageli ka mitu korda päeva jooksul. Kuigi ka tööl oli kuhjaga imevahvaid juhtumusi, olid tööpäevad ikkagi rasked. Lihtsalt, kui sa juba pead midagi tegema, siis tasub võtta sealt kogu rõõm, mida see asi tuua saab...

---

Homme saab Mees koju :)

küünlaid hoian kenas, tikitud kaanega karbis koos tikkudega,
altarikese kõrval.

VT küsis, kui kauaks ta jääb? :D

Aga issu tuleb meil nüüd päriseks koju.

On ka aeg! :)

Küpsetasin talle kotlette - isetehtud kotletid on ta lemmiksöök, aga lähen homme vara kodust ära ja kui me tagasi jõuame, siis olen liiga väsinud, tean seda. Nii et tegin täna valmis. Ikka säästukotletid, milles rohkem kui pool oli muud mudru: sibul, küüslauk, muna, paprika, tatar ja saiapuru :D  Aga mida rohkem mudru panna, seda pehmemad ja mõnusamad tulevad, maitse jääb ikka väga heaks, kotlet on ikka hea!

Olen õnnelik!...

matike maha ja alustame õhtuse joogaga

Usun siiamaani, et Mehe haigus oli nii temale kui ka meile terve perega hea, sest mõned asjad vajasid tal ümberhindamist ja vähemalt esialgu paistab, et see on talle ka kohale jõudnud. Usun, et ta on nüüd enda vastu parem, ja ka parem pereliige. Mõnikord ma mõtlen, et selle haiguse tagajärjel toimunud mõttemaailma muutus tal on nagu minu soovide täitumine. Unustamatu kokkusattumusena ostsin just pool päeva enne tema haigestumist 'õnnekivi', millega tegin veidi suhtemaagiat ja mõtlesin sellest kivist kui soovikivist (tegemist oli Väikese Ingli poest ostetud amteriiniga...). Mitte, et ma sellesse väga usuks - mis maag mina ikka olen, aga ikkagi... - kahtlane värk! :) Ja mõnikord see kummitab...

Igatahes olen kindel, et kõik on hästi ja läheb hästi ja... rõõmu on palju. :)