Sissejuhatus
Sissejuhatuse on kirjutanud sanskriti keele ja India usundite professor PATRICK OLIVELLE.
Selle raamatu kaante vahel on kõik neli tänapäevani säilinud dharmasuutrat. Need on kirja pandud sisutihedas ja aforistlikus stiilis ning kujutavad endast braahmani seisusest õpetlaste poolt põhiliselt nende endi seisuse preestrite jaoks kirja pandud käitumisreeglid, mis on välja kujunenud hinduistlike religioossete praktikate käigus ja asjakohaste dispuutide tulemusena. Dharma sisaldab kõiki inividuaalse ja sotsiaalse käitumise aspekte, mis on ette kirjutatud inimese positsiooni poolt. Igale vanusele, mõlemale soole, igale seisusele (kastile, klassile) on reeglid, mida peetakse sobivaks või vähemalt ideaalseks. Need on nii seadused kui ka moraalse ja religioosse käitumise reeglid, mida kogukond oma liikmetele sobivaks peab. Nii käsitlevad dharmasuutrad väga mitmesuguseid teemasid: kuidas harida noorukeid ja läbi viia intisiatsiooni- või pühitsusriitusi; kuidas läbi viia rituaale ja usutseremooniaid; abielu, abielulisi õigusi ja kohustusi; toitumiskeelde ja toidu ringlust inimeste vahel (kes tohib seda valmistada, mida kellele annetada tohib või ei tohi, ja kuidas, mida teha ülejääkidega jms); erinevatele sotsiaalsetele gruppidele sobivaid töid ja omavahelist läbikäimist; patte ja nende kustutamise võimalusi; viise pühalikkuse suurendamiseks; kuningaid ja seaduste rakendamist; kuritegusid ja karistusi; surma ja esivanematele pühendatud riitusi. Lühidalt: need tekstid annavad ettekujutuse kui mitte sellest, kuidas muistses Indias elati, siis vähemalt sellest, kuidas see elu tollaste ideaalide kohaselt välja oleks pidanud nägema.
Erinevad õpetuste traditsioonid elasid oma koolkondade kaudu edasi. Algselt moodustusid need nelja veedaga (Rigveeda, Yajurveeda, Saamaveeda ja Atharvaveeda) seotud braamanite rühmituste kaudu. Iga veedaga seotud koolkond jagunes edaspidi veel omakorda paljudeks harudeks. Nende harude sees loodi ja anti suulise pärimusena edasi enamik veedasid käsitlevaid/analüüsivaid tekste.
Igal sellisel harul on baastekstiks kogumik liturgilisi värsse (Samhita) ja neid selgitavad proosatekstid (Braahmanad). Eri harude Samhitad on üsna sarnased, tõlgendused/selgitused/kommentaarid aga on igal koolkonnal omad. Braahmanad pole ühe autori tööd, aja jooksul tehti neisse lisandusi.
Algul õpiti pähe baasteksti värsid ja siis asuti õpetaja abiga nende tähendust uurima. Sellepärast on suutrad aforistlikus stiilis, kusjuures järgnev värss on eelnevaga sageli mingit motiivi pidi seotud, et meeldejätmist lihtsustada. Suutra(värss) on selline lause, kust kõik ebaoluline on 'maha lihvitud'. Arvestades iga suutravärsi lühidust, pole neist mõnikord ilma kommentaarideta võimalik aru saadagi. Ka selles raamatus on originaalne suutra sageli tõlgitud mitte sõna-sõnalt vaid laiendatult, nii et moodustuks arusaadav lause.
Dharmasuutrad kannavad oma autorite nimesid:
Apastamba, Baudhayana, Gautama ja Vasistha.
On veel ka Hiranyakesini dharmasuutra, kuid see on sisult Apastamba dharmasuutra teisend.
Pole siiski päris selge, kas nad on ajaloolised isikud, kes päriselt kirjutasid suurema osa oma dharmasuutrate tekstist, või nimetati need tekstid oma koolkonna traditsiooni suurima (võibolla poolmüütilise) esindaja järgi hiljem. Loomulikult pole need tekstid autori subjektiivsed nägemused, vaid kajastavad mingil ajal mingis piirkonnas aktsepteeritud nägemust sotsiaalsest ja religioossest korrast ja traditsioonidest. Ka kirjutamise aeg on teadmata kõigi suutrate puhul, kuid ilmselt on kõik need tekstid loodud 5. kuni 1. sajandi jooksul e.Kr.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar