kolmapäev, 31. juuli 2013

Kas valmistada moosi või pettumust?

Sel aastal valmistasin ma isale ja vennale pettumuse sellega, et ei lähe nende juurde marju korjama.

Ma ei ole moosidest kuigivõrd vaimustuses - eriti just 'inimeste tehtud' moosidest.
Kui keegi toob mulle omatehtud moosi, leian, et see on armas ja asun peagi sööma, kuid tavaliselt jääb see purk pooleli ja läheb hallitama. Ma ei mäleta, et mul iial ükski poemoos hallitama oleks läinud. Loomulikult on kodumoosis palju rohkem marju ja palju vähem jõledaid kõrvalaineid, kuid mis sellest kasu on, kui see ei maitse hästi? Ütlen endale rahustuseks, et moositehas on sada aastat oma retsepte täiustanud ja pole ime, et paremat moosi enam ette ei kujutagi. Kuna kodumoosid kipuvad meil pahaks minema, siis on mul nende vastuvõtmise suhtes väike mure ja vastumeelsus - ma ei taha raisata. Kuna kodumoosid ei maitse mulle nii hästi kui poe omad, siis pole mul erilist huvi neid valmistada ja koguda. Kuna minu huvi on eelkõige hoolitseda oma Mehe ja VT vajaduste eest, pole mul huvi jätta nad jälle nädalaks 'söömata' ja minna teiste inimeste elu elama.

Vennanaine Z lohutab, et mina ju ei käskinud istutada sada marjapõõsast - mina ei vastuta, et kõik saaks ära korjatud. Ja midagi ei lähe ju raisku kui põõsad kasvavad ka järgmisel aastal kenasti edasi ning sel aastal saab igaüks oma isu põõsamarju täis pugida. Rohkem süüa kui isu on, lihtsalt kohusetundest süüa pole vaja!

Ma ütlen talle, et kullake, minu loogika käib täpselt sama rada, kuid kui ma isale ja vennale seda räägin, siis nad vaatavad mind jahmunult ja segaduses, nagu oleksin äkitselt tulnuka-keeles vadistama kukkunud.

Seni on isa ka öelnud, et kui koduveini jood, siis oleks tore, kui ka korjata aitad.
See näib loogiline.
Ainult et... ka poevein maitseb mulle rohkem kui koduvein. Kui ma juba maksma pean - ja maale sõit läheb 20 eurot sõit pluss külakost ja see raha, mis õnnetu Mees ja VT rämpstoidule kulutavad, kui mind pole, eksju - siis ma tõesti eelistan poeveini. Loomulikult on väga lahe, et mu isa teeb veine... Ühel aastal tegi ta näiteks võililleveini! See on lahe! Aga see on tema teema. Mina võin vaid tunnustada ja imetleda ja kaasa nautida, sest alati on omatehtut parem nautida koos kellegagi, kes seda hindab, aga - see pole minu elu.

Kujutlege nüüd, kui näiteks mulle meeldiks ristpistes tikkimine. Ma olen oma loomingu suhtes entusiastlik, kuulen kiidusõnu ja külla minnes võtan aga jälle mõne padja kaasa, mis soojade sõnadega vastu võetakse. Ja siis ma otsustan, et kuna isa ja venna majas on mõnigi minu padi ja need neile meeldivad, siis ma korraldan tikkimistalgud ja panen nad mõlemad viieks täispäevaks tikkima! Patju tahate - siis tuleb tikkida, ega need padjad jumala looming pole, ikka mina oma väikeste kätega... Ma arvan, et nad parem ei tahaks siis neid patju enam... Ja mitte sellepärast, et nad oleks laisad, vaid see lihtsalt pole nende valitud elu, pole nende teema, nende hobi.

esmaspäev, 29. juuli 2013

See tüütu toitumine

Lugesin üht artiklit sellest, et täisteraviljatoodete reklaam on eksitav, sest kuigi nad tõepoolest sisaldavad rohkem kiudaineid kui rafineeritud jahust saiad, on nende kasutegur siiski naeruväärne ja täiskasvanu peaks nahka pistma 10 kaussi mitmeviljahelbeid, 16 viilu täisteraleiba või 9 kaussi pruuni riisi, et oma kiudained kätte saada.

Ja kui lähemalt uurima hakata, siis on nii pea kõikide asjadega - VÄLJA ARVATUD KALORID, hahaa!
Kui vaadata üksikut toitainet, siis tundub võimalik seda endale küllaldaselt sisse süüa, aga kui hakkad meenutama, mida kõike keha vajab, siis kasvab toidukuhi mäeks, millest ei saa üle, kui ka püüad kõigest väest. Asi on nimelt selles, et keha ei mõtlegi omastada iga kasulikku molekuli, mida sa omale sisse sööd. Näiteks on palju toitaineid, mis suurendavad dopamiini hulka kehas, aga suurendama peaks hoopis dopamiiniretseptorite arvu ajus, sest muidu seda toredat ainet lihtsalt ei kasutata ära. Ja sina muudkui vohmid mune, lõhet ja banaane, lootes ilusaks ja õnnelikuks muutuda!

Võibolla peaks söömine olema rohkem maagilise rituaali laadne ja mindful- et mõtled iga molekuli peale armastusega... Et näed, kehakesekene, sain selle looduselt ja nüüd kingin sulle mu kullake, et sa oleksid tugev ja terve.
Paha mõte see just pole, aga see välistab impulss-näksid. Siis peadki elama teadlikuna igast ivast, mis sa suhu paned - hüvasti vein ja poeküpsised! Ei saa ju öelda, et kallis keha, ma nüüd krõbistan megapakitäie kartulikrõpse ja joon 6 longdrinki ja sina ilusti tipa-tapa juhi mürgikesed välja.

Muide, ma pole mainudki, aga ma ei saa juba mitu kuud alkoholi tarbida.
See ei mõju enam õigesti, teeb mu uimaseks ja ma küll ei raatsi oma päeva tegemistest loobuda, et niisama tuiutada. Kui veini kõrvale veel suhelda ka, siis on järgmine päev ka nahkas... vaat, ei raatsi enam. Kui tuleb külaline, kes soovib veinitada ja keda armastan, siis ikka püüan, natuke, ja elan üle, aga enda pärast seda ei valiks. Õnneks mul käib jube harva külalisi, nii et pole hullu midagi kah.

*

VT'st ka suts.

Tulin eile jalutamast ja põikasin enne trenni VT toast läbi.
Tema peesitas voodil ja sirutas mulle käed vastu, et kalli saada - mina aga, kurikavalalt, tõmbasin tal kõhu paljaks ja puristasin.
Tema kiljus üllatusest.
Kui olime ära naernud ja ma talle kaissu pugesin, kallistas ta mind kõvasti ja ütles:
"Ah, emme, meie voodielu on ikka nii kirgas!"

:D



reede, 26. juuli 2013

Hei! :)

Eelmisel korral kirjutasin oma vennanaisest ja tema kultuurist - nüüd on järg Õe peika ja India käes :D

Kõigil, kes vähegi on reisimas käinud, on jäänud mulje, et pisikesed tõmmud mehehakatised muust ei unistagi, kui et saaks 'valge naisega' abielluda ja temaga Taevamannamaale mõnnatama sõita. Egiptuse poekeses kuuled juba kolmanda lausena, et mõni mees on sinusse armunud ja tahab abielluda, sest sina oled tema elu armastus.

Noh, jõukates ja traditsioone hindavates peredes nii pole.
Pulmad liidavad suguvõsasid ja inimesed tahavad teada, kui lugupeetud, rikas ja usklik abikaasa perekond on. Inimesed ju räägivad üksteisest ja iga pere soovib, et temast räägitaks hästi - ja jah, see on väga tobe, aga paljud soovivad, et kadedusega.

Minu õe peika on hindu ja just sellisest traditsioonidega suguvõsast pärit, kuid tema vanemad õnneks on küllaltki vabameelsed. Pereisa on juba üle 40 aasta töötanud moslemite maailmajaos, Dubais miski pangaspetsialistina. Selge on see, et perekonna majad ja maad on kõik Indias, sest Araabia Ühendemiraatides saab maad omandada ainult moslem. Kui sa oled kohvikujärjekorras, siis suvaline 'pärismaalane' võib hindudest ja muudest ette tulla, sest see on TEMA MAA, ta ei pea järjekorras seisma, et Oma Kohvi saada. Hindud ja mumuud 'afrikaanid-asiaanid' on seal ainult palgalised, teenindajad, ükskõik kui rikkad nad on. Õe peika J räägib, neid töötegijaid on Dubais mingi 90%, 'päriselanikud' ise saavad oma majad riigilt ja rahad ka erinevate süsteemidega, tööd nad tegema ei pea, kui ei taha...
Sellise huvitava elukoha tõttu on J pere veidi vähem kriitiline ja nõudlik pruudikandidaatide osas, kuid kolm aastat hoidis J mu õe olemasolu oma pere eest saladuses, sest kui oleks tulnud välja, et ta elab kokku 'uskumatu' naisega, siis oleks see võinud ära rikkuda tema noorema õe võimalused väärika mehe leidmiseks, sest veidi kaugemad sugulased (ema-isa õed ja vennad) nii sallivad pole.

Nüüd aga pandi õde mehele. See käis nii, et pere andis teada, et otsivad peigmeest. Endast andsid teada pered, kellel oli pakkuda peigmehekandidaat. Vanemad kohtusid, vesteldi, tehti valik ja kahe kuu pärast abiellusidki kaks võhivõõrast noort inimest.

Ma arvan juba ammugi, et abielude korraldamine sel moel pole sugugi halb asi. Oluline on kasvatada noored abielukõlbulikuks - küll abielu siis õnnestub. Mu Õde ütleb, et kõik hindu mehed-abikaasad, keda tema tunneb, on tohutult hellad ja tähelepanelikud ja armastavad. Nad teevad asju, mida meie kultuuris isegi naised ei tee, nagu uurivad naiselt õhtu jooksul, kas tal on mugav, kas ta tahaks tekki/valgust/teed?, vaatavad, et naisel oleks sall, kui õues on jahe, kui maiuspalad jaotatakse pooleks, hoiavad oma poolest veel naise jaoks alles. Nad võtavad täie tõsidusega seda, et neil on nüüd naine ja nende ülesanne on seda naist hoida ja ta õnnelikuks teha. Selle jaoks sai käidud koolis ja omandatud eriala, staatus ja hea nimi - et saada võimalikult 'hea' naine. Happy wife = happy life. Naised on muidugi sama hoolitsevad ja pehmekesed.

Õe Hindu rääkis, et tema noorem, äsjaabiellunud õde oli küllaltki kõva iseloomuga tüdruk ja pere oli veidi mures tema kohanemise pärast perenaise rolliga. Kuid nüüd, kuu aega hiljem olevat vastse abikaasa õrnus, leebus ja teenimisrõõm ka tüdrukut ennast muutnud ja ta kõlab skype's õnnelikumana ja rahulikumana/pehmemana kui iial varem :)
Yay! :)

Nüüd, kus see Hindu noorema õe abiellumisplaane enam kahjustada ei saa, teavad Hindu sugulased ka minu Õe olemasolust. Hindu on 33 aastane ja võibolla sellepärast oli tema ema lausa rõõmus - võibolla ta juba kartis, et Hindu jääb üksi või on homoseksuaalne - ja saatis Õele kingituseks kalli sari. Seepeale tõusis sõprade hulgas kõvaks teemaks Hindu ja Õe abiellumine.

Õde ütleb, et Hindu kohtleb teda nii aupaklikult ja hellalt, et tal poleks midagi abiellumise vastu. Paraku on asjalood nii, et Õel poleks midagi ka lahutamise vastu, kui nende meeled ja südamed elu jooksul peaksid lahku kasvama. Hindu jaoks aga oleks lahutus katastroof. Seda juhtub, kuid suguvõsa silmis oled sa seepeale igavesti luuser ja mitte ükski hea perekond ei anna oma tütart sulle enam naiseks. Kui tahad siiski perekonda (ja igalt ilmalikult mehelt oodatakse perekonna loomist), pead leppima teisejärgulise - lahutatud või lesestunud naisega. Lesestumine mehe mainele ei mõju, lahutus aga küll - naise puhul on mõlemad halvad. Ühesõnaga - kui Õde Hinduga abielluks, siis peaks ta olema kindel, et ta soovib temaga tõesti elu lõpuni elada. Tema ei kaotaks lahutusega mitte kui mitte midagi, Hindul aga on palju kaotada.

Tõmbasin omale telefonisse Skype ja oleme nüüd Õega iga nädal paaritunnise kõnemaratoni teinud - pilti me ei kasuta, et ülekannet mitte aeglaseks ja hakituks teha, aga hääl tuleb mõnikord nii ilusasti üle nagu helistaks siitsamast Eestist... Ootan põnevusega, millal ja missuguse otsuse nad teevad, sest praegu on sõprade-sugulaste poolt pisuke ootuse-surve nende peal.
Kui imelik oleks, kui lähebki nii, et vend tõi endale naise Austraaliast ja Õde võtab kätte ja abiellub Austraaliasse... - loodus ikka tühja kohta ei salli :)

kolmapäev, 17. juuli 2013

Snoob

Nagu ma loodetavasti maininud olen, on minu noorema venna (veel nooremas) naises tublisti austraalia aborigeeniverd. Ta ise nimetabki ennast aborigeeniks (õieti ta ütleb "we, aboriginal people..."). Ilmselt pole tänapäeva aborigeenid enam lühikesed ja jässakad, sest Z on minust mõned sentimeetrid pikem ja väga ilus. Ma ei tea, kas nahavärvis erinevusi on, aga Z on küll ilusa rõõmsa pruuni nahatooniga. Pärast sünnitust oli ta kahvatu. Lapseke aga on neil nüüd 1 aasta ja 1 kuune, ning näeb välja nagu tavaline eesti laps, ainult silmad on tohutult suured, kõik ütlevad seda ja Z imestab, et kõigil 'aboriginaalsetel' titadel on sellised silmad.


Praeguse seisuga 'aboriginaalsed' austraallased valgetega eriti ei segune ja elavad oma linnakestes või linnaosades. Kui valged Austraaliasse tulid, olid aborigeenid loodusega sõbrad ja homse päeva pärast ei muretsenud. Kui kõht läks tühjaks, mindi välja ja korjati midagi hamba alla. Kui keegi jäi haigeks, mindi välja ja korjati rohtu. Kui midagi vaja oli, siis meisterdati. Kuid suurema osa ajast tšilliti niisama.

Kuni 1960ndate aastateni peeti aborigeene võrdseteks loomadega. Siis laiendati inimõigused ka nende peale ja mõistetavas süü- ja häbitulvas paigutati aborigeenid elama valge inimese majadesse ja asuti neile koolitarkusi ning sotsiaaltoetusi jagama. Kuid oma vanast eluviisist eraldatud, võõras linnakeskkonnas need looduslapsed seni veel kohanenud pole. Valdav osa täiskasvanud aborigeenidest ei käi tööl. Mehed saavad töötu abiraha ja naised lasteraha, sest lapsi saavad nad endiselt küllaltki palju ja küllaltki varakult.

Päevad mööduvad meestel semudega marihuaanat suitsetades ja õlut juues, naistel üksteisel külas käies ja mitmekesi üksteise lastel silma peal hoides, kuid ka naised joovad ja suitsetavad 'rohtu'. Väga tavaliseks meelelahutuseks on ka kasiinod.

Valged inimesed ja nende elulaad pole seni aborigeenides mingit usaldust äratanud ja vanemad ei tunne erilist huvi selle vastu, kas nende lapsed kooli lähevad või jäävad kusagile linna peale tolgendama. Väga paljud lapsed teevadki koolist poppi. Juba lapsena on neil selge, et nemad tööle ei lähe ja nad räägivad, et kui nemad hakkavad riigilt raha saama, siis ostavad nad seda-ja-toda. Pole kombeks lastelt küsida, kelleks sa tahad saada? Nagunii ei saa kellestki kedagi :p

Minu vennanaine oli elanud aasta ühe valge pere juures, kust ta keskkooli käis - mis oli tavatu - ja tema otsustas, et tema tahab kindlasti minna tööle ja meest, kes ei joo ja teeb kõvasti tööd. Kuna see otsus temas tasapisi juuri ajas, muutus ta aborigeenipoiste lähenemiskatsete suhtes üha vastakamaks, kuni linnas hakati rääkima, et Z peab ennast teistest paremaks ja ootab valget meest. Teda nimetati ka rassistiks. Jah, kui sa tahtsid meest, kes käis tööl ja ei jooks päevad läbi, siis see põhimõtteliselt välistas aborigeenipoisid.

Kui mu vend temaga kohtus, töötas Z raamatukogus. Vend läks kasutama raamatukogu internetipunkti. Z rääkis, et kui ta mu venda nägi, siis oli see poiss nagu tema unistustest välja astunud :D Lõbus ja lahke Z meeldis kohe ka vennale ning nad leppisid kokku, et kohtuvad õhtul rannas. Ülejäänu on ajalugu :)


Nagu segastel aegadel ikka juhtub, on aborigeenid kaotanud oma varasemad tarkused ja loodusega kooselamise oskused.

Z rääkis mulle uudiseklipist, kus poekaamerast oli näha, kuidas aborigeeni naine ehmunult riiulite vahelt välja sööstis, kätel teadvusetu kaheaastane laps, kellel olid seljas vaid mähkmed, kuigi austraalias oli talv (13 kraadi sooja) ja lapse ühe valge abielupaari ette torkas, et need aitaksid. Valge naine hakkas last raputama arvates, et see on midagi kurku tõmmanud. Ta kobas tal sõrmega suus ja keerutas teda nii ja naapidi. Mees rapsas kassalindi tühjaks, pani lapse sellele ja hakkas teda elustama. Samal ajal kutsusid poetöötajad kiirabi. Uudiseklipis öeldi, et lapsel oli palavik üle 42 kraadi ja ta langes poes koomasse. Ema aga ei osanud teha midagi muud, kui lapsel riided seljast võtta, kuna laps oli tuline. Õnneks jäi see laps ellu.

See ongi kõik, kuidas aborigeenid oma lapsi tänapäeval ravivad - kui nahk on külm, siis riideid juurde, kui nahk on tuline, siis riideid vähemaks. Valgete vastu neil nii palju usaldust pole, et haiglasse sõita. Ka rasedad reeglina lähevad haiglasse vaid sünnitama, kuigi on lausa selline minibuss, mis sõidab mööda linna ringi ja rasedaid aborigeenitare haiglasse läbivaatusele meelitada püüab.

Minu vennanaine on väga rõõmus ja seltskondlik noor inimene ning minu vennal on küll arvamus, et ta võiks rohkem kodus tööd teha :D ja ettenägelikum/hoolikam olla, aga oma rahva hulgas peeti Z'd snoobiks, kuna ta hindas haridust ja elukutse omandamist.

esmaspäev, 15. juuli 2013

Neurootik või empaat

Ühe kosutava idee, millega paar kuud tagasi kokku puutusin, sain ühe naise blogist.
See naine oli minu moodi selles, et suhtlemine tõi talle liiga tugevaid elamusi ja tajumusi, mis teda mõistagi kurnasid ning hoidsid teda veel öösitigi elevusest üleval. Ka tema on hädas energia vähesusega, kuna tajud on liiga tugevad ja see 'imeb tühjaks', närvutab.

Ja mis te arvate, kas ta nimetas ennast seetõttu 'närvihaigeks' või 'neurootikuks' nagu mina oma ülitundlikkust selgitan? Näkää! Tema nimetas ennast 'empaadiks'.

Kes soovib empaadiks olemisest lähemalt lugeda, sellele siin LINK.
Aga lisaks teiste inimeste emotsioonide läbielamisele peavad paljud inimesed - mina kaasa arvatud - empaat-olemise juurde kuuluvaks nuhtluseks ka vajadust aidata ja lohutada.
Empaadil on halb, kui teisel inimesel on halb - seega püüab ta aidata.
On aga inimesi, kes ei kavatsegi muutuda ja kes tõesti on oma probleemides ise süüdi. Need inimesed vajutavad oma lõputu negatiivse äginaga empaadi lihtsalt mutta pikali.
Ja alati on inimesi, kes hakkavad empaadi juures oma enesetunnet kergendamas käima, sest nemad tunnevad end pärast paremini.

Tean juba ammu, et elan ise läbi teiste inimeste emotsioone - ja see on ju jabur!
Õnnetud inimesed teevad mind õnnetuks, kibedad kibedaks, närvilised närviliseks, vihased vihaseks.
Kui tuleb inimene, kes virutab raamatu lauale, koti põrandale ja mütsi toolile ning kukub valjuhäälselt kärkima, siis saan ma nagu peksa ja püüan põgeneda :D, aga kui ma mingil põhjusel PEAN rääkima selle inimesega, siis muutub mu tuju nii, et hakka või ise asju loopima.
Sellisel juhul on ju väga mõistetav, miks ma nii hea meelega oma 'meditatsioonituppa' sulgun, suhelda püüan peamiselt kirja teel, ei armasta ka lähedaste inimeste korraldatud pidudest osa võtta ning iga hinna eest väldin rahvarikkaid randu ja väliüritusi, kuid selge on ka see, et pigem tuleks õppida end teiste energia eest sulgema/kaitsma.

Usun, et arendasin sedalaadi tundlikkuse välja oma äärmiselt muutliku meeleoluga ema tõttu. Oli väga oluline talle mitte läheneda, kui ta oli pahas tujus. Tema raev tabas nagu lööklaine ja tekitas täieliku ajusurma mõneks hetkeks. Seega oli tähtis juba teisest toast hoomata, kas tasub tema juurde oma asja rääkima minna või tuleb püüda pissilegi hiilida nii, et talle minu olemasolu nina alla ei hõõrduks, meelde ei tuleks. Ja juhul, kui ta kutsus, oli parem heaga ise taibata, kui kiiresti ja kui kaugele talle läheneda :P Seda kõike tuli - ja oli ka võimalik - 'õhust' lugeda.

Teine probleem, mida ma 'empaadina' kogen on see, et ma võin sattuda hoogu ja öelda inimesele mõtteid, mida ta kuulda tahab, selle asemel et öelda talle asju, mida tal vaja kuulda on.
Mulle on häääääästi palju kordi öeldud suuuuuuuured tänud, et rääkisin täpselt seda, mida inimesel sel hetkel vaja kuulda oli. Mõnikord on see tulnud pikema vestluse kulminatsiooniks, tasakaalukamad vastused inimest maha ei rahustanud nii et lõpuks ma - kogemata :D - unustan kokku leppida tõega ja räägin inimesele kõike seda, mida ta kuulda tahab. Ma ei mäleta, et ma oleks oma suhtumise osas kunagi valetanud, kuid kindlasti olen ma teinud väga tähtsa näoga optimistlikumaid prognoose kui mulle endale tegelikult tõepärane tundub. Samas, isegi kui mulle tundub, et ma ei suuda inimesele mingit nõu anda ega teda lohutada ja lihtsalt ütlen talle, et tema olukord on keeruline ja mina ka ei teaks, mida teha ja kahju küll, aga nõu ega lohutust mul pole - siis ka mõnigi kord ütlevad inimesed, et aitäh lohutamast. Vaat, see mind nagu ei kurnagi, aga mõned korrad, kus tulise lohutuskõne maha pean, siis tunnen hiljem mingit ebamäärast pahameelt selle teise inimese vastu - nagu ta oleks mind röövinud :D
Vaat, see on mulle veel uus teema, nii et ma ei oska taibata, miks nii.

Aga tore on näha, kuidas mõni inimene oskab ennast kenasti armastada ja ei nimeta end ülitundlikkuse pärast veel neurootikuks...
Kuigi, ma olen mõelnud, et neurootik olla oleks selles mõttes 'positiivsem', et empaatilisust ei diagnoosita ja sellega ei aita sul ükski arst hakkama saada :D Teisalt, ka neurootikule soovitatakse põhiliselt, et 'harjuta ennast tasapisi ebameeldivate stiimulitega'. Väga väkk! Üldse ei tööta, ainult piinab!

Eks ma pean ikka hakkama omale energiakilpe ehitama või end maandama või midagi...,
... aga see tegevus tundub iiiiiigaaaaav!...



pühapäev, 14. juuli 2013

Unejutud

Lamame VT'ga õhtul minu voodis ja kallistame.

Mina: "Ma armastan Sind, kullake!"
VT madalal häälel: "Ütle mulle lihtsalt 'Bill'!
Mina naeran...
VT jahvatab madalal häälel aeglaselt: "Tead, meie suhe lihtsalt töötab..., mitte nagu mõned teised suhted..., mis ei tööta... Ma ütlen Sulle alati 'Jah!', kui ma just 'Ei!' ei pea ütlema..."
Mina naeran: "Sa oled üks jabur Väke Tüdruk."
VT rahulikult: "Ütle mulle lihtsalt 'Bill'!"

kolmapäev, 10. juuli 2013

Update

Elu on olnud nagu magus, paks ja kuldne vurrimesi :)
Kõik on mõnus!
Mu pere ja sugulased on äkitselt otsustanud, et kõige tähtsam on olla nunnu - nii et kõik võtavad aega, et kõigile ilusaid asju öelda ja muidu teiste üle valvata. VT on hakanud mulle kümneid pisikesi komplimente päevas tegema, ja kui ma teen nalja, mis talle väga meeldib, siis ta naerab oma isu täis ja 'viskab viis' (gives me high five - kuidas seda eesti keeles öeldaksegi?), et 'hästi paned', emps! :D Ta on mulle isegi välimus kohta ohtralt komplimente tegema hakanud - varem ikka ainult noris, ja mitte just vähe :D...
Ka Mees on lihtsalt lõputult armsake olnud. Äkki hakkab vanaks jääma? Näiteks käib nüüd tema minu käest küsimas, kas ma ei tahaks temaga koos  jalutada, kui tal kusagil vaja käia on. Vanasti olin ikka mina see, kes teda kaasa kaubelda üritas - tema aga ei jaganud matsu ja kui ta üldse nõusse jäi, siis pakkus, et käib ise ära :D, et siis me ei pea mõlemad oma aega raiskama selle käigu peale :p

Viibisin juunis ka pool kuud maal. Seal oli imerahulik, iga tegevuse vahel olid paaritunnised puhkepausid ja söögilaua taga istuti poolteist tundi, aeg-ajalt võeti midagi juurde ja vesteldi maast ja ilmast. Samas oli ka tegusamaid talusid, kus traktorid veel südaöösel aiamaal müristasid - hein tuleb ära teha, kuni ilm on ilus.
Maal oli minu põhifunktsioon olla vennanaisele seltsiks. Ma usun, et ta on kõige armsam ja lahkem inimene, keda mina kohanud olen. Lisaks on ta niiiiiiii naljakas :), eriti kui ta oma austraalia-aborigeeni-aktsenti hakkab tegema. Ta räägib, et austraallased räägivad väga laisalt, aga eestlased lihtsalt ei saa temast mitte midagi aru, kui ta ei häälda võimalikult selgelt. Ja kui ta koju helistab, kurdavad sugulased-sõbrad tema veidra fäänsi aktsendi üle :D, nagu ta püüaks neist peenem olla. Nagunii pidasid kohalikud poisid teda veidi snoobiks... ja rassistiks, sest paistis välja, et ta ei taha kohalikku töötut aborigeenikaaki. See oli tõsi, räägin sellest kunagi lähemalt. Mulle tundub, et varahommikul mu arvuti püsib veidi pikemat aega 'ärkvel'.
Rõõmu tegi, et ka vennanaine Z ütles, et minu tuba on nagu 'sanctuary' - püha pelgupaik -, ja kui tema on minu toas, siis tundub talle, nagu see oleks tema sanctuary ka. Nii armas ja tore, eks!? :) Ja ta ütleb, et tema meelest olen ma läbinisti 'angelic' - mul olevat isegi 'angelic voice'. Nuh, armas ju! :)

Muide, sain teada, et Z ema on 39 aastane, nii et olen tema emast vaid 4 aastat noorem, haha!
Aga ikkagi küsiti mult mõned päevad tagasi Prismas ID-kaarti, kui Mehega viina ostsime - tema läks kaupu kotti laduma ja mina jäin maksma. Olin nii üllatunud, et algul ei liigutanudki, kokutasin lihtsalt, et hee, hmm, ma olen 35 aastane, kas te ... tõesti ... tahate ... kaarti näha? Kuni müüja kaarti uuris, märkasin, et inimesed kassajärjekorras on moodustanud sellise kaldus rivi, kust kõik mind ilusti nägid (haha!) ja enamik neist naeratas mulle armsasti vastu :)
Tegelt on mult igal suvel kaarti küsitud, kuid millegipärast olin kindel, et nüüd olen piisavalt suureks saanud ;)

Isa on oma seljaga hädas. Nüüd lõpuks ostis mingi seljavenituspingi - loodan, et see aitab. Ta on ka nii põikpäine, et ei taha eriti uusi asju proovida - olen korduvalt pakkunud elektritekki ja seda... imelikku selgroovärki, mida teleturus ikka promotakse. Kurb oli vaadata, kuidas ta juba pool tundi enne õhtust kastmist näost ära vajus ja ohkama hakkas. Kui ta oli mulle kastmissüsteemi kätte näidanud, siis meie Z'ga kastsime niks-naks ära, polnud mingit väsimise-muretki. Aga ka isaga istusime õhtul koos teleka ees, hoidsime käest kinni. Mulle meeldib, kuidas vanadus paneb inimesed lähedust hindama ja teeb nad mittekiirustavaks.

Ja isegi pr Emaga olen kaks viimast korda väga sundimatult sama laua taga istunud. Ilma veinita seda siiski ette ei kujuta, aga jah, kuniks jätkus veini, jätkus ka juttu ja nalja - eks isa oli puhvriks vahel...

Nii et jah, kuidagi soe ja mõnus on olnud...

Võibolla läheb maailm üleüldse praegu tasapisi ilusamaks - mulle tundub, et inimesed on küll sel suvel väga ilusad. (Inimeste all pean tegelikult silmas naisterahvaid :D). Vanasti ma ikka märkasin sobimatu miniseeliku ja nabapluusiga paksukesi, või siis häirisid mind liibuvate sääreosadega teksased, mis enamikule ei sobinud ( minu meelest) ja mähkme  haaremipüksid - nüüd aga tahaks ühe jalutuskäigu jooksul mitmele inimesele öelda, et ta on lihtsalt imeilus. Mulle tundub, et sel aastal kantakse rohkem kleite, nii mini- kui maksiversioone. See on väga ilus!

Jalutamas käies olen väga nautima hakanud ka oma lihaseid :D, ma tunnen neid, tunnen, et olen tugev ja terve inimeseloom :D

That's about it! :) Sain selle kõik ühe jutiga kirja ja arvuti ei haisegi veel põlemise järele! :)