Neljapäev, 30. juuni 2011

Pilte izismile'ist

Näod:





Beebid:










Loomad:







Whaaat?

Jätsin praegu ühte blogisse kommentaari.
Kirjutasin ilusti alla - 'karikate emand', sest minu blog näitab mulle alati nagu oleks ma välja logitud, - ja hakkasin valima anonüümsena kommenteerimise võimalust, kui märkasin, et olen iseendana sisse logitud.
Mäh?
Oma blogis olen ma kuidagi ukse taha jäänud, aga teiste blogides ilmun sisselogituna?
Kui ma oma blogilehel olen, on üleval paremal valikud 'create blog' ja 'sing in'. Kui vajutan 'sing in', jõuan ilusasti postitamisvõimaluse juurde, kui aga olen postituse üles pannud ja lähen seda vaatama, olen jälle välja logitud.
What the duck is that?
Oh, never mind, ma niisama, pidin oma nördimust jagama... :p

Igavene teema

Jälle leidsin Daily Mailist intrigeeriva loo, lausa pisukese skandaali :)

Üks 60ndates aastates proua saatis oma tulevasele miniale kirja, kus laitis tema halbu kombeid, mida neiu olnud ilmutanud tal külas käies, ning teatas, et kui tüdruk soovib nende suurde perre vastu võetud saada, peab ta kiiremas korras otsima endale etiketi-õpetaja. Tulevane ämm oli ära märkinud järgmised apsakad: valivus söögilauas ja juurde küsimine, hommikul voodis vedelemine, kui majaomanikud on juba üleval, kohatu nalja tegemine (jah, ühe nalja), tähelepanu sagedane enda peale tõmbamine ja see, et pärast visiiti ei saatnud neiu talle käsitsi kirjutatud tänukaarti.

29 aastane tulevane pruut Heidi, kes on VIST personalijuhtimisega tegelevas firmas juhiabi (no mina ei tea, mis see PA tähendab - oletan, et personal assistant, mis - ma jälle oletan - on juhiabi; ka ei tea mis on recruitment company – kas see on see, millega tegelevad personalijuhid? – kui keegi teab, siis võib parandada!!!), oli sellest kirjast nii jahmunud, et saatis selle imestamiseks ja imetlemiseks edasi mõnedele oma sõpradele. Need leidsid selle kirja olevat piisavalt tähelepanuväärse, et seda omakorda oma sõpradele edastada ja peagi oli see kiri mitmel pool internetis üleval.

Asjaosalised juhtumit ei kommenteeri.



See lugu toob mulle taas meelele ja keelele küsimuse sõbralikkuse, viisakuse ja silmakirjalikkuse vahekorrast. Minu lemmikteema, ilmselt, irw :)

Näiteks mina olen piisavalt silmakirjalik (?), et viisakalt ja sõbralikult suhelda inimesega, kes mulle suuremat ei meeldi või mingit muljet ei avalda. Kuid ma ei suuda olla nii silmakirjalik, et iial minna külla inimesele, kes mulle öelnud, et ma ei meeldi talle või siis väga inetult minust teistele rääkinud. (Näiteks üks ’inimkaktus’, kes väidetavalt minuga väga suhelda soovib ja minu näo ees väga püüdlikult ’flirdib’, ütles meie ühisele tuttavale, et too peaks minust eemale hoidma, kuna ta kuulis sensitiivilt, et minuga suhtlemine tekitab vähki. Kuidas ma peaksin minema külla inimesele või kutsuma külla inimest, kes on öelnud, et minuga suhtlemine tekitab vähki? Kui ta seda usub, siis oleks väga inetu minna talle vähki tekitama, ja kui ta seda ei usu, siis ta üsna ilmselt vihkab mind. Nii või teisiti – temaga suhelda on liiga imelik, tundub liiga vale.)

Ma ei pea ennast ülimalt sallivaks inimeseks, kuid selliseid inimesi ma küll ei kohta, keda mõne sekundiga endast eemale sooviks peletada. Mõni väga purjus hull on ette tulnud elu jooksul ja need ilmselgelt ei tee väljagi sellest, et sa neid õuduse ja vastikusega vaatad, nii et sama hästi võid ka vaadata :D, see ilmselt ei haava neid. Ülejäänute puhul ma tunnen vaid seda, et mul pole nende seltsis mugav ja ma pean pingutama, et meil koosolemine sujuks. Tuleb tunnistada, et nooremana olin ma kriitilisem. Mäletan, et veel viis aastat tagasi tegin töö juures endale ’pätikohvi’ otse tassi, kuna oli vaid veekeetja ja kohvimasinat polnud. Panin kohvitassile alustaldriku peale ja jätsin kohvi tõmbama. Kui 10 minuti pärast kohvi võtma tulin nägin, et üks teine naine oli endale samamoodi kohvi teinud ja minu tassi pealt taldriku enda tassi peale võtnud. Jäin uksel seistes jõllitama ja nähvasin siis: „Mis loogikaga sa minu kohvi pealt taldriku endale võtsid?“ Tema vaatas imestunult ringi ja vabandas, et tegi seda hajameelsusest. Ja mina ei vastanud midagi, läksin, lõug püsti, oma kohvi võtma. Siiamaani on üsna kurb seda meenutada, kuna usun, et ta tõesti tegi seda hajameelsusest. Miks ma pidin nii tige olema? Ei tea! Aga mul on rõõm teile teatada, et enam ma nii loll pole :))) Teist inimest halvustatakse ikka ainult rumalusest, rumalast usust oma tähtsusesse, ei muust. Olen vahepeal vähem tähtsaks saanud :)

Nüüd, tulevane ämm otsustas mitte olla silmakirjalik ja oma vastumeelsusest tulevasele pruudile teada anda. See oleks justkui hea, aga mõjub ju ebaviisakalt, kas teile ei tundu? Siin tuleb minu meelest mängu ego liigne ülespuhutus. Mis eesmärk on kirjal, millega inimene, kellega kohtumised peaksid jätkuma, annab teisele teada, et too peab ennast muutma, enne kui on temaga suhtlemise vääriline. Üks võimalik eesmärk on lihtsalt haiget teha, aga ka sellel haiget tegemisel peab omakorda olema mingi eesmärk, mida mina ei taba siin loos. Teine kritiseerimise eesmärk on asju paremaks teha ja ilmselt proua ämm püüab näidata, et see ongi tema eesmärk. Kuid... ma ikka imestan, et on sellised ’Tähtsad Inimesed’, kes justkui siiralt usuvad, et neil on õigus teiselt inimeselt muutumist nõuda. Ja nad tõesti justkui ootavad, et teised inimesed püüavad neile meeldida ja neile vastuvõetavad olla. Uhh, ei tea... mind selline patroneerimine küll AINULT peletab.

Ma olen ka sellist ’ämma’ kohanud, kellele minu juures ei meeldinud see, et ma ei püüdnud talle meeldida :D... Paraku, minul selle poisiga mingeid plaane polnud ja ma tõesti polnud selle naise ees grammigi uje ega tundnud mingit huvi enda ’heast küljest’ näitamise vastu. Oli näha, et selle naise ettekujutus meie kohtumisest on, et mina olen uje ja tema ilmutab armulikult heatahtlikkust. Kuna mina uje polnud, polnud tal ka oma kaasavõetud heatahtlikkusega midagi peale hakata ;)

Kui mina oleks sellise kirja oma tulevaselt ämmalt saanud, siis oleksin jupp aega vastikuse-šokist judisenud ja siis samuti kirja edasi saatnud ( - peikale, oma isale, õele, vennale ja ühele sõbrannale, konkreetselt). Sest ma tahaks imekiiresti teada, kas ma olen hulluks läinud või mitte, kui mulle tundub, et ma sain sellise kirja (:D, jaa, ma tean!, see tundub tobe, aga on olnud kirju, mis on mind ka niimoodi vapustanud, et ma poole kirja pealt jooksen koos arvutiga Mehe juurde, et temaga koos lugeda, käsikäes, sest ma ei suuda uskuda, et on selline kiri mulle saadetud, mille peale ma hakkan oma mõistuses ja olnus kahtlema ning mulle tundub võimalik, et kirjas on mingid tavalised asjad aga mina olen hulluks läinud ja loen veidrusi).

Olles kirja ja esimesi emotsioone jaganud, hakkaks ma vastust kirjutama.

Pärast kahetunnist kirjutamist ja ohtrat kustutamist näeks see ilmselt välja umbes nii:

„Olin sügavalt vapustatud lugedes, millist meelehärmi minu külaskäigud Teile on põhjustanud. Kinnitan teile, et edasiseks muretsemiseks pole põhjust ja luban, et ma Teid enam kunagi küllatulekuga ei häri. Loodan, et ka Teie loobute omalt poolt otsimast kontakti, mis meile mõlemale sedavõrd piinarikkaks on kujunenud.

Siiralt, karikate emand“

Oh, jah, see oleks ka mõneti silmakirjalik kiri, kuna ütlemata jääb kõik see, millest ma siin ülalpool kirjutanud olen. Samas – mis huvi oleks ämmal seda teada? Ja mis põhjus oleks minul talle kõike seda öelda, mida ma tema käitumisest arvan? Usun, et sedalaadi vaidlustest tasub alati hoiduda. Me ei saa ju nõuda, et me meeldiksime teistele - samamoodi ei saa me endalt nõuda, et meile teised inimesed meeldiksid, arvan ma. Muidugi on kehvasti, kui sugulased läbi ei saa, kuid kui see nii on, siis on, ja ongi kõik! Teesklemine ajab hinge ussitama. Ma ei arva, et julm ausus on õigustatud, kuid eemale hoidmine kindlasti on. Kõige parem on aga neil inimestel, kel ei tule pähegi oodata, et teised inimesed nende kriteeriumitele vastaksid vaid annavad teistele endastmõistetava vabaduse – mis neil tegelikult niikuinii ON – olla nemad ise.

Kolmapäev, 29. juuni 2011

Vahva kass

Mõned päevad tagasi oli Daily Mailis selline artikkel.

Autolt löögi saanud kass jäi esikäppadest halvatuks, kuid ta õpib uuesti käima - võttes ujumistunde :)




Sellist vesiravi kasutatakse tavaliselt koertega, kes on kassidest märksa entusiastlikumad vees pladistajad. Mog teeb basseinis küll valju kisa ja puristab kõvasti, kuid näib, et ta mõistab, et see teraapia teeb talle head.


Mog ujub basseinis koera :D - ja eputab seda enam, mida enam on tal pealtvaatajaid.


Ainult 10 ujumistunni järel on kassikese esikäppadesse tulnud piisavalt jõudu, et toetada sellele oma keha esiosa.


Vahva lugu, toredad pildid - puha ajalehe netilehelt varastatud muidugi, sest pidin 'šeerima' ;)


T. LOBSANG RAMPA "Kolmas silm"

Seda raamatut tahaks jälle umbes pooles mahus tsiteerida, sest see oli lihtsalt nii põnev ja hoogne ja lahe. Tahaks, et mulle jääks meelde seda kord aastas raamatukogust võtta, aga niikuinii ei jää... Usun, et jõuan seda siiski paar korda elus veel lugeda.

Lobsang kirjeldab siin oma elu Tiibetis, ma arvan, et kusagil 1920ndatel aastatel - igatahes oli 13. dalai-laama siis veel elu ja tervise juures ja jälle Tiibetis tagasi. Ta räägib ülimalt haaravalt tiibetlaste igapäevaelust. Kuna Lobsang oli nö prints, väga rikaste vanemate laps, siis arvas tema traditsioone austav isa, et tal peab olema karm kasvatus. Isa arvamus oli, et vaeste lastel on terve elu aega puudust ja kannatusi taluda - olgu neil siis vähemalt lapsepõlv rõõmus, seevastu rikaste lapsed saavad täiskasvanuna tõenäoliselt hüve-elu nautida, nii et olgu nende lapsepõlv karm, et nad täiskasvanuna teaksid, mis on kannatus ja ilmaolek ja oskaksid 'endast vähemate' vastu kaastundlikud olla. Lobsangi vend ei pidanud sellisele kohtlemisele vastu ja suri enne seitsme aastaseks saamist.

Rangete ja pikkade õppetundide - mitte ainult tuupimine vaid ka ratsutamine, vibulaskmine, võitluskunst - vahel said lapsed siiski ka õues joosta ja mängida. Üks levinud harrastus oli tuulelohede lennutamine. Tehti ka suuri lohesid, mis - kui tuule alla said - lapse jaki seljast 3 meetri kõrgusele õhku tõstsid. Kord lendas Lobsang sellise suurema lohega nii kõrgele, et maandus eemal majakatusel. Lame katus oli valmistatud savitellistest ja sinna oli kuivama laotud kütteks kasutatav jakisõnnik. Lohe lohistas Lobsangi mööda katust edasi, katus muidugi vastu ei pidanud ja mööda Lobsangi lohisemiserada robises alla tuppa katkisi katusekive ja sõnnikut. Muidugi sai väike prints kohemaid korralikult nüpeldatud, misjärel veeti ta isa ette, kes udjas teda veel nii, et vaene poiss pidi kaks päeva kõhuli magama. Lobsang oli siis viiene.

Seitsme aastaselt saadeti ta kloostrisse õppima, nagu tema astroloogiline kaart oli ette näinud. Ema temaga hüvasti ei jätnud. Isa aga ütles, et kui klooster teda oma õpilaseks ei võta, siis koju pole tal mõtet tagasi pöörduda - tal pole enam kodu. Pärast kolmepäevast ukse taga hoidmist anti Lobsangile siiski luba kloostrisse õppima asuda.

Õpingutes oli ta edukas ja tal oli mentor, kes teda igati soosis ja aitas, kuna nad olid juba eelmistes eludes sõbrad olnud. Et ta kiiremini õpiks, avati omapärase, põhjalikult kirjeldatud operatsiooniga Lobsangi kolmas silm, kui ta oli alles kaheksane. Oli vaja, et ta hakkaks ruttu aurasid nägema, et olla osavam ravitseja ja inimeste läbi nägija.

Autor kirjeldab hästi põhjalikult ja detailselt mitmesuguseid argiseid toiminguid, näiteks võitee keetmist tervele kloostrile 600 liitrit vett mahutavas pajas, kuhu raiuti teed lahti 6-7 kiloste teekangide küljest, ja tuult, mis lõi mingitel aasta-aegadel väikesed kivikesed maast lahti, nii et need nahka sisse lõikasid, mistõttu reisivad naised kandsid näo ees pakse nahast maske. Koolitundides oli nii, et kui õpetaja rääkis, olid lapsed tema poole näoga, aga kui lapsed tegid iseseisvat tööd, siis seljaga - nii ei teadnud nad, keda õpetaja parasjagu silmas pidas, see tagas pideva usina töötegemise. Õpetajatel-munkadel oli täielik voli lapsi nüpeldada ja enamik neist tegi seda meelsasti, kui võimalus avanes. Lisaks oli majas palju töötegijaid-politsei-munki, kes polnud pea üldse õpetust saanud ja ei soovinud midagi muud, kui kloostrikatuse varju ja igapäevast odrajahukörti (tsampat) ja võiteed - vastutasuks tegid nad kloostritöid.

Muide, söögi osas on Tiibet ikka ka hämmastav maa. Vaat, kuidas meil siin räägitakse, et tuleb ikka süüa natuke punast liha ja veel valget liha, natuke punast kala ja siis muidugi täisteratooteid, mitmesuguseid köögivilju ja puuvilju viis korda päevas, palju vett ja piimatooteid ikka ka. Tiibetis joovad inimesed energiat ja sooja andvat soolast jakivõiga teed ning söögiks segavad vett või sedasama teed röstitud odrajahuga just nii paksuks või vedelaks massiks nagu parasjagu isu on. Vahel harva anti kloostris lisatoiduks keedetud naerist ja ükskord isegi marineeritud pähkleid... tõsi küll - Lobsangi klooster oli see kõige rangem olnud... Ja näe - elavad puha, hambad säravad suus. Keha on kohastunud elama kliimas, kus midagi ei kasva. Huvitav, kas ja kuidas muutuks tiibetlaste toitainevajadus mägedest alla meite sekka kebides?

Õpingute edenedes kohtus Lobsang ka 13. dalai-laamaga ning lõpuks saadeti ta laia maailma.

Jäin mõtisklema eessõna üle, kus Lobsang kurtis, et teda on valetajaks sõimatud, aga kogu tema jutt olevat tõsi.

Guugeldamise peale selgus, et Lobsang sündis Inglismaal ja oli enne nime vahetamist ....., oh, ma ei viitsi vaadata, guugeldage ise, kui huvi on. Tema ütles, et see on küll tõsi, kuid selles kehas elab nüüd tema hing. Et ta kohtas selle keha endist omanikku ja küsis, kas ta ei annaks oma keha tema hingele, sest ta enda keha oli juba kulunud. Kehaomanik, see inglane oli nõus, sest ta ei nautinud elamist. Ja nii elavat nüüd tolle inglase kehas Lobsang Rampa hing. Nujaa... daaahh...

Ja mina uskusin raamatut lugedes iga sõna :D
Kõik tundus täiesti tõepärane, kui ootamatult lustakas, hoogne ja argine jutustamislaad välja jätta - see viimane küll üllatas suti, kuid mungad ja laamad on ka inimesed ja nemadki võivad huumorimeelsed ja nutikad olla.

Muide, on palju asju, mille võimalikkusesse ma usun küll, aga nii kui mingi üksikjuhtumiga kokku puutun - ei usu.
Näiteks aasias on täiesti tavaline selline uskumus, et kui õpetaja tunneb, et ta pole jõudnud maa peal oma missiooni veel ellu viia, siis ta küsib, kas tema õpilane ei annaks oma keha talle. Niisiis elab guru õpilase noores kehas edasi.
Aga näe, nii kui konkreetne juhtum ette juhtub, siis ma igaks juhuks eriti ei usu :)

Sellegipoolest, iga kell soovitan lugeda! :)
Jube lahe raamat! :)

Midagi suhupanemiseks...

Kõik pildid izismile.com 'ist.

Kas nii 'peenikest' pilti tõesti saab kohvile teha?
Ma arvasin, et süda ja ristikhein juba on tubli töö...



Lastevorst:









Teisipäev, 28. juuni 2011

KAZUO ISHIGURO "Nokturnid"

Oh, ometi üks raamat, kust ma ei saa miljoon tsitaati, nii et tekib jõuetus ja ma jätan üldse postituse tegemata :D

Selles raamatus on viis novelli muusikast ja/või muusikutest ning kirjutatud-tõlgitud (tõlkijaks Aet Varik) niivõrd voolavalt, nagu oleks kogu teos ise üks igituttav laul. Lasin end sõnadel ja meloodial hällitada ning enne kui arugi sain, oli raamat läbi - minust läbi voolanud.
Tõeliselt mõnus lugemine!

Kõikide juttude peategelased on muusikud või muusika-armastajad ning siin vaadeldakse nende hinge jälgejätvaid kohtumisi teiste omasugustega. Need kohtumised on sageli üpris melodramaatilised, kuid kirja pandud nii mõnusalt ja mõistvalt, et mingit kurbust ega ängistust ei tekkinud. Kaasa elama aga pani ja lugeda oli huvitav, kuigi siin polnud midagi eriti filosoofilist, eksistentsialistlikku või eriskummalist.

Inimkaktus

Leidsin izismile'st sellise huvitava pildiseeria...


Mõelda, kui kurb on olla selline seltsi- ja lähedust otsiv inimene, kelle olemus on selline, et peletab teised temast eemale. Inim-kaktus ei hakkagi aru saama, miks siis keegi ei tule ja ei tee kalli. Enne peaks vaene kaktus de-formeeruma, uueks, teistsuguseks muutuma - alles siis on lootust, et keegi ka tuleb ja kallistab. Samas, kui inim-kaktus tunneb end enda nahas hästi ja ilusana, siis miks ta peaks muutuma? Ta ootab ikka seda, et teised muutuksid. Tema ei taju seda, kui ebamugav ja kahjustav on talle liiga lähedale tulemine teiste jaoks - ta näeb meelehärmiga ainult seda, et kõik käivad temast mööda.

Minul on ka 'oma' inimkaktus.
Tal oli kaks päeva tagasi sünnipäev ja piisavalt kogenud ja järeldusvõimelise inimesena jätsin ma ta kallistamata, kaarditamata, helistamata...
Olen seda varem ka teinud, kuid sel aastal polnud esimest korda isegi paha tunnet sees ega vaevanud ka tavaline tobe mure: mida 'teised' sellest arvavad...

On see hea või halb?

Üldiselt ma kipun spontaanselt inimeste ootustele vastama. Mulle alati tundub, et minu ebamugavustunne on väiksem mure, kui oleks teise inimese ebamugavustunne sellest, et ma tema ootustele ei vasta või ei käitu nii, et tal on lihtne ja mugav. Ma olen liigagi osav looma sundimatut õhkkonda..., kuid mitte seltskonnas vaid kellegagi kaksi olles, dialoogis.
Nii et ma arvan, et see on pigem hea... :) kes teab...

Esmaspäev, 27. juuni 2011

Suvi...

Midagi on suves sellist, et paneb lorutama... kuigi räägitakse, et meie kliimas peaks talv olema see aja maha võtmise aeg.

Minu päevad mööduvad Väikese Tüdrukuga mürgeldades, hilisõhtud ja varased öötunnid Mehega lobisedes, hommikud magades ja õhtud tukkudes :D

Paar päeva tagasi siiski vaatasin Sofia Coppola "Marie Antoinette'i". Küll ta oli kuningannat armsa ja sõbralikuna kujutanud! Ja noort kuningat Louis XVI mängis nunnu-totu Jason Schwartzman, kes mängis ka filmis "I 'heart' Huckabees", mida ka hiljuti nautisin (ja ma vaata nii harva uusi filme). Ja võrratu maadam Judy Davies ja kaunis Asia Argento, vana kuninga armuke... Ilus, liigutav film, kus Kristen Dunst oli mega-armas.
Mul oleks nii kahju olnud, kui filmis oleks näidatud ka tema pea maharaiumist, kuid õnneks jäeti elulugu lootusrikka koha peal pooleli...

Ahsoo, õues käime ka siiski...
Eile käisime kiikumas ja kui ära tulime, siis hüüdis meid ("Tüüdrukuuuud!") keegi vanem naine esimese korruse rõdult. Hiljem pöördus ta minu poole 'tiitliga' "ilus emme" (mis oli üpris piinlik), rääkides umbes nii: "Kus sa, ilus emme, töötad muidu?" Kui ma ütlesin, et ei töötagi, siis ta rääkis pikalt, et tema ka ei tööta ja sureb varsti nälga. Ühe kuu pärast, täpsemalt. Ma judisesin üle kere, kui ma tema 'vaimsest haardest' lõpuks pääsesin... iuuuu! :(

Suuvi, tu-tu-tu-tu-tuu, sillerdav suuvi, tu-tu-tu-tu-tuu...

:)

Meie urglik kassike...

Laupäev, 25. juuni 2011

Pilte lastest

Vahvad ja ilusad lapsed...
Kõik pärit izismile.com 'ist... st pildid, mitte lapsed :)























Ja minu suurim lemmik :D...

Reede, 24. juuni 2011

Pendel

Plusspoolus

Eile ütles Väike Tüdruk midagi sellist, et midagi nii head ei looda ma enam kogu ülejäänud elu kuulda.

Justustasin talle ümber ühte Tiibeti laama eluraamatut, sellega seoses rääkisime eelmistest eludest ja tema ütles, et ta tahaks teada, kui hästi tema siis oma eelmise elu elas, et ta teenis ära sünni sellisesse perre nagu tal praegu on...

Ja veel ütles ta, et tema arvates on tema elu täiesti täiuslik igast aspektist ja kui ta nuriseb, siis on see tema enda viga.

Huvitav on veel see, et me oleme ühe sõbrannaga viimastel päevadel vahetatud kirjades puudutanud ka lastekasvatuse teemat: tema muretseb, ega tema täiskasvanud lapsel pole talle mingeid selliseid etteheiteid, millest ta ei saa rääkidagi ja mis nooruki edu ja õnnelikkust pärsivad.
Mina vastasin, et mina selle peale küll ei mõtle, et ega Väikesel Tüdrukul mulle suurena mingeid ränki etteheiteid pole - kindlasti on, sest ma olen ju tema ema! :p
Ma ei kavatse hakata üldse üllatumagi, kui ta mulle mingil perioodil teatab, et ta vihkab mind...

Ja Väike Tüdruk vastas minu mõtetele ootamatult hoopis niimoodi!
Nii ootamatu ja teretulnud ja armas mõtteavaldus... :)


Miinuspoolus

Mul said paar nädalat tagasi antidepressandid otsa ja kuna ma olen neid ikkagi üle kolme aasta kasutanud, pausidega, siis juurde ma neid ei muretsenud, alatises lootuses, et pole vaja. Ja täna tunnen jälle, et hingan valesti, krambiga, kõrvad lukku, kui kaela ei siruta hingates või suud pidevalt ammuli ei hoia, brrrr! ( või trrrrrrr! - nagu mu sõbranna ütleb :D)

Need hingamise-jamad algasid mul juba teismeeas ja olid alguses seotud ainult unetute öödega, siis hommikul süda puperdas ja iga asendimuutus võttis hingeldama. Kui uni oli hea, siis sellist jama polnud. Hiljem, kui püüdsin lasteaias pidevalt haigestuva väikelapse kõrvalt koolis ja hiljem tööl käia, siis tuli see tagasi, igapäevaselt - no magamisraskused tulid ka, tegelikult. Ja aastal 2007, mis oli tohutult muutusterikas, muutus seegi igapäevaseks. 2008. aastal sain selle antidepressantidega maha, aga sealtmaalt ongi nii olnud, et kui tabletid ära jätan, siis kõige varem nädala pärast ja kõige hiljem 5 nädala pärast on hingamisraskused tagasi. No brrrrrr-trrrrrrrr ja need teised 'sõnad'...

Ah, vahet pole, ma vaatan sellest mööda, ise teab... :D

Mida ütleb teooria:



Pealegi, ma lähen juuli keskel hoopis teistmoodi teraapiasse neljaks päevaks :)
Ehk saab sealt kasvõi mõneks ajaks 'teise hingamise', we shall see...

Kolmapäev, 22. juuni 2011

Igavene nuustik sihuke

Ostsin Selverist koorimisnuustiku. Saunatarvikute hulgas tema oli, nii et ma eeldasin, et tegemist on sellise nuustikuga, millega naha pealt surnud rakke eemaldadakse. Aga tundub, et see on pigem naha maha koorimiseks mõeldud... või hoopis porgandite koorimiseks...

Mõtlesin selle ära vistata, aga enne pesin sellega enda järelt vanni puhtaks ja avastasin, et see on PARIM kõigist vanninuustikutest ja -harjadest, mis mul iial olnud on :)
Yay! :)

Nuustikud toovad mulle meelde mu õe... Nimelt pöördub ta oma kirjades sageli minu poole, kutsudes mind 'nuustikuks'. See ei takista teda ka kirjale alla kirjutamast 'Nuustik' :)
Ju me oleme üks :)

*
Ma ei saanud ka täna meie kuldset kassikest pildistamata jätta :)







*

Ja kuna arvutist juunikuu pilte vaadates märkasime, et sel kuul pole mina mitte ühegi pildi peale jäänud, siis tegime minust ka kiiresti ühe - et fikseerida minu elusolemine ka 2011 aasta juunikuus... Kui olin tänased pildid arvutisse tõmmanud, siis taipasin, et - JÄLLE olen ma kammimata juustega pildil :D


Tulin duši alt ja panin juuksed klambriga üles, et rahus süüa teha - nii nad jäidki :p


Piltide järgi võiks arvata, et ma ei kammigi juukseid...



*



(Lisatud suti hiljem...)


Ahsoo, seda veel et... ostsin millalgi pildil oleva Marati särgi, millele on kirjutatud MARAT since 1926. Iga kord, kui ma selle pärast pesu jälle selga panen, embab Mees mind hellalt ja ütleb: "Oma vanuse kohta näed sa suurepärane välja, armas Marat!" (Ta hääldab seda 'maraa').


Muidugi ta narrib mind, nagu alati, aga millegipärast mõtlen ma seda kuuldes lootusrikkalt meie ühisele vanaduspõlvele :D, ja loodan, et ta siis ka mulle niimoodi ütleb. Tõsi küll - ma loodan, et ta mäletab siis mu õiget nime...

Teisipäev, 21. juuni 2011

Prill-prill-prill-tirilill

Ma ei mäleta enam, millal ma endal laser-opi teha lasin... vist 2007 sügisel... Ja nii polnud mul mitu aastat prillipoodi asja. Aga kuna eelmise aasta märtsis kirjutati ka Väikesele Tüdrukule prillid, siis sellest ajast saadik olen kolm korda prille ostmas käinud - viimati siis just äsja.



Poe valin ma, nagu alati, selle järgi, mis mulle kõige tuttavam on ja mida ma kõige rohkem näinud olen. Prillipoodidest torkas esimesena silma Kaubamaja Instrumentaarium ja ainult seal me nüüd käinud olemegi - eri poodide kaupade võrdlemine ajab mul aju krussi ja pakkumised on Instrus alati head olnud.




Esimesel korral pidime raamide hinnast maksma vaid niipalju protsente, kuipalju on ostjal vanust. Väike Türduk oli 8-aastane - niisiis saime 92% võrra allahindlust. Jee!


Teise korra soodukat ma enam ei mäleta, aga mäletan, et jälle ma püherdasin rõõmust maas (oh, no mitte päriselt :D), et hirmsasti vedas meil, et just sel ajal poodi sattusime.


Ja täna - JÄLLE KAMPAANIA.

Ühe prilli ostad, saad teise täiesti tasuta. Koos klaasidega. Ainult miski klaasikatte eest tuli maksta ka teisele prillile 10 eurot. Lõppkokkuvõttes saime me kaks paari prille 94 euro eest.


Ma mäletan, kui klaasid olid 1400 krooni ja raamid ikka suti kallimad veel... Minu täiesti eba-edev Mees valis kõige odavamate hulgast sobivad prillid välja ja maksis 3600 krooni. Ja ometi pole me just nüüd, Väikesele Tüdrukule prille ostes hinda vaadanud - ikka kõige (näkku)sobivamad oleme võtnud. Kuid paistab, et kogu aeg ongi kampaaniad ja praegu võiks prille nagu käekotte osta. Ei tea, kuidas need kunagi õige kallid 'atribuudid' nii odavaks on saanud minna...? Olen tõesti vapustatud, arvasin, et saame prillid loodetavasti alla 200 euro, aga nüüd saime kahed prillid alla 100 euro.

Mulle kui ostjale on see muidugi äärmiselt meeldiv :)

Kui prillid ükskord kätte saame, siis näitan teile ka :)

Androgüünia

Pildil on 19-aastane meessoost modell Andrej Pejic, kelle pilte ma juba kusagil siin blogis näitasin-viitasin.

See pilt on Daily Maili online lehelt.

Vanas blogis ma mõtisklesin, et kuna modellid muutuvad ilmselgelt üha androgüünsemateks ja mingil ime-põhjusel pole naisteriiete esitlejatel vaja rinda ja peput - vaja on ainult pikkust ja saledust -, siis võiksid noormehed ka naisterõivaid näidata. No ikka selleks, et naised rahus süüa saaksid - noored mehed ei pea kõhn olemiseks eriti vaeva nägema, nende hulgas on küllalt selliseid, kes nooruses lihtsalt ongi väga-väga kõhnad. Ja kõhn olemine ei võta neilt võimalust lapsi saada või imetada või mida iganes...

Ja nüüd ongi see aeg käes - Andrej kannab moelavadel nii meeste kui ka naisteriideid. Mulle meeldib see millegipärast rohkem kui tütarlaste siniste silma-aukude, suurte põlvekontide ja küünarnukipunnide nägemine moelaval. Kuid kõige parem oleks siiski, kui naisteriideid näitaksid vormikamad naised... eks neid on ka moelaval, eriti just pesumodellide hulgas. Näiteks Orlando Bloomi naine Miranda Kerr oma ümara näo ja ümara kõige muuga on minu meelest imekaunis :)
Alumisel pildil ongi tema.
Ups! Temast pilti otsides nägin ka mõnda sellist, kus ribid torkasid rohkem silma kui kehavormid :(

Daily Maili artikkel siin.

Naljakas on see, et kui ajakiri FHM valis maailma 100 seksikaimat naist, jõudis Andrej 98. kohale :) Kui ma olen õigesti aru saanud on ta tegelikult 100% mees :)

Miranda Kerr:




*
Edit:
22. juuni, kell 10.42

Leidsin just izismile'ist Adele pildi.
No vaat, tema justkui vastandub sellele eye-candy-maailmale ja rõhub professionaalsusele. Kuid, kui oled Adelet rohkem näinud, siis tead, et see on suure hoolega tehtud foto, kus Adele näeb välja väga palju parem kui tegelikkuses. Nii foto nurk (või kuidas seda öeldakse) kui ka meik ja soeng on hoolikalt valitud ja sätitud. Usun, et 'minu kompu', Miranda näeb oma nuku-fotodel välja rohkem 'päris enda' moodi kui välimust oma sõnul ignoreeriv Adele. Ja seda ütlen ma Adele häält ja stiili väga armastades. Ja see foto temast on minu meelest ka väga ilus :) Ja igatahes on ta selle peal täiesti ära tuntav - olen näinud ka nii tuunitud fotosid, et ei tunnegi ära seda inimest. See on küll liig. Eks fototöötlusprogrammid ongi asja viinud sinnamaale, et sama hästi võiks ajakirjades lihtsalt joonistused-illustratsioonid olla - niikuinii ei näe riided, inimesed, lauanõud ja enamik muust värgist välja niisugune nagu tegelikult on. Mina unustan selle ka kogu aeg ära :) Näiteks imestan väga kõhnade modellide puhul, kuidas neil nii 'terve' nägu on, ja siis näen kusagil 'enne ja pärast' fotosid ja saan aru, et sinikad, ribikondid, lillad silma-alused ja kõik muu kõhnusega kaasas käiv koledus on võltsläikega kaetud. Kuid ilmselgelt peidetakse iluvigu ka mitte-nii-kõhnade puhul.

Esmaspäev, 20. juuni 2011

Multikate mõjud...


Hakkan koristama. Panen tolmuimeja kokku ja koputan Väikese Tüdruku uksele.

Väike Tüdruk hüüab rõõmsalt ja õrnalt: "Kes on?"

Mina: "Tolmuimeja."

Väike Tüdruk on hetke vait ja siis teatab: "Mine ära, Tolmuimeja. Ma ootan Printsi!"

Pilt: izismile.com

Pühapäev, 19. juuni 2011

Ajad muutuvad

Kui vanad a(s)jad päris ringiga tagasi ei tule, siis tulevad mingit laadi hübriidid:



izismile.com

Laupäev, 18. juuni 2011

DEEPAK CHOPRA "Elu pärast surma. Tõenduse taak"

Raamat sellest, kuidas me oma uskumuste ja meelsusega mõjutama seda, mida me pärast surma kogeme. Samuti on meie kogemused mõjutatud kultuurist, mille keskel me elame. Selle pärast kohtuvad mõned inimesed kliinilises surmas viibides oma sugulastega ja taipavad, et jääksid päriselt surres nendega kokku, mõned näevad paradiisiaeda, mõned läbivad erinevaid ’taevaid ja põrguid’, nähes neis olendeid vastavalt kas kannatamas või rõõmustamas, mõni tunneb end lahustumas ’jumalasse’, mõni hajumas olematuks, mõni usub peatset ümbersündi. Kui inimene elustatakse, jutustab ta täie veendumusega sellest, kuidas asjad tegelikult on, kusjuures nende kirjeldused maapeal toimunust (arstid-sugulased tegid seda-teist) on tõesed, kuid surmajärgse tegelikkuse kirjeldused erinevad. Chopra usub, et kogeme midagi nii uudset, et peame selle enda jaoks mõistetavaks tõlgendama ja siin tulevadki mängu senised uskumused.

Chopra kirjeldab siin väga lahedat katset, kus inimestel paluti kuulata vaiksel sosinal räägitud juttu ja sellest nii palju sõnu kui võimalik üles märkida. Mida katseisikutele ei öeldud oli see, et mingit juttu polnudki: sosistati seosetuid sõnud. Ometi märkisid katseisikuid lausejuppe :). Sest inimene püüab seosetuses näha loogikat ja korda, süsteemi!

Mõnus jutuvestja Chopra on selle raamatu kirjutamisel kasutanud palju mitmesuguseid infoallikaid: raamatuid, teadusajakirju, internetti :)... Raamatu eesmärgiks on tabumärgi kõrvaldamine surma-teema küljest. Surm on lihtsalt üks osa elust mida võib tervitada samasuguse armastuse ja tähelepanuga, nagu iga teist eluperioodi.

Veel üks huvitav valdkond, mida Chopra siin puudutab, on kaugnägemine ehk selgeltnägemine, näiteks mingi inimesega seotud info ära arvamine või tema surnud sugulastega ühenduse võtmine. Chopra usub, et kõik on oma olemuselt energia, ka informatsioon – niisiis on võimalik seda energiat tunnetada ja see tagasi infoks töödelda. Mida teravam elamus või mälestus, seda tugevam emotsionaalne laeng sellel infol on ja seda kättesaadavam see meediumile on. Niisiis ei võeta ühendust mitte surnu hingega vaid lihtsalt energeetilise infoväljaga. Ehh, või umbes nii :D...

Infoväljade abil teadmiste saamiseks peab Chopra ka hullude geeniuste andeid. On inimesi, kelle IQ on väga madal ja enda eest hoolitseda nad ei suuda, kuid ometi on nad mingil alal üliandekad. Üks selline oli väikese lapsena oma hooldajate teadmata ära õppinud soome, araabia ja mandariini keele – kusjuures ta ei hoidnud raamatuid õigetpidi käeski :D Põnev mõelda, mida kõike ka meie teaksime, kui oskaksime nendesamuste infoväljadega ühenduses olla.

* Otseühendus infoväljaga näib võimalik ja me liigume aina lähemale tõdemusele, et aju on meele vastuvõtja, mitte selle looja.
(minu paksendus).

Veel äratas tähelepanu mõte, et paljud inimesed ’hakkavad vaimseteks’, et saada neid asju, mis on neile tavalisel moel rabeledes kättesaamatuks jäänud – ehk lähtuvad ka vaimsuses ikka oma ego tahtmistest. Neil on ka vaimsus samasugune töö ja võitlus ’asjade saamise nimel’, nagu kõigil inimestel. Ta nimetab seda „spirituaalseks materialismiks“. See on huvitav... kuid kui sa midagi ei taha, siis oledki ju ’virgunu’ valmis – kui aga tahad, siis pead selle nimel tööd tegema. Või kuidas...

Chopra soovitab:
* Kui oled õnnelik, siis mine endasse ja tunneta õnne kogejat. Kui oled kurb, siis mine endasse ja tunneta kurbuse kogejat. Nad on üks ja sama. Sinus on vaikne väike punkt, mis jälgib kõike, näeb kõike. Ole selle vaikusega, millal aga saad. Märka seda, selmet sellest mööda libiseda. Lähedane tutvumine on su suurim liitlane. Mina olen on su olemus. Pole midagi võõrast selles, et lihtsalt olla.
See ongi põhimõtteliselt ainus, mida mina mediteerides teen. Ma ei püüa midagi kujustada, hingamist või mõtteid jälgida, mantrat korrutada, paaniliselt pead tühjendada – ainus mis ma püüan on oma sisima vaikuse ja puhta, rahuliku rõõmuga üheks saada. See ei õnnestu alati, kuid see pole oluline. Vähemalt praegusel eluperioodil ma elutee ’kilomeetriposte’ ei loe. On mis on, muud pole nagunii :p

(Link aastavanusele postitusele 'mina olen' kohta).

Chopra kirjutab alati huvitavalt.

Halb kasvatus

Kirjutasin eile, kuidas ma Väikest Tüdrukut ära rikun, ostes talle nidi-nodi esimesel võimalusel ära ja ei anna neid talle kätte mitte sünnipäeval ja jõulude ajal vaid ikka kohe, et teda kohemaid rõõmustada. Kuna meie pere laua ääres istuda ei armasta ja külalisi ei kutsu, siis jõulud ja sünnipäevad polegi mitte miskit moodi erilised päevad. Jah, kinke on suti rohkem ja tort on sünnipäeval, mängime rohkem, aga see on vast kõik. /Aga - Väike Tüdruk pole iial olnud laps, kes poes jonnib, et ta tahab midagi./

Psühholoogid ütlevad, et liiga leebe vanem ostab lapselt populaarsust - ta tahab lapsele meeldida ja siis ei käsuta, ei nõua, lubab kõike, ostab kõike. Selline vanem on liiga ebaküps, et taluda lapse vihastumist, jonnimist ja kurvastust. Nii ta siis laseb lapse parem raisku, et aga oleksid head suhted. Laps aga vajab piire, ta vajab lapsevanemat, kes teab 'oma kohta' ja püsib ilusasti alati võimupositsioonil. Kuigi see piirab, annab see ka turvatunde.

Küllap ma tõesti pingutan üle, lootes Väikese Tüdrukuga kokkuleppele jõuda, samas kui mõningaid asju tuleks lihtsalt nõuda, punkt. Mulle endale küll tundub, et ma nõuan neid asju, mille tegemata jätmine võib last kahjustada - näiteks hammaste pesemine - samas on palju asju, mis mind häirivad, kuid last ei kahjusta - näiteks lohakus ja pisikeste paberist meisterdatud esemete hoidmine IGAL POOL. Ma mõtlen nii, et kui ta suuremaks saab, võib talle endale sassis tuba vastu hakata ja temast võib saada väga korralik tüdruk. Ja kui see pole tema loomuses, mis ma siis asjatult pingutan :D, see on lootusetu ja pinnapealne niikuinii. Nii siis käiski Väike Tüdruk kevadel koolis õpilaspäevikuga, mille lehekülgede vahel olid kirjad, kleepsud, pildikesed, volditud asjad, ümber kirjutatud luuletused jpm, mis aasta jooksul sinna kogunesid... Jah, ma nurisen ja oigan iga kord, kui päevikut lehitsen, ja teen ettepanekuid oma 'pahn' koju jätta, kuid kui Väike Tüdruk vedu ei võta, siis nii see jääb.

On ka juhtunud, et nõuan midagi väga kategooriliselt, kuid nähes, kuidas Väike Tüdruk muutub vaikseks ja kurvaks, ei kannata seda välja ja ütlen, et ohhhhh, olgu-olgu-olgu-olgu...! Päevikuga näiteks juhtus nii...

Kunagi käisime me läbi ühe perekonnaga, kus lapsed olid ka väga ära hellitatud. Teismeeas saatsid nad oma ema igasugustesse kohtadesse ja kuigi mulle seal peres viibida meeldis (olin selle pere lastega sama vana), tundus see mulle liig, suhtusin neisse kõigisse kuidagi üleolevalt, aga huvi ja põnevusega - ise kasvasin väga autoritaarse vanemaga peres, kus kõik käisid nööri mööda.

Nüüd on need lapsed suured (kõik kolm on 30-kandis) ja nö 'korralikku inimest' pole vist seni ühestki saanud. Poisil on vist 5 last kolme erineva naisega, tüdrukutel ka 'isata' lapsed ja veidrad suhted. Lihtsad, ajutised töökohad jne... Kuid selle perekonna liikmed helistavad igal hommikul üksteist läbi, et tunda üksteise olemasolu. Nad on kuidagi NII koos. Kui on mingi pobleem, siis arutavad nad seda koos. See on vapustav ja nii eriline. Nad elavad võimalikult lähestikku, lippavad pidevalt üksteise poolt läbi, nad on seotud. Ja ma olen kindel, et nad 'võitleksid' üksteise eest, oleksid üksteise toeks, koonduksid ühiselt 'välise vaenlase' vastu jne :) Midagi on selles imelist - nagu paljus, mida me ei mõista. Kui mina oma vanematest kuu aega ei midagi kuule, siis ma ei pane seda tähelegi. Ma ei tulnud selle pealegi, et peaksin Meest enne pulmi neile tutvustama - ja siis olin ma ju ainult 21.

Oh, ma arvan, et kõige parem on ikka teha nii nagu süda ütleb, isegi kui sa rängalt puusse paned mõne asjaga. Tarku teoreetikuid kuulates võib ka rängalt puusse panna - nagu mina, Väikest Tüdrukut 1 aasta ja 9 kuuselt lasteaeda sundides, kuna hiljem pidi veel raskem olema kohaneda - ja siis pole justkui õigustust. Mina ei saa endale öelda, et ma tahtsin parimat... mis tähendab 'tahtsin parimat' kui su laps hirmust nutab ja sa lähed ära, ise ka nuttes? Ütlen lihtsalt: olin loll ja ei tea, kas saan selle endale kunagi andestatud. See ongi Elu, jeah, beibi!

Kui lollusi teha, siis parem juba pimedast kiindumusest kui ükskõik millest muust...

Reede, 17. juuni 2011

Joondu! Valvel! Pasem pool!

No kuidas on - kas teie saite parema ja vasaku poole juba ilusasti lasteaias selgeks?

Mina ilmselgelt ei saa elu lõpuni. Pean alati mõlemat kätt õhus viibutama ja kirjutamise peale mõtlema, enne kui ma oskan öelda (või minna), kas paremale või vasakule. Taksos on see paras nuhtlus, kui taksojuht küsib, kas paremale või vasakule, ja mina vehin tal selja taga kätega, siis jätan ühe käe püsti ja ütlen, et 'siiapoole'. Mõnikord, kui on kiire, siis ma riskin ja ütlen midagi ära, et ehk läheb märki ja kui ei lähe, siis eks ma vabandan ja parandan ennast. Mõnikord ma parandan ennast poole sõna pealt ja ütlen, et pöörata tuleb "varemale" või "pasemale". Täna läksime Väikese Tüdrukuga poodi ja et me kogu aeg pööramiskohtade peal teineteist ei müksiks, ütlesin talle foori taga: "Kui üle läheme, keerame pasemale!" Üks vanatädi minu kõrval vaatas mind õige masendunult, arvas vist, et 'rebin kildu' omast arust :p

Ostsin täna Väikesele Tüdrukule Rapuntseli-filmi, mis oli tegelikult mõeldud 'kingifondi', aga uhh, kui mul natukegi raha on, siis tahan talle kohe osta neid asju, mis teda rõõmustavad. Välja arvatud mänguasjad - need ei mahu tal enam tuppa ära ja ma keeldun talle elu lõpuni mänguasju kinkimast... välja arvatud 'funktsionaalseid' nagu näiteks ehted :D - praegu ta mängib nendega, kui terveks jäävad, siis kunagi võibolla ka kannab :D

Ma näen, kuidas ma Väikest Tüdrukut rikun, jättes talle mulje, et on normaalne saada kohe kätte kõik, mis tahad... sest kuigi ma räägin, et ei saa kõike ja ei saa kohe ja blaa-blaa, ma käitun ilmselgelt ikka nii, et kui on 12 vaba eurot, siis ostan midagi Väikesele, ja kui on 3 vaba eurot, siis ka, midagi pisemat ja mõttetumat, otsekohe. Ma ise vabandan end taoistliku kihuga tühjuse järele - noh, see ju käib ka rahakoti kohta: parem tühi kui tüütult täis, et pead mõtlema, mida selle rahaga teha. Ma ei tea, mida taoistid tühjast kõhust küll arvavad... :p

Aga see uus Rapuntseli-multikas oli nii armas... uhh... täpselt minu vaimsele tasemele mõeldud, hihii :)... Küll tuli mul pisar silma, küll ma ägasin ärevusest ja korra ka piuksatasin, et "ma kardan!" Mõned barbie-printsessid on kuidagi üheülbalised (oo jaa, ma olen Pisikuga - Väike Tüdruk on mõnikord ka Pisike ehk Pisik - tohutupalju printsessifilme vaadanud), aga see Rapuntseli-preili oli nii inimlik ja sümpaatne :)
Ka ajasid laulud-tantsud vaimustusest naeratama :)




Ja eile vaatasin ma ka tohutult lahedat filmi "I 'heart' Huckabees", mis on 'filosoofiline komöödia' selliste võrratute näitlejatega nagu Jude Law, Naomi Watts, Lily Tomlin jt - näiteks Dustin Hoffman oli selles filmis nii lahe, et ma arvasin, et selle filmi on teinud Woody Allen, mu suur lemmik. Aga ei. Tont teab, kes selle filmi tegi. Minule tundmatud nimed olid Mark Wahlberg ja Jason Schwartzman (peategelane Albert) - kes olid ka fan-tas-ti-li-sed!!! Sündmustikku ma kirjeldada ei viitsi, aga inimesed pöörduvad seal 'eksistentsiaalsete detektiivide' poole, et need välja selgitaksid, mis neid vaevab või miks neil viltu kisub. Detektiivid jutlustavad kõige seotusest ja sellest, kuidas kõik on tegelikult üks ja seesama; neil on konkurent, nende kunagine õpilane (mängib Isabelle Huppert), kes neilt kliente üle lööb ja räägib neile omakorda maailma absurdsusest, suvalisusest ja julmusest - on selline küünik ja nihilist. Kamba peale ajavad nad oma kliendid omadega täitsa sassi, kuni miski selgimine mõne jaoks siiski koidab :)




Ma olin selle filmi endale juba nii ammu üles märkinud, aga alles eile õnnestus ära näha :)

'Pasemal' on 'eksitentsiaalsed detektiivid', all õnnetu peategelane Albert.

Käisime jälle ka loomapoes ja tuttav müüja küsis, kuidas kassile ronimispuu siis meeldis ka :)
No väga meeldib!
Aga... Mul oli kunagi rott (Titi), kes oli nii elav ja armas ja nutikas, istus muudkui mul kaela peal, juuste all, kui mina lugesin ja vahepeal jalutas mul pluusi sisemuses ringi või istus õlale ja pani käpad prillisangale :) Kuid viimastel aastatel olen ma poodides näinud vaid jube suuri ja igava välimusega kodurotte (või 'dekoratiivrotte', nagu neid vanasti kutsuti). Täna aga nägin nii kauneid helebeeži-valgekirjusid. Auuuuuu! Nii tahaks omale - ja kassile silmailuks, hehee :) -, aga mul on ees üks põnev projekt, kuhu läheb minu jaoks suur summa raha ja praegu ma põhimõtteliselt ei osta endale miiiiiiiiite midagi, milleta ma päriselt ka hakkama ei saa. Rott ise on ju odav aga puur, redelid, jooksurattad, urud, erisöök ja 'liiv' põrandale - sealt juba koguneb üht teist. Aga kunagi ma tahan ikka rotikest ka, loodan, et neist kassuga saavad head sõbrad.......

Nii...
Mida põnevat veel...
Näiteks, et täna hommikul ärkasin ma täiesti uskumatu asja peale - omaenda pideva neelatamise peale. Nimelt voolas mul keele alt kiiresti sülge :D Täiesti sürr värk! Õnneks kestis see veel mingi 3 minutit veel ja lõppes siis ära. Mis imeasi see küll oli??? Guugeldamine pakkus mürgistusi :D Aga ma olen nii puhast värki söönud viimasel ajal, isegi õlu on vaba inimese õlu - alkovaba... Ülimalt veider!




Muidu on kõik ilus :)

Esmaspäev, 13. juuni 2011

Uus ronimispuu Tiigrikesele

Vahepeal mõtlesin ilusti iga päev blogima hakata, ja seda veel juhuslikele raamatupostitustele lisaks, aga no mida ma blogin, kui kõik päevad on rahulikud, rõõmsad ja täiesti ühte nägu. Täna siiski käisime Väikese Tüdrukuga taas loomapoes ja ostsime kassile keskmise suurusega ronimispuu ära. Ma ei hakanud seda õlal koju tassima ja tellisin takso. Arve oli 2.70 :D
No ma pole harjunud sellist taksoarvet nägema...
Niisis andsin viieka ja ütlesin, et las jääb nii. Olime me ju tülika asjandusega, mille tõttu taksojuhil tuli autost välja ronida.

Panime ronimispuu alguses keset elutuba maha, et kassike harjuda saaks kõigi silme all ja lõbuks. Paraku mina möllavat kassi küll pildistada ei oska - ainult udukogud tulid. Niisiis panen blogisse vähesed rahulikud pildid.



Laupäev, 11. juuni 2011

Päevake

Täna oli küll hirmus lõbus päev - Mees on töö asjus kodust ära ja meie hullasime Väikese Tüdrukuga terve päeva nagu hullud ennemuiste. Lõikasin katki ühed Väikese Tüdruku sukapüksid ja me lustisime tükk aega neid juppe endale pähe, kätte ja jalga toppides ning veidraid sõjatantse esitades. Muidugi ei jätnud me ka kassikesele igasuguseid riidevorste pähe ja selga tõmbamata. Nii lõbus oli, et pilte ei raatsinud teha :D

Veel mängisime lõputult kaardimänge ja monopoli, vahepeal käisime õues - poes jäätist, limonaadi ja maisikrõpse ostmas. Loomapoes vaatasime tiigrikesele turnimispuid, valisime ühe ka välja, kuid jäime müüjale vahele kasside pesasid ja pehmeid majakesi pähe proovides ja üksteist taga ajades - loodetavasti lastakse meid ikka sisse, kui me ükskord jälle uksele ilmume, seekord tõsise sooviga kassikesele mingit toredat 'konstruktsiooni' osta :D
Kassike on turnimispuu täitsa ära teeninud, sest kolme aasta jooksul pole ta valesse kohta pissinud ja mööblit kraapinud.

See suvi on minu jaoks eriline, kuna olen mürgeldama õppinud. Olin kindel, et ei õpi seda elu seeski ära, sest ma ei osanud lapsenagi eriti mängida. Olin 1,5 kuni 2,5 aastasena kopsutuberkuloosiga haiglas ja ilmselt polnud seal mänguasju, kuna koju tulles ei osanud ma mänguasjadega midagi peale hakata - nii räägivad mu vanemad. Olin neid lihtsalt vahtinud. Niisama vahtimine on asi, mida ma siiamaani kõige paremini oskan... :P

Pildid on Väikese Tüdruku tehtud hoiupõrsast - kas pole kenake teine? :)
Pärlid on põrsa söök - ka need tegi Väike Tüdruk ise märgadest värvilise paberi ribadest :)