Laupäev, 26. veebruar 2011

Niisama

Vaatasin eile õhtul filmi „Salajane aken“. Lõpuni ei vaadanud, sest mul kasvab põnevikke vaadates pinge liiga suureks. Kui pinge kasvama hakkab, panen ma hääle ’tummaks’, aga mingil hetkel ma ikka edasi vaadat ei taha. Ja enamiku filmide puhul saab Internetist järele vaadata, kuidas nad lõppevad - mida ma „Salajase akna“ puhul ka tegin :)




Nojah, aga filmi, ja katkise hommikumantli ja sassis peaga Johnny Deppi vaadates mõtlesin ma ka sellele, miks mulle edevad mehed nii vastumeelsed on. Depp oli seal selline sakris ja tusane, sarkastiline ja veidi hädine – mõtlesin, et mulle meeldivad ’sünged’, isegi 'ebameeldivad' (:D) mehed. Ja silmapilk ei meeldi need, kes kõigiga flirdivad ja kõigile meeldida püüavad. Ja välja mõtlesin, miks see nii on.

Remarque ütles mingis oma raamatus umbes nii, et pole midagi, mille eest tasuks põgeneda, nagu pole ka kusagil kohta, kuhu tasuks kohale jõuda. Ja ma mõtlen inimestest ilmselt umbes samamoodi, et pole kedagi, kellele meeldimise nimel tasuks pingutada. Ja kui meesterahvas arvab, et Kõik inimesed ümberringi on meeldidapüüdmist väärt, siis ta peab olema väga rumal.

///Ma ei hääletaks kunagi reformierakonna poolt - minu jaoks on see raha-erakond ja raha ma ei mõista -, kuid mulle meeldib Ansip just selle pärast, et ta ei flirdi 'kaameraga' ja ütleb ülbelt ja selgitamata asju, millest võib valesti aru saada (nagu see, et üliõpilastel peab olema õigus oma raha kõrghariduse alla panna).///

Jaa, ma tean, et see on mul täitsa snobistlik ja vaat et misantroopne seisukoht ja mul on omajagu piinlik selle pärast, aga nii see on.

Ma tean ka, et ma jätan arvestamata selle, et mõni inimene on juba oma temperamenditüübi poolest seltskonna-inimene – ta vajab seltskonda ja selle kütkestamiseks ta peabki ’tantsima’ kogu aeg. Mis parata – minu jaoks on selline ’sädelemine’ meesterahva puhul eemaletõukav, kuna näitab tema rumalust.



*

Muide, lugesin mõned päevad tagasi artiklit, kus (palju muu seas) uuriti, kui tark peab olema inimene, kelle mehed ja naised endale elukaaslaseks-abikaasaks võtaksid. Nii mehed kui ka naised vastasid, et ta peaks olema keskmiselt intelligentne. Siis küsiti, kui intelligentne peaks olema keegi, kellega veedetakse koos vaid üks õhtu/öö. Mehed vastasid, et sellisel juhul võib ta olla keskmisest palju rumalam. Naised aga vastasid, et sellisel juhul peaks mees olema keskmisest palju intelligentsem.

Väga huvitav ja mõtlemapanev tulemus, minu meelest. Seda seletati bioloogiliste instinktidega - see vana lugu, et mehed soovivad alateadlikult oma geene võimalikult palju levitada, naine aga soovib 'ilmale kanda' vaid parimad võimalikud geenid.

Mina usun väga sellesse, et palju meie sotsiaalsest (sh seksuaalsest) käitumisest on suunatud ürgsete (rudimentaarsete) bioloogiliste vaistude-lootuste-kartuste poolt.

*

Paar päeva tagasi jõin õhtul mitu klaasitäit veini ja nägin siis unes, et kukkusin purjus peaga blogis südant puistama. Unenäo käigus muutus blogi foorumiks, kus iga minu sissekande peale tuli kümme sama pikka vastust. Järgmisel hommikul ärgates – aga see toimus ikkagi unes – vaatasin oiates, mida kõike ma kokku jahvatanud olin, ja veel õigete nimedega. Oma tekste uurides lootsin, et mu käekiri on nii väike ja tihe, et nimed pole selgelt väljaloetavad :), jah, sissekanded olid tehtud tindisulepeaga (mida ma üldse ei kasuta) ning käekiri, mis oli selgelt välja kujunenud, polnud üldse minu käekiri.

Veel nägin, et sõitsin mööda jõge pikkadest suitsuvorstilattidest tehtud parvel ja olin väga rahul kujutledes, kuidas ma kaldale tüürin, kõik need vorstid koju tassin ja neid siis tasapisi otsast nosin :)

Jep, ma olen jälle oma tablettide ja õlle-veini peal, ja olen juurde võtnud 3 kilo! :)

Yum yum, pig’s bum... :)

Kolmapäev, 23. veebruar 2011

Niisama

Väike Tüdruk jäi kuidagi järsku haigeks. Eile oli kõik korras, öösel algas kurguvalu. Hommikul rääkis ta mulle, et kurk valutab ja häält pole, kuid minu meelest polnud midagi hullu. Alles kui ma nägin, et õues on -23 kraadi, siis ütlesin, et ups!, pole siiski vaja kooli minna, võtku saapad jälle jalast... Ja kaks tundi hiljem oli Väike Tüdruk juba tulikuum, näost paistes ja valge-roosa-lapiline. Söödan ja joodan talle rohtusid ja loodan, et väga hulluks ei pööra.

Kirjutasin õpetajale, miks Väike Tüdruk puudub. Õpetaja kirjutas vastu, soovis head paranemist ja lisas, et Väike Tüdruk valiti järjekordsel ülelinnalisel konkursil 'meie' kooli esindama - seekord on tegemist etlemiskonkursiga ja minu teada loetakse Ellen Niidu luuletusi. Igatahes peab Väike Tüdruk nüüd teise luuletuse ka pähe õppima.

Väikese Tüdruku tunded on vääääga segased. Ta oli kahtlemata uhke ja rõõmus, et teda valiti, kuid paraku ei taha ta esineda ja - ta õppis seda luuletust meelega 'halvasti' lugema. Ja juba klassis, kus tehti esimene valik, ütles ta lastele, et tema ei taha esinema minna, ärgu nad teda valigu. Siiski tõstis 6 last käe tema poolt, nii et ta pidi ikka edasi konkureerima. Ja pärast veel üht mitme-klassi-vooru jäi jälle tema sõelale, nagu siis täna selgus. Kuigi enda sõnul püüdis ta luuletust meelega veidi rikkuda, olles mõnes kohas liiga monotoonne, teisal liiga kime, ülepingutatud... Ega mina tea, mis ta seal tegelikult tegi :)

Väike Tüdruk tunneb end ka selle pärast imelikult, et oli teada, et mõni laps tahtis väga edasi saada, teda aga ei valitud - valiti Väike Tüdruk, kes juba alguses ütles, et ei soovi esineda.

Oh, ta suudab tegelikut ilusasti lugeda ja ma loodan, et kui ta nüüd niikuinii peab konkursile minema, siis ta nõustub seda ikka 'kenasti' tegema ja ei vigurda...

Pildil üks võõras, aga ka imearmas titake :),
izismile.com'ist.

Teisipäev, 22. veebruar 2011

Mehed ja romantika

Meeste romantilisusest räägib psühholoogiaprofessor Nancy Kalish, kes on kirjutatud raamatu "Kaotatud ja taas leitud armastus".

Väike valik tema jutust:

Me defineerime romantilisust sageli naiselike arusaamade kohaselt – nagu lillede ja kaartide saatmine, mälestusesemete alleshoidmine, romantiliste filmide juures ahhetamine ja armastuslaulude kuulamine päev otsa.

Mehed ei pruugi seda kõike teha, kuid nad teevad midagi veel romantilisemat: nad kannavad armastust igavesti oma südames.

Uurisin 3000 naist ja meest, kes olid üritanud taastada suhet kaotatud kallimaga, ja küsisin neilt, kui kaua neil võttis aega, et oma tunnetest üle saada? Vastustest selgus, et meestel (nii homo kui heteromeestel) võttis kaotatud armastusest üle saamine oluliselt rohkem aega kui naistel. Mõned mehed polnud rahul pakutud valikvastustega: nimelt oli viimaseks võimaluseks „üle kümne aasta“. Ainult mehed jätsid kõrvale kõik pakutud valikud ja kirjutasid: „Ma pole temast kunagi üle saanud!“ Pole kahtlustki, et ka naiste hulgas on neid, kes endiselt oma varasemast kallimast unistavad, kuid ainult mehed pidasid vajalikuks seda eraldi kommentaariga rõhutada.

Samal ajal uurisin ka täiskasvanuid, kes polnud kunagi püüdnud lõppenud armusuhet 'üles soojendada'. Vastavat küsimustikku täitma nõustunute hulgas oli mehi märkimisväärselt rohkem kui naisi, ning nad väljendasid tugevaid tundeid oma esimese armastatu suhtes, kuigi nad polnud kunagi üritanud suhet taastada.

Minu veebilehekülje avalikul foorumil teevad postitusi rohkem naised, kuid tegelikult on end minu lehel registreerinute hulgas mehi rohkem kui naisi. Mehed ei kirjuta postitusi nii sageli kui naised, kuid nad on usinad lugejad.

Ka registreerib telefonikonsultatsioonidele rohkem mehi kui naisi, kes soovivad rääkida oma kaotatud armastusest.

*

Ma ei kahtlegi, et mehed on lähisuhtest samavõrd huvitatud kui naised ja mulle on samuti jäänud mulje, et lahkuminekuid elavad mehed läbi rängemalt. Kuid imelik asi siinjuures on see, et suhte ajal on mehed minu meelest paindumatumad. Kriitika-teema juures märkis Oudekki, et sageli minnakse lahku just pisikeste asjade pärast. Nii see on, kuid minu teada sooritavad neid pisikesi närviajavaid tegusid ülekaalukalt mehed – vast on asi ka selles, et mehi juba mingite pisiasjadega närvi ei aja :)...? Ja ma mõtlen, et miks selline kangus, et kodurahu huvides ikkagi ei õpita prill-lauda alla laskma, musti nõusid kööki viima, pakist joomise asemel klaasi kasutama, hambapastat lõpuotsast pigistama, hilinedes helistama, ninakolle diivani alumise ääre asemel taskurätikusse pakkima jms... Miks mehed ei õpi, ja siis oh seda häda ja hullumiseni sügavat õnnetust, kui naine ära läheb...?

Kahju kohe meestest, et nad nii abitud on ja nii suures (aru)saamatuses elavad :)

Eesti mehed on üksjagu pahased, et siinsed naised vaatavad välismaa mehi. Mina pole vaadanud, aga ma vaatan muu-maa naiste blogisid. Ja sealt jääb küll mulje, et Eesti mehed on kuidagi individualistlikumad. Kui nemad teenivad raha, siis see on nende raha, ja nad armulikult – mõnikord ka lahkelt – annavad osa oma rahast pere tarbeks, kui endast üle jääb. Mõnel pool mujal maailmas aga suhtub mees oma rahasse algusest peale kui pere jaoks teenitud rahasse, lisaks tunduvad nad täiskasvanud pereliikme rolli (see, kes aitab ja ära teeb) sootuks paremini sisse elanud olevat – lapsi kusagile viies või remonti tehes ei tee nad naisele teenet, vaid elavad elu, mida nad soovisidki, pere-elu. Aga kui mõni Eesti naine oma mehe kohta ütles, et too on pere nimel kõigeks valmis, siis peetaks seda meest tossikeseks ja tuhvlialuseks – selle eeldusega, et ega mees oma pea ja südamega küll niimoodi perele ei pühenduks.

*

Kuid suured tunded on ikkagi olemas ja neid väljendavad ka mehed.

Ühest blogist leidsin kirja, mille poiss kirjutas tüdruku jalale, kui tüdruk magas.
Püüan seda tõlkida.

mu kaunis tüdruk...

sa magad minu kõrval ja hoolimata meie akna tagant maanteelt kostvast mööduvate autode mürinast tunnen ma sügavat rahulolu, kuulates sinu hingamist ja tuult, mis taga-aias sasib kõrge puu oksi; ja nüüd on autod ja veokid ja liiklusmüra vaikinud ning veelgi mõnusam olla. sinu kõrval olen ma kogunud suurema osa arusaamadest enda ja sellega koos ka maailma kohta, ja sinuga koos olen ma kõige rahulikum, puhtam, õnnelikum, tõelisem, soojem ja kõik muud ülivõrded, millega saaks kirjeldada seda, kui korras kõik näib, kui ma olen sinuga. ma olen seda mõni kord küll väljendada püüdnud, kuid ma pole kindel, kas ma üldse oskangi edasi anda seda, kui kõrgelt ma sind hindan – sinu kohalolu minu elus ja kõike seda, mida ma otseselt ja kaudselt sinult õppinud olen. maailm muutub, ta teeb seda pidevalt ja mõnikord on need muutused dramaatilised, kuid ma tean, et meie armastus jääb kestma. me oleme tugevamast tugevamad ja ma ei lahku sinu kõrvalt iialgi.

tänan sind kõige eest, millega sa oled mind õnnistanud. olen sinu võlglane.

sinu X,
kogu ajaks ja ajatuks igavikuks


*

Mida mehed siis tahavad?
Koomik ELAYNE BOOSLER: "Ma tean, mida mehed tahavad. Nad tahavad olla tõeliselt-tõeliselt lähedased kellegagi, kes jätab nad rahule."

:)

*

Ka Sinilind kirjutas huvitavalt meeste abitusest romantilistes suhetes.

*

Pilt...
Isegi kui mees püüab kõik liigutused õigesti teha, ei pruugi tal romantitsemine päris veenvalt välja tulla! :)

Esmaspäev, 21. veebruar 2011

***

Haapsalu kurbade uudiste tõttu pole täna kohe mingit tuju oma blogis tühja juttu ajada :(

Mis seal küll ometi juhtus? Kas said lapsed tikud kätte või sooritas keegi 'halastusoperatsiooni'?

Nii kahju kõigist, keda toimunu vahetult puudutab.

Pühapäev, 20. veebruar 2011

Vapustavalt kaunid portselannukud

Pettununa oma lapsepõlve igavates ja koledates mänguasjades, hakkas Marina Bychkova ise valmistama õrnu ja graatsilisi nukke.









Rohkem pilte siin (kokku 26).

Täna jälle me mängime poodi...

Et Väikese Tüdruku riukalik huumor mind ummikusse ei ajaks, ei sukeldunud ma seekord raha järele mitte põue vaid hoopis sukasäärde.

„Võeh, ma ei taha su kirpu!“ teatas seepeale Väike Tüdruk :D

Pean vist igavaks hakkama ja poodi kombekalt mängima, võttes nähtamatut raha ilusti nähtamatust käekotist, nähtamatust rahakotist – nii ei saa ta minu (nähtamatut) pakutut tembeldada rinnanibuks või kirbuks.

Või mine tea...

Üks näide elust, rohkem kui 10 aasta tagusest ajast...

Käisime Mehega raamatupoes ja ostsime mingi raamatu.
„Kas kaardiga maksta saab?“ uurib mees müüjatarilt.
„Ikka saab!“
„Kas 'ruutu kaheksa' sobib?“ küsib Mees rahakotis sobrades.

:D

Need lapsepõlve süütud mängud...

Eileõhtuse 'mängutunni' ajal pani Väike Tüdruk ette mängida poodi.
Minu meelest on see veidi väiksemate laste mäng, aga kuna müügis olid Väikese Tüdruku disainitud toredad kostüümid, siis nõustusin.

Valisin endale kolm komplekti välja, otsisin nohisedes rinnahoidja vahelt (nähtamatut) raha ja panin selle Väikese Tüdruku välja sirutatud pihu peale.

Väike Tüdruk vaatab rahulolevalt noogutades oma peopesa ja ütleb tunnustavalt:
"Oo - nibu!"

:P

Reede, 18. veebruar 2011

Eriti räpane lugu

Kuna mina olen kodune, siis ei käi ma duši all hommikul või õhtul, vaid hoopis kõige 'räpasemal päeva-ajal' - kohe pärast igapäevast majapidamistööde tegemisega veedetud tunnikest.

Tänasteks töödeks olid põrandapesu ja wc küürimine.

Tulen siis duši alt, rätik peas ja hommikumantel seljas (see on rõivaese mida ma jälestan, kuid ihupiim tahab kuivada enne kui 'päris riided' saab selga ajada), lähen Mehe juurde elutuppa ja ütlen:
"Kuule, mul sai Domestos otsa. Kui on, võta helesinine, kui pole, siis ükskõik milline."

Mees teeb jäledat nägu.
Mina vahin mõttelagedalt vastu.

Mees ütleb: "Kallis, ma tean, et sa oled helesinise Domestose sügavpuhastavatest omadustest vaimustuses, kuid ma ei usu, et seda tohiks dušigeelina kasutada..."

Kolmapäev, 16. veebruar 2011

Prohmakas

Ükskord võtsin ma raamatukogust teose, mis pidi rääkima euroopaliku kasvatuse saanud tüdrukust väga religioosses islami-riigis, vist Iraanis. Nende peres ja tutvusringkonnas tarvitati alkoholi ja tantsiti, mehed-naised suhtlesid omavahel täitsa vabalt, esines abieluvälist seksi jms. Tõin raamatu koju, tegin lahti ja avastasin, et tegemist on koomiksiga :D Pärast esimest vapustust ja raamatu viimist 'tagastamisele kuuluvate raamatute' riiulisse, võtsin selle siiski taas uuest kätte ja avastasin, et tegelikult lugu on ikka autobiograafiline ja kõik mis lubatud - lihtsalt vorm oli väga ootamatu (ja minu jaoks pidurdav).

Viimati võtsin kogust Clarissa Pinkola Estes'i "Naised, kes jooksevad huntidega", arvates et tegemist on ilukirjandusega :P Nii kuulus raamat, olen mõelnud seda lugeda aastaid, aga seda pole taibanud, et ilukirjandus see küll pole. Jälle paras šokk, kui teen raamatu lahti ja juba sissejuhatuses algab tohutult intensiivne feministlik lausetelasu. Mees imestab, et kuidas ma niimoodi raamatuid koju tassin, et sisse ei vaata... Mina ka ei tea...

See on üks väheseid raamatuid, millel ma sissejuhatust ka läbi ei jaksanud lugeda - ma olin selle raamatu agressiivsusest juba nelja lehekülje järel täiesti oimetu. Ma loeks selle raamatu meelsasti tema kuulsuse pärast läbi, ja ka juba põhimõtte pärast – ma olen igasugust jama lugenud lihtsalt sellepärast, et mulle ei meeldi raamatuid pooleli jätta: keegi on ju need kirjutanud sellepärast, et ta tahab inimestele midagi öelda – aga mind hirmutab sissejuhatuse juures see, et lehekülgede kaupa räägitakse ühtjasama, kasinat juttu, lihtsalt poeetiliselt sõnavara vahetades ning raamatul on üle 600 lehekülje! Sissejuhatuses käib jutt lõikude kaupa lihtsalt sellest, kui vaimustavad ja metsikud meie, naised, tegelikult ikka oleme. Ammu tahaks juba öelda, et nujah, oleme siis oleme, rahune nüüd, palun, maha.

Tundub, et tagapool läheb rahulikumaks... Aga ma oletan, et need legendid ja müüdid, mille abil Estes naise olemuse ja seisundi vastuolusid selgitab, jäävad mulle võõraks. Ma ei tunne, et ma elaksin temaga samal planeedil ja oleksin samast liigist.

Sissejuhatuse 1. leheküljelt:

* Polegi nii raske aru saada, mispärast ei põlislaant ega vana naisterahvast enam kuigi tähtsaks ei peeta. Arvatakse, et mis sügavat salapära seal ikka olla võib. Pole sugugi juhuslik kokkusattumus, et hundid, koiotid, karud ja ürgsed naised samale pulgale asetatakse. Neile kõigile on ühine instinktiivse arhetüübi olemasolu. Ja säärase arhetüübi kandjatena omistatakse neile ekslikult loomupärast pahasoovlikkust ning sünnipärast hädaohtlikkust ja aplust.

Appike!?! Kes selliseid omadusi nagu viimases lauses on, küll vanadele naistele omistab?
Ja ürglaaned vaimustavad inimesi vabalt, enamikku neist.
Ja vanad inimesed on elust tõesti kõrvale jäetud, sest nad ei jaksa teeneid pakkuda ja nad pole suur tarbijagrupp (ehk neist ei tule suurt tulu); naised pole aga üldse hullemas olukorras kui mehed, pigem vastupidi, sest vanad naised suhtlevad rohkem ja hoiavad vähem omaette kui vanad mehed.

Sissejuhatuse 2. lehekülg:

* Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav aistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naised on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest. Neil on sügavad vaistud, nad keskenduvad pingsalt hoolekandele oma järeltulijate, oma elukaaslaste ja oma karja suguvõsa eest. Elukogemuse varal kohandavad nad end pidevalt muutuva keskkonnaga. Nad on meeletult meelekindlad ja väga vaprad.

Mõlema peale on ajujahti peetud, mõlemat on kimbutatud, mõlemale on ülekohtuselt süüks pandud aplust ja kõveraid radu pidi käimist, täielikku agressiivsust ja seda, et kõik loomujooned on neil lahjemat laadi kui nende mahategijatel. Naised ja hundid on olnud märklauaks neile, kes tahaksid ürgmetsadest platsi puhtaks teha ja taltsutada seda, mis hingeelus on veel looduslikku ja ürgset - sealt tuleks nende arvates kõik vaistlik nii põhjalikult välja juurida, et sellest jälgegi järele ei jääks.

See hundi ja naise sidumine näib mulle küll tohutult meelevaldsena. Ma tunnen paljusid naisi, kes hunti ei meenuta ja on sealjuures väga toredad. Ah, õigus: need pole ju mingid õiged naised, Estese järgi. Mind huvitaks väga, millist looma meenutab tema arvates mees. Või esindab mees puhtalt kunstlikku, tsiviliseeritut, kartlikku, ülbet? Ehk räägib Estes sellest siin kusagil raamatus, kuid oh jah, ma ei hakka otsima.
Ja keegi ei soovi naise vaistusid maha suruda - mis jutt see selline ometi on? Ehk 'truuduse-murdmise-vaistust' käib jutt? On vist selge, mis VAISTLIK hirm omakorda meeste 'kontides' pesitseb: nad ei taha oma ressursse kulutada võõraste geenide üleskasvatamiseks. See on meestes ürgne ja mõistetav hirm. Kas meestes ei tohiks ürgseid tundeid lubada? Selles mõttes on loomulik, et mees umbusaldab naist, kes võtab kõik, mis tahab ja ei piira ennast "tsivilisatsiooni" ootusega truudusele.

Kolmandal leheküljel on autor end kuumaks rääkinud ja mulle tundub, kuidas ta minu ees kisendab: "Ma olen metsik! Ma olen ilus! Ma olen vaba!"
Mina mõtlen: "Mine ja ole, kes keelab? Ja mis mul sellest?"

3. - 4. lehekülg:

* Teise maailmasõja järgne põlvkond, kuhu ma kuulun, kasvas üles ajal, mil naisi ei peetud täisväärtuslikeks ja neisse suhtuti kui omandisse. Siiski - hea peremees poleks oma omandit sedasi sööti jätnud... /.../

Hädavaevu tohtisid naised tantsida. Ainsad kohad, kus nad seda vabalt teha said, oli mets, sest seal ei näinud neid keegi, või keldrikorrus või pime hoov, kuhu nad läksid solgiämbrit tühjaks kallama. Enda ehtimine oli kahtlane ettevõtmine. Rõõmsaks jumestatud ihu või ilus rõivas suurendasid hädaohtu,et keegi võib sulle kallale kippuda ja sugulist vägivalda tarvitada.

Naised ei tohtinud tantsida ja rõõmsad olla? Kelle naised? Minu mees on rõõmus, kui ma koristades laulan ja kõndides tantsin. Kesse tahab tusast naist, kes ei vaimustu millestki? Pole kunagi kohanud sellist meest.
Sellega ma olen nõus, et mehed võtavad liialt enda pihta käivana seda, kui naine end üles lööb. Kuid eks neil ole selleks alust - naised teavad, et mehed armastavad silmadega ja kasutavad seda kenasti ära. Nüüd on olukord, kus naised nõuavad kontrolli selle üle, KES neid nähes meeletuks muutub, kas välja valitud mees või mõni teine. Ülejäänud mehed peavad siis HUNTI ENDAS maha suruma ja oma vaistusid eitama... Imetrikid-imenipid...

Mõtteid tulvas seda raamatut lugedes pähe tohutult...
Kuidas paljudes kohtades võiks sõna '(ürg)naine' vabalt asendada sõnaga '(ürg)mees', sest tegelikult käib jutt üldinimlikest asjadest.
Kuidas see, mida naine otsib "kodust lahkudes ja tagasi koju pöördudes" pole mitte ürgsus ja huntlus, nagu väidab Estes, vaid tema enda eriline olemus ja omapära, mis huvitab iga inimest, nii meest kui naist, kellel on huvi iseenda sisima olemusega kooskõlas elada.
Hämmastas pikk nimekiri asjadest, mida kõike tõeline ürgnaine ei karda - näiteks kätte maksta.

Uhh, ainult mõne lehekülje peale oleks nii palju rääkida... juba ka selles mõttes on hea, et ma seda raamatut lugema siiski ei hakka, muidu tulevad kommentaarid sama kopsakad kui raamat ise :P

Üldiselt ütleks, et kõik hea, mis siin (sissejuhatuses) normaalsele, oma ürgsusega kontaktis olevale naisele omistatakse, on põhimõtteliselt omane lihtsalt ennast tundvale, elurõõmsale ja elujõulisele inimesele, sh meestele. Kes ei tahaks selline olla? Kuid inimesed pole lõputult targad ja tugevad - rumala ja nõrga inimese 'vaistlik isekus' on aga ohtlik ja pole midagi imestada, kui kõrvalseisjad teda ohjeldada püüavad. Meie elu, saatus ja õnn on ju meie lähedastega seotud.

Aga jah, ütleme nii, et see jutt ei käi raamatu kohta, vaid ainult sissejuhatuse kohta.

Teisipäev, 15. veebruar 2011

MANOHAR MALGONKAR "India vürstid"

Raamat on välja antud Torontos aastal 1967, tõlkinud on selle keegi H. Ingelman ja see on üks veidramaid tõlkeid, mida ma iial lugenud olen. Esiteks on siin ohtralt kummalisi sõnavorme nagu ’sõpruma’ (sõbrunema), ’pistol’, ’avakäeliselt’ (heldelt) ja ’määdatusuur’. Teiseks on lauseehitus ja sõnavalik üpris kummalised. Näiteks:

* Mina tulin koolis hästi hakkama.

* Me olime härrasmehed esimeseks, vürstid teiseks, nii meile õpetati. „Härrasmees kannab oma kombeid alati endaga kaasas,“ juhendaja rääkis meile. „Ja pidage meeles, ta ei kanna midagi muud – välja arvatud ehk jalutuskeppi.“ Ja ta muigas oma naljale.

* Kogu aeg me olime elanud röövimisest ja kõiges paganlikkuses, inimohvrid kaasa arvatud. Alles kui hädasolevad Maratha aadlikud palkasid meie varaseima teada oleva esivanema, esimese Hirodži, välja tõrjuma neid rüüstavaid mughale, meist said sõdurid – palgasõdurid, mu isa oleks määritlenud.

Kuid on aru saada, et tõlkija pole tönts – tal on hea sõnavara ja teksti meeleolu tunnetus. Tont seda teab, kuidas see lauseehitus nii upakil on. Mehele pakuks see raamat kindlasti huvi, kuid kahjuks on ta täielik ’keelepede’, nii et ma ei soovita talle seda raamatut, läheb teine veel marru.

Raamatus on kaks liini: perekonna lugu ja vürstiriigi hääbumise lugu. Jutustajaks on vürstipoeg, kelle elu alguses (kusagil 1920. aastal) oli tema isa vana vürstiriigi maharadža ja tema oli vürstiriigi pärija. Kuid pärast Teist maailmasõda hakkas India demokraatia poole liikuma ja tasapisi võeti vürstidelt võim ära ning riigimaa ja vürstliku perekonna (mitte alati just kõige ausamal moel kokku aetud) varandus sai justkui rahvale tagasi, noh, tegelikult "riigile". See kõik oli lummav ja põnev ja väga autentne – autor ise ütleb, et kuigi see lugu võib teile tuttav tunduda, pole ühtegi konkreetset vürstiriiki silmas peetud.

Perekonna liin.
Vanale vürstile oli otsitud võimalikult väärikat abikaasat, kellest saaks riigile sobiv maharani (vürstinna), kuid pärast seda, kui poeg oli sigitatud ei teinud vürst oma naisest enam väljagi ja veetis aega oma konkubiinidega. Ilus peen vürstinna ei kaevelnud vaid elas varjusurmas oma paleeosas. Kui aga paleesse tuli tööle üks atraktiivne turvaülem, sai sellest maharani armuke, kellega ta lõpuks paleest põgenes ja läks oma valdustesse elama. See oli vürstile ja tema pojale nii suur häbi, et nad ei rääkinud temast enam kunagi ja poeg, kes oma ema oli väga armastanud, ei vastanud enam ta kirjadele.

Vürstipoeg käis koolis ja vürstide kolledžis, astus oma vanemate soovi vastaselt sõjaväkke, armus valgesse naisesse ja tahtis temaga abielluda. Lõpuks aga abiellus siiski vanemate välja valitud aristokraatliku neiuga, kellega soetada väärikas pärija vürstiriigile – mida ta poliitiliste olude tõttu küll ise ka valitseda ei jõudnud, rääkimata pojast.

Elu vürstide kolledžis:

* Chelmsfordi Vürstlikus Kolledžis polnud narritusi /koolikiusamist/, see polnud midagi rohkemat kui kool, kus anti viimane lihv vürstide poegadele ja kus me elasime igaüks oma ruumikas, neljatoalises bangalos, oma isiklike teenijate, hobuste ja autodega.

Ema räägib pojaga sobiva abielu vajalikkusest. Siis ei teadnud vürstipoeg veel, et emal on armuke, ja ema elas veel oma lossitiivas nende ühises kodus.

* „On reeglid,“ ta ütles. „Reeglid meestele ja reeglid naistele. Tuleb elada reeglite kohaselt.“
„Alati?“
Ta raputas pead ja pani käe mu käele, nii õrnalt, nagu liblikas oleks seal maabunud ja ma vaatasin alla ja mõtlesin, kui ilusad ta käed olid, väikesed ja kindlad, nagu tantsijanna käed.
„Alati on nii pikk aeg,“ ütles ema. „Ja mehed ja naised ei ole... ei ole kivist. Nad on lihast ja verest, vihkamisest ja kirgedest ja ihaldustest; ja mõnikord nad leiavad... et alati on liiga kaua. Kuid on tähtis ausalt alata, käituda reeglite kohaselt nii kaua kui soodad; kuni see võimatuks muutub.“

Kui ema oli kodust lahkunud, näeb vürstipoeg teda juhuslikult tantsuklubis oma armukesega kauni ja õnnelikuna tantsu vihtumas. See pilt on vürstipojale väga vastumeelne.

* Üks asi oli eksida, hoopis teine asi oma patule uhke olla ja maailmale trotsivalt näkku vaadata. Isa /konkubiinide pidamist/ ma võisin täielikult mõista, kuid mis emasse puutus, näis olevat midagi sündsusetut, et ta võis nii õnnelik olla. Üks kuninganna, kes on häbistanud oma eelkäijaid ja ikka veel käitub nagu kuninganna.

Kui isa sureb, abiellub ema kohemaid oma muhameedlasest armukesega ja sõidab temaga Pakistani. Enne seda tuleb ta üle paljude aastate oma poega vaatama, et talle oma plaanidest teada anda ja talle üle anda oma vara ja valdused.

* „Ja kuidas /millest/ sina elad, ema?“
„Ma elan nagu üks naine peab, sellest, mis ta mees talle annab,“ ta ütles uhkelt, peaaegu väljakutsuvalt.

See oli elu täis luksust ja au, kuid ka ränki emotsionaalseid loobumisi ja suurt vastutust, mida vana vürst oli väärikalt elanud. Nii jäik, kui vana vürst ka oli, mõjus ta alati ausana ja väärikana, olles oma pojale suurepärane eeskuju. Kahjuks polnud pojale ette nähtud nende riiki edasi valitseda.


Poliitiline liin.

Juba vürstipoja lapsepõlves nõudis mahatma Gandhi rahvale suuremaid õigusi. Põhiliselt olid tema ideedest lummatud väljatõugatute seisuse esindajad. Teised seisused olid oma traditsioonilise rolliga enamasti rahul ja armastasid oma vürsti, pidades teda oma isaks ja kaitsjaks. Ja kui tuli ’rahvavabariik’, siis tõepoolest pidid paljud inimesed loobuma oma maasta ja kodudest, kuna riik soovis ehitada lennuvälja või veepaisu. Vürst oleks oma inimesed vajadusel ümber asustanud ja kindlustanud, kuid värskel riigil olid ainult lubadused ja saamahimu, paraku.

India liit ühendas üha rohkem vürstiriike ühtsete seaduste alla, säilitades vürstidele esialgu mõningase võimu ja staatuse, kuid tasapisi võttis keskvalitsus neilt ära üha rohkem otsustamisõigust. Lõpuks polnud vürstidel enam millegi kohta midagi öelda – sõjaväe kohalesaatmisega ähvardades pressiti neilt välja oma staatusest loobumine. See oli ainus viis säilitada mingigi osa oma senistest valdustest ja varandusest.

* Kuid isa tajus palju paremini vürstide olukorda. Ta oleks nagu näinud lõppu ja loobunud muretsemast. „Me võime ainult oma kohuseid täita,“ ütles ta mulle. „Täita oma kohuseid ilma tasule mõtlemata.“

Vana vürst ei tahtnud olla see, kes oma isaisade riigi allkirjaga käest annab. Nii jalutas ta haavatud tiigrile sülle, sooritades niimoodi enesetapu. Peategelasest sai 49 päevaks vürstiriigi valitseja, kuid muidugi oli selge, et endised ajad on möödas. Lihtrahvas aga otsis uue riigi otsuste eest, mis pidasid silmas riigi rahva huve, mitte kohalike väikeste inimgruppide huve, kaitset ikka valitseja käest. Tol polnud aga enam maid ega rahasid, millega oma rahvast aidata.

Kaunis motiiv oli veel see, et vürstiriigi tohutu varanduse asupaika ehitati veejõujaam – tammi ehitamise tõttu jäi sügavale vee alla ka kümnetesse miljonitesse ulatuv varandus. Erinevalt paljudest teistest vürstidest ei püüdnud ’meie’ vürstid oma vara välismaale smugeldada. Endale poleks nad seda jätta saanud ja nad ei tahtnudki – kaks viimast vürsti ei võtnud sealt midagi (õieti: kumbki võttis ühe kauni püstoli, mille vürstipoeg sinna hiljem tagasi viis) ja korrumpeerunud, lihtrahvaga väga inetult käituvale uuele demokraatlikule riigile polnud seda ka mõtet kinkida. Nii jäi varandus sinna, kus see viimased 200 aastat olnud oli. Kaunis!

Üldse, kaunis raamat oli. Missiis, et tegemist oli tagurliku ajaga – see oli üks ilus aeg ja mulle meeldib, kuidas need 'tagurlikud' inimesed mõtlevad. Kui Ameerikas oli see orjuse kaotamise sõda, siis pärast leidsid paljud Lõunaosariiklased samuti, et töölisi koheldakse oluliselt halvemini kui nemad oma orje kohtlesid. Eks inimesed-peremehed on muidugi erinevad... Kuid India puhul on selge, et elu pole parem kui maharadžade ajal, kuid eks vabadus on midagi, mis lihtsalt peab olema.

Esmaspäev, 14. veebruar 2011

Valentintšik!


Jälle üks pidu, mida meie ei pea.
Siiski 'tervitan' ühe laulukesega Meest, kes läks minu raamatuid raamatukokku tagasi viima, sest mina ju sellise külmaga välja ei lähe.

Mees muidugi seda tervitust kunagi ei kuule, sest minu blogi ta ei loe – ta peaks seda nuuskimiseks, ta ootab, et ma räägiks talle ise, mida ma talle rääkida tahan.
Kui tema blogiks, siis mina küll loeksin :)

Ja hea ongi, et ta seda laulukest ei kuule, sest see ei meeldiks talle: oleks liiga kiunuv ja loid. Tema kuulab väga optimistlikku ja rütmikat muusikat. Isegi klassikat kuulab ta minu meelest ainult kauni asiaadist *vehkleja Vanessa, Sae!* esituses. Ja ta poleks ka nõus, et selle laulu sõnad teda meenutavad. Enda arvates on ta ikka va Vastik Sarkastik. Aga minu jaoks küll pole, vaid on täielik kutipai (cutie pie) :D

Laulu kuulamiseks klõpsake pealkirjal.

ZERO 7 – Somersault

You're the prince to my ballerina
You feed other people's parking meters
You encourage the eating of ice cream
You would somersault in sand with me

You talk to loners, you ask how's your week
You give love to all and give love to me
You're obsessed with hiding the sticks and stones
When I fear the unknown
You feel like home, you feel like home

You put my feet back on the ground
Did you know you brought me around
You were sweet, and you were sound
You saved me

You're the warmth in my summer breeze
You're the ivory to my ebony keys
You would share your last jelly bean
You would somersault in sand with me

You put my feet back on the ground
Did you know you brought me around
You were sweet and you were sound
You saved me

You put my feet back on the ground
Did you know you brought me around
You were sweet and you were sound
See I had shrunk yet still you wore me around
And 'round and 'round




Väike Tüdruk tähistas sõbrapäeva koolis.
Lapsed meisterdasid tööõpetustunnis korvikesed, kirjutasid oma nimed peale ja panid seinale – neisse korvikestesse pandi ’sõbra-kaarte’.
Väike Tüdruk on nii armas laps, et kui ta märkas, et ühe tüdruku korvikesse polnud pandud ühtegi kaarti, kirjutas ta sellele tüdrukule kohe kaardikese, et too puhta ilma ei jääks. Ta oli rõõmus, et tüdruk läks kohe seda kaarti võtma ja tuli teda kallistama...
Väike Tüdruk mõtleb kogu aeg sellele, kuidas teised inimesed ennast tunda võivad ja püüab õnnetuid aidata. Mina olin ka selline, kuni ära väsisin.



Toredat sõbrapäeva!
:)

Pildid:
1. izismile.com
2. blogist Brown Eyed Belle
3. Väikese Tüdruku tänane joonistus

Reede, 11. veebruar 2011

KAIA-KAIRE HUNT "Minu Nepaal"


Nepaal on ikka rohkem ’minu maa’ kui London, hehe, kuigi mõlemas olen sama vähe käinud. Lihtsalt India, Tiibeti ja Nepaali kohta on nii palju loetud, et äärmiselt tuttav tuli kõik ette.

Näiteks, et teed või teenet paludes pead arvestama, et Nemad Seal peavad abist keeldumist ebaviisakaks, samuti sinu eksitusele osutamist, nii et igal juhul sind juhatatakse või viiakse kusagile, aga kas see on ka see koht, kuhu sa minna tahtsid, on hoopis kõrvaline teema.

Ja bussid ning spetsialistid ei pea lubatud kellaaegu millekski, aga kõik on rõõmsad, sest viivitused annavad rohkesti võimalusi suhelda – mis ongi seal kõige tähtsam.
(Ma mõtlen, et mina reisiks sealkandis küll vaid eurooplasest autojuhiga, kes on suurepärane kaardilugeja ja GPSi kasutaja :P)

Ja et kui sa oled valge naine, siis järelikult on abieluväline seks sulle lubatud, mis loomulikult võrdub sellega, et sa tahadki iga tillukese ja räpase mehikesega vahekorda astuda.

Ja et kohalikud naised on oma meeste jaoks töö-loomad, kel pole mõistust, küll aga jõudu teha ära kõik raskemad kodu- ja põllutööd, kanda ära endast suuremad koormad jne. Autor kirjeldab, kuidas ta pakkus bussis istet ’väga rasedale’ naisele, kel oli veel tita süles, aga enne kui naine liigutadagi jõudis, vupsas vabale kohale üks mees. Ja see polnud sugugi ebaviisakas.

Ja et kui sa oled valge inimene, siis sa oled Nende silmis miljonär, kes ei märkagi vahet oma rahakotis, kui oled kellelegi majapüstitamise raha andnud, nii et sa võiksid seda teha – tegelikult oleks lausa imelik, kui sa seda ei teeks :D

Mis viimasesse omapärasse puutub, siis üks asi hämmastab mind. Nii paljud räägivad asiaatide-lõunamaalaste sõbralikust naeratusest ja lahkusest – tuleb uskuda. Samas on tavaline, et sõbralik naeratus ja sõbrad-olemise jutt läheb sujuvalt üle raha ja seksi küsimisele. See tundub kohutavalt nahaalne ja ärakasutav, kuid vast on tõesti nii, et nad millegipärast usuvad, et sa tahadki anda, tarvitseb vaid küsida. Meil aga on selline arusaam, et kui sa midagi annad, siis kas tõesti abi vajajale, või siis armastatutele, või siis teene vastu.

Aga oma väikest elukest elades tundusid inimesed mõnusalt leplikud, optimistlikud ja uudishimulikud...

Oijah, aga sündmustik, sündmustik... :)

Nonii.
Autor on noor naine, kes on varemgi sealkandis kolanud... Kas Indias või Tais või... mina enam ei mäleta. Aga nüüd tahab ta eksootika ühitada heategevusega ja otsib kohta, kus ta saab. Pakutakse vabatahtlikutööd Nepaali lastekodus ja sinna ta sõidabki, jättes maha hapuks kiskunud suhte või lahkumineku – et end ja Oma Rõõmu taas leida. Nepaalis aga tutvub ta ühe teise lastekodupidajaga, kes ka abi vajab, ja läheb hoopis sinna lastekodusse tööle.

Sellel uuel lastekodul oli huvitav lugu. Nimelt märkas heast perekonnast pärit noormees Bikash, et ühe kohaliku lastekodu lapsed on näljas, haiged ja paljad, samal ajal kui lastekodu juhataja abirahadega endale maja ehitas. Bikash hakkas otsima võimalust neid lapsi aidata ja tutvus Nepaalis tütre surma järel südamevalu leevendava austraallannaga (või oli ta Kanadast?), kes lubas korraldada materiaalse abi. Kui abi ’materialiseerus’, siis ostis (üüris?) Bikash ühe majakese ja VARASTAS LAPSED ÄRA! Tõi nad oma majja, parematesse tingimustesse, kusjuures kaasa tuli ka noor naine nimega Nanda, kes neid seal kasvatas. Kui Kaia-Kaire Megi lastekodusse saabus, olid lapsed seal elanud juba aasta aega, kuid nad olid ikka veel hirmus kõhnad ja kartlikud. Lapsi oli 19.

Autor kirjutab Megi lastekodus töötatud esimesest kolmest aastast, kuid pärast raamatu kirjutamist kavatses ta sinna tagasi minna. Vahetevahel käis ta paar korda ka kodus, kuid see eluosa on raamatust välja jäetud – ja tore on! Me tahme ju Nepaalist lugeda!

Päevakesed Megi lastekodus nägid välja nii:
Kell 7 hommikul hommikusöök: suhkruga tee.
Siis igasugused sebimised, autor ise asus kohe 'lõunasööki' valmistama, mida söödi kella 9 paiku, ja mis koosnes riisist ja läätselurrist, mõnikord oli lusikatäis köögivilju karrikastmes ka lisaks. Algul tegi süüa teine tegelane, aga kui see jalga lasi, asus autor ise köögitoimkonda ja mitmekesistas veidi menüüd – näiteks muretses ta hommikutee peale piima ja ostis kord nädalas puuvilju, mis olid sealkandis väga kallid, rikaste toit. Söögi järel otsiti suure madinaga omi riideid ja raamatuid, ning lapsed läksid kooli. Keegi saatis neid alati, ja koolis käisid lapsed vanuses 3 – 15 (või 14?). Siis pesti pesu ja koristati. Õhtusöök oli kella kaheksa paiku. Kui kõht vahepeal tühjaks läks (KUI LÄKS??? - oh aeg!) võis teed juua.
Lapsed magasid kolmekesi ühes voodis ja see on sealkandis tavaline. Näiteks ühes India dokus istus pere põrandal ja sõi, ja siis magas ema oma lastega sealsamas põrandal, vaibakesel, silgud ritta, üks-kaks-kolm(-neli-viis).

Lastekodupidaja Bikash...
* Ma ei suuda iial aru saada, kuidas Bikash saab olla nii võrdväärne vestluspartner, kuigi me oleme pärit nõnda erinevatest kultuuridest. Kõik see, mida mina olen tarkadest psühholoogiateostest või vaimsetest raamatutest lugenud, on temal lihtsalt teada. Intuitiivselt tajub ta paljusid asju selgemini kui mina ja sageli paneb ta mind maailma asjade, kaasa arvatud poliitika ja majanduse üle järele mõtlema, neid uues valguses vaatama.
Jaa... On selliseid inimesi!...

Lapsukesed kasvasid autorile tasapisi südame külge, nii et ta hakkas neid ’omanikuuhkusega' silmitsema :) Kui Austraalia tädid tulid vaatama, kuidas nende rahadega ülalpeetav lastekodu toime tuleb, siis põrnitsesid lastekodu töötajad neid kulm kortsus, et kah mul (hea)tegijad – tulgu, elagu ja töötagu ise siin, nendes tingimustes. See oli kuidagi veider... Mõtlen, et kui mina rahastaks mingit heategevuslikku värki, siis ma ju hooliksin sellest asjast ja tahaksin näha, kuidas see toimib. Aga tõesti oleks paha oma nägu näidata, kui värki vedavatele inimestele tundub, et tulen tänu ja kiitust noolima. Siis ei tahaks oma nägu seal näidata – samas sellega ma jällegi näitaksin ükskõiksust, mida pole! Väga raske olukord, ebamugavustunne garanteeritud. Parem kodus istuda ja oma nina mitte millessegi toppida...

Kord viis Kaia-Kaire lapsed kinno. Kui nad kinost välja said, oli juba pime ja ootamatult oli alanud vihmaperiood. Tänavavalgustust polnud, vihma kallas, ’ehmunud bussid’ olid liiklemise lõpetanud. Koju oli minna 3 kilomeetrit.
* Orienteerumine pimedas ja paduvihmaga, sopases ja mudast libedaks muutunud teel, mis on magavaid koeri täis, osutub väljakutseks, mis teeks ilmselt au ka ERNA retkele. See on ebameeldiv tunne, kui oled kodust vaid mõne kilomeetri kaugusel, samas on külm ja märg ja libe ja natuke õudnegi. Hinge poeb hirm, et tervena lihtsalt pole võimalik koju jõuda.
Lapsed, kes on vahel küll nii hädised ja õrnad, ilmutavad sellistes olukordades aga ehtnepaalilikku ellujäämisoskust. Enamik jõuavad koduni enne mind ja Bikashi.
Jah, kui häda käes, võivad lapsed ilmutada hämmastavat läbinägelikkust ja vaprust. See juhtub siis, kui nad taipavad, et täiskasvanutele ei saa toetuda. Võimas on taibata, kui nutikas seni titakesena tundunud laps tegelikult võib olla, kuid minul on alati kuidagi kurb, et last kaitsta ei saanud selle olukorra eest, kus ta oma arukust ilmutas. Umbes nädal aega tagasi nägin pildireportaaži 6-aastasest hiina poisist, kes elas tänaval, kusjuures üksi, mitte kambas, sest teised kodutud kartsid tema HIVi. Ise korjas puud ja keetis oma tee ja... hoolitses enda eest algusest lõpuni, olles isegi kerjuste seast välja heidetud. Vanemad olid tal juba AIDSi surnud. Hämmastav on teada, et laps seda suudab, kuid parem oleks, kui ta ei peaks.

Nepaallased armastavad suhelda ja ka lihtsalt juures kõõluda, kui sa oma asju ajad või töid teed – päris kõhe mu meelest. Mul oleks kohe tunne, et ma pean juurde tulnud inimesele tähelepanu pöörama... aga ma ju ei taha sugugi, tahan oma pesu pesta hoopis, või kellegi teisega vestelda. Ei kujuta ettegi, kuidas ma sealset lapselikku uudishimu ’omal nahal’ välja kannataks...
* Meie jutuajamisi ilmestab naabermaja vanaisa, kes ronib katusele vaatama, mis teoksil, ja üritab igal võimalikul juhul nepaali keeles meie jutuajamisele sisse sõita. Lõpuks piirdub ta vaid küpsiste näppamise, kaasa noogutamise ja aeg-ajalt meie sosistamist segavate naerupahvakutega, kuigi ei saa meie jutust sõnagi aru.
Brrrrr!

Äärmiselt huvitav on lugeda selle maailmakandi reisijutte, kuid ise ma sinna küll sõita ei julgeks. Mul on raske uskuda, et ma suudaksin taluma õppida inimeste pealetükkivust, samuti seda, et sulle antakse mitte tõene vastus vaid selline, mis arvatakse sulle meeldivat.
Ulljumaja! :P
Aga vaprad on need, kes kogu seda tohuvabohu trotsivad, ja nende päralt on kaunis Nepaal :P
Mina lepin rõõmsasti raamatutega teiste kogemustest... :)

Kolmapäev, 9. veebruar 2011

Moosirull

Ammu pole Väikesest Tüdrukust kirjutanud - ega ta millegi väga erilisega hakkama ka saanud pole viimasel ajal...


Natuke arginoppeid...


*


Väikesel Tüdrukul on ilus nimi, aga ma kutsun teda sellega ainult siis, kui ma olen 'range'.
Tavaliselt kutsun ma teda kullakeseks, kallipalliks, linnupojaks, väikeseks tüdrukuks või musirulliks. Viimasel ajal korrigeerib ta mind, kui ma teda 'musirulliks' kutsun - tema tahab olla 'moosirull' :D
Noh, minugi poolest :P


*


Koolis on tulemas etlejate konkurss ja selleks tuli Väikesel Tüdrukul pähe õppida neljasalmiline kassiluuletus. Luuletuse sai ta kiiresti selgeks, kuid ta on endale pähe võtnud, et tema enam ühtegi konkurssi võita ei taha ning esinema enam ei lähe. Niisiis õppis ta seda luuletust nimelt lugema täiesti monotoonselt. Appi! See kõlab nii veidralt! Ma tahan teda kogu aeg korrigeerida ja alguses ma kippusingi seda tegema. Väike Tüdruk kuulab mu ilusti ära ja siis seletab kannatlikult: "Aga emme, ma ju ütlesin sulle, et ma ei taha, et mind valitakse."
"Õige jah, anna andeks, kallikene. Seda silmas pidades läheb sul väga hästi," ütlen mina siis...
Aga oi kui veider on kuulata sooritust, mis võiks olla palju parem...


*


Ta on nüüd ise väikeseid vemmalvärsikesi sepistama hakanud.


Siin on neist mõned:


*
Juurviljasalat on küll moest maas -
puuviljasalatit nüüd poest saab.


*
Siilil käia oli tiir -
jalutada terve miil.
Talle sattus ette kiil,
teatas: "Kõrbes on liiv!"
Ma vaatan siis,
ütles siil.


*
"Hurraa-hurraa!" hüüdis isa,
tõstis alles suurt kisa -
kaalust alla võtta sai,
enne oli vöökoht lai.


*

"Musi-musi!" ütles neid.
Kõrval seisis tema peig.
Oli alles suur leid,
arvas neid.

*


No kas pole vahvad lullad? :)


Ta kirjutab mulle ka kirjakesi.
See kiri on päevadest, mil ma talle autot mängisin:


"Tervist ema! Kuidas sina elad? Mina elan hästi. Sa oled väga hea auto, ja igati vajalik."


:D

Kolm kassipilti

Ei no tõeline armik ikka!
Raske uskuda, et tegemist on kodustatud liigiga, LEMMIKLOOMAGA :D



Täitsa purgis:



Tantsutund:

Izismile.com

ANU SAMARÜÜTEL-LONG "Minu London"


Eesti moekunstnik Anu Samarüütel-Long käis end Londonis täiendamas ja moedisaini alal magistrikraadi omandamas. Sedapuhku elas ta pikemalt Londonis, nii et tekkisid oma lemmiktänavad, lemmikhooned, lemmiktoidud, söögikohad jms. Suuremalt osalt neist käibki jutt ja ma usun, et eriti tore on seda raamatut lugeda neil, kes ise Londonis elanud.

Kõige eredama mulje jättis mulle autori psühhoterroristist juhendaja, kes valjult ja laialt ütles ja tegi, mis aga pähe tuli. Kui ta poleks olnud geenius, ütleksime sellise kohta, kes teisi inimesi ja häid kombeid arvestada ei oska, 'mats'... aga kuna tegemist ON geeniusega, siis mahendame nimetuse 'ekstsentrikuks'. Tema jõhkravõitu kriitika peale puhkesid õpilased küll nutma, küll minestasid. Ühele kreeka poisile seletas Louise, et on poisi pärast tõsiselt mures, sest pole midagi nii inetut kui tema kampsunid tükil ajal näinud.

* Louise'i enimkasutatavad sõnad õpilaste tööde hindamisel on "okse", "õudus", "traagiline" ja kohutav. Ta võib lapata läbi hunniku kavandeid ja kõik, mis temalt kuuled, on: "See on okse... see on okse... see on okse..."

Mulle jõhkrus ei meeldi, isegi siis kui see geeniuselt tuleb... Autor aga kannatas sellise käitumise välja, mõnikord poetas küll pisaraid, teinekord aga leidis kogu selle asja naljaka olevat. Õpetaja Louise ei kõhelnud kunagi oma nina teiste inimest poekotti või suhu torkamast, kui tal mingi asja suhtes huvi tekkis...- selline 'teen-mis-tahan-saage-sellest-üle-tüüpi' tädi... Kindlasti võis tema jälgimine teinekord väga naljakas olla, kui ta parajasti su enda vaimuponnistuste kohal "okse-okse!" ei karju. Autor ütleb, et tema töötab heade sõnade peale paremini, - mina ka! - aga paljusid inimesi tõesti selline materdamine inspireerib, nad tahavad tõestada, et on ikka midagi väärt...

Väga tore on kuulda autori selgitust selle kohta, kust tuleb pubikultuur, mina ei teadnud... Anu räägib, et vanasti kodudes telekaid polnud ja kodud olid külmad - siis koguneti pärast tööd ja kiiret kodust õhtusööki pubidesse, kus olid kõik sõbrad ja tuli kaminas. See oli neile nagu ühine elutuba. Sõna pub on lühend public house,st - avalik maja. Tänapäeval tulevad kontori-inimesed reedeti üheskoos baari ja kordamööda tehakse kõigile välja. Kui tullakse kümnekesi, teeb 10 inimest välja ja see tähendab kümmet jooki õhtu jooksul. Autor märgib, et reedeti olevat kesklinn täis purjus ja kõikjale urineerivaid mehi. Hmnjaa... Samas olevat britid sõbralikud - kui pubisse astub inimene, kes ilmselt kedagi ei tunne, haaratakse ta sõbralikult vestlusesse. See on küll kena! :)

Veel oli huvitav teada saada, et inglise hommikueine juurde kuuluvad ka praetud seened; jälle - tõesti ei teadnudki!

Et inimesed seal ei karda justkui nii palju külma kui meie: suplevad 14-15 kraadises vees ja lapsed lasevad talvelgi sallita ja paljaste säärtega ringi. Vägev! :)

Ja et nõudepesu käib väga laisalt - nõud pannakse vahendiga likku ja sellesama vee seest pannakse nad kuivama. Mõelda vaid! Ja minu ema pole nõus nõudepesuvahendit kasutama, kuna usub, et ta ei suuda seda taldriku küljest maha pesta ja mürgitab end sellega kogemata ära...

Endast rääkides on autor üsna tagasihoidlik, isegi vabandav - sellest on kahju, samas on see armas :) Aga tore on lugeda teiste seiklustest - ja kõige põnevamad olid minu jaoks ikka teel kohatud inimesed.

Esmaspäev, 7. veebruar 2011

MARKUS HATTSTEIN "Maailmareligioonid"


Paljude põnevate fotodega varustatud pehmekaaneline raamat maailma suurimatest religioonidest: kristlusest, islamist, budismist, hinduismist, judaismist ning Hiina ja Jaapani maailmanägemusest. Räägitakse nende uskude tekkest, ajaloolistest arengutest, põhiolemusest, usumeestest-reformijatest, tähtsatest pühadest, keda ja kuidas austatakse jms. Piltidel näidati kuulsamaid templeid, rõivastust, pühasid esemeid jms. Minu meelest oli see raamat nii põhjalik kui üldse olla saab ilma liigsetesse (võhikule tüütutesse) religioonifilosoofilistesse vaidlustesse takerdumata.

Infot oli tohutult ja ma ei oska midagi nii eriti välja tuua.

Silma torkas üks tuttav nimi: Nirti. Tuleb välja, et Nirti on hinduistide ebaõnnejumal.

Ja pühade lehmade kohta sain nii palju teada, et India religiooni väga varases staadiumis austati Suurt Jumalannat, keda võrdsustati 'kosmilise lehmaga' :) - arvatavasti sest ajast lehmade pühakspidamine alguse sai.

Väga huvitav raamat oli, minu jaoks :)

Pühapäev, 6. veebruar 2011

EMMA MITCHELL "Virguta oma keha energiat"

Selles raamatus tutvustatakse viise, kuidas inimesed mitmel pool maailmas oma energiat suurendavad. Kõik need süsteemid põhinevad eeldusel, et tervisehäireid saab energiasüsteemis avastada juba enne nende füüsilist avaldumist kehas. Räägitakse harjutuskoolkondadest, toitumisest ja meditatsioonist.

Hiina energiakäsitluse all tutvustatakse nende traditsioonilist arusaama kehas olevatest energiameridiaanidest, mis on umbes nagu veresoonte võrgustik. Olulisi energiapunkte saab mõjutada punktmassaaži ja nõelraviga. Harjutustest tutvustatakse siin põhjalikumalt qigongi, mille peamine eesmärk ongi tagada energia vaba liikumine kogu kehas.

Siintoodud harjutused on hua gong’i koolkonnast. Jalad praktiliselt ei liigu, harjutused tehakse kõik seistes. Oskan võrrelda vaid joogaga: joogas on selge, mis lihased sul parasjagu töötavad ja tulemused on ilmsed selles mõttes, et sa muutud kindla peale painduvamaks ja tugevamaks. Hua gongi harjutuste puhul pead sa ette kujutama oma energiat – näiteks käte vahel oleva energiapallina. Ses mõttes nõuavad need harjutused suuremat keskendumist – pole ju mõtet oma käsi muule mõeldes kokku-lahku või üles-alla loksutada. Siiski üsna sümpaatne harjutustesüsteem minusuguse ’staatiku’ jaoks :)

Jaapani energiakäsitus on üle võetud Hiinast – nagu ka enamik praktikaid, mida Jaapanis on edasi arendatud. Näiteks pretensioonikas do-in, mille lõplik eesmärk olevat parandada ühiskonda ja maailma. Jaapanist endast aga on pärit näiteks shiatsu – omamoodi punktmassaaž.

Ka Indias arvatakse, et eluenergia kulgeb peenkeha kanaleid pidi. Peamised praktikad energia reguleerimiseks on jooga, hingamisharjutused ja meditatsioon.

Veel tutvustatakse Alexandri tehnikat, taiji’d, kinesioloogiat, egiptuse tantsu, homöopaatiat, Bachi õieteraapiat, aroomiteraapiat, punktmassaaži, tsooniteraapiat, nõelravi, ajurveeda eluviisi, makrobiootilist dieeti ja mitmesuguseid lõdvestumisvõtteid.

Mulle pakkusid rohkem huvi need meetodid, mida saab ise rakendada – nõelravi endale ise juba ei tee, kuid kõrvade ja näo massaaž ning jalatalla tsooniteraapia (igale kohale varvastel ja tallal vastab mingi organ või kehapiirkond) tundub küll proovimist väärt. Ja ajurveeda kohta tahaks juba ammu mingit põhjalikumat käsitlust lugeda.

Tegemist on üsna pealiskaudse raamatuga, mis pigem tutvustab erinevaid eneseabivõtteid kui õpetab neid põhjalikult rakendama. Selline naisteajakirja moodi raamat, kuid vahel on tore selliseid lugeda.

Reede, 4. veebruar 2011

Mystery solved

Noh, et kuhu küll mu kilod jäid,
mis on neist nüüd saanud...

Ma olen nimelt tugevasti kärpinud oma alkoholitarbimist.
Ja vanasti, kui seltskonnas imestamiseks läks, kuidas minu sisse nii palju veini mahub (ja MIKS?), siis ma ikka vabandasin, et 'kujutage ette, milline kribul ma siis välja näeksin, kui ma ei jooks nii palju õlut ja veini'. Nüüd ma ei joo ja olengi kribul valmis.

///Väike Prints: Miks sa jood?
Joodik: Et unustada...
Väike Prints: Mida unustada?
Joodik: Ei mäleta...///

Seda enam, et joogi kõrvale tekivad igasugused isud... eriti paksu pehme brie juustu ja küpsiste järele.

No selge see, et kui ma joon lõunasöögi kõrvale vett ja õhtusöögi kõrvale teed, selle asemel, et juua lõuna kõrvale purk õlut ja õhtuks pudel veini, siis peangi ma oluliselt vähem kaaluma.

Nii lihtne see ongi, hehehee :)
Vähese viina viga... :P

Eile

Eile käisime Väikese Tüdrukuga perearsti juures. Tahtsin näidata ühte sünnimärki, mis minu arvates suuremaks läheb... Arst aga ütles, et tema ei oska sellest midagi arvata, et parem oleks minna naha-arsti juurde.

Ehh, ma ju ütlesin talle, miks me tuleme - oleks võinud ju kohe öelda, ma poleks ennast sinna vedama hakanudki...

Aga ju ta on nii pühendunud arst, et kasutab ära iga võimalust oma patsiendikesi näha :)
Nii et Väike Tüdruk sai kaalutud ja mõõdetud ja üle kuulatud (stetoskoobiga muidugi).

Kuna Väike Tüdruk pole mul ennast jupp aega kaaluda ja mõõta lasknud, sest ta ei taha enda suuremaks kasvamisest midagi kuulda, siis oli ka mul tore teada, et ta on nüüd 133 cm pikk (minust vaid 31 cm lühem) ja kaalub 24 kg.

Vererõhu mõõtmisel tekitasid tema peenikesed randmed parajat furoori, nagu ikka, kuid rõhk sai ilusasti mõõdetud ja oli korras.

(Siinkohal meenub mulle anekdoot peenutsevast abielupaarist...
Naine: Mis sa arvad, kallis, kas ma tekitan selle kleidiga peol suurt furgooni?
Mees: Ma ei tea, ma pole selles asjas kompliment.)

*

Mu enda kaal valmistab mulle ka viimasel ajal üllatusi. Nüüd kaalun ma juba 42,n kg. Vanasti ei suutnud ma sellise kaaluga püstigi seista, nüüd on kõik oki-doki. Viimati kaalusin ma nii vähe 9 aastat tagasi, paar nädalat pärast Väikese Tüdruku sündi, kui energia oli kõik ära kulutatud, aga piimatööstus möllas täie hooga ja nii ruttu ei suutnud ma enda keha jaoks vajalikke kalorisi sisse süüa - siis ma küll roomasin, laps kaenlas, mööda mööblit ringi...

Kehal on mingi normaalkaalu punkt, mida ta ilma ponnistusteta hoiab. Võibolla on see mul langenud lihtsalt, ja pole vaja muretseda. Tegelikult on mul suur magusaisu küll olnud. Ka tee ja kohvi sisse olen hakanud 1 tl suhkru asemel 2 panema... Kõhnemaks ka justkui jäänud pole... kui, siis näost ainult :S

Ikkagi mõneti masendav, sest hommikused tabletid, mida ma võtan, peaksid mulle 3 kg juurde andma. Järgmise nädala pühapäeval saavad tabletid otsa, praegu pole raha uusi osta - mis ma siis kaaluma hakkan? Ja kas ma üldse paigast liigun või jaksan leemekulpi liigutada?
Mh!...

Teisipäev, 1. veebruar 2011

NICK HORNBY "Julia, alasti"

Üks naljakas ja kergelt loetav raamat.

39-aastane Annie taipab äkitselt, et on 15 aastat veetnud mehega, kes teda mitte millegagi ei kütkesta. Tema 'peika' Duncan tegeleb põhiliselt eraklusse tõmbunud muusiku Tucker Crowe fännamisega ja temast artiklite kirjutamisega. Kui ootamatult ilmub Tuckeri demoplaat vanade lugudega, kirjutab Duncan sellest ülistava arvustuse. Annie on Duncani kõrval samuti Tucker Crowe muusikat tundma ja armastama õppinud ning ta mõistab, et originaalplaat oli parem kui demoversioon, ning selle äratundmise valguses mõistab ta, et see üksainukene asi, mida Duncan tema arust hästi jagas, langeb ka ära.

Annie oli lapsi tahtnud, aga mitte sellise lödi mehega nagu Duncan, ja nüüd on Annie tige, nagu oleks Duncan tema noorusaastad ära raisanud. Annie ütleb, et ajahulk, mis neil Duncaniga ainult enese päralt on, hakkab talle tunduma dekadentlik... - seda ma mõistan.

* /.../ ja vahel oleks Anniele ära kulunud veidi sellest energiast ja optimismist ja elurõõmust, mida võis leida igas lapses, ükskõik kui mossis ja haavatud moega ta ka polnud.
Jaa :), see on isegi naljakas... Mõnikord juhtub, et ma heidutan Väikest Tüdrukut sellega, et tema turtsub ja mossitab, aga mina jälgin teda vaikselt naeratades ja ütlen lõpuks: "Sa oled nii armas...!" või "Sa oled nii ilusake...!" :D

Samal ajal satub Duncan kolleegiga voodisse ja tunnistab selle Anniele üles. Duncan arvab, et kuna Annie ja tema vahel kunagi kirge olnud pole, tuleb sellest lihtsalt mõningane pahandus, kuid Annie haarab võimalusest kinni ja teatab Duncanile, et otse loomulikult peab too nüüd välja kolima. Duncan on ähmi täis - ta ei taha oma elavaloomulise ja teatraalse kolleegi poole kolida, aga kuna Annie järele ei anna, siis peab ta seda siiski tegema.

Samal ajal kirjutab Annie ise Crowe'i uue plaadi kohta internetiarvustuse ning üllatuslikult võtab temaga seepeale ühendust Tucker Crowe, kes ütleb, et pole seal 'hullude fännide leheküljel' enda kohta veel midagi nii tõepärast lugenud. Annie hakkab Duncani iidoliga tasapisi, salamisi suhtlema, kuigi ka see mees on mannetu sell oma nelja naise ja viie lapsega, kellest ta tunneb vaid ühte. Lõpuks teeb Annie veel Crowega ilma viimase teadmata lapse, mis on juba hoopis masendav ja enam üldsegi mitte naljakas...

Crowe endast:
* Kunstnikutemperamendist on iseäranis vähe tolku siis, kui see ongi ainult ilma lõpp-produktita temperament. /.../ Hakkan juba järeldama, et mul on vaja naist, kes imetleb mehes saamatust ja loidust; minu silmis pole vahet, on see naine mõne Wall Streeti panga juhtu või hoopis grafitikunstnik.
Hmnjaa, väga ahvatlev tõepoolest :P

* Muidugi oli ta /Crowe/ harjunud mõttega, et lähiajal pole uut plaati või isegi uut laulu tulemas, aga ta polnud suutnud võtta kirjutamisvõimetust millegi muuna kui ajutise seisundina, ja see tähendas, et tal oli kogu aeg pidetu tunne, just nagu oleks ta lennujaama ooteruumis ja ootaks lennukit. Vanasti, kui ta veel palju lendas, polnud ta enne lennuki õhkutõusu kunagi raamatusse süveneda suutnud, nii et ta oli pardalemineku-eelse aja veetnud ajakirju lehitsedes ja kingapoodides tuhlates; ja viimased paar aastakümmet olidki tundunud täpselt sellena; üheainsa pika ajakirjasirvimisena.
Mul olid teismeaastad sellised... Kogu aeg nagu ootasin midagi... et millal see ELU siis juba ükskord peale hakkab sest see praegune ei saa olla SEE, ei saa olla, et see ongi elu. (Ja selles asjas oli mul õnneks õigus, puhh!).

Annie psühhoanalüütiku juures:
* Malcolm jäi vaikseks. Annie teadis, et analüütikud peavad seda tehnikat kasutama: kui nad piisavalt kaua ootavad, siis röögatab analüüsialune inimene viimaks: "Ma magasin oma isaga!" ja kõik saavad koju minna.
:D