Kolmapäev, 29. juuli 2015

Lehelood

Tavaliselt toob Mees ajalehe ise hommikul postkastist, kuid paar päeva tagasi tõmbas ta omal seljas mingi lihase või liigese ära, mistõttu ta ei julge trepist käia, ja nüüd saabub leht alles siis, kui mina välja viitsin minna.

Kui ma poest tulen ja lehe üles toon, tuleb VT tavaliselt minu tuppa seda lehte vaatama. Kuni mina asju kohtadele tagasi topin ja riideid vahetan, loeb VT mulle uudiseid või vähemalt pealkirju.

Paraku lisab ta neile mõnikord omi sõnumeid, nii et mul on eestimaalaste lugusid kuulates alati silm punnis ja suu ammuli.
Tavaliselt on need sellised asjad, mis põhimõtteliselt võiksid seal ka kirjas olla, näiteks täna:
"Kaspar Velberg päris isalt hirmu kõrguse ees ja süüdistab teda halastamatult".
Mina jään kohe uskuma - sellise asja pärast süüdistab, ja veel halastamatult! -, heidan VT poole vapustatud pilgu ja tema purskab naerma.
Õige oli lause esimene pool, alates "ja-st" on VT lisand.

No tore on, kui kogu aeg nalja saab! :)
Mind üldse ei häiri, et see kipub kogu aeg olema minu kulul :D


Enda üle uhke

- Pinterest -
Mu sugulane käis psühholoogi juures ja psühholoog pakkus talle mitu erinevat vaadet toimuvale, tõmbas paralleele ja püstitas küsimusi...
Ning kõike seda tehes ajas ta täpipealt sama juttu, mida mina viimased kaks kuud olen sugulasele rääkinud :D
Põhiliselt: "Aga sa ära siis pinguta ja muretse nii palju - mis ikka juhtub? Kõik jäävad ellu. Midagi hullu tegelikult ei juhtu. Perfektsionism on ülehinnatud/kohatu. Lõputult ei saa pingutada. Tuleb kas lahutada või asju lõdvemalt võtma õppida."

Ma ka ütlen, et kui ikka pingutad ja punnitad, siis hakkad seda paratamatult ka partnerilt ootama, sest üksi on inetu rabada, see käib meie sisemise õiglustunde pihta ja tekitab salavimma ja mõnel juhul ka upsakust/üleolekut. Kui sul ikka on loru partner, siis hakka ise ka rohkem enda elumõnudele mõtlema - ka partnerile on see kergenduseks, ka temal väheneb pinge- ja süütunne.
Vähemalt võiks seda katsetada.

Aga ma arvan, et üks asi on seda oma armastavalt sugulaselt kuulda, teine asi 'ükskõikselt' professionaalilt.

Mina näiteks teen nüüd ainult üks kord päevas süüa (lõunasöögi), kuigi varem segasin Mehele suhkru ka hommikukohvi ja õhtuse tee sisse ära :D
Ja koristan-majandan ka hoopis vähem kui see 1,5 tundi, mis kunagi...
Kui väsimust pole, pole ka porisemistuju.

Ehh, aga alati tuleb arvestada, et kõigi juures ei toimi samad nipid.



Esmaspäev, 27. juuli 2015

IAN MORTIMER "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale"

Mõnusalt kirjutatud raamat 14. sajandi Inglismaa elust-oludest.
Üllatusi eriti polnud, paistab, et mu ajalooõpetajad on head tööd teinud.
Arvasingi, et põhiline, mis meile silma torkaks on hais ja haigused :D, ning kuna televiisosritest õudusfilme ei tule, siis muidugi avalikud hukkamised. Ja see, et kogu aeg juuakse lahjat alkoholi, kuna vett peetakse joogikõlbmatuks - mis pole sugugi üllatav kui arvestada, et kogu linna läheduses paiknev vesi oli solki täis kallatud ja ei näinud seega kuigi ahvatlev välja.

Asjad ja toit olid suhteliselt kallid, tööjõud aga väga odav. Rohkem kui pool inimese päevapalgast läks päeva toidu peale! Naistele maksti sama töö eest pool mehe palgast.

Vägivalda oli väga palju ja selle üheks põhjuseks on asjaolu, et rahvastik oli väga noor - surdi nii 45 eluaasta kandis. Vanemaid nõuandjaid oli vähe ja noortel meestel veri ju vemmeldab - nad olid alati valmis taplema, kasvõi lõbu pärast surmani kaklema, rüüstama ja lagastama, kuigi peatänavad kästi hoolega korras hoida. Linnaääre kitsastel ja pimedatel tänavatel aga solberdati solgi sees.

Maanteede servad püüti metsast puhtad hoida, sest see oli soodus varitsuspaik teeröövlitele. Reisiti alati kambaga, sest muidu võeti sult tee peal kõik, mis võtta oli. Tõllareisid polnud 14. sajandil veel sugugi moes - teed olid selleks liiga viletsas seisukorras. Sajandi esimestel kümnenditel oli kuningriigis tõenäoliselt vaid kümmekond tõlda!

Väljaspool kodu pidid naised kandma rätti, mis kattis nende juuksed, põsed, kaela ja lõua - vaat, seda ma tõesti ei teadnud. Nii et pole need moslemid sugugi ainsad, kes naised kinni katavad...

Arvati, et naine jääb rasedaks vaid juhul, kui ta saab orgasmi. Vägistamist oli sageli raske tõestada, kui sellele just rasestumist ei järgnenud. Samas, kui naine jäi rasedaks, siis ta ju ise järelikult nautis seda ning jällegi ei saanud seda vägistamiseks pidada.

Arstimiskunst oli väga ebateaduslik, antiikajal oldi justkui targemad...
Aga inimese surma korral arsti peale pahane ei oldud, sest elu ja tervis oli ju nagunii Jumala kätes.
Isegi kui juhtus, et kirurg/habemeajaja/aadrilaskja tegi sisselõike veeni asemel arterisse ja inimene suri sealsamas...

Maine oli hästi oluline. Kui sinu peale kaevati, võis hea reputatsioon olla ainus, mis su päästis.

Hästi tore oli lugeda raamatutest, kuigi uut polnud.
Kuidas neid ikka veel käsitsi ümber kirjutati ja need olid tõeliseks aardeks jõukamas majapidamises.
Ja ühel piiskopil oli neid nii palju, et oli tegemist tema kirjutuslauani jõudmisega - tema surma järel saadi raamatuid neli vankritäit. Täielik multimiljonär ju! :)

- izismile.com -


Kohmakate suhtlejate jaoks on vestlussõnastikud, kus pakutakse näidisdialooge, mis on väga kentsakad ja muhedad. Kuidas öömaja leida, näiteks:

"Tere tulemast, reisimees."
"Kas ma võin siin toa leida? Kas ma saaksin siin öömaja?"
"Küll ikka, ilusa ja puhta toa, olgu teid või kaksteist, kõik ratsa."
"Ei, meid on ainult kaks. Kas siin süüa ka saab?"
"Saab ikka, Jumal olgu tänatud."
"Tooge siis meile süüa. Andke hobustele heina ja tehke neile õlgedest korralik ase, hoolitsege, et neid joodetaks. Mis me teile võlgneme, emand? Rehkendame homme ja ma maksan teile, nii et te rahule jääte. Aga nüüd viige meid magama; me oleme lõbusas tujus."
"Jeanette! Pane küünal põlema ja juhata nad üles tuppa, too neile kuuma vett jalgade pesemiseks, kata nad patjadega ja vaata, et laud oleks hästi kaetud."

Veel paar katket:


Tualetid:

Võib-olla on teile jäänud mulje, et lossi käimlad haisevad hirmsasti. See ei pruugi nii olla. Uued käimlad on üsnagi peened. Tualeti istmelaud on kaetud rohelise kangaga ja avasse on topitud padi, et sealt mingit haisu ega tuult ei tuleks. Mõnes lossis on istme all pikk langus - roe langeb mööda lossi muldvalli külge alla kraavi. Mõnes teises kohas langeb see mööda renni strateegiliselt paigutatud tünni, mida tühjendab lossi sibi. Kõige edenenumaks nähtuseks on potitoolid, mis sajandi lõpuks aristokraatide jaoks leitutati. Need on valmistatud rauast, sametiga kaetud istme all on eemaldatav pronksanum. Ükskõik, kuhu te ka ei läheks, on teie jaoks valmis pandud hunnik puhtaid villaseid või linaseid lappe, et "oma taguotsa pühkida". Mõned tähtsad isandad nõuavad puuvilla, aga seda pole alati saada. Kauss ja veekann on valmis pandud, et saaksite käed puhtaks pesta, kui olete lõpetanud.

Väga peen! :)


Pidalitõbi:

Leepra ei ole 14. sajandil haruldane. Kord inimest tabanud, uuristab see tõbi väga pikkamööda ta keha, muutes käed ja jalad kõigepealt tuimaks, hiljem halvatuks ja hirmsate haavanditega kaetuks. Paari aasta pärast pudenevad sõrmed ja varbad küljest. Suure tõenäosusega hakkavad peopesad veritsema. Ihukarvad ja ripsmed kukuvad välja. Teil võib tekkida komppöid või kompkäsi. Meestel mädaneb peenis küljest. Ühel hetkel langeb sisse ninaselg ja nina asemel haigutavast haavast jääb pidevalt jooksma haisvat eritist. Kõrihaavandid annavad laienedes te häälele käheda ja murduva tämbri. Arvatavasti kaotate te mõned hambad, silmamunadelegi tekivad haavandid ning nahka rikuvad suured sõlmjad moodustised. Lõpetate täielikult deformeerununa, haisva, välimuselt eemaletõukava ja pimedana.


Ja kujutage ette - kuna tollal oli kombeks mitmekesi ühes voodis ja sealjuures veel alasti magada, võisid võõrastemajas magada algusjärgus oleva pidalitõbisega samas voodis. Ja haiglates-hospiitsides oligi nende tavaline koht ühispalatites, linad pesti ühises katlas...
Peris jube!


Mõnusalt kirjutatud raamat. Jääb mulje, et autor tõesti ARMASTAB ajalugu :)

Neljapäev, 23. juuli 2015

Dot painting

Siin on pildike minu Vennanaisest Z'st - Viljandis lastele aborigeenide täpitehnikat õpetamas.
Selline kunsti-töö-tuba oli...




Z värvib-täpitab ka tavalisi siledaid kive ja kingib neid sõpradele.
Alustab keskmisest täpist, hakkab selle ümber täpiringe tegema ja ääred täidab siiru-viiruliste täpiridadega. Minu meelest oleks see 'kivide täpitamine' väga tore asi, mida lastega suvel maal ja miks mitte lausa õues ette võtta. Iga väiksem oksake ja sile kivi sobib. Nii kena on majaääri või aknalaudu selliste kivikestega kaunistada... :)

Tore vaadata, kuidas inimesed maailma ilu juurde teevad :)

Teisipäev, 21. juuli 2015

Minu väike sinine märkmik

Mul on üks 2009 aasta kalendermärkmik, mille ostsin, et sellesse kirjutada aforisme, tsitaate ja nalju.










Viie aastaga kogunes sinna vaid nelja kuu jagu sissekandeid, millest eespoolsemad ei tundunudki enam nii põnevad või aktuaalsed. Mõtlesin, et selleks ajaks, kui see täis saab, tahaks pool juba ära visata...
Seega hakkasin sinna igasugust jama sodima ja kokku kleepima :D
Nüüd näeb see märkmik välja üpris hullumeelne, kuid pean ütlema, et ma olen kõvasti lustinud sellist sodipodi-lapsepäevikut tehes need paar viimast kuud :)

Pilte mu salapäevikust siis :)


























Vaat, selliste lapsikustega ma tegelengi sel suvel... :)

Reede, 17. juuli 2015

Kassipildid

kingakiisu



Kass pole mingi kaasastassitav kaas-alpinist, kass tahab ise ronida - olla kass-alpinist!


Mmmm... soojad pepud! :)


Kardu-kiisu.


Kassi armastus.


Võlurohi kassidele, vabaõhu-oopiumiurgas


Me oleme väsinud...


Me trollime kasse :)










Izismile.com

Neljapäev, 16. juuli 2015

TOOMAS RAUDAM "Pime raamat"

Raudam on väga maitsekas kirjutaja, tal on hästi puhas ja ilus lause. Tema loodud pildid on sageli kafkalikult eredad ja kummastavad, nii et jääd mõtlema, kust see nüüd tuli?

Mõtted pimedusest vast tulevad päriselust, kuna Raudam on (minu teada lapsest saati) diabeetik ja selle haigusega kaasnevad väga sageli silmahaigused ja pimedus.

Teadmine oma tõenäolisest peatsest pimedusest võib teha maailma kirkamaks. Raudam ise räägib siin, et ka kole oli nüüd ilus, sest on kingitus seda näha võida.

Midagi ühtaegu jonnakat ja nukrat on tema tekstides mõnikord... Irdumus ja ühenduseotsing, pettumus ja lootus nagu oleks midagi olulist elus (tingimusteta armastus? - läbi nähtud, ära tuntud ja tervikuna heaks kiidetud olemine) kogemata jäänud.


Kaanepilt mulle küll ei meeldi. Vuih! See kiilaspäine onu ajab sõrmed juurteni ninna. Brrr!




Katked:

/.../ Ometi näen ma teda oma vaimusilma võrkkestal - lokkis juustega väike poiss, pigem ingel kui laps, hoiab enda käes pikka keppi, mille otsa kinnitatud terava naelaga ta mind torkab ja ennast veel enne, kui mu keha pingul vibuna vallandub, mind müürina ümbritseva tiheda rahvasumma sekka ära peita jõuab.

(Minu paksendused; head leiud!)

***

Minu arst ei öelnud mulle, millal ma pimedaks jään. "Nii kaugele pole teadus veel arenenud." Kordus filmidest nähtud ja raamatutest loetud tuntud motiiv vähihaigest, kes, saanud teada oma saatusest, hakkab ühtäkki energiliselt tegutsema, teeb hulgaliselt heategusid ning sureb siis õnnelikuna, lunastades nii kogu eelneva elu. Mul ei pruukinud midagi teha, mul tuli vaid vaadata. Ja näha. Mis enne oli olnud mittemidagiütlevalt ühtlane ja hall, oli nüüd täis kirkaid värve. Elu asemel oli tsirkuseareen, kus klounidel purskusid silmist pisarad, kassid oskasid arvutada ja elevandid paitasid lontidega väikeste laste päid. See oli kingitus, mis anti mulle kaasa mu teekonnal pilkasse pimedusse.


***

Mul oli lapsepõlves üks sõber. Ta oli pime. Kas minul on kedagi, kes võiks minu kohta sama öelda? Kus sa oled? Ootan sind.


***

Nägin üht tüdrukut. Ta seisis bussi vahekäigus. Ta oli väga ilus. Ilusaks tegi ta valgus, mis langes ta näole, eriti aga laubale, mis säras nagu päike. See oli tõesti väga hele valgus. Kui tüdruk ennast liigutas (ta polnud üksi), jäi valgus samaks. Valgus läks tüdrukuga kaasa ka pimedusse.



Raudamil on nii palju armsaid pilte lastest, et mõnikord mulle tundub, et ta tahaks ka ise olla laps.

Teisipäev, 14. juuli 2015

BIRK ROHELEND "Mu sõraline sõber"

Noore küünilise mehe vaated surmale, elule ja inimestele tema ümber. Kõige armutum on ta oma rikaste vanemate - tiirase ema ja lõdva eetikaga, sadistist isa vastu, kes vist oli tipp-poliitik. Peategelane Karl tunneb mõnu teiste inimeste üllatamisest ootamatute ülbuse- ja ükskõiksusavaldustega. On selline "Eesti psühhopaat". Väga südametult kohtleb ta ka oma pruute, keda tal jagub, kuna tal lihtsalt ilmselt on sellised feromoonid, mis ta vastupandamatuks teevad, nagu ta ise järeldab. Rääkimata sellest, et tal on igati vinks-vonks 'seesamunegi' - mis talle ka palju rõõmu teeb :D

Ainus naine, kellest ta lugu peab, on tark ja ilus Margot, kes ei kavatsegi talle anduda. Huvitav, et kohe esimesest Margotit kirjeldanud lausest meenutas ta mulle autorit ennast - nii nagu ta fotode järgi mulje jätab (ka inimesena).

Väga naljakas raamat, sest hästi on kirjutatud (mittelabaselt) ja minategelasel pole ka enda suhtes mingeid illusioone, tegemist pole lillekesega 'pahameres' :D

Eriti vaimustuses olen sellest, et mulle üldiselt räigem keel ilukirjanduslikus teoses väga ei meeldi, olen selle suhtes veidi tundlik - mingeid Sass Henno "Mina olen siin" ja Kaur Kenderi 'paremaid palu' ma ei hakka üldse vaatamagi (aga Sauter pigem meeldib), liiga palju inetut on sellises 'ilu'kirjanduses  - Rohelendi raamatus poetatud 'kuradid', 'persed' ja 'tropid' aga on kuidagimoodi väga veenvad, loomulikud - üldse ei häiri! Väga peen töö! :)

Illustratsioonid on ka väga lahedad!








Näete - teised liputavad ka oma koledaid jalalabasid! :D
Ja see prill-silm on Margot.

Ja ma ei söö raamatukoguraamatuid lugedes maasikaid ega sprotte, ärge muretsege!
Need on pildi/raamatu tasakaalustamise pärast siin.



Aga nüüd katked:

***

Kunagi, keskkoolipäevil, kirjutasin ma salaja luuletusi, umbes nii et "käisin siin, sind ei olnud, leidsin laualt trussikud, otsisin sind trussikutest, kangutasin vetsuust, lasin püksi, lasin säärde, jätsin sulle kummikud". Ja olin ise üsna õhinas, sest see oli väga kerge töö ja tollal tundus veel võimalik, et mõttetööga saab ära elada. Mis muidugi oli üks tõeliselt loll seisukoht, sest ainus, millega tegelikult ära elada saab on meeldimine.



***

Mida vanemaks sa saad, seda paremini pead oskama valetada, sest kui su "nunnufaktor" devalveerub ja sa muutud lihtsalt üheks paksuks meheks teiste paksude, karvaste ja koledate seas, siis pole sul lootustki normaalset elu elada, kui usud midagi nii rumalat nagu "iga inimene on armastust väärt". Ja kui sa mingil teadmata põhjusel pole aru saanud, et asjad nii ei käi, siis ära imesta, kui leiad end ühel hetkel üksiku ja mahajäetuna, tööta ja abituna. Sest tõesti, tõerääkijaid ei vaja keegi. Meil on endal ka silmad peas.


***

Naistega on üldse lihtsamast lihtsam - ütle neile, mida nad tahavad kuulda, kinnita seda, mida nad tahavad uskuda, ja sa võid nendega teha, mida vaid ihaldad.

***

Aga noh, eks iga naine vajab midagi, mida ainult teised mehed talle anda suudavad - olgugi see siis ainult ila nende suunurgas.

***

Peale Margoti meeldib Karlile ka aus ja vaene mees, Ivan.

Ma küsisin temalt ükskord, et millest ta mõtleb, kui ta just parasjagu niimoodi vaikides suitsetas. Ta kortsutas pahaselt kulmu ja viskas oma koni aknast alla, mis sest, et seda oli veel poole sigareti jagu alles. Siis ta ühmas, et ta ei mõtlegi millestki. Et kas siis alati peab tingimata millestki mõtlema. Ja ma mõtlesin suht vaimustunult, et ma hakkan ka suitsetama, sest ausalt öeldes ei suuda ma ette kujutada midagi ideaalsemat, kui võimalust mitte mõelda.

Lõbus lugemine ja kindlasti võib asju/elu ka niimoodi näha, ainult et kui selline nihilistlik vaade jääb domineerima, siis ise ikka kannatad kõige rohkem, ja sured vähki, isegi kui ei suitseta :p

Esmaspäev, 13. juuli 2015

Õhk-konnad

Rääkisin paar päeva tagasi Vennaga, kes viis Emmakese Viljandisse Mammat vaatama, ja Vend rääkis midagi, mis mind kummitama on jäänud. Nimelt ütles ta, et kõhe on vaadata Emmakest ja Mammat koos - Emmake istub seal täiesti tühja, kõleda pilguga ja räägib Mammaga nagu võõra inimesega.

Ega nad jah väga lähedased ole, aga mina ka pole Mammaga lähedane, kuid need korrad, mis ma teda siin vaatamas käisin, olid meil küll hellad ja toredad, rõõmsad kohtumised.

Ma mõtlesin, et kes teab, võibolla Emmakest häirib see olukord, et keegi teine on tähelepanu keskpunktis, aga jah, kes teab... Ma pole neid koos üle 20 aasta näinud, meie suguvõsa ei korralda mitte mingisuguseid kokkusaamisi.
No vähemalt on Emmake teda enam vähem kõik need aastad mitu korda aastas külastanud ja käib teda haiglas vaatamas vast kord nädalas või nii - ega ma uurinud pole.
Ma küll ei arva, et ma Emmakest läheks niimoodi korduvalt haiglasse vaatama, eriti kui ta pole minu linnas. Mul pole talle midagi öelda ja ma väga loodan, et tal mulle ka mitte :D
Ma ilmselt ei sooviks seda kuulda.

Ja kõrvalt vaatajad-kuulajad arvavad, et ma pole Emmakesele andestanud seda va hirmu-õhkkonnas veedetud lapsepõlve, aga ma arvan, et see teema on küll ajast ja arust. Ta on praegu selline õudsevõitu ja negatiivne inimene, kellega kohtuda ei taha. Kui ma viisin talle isa võtmed ära mõned nädalad tagasi ja pidin edasi poodi minema, siis ta siunas nii pikalt ja kirglikult eesti köögiviljakasvatajaid, et mul on siiamaani pinge õlgades :p Temas on nii palju üleolevat põlgust teiste inimeste ja maailma-asjade suhtes, et seda ei jaksa kuulata - ta on ju nii emotsionaalne veel ka. See tõmbab jube kiirelt energiast tühjaks, paari minutiga jääd vanaks ja lahkud jalgu lohistades.



Aga Mammakesega on küll kurvad lood. Kasvajat opereerida ei saanud, sest organism on liiga nõrk. Siis selgus, et üks jalg on tal altpoolt põlve... noh, veel vähem elujõuline kui Mamma ise, nii et see tuleks maha võtta, aga lõpuks pani anestesioloog sellele ka veto peale, nii et Mamma elab nüüd selle jalakesega, mis teda mürgitab ja kurnab. Ja mina nurisesin siin oma 10 päeva seisva kõhu üle, et appi - ma mürgistun! (Ja ma vabandan kõigi ees, kes nüüd käe kaitseks ekraani ette sirutasid ja sisistasid, et whoa, bitch, too much infomation!, kuid ei raatsi jätta lisamata, et pärast amitriptylini ärajätmist töötab mu kõht nagu kellavärk! :D)


Paratamatult mõtlen jälle matustele ja ma tean, et kuigi ma ise ei tunneks, et minu elust miski-keegi kaob, on matused alati õudne trauma ja küllap nutan minagi 'mehemoodi', kui ma tohiksin söandada niimoodi väljenduda. Asi on selles õhkkonnas - kui sa oled tundlik ja empaatiline inimene, siis korjad nagu naksti teiste inimeste leina üles ja elad seda välja enda leinana.





Õhkkonnast veel.
Kunagi ammu ma mõtlesin, et taevake, minu unistus oleks küll pääseda vanglasse üksikkongi. Kui mina saaksin seal kasvõi vaid 5 raamatut kuus tellida ja poognate kaupa paberit ning pihutäite kaupa pastapliiatseid, kui mul oleks seal põrandalapike jooga tegemiseks ja kui mul ei keelataks seal laulda :D, siis oleks see mu unelmate elu. Natuke haldjatolmu kuluks ka ära, et mu sugulased-tuttavad mind ära unustaksid ja ma ei paneks sugugi pahaks, kui ma saaksin igaks hommikusöögiks leivakannika, igaks lõunaks kausitäie tatraputru ja igaks õhtusöögiks kruusi teed ja suure õuna.
Mulle meeldiks.

Eks ma siis arutasin, kas ma saaksin midagi ette võtta, et end üksikkongi susserdada, aga peale massimõrva ei tule küll midagi meelde. Ja sellest kenam oleks ikkagi enesetapp. Vaevalt mul seal nii mõnus on, kui mõtlen sellele ettevõtmisele, mis mind sellesse maisesse paradiisi tõi.
Nii et suicide it is, muhhahhaa!

Hiljuti tuli sellest VT'ga juttu, kes ütles, aga emmekene, kas sa selle peale ei mõtle, et vangla on tuubil täis agressiivseid, solvunud, pettunud, kibestunud inimesi, mistõttu kogu selle paiga energia on läbinisti negatiivne ja see negatiivsus ulatuks kindlasti ka sinu hubasesse kongi ja isegi õuealadele vangla ümber. Sealne õhkkond ei võimaldaks sul rahulikult ja mõnusalt aega veeta, vaid rusutus oleks nagu pilv sinugi kohal.

Ja ma mõtlesin, et... laps, missasja sa räägid? tjah, kuidas ma küll selle peale ise ei tulnud?

Õhkkond loeb ikka nii palju. Ega see vangla mingi klooster pole. Ja kloostrisse mind nüüd ka keegi ei oota üksikkongi lugema ja putru helpima. Tuleks käia haigete mädaseid haavu pesemas ja nii edasi - nii mul nende kloostrijuttude järgi meeles on.

No pole maapeal kohta nii laisale inimesele kui mina :D
Miks küll? :D


- facebook -


/Lõpetasin täna Birk Rohelendi "Minu sõralise sõbra" - sellest vist selline veider tekst: haigused, surm, künism./



Lisatud järgmisel hommikul.

Wow, tänu sellele tekstile lahendasin ühe isikliku 'iidvana' müsteeriumi, millele pole mõelnudki vahepealsed aastad.

Nimelt, kui VT oli 2-4 aastane, nägin sageli unes, et käitun temaga liiga toorelt, vabandan siis, kuid tema 'huvi' ja armastus minu suhtes on kustunud. Ma siis vabandan ja palun ette ja taha, kuid kõik mu hellitused talutakse ilmse vastumeelsusega, sisemisest väärikusest tuleneva viisakusega ja kontakti saamine on võimatu - mis ajas mind neis unedes meeleheitele.

No vaat - täna nägin jälle sellist und! Olime VT'ga mingis USA linnas sanatooriumis. Käisime kinos ja poodides ja mul oli seal ka oma sõpru, nii et kondasin ka nendega ringi. Meie toas oli veel üks kohalik vanem paar. Äkitselt sain teadlikuks, et VT hoiab rohkem nende poole ja nad tõesti isegi teavad VT probleemidest rohkem kui mina. Asusin kohe agaralt VT elu tagasi hõivama, kuid VT oli minu suhtes ükskõikne ja tundis lausa vastumeelsust, mida ta viisakalt püüdis varjata, kuid see oli peitmiseks liiga suur - ilmselgelt pidas ta seda ameerika tädi minust võimekamaks ja normaalsemaks inimeseks. Minu ettepanekud koeraga jalutama või kohvikusse minna tõrjuti hapult tagasi. Jäingi sinna üksi kokutama, kui mulle tehti selgeks, et mind pole ka meditsiinilistele asjaajamistele kaasa vaja. Ameerika-tädi läks ise ja VT läks temaga rahulikult, peenelt ja tõrkevabalt. Õudus kuubis!

Ning meenus, et just sel ajal, kui ma vanasti neid unenägusid nägin, käis meil Emmakesega see tants ja trall, kus tema 'tungis peale' ja mina püüdsin viisakalt teist põske ette keerata, kuni pidin ikkagi välja hüüdma, et "Tagane minust, saatan!" :D
Tegelikult ütles juba õde, kui ma neist unedest rääkisin, et see on nagu miski, mis toimub minu ja ema vahel...
Aga mina tollal kogu aeg kartsin, et mul on VT'ga mingi probleem - et tahaks ta peale tegelt ikkagi karjuda ja teda sakutada...
Tegelikult olin mina nendes unenägudes hoopis ise VT.


Tjah, pole kerge, kui oled inimkaktus, kes ei igatse muud, kui siidikäpaliste inimeste õrnu kallistusi - nemad aga põgenevad su eest, siidiniidid ripakil.

Tuleb ennast ise hoida... :D



- Pinterest -

MIRABAI "Laulud tumedale armastatule"

Mirabai on 15. - 16. sajandi India naislüürik. Oma laulud esitas ta (mõnede õpetlaste sõnul spontaanselt) templis ja kuigi need räägivad justkui inimlikust kirest, on laulude "tume armastatu" Giradhar tõmmu, karjuste seas üles kasvanud ja karjapiigasid hullutanud jumal Krišna :)  Selles polegi midagi nii väga imelikku - ka kristlastest nunnad on ju nimetanud end Jeesuse pruutideks ja ohkinud Jeesuse suunas nagu armuvalus koolitüdrukud :)   Ja bhakti - pühenduva armastuse - traditsioonis on tavaline, et Jumalast lauldakse kiindumusega, mida emme tunneb oma väikese silmatera suhtes või armastatu oma ihaluste objekti suhtes :)

Laulud on tõlkinud Mathura ja tema on ka parim eesti tõlkija, kes selliseid tundeid oskab edasi anda. Tõesti - need laulud tunduvad täiuslikud, nagu polekski tõlgitud vaid kohe niimoodi sündinud, kuigi mõistagi on sama rütmi-värsimõõtu eesti keelde edasi anda väga raske ja tööd on ilmselt olnud palju. Mathura on tõlkimisel keskendunud mitte silpidele ja rütmile vaid tundele, mida need laulud kannavad. Kõike saab öelda mitut moodi ja mulle väga meeldib, kuidas Mathura seda siin on teinud.

Mathura eessõnast:

Nad /Mirabai laulud/ tuletavad meie asisel ja tüliderohkel ajastul meelde, et armastus on suurim väärtus. Nad jagavad meile usku, et siiras alistumine selle jõule pole müüt, vaid saab toimuda ka siin ja praegu niisama reaalselt ja ehedalt kui see on valatud Mirabai õrnadesse ja samas nii jõulistesse eneseväljenduse puhangutesse.

Mira / Mirabai igatseb oma armastatu järele kustumatu ja tüdimatu kirega. Kuigi armastatu end eriti sageli näole ei anna ja tal on ka palju teisi kallimaid-karjapiigasid, on Mira armastus vankumatu, sest juba palju elusid on ta oma "tumeda armastatuga" olnud seotud ja see side on paratamatu.

Need laulud mõjuvad naiivselt, kuid seda enam ehedalt ja imearmsalt :)


***

Kas tuleksid mu juurde, 
uhke kallim?
Ma silmasin su veatut keha.
Mis on mu nimi?
Nimeta mind tüdrukuks, 
kes lahusolekust
on läinud hulluks.
Ööl ja päeval kala peksleb
kalda ääres kuival.
Mira viskleb, 
eemal sinu jalgeist,
ja nimetab sind
Rõõmude Andjaks.



***

/.../

Just sinu heaks kõik olen jätnud -
perest, sõpradest ma olen vaba.
Vaid tunded sinu vastu
on nüüd ainukene vara.

Sa oled elu, oled mulle hing.
Kuis saakski kala kuival ellu jääda!
Olen liidetud nüüd sinuga ma, Giradhar.
Oh, kallim, sulle tahan sängi sääda,

ehkki tuled nõnda harva - 
rohkem püsid eemal.
On selline mu saatus. Kallis!
Mida saaksin öelda...?




***

/.../

Kuhu suundume me nüüd?
Miks tahad sa mind eksitada,
oh, öö värvi arm?
Sa lähened ja eemaldud
kuis iganes sa soovid
ega hinda minu kinke,

kuid tea, et oled minu arm
sa ikka. Elust ellu oled seda.



***

Kuis kohata saaks keegi Jumalat?
Viisteist tundi kohustusi,
ülejäänud üheksa magamist - 
kuis saaks keegi kohata Jumalat?

Hinnaline kingitus võetakse vastu
ja raisatakse ära - see inimelu.
"Pühendage end
tumedale armastatule," ütleb Mira.
Mis tulema peab, tuleb ikka.
- Pinterest -



***

On elu üürike - 
sa ära unusta, et oled teener.
Sama peatselt pudened
kui õis granaatõunapuul.

Kuniks päevi on sul,
too ilmale ilu,
tee teistele head,
ära unusta end.

Ära unusta oma
hinge igavest vara.
Oli ahnus vaid see,
mis siia tõi sind.

Ära unusta surma,
kõiki ootab see rada.
Kõiki ootab see rada...

Mira armastus jääb.

Pühapäev, 12. juuli 2015

Elukestva suhte saladus

Lugesin hiljuti üht mõnusat artiklit, kus räägiti, et teadlased on lahendanud pika hea suhte müsteeriumi :)

Kauapüsivat suhet iseloomustavad kaks omadust: lahkus (kindness) ja suuremeelsus (generosity). 

Mulle kõlab see väga veenvalt, sest Mees kindlasti on mõlemat ja temaga on mõnus suhtes olla. Ta on väiklase vastand. Ta ei nori mu kallal mitte kunagi. Ta teeb ettepanekuid, kuid ei eelda, et ma neist kinni hakkan. Mina ise olen seda pidanud tema pealt õppima :)

Ühes mulle kallis perekonnas on selline olukord, kus Üks on mõistlik ja korralik, Teine aga pigem mugav ja hästi pretensioonitu. Paratamatult Üks kogu aeg nuriseb. Täiesti mõistlike asjade üle nagu et külmkapiuks pole korralikult kinni pandud ja must laualapp on lögasena kraanikausis, aga ma olen kindel, et kui nurisemine pole kolm aastat aidanud, siis tuleks iseenda pärast teine suund võtta oma tegevuses. Kas siis omaette ohates laga ise ära koristada ja maksta raisatud elektri ja toidu vms eest mõnikümmend eurot rohkem igas kuus, või tõesti kaks kodu sisse seada ja lasta teisel inimesel sasisemas pesas elada.

 Rääkimine on tore, aga seda tuleb teha eesmärki silmas pidades. Lihtsalt noomimine ja pahameele väljendamine ei aita. Kena tuleb ka olla. Ja ei maksa ära unustada, et inimesed on erinevad ja igaüks tahab end hästi tunda.

 Paistab, et kokku jäävad paarid, kelle sisemine hoiak pole võitlusvalmidus vaid hoopis suund harmooniale, teineteisetoetusele, rahule. Mõni aga tõesti on rääkima asudes alati konfliktiootuses, alati valmis ründama ja end kaitsma. Muide, see ei pruugi sõltuda igast inimesest eraldi – ka minul on selliseid suhteid olnud... Ma ei teagi, mis see on... kas teadmine, et te olete nii erinevad, et kui 'arutamiseks' läheb, siis kokkuleppele nagunii ei jõuta või mis...? Mõne teise inimesega pole üldse sellist konfliktsust. Erimeelsusi saab ka hoolivalt väljendada. Üks variant selleks on lihtsalt alustada, oma juttu nii: "Aga, kallikene, kas sulle ei tundu, et..."

Selles artiklis märgitakse ka, et suhtes on oluline pöörata tähelepanu sellele, mis su kaaslane esile toob – isegi siis, kui see sind eriti ei huvita, tuleks leida mingi fraas, millega oma toetust näidata. Nagu selles Jaan Krossi luuletuses, kus väikemees hüüab, et vaata, kui ilus sitikas. Isal aga on tähtsate mõtetega tegemist ja ta ütleb, et vaata ise – ta pole ju ilusam, kui vaatame teda koos, kuid siis saab isa aru, et see pole tõsi. On küll ilusam, kui vaadatakse koos!

Sellised elumuutvad tarkuseterad teile siis täna :D

Be kind!


Laupäev, 11. juuli 2015

Veel mõni pilt

OCD lööb välja...


iga tiku kõrval viirukikonts, mis selle tikuga süüdati.
Ilus-korras miniprügikast :D
Tegelikult peaksid viirukipulgad veel ka pikkuse järjekorras olema, aga siis poleks nad enam kronoloogilises järjekorras - jälle 'jama'! :p




Minu vennanaine jumestuskreemiga...


Ta armastab oma tedretähne, sellepärast ta jumestuskreemi kunagi ei kasuta.
Z kõrval võib pildiraamis näha minu Issakest :)



"Fotošoppisin" ennast Microsoft Paintiga :D
(efekt 'glow')


Rõdul tegin arvutikaameraga selle pildi - ainult seal on selle udupilli jaoks piisavalt valgust.






Ja nüüd hoiatus neile, kes jälestavad paljaid varbaid ja labajalgu -
tean, et neid inimesi on.



Edasi vaatate omal vastutusel, sest siit tuleb minu paljas labajalg vaatajale otse näkku

ja ärge öelge, et ma teid ei hoiatanud:





Nimelt lugesin miskist joogablogist, et väsimuse ja 'lahtiste juuste' puhul võib organismis olla joodipuudus. Selle vastus soovitati tõmmata jooditriip talla alla - kui kaob 1 ööpäeva jooksul ära, on joodipuudus. Noh, ma proovisin järgi. Esimene triip kadus 4 tunniga ja ma mõtlesin, et ohhoo!, kus mul on alles puudus templis nimega keha. Aga vaevalt nädal hiljem ei kadunud see triip enam kuskile, nii et joodiga on ilmselt siiski ka kõik korras. Tore!

Kui ma nüüd igaks juhuks olen joodi talla alla tilgutanud, on see laik hoopis kipitama ja kihelema hakanud veel 2-3 päeva hiljem.

Aga kirjutan sellest hoopis selle pärast, et ma vahtisin alati nii suure vaimustusega neid nahapragudesse tekkivaid radasid.
Ikka iga päev ja kaua vahtisin - nii ilusad salapärased rajad mu meelest :)



Reede, 10. juuli 2015

Padjad ja raamatud

Ja nüüd viskasin kähku ka selle 'venimajäänud padjakatte' valmis!


Siin ta mul ongi, voodile laotatud.
Peatsis lösutab paljasroosa padi, mis katet ootab.




Jah, sama kate on...

värvid tulevad mul piltidel välja nagu jumal juhatab...
alumine on tõepärasem, samas kollane on palju kärtsum kui emmal-kummal neist piltidest.
Kõige tibum kollane on, mis üldse saab olla!
Hästi soe ja kirgas toon...
Aga isegi 'saturatsiooni' nupuga ei saanud midagi sinnapoolegi.



Ja siin siis valmis padi, mille ees on minu viimane raamatukogusaak:




Ja raamatusaak:



1. Silmaringi reisijuht "India"
2. Katrin Lust-Buchanan "Seks, valed ja eneseusk"
3. Ian Mortimer  "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale"
4. Bill Bryson  "Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu"
5. Toomas Raudam  "Pime raamat"
6. Birk Rohelend  "Mu sõraline sõber"
7. Mirabai  "Laulud tumedale armastatule"


Tore, mis? :)

Neljapäev, 9. juuli 2015

KATRIN LUST-BUCHANAN "Seks, valed ja eneseusk"

Esmaspäeval olin lubanud VT'le tuua raamatukogust Harry Potterit ja mõtlesin siis endale ka üht-teist võtta, kuid hommiku edenedes sain aru, et vajadus raamatukokku minna tekitab minus suurt ängistust seekord... - ei teagi, kas asi oli selles, et pole seal nii ammu käinud - isegi kaart oli 4 kuud kehtetu olnud. Raamatukogu on iseenesest ju linna kõige toredam koht :)

Igatahes oli Mees nõus ise minema - VT on parem ilma kui teeb ise midagi :D
Mäletan, et olin lapsena paljudes asjades samasugune, aga raamatukogudes käimine küll nende asjade hulka ei kuulunud, mille ma pigem tegemata jätsin :D
Olin väiksena lugeja kolmes raamatukogus :D - mis parasjagu lähim oli, sealt krabasin.
Aga tänu oma tardunud olekule tean, et tegevusest loobumine ei tähenda laiskust, kui jõu- või mõttekulu pole saadavaga tasakaalus. Keegi ei taha maksta hamburgeri eest 20 eurot, isegi kui hamburgeri-isu on. Sama jõuga - kui tahaksid midagi, aga selle ettevõtmine tundub liiga kurnav/energiakulukas, siis on MÕISTLIK jätta see tegemata. Nii et no complaining minu poolt.



Igatahes, kolmapäeval suutsin ise juba ka minna, kuigi VT pärast enam vaja polnud, ja kuna ma ammu midagi lugenud pole, mõtlesin alustuseks võtta 'libaraamatu', kõmuloo.
Teada on, et need lähevad kiiresti ja jääb ära see ehmatus, et kui tüütu see lugemine ikka tegelikult on ja kui aeglaselt see läheb :p


Katrin Lusti isikut märkasin ühe artikli järel, kus öeldi, et Inglismaal enda sõnul ajakirjandust harrastav neiu on end kuulsustega samale pildile fotošoppinud, kohtumistest rääkivad artiklid välja mõelnud ja et ta polegi abielus, kuigi väidab, et on Briti härrasmehega paari läinud. Mõtlesin, et milline napakas inimene on nii kade, et hakkab trükkima sellist jama, et noor kena naine mõtleb oma töö ja abikaasa välja?

Nüüd, kus ma tema raamatut lugesin, saan ma aru, et sellised kahtlused võisid isegi tekkida...

Tartu tüdrukul Katrinil oli juba lapsena unistus saada kõmuajakirjanikuks! O_o
Tema soov oli paljastada - ja seda ma tegelikult halvaks ei pea.
Inimesed võivad olla ikka nii ülinõmedad, õelad ja kiuslikud, just mõned 'edukad' inimesed nagu kaotavad kontakti omaenda inimlikkusega ja elavadki laiates ja lollusi rääkides.
Mina pean paremaks inimestest eemale hoida, et neile mitte võimalust anda nõme olla :D, aga ei saa ju kõigilt seda oodata :D  Ja ma arvan, et kui teed midagi halba, siis ole valmis ka selleks, et kõik saavad sellest teada. Kui on häbi, siis mine ravi ja hari ennast ja ära süüdista 'paljastajat', kui ise tegid paha asja. Süüdista ennast. Teised inimesed ei pea sinu matslikkust ja õelust peitma ja siluma või andestama ja mõistma kasvõi.

Igatahes otsustas ajakirjandustudeng ja kohalik kõmuajakirjanik Katrin minna Inglismaale ja püüda sealgi saada kõmuajakirjanikuks, ilma et ta isegi rääkinud ja aru saanud oleks sellest keelest (kohalikest aktsentidest) kuigi hästi.
Eneseusk oli sellel noorel neiul täiesti fe-no-me-naalne!
Tundub, et Katrinil peab 'füüsilisel kujul' olema mingi karisma (tekstis see minu jaoks ei avaldunud), sest ta sai tohutult paljudelt inimestelt abi. Samas muutusid just teda Inglismaal abistanud Eestlased õelaks ja matslikuks. Ja see pani ta sageli tobedasse seisu: inimene, kes on sind palju aidanud, on ju su sõber, sa võlgned talle lojaalsuse. Kuid kui ta oma käitumisega mõnitab, kiusab ja alandab sind, mida sa siis teed?... Ei saa ju lasta end alandada ka inimesel, kellele oled võlgu!

Siit algab pisuke prostitutsioon, millega on tuttav paljud ambitsioonikad inimesed: kui sul ikkagi on midagi vaja, siis neelad solvangud alla, pigistad silma kinni ja teed-ütled, mis vaja ja hoiad suu kinni, kus vaja.
Ja kui sa seda rada lähed, siis on avameelsed pajatused piinlikuvõitu.

Kui sa ei vaja teiselt inimeselt midagi, siis saad alati ära minna, oled vaba. Ma alati mõtlen, et kurja inimest tuleb isegi kaitsta selle eest, et ta ei saaks halba teha ega öelda - tuleb ära minna, see on õelutseja enda hingele ka ju parem/vajalik. Ega ta ju kohe uut ohvrit ei leia ja iga halb sõna ... on halb. Parem, kui saab need ära hoida.



Selleks, et saavutada edu ilma alandusteta, peab olema sünnipärast tarkust ja väärikust. Või vähemalt tohutult head õnne / head karmat.
Kõigil ambitsioonikatel inimestel (ma ei hakka siin nimesid nimetama :D) seda pole.