Kolmapäev, 12. september 2012

Vanus 35

Poisu näitas Sõbrale mobiiltelefonist mu pilte, ja kui ta õhtul mulle helistas, siis tahtis sõber ka rääkida.

Sõber: "Kas tohib küsida, kui vana sa oled?"

Mina: "Eee... hmmm... ma pole kunagi oma vanust varjanud, aga nüüd järsku... ma ei tea, kas Poisu lubab öelda. Äkki ta häbeneb mu vanust..."

Sõber: "Miks? Kas see jääb lasteaia-kanti?"

Mina: "Eeeih, rohkem nagu surnuaia-kanti..."

Ohh, irw... :)




PS: Selle jutu kohta pole mõtet midagi küsida - võtke seda nagu tundub :)

Aga teie eest ma endiselt oma vanust ei varja :D - see on 34,5 aastat; märtsis saan 35.




Muide, 35 olevat keskmiselt kõige ihaldusväärseim vanus.
Nooremad vaatavad sellele kui eale, mil on loodud pere ja saavutatud majanduslik stabiilsus ja kõik, mille nimel noorukesena õpitakse ja viseldakse - vanemad aga vaatavad sellele kui ajale, mil kõik oli olemas ja tervis oli ka veel korras ning jõudu ja energiat jagus kõigeks.

Nats irooniline minu puhul, aga olgu... :p

Artikkel.

Pildid ikka izismile.com'ist

Teisipäev, 11. september 2012

Üks ingliskeelne tsitaat, mille just leidsin...

“Compassion hurts. When you feel connected to everything, you also feel responsible for everything. And you cannot turn away. Your destiny is bound with the destinies of others. You must either learn to carry the Universe or be crushed by it. You must grow strong enough to love the world, yet empty enough to sit down at the same table with its worst horrors.” 

Andrew Boyd


Kuidas on lood minu kaastundlikkusega, mis alati nii tugevalt tiksunud on, täna?
Ei tea...
Võiksin põdeda mõnegi asja pärast, aga ei põe.
Kuulen hoiatusi ja süüdistusi, kuid nüüd olen mina see, kes ütleb lihtsalt: "No vaatame, mis saab."
Ma pole elu sees nii häirimatu olnud kui praegu ja samas olen tegemas midagi vägagi taunitavat.
Aga tõesti, eks näis, mis saab, kuidas saab ja kas üldse saab...
Mul on tunne, et olen kogu täiskasvanuelu (kui seda minu puhul niimoodi vanusest hoolimata nimetada saab) elanud teistele, aga nüüd... ma lihtsalt liigun sooja poole  :)
Ma ei saa kuidagi endale selle pärast pahane olla.


Pilt izismilest:


Pisukesed suhtlusepisoodid

*

Pesen vannitoas hambaid ja VT kääksutab kiusakalt vannitoa ust.

Kuna mina ei tee väljagi, küsib ta lõpuks provotseerivalt:

"Eks ole ilus muusika?"

"Mhmh!" nõustun mina, "ilusam veel kui Debussy "Kuuvalgus"."

"EI!" röögatab VT - vihane ainult selle pärast, et mina vihaseks ei saa... Aga kuna see "ei" niimoodi tobedalt üksi õhku rippuma jääb, siis pobiseb: "Aga sama ilus..."

(Totu! :p)


*


Tulen naabrite juurest.

VT tuleb esikusse vastu ja uurib, kas talle seekord midagi magusat ei saadetudki.

Mina: "No nad pakkusid, et ostavad sulle midagi, aga ma ütlesin, et nii tänamatule tüdrukule pole üldse mõtet midagi tuua."

"Miks sa minu kohta niimoodi ütlesid?" karjub VT; mõtleb siis kaks sekundit ja lisab sama ägedalt: "ma olen paju vastikum kui lihtsalt tänamatu!"


No tubli-tubli - ta on bitch, aga vähemalt adekvaatne!

Ma pole kumbagi :D

Esmaspäev, 10. september 2012

Neighbours, everybody needs good neighbours...

Kuna VT on nüüd päeval koolis, olen mina mõnel päeval salaja naabrite juurde lipanud.

Ühel hommikupoolikul kutsuti mind sinna nii hädaliselt otsemaid appi, et läksin nagu ma parasjagu olin: lühikeste pükstega, mida ma koristamise ajal parasjagu kandsin. Tavaliselt olen ma vägagi kindlalt kaetud, nii et poistel jäi suu lahti, kui ma kööki nende juurde tippisin (mu kodukingadel on kõrged kontsad). Suurivaevu sain nende kokutamisest aru, et nad ei oska oma purgisuppidega midagi mõistlikku peale hakata, aga supiisu oleks nagu...

Nujaa, hakkasin mina siis suppi tegema, nemad aga minu jalakesi kommenteerima, ise veel sellise moega, et kohe tulevad näpuga katsuma.

Ütlesin tõsiselt, et kui nad mu jalgu rahule ei jäta, siis keetku oma supp ise valmis.

Naabrimees: "Ei no ma lihtsalt vaatan, et..."

Külaline: "... küll ikka on kõverad jalad..."

Naabrimees: "Lihtsalt jubedad! Söögiisu läheb ära!"

Külaline: "Ja kui pekised! Kuidas nende peal üldse seista saab?"

Naabrimees: "Tselluliit töllerdab igal pool."

Külaline: "Aga kui sa nüüd tema nägu vaatad..."

Naabrimees: "Ah, jäta järele! Ma tahan magada öösel."

Külaline: "... siis see on ju jalgadest veel jõledam."

Naabrimees: "Nende vistrike ja kortsude alt ei saa arugi, kas on mees või naine, vanusest rääkimata."

Külaline: "Kuule, tõmbame talle õige koti pähe!"

Naabrimees mõtleb: "Noo... Võiks ju küll. Aga ta haiseb ju ikka edasi."


Nujaa, segasin suppi, pesin nõusid ja vangutasin pead... Ise ma selle endale kaela tõmbasin.

*

Pildid on kõik izismile'st ja mitte ükski paar ei kuulu mulle.