Pühapäev, 31. jaanuar 2016

Liar, liar, pants on fire

Võtsin uuesti kätte vahepeal pooleli jäänud "Tavatu tee" (Morgan Scott Peck)  ja leidsin lõigu valetamisest ja salgamisest.

"Ja tõepoolest, just enesedistsipliini lõputu koorma pärast valibki enamik inimesi elu, kus pole just palju ausust, avatust ja lähedust, kus tuleb end ja oma kaarte lakkamatult maailma eest kaitsta ja varjata. Sest nii on lihtsam. Ent ometi kaaluvad ausa ja tõele pühendatud elu positiivsed küljed palju enam, kui selle raskused ja nõudmised. Kuna avatud inimese kaardid on lahti jätkuvatele väljakutsetele, arenevad nad pidevalt. Avatuse tõttu suudavad nad hoida ja luua lähedasi suhteid palju edukamalt kui ülejäänud. Tänu valedest hoidumisele võivad nad olla kindlad, et pole ühegi oma teoga suurendanud maailmas valitsevat segadust, vaid on olnud tõe ja selguse allikaks. Ja lõpuks on nad täiesti vabad. Neid ei koorma väikseimgi vajadus ennast varjata. Nad ei pea hiilima mööda seinaääri. Ei pea mõtlema välja uusi valesid vanade valede peitmiseks. Ei pea kulutama oma energiat jälgede segamiseks ega enda maskeerimiseks. Kusjuures kokkuvõttes leiavad nad, et enese distsiplineerimine aususele nõuab tegelikult vähem energiat kui alatine salatsemine. Mida ausam inimene on, seda lihtsam on tal ka edaspidi ausaks jääda, just samamoodi nagu iga uus vale nõuab tulevikus aina rohkem ja rohkem valesid. Tänu oma avatusele elavad tõele pühendunud inimesed avatud maailmas, ning tänu julgusele elada avatud maailmas pääsevad nad hirmust."

Mul on ka olnud kokkupuuteid kolme patoloogilise valetajaga. Vanused ja sood olid erinevad, kuid neid ühendas üks asi: nad soovisid olla "teistest paremad" ja ei suutnud kuidagi leppida sellega, et nad on samasugused nagu kõik teised, "tavalised inimesed". Ma oletan, et see tähendab, et nad olid jõudnud allaandmise punkti. Sest iga inimene soovib end mingis suunas arendada ning enese arendamine ja enesele valetamine on kaks täiesti erinevat teed "tubli olemise" suunas, kusjuures teine on vaid illusoorne. Ja kui inimene illusiooni kasuks otsustab, siis ta vist ei looda enam 'päris arengu' võimaluse peale. Ilmselt ei toimunud see tema jaoks piisavalt kiiresti.

Suutlikkus tõele näkku vaadata on üks omadustest, mida ma inimestes kõige kõrgemalt hindan, sest mina juhtumisi vajan valedevaba elu - mis on ainus 'päris' elu. See ei tähenda ilmtingimata pidevat tuima tõe rääkimist. Minu maitsele mingi maani sobib, kui teravad teemad naljaks keeratakse. See tähendab, et teema jääb 'on hold' ja mõlemad teavad seda, et ükskord tulen ma selle juurde tõenäoliselt tagasi ning siis ootan paremat vastust :)

Paraku soovib mingi osa inimesi, et kunagi ei selguks, et on mõni asi, millega nad toime ei tule või hakkama ei saa. Seega on kõik vestlused, mis võiksid nende puudused paljastada, keelu all ja tekitavad suurt viha.

Usun niisiis, et valetamise põhjused peituvad alaväärsustundes, millest endale aru ei anta.
Minu üsna väike kogemus valetajatega on mulle õpetanud, et probleem on hästi sügaval.
Kui selline harjumus on välja kujunenud, siis ... minu meelest on hilja midagi muuta. Nende inimeste kaitsemüürid on hästi kõrgeks ja tugevaks ehitatud. Ma laseks neil minna, kuna lootust tõeliseks suhteks pole.

Neljapäev, 28. jaanuar 2016

Smailide olulisusest

- Roosad südamekujulised suhkrutükid
armsas keraamilises kausikeses;
taustaks lihtne lauamatt :) -
Nonii, tuvikesed, ammu pole näinud! :)


See-eest olen näinud igasuguseid teisi inimesi, eelkõige oma kaht venda, kes mõlemad jäid ööseks (erinevatel päevadel) ja mõlemad täiesti mõõdutundetult ekspluateerisid minu armast laulvat kaussi :D

Peab aga tunnistama, et üks neist sai kolmandal päeval selle kausikese undamapanemise väga hästi käppa - ma ei teadnudki, et see nii valju häält teeb! - ja paistab, et teine ka ei kavatse alla anda :D

Veel juhtus selline asi, et Vend palus mul aidata tekstide toimetamisega oma sõpra, kes juba palju aastaid mööda maailma ringi hulgub ja kelle eesti keel on seega veidi umbe läinud. Kuna mina pole absoluutselt mingi keelenõuandja, siis loen oma abi veidi kahtlaseks asjaks, aga paistab, et esialgu sellest tuge nagu oleks. Ütlesin Vennale, et teen seda eelkõige tema jaoks, kuigi tekstid ise võiksid minu jaoks ka arendavad olla, kuna käivad suurelt osalt "teadvuse integraalteooria" ümber, aga eks näis, mis mulle sealt külge jääb - kui üldse midagi jääb, kui ma ainult komasid jms vahin.

Igatahes oli abistatav minu ettepanekute üle rõõmus ja mina kirjutasin sellest Vennale. Vend tundis muret, et ega ma nende asjadega end liialt ei vaeva ja ma ütlesin, et mul pole mingit kavatsust üle tunni või paari päevas sellele üllale eesmärgile ohverdada.

Ja täna kirjutas Vend, et hakkaks üht oma äriideed teostama, ja kas ma ka talle oleksin valmis kaks tundi oma päevast ohverdama? Smailit seal lõpus polnud ja ma vangutasin pead, et miks küll kõik arvavad, et mul on aega jalaga segada? Et aega on mul küll kõigiga ühepalju, aga seda aega, mil pea töötab, on mul ikka suht vähe! Kui minuga ikka kaks tundi juttu ajada, siis selleks päevaks olen ma omadega ühel pool ja ei taha ühtki kirjutist nähagi - liiga palju sõnu juba! Kuid VT kipub seda limiiti topelt ületama ja Mehega ka me vaikides teineteisest mööda ei käi :D

Aga noh, ma olen kuidagi lahke ja vapper viimasel ajal, nii et nõusoleku muidugi andsin.
Esialgu ta saatis mulle vaid paar teksti toimetamiseks (ja mina kavatsen need igatahes ka Mehel paluda üle vaadata) ja ma sain mitu tundi pärast oma päevaplaani ümbertegemist aru, et Vend ei võtnud oma palvet sõna-sõnalt.
Oleks ta 'smaili' sinna taha pannud, oleksin kohe aru saanud, et ta mind orjastama hakata ei kavatse :D, aga no meesterahvad ja teised täiskasvanud inimesed ju naerumärke ei kasuta ometigi.

Muidu on kõik hetkel super! VT tõuseb 5.20, et enne kooli veidi trenni teha ja süüa - jee!
Ta on viimasel ajal lustlik ja tugev, käib üksi igal pool kus vaja - homme näiteks läheb endale tundmatusse linnaossa emakeeleolümpiaadile. Hüüab möödaminneski ukse vahelt sisse, et armastab mind. Selline teismeiga mulle meeldib! :)
Ja Mees on ka kuidagi eriti ... samasugune nagu VT. Käib üksi igal pool kus vaja, hahahaa! :)
No ta on ka selline eriliselt rõõmus ja armas praegu. Nii kui üles ärkab, nii kohe peale hakkab.
Mis nii elul viga! :)



Oot, võibolla on asi selles "kausikräunutamises"? :D
Kui mu Vend ühel hommikul esimest korda siin pikemalt katsetas, siis Mees mõtles, et ta vererõhk teeb jälle trikke, sest kõrvus undab miski! :p
AGA NÄE!
Vibratsioonid venisid meil üle katuste hoopis selle 'huilutamise' tõttu.
Vist.
Sest ega me omast tarkusest nii tublid ei saa ju olla kõik :)
Või mis?

Tsau-blau ja ärge grippi jääge! :)

Neljapäev, 21. jaanuar 2016

Värvidega manipuleerimine

VT ütles, et ta on tüdinenud suure vannilina kaasavedamisest kekajärgsele pesemisele ja palus, et ma ostaksin talle kolm ühesugust käterätti, spetsiaalselt tema kekatunni jaoks.
Tegime teisi rätte näiteks tuues kindlaks, et meil on sobivast suurusest sama arusaam ja VT ütles, et see ei tohiks olla õhuke köögikäterätt - värvi jättis minu otsustada.

Juba kodus mõtlesin, et tahaksin talle helerohelisi.
Helerohelised leidsingi, kuid ostsin kaks. Kolme pole vaja minu hinnangul - ühest piisaks. Aga noh.

- Jysk -

Täna lähen Väikukale joogamatti vaatama. Olen väga rõõmus, et ta on otsustanud tõsisemalt enda füüsilise arenguga tegelema hakata. Vaatasin siin kodus juba, mis Jyski e-poes saada on ja ennäe - roheline vannitoamatt! Kaks meetrit seda on suurepärane, mittelibisev ja mittelokkiva-rullitõmbuva servaga joogaalus.

Ma ise kasutan joogaks tumepunast vannitoamatti.

Kui mu tuppa hakkas tumepunaseid asju tekkima, siis ma imestasin - armastan pigem valget ja pastelltoone. Siis mõtlesin, et võibolla püüan instinktiivselt oma juurtšakrat toetada. Aga nüüd mulle tundub pigem, et püüan budistlike templite värvi oma toas taasluua, sest nüüdseks on nii suur osa toast juba tumepunane  ja tumekollane :)

Väikukaga on nii, et tema on meil hetkel range ja meelekindel, mistõttu mina salamisi leian, et tal vajab tuge eelkõige südametšakra.
Arvan, et sellepärast mind kisub talle helerohelist valima.
(Peale selle: ta ise tuli ja ütles mulle, et teismelistel langeb võime empaatiaks.
Mingist saatest kuulis.
Pärast tuleb tagasi, aga teismeeas langeb!
Ilmselt on see sellepärast nii, et teismeline peabki soovima end igakülgselt 'järele katsuda' ja tiibade siruulatust mõõta - parem on, kui miski seda ei pärsi.)

Midagi ei jäta me juhuse hooleks ja salaja ikka suuname ja manipuleerime oma keskkonda, et see meie huve toetaks :D
(Jah, ma 'meietan' siin iseennast nagu miski Guglunk :p)


Kolmapäev, 20. jaanuar 2016

In The Mood For Love. Song Yumeji's theme

No see on vaatamiseks parem katkend - triloogia teisest osast "In The Mood For Love".
Rütm on ilusti paigas - just nii "käbedalt" see film edasi keribki :)

Ood YouTube'ile

"2046" on üks mu kõige-kõige lemmikumatest filmidest.
Teadsin algusest peale, et tegemist on filmitriloogia kolmanda filmiga, kuid ei tulnud selle peale, et esimesi osi YouTube'ist otsida.
Eile vaatasin klippe esimesest osast ja leidsin teise osa - "In The Mood For Love" - ja täna loodan esimese ära vaadata. Meespeategelane on minu silmis küll väga ebameheliku oleku/välimusega... alguses mõtlesin tükk aega, kas see on mingi nali? Kas ta peabki ebameeldivana mõjuma oma nilbe irvega? Aga ilmselt siinkohal üldistan oma isiklikku nägemust - tema suhu pandud tekst on meeldiv. Seega pole arvatavasti tegemist antikangelasega. Lihtsalt ... naeratuse poolest veider vennike.

Vähe on filme, kus nii palju kaadreid seisavad lihtsalt paigal nagu postkaart või näitavad inimtühjust, või kus üksainus inimene lihtsalt istub/seisab ja vaikib, ja kus on nii-nii-nii palju aegluubis stseene.
See on minu jaoks lihtsalt vastupandamatu.

Veel - hea muusika ja ilus suitsetamine/suitsukeerised :) - mõlemat palju!

Väga omapärane asi mõlemas filmis on kitsaste, nirude elamispindade, räämas ja pragunevate/lagunevate seinte kontrast naiste ülimalt viimistletud välimusega. Need naised nagu üldse ei pannud tähele, et võivad end ära määrida. Mulle tundus küll kõik jube must, aga nemad käisid oma kauni keha ümber hoidvates peentes kleitides musti kingi kõpsutades ja käekotti aeglaselt lahti-kinni klõpsutades ringi...


See, et asjadest ei räägita nii kaua kui võimalik, mulle filmides meeldib - päriselus pole ma selleks kahjuks suuteline. Vaevalt on mõte jõudnud minus esimese kuju võtta, kui ma juba sellest pasundama jooksen, ning siis pean muidugi käima ka täpsustamas ja selgitamas, kui mõte küpsedes uue jume saab. Oeh!
Aga vaikus on üks ilusamaid asju, mida siin filmis austatakse.


Allolevat klippi soovitaks vaadata alles neljandast minutist... Esimesed neli minutit on siin ainult selleks, et mõista lõputsitaati (see tore neiu, kelle meessoost peategelane jõuluõhtul restorani viis, oli terane, vahva ja ilus, kuid armastust nende vahel ei tekkinud), kuid viimased kolm minutit on minu jaoks rohkem selle filmi moodi.




"Love is all a matter of timing.

 It's no good meeting the right person too soon or too late. 
If I'd lived in another time or place... 
my story might have had a very different ending."



Kunagi teismelisena vaatasin filmi "Kolm värvi: sinine".

Ma ei mäleta sellest absoluutselt mitte midagi muud, kui et teismelisele minule jättis see tohutult sügava mulje ja ma olen alati tahtnud ka teised kaks värvi ära vaadata.

Eile leidsin kõik kolm filmi ka YouTube'ist.
Muudkui ohheta ja ahheta!

Küll Issand on ikka armuküllane, et ta sellise internetikeskkonna (vms) lõi :D

Aga nüüd ma tunnen, et eriti ei julge vaadata... Olen seda rohkem kui pool elu uuesti näha tahtnud, kuid nüüd kardan, et enam ei meeldigi ja ei kiirusta selle vaatamisega sugugi :p

Teisipäev, 19. jaanuar 2016

Või oli see uni

Naabrimees palus eile teenet, et ta laseks minu arvele raha kanda, sest tal on Soome pank ja raha tuleb nädal aega.
Üsna nõme lugu!, kellele see meeldiks - eks ma kujutlesin kiirelt, kas ja mis hirmsat juhtuda saaks, aga kuna tegu oli väikese summaga, siis nõustusin.

Kuna tekkis väike segadus, pidin oma andmed talle saatma numbril, mis ta mulle ette ütles.
Mõtlesin, et kui ta nüüd numbri ütlemisega eksis, saab keegi ilmsüüta inimene minu nime ja konto, koos kirjaga, et saada raha! :P

Ja järsku meenus, et vanasti ei saanud oma numbriga teise mobiilioperaatori juurde üle tulla ja inimestel vahetusid need numbrid pidevalt. Kui mina mõniteist aastat tagasi oma praeguse numbri sain, helistati mulle veel kaks ja pool aastat, küsides Liisi, kes - nagu ma aru sain - oli mõnigad järelmaksud vms maksmata jätnud, sest mult püüti üsna umbusklikul ja süüdistaval moel välja uurida,  kas ma ikka tõesti pole Liis?, kus see Liis siis on ja mis tema uus number on.

Mina olen saanud SMS'i, et õhtusöök toimub kell see ja see, seal ja seal.
Sellele ma isegi vastasin midagi sellist, et "kontrollige numbrit, sest sain õhtusöögikutse, mis ilmselt pole mulle määratud, mis tähendab, et kutsutu ilmselt ei saanud seda sõnumit".

VT numbrile aga potsas seente marineerimise retsept.

Natuke võtab alati aega enne kui taipad, et sa pole mitte hulluks läinud vaid tegemist on inimliku eksitusega.

Kui VT oli viieaastane, küsis tema numbril helistanud mees tema käest: "Kas aare on ka seal?"
VT'l polnud õrna aimugi, et Aare on mehenimi - küll aga teadis ta, et see sõna tähendab varandust.
Sellele mehele ütles VT kõhklevalt, et ei ole.
Aga mulle tuli ütlema, et üks mees arvab, et aare on meie juures.
See mees helistas VT numbril Aaret otsides veel kaks aastat ja naljakas on see, et need vanal numbril helistajad tundusid sageli nördinud, nagu meie oleks süüdi selles, et sellel numbril nende tuttavat enam kätte ei saa.

Veider, et kümme-viisteist aastat tagasi oli see 'mitte mulle mõeldud' kõnedele vastamine nii tavaline - nagu ka kaarditaksofonid, mis levisid minu meelest ainult umbes 7 aastat. Aga vahepeal oli kõigil kiibiga telefonikaart rahakoti vahel.

Imelik on mõelda nähtustele, mis olid tohutult levinud, aga väga piiratud aja jooksul.

Esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Minu tark ja tubli vend

Minu Vend lõpetas eile neljapäevase "holistilise rännaku" ja erinevalt minust ja Õest, sai sellega kohe sealsamas suurepärased tulemused. Kui kogu see lugu lõppes, oli tema juhendaja ka väga elevil ja kiitis Venda, et temaga oli super koos töötada, kõik sujus tohutult edukalt, ta oli hästi juhendatav, väga verbaalne ja kiire taibuga, arukas, iseennast ja olukordi suurepäraselt analüüsiv ja läbinägelik. Yay! :) Minu tark ja tubli Vend! :)

Mõistagi pole aus kogu sellest protsessist rääkida, aga paar põgusat kildu.

Kui minu südameruum oli hämar (ja mitte õdusalt valgustatud, vaid vaevaliselt nähtav) koobas, siis Venna oma oli suur, kõrge laega, tohutute akendega, säravat valgust täis saal. Seal pidi toimuma kohtumine oma/tema kõrgema minaga. Kui Vennale anti korraldus otsida ust, kust see kõrgem mina siis tuleb, tekkis Vennas paanika, et EMA TULEB! :D
Ja tuli... kiitsakas, kõrget kasvu, pikkade sõrmedega Kolumatsi taoline olend...
kellel oli lahke ja südamlik nägu! :)

All good!


Siis veel see, et kui tuli kordamööda ennast ja teisi tähistavate riidelappide peale astuda ja sulle-mulle sõnumeid vahetada, siis mina-Vend ja Vend-Õde vahetasime Venna protsessil üksteisele ainult armastuse ja toetuse avaldusi. Seda oli armas kuulda, kuigi mida muud ma kuulda oleksingi saanud :)


Samas oli meile kõigile kolmele ühine, et kui me pidime enda poolt Emmakesele asju ütlema, ja tema poolt endale tagasi, jooksime me kõik ruttu ummikusse, nagu räägiksime erinevat keelt. Ilmselt sõltub see sellest, et meil (lastel ühelt poolt ja Emmakesel teiselt poolt) ongi erinev reaalsus ja punkt.


Kui Vend pidi tuleviku-mina positsioonile jõudma ja pärast takistustega tegelemist selleni ka jõudis, läbis teda intensiivne kuldse valguse vibratsioon varvastest pealaeni ja see oli nii tugev, et seda üsna vapustatult koges selgelt ka juhendaja.

Niiet. Tubli, osav ja tark on mu Vend.
Ma olen nii õnnelik ja uhke, et ta selle nii edukalt läbi tegi, ja nii tänulik, et tal juhusliku juhendajaga nii suurepärane klapp oli.

Vend oli ise ka kuidagi nii tugev ja õnnelik seal telefoni teises otsas.
Yay! :)
Happy times! :)

Kärkija nõrkusest

Hakkasin lugema Morgan Scott Peck'i "Tavatut teed" ja millegipärast kisub mõte kogu aeg ühele vanale teemale, millest ma siin kirjutanud olen ka, aga ikka tahaks veel laiendada. Täitsa segab. Tuleb ilmselt ära kirjutada :D


Nimelt olen viimase paari aasta jooksul üha enam hakanud viha-avaldusi vaatama kui nõrkuse märke ja leian, et see teeb teiste inimeste viha ja solvumisega tegelemise tohutult palju kergemaks. Mõned inimesed on agressiivse olekuga - nad ägestuvad iga väikese asja peale ja kukuvad kärkima. Nad näivad justnimelt tugevana ja seda muljet taotledes nad kärkima hakkavadki. Lisaks see, et alati on võimalus, et teine inimene kardab valju häält nii väga, et küsimus on sellega kohe päevakorrast igaveseks maas. (Mina olen näiteks just selline inimene - kui ikka minu peale ägestuda, siis ma pöördun sõnalausumata minekule.) Kes valjemini kisab ja kelle rusikad on kõvemad, see võidab. Nagu öeldakse: maailmas võidutseb lollus, sest "targem annab järele".

Kui aga seda olukorda teise nurga alt vaadata, siis võib seda asja näha ka nii, et need inimesed on just väga nõrgad. Nii kui reaalsus vähegi nende ootustest erineb, lähevad nad täiega endast välja.
Siin on koht kaastundeks ja toetuseks, mitte omaenda tunnetele voli andmiseks.

Koduses situatsioonis on võimalik kaaslasele tunnistada, et olukord on keeruline, kuid lahendus on kindlasti olemas ja kui te koos selle kallal töötate, siis te leiate selle ja sa aitad teda igati.
Kui aga ise ka olukorrale lahendust (veel) ei tea, aga probleemi teadvustad, siis võidki hellalt oma kaaslasele öelda, et sa saad aru, et see on raske ja sa mõistad, et ta ei soovi sellega tegeleda, sest sina ka ei tea lahendust. (Aga sa loodad, et te ükskord selle siiski leiate.)

See teema kerkis minu jaoks eriti teravalt esile minu emapoolse vanaema, Mamma möödundsuvise haiguse ja surmaga.

Mamma oli selline suurt kasvu, raske astumisega naine (vedelikupeetus jalgades), kes kogu aeg askeldas. Ta polnud paljusõnaline tänitaja, kuid pinge purskus temast iga väikse asja peale. Temaga polnud mõtet oma muredest või kurbadest kogemustest rääkida, sest temal oli suhtumine, et "tee, mis tarvis ja ära virise". Kuid kui temalt küsida, kas ma võin 'seda võtta' või 'sinna minna', siis ta käratas kurjalt, et "ei hakka siin midagi ...(midaiganestege)ma". Kuna see oli alati niimoodi olnud, siis ma suhtusin sellesse neutraalselt. Ma ei mõelnud mitte kunagi, et "miks vanaema mind küll ei armasta?" Miks ta oleks pidanudki? Ma ise ka ei armastanud ennast. 99% ajast tundsin ma, et ta ärritus juba paljalt sellest, et ma tema silma alla sattusin ja 'pildi virvendama lõin'. Küllap on ka tema juures oldud ajad (mida oli suht palju) põhjuseks, miks ma siiamaani kogu aeg tunnen, et olen asjalikel ja tublidel inimestel lihtsalt ees ja pean end koomale võtma ja nähtamatuks tegema. Samuti pelgan suurekasvulisi, valjuhäälseid ja toimekaid naisi üleüldiselt :) - või vähemalt mu keha pelgab, ma lihtsalt tõmbun kössi ja krampi.

Mamma haiguse ajal järsku taipasin, kui nõrk ta tegelikult oli.
Kui iga muutuja sind raevu ajab, siis oled ju ülihaavatav ja järelikult üliõrnake.
Kõik see tohutu kindlameelsus, saavutusvõimekus ja energia ei loe.

Ja olen avastanud, et kui vihastuvale ja solvuvale inimesele kohe sealsamas delikaatselt teada anda, et sa mõistad, et tal on raske ja talle tundub, et ta ei saa selle olukorraga hakkama, ja et sa ei tahagi nõuda, et ta oleks tugevam, kui ta on, sest sa tead, et nõrk ja võimetu olla pole tore, siis esialgu inimene üllatub, sest ta ise pole väga suure tõenäosusega taibanud, et tema närvimineku all on nõrkus - ta arvab, et tema vihastumine on loogiliselt põhjendatav -, aga teiseks, kui tegemist on hooliva ja/või inimliku/mõistliku kaaslasega, hakkavad tema ägestumisreaktsioonid vähenema ja ülla-ülla - ta hakkab mõistlikumalt reageerima olukordades, millele ta varem oleks nähvamisega selja keeranud. Sest ta hakkab uskuma, et tema on sulle kallim ja tähtsam kui eesmärk, mida sa taotled.
Mõistagi tasub seda treeningut teha ainult oma lähedaste peal :)
Või kui oled väga julge, siis võid ju proovida ka ülemuse peal, aga ülemustele üldiselt ei meeldi, kui alluvad neist ilmselgelt üle on. Mis ÜLEmus ta siis enam on :D

Aga huvitav, et ma Mammat ikkagi mitte kunagi ei kartnud. Üldsegi mitte. Ma lihtsalt teadsin, et tal tasub jalust ära hoida, kuid see polnud hirm vaid pragmaatiline mõtlemine. Aga näiteks minu Emmake (Mamma tütar) - kes oli ka jube kergesti ärrituv, tekitas minus palju suuremat hirmu, kuigi ta iga minu lause peale küll ei reageerinud toonil, et 'milline Issanda Nuhtlus selle lapse näol on mulle kaela saadetud' :D  Ema ärritus harvem (kuigi tavaliselt ka ikka mitu korda päevas või 'kogu päeva') aga reageeris teinekord sellele lisaks ka "füüsiliselt". Valu valuks, aga tundus, et Mamma suudab oma raevu kontrollida - ta ei löönud mind mitte kunagi. Ema peksis ikka nii et hoia ja keela. 'Nuudid' läksid ribadeks, asjad millega ta mind loopis, läksid kõveraks ja katki - venna ta viis vähemalt üks kord metsa, et teda seal 'rahus ja vaikuses' peksta. Jalaga kõhtu, peaga vastu seina, mida iganes. Halvav hirm tema ees värvis kogu mu lapsepõlve. Pluss pidev halvustamine ja mõnitused - Mamma ei teinud seda kunagi.

Vend ei rääkinud sellest üldse mitte kellelegi, mina ikka rääkisin sõbrannadele haiglates ja koolis. Aga Õde nagu 'maksis meie eest ka kätte'. Kui ta oli lasteaialaps, sai ta 'sõbraks' ühe vanatädiga, kellele ta rääkis Emmakesest veel jubedamaid lugusid, kui tegelikult olnud oli. Kuna nad elasid tol ajal väga väikeses kohas, tuli sellest üleküla skandaal, mis oli lõualõksutajatele eriti magus seetõttu, et Emmake töötas seal prestiižse koha peal. Lahenduseks oli, et Emmake pani äsja kuue aastaseks saanud Õe lasteaia asemel kaugemasse kooli. See oli mu tibatillukesele õenääpsule liig ja enne keskkooli lõpetamist jättis ta kooli kahel aastal lihtsalt katki, istus kodus. Emmake, kellel oli süütunne, oli talle selles asjas toeks. Ei sundinud kooli. (Kuigi sellest külast nad ikkagi kolisid ära.) Eks minu hoiatav näide oli ka peres juba olemas. Ma ei käinud 1993. aastal jaanuarist juuni lõpuni päevagi koolis (haiglates olin)  ja sel aastal oleks ma just pidanud 9. klassi lõpetama, mis mõistagi oli võimatu, nii et jäin loomulikult istuma. Sügisel hakkasid kõik jamad uue hooga pihta, nii et suurivaevu suutsin septembri vastu pidada ja siis jälle - sõit haiglasse. Haiglatesse. Kõigepealt igaks juhuks veelkord tavaline lastehaigla (kuna ma tol ajal minestasin mõnikord mitu korda päevas ja igaks juhuks taheti veelkord veenduda, et mingit füüsilist baasi sellel pole) ja siis jälle psühhoneuro. Aga see, et ta lapsel on depressioon, oli Emmakesele vastuvõetamatu uudis. Ta siiamaani eitab minu teismeea diagnoose. (Ma arvan. Ma pole sellest tegelikult temaga 8 viimast aastat rääkinud.)

Aga viimased korrad, kui me koos Issakesega Emmakese juures istusime ja veini jõime, lähtusin ma juba Emmakesega rääkides ka mitte tema 'hullumeelsusest' vaid nõrkusest, millele ainus kohane vaste on kaastunne. Ja täitsa toreda olemised olid, kuigi ma läksin sinna ikka ainult Issakese pärast. (Emmakese juurde ma ikka niisama istuma küll ei taha minna.) Ega ta ju ise ei mäletagi neid asju - need on tema enda mälu ja minapildi jaoks liiga hirmsad. Vend, kes temaga alati on tihedamalt suhelnud kui mina ja Õde, on aeg ajalt nägeluse käigus ka mõningaid 'vanu asju' üles toonud, mille peale Emmake alati pead vangutab, et ta pole saanud selliseid asju teha ja öelda, sest "ta lihtsalt pole selline inimene, kes nii reageeriks". Kusjuures kõige hullematest asjadest Vend nagunii üldse ei räägikski.
Vaat nii.

Pole hea ega mõnus olla nõrk või loll.
Keegi pole seda meelega.

Chill! :)


PS - näe, jälle ma unustasin ühe olulise teema välja.

Kogu selle jutuga tahaksin ma tegelikult aidata ka neid, kes ise äkkvihaga hädas on.
Äkki te saate märgata, mis teis jõuetusetunnet tekitab ja sellest rääkida inimesega, kelle peale te vihastusite? Kasvõi lapsega. Rääkida talle, mis tema käitumise/valiku juures teid heidutab.
Ja seega mitte pidada end õelaks mõrraks vaid tavaliseks inimeseks, kes peab arvestama oma jõu ja tarkuse piiridega.

Eks oma isiksusest väljuda ei saa; nagu afirmatsioonidegagi: kui sa öeldud lausete tõesusesse ei usu, siis pole sellest mingit kasu - need 'ei kanna'.

Laupäev, 16. jaanuar 2016

Kas uued algused on võimalikud?

Loen siin üht raamatut, kus väljendatakse ammutuntud tõde, et probleemide ja iseenda eest uude kohta põgenemine on tulutu, kuna probleemid kasvavad välja inimese enda seest ja tulevad temaga kõikjale kaasa.

Mõned uuestiabiellunud on lõpuks ka öelnud, et partnerivahetusega on nii, et varsti algavad samad probleemid, nii et vahet pole, kas jääda 'vanasse abiellu' või püüda kellegi teisega uuelt lehelt alustada.

Huvitav, minu kogemus see pole.

Mulle oma stardipositsioon üldse ei meeldinud.
Olin vaesest perest pärit ärahirmutatud ja alandlik laps.
Aga uutesse algustesse ja uude keskkonda suhtusin ma alati suure entusiasmiga, nii et kui oli jälle haiglasseminek või uude kohta kolimine ja sellega seoses koolivahetus, olin ma väga rõõmus ja mitte kunagi ei igatsenud taga mahajäänud elu. Mitte-mitte kunagi!

Haiglatega oli veel nii, et kuna ma olin lapsena neis tõesti kümneid kordi, sain ma peagi aru, et iga laps on murelik ja ärevil, kui ta tuleb uude keskkonda ja peab täiesti võõraste laste seltsis hakkama saama. Ja sain aru ka sellest, et ükskõik, kui raske suhtlemise alustamine ka on, tehakse seda lõpuks siiski kindlasti, ja millegipärast on haigla-lapsed reeglina väga suhtlemisvalmid ja sõbralikud. Isegi siis, kui enam polnud haiglapidžaamade aeg ja oma riiete järgi ja vanemate toodud nänni järgi oli aru saada, kui keegi on väga rikas või väga vaene - ei mingeid klikke või halvustamist, kõik püüdsid oma aega selles 'kahtlases kohas' võimalikult mõnusalt ja lõbusalt veeta. Niisiis andsin ma uutele palatikaaslastele tunnikese kohanemiseks ja tegin siis ise juttu. Ma teadsin juba ette, et mina (varemtulnuna) olen see, kes vaikuse murrab. Ilma ühegi erandita oli mu suhtlemisalgatus väga suure kergendusega tervitatav - mis tegi mind edaspidi sellistes olukordades järjest stressivabamaks.
Lastehaiglad olid mu lemmik-kohad :)

Aga kuna me vahel kolisime või pandi mind sanatoorsesse internaatkooli ja võeti jälle ära ja pandi uuesti ja nii edasi, sain korduvalt ka klassikollektiivi vahetada. Mulle meeldis see alati. Ma olin täiesti kindel, et olen nüüd targem, vingem ja osavam inimene, kui eelmises koolis :)
Ma ei pettunud ka kordagi.
Ja kui ma keskkoolis käies kord ootamatult sain kokku lapseea sõbrannaga (üle viie-kuue aasta), siis oli iga tema kolmas lause: "Issand jumal, kuidas sa muutunud oled!"
Ma võtsin seda komplimendina :)
:)

---

Ee, ma täiendaks natuke. (Ma mõtlesin küll sellest kirjutada, aga kirjutamise hetkel lipsas peast ja kahjuks pole mul head kommet kirjutistel enne ülespanemist veidi küpseda lasta, et neid siis lihvida).

Nimelt - inimestel kujuneb meist arvamus sekunditega, nagu me teame.
Aga kui me töötame endaga ja muutume, siis tuttavad ei pruugi sellega kaasa tulla ja suhtuvad meisse ikka nii, nagu me oleksime 'vanasugused'. Tundliku inimesena kipun ma alateadlikult inimeste ootustele ja eeldustele vastama. Seega mulle väga meeldis uut muljet jätta - no kusagil ... ma ei tea... 26. eluaastani vist isegi! Sealtmaalt olen endaga ilmselt rohkem rahul olnud.
Samas on mul vaikne, rangepoolne ja delikaatne sõbranna, kellega kohtusin juba esimeses klassis ja tema on minusse alati kenasti suhtunud :D - ka võtab ta väga rahulikult seda, et need mõneaastased augud, mis meil suhtlemises on olnud, on mind uute kogemustega kujundanud. Ta ise oli lapsena väga ettevaatlik ja umbusaldav suhtleja. Mind on ta nimetanud temperamentseks inimeseks, kuigi ma olen ju pai kiisu, nurr! :)

---

Ka tekkis mul juba varases teismeeas mõte, et mina tahan kindlasti teise-ringi meest. Seepärast ma vist alati endast tunduvalt vanemaid vaadanud olengi. Ei mina taha olla see, kes solvumiste ja tülide kaudu õpetab inimest teise inimesega arvestama. Ma tahtsin suhelda kellegagi, kes juba teab, et paarisuhtes tuleb teineteisega arvestada.
Jälle - väga rahul! :D

Mina täiega usun inimeste muutumisse - kui nad ikka ise tahavad paremaks ja targemaks saada, muidugi :)
Aga miks nad ei peaks tahtma?
Me ju kõik tahame areneda ja üha läbinägelikumad ja tasakaalukamad olla.
Ja muidugi ei toimu areng tavaliselt hüppeliselt (kui just su guru sulle kingaga sandaaliga (see oli sandaal; mis kingad nüüd gurul ikka on, eks? Gucci kingad, muhhahhaa!) vastu pead ei viruta, nii et kolmas silm lahti plopsab), aga ikka-ikka arened ju pisitasa :)


---
Lisatud 31. jaanuaril

 Õhtuleht :)

Väikukale ikka kõige paremat

Ostsin täna lapsele ilusa punase granaatõuna.

Me polnud seda nii ammu ostnud, et ta küsis üle, kas seemned on söödavad.
Mina jäin mõtlema. Ma ise küll mitte kunagi neid söönud pole, aga mina ei söö ka viinamarjaseemneid ega arbuusiseemneid - samas tean paljusid, kes seda teevad ja silm ka ei pilgu.

Guugeldasin.
Guugel ütles, et kui sa oled seemnetega tegelemiseks liiga laisk, siis pole granaatõun sinu jaoks :D

Nonii, läheb VT kööki sööma.

Natukese aja pärast tuleb ja küsib:
"Kuule, granaatõun peaks seest ikka ju punane olema?"
Mina: ?
"See on seest musta värvi."

Lähen vaatama, ja ...


NÄMMA! :D






Pealt oli täiesti ilus... ja küllalt raske ka minu meelest.
Ma ei osanud midagi kahtlustada...
Ah. noh, ananasse ma ka valida ei oska, nii et mida ma õige ootasin :p


Õnneks on kassatšekk ja hinnakleebis alles, millel on näha tänane kuupäev ja pood.
Mees võibolla homme püüab selle kas ümber vahetada või küsib raha tagasi.

Reede, 15. jaanuar 2016

Tumedad lood

Õde unustas minu juurde tulles kammi maha ja küsis, kas mul on mõnd vaba kammi talle anda nendeks päevadeks, mis ta minu juures on.

No ikka leidsin kammi, kuigi üldiselt olin ma kõik oma vähemkasutatavad kammid ajapikku Z'le andnud, kes suuremal osal kordadest hambaharja ja kammi maha unustas ning minult küsis. Algul oli mul hea meel, et ma ei pea talle kammi laenama vaid saan lausa anda - kuni ma aru sain, et ta kaotab need kohe ära :D Hambaharju ostsin tema jaoks ka terve pundi, siiamaani on 5 tükki kapis.

No vaat, nüüd õele mul kammi päriseks anda polnud, aga kasutamiseks ikka-ikka!
Viimasel päeval tuli õde käega kammi igaks juhuks viimast korda puhastades minu juurde, tänas mind kammi eest ja andis selle mulle. Mina aga millegipärast arvasin, et ta annab mulle kammipiide vahelt käega ära tõmmatud juuksekarvad, nii et võtsin vastu ja viskasin prügikasti. Õde oli üsna jahmunud, et pean teda nii  räpaseks inimeseks, et tema kasutatud kamm tuleb ära visata.
Ma ei tea, miks ma arvasin, et ta mulle peotäie juuksekarvu annab :p


---

Hakkasin ühe väga meeldiva inimese soovitusel lugema noore Eesti mehe Kaido Pajumaa raamatut "Jalutuskäigud sisekosmosesse".
Ma tean, et ma pean soovitajale rääkima, kuidas mulle see raamat meeldis, aga aga aga... - mulle üldse ei meeldi!

Need asjad, millest Pajumaa räägib, on enam-vähem õiged, aga need on lihtsalt nii algelisel tasemel ja sellise müügimehe stiiliga kirja pandud, et ma muudkui oigan! Saan aru, et tegemist on elustiilikoolitajaga ja küllap tal loenguid andes on karisma, mis ta päästab, aga pakkuda allajoonituna mõtlemiseks teemasid, millest minu arust mõtleb enamik teismelisi ilma palumatagi, on .... õääähhhh! :(

Pealegi on siin mitmel pool öeldud asju nagu

"Meie ühiskonnas on juba väga palju kurjust, õelust ja kättemaksu."

"Meie ühiskond on täis viha."

Ja esimese peatüki pealkiri:

"Kes me oleme ilma Gucci koti ja BMW-ta?"

No mina ei ela sellises maailmas. Ma elan palju ilusamas maailmas. Ma ei saa kuulata inimest, kes elab vihkavaid, kadedaid ja võistlevaid inimesi täis maailmas. See Kaido Pajumaa raamat on praegu minu ainus side selle õudse maailmaga, mille inimesi ta siin õpetab ja ma olen 77-ndal leheküljel juba üpris traumeeritud, kuigi üldjoontes on ta jutt täiesti õige, lihtsalt esitatud talumatus müügistiilis ja uskumatult pimerumalale seltskonnale. Ma tahaks näha seda inimest, kes poleks ise nende asjade peale tulnud, millest Pajumaa räägib moel, nagu oleks see jutt seninägematu kingitus inimkonnale.

Või...?

Me lihtsalt elame erinevates maailmades.
Tema juttu kuulates kõmiseb mul peas kogu aeg "Fake it till you make it!", kuigi ta õpetab selle vastu! Aga ise pole veel lahti saanud ja paljud, väga paljud juba ammu on, või pole sellesse tõvesse üldse mitte 'nakatunudki'.

Gucci kott?
Gucci oli vist üks väike koerake, oli nii? :D

Ja BMW - ausalt, kui minu nina alla veeretada viis suvalist autot, millest üks on BMW, siis ma küll ei usu, et ma selle ära tunneks. Mul pole eluski olnud perioodi, mil ma automudelite vastu mingisugustki huvi oleks tundnud. Värvi vastu veel :D - mõned autod on ikka väga ilusat värvi :D




Ja asi pole ainult selles, et ma "pean" selle raamatu kohta tagasisidet andma - mul on endal ka nagunii väga raske alustatud raamatut pooleli jätta. Sama kehtib ka lahti tehtud šokolaadi või kommipaki kohta - missiis, et juba poole peal iiveldab, ikka söön lõpuni :p

Uhhuhhuuu, vaene mina! :p



----


Kahju, et Alan Rickman suri, eks?! Ta oli nii köitev näitleja. Hääl, nägu ja olek ja...
Nüüd saab nautida vaid seda, mis temaga juba salvestatud on - hea seegi!

Neljapäev, 14. jaanuar 2016

Life lately

Mõned minutid tagasi helistas Õde - istus lennukis, veel (Eesti)maa peal, aga ikkagi lahkumas.
Tema siinkäik oli nii meeleolukas ja tore.
Meeleolukas muidugi alates sellest, kui ta bussiga Rakverest Tartusse sõites kraavi libises.
Õde ütles, et terve buss hoidis hinge kinni, kui bussijuht püüdis seda suurt kolakat libedal teel kontrolli alla saada, aga mitte miski ei aidanud - aeglaselt ja väärikalt libiseti kraavi.

Pilt Õe telefonist.
Tüdruk pildil pole mu õde, nii et tegin ta ilusa näo igaks juhuks uduseks...


Bussijuht oli nii endast väljas, et kargas kohe õue suitsetama ja helistama. Siis tuli kohale auto kirjadega "Päästeteenistus" vms, siis politsei ja lõpuks asendusbuss, aga inimesed pidid omaette infot hankima, kuna bussijuht oli omadega liiga läbi, et infot rahvale vahendada või kasvõi viisakuse pärast küsida, kas kõigiga on kõik korras. Kõigiga oli tõepoolest kõik korras, see sõit 'kuristikku' käis ikka päriselt aeglaselt.



Teisel Õe siinolekupäeval ühines meiega Vend. Ja me vist polegi kunagi saanud täiskasvanutena niimoodi kolmekesi sumistada. Alati on kas isa, või venna pere juures. Ja Õde oli alles 21, kui ta Austraaliasse läks, vend on ka mõned aastad seal olnud, nii et polegi meil seda võimalust olnud eriti.
Ja mitte kellelgi polnud seekord väikseid lapsi, kelle järele vaadata :D, seega võtsime sellest kenast võimalusest viimast ja tore oli näha, et igaüks meist tõi oma äranägemise järele kõige paremat, ei mingit kokkuhoidlikkust. Ja me kõik otsustasime tuua ägedaid juustusid! :D  Ja tavaliselt on mul kui perenaisel hirmus häda kõikide asjade tükeldamise ja paigutamisega, aga seekord Vend haaras kohe teise noa ja kukkus just neid kõige jonnakamaid asju koorima ja hakkima, näiteks ananassi, mille suupärasteks paladeks puhastamise kallal ma oleksingi imestama jäänud, sest paar korda, kui mina olen ananassi ostnud, on see olnud pooltoores-poolkuivanud-poolmädanenud vintske näss, millega ma ei osanud midagi peale hakata :D ja väga palju aastaid, oma kümme ilmselt, pole ostnudki.

Juhtumisi sain just tol päeval armsalt blogisõbralt paki ja sealt tuli ka igasuguseid vahvaid imeasju
välja, sealhulgas paras ports maiust, mille peale me ise mõelnud polnudki. Aga just nädalake varem, kui Õde-Vend ka läbi sõitsid minu poolt, oli mulle samuti äsja pakk tulnud - nii et see blogielu mõjub neile endiselt täiesti juhmistavalt, et... laiad interneti peal nagu igaüks tänapäeval, ja selle asemel, et sõimata saada, nagu sa õigupoolest peaksid, sest kõik on tüdind ammugi, saad pidevalt kinke? Wut? :D
Kusjuures ma ise endale ei hakanudki sel aastal kinki tegema :D, aga nüüd sain neid rohkem kui eluski varem, tundub mulle.

Venna kink
Õde ka tõi imeilusa valge pitssalli ja teokarbikilluga kaelakee - olen tahtnud neid pildistada, aga ma sain aru, et kui ma selle (käesoleva) postituse jaoks kõiki imeasju pildistada tahan, mis ma viimasel ajal saanud olen, siis ma ei jõua mitte kunagi postituse tegemiseni.
Vend aga tõi tillukese kuldse tantsiva ... Ganesha. Kõige järgi otsustades oleks pidanud Šiva olema, aga kui elevandipeaga, siis ikkagi Ganesha. Väga armas! :)

Vahetasime õhtu edenedes kümneid kallistusi ja nagu ma järgmisel hommikul teada sain, olid ka Vend ja Mees eelmisel õhtul 'vennastuda' jõudnud :D
Arvestades, et olen 16+ aastat abielus olnud - oli vist ka aeg juba neil üksteist headest külgedest tundma õppida :D
Nüüd, kui Vend helistab, on tal ka Mehele alati paar sooja sõna edasi ütlemiseks :) Naiss! :)


Kuna see on nii haruldane, et me ainult kolmekesi koos olime, sättisin arvuti rõduukse alla, kus on valgust, et teeks meist vähemalt ühe korraliku arvutiselfi, aga muidugi ei tulnud see mulle enne meelde, kui valgus oli hädiseks muutunud. Nii et mina üksi, hommikul, valgust proovimas...




Järgmisel hommikul aga olime kõik üsna sorgus :D - ei teinud pildistamisest juttugi :p

Vend kõlistas tundide kaupa mu uut laulvat kaussi ja sai selle väga ilusasti käppa - mina olin natuke liiga kiiresti tõmmanud selle pulgaga.








Minu armas viirukihoidja - kuldne elevandu, 
sobib ülemisele korrusele lisandunud Ganeshaga kenasti kokku :)


Pehmed sokid :) - talvise aja lemmikud :)

Roosad, südamekujulised suhkrutükid :D
kas võib veel 'magusamaks' minna?
Kawaii!

Aga eks me rääkisime tõsistest asjadest ka.
Näiteks, et kuidas see küll niimoodi läks, et Tujurikkuja seekord eestlaste või Eesti kultuuriinimeste närvid mustaks ajas oma lauluga?
Mina saadet ei vaadanud ja sõnadest lasin silmad põgusalt üle alles siis, kui sellest suur draama tuli.
(Mulle muide tohutult meeldis see nende varasem laul  "Kannatame ära (olla eestlane on halb)". Megaväga! Video ja kõik - leemmmiiiiik!!! :))) )
Ja tõesti huvitav, kelle närvid sellele muulasviha-laulule nüüd vastu ei pidanud? :D Minu venna sõnul meeldis see väga kõikidele tema-kandi-meestele-naistele, kellega ta seda asja arutanud oli. Ja seda laulu nautides naeravad nad vahelduseks iseenda üle ja see on üks äraütlemata mõnus ja vabastav tegevus, mida ma soovitaks küll kõigile.

Minu meelest oli laul ka vaimukas ja ajakohane, aga lihtsalt hetkel pole ma sedalaadi huumori lainel või õigemini - ma lihtsalt ei vaata naljasaateid. Ei tunne, et vajan "meele lahutamist" - tahaks ikka koondada pigem teist :D  Ja seetõttu jäi ka see laul ja saade minu kavast kõrvale. Aga kui peaksin otsustama, kas sellel naljal on kohta meie ühiskonnas, annaksin kindlalt rohelise tule. Kuna ma üldse ei soovi inimesi solvata ja leian, et on halb, kui väljendada midagi, mis lihtsalt haiget teeb, siis hakkasin ise ka mõistatama, miks mina siis nii väga selle laulu poolt olen, kui inimesed väidetavalt kannatavad seda kuulates? (vms)
Arvan, et asi on eesmärgis või hoiakus - selle laulu loomise ja esitamise taga ei olnud inetut soovi. Vaadake ainult neid kaht meest - Ott Seppa ja Märt Avandit - kas on võimalik arvata, et need kenad inimesed kedagi lihtsalt heast peast mõnitada tahavad? :p
Issand, millised lillekesed me ikka oleme! Või siis teine äärmus - rusikad ja sõimusõnad.


Veel avaldati just Venna ja Õe siin olles uudis, et Saksamaal tähistasid sisserännanud aasta vahetumist sakslannade käperdamisega.

Olen öelnud, et olen sõjapõgenike vastuvõtmise poolt, kuid ma pole neile uue kodumaa pakkumise poolt. Nad ju ei kohane! Ja veel hullemaks läheb lugu, kui hakatakse uuelt maalt seaduste muutmisi nõudma. Siis on riik hädas, et kudapidi see sallivus ja humaansus käima peaks, et kas arvestame "vähemuse traditsiooniliste õigustega" ja lubame neil ikka tüdrukuid ümber lõigata ja naiseks müüa, või keelame? Häda igal juhul. Pole vaja end sellesse olukorda üldse panna, et täiesti teiste kommetega inimesed meie riigilt midagi nõudma saaksid tulla. Aga hirmunud, külmetava ja näljase inimese ees ust kinni hoida on ka kole. Siiski, peaks olema selge, mida me pakume ja kuhumaale see lahkus ulatub.

Igatahes ei saa nüüd poliitikud naeruvääristada rahva hirmu, et "nad tulevad siia meie naisi ahistama". Kes ütleb naisele, keda viis võõrkeelset rõvedikku käperdasid, et "ega kõik kaks tuhat pole sellised ehk: ega kõik kaks tuhat sind ei käperdanud". Ja ei maksa unustada, et paljud neist on inimesed, keda tööl käiv rahvas oma rahaga ülal peab. Ja nende lapsi ja lapselapsi, kuni me ise oleme vähemus ja meie riik on täiesti untsus lagunevate hoonete, rämpsu täis tänavatega solkla, ning me vaatame uuesti suure Venemaa poole, et see meid päästaks.

Kui keegi oskab selle üle naerda, siis on see väga tore mu meelest. Sest asi on naljast kaugel. Ja ma süüdistaks selles poliitkorrektsust. Et juba paar aastakümmet (kauem?) ei tohi poliitikud rääkida, kuidas asjad tegelikult on, kui see "vähemused" halba valgusesse seab.

Juba jälle ma jõuan vana tõeni: alati tuleb kaitsta tõde, sest lõpuks on tõde ainus, mis meid kaitseb.
Alati tuleb olla aus ja see ei tähenda järskust või halastamatust. Tuleb olla usaldav ja loota, et inimene või inimgrupp, kellele sa keeldud nende poolt nõutut andmast, mõistab sind - kuid olla valmis ka selleks, et pead lihtsalt keeldumist kinnitades taanduma, sest teine jääbki lõugama ja nõudma, sest mingid omad huvid on talle hetkel väärikusest/aususest tähtsamad. Ta on rumal veel, hetkel. Kui meil on, siis on hea jagada, aga kui meil endilgi napib, peame mõtlema. Ja kui meil endil napib ja keegi (kindlasti häbematu ja ropp inimene) tuleb ja nõuab ja teda ei huvita, mis olukorda meie talle soovitut andes jääme, siis jumala pärast - andmine seob!, ei maksa end siduda millegagi, mis tekitab vastumeelsust.

Aa noo jaaa, trallallaaa, miks nii süngeks?



---
Kõhh, köhh-köhh, khmm.



Aga ega ma muud vist polegi midagi teinud...
Võtan aga muudkui kinke ja külalisi vastu :D

Aa, ühe raamatu lugesin läbi, Shakespeare'i "Henry Viienda".
Hõmm. Polnud just lemmik - palju lahingujuttu ja poiste omavahelist nägelemist.
Aga nagu S. ajaloolistes draamades ikka, mõned kenad monoloogid ja see teineteise keelest aru mitte saamise jant, mis näidendi lõpus Prantsuse printsessi Katherine ja kuningas Henri vahel oli, ei häirinud mind sugugi nii hullusti nagu tema komöödiad mind tavaliselt häirivad, nii et WIN! :)















Muide, sain teada, et see suurem, tähniline mala on valmistatud lootoseseemetest.
LOOTOSESEEMETEST, eh!!! :)

Olen praegu kuidagi uimane, aga... nii palju häid elamusi-kogemusi on viimati olnud, et see on seletamatu. Ma peaksin pilvedel hõljuma :)
I will, again, soon! :)

Esmaspäev, 4. jaanuar 2016

Käpavõdin

Kassiemme krahmab oma ärevat und nägeva lapsukese kindlalt kaissu...
Aww... :)

Pühapäev, 3. jaanuar 2016

Kuidas maailm valmis lauldi (Björk / laul)



Björk
"Cosmogony"

Heaven, heaven's bodies
Whirl around me, make me wonder
And they say back then our universe was an empty sea
Until a silver fox and her cunning mate
Began to sing a song that became the world we know

Heaven, heaven's bodies
Whirl around me, make me wonder
And they say back then our universe was a cold black egg
Until the god inside burst out and from its shattered shell
He made what became the world we know

Heaven, heaven's bodies
Whirl around me, make me wonder
And they say back then our universe was an endless land
Until our ancestors woke up and before they went back to sleep
They carved it up into the world we know

Heaven, heaven's bodies
Whirl around me make me wonder
And they say back then our universe wasn't even there
Until a sudden bang and then there was light, was sound, was matter
And it all became the world we know

Heaven, heaven's bodies
Whirl around me and dance eternal



Hõbedane rebane laulis maailma valmis indiaanlastel (aga aborigeenidel laulsid maailma valmis esivanemad),
munast tuli maailm hindudel,
Aafrikas tulid esivanemad unest üles ja nikerdasid maailma valmis
ja kuivikutele jääb lohutuseks muidugi Suur Pauk :)

Mulle meeldib maailma valmislaulmise mõte kõige rohkem...
või et see sündis "kosmilisest helist", "jumala häälest" kasvõi.
Aga tore on, et on nii palju erinevaid ilusaid lugusid / maagiaid :)

Laupäev, 2. jaanuar 2016

"Ohhile" järgneb alati "ahh!" :D

Aga paistab, et mul pole võimalik kurbade toonide juurde ohkima jääda, sest täna sain ootamatult pöörase pakitäie Indias elavate Tiibeti pagulaste meistritööd kingituseks :)





Khmm, paistab, et ma olen maininud, et mulle meeldivad märkmikud :D


Ülemistel on tsitaadid praeguselt dalai-laamalt :)

Need on tehtud PUUVILLAST



ja lehed on lihtsalt imeilusad!





Nüüd on mul ka kaks mala't - palvehelmekeed :)
Ma tahtsin üht sellist endale juba ammugi,
 aga mulle ei meeldi asju nattipidi internettipidi taga ajada...
eelistan, et kohtan Oma asju mujal, et nad ise tulevad mulle vähemalt poolele teele vastu...



... aga no kui nad mulle lausa kodu-uksest sisse ronivad, siis pole muud, kui uks lahti hoida! :)


Siin on ka "laulev kauss".
Selle kohta ma mõtlesin, et 'kunagi kindlasti'...
Ja ma olen peast veel veidi segi, et see mul lihtsalt nüüd kodus on.
Ma ei visualiseerinud veel, ega midagi! :D



Ta on nii nii ilus! 

Ja suur patakas palvelippe, millega saab iga urka nurga meeleolukaks ehtida :)



Täna öösel ma magan igatahes kogu see krempel voodis, kaisus,
 sest ma ei raatsi veel neid asju riiulitele laiali sokutada.

Ja võibolla tulevad Õde ja Vend ka mõne tunni pärast siia minuga koos rõõmustama :)

Ma ei tea... kuidagi kiiresti kihutasid asjad rõõmsaks tagasi :)
Ei ole mulle kurvameelsust ette nähtud selles elus, hehehee :)

Bye-bye 2015

Aasta 2015 on nüüd mööda läinud ja ma loodan, et ta on jõudnud piisavalt kaugele, et mitte kuulda, kuidas ma ütlen, et oli ikka üks erakordselt sant aasta.

Kõigepealt oli mu enesetunne aasta esimeses pooles poolteist kuud rabe. Samal ajal korraldas Õde oma India pulmi ja sellele järgnevat kolmenädalast külalistega pead-jalad koos elamist ja nende lõbustamist-võõrustamist ning ma olin mures, kuidas ta selle pideva logistika kallal rügamise, lõputu kirjavahetuse ja lõpuks kolm nädalat kestva tralliga hakkama saab, kuid ma mõtlesin, et ma pean ikka täiesti napakas olema, kui ma suurest kaasaelamisest nii närvuks muutun, sest minul polnud mingit kavatsust sinna minna ja Õde ju teab mind, nii et ta ei avaldanud mitte mingit survet ka, vaid suhtus sellesse mõistvalt ja hellalt. Aga kui eestlased oma kodudes tagasi ja Õdegi Indiast Austraalias-kodus, hakkas mul parem, nii et...
Kui isegi hea asi, mis mind otseselt ei puudutagi, võib mul tasakaalu ja tervise pooleteiseks kuuks minema viia, siis... oehh! :(

Mõnes suguvõsas on selline inimene, kelle eest asju varjatakse, sest too satub kohe paanikasse.
Ma pean vist ise hakkama ütlema, et ärge mulle midagi rääkige, sest ma ei saa hingata, kuni teil on asjad korras või ...


Sellest pulmatrallist ei läinud palju mööda, kui ühe nädala jooksul selgus, et
1) minu vanaemal Mammal on vähk ja üldse on ta tervis palju hapram, kui mina olen arvanud
2) venna pere ei pea sisepingetele vastu ja laguneb
3) Õe äial, nende suguvõsaliini patriarhil avastati hilises staadiumis vähk. Paanika terves suguvõsas ja naabruskonnas.


Mammaga läks selles mõttes hästi, et kui ta siin Tartus haiglas oli, sain temaga esimest korda elus kenasti ja südamlikult rääkida. Raske oli kogu see asi mu ema õe V pärast. Alati sädistavat, positiivselt ja mõistlikku inimest on kohutav murdumas näha. Pealegi polnud ma kindel, kuidas ma teda aidata saaksin, aga eks ma tagant järele saan aru, et leina ei saagi ära nudida. Seda enam, et ta sai isegi aru, et 88 eluaastat on piisav aeg siin maa peal ja kõik mis algab, kord ka lõpeb. Aga ikkagi - mure näris tema pärast kogu aeg, mitu-setu kuud ikka - kogu aeg.


Vend on mul põhimõtetega inimene ja otsib õiglust. Naine oli tal imetore - lihtsalt mitte kuigi töökas ja jahmatavalt vastutustundetu. Selleks, et ta midagi teeks, vajas ta inspiratsiooni. Kui miski teda inspireeris, siis ta tegi kooke ja käsitööd, maalis, istutas taimi ja kaunistas kodu. Kui inspiratsiooni polnud, siis ta ei koristanud, andis lastele suvalisi palukesi süüa, aga - ta oli lustlik! Väga lustlik inimene, muudkui naeris iga asja peale :D - kuni Vend jõudis koju, hakkas pilves näoga kraamima ja kui Z oli lustlik edasi, siis nurisema. Venda väga häirisid sellised asjad, et Z unustas lastele rohtu anda ja vihastas koledasti, kui Vend ütles, et teeme nüüd nii, et sa ei pane telefoni enne käest, kui oled lapsele rohu ära andnud. Või et kontaktidesse jäeti laadijad, mille laps võib suhu panna ja särtsu saada. Või et elektroonika jäeti lastele kättesaadavasse kohta. Või et Vend tuli remonditöölt ja palus naist, et too saunas kütte sisse lülitaks, sest ta  ei taha mustade riietega üldse tuppa tulema hakatagi - aga Z unustas. Allanullisaunas ennast pesta ei saa, nii et näljane Vend konutas räpase ja tigedana koridoris, kuni duširuum vähegi soojemaks läks. Kui Z'le öelda, et tee nüüd kohe ära, et sa ei unustaks, solvus ta kohutavalt ja ütles, et Venna tõttu tunneb ta kogu aeg, et teda peetakse idioodiks, nii et ta hakkab omaenda mõistuses kahtlema ja küsibki endalt vahel, kas äkki ta mitte päriselt idioot pole?
Lõpuks viskas Z'l korralikult üle ja ta läks lihtsalt minema ja ma saan temast aru - pole mõeldav elada inimesega, kes usub, et tal on õigus sind valvata ja suunata.
Lapsed jättis Z maha, sest pärast kolmeaastast pidevat rasedust ja imetamist tahtis ta end noore ja vabana tunda. Ta käis pidudes mõnikord 4 korda nädalas ja keset kogu seda tralli kaotasin ma temaga kontakti, sest ... ühel pool oli Vend oma kahe väikese tütrega, kes ema järele igatsesid ja igaks juhuks Vennast kahe käega kinni hoidsid, nii et Vend ei saanud töölegi minna, ja teisel pool oli nädalate kaupa lõputut pidu ja "head elu". Osa selleks kuluvat raha oli Z teeninud Austraalias, osa aga oli laste-raha.
Enam ma Z'ga ei suhtlegi, sest ma enam ei saa temast aru, ma ei oska talle midagi öelda ja ma ei saa kuidagi üle sellest, kuidas ta võis oma tillukesele Leenule - kes oli loomult vaikne ja tõsine SÜLE-LAPS, klammerduja ahvike - niimoodi teha. Valus on. Vanemat tütart vaadates on võimalik luua endale illusioon, et laps saab hakkama, sest Maša on nagu emme - alati rõõmus ja kõigiga seltsiv, liblikas-lobasuuke. Leenuke oli aga kehastunud ahastus. Pool aastat hiljem on lapsega lood paremad, kuid ma tunnen, et ei saa ikkagi Z'le silma vaadata ja hääl ei tule tema suunas kurgust välja.

Kunagi ütles vend Z'le, et ära isegi mitte korraks jäta last meie emaga kahekesi. Nüüd elab Emmake Venna juures, sest muud moodi ei saa. Mõtlesin kuude kaupa, kas ma saaksin pisikesed enda juurde võtta, aga Mees ja VT ei andestaks seda mulle :D. Ja kas ma peaksin Emmakese asemel ise maale minema..., aga minu kohustused on eelkõige siiski VT ees ja tema otsustada on, millal ta mind enam ei vaja... Aga siiamaani süda väga kripeldab ja miski pole veel paigas!



Õe äi muidugi surigi mõni kuu hiljem. Operatsioon ei tulnud kõne allagi ja kemoteraapia ei aidanud, jäi liiga hilja peale. Õnneks kolis Hindu ema juurde elama hoopis Hindu õde oma perega, nii et minu Õde sai senist elu edasi elada ja oma Hinduga kenasti Austraaliasse jääda.


Mul on elus olnu mõned nii head aastad, et tundunuks patt öelda, et loodame, et uus aasta tuleb parem. Aga praegu ma küll loodan, et sellist horrorit rohkem ei tule. Enda jamad nagu kannatad ära, sest ise sa selle käki kuidagi kokku keerasid :D, aga teiste vaeva ei oska nagu kuidagi leevendada.

Nii et kuigi minu, VT ja Mehega oli möödunud aastal kõik ilusti, ma siiski paaaalun-palun-palun-palun meile paremat aastat! :D  Möödunud aastal ei juhtunud tõesti suurt midagi, mille poole igatsevalt või uhkelt hiljem tagasi vaadata. Brrr!

Reede, 1. jaanuar 2016

Head uut aastat!

Tahan teid tänada, mu armsakesed, et olete veel ühe aasta siin minuga veetnud 
- minu meelest on see teist tohutult kena! 

Ma ei tee ju midagi ning heietan sellest siis lõputult ja laialivalguvalt.
Oleks loogiline, kui teid käiks siin kümme tükki päevas - sellest ma saaksin aru.
Et teid on siin palju rohkem, ajab mind lihtsalt üllatusest naerma, kui ma selle peale mõtlen.

Ligi 400 külastajat päevas tähendab samas ka seda, et siin käib mitmesuguse maailmavaatega inimesi ja sugugi mitte kõik ei saa siin käia mulle pöialt hoidmas :D - 
ilmselt käib nii mõnigi teist siin "Issanda Loomaaia" üle imestamas ja pead vangutamas. 
Aitäh teile, et olete salvamast hoidunud! :)
That's the attitude! :)


Ma loodan, et teil oli tore aasta,
et teie aastavahetus on just nii lõbus või mõnus, kui te ise soovite,
ja et uus aasta toob samuti kuhjaga rõõmu, armastust ja kordaminekuid! :)



HEAD UUT AASTAT, WOOO-HOOO!



 (:D - kas pole minu moodi? :D )