Kolmapäev, 27. august 2014

Armastus on parim ravim

Väga lihtsalt loetav artiklike portaalist Alkeemia: Armastus on parim ravim.
Võiks isegi imestada, et mis nii elementaarsest asjast kirjutada,
aga jäi mulle silma..., seostus sellesama Eestis elevust tekitanud suudluselooga...

Me kõik tõesti VAJAME armastust, et olla terved.
Alati ei leia me enda kõrvale teist inimest, keda oleks lihtne armastada.
Siis on oluline lihtsalt üldises mõttes olla armastav. Mitte hukka mõista, mitte kritiseerida, sest sellega toome negatiivsust maailma ja vähendame armastust enda sees ja ümber.

Pole ime, et inimesed igatsevad armastust ja ära tuntud, omaks võetud olemist.
Pole ime, et armastuse ja läheduse igatsuses ja lootuses tehakse asju, mis tagant järele järelemõtlematud tunduvad.
Armastus on kõige tähtsam, ja mõnikord on nii, et alles teistelt saadud helluse kaudu oskame enda vastu õrn ja hea olla.

On hea toita headust endas ja kibekarmidel toonidel sumbuda lasta.
Kui see on võimalik -
alati pole.


Väike katkend emaarmastusest:

* Füüsilise läheduse ja puudutuste puudumine mõjub laastavalt närvisüsteemile. Teaduslikest vaatlustest on selgunud, et nende laste seljaaju närbub, kes ei koge piisavalt füüsilist lähedust. Armastuse nappuse keskkonnas väheneb inimese võime olla tundlik iseenda ja teiste suhtes ning üleüldse mingeid tundeid tunda.
Sagedane sümptom on vaimsed häired, mis võivad kulmineeruda krooniliste füüsiliste ja vaimsete haigusseisunditena. Raskematel juhtudel on tagajärjeks psühhoos või surm. Kultuurid, kus lapsi paitatakse, on rahumeelsemad. Laps, keda paitatakse, kogeb heakskiitu nii füüsilisel kui vaimsel tasandil.
Positiivne tunnustus innustab last aina uutele avastustele ja tema sünnipärane potentsiaal saab avalduda. Lapsest kasvab julgem, intelligentsem ja empaatilisem inimene, kui sellest lapsest, kelle elus positiivne ja tunnustav füüsiline kontakt puudub.

Teisipäev, 26. august 2014

Only love can hurt like this

Veider, kirjutasin hiljuti, et meil Mehega pole kombeks vaielda - ja otsekohe tekkis kõige tobedamat sorti vaidlus, mis üldse võib olemas olla: selline, kus mõlemad lihtsalt kordavad varemöeldut.

Vaidlus tekkis sellest, et Mees, kes ikka iga lugu naljalooks ümber püüab mõelda ( - äärmiselt kütkestav omadus! :) ), tegi sedasama meie esileedi suudluse looga. Ta arvas, et presidendiproua võiks fotosüüdistuse peale nähvata, et tema kui Eesti Esiema kohustus ongi kogu Eesti rahvast emmata ja suudelda.
Mina hoiatasin, et see lugu puudutab inimesi liiga lähedalt ja tekitab paljudes tugevaid emotsioone, nii et ärgu ta suuremas seltskonnas seda nalja tehku.
Ja selle peale me paar korda lihtsalt kordasime oma varasemat seisukohta.
Tema arvas, et selle üle saab nalja heita ja mina arvasin, et ei maksa.

See juhtus juba mitu päeva tagasi ja nüüd on ammu juba soojad tuuled puhumas, aga ma tunnen end ikka veel tobedalt.
Kui inimene vaidluses kordab oma juba väljendatud seisukohta, siis on ainult kaks võimalust:
1. ta peab teist inimest idioodiks;
2. ta on otsustanud agressivselt oma arvamus läbi suruda.

Ma nagu kuidagi ei kavatse tunnistada, et me teineteise suhtes nii tunneks :p
Ei!



Otseloomulikult kuulun mina nende leeri, kellel on kõigist osalistest kahju.
Kui Evelin oma kodulehel ütleb, et tal on elu raskemaid aegu, siis küllap see nii on.
Kui ta oleks kilganud, et on armunud ja elu on lill, siis oleks enamikul talle raskem kaasa tunda.

Keegi meist ei tea teise südame igatsusi ja üksildust...
Kui oled end kaua pidetu ja mõttetuna tundnud ja siis tunned kellegi juures end nagu kodutu oleks endale leidnud oma kodu, siis on raske end sundida sellest eemale hoidma. Ja kas peakski? Väidetavalt toob elu meie teele seda, mida me vajame. (Või väärime? Või kardame? :D)



Ma ise olen hetkel eluga ülimalt rahul.
Täna läheme VT'ga tema õpikuid ja töövihikuid kooli raamatukogust ära tooma.
KÕIK vajalik algavaks kooliaastaks on ostetud, ilma et meil oleks vaja uue pensionipäevani pöidlalutsimisest söönuks saada. See teeb mulle nii suurt heameelt, et ma vahepeal lihtsalt peatun ja rõõmustan :D
Mul oli VT'ga suurepärane suvi täis kallistusi, ja ka Mees sai palju teha oma lemmikasju! :) Ta on kohanenud sellega, et parem käsi ja jalg ikkagi ei hakka kunagi päriselt tööle ja enam ta ei urise nende peale, vaid kasutab neid nii nagu saab.
Ma poleks lootnud, et kõik on nii hästi ja RAHULIK :)

Pühapäev, 24. august 2014

Kaks luuletust Doris Karevalt

***

Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.

Hoia seda, mis on
su ümber, hoia, kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.

Kõik on õrnad.



***

Elu ei ole lugu,
elu on loomine.

Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?

Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?

Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?

Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline -

elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.

Neljapäev, 21. august 2014

Arvutiga puseledes...

Mu vaest arvutit vaevab unitõbi - on teine nii aeglane ja hangub ka pidevalt.
Blogimine on seega liiga ajamahukas ettevõtmine.

Juhtunud on palju toredat, millest püüaks siiski mõne sõna kirja saada.
Tutvusin Õe väljavalituga ja ta oli tõesti väga lahe inimene: kiire mõtlemisega, armastas naljatada ja oli väga hea suhtleja. Kui nad meil kodus elutoa laua ümber istusid, tekkis ka vaikusmomente, kuid kui me kolmekesi linna peale läksime, siis käis kogu aeg kiire jutustamine - suurema osa ajast jutustasime mina ja Hindu :D, tagant järele mõeldes paistab, et võtsime mõlemad seda harukordset tutvumisvõimalust täie tõsidusega.
Oli tõesti tore temaga rääkida ja mul on Õe pärast kangesti hea meel!

Siin on pildike noorpaarist Tartus, nende hotell-korteris; vaadake nende põimitud käekesi! :)




See korter neil seal oli tilluke, kuid mõnusasti kahekorruseline. All polnudki aknaid, üleval magamistoas olid kaks akent, mis avanesid katustele :) - väga omapärane! :) Mõned pildid:









Anyway,
eile pidasid noored hindude templis Dubais (ma arvan vähemalt, et nad ei sõitnud kogu pundiga Indiasse) pulmad. See tegelikult legaalselt ei seo, aga Hindu vanemad on nüüd väga rahul - nende jaoks on nende pojake nüüd abielusadamasse sõudnud. :)

Mõned pildid punakuldsest pruudist:







Õnne, armastust, rahu ja rikkust noorpaarile! :)

*

Ah, ja muide - hamstrikesel on "vähk" ammu üle läinud. Jumal teab, misasi see tal seal silma kohal oli, aga juba üle nädala on ta täiesti ilus ja sile. Nii et kes kurvastasid, et meie hamstrike arsti juurde ei saa, siis - lõuakesed püsti tagasi! :D

Neljapäev, 14. august 2014

Nii toredad päevad

weheartit.com
Õde helistas mulle eile õhtupoolikul ja ütles, et Hindu oli just Vihula mõisapargis tema kätt palunud ja tema oli abieluettepaneku vastu võtnud! :)

Jaa, Õe Hindu tuli teisipäeval Eestisse ja kõigepealt sõitsid nad Isa juurde maale - Issakese majake on Vihula mõisast jalutamise tee kaugusel. Ma ise elasin mõned aastad Vihula mõisa hoonetest nii 200 meetri kaugusel ja tegelikult sai elatud isegi mõisa viinaköögis, kui oma kodus remont käis. Viinaköök on nüüd korda tehtud ja kõik on teist moodi, aga vahva on seal jalutada ikka. Need saared ja valged sillad, mis tehisjärves on - mina laenutasin seal kunagi vesijalgrattaid... Kindlasti kõige ilusam koht, kus kunagi elanud olen.

Aga tagasi Õe juurde...
Täna sõidavad nad Venna pere juurde Valgamaale ja homme tulevad Tartusse; külastavad Proua Ema, kes elab minu vastasmajas, ja siis - viuh-viuh! - minu juurde :)
Ööbimiseks üürisid nad küll väikese korteri Raekoja platsil, nii et kui minu pere on üle vaadatud, siis me läheme kolmekesi sinna lobisema.
Laupäeval sõidavad nad Tallinnasse ema õe juurde, ja siis juba edasi Dubaisse, Hindu pere juurde.
Selline väike välkvisiit.

Neil oli nagunii plaanis Hindu ema südame rahustamiseks hindu templis pulmatseremoonia läbi teha, kuid seaduslikult see muidugi ei seo. Aga paistab, et millalgi kavatsetakse siiski end ka ametlikult registreerida.

Ma juba muretsesin, et kas Hindul on äkki indialase aktsent? Aga Õde ütles, et kust see aktsent?, Hindu veetis lapsepõlve Dubais, mis on nagunii ingliskeelne. Aga mina ikka, et äkki on siis Austraalia aktsent? Näiteks vennanaisest oli mul algul küll raske aru saada ja ta ise ütles ka, et peab eestlastega rääkides harjumatult puhtalt kõik välja hääldama. (Ma ikka narrin Z'd, et kui ta nüüd Austraaliasse tagasi läheb, oma lapsukesi näitama, siis hakkavad tuttavad tema 'peenutseva' inglise keele peale nina kirtsutama :D Et kelleks ta end õige peab - valgeks või? :D)  Aga Õde meenutas mulle, et Hindu käis Inglismaal ülikoolis, nii et ta räägib väga korralikku inglise keelt, huhh!

Uskumatu, et varsti tuleb ka Õe liikumistest rääkides öelda "Õde perega".
Ta on ju meie pesamuna...
Soovin neile
nii palju õnne, kui elu võib anda;
nii palju rõõmu, kui suudate kanda...

Kolmapäev, 13. august 2014

Keskkonna mõjud

Kui ma juunis-juulis maal käisin, siis vaatasin, et venna pooleaastasel tütrel Leenul on suu paremas nurgas samasugune vagu nagu oli mul beebina.

Pean tunnistama, et kui ma vennanaisele õhinal rääkisin, et tema lapse suunurk on samamoodi lontis kui mul oli, piidles ta mind üpriski etteheitval ja nördinud ilmel. Kuna olin endas siiski kindel, keerasin Leenu nägupidi tema poole ja näitasin näpuga.
Ahjaa! Ongi tõesti!

Saatsin Z'le oma jutu kinnituseks foto joonistusest, mille tegi minu isaisa ühe foto järgi - foto on mul ka olemas, aga seda ma ei oska pildistada - ta läigib! Aga joonistus on täpne.
Olen siin 3 kuu vanune.


Nüüd kirjutas Z, et wow, isegi ilme on sama. Väike Leenu on kahtlemata isapoolsesse suguvõsasse läinud.

Ma täpsustaks, et ikka minusse, noh! Geenid pluss veel keskkonna mõjud! Mina olin ju tema sünni juures ja hakkasin kohemaid mõjutama! :D
Kes siis seda ei teaks, et kui laps on isa nägu, on tegemist geenide mõjuga, ja kui laps on naabrimehe nägu, on tegemist keskkonna mõjudega! :)

Nüüd on vähemalt õiglus jalule seatud, sest minu tütrel on mu venna paksud, pruunid, veidi laines juuksed! :)

Teisipäev, 12. august 2014

Juured, juurikad, jurakad, närakad... oeh!

Lugesin portaalist Alkeemia lugu "Igaveseks seotud".
Jutt oli sellest, kui oluline on tunda oma juuri: vanemaid, vanavanemaid, omaenda 'saamislugu' jne...

Sissejuhatus:
"Meil on oma vanemate ja vanavanemate näol juured. Perekonnas omandame väärtused, mis puudutavad armastust, lojaalsust, õiglustunnet ja moraali. Kui me oma päritolu ja juuri ei mäleta või tunnistada ei taha, siis tunneme end ebakindlalt, meid räsib elutorm ja paneb kannatama kurnatud immuunsüsteem. "

Kahtlemata mõjutavad meid kodused väärtushinnangud, kuid kas me ikka saame neid sealt omandada? Minu vanemate eluväärtused on mitmeti täiesti vastandlkud!!! Ja nii on väga paljudes peredes. Mõned psühholoogid isegi ütlevad, et kahe vanema olemasolu perekonnas on hea selles mõttes, et laps ei kasva ainult üht eluvaadet nähes ja näeb, kuidas erinevate arusaamadega inimesed kompromisse teevad.
Noh, ma ise arvan viimase kohta, et rahulik elu ühe inimese vaadete kohaselt oleks parem kui üksteisele inetusi ütlevate inimeste vaidlusi kuulata... Inimesed, mehed-naised ju röögivad üksteise peale, ja mitte just vähestes peredes. Kui arutelu käiks igal pool nii nagu meil kodus (üks ütleb teisele, mis ta otsustas, ja see ei nõua teiselt kunagi millegi tegemist - meie otsused käivad ainult iseenda kohta), siis ju võiks, aga... Ah, mina olen alati suurema rahu ja vaikuse poolt, ühesõnaga :D, kuidas iganes see saavutatakse.

Aga nende suguvõsa-koolkondade jutt sellest, et tuleb istuda oma padu-isekate ja hingelt põhja käinud vanemate juures, kelle suhtes sa tunned vaid jubedust ja tõrget, neid kuulata, aidata ja armastada, sest sa oled paratamatult nendega seotud, on nii õudne - minu meelest!
Mõned inimesed on kurjad, labased ja rumalad ja need inimesed on ka kellegi vanemad!
Ja saata nende juurde inimene, kes on selles mõttes võibolla veel haavatavam, et tegemist on tema ema või isaga - oh, julmavõitu!

Eitamine tõesti on pigem kahjulik, aga ei maksa ise minna mürki jooma.

Ma olen rääkinud paljude inimestega, kes pole tänulikud oma vanematele, et vanemad neile elu 'kinkisid', vaid vihased - miks oli seda vaja? Vanemad oleksid pidanud teadma, et nad on lapsevanemana põrgulikud tegelased. Neil oleks võinud lapse suhtes niigi palju hoolitsust olla, et õigel ajal abort teha.

Ma ka olen suti pahane, aga eelkõige sellepärast, et mingil perioodil oli mu proua Emal kombeks pajatada, kuidas mu isa ikka rääkis, et tema rohkem lapsi ei taha, ja ema - nii väga mind soovides - valetas isale vastavate abinõude kasutamisele võtmise kohta ja sünnitaski minu, kui isa oli veel abielus oma esimese naisega.
Hurraa!
Aitäh tõesti!

Ma arvan, kui seda heietamist poleks olnud, võtaksin ma oma sündimist üsna rahulikult...
Kui ma poleks nende vanemate perre sündinud, oleks kusagile mujale sündinud... ja arvata on, et oleksin jälle valinud pere, kus vähemalt üks vanematest on peast soe ja vähemalt üks ei taha mingeid lapsi, et saaks ikka rohkem kokku krahmida neid väärtuslikke kannatusi, mida läbi tehes hing loodetavasti areneb, mitte ei lähe sootuks hukka. Eks see üks paras noateral laveerimine ole.

Kusjuures, ma ikka ja jälle aeg-ajalt mainin: mu isa, kel rohkem lapsi vaja polnud, on kõikide laste jaoks olnud lemmik-lapsevanem :D Ka esimese abielu laste jaoks! :)
See lapse tahtmine/mittetahtmine pole lõpuks, kui laps käes, üldse enam nii tähtis kui see, mis inimesega on tegu.

Ja üks asi on see, kui ei suudeta vanematele andestada seda, kui viletsad lapsevanemad nad olid - teine asi on see, kui täiskasvanud inimene (endine laps) vaatab teist täiskasvanud inimest (oma sugulast) ja tunneb tema suhtes tugevat vastumeelsust.
Kibestumist hinges kanda on kindlasti kahjulik, olen nõus.
Aga kindlasti on võimalik, et inimene ei suuda oma vanemaga suhelda selle pärast, milline inimene see lapsevanem on praegu. Näiteks, kas pole võimalik, et labasel räuskajal võimuhullul vanemal on intelligentne ja reserveeritud täiskasvanud laps. Milleks sellisel juhul see suhtlemine kasulik oleks? Iga kord tunned jubedust!
Need kaks täiesti erinevat oma 'juurtega' mitte suhtlemise ja läheduse mitteotsimise põhjust on siin ühte patta pandud: kuula oma vanemaid, sest sa oled nemad.
Võeh!
Või nagu VT ütleks: "C'est fui!" :D (ta hääldab - se füi.)


Aga üldiselt: ma ei saa aru, miks seda Universumit üldse oli luua vaja? Kellele see tühjus ette jäi? Nüüd pusserda siin miljoneid aastaid ja miljoneid ümbersünde - ainukese eesmärgiga lõpuks nii pühaks ja puhtaks saada, et enam maa peale sündida pole vaja ja võid ... taas olematusesse naasta.

Meh? :D


Artiklil endal polnud tegelikult viga... see oli mõne koha peal lihtsalt kuidagi naiivne.

Näiteks: oled oma vanematelt peale silma- ja juuksevärvi saanud ka elu - kas sa oled selle peale mõelnud?
Ma tahaks näha ühte inimest, kes EI OLEKS selle peale mõelnud!!! Või keda vanemad poleks SUNDINUD selle peale mõtlema ja selle üle tänulikkust väljendama!

Ja näiteks: püüa vanemaid mõista, küsi neilt, kuidas nad tuttavaks said, mis neile teineteise juures meeldis...
Vean kihla, et kibestunud vanemad vastavad sellistele küsimustele nagu minu omad: näputäis häid asju, ja siis - kuidas asjad TEGELIKULT olid... Kumbki leiab, et teine näitas end algul vaid heast küljest (minu ema minu isa kohta) või siis lausa valetas otse näkku (isa ema kohta). Suurem osa heast oli tegelikult teesklus või vale. Isa vähemalt ei jää heietama, aga ema võib kolm päeva järjest jutustada, mis talle kõik ei meeldi. Mine ja küsi siis sellise käest midagigi!!! :D Hull soovitus!

Ah, no võibolla see soovitus oli just nendele, kes oma vanematest midagi head ei tea ja kelle vanemad ei räägi suurt midagi... Minu omad on jutukad :), ainult et ühe suust kuuleb teiste kohta ainult halba, seega ma mõned viimased aastad olen hoidunud tema lähedusse sattumast. Pole nagu õiget jaksu ega tahtmist selle ****lasuga silmitsi seista. Ma olen otsinud ja otsinud, aga ei leia sellel mõtet olevat.


Trinnn!

Okidoki, rant over! :)

Esmaspäev, 11. august 2014

Seksijuttu

Tulebki siis VT'ga Tove Janssoni elustiilist juttu...

VT: "Kui ta magas mitmete meeste ja naisega..., kas ta oli siis..."

Tema veidi halvustavast toonist segadusse aetuna pakun mina: "... väheke litsakas?"

VT purskab naerma: "Ma tahtsin küsida, kas ta oli biseksuaalne, aga see sobib ka."



Ma ütlen - lapsed ei pruugi õppida oma vanematelt, et homod pole päris normaalsed, see ikkagi võib küllaltki sisemine tunnetus olla, et mees ja naine moodustavad paari.
Mina olen talle pisikesest peale rääkinud, et mõned naised ja mehed armuvad oma sookaaslastesse, aga ikka veel ei pea ta seda normaalseks. Minu meelest ei peagi pidama, lihtsalt meeles peab hoidma, et ka seda juhtub. Kui ta kunagi mõnega sõbruneb, siis vaatab asjale lahkemalt. Mina tegin selle teemaga rahu kujutledes, et ma ise peaksin üritama mind seksuaalselt mitte huvitava sooga (naistega) intiimsuhet üritama. No see on üsna jube ja ebameeldiv kujutlus, kui ikka üldse ei tõmba. Kujutlesin homomehi samas olukorras - neil on küllap sama võimatu kui mul endal naisele läheneda. Ehk siis kui mina pole huvitatud seksist naisterahvaga, siis nemad kindlasti samamoodi. Kuidas sa ikka valid, kui keha reageerib ainult ühest soost inimeste peale. Biseksuaalsed inimesed on ses mõttes õnneseened, et kui muu klapp on, siis sugu pole intiimsuhtele takistuseks :D

Pühapäev, 10. august 2014

Dope and diamonds

Eilses õhtulehes oli päris mitu lugu, mis mulle silma jäid ja veidi elevile ajasid.

Esiteks lugu super-suurest täiskuust. Tuleb välja, et Kuu on meile praegu hästi lähedal ja tundub selle tõttu suurem kui tavaliselt.
Mulle tundus juba 4 päeva tagasi, et ennast on kogumas üks väga eriline täiskuu! :)
Olen mõelnud, et huvitav, mis oleks, kui kuu oleks meile nt 10 000 km lähemal? Ma pean ütlema, et ma ise küll ei ole kuu suhtes ülitundlik (mis mõnikord paneb mind kahtlema, kas ma ikka olengi nii tundlik, kui arvan), aga väidetavalt ta inimestele mõju siiski avaldab ja ma ei pea silmas gravitatsioonilist mõju, mis lohistab kaasa ookeane, tekitades tõususid ja mõõnasid, ega ka esteetilist, vaid just seda emotsionaalset...


Siis oli hästi tore lugeda, et Kadri Kõusaar leidis endale lõpuks väärilise mehe :D
Ma ei tee nalja, mul on tegelikult ka tema pärast hea meel, kuigi ma teda üldse ei tunne ja pole elu sees näinud - lugenud ikka!
Terve maamuna on täis inimesi, kes on mõnes osas toredad ja mõnes teises osas üpris puudulikud.
Nii et tavalistes paarides on üks ühe koha pealt kiiksakas ja teine teise koha pealt kääksakas - ole ainult mees ja kohane, õpi armastama neid kiikse-kääkse! :D
Aga Kadri tundub nii täiuslik - vaata kust otsast tahad. Ma muretsesin üle kümne aasta, et kust selline naine peaks endale küll mehe leidma? A näe, ikka-ikka leiavad! Kui ma keskkooli lõpus-ülikooli alguses Elo Viidingut lugesin, mõtlesin temast sama...
Ise öelnud Kadri selle kohta: «Lõpuks ometi leidsime mõlemad kellegi, kes vastab meie ülikõrgetele vaimsetele, füüsilistele ja psühholoogilistele nõudmistele,» nendib naine, kes kunagi teatas, et on pigem nõus jagama teise naisega vinget meest, kui olema koos tölliga."





Ja mõnusalt üllatusi pakkus lugu Muumitrolli loojast Tove Janssonist - ma ei tea, kas peaks selle lehe VT eest ära peitma, et ta šokki ei saaks, lugedes, et "Tove Jansson polnud eraelus mingi leebe Muumimamma - ta jõi viina, seksis nii meeste kui ka naistega ja põjustas vihaseid kõõrdpilke." Et selline üpris särtsakas ja käre mutt :P
Ei, tegelt ma ei peida lehte - kulub VT'le ära, et maailma/inimeste kirjususega arvestama harjuda :)
Ega see talle meeldi küll: pahad olgu ikka pahad ja head olgu head.


Aga mis veel 'särtsakusse' ja 'mustvalgusesse' puutub - kirjutama hakkasin tegelikult selle kõige viimase artikli pärast, kus Tõnis Erilaid arvustab Lana Del Rey viimast plaati "Ultraviolence", mis juhtumisi on juba kuu aega olnud minu lemmikplaat kaasalaulmiseks, ja see tähendab, et kuulan seda pea igapäevaselt, sest asendasin maalt tulles jooga laulmisega, mingiks ajaks. Sel noorel naisel on tohutu hääleulatus: tema alumisi noote saan mina laulda ainult hästi tasa, ja algul oli isegi kõrgemaid asju raske kaasa laulda... nüüd on veel vaid üks laul, mille lõpu-piuksud mulle raskelt tulevad (I'm pretty when I cry) - või siis jäävadki kurku kinni. Oh, mulle hirmsasti meeldib!, ja kui Mees selle mulle plaadile tõmbas, siis kuulasin suurima mõnuga ja kirjutasin internetist mitu päeva laulusõnu välja...
Aga Erilaid arvustab teda nii:


"Mõni ütleb, et noore daami muusika meenutab kangesti möödunud sajandi keskpaiga americanat, Lana ütleb, et on nagu vanaaegne* Nancy Sinatra. No ei tea. Laulud siin albumil on meloodilised küll, aga väga mustvalged - ehk nagu mõni kriitik ütleb: stiliseeritud dekadents. Mida iganes see ka tähendaks, aga kõlab ju uhkelt. Lood pahadest poistest ja kohutavatest naistest on siin suuresti esil - prostituudid, leplikud vägivallaohvrid. Väga tume maailm. Iseenesest pole meil tegemist halva lauljatariga, vastupidi - eelmise heliplaadiga võrreldes on ta artistina tublisti arenenud. Kuid eelistaksin, et tal elurõõmu ja särtsu lugudes rohkem oleks. Aga samas - miks peaks, kui valdavalt kiidetakse?"

* äkki ikka 'kaasaegne', või ma saan millestki valesti aru?

No ma ei tea muusikast ausalt suurt midagi ja kuulen mõnegi oma lemmiku kohta, et see pole muusika ega midagi, aga julgen öelda, see arvustus on mu meelest küll nagu kuu pealt kukkunud :D  Mulle just meeldib Lana allakäinud narkomaanilik raugus madalatel ja kiisulik nurr kõrgematel toonidel (let me put on a show for you, daddy) - ta on ühtlasi nii sensuaalne ja ulakas! Kui ta oma lemmikteemadel 'särtsakamalt' laulaks - misasi see siis veel oleks? Räpp? :D
Või peaks ta laulma edukatest inimestest või kahe küpse ja teineteisest lugu pidava inimese vahelisest armastusest? Vaene Lana - laulad hästi, aga kirjuta rõõmsamaid sõnu ja paluks särtsakamat esitust! :D
Temast endast ei jää niimoodi üldse mitte midagi järgi... Ja tundub, et kõik positiivsed kirjeldused on tsitaadid, millest omakorda jääb mulje, et artikli autori arust on kõnealune muusik täielik käkerdis, aga kuna teistel kõigil on tema kohta öelda valdavalt positiivset, siis peab jätma võimaluse, et neil on õigus, kuigi endale tõesti ei meeldi.
Mugistasin seda arvustust lugedes suurest üllatusest tükk aega naerda!

Laupäev, 9. august 2014

Tänased Osho 'lõigud'-maiuspalad FB'st :)







Ja siia lõppu imeilus meditatsioonisaal




Kuu on ka jälle täis...

Olen väga patroneeriva käitumise vastu... Keegi ei tohi teise inimese eest otsustada, kuidas tal tuleks oma elu elada või oma surma (mitte) otsida. Aga ikkagi võtsin Mehelt tema enda teenitud ja 'pensioneeritud' raha kandva pangakaardi ära.

Paratamatult meenub see üks ja ainus varasem kord, kui seda tegin - kolm aastat tagasi septembris.

Sellel tembul oli tookord tohutu rodu tagajärgi...

Taipasin, et ma enam ei usu Mehesse kui elupartnerisse. Võttes kontrolli tema teenitud raha üle enda kätte näitasin iseendale, et minus on kustunud lootus, et Mees tahab hoolitseda minu ja VT eest, nagu mina tema ja VT eest hoolitsen. Me ei aja enam ühist pere-asja.

Kuna Mees on ikkagi minu jaoks Saatuslik Mees, minu elu armastus, kirg, õnn ja rõõm, tundsin end tohutult läbikukkununa. Kui annad endast tõesti kõik, ilma midagi tagasi hoidmata, ja sellest jääb väheks..., kui paned kõik ühele kaardile, ja mängust ei tule midagi välja, siis on kurb ikka küll. Käib parajalt ego pihta, kui annad endast kõik, aga teisel jääb sinu jaoks üle siis kui jääb, ja viimasel ajal ei jäänud.

Ka VT polnud tollal just lustiline lapsukene. Ta oli võtnud nõuks oma jabura teismeea koos kogu hukkamõistu ja rahulolematusega valla päästa ja ma tundsin end täiesti kasutuna. Tundsin, et kellelegi ma rõõmu ei tee, minu koristamist ei vaja ju keegi ja süüa... kes tahakski süüa toitu, mille sees on luhtumise kibedus?

Kuna tundus, et vaid võtan ruumi ja kulutan väheseks kidunud ressursse, siis otsustasin teha enesetapu. Leidsin, et see on ka teistele parem - minu peale kuluv raha jääb VT'le! Oma asju sortides ja minema loopides jäin mõtlema, et - olin tööleminekuvariandi kohe kõrvale pühkinud tundes, et mul ei jätku selleks energiat, kuid minna tööle ja oma süda oimetuks kloperdada oleks VT suhtes viisakam kui otsesemalt end tappa. Niisiis saatsin laiali paar CV'd ja läksin välkkiirelt tööle esimese CV peale.

Paraku osutus minu ülemus nii meeldivaks inimeseks, et ma ei tahtnud tema leti taga minestada ega tema kliente halli näoga teenindada. Hakkasin jälle AD'sid edasi võtma, mis tegi mu olukorra paremaks (ma ei mõelnud enam igal tööpäeva hommikul, et ma ei lähe, lihtsalt ei lähe, ma ei jaksa, vahetan oma telefoninumbri ja kaon, või siis võtan tabletipurgi kaasa ja ronin pärast õhtuse vahetuse lõppu linna äärde põõsa alla surema), kuid kaugeltki mitte piisavalt heaks, et hakkama saada.

Siis saabus aastavahetus ja ma ütlesin Mehele, et tahan lahutust. Tema ütles, et võiksin talle aasta anda, mille jooksul ta end 'parandaks'. Noh, mul polnud kiiret kuskile. Pealegi - mind häiris Mehe juures ainult tema ükskõiksus minu ja minu soovide suhtes. Elas oma parima sõbra, Alkoga - see oli alati kõige tähtsam. Minu jaoks see polnud enam naljakas, järsku. Kui see kõrvale jätta meeldis ja meeldib ta mulle väga, kuidas ta mõtleb ja ütleb ja on - mulle meeldib! :)

Kevadel vahetus töö juures juhtkond ja uus boss oli suht mats. Kõik tahtsid sealt minema ja minu meelest enamik läkski, mina olin esimene. Kodus midagi muutunud polnud ja taas tõusis päevakorda enesetapp. Paraku eeldas minu plaan külma ilma, ikka nulli kraadi või nii... Ma ei usalda ainult tablette, isegi mitte alkoholiga reageerivaid. Olen saanud valuvaigistitest üledoosi - neli päeva täielikku põrgut. See võib maksale õudse põntsu panna. Ma ei tahtnud ärgata nelja päeva pärast kahjustatud aju ja maksaga! Seega plaanisin oma tabletid alkoholiga sisse võtta ja rõdule magama kebida. Mingitel andmetel ei jaksa süda keha 32 kraadini jahtumisel juba tööd teha! Samas vist on merest päästetud ja toibutatud ka 27 kraadini jahtunuid...? Minu väikese kaalu puhul lootsin jahtuda ruttu-ruttu! Mõtlesin, et okidoki, korraldan VT'le oktoobris toreda sünnipäeva ja lahkun novembris.

Aga siis volksas Naabrimehe imeilus kassike meie rõdule, tutvusin Naabrimehe ja tema kompanjonidega ja suvi võttis kohe lõbusamad toonid. Seal tutvusin ka Poisuga, kelle juures oli alati nii mõnus ja rahulik olla :), aga kauaks polnud seda mõeldud.

Sellegipoolest tulin sellest peatükist välja mõnusalt tšillimana :)
Enesetapu otsuse juures on huvitav see, et sa pead olema valmis kõigest loobuma. Ja siis elad sa tühjade kätega. Ja kui sa omakorda sellest mõttest loobud, on järsku kõik, mis Sul on, nagu üle, boonus. Kõik asjad ja suhted on järsku nagu ootamatult sülle sadanud :D Seega saad sa äkitselt nautida tohutult paljut, mille kohta arvasid, et oled nad kaotanud, ära andnud, maha jätnud. Ka VT'ga saime jälle väga lähedasteks - kes oleks võinud seda arvata!?

Ma imestasin vahel omaette, kuidas minus kõik surnud pole, kui ma loobusin kõigest.
Ja alles päris päris hiljuti sain sellele vastuse: ma olin loobunud vajamisest, mitte armastamisest. Et suuta end tappa, pidin ma muidugi loobuma vajadusest oma kallite inimeste ja asjade järele. Aga armastus on midagi hoopis muud, see jäi ikka.

Ja nüüd olengi saanud nautida midagi inimesele raskesti tulevat: nautimist ja armastamist ilma vajamiseta.
See on tõesti imetore!

Võibolla teie jaoks on see argine teadmine, aga minu jaoks oli täielik revolutsioon see arusaam, et  kellestki loobudes loobume me teda vajamast, aga armastus jääb alles.
It's all good now! :)

Ja aitäh ka teile! :) Te olete olnud head mu vastu! :)
Head õnne ja südamerõõmu teile! :)

Pühapäev, 3. august 2014

Indiapärane armastusluuletus

Nüüdki veel,
kui oma hinges näen ta kauneid rindu nagu sidruneid, 
mis endistviisi kullakarva, ta näol näen taevatähti
ja ennast talle lähenemas; ta armastuse tuleodast haavat'
keha kirelõõmas visklemas,
kui jälle oma kõige esimest ta õitsvais aastais näen,
siis elusalt mu süda lumme mattub.




Nüüdki veel,
kui minu lootossilmne tüdruk tuleks taas mu juurde
väsinuna noore armastuse armsast raskusest, 
ta ümbritseksin jälle kahe nälgas käsivarrega, 
ja täidlast veini tema huulilt jooksin
röövmesilasena, kes kergeil tiivul lehvitades
varastamas vesiroosilt mett.




Nüüdki veel,
kui teda suuril silmil lebamas ma näeksin, 
ta palgeil silmatilkadega niisutatud sälk, 
mis pikeneb ta kõrva säravani, ja külg tal kahvatu,
kui nõnda palavikus piinleb ta mu äraolekust, 
siis minu armastus ta vastu muutuks lillevanikuks, ja öö
saaks mustajuukseliseks armastajaks päeva rindadel.


Nüüdki veel,
mu silmad, tõttel rohkem mitte nägema, veel aina maalivad
mu kaotsiläinud tütarlapse nägu. Oo kuldseid kiharaid,
mis õrnalt puudutavad magnoolialehekeste põski,
oo valgeim ja nii pehme pärgament,
mu vaesed, valla huuled, kuhu täiuslikke stroofe
suudlustega kirjutasid, enam aga mitte.



Nüüdki veel,
mil surm mul oma puuderdatud lauge võbistab
üle oma metsikute silmade, ja kleenuke ta keha hale
on murtud väsinuna rõõmudest;
rindade ta õiekesed punased mul trööstiks
särpe kohal liiguvad, mu kurvastuseks aga
ta karmiinsed, niisked huuled, kuhu lõin kord oma templi.




Nüüdki veel,
nad lobisevad mõlemal basaaril tema nõrkusest,
tema, kes armastama mind oli nii tugev. Ja väiksed mehed,
kes orjadena hõbeda eest ostavad ja müüvad,
kes rasva loksutavad oma silmades; ja ometi
ei ükski merelinna vürst saand teda endale, 
et talutada teda oma hõbedasse sängi. Sa üksildane väikseke
mu külge liibusid kui ihukate; sa minu tüdruk.




Nüüdki veel,
ma armastan ja igatsen neid musti silmi, paitavaid kui siid,
alati ja igavesti kurbi kui ka naervaid;
laud silmi kattes magusaid nii varje heitsid,
kui saatnuks ta veel ühe kauni pilgu.
Ma armastan ta värsket suukest, ah, kui lõhnavat
ja lainjaid juukseid, peenelt keerduvaid kui suits, 
ja sõrmi saledaid ja naeru roheliste kalliskividena helavat.




Nüüdki veel,
ma meenutan su leebet vastust, 
me hingi saamas üheks, su käsi minu juustel, 
su liginevaid huuli ümbritsevat mälestustelõõma:
ma nägin Rati preestritare armurõõme loojuva kuu valgel nautimas
ja pärast seda saalis kuldse lambi paistel heitmas vaipadele
hoolimatult, kuhu juhtus, magama.




Nüüdki veel,
mäletan ma teadmameeste juttu, kes tulid tornest,
kus olid ära mõelnud oma nooruse. Ja mina, kes ma kuulasin,
ei leidnud sellest oma neiu sosinate soola,
ei sumisedes segunevaid värve, kui uneldes me lebasime,
ei ka me väikseist tarkusist ja vaimukusist tulvil sõnu, 
veena ülemeelikuid ja innust mesimagusaid.




Nüüdki veel,
mäletan, kuis armastasin ma küpresse, puhtavärvilisi roose,
ja kõrgeid mägesid nii siniseid ja halle künkaid madalaid,
ja mere müha. Ma päeval nägin
võõraid silmi libliktiivalisi käsi,
ning hommikuti mulle laulma tõusid lõoksed liivateest
ja lapsed tulid ojakseisse suplema.




Nüüdki veel,
ma tean, et olen maitsnud elu kuuma maiku,
ja tõstnud rohelisi, kuldseid peekreid suurel pidusöögil.
Vaid üürikeseks, unustatud hetkeks
mu neiu, kes nii kaugel, täitis pilgeni mu silmad
mu erevalget valgust igavesti kiirgav neid...




Pildid on suvalised... mulle tundub, et nii pikka luuletust võib järjest raske lugeda olla, aga kust ma ikka üksteisega sobivaid pilte näpsata oleks tohtinud? :D - võtsin ette juhtuvad tüdrukud weheartit.com'ist.

Luuletus oli algselt sanskriti keeles, nimeks "Mustad saialilled", autorit ei tea.
Leidsin selle John Steinbecki raamatust "Karbitänav".
Hirmus kena, mu meelest :)

Laupäev, 2. august 2014

Tere ikka ütlen...

Mõni päev tagasi läksime VT'ga jalutama ja jalutasime otsa Proua Emale.
Ütlesin viisakalt "tere!", naeratasin ja lehvitasin, aga jalutasin ilma kõhkluseta edasi. Proua Ema sammust oli näha, et ta valmistus nii juttu ajama, kui ka arvestas võimalusega, et juttu ei tule. Tore! Tubli!

Miks ma ei taha temaga rääkida?
Esiteks on ta silmakirjalik. Ma tean teiste inimeste juttudest, et ta suhtub minusse halvasti, kuid kui ta minuga räägib, käitub ta nagu mu kõige lähedasem sõbranna, kellele ta tohutult kaasa elab. Häbi on seda näha.
Ka loob ta jutu taha oma oletuste abil tohutu tausta, ja siis lahka temaga seda kuus korda kauem kui kestis jutt, mida talle tegelikult rääkisid.
Kolmandaks, tal tekib igasuguseid mõtteid ja plaane ja siis ta tahab edasi rääkida/arutada - lõppu sel pole.
Kord veenis ta noorema poja Isa esimesest abielust (Vend I) minu asemel enda pool ööbima (Tartu pole Vend I kodulinn, kuid tal on siin aeg-ajalt asju ajada) ja siis kippus temaga arutama kummastavaid intiimseid asju, vihjates, nagu I oleks talle neist kunagi rääkinud, kuid I ütles, et tema ei usu, et tema jutust võis midagi sellist välja lugeda - Proua E lihtsalt oletab ja mässib oma jutukesi ümber sinu... Tagatipuks helistas ta nädal hiljem pikamaabussist, et kas I on oma kodulinnas ja kodus - ta sõidab talle parasjagu külla, sest neil jäid jutud pooleli. I arust ei jäänud neil mingid jutud pooleli, ta ei tahtnud mingeid uusi jutte rääkida ja valetas niisiis, et teda pole kodus.

Siiski oli imelik oma emast niimoodi tänaval mööda jalutada - eriti kui tean, et tema ise veetis just mitu kuud Rootsis ja kuna ma pole temaga üle kahe aasta või nii rääkinud, siis pole ta minu käest kuulnud ka Mehe insuldist ega midagi. Ja loomulikult tahaksin ma väga, et ta minu käest ei kuulekski midagi - see on ainus võimalus, et ta ei räägiks minust inetuid jutte selgitades, et ma ise rääkisin, et niimoodi on. Kui ma pole temaga rääkinud, ei saanud ma talle midagi rääkida. See on ainus võimalus meie peret inetuste eest kaitsta. Sugulased teda nagunii ei usu enam (peale armsa Issakese), aga kehv ja suti õudne on kuulda ikkagi...


Näiteks ütles ta vend R tütre sünni puhul, et nii tore!, VT olevat tahtnud temaga ainult matuseid mängida - tahaks nüüd mõnda normaalset lapselast ka.

Tegelikult oli see nii, et kui VT 5 või 6 aastasena vanaemaga jalutamas käis, siis Proua Ema istus kivile ja VT kaunistas teda lilleõitega. Vanaema ütles: "Nagu matustel!" ja VT naeris: "Jah, nagu matustel!". See juhtus üks kord.
Sealt jutt, et VT on ebanormaalne ja tahab ainult matuseid mängida.
Kahjutu küll, aga polnud tore seda oma lapse kohta kuulda.

Nii need jutud tulevadki... ja kohe üldse, kohe mitte kunagi ei tahaks talle omalt poolt võimalusi anda minu sõnadest midagi kõmumaigulist teiste inimeste jaoks kokku keerutada...

Vähemalt on tal põnev elu!