Kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Haaaiii, swweeetiiiees! :)

Mu vaene vana blogike on tolmukorra alla mattunud (kuid uskuge mind - see pole midagi tolmukorra kõrval, mis võimutseb elutoa diivani all!) ... Olen mõelnud sellele 'kunstlikku hingamist' teha, aga ma pole eriti ... 'artistic type', eks :)

Pealegi, mul on päriselt ka arengupeetus praegu!

Mõtlen lihtsalt vanu asju üle, no ausalt - mitte ühtegi värsket mõtet!

Võin rahulikult mitu nädalat mäletseda sellise mõtte kallal, et miks küll inimesed lubavad kas kellelgi teisel või iseendal endale öelda, et nad peaksid olema teistsugused, kui nad on. Kuidas on võimalik olla endaga rahulolematu? Kuidas võib tulla süüdistus, et sa peaksid olema teistsugune? Kust see mõte tuleb? Sellel on ju kujunemistee, millised me oleme. Kuidas me peaksime saama olla teistsugused, kui tuleb välja meie kujunemisteed mööda?
No imelik!

Pingutan ajurakkude vahelisi seoseid ja katsun tervet aju 'helisema' panna, et aru saada sellest, kuidas on võimalik, et inimesed kas endale või kellelegi teisele midagi sellis teevad, aga 'itt ei tule'! Ei saa aru!

Ja ometi ma mäletan, et olen olnud endaga rahulolematu ...
Kuidas see käiski? - seda enam ei mäleta.
Kuude kaupa juurdlen, et aidata näiteks Väikut, kes on endaga rahulolematu, aga meelde ei tule... Kusjuures ta saab mu mõttekäigust justkui aru, kuid talle tundub see teoreetiline ... liiga kauge, et omaks võtta. Misasi on see, mis sellise arutluskäigu omaksvõttu takistab?

Meelde tuleb üks asi: kõik sai minu puhul üha kiiremini heaks siis, kui otsustasin ennast mitte kritiseerida vaid endale "krediiti anda" - ennast usaldada. Selleks, et ennast mitte kritiseerida, oli vaja lõpetada enda sundimine. Saad ennast kritiseerida ainult siis, kui sunnid ennast oma südameteest kõrvale astuma. Kui tunned tõrget ja ütled selle peale/tänu sellele endale (ja vajadusel ka teistele): "Oi, aga ma ei saa seda teha, sest ma millegipärast tunnen, ei taha seda teha!," siis sa ei plätserda ennast valega kokku ja ei pea pärast enda puhtaks pesemise pärast muretsema. No ausalt - kui hakkasin kõhutundest lähtuma, polnud mul järsku enam endale üldse mitte midagi ette heita! Isegi kui sa elad veidrat elu - see on päris-sinu päris-elu! Ja ainus, mis rahuldab. Ainus! Kompromissid võivad Kuu peale sõita!

///
lisatud suts hiljem:

Kerisin oma blogi natuke allapoole ja nägin ühel omaenda päevikupildil sellist lauset Sri Nisargadatta Maharaj'lt: "Nothing can block you so effectively as compromise, for it shows lack of ernestness, without which nothing can be done."
EKSOLE!?
Kompromiss on vales elamine! Aga meile õpetatakse, et küpsed inimesed oskavad teha kompromisse!
ŠOKK!
Uudis: te 'kõlbate' suurepäraselt ka iseendana!
Inimesed on närukaelad seetõttu, et nad 'keelavad ennast', mitte seetõttu, et nad lubavad endal iseendana elada ja olla.

Aaanyway, blessings, beibs! Kiss-kiss! 😘
/// 

Ja ma mõtlen, et me nudime ja kultiveerime ennast teistega suhtlemise pärast, aga - kas see on tõesti vajalik? Kas poleks kõigile parem, kui meid titast peale ei õpetataks teiste silmist oma väärtust välja lugema ja teistele meeldima? Kas aga on üldse võimalik lapsi kasvatada nii, et nad ei vajaks mitte kellegi tunnustust selleks, et ennast hästi tunda? Täiskasvanutega on muidugi juba lootusetu, ainult erakud ja loodusfriigid oskavad end hästi tunda ilma, et keegi neid kiidaks või neile heategevuslikus korras naerataks ("see ei maksa midagi, aga võib kellegi päeva tipphetk olla" - õäh!). Kuidas see juhtunud on, et me oleme oma jõu ja õnne teiste kätte andnud?

Anyway, sellepärast mulle tõesti meeldivad alkohoolikud ja asotsiaalid, et nemad kõige sagedamini räägivad sellest, mis on tõeline, neile tuliselt oluline. Ja veel üks koht on, kust selliseid inimesi leida: projekt Humans Of New York - koduleht, FB konto ja IG konto.
Seal ka tuuakse pildistatud inimese üks säsi-lugudest ... Mõni kord on see vapustavalt liigutav, mõnikord ka õõvastav, mõnikord lihtsalt kurb ... näiteks ei lähe mul kuidagi meelest ära ühe neegrimamma jutt, kuidas ta on üksikemana kõik oma neli poega üles kasvatanud nii, et neil pole millestki puudust olnud - töötades kolme koha peal. Ja ma mõtlen - kas sa üldse tunned oma poegi? Olid sa iial nende jaoks kohal inimesena? Või kasvatasid sa neist "shut up and go on" inimesed?
Ja ometi - enda üle uhke olla on nii palju parem kui ennast süüdistada. Ma arvan, et inimestel on tegelikult alati vähem valikuid, kui teised inimesed kõrvalt vaadates arvavad ... Inimese loomus mängib ikka väga suurt rolli, on rumal sellest mööda minna proovida. Me päriselt ka peamegi 'enda piires' elama. Meil on siin maapeal suurim väärtus just iseendana. Ainult nii saame maailma rikastada just sellise imelise ja haruldase vürtsina, nagu me kõik oleme.

A no vat sellest kõigest olen ju juba rääkinud ...

Eks mingi põhjus kindlasti on, miks see teema praegu käest pole kadunud ...



Aa, aga veel! Ma ei tea, kuidas mu vaimsete-esoteeriliste huvidega lugejatega on, aga mina märkasin alles nädalake tagasi, et ükssarvikute nägijad, inglite ja 'ülestõusnud meistritega' vestlejate ja kristallimaagide sädinad on üsnagi ära kadunud. Ma tegelt nii huviga ootasin, mis nende inimestega edasi juhtub, kes on sellisesse maagilisse maailma astunud, kuhu mina ei näe. Paraku tundub, et nad on oma igapäevase pudrutaldriku juurde tagasi pöördudnud. Sigh!
Ma vist nii 5-3% ulatuses lootsin, et nad ei mõtle värki välja vaid on päriselt millegi huvitavaga kontaktis.




Vaatan praegu mingit napakat Briti sarja - Doctor Who, seda uuemat. Pidi olem science fiction ja oli mul juba aastaid plaanis, aga nüüd näen, et see on nagu lastefilm - kõik on hästi lihtsustatult ära seletatud, nii et iga seeria alguses näed otsekohe ära, mis möödaminnes mainitud detailidest osa lõpu poole oluliseks muutub, no kohe saab aru, mille ümber tants sedakorda lahti läheb. Selline pooleldi ära seeditud lobi. Aga oh häda - mulle ei meeldi raamatuid, filme ja sarju pooleli jätta! Panen selle vaikselt jooga alla käima ja loen vaadatuks.
Täna vaatasin vahele samuti Inglismaalt pärit reality-showd "Made In Chelsea". Seal on üks gei aristokraat, kes ei naera kunagi laginal, aga ütleb kogu aeg nii naljakaid asju, et ma olen temast täiesti vaimustuses ... mitte, et ma tema nime mäletaksin ...

(oooookei, ma võtsin ennast kokku ja guugeldasin) -
  • Mark-Francis Vandelli

Ta on umbes nagu: "Nad läksid MATKAMA??? ... Kunagi ma tundsin kedagi, kellel oli magamiskott. Ma mõtlen: see on KOTT! Sa MAGAD KOTIS! Lõpetasin päevapealt temaga suhtlemise."

:D

Haa! Hee! Sellise lõbusa noodiga võikski lõpetada, mul hakkas järsku jube kiire ka!

Muskadii! 😘😘😘

Kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Ülejuttu




Ma ei suuda ise ka ära imetleda, kuidas kõik mu vaimsed otsingud on lõppenud lihtsalt sellega, et hakkasin autentsusele tähelepanu pöörama. Mitte, et ma ennast vaimsusele sulgenud oleksin, aga need jutud tulevad boonusena :)

Tuleb välja, et kui sa austad oma kõhutunnet, siis ei teki neid asju, mida peab muusika, pranayama, meditatsiooni, vabastava hingamise, massaaži, punktmassaaži, nõelravi, muusikateraapia, mudrade, mantrate, loitsude, palvete, inglite ja ükssarvikute, kristallide, võlukeppide, nõiavitste, sauna, indiaanitelkide, sütel kõndimiste, filosoofia, affirmatsioonide ja mille iganes muu abil 'ravima'.

Lahendus meie kõigile hädadele on nii lihtne - kompromisse tegemata väljendada ja elada enda tõde - ja samas kasutuskõlbmatu, sest süsteemi sees elamisest ei tuleks mitte midagi välja, kui me enesetundest lähtume oma otsustes. Ühiskond püsib kokkulepetel. Kui sa tahad olla autentne, ei saa sa kokkulepetest alati kinni pidada.

Nii me siis teeme, mis näib olevat vajalik, ja seejärel otsime-otsime-otsime ja katsetame-katsetame-katsetame asju, mis võiksid meie enesetunnet ehk paremaks teha. Õnnega on koos need, kes tõesti leiavad meetodi, mis töötab igal kellaajal ja igas olukorras, aga suurelt jaolt ja paljude inimeste jaoks on hea juba see, et nad ise näevad, et nad püüavad ennast aidata ja armastada. See tõesti on ka oluline!

Kompromissitu autentsus on see asi, mis minu puhul on hästi vinged tulemused toonud, varem olen ainult antidepressantidega nii eksimatult selged tulemused saanud - muidu on tulemuse juures ikka põhikomponendiks lootus ja teadmine, et olen enda heaks midagi ette võtnud :D. Ma usun nüüd, et autentsus on suurepärane abivahend igas olukorras. On kurb, et ma ei saa seda kõigile soovitada, sest kui valime legaalsetest ja sotsiaalsetest kokkulepetest kõrvalehoidmise, võivad kannatada meiega seotud inimesed, eriti meie lapsed. Mul endal tööl mittekäijana see võimalus on ja ma näen, et autentsusest võib kiiresti saada inimese elu tihedalt läbiv raamistik, mis ei jää ühestki otsusest ja hingetõmbest kõrvale, sest see tõesti töötab ilmselgelt ja ilma ühegi erandita meie kasuks.

Meie kõigi sees on olemas oskus oma elu õnnelikuna elada, kuid meid on õpetatud seda ignoreerima, sest me peame elama ühiskonda sobitudes ...

Ma mõtlen sellele, et mõnel inimesel võib tulla mõte olla autentne sel määral, et ta tunnistab iseendale, mida ta tegelikult mõtleb ja tunneb, kuid käitub edasi tublina, nagu vaja. Võibolla on nii, et autentsus ei sobigi osale inimestest nii hästi nagu mulle tundub ..., kuid eespool toodud näite korral mina näen, et endale oma tõelisi tundeid tunnistades hakkab inimene küllaltki lühikese aja pärast mõtlema, et kui talle need-ja-need asjad tõesti tegelikult ikka üldse ei meeldi - kas ta peab ikka neid asju tegema, kulutades oma kallist elunatukest (mis on mõeldud eneseteadvustamise kaudu arenemiseks) näitemängu peale? Mulle endale tundub, et autentsuse poole liikumine on asi, mis kindlasti võtab terve käe ja kogu keha koos naha ja karvadega takkapihta, kui kavatsed sellele ulatada vaid sõrme. Mina pole rahvavalgustaja ega anarhist ega soovi mingit revolutsiooni. Seega ma ei taha kedagi suunata. Kuid ma arvan, et teistele tuleb ehk kasuks mõnikord kombata mõtet sellest, et on üks selline tegelane nagu karikate emand, kes on lapseeast peale enda ja maailmaga pidevalt kimpus olnud, ja siis sai kõik olulise kahe aastaga selgeks, ja kaotas täielikult igasuguse eksistentsialistliku segaduse, kui oli hakanud tegema ja ütlema seda, mida spontaanselt teha/öelda soovis. #nofilter :D
Kuigi ega see minust ühiskonda paremini sättuvat tegelast ei teinud ...
Attached to nothing, connected to everything, nagu öeldakse.

Muidugi ei ole kena lõugu lõksutama hakata, kui oled teiste suhtes kuri ja noriv - ma ikka ütlesin Väikule, kes oma klassikaaslaste pärast muretses ja samas nende peale 'rumala käitumise' tõttu pahane oli, et võib küll neilt küsida, miks nad teevad asju, mis teisi närvi ajavad, aga alles siis, kui ta uudishimu on siiras ja hukkamõistust vaba.
Aga nördimus teiste suhtes kaob ise ära, kui on kadunud nördimus enda suhtes.
Selle pärast pole üldse vaja muretseda.
Sest kuigi me arvame, et oleme tigedad selle pärast, et mees joob otse pakist piima, oleme me ärritunud hoopis selle pärast, et meie ei saa hakkama sellega, et mees joob otse pakist piima. Kui meil oleks ükskõik, siis probleemi poleks. See tegevus pole iseenesest probleemne, probleem on vaatajas ja pahandajas. Ning ma olen täiega nõus sellega, et on jube kurb, kui meie kaaslane teeb korduvalt midagi, mis meid kibestab. Kuigi - sellest aru saamata oleme kibestunud hoopis enda suhtes, et jätame ennast sellesse olukorda. Enamikus suhetes on asju, mis meest või naist silmi pööritama panevad ... Autentsel inimesel on raske jääda sellisesse suhtesse, aga jälle - lapsed! Lisaks, nii sõprus-, pere-, kui ka intiimsuhetes oleme me andestavad, kuna endast mittehoolivana teeme ise ka asju, mida on teistel raske andestada ja siis käkime ja andestame vastakuti teades, et me ise ka paremad pole - näiteks "mu mees on lollakas, aga mina olen jällegi kole, nii et parem suurt stseeni ei tee" :D  Hinnangud, hinnangud puhta olemise asemel! ... Samas, see võib näida seosetu, aga autentne olles muutume me ka teiste suhtes palju paremaks ja suhted muutuvad paremaks, kuigi näib, et peaks toimuma vastupidine, kui me hakkame teenete tegemisest keelduma selgitusega, et "a ma tunnen, et lihtsalt ei taha seda teha - mul läheb meel kohe jõle mõruks, kui ma selle peale mõtlen, et peaksin minema apteeki, et sulle kõhulahtisteid osta!" :D
Mina ei tea, kuidas see käib, aga ilmses ehedas suhtluses võid kõik välja öelda ja suhe on ikkagi palju parem kui siis, kui pika mokaga või head tuju teeseldes teeneid tegid. Autentsus aitab kõiki inimesi autentse inimese ümber, sest see näitab midagi tõelist, fundamentaalset, keset meie elusid, mis on täis kunstlikku. Aga elu on lihtne, oleme selle ise keeruliseks elanud...


***


"Bruce Lee, a martial artist and follower of Zen philosophy once said, “In Buddhism there is no place for using effort. Just be ordinary and nothing special. Eat your food, move your bowels, pass water, and when you're tired go and lie down. The ignorant will laugh at me, but the wise will understand.” 
This is the type of natural living that is emphasized in Zen—to listen to your body, to act spontaneously, and to let your intuition guide you.”


Nii kirjutas mu suur lemmik, 21aastane olemisetaibu Joseph P. Kauffman

Panin selle täna teise blogisse, ja (eile vist) panin ka selle:


Ahhh! 
Nii oluline ja preecciooousss!!! :D

Ma pole 'vigased'. Näeme seda alles siis, kui lubame endal olla meie ise.
Oleme loomulikuna palju ilusamad kui 'ilu' suunas pingutades.
xoxo



Teisipäev, 16. jaanuar 2018

Morbiidselt

Lugesin lehest, et üks mu lemmik-kaasalaulmisartiste, The Cranberries'e solist Dolores O'Riordan leiti hotellitoast surnuna. Kuna tal on mitut sorti hingehädasid olnud, selja taga enesetapukatse (2013? 2014?) ja tema kolm last elavad isaga ... eh, Kanadas või? - pole päris kindel, siis liigub mõte paratamatult enesetapule. Törtsuke alkoholismi ja ravimitega mängimist ka sinna otsa, ning see iiri veri ei tahagi vist staarivärgindusega kokku sobida, sealsed laulumaagid peaksid vist oma kääbikuuru ees pingil laulma, Sinead O'Connor tuleb ka meelde oma pidevate stseenide ja minema põgenenud lastega ...

Naised teevad oluliselt rohkem enesetapukatseid, mehed pigem saavad hakkama, kui asja juba ette võtavad - nii on enesetapjate hulgas märksa rohkem mehi, päästetud naisi aga on kordades rohkem. Kui inimene ära ei sure, tõlgendatakse seda nii, et tegemist oli 'appikarjega', et inimene soovib, et tema häda lihtsalt märgataks ja ei soovi tegelikult surra.

See mõte võtab mul kõhu alt külmaks, sest mis mõttes pole teised inimesed aru saanud, et inimesel on liiga raske??? No ma ei tea ... ma ei suuda seda näha muud moodi kui et inimesed tunnevad ennast süüdi, et nad turtsusid ja sõimasid vastu ega aidanud, ja siis hakkavad endale kinnitama, et see ei paistnud kusagilt välja, et inimene endaga hädamülkas oli. Süütunne on üks imelik asi, võiksime ennast ju hoopis sellevõrra ilusamaks inimeseks pidada, et end süüdi tunneme, ja hoida ennast selle tundega, lasta sel tundel olla, jätta sellele tundele ruumi endas. Ja siis saame tunda ka kõiki teisi seonduvaid tundeid, kui me ei sulge ennast. Allasurumine ei tee kedagi vapraks ega tugevaks. Samas olen tähele pannud ja saan aru, et enesetapp on inimeste jaoks millegi pärast (mida mina huvitaval kombel ei koge - normi piiresse jäävad liigisisesed erinevused mu meelest :D ) nii võimatu teema, et kõik istuvad silm hirmust punnis ja ei julge midagi ei mõelda ega öelda.

Minu meelest jällegi on õudne, kui destruktiivselt väljenduva psüühikahäirega inimese sugulasi - sh lapsi! - manitsetakse siiski nendega edasi suhtlema.
Ma ütleks, et mitte keegi meist ei vastuta selle eest, kuidas teine inimene oma elu tajub.
Hoidke ennast, teie keha pinged teatavad teile, kui teete endale liiga.
Hoidke endas kaastunnet selle teise inimese vastu ja enda vastu ja lahkuge uksi prõmmimata.

Ja see on ka õudne, et selle asemel, et aidata maniakkidel ja muidu toredatel jaburdajatel leida endale sobiv turvaline eluviis, rõhutatakse hoopis vajadust arendada ja harjutada normaalsele inimesele omaseid oskusi, mis neid aga paraku tugevasti stressi ajavad. Aga mulle tundub, et siin ilmselt probleemidega inimesed jagunevad väga mitmeti, näiteks:
* inimesed, kes suudaksid oskused omandada, kuid ei soovi kogu selle värgiga tegeleda, sest need teevad vastikult ärevaks = rikuvad elu ära (jep, mina!);
* inimesed, kes ei tahagi osata ja kes on ka õpivõimetud;
* inimesed, kes tahavad osata, aga on õpivõimetud;
* inimesed, kes suure harjutamise ja treenimisega on võimelised oskused omandama ja neile meeldib see, et nad saavad nende asjade tegemisega hakkama.

See iseseisvuse õpetamine ja edasipürgimise promomine on kaugelt üle piiri ka 'tavaliste inimeste' juures, kõik püüavad oma maksimumi suunas ja ei mõtle üldse sellele, et elu peab Meid paitama. Pole mõtet elada elu, mis sind õnnelikuks ei tee. Ja veel see nali, et kui oled pingutanud ja pingutanud, ja hakkad aru saama, et ptui, seda värki pole mulle üldsegi vaja, siis kõik utsitavad edasi pingutama, mitte pooleli jätma. Ühesõnaga sa mõistad, et oled oma elu planeerides teinud vea ja selle vea tegemise tõttu kunagi jätkad seda viga lihtsalt edasi. Aga näiteks mina jätsin ülikooli pooleli olukorras, kus mul olid kõik ainepunktid koos ja tegemata ainult üks statistika-aine (väkk!), seminaritöö, lõputöö ja see viimane suur üldeksam. Kõik muu oli tehtud.
Kas ma kahetsen, et ma lõpuni ei teinud?
EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!
Iial pole seda kahetsenud.
Kuid mul tuleb klomp kurku, kui ma mõtlen, et piinasin ennast nii kaua selle kooliga, ammu juba ei tahtnud seda nähagi, talvel jõin enne loengusseminekut salaviina, sest ilma ei suutnud kuidagi välja astuda, isegi Väiku sai vahele planeeritud selle lootusega, et äkki beebiga kodus istumine ajab mu hulluks ja ma lausa jooksen tund aega enne algust loengumaja poole :D, aga ei, seda ei juhtunud, Väiku oli imearmas titakene :)

Inimesed on erinevad, aga kui te tunnete, et ei saa mõne asjaga hakkama enne kui pole üht šokolaaditahvlit või kokteili manustanud, siis - jätke ära need asjad! Need on pahad teile.
Ärge tehke,
käige alla
nagu mina! :D

Ahsoo, aga 'appikarje'-enesetappude kohta tahtsin öelda seda, et kuigi olen olnud kohe täitsa depressiivne mingitel oma elu perioodidel, pole ma teinud ühtegi katset, kuigi olen rahulikult ettevalmistusi teinud, tühjendades riidekappi ärakantud asjadest, mida keegi niikuinii endale ei taha, visates ära päevikuid ja kirjutades infovihikut VT kasvatamiseks, kes iganes seda tegema oleks hakanud. Ja Mehele ka, et mis režiimide peal meie pesumasin töötab ja et makaronide keetmise instruktsioon on paki peal kenasti kirjas jms. Kuid mul on 'appikarjetest' lugedes alati tunne, et inimene lihtsalt tahtis teada, kas tal on veel mõtet siia tolgendama jääda või ei, ja jättis oma pääsemise saatuse/jumala hooleks. Et kui ta piisavalt varakult leitakse, siis äkki pole veel tema aeg surra? Et see pole mitte appikarje vaid küsimus - sellises olukorras, kus oma mõistus kohe üldse ei võta. Ja kui saatus tahab, et sa ellu jääksid, siis äkki pingutad siiski veel? On ju siiski küllalt ka neid inimesi, kes alles pärast ärapäästmist avastavad, et siiski tahavad elada - mis on väga imelik ja imeline mu meelest :D

Ja nüüd lugesin oma teksti üle ning kehapingete juures tuli meelde seik paari nädala tagusest ajast ...

Nimelt söandas keegi Teal Tribe'i FBgrupis küsida, et kas on selles vaimuinimeste grupis temasuguseid ka, kes tarbivad loomseid produkte ja on tänulikud loomadele?

No ei tohi midagi sellist kirjutada tänapäeval ingliskeelses internetis, kui sa just troll pole, kes selleks kirjutabki, et verd lendamas näha.

Milline meeletu lihasööjate mõnitamine seal lahti läks!!! Kusjuures tõesti labane ja sulaõel!
Mõtlesin juba ei tea mitmendat korda irooniliselt, et veganite erakordse agressiivsuse taga on ilmselt dieet :D, hakkasin seda kirjutama, ja kukal hakkas surisema. Kustutasin. Kirjutasin "peenemalt". Ikka surises. Sain aru, et ei tohi lisada negatiivsust. Tahtsin grupist lahkuda, kuid siis meenus, et see ongi üks teema, mis interneti tänapäeval hulluks ajab, nii et ei maksa seda lahmimist konkreetse grupiga siduda. (Siiski pole pärast seda sinna vaadanud.) Kirjutasin lõpuks lihtsalt, et lehva-lehva, mina samasugune, olen loomadele väga tänulik ja kui järgmises elus on minu kord loom olla, siis pakun oma kannikat ka. Surema peab niikuinii.
Selle peale kukal ei surisenud nii et postitasin.

Ja nüüd ma lihtsalt istun ja mõtlen, kuidas meid kogu aeg õpetatakse ennast kokku võtma ja distsiplineeritud olema, sealhulgas oma tundeid alla suruma ja 'mõistlik' olema, kuid tegelikult keha pakub meile vahetut teadmist meie jaoks subjektiivsest heast ja halvast, kuid meid ÕPETATAKSE seda ignoreerima.
Näiteks kool. Teate kui paljud inimesed mulle ütlesid, et nii lõpu eel on lausa totter lõpetamata jätta.
Aga mulle kõlas see umbes nagu ma oleks vägivaldses abielus tasapisi ärkama hakanud, et see, mis toimub, on minu jaoks ikka väga vale ja mind mitte-arvestav, vaenulik, kurnav-koormav, ning siis teised ütlevad, et no kuule - kaheksa aastat said abielus olla ja nüüd piin enam ei kõlba? Kui sa ennast kokku võtad, siis kindlasti saad kauem hakkama/piinlemisega hakkama.
Nagu mida?
Kui saad aru, et teed endale liiga, siis lase jalga! Sa ei pea selle pärast edasi kannatama, et kunagi tehtud otsus osutus sind kahjustavaks. Me tohime iga hetk uued olla ja me tohime ennast armastada ja enese eest hoolitseda ja ennast hellitada ja mitte selleks, et siis on meil ka teist vastu kena olemiseks jaksu vaid lihtsalt selleks, et me väärime parimat kohtlemist iseenda poolt. See pole vahend hea tuju või kannatlikkuse saavutamiseks, see on omaette eesmärk: teha ennast õnnelikuks siin elus! Millal sa siis õnnelik oled, kui mitte täna? Pingutamise ja ponnistamisega valmistad sa ette ainult tuleviku pingutamist ja ponnistamist. Rahu ja rõõmuni saab jõuda mitte pingutuste ja enesesalgamise vaid rahu ja rõõmu läbi. Kui käitud ennastsalgavalt ja allasuruvalt - kui palju seda 'sind' üldse alles on, kes sinu arust kunagi hiljem peaks sinu tublidusest loorbereid lõikama?

Ma armastan teid, nupsud!
Ja andke te ka minna! :D


---

Nigu ikka on mul veitsa päevikuvärki kogunenud:


Ee, mina saan mõned pildid suuremaks nii, et klõpsan parema klahviga ja valin: ava pilt eraldi lehel vms ja siis plõksan pluss-märgil, aga ma ei tea, kas te ka saate ... 




Ehh, see on jaanuari autoportree, kuidagi väga imelike proportsioonidega on,
aga märkasin alles siis, kui olin mustvalgel välja printinud ... :S


No osalt on asi lihtsalt valguses, see langeb ühelt küljelt ja kohe ongi viltune nägu käes! :D
Ja no juuksed on kuklas sõlmes ... ikka väga imelik pilt... :p


Kes veel absoluutselt jumaldab Dylan Thomase luuletust
 "Do Not Go Gentle Into That Good Night"???
:D
Mul on see juba ilusasti välja kirjutatud, kuid vahel pean esimesed read VEELKORD kusagile üles kribama ...

Uuuuh, da päššöööön! :D




---

Ahsoo, ja kuna nägin fotosid võttes varemsalvestatud 'still'e' ,  märgin lihtsalt ära, et vaatasin aastavahetuse kandis mõlemad Blade Runneri filmid esimest korda ära. Ma olen erutusest ogar lausa - nii ägedad filmid ja esimene, hoolimata sellest, et tehtud igiammu, polnud üldsegi naeruväärne. Visuaali poolest olid mõlemad filmid suuuuuuper!!! Lugu oli esimesel tugevam, aga ma üldse ei kurda ka teise üle. Oli nii ilus ja põnev ja ma aina ahmisin õhku, et kuidas see esimene film iial varem minuni polnud jõudnud??? Ainus asi, mis ma oskan pakkuda on, et nimi Blade Runner sai minu teadvuses sisu, et keegi jookseb žilett käes mööda kõrisid ringi ... ning see poleks tõesti huvitanud.  Viimasest filmist:



No lihtsalt hull lugu, kus mulle meeldivad inimtühjad betoonkamakad ... (peategelased pole 'inimesed', nemad on inimtühjuse vaatajad ju :) ).

A see on ka nii ilus!



Tsau-blau siis! You should go and love yourself! :)

Neljapäev, 11. jaanuar 2018

Päevikupilte











Ostsin endale 2018. aastaks ka kalendermärkmiku, kuhu kirjutan päevaplaani konkreetseks päevaks.
Mõtlen, et kuna ma kujundan oma päevaplaane iga mõne nädala tagant ümber
vastavalt vajadustele, siis on pärast huvitav vaadata, kui erinevad mu päevad on :)







Bye-bye, toredat päevakest! :)


Kolmapäev, 10. jaanuar 2018

- - -

Mu muskad!

Kas te suudate kujutleda, et selles ruumis, kus te kõnnite, on vaikuse "harfikeeled" ja kõndides te libisete käega neist üle ja loote kauneimat ja kosutaivamat hingemuusikat? Umbes selline tunne on minul, kui üritan eelmist aastat kokku võtta. Olen seisundis, mis on palve ja rõõmutantsu segu.

Kujutate ette?! :)

Armastus siin ja armastus seal, armastus iga nurga peal :)

Kuna blogimise tunnet üldse pole, mõtlen, et homme pildistan 'üles' oma päevikulehekülgi, et niipaljukestki elumärki jääks siia... :) Sest no "itt" ei tule, erinevalt Black Rocketsist.
/Naljakas oli kuulda viimasel kohtumisel Issakesega, et talle Peeter Oja üldse ei meeldi, näib röökiva töllakana! :D Mulle ja VT'le on alati väga-väga meeldinud :D, Väiku oli ainult kaheaastane, kui talle Oja Pets juba meeldis :D Samas, tollal meeldisid talle ka postitantsu võistluse võistlejad, ta pidas neid maailma kõige ilusamateks naisteks... nii et ... võibolla see pole eriliselt mõjukas argument... :p/

Jätan siia oma kõige viimase suurninakese suurlemmiku: CocoRosie "After the Afterlife"



Bänd koosneb kahest õest ja nende stiilile on nimeks antud "freak folk" :D :D :D



Love love love to the stars and back...
Armastage ennast tulipalavalt, ja mitte selleks, et siis olete teistele ka paremad kaaslased (mis on küll tõsi), vaid lihtsalt selle pärast, et te väärite kogu oma armastust ja toetust. Armastage ennast enda pärast, mitte teiste pärast - teised saavad sellest abi/kasu niikuinii, kõrvalsaadusena (collateral bliss).

Love, beibs! Just do it! :)

P.S. - See blogilugeja, kes mulle õpetas, kuidas YouTube videosid 'repeat' peale panna  - - - ma ei kujuta oma elu ilma selleta enam ettegi! Aitäh-aitäh-aitähhhhhhhhhhhh! :)

Pühapäev, 7. jaanuar 2018

Khm

Allikas: Instagram / slothilda
Uus aasta on alanud kuidagi ... väliselt uimaselt, sisemiselt päikesetuuliselt-tuliselt ...
Olen kaks-kolm korda blogimisega algust teinud, kuid tekstid juba üsna alguses pooleli jätnud, kuna tahaks möödunud aasta kokkuvõtmisega algust teha, kuid see oli nii iseäralik ja eriskummaline aasta, et ei oska kohe mitte seda kirjeldada.

Täna mõtlesin, et see oli aasta, mil kõik see, mis varem tundus imelik, hakkas mulle tunduma imeline. Ja ma hakkasin elama imelises maailmas, kus kõigele on koht, kõik on hästi ja ei saagi olla halvasti, kuna avanes suurem pilt, põiming, kõige koosolemine kõiges.
No kuidas sellist asja kirjeldada?

Väiku muide arvab ka, et maailmas on kõik igal hetkel täpselt nii nagu peab, aga tema ei tee sellest järeldust, et kõik on hästi :D
Ma mäletan, kuidas niimoodi mõelda :D, aga ma ei mõtle enam nii.

Igatahes, tahtsingi lihtsalt seda öelda, et kõik on hästi ja ma olen möödunud aastale super tänulik, aga öelda ei oska nagu midagi. Praegu on mul vist mingi inkubatsiooniperiood ... ja jumal teab, millal ma midagi välja haun :p

Mõnusat talvitumist, tuvikesed! :)