Neljapäev, 30. märts 2017

Quote

“Beauty is the illumination of your soul.” ― 

John O'Donohue, Anam Cara: A Book of Celtic Wisdom




Ilu on sinu enda hinge ilmsiletõus /esile kerkimine ... 'hingeavaldus'.
Kas pole? :)
Suletuna ja kibestununa ei saa me ilukogemust, me võime asju lihtsalt 'hinnata'.

Niisama

Väikul oli eile koolis loovtöö kaitsmine.
Olen teda sellega seoses maiustega poputanud ja muidu hästi õrnalt kohelnud.
Kui teda FB Messengeri kaudu toetan ja lohutan, vastab ta "jah!" või "aitäh!", aga kas meelega või kogemata kasutab ta sellist tillukest emotikoni, millel on suu naerul ja pisarad silmas.
See on mõeldud kirjeldama ohjeldamatut naeruhoogu, aga VT kasutab seda hoopis väljendamaks sellist vaprust, et pisarad on silmas, aga ikka naeratad.
Mõnikord ma vaatan tema vastuseid mu kirjakestele ja see on minu jaoks nii lummavalt armas ja tema moodi... :)

Kaitsmise eelõhtul selgus, et ta on oma juhendajale töö viimase versiooni ja kava saatmata jätnud. Koolist tulles astus ta korra minu tuppa, kirjeldas põgusalt olukorda ja ütles, et on liiga närvis, et jutustama tulla.
Poole tunni pärast saatsin talle kirjakese, et kui ma saan tema heaks seda, teist või kuuendat teha, siis andku Messengeri teel teada, ja lohutasin, et tegemist pole suure ja mitte parandatava veaga.
Ta vastas, et aitäh, ta tahaks küll veidi hiljem puhastatud porgandit ja õuna, aga hetkel ta tahab kaks tundi niisama nutta - ja jälle see 'naerust kõveras' märk :p

Ma mõtlen, et kas see üldse kunagi kehtib, et väikesed lapsed, väikesed mured ja suured lapsed, suured mured? Suur laps muretseb ise! :D
Minul on küll pärast VT teist eluaastat iga aastaga ainult lihtsamaks läinud...


- - -

Pesin eile meie talvesaapad ära, et talveks kappi panna ja jäin jälle mõtlema, et - küll ikka kodusel inimesel kulub vähem raha!

Minu talvesaapad näevad täiesti korralikud välja, kuid need said ostetud veel krooni ajal!
Kui ma nendega iga päev ringi kappaks nagu korralikud inimesed, oleksid need ammu juba prügikastis.
(See karvane osa pole määrdunud vaid oligi selline beež.)







- - -

Vahelduse mõttes kirjutan vähem värvikaid päevikuid ja ka on täitsa kena.
Näete, ma joonistasin ühe tillukese lumise mäe ka. Täitsa ok tuli välja.
Maha joonistasin, muidugi :D






- - -

Plaanin paari nädala pärast psühhiaatri juurde minna ja mõtteid kogudes jõudsin selleni, et ma pole pikema aja jooksul - vähemalt kolmveerand aastat või kauemgi - öelnud ega teinud mitte midagi sellist, mida ma ise kritiseeriksin. Mitte ühtki liialdust, iroonilist märkust või kärsituseavaldust. Olen kõigi vastu olnud hooliv ja täitsa aus ka.
Arvan, et see on seotud lihtsalt pikalt süütundega tegelemisest.
Süütunne on see, mis ebaõiglaseid nähvatusi tekitab.
Kusagil sügaval tunned, et oled midagi ise tegemata jätnud ja siis on kiire teistele nende vead kätte näidata, et ise vähem süüdi jääda.

Olen rahul! :)
Nurr! :)

💙

Teisipäev, 28. märts 2017

Oh aeg...

Eile hakkasin arvutist otsima üht hiljuti tehtud fotot.
Kuna 2017. märtsi kaustas seda polnud, siis vaatasin eelmise kuu kausta - Detsember 2016.


Täna duši all mõtlesin, et täitsa lõpp, juba saab kuu läbi ja algab veebruar.


Need polnud meeltesegaduse- ja hajameelsushetked :D - kuidagi... ei saa nagu järje peale selle aastaga :D


Aga mul on alati nii olnud, et kui olen õnnelik, siis aeg läheb kiirelt.
Kui mind miski vaevab, siis on mul aega iga mööduvat minutit needa ja iga mööduva tunni peale vihakõnesid sisistada :D


Pühapäev, 26. märts 2017

Sinininad

Aa, ja tahtsin eelmise posti all veel tegelikult üht videolinki jagada, aga unufdafin...

Mulle tundus, et blondide kristallilaste juures sobiks see väikeseks vinjetiks, kuigi autorid on mujalt, mitte eelpool tuvustatud tulnukperest...


Aga tahtsin näidata siis seda, et Avatari-filmi sinised tegelased on tegelikult ka olemas ja beebina väga armsad... :)

LINK.

Autor: Instagram / babyclon_oficial


Instagramilemmik: uue ajastu perekond

Täna tahaks näidata oma kõige esimest instalemmikut NewEarthMama't.
Kui ma tema konto leidsin, siis ta õppis miskis intuitiivteaduste või holistilises koolis, kus õpitut ta ka oma kontol tutvustas, hoidis oma rabava välimusega pisipoega, tegi väga ilusaid vegan-toitusid, elas kaubakonteinerist tehtud kodus, vett toomas käis allikal, igapäevaelu saatsid trummid ja kristallid :)
Selline maagiline värk! :)

Nüüd on lisandunud veel üks kikkis kõrvade ja suurte silmadega haldjalaps, emme on õppimisse pausi teinud ja pärast mitmekuist 'muhvi autos' elamist on kolitud oma majja.
Kunagi ma teadsin seda ka, mis riigis nad elavad - enam ei mäleta.
Kindlasti mitte "Antarktika-riigis", aga ma ei suuda märkamata jätta, et nad on kodus alati riides nagu kubujussid ja lapsed sageli magavad ka kampsuniga. Õues ollakse palju paljamad...
(Lisatud: Austraalias äkki!)
Kui see kõrvale jätta, siis näib neil olevat just selline maagiline elu, mis lapsi igati toetab ja inspireerib.

Kogu see kamp on veel hästi ilus ka. Emme ja issi olid kunagi modellid ja nende võsukesed näevad välja nagu haldjate ja tulnukate ristsugutised :D


Tulnuklaps Atlas


Maagiarikas argipäev






Veganismus



Emme õpingud


Issi nimega Ryan;
poisid Solaris Lazuli Moon ja Atlas Neo Zen


Sol ja Atlas kahekesi



Emme nimega Emma



Need olid siis ilusad inimesed ja ilusad eluviisid NewEarthMama kontol, 
mis oli esimene, mida ma üritasin iga pilti vaadates ja pildikõrvast teksti lugedes
algusesse välja skrollida.
Ei mäleta, kas õnnestus :p

💙


Reede, 24. märts 2017

Edev kevad

Täna säras päike nii mõnusalt, et otsustasin üle vist küll kahe nädala ise ka õues käia (ma proovisin ühe kuu mitte träkkida kõike, mida ma teen - üldse ei meeldi, mul pole mitte millestki mitte mingisugust ülevaadet ega arusaama, aprillis hakkan kindlasti kohe usinalt jälle träkkima, mida ma söön ja mida ma teen ja kui sageli; millal viimati õues käisin, üldse ei aima, võibolla nädal tagasi, võibolla 3 nädalat, võibolla rohkem, huu nõus!) - no niisama, kodupoes. Talvemantlit ei hakanud panema, panin õhukese beeži kapuutsiga jaki ja mütsist ka loobusin. Kontsata avarad beežid poolsaapad, tumesinised teksad, tumesinine sall.

Poes nägin kohe, et seal, kust korviga sisse pääseb, tuleb mööduda kahest 'pangapoisist'.
Oh jah.
Aga kes iganes sellisel ebamugaval positsioonil tööd tegema on nõus, väärib tunnustust. Naistest ma mõtlen, et nad püüavad millegi vaevalt meeldivama kui prostitutsiooniga oma lapsed ära toita (ma oleks kohe päris kindlasti pigem prostituut kui agent sellise lauakese taga... mul kindlasti tekiks kärmelt mingid püsikunded, kes mind ehk päästa üritaks ja... kõik oleks suht ok :D) ja noormeestest, et nad teevad seda selleks, et vanemad neid ülikooliõpingute ajal ülal pidama ei peaks. Nii et tublid kõik puha!

No jõudsin mina nendeni, pikem astub sammukese minu poole, mina lehvitan kahe käega:
"Eiii, ei taha panka!" - pidades silmas, et ei taha pensionipaketti osta-müüa-vahetada mida iganes...
"Noo, aga mingi pank teil ju juba on..." ütleb noormees minu suunas alla kummardudes (jube pikk poiss oli!), pidades samuti silmas seda, et mu pensionisammas ju on kusagil pangas.
"Ei, minul ei ole midagi," ütlen mina juba selg ees imeaeglaselt turvaväravate suunas tagurdades.
"Aga see on sünniaasta järgi," ütleb tema abivalmilt.
"Ma tean, ma olen 78 sündinud," ütlen mina.
Poiss, kes on seni kergelt minu poole kallutatud olnud, ajab end äkitselt teistpidi looka, pahiseb lae poole õhku ja siis ütleb iga rõhutatud silbi juures ettepoole kiikudes: "TEIe olete SEITSEkümmend KAHEKSA sündinud???"

Siis ma lihtsalt muigasin, kehitasin õlgu ja lipsasin väravate vahelt sisse, aga nüüd kodus ajab see reaktsioon nii naerma :D
Ja noh, tasapisi hakkavad need üle võlli reaktsioonid ikka edevaks ka tegema...

:D

Teiste vead

Lugesin eile, kuidas Pessoa kirjeldas, et tema (alter ego) moraal on väga lihtne: mitte kellelegi mitte midagi halba ega head teha.
Halva tegemisest hoidumise põhjused on kõigile mõistetavad, heast hoidumisel on kaks peamist põhjust. Esiteks ei näe sa oma tegude taha, mis sellest välja kasvab - heast teost võib sündida midagi halba. Teiseks teeme heateo sageli mingi tuju ajel, aga teine inimene arvab, et me oleme kogu aeg sellised ja hakkavad samasugust kohtlemist, käitumist või olekut eeldama. Pessoa arvab, et me ei tohi teisest inimesest teha oma tujude ohvrit.
Eks ta ole!

Veel räägib ta, et vihkab seda, kui talle midagi antakse või tema heaks midagi tehakse, sest sellega antakse talle kaasa tunne, et ta peaks kuidagi vastama või kellelegi teisele heateo edasi tegema. Kui ta jääb haigeks ja teda vaatama tullakse, on ta nördinud, kuna segati tema enda valitud üksindust ja tema ise ei kavatse küll kedagi vaatama minna, kui teised haiged on.

See meenutab paljus mõtteid, mida ise mõelnud, ja seiku, mida kogenud olen.
Et naeratad mööda minnespõgusalt kellelegi, kes näib sümpaatne ja nukker - ja järsku on ta kraps sul kõrval, uurib, kuhu sa lähed, väidab, et tal on sama tee ja tahab hirmsasti sõbraks saada. Või ajad oma maja väikeste lastega õues mõne lause juttu ja terve ülejäänud suve jooksevad nad sind märgates kohale ja tikuvad külla. Mõtlesin selliste asjade peale ka sageli, et parem on kapuuts peas ja nina maas hoida.

Alles Pessoad lugedes taipasin, et asi pole mitte heade tegude siduvas mõjus vaid suutmatuses piire kehtestada. Inimene võiks uskuda, et ta tohib naeratada, kui tal on selline tuju, kuid ta tohib teisele inimesele ka seda öelda, et rohkem ta ei taha endast jagada, kui naeratuse saaja sellest aru saab teisiti, kui naerataja mõtles. Asi pole selles, et annad kuradile sõrme ja ta võtab terve käe - asi on selles, et inimene satub segadusse ja ei ütle kohe, kui käesikutamiseks läheb, välja, et tal on anda ainult sõrm. Paljud meist tunnevad kohustust vastata teise inimese rõõmsale ootusele, sest me tunneme end süüdi, et neis mingi lootuse tekitasime. Tegelikult aga võiksime rahulikult head, lahked ja abivalmid olla - see ei tekita meile probleeme, kui oskame piire seada.

Teiste vead on ikka nii ilmsed! :D

Esmaspäev, 20. märts 2017

Eneseabimeetodid ja õpetajad

Nägin Instas sellist pildikest:


Allikas: Instagram / mo_zhen_zhi

Ja ma näen, et see tõesti on nii.
Alguses oled sa oma jamadega üksi. Siis hakkad ringi vaatama teiste kogemuste järele ja kuidas erinevad ilmalikud-filosoofilised, spirituaalsed ja/või religioossed koolkonnad inimeseks olemise ebakindlusega toime tulevad, seda mõttestavad. Kui hästi läheb, siis juhatavad kõik need õpetajad ja koolkonnad sind ikkagi sinu enese sisse ja siis sa oled jälle üksi - ainult et selle aja peale juba oluliselt vähemate jamadega, õnneks! :)
Mingilt maalt sind tehnikad ja õpetusliinid enam edasi ei aita ja - siis polegi enam tegelikult vaja.
Sõit on juba sees ja kindlustunne samuti!
Huvitav, eks! :)

Jääb vaid loota, et kusagil sõidu pealt välja ei kuku :D

Pühapäev, 19. märts 2017

Instalemmik: Tiibetlaste portreed

Tiibelased oma jakivõitee, selgelt äratuntavate rahvarõivaelementidega riietusega, jakisõnniku korjamisest ja suitsuses hütis istumisest parkunud nahaga ja hämmastavalt vähenõudliku eluviisiga on minu jaoks rabavad ja lummavad. Nad elavad piirkonnas, kus enamik muu maailma elanikke elatud ei saaks. On külm, mitte miski ei kasva, igav liiv ja tühi väli, tohutult tigedad tuuled, mis põsed püsivalt punaseks kriibivad, kõrgmägede hapnikuvaene õhk ... Aga näe, elavad! Võibolla polegi ime, et seal püsib tänapäeva üks elujõulisemaid religioosseid traditsioone - Tiibeti budism.
(Võiks arvata, et islam on elujõulisem, aga pole ju - see usk on nii ära moonutatud tänapäevaks, et...)

Hoian Tiibetile iga päev pöialt, et hiinlased neid päris laiali ei lammutaks ja oimetuks ei karjuks.
Nii väga tahaks uskuda, et nad saavad jälle vabaks, aga ... hiinlased on ju (ruumi)hädas ja hullud täitsa! Ega nad Tiibetisse oma helgemaid päid ja kuldsemaid südameid saada. Ikka rohkem ülearust rahvast, kes sellele ebasõbraliku kliimaga maale, kus inimesed neid sugugi ei oota, ise ka minna ei taha.

Pildid olen võtnud Instast, lehelt tibetanportraits.
Kui seal on lisatud, kes pildi tegi, panen ka fotograafi nime alla.


Jakitee valmistamine.
Sel lehel on piltide kõrval sageli infot tiibetlaste elu, pildil toimuva või piirkonna kohta,
kus foto on võetud.
Selle pildi kõrval oli järgmine jutt:

"Back in Tibet, yak butter is plentiful; yaks have been a prime source of milk, meat and fiber for thousands of years. Yaks are well-suited to Tibet's rugged landscape, high altitude and extreme weather. They're also not picky eaters and have thrived there since they were first domesticated around 800 B.C."
Making butter tea the traditional way is a time consuming process. First, you'll need a brick of tea — most recipes call for Pu-erh or Pemagul black tea. You'll crush it, soak in cold water and then boil it for multiple hours. Once the tea has steeped, it goes into a long wooden churn referred to as a cha dong. Then, butter, milk and salt are added and churned until thoroughly mixed. Luckily, modern Tibetans can speed up the process by using loose leaf tea and a blender."


*

Tüdrukutirts


Fotograaf: Adela Stoulilova

*

Palverataste / -veskite käimalükkamine:


*

Väike tüdruk oma isaga palverännakul...


Fotograaf: Manoj Kheradia

Pildi kõrval selline jutt:

"Kora (Tibetan: སྐོར་ར, Wylie: skor ra, THL: kor ra) is a transliteration of a Tibetan word that means "circumambulation" or "revolution". Kora is both a type of pilgrimage and a type of meditative practice in the Tibetan Buddhist or Bon traditions. A Kora is performed by the practitioner making a circumambulation around a sacred site or object, typically as a constituent part of a pilgrimage, ceremony, celebration or ritual. However, in broader terms, it is a term that is often used to refer to the entire pilgrimage experience in the Tibetan regions."


Mulle kangesti meeldib, et nad ikka jutukesi ka panevad oma piltide kõrvale.


*


Fotograaf: Cory Richards

*


Fotograaf: Bernardo De Niz

*


*


*

Noor papa


Selle omapärase ülipikkade varrukatega mantli põues kannavad Tiibetlased asju ja lapsi :)

*

Imetlen Tiibeti juures nii paljut, aga nende traditsioonilised juukseehted... 0_0 ...
Ehh, vaadake ja imestage ise:


Fotograaf: Sailing Photography? 

*


No natuke nagu liig või mis?

:D

Ime, et nad kõik kiilakad pole selliste ehete kandmise järel...

Ma püüdsin välja selgitada, misasi see oranz asi on (sinine on Tiibeti türkiis) ja lõin guuglisse
aga ei saanud targemaks.
Ega ma üle paari minuti viitsi otsida ka, kui mulle nagunii ei meeldi :p





See oli siis tibetanportraits.

Free Tibet!


💙💓💙
💛

Laupäev, 18. märts 2017

Pessoa katkeid

"Iga väiksemgi toimetus rõhub mind nagu mingi kangelastegu. Juba mõte liigutuse tegemisest kurnab mind, nagu see oleks midagi, mida ma ka tegelikult ette võtan.
Mul pole pürgimusi. Elu teeb mulle haiget. Ma ei tunne end hästi ei seal, kus ma olen, ega suuda kujutleda ka mõnd teist kohta, kus mul võiks hea olla."

*

"Mu tüdimus on nii ääretu, õudus elus olemisest nii valdav, et ma ei suuda kujutleda midagi, mis võiks olla leevendav, vastupidiselt mõjuv, pehmendav või tähelepanu mujale juhtiv. Magamine äratab minus sama suurt õudust kui kõik muu. Suremine on sama jube kui iga teine asi. Minemine ja peatumine ühtviisi võimatud. Lootus ja kahtlus võrdselt külmad ja hallid."

*

"Kolm päeva vahetpidamata lõõsanud kuumuse ajal luuras torm ärevas vaikuses, kuni otsustas mujale õõtsuda, ning siis saabus õrn, kosutav soojus, mis paitas asjade eredaid piirjooni. Samamoodi juhtub mõnikord ka elus, et elamisest rusutud hing tunneb äkitselt kergendust, ilma mingi nähtava põhjuseta."

*

"Olen tusane strateeg, kes - olemata võitnud ühtegi lahingut - on õppinud naudingut leidma oma vältimatu kaotuse kaardistamisest iga uue ettevõtmise eelõhtul."

*

"Ja mu hinge sügavikus on hetke ainsa reaalsusena terav ja nähtamatu lein, kurbus, nagu kellegi nuuksed pimedas toas."

Fernando Pessoa "Rahutuse raamat"



On ikka kurb kuju! :D
Ma kohe ei tea, mida öelda... Arvan, et kuigi need katkendid pakuvad mullegi äratundmismomente, pole eriti tore neid rohkem jagada :P
Küll ikka võib üks inimene possutada!
Aga siiski, ilusti kirjutab oma leinalaule...

Miks ma nälga ei karda

Eilsest loost jäin mõtlema, et inimesed on nälja tõttu teinud igasuguseid hulle asju - miks ma olen nii kindel, et ma nälga ei karda?

Ma nii väga aktiivselt ei mõelnud :), aga päeva jooksul vahel tuli imestus pähe......

Ja õhtul mulle meenus, et mul on aastaid tagasi - kui ma püüdsin veel normaalne olla ja oma keha valusid ja väsimusi ignoreerida, ennast kokku võtta - ju olnud palju-palju kolme- kuni kuuepäevaseid perioode, mil ma ei suutnud ivakestki süüa. Mõte söömisest tundus õudne ja kui ma midagi suhu panin, siis sülge absoluutselt ei tekkinud ja keel ei hakanudki liikuma, nii et ma ei saanud toitu isegi välja sülitada, vaid pidin salvrätiga suust ära võtma või pühkima, kui oli vedel värk.

Tagantjärele olen kindel, et see tekkis täpselt samal põhjusel kui mu lapsepõlves alanud hullud peavalud ja unehäired: keha (alateadvus) tahtis teatada, et tema ei tee minuga kaasa seda kõlbmatut elu! Pigem juba surm. Suu kinni ja MKMMM! Aga tollal ma mõtlesin, et tuleb ju teha igasuguseid asju - kuidas muidu saab?
Ma isegi ei mõelnud selle peale, et lihtsalt pikutada ja kasvõi püksi pissides surra, kui seesamune isu üles tõusta ja midagi teha tõesti ei tule... Nüüd ma küll mõtlen, et parem õnnelikuna ja iseendana jalapealt surra, kui mingi hüsteerilise, endale (täiesti lootusetult) elu kokku kraapida üritava zombina elada nagu varem...
Raske on märgata depressiooni algust, sest mul on alati nii, et kui trumm on läinud, siis mingu ka pulgad, nii et oma sügavamad depressioonid ma lustin maha nagu ... orkaan, mille südames pole mingit vaikuse haisugi! :D Ja tegelikult tunnen ma ennast isegi õnnelikuna, sest mul on juba ammusest ajast kavatsus õnnelikuna elada... Lihtsalt ma tean, et võtan õnne valedest asjadest kuna õiged läksid katki või kadusid ära.
See power, muide, pole minu kujutlus sugugi: kui ma olen depressioonis ja hullan (ma soovitaks selles sõnas L'i hääldada pehmelt, nagu sõnas 'lollu' :D, ja ma loodan, et te kõik märkate, et see sõna tuleb tüvest 'hull'), on mul alati paras austajaterodu järel. Sellistel perioodidel tuleb neid isegi mingite väikeste poeskäikude pealt aina juurde. Hullus haarab, kui seal on mingi terasus ja tugevus. Paistab, et (näiliselt) tuimasid ja ettevaatlikke inimesi on liiga palju, kui keegi kusagil 'uljutab', siis joostakse kohe ligi...
Aga kui ma olen õnnelik, siis ma 'hullan' ainult sõnadega -ja väga meelsasti -, aga käitumises/olemises olen maailma kõige leebem ja pehmem ja soojem :D
Depressiooni ajal ma jälle ei taha kirjutada, ainult hullata! :)
Armu anda mitte maha lasta.


Hmmm... '-'



Minu lemmik Teal Swan ütleb: ""Pean!" on autentsuse suurim vaenlane."

Jah, kui sa mõtled, et "aga ma ju pean (- kolm punkti -)," siis oleneb tugevusest. Võibolla saadki enda sundimisega hakkama, saavutad 'saavutusi' ja saad nendest rõõmu tunda. Ja kõige ägedam on see, et ka selliste tugevate, ennast sundivate ja kokku võtvate inimeste hulgas on super vingeid, eredaid, kirglikke, imelisi inimesi, kes ei pea ennast kuritarvitama nii, et terve järgnev suguvõsa saab kahjustatud tema "saavutuste" tõttu. On psüühiliselt terveid ja sealjuures tarku ja toimekaid inimesi, kes pole imeliseks saanud läbi alla andmise ja leppimise, trummipulkade minemaviskamise läbi, vaid ... kuidagi ... tänu eelmistes eludes tehtud tööle, ilmselt :D
Ma ei tea, nad on lihtsalt Kõrgem Liik inimesi. Ma kummardan nende ees ja olen tohutult õnnelik, et nad olemas on.


Aga ise ma olen märganud, et isegi kui ma end 10 minutit vastuvõetavast kauem aktiivsusele sunnin, järgnevad sellele 2-3 vaikset ja ettevaatlikku päeva. Mu keha ei usalda mind enam. Ma reetsin ta. Kole tuttav tunne mu kehale!...
Ma vaatasin oma träkkeritest, et mul oli 3 kuud köögikraanikauss pesemata. Muide, mitte midagi ei juhtunud.
Ja ega ma ei keela ju kellelgi koristada :D - kellel esimesena süda pahaks läheb, see koristagu! :D
Kõigepealt oma "paha süda" ja siis kraanikauss takkajärgi! :)


Aaaga algse teema juurde tagasi tulles - ma tean suurepäraselt, mida tähendab 6 päeva mitte süüa ja tunda, et mõte söömisest tundub iga päevaga üha võimatum :D
Ja ma tean seda tunnet, kuidas sa füüsiliselt järjest hõredamaks ja ebareaalsemaks muutud.
See ei tekita muret. See on lihtsalt ... - tavatu.
Ja sa mõtled, et sa peaksid olema tavaline, normaalne.

Ma isegi ei oska arvata, kui kaua viimasest sellisest episoodist möödas on.
Pakuks, et ligi 3 aastat - kui mitte 4 :)


Täitsa hull lugu, et püüdsin 25 aastat oma mõtlemist muuta - ja tegelikult kõik, mis (vähemalt minul) õnneks vaja, oli ainult oma keha kuulamine ja hea/parema kehatunde suunas liikumine, mitte enda kokku võtmine, võimlemine-enesearendamine vaid enda säästlik-armastav kohtlemine. Puuuunkt.

Kui keegi mind selles otseselt ei sega :D, siis ma olen iga päev väga-väga õnnelik!
Täielik jama, et me terve ühiskonnana niimoodi elada ei saa...

Või äkki saaks, kui me tootmist hästi tugevalt vähendaksime ja enam vähem agronoomiliseks kultuuriks muutuksime. Iseendastmõistetavalt teadus ja kultuur õitseksid edasi, piisab vaid nüritööstuse kärpimisest. Et - suurtööstused kinni, ei mingeid TUC küpsiseid või kümme erinevat ketšupit riiulil... Igaüks kaks tundi tööl ja ülejäänud aja raamatutes, köögis või lastega või aiamaal... suusatamas, metsa nuusutamas... Selline loomulik elu. Ma ei imestaks, kui asi sinnapoole siiski liikuma hakkaks :), varsti uhkustame kõik mitte oma uute ostudega, vaid kui kaua meil mingi ese vastu on pidanud! :) Näiteks minul on hetkel seljas seesama helekollane õhuke lukuga spordijakk, mis mul sünnipäevapiltide peal oli (roosa kleidi peal), ja selle ma ostsin, kui VT oli 1-aastane. Nii et 14 aastat olen kandnud ja kas näis LIIGA luitunud?! :D Täitsa norm, ikka veel, mu meelest! :) Iga selline 'vanake' mu riidekapis - ja mul on seal ka veel riideid, mis said ostetud enne VT'd, aga enam vist selliseid pole, mis enne Meest said ostetud... - teeb mind üsna uhkeks ja õnnelikuks, ja ma ei hoia kapis asju, mida ma ei kanna. Mõni selline on ka, aga need on pappkastidega koridoris, raamaturiiulite otsas. (Aa, vaat seal kastides on küll vähemalt paar asja, mis enne Meest said ostetud või niisama saadud kelleltki. Oh, ma ei mäleta, kes see oli, kes rääkis, et temal on selline sõbralikkuse poolest tuntud hipimaja, ja enamiku oma riietest on ta saanud nii, et seljakotiränduritest külalised on need maha jätnud-unustanud! :D Yay!)
Igatahes täitsa ilma riieteta jäämist ma ka esialgu kartma ei pea :D

Tralalallallallalaaa, ei oska juttu lõpetada maaa. Täitsa ... otsa said kõik mõtted. Nagu naksti! Nüüd ma tahan kohvi.

Tsaaauuu, love-doves!
😽

Reede, 17. märts 2017

Minu kõige suurem hirm

Vaatasin eile, kuidas inimesed endalt küsivad, mis on nende kõige suurem hirm ja hakkasin ise ka mõtlema.

Alguses mõtlesin, et äkki VT ja Mehe surm?
Aga ei.
Nad ju päris kindlasti surevad, mis sellest karta!

Siis - kodutuks jäämine?
Tunded samad, mis eelmise vastuse puhul. Et pole kõige lähemas tulevikus küll väga tõenäoline, aga seegi võimalus on olemas ja kuidagi ... pole nagu eriti mõtet karta.

Raske on välja mõelda, mida sa kardad, kui elad nii ennastsäästvat ja ennastkuulavat elu nagu mina...
Samas, kui ikka ei leia mingit hirmu, siis tekib küsimus, kas sa ehk ei valeta endale? ;)

Ma hakkasin selle endale valetamise pärast muretsema (ja siinkohal ma märgiks, et minu meelest on mõningane vahe, kas sa tunned hirmu või muretsed) ja olin lõpuks täitsa õnnelik, kui mulle meenus, et ma kardan, tõesti kardan külma.
Minuga pole võimalik suhelda, kui ma külmetan.
Mul pole endal ka võimalik endaga suhelda, kui ma külmetan! :D
Ma pole suuteline endale sooja jalavanni ega isegi teed tegema, lihtsalt kössitan tekihunniku sees, kõige paksema ja soojema kampsuni varrukad sokkidena jalgade otsa tõmmatud.

Selle asja üle veidi mõelnud, võtaks ma oma suurima hirmu kokku nii:
ma kardan, et ma jään ühel päeval nii vaeseks, et ma pean mitu päeva või isegi kuud lakkamatult külmetama, enne kui ma lõpuks ära suren.

Nälga ma nagu jälle üldse ei karda.
Vanasti, Indias, kui vaese pere vanim taadike nii vanaks jäi, et peret koormama hakkas, läks ta 'palverännakule', kerjama või 'metsa mediteerima' - sisuliselt tähendas see, et ta läks surema. Ma ei näe selles mitte midagi halba. Eesti kliima selleks ei sobi, aga ikkagi ma imestan, et seda ka siin ei tehta :D, minu meelest on see nii loogiline. Võibolla me lihtsalt oleme liiga vähe 'spirituaalsed'... kes ei tahaks metsas mediteerides surra? :D Mis võiks olla parem? Milline üleminek võiks olla sujuvam?

Vabadus on see, kui meil pole enam midagi kaotada.
Elagu vabadus! :)


Aga õnneks on mul Õe antud elektriline madratsisoojendaja, mis ongi pea aegu kogu aeg kõige väiksema kuumuse peal sees - kui külm hakkab, panen keskmisele. Kõige kuumem kuumus sobib ainult tekialuse eelsoojendamiseks - see paneb kannikad kipitama nagu sinepiplaaster :D

Ja ma olen juba endale välja otsinud ja kausta nimega "MOST IMPORTANT" salvestanud lingid, kust saab uue tellida selsamal tunnil, mil mu praegune soojendus peaks üles ütlema :D



- - -

Lisatud nõks hiljem...

Aa, mul tuli järsku meelde, kui dramaatiliselt ma külmast juba rohkem kui 10 aastat tagasi kirjutasin.
Tsiteerin iseennast. Khmm!

"Kui mul on külm, siis see on kõik, mis mul on. Mul pole mitte midagi muud. Mitte kusagil pole mitte midagi muud. On külm. Külm on. See on kõik."

Neljapäev, 16. märts 2017

Eluke

Mul käis paar päeva tagasi sõbranna külas ja nagu ikka, olin enne ja pärast seda suhteliselt audis, aga nüüd olen jälle ... taastumas. Ma eeldan vähemalt :p
Õues on liiga ilus ilm, et tekkidesse mähitult hiirvaikselt konutada...

Kuigi tegelikult Emmake tuletas mulle meelde, et mulle meeldis juba lapsena päikese käes magada - võtsin aga voodist teki ja padja ja ronisin akna ette päikeselaiku põõnama.


Mäletan, et kui ma laps olin, ajas mind parajasse segadusse, et kõik ütlesid, et minu sünnipäev on kevadel, aga kui ma siis sünnipäeva lähenedes hakkasin lumikellukeste ja muude kevadekuulutajate järele ringi vaatama, oli igal pool paks lumi ja jääväli... Nii et ühel aastal ma lausa nurisesin, et ma lootsin, et minu sünnipäevaks on ikka natukenegi kevadet aimata. Täiskasvanud jäid vait, vaatasid üksteisele otsa ja raputasid pead. Eeeeeeiii, nii vara pole ikka mitte mingisuguseid kevadekuulutajaid oodata!
Aga näe!
Kolmkümmend aastat hiljem on 6. märtsil reeglina lumi läinud ja käredam pakane taandunud - kui seda üldse oli!
Ere märtsipäike laiade lumeväljade kohal säramas on väga ilus, aga jäävabad kõnniteed on igati praktilisemad, nii et mina olen rahul! :)


*

Lehitsesin oma 5 aasta minipäevikut ja tänase kuupäeva all 2016. aastal oli kirjas:
"*VT* käis parimate õpilaste peol. Pidi kutse õpetajalt ise küsima, kuna õpetaja unustas talle anda!" :D
Ma poleks julgenud küsidagi... Oleksin arvanud, et ju mind pole parimate hulka arvatud sedapuhku...
Selle aasta parimate peost pole üldse midagi kuulda olnud... Muidu Väikul olid tunnistusel kõik viied küll, isegi kehaline kasvatus ja kunstiõpetus :D. Ma mõtlen, kas kekaõpetajal koidab kunagi karjääri jooksul, et VT (ja teised sellised) pole mitte sugugi oma suhtumist parandanud tema ainesse - lihtsalt varem polnud tal lihaseid, mille abil visata, (palli) lüüa ja hüpata. Kuus esimest kooliaastat oli ta ikka vaid luu ja nahk...
Tegelikult on VT suhtumine muutunud hoopis vastupidises suunas: ta ei tähtsusta kooli ja hindeid enam nii hullusti nagu esimestel aastatel. Nüüd hakkab ta õppima mõnikord alles kell 9 õhtul ja on hakanud mõtlema, et kui ta ikka millestki aru ei saa ja see on igav, siis ta võib endale ka mõne kolme lubada, selle asemel, et tuupida midagi ebahuvitavat. Ja ma olen selle üle väga rõõmus! Oleksin ka siis, kui ta hinded oleks langenud, aga ilmselgelt pole. Eks VT on alati selline olnud, et piitsa ja präänikut vaheldumisi kasutada pole mõtet - juba kui präänikut ei anta, mõjub see talle hullemini, kui mõnele teisele piitsasirakas :D


*

Olen viimasel ajal teinud sellist häbiväärset pattu, et lisanud oma piimakohvile supilusikatäie VT Nesquiki kakaojooki. Tõelised kohviaustajad ilmselt kratsiksid mul sellise solkimise peale silmad peast - eks vist piimagi kasutamine ole juba nurjatu temp :p. Aga selline jook on nii palju parem kui tavaline kakao - rääkimata vingemast energialaksust, ja teeb kohvi selliseks hõrgutiseks, et mõte kohvi kõrvale koogi ampsamisest ei tule pähegi!




*


Ma arvan, et ma mängisin neil päevadel arvutis vist küll kümme tiiru Monopoli... '-'


Ja alustasin YouTube'is Teal Swani ja kellegi Ralphi-nimelise mehe autentsuse-teemalise vestluse kuulamist...

Täitsa hämmastav, aga autentsusest rääkides jõudis Teal kribinal-krabinal selle teemani, mida mina viimasel ajal isukalt lahanud olen: teiste inimeste eesmärkide täitmisest (ehk inimeste abistamisest) tuleneva väsimuse ja alateadlikust vimmast kasvavate konfliktideni.

Eks ta nii ole, et kui keegi su abi palub ja sa ütled talle "jah!", siis samal ajal ütled sa "ei!" iseendale - oma eesmärkidele ja soovidele.

Samas, ega me ju ei tahagi, et teised meid teenindaksid oma soovi vastaselt.
Me loodame selle peale, et nad armastavad meid nii palju, et nad ise tahavad meid aidata...
Nii et kui elukaaslane toriseb, kui me temalt midagi palume, siis ehk päästab solvumisest see, kui me endale meenutame, et tema aeg ja jõuvarud on piiratud ja ta enda vajadused on ka ilmselt rahuldamata.


Veel, ma olen ise selle peale viimasel ajal mõelnud, kui tore on, et ma olen hakanud oma keha signaale austama ja tänu sellele kiiresti märkama. Näiteks kui miski tegemine, mida ma plaanin, on kodust väljas või seotud teiste inimestega, siis annab vastumeelsusest seda teha märku 'kõhutunne' - kõhus hakkab keerama. Kui ma aga olen kodus endale liiga palju ülesandeid planeerinud, siis annab sellest märku see, et ma ei taha ennast liigutada, asendit muuta, juua võtta, makk käima või kinni panna. Siis ma kohe, kui vähegi võimalik, teen endale mitu täielikku puhkepäeva, mil ma ainult aitan Meest tema töös ja ajan VT'ga juttu. Isegi lõunasööki ei pruugi teha... no meil on ka pea alati koorega aurutatud kartuleid külmikus ja nende + viinerite praadimisega saab Mees ka enam vähem hakkama :D, kuigi tõesti nii, et ta kunagi kellelegi teisele ei pakuks :). Ja VT sööb korralikku toitu harva. Simpel!

Ahsoo, jah, see kõhutunne...

Teal rääkis ka selles videoklipis, et kohe, kui ta tunneb oma kehas pinget tekkimas, küsib ta endalt: kuidas ma praegusel hetkel ennast reedan? Ja ka tema kogemuse järgi on need enamjaolt hetked, kus teised sul midagi teha paluvad ja sul pole energiat/oskusi/aega vms.

Ja väga tore oli kuulda seda, et ka tema kogemus on selline, et kui ta välja ütleb, et aga tead, kallis, ma tõesti ei taha seda teha, see oleks kurnav, siis pinge kohe leeveneb, kuigi võiks ju arvata, et teisele inimesele ära öeldes hoopis "tekib" pinge. Aga ei! Ja minu kogemus on sama! Lihtsalt tuleb leppida, et kui alustad alles seda 'äraütlemise' ja enda hoidmise teed, siis alguses tuleb ikka pikalt (köhh,aastaid,köhh) süütundega maadelda. Kuid tulemus on seda väärt!
Rääkimata sellest, et kui me lubame endal olla ehedad, siis annab see loa olla ehe ka inimestele meie kõrval. Ja see on vägagi nende huvides! :)
Ja rääkimata sellest, et me oleme isekad niikunii - ka siis, kui me teiste ootused täidame, teeme seda enda pärast: et olla teistega seotud, et pälvida tänu ja loodetavasti armastust, et tunda end võimekana, kartusest, et kui me teisi ei aita, siis ei aidata ka meid, kui me ise peaksime abi vajama jne.

Veel jäi kõrva see (ja jälle - olen ka seda teemat puudutanud), et me ei peaks keskenduma enda õnnelikuks tegemisele ja nende asjade tegemisele, mis loodetavasti meid õnnele lähemale viivad, vaid - me peame lubama endal olla sellised nagu me oleme ja õppima ennast armastama just sellisena. Ei ole mitte midagi, mida me saame teha, et meid armastataks ja et me ise end armastaksime. Armastus pole tegude ja efektiivsusega seotud, vaid pigem 'olla lubamisega'. Me ei tohiks teha seda viga, et oleme endaga ainult siis rahul, kui me oleme tublid ja õnnelikud. Niimoodi me hülgame end rasketel hetkedel ja see teeb autentsuse ju keeruliseks. Ikka tuleb kenasti istuda enda valude ja rumalustega ka koos, hoida neil kätt ja paitada pead, kuni nad kaovad :) Kui me mõtleme selle peale, et peame enda enesetunde paremaks tegema, siis me ei luba endal olla see, mis me parasjagu oleme.

Nii et jah - arenemisega pole nii kohutavalt kiire. Küll me areneme! Aga selleks tuleb ennast tunda ja hoida! Seda kõigepealt.


Pühapäev, 12. märts 2017

Instalemmik: täpitüdruk Elspeth

Täpitehnikas maalimine on minu silmis ikka Austraalia aborigeenide pärusmaa, aga kui kõrvale jätta nende piltidele omased värvid ja kujutised, on see kunstiandeta inimesele vist küll kõige imelisem ja käepärasem eneseväljendusviis, sest ma pole veel näinud igavat täpitehnikas kaunistatud kivi või mandalat :D - need on kõik nii pööraselt vahvad. Aeg-ajalt tuletan endale meelde, et tahan ka täpitama hakata mõnda päevikulehenurka..., aga mingil seletamatul põhjusel pole selleni siiani jõudnud :D

Z meil tegi neid täppe pulgaga, st väikese oksaraoga - see tundus kuidagi ürgne ja müstiline. Aga mujal maailmas saadakse vist ka tavalise pintsliga hakkama :D...

Minu järgmine lemmik, täpipildikunstnik ElspethMcLean andetute kilda ei kuulu. Tema teeb täpipilte ilmselt seetõttu, et need lihtsalt on nii vaimustavad. Mulle tundub, et need pildid või see maalimisviis sobib täiuslikult rõõmsameelse ja rahuliku inimesega - fotode ja tekstide põhjal näib neiu Elspeth seda olevat.

Juba kõige tillem mandala või väike kivike oleksid imetoredad kingid...





... aga ta teeb ka suuri, muinasjutuhõngulisi täpimaale:











No vaat, sellised, mõnikord äärmiselt lihtsad, kuid siiski alati kütkestavad ja inspireerivad pildid 
rõõmsalt noorelt kunstnikult nimega
💚💛💚


Reede, 10. märts 2017

Agressiivsed vaidlejad

Küllap on teiegi elus (olnud) inimesi, kes lähevad lahkarvamuse ilmnedes ülemäära närvi.
Ma olen selle peale päris palju mõelnud, et mida mina ja Mees teisiti teeme? Lihtne oleks otsustada, et me oleme lihtsalt targad ja suuremeelsed :D.  Tegelikult ma arvan, et meile mingil põhjusel pole asjad lihtsalt nii tähtsad, et viitsiks vaielda... (Need pole nii tähtsad, sest me oleme targad ja suuremeelsed 🤣.)

/lisatud tunnike hiljem:
Duši all tulevad ikka head mõtted... Eks inimestel, kes vaieldes põlema ei lähe, on lihtsalt turvatunne. Nad teavad, et neid ei ohusta mitte kuidagi see, kui teine inimene on teisel arvamusel ja jääb teisele arvamusele ka pärast arutelu lõppu.
Ka on mängus ego-küsimus.
Meenub Eckhart Tolle ütlus, et ego ei tugevda mitte ükski asi nii palju, kui et õigus jääb meile./

Mul tuli mõte, et inimesed, kes eriarvamuse esile kerkides jubedalt närvi lähevad, on need inimesed, kellel on pikaajaline - või veelgi tõenäolisemalt lapsepõlvest pärit - kogemus, et inimene, kellega ta vaidleb, ei võta tema vajadusi arvesse. Tema 'säilimine' on ohus!

Kui sa oled vaieldes raevukas, siis on sellel kaks plussi.
Esiteks võid sa vastase lihtsalt ära kohutada ja ta annab alla. You win!
Teiseks, kui teine ei loobu oma seisukohast või on isegi sama raevukas vastu, jääb sulle tunne, et sa seisid enda eest! Sa ei andnud alla!
See, mis meile näib "endast välja minemisena", tundub mahatrambitud vajadustega inimesele "enda eest seismisena".
Ei loe üldse, et kogemus võiks inimesele öelda, et karjudes ja ärritudes lähevad suhted hullemaks.
Näiliselt - seda tuli teha!


Mida me saame teha, kui me armastame üht sellist 'vihapüksi'?
Ikka andes talle selle, mida ta tegelikult vajab - ja see pole kohe üldse mitte see asi, mille pärast te vaidlesite.

Me saame ise natuke vaiksemaks võtta ja mõelda sellele, milliseid oma emotsionaalseid vajadusi ta võib hetkel kaitsta. Näiteks võib ta karta, et teda peetakse rumalaks, mistõttu ta jääb edaspidigi otsustamisest kõrvale. Või otseselt, et teda ei peeta oluliseks. Kui me õpime mõtlema, mida ärrituv inimene kaitseb/kardab, siis saame talle appi tulla ja ise talle öelda, et me näeme tema vajadusi ja meil pole mingit kavatsust neid tähtsusetuks pidada. Siis me ei jäta (viha)hädas olevale inimesele 'vastupanuliikumise' muljet.

Samamoodi tasub mõelda omenda varjatud vajadustele, mis võivad meile lapsikud/piinlikud näida, kuid see aspekt pole lihtsalt tähtis. Teal Swan ütleb, et me peame oma vajadused ära tundma ja otsima võimalusi need täita, sest muidu - me ikkagi, kahtlemata, püüame oma vajadusi täita, kuid kui me pole neid endale teadvustanud ja endale luba andnud neid täita, teeme seda kaudsel teel, teiste asjade kaudu (alkohol, narko, ralli :D, šoppamine) ja teiste inimestega manipuleerimise kaudu (mossitamine, hukkamõistev vaikimine, sarkasm), nii et nemad täidavad meie vajadused ilma, et me peaksime otse välja ütlema, et meil sellised vajadused on.


Nüüd, kui te ise juhtute hädas olema sellega, et teie argumenteerimine läheb ka teie enda hinnangul üle võlli, siis on mul teile hea uudis!
Teil on võimalik see 'kiiresti vihasse libisemise' muster murda, kui te ise, alati, valimatult, võtate arvesse enda vajadusi. Kui te ei eita ennast, oma tundeid - mis võivad meile tunduda lapsikud, sest nad ongi sageli pärit lapseeast, kus me pidime õppima neid maha suruma, et olla tubli või normaalne, mittetülikas laps. Kui te pühendute enda aitamisele, toetamisele, kosutamisele. Kui te olete enda poolt ja see ei tähenda vaidluse võitmist, vaid oma hirmude ära tundmist ja enda mõistmist, oma vanade valude ja lapsikute hirmude lugupidavat kohtlemist. Jah, vajadused tuleb täita, kuid pole üldsegi vajalik, et need täidaks teine inimene. Palju lihtsam ja ka õiglasem on õppida ise oma vajadusi täitma.

Üldine reegel on, et viha tuleb hirmust.
Nii et õppige vaatama, mis hirmud teil on ja juba ainuüksi see, et te ennast olete otsustanud kuulata, näha, arvesse võtta ja armastada - koos kõigi nende hirmudega, mida te olete pidanud vajalikuks eitada ja alla suruda - teeb teie elu ja suhted tohutult palju ilusamaks.


Muidugi, ma tahaks lisada ka soovituse, et õpetage oma lapsi mitte ainult normidele vastama vaid oma tundeid ära tundma ja väljendama, kuid - võibolla inimestel reeglina polegi nii palju jaksu, et oma laste vajadustega süviti tegeleda..., teiste inimeste vajadused on ju alati nii tülikad :D, meil on enda omad ka veel täitmata :D
Normidele vastamine ja oma tunnete väljendamine ei käi sageli sugugi hästi kokku, eriti veel alguses, kui laps pole õppinud, et on hea ka teiste suhtes hooliv olla.
See on suur töö ja eeldab hästi palju leplikkust ja kontrollivajaduse puudumist - ehk siis peaksite põhimõtteliselt leppima sellega, et teie lapsest ei tule muud kui - tema ise. Kes iganes tema ise siis on. Näiteks tema ise võib olla 17-aastaselt surnud. Me ei saa seda lubada mitte tema pärast, vaid kuna me ise ei suuda sellega leppida, pole sellist emotsionaalset jaksu lihtsalt.

Upsii, nüüd kiskus kuidagi morbiidseks :/

Igatahes, nagu Pema Chödrön ütleb: "Olge enda vastu lahke ja siis laske sel lahkusel kogu maailm üle ujutada."

😉

Neljapäev, 9. märts 2017

Pessoa katked, seekord eesti keeles

Võtsin jälle oma poolelioleva Pessoa kätte. Nii ilusasti kirjutab, kuid tema vastikust väljendav eemaletõmbumine inimestest ja maailmast teeb lugemise kuidagi rusuvaks. Eile ja üleeile avastasin end vabal ajal vaatamas sarja Eureka, et ei peaks Pessoad lugema. Võibolla peakski selle raamatu kätte võtma kahel järjestikusel päeval ja siis kuuks ajaks unustama - nagu ma üldiselt teinud olengi :D

Seekord mõtlesin, et tõlgin katked eesti keelde, sest mulle tegelikult ei meeldi 'diskrimineerida' omavanuseid ja vanemaid lugejaid, kes koolis hoopis saksa keelt õppisid, või siis õppisid inglise keelt, aga ei saanudki seda selgeks, sest kokkupuude selle keelega tollal väljaspool koolitunde puudus.

Mõistagi on mu tõlge kohmakas, kuid mina juhtumisi pole perfektsionist, kuna tahan asjad siiski valmis saada :D

Aga nüüd siis lõigukesed hõrgu mossitaja sulest:

*
"Olen hämmingus, kui midagi lõpule viin. Hämmingus ja häiritud. Minu perfektsionistlik instinkt peaks mind lõpetamast takistama; see peaks mind takistama isegi alustamist. Kuid mu tähelepanu hajub ja ma hakkan midagi tegema. Tulemus pole tahtejõu väljund vaid tahte alistumine. Ma alustan, kuna mul pole jaksu korralikult mõelda; ma viin asjad lõpule, kuna mul pole julgust pooleli jätta. See raamat on mu arguse väljendus."

*
"Ühel päeval, ma ei tea, millisel just, leidsin ma end sellest maailmast, olles tundetuna elanud ajast, mil ma ilmselt sündisin, kuni selle hetkeni. Kui ma küsisin, kus ma olen, anti mulle ebatõeseid ja üksteisele vastu käivaid vastuseid. Kui ma palusin neil endale öelda, mida ma tegema peaksin, valetasid nad, ja kõigi jutt erines. Kui ma segadusse sattununa teel peatusin, olid kõik šokeeritud, et ma ei jätkanud teekonda tont teab kuhu, või et ma vähemalt tagasigi ei pööranud - mina, kes ma ärkasin üles ristteel ja ei teadnud, kust ma tulnud olin. Ma nägin, et olin laval, kuid ei jaganud mõhkugi oma rollist, kusjuures teised lausisid oma fraase kõhklematult. Nägin, et olin riietatud kannupoisiks, kuid nad ei andnud mulle kuningannat ja süüdistasid mind selles, et ta mul puudub. Ma nägin, et mu käes oli paber sõnumiga, mille pidin edasi andma, ja kui ma neile ütlesin, et paber on tühi, naersid nad mu üle. Ja ma ei tea siiamaani, kas nad naersid seetõttu, et kõik paberid on tühjad, või kuna teade tuleb lihtsalt ära arvata."

*
"Kõik revolutsionäärid, muide, on rumalad, nagu ka kõik reformijad, ainult vähemal määral - vähemal, kuna nad on vähem tülikad.
Revolutsionäär või reformija - nad teevad sama vea. Võimetuna oma ellusuhtumist ja sisemaailma valitseda ning seda muuta - mis on kõik - ta põgeneb, pühendades ennast teiste inimeste ja välise maailma muutmisele. Iga revolutsionäär ja reformaator on põgenik. Muutuste nimel võidelda tähendab olla suutmatu muutma ennast. Reformida tähendab olla elujõuetu.
Tundlik ja ausameelne inimene, kui ta muretseb kurjuse ja õigluse puudumise pärast maailmas, alustab nende vastu võitlemist lähima allika, iseenda juures. See ülesanne võtab kogu ta elu."

*
"Miski ei aja mind rohkem närvi kui sõnavara, mida kasutatakse sotsiaalsest vastutusest rääkides. Juba ainuüksi sõna "kohustus" on mulle vastik nagu soovimatu külaline. Kuid väljendid "kodanikukohus", "solidaarsus", "humanitaarsus" ja teised seda sorti sõnad tekitavad minus jälestust nagu aknast välja kallatud prügi, mis maandub otse minu kaelas. Mind solvab eeldus, et need väljendid võiksid minusse puutuda, et ma peaksin leidma need olevat väärtuslikud ja isegi tähendusrikkad."

*
"Horatius ütles, et õiglane mees jääb kohkumatuks, isegi kui maailm tema ümber kokku variseb. Kuigi see kujund on absurdne, on mõte õige. Isegi kui see, mis me teeskleme olevat (kuna me eksisteerime koos teiste inimestega), kokku variseb, peaksime jääma kõigutamatuks - mitte selle pärast, et me oleme õiglased, vaid selle pärast, et me oleme meie ise, ja iseolemine tähendab, et meil pole mingit pistmist välise maailmaga, isegi kui see variseb kokku kõige selle otsa, mis me maailma jaoks oleme."

*
"Vahetu kogemus on vältimismeetod või pelgupaik nende jaoks, kellel puudub igasugune kujutlusvõime."

*
"Tegevusetus teeb kõik heaks. Tegutsemisest hoidumine annab meile kõik. Kujutlus on ülim, kuni see ei vii meid tegutsemisele. Keegi ei saa olla maailma valitseja, välja arvatud oma unistustes. Ja need meie hulgas, kes ennast tõesti tunnevad, soovivad olla maailmavalitsejad."

*
"Meeldib see mulle või mitte - kõik, mis pole minu hing, on minu jaoks vaid taust ja dekoratsioonid."

*
"Kõik, mis me teeme - kas kunstis või elus - on hädine koopia sellest, mida me arvasime end tegevat."

Teisipäev, 7. märts 2017

Sci-fi unenägu

Kuna märgin nüüd juba mitu aastat unenäod üles hästi lühidalt - mitte, et neid kuidagi analüüsida või tähtsaks või huvitavaks peaksin, vaid lihtsalt, et korduvaid teemasid näha - siis ongi need hakanud mulle meelde jääma lühikesena ja märksõnadega.

Aga tänane unenägu oli nii teistmoodi, et kirjutan siia ka.

Nimelt olin ma robot, kes hakkas tasapisi inimlikuks muutuma, kuid kuna teadlikuks muutumine käib tasapisi, siis see muutus jääb endale sageli märkamata. Nii et ka mina lihtsalt märkasin ja kogesin rohkem, kuid ei teinud sellest järeldust, et ma kuidagi muutuksin.

Me olime töörobotid, käisime erinevates kohtades tööl, aga pärast tööd tulime kokku mingisse suurde saali, kus igaühel oli oma väike lauake nagu koolis mõnes klassis on ühe-koha-pingid. Alati olid kohal ka "juhendajad", relvadega valvurid.

Oli ka tööstusala, kust ma vahel mööda käisin. Seal olid veel kasutusele võtmata robotid hõbedastes kapslites, mille esikülg oli klaasist. Need kapslid asetusid püsti. Nende ridadest mööda kõndides tundsin end alati kummaliselt, kuid ei analüüsinud seda tunnet.

Hakkasin mõtlema juuksevärvidest, kujutlesin end nii, et pealagi on tumesinine ja siis hajub värv tasapisi valgeks. Tahtsin selliseid juukseid... Tegelikkuses läksin oma töö juures tualettruumi ja lõikasin endale tuka.

Kui õhtul tagasi "koju" jõudsin, märkas mu tukka minu kõrvallauda asustav meesrobot. Ta hakkas otsima väikeseid võimalusi, mil valvurite tähelepanu oli hõivatud, ja selgitas mulle kõigepealt, et pean oma tuka ära peitma, kuna see on üks märk mu 'individuatsioonist' ja selliseid märke, et robot hakkab 'inimesestuma', need meie valvurid just otsivadki. Inimlikuks muutuvaid roboteid peetakse ohtlikuks ja nad elimineeritakse. Ta selgitas mulle, mis minuga toimub ja mida ma kõike teha ei tohi, sest robotid nii ei tee. Robotit ei tohiks huvitada, kas ta näeb tukaga kenam välja, ega tohiks ta ka 'vahelduse mõttes' midagi muuta soovida, robot ei vaja vaheldust.

Paraku reetis see noormees millegagi iseenda inimlikuks muutumise. Ta viidi ära ja mina tundsin hirmu ja kurbust, kuid teadsin nüüd, et ka mina olen juba erilise tähelepanu all ja tema äraviimine toimus justnimelt minu nina all, et näha mu reaktsiooni. Nii et püüdsin teeselda huvipuudust. Siiski teadsin, et minu vahele jäämine on samuti ainult aja küsimus.

Vaat selline tõsine unenägu täna -_-

Esmaspäev, 6. märts 2017

OSHO "Vaikus. Sinu olemuse sõnum" / viimane osa



No selle raamatu sain ka nüüd läbi, nii et viimased katkendid:

"Armastusel on janu vaid ühe asja järele - olla kõigega üks, ühineda kõigega. Tema ainsaks kannatuseks on eraldatus, eraldatus inimestest. Eraldatus kõigest muust on tema agoonia ja ängistus."
Imelik lugu, aga mida rohkem ma sekeldan ja suhtlen, seda teravamat tühjust, endast ja teistest lahutatust tunnen. Kui ma aga istun kodus nagu padakonn, tekib see ühtsustunne kiiresti. Näib ka mulle endale paradoksaalne, kuid nii see lihtsalt on. Kuidas ja miks - pole õrna aimugi!

*

Armastus on alati kõikehõlmav. Kui meie armastus sõltub teatud inimestest ja nende käitumisest, on tegemist millegi muuga.

/Kahe üksikisiku tasandil ei saa ühinemist toimuda./ "Kuid armastaja seda ei näe. Vastupidi - ta arvab, et inimene, kellesse ta on armunud, ei ole piisavalt osavõtlik ning see ongi põhjus, miks ta end eraldiolevana tunneb. /.../ Tema arvab, et inimene, kellelt ta armastust ootab, ei armasta teda piisavalt - ja seetõttu ei saa nad üks olla. Seega saab ta oma partneri peale vihaseks ega taipa, et kogu tema armastuse tasand on vale."

Palju, mis Osho armastusest räägib, on mulle aastaid tagasi tundunud elukauge.
Näiteks mismoodi armastus oma partneri ja lapse vastu peaks olema sama intensiivne kui armastus võõra vastu? Mismoodi peaks lapse kaotus olema sama valus kui võõra inimese surm? Nüüd tean sama, aga seletada ei oska minagi paremini kui Osho. Mõtlen vahel, et kui nüüd keegi mu lähedastest sureb (minuga on selline haruldane lugu, et ma pole elu sees surma tõttu kallist inimesest ilma jäänud, nii et tean, et pean ootama, kuni see juhtub, sest selliste sündmustega kipub nii olema, et tegelikkuses võid hoopis teisiti käituda, kui varem arvad, et käituksid), siis saan näha, kas on nii, nagu ma arvan - et ma tunnen, et kõik on hästi. Et ma pole midagi kaotanud, vaid mu elus on pikka aega olnud üks tore inimene ja see on kingitus. Aga näis, eks!? :)

"Sõnadel on omad piirangud, head ja vead. Sõnad on võimelised väljendama seda, mida võib näha ja mida saab kogeda - nendega saab millelegi viidata. Kuid viitamise peale võib vaadata ka vales suunas."

*

Ja minu lemmiarutlus :) :

"Kui tahad, et rahu saabuks, siis peaks juba esimesest sammust alates teekond olema rahulik ja kannatlik. Kui tahetakse midagi ühiskonnas saavutada, siis tuleb lakkamatult ringi kihutada - selleks on vaja hullust, palavikulisust. Kui keegi tahab saavutada jõukust, kui keegi tahab vallutada maailma /.../, siis seda ei saa saavutada läbi rahu. Seda saab saavutada vaid läbi rahutu tormamise, vaid läbi pingelise ja palavikulise kiiruse, vaid läbi hullumeelse ringikihutamise. Aga on olemas teine maailm, mis on selle täpne vastand. Kui soovid saavutada armastust, õndsust, jumalikkust, siis tuleb sul liikuda väga rahulikult, justkui jõgi, mis ainsagi laineta muudkui voolab.
/.../
Ainult see, kes suudab terve igaviku oodata, on võimeline astuma rahulikke samme - kui ta on valmis terve igaviku ootama ja mitte kiirustama, kui ta ei kiirusta ja ei ole nõudlik."


Poleks arvanudki, aga ka see revolutsioonilistest, uutest ideedest vaba raamat lõpuks ikkagi meeldis mulle väga :)
Eks ta vist loomulik on: kui ikka räägitakse armastusest ja vaikelust, siis mina olen alati üks suur noogutav kõrvik :)
Nüüd väike rõõmus joogatiir ja trallallaa, päev võib alata! :)

Mjäu! :)

Öeldakse, et elu algab neljakümneselt. Mul on ainult üks aasta veel oodata! :)
Saan täna 39 aastaseks!
(Tegelikult juba sain - ma sündisin pool üks öösel. Ja kuna ma olen endale nii kallis, siis ärkasin ka juba enne nelja, et endale "Hurraa!" karjuda ja nii edasi... :D)


See möödunud eluaasta oli mul tohutult õnnelik! Mõnikord on mul kujutlus, et õhk mu ümber sädeleb kullatäpiliselt ja on magus, magusa pirnilõhnaga... Mõnikord ma lihtsalt istun tükk aega, naeratus kõrvuni, ja mõnikord teeb mu enda õnnelikkus mind nii härdaks, et tahaks end haledalt köötsu tõmmata ja niitsatada :D, elu on teravalt, mõnel hetkel tundub, et lausa peaaegu väljakannatamatult ilus ja hea mu vastu :)


And - I did it myself! High five! :D


SO PROUD! :D



Sünnipäevi me tegelikult ei tähista. Õieti VT saab alati mingeid enda valitud maiustusi ja/või pipstükke. Leppisime kokku, et ei hakka esmaspäeval tähistama, vaid ikka juba reedel toome tordi ära.

KOHUPIIMAKWAAKKOOK


Reedel saatis ta mulle koolist sõnumi: "Kui palju ma kulutada tohin?" :D

Väike ja ablas numpster... :) Igas pulmas pruut :p


Mängin oma sünnipäeva puhul printsessi ja keksin ringi roosast tüllist kleidiga :D
Ei, tegelikult see ongi mu kodukleit, üks neist. VT ikka kirtsutab nina ja pööritab silmi mu eakohatu riietevaliku kohta, kuid inimesel, kes päeva jooksul kakskümmend korda voodisse ja sealt välja ukerdab, pole paremat riietust, kui avar lühike kleit. Pika seeliku pead lausa vöö kõrgusele kruttima, kui voodisse istud, sest muidu küünitad miskis suunas ja õmblused ragisevad. Olen mitu kleiti ja seelikut niimoodi katki käristanud. Puuvillaseid saab tavaliselt parandada, aga kunstmaterjalist ja eriti veel kitsamaid seelikuid ei saagi korda, jäävad kiskuma, krussima.

Kaamera venitas mu munapeaks... 
*
Ma olen iseendale juba kolm päeva lakkamatult (enamuse ajast oma peas) laulnud:

You are my sunshine,
my only sunshine.
You make me happy
when skies are gray.
You'll never know, dear,
how much I love you!
Please don't take my sunshine away... :)

Muusikat saab kuulda siit, aga mina laulan mõnevõrra kiiremini, rõõmsalt (tänulikult) ja ainult seda refrääniosa.. :)





Aaanyway, tore mõelda, et liigun oma elu alustamisele tasapisi lähemale, hehhehee! :)
Tunne on küll hea! :) Ja 39 on minu meelest nii ilus vanus! :)
Nii et mul jääb üle end vaid pikalt kallistada ja õnnitleda! :)
Ja soovin teile ka hästi palju head õnne! 
😘

Pühapäev, 5. märts 2017

Mõte

"But I'll tell you what hermits realize. 

If you go off into a far, far forest and get very quiet, 

you'll come to understand that you're connected with everything.


 - Alan Watts 




Instagramilemmik: söögikarbituus Mamekei

Mul on kohe päris mitu lemmik-instagrammerit, kelle kõik pildid näevad ühesugused välja.
Selline on ka Mamekei050, kellel pea igal pildil on kolm söögikarpi, millest ühes on riis ja teises supp, kolmanda sisu küll erineb - ja ikka ma lausa ahhetan iga tema pilti nähes ja mõtlen, et ainult selliseid sööke tahakski süüa :D

Tegelikult on tema kokakunst minu omale lausa vastupidine, sest mina mõtlen alati, kuidas kõige vähesemate komponentidega oma keha kõige vajalikuga varustada - tema aga paneb paar ampsukest igast asjast. Ei tea, kas Jaapanis saabki linnunokatäite kaupa erinevaid toite osta või on tal tegelikult suur pere ja need toidukarbid lähevad abikaasale tööle kaasa? Samas, kes viitsiks tervele perele iga päev kakskümmend erinevat asja keeta-praadida-kupatada? Kuid toidud pildil on alati nii värsked, et ma ei usu, et külmutatud toidust oleks võimalik nii ihaldusväärseid ampse kokku keerata... Ja kõik näeb välja nii värske ja täiuslik, ei paista nii, et võtad ühe porgandi ja kasutad seda nädal aega, et igale toidule 5 grammi porgandit lisada. Kuidas ta seda teeb? Kuidas ta toitudes leidub ampsuke kõike? Mina aru ei saa, aga nii ilusad tulevad need toidud...

Aga nagu nii sageli, jõudsin tema konto juurde hoopis päevikupiltide kaudu :)



No kujutage nüüd ette, kui kaua tal see toidusättimine aega võtab, ja siis ta veel joonistab need üles ka. Ilus, kui inimene on täis kirge selle asja suhtes, mida ta teeb! :)

Aga nüüd siis need võrratud kausitäied:















Ja ta postitab iga päev!
Iga päev on selline söök!
Mnamm-mnamm-mamekei...


See oli siis Mamekei0505
🤤