Laupäev, 28. detsember 2013

Vana mees tahab koju

Täna arvas Mees, et aitan tal haiglast põgeneda...

Hommikul kell kaheksa ta helistas ja palus mul, kui teda vaatama tulen, ta riided kaasa võtta.
Mina - teades, et ta koju igatseb - võtsin seda kui emotsionaalset toetust, et kui riided on kohal, siis on kojusaamine justkui näiliselt võimalikum ja seega lähemal, kuigi juba eile oli teada, et intensiivist välja kirjutatakse ta ei varem ega hiljem kui järgmise nädala neljapäeval.
Ja esialgsete plaanide kohaselt koju ta veel ei saa...

Nojah, tulin siis riietega kohale ja tema uurib rahutult koridori piiludes, kus on E&E - abielupaar, kes ka täna kahe paiku Meest vaatama tulema pidi. Mina siis seletan, et vast nad ikka tulevad, varsti-varsti, ja siis Mees teataski, nagu muu seas, et lähme siis koos neljakesi ära.

Kuna ta ei räägi praegu väga hästi, siis ma pole kunagi kindel, mis ta õieti ütles ja pean alles korduvate üleküsimistega välja selgitama, mis mõtted tal peas on - nii ma ei saanud tükk aega aru, kes kelle ja millega kuhu mida peab tegema minema... Kui aru sain, oli Mehest nii kahju. Ma ei saa ju teda koju võtta, aga tema seda ei usu. Ta vaatab minu poole nagu laps kõikvõimsa emme poole, et kallis emme, ma ju tohin koos sinuga koju tulla? sa ei jäta ju mind üksi siia koledasse haiglasse? Ja ma kardan, et Mehele tundub, et ma lihtsalt ei hooli temast piisavalt, et lasta tal koju tulla...

izismile.com
- miks sa teed seda mulle? -


Ta ütleb, et tal ei ole seal mitte midagi teha.
Et ta sureb ära seal...

Oeh!

Seda hullem, et praegu on nädalavahetus ja tõepoolest mingit teraapiat ei toimu, ainult vererõhumõõtmised ja tilguti, mis vist küll enam ei vii veeni rohtusid vaid lihtsalt vedelikku. Tobe oli Mehele rääkida, kuidas haiglas pakutakse talle hoolt, mida mina kodus pakkuda ei saa, kui ma ise ka tean ja näen, et nädalavahetusel seal ikkagi suurt midagi ei toimu... Loomulikult on tal igav, sest lugeda ta ei saa ja ta on terve elu suur lugeja olnud.

Rõõmsama poole pealt: iga päev on paranemist märgata olnud ja Mehe sõbrad on väga osavõtlikud :)
Kõik helistavad kõigile ja mina olen ka hästi palju telefoni otsas istunud, kuid antud juhul see pole mind häirinud, kuigi ma telefoni muidu eriti ei armasta... Ma ise helistan ikka ainult mingi probleemi korral...

Ja kõige toredam on see, et lõpuks õnnestus mul kätte saada Mehe poolvend, huhh!
Millegipärast polnud tema numbrit Mehe telefoni-märkmikus ja Mehe Facebooki ma sisse ei saanud - ta vend on aga mingi teise nimega, nii et mina teda sealt niisama otsida ei osanud...

Vend helistas kohe tagasi ja tundus hästi sümpaatne ja asjalik... mina nägin teda viimati oma 13 aastat tagasi, kui ta oli alles paras marakratt :D  Oh, mul on kohe nii suur kergendus, et sain Mehe lähima sugulase ikka kätte lõpuks. Mõtlesin juba, et pean pastakaga kirja kirjutama, sest nende pere saatis meile jõulukaardi ja ümbriku taga oli saatja aadress kenasti olemas.

Aga meie VT'ga küpsetasime hommikul muffineid ja ajasime maja mõnusat lõhna täis.
Veel tõin hommikul raamatukogust "Linalaka ja Rosalinnu/Rosalinda/Rosalinde" ja "Suure Maalritöö" ja kui E&E olid mind haiglast tagasi toonud, siis lugesin need mõlemad VT'le ühe jutiga ette nagu kunagi ammu, kui ta oli veel õige väike ja me elasime 'vanas kodus'.

'Praegune kodu' tundub Meheta kuidagi eriti vaikne ja suur... (ja puhas :D).

Neljapäev, 26. detsember 2013

Oi jõulupull, oi jõulutrall...

Kui Mees 23. detsembri keskpäeval mulle ikka veel telefonis 'arusaamatusi' lällutas, olles poolteist päeva kusagil ula peal olnud, siis hakkasin kahtlema, kas ta ikka nii hullusti pidutseb (ja kes teda nii kaua välja kannataks?) ning küsisin talt igaks juhuks, kas ta on haiglas, mille peale ta vastas jaatavalt.
Küsisin veel, kas nad seal haiglas ta nime teavad ja ta ütles sellegi peale Jah!

Nunuu, helistasin siis patsiendiinfosse ja tõepoolest oli neil neuroloogiaosakonnas minu Mees sees.

Läksin haiglasse ja leidsin ta õige õnnetus olekus.
Tuli välja, et ta oli laupäeva hilisõhtul ühel peol kokku kukkunud.
Insult!

Pühapäeval püüdis ta mulle helistada, kuid kuna ta rääkis pudikeeles, arvasin mina, et ta on täitsa joogine ja ütlesin talle: "Anna andeks, kallukas, aga sa oled nii purjus, et ma ei saa su artikulatsioonist aru."
Ta oli hetke vait ja pudistas midagi väga kurvalt... - sain aru ainult sõnast "kallu".
Mina küsisin: "Kas sa oled praegu hädas?" - "Ei."
"Kas sa vajad praegu minu abi?" - "Ei... Pudrupudrupudrupudru..."
Mina ütlesin uuesti: "Anna andeks, kullake, ma tõesti ei saa midagi aru - räägime, kui sa koju jõuad!"

Esmaspäeval selgus, et vaeseke oli oma tööotsa ära teinud ja polnud veel jõudnudki end alkoholiga "kosutada" - hoopis veresoon lõhkes ajus... sellest ka pudikeel.

Algul olin üpris nördinud, et mulle ei teatatud..., et Mees oli umbes 40 tundi haiglas olnud, kui mina teada sain, et ta seal on... Aga siis hakkasin mõtlema, et võibolla see ongi õiglane, et kui inimene on oma elu nii elanud, et ta abikaasa mõtleb, et mähh - nagunii purjutab jälle kusagil, ja ei hakkagi teda enne 2 või 5 päeva või nädalat otsima, siis kulub talle ära, et see aeg, mis naine on harjunud üksi kodus muretsema, lamab see mees nüüd üksi haiglas...

What goes around, comes around...

Esialgu näis, et asjad pole kiita - siiski on iga päev paranemist toonud.

Minu jaoks siin mingit šokki pole - olen Meest palju aastaid hoiatanud, et sinnapoole need asjad liiguvad.
Mulle näis, et tal on täiesti ükskõik...
Seda kummalisem on vaadata tema ehmatust nüüd, et Mis Nüüd Saab?
Mõnikord tekib mul mõte, et vastaks õige sama ülbelt nagu tema varem minu murejuttudele..., aga ehh... - ei nagu tahagi... Nii ma siis ütlengi muudkui: "Ära muretse, kallukas, küll kõik saab ilusti korda!"

Vaat, sellised jõulud siis! Tadaa!

...tühjavõitu haiglakoridor...

Pühapäev, 22. detsember 2013

Howdy!

Ohh ja ahh - kus nüüd sai alles külas haisetud: külaline ja kala pidavat kolmandal päeval haisema hakkama ju :D. Mina olin maal kolm nädalat - vaat, polegi kellelgi kunagi nii kaua külas olnud. Aga mis teha kui lapsuke, keda oodati 30. novembril, suvatses sündida ligi kolm nädalit hiljem.

izismile.com
- üks võõras beebi -

Kui siis lõpuks näis, et läheb haiglasõiduks, olin mina nii elevil, et Vend pakkus naljatades, et ma võiks siis ise haiglasse kaasa minna ja mina olin kohe nõus. Vennanaine Z oli sellest mõttest omajagu üllatunud, aga kui valud läksid tihedamaks ja mu Venna nägu murelikumaks, siis hakkas tallegi tunduma, et sel plaanil on jumet ja nii me sõitsimegi haiglasse kolmekesi. Vend tegi mulle termosetäie kohvi kaasa (kui minema hakkasime, oli öösel pool kaksteist) ja tundus oluliselt reipam kui siis, kui ise haiglassemineja oli :D

Minu jaoks oli sellele protsessile kaasaelamine äärmiselt loomulik, samas ikka väga eriline sündmus. Z oleks vabalt ka üksi hakkama saanud - tema haiglapaberitesse saigi kirja, et korraldustele ei allu ja küsimustele ei vasta :D, nohistab seal omaette...
Jah, ta oli nagu transis, sünnitas ära, hakkas kohe oma lapsega õrnalt ja kutsuvalt rääkima... nagu mingi loodusema Anastasia, või midagi...

Sündis taas kord väike tüdruk :)
Ja mina olen siis nüüd kellegi nabanööri läbi lõiganud... - ei tea, kas tulebki sellist juhust kunagi veel :)
Ja kuna Z oli nii pingevaba, siis ka minu jaoks oli see ootamatult normaalne sündmus. Lausa raske on mõista, mis mehi sealjuures tasakaalust välja viib :D... Ja mõelda vaid: mina ju peidan pead tekiserva alla isegi muumi-multikate 'õudsemaid kohti' vaadates!


izismile.com
- veel üks võeras beebi - 


Hiljem hakkasin end kodu poole sättima, Isa tuli, kallistas ja ütles: "Mul on kohe kahju, et sa juba ära pead minema!"
Hakkasin naerma, et "kuidagi kangesti põgusaks jäi minu seekordne viibimine tõesti," mõeldes ise, et ma pole kunagi nii kaua neil seal Lääne-Virus külas olnudki, aga isal oli tõsi taga. Ja ka Vend oli nukra moega ja ütles, et väga tore oli see aeg, mis ma seal olin. Noh - siis läks käik ju igati asja ette!

VT oli selle aja suht üksi ja nukker...,
aga küllap ka sellised ajad kuluvad ära.
Ja nüüd on temalgi jälle kõik hästi! :)
Ka mina hakkan omadega pisitasa järje peale saama!

<3 p="">

Teisipäev, 26. november 2013

Temperament

(Oi, #¤%¤#, sellest arvutist on minu temperament igal juhul 'kiirem'!)

Kunagi ammusel ajal, kui sain teada neljast temperamenditüübist, olin kohe kindel, et olen melanhoolik. Ja see meeldis mulle. Kuigi sangviinikud on justkui kõige mõnusamad ja neil endal on kõige mõnusam - mulle tundusid nad liiga pinnapealsed; ise ma poleks tahtnud selline püsitu rõõmurull olla. Koleerikud aga tundusid veits hullud oma ülepaisutatud afektiivsusega: naeru-, viha ja nutupursked, mis mõnigi kord mõjutavad lähedasi rohkem kui neid endid. Aga kõige mõttetumad tundusid mulle flegmaatikud: igavad, loiud, vaiksed - nendega pole kohe mitte midagi peale hakata, mõtlesin ma.

Hiljuti mõtlesin, et otsiks VT jaoks Internetist temperamenditüübitesti ja leidsin SELLISE.
Noh, VT tuli ka melanhoolik: emotsionaalne ja teistega arvestav, mistõttu ta ei lärma, kui kriitilisi mõtteid pähe tuleb. Päris tema moodi oli see kirjeldus.

Siis mõtlesin, et kuigi temperamenditüüp peaks elu jooksul samaks jääma, on teada ka see, et puhtaid tüüpe on vähe, ikka miskid segud ja borderline'id. Mõtlesin, et äkki olin mina ka 'piiripealne'. Seega võiksin ma praeguseks olla sissepoole-intensiivsest melanhoolikust muutunud sissepoole-stabiilseks flegmaatikuks või väljapoole-intensiivseks koleerikuks. Väljapoole elav stabiilse psüühikaga sangviinik aga oleks jäänud minu piiridest kaugemale. Olin kindel, et see ma pole. Mõtlesin, et äkki tuleb koleerik? Või siis ikka melanhoolik?

Aga vastuseks tuli 'flegmaatik' ja kujutlege mu üllatust, kui ma tundsin äkitselt võidukat rahulolu end valdamas! Ma polnud sellele teadlikult üldse mõelnud, kuid ilmselt tõesti on stoline rahu ja taoistlik kulgemine, mida võiks temperamenditüüpidest kõige omasemaks pidada vast flegmaatikule, minu ideaaliks saanud.


Kirss.Net - Elu magusaimast küljest

Flegmaatik on rahulik, alati tasakaalukas, visa ja püüdlik töömees. Tal on kerge jääda rahulikuks isegi rasketes elusituatsioonides. Teda on raske naerma ajada, vihastada või kurvastada. Miimika on napp, tundmused avalduvad vaoshoitult, liigutused ja kõne on aeglased. Tal on kerge valitseda oma meeleolusid, rangelt kinni pidada väljakujunenud olukorrast ja töösüsteemist. Ta on soliidne, ei raiska jõudu asjata. Ta on kannatlik, vastupidav ja ennast valitsev. Arvestades jõudu, viib ta alustatu lõpule, kuid ta vajab hoovõtuks aega.

Flegmaatiku kirjelduses oli ka asju, mis tundusid minu puhul väga mööda, et - on raske naerma ajada :D
Ma kasutan iga võimalust naermiseks! :p
Ja tegelikult mu liigutused ja kõne on ainult unistustes aeglased, pigem olen ikka õudne vehkija, kes omaenda juttu tagant kiirustades võib püsti tõusta ja hüplema hakata, oijahhh...

Aga noh - lõbus ikka! :)

***
izismile.com


***

Aga täna sattusin vaatama Doktor Ozi.
Vaatasin muidu Hercule Poirot' sarja ETV pealt - see mulle tõesti meeldib, see on nii AEGLANE! :)
Ja siis klõpsasin selle kanal 11 või 12 peale ja räägiti tähelepanupuudulikkusesündroomist (ADHD) täiskasvanutel.

Ja isssver-sussver! - need on ju TÄPSELT minu sümptomid enne AD'de kasutamist:
- kurnatus
- ärevus/rahutus
- ülekoormatuse tunne
- hajameelsus
- tujukus, liialdatud emotsionaalsed reageeringud, soov eralduda, mitte rääkida kellegagi
- korratus, orgniseerimatus (mille pärast mul ongi siiamaani päevaplaan).

Tuleb välja, et sellised inimesed ei suudagi järjestada oma kohustusi. Kõigil on alati palju kohustusi täita ja korraga neid teha ei saa, aga ADHD'ga inimesed näevad tegemata asju /korraldamist vajavaid eluvaldkondi ühekorraga ja nende ainus reaktsioon on, et ei suuda, ei saa, appi, tapke mind! :D

Keegi inimene rääkis seal sedasama, mida mina tunnen: aju ei lülitu välja ja keha ei pea pingele vastu.
Ja räägiti ka seda, et inimesed ei pöördu arsti juurde, kuna arvavad, et see on nende loomus.

Ja mina ka, TERVE VARASEMA ELU, arvasin, et olengi lohakas inimene, kellel asjad on pilla-palla ja korda ei suuda hoida. Mu pere ja sugulased ka arvasid seda, muidugi. Alles kui olin pool aastat ärevust maha võtvaid tablette söönud, sain 30-aastasena teada, et tahan ja suudan suurepäraselt korda hoida/ asjad kapis hoida. Muidu oli mul ainuüksi voodis terve müriaad asju - kasutatud toidunõud, märkmikud, raamatud, taskurätid, pliiatsid, puldid, telefon, hügieeniline huulepulk, nohurohi, niisutaja, patsikumm (mille istuli tõustes pähe tõmbasin ja pikali visates jälle ära kakkusin) jne... Võtta neid asju sahtlist või nõud kööki tagasi viia tundus mulle mõttetult energiamahukas. Loputasin kohvitassi siis, kui uut kohvi võtma läksin. Varem mul ju seda vaja polnud, onju!

/// Meenus, kui küsisin vennanaiselt, kas neil Austraalias ka söögi kõrvale võtmiseks leib-sai lauale pannakse või ei sööda makaroni- või kartuliroa juurde leiba, ja tema sattus segadusse... ja ütles siis, et igatahes aborigeenidel on leib kogu aeg laual, sest keegi ei pane seda ära! :D ///

Paraku selgub, et ADHD'd täiskasvanutel paljud psühhiaatrid üldse ei diagnoosi.
Nagu ka 'kroonilise väsimuse sündroomi', muide.

Eks ilmselt seetõttu, et haigeid on tervetest väga raske eristada.
Võibolla mõni inimene on vägagi segaduses, aga ei kurda. Teine unustab pangakaardi ATMi ja jookseb kohe diagnoosi järele. See on nagu palvetamine kristlastel - et mõni, kes justkui päästmist vääriks, kannatab vaikselt. Ja siis on need, kes kogu aeg sullerit teevad, aga hirmsasti kahetsevad ja andeks paluvad :), ja väidetavalt ka saavad - tuleb ainult tõesti kahetseda ju! :)
Mõned lihtsalt kräunuvad rohkem ja see võib arsti närvi ajada, kui ta teab inimesi, kes palju hullemat häda vaikselt kannatavad........

***

izismile.com: vaade


***

Elupildike

VT märkab, et raamatukogust võetud 700-leheküljelisel raamatul on külg tindipliiatsiga ära soditud ja ta teeb selles suunas kohkunud käeliigutuse, et - appike, vaata!!!

Mina kehitan õlgu - paljunähtud värk.

VT ei jää rahule.
"Miss seee onn?!" hüüab ta.

"Ma ei tea... - mina seda ei teinud..., eks keegi on ajaviiteks kritseldanud," vastan mina häirimatult.

"Appike, see on nii lugupidamatu!" pahandab VT. "Kes siis ei armastaks /-kiire pilk raamatukaanele-/ Carl Gustav Jungi!??"

***

izismile.com
Jung, Sina vä?
:D

Laupäev, 23. november 2013

Melanhoolia

Vaatasin täna sellenimelist Lars von Trieri filmi...

Loomulikult mulle meeldivad staatilised kaadrid. Mu õde ikka ütleb, et mulle meeldib kõik, mis on aeg-luubis. Vist jah! :D Ka selle filmi alguskaadreid vaadates ma õhkasin, kui kaunis oleks maailm, kui kogu värk nii aeglaselt toimukski. Või ütleme siis nii - iga elukaadri kohta tuleb mul nii palju mõtteid, et kui ma ei soovi 'kokku joosta', siis peaksid need kaadrid vahetuma aegluubis. Kuna aga elu kulgeb normaalkiirusel, siis mu pea huugab suurema osa ajast ja mõistlikku mõtet on raske välja pigistada, kuna peas on miski kädin, kokkupõrkavate mõtete pahased kräunatused.
Peale aegluse meeldis ka ere külm valgus - see kohe eriti!
Aga kui aus olla, siis soe valgus - näiteks nagu filmis Amelie - meeldib mulle ka :)!

Teema - võõras planeet/komeet lendab Maa peale - on ju vana ja erilist põnevust ei tekitanud, jällegi: kaadrid sellest Melanhoolia-nimelisest planeedist olid ilusad.



Aga üks asi ärritas mind jubedalt. Kui see Justine'i tegelaskuju nii ilmselgelt depressioonis oli, miks keegi teda arsti juurde ei lohistanud? Jumal küll! Kui kaua sa tassid inimest süles vanni? Hea küll, tema sai mõne päevaga suuremast kriisist üle - pikk poiss ei maitsenud enam nagu tuhk ja ta sai kõnnitud ja vannitud ja puha, aga kui paljudel nii hästi läheb? Enamik ei jõua sellise seisundini kriisi kaudu vaid kuude- ja aastatepisi. Ise sealt välja eriti ei tule ja kui tuledki pinnale lähemale, pärast mõningaid aastaid, on kroonilise depressiooni poolt virgatsainete süsteemid tuksi keeratud. Võid ju usinasti produtseerida oma serotoniini ja dopamiini, aga see ei jõua sinna, kuhu ta mõjuma peaks, haaratakse kohe tagasi ja aju on ikka näljast pime. Ravimata jäänud depressioon pole nalja-asi. Edaspidi võib elu olla lillemeri, aga sina ikka mõnel päeval, või ülepäeviti näiteks, ei jõua jalga üle vanniääre tõsta. Ja see ei saagi kunagi korda, kui just ei juhtu ime (ja imedesse, ka täiesti füüsilistesse, ma usun!) või ei tule maailmalõpp.


Neljapäev, 21. november 2013

See oli vaid uni...

Mõtlesin, et isegi Jungi isiksusetüüpide-raamatust saan ikka midagi ka unenägude kohta, aga paistab, et selleks peaks eraldi raamatu otsima. Mind nimelt on huvitama hakanud, kas täiskasvanud ei näegi õudusunenägusid või on nii, et mõned ikka näevad. Sest minu meelest kõik lapsed näevad õudusunenägusid, mis kisuvad keha krampi ja löövad turja higiseks. Selliseid, millest kogu kehaga üles/välja ärgata püüad. Mina mäletan isegi praegu veel mõnda lapsepõlve või teismeea hirmuunenägu. Ma mäletan üht nii tillukesest vanusest, kus ma õieti isegi ei osanud kujutleda midagi, mida karta - selles unenäos oli kõikide osaliste hirmuobjektiks "tita okse!" - mäletan, kuidas see fraas hoiatusüminana suust-suhu kaikus ja mu peas kordus. Praegu võin ka unes näha zombisid või mõned päevad tagasi näiteks nägin, et jäin autoteel jalgupidi mutta kinni ja auto lähenes, aga - ma ei karda! Tunnen, et mul on probleem - auto tuleb, ja mina siin kinni - no on vast jama! Aga ei mingeid lihaspingeid või midagi, millest sooviks üles ärgata, kahjuks, lausa vastupidi - ma ei soovi neist ärgata! Minu unenäod keeravad ennast alati sellele kella-ajale, millal ma ärgata kavatsen. Kui kell heliseb, siis olen mina ALATI keset unenägu - ükskõik, kas see on 5.55, 7.10 või 11.00. Ja ma nii tahaks näha, mis edasi saab. Mu une-elu on tegus - erinevalt päris-elust.

izismile.com: loheratsur

Veel üks huvitav asi: kui Freud ja Jung muudkui mõttestasid sümboleid lahti, siis mina näen üsna sirgelt seda, millega päeval olen tegelenud - see hõlmab ka telekas nähtut ja raamatutest-Internetist loetut. Kui VT räägib oma zombi-sarjast, võin näha zombisid, aga üldiselt näen poenimekirju, suhtlemisi tuttavatega (sageli võtan ühendust nendega, kellega peaks, aga ei viitsi), viin raamatuid raamatukokku, käin jalutamas ja poodides... ma ei teagi, küllalt argised unenäod. Ainult õige harva on midagi sümboolset nagu see mutta kinni jäämine mõned päevad tagasi, kuid ilmselgelt ei tekitanud see minus mingeid eriti tugevaid emotsioone. Tavaliselt näen unes veidi kiiremini ja kirjumini üsna usutavaid olukordi, kui jätta kõrvale sellised tühised asjad, et tegelikult ma ei käi jooksmas ja ei ela üsna vee lähedal ja igaveses suves, nagu oma unedes...
Jah, mu uned on toredad... :)

Aga julgen veidike loota, et igapäevaste ja eluliste asjadega tegelemine unenägudes tähendab seda, et mul pole eriti mingeid allasurutud värke, mis peaksid sümbolite kaudu ilmuma. Ma pole eriti midagi alateadvusesse surunud, uks teadvuse ja teadvustamatuse vahel on avatud ja kõik, mis mulle oluline, on kättesaadav ka mu enda suhtes uudishimulikule teadvusele :). Tundub loogiline. Tore oleks! :)


*

VTga on tore kodus olla.
Täna hoidsin teda nii kaua süles, et koristamised jäid tegemata ja ma lohutasin ennast, sõnades:
"Arstid ka ütlevad: Kallistage oma lapsi rohkem!"
Mille peale VT õlgu kehitas: "Mul ei ole last."

Jajah, siis on kurb küll. :)

***



They fuck you up, your mum and dad.
  They may not mean to, but they do.
They fill you with the faults they had
  And add some extra, just for you.
But they were fucked up in their turn
  By fools in old-style hats and coats,
Who half the time were soppy-stern
  And half at one another’s throats.
Man hands on misery to man.
  It deepens like a coastal shelf.
Get out as early as you can,
  And don’t have any kids yourself.

PHILIP  LARKIN



izismile.com

Pühapäev, 17. november 2013

Meie siin ei tea kultuurist midagi

Mina juba ammu Sirpi ei loe, kunagi tellisin, aga minu jaoks jäi kuivavõitu. Usun, et keegi ei solvu - neid lollukesi on terve Eestimaa täis, keda see leht unele ajab.

Sellegipoolest on päris põnev olnud vaadata seda plahvatust, mis järgnes Kaur Kenderi nimetamisele selle kultuurilaevukese ajutiseks kapteniks :)

VT kommenteeris seda asja täna nii lahedalt, et võtsin lausa blogimise ette: ta tõmbas õlad vimma, ajas kulmu kipra, lõi rusikaga avatud pihku ning teatas aeglaselt ja mõjusalt, jämeda häälega Kenderit järele aimates: 
"Mina olen väga kultuurilembene. Ja kui vaja..., kirjutan VEREGA!"

Oi, ma naersin! :D

Ma ise arvan, et Kender on jõmmi kohta tark mees, aga jõmm ikkagi.

***

Ise olen lugemistega täiesti hädas-hädas-hädas...

Ma pole ikka veel saanud läbi Jungi "Psühholoogilisi tüüpe", sest iga kord, kui lähen Meest raamatukokku saatma ja omi raamatuid tagasi viima, kipun krabama midagi..., kuigi hoian end küünte ja hammastega tagasi ja ükskord läksin isegi WC'sse aega parajaks tegema, et raamatuid mitte näha. No ma ei loe nii kiiresti, kui agaralt ma neid raamatuid krahmin endale...



Ja neljapäeval nägin Internetis, et Loomingu Raamatukogus on ilmunu uus Woolf - tema lapsepõlvemälestused.
LR on nii soodne, et ei saanud kuidagi ostmata jätta, sest armastan Woolfi. Maksis 3.50 ainult!
Ja kaks päeva lugesin seda 120+ leheküljelist raamatukest - oeh! 

"Saan praegu öelda ainult seda, et möödanik on ilus, sest me ei mõista oma tundeid tundmise hetkel. Nad avanevad meile hiljem, ja seega ei ole meil lõpetatud ja terviklikke tundeid mitte oleviku, vaid ainult mineviku kohta."

Ilus oli!

Sain selle eile õhtul läbi ja alustasin Jungiga. Kella ühe paiku öösel olin jõudnud 45. leheküljeni, kuigi huvitav oli ja hästi kirjutatud..., siis läks raskeks.

Võtsin riiulist laupäeval raamatukogust nabitud raamatu - PAOLO GIORDANO "Algarvude üksildus".

See on sarjast Moodne Aeg ja mulle on seni meeldinud absoluutselt iga selle sarja raamat. Olen lugenud vast paarikümmet. Viimati lugesin ühe päevaga läbi SANDOR TARi "Meie tänava" (mida siin blogis juba kõigile soovitasin). Siis JAVIER MARIAS'e (käänata ei oska) "Oxfordi romaani", mida soovitaksin neile, kes ei pelga pikki lauseid..., kellele meeldivad nt Woolf ja Proust. Aga Mees pistis raamatukogujärjekorras nina, nagu ikka, ka minu raamatutesse ja selle raamatu puhul imestas: "Siin pole ju üldse dialoogi!" Mina ütlesin: "Vaata lähemalt - siin pole isegi taandridu!" mille peale Mees peaaegu karjatades tagasi põrkus. :D Siiski, imetore raamat oli, suurepäraselt tõlgitud, aga usun, et Kenderi-fännidele see muljet ei avaldaks (mitte, et Mees Kenderit fännaks!). Ja siis lugesin MIHHAIL šIšKINI "Veenuse juust", mis ka meeldis. Kõik ikka samast sarjast.



Aga nüüd see Bruno PAOLO GIORDANO valmistas mulle üllatuse sellega, et tundus kuidagi igava stiiliga. Lugesin kaanelt, et fenomen ja ohtralt auhinnatud, filmgi tehti ja puha, ning tegelaste ja teemade ja' psühholoogia' suhtes pole mul miskit ütlemist, aga lause on igav. Tundub noortekirjandusena.

Ja Kafka kirju pole ka veel ära ostnud. Taskuraha tuleb ja läheb ja muu raha kulutame me nii, et kõik peavad nõus olema, et seda asja on meie kodusse vaja, aga Kafkat ei taha teised mul siin uneski näha. Niiiiuuuuks! Hetkel on mul sukasääres 15 eurot ja ma kardan, et enne kui mul 28 jälle täis koguneb, saab seegi otsa. Näiteks kui ma täna poes käisin, oleksin kohe ostnud viis 3-eurost lõhnaküünalt, kui (tasku)raha kaasas oleks olnud. Õnneks polnud, oli ainult majapidamisraha.

Aga lugemistega on nii kiire, sest 30. november on uue sugulase saabumise ametlik tähtaeg - ehk siis Vend R ja Z saavad millalgi nüüd teise lapsepampara, ja mina lubasin sõita seda pooleteiseaastast hoidma, kuni nemad haiglas logelevad. Millal sealt tagasi saab ja kas saabki üldse, ei tea.

Väike M pidi olema nagu sajajalgne, ülimalt energiline laps: põrandalt voodile, voodilt kapile või toolilt lauale - ikka kõrgemale ja kaugemale ja nii kiiresti kui võimalik, ja kui ta ära korjata, siis hakkab silmapilk uuesti ronima, pilk lakkamatult kõrgetele sihtidele fokusseeritud, jalad-käed ronimisliigutusi tegemas isegi sel ajal, kui sa teda parasjagu kusagilt ära kakud :D

Minusugune uimard sellist last hoidma panna?! No nalja saab :)


Esmaspäev, 11. november 2013

Me pole täna need, kes me olime eile...

Ent selleks, et rääkida neist, pean jutustama ka endast ja oma elust Oxfordi linnas. Ehkki inimene, kes seda kõike jutustab, ei ole sama inimene, kes seal viibis. Näib olevat, ent ei ole. Kui ütlen enda kohta "mina" või kasutan nime, mis on saatnud mind sünnist saadik ja mille järgi mõned mind kunagi mäletavad, või jutustan asjadest, mis langevad kokku sellega, mida teised mulle omistavad, või nimetan oma majaks hoonet, milles enne ja pärast mind elasid teised, kuid milles mina elutsesin kaks aastat - siis teen ma nii lihtsalt seetõttu, et eelistan rääkida minavormis, mitte et ma usuksin, nagu piisaks inimese samana püsimiseks erinevatel aegadel ja erinevates paikades ainuüksi mäletamisvõimest. Inimene, kes siin jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus /.../

JAVIER MARIAS  "Oxfordi romaan"


***
Memory / Silence


***

I feel I’m changing all the time, and that’s something that’s hard to explain to people, because a writer is generally thought to be someone who’s either engaging in self-expression or else doing work to convince or change people along the lines of his or her views. And I don’t feel that either of those models makes much sense for me. I mean, I write partly in order to change myself so that once I write about something I don’t have to think about it anymore. And when I write, it actually is to get rid of those ideas. That may sound contemptuous of the public, because obviously when I’ve gotten rid of those ideas, I’ve passed them on as things that I believe— and I do believe them when I write them— but I don’t believe them after I’ve written them because I’ve moved on to some other view of things, and it’s become still more complicated ... or perhaps more simple.

SUSAN  SONTAG


Nii lohutav... :) 

Lao Zi in Love


Laupäev, 2. november 2013

Snap out of it

Lõpetasin Jungi mälestuste lugemise.
Jäin mõtlema selle üle, kuidas teda jäid lahendamata sündmused, haigused, fantaasiad ja unenäod kummitama aastakümneteks ja mõnikord ta saigi rohkem kui kümme aastat hiljem aru, kust mingi kujund pärit, või mille taha mõte kinni oli jäänud tookord.

Millegipärast tikub mulle sellega seoses pähe kinnismõtete teema. Et kui inimesele mingi mure asu ei anna - tema karjääri planeerimine, pruut või peika jättis maha, laste haridus ja 'hukkaminek', raha -, siis soovitab mingi osa psühholooge keelata endal tuiutada selle mõtte kallal, kuna see hoiab inimest hingevaevas ja lahendust sageli ei paku, vähemalt mitte mõistliku aja jooksul.

Mõned terapeudid soovitavad endale kummi randme ümber tõmmata, ja kui märkad end sellele 'keelatud teemale' mõtlemas, siis lased endale laksu vasta rannet, et sellest transist välja tulla.

Millegipärast on see mulle alati tohutult külm ja jõhker tundunud, nagu paljud psühholoogide soovitused.
Inimesel on kinnismõte tavaliselt seetõttu, et tal on eksistentsiaalne kriis. Keeld oma asjale mitte mõelda on keeld kriisi läbi elada ja sellest targemana välja tulla. See käib vastu keha sisemisele tarkusele. Isegi kui inimene on olukorras, kus ta ei saa mitte midagi teha...

(näide: inimesel on 4 last, neist 1 tõsise terviseprobleemiga; ta ei kavatse oma haiget last hüljata, kuid teda vaevab iga päev, et haige lapse tõttu saavad teised lapsed oluliselt vähem tähelepanu ja ka raha kulub suurelt osalt haige lapse peale; inimene mõtleb kogu aeg, kas miski riiklik organisatsioon aitaks teda, aga näib, et kõik võimalused on juba ammendatud; iga päev on piin ja valu ja kurbus ja häbi ja inimene loodab ikka, et kuidagi peaks saama paremini - seega ta ei lõpeta oma murele mõtlemist, kuigi tundub, et kõik võimalused pere olukorra parandamiseks on juba järele proovitud ja kasutusel)

... mõtleb ta pidevalt sellele olukorrale, sest ta piinleb ja ta ei saa sellega leppida. Ja kes tohib tulla ütlema, et hingevaev on 'kasutu' ja sellepärast tuleks end sellest emotsionaalsest olukorrast 'välja nipsutada', see endale lihtsalt keelata, sest see mure kallal tuiutamine pole küps? Kas me tõesti PEAME olema küpsemad, kui me parasjagu oleme? Kui me oleme näiteks lapsikult armukadedad, siis - ma arvan - tuleb see meil läbi põdeda, kuni enam ei viitsi kas armukadetseda või suhtes olla, aga keelata inimestel mõelda sellele, mis hingel lasub - no kuuuuuulge!

Veel hullem on, kui tegemist on intuitiivse inimesega, kes loeb asju õhust. Näiteks, et partner on temast tüdinenud. Psühholoog (- THERAPIST = THE/RAPIST - (hinge)vägistaja - ühest filmist ;) - ) küsib: Milliseid märke te sellest näete? Inimene ei oska öelda - pole nagu midagi kindlat. Rääkige mehega, ütleb the rapist. Mees pööritab silmi - sa kujutad seda endale ette, kallis. The rapist ütleb - no näete, te kujutate seda endale ette.

disturbia


Aga loomulikult on inimesel õigus. See, et mees keeldub suhtumise muutumist tunnistamast ja täiesti võimalik, et pole endale seda teadvustanudki, ei tähenda et tema vaimustuse nivoo oleks sama. Iseasi, kas pole lapsik nõuda, et mees pärast 7 aastat sinust veel vaimustuses oleks... (Aga mina isiklikult arvan, et minust peab küll vaimustuses olema :D - muidu mina kodu ei tee. Ma olen loomult täielik teenindaja, kallipall, rõõmurull ja nurruvurr, aga ainult neile, kes on südamest õnnelikud ja tänulikud oma saatusele selle pärast, et mina nende elus olen. :D)

Aga tagasi psühholoogiteema juurde. Kuigi psühholoogia on hädas sellega, et seda veel siiamaani ei peeta 'päris teaduseks', on see mõnes asjas absurdselt ratsionaalne: näiteks EITAB see intuitsiooni. Kui sa kurdad asjade üle, mis 'on õhus', mis pole veel ilmsiks ja käegakatsutavaks saanud, siis öeldakse sulle lihtsalt, et need on kasutud mõtted ja - snap out of it! Samas ma võin kinnitada, et tundliku inimese jaoks on see, mis 'on õhus' samavõrd olemas kui see, mis on välja öeldud ja teoks saanud. See juba ONGI olemas - õhus! :)
Seega pole ajuvaba (oma peas) sellega mässata, oma psühhoenergeetilisi ressursse sellele kulutada.

No tore, midagi oli ju veel Jungi kohta, aga.........

lendavad üle käopesa... :)

Pühapäev, 27. oktoober 2013

Horror!

Praeguse mõnusa lorutamisrežiimi käigus olen telekast igasugust jama vaatama sattunud. Sellist tõelist jama, mis jätab silmad õudusest pärani isegi veel siis, kui küsimus "Nalja teevad või?" juba on asendunud arusaamisega, et jah, see on meelelahutus. Ma tahaks mõista, mis see on, mis tõeliste tobeduste puhul niimoodi vaamata naelutab inimesi - ka mind. Õnneks ei keera ma telekat iial lahti nimelt selleks, et vaadata kõige naljakamaid koduvideosid või muud sellist jampsi. Aga eile öösel nägin ühte valget mees, kes end vaimupuudega inimese kombel kõigutades räppis umbes, et "olen mees ja tahan seksida naistega, naised on nii seksikad et nendega kohe tahakski seksida, mina ka tahan, kui ma siit ära lähen, siis kohe otsingi naise, kellega seksida" ja refrään oli "näita mulle oma genitaale!" See saade oli, kui ma õigesti aru sain, YouTube'i tobedatest sensatsioonidest ja selle mehega oli hiljem ka väike intervjuu, kus ta nimetas end koomikuks. Nunu!

Teine selline väga hirmus asi meie televiisorites on Honey Boo Boo, olete näinud?
Pesakond erakordselt koledaid ja ülekaalulisi, räuskavaid ja räpaseid, kaamerasse peeretavaid inimesi.
Pole ühtegi asja, mis ka inimese välimusele nii hullu põntsu paneks kui rumalus, midagi pole öelda...
Ja ka jäin vaatama, poole silmaga küll...
Õudne!

kah tobedad - kesse siis vee all teepidu korraldab!?

Aga ka päris õudust sattusin vilksamisi vaatama. Nägin, kuidas deemoniks muutunud näitsik järas mingis mahajäetud lossibasseinis üht ülikonnas noormeest. Teine neiu tormas appi, hüüdis midagi, ja deemon pööras end vaataja poole, paljastades suutäie nõelteravaid kihvu, millelt tilkus veri. Iuuuu!
Vahetasin ruttu kanalit, kuid sellest mulle piisas - kuigi vaatasin veel mitut asja, ilmusid need kihvad mulle silme ette niipea, kui olin tule kustutanud ja pea padjale pannud. Ei jäänudki üle muud, kui tuli taas põlema panna. Õnneks mu lampi annab nii kruttida, et ta põleks hästi tuhmi tulega...

Aga muidu loen praegu Jungi mälestusi, mõtteid ja unenägusid.
Väga mõnus lugemine on.
Ta räägib, kuidas Sigmund Freud paar korda ärritusest minestas, kui talle vastu vaieldi.
Ja kuidas arstid olid hädas ühe daamega, kes pidas neid endast alamateks ja kippus kõrvakiile jagama, kui talle öeldi midagi, mis polnud piisavalt aukartlik. Nii saatsid arstid teda ühe kolleegi juurest teise juurde, kuni ta lõpuks Jungi kabinetti jõudis. Ning tuli ka Jungi teraapias kätte moment, kus naise ravi mõttes oli oluline teda silmitsi seada mitte väga ilusa tõega. Daam kargas püsti, et Jungile virutada, kuid sama kärmelt krapsas püsti ka Jung ning teatas talle kiiresti, et daamidel on eesõigus, nii et andku aga tulla, aga ta hoiatab, et järgmisena annab ta ise samamoodi vastu. Daam langes patjadele tagasi ja pobises, et keegi pole temaga kunagi niimoodi käitunud, kuid sellest hetkest hakkas teraapia ka töötama.

Mulle tohutult meeldib, kuidas Jung enda uuritava materjali - inimese psüühika ja alateadvuse - ette igavese õpilasena tuleb. Ta ei dogmatiseeri oma seisukohti, vaid on alati valmis neid korrigeerima ja muutma. Tema jaoks on teadus kogumik tõdesid, mis kehtivad, kuni pole leitud paremini kehtivaid ja toimivaid tõdesid. Ka esitab ta oma materjali inimestest äärmiselt delikaatselt ja aupaklikult, mu meelest.
Freudi minestustest lausa tuli rääkida, et lugejale selgitada, miks ta pööras selja - või oli see pigem siiski vastupidi - sellisele autoriteedile psühhoanalüüsi vallas, nagu seda oli Freud. Ka mina olen mõelnud, et Freudil pidi mingi äge kompleks olema, et ta kõikides alateadvuse signaalides niimoodi allasurutud seksuaalseid impulsse nägi. Kindlasti on seksuaalsusel meie alateadvuses suur roll, aga kaugeltki mitte nii valdav kui Freudil. Freudi austuse ja õpihimuga kuulanud Jungile sai see üha selgemaks ja nii ei tulnud temast Freudi ideede laiemat levitajat ja kaitsjat, kuigi mõneski asjas olid Freudi teooriad ja metoodika Jungile suureks abiks ja ilmutuseks. Esmalt tuleb truuks jääda siiski enda arusaamale - kui on mingi arusaam :D

"Kui ma oma fantaasiaid üles kirjutasin, sain ma aru, et alateadvus muutub või põhjustab muutusi. Alles siis, kui ma alkeemiat tundma õppisin, sai mulle selgeks, et alateadvus on protsess ja et Mina suhe alateadvuse sisuga käivitab psüühes tõelise muutuse ehk arengu."

Jungi pidev (õppe)töö iseendaga, tema tohutu lugemus ja suur huvi erinevate kultuuride müütide ja esoteerika vastu on muljetavaldav. Meestel oli tollal ikka lihtsam professionaalne olla - söögi, toakorra ja puhta pesu eest hoolitses eranditult naispere ja mees võis tegelda vaid töö ja enesearendamisega, seda kiideti vaid heaks. Kuid Jung ise pidas küll oma peret oluliseks tasakaalustajaks, arvates, et oleks oma fantaasiamaailma kaduma läinud, kui peret poleks tasakaalustamas olnud. See juhtus tema arvates näiteks Nietzschega, kellel oli ainult see üks maailm, mis elas tema enda peas/hinges või tont teab kus...

Pühapäev, 20. oktoober 2013

Kahtlane koolon ja teised jutud

Kui VT reedel mul kaelas rippus ja ütles, et ta parema meelega kallistaks terve õhtu minuga, kui läheks klassiõhtule, siis ma hakkasin mõtlema, et võibolla teen talle selle pideva 'lahe emme' olemisega karuteene. Ta on väga minu moodi, et näeb sõpru väga hea meelega - koolis. Ta ei näe põhjust telefoninumbreid vahetada ja vabal ajal kokku saada.

Meil aga on tõesti väga tore koos olla. Ma üle paari tunni järjest ei viitsi eriti, aga see aeg möödub meil vaheldumisi lõõpides, veiderdades, naerdes ja kalli-rulle moodustades. Meie huumorimeeled klapivad hästi, mina veidredan rohkem käitumisega ja tema peab täiesti rabavaid tobedaid moonutatud häälega monolooge, kusjuures ta mulle ilusti aega annab iga lause üle hirnumiseks, misjärel ta rahulikult edasi pajatab.

Minu naljad on rohkem sellised, et tõmban põranda mööblipoleerimisainega üle* ja liuglen siis kõhuli mööda seda, tõugates end jalgadega seintest lahti ja lohistan siis teda samuti üle põranda. Aga kord palus VT mul istuda ja ära arvata, mida ta teeb ning esitas üliveidra tantsu. (Oi, ta tantsib tegelikult pidevalt lollitavaid tantse ka - mina jällegi nii 'stiilselt' tantsida ei oska.) Tuli välja, et ta kirjutas ninaga õhku oma nime, kirjatähtedega. Tehke seda ise kellelegi ja paluge tal ära arvata, mis te teete - ta saab naerukrambid! :)

* OK, tegelikult meil läks 'šampanjat' maha ja ma pühkisin põranda kolme mööblipoleerimislapiga üle sellepärast, et need olid mul kohe käepärast ja ma arvasin, et need teevad parkettpõrandale pigem head kui paha; võimaliku libeduse ma lihtsalt unustasin.

Nojah, ma tahtsin ühesõnaga öelda, et kui lapsel on nii intelligentne ja naljakas emme, siis pole tal sõpru ju vajagi :D
Aga see on vist valesti... - kuigi ma väga keeldun lapselt asju nõudma vaid sellepärast, et nii elu käib: lapsel peab koolivälisel ajal ka sõpru olema.

Aga jah, ta on mul väike psühhohuligaan ja mulle meeldivad tema pöörased naljad ja pikad laused võibolla rohkem kui 'teistele lastele', nii et ta eelistab lustida minuga... Olen mõnikord küsinud, kas ta seda või teist moodi koolis ka lollitada saab, ja ta ütles, et ei - ta usub, et esiteks ei viitsitaks pikalt kuulata ja teiseks peetaks seda lihtsalt imelikuks. Ei tea, usun, et ta alahindab lapsi, kuid saan aru, et kui lapsed on kambas, siis jah monoloogid ei sobi, ükskõik kui naljakad.

***

Mulle meeldib oma lapsu juures veel tema kangekaelsus meelekindlus.

Tema eestikeeleõpetaja on seisukohal, et koolon käib ainult loetelu ette: rattad, rool, pidur.
Aga VT'le meeldib koolonit kasutada ka selgituste juures.
Minu emakeeleõpetaja ütles, et koolonile võib järgneda selgitus ja ma näen seda alalõpmata ingliskeelse kirjanduse puhul. Mõnikord on samas lauses isegi kaks koolonit ( ---jutt: selgitus: selgitus. ...). Tõlkekirjanduses on need ka kenasti olemas, aga väga paljud koolonit niimoodi siiski ei kasuta.

Ja mõnikord VT näitab mulle mingit loovtööd ja ise selgitab: "Ma panin siia kooloni - ma tean, et õpetaja tõmbab selle maha ja paneb asemele mõttekriipsu, aga mis siis: minu valik on koolon."

Jah, õpetaja tõmbab maha. :)
Aga mis siis! :)

Hiljuti vahetasime VT emakeeleõpetajaga kirju VT võimaliku esinemise kohta ühel üritusel ja üks mu kiri oli selline (ee, nimed muutsin ära):

Armas õpetaja XX!
VT oli sellest ettepanekust kuuldes samavõrd intrigeeritud kui ehmunud, kuid kuupäeva nähes kadus tal igasugune isu sellel üritusel osaleda: nimelt on 19. oktoober VT 12. sünnipäev ja ta on väga (nüüd saab juba isegi öelda "aastaid") oodanud, et ta sünnipäev satuks kord vabale päevale, mis annaks talle võimaluse rahuliku südamega terve päeva oma kinke ja kooki nautida.
Niisiis ei usu ma, et sellest midagi välja tuleb.
Tekstid on ju toredad - ehk leidub mõni teine laps ja Teie töö nende väljaotsimisel ei lähe luhta!?
Parimate soovidega,

VT ema, karikate emand


Märkasin kohe 'kohatut koolonit' teises reas, aga ka - muuta ei tahtnud.
Las arvab, et minu pärast VT'l need imelikud koolonid ongi, kuigi ma pole VT'le kunagi koolonitega kirja kirjutanud...

Aga jah, eile oli VT sünnipäev :)
Pidu toimus varahommikul minu toa põrandal :D

asjad on valmis laotud - nüüd vaja vaid sünnipäevalaps üles laulda!


VT sai kingiks 10 raamatut, millest enamiku ta ise välja valis ja ka pakkis, kuna minu pakid olevat igavad :D

minu igavad pakid...
Tegemist oli lasteraamatutega ja õhtuks oli ta kaheksa neist läbi lugenud...
Ississe! :)

Issi/Mees ise on ka kuidagi hirmus rõõmus viimasel ajal ja tikub VT urinast hoolimata pidevalt meie kallipessa naljatama ja kallidega kollitama. Täna käisime siin-ja-seal asju ajamas ning Mees peaaegu laulis ja kepsles suurest rõõmust kogu pika tee :D  (Mina teen seda nagunii, see ei vääri äramärkimist).
Oh, vahvad ajad on! :)

Tordist ka pilt, aga sünnipäevalapsest ei olegi, sest ta veetis kogu päeva pidžaamades ja pitsu-pilte ei tohi blogisse panna :)



Rõõmsat sügist, armas rahvas!
<3 nbsp="" p="">

Kolmapäev, 16. oktoober 2013

Teadagi... :)

"Inimesed, kellel on välja kujunenud teatav rutiin, on tavaliselt vähem stressis kui inimesed, kelle harjumused vahelduvad või kelle ajakava on ettearvamatu /.../.
DANIEL GOLEMAN  "Tervendavad emotsioonid"


---  Ikka (päeva)plaani kasuks... :)

Kusagilt lugesin veel, et inimene loeb selleks, et tahab oma eluga võimalikult targasti toimida.
Et näiteks - kui sulle antakse banaan, aga sa ei tea, mis see on, ja lihtsalt koputad sellega vastu põrandat või paned vaasi, ja viskad ära, kui pruuniks läheb, siis sa pole seda targasti kasutanud, oled ta ära raisanud.
Eluga samamoodi - kui ta on sulle antud, siis tahaks seda mitte lihtsalt raisata vaid võimalikult osavalt 'ära kasutada'.
Selleks siis plaanid ja raamatud :)


weheartit.com

Esmaspäev, 14. oktoober 2013

Valige mind, kuulge!

Ma teeks vanglareformi.
izismile.com
tema alles üritab nunnuks hakata...

Et poleks mingit lobi üle õiendamist, saavad kõik kenasti taimetoitu.
Mitte ilmtingimata toortoitu - ikka putru ja hautist saab ka, ja (ilma munata?) kooki.
Aga vanglapoest saab küpsiste ja krõpsude asemel osta puuvilju ja kompotti.
Nii ilus! :)

Medpunkti paneks ajurveeda arsti, kes katsub pulssi, vaatab keelt, ja kui hautatud oad ei aita, siis annab rauatabletti  ravimtaimeleotist.

Jõusaale pole vaja.
Saalis oleks suur telekas, kus plaadilt tuleb joogatrenn, siis tai chi trenn, ja meditatsioonituba oleks ka olemas, kus saab teha nii juhendatud meditatsiooni - guru telepilt kenasti silme ees -, kui ka omaette meditatsiooni vaikuses.
Ei ole mingit üksteise klohmimist muskliraudadega - matid maha ja pepud püsti (heheee! - ärme sellele parem mõtleme!).

Mõelge, millised toredad habemikud pühamehed siis vanglast väljuksid, vibratsioonid peened kui teemantvälk, sest madala vibratsiooniga sisendid on nii kaua puudunud. Need oleks mehed, kes sõna otsese mõttes ei teeks kärbselegi liiga. Vangla oleks tõepoolest parandusasutus, karistamine nagunii ei tööta.

Noh, kasvõi eksperimendi korras!? Kellele see halba teeks?

Eh? :)

Pühapäev, 13. oktoober 2013

Monkey business

Stressi ja südame- veresoonkonna haiguste seosest:

"Ühes katses pandi samasse puuri viis isast ahvi, kes polnud üksteist varem näinud. Ahvidele on loomuomane omada ülemjuhatajat. Nad määravad üksteisega võideldes, kes on boss; kui juht on ära otsustatud, alluvad nad korrale ja kõik on rahumeelne. Uurijad võtsid iga kuu puurist ära kaks ahvi ja panid asemele kaks uut, mis tähendas, et ahvid pidid jälle võitlema, et taaskehtestada hierarhia. Nii tehti aasta aega, ühtlasi hoiti eraldi puuris ka viiest ahvist koosnevat gruppi, kus muutusi ei tehtud. Aasta pärast leidsid eksperimenteerijad, et selle rühma ahvidel, kelle juures tehti muudatusi, olid arterid ummistunud. Kõige raskem südamehaigus oli juhtahvil, kuna just temal tuli kõige rohkem võidelda. Huvitav on ka see, et teise rühma juhtahvil oli ummistusi kõige vähem - valitseja olla on tervislikum siis, kui ei tarvitse võidelda."
DANIEL GOLEMAN "Tervendavad emotsioonid"

Ehk siis - kui koht võimu juures pole pärast võimuvõitlust kindlustatud, siis ainsaks garanteeritud 'võiduks' on võimuvõitlusstress koos kõigi nende soonteummistustega.

Tegelikult ma ikka veel usun, et poliitikud ei roni sellesse 'mängu' võimu pärast, vaid 'maailma' paremaks tegemiseks. Jah, kujutage ette, ikka veel! :)
Mitte, et ma ise üldse matsu jagaks... kuidagi jõuavad kõik otsused rahani ja sellest ei saa ma üldse enam midagi aru, et miks ikkagi vangidele jagub ja lastele ei jagu ja... tõesti on ka arusaadav, et igale ühele on tema vill kõige valusam ja ta täitsa ausalt usub, et leevendust vajab just see tema südameasjake ja... siis need mustad kilekotid, ühesõnaga: raske!
:D


Vaat, tahaks pilti ka panna, aga ahvipilti pole: seepärast - krokodill...



Amps-amps! :)

Laupäev, 12. oktoober 2013

Kuidas ma korratuks hakkasin

Ma kunagi rääkisin, et plaanin sellist lugemisnädalat, et muud ei tee, kui ainult loen.
No lausa et ei tee süüa ega korista - Mees ise ässitab juba aastaid, et mis ma ikestan ennast selle päevaplaaniga ja võiksin elust mõnu tunda.
Mina ikka küsisin skeptiliselt, et ... ei tee süüa ja...?
Ja Mees arvas, et piisab, kui ma kartulid ära keedan... :)

Noh, ja esmaspäeval läksingi raamatukokku. Kas teate, ma pole iseenda pärast juba ligi kaks aastat raamatukogus käinud! Esmaspäeval ka sai tõukeks tegelikult see, et VT'le oli Eno Raua "Kalevipoja" mugandust vaja võtta...

Ja siin on minu saak:





Kui ma seda potsakat kodus vaatasin, siis hakkasin tasakesi ... ja siis üha valjemini naerma, sest ma läksin hulluks ma sain aru, et raamatuid võttes olin ära unustanud oma plaani ainult nädalaks võtta, ja võtsin kolmeks nädalaks, nagu see tavaline laenutustähtaeg on.

Ja nüüd ma olengi põhiliselt lugenud, ja jalutamas käinud, sest muidu lihased ju kärbuvad ja nägu närbub ja kõik need teised koledused... Ja süüa tegelikult teen ikka ka, sest süda läheb haledaks neid näljaseid nähes :D

Ja VT pidas koristamata kodus vapralt vastu 4 päeva - neljapäeva pärastlõunal minu toa põrandale õppima tulles küsis ta, kas võiks ehk mu joogamati endale alla võtta :D
Ja no täna ma siis koristasin toad ka ära...

minu armas pesa; põrand, millel VT õpib


Ja tegelikult olen läbi saanud ainult Franz Kafka kirjad ja Sandor Tar'i "Meie tänava".
Mõlemad suurepärased raamatud.

Kafka puhul mulle hirmsasti meeldivad tema neuroosid. Näiteks, kuidas ta kirjeldab oma vaimset suutmatust kellelegi külla sõita :D... Ma nii püüdsin omal ajal seda psühhiaatrile seletada, aga ei osanud ja polegi ime, sest isegi Kafka ei osanud seletada, miks teda muudatuste ja kohavahetuste eel selline äng haarab. Temagi kirjeldas seda hirmuna, kuigi seda asja, mida karta, polnud ka tema jaoks. Minu enda teooria on, et me mõlemad kartsime lihtsalt väsimust - sa sõidad ju kellegi pärast, suhtlema, aga oled väsinud ja ei taha kedagi näha. Aga ikka võtad ennast kokku ja lobised ja imetled küla-värke ja naudid protsessi, SEST selline oli plaan. Miks siis sõita? Sest on ebaviisakas teisi ainult enda juurde kamandada, vist.

Ja "Meie tänav" oli imehästi kirjutatud lugu nendest kõige allakäinumatest, kes ei saa päeva käimagi, kui pole veini laenanud. Nendest kes karjuvad unes, kui viinauim lahtuma hakkab, ja ärkavad siis omaenese kisendamise peale ehmunult. Haridust pole ja tööd pole - on invaliidsuspensionid ja töötu abiraha, jagatud naised ja kasimata lapsed. Aga väga naljakas oli, nii et soovitasin ka Mehele. Ja väga armas ka. Keda teema ei kohuta, soovitan julgelt, sest kirjutatud-tõlgitud on see raamat suurepäraselt.

Aga kuna Kafka suhtes on mul nii vana armastus, siis selle raamatu otsustasin endale ka ära osta.

Teisipäeval hakkasin Tavernasse, sõbrannaga (ühe teisega, mitte sellega, kellega Riia mäel drinkasime :D) kohtuma minema, ning hakkasin 'sokisahtlist' oma kogutud kopikaid otsima, aga ei leidnudki... hmmm...

Tulin koju tagasi, istusin oma madratsile ja vahtisin natuke toas ringi, et kuhu ma selle rahanutsaka siis seekord jälle toppinud olen? Esimene koht, kuhu vaatasin, oli õige. Jah, perspektiiv peab paigas olema - mina teen oma otsused ju tavaliselt voodil istudes :D

Jalutasin siis neljapäeval Taskusse, aga enne Rahva Raamatut astusin sisse Lindexisse, sest meil oli laupäeval vaja VT'le mõned riided osta ja ma mõtlesin luurekat teha.
Ja seal sattusin nunnule mustale pitskleidile... Proovisin selga ja... ostsin ära. Raha sai otsa ja raamatupoodi ma ei läinudki...

Tegin (kolmanda, kirja)sõbranna jaoks esikus kleidist foto, aga peeglisse välguga pildistada ei saa ja ma veel liikusin ka, nii et see tuli udune. Ja siis tegi fotokas seda kohutavat kiledat piiksu, mis annab märku, et kaart on täis. Issand halasta, miks see hääl nii terav peab olema? - see ajab mu peaaegu nutma iga kord ja üldiselt ma tühjendan fotoka igal õhtul, kui olen pilte teinud, et seda häält mitte iial kuulda...

Sõbranna jaoks ma pean kunagi ikka korraliku pildi tegema, ta juba kamandas, aga ma arvan, et blogisse kõlbab ka see udupilt, mis annab tööd pigem fantaasiale kui silmale, haha :)


Tegemist siis musta pitskleidiga, millel on all läbipaistmatu, väiksem osa. Läbi paistma jäävad varukad ja õlad, ning riba allääres, ehk siis suht traditsiooniline Väike Must Kleit, mis peab olema ju ometigi iga naisterahva riidekapis ja mul pole, nii et mingeid südametunnistuspiinu ma selle ostu pärast ei tunne.

Juhtumisi saatis (see kirja)sõbranna mulle postiga just sel hommikul ka käeketi:
"Kallike, see on Sulle puhtast rõõmust!"


Nii et selline edev päev :)

On olnud väga meeleolukas nädal, ja ikka ainult heas mõttes! :)




Esmaspäev, 7. oktoober 2013

Tervituseks


... ja näitamaks, et minuga on kõik korras ka siis, kui ma ei blogi ...
:D



- suhkrutükihambad -

:)

Esmaspäev, 30. september 2013

but i'm just a fool...

Nii, kujutage ette, VT'le hakkas heegeldamine nii väga meeldima, et ta otsustas endale teki heegeldada :D

Ma ütlesin, et kallis, ma ei hakka Sulle selleks lõnga ostma.

Tema arvas, et jätkub oranžist lõngavihist, mis meil olemas on.

Mina ütlen, et südameke, aga kollasest samasugusest said sa kolm lapikest, mis on 10 korda 20 cm ja võibolla ühe samasuguse jaoks on veel lõnga üle. See tähendab, et ühest kerast saab umbes 20 korda 40 cm suuruse lapi.

Tema ei usu mind.

Ma ütlen, et kallike, Sa saad siit mingi 4-5 sentimeetrise laiusega sallikese - aga ta ei usu ikka.

Kett ja kümmekond sammast on tal juba valmis! :D

-

Hiljem räägime sellest, et kui nad hakkavad matemaatikatunnis kujundite pindala arvutama, siis ma kindlasti aitan, sest ruumiline mõtlemine on tal kehvake.

VT mõtiskleb natuke ja küsib: "Aga miks sa arvad, et mul ruumiline mõtlemine nõrk on?"

Mina tean seda algklasside ülesannetest, kus ta ei saanud üldse aru, mis on garaaži laius, kõrgus ja sügavus ja kuidapidi auto sinna sisse peaks mahtuma, ja kuupidega mahuülesannetest (mitu kuupi on hunnikutes, kus osa on teiste taga?). Aga seda ta enam ei mäleta nagunii, ilmselgelt... :D

Ja ma ütlen: "Sest sa heegeldad ühest lõngavihist tekki!"

Ja mõlemad hirnume nagu pöörased... :)

-

VT laulab mulle:

"You think you're beautiful
but you are fool
you're just my tool."

Haha!

Pühapäev, 29. september 2013

Filmid ja elu ja...

Vaatasin eile õhtul filmi "Sotsiaalvõrgustik", sest Mees soovitas. Film oli sellest, kuidas Facebooki looja Mark Zuckerberg, suhtlemispuudega geenius, oma sotsiaalvõrgustikku luues teistel inimestel - sh oma parimal sõbral - naha üle kõrvade tõmbas. Küll oli vastik film! :( Vaatasin pea-aegu lõpuni, päris lõpuni siiski ei kannatanud. Isegi unes nägin seda jama. Fuhh! :(

Algul oli FB mõeldud ühendama vaid ülikoolinoori ja selle edu võtmeks peeti seda, et inimesed tahavad välja uurida, kellega teised, justament tuttavad noored suhtlevad ja kas nad on suhtes või vabad. Usuti, et see aitab kaasa deitimisele ja seks-elule :D

Muide, kui mina FB'st kuulsin, siis mõtlesin ka, et see on koht, kus inimesed soetavad tutvusi ja saavad üksteisele lähenemiskatseid teha. Alles siis, kui mu õde oli juba 3 aastat Austraalias elanud, tegin endale ka konto ja nüüd näen, kui tore on saada pisikesi elumärke kaugetelt kallitelt. Mingeid erilisi sekselu elavdamise katseid ma täheldanud pole, kuigi paar päeva tagasi sain küll veidra kirja kelleltki Andylt, kes rääkis, et otsib tõelist, ausat, igavesti kestvat armastust ja kelle tähelepanu mu ilusad fotod olevat pälvinud. Ta pakkus mulle oma kätt ja südant, et luua suhe, mis täidab kõik unistused ja avaldas lootust, et ma suhtun tema pakkumisse lugupidamisega ning vastan peagi.

Ma sain kohe pahaseks, et mis fotod? Minu fotosid näevad ainult sõbrad. Ja kirjutasin vastuseks, et "tänan, et saatsid mulle sama kirja, mis sadadele teistelegi naistele. Kahju küll, et Sa ei viitsinud seda tillukest sõnumitki minu kontole vastavaks kohandada." Aga enne 'send' nupule vajutamist meenus, et kaks profiilipilti vist tegelikult on nähtavad kõigile... Ja hakkasin mõtlema, et on 1% võimalust, et tegemist pole manipulaatoriga, kes haavatavaid naisi jahib netis, vaid lihtsalt mingi Inglismannist Ohmooniga, kes arvab, et niimoodi on võimalik armastust leida.

Usun, et enamik inimesi on piisavalt kanged, et sellistest kirjadest mitte välja teha, aga mina mõtlen, et ta võib ju olla puruloll, aga hea! ja võibolla ta tõesti ootab vastust ja... Niisiis kustutasin selle eelmise sõnumi ja kirjutasin lihtsalt, et "olen õnnelikus abielus ja ei otsi enam kedagi ega midagi, ja head õnne tõelise armastuse leidmisel."

Õhtul uurisin Mehelt, kas tema saab ka selliseid "armastuskirju". Mees turtsatas, et muidugi - iga päev! :D
Selgus, et umbes kord kuus ta ikka saab mõne sellise kehvakeses inglise keeles kirjutatud kirja, kus neegritarid otsivad temaga lähisuhet jne... :p Mees ütles, et need on omamoodi "somaalia kirjad" ja tema ei reageeri neile kunagi. Ta arvab, et avad ennast spämmile, kui vastad.

Noh, 'minu Andy' mulle esialgu spämmi saatma pole hakanud vaid kirjutas, et "hoia siis oma perekonda ja kõike head!" Loodan, et FB tiim on selle lehekülje küllaltki spämmikindlaks teinud ja mingeid jubedusi ei järgne.

Aga veel vaatasin eile filmi "Pii elu", mis Mees mulle kinkis. Ja vaat see oli küll IMEilus film, haarav algusest lõpuni. Ma eriti palju filme ei vaatagi ja minu jaoks on see parim, mis ma palju aastaid näinud olen. Kui see sama kaunina ja sama pingelisena oleks kestnud 8 tundi, siis ikka oleksin ära vaadanud! Ainukene koht, kus ma tillukest emotsionaalset distantseeritust tundsin oli, kui peategelane, nooruk Pi ihuüksinda päästepaadi küljes rippudes uppuvat laeva vaatas ja nuttes röökis: "Ema! Isa! Ravi! I'm sorry!" See tundus veits sentimentaalne ja ebarealistlik. Aga enamikus filme sellistest kohtadest koosnebki, mille puhul mõtled, et nii räägivad ja käituvad ainult väljamõeldud inimesed... :D

Me olime Mehega mõlemad raamatut ka lugenud - see oli ka väga hea.
Raamatut mul omal pole, aga seda filmi vaatan nüüd ilmselt järgmised kuu aega iga kord, kui tuleb isu midagi ilusat näha. Mõtlesin isegi, et läheks neljapäeval kinno, sest Pii elu jäi kinos vaatamata..., kuigi kavatsesin..., nüüd jookseb Woody Alleni film "Blue Jasmine", Cate Blanchettiga peaosas - mõlemad meeldivad mulle väga. Ja kui Pii elu puhul võinuks mind kinos häirida liiga vali heli, siis selle filmi puhul vast mitte. Aga võibolla hakkan minagi kinos kõrvatroppe kasutama, nagu üks blogija meil siin... :) Pole selle peale kunagi mõelnud...

Eks näis. Eile õhtul võttis ühendust sõbranna ja uuris, kas ma tuleks temaga teisipäeval väikesele operatsioonile. Et tema mees on hilise õhtuni ära, aga ta ei tohiks üksi jääda. Loomulikult ma lähen, mul on nii hea meel, et ta mind kutsus. Võib aga olla, et mul pole pärast tuju kinno minna...

Laupäev, 28. september 2013

Meie (koma) õpetajad

VT juhtus mainima, et nende loodusõpetuse õpetaja räägib tunniteemadega seoses oma reisidest ja kogemustest, ning väga hästi räägib - tema tunnid olevat alati nii põnevad.

Olin täitsa rabatud, mul olid küll kõik bioloogia-zooloogia-anatoomia-loodusõpetuse õpetajad iiiigaaavaaad!
Ja mul oli palju õpetajaid, kuna keskkooli lõpuks olin käinud neljas koolis, igas omad looduse-õpetajad.

izismile.com: oh silmad, need silmad...


Eesti keele õpetaja räägib ka tunnis lugusid ja laseb oma lemmikmuusikat, aga VT sõnul ei huvita need lapsi. VT sõnul on need lood nii mööda ja õppekavast ollakse nii maha jäädud, et isegi üks lustakas piiga oli eile käe püsti ajanud ja küsinud: "Aga õpetaja, millal me ÕPPIMA hakkame?" :D

Noh, ma arvan, et VT ei saa kuidagi teada, kas nad on õppekavast maha jäänud või ei, ja mina isiklikult väga pooldan ekstsentriliste õpetajate olemasolu :p
Aga VT nuriseb, et nad lihtsalt ei õpi mitte midagi... - no ei tea!


izismile.com: üks omapärene õpetaja :)


Ja matemaatikaõpetajast tahtsin ka kirjutada.
VT on sel aastal matemaatikas neljasid saama hakanud. Ja mina paneks talle hoopis... ühe nahatäie soola, sest ta rapsib ja sipsib ja kustutab ja loobib oma asju ja kui ma kurjaks saan, siis saab ise ka nii tigedaks, et pisar tuleb silma (temal).
Nüüd kirjutas õpetaja viimase kontrolltöö taha umbes et "vaata nädalavahetusel oma vead üle ja räägime esmaspäeval, kuidas sul need tekkisid. Sul on palju väikeseid hooletusvigu. Ma tean, et sa suudad paremini."

Ja ma lausa hakkasin õpetajale kirjutama, et palun ärge võtke südamesse, sest VT ilmselgelt ise ei võta.
Aga ma kustutasin kirja ära, sest sinna hakkasid tulema väljendid nagu "plikanähvits" ja "viskaks ta ukse taha" ja ma hakkasin enda pärast muretsema, et mulle saadetakse veel lastekaitse kaela.

Igatahes ma ei arva, et 'viite' saamine on nii oluline asi, et ma peangi jääma VT kõrvale istuma ja tema ülesandeid parandama. Aina laisemaks, kiirustavamaks ja lohakamaks ta läheb niimoodi, kuna tunneb, et mina jagan temaga vastutust ja küll ma ütlen, kui käekirjast üldse aru ei saa või vastus on vale. Ta täiesti keeldub püüdmast tähti maalida ja ma iga päev pööritan silmi, et kullapaike, ma saan nendest numbritest aru alles siis, kui olen ise vastuse kätte saanud ja siis näen, et sul on ka 2459 - kui mul omal vastust veel pole, siis näib sinu oma rohkem nagu /¤&?.
Ja veel - kui ma leian ülesandes rohkem kui ühe vea, siis ma tahan teada, kas tal teooria ikka on selge, näiteks ümardamisel. Ja ma tahan teada, mismoodi tema arvutas. Aga ei, mult nõutakse lihtsalt õiget vastust. Kui ma seda ei ütle (ja ma EI ütle), siis kirjutatakse säuh-mäuh midagi täiesti suvalist helikiirusel asemele. Esiteks on see loetamatu ja teiseks vale. Ja siis tulevad pisarad.

No vaat, eile ma siis ütlesin VT'le, et õpi, kallike, täitsa üksi nüüd. Emme aitab siis, kui sa üldse aru ei saa, mida sa tegema pead. Matemaatikatehteid ülekontrollima emme ei hakka.

Matemaatikaõpetaja tundub hästi rõõmus ja kraps, elujõuline noor naine. Ma hirmsasti loodan, et ta ei võta liialt südamesse VT taseme langust. Kui VT'd tõesti üldse ei huvita, siis mis temagi südant valutab. Ma leian, et minu mõõt on küll täis. Pealegi, vabalt võib juhtuda, et kui ma VT üksi ponnistama jätan, siis ta võtab end käsile, sest kellelegi teisele pole loota.

Lootma peab! :D (- see kõlas siin küll kohatult, muig.)


izismile.com: see olen mina - üpris tõsine, mis? :)

Reede, 27. september 2013

Suured plaanid, väiksed plaanid...

Mõned lugejad on imestanud minu päevaplaaniga kodumajandamise üle...

Eks tuleb lihtsalt tunnistada, et peamine põhjus, miks püüan oma plaanikesest kinni pidada on see, et olen nii jube mugav ja laisk inimene, et kui mina maha istun ja mõtlen, et näe - nii palju olen teinud juba ja nüüd võiks natuke logeleda, siis enam ma püsti ei tõuse. No milleks? Logelemine on mõnus ja väga sisukas tegevus, mind ei tüüta see iialgi ära, mul ei tule iial sellist sisemist sundust mis korralikule, vastutustundlikule inimesele ütleb, et 'oled nüüd mõnnatanud küllalt ja aeg on jälle jalad tagumiku alt välja tõmmata ja midagi kasulikku teha'. Milleks mulle midagi kasulikku? :D Või nagu keegi kavalpea ütles: Inimesed pole veel aru saanud, kui kasulik on olla KASUTU!

Mees on mul ka selline, et tema poolest võiksin ma küll ainult lugeda ja magada. Koristada pole tema arust üldse vaja, süüa ma äkki mõnikord teen ka iseenda pärast ja ülejäänud aja saab ta ka ise hakkama, kui ma viitsiks vaid kartulid ära keeta  ///tegelikkuses on ta üsna õnnetu, kui valmissööki pole!!///, ning head lapsed hoiavad endal ise silma peal. Ta ei saa aru, miks ma ei maga nii kaua kui torust tuleb ja siis ei loe ja mõnule, miks mul ajab üks tegemine teist taga nii et isegi Õhtulehte pole aega ühe jutiga läbi lapata (sest selle jaoks mul ekstra aega päevaplaanis pole - näpistan siit-sealt).

Isegi ühel mitte väga ammusel eluperioodil (2-2,5 aastat tagasi), kus me nagu veidike teineteisest mööda elasime, oli ta ikka seda meelt, et ma võiksin tegelda vaid elu nautimisega. Tol ajal oli tema põhjendus küll selline, et ega minust nagunii milleski kasu pole ja vahet üldse pole, mida ma teen ja kas ma üldse midagi teen.

Kuid mul on nüüd Mehe ärgitusel selline hirmus kiusatus hakata endale korraldama raamatukogunädalat: et lähen toon endale portsu raamatuid ja siis vaat tõesti ainult magan ja loen.Ärkan, käin pissil, loputan suud ja kebin tagasi voodisse lugema. Kui kõht läheb tühjaks, siis võtan madratsi kõrvalt põrandalt leivakotist leivakannika ja nosin siis seda, kannust vett peale rüübates. Ma võin lõputult palju magada ja lugeda, ilma et mul tuleks tahtmine üles tõusta ja end LIIGUTADA. Ja õueminek hakkab mõne päeva pärast päris hullumeelse mõttena tunduma.

Ah jaa --- sellepärast ma ju valvangi, et peaksin oma igati tasakaalus olevast päevaplaanist kinni! ;)
Ma käin kosmilise kiirusega alla (teki alla!), kui end lõdvaks lasen! :)

Ja pealegi - kas teil pole siis mitte kunagi logistilisi segadusi?
Et tahaks mõnel õhtul minna ujuma, aga kohe pärast õhtusööki ei taha ja hiljem on juba uni? Näljasena minna aga hoopis paha! 
No vaat, sellised segadused saab päevaplaaniga ära korraldada, ainult et kui midagi läheb sassi, siis ongi kohe kehvasti.

Näiteks eile tõusis Mees vara, sest tal oli vaja miski tööasi ära kirjutada ja seega tahtis ta varem lõunasööki.
Tavaliselt ma käin pool 12 poes, 12 koristan ja 13 teen lõunasöögi. Nüüd käisin poes ja hakkasin kapsasuppi keetma, nõusid pesema ja kööki koristama. Kell 13 sõime kõhud värsket kapsasuppi täis ja mõlemal tuli mõõõõõõnus uni peale. Ainult et mina pidin veel koristama hakkama, sest seda on parem teha, kui VT'd pole, kelle arvates ma koristan ainult selleks, et issit ja teda ahistada.

Ei olnud mõnus punnis kõhuga ja poolkinniste silmadega vanni küürida!

Mees puges teki ja raamatuga diivanile, mina piilusin üle ukse ja ütlesin küsivalt:
"Kui sa nüüd veel 10 minutit magamata püsid, siis ma jõuan ka toad tolmuimejaga üle tõmmata!"
Mees aga mängib lolli: "Ma võin ju siis ka magada, kui sa tolmutad. Kas sind segab, kui ma magan?"
:D

Ka VT teeb oma väikseid nalju.
Näpistasin teda TAGUMIKUST ja tema nähvas:
"Jäta mu HING rahule!"

:D



Artikleid ka:

1. Liiga hea, et olla tõsi.

Andmisrõõm on see kõige suurem rõõm, sest tore on teisi õnnelikuks teha ja tänu vastu saada - kuid kui annad 'liiga palju', hakatakse sind kahtlaseks kujuks pidama ning tänulikkuse asemel hakatakse sind põlastama ja vältima.
"’Tis better to give than to receive. But if you give too much, you might receive contempt. Because a study finds that people shun group members who are overly generous."

"The researchers believe that a group’s members can find conformity within the group more important than the success of the group."

Scientific American


2. Õnnelikkuse ja elu tähendusrikkuse seoseid.

Õnn ja tähendusrikkus on mõneti kattuvad - kui meie elu on tähendusrikas, siis teeb see meid õnnelikuks. Samas pole tähendusrikkus üksinda õnneks küllaldane. Õnnelikuks teevad meid ka isekate soovide täitumised, mil pole elu tähendusrikkusega mingit pistmist. Või näiteks tervis - terved inimesed on õnnelikumad, kuid kehva tervisega inimeste elud pole sugugi vähem tähendusrikkad.

Ka ajaraam on neil erinev: õnnelikkus käib praeguse hetke kohta, elu tähendusrikkuse puhul võtab inimene arvesse nii minevikku kui ka tulevikku. Tuleb välja, et mida rohkem inimene mõtleb mineviku, tuleviku ja oleviku seostest, seda tähendusrikkamaks - kuid vähem õnnelikuks! - ta oma elu hindab. Käesolevas hetkes elavad inimesed on õnnelikumad.

Milleks siis üldse elu tähendusrikkusega pead vaevata? 
Sest sel viisil püüame me kindlustada, et õnn kestab, et me ka eluõhtul õnnelikult oma päevade peale tagasi vaadata saame. Õnnelikkus mõistagi tuleb ja läheb kergemini kui tähendusrikkus, mille kallal pidevalt töötame. Vähemalt nii see inimesele tundub.

Tegelikult aga on mõned inimesed juba loomult õnnelikud, mõned mornimad, ja see, mis nende eludes toimub ei muuda nende õnnelikkuse taset kuigivõrd pikaks ajaks. Kes oli õnnelik täna, on suure tõenäosusega õnnelik ka aastate pärast ja vastupidi - kui oled praegu mingi asja pärast norus, siis küllap oled mingite teiste asjade pärast norus ka aastate pärast! Asi on loomuses, mitte selles, mis sinuga toimub.

Uhh, tupsutrullikesed, aeg on otsas! :)
Miau!



"Meaning and happiness are apparently experienced quite differently in time. Happiness is about the present; meaning is about the future, or, more precisely, about linking past, present and future. The more time people spent thinking about the future or the past, the more meaningful, and less happy, their lives were. Time spent imagining the future was linked especially strongly to higher meaningfulness and lower happiness /.../." 

"/.../ people experience happiness as something that is felt here and now, and that cannot be counted on to last. By contrast, meaning is seen as lasting, and so people might think they can establish a basis for a more lasting kind of happiness by cultivating meaning."

Aeon Magazine
Üks levinumaid õnne-allikaid: šokolaad :D
Muide, mina pole viimasel ajal eriline šokolaadi-armastaja, aga see apelsiniga tume šoks oli küll väga maitsev!