Reede, 30. aprill 2010

JONATHAN GLANCEY "Arhitektuur"


Silmaringi teatmik väga ilusate ja ohtrate illustratsioonidega. Lausa piinlik, et nii paljude illustratsioonide kõrvale oleks veel rohkem soovinud, sest mõned kuulsate ehitiste kirjeldused olid ilma pildita - oh seda ahnust!

Alustati algusest ja see oli väga muljet avaldav: Uri tsikuraat, savitellistest "kõrghooned" Jeemenis, kuninganna Hatšeptsuti tempel Egiptuses - need meenutavad kaunist kolmeosalist ulmesarja "Düüni lapsed", kus keisri lossi hiiglaslikud saalid olid täis oranži päikesevalgust ja laiska tuult, mis kollakaid kardinaid hõljutas.

Antiikajast avaldasid muljet hoopis kaljude sisse raiutud kambrid või lossid. Renessanss oma sümmeetriaihaga meeldib mulle rohkem kui päris klassika, tundub mulle selle raamatu lugemise järel.

Keskaegsed India templid on vapustavad ja Jaapani klassikalised hooned on kaunid olenemata sajandist, mil nad ehitati.

Mošeedest meeldis kõige rohkem väga omapärane neljakandilisel alusel paiknev spiraalselt üles keerlev Samarra tsikuraat Iraagis. Mööda spiraali saab üles jalutada, tehes viis ringi vastupäeva. Ja mulle meeldivad mošeede uste teravkaared.

Romaani ja gooti arhitektuurinäited on võimsad, kuid (võibolla sellesamas asjaolu tõttu) näivad kuidagi külmad. Barokk on kena, rokokoo kisub teinekord naeruväärseks, nagu püütaks korraga sõita hobuse, härja ja sea seljas...

Mis puutub nüüdisaegsetesse hoonetesse, siis mulle meeldivad puhtad valged seinasuuruste akendega modernsed kodud ja hiiglasuured ökomajad, kus on sees aiakesed, purskkaevud jms.

Juugendist eraldi ei räägitud... see on muidu mu lemmikstiil, kui nii interjöör kui eksterjöör on puha juugend. Kui mind rokokoo puhul liiga paljude kujundite ja värvide kasutamine häirib, siis art deco puhul tundub see soe ja nunnu :), ei teagi miks...

Neljapäev, 29. aprill 2010

Peatume järgmises peatuses

Läksin täna Väikese Tüdrukuga arstile, sest aeg-ajalt tal justkui süda jukerdab.

Südamefilm näitas "hingamise arütmiat" ehk südame rütm on häiritud sisse-väljahingamise tsükliga seotult - väikese lapse puhul polevat see patologiline. Aga saime ikka kardioloogi juurde saatekirja, igaks juhuks.

Aga kui bussiga sinna sõitsime, juhtus naljakas lugu...

Kaubamaja ees kalpsas bussi kena daam, kes minu käest uuris:
- "Öelge palun, kas see buss...."
Buss nõksatas, me mõlemad ehmatasime.
- "Öelge palun, kas see buss peatub järgmises peatuses!?"
Mina mõtlen, kiire on...
Lõpuks kohman murelikult, aga loogiliselt:
- "No järgmises PEATUSES buss kindlasti PEATUB."
No selgus, et teda huvitas Riiamäe peatus. Kah loogiline :)

Nii tore, et ma pole ainus, kes segamini peaga mööda linna ringi keerutab...
Mida vanemaks ma saan, seda heldinumaks teiste väiksed eksimused mind muudavad. Mõelda vaid, me oleme kõik ikkagi vaid inimesed!

ASHA MIRO & ANNA SOLER-PONT "Sandlipuu jäljed"

See on lugu kolmest orvust: kahest India tüdrukust ja Etioopia poisist.

Tüdrukud on õed, kelle ema sureb peagi pärast teist sünnitust. Neid kasvatab tädi, kellel endalgi on parajasti beebipoiss, nii et ta saab ka väiksemat tüdrukut imetada. Vanem õde on noorema sündides viiene, ning hakkab kohe emarolli täitma: seob aga õenatukses endale selga ja töötab nii kodumajapidamise hääks. Kui noorem tüdruk on kahe-kolmene, antakse ta nunnade kasvatada, sest pere ei jaksa toime tulla. Vanem tüdruk on sellest üsna murtud.

Peagi müüakse temagi maha - perel on vaja härgi ja muud. Tüdruku tädil on kurb - pealegi lubas ta kadunukesele tüdrukute eest hoolitseda, kuid need on meeste otsused ja temal pole sõnaõigust.

Vanem tüdruk pannakse tikkimisvabrikusse, kus lapsed teevad 14 tundi päevas vaipu. Kord on karm ja süüa vähe. Õnneks viiakse ta sealt mõne kuu möödudes India perre teenijatüdrukuks, kus ta töötab küll tasuta (kosti eest), kuid elab siiski peres ja tal on vaheldust. Pealegi sõbruneb ta varsti peretütrega, neist saavad sõbrannad. Ka majapidajanna on tema vastu väga lahke.

Vanem tütar abiellub lõpuks peremehe poja sõbraga ja temast saab kuulus Bollywoodi näitleja. Viimaks hakkab ta ajama oma väikese õe jälgi ning saab teada, et too adopteeriti Barcelonasse ning elab seal siiani. Nad saavad kokku ja hakkavad taas suhtlema - kahjuks pole nooremal õel, kes on lastearst, oma vanemast õest mitte mingeid mälestusi.

Etioopia poiss viiakse koos paljude teiste Etioopia lastega Kuubale õppima. Temast saab arhitekt. Ta tutvub noorema India õega, nad armuvad ja lähevad Etioopiasse elama.

Selles raamatus näib maailm tõesti väike olevat, sest kõik tegelased on mingil eluperioodil olnud miskitlaadi kokkupuutes teise tegelase tuttavatega.

Justustus kulgeb kuidagi rahulikult, kaalutletult. Nii suures hädas lapsed on alalhoidlikud, ei visku poepõrandale kõhuli röökima, kui kommi ei saa. Seega - sümpaatsed lapsed! Kas peaks lapsed õnnetuks ja elu pärast hirmul olevateks muutma, et nad hästi käituksid - selles on küsimus, irw :)

Tegelikult, kui minu tibu virras, siis mina vaatasin teda alati huvi ja heldimusega - kuidas ta julgeb? mina küll ei julgenud! kuidas ta teab, et ta võib niimoodi käituda, ja ma armastan teda ikka ja midagi halba ei juhtu? Ja mul oli hea meel, et ta julgeb viriseda. Tõesti naljakas! Aga tegelikult ta oli ikka üsna hea laps ja mingeid avalikke stseene ei teinud ta iialgi. Teinekord mõnes autos virises... aga mitte poes, tänaval, raamatukogus, lasteaias... Hea laps oli.

Raamatu suurimaks plussiks aga olid suurepärased eluolukirjeldused. Mida me siin ikka teame sellest, kuidas Etioopia ja India vaesed elavad? Mida nad söövad ja millest (papist ja plastikaadist, muide) nad oma ubrikud linnas ehitavad... Kuidas poliitilisi võimuvõitlusi kogevad, kuidas armuvad või abielluvad... See kõik oli eriti huvitav!

Väike tsitaat ka:

* Mida vanemaks inimene saab, seda paremini tunneb ta elus ära tõelised asjad.

Kas see on nii? Ma enda pealt arvan nii, et tõeliste asjade ära tundmiseks on vaja pigem meelerahu kui vanust... 'Kes otsib, see leiab' kehtib ka selles mõttes, et kui väga vajad midagi ja otsid seda, siis võid enda jaoks midagi moonutada, eirata vasturääkivaid signaale ja üle tähtsustada soodsaid vihjeid. Vanus võib abiks olla selles mõttes, et mõndagi kogenuna sa lihtsalt juba taipad, et pole mõtet midagi paaniliselt taga ajada, sest pea igal asjal on oma 'head ja vead'.

Varasem tsitaat sellest raamatust minu blogis

Vilets letšo

Ma polnud letšot mitu aastat ostnud, sest olen meie peres ainus, kes seda sööb ja tavaliselt püüan ma osta asju, mida me kõik sööme.

Minu nostalgilistes mälestustes oli letšo sibulane, küüslaugune, paprikane ja rammusalt tomatine salat. Aga see odav Fit Foodi letšo, mis ma eile ostsin, oli lahja tomatilurr, mille sees olid laiad mõrkjad rohelised ja kitsamad punased hapukad paprikaviilud. Isegi mina ei tahtnud seda, kuigi olin mõelnud pool purki sedamaid nahka panna.

Mõtlesin, et kuigi Mees seda ei armasta, tuleb sellest vist ikka mingi söök teha...
Praadisin kaks mugulsibulat, pool kilo hakkliha ära, saputasin tublisti soola ja kallasin letšo sinna otsa viieks minutiks tasakesi podisema. Lõpuks lisasin veel u 150 ml hapukoort, mille säilivustähtaeg lähenes - mõtlesin, et saan ära kasutada nii viletsa letšo kui kahtlaseks muutunud hapukoore. Sõime spagettidega.

Ja no - see kaste tuli nii nii hea, et ma pean end teadlikult tagasi hoidma, et ma seda sagedamini kui kord nädalas nüüd tegema ei hakkaks :)

Alati on rõõm, kui tahad midagi lihtsalt "realiseerida", et ei peaks ära viskama, ja sellest tuleb midagi ootamatult maitsvat.

Aga kaks korda elus olen ma pannkooke hakanud tegema ainult selle pärast, et munade kuupäev kukub - ja mõlemal korral UNUSTASIN ma munad üldse taignale lisada. Täitsa söödavad pannkoogid tulevad ka ilma munata, lihtsalt kuidagi kõvad - munaga on loomulikult maitsvam. Aga kujutan ette, et mõnelgi maal süüakse läätsemodru vms kõrvale just selliseid õhukesi kõvemaid jahu-vee-segust valmistatud "leivakesi".

Kas introverdid on hullud?

Järgnev artikkel on kirjutatud Allen Frances'e poolt ja avaldatud ajakirjas Psychology Today.
Tõlkisin selle ära, sest see on piisavalt kummaline :)

* * *
Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA) arutleb, kas hakata introvertsust lugema kriteeriumiks mõningate vaimsete häirete diagnoosimisel nende diagnostikamanuaalis Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, mis on üldtuntud nime all DSM-5. APA pakutud inrovertsuse definitsioon on järgmine: tagasitõmbumine suhtlemisest teiste inimestega, mis kehtib intiimsuhetest kuni suhtlemiseni kõige üldisemas mõttes; piiratud tundekogemused ja –väljendused; piiratud võime elu nautida.“ Definitsiooni juurde kuulub ka lause „puudulik võime tunda naudingut või huvi.“

Kui mina oma korporatsioonipäevadel sooritasin populaarse Myers-Briggs Type Indicator® (MBTI®) testi, siis sain ma teada, et introverdiks olemine tähendab seda, et ma ammutan oma energia oma sisemaailmast – ning et selles pole midagi halba. Tegelikult oled sa introverdina heas seltskonnas, kuna umbes pool populatsioonist eelistab samu asju mis meie – nagu mõtlemine, enne kui me midagi ütleme. Kui APA kaasab introvertsuse definitsiooni DSM-5 manuaali, kas ei rõhuta see stigmasid, millega introverdid juba praegu kokku peavad puutuma?

Ärimehena, kes tunneb psühhiaatria valdkonna suhtes lugupidamist, teeb see mind murelikuks. Ma olen mures introvertsust puudutavate väärarvamuste pärast meie ühiskonnas ja töö juures veel eriti. Kui introvertsus muutub vaimsete haiguste diagnoosimise kriteeriumiks, kas ei tekita see siis segadust nende hulgas, kes on oma introvertsusest teada saanud MBTI® ja teiste tavaliste isiksusetestide täitmise teel?

Ma rääkisin just Ph.D. Laurie Helgoega, kes on kliiniline psühholoog ja raamatu „Introvert Power“ (’sisemised jõud’) autor. „Kui introvert on kliinilises depressioonis,“ ütleb tema, „siis on see probleem.“ Ta lisab: „Kui introvert on oma ärevusest kurnatud, on see probleem. Kui introvert kannatab sotsiaalfoobia all, siis on see probleem. Kuid kui introvert on lihtsalt introvert, pole seda inimest küll mõtet haigeks tembeldada. Lõppude lõpuks kehtib see poole kohta inimkonnast.“

Kui APA kasutaks mingit muud terminit introvertsuse asemel, kas see aitaks hoiduda introvertsuse stigmatiseerimisest? Või on minu mureküsimused ülepaisutatud? Kas me räägime õuntest ja apelsinidest? On meil siinkohal tegemist semantilise nägelusega?

Kolmapäev, 28. aprill 2010

MADONNA "Pailu de Pappi"


Hakkan nüüd jäädvustama ka neid raamatuid, mis ma lapsele loen,... et poleks kobinat kunagi hiljem, et ma temast iialgi välja ei teinud ja ainult omi asju ajasin alati. Siis plõksan aga blogi lahti ja voila!

Tegemist on siis seltsimees Madonna järjekordse moraalilookesega, millel väga ilusad pildid juures. Elab kord koeranoorsand Pailu de Pappi kellel on pailu pappiä... see tähendab, et ta on rikas. Rikas, aga rõõmutu. Ja hakkab see rikas koerasaks siis otsima õpetusi, kuidas õnnelikuks saadaä. (Hr. de Pappi paneb otsekõnes paljudele sõnadele 'ä' lõppu - eks siis ka mina, ikka eheduse pärastä!) Üks kaugekolka öökullionu ütles talle, et õnnelikuks saadakse nii, et seda mis on, jagatakse teistega, ja hoolitakse teiste soovidest rohkem kui enda omadest.

Nuh, natu kahtlane värk minu meelest - ja ka Pailu de Pappi meelest.
Ei saa lihtsalt karata kellegi teele ja andma kukkuda.
Ehh, andma peaks vajajale, ja ainult juhul, kui see ei seo. Näiteks kui me toidame kõiki Nigeeria nälgivaid lapsi ühel päeval ja teistel enam mitte, siis pole see ju heategu isegi juhul, kui me ka solidaarsusest teisel päeval nälgime, kuna pappi sai otsaä. Pole mõtet karata kandma midagi, mille kandmiseks tegelikult jaksu pole, aga tont seda teise inimese koormat kohe näeb........
Nii et keeruline lugu!
Siiski toimib see soovitus absoluutse täiuslikkusega võrdsete partnerite ja (ajutiselt) jagatud elu puhul. Mis soov ei ühti, tuleb ära ajada lahus, kui sellest midagi pole. Aga kui teist haavata, siis saad tagasi nii et tolmab. Kuidagi, kunagi. Reedetusetunnet, mis tekib, kui teine ei arvesta sinuga, on raske minema noomida või õpetada. Suhte sees on selge, et sa ei saa kahjustada teist, kahjustamata ennast. Pole sellist varianti.

Nujah, aga Pailu siis kolas pärast kullionu juurest lahkumist ringi ja sattus röövlite kätte. Ta päästis Härjaisand, kellest ta enne vankriratast alla aitamata mööda läks. Härjaisand nõustus teda 10 päeva kaugusele kodulossi viima, kui Pailu de Pappi teda tee peal teenib. Tee peal jagas Härg oma vankrist rahvale nidinodi ja Pailu nägi kui rõõmsad ja tänulikud inimesed olid. See tegi ta meele rõõmsaks. Ka Härg ütles, et sai õnnelikuks kuuldes tarkust, et seda mis sul on, jaga teistega, ja sea teiste soovid enda omadest ettepoole. Nüüd hakkas ka Pailu matsu jagama, ja jõudis oma lossi muutunud inimesena... eee... koerana ikka.

Tsitaat

* Noh, ma olen mõelnud, et mõnes mõttes adopteerivad kõik mehed oma lapse. Nad sünnivad naisest pärast kuudepikkust kehalist protsessi, mida mehed oma nahal tunda ei saa, ja kui nad sünnivad, adopteerivad nad lapse, peavad ta vastu võtma ja omaks tunnistama, enda omaks tegema, mõistad?"
ASHA MIRO & ANNA SOLER-PONT "Sandlipuu jäljed"

Täitsa nõus!
Mitte asjata pole me kõik kuulnud emainstinktist, aga isainstinktist ... ma ei tea, mina küll mitte. Meestel on muud toredad instinktid :)
Kohutav, et meestelt nõutakse nüüd "emainstinkti" ülesnäitamist.

Lugesin mingil ajal ühest kollasest Briti lehest lugusid isadest, kes oma naise karistamiseks lapsi tapsid. Ja mulle tundub, et mehed, kes lapsi hirmsal kombel tahavad, on sageli abitud sellid, kes soovivad endale lapsi oma väärtuse tõstmiseks (mees, isane!) ja naise kinnihoidmiseks (me oleme perekond ja saame kõigest koos üle). Ja kui selline mees hakkab oma perekonda kaotama, siis ta tõesti kaotab kõik. Ja ultimate revenge on siis see kaotus ise täide viia, teha viimane võimunäitamisponnistus.

Olen selles mõttes endine vana konservatiiv, et mõtlen endiselt, et kui naine kasutab last ja meest karguna toeks maailmas hakkamasaamiseks, siis ei leia ma, et see on nii kohutav. Kui seda teeb mees, siis on see kõhe. Sama kõhe kui mäluaukudega inimene: sa ei tea, mis sellest tulla võib ja tema ka ei tea.

Veider

Uus algus on tõeliselt veider. Layouti muutmine pole sugugi sarnane eelmise blogiga.

Samas - tänane layouti kuvand on hoopis teistsugune kui eilne :)
Eile oli mul kolm jubinat (profiil, post ja ... navibar?... midagi sellist).

Täna oli palju rohkem ludinaid, nende hulgas Followers, mille ma kohemaid kustutasin.
Ka oli seal ludin "add a... sth :)"
Üritasin siis äädida, aga seepeale teatas masin, et sorri küll, aga ega ikka ei saa ka. Ära usu kõike, mis kirjas on või justkui oleks.
Äkki homme? :)

Oma profiili üritasin lohistada arhiivi peale (seda viimast nubinat ka eile polnud). Pärast kangelaslikke pingutusi avastasin oma profiili keset lehe ülemist osa... ja sealt ta enam ei nihkunud. Äkki ka homme? :)

Teisipäev, 27. aprill 2010

Vaikne algus

Mul on rõõm jälle töötu olla, ning kavatsen sellest meeldivast staatusest võtta parima.
Muu hulgas hakkan jälle blogima...
Tõesti ei oska lubada, kas see ka huvitav saab olema.
Vahepeal tundus, et nii palju oleks padrata, kuid aega pole.
Nüüd äkki tuleb mingi kramp - aega nagu oleks, aga muust pole rääkida kui oma varvastest ja nabast... Eks me näe :)

Kusagile üles ma end ei riputa ega ahvisseeri... harjutan ennast alles ju kirjutama!
Egas midas :)