Reede, 20. november 2015

Kassipilte

Jälle veidi väikeseid röövleid, kellele lähevad peale nii sardiin, forell kui ka sardell.


























Tarkus tuleb tasapisi

Eile sai meie keeltehuviline piiga teada, et kuigi sardiin ja forell on kalad
- pole sardell seda teps mitte!
:D

Neljapäev, 19. november 2015

Väiksed trikid, väiksed nipid

Ükskord oli mul Üks Inimene külas.
Talle helistati ja temalt paluti teenet.
See Inimene ei tahtnud seda teenet teha, puhises ja vibeles vaikselt seal telefoni otsas, üha enam turri minnes.
Ma kuulsin kõnet pealt, sest mõnel telefonil kostab niimoodi kaugele välja ja See Inimene istus mu voodi peal, minu kõrval...

No vaat, ja siis tabas mu kõrv helistaja jutus fraasi "See pole ju nii raske!"
Ja kuigi jube inetu on teiste kõnesid pealt kuulata ja ma ei hakka ütlemagi, kui inetu on neisse veel sekkuda, siis minul läks selle märgulause peale kohe silm särama ja ma sosistasin Oma Külalisele: "Kui pole raske, siis tehku ise!"

Sest mul oli ka kunagi ammu-ammu, 'lapsepõlves' üks niisugune agar peika ( - tema küll mingi lapsuke polnud, ta oli minust 19 aastat vanem), kes kogu aeg kusagil sekeldas ja arvas, et mina ka peaksin igalt poolt osa võtma ja kõike tegema. Tema veenis mind ka sõnadega, et "see pole ju nii raske!" ja mina olin marus, sest palun ärge tulge minu eest otsustama, mis MULLE raske on või pole! Ja nii hakkasin ma talle irooniliselt ütlema: "Tore kuulda, et see pole sinu arust raske. Minu arust näiteks on! Aga hullu pole - kui pole raske, siis mine/tee ise!"



Täna pidi VT luuletusega esinema.
Ta oli selle pärast juba mitu päeva pahas tujus ja ütles, et ta nii väga ei taha seda teha, et ta kardab, et ta keha tuleb talle appi ja tekitab talle palaviku - aga ta peab ju ikka minema, sest tema ülesastumine kuulus "komplekti" ja tema teha oli ka kokkuvõte/lõpusõnad.
Ta ütles, et kui on palavik või peavalu, siis ta läheb ja teeb oma asja tuikudes ära, aga mis siis saab, kui "keha" otsustab tal hääle ära võtta hoopis, otsustaval hetkel? Sest ta tõesti-tõesti-tõesti ei taha ju tegelikult esineda.

Aga kõik läks esinemise mõttes hästi, õpetaja kiitis tüdrukuid ja küsis VT'lt ega ta ju ei kahetse, et ta võistlusest osa võttis.

No kahetsemine on selles olukorras veidi vale mõiste - kahetsetakse siis, kui ise tehakse midagi mis kukub välja halvasti. Kui tugevam sind sunnib, siis mis sa ikka kahetsed - tuleb ära teha ja püüda ellu jääda.

VT küll ütles õpetajale juba esimesel päeval, kui sellest juttu oli, et ta ei taha esineda.
Kodus ma julgustasin VT'd veelkord õpetajaga rääkima. Järgmisel päeval läks VT õpetaja juurde ja küsis: "Kas ma tõesti PEAN esinema?"
Õpetaja vaatas talle hajameelselt otsa, siis aknast välja ja ütles midagi pideva paksu udu kohta... :D
Lapsel pole võimalik õpetajale öelda, et "kui teie arust pole see raske, siis esinege ise!" :D

Igatahes vastas VT õpetajale, et ta ei kahetse :D

Kodus küsis ta minu käest, mida ta oleks pidanud ütlema? Kuidas ta oleks saanud aus olla selles olukorras?

Mul on nipp ka sellise olukorra jaoks, kus situatsioon (ja valitsev meeleolu) nõuab sult ebaausat vastust: ma hingan siis sisse, olen hetke vait, pilgutan silmi ja hoian hinge kinni, ja ütlen siis - kindlasti ühetooniliselt - "ei!/jah!" kumba parasjagu vaja on. Sest kui me eitades või jaatades kellegi kahtlusi hajutada soovime, siis me ei ütle ei/jah monotoonselt vaid venitame seda sõna veidi ja muudame helikõrgust ja mõnikord ütleme veel kaks korda "Ei-ei!" Aga kui sa paar sekundit vaikid ja siis lühidalt ja monotoonselt vastad, saab teine inimene kenasti aru, mis su tunded tegelikult on - samas pole sa ka tema tundeid riivanud :D

Sellised trikid ja nipid - võibolla kulub kellelgi (kasvõi mõnel lapsel) veel ära :)


Aga VT on nüüd väga väsinud küll - ta ei maga mitte kunagi päeval, kui ta just kõrges palavikus pole, aga täna magab. Ja mina kuulan köögis London Grammarit ja teen talle šokolaadiküpsiseid :)


Update kell 21.02
VT sai just teada, et sai esinemise eest suure arvestusliku 5+, mis kergitab tema keskmist hinnet taas üle 4,9 - ja see on Väikesele Õpihullukesele nii oluline asi, et TA ENAM EI KAHETSE võistlusel osalemist. Kuna ta sai täna ka oma elu esimese (kekad ei loe!) 4- (bioloogias; mina sain oma elu esimese 'kahe' ka bioloogias, ka seitsmendas klassis :) ), siis esinemise eest antud hinne tõstab kenasti 4- poolt langetatud keskmise hinde endisele kohale tagasi, ja VT on üliõnnelik.
No vaat.
Kunagi ei tea, mis millestki lõpuks välja tuleb... 

Lahendus?

Täna magasin jälle 10.15-ni ja mõtlesin rusutult, et kuidas on võimalik, et mul on nii palju und, kui ma ometi võtan vaid ühe uniseks tegeva (ja peavalusid vähendava) antidepressandi... ja siis sain aru, et ilmselt selles ongi asi: liiga väike kogus ad'd minu  jaoks. Vähendasin kuus nädalat tagasi kogust, kuna peavalud kadusid peaaegu täielikult ära ja ma mõtlesin, et olen nüüd supervorvmis.

No ma loodan, et ma nüüd lahendasin selle uimasuse ja väsimuse müsteeriumi...
Natuke aega tuleb anda mõjumiseks, aga hiljemalt kahe nädala pärast peaksin jälle triksis-traksis olema, yay! :)

Kolmapäev, 18. november 2015

Koolitee

Izismile on kogunud pilte sellest, kui raske see "tee teadmiste poole" mõnes maailma nurgas on.




No see on küll superkaunis, kui just krokodill näksama ei tule...

















Ma mõtlen, et isegi VT ei tahaks haridust, kui selle saamiseks nii ränka teed tuleks käia...
Rääkimata sellest, et kui ma praegu ei saa teda jopet selga panema, siis sellistes oludes käiks meil siin samasugune igahommikune päästevesti, langevarju ja kinnitusrihmade pakkumine ja tagasilükkamine :D



Allikas: izismile.com

Life lately

Ei tea, kas asi on ilmas või milles, aga ma olen viimasel ajal nii uimane...
Jõudlus on nii väike ja päev saab otsa enne kui õieti ringutadagi olen jõudnud.

Mis ma siis üldse vahepeal teinud olen...

Sotsiaalse poole pealt...
Vahetasin sõbrannaga kirju, mille tagajärjel ta mulle külla tuli - jälle väikese saunaviha mõõtu piparmündipundi ja kuue liitri õunamahlaga :) Aga minu meelest me alles kohtusime, nii et midagi väga uut ja huvitavat rääkida polnudki.

Veel käisin kahel päeval naabrimehele tõlgiks, kui see helistas töösaamislootuses välismaale. Nüüd ta kipub iga päev mulle helistama, nimetab mind "kallikeseks" ja solvub, kui ma ütlen, et jätku see flirtimine parem järele. No pole üldse ime, et ma hullult närvi lähen, kui keegi mu abi palub :D - minu abistamistel on tavaliselt see tagajärg, et inimesed hakkavad klammerduma või tahavad oma tänulikkust muudkui väljendada ja mina tahan ainult rahu ja vaikust ja ära oma koju minna. Pole ju vaja mind kohe vajama hakata selle peale!

Ühele poolvennale ka kirjutasin üle ... pika aja, me oleme viimasel ajal nii kolm korda aastas helistanud ja vahepeal mul oli ta aadress teises arvutis ja... Aga tema pole vastanud. Ma ei tea, kas ma kirjutasin talle õige aadressi peale või...
Aga alati kui ma mõtlen, et äkki see inimene, kellele ma kirjutasin, ei taha lihtsalt minuga suhelda, hõõrun ma rõõmust käsi :D - see on üks reaktsioonidest. Ma hoolin oma sugulastest küll ja soovin, et neil läheks hästi ja muretsen nende pärast une kaotuseni, kui neil on kehvasti, aga mul poleks selle vastu midagi, kui ma üks kord aastas ühe oma sugulasega kokku saaks ja tema räägiks mulle, mis kõik vahepeal tema enda ja kõigi teistega juhtunud on. Pole vaja kõiki kogu aeg näha.
Ja samas... ma rõõmustan tegelt kirjade ja mõnikord isegi kõnede peale ka...
Et kui üldse midagi on - või pole, siis mina ikka rõõmustan, selle peale võib kindel olla! :P

Isa ka helistas eile, rääkisime pool tundi niisama... Et tema käib talu-teeotsas Mašat koolibussile viimas ja sealt toomas (Maša käib lasteaias, aga koolibuss viib-toob), ning tulles karjub Maša rõõmsalt juba bussis seistes "POPPA!" Maša on üldse suur suhtleja ma ma mäletan, kuidas ta köögi laua ääres süües käsi väsimatult kõrgele tõstes ja hõistates tervitas iga inimest, kes koridorist kööki astus :D
"Emmeeee!"  "Poppaaa!"  "Tädiii!" :D
Nad tõid Vennaga metsast paar kasepässikut (must pässik, chaga) ja jahvatasid seda kohvi sisse. Lubasid mulle ka tuua. Ma kardan natuke! :D


Õues olen vähem käinud kui arvata võiks... paar korda poes ja korra VT klassiõele sünnipäevakingitust otsimas.
Aa, ja üleeile käisime kaltsukas Mehele talvejopet otsimas. Ta, vaeseke, ei tunne ju, kui ta kusagile kinni jääb ja rebib oma riideid niimoodi katki - kindad, särgid, joped, sokid - kõik! Ma arvasin, et jope maksaks seal nii 50-70 eurot, aga ... ostsime 3 jopet - 10 + 10 + 15 = 35 eurot.
Ei midagi jube vinget ja värsket, aga kanda saab, ei pea tuulepluusiga talvele vastu minema, kuigi Mees rääkis kogu aeg, et pole talvejopet vajagi, sest kliimasoojenemine on ju! :D


Lugemised.
Jack Kerouaci kaks raamatut lugesin läbi - uuesti "Teel" ja esimest korda "Pilvealused".
No ikka jääb lahjaks minu jaoks.
Bukowski meeldib mulle palju rohkem ja mitte sellepärast, et too (ka oma elust kirjutades) on veel hullem joodik, vaid... B on tundlikum ja empaatilisem ja hoolivam ja andekam ka.
Ma ÜLDSE ei imesta, et Kerouacil korralikult romaani kirjutades mitte midagi ei õnnestunud. Ta ongi see intelligentne luuser, kellega on äge hängida, aga kel puudub tugev kirg, mis aitaks tal millegi korralikuga hakkama saada, natuks ajaks pühenduda millelegi-kellelegi.
Vähemalt oli "Pilvealustes" tema enda armastuse liin - muidu jahvatab aga muudkui teiste inimeste magamistoasõdadest ja enda naistuttavaid kenasti säästab :D

Üldiselt olen püüdnud lugeda oma jooga-ajurveeda-budismi-minimalismi-öko-vegan-jms blogidekataloogi Feedlys, aga olen sinna nii palju ajakirju ja blogisid kokku krabanud, et pärast kolme nädalat andsin alla ja otsustasin, et lugemise võib 'lugeda' tühiseks meelelahutuseks ja las need feedid pikenevad rahus.


Kuulanud
olen ikka meditatsioonimuusikat, mantralaulukesi ja keskendumismuusikat nii plaatidelt kui YouTube'ist, oma ammust suurt armastust Carolyn Hillyer'i, kes laulab pagan folk' i - üks internetilink, mille ma kustutustööde käigus ära kaotasin, viis paljude tema laulude sõnadeni... Olen nüüd paar-kolm tundi veetnud suure laia Interneti peal, püüdes seda üles leida, aga mida pole, seda pole.... Mõtlen, et võibolla see link nagunii ei kehtinud enam, sest kui ma löön sisse mingi osa laulusõnadest, siis peaks see ikka ilmuma.
London Grammarit veel, ja ka Joanna Newsom'it olen kuulanud, eriti tema "Sapokanikan'i".


Uurinud...
Oma märkmikku lehitsedes näen, et olen uurinud biitnike kohta,

ubuntu filosoofia kohta ja vahtinud Pinterestis teiste inimeste päevikuid ja plännereid - jee :)


Joonud
olen tohutult palju musta lahjat kohvi, samuti pune-, nõgese- ja piparmünditeed.


Söönud
olen ikka banaani-keefirismuutit, kusjuures vaatasin, et vaid kaks-kolm külmutatud maasikat annab sellele joogile teise jume ja külmutatud maasikate pakk maksab vaid 85 senti meil siin praegu, ja sellest jätkub terveks nädalaks!, nii et poputan ja 'vitamineerin' ennast siin iga päev :)
Veel olen söönud enda tehtud vaniljeküpsiseid, poest sõbranna küllatuleku puhuks ostetud juustuküpsiseid ja uhkeid suuri võisaiu juustu, kurgi ja tomatiga.
Ja muidugi tavalist kartulit-porgandit-makarone, aga need on olnud niisama-söömised - eelpool mainitud asju ma ikka täiega nautisin :)
Ja ma ikka mõtlen sellest väitest, et me ei oska head asja hinnata, kui ei pea vahel halba ka kogema... et... mina küll joon oma keefiri-banaanilurri iga päev selle tundega, et vau, kui imeline asi ja kui hästi see mu kõhule meeldib ja küll see elu ikka on imekena! :D Ja ma ei tea, kui kaua ma peaksin seda jooma, et see mulle igav hakkaks tunduma. Ja huvitav - kui ma peaksin selle asemel igal hommikul kaerahelbeputru sööma - kas ma siis tõesti ei leiaks võimalust/võimekust seda nautida?


Mees aga on oma uue, minu poolt täiesti omavoliliselt kehtestatud a-ainetevaba dieediga kenasti kohanenud. Eks ma käisin hästi palju ka tema juures istumas ja kätt hoidmas ja kinnitasin, et ma pole tema mossitamise ja jonni peale pahane ja ma mõistan, et ta on minu peale solvunud ja tunneb, et ma ahistan teda ja teen tema elu raskeks, aga ta näeb neid asju kõveralt, ma olen selles kindel, ja et ta väärib paremat elu kui see, mida ta endale korraldada üritab kogu aeg - ja ka meie VT'ga väärime paremat elu. Ja ma mõistan, et ta sõltuvus sunnib teda minuga võitlema ja ma olen valmis lahkuma, aga mitte tema stiilis jätkama. Teda mu kõned üllatasid ja tegid peagi hellaks tagasi :), nii et nüüd käib jälle peamiselt tema toidupoes ja seda ilma igasuguse pullitamata, samuti tahab ta veelgi rohkem aidata majapidamistöödes ja on üldse väga tubli ja armas.
Eks rääkimine tuleb ikka kasuks, aga... tuleb ära oodata see seisund, kus sa mõistad teist inimest ja tõesti lubad tal olla tema... Ma olen kõrvalt näinud, kuidas rääkimine sujuvalt näägutamiseks, salvamiseks ja röökimiseks üle läheb, kuni üks enam ei ole nõus rääkima ja siis teine süüdistab suhte vussisolekus seda esimest, et ei saa ju elu korda, kui ei räägita. Aga keegi ei taha rääkida inimesega, kes juba teab, enne rääkimist, mida teine inimene tegema peab (ja jutul lõpp). Rääkimiseks on vaja "armastust ja vabadust".

Kui ma nii kohutavalt unine poleks kogu aeg, siis oleksin elu, VT ja sedapuhku eriti Mehega toooohutult rahul.


Pilti
Ainult kolm pilti kõigist möödunud päevadest!

Juba novembri alguses panin kuuseküünlad riiulite külge. Need on mulle nüüd öölambiks, mille valgel saaksin oma öiseid mõtteid ja unenägusid kirjutada paberitele, mis mul alati padja kõrval valmis on - kui ma ainult nii sügavalt, pikalt, suurepäraselt ei magaks igal ööl :D



Väike skisoofreeniline skeem maailma vallutamiseks ... 


ja ma loodan, et teile ka tampoonid meeldivad ('-') ?



Ma olen nii margitruult juba sada aastat ainult OB'd kasutanud, 
aga nüüd tulid mingid ilusate karpidega tampsukesed ja minu lojaalsus kadus kus see ja teine.
Pealegi tulevad need palju kergemini kile seest välja!
Me VT'ga kogume nüüd tampoonikarpe! :P

Nii palju siis vahepealsest elust
ja kõike head teile!
:) 

Teisipäev, 17. november 2015

Sama tüdrukuke, Hollandi talent :)

Amira Willighagen

VT veedab 'tuubis' sageli aega, mina aga toksin sisse, mis mind huvitab ja vaatan sealt kõrvale üsna harva. Tean, et kuulasin jooga kõrvale London Grammarit, aga kuidas ma selle väikese ooperilõokese juurde jõudsin, ei mäletagi :D



Nii et kes Amira Willighagenit veel kuulnud pole - valmistuge hämmastuma ja võibolla isegi pisaraid poetama! :)



Pühapäev, 8. november 2015

Sammuke

Nägin unes, et mul oli vaja oma organismi turgutamiseks noori kaselehti süüa.

Läksin siis kase juurde ja rääkisin, et nii ja naa - mul oleks kangesti vaja tema suurepäraseid noori lehekesi nosida, et kas tohib? (Kõik taimetargad ju räägivad, et tuleb ilusti luba küsida.)

Seejärel jäin kenasti vastust ootama.
Ootasin ja vaatasin. Mingit tunnet ei tekkinud.
Lõpuks mõtlesin, et mida ma, loll, ikka vahin seda oksa, kui ma 'puukeelt' ei mõista.
Näpsisin oksalt lehekesi ja ise mõtlesin, et võibolla tema vastus oli "Ära kisu! Mine ära!," aga...

Kui ma ka luba ei saanud, siis vähemalt ma hoiatasin teda :D
Et seegi on sammuke õiges suunas :D

Laupäev, 7. november 2015

Pea-aegu tüli

Täna üritas VT minuga ülbitseda (et ma olen ise süüdi, et olen selline tossike ja lasen tal end 'ära kasutada' ja teenindan teda :D) ja minu meelest oli see nii kentsakas, et ma kuulasin ta tõsiselt ja uurivalt ära, aga vastamise või solvumise asemel puhkesin äkki naerma. Et no mida? tobe tirts! ma lihtsalt püüan olla abivalmis siin! :D Ma ütlesin talle hellalt: "Küll sa ikka oled paha tüdruk, ma ei teadnudki!" ja muudkui naersin ja naersin, ja lõpuks hakkas VT ka naerma ja sirutas käe minu käe järele. Ja siis me naeratasime armastavalt teineteisele silma ja hoidsime hellalt käest kinni.

Jälle kanepist

Ma vaatan jooga- ja vaimsuseblogidest, et USA's käib suuremgi diskussioon 'rekreatsioonilise kanepi' lubamise üle kui meil siin.

Ma olen arutelude poolt - kurb on lihtsalt see, et selleteemalisi uurimusi ei saa tõena võtta, sest osavad uurijad tõestavad tavaliselt just seda, mida nemad tõestada tahavad.
Samas - statistikat saab minu meelest rohkem usaldada ja statistika räägib üldiselt kanepi kasuks.

Olen seni ikka mõelnud, et oi hullu! - siia meie ära vaevatud, depressiivse ja nii töö kui ka töötusega tapetud inimeste keskele ei saa küll veel üht psüühikamõjutajat tuua, aga päris hiljuti hakkasin mõtlema, et ega inimestel raha ju juurde ei tule, lorutamisaega ka mitte, ja kui osa hakkab alkoholi asemel kanepit valima, siis see oleks üksikjuhtudes küll arvatavasti traagiline, kuid üldiselt parem. Alkohoolikud on oluliselt agressiivsemad kui kanepisuitsetajad. Viimased tossutavad-tossikesed ei lähe klaasist bussiootepaviljone sisse viskama, õuedesse röökima ja avalikku ruumi reostama. Kõhvijate homeerilised naerukoorid kõrvalkorteritest kannatame ju parema meelega ära? :)

Eestlase jaoks on kanep nii võõras..., teada on skisofreenia või paranoidse isiksushäirega lõppenud juhtumid teismeliste hulgast ja see kinnitab, et see võib olla ohtlik. Ja see ongi üksikjuhtumitele ohtlik, aga ma usun statistikasse nii palju, et kui oleks võimalik alkohol kanepi vastu ümber vahetada, siis ma ilmselt teeksin seda. Enda pilvetõmbajad hoiavad omaette ja hukka lähevad üksikud. Kahjuks nii palju on uurimustest ja psühhiaatriahaiglate kogemustest selgunud, et just teismeliste kujunemisjärgus aju on kanepi kahjulikele mõjudele hästi vastuvõtlik ja kuidagi tuleks välja mõelda, kuidas neid sellest eemal hoida. Siiski, ei maksa unustada, et igas ühiskonnas on mingi protsent inimesi, kes näevad tublisti vaeva, et otsida endale vahend, mille abil kiiresti "hukka minna". :D
See on natuke ikka ka isiksuses ja lausa geenides kinni, mitte ainult võimaluses.


Ja vibratsioonid ka loevad, eksju! :)
Alkoholiga kaasneb nii palju viha ja destruktiivsust, mis suunatakse sageli väljapoole ja seda on palju näha. Oma lärmakuse ja tülihimu tõttu on purjutajad ikka oluliselt häirivamad kui 'uimlejad', kes leebelt ja rahumeelselt oma suitsupilvedes hõljuvad. Paljud inimesed mitte ainult Indias vaid kõikjal maailmas kasutavad marihuaanat meditatsiooni abivahendina - et oma meel vakka saada! Nii et - good vibes! :) Armastava jumala loodud taimeke, nagu ta on :)
:D
Ja seda kinnitavad kõik uurimused, et end kanepiga 'ära mürgitada' - suitsetada nii palju, et tekivad tõsised terviserikked - on praktiliselt võimatu.

Ehk siis: usk sellesse, et kanep tõmbab osa ärritunud viinutajatest enda õndsuspilvekesse, on mind kanepi suhtes leebemalt meelestama hakanud.

Lausa piinlik, et ma sel teemal juba jälle patran ja - meelt muutnuna :D

Ärge, palun, ärrituge! :D
Ma ei kavatse poliitikasse minna, nii et see ei loe üldse, mida mina siin arvan.
Mul endal paneb kanep pea kohutavalt valutama, nii et ma ei räägi seda juttu ka isiklikust kanepihuvist.


Eesti roheliseks, yay! :D

Reede, 6. november 2015

Jaanus Harro räägib sõltuvusest (Novaator)

Novaatori lehelt
sajasekundi-video sõltuvusest.

Kuidas ja miks tekib sõltuvus ning kuidas sõltuvus aegamisi inimese aju üle võimust võtab? Nende küsimuste üle arutleb Tartu ülikooli neuropsühhofarmakoloogia osakonna juhataja, psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro.
Sõltuvus ei hüüa tulles, ja ega ta minnes ka väga ei hüüa. Kergesti sõltuvus minema ei lähegi, sest kuna ta aegamisi tuleb ja ennast peaajus salamisi ja põhjalikult sisse sätib, siis lahkuma ta nii kergesti enam ei kipu.
Sõltuvusega on tegemist siis, kui enam ilma selle allikata ei saa. Siis, kui sõltuvuse objekti hankimise, tarvitamise ja tarvitamisest taastumise peale kulub ebamõistlikult palju aega. Kui palju on ebamõistlik? Seda on parem küsida kõrvaltvaatajate käest.
Sõltuvus võib tekkida peaaegu ükskõik millest. Mõnigi sõltuvus on siiski üsna harukordne. Sõltuvus ei pea ka üldse olema kahjulik ja seetõttu on mõistlik valida endale võimalikult kahjutu või lausa kasulik sõltuvus.
Miks sõltuvused näivad olevat paratamatud? Meie aju on erakordselt võimekas nähtus ja sellel on oma hind. Aju mitteteadvustatud füsioloogilised protsessid suurendavad meie haaret reaalajas, aju teeb meie eest palju ära, seejuures sageli ka otsustamise, mis on oluline, minnes seejuures paratamatult vahel liiale.
Uimastid kuuluvad eriti salakavalate sõltuvuseallikate hulka. Nad moonutavad järjekindlalt närvirakkude keemilisi keeli, olles justkui suunatud propagandavooluks väljakuulutamata infosõjas. Vähehaaval ja ikka rohkem ja rohkem hakkab ajule tunduma, et just uimastisõnumid on õiged. Kui aju on nii otsustanud, ei jää inimesel muud üle kui nõustuda.
Sõltuvuse kujunedes ehitub aju kivi kivi haaval ümber. Kõigepealt muutuvad aju dopamiinineuronid, seejärel palju teised. Kuidas elada teistmoodi ajuga, olles vabanenud salakavalast ehitusmeistrist - selle õppimine on suur väljakutse.

Lauluke

Täna küsis VT luba mulle näidata laulu,
mille ta hommikul YouTube'ist leidis
ja mis talle kangesti mind oli meenutanud.

Laul oli selline... lapselik, õrn, haldjabeebi hällilaul.
Naiivne lauluke, aga olen nii liigutatud, et ta mind sellisena näeb/tajub.
Mõnele teismelisele tundub ema ju see kõige hullem nõid :D
Mul on hea meel, et meil on niimoodi :)




Ja selles mõttes on see tõesti minu moodi, et mulle ka väga meeldiks seda laulda, kui ma sõnadest aru saaks - mulle ka meeldib sellist puhast selget häält teha...

Aga miks ta nii ilusti luba küsis?
Eks ikka selleks, et ma talle enda leitud laule kuulamiseks vastu pakkuma ei hakkaks :D,
sest need ei meeldi talle kunagi :D

Neljapäev, 5. november 2015

Täna jälle küpsised

Kui ma esimest korda küpsiseid tegin (paar-kolm nädalat tagasi), ei tahtnud VT neid algul isegi maitsta, sest ta nägi, kui hajameelselt ja suvaliselt ma neid tegin :D,
aga nüüd muud ei olegi, kui "millal sa jälle küpsiseid teed?"

Mõtlesin, et teen reedel ja sellepärast pidin näiteks täna ekstra poes käima, et või ära tuua, et kohe hommikul saaks teha, nii et kui VT koolist tuleb, on küpsid külmad juba.
Aga noh, tänagi tassisin 2 kilo riisi, 2,5 kilo banaani, kilo porgandit, kaks kilo õuna, keefiri, paar pakki külmutisi ja... Ikka on asju, mida vaja on, nii et... kui ka ainult võid on kohe vaja, siis ikka tuled sellise koormaga, et kotte on raske õlale vinnata.

Nojaa, täna käisin poes pärast supikeetmist ja muidugi hakkas VT kohe nuiama, et püüaksin end ikka niipalju kokku võtta, et teeksin küpsised täna, sest kui ta homme koolist tuleb, tuleb õhtul minna perekontserdile esinema, ja nii pingelisel päeval ei suuda ta ei hommikul, lõunal ega õhtul midagi süüa, et - sööks siis tänagi.

Oeh, nagu ikka, olin pärast väljaskäimist nii väsinud, et mu tähelepanu kadus tema jutult kogu aeg ära ja pidin vabandama.
Aga olles kolm tundi istunud ebamugavates liibuvates teksades, millega poes käisin, ja vaadanud, kuidas tuba aegamisi pimedusse mattus, otsustasin lõpuks oma paksu tagumiku ikka maast lahti vedada. Panin tule põlema, vedasin kardinad ette, vahetasin teksad seeliku vastu ja tuigerdasin kööki, kus kõigepealt endale kange kohvi tegin.

Ja siis jälle - ilma retseptita - kögla-mögla-tainas. Üks muna ja üks pakk võid - kõike muud täitsa juhuslikult ja käe järgi. Seekord tahtis VT kakaoküpsiseid, nii et sihuke tainas tuli, khm.



Absoluutselt kogu jahu sai otsa, nii et ma ei pidanud mõtlemagi, kas saan seda rullida ja vormida. Jäi üle ainult näpuga tainast näpsata ja kuulid vormida, mille seejärel käega laiaks vajutasin.



nagu kastanimunad :)




Sain kolm supitaldrikutäit (67 tk) küpsiseid, mis tulid üsna koledad :D
aga väga maitsvad :)




VT on nii rõõmus... :)
Olen väga rahul! :)
Et no küll ma ikka olen tubli: ei jaksagi ja ei oska ka ja õppida ei viitsi, 
aga ikka teen ja nii hästi ka veel :D
Yay!
:D


Kuidas ma aru sain, et pean ise poes käima hakkama

No vaat, pühapäeval läksin ma Mehe juurde ja ütlesin, et ma saan sellest aru, et tal on raske õppida tegema kilekottidele sõlmi, mida saab lihtsalt lahti sikutada, aga kuna ma tõesti väga tahaksin kilekotte kasvõi miniprügikastidena minu-, VT- ja vannitoas taaskasutada, siis äkki ta jätaks sõlme lihtsalt sisse tegemata!
Muidu ta tuleb poest ja kuna ta oma umbsõlmi lahti teha ei viitsi, käristab kotid lihtsalt lõhki, et asjad seest kätte saada.
Ja siis juhtub teadagi mis: need kotid lähevad prügikasti, keegi unustab konteinerikaane lahti, tuul rebib need väikesed kotid õhku ja viib loomaaeda loomapuuridesse, kus muskushirvebeebid need endale sisse söövad ja ära surevad.
Ja meil ei ole ju seda vaja!

Igatahes Mees vaatas mind õige pahuralt ja ütles müstilise lause:
"No neid kilekotte peaks ju ikka saama."

Ma seisin ja mõtlesin, et huvitav, mida ta sellega silmas peab?
No ei saanud aru.
Aga sain aru sellest, et tema meelest probleemi pole ja temal on ligipääs tervetele kilekottidele olemas.
Ja ma mõtlesin, et mul polegi vaja aru saada, kust ta need kotid võtab, kui ta ei taha rääkida.
Nii et ma siis naeratasin, veidi küll segaduses, aga ütlesin soojalt ja usaldavalt:
"Ahah!...  Ma siis... tulen küsin sinu käest, kui mul vaja on."

Mees oli vahepeal juba ülbet nägu tegema hakanud ja nüüd tuli hoopis tema pilku segadus ja piinlikkus.

Seda veidrat ilmete tantsu jälgides sain ma aru, et ta on minu ja VT üksmeelel kehtestatud "pidu on läbi"-režiimi pärast ikka päris kuri! No more mister nice guy.
Aga pidu ON läbi, sest no ei saa niimoodi. Ei ole võimalik.

JA tarokaardid ütlevad, et olen muutusteks valmis JA et mul on selleks tasakaalukust ja jõudu :) - pidevalt tulevad välja Õiglus, Mõõdukus, Torn, Surm, Tugevus, Sauade äss ja Müntide äss. Ja viimases tuli ka Mõõkade 6 (elukohavahetuse või reisikaart - minu puhul ilmselgelt pigem esimene) ja Päike. Nii et kõik näib üsna päikeseline minu jaoks :)


Ahsoo, aga ükskord pärastpoole, kui me koos kööki sattusime - tema lahendas seal ristsõna ja mina ootasin teevee keemaminekut - ma ikkagi küsisin, mida ta siis silmas pidas, kui ütles, et neid kilekotte peaks ikka saama. Väikese surkimise peale selgus, et ta arvas, et MINA võiksin lihtsalt neid poest rullidelt taskusse ajada, selle asemel, et tema peaks sõlmed sisse tegemata jätma.
:D
I don't think so!
Aga eks ma sain aru, et enam ma temalt midagi paluda ei tohi ja poes pean ka hakkama ise käima.

Traumad

Püüdsin täna oma hoti-aadressile sisse logida - ja ei lase enam otse postkasti minna. Ma pean logima end portaali nimega "Suhtlus", et oma kirjad kätte saada.
SUHTLUS!
Ma saan iga kord trauma, kui ma seda sõna näen.
Ma ei taha mingit suhtlust, ma tahan Mehele ta tõlked ära saata.


Eneseväljendusblankett izismile.com'ist


Teatud põhjustel pidin tegema reegli, et ainult mina käin poes.
(St VT võiks ka käia, aga tema nagunii ei taha, on liiga väsinud ja kardab milleski eksida.)
Igatahes selle tulemusena olen nüüd sellises seisus, et ei julge üldse liigutada, teades, et pean jõudu söögitegemiseks poodiminekuks hoidma ja ega mul rohkemaks seda praegu polegi.
Ei mingit laulmist, ei mingit joogat, kössitan vaikselt oma voodis ja muretsen, kas ma ikka jaksan minna :D ja mõtlen, mida ma siis söögiks teen, kui ma ei jaksa.
No ma loodan, et ma kohanen selle kohutavalt ränga koormusega, nagu on riidessepanek ja ülejärgmisesse majja poodiminek, ning saan uuesti hakata tegema asju, mis mulle rõõmu teevad.
Praegu on küll ainult tardumus ja mure.

Esmaspäev, 2. november 2015

Kiindumatuse praktika

Täna hakkas Mees puhastama mu vana arvutit.
Kõik failid olid juba ammu praeguses arvutis olemas, ma polnud rohkem kui aasta jooksul leidnud, et midagi puudu oleks, nii et ütlesin, et tõmmaku täitsa tühjaks, kustutagu järjehoidjad ka ära.

Suur oli minu üllatus, kui ma pärastlõunasest uinakust ärkasin ja avastasin, et mu enda arvutist on kadunud sajad leheküljed, lingid, sajad või isegi tuhanded artiklid ja kaunid tekstid, mis ma kogu oma internetieluea jooksul kokku korjanud olen, kümned neist minu jaoks väga väärtuslikud ja kallid.

Ee, jah.
Järjehoidjad ei kuulunud ju mitte arvuti juurde vaid on näha, kui oled oma konto all sisse logitud.
Arvuteid võib olla kaks või kakssada, aga kui ühe konto alt info ära kustutad kasvõi ühes neist, on see sama konto alt ka kõigis teistes arvutites läinud. Ma teadsin seda küll, aga unustasin ära.

Täna pakkus "karm saatus"/enda lollus mulle võimaluse veenduda, et praeguseks on minust tõesti saanud see tüüp, kes saab väga hästi aru, kui vabastav võib olla maja mahapõlemine koos kogu maise varaga.

Sa omad tõesti ainult seda, mida enda sees kannad.

Ma panen endale täna viie suure plussiga.