Pühapäev, 18. juuli 2010

Tähtpäevad

Tähtpäevadesse saab suhtuda mitmeti. Nimetus justkui vihjaks, et see on tähtis päev, mida tuleks tähistada, kuid mitte kõik ei tähista täht-päevi.

Mõned vaikivad maha, et neil on parasjagu tähtpäev, teised kilkavad rõõmsasti.

Mõned neist, kes tähtpäeva maha vaikivad, ei pea seda lihtsalt sugugi oluliseks.

Teised aga püüavad endale/teistele(?) tõestada, et neist hoolitakse/ei hoolita piisavalt, et nende tähtpäeva meeles pidada. Niisiis algab pinge juba nädal varem - 'tähtpäevitaja' luurab teiste juures märke unustamisest või meelespidamisest; sünnipäevahommikul ootab natuke, kas tuuakse kohv, kook ja lilled voodisse; kas töö juures tullakse lilledega; kas õhtul kodus ootab teda kingitus ja pidulikult kaetud laud... Ja kui siis kodused on ta tõesti ära unustanud, siis purskab ta magama minnes kogu pinge välja ja meenutab seda 'unustajatele' veel kümneid aastaid.

Minu jaoks on see jube kummaline. Olen lihtne inimene :P, ja kui ma midagi tähistada tahan, siis ma hakkan juba varakult arutama, mida lauale osta ja kas kellelgi on erisoove, ja hoiatan, et ei tasu end mujal täis puukida ja hõõrun heameelest käsi, et varsti saab pidusööki. Või räägin, et tahaks kusagil väljas süüa või mida iganes. Oma tähtpäevi pean ma ise meeles ja ma ei solvuks üldse, kui mu mees selle unustaks... aga ta ei saa, sest ma ise mingil hetkel ikka ütlen, et mõelda vaid, siis-ja-siis juba XX.

Ka need, kes oma tähtpäevast varakult teada annavad, jagunevad vähemalt kaheks:
need, kes ootavad, et neid seepeale tähelepanuga üle külvataks;
ja need, kes lihtsalt annavad teada, mis nende peakestes liigub.

Vaat, nii häbelik ma ka pole, et mõtleksin vaikselt, et mul on sünnipäev, aga ma igaks juhuks kellelegi ei ütle. Ma ikka ütlen, aga ma ei arva, et teised selle peale midagigi tegema peaksid - see on nagu minu asi lihtsalt, aga ikka on ju veidi eriline tunne, kui on lapse sünnipäev või pulma-aastapäev või mehe sünnipäev või mida iganes. Ja siis ma lihtsalt ütlengi, mis minu särasilmi põhjustab :D

Kuna üks mu lähedane sugulane on just seda tüüpi, et midagi ei ütle, aga muutub päeva peale üha kõrgimaks ja solvunumaks (no tema sünnipäevi pole küll kodus ära unustatud, kuid on toodud 'valed' lilled või 'vale' kingitus), siis on mul enda sünnipäevade suhtes tekkinud mingi paranoia... Ma ütlen küll, et mul on sünnipäev, aajee! ja võtan õnnesoovid rõemsasti vastu, aga kui keegi toob lilli või kooki või õnnitleb mind pidulikult (mitte muuseas: ahsoo, no palju õnne siis!), siis hakkab mul kõhe ja mingi vastik võdin tuleb sisse.

Mul tuleb 1 kuu ja 10 päeva pärast 11. pulma-aastapäev, ja ma mõtlen juba praegu, kui tore see on, et me kumbki Mehega ei arva, et peaks selle tähistamiseks kusagile sõitma või midagi ette võtma. Mulle tuli kergendusest lausa naer peale, kui eile kuulsin, et Mees korraldab mingit üritust, ja praegu paistab, et kuupäev, mis võimalikult paljudele sobib, on 28. august - meie pulma-aastapäev... Üritus on teises linnas ja pidu jääb igal juhul ära. No worries!

Kunagi ma püüdsin selliste 'põhjendamatute' hirmude vastu võidelda ja nimelt ikkagi teha nagu kombed nõuavad, kuid mida rohkem ma ennast nö 'käest lasen' ja tavadest välja ei tee, seda mõnusam mul on.

2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Ja kui siis kodused on ta tõesti ära unustanud, siis purskab ta magama minnes kogu pinge välja ja meenutab seda 'unustajatele' veel kümneid aastaid.
'''
Ma ei salli tähtpäevi,mu vanemad olid sellest alati väga nörritatud.Mul ei ole seda soolikat,aga ma teen selle alati truult kaasa nagu pioneer---olen alati valvel kõikide kodakondsete sünnipäevade puhul!Samas,sinu lause juurde.Vot see oli mul üks koeranael,minu härra X jumaldas oma eelmist naist,ei unustanud iial minu kuuldes tema tähtpäevi,kudrutas ja mudrutas nii et vaht lendas,aga minu sünnipäev läks alati meelest.Ükskord helistas talle tema eelmise naise praegune mees, (nad on sõbrad!) et "mis sa naisele sünnipäevaks kinkisid?" Oijeh,tähtpäevast oli nädal möödas,mees laksas vastu otsmikku---vabanda...Asi muutus nii vastiukuks,et hiilisin sünnipäevade paiku kodust kaugele,et äkki tuleb tal meelde,nüüd,mil ma temapoolset võltsi tähelepanu juba lausa jälestasin...
Siuksed lood siis,jah.

karikate emand ütles ...

Jah, võltsi pidulikkuse eest tahaks igal juhul pageda.
...
Saan praegu aru, et ma ei suuda ühe lähisugulasega suhelda mitte sellepärast, et ta on hüsteeriline - nagu ma arvanud ja kirjutanud olen -, vaid sellepärast, et ta on VÕLTS.