Esmaspäev, 19. juuli 2010

Väike koletis

Ma olen kogu aeg teadnud, et mul on Väikese Tüdrukuga hullumoodi vedanud. Ta on küll lõbus ja naljahimuline, kuid tema lõbustused ei küüni paharetluseni. Ta pole mind kunagi väsitanud majapidamise reostamise ja lõhkumisega, ta pole iialgi kodust väljas jonnida kriisanud. Tõeline pailaps. Mõnikord olen lausa ära unustanud, et lapsed ei ole sellised iseenesest, või vähemalt ei pruugi sellised olla. Et mõned lapsed on nagu kassid, kes sinu valvsa pilgu all näivad tukkuvat, aga nii kui korra toast välja lähed, on nad kribinal-krabinal rüüsteretkele asunud. Ja mõned lihtsalt tambivad müta-müta käppima keelatud asju, valvad sa siis neid või mitte. Ja füüsilise sekkumise korral viskutakse põrandale kriiskama. Ja sealt vist saabki alguse see, et kurnatud lapsevanem laseb lapsel mäkerdada ja rüüstata, et ainult hetkekski rahu saaks...

Ma olen ebaõiglase kriitilisusega vaadanud, kuidas minu sõbrannade lapsed minu põrandaid ja beeži diivanit toiduga kokku määrivad. Väike Tüdruk ei teinud seda iialgi. Kuidas ta olekski saanud seda teha, kui ta veel kolmeaastasena sõi vedelaid toite minu süles istudes :D Mitte iialgi ei tulnud mulle pähe lubada tal kasvõi küpsisega laua äärest lahkuda. Kui isu enam pole, siis toit ära, käed ja suu puhtaks. Ja võibolla sellepärast, et minu jaoks oli see nii endastmõistetav, siis ei tulnud Väikesel Tüdrukul pähe protesteerida.

Asja teise poole pealt: Väikesel Tüdrukul jäi 'mina ise' periood täiesti ära. Ta lasi meelsasti enda eest hoolitseda ja laseb siiamaani. Liigagi palju. Pole head ilma halvata. Kuid sekelduste vältimise mõttes on ta superhea laps.

Praegu loen raamatut "Me peame rääkima Kevinist" ja elan tohutult ema Evale kaasa. Esiteks ta last eriti ei tahtnudki, kuid 37 aastasena tuli ära teha see otsus kogu eluks. Ja kuna tema mees Franklin last soovis, ja kuna Eva armastas oma hirmude ületamist, siis otsustas ta lapse siiski saada. Pealegi, kõik ju räägivad, et "oi jaa, mina ka ei sallinud neid lärmakaid tüütuid jõnglasi, aga kõik see muutub, kui sul kord oma beebi rinnal on." Seda lootis ka Eva, kuid seda ei juhtunud. (Minul juhtus see juba õe sünniga :D, enne õde olid tited ka nõmedad, minu arust.)

Ja beebi oleks nagu tajunud Eva sisemusse peidetud jahedust või osavõtmatust, nii et ta justkui maksis kätte, röökides kiuslikult terve päeva, kuni Franklin koju tuli. Siis oli väike Kevin nagu iga teine tita. Eva aga kahtlustas lausa autismi või miskit ala- või väärarengut. Franklin aga nägi teistsugust last ja mõistis Evat hukka, kui see nende last 'igatsugu alatustes' kahtlustas.

Millegipärast mind tohutult haarab see kujutlus, et sina näed üht ja teine inimene näeb teist, mistõttu ta peab sinu taju moonutatuks. See on üks minu 'foobia' - sattuda kellegagi olukorda, mida me tajume täiesti erinevana, mistõttu teine inimene peab mind halvaks ja mina ei tea, kumba hulluks pidada... Näiteks mu emal on minust erinevad mälestused. Minu õnneks on teiste pereliikmete mälestused sellised nagu minul, puhh! Sellegipoolest on minu ja ema mälestused piisavalt erinevad, et neid kõrvutades tundub maailm hullumajana. Ka mu õde ja vend on emaga vaielnud, kuidas asjad 'tegelikult' olid. Kuid ega siin vaielda pole midagi - inimene mäletab asju nagu ta mäletab!, ta ei saa hakata teistmoodi 'mäletama' ainult seetõttu, et keegi teine mäletab teisiti. Mina olen viimased 6 aastat raevukalt vältinud mälupiltide võrdlemist, mis emale millegipärast väga meeldib. Kui me oleme vabamalt rääkinud, siis hakkab ta süütul toonil mälestusi heietama, ise mind teraselt silmas pidades. Mina vaatan sülle, mudin sõrmi, närin huuli ja noogutan kergelt - mitte nõustuvalt, vaid selle mõttega, et 'ma kuulen'. Kuna see pole see, mida ema tahab, siis hakkab ta 'hellalt' uurima: "Kas sa ikka veel arvad, et See oli Nii?"
"Mõõõhõhh," ütlen mina vaguralt.
"Ja See lugu - kas sa nüüd tunnistad, et See oli hoopis Nii?"
"Mkmm," ütlen mina, ja tunnen, kuidas mu süda raevust kõmatama hakkab. Ja ma ei suuda uskuda, et ta on alati valmis loobuma 'tsiviliseeritud' vestlustest (smalltalk stiilis 'kuidas läheb, mis sa teinud oled vahepeal' jne...), kuna tal on nii väga vaja minu mälestusi kontrollida.
Ema jääb (teeseldud?) hämmelduses ja kurbuses pead vangutades mulle otsa vaatama: oh sa vaeseke, sa oled ikka täitsa segi, arvad, et ma tegin sulle kunagi midagi vastumeelset või halba, tegelikult olen ma alati sind armastanud ja austanud.
Jeah, whatever...
Ega pärast seda enam pikka juttu pole.
Nägu vastikusest jäik, jätan ma viisakalt hüvasti.

Mulle jääb alati selline tunne, et ka mina olen oma emale 'väike koletis'.
Raamatul on tähelepanuväärselt tõene ja oluline moto...

LAPS VAJAB TEIE ARMASTUST KÕIGE ENAM SIIS, KUI TA SEDA KÕIGE VÄHEM VÄÄRIB.
ERMA BOMBECK

... ja kuigi ma usun seda absoluutselt, ei suuda ma tõesti mõista seda, miks minu ema mind pole nõus maha kandma, kui ma nii kiuslik ja haiglaselt, haletsusväärselt õel, kibestunud, kallutatud ja pahatahtlik olen tema vastu, tema silmis. Või - tegelikult ma ei teagi, mis ta minust arvab. See näib kogu aeg muutuvat. Mõnel päeval olen ma tema silmis olnud ka tark, osav, ilus ja hea, lausa ime-inimene... Millegipärast on mul seda tema suust kuulda sama õudne kui seda, et ma olen mürgine, õel ja hullumeelne. Ma tõesti, lihtsalt ei saa aru, miks peaks keegi 'mürgise, õela ja hullumeelse' inimesega suhtlema. Ilmselt ma olen tal mingi 'emaarmastuse halastusprojekt'. Ja noh, ma ei taha seda :)

Katkendeid raamatust:

* Nii et ma süüdistasin ennast ja tema süüdistas mind. Tundsin, et mulle tehakse kambakat.
Naljakas :), aga ilmselt võib selline tunne tõesti tekkida :)...

* Telekasti ette sätituna, kana surkides, Timesi ristsõnasse lihtsaid vastuseid kirjutades painab mind tihtipeale tunne, et ootan midagi. Ma ei mõtle seda klassikalist ootust, et elu ometi algaks, nagu mingi juhmakas stardijoonel, kes pole pauku kuulnud. Ei, see on millegi konkreetse ootamine, uksele koputamise ootus, ja see tunne võib muutuda üsnagi tungivaks.
Ma ei teagi, kui kaua mina olin see juhmakas stardijoonel, kes pauku ei kuulnud, kuid kui ma 2006 esimest blogi alustasin, siis olin ma seda ikka veel :)
Aga enam mitte..., mitte enam nüüd, enam ma ei oota.

* Ehkki arvasin, et mu kahevahelolek võib haihtuda, muutusid need vastakad tunded üha teravamaks, ja seetõttu ka salajasemaks. Ma peaksin lõpuks ometi puhtsüdamlikult üles tunnistama. Ma usun, et mu kahevahelolek ei kadunud, sest ta polnud see, mis ta paistis olevat. Pole tõsi, et ma olin emaduse suhtes "kahevahel". Sina tahtsid seda last. Mina seevastu ei tahtnud. Kokku liidetuna tundus see kahevahelolek, aga ehkki me olime ülivõrdeline paar, polnud me üks ja seesama inimene.
Säh sulle siis kompromissi. Pole kompromissi, kui üks tahab ja teine ei taha. Pole!

Lugesin eile miskist artiklist, et kuigi tundub, et me valime oma sõbrad nende isiksuseomaduste põhjal, valime me tegelikult neid selle järgi, kuivõrd nad toetavad meie (soov)nägemust meist endast. Kas nad toetavad meid iseendamaks saamisel või mitte. See pidi ka elutervel moel nartsissistlik olema.
Jumala eest, ma usun seda täiesti. Ütlesin just viimane kord isale, kui ta külas käis, et ideaalne on leida partner, kelle kõrval me saame iseendamaks saada, vastandudes võimalusele, et me kompromiss kompromissi järel endast üha kaugeneme...

Kevin keeldub rinnapiimast.
* Ma poleks tohtinud seda isiklikult võtta, aga kuidas ma sain seda mitte teha? Ta ei keeldunud mitte emapiimast, ta keeldus emast. Õigupoolest jõudsin veendumusele, et meie väike rõõmurull oli mu paljastanud. Imikutel on oivaline vaist, sest vaist on enam vähem kõik, mis neil on. Olin kindel, et ta tabab mu käsivarte reetliku kangestumise, kui ma ta sülle võtan. Olin veendunud, et ta järeldab kergelt ärritunud toonist mu hääles, kui ma puristan ja kudrutan, et puristamine ja kudrutamine ei kuku mul loomulikult välja ja et tema varaküps kõrv eristab tolles lepitava loba lõputus joas kurikavalat sundsarkasmi. Lisaks, kuna ma olin lugenud - vabandust, sina olid lugenud -, kui tähtis on imikutele naeratada, et püüda reaktsioonina nende naeratust välja meelitada, siis ma muudkui naeratasin ja naeratasin; naeratasin, kuni mu nägu valutama hakkas, aga kui mu nägu tõesti valutas, olin kindel, et ta saab aru. Iga kord, kui sundisin end naeratama, teadis ta ilmselgelt, et mul pole naeratamise isu, sest ta ei naeratanud iialgi vastu. Ta polnud oma elu jooksul näinud just palju naeratusi, kuid sinu naeratust oli ta näinud ja sellest piisas taipamaks, et sellega võrreldes on ema naeratusel midagi viga. See kaardus võltsilt; see haihtus reetliku kiirusega, kui ma Kevini hällile selja pöörasin. Kas sealt oligi Kevini enda oma pärit? Too otsekui nööridest sikutatud marionetinaeratus vanglas.

* Kevin oli mind nädalate kaupa kurnanud. Sa nagunii ei usu ikka veel mu juttu tema pahurusehoogudest, ehkki raev, mis kestab kuus kuni kaheksa tundi, ei paista olevat hoog vaid pigem loomulik seisund, millest vagurad hingetõmbehetked, mille tunnistajaks sa olid, olid kentsakad kõrvalekalded. Meie pojal käisid rahuhood. Ja see võib kõlada täiesti arulagedalt, aga järjekindlus, millega Kevin kriiskas varaküpse tahtejõu toel kogu selle aja, mis me temaga kahekesi olime, ja mis siis heviraadiojaama väljalülitamise ootamatusega lakkas selsamal hetkel, kui sa koju jõudsid - no see paistis olevat kaalutletud. Vaikus endiselt mu kõrvus kumisemas, kummardusid sa oma uinuva inglikese kohale, kes sinu teadmata hakkas just oma päevastest olümposlikest ponnistustest välja magama. Ehkki ma poleks ilma pealgi soovinud sulle omaenda tukslevaid peavalusid, ei suutnud ma taluda seda õhkõrna usaldamatust, mis meie vahele hakkas kerkima, kui sinu kogemus meie pojast ei ühtinud minu omaga. Olen vahel endale lubanud tagasiulatuvat luulu, et Kevin õppis juba hällis jagama ja valitsema, esitades oma sepitsuse kohaselt nii vastandlikke temperamente, et me jäime tahes tahtmata teineteisega vastuollu.

Kommentaare ei ole: