Reede, 31. detsember 2010

Lumine

Mulle põhimõtteliselt meeldib, et paar viimast talve on olnud tohutult lumised ja suved soojad, kuigi ega ma eriti vapper külmatrotsija pole... lumi on siiski alati kaunis ja meeliülendav.
Mõnelpool näib seda ollust olevat küll ülemäära.



Minge ikka silda mööda, mitte juhmi julgusega üle 'hapra' järvejää, onju!


Käes on aasta viimane päev...

Keeruline aasta oli. Mina otsustasin koduseks jääda. Samas käisid Mehe raha-asjad alla ja nüüd pole just präänik. Kuid väidetavalt, kui külmkapis on toitu ja tuba on soe, siis olen maailma-mastaabis ikka heal järjel. Ja päriselt - patt oleks nuriseda, et ma ei tahtnudki sel aastal jõulukinke omale. Kõik vajalik on ju olemas ja laps saab oma piparkoogid-mandariinid ikka kätte.


Pealegi on mul olnud paar imelist aastat, varem. Leidsin märkmikust 2005. aasta 31. detsembril tehtud kirjutise, kus ütlen, et kui ma teaks, et nii head aastat ei tule enam kunagi, siis oleksin rahul, sest on olnud mega-õnnelik aasta, millist ei oskakski loota. Sama kehtis ka 2006. aasta kohta. 2007. oli ärevam - väikeõde pani rahatuna Eestist minema, ilma kindla sihita; vend läks pea aastaks ära, Hispaaniasse; meie kolisime; ema sõitis õele Kreekasse järele ja sattus seal ränka liiklusõnnetusse; siis kolis õde Tartusse ja lõpuks ka ema. Mina sain uue töö, kuid aasta lõpus hakkas tervis 'tudisema'. 2008. oli elav ja kiire aasta, kuid tervis tegi muret. 2009. oli päris ärev, kuid tegevusküllane... Aga - pere on rõõmus, Väike Tüdruk on terve, meie vahel on kõik ilusti ja midagi paremat pole tahtagi.

Kui otsustasin tööle enam mitte minna, siis hakkasin jälle blogima ja ka see on olnud tore :)
Ma poleks arvanud, et nii paljud vanad blogisõbrad mind nii ruttu jälle üles leiavad :)
Tahan teid teie kommentaaride eest tänada - mind ikka üllatab ja paneb lausa heldima, et kellelgi minu jutu peale midagi öelda on :) Ma ikka mõtlen, et nahistan siin vaikselt, uhkes üksinduses - ja imestan, et keegi lugeda viitsib. Ja veel kommenteerida! :)

Nii et aitäh teile soojuse eest, mida te mu ellu toonud olete! :)
Toredat aastalõppu ja rõõmuderohket uut aastat!!!

Neljapäev, 30. detsember 2010

Mis ei tapa, teeb nõrgemaks

„Mis ei tapa, teeb sind tugevaks!“ ütles Nietzsche (ja suri, hehehee) ja ütlevad veel tänapäevalgi paljud inimesed. Olen väga palju aastaid imestanud, miks seda öeldakse. Enda puhul öeldakse seda vast lihtsalt jutu/kurtmise lõpetuseks, sageli irooniliselt. Aga kui seda teisele inimesele öelda, on see minu meelest jube jõhker. Nagu ka ütlus: „Kellelegi ei anta suuremat koormat, kui ta kanda jõuab.“ Jumal küll, igal pool murduvad inimesed oma koormate all. Kuidas on võimalik seda mitte näha? Mulle tundus alati, et aina uued jamad üha nõrgestavad inimest. Ja nüüd leidsin ajakirjast Psychology Today artikli, mis seda kinnitab.

Siin öeldakse:

Üks põhjus, miks me usume, et traumad võivad olla ülesehitavad, on see, et me tunneme selle protsessi mingeid variatsioone. Kui antibiootikumidekuur baktereid lõplikult ei hävita, siis bakterid muteeruvad ja muutuvad antibiootikumide suhtes resistentseks. Kui inimesed läbivad raske treeningprogrammi, siis nende tase suure tõenäosusega paraneb. Kuid - inimesed pole bakterid ja raske treening pole traumaatiline sündmus.

On tõsi, et evolutsioonilises mõttes jäävad häda-aegadel ellu tugevamad. Kuid tugevaks ei teinud neid häda-aeg – nad olid tugevad hädast hoolimata, mitte tänu sellele.

Ränk elukool ei ole psüühikat turgutav vaid lihtsalt – ränk. Kui murdunud luu ära paraneb, ei muutu ta tugevamaks kui ta enne oli, ega jää tavaliselt isegi sama tugevaks, vaid ikka nõrgemaks. Mis meid ei tapa, teeb meid nõrgemaks.

Arengupsühholoogia-alased uurimused on veenvalt tõestanud, et traumatiseeritud lapsed kogevad uut emotsionaalset madalseisu suurema, mitte väiksema tõenäosusega. Karmis ümbruskonnas kasvanud lapsed on haavatavamad, mitte kangemad. Ning edaspidises elus kogevad nad suurema, mitte väiksema tõenäosusega uusi raskusi.

Sama toimub ka täiskasvanutega. Ühe saatuselöögi üleelamine teeb sind järgmise puhul pigem tundlikumaks kui tasakaalukamaks. Kusjuures tugevat mõju võivad avaldada ka palju aastaid varem kogetud raskused.

Kõige paremad armee-koerad, keda saadetakse vaenlast-terroristi jalust rabama, saab just armastuse ja tähelepanuga kasvatatud koertest, mitte eluaeg enda eest võitlema pidanud tänavakrantsidest – viimased on etteaimamatud ja neid pole võimalik treenida. Just hoolitsus ja armastus teeb psüühiliselt tugevaks.

Sama kehtib ka inimeste puhul. Hädad ja kaos ei muuda sind tugevamaks ja osavamaks selle maailma viletsusega toimetulemisel. Tugevamaks muudavad sind hoopis hellus ja hoolitsus, sest need arendavad ja toidavad õppimis- ja kohanemisvõimet, sealhulgas oskust enda eest võidelda ja hilisema elu raskustega kohaneda.

Oleks...

Aristoteles küsis:
Kui sulle pakutaks võimalust elada 10 aastat täielikus õndsuses, tundmata muret või valu, kuid kui see aeg on läbi, ei mäletaks sa sellest midagi - kas sa võtaksid selle võimaluse vastu?

Mida teie teeksite?
Ja miks?

Mina mõtlesin natuke ja otsustasin, et ei võtaks. Sest - mida ei mäleta, seda pole olnud :D (nagu pisendatakse purjuspäi tehtud lollusi) ja mida pole olnud, sellest pole kasu...
Näetsasiis - oma igapäevast elu elades olen ikka kasu peal väljas.
Ei taha niisama elada.
Elul peab Mõte olema.

Tegelikult, kui nüüd ülemäära detailidesse laskuda, siis keha ikka mäletab kümmet õnnelikku aastat :) - nahk särab, karv sillerdab, ihuliikmed on kerged ja lennukad :) Aga ma arvan, et Aristoteles pidas silmas olukorda, kus möödunud kümnest õnneaastast mitte kusagile mitte midagi järele ei jää.

Ka Aristoteles arvas, et mõistlik inimene sellist pakkumist vastu ei võta.
Tema seletas seda natuke ilusamini, et elu mõte on 'kasvamises', kogemuste kaudu õppimises ja arenemises. Ja kui midagi ei mäleta, pole ka isiksusearengut.

Aga kui mulle pakutaks sellist võimalust, et mind pole mitte kunagi olemas olnud ja ei hakka kunagi olema ka, siis selle ma võtaks küll vastu.

Teisipäev, 28. detsember 2010

Tunnistan, et olen kelgutanud

Jah, täna jõudsin ka mina kelgumäele ja muidu põlveni ulatuvasse lumme sumpama, ukerdama ja roomama.
Lõbus oli! :)

Väike Tüdruk soovis tagasiholidlikult endast seekord näidata vaid detaili.
Väga armas, liblikane detail sai valitud :)
Eksole änksad neoonrohelised saapad lapsel? :P



Õudusunenäod

Lapsena nägin ma ikka selliseid õudusunesid, kus pidin elu eest põgenema. Nendest ärkasin vingerdades, vigisedes ja higisena - tõelist hirmu tundes. Nüüd on õudusunenäod pigem sellised, kus ma muretsen, kuda olukorraga toime tulla. Päris kummaline on see, et igasuguste päevakajaliste unenägude keskel on mingid pidevalt korduvad motiivid.

1.
Hilises teismeeas hakkasin nägema, et mu hambad hakkavad murenema ja tulevad tükikeste kaupa suust ära. Teises variandis jäid mul hambad valusalt risti ja ma ei saanud neid kuidagi lahti. Minu meelest pole ma neid hamba-unenägusid siiski oma 5 aastat enam näinud.

2.
Kahekümnendate alguses hakkasin pidevalt nägema veidraid tualettruume, kus oli võimatu või vähemalt keeruline oma asju ära ajada. Neist enamik olid sellised nagu avalikes kohtades - et mitu kabiini ridamisi. Käisin muudkui neis kabiinides sisse ja välja - küll oli pott reostatud, teisal ei käinud uks kinni, kolmas ajas üle ääre halli vett, neljas polnud torudega ühendatudki, viies asus kõrgel - sinna tuli ebakindlat redelit pidi ronida jne. Samal ajal leidsid teised endale kasutuskõlblikud potid ja kabiinid :)
Kord muutus hiigelsuur avalik käimla minu otsingute jooksul suureks avalikuks duširuumiks, millel polnud vaheseinu ega kardinaid. Õieti - see nägi välja nagu ridamisi dušialuseid, aga tegelikult oli tegemist siiski wc'ga. Mina seal kohal kükitada ei osanud.
Veel olen palju näinud, et kabiin on nii kitsas või räpast kola täis, et ma ei mahu istuma lihtsalt, kuigi näen enda kohalesättimisega sada aega.
Ja muide - reeglina pole need uned seotud sellega, et mul oleks öösel tegelikult pissihäda.
Viimati nägin sellist unenägu vast pool aastat tagasi.

3.
Kui Väike Tüdruk oli 3-5 aastane, nägin üsna sageli unes, et saan tema peale mingi tühiasja pärast hirmus vihaseks, karjun ta peale ärritunult ja raputan teda õlgadest või annan laksu. Kohe selle järel saan ma aru, et käitusin täiesti hullumeelselt ja mõttetult agressiivselt. Ma põlvitan tema ette või kummardun, püüan teda kallistada ja palun vabandust, tunnistan, et läksin liiale ja palun andeks, kuid Väike Tüdruk vaatab minust täiesti osavõtmatult mööda. Ma näen, et ta viisakalt talub mu embusi ja palumisi, aga ta tahaks meelsamini minema minna, oma asjade kallale asuda. Ja ma tean, unes, et oma käitumisega kustutasin ma tema armastuse enda vastu ja ta ei armasta mind enam kunagi, ja ma olen selle ära teeninud/ ise esile kutsunud. See oli uskumatu kaotusetunne, mida ma nendes unenägudes kogesin.

Õde märkis, et põhimõtteliselt seesama on juhtunud minu ja minu ema vahel. Hmm - tõepoolest!

Aga mul on ka Väikese Tüdrukuga midagi sarnast olnud, ilma selle õudse lõputa, õnneks.
Tulime ükskord lasteaiast - Väike Tüdruk oli siis 3-4-aastane. Olin talle ostnud veidi suured kummikud ja üks neist pudenes ülekäigurajal tal jalast, umbes meeter enne kõnnitee algust. Mina seda tähele ei pannud, auto lähenes, ma sikutasin Väikest Tüdrukut edasi ja hüüdsin pahaselt: "No tule nüüd!". Siis keerasin teda vaatama ja märkasin kummikut ja ärritusin veel rohkem. Rapsasin Väikese Tüdruku sokiväel kõnniteele ja ise kõnniteeservas kükitades õngitsesin selle kummiku autoteelt kätte, mööduva auto rataste kõrvalt. Pahandasin: "Miks sa ei öelnud, et sul kummik ära tuli - mina ei näinud seda ju!" Asi pole sõnades vaid selles ärritumises... ja Väike Tüdruk hakkas haledalt nutma, nagu oleks kogu tema elu läbi kukkunud (umbes nii ta mul tavaliselt nuttiski - nagu oleks ta ihuüksi maailmas ja ilma igasuguse lootuseta õnneraasulegi). Tema õnnetu nutt lõikas nagu nuga südamesse. Kallistasin teda ja püüdsin teda lohutada - see ei õnnestunud. Siis põlvitasin tema ette (no ta oli ju tillukene) ja kiigutasin teda enda keha vastas, palusin andeks ja palusin, et ta enam ei nutaks. Inimesed käisid mööda - see kestis ikka jupp aega. Kui laps oli rahunenud ja ma püsti tõusin, siis nägin, et Väikese Tüdruku rühmakaaslane koos isa ja emaga oli seda nalja kogu aja 3 meetrit eemalt autos istudes pealt vaadanud, kõik kolm vahtisid mulle ettepoole kummardunult pärani silmi otsa. Mina naeratasin lollakalt. Ei tea, mis nad mõtlesid...

Millegipärast ma usun siiamaani, et murdsin oma ärritusega Väikeses Tüdrukus midagi, tookord.
Kui Väike Tüdruk saab suureks ja ei salli mind, siis juba selle ühe juhtumi tõttu - ma mõistan seda.

4.
Viimasel ajal näen, et mu mobiiltelefon jukerdab. Mul on hädasti vaja kellegagi kokku saada, kuid ma ei saa numbrit valitud. Noolenupud käituvad, nagu ma oleks mitu korda vajutanud ja sõidavad mööda nimesid kaugele edasi, numbriklahvid viskavad ühe vajutuse peale ette tähtede ja numbrite segadiku. Lisaks kustub telefon vahepeal ära ja ma ei saa pin'i sisse löödud.

5.
Veel olen hiljuti mitu korda näinud, et olen mõne aja külas või hotellis või ühiselamus veetnud ja hakkan koju tagasi minema, kuid ilmneb, et mul on nii palju asju, et neid on pea võimatu kaasa pakkida. Asju ilmub välja igasugustest kohtadest. Juba ammu arvasin, et saan kohe pakitud, kuid ikka leian siit ja sealt endale kuuluvaid asju. Kilekotid kärisevad.
Ükskord tulin majja tagasi, Väikese Tüdruku jopet võtma, ja avastasin kapist veel terve hunniku Väikese Tüdruku roosasid riideid. Tol päeval loobusin sõitmast ja otsustasin osta paar hiigelsuurt reisikohvrit ning taksot tellides paluda selline, kes aitaks mul lisatasu eest kohvreid bussi pakiruumi lohistada.

No vot, ongi kogu moos :)
Ma muidu unenägude seletamisesse eriti ei usu, aga korduvad motiivid on küll huvitavad. Kahjuks pole mul õrna aimugi, mida need minu jaoks võiksid tähendada...

Esmaspäev, 27. detsember 2010

Naljakas



Naine: "Tule kohe laua pealt maha!"

Kass: "Sul pole õigust mind käsutada - sa pole mu päris ema!"

*





"Tule minuga, kalakene - ma näitan sulle maailma!"
*
Pildid pärit izismile.com'ist.

Viisakus

Sõbranna küsis, miks ma pean alati viisakas olema?
Et kas see on teiste säästmiseks? Ja mis mõte on säästa teisi enda arvelt?

Täitsa huvitav küsimus... et milleks jääda viisakaks, kui üks saab ikkagi rusutud ja see olen siis mina? Või - kas see üldse on nii, või ainult näib nii?

Esimese asjana meenub viisakuse-teemaga seoses üks film, kus isekas ja auahne võlurist ema ütles oma võlurist pojale, kellest ta lootis kas just maailmavalitsejat, aga igal juhul niiditõmbajat ja võimsat meest:
"Sa võid teha kõike, aga sa ei tohi olla ebaviisakas, sest see näitab nõrkust."

Teiseks meenuvad Väikese Tüdruku hiljutised sõnad, kui ta rääkis sellest, kuidas koolis ka sõbrannad üksteisele igasuguseid inetusi ütlevad ja siis jälle ära lepivad, ning selgitas, miks tema pole nõus nii käituma:
"Sõimata ja inetusi öelda suudab igaüks, aga viisakaks jääda igaüks ei suuda. Sellega ma näitangi, et tegelikult olen mina neist tugevam."

Ja ma olen oma väikese tütrega nõus - viisakaksjäämisega saab näidata oma tugevust.
Aga miks seda tugevust vaja on...?
Vast ehk selleks, et teine oma survet ei tugevdaks vaid läheks otsima haavatavamat ohvrit :)?

Teisalt on ka selge, et on õige jätta inimestele alles nende väärikus - ka siis, kui nende jutt tundub mulle loll või nad ise vastikud. Ka minu jaoks ebameeldiv inimene kannatab - pole mõtet olla see, kes neid kannatusi juurde toob, kui on võimalik ja sa jaksad seda mitte teha. Pealegi näitab lihtsalt kogemus, et kui ma leian oma vastumeelsuse väljendamiseks viisakad sõnad, tundub see õige, kui ma aga sõnu valida ei suuda, siis jääb jube räpane tunne sisse - ja ma tean, et ärritudes kaotan mingi osa võimest olukorda analüüsida. Niisiis ei säästa ma viisakusega mitte ainult vestluskaaslast, vaid ka iseennast.
Nii et minu jaoks on viisakus omamoodi 'tööriist' või 'toimetulekumehhanism' :)

Ja kuigi räuskajad peavad viisakust nõrkuseks, arvan ma, et kusagil sisimas nad teavad, et asjalood on teistpidi...
Ega see neid just meeldivamaks tee :) - kui suhe on tähtis, siis nad jäävadki püüdma vaest 'viisakat' endast välja viia ja endaväärsemaks muuta. Ja küllap see teinekord ka õnnestub... aga meeldiv see pole. Parem on ikka jääda viisakaks ja arukas on hoida eemale neist, kes selle raskeks teevad, arvan ma.

Reede, 24. detsember 2010

Häid pühi!

Sain õekeselt, kes on endiselt kaugel Austraaliamaal, youtube'i lingi.
Millegipärast olin ma raudkindel, et ta saadab mulle mingi pühaliku jõululaulu.
On ju pühadeaeg ja... viimane laul, mis ta mulle näitas - täiesti väljaspool pühadeaega - oli ka mingi eleegiline halleluuja-laul.
Kujutage siis ette minu totaalset arusaamatust, kui arvutist kostis SEE:

http://www.youtube.com/watch?v=lQlIhraqL7o

Tore, et õeke mind oma eluga ikka kursis hoiab, irw :)

*

Kauneid pühi kõigile, kes pühitsevad! :)

Neljapäev, 23. detsember 2010

Pugejad

Kuna sel aastal ei kogutud õpetaja jõulukingituseks raha, ostsin Väikese Tüdruku õpetajale tillukese kommikarbi ja Väike Tüdruk kirjutas kaardile jõulusoovi.


Väike Tüdruk aga ütles, et tema oli ainuke, kes õpetajale kingi tõi...
Uuups!
Ei tea, kas ma käitusin sobimatult või?
Ja mina kinnitasin Väikesele Tüdrukule, et kindlasti toovad praktiliselt kõik lapsed õpetajale väikese kingituse, sest ühiskingiraha ei kogutud...


Kuid Väikesel Tüdrukul on nii täiuslik õpetaja, et mina ei saa küll aru, kuidas oleks tohtinud temast mööda minna. Ta on nii hoolitsev ja aktiivne ja soe ja ilus :)... Aga pugejana nagu ka ei tahaks näida :/
Oh, ma väga loodan, et ta võtab seda lihtsalt kui tänumärki, sest ma olen talle tõesti tänulik.
Ja ma olen nii õnnelik, et Väikese Tüdruku 'karma' talle justnimelt sellise esimese klassijuhataja määras.

Ja ehk tõid ikka teised ka, aga hiljem (pärast tunde) või kuidagi privaatselt. Sest kuidas nad siis ei toonud? :(



Mul endal oli ka väga meeldiv klassijuhataja...
Aga venna klassijuhataja nägi välja täpselt nagu naissoost professor Severus Snape Harry Potteri filmides :D

Ahistajad

Raamatu "Kuidas tajuda ohtu" autor Gavin de Becker väidab, et rünnak ei tule kunagi 'lambist' ja ohtliku inimese puhul on ohumärgid alati kas nähtaval või vähemalt tajutavad. Ta eitab võimalust, et sarimõrtsuka kohta saab siiralt öelda, et "aga ta tundus nii meeldiv inimene". Mulle meeldib tema kategoorilisus :) Ma arvan ka, et me pidevalt summutame oma intuitsiooni, sest me saame temalt infot, mis tundub tobe. Näiteks ei meeldi meile mingi inimesega koos olla, kuid kui me mõtleme, mis meile tema juures ei meeldi ja midagi ei leia, siis surume selle tunde maha - mina võin süütundest siis veel topelt sõbralik olla, sõideldes ennast oma 'pimeda' vastumeelsuse pärast. Kuid intuitsiooni jõudu ei maksa alahinnata. Kui meil pole kellegagi hea olla, siis muid põhjendusi polegi temast eemale hoidmiseks vaja.

* Sõna INTUITSIOON tüvi 'tuere' tähendab 'valvama', 'kaitsma'. Nii on intuitsiooni põhiülesanne meie kaitsmine ohu eest või ohu korral.

* Alati, igas olukorras, suhtuge palumata lubadustesse kahtlevalt. Kui keegi ütleb: "Ma luban," öelge teie (vähemalt mõttes): "Sul on õigus, ma kahtlen sinu usaldusväärsuses ja võibolla põhjendatult. Aitäh, et sellele tähelepanu pöörasid."
Omalt poolt võin öelda: suhtuge umbusklikult inimestesse, kes teile sisendavad: "Usalda mind!"
Pole ühtegi põjust usaldada inimest, kes teis vaistlikult umbusaldust äratab. Normaalne inimene saab sellest aru ja ei nõua usaldust, ning ei 'trambi jalgu' ega mossita, kui sa temas kahtled. Ta lubab sulle sinu kahtlused, kui need teda ka kurvastavad.

Minul on näiteks olnud inimesi, kes mulle oma teeneid või kingitusi peale suruvad. Ja enamjaolt on nende teenete või kinkide vastuvõtmisest tulnud mingi jama - põhiliselt: mingil hetkel hakkavad nad käituma, nagu ma oleks neile võlgu ja peaksin tegema mingeid omapoolseid järeleandmisi, mida ma teha ei taha. Ükskõik, mida nad alguses ka ei rääkinud sellest, kuidas ma teen neile teene kogu seda värki vastu võttes. Jah, tegingi teene, mässides end paratamatusse 'vorst-vorsti vastu võrku'. Suhtes peab andmine ja saamine miskis tasakaalus olema, nii et pole mõtet võtta, kui sa pole kindel, kas sa tahad anda. Lihtsalt teinekord see võtmise pealepress on nii tugev, et sa loobud võitlemast ja võtad pakutu vastu, et see olukord lõppeks, lihtsalt...

* "Ei" on sõna, millest ei tohiks taganeda, sest inimene, kes seda sõna ignoreerib, püüab teid oma kontrolli alla saada. /.../

* Võime käituda südametunnistuseta või empaatiata on üks iseloomujoon, mis on seotud psühhopaatiaga. /.../ Psühhopaadid on:
- kõneosavad ja pinnapealsed
- egotsentrilised ja ülespuhutud
- süütunde ja kahetsuseta
- valelikud ja manipuleerivad
- impulsiivsed
- otsivad erutavaid sündmusi
- vastutustundetud
- emotsionaalselt pealiskaudsed

* Kui naine hakkab selgitama, miks ta mehe hülgab, siis seda tüüpi mees /ahistaja/ leiab lahenduse igale naise pakutud põhjendusele. Mina soovitan naistel mitte kunagi selgitada, miks nad suhet ei taha, vaid teha lihtsalt selgeks, et selline on nende otsus.

Üks huvitav ohumärk sellest, et tegemist võib olla ahistaja ja/või vägivallatsejaga:
- Suhte alguses mees kiirustab, ta võtab läbematult päevakorda sellised teemad nagu enese sidumine, koos elamine ja abielu.
See võib ju tunduda nunnu - milline soov pühenduda! - kuid tegelikult on teemaks naise oma kontrolli alla saamine!

*
Lugesin oma märkmeid selle raamatu kohta üle, kuna mul oli vaja 'ei' ütlema minna.
Ilmselt ei jätnud ma meelde selgitamise mõttetuse kohta käivat lõiku. Läksin ütlema 'ei' ja ütlesin seda 4 tundi. Vastu sain põhjendused, aga'd ja lubadused, millest ma ammu ei hooli ja mida ma ammu ei usu...

Kuid kuna tundus, et mu 'ei' jõudis kohale paremini kui varem, siis olgu pealegi see 4 tundi. Peaasi et mõikas. Lahkusime sõbralikult, kusjuures mulle veel uksel kinnitati, et minu soovist enam üle ei astuta ja 'süütult' mööda ei hiilita. Okidoki siis.

Kolmapäev, 22. detsember 2010

HANIF KUREISHI "Midagi sulle öelda"

Peategelaseks on Pakistanist pärit moslemist psühhoanalüütik Londonis. Ise ta on suht konservatiivne ja ontlik tegelane, kuid kuna ta on ikkagi elav ja suhtlev inimene, on temagi elus pööraseid juhtumusi, inimestest rääkimata.

Tema õde Miriam on endale külge korjanud kõik kapitalismi pahed: alkoholilembus, käre suuvärk, narkomaania, litsakus, needid, tätoveeringud, töötus ja salakaubandus.
Sõber Henry on ohjeldamatu jutupaunik ja kerglane kuju. Temast saab Miriami peika.
Sõber Wolf aga osutub vargaks ja väljapressijaks.
Ema hoiab üldse eemale, oma naissoost elukaaslase kõrvale.
Endine abikaasa Josephine on mõistatuslik kuju... juba poja pärast loodab Doktor temaga ära leppida.
Kuigi ta ei saa kuidagi peast oma esimest armastust, Ajitat, kes oma isa surma järel ema juurde Pakistani sõitis.
Rääkimata sellest, et Ajita isa surma taga seisis Doktor ise...
Ainult poja Rafiga on tal imearmas suhe. Nüüd on Rafi teismelisena tõre, kuid Doktor meenutab veel musisid, müramisi ja ühiseid poistetegemisi :) - see kõik oli nii armas :)

* Mu esimesel analüütikul Tahiril oli kombeks öelda: inimesed räägivad, sest on asju, mida nad kuulda ei taha; nad kuulavad, sest on asju, mida nad öelda ei taha.

* Mul on tänini raske võhivõõraste kõrval istet võtta, kui ma neid just ei analüüsi. Inimestel on olemas säärane vägi, nende keha jõuväli ning selle sees olevad soovid võivad sind pihuks ja põrmuks lüüa.
Jajaa...

* Mis kõige veidram, tundsin, et mu üleelamised ei leia aset mitte maailmas, vaid väljaspool seda, tühjuses. Mul ei jätkunud oma kannatuste kirjeldamiseks sõnu. Vihased sisehääled koputasid lakkamatult mu uksele nagu surematud, kes saavutamatut rahu otsivad. Kui ma nii haige olin ja mul üha hullemaks läks, nagu mulle tundus, kuidas võisin ma eales kasulikku elu elada?
Ee... ma küsin ka endalt: kas ma olen piisavalt kasulik, et üldse elada?...

* "Haigus on inspiratsioonipuudus."

* Valentin paistis suhtuvat põlgusega peaaegu kõigisse inimeste jõupingutusse ja ettevõtmistesse, just nagu poleks need tema väärilised.

* Aastaid pärast minu ja Miriami lahkumist rääkis ema meie maja mahamüümisest ja väikese 'vanaemakorteri' ostmisest. Me arvasimegi, et ta seda teeb, kuna talle meeldis ühe koha peal istuda ja iga päev samu asju teha - asi, millest ma ei saanud ega saanud aru, kuni lugesin "Sealpool mõnuprintsiipi", kus Freud nimetab sellist kordust deemonlikuks ja iseloomustab seda lihtsalt surmana.
Jaa, ma olen ka siis 'deemonlik'... hm... Paluks vähem helisid, värve, tegevusi, liikumist. Harjutan surma :)

* Meil oli kulunud selle mõistmiseks tükk aega, aga ema oli jäädavalt läinud. Ta küll pidi meiega edaspidigi rääkima, kuid me polnud enam tema elu keskpunkt. Paistis, et me isegi ei meeldi talle eriti, nagu oleksime vanad sõbrad, kellega ta tülli on pööranud. Ta oli oma kohustused täitnud ja uttu tõmmanud.
Mina ka ei meeldi oma emale, ilmselt... Ta hoiatas mu õde, et õde sureb vähki kui minuga suhtleb, sest ma mõjuvat nii mürgiselt; ja mu 'kolmas silm' olevat ka täitsa negatiivne.
Aga ise tahab ta minuga suhelda sellest hoolimata, vähki trotsides - ta helistab ja ütleb imeilusaid sõnu nunnutaval hääletoonil ja nimetab mind oma armsaks tütrekeseks. Minu väike pea seda asja ei mõista. Ma ei saa kohe mitte midagi aru, mis ta räägib - liiga palju vastuolulist infot ja muidu summutavat suminat...
Ja ma mõtlen, et võibolla ongi mu kolmas silm negatiivne - mina pole seda näinud... võibolla on ta hoopis sinine, võibolla klaasist :), aga lihtsalt... on inimesi, kes näevad minus eelkõige midagi muud ja noh - ma suhtlen parema meelega nendega :/
Ta helistas täna hommikul ja kutsus end pühade ajal külla. Ma ütlesin, et me ei pea pühi ega midagi. Ta arvas ikka, et tuleb, kuni mul olid argumendid otsas ja ma olin lihtsalt vait.

* Ent ta tõepoolest kadestas Miriami enesekesksust /.../ võrreldes Miriami jutu lõputut oja tundega, nagu kistaks sulle pähetõmmatud kilekotti aegamööda koomale.

Doktori kohtumised oma vana emaga...
* Ent kui me viimasel ajal kohtusime, oli see sama tunne mis põrgata kokku kellegagi, keda sa kaua aega tagasi hästi tundsid, kuid kellega sul nüüd vähe ühist on - õigupoolest, kelle seltsis sul ebamugav on /.../.
Ma ütlesin: "Lapsed pole sulle kunagi eriti meeldinud, mis, ema?"
"Sa annad neile kõik," ütles ta. "Ja kui nad täiskasvanud on, ei suuda nad ära oodata, et aga saaks oma psühhiaatrile rääkida, kui väga nad sind vihkavad. Nad ei taha sind nii või teisiti."
"Ei."
Öhöm... :/


Veel Miriamist, tema kodust...
* Nagu ikka uitas köögis sisse-välja lapsi ja korpulentseid naabreid, kassid hüppasid akendest välja ning igal toolil, kuhu sa istuda tahtsid, peeretas alati mõni haisev koer, kelle lõugade vahelt tilkus ila.
Mmmm, idüll :)


Henry...
* Nagu ikka, kui tal ükskõik milline probleem oli, helistas ta varsti minule, oma /eks/naisele Valeriele ning veel mitmele endisele pruudile, kellega ta aastaid oli ükskõikselt - või üldse mitte - seksinud. See, et Henry oli aastaid tagasi mõnest naisest lahku läinud, polnud tema jaoks mingi põhjus jätta talle iga päev - ja tihtipeale iga tund - oma kõige isiklikumaid asju edastamata.

* "Enamik inimesi käitub liiga hästi," ütles ta enesekindlalt. "Nad lähevad hauda, mõeldes endamisi, kas nad oleksid ehk pidanud teistele rohkem halba tegema, teades, et oleksid jah."
:D


Armastus...
* Karen oli olnud katse ravida Ajita tõttu üle elatud valu, mis oli tekitanud minus foobia romantilise läheduse ees. Ent ma avastasin, et kui sa naist lihtsalt ei armasta, ei tähenda see, et ta ei saa sulle haiget teha, et sa ei kannata, iseäranis kui oled talle endale haiget teinud. Ometi oli see ikkagi kaotus, ja kõik kaotused, isegi kui nende juures leidub võite, jätavad endast jälje, tuletades sulle meelde teisi kaotusi, ning nende kõigi pärast peab leinama, ja alati puudulikult.

* Milleks abielluda? Miks mitte lihtsalt leida üks naine, keda sa vihkad, ja oma maja talle anda?

Poeg Rafi küsib Doktori arvamust tema eksnaise/Rafi ema uue peika kohta. Isa vastab:
* "Ta on vapper, aga ma ei kadesta teda," ütlesin ma. "Omaenda peres olla on juba piisavalt raske. Kellegi teise perega liitumine on hirmuäratav töö."

Inimesed on ikka lõputult huvitavad...

Meeste tähtsad jutud vs naiste tähtsusetud tööd

Lugesin eile läbi kaks kaustikut luuletustega - pea terve päeva lugesin.
Neist üks luuletustepaar sobib varjujääva peategelase tõttu lausa jõuluaega, ja toon need ka oma blogis ära, et siia natukenegi jõulu tuua :)

Need on Tiia Toometi luuletused, mis on inspireeritud ühest piibliloost.
Ega ma Piiblit nii hästi tunne, aga lugu oli umbkaudu selline, et tuli Jeesus ja istus ühte kotta meestega maha, jutlustama. Meeste sekka istus ka tarka juttu kuulda sooviv Maria (Maarja? Maarja Magdaleena?), samal ajal kui Marta köögis müttas, et oleks kõnelusest väsinud meestele lõpuks ninaesist anda. Marta oli pahane, et tema üksi tööd peab tegema ning läks meeste juurde ja ütles Jeesusele, et see käsiks Marial talle appi tulla. Jeesus aga manitses Martat ja ütles, et tema jutu kuulamine on palju tähtsam kui köögigöö.

Toometi luuletustes saavad sõna nii Maria kui ka Marta.
Ja see Marta-luuletus ajas mind mitu aastat hirmsasti nutma...

Need naised ei pea pärit olema Piiblist, need on tavalised, tänapäevased naised.
Võibolla saab igast Mariast Marta, kui ta on pere loonud ja lapsed sünnitanud.
Sest pole parata.

Kuid meesterahvale on huvitavam kirglik Maria-tüüp ja kui ta selle tööst kurnatud Martale välja ütleb, tundub see ülekohtuna.
Ka lastele võib meeldida Maria-tüüpi emme - jah, mõnikord pole kohemaid sööki ja kamps on koju ununenud, kuid on põnev, on laul, mäng ja pidu. Ma arvan, et laps võtab endale eeskujuks õnnelikud vanemad, mitte ilmtingimata need, kes rohkem tööd teevad.
Meile meeldivad inimesed, kes särasilmil naudivad ennast ja elu... aga keegi peab töö ka ära tegema.


MARIA:
Kui ma nägin Sind tol õhtupoolikul tuli päike pilve tagant välja
ja ma tundsin Su ära
muu maailm kadus korraga mu meeltest hääled vaiksid asjad pudenesid käte vahelt
ma nägin nüüd vaid Sinu heledat kuju valgust mis kiirgas Sinust igale poole
millelgi muul polnud enam tähtsust
leebe tuuleõhk õhtutaeva ääretus ja vaikus kõik oli nüüd siinsamas
mu ihu muutus nõrgaks ja ma istusin maha Su jalgade ette
mu kõrvad imesid sõnu mis tulid Su huultelt mu süda juubeldas
tunnid libisesid mööda nagu valged pilved aga ajal ei olnud enam minu üle võimu
ma teadsin: nüüdsest peale pole mul muud saatust kui käia alati Sinu järel
nüüdsest pole mul muud elu kui Sinu läbi
ja sel pimedal päeval kui Sa lähed päriselt ära
jään ma Sind igavesti otsima nii taevast kui ka maa pealt


MARTA:
mida pidin ma tegema kui sa tulid oli mul pesupesemine pooleli
tainas tahtis küpsetada kalad rookida pere ootas süüa
sa ju tead mu päevi esimesena tõusen ma hommikul hilja õhtul varisen rampväsinuna sängi
üks töö ajab teist taga majapidamine ja lapsed ja loomad
kunagi pole ma niisama vahtinud eales pole mul olnud aega iseenda jaoks
ja nüüd tulid veel sina kui mu selg oli küürutamisest kange sõrmed valutasid
ah minagi oleksin tahtnud istuda maha su jalgade juurde kuulata su kõlavaid jutte
aga keegi pidi ju tegema sulle aseme vaatama mida saab lauale õhturoaks
panema lapsed magama
ma püüdsin kuidas oskasin et sa jääksid minuga rahule
kõige valgemad linad valisin ma sulle kirstupõhjast kõige pehmemad padjad
kõige paremad palad otsisin kapiriiulilt lapsed manitsesin vait
ja iialgi ei pannud sa mu toimetamisi miskikski
lapsest peale olen ma püüdnud täita oma kohust
kui peetakse pidu peab ju olema üks kes peseb nõud ja pühib põranda puhtaks
ma pole kunagi kurtnud oma osa üle
aga nüüd ütled sina et see kõik oli vale et mu elu on elatud tühja
mis saab minust nüüd
ma olen juba vana naine mul pole jäänud palju aega
ma ei suuda enam midagi muuta
tummalt toimetades käin lõpuni oma antud päevad
aga mu süda nutab sinu hukkamõistu pärast
valgust mida sa kuulutad olen ju minagi alati igatsenud...


Pildil on Maria ja Marta - ootamas Jeesuse otsust, hihii :)

Teisipäev, 21. detsember 2010

Polegi vaja...

Kuigi täna polegi 14 kraadi külma ja ma ei peakski endale nii hullusti riideid selga toppima nagu eelmises postituses arvasin, pakkus Mees ikkagi, et võib Väikese Tüdruku ise kirikusse viia ja ise seal külmetada :-)

Jee! :-)

Nagu ma rääkinud olen, loetakse meie peres inimese soove 'silmist'. Asi on selles, kas sa tahad tundma õppida oma kaaslast või mitte. Minu Mees on näinud, kuidas ma kardan talviseid õueminekuid ja milliseid riideid ma endale selga ajan ja kuidas ma külmetades tundide kaupa sõna suust ei saa, ja teinekord veel kaks päeva tagantjärele (külma)šokist uimase ja väsinuna voodis olen - minu elu-kaaslane peaks ikka väga väga juhm ja pime olema, kui ta ei taipa, kui raske on mul külma ilmaga õue minna. Nii et soovide silmist lugemine pole mingi müstika vaid hoolimise ja loomuliku intelligentsuse kombinatsioon.

Ja mina tean, et mu Mees teab, mis mulle 'liiga' raske on, ja kui ta viitsib, kui tal on jaksu, pakub ta end ise seda asja ära tegema.

Ja ma tean, et kui ta ei paku, siis tal pole parasjagu jaksu või tuju. Ja loomulikult ma ei solvu selle peale, vaid teen ise. Sest - ma tean, et kui tal oleks jaksu, teeks tema.

Aga kui ma siiski üldse ei taha minna/teha ja ütlen, et kuule, kas sa ise ei läheks/ ise seda asja ise ära ei teeks?, siis tunneb Mees end ahistatuna ja rünnatuna. Sest ta teab, et mina tean, et kui tal oleks jaksu seda teha, oleks ta end ise appi palunud - ta teab, et on juba väljendanud oma vastumeelsust või väsimust ja ta teab, et ma kõnnin tema tunnetest üle.

Sellepärast ma ei palu teda appi.
Ja kui ta saab ja jaksab, siis ta tuleb palumatagi.

Igatahes on mul jube hea meel, et ma ka täna õue minema ei pea - homme korraks peab, aga nii pisikest maad, et jooksen ilma Vanaisa Vanade Püksteta selle maa maha...
Elame veel... :-)

Esmaspäev, 20. detsember 2010

Läheb tõrjumiseks

Üldiselt - kui õues on -7 või rohkem kraadi külma, siis mina õue ei lähe. Kasvõi nädalaid istun toas. Siis kui jälle õue lähen, oleksin nagu teisele planeedile sattunud - nii veider on kõndida.

Siiski pole mõnikord parata ja lihtsalt tuleb minna. Homme pean ligi 5 tundi linna peal kaperdama, kuna Väike Tüdruk läheb kooli-kooriga kirikusse lauluproovi (1,5 h) ja siis esineb muidugi ka veel (karta on, et sama kaua). Ega ta üksi lähe - viin ta ära ja ise... ohh, ma ei tea. Vanasti käisin just sellistel puhkudel poodides. Aga nüüd on üle 10 aasta selline huvitav seis, et ka Mehe rahakotis ulub tuul ja poodidesse asja pole. Siiamaani mõtlen ühele 200-kroonisele käevõrule ja vist isegi vähem maksnud laekale, mida paar kuud tagasi sundolukorras poodides käies nägin..., aga osta ei saa. Isegi kohvikusse ei raatsi nagu minna. Ja ongi hea, muidu telliksin kindlasti talvekülmaga vastupandamatut iiri kohvi ja siis peaksin kiriku nuka taha pissile minema...

Aga kui ma siis homme nüüd välja lähen, siis ikka tõelise kubujussina külma tõrjudes. Ma kudusin hästi paksust täisvillasest lõngast labakud. Mõlemat lõnga oli nii vähe, et mustrit ei hakanud tegema, musta triibu tegin sellepärast, et vaatasin, et sinisest lõngast üksi ei tule välja. Ja nende hiiglasuurte labakute sisse panen soojad, samuti villase voodriga nahkkindad...




Riietun aga nii: panen endale ilusti selga retuusid, teksased, särgi, sviitri ja paksema sviitri. Ja kogu selle korraliku talveriietuse otsa tõmban need hiigelsuured Vanaisa Vanad Püksid. Ja sinna peale siis veel selle suure kampsuni (pildilolevat kampsunit kahjuks mina ei kudunud). Kaks paari sokke muidugi ka.

Talv pole muud kui surma proovinäidis.

Laupäev, 18. detsember 2010

Nutikas mees

Kuulen, kuidas Mees endale köögis kohvi kallab ja äärmiselt rahulolevalt laulu jorutab:

Olen väga nutikas,
mul on taskus lutikas.
Kaa-aa-aasikee!

Küll on ikka armas, kui su elukaaslane hommikuti alati heas tujus on :)
See on üks asi, mida ma Mehe juures imetlen ja imestan...
Et no mida on tal varahommikuti rõõmustada?
Aga tema - muudkui laulab :)

Reede, 17. detsember 2010

Nuga selga

Jälle üks huvitav artikkel ajakirjast Psychology Today. Räägib see passiiv-agressiivsest käitumisest, varjatud käkkikeeramisest, mis on peidetud ilmsüütute silmade ja ohtrate eneseõigustuste taha.

Katkendeid:

* Passiiv-agressiivsed inimesed on meistrid vastama nii, et vastus su segadusse ajab ja sa midagi teada ei saa, ning tegema 'süütuid vigu'. /nt ütlevad midagi hämmastavat õelat ja kui sa selle kohta aru pärid, seda põhjendada palud, ütlevad nad, et neil läksid sõnad sassi, muudavad veidi sõnade järjekorda ja teevadki õelutsemisest konstruktiivse kriitika. Või lihtsalt eitavad suurte silmadega, et nad niimoodi ütlesid ja kinnitavad, et sa said valesti aru. Kuid sa jääd ikka mõtlema, et see polnud nii ilmsüütu apsakas midagi. See oli peidetud, arusaamatu põhjusega vaenulikkus./

* Passiiv-agressorid väljendavad oma viha kaudselt, tavaliselt sel moel, et kui neil midagi ära teha paluda, vussivad nad selle ära. Paradoksaalsel kombel ihaldavad nad heakskiitu ja teiste sõltumist neist, siis aga hakkab neile tunduma, et nad jäävad sellesse suhtesse lõksu, mis ärritab neid. Oma frustratsiooni elavad nad välja palutud asju/tegusid edasi lükates /- kas parandasid selle ära? - ei. ei ole veel jõudnud./, unustades /- kas viisid kirja posti? - ei. unustasin./ ja meelega saamatult käitudes, nii et neist pole abi.

* Kuid kuna nad tajuvad avalikku vihastumist - nii enda kui teiste oma - alati ohtlikuna, vihkavad nad tülitsemist ja ilmset vastandumist kellegagi. Kui ähvardab oht, et nende peale tõsiselt vihastatakse, hakkavad nad ärevalt kinnitama, et asjad pole üldse nii nagu näivad ja püüavad paaniliselt potentsiaalset vihastujat maha rahustada. Nad leiavad endale alati õigustusi ja ei tunne end põhjustatud jamades süüdi.

* Kuidas neid siis ära tunda?
Mõned neist on kadumiskunstnikud, kel pidevalt õnnestub vältida mingite oma kohustuste täitmist. Teised manipuleerivad mossitamisega: nad nõustuvad rõõmsalt Etioopia restorani sööma tulema - peaasi, et mitte riskida sellega, et kutsuja solvub, kui tema valitud koht ei sobi - kuid siis mossitavad menüü kohal ja tellivad lõpuks vaid klaasi vett, makstes niimoodi kutsujale kätte selle eest, et ta nii ebasobiva koha valis.
Umbes pool passiiv-agressiivsetest inimestest on täiesti teadlikud sellest, mida nad teevad. Teised käituvad sõgedalt ja siis imestavad ilmsüütult, mis kaaslaste vere küll keema ajab.
Nii või teisiti - raske on teha vahet hooletusvea ja passiiv-agressiivse sabotaaži vahel. Maja peale laiali jäetud mustad nõud või sobimatud kingitused võivad tingitud olla ka halvast mälust. Kui partner sinu vajadusi aga pidevalt ignoreerib ja sulle olulisi asju unustab, siis võib arvata, et mängus on varjatud viha.

* Kui ajutiselt segaduses või püsivalt ebakompetentne töökaaslane ütleb pärast prohmakat: "Mul on kahju, ma ei saanud ülesandest aru," siis passiiv-agressiivne inimene nihverdab vastutusest kõrvale. Isegi juhul kui ta vabandab, tunned sa end osalisena inetus mängus, tunned end manipuleerituna ja haistad tema ebasiirust.

Njaa...
Mu ema on (oli? - me enam eriti ei suhtle) selline, kes ütles midagi jube haavavat ja siis väitis, et tal läksid sõnad sassi, või et ta lihtsalt ei öelnudki seda, mida mina kuulsin. Ma kuulasin teda ja mõtlesin, et see õel torge läks koba kohta kuidagi liiga täpselt pihta. Kuid vaadates tema jahmunud, eitavat, paluvat nägu, ei teadnud ma enam, mida arvata... Ma mõtlesin kogu aeg, et meie tajutud reaalsus on nii erinev, et üks meist peab olema täiesti hullumeelne. (Kuigi, miks üks, eksole? :D)

Ka jättis ta meid vennaga, kui me lapsed olime, mõne asjaga hästi pikalt ootama...
Näiteks söögiga. Ta on 'ajaneelaja' - ta võib asju teha nii aeglaselt, et see pole lihtsalt võimalik, see on üleloomulik. Ma arvasin kaua, et ma pean mäletama valesti oma valusat, mänguisu äravõtvat nälga, kui söök ei saanud ega saanud valmis ja me kööki vaatama/leiba võtma minna ei julgenud... Aga nüüd tuleb välja, et siiski ka teised mäletavad teda nii. Üks tuttav rääkis, et mu ema tuli töölt ja hakkas riisisuppi tegema. Aga nemad ei jõudnud ära oodata, millal see valmis sai, ja läksid enne magama. Ma olen täiskasvanuna mõelnud, et võibolla ta vihkas emaksolemist kusagil sügaval oma sisimas, ja seepärast see kohutav aeglus meie eest hoolitsemisel... See pidi olema sügaval alateadvuses, sest sõnades ja teadlikkuses on ta õudselt lastes kinni, lausa hirmuäratavalt. Tema kolm last on tema meeles täielikult tema laiendus, mitte eraldi eksisteerivad, iseseisvad mutukad. Eks reaktsioonina sellele hoiavad kõik lapsed temast võimalikult kaugele - täiskasvanu ei taha enam olla oma ema omand. Kui sa oled kellegi omand, siis on tal õigus teada saada sinu mõtted ja tunded ning kasutada sinu olmelisi vahendeid, sest koos sinuga kuuluvad need ka talle. See on ebameeldiv tunne, kui sa võõristad või umbusaldad seda teist inimest, kes sinu elu jagada tahab.

Mehe puhul ma esimestel abieluaastatel olin jube valvas selles osas, kas tal on meeles mu eelistused ja kas ta on abivalmis... Aga tema on selline rahulik - kui ta unustabki poest midagi tuua, läheb ta kohe tagasi öeldes: "Kellel ei tööta pea, töötavad jalad." Nii et Meest ma küll passiiv-agressiivsuses süüdistada ei saa, tema on väga sirgjooneline inimene.

Ma olen tegelikult üllatunud siin artiklis esitatud arvamuse peale, et pooled neist teavad täpselt, mida teevad. Mida see tähendab? Et sul on meeles, et sa pidid kirja posti panema, aga sa lihtsalt ei pane - lähed koju ja ütled, et unustasid, lased kõrvad longu ja naerad salaja pihku??? No ei tea...

Aga ma arvan, et enamik inimestest käitub teinekord passiiv-agressiivselt. Kui oleme ebamääraselt solvunud, tajume mingit ülekohtutunnet, siis tekib mingi trots ka omalt poolt tööandja või partneri vajadusi ignoreerida - nii et me saame selle süütuks veaks lugeda ja sabotaaž pole ilmselge.

Jälle üks kurblik lugu sellest, kuidas inimene on iseenda ohver. Sest me kõik ju soovime õnnelikud olla. Teinekord aga käitume nii, et see võimatuks muutub.

Neljapäev, 16. detsember 2010

Hormoonid

Hormoonid mõjutavad meie kasvamist ja arengut, aga ka käitumist. Nii võiks öelda, et hormoonid määratlevad ka meie iseloomu - vähemalt nii see välja paistab.
Näiteks need inimesed, kellel on normaalsest kõrgem kortikotropiini vabastajahormooni (CRH) tase, kalduvad alkoholismile ja on vastuvõtlikumad stressile. Suurem CRH-tase on iseloomulik ka enesetapjatele ja ärevushäirete all kannatajatele.

Kuid mis minu meelest veel olulisem - kui emal on CRH-tase kõrge, siis ei tunne ta oma lapsega nii tugevat emotsionaalset seotust. Bioloogia ei lase - see pole tegelikult halb iseloom, kuigi nii see välja paistab.

Tsitaat TOIVO NIIBERGI raamatust "Naiseks, emaks, daamiks":
* Emade loomuomane soov kartmatult järglasi kaitsta sõltub kortikotropiini vabastajahormooni (CRH) tasemest ema ajus. Hiirtega tehtud katsed näitasid, et CRH madalama taseme korral kaitsesid emad järglasi innukamalt. Kõrget CRH taset on seostatud sünnitusjärgse depressiooniga, sellega võib seletada järglaste hooletusse jätmist. Ka võib CRH kõrge tase olla põhjuseks, miks osa emasid oma lapsi ahistab /oh, ma arvan, et 'väärkohtleb' oleks siin õigem sõna/. /.../ Emadust ja hoolivust aitab paljus süvendada naise ajus toodetava hormooni oksütotsiini küllus, mille retseptorid paiknevad üle kogu organismi.

Ja siinkohal ma pean ütlema, et pooldan Suure Venna sekkumist, ehk - et riik valvaks laste üle paremini. Vägivallatsejad võivad olla väga intelligentsed ja mõjuda ülimalt meeldivate inimestena, mistõttu neid enne lapse surma ei kahtlustatagi, kuigi laps on kas pidevalt haige, probleemne või sinikates. Pole sugugi nii, et 'hülgamishormoonid' on vaid neil, kelle IQ on madal - keegi pole kaitstud selle eest, et tema keha hormonaalsüsteemi mingi osa jukerdab - me teame seda näiteks kehakaalu kaudu: kahest täpselt sama toitu söövast inimesest võib üks olla tugevalt ülekaalus, teine alakaalus. Ja kui su hormoonid teevad sind ärritunuks ja kaastundetuks oma laste suhtes, siis võiks riik aidata - juba ainult laste pärast, aga ka ema on kindlasti õnnelikum, kui tal raevuhoogusid ei esine.

Teisest raamatust, AILI PAJU "Mõtisklus psühhosomaatikast"
* Oma last toetava ema õrnus toidab lapse keha (beebi närbub silmnähtavalt, kui ema temalt kasvõi päevaks röövitakse). Hellitused on füsioloogilisest seisukohast tohutu väärtusega. Kui vastsündinuga suheldakse õrnalt, tõuseb tema veres näiteks kasvuhormoonide hulk. Armastava ema soov last kallistada teiseneb imiku kehas elutähtsaks biokeemiliseks reaktsiooniks.

Mulle meeldiks, kui iga-aastase rutiinse tervisekontrolli käigus ei vaadataks mitte ainult hemoglobiini ja veresuhkru taset, vaid ka nende hormoonide taset, mis stressile vastuvõtlikuks teevad ja oma käitumist pidurdada/hinnata ei lase. Usun, et paljud karmi käe ja suuga lapsevanemad ja elukaaslased-abikaasad kahetsevad oma ägedust hiljem. Aga mis see loeb? Mind näiteks andekspalumine ei huvita. Üldse. Ära tee/ütle halba. Oma andekspalumise võid pimedasse kohta toppida. Ma sain juba haiget ära. See, et sul on ka valus (oma käitumise pärast) minu kriimusid ei paranda, mõtlen ma.

Muidugi on tänapäeva lapsed kõik hukas ja kaagid, kuid statistiliselt tapab rohkem vanemaid oma lapsi kui lapsed oma vanemaid. Ja see pole nii, et meie seas on mõned hullud, kes oma lapsed hüljatusse jätavad või vastu seina sodiks viskavad. On nii palju peresid, kus vägivallaga peetakse selles mõttes hoolikalt piiri, et kodust väljapool seda lihtsalt ei märgata.

Minu poolest võib 100% inimestest droogidele panna nagu mõnes ulmefilmis (Equilibrium), peaasi, et laste psüühikat ei rikutaks. Kui lihtsalt sots-tädid valvama saata, siis elatakse allasurumisest kogunev lisavimm välja õelates märkustes ja nö 'laua-all-näpistamistes'. Tuleb ikka aju biokeemia jonksu saada, siis on rahu kupli all ja majas. Mina ei mõista, miks seda ei tehta. Ehk on mingid kõrvalmõjud...? Vähemalt need, keda on ähvardamise või vägivallatsemise eest süüdi mõistetud, tuleks üle kontrollida ja normaalseks/toimivaks putitada.

Või võiks olla selline pidevalt kuskil kaenla all olev värgentuur, mis pidevalt mõõdab kõike olulist värki ja kui miski ülemääraseks paiskub või väheseks jääb, siis sutsab verre kohe 'vastumürki'.

Aga inimesed kardavad seda, et siis nad pole enam 'nemad'...

Aga kellele 'neid' tigekopsudena üldse vaja on?...

Nägemused

(Ui-ui, ma pidin seda teksti muutma - muidu ma ei saa magama jääda - see oli ju puha valesti!!!)

*
Minu nägemus sellest, kuidas võiks välja näha Väikese Tüdruku hommikune kooliminek, erineb tublisti tema nägemusest.

Minu nägemus
7.20 heliseb äratuskell.
Ma ajan Väikese Tüdruku üles ja lähen hambaid pesema. Samal ajal sööb tema päkapikušokolaadi, vaatab multikaid, paneb riidesse.
Siis lähen mina kohvi üles panema ja tema peseb hambad.
Siis kammin ma tema juuksed.
7.40 läheme esikusse, Väike Tüdruk paneb õueriided selga. Mina kontrollin, et oleks võti ja muud vajalikud asjad kaasas.
Kallistame-musitame ja soovime teineteisele ilusat päeva.
7.45 Väike Tüdruk kõnnib kooli.
7.55 Väike Tüdruk võtab riidest lahti ja läheb klassi (ukse taha, klass on lukus).
8.00 Väike Tüdruk mängib ja räägib klassikaaslastega, aega selleks on 15 minutit.
8.15 algab esimene tund.

Väikese Tüdruku nägemus
6.15 äratab emme ta üles, multikaid vaatama ja päkapikusokolaadi sööma.
7.00 pesema ja kammima
7.05 riidesse ja õue
7.15 koolis - tundide alguseni jääb üks terve tund!

Tegelikkus
6.15 äratan ma Väikese Tüdruku üles, multikaid vaatama ja päkapikušokolaadi sööma.
7.00 jookseb Väike Tüdruk pesema ja kammima
7.05 on ta esikus nihelemas ja kolistamas, mõista andmas, et emme võiks üles kebida.
7.20 tõusen mina mossitades, olles 6.15 saadik asjatult uuesti magama püüdnud jääda. Väike Tüdruk mossitab, et minu tõttu jääb ta 'kooli hiljaks' ja paneb rõhutatult kiiresti õueriided selga. Ei mingit musitamist ja 'hea-päeva-soovimist'.
7.25 Väike Tüdruk jookseb kooli poole.
7.35 riided seljast ja klassiukse taha.
7.40 on Väike Tüdruk klassiukse taga, lootusega olla esimene. Tunni alguseni on 35 minutit.
8.15 algab esimene tund.


Nii et meil on siin igahommikused mossitamised...
Kompromiss ('tegelikkus') ei ole mõistlik ega meeldiv, kuid ma ei saa teda ju nii vara välja minna lasta... Ma ei tea, kas kooli uksed siis lahtigi on.
Ega õpetajad ka ei taha, et lapsed nii vara kooli tulevad...
Aga kui ma nõuaks 'enda moodi' hommikuid, oleks mossitamise asemel pahandamine ja pisarad-nuuksumine... Parem siis juba mossitamine.

Kolmapäev, 15. detsember 2010

HENRI MURGER "Stseene boheemlaselust"

Päris muhe raamatuke 19. sajandi boheemlastest. Ka autor elas 19. sajandil, nii et vast ta teab, millest räägib.

Autori eessõnast:

* Nii nagu vanasti, on ka tänapäeval iga kunstirajale astuv inimene, kellel pole muid elatusvahendeid peale kunsti enda, sunnitud tallama boheemluse radu. Enamik meie kaasaegseid, keda ehivad kunsti loorberid, on nooruses kuulunud boheemlaste ridadesse; jõudnud rahuliku ja materiaalselt kindlustatud kuulsuseni, meenutavad nad tihtipeale - ja võib-olla igatsusega - neid aegu, mil neil polnud nooruse haljastest küngastest üles rühkides muud varandust kui noortele omane söakus ja lootus, see vaeste ainuke rikkus.

* Oma arutus egoismis on nad muide äärmiselt järjekindlad: nad ei halise ega kaeble, nad alistuvad vaikselt tumedale ja karmile saatusele, mida ise endale sepitsevad. Enamiku neist viib hauda haigus, mida meditsiin ei söanda õige nimega nimetada - vaesus. Ent tarvitseks neil vaid tahta, ning paljud neist võiksid vältida saatuslikku lõpplahendust, mis katkestab nende elu eas, kus kõik alles algab. Piisaks vaid väikestest järeleandmistest reaalsuse karmidele seadustele, oskusest kahestuda, luua endas kaks erinevat olendit: esiteks poeet, kes uneleb kättesaamatutes kõrgustes, kus helisevad innustavad inglikoorid, teiseks inimene, oma elu peremees, kes suudab teenida igapäevast leiba. Selline kahestumisvõime on enamasti omane tugevatele natuuridele, olles neid eristavaks omaduseks, ent see puudub täiesti enamikul noortel, kes uhkusest - võltsuhkusest - jäävad mõistuse häälele kurdiks. Sellised inimesed surevad noorelt, jättes mõnikord maha teose, mida hiljem kõik imetlevad, kuid võinuksid imetleda ka varem, kui nende looming poleks jäänud tundmatuks.
Ilusasti kirjutatud!
Nagu ka kogu ülejäänud raamat, mis oma tooni poolest on siiski palju lustakam kui see tõsine ja isegi kurblik sissejuhatus.

Romaanis kohtume me nelja kunstilembese noormehega, kes kõige meelsamini veedavad oma aega veini juues, juteldes ja neidudega flirtides. Nad näevad end kunstnikena ja kuigi nad ei suuda end oma kirjutiste ja maalidega kaugeltki ära elatada, teevad nad omast arust nende kallal ikka tõhusat tööd, kasvõi vaimus, sest tegelikkuses pagevad nad pärast voodist tõusmist oma külmast toaubrikust sageli kriipsugi paberile või lõuendile tõmbamata, sest seltskond, vein ja raha on ju mujal :)

Nagu noortele meestele sobilik, on nad ka väga romantilised ja armu-huvilised. Milline rõõm, kui lõuna paiku õnnestub mõni neiuke õhtuks kohtama kutsuda - siis kulub vahepeale jääv aeg mööda tuttavaid jooksmisele, et raha kokku kerjata. Neiuke viiakse ilusti tõllaga restorani ja puha. Ja neiud peavad neid kummalisi noormehi piisavalt võluvateks, et nende ubrikutesse mõneks ajaks koduhaldjaks tulla. Paraku kardavad nad oma käsi külmapunaga igaveseks rikkuda, nii et kui süüa ja kaminakütte raha pikemat aega pole, käivad neiud 'sõbrannade pool'. Tegelikult flirditakse teiste meestega, veedetakse nendega öid, sooviga kord jälle kõht täis saada ja võibolla leida mees, kes pakuks 'püsisooja'. Selliseid mehi leidub, kuid nad on liiga igavad. Ja enamik ei tahagi midagi tõsist. Nii on neiud peagi oma poeetide juures tagasi, võibolla kingapaari või kübara võrra rikkamad...

Kui raha on, ostetakse ikka parimat, kui raha otsas, siis imestatakse üheskoos, et kuhu ta sai?, alles ju oli? Siis viiakse vahepeal ostetud riided ja raamatud pandimajja ning ka nälgitakse nõutult. Kuid kogu seda sekeldamist läbib püsiv rõõmus usk sellesse, et küll Juhus nende eest hoolitseb.

Raamatu lõpus hakkavad noormehed arutama, et aeg on vist täiskasvanuks hakata ja endale püsiv sissetulek otsida, ning boheemlaselust-kunstnikuelust loobuda. Et mis sobib kahekümneaastasele, ei sobi enam kolmekümnesele. Sellest, kas ja kuidas see neil õnnestub, juttu ei tule :)

Üks asi veel, mis palju mõtteid tekitas. Tollal oli ju nii - nagu me teame näiteks raamatust "Tuulest viidud" -, et iga hooajaga tuli uus mood. Nii et kui sa käisid neli aastat vana kleidi, kübara või frakiga, siis teadsid kõik, et see on neli aastat vana, kuna hiljem oleksid õmblejad sulle teistsuguse õmmelnud. Kas pole kõhe? Mul on küll-ja-küll kümmekond aastat vanu pükse, mis on nii tavalise, klassikalise lõikega, et neid võib alati kanda, need ei riiva kunagi silma. Vaat, praegu on moes need üliveidrad (ja -koledad) haaremipüksid, millel on põlvede vahel suur hunnik rippuvat riiet, kuhu võiks paigutada mähkmed, mis mahutavad terve ämbritäie pissi - no niukestega vist küll 3 aasta pärast kusagile minna ei taha. Eestis neid nagu eriti vist ei kanta ka... Ega mulle praegune pahkluuni liibuv teksamood ka ei meeldi. See sobib ainult Kate Mossile...
Nujah, see selleks :)

Paar tsitaati ka:

* "Lubage põse asemel suudelda teie kätt," jätkas noormees, ja enne kui Laure jõudis vastupanu osutada, suudles teda huultele.
"Härra, te olete väga kärme!" hüüatas preili.
"Ikka selleks, et kiiremini pärale jõuda," vastas Rodolphe. "Armastuses tuleb esimestest peatustest galopiga läbi tormata."
"On alles veidrik!" mõtles Laure koju minnes.
"Võluv preili!" nentis Rodolphe eemaldudes.

* "Veini esmaseks kohustuseks on olla punane," hüüatas kunstnik. "Valgetest veinidest ärge tulge mulle rääkimagi!"

Vallatu ja naljakas, aga hõrgu stiiliga raamatuke :)

Pühapäev, 12. detsember 2010

Säh sulle kooki moosiga...


Kunagi praadisin igal pühapäevahommikul pannkooke. Siis aga hakkasin laupäeviti pirukaid küpsetama ja pannkoogiteod jäid unarusse, sest tavaliselt oli pühapäeva hommikuks mõni pirukas veel järel ja tegelikult ei tahtnudki enam kooki, kui olid terve eelmise päeva pirukaid või pitsat puginud...





Aga eile polnud Meest üldse koduski, ja kuna tema see suurim pirukafänn on, siis võtsin ühe laupäeva vabaks ja otsustasin hoopis pühapäeval pannkooke teha - seda enam, et ka Väike Tüdruk hakkas imestama, miks me enam kunagi pannkooke ei söö.

Täna tõusin ilusti-kenasti kella peale, et Väikesele Tüdrukule kella üheksaks pannkooke küpsetada - aga tema on mul praegu tõbine, nii et ta ei tundnud maiku ega midagi :(
Nii kurb!
Eks teeme uuesti, kui tervis parem.


Väike Tüdruk tahabki haige olla - ilmselt ta on koolist väsinud.
Kolmapäeval jätsin ta koju ainult selle pärast, et ta raporteeris kehva enesetunnet, mis paistis ka näost. Näeljapäevaks oli tal ka köha ja väike palavik ja eile oli palavikku juba üle 38 kraadi.
Ise ta on hirmus rõõmus selle üle ja venitab sokkide jalgapanekuga niipalju kui saab.

Eile ma ütlesin talle, et kui ma sind veel oma toast väljas näen ilma sokkide ja kampsunita, siis hakkan kohe kurjustama.
Väike Tüdruk mõtles natuke ja küsis huvitatult: "Kuidas sa kurjustad?"
:D
Ta on tõesti selline hea laps, kellega ei tule pahandada, nii et tuleb välja, et ta ei teagi, kuidas see välja näeks :D



Aga mina ei tea jälle, kuidas talitada?...
Kas hellitada teda ja püüda teda võimalikult palju lõbustada - nagu armast väikest haigekest ikka... või hoopis jätta ta igavlema, et ta haigeolemisest ära tüdineks ja puhtast igavusest terveks saaks.

Laupäev, 11. detsember 2010

Kollane, kollane, sinuga ei mängi me!

Mu fotokal on programm 'küünlavalgus'.
Kaugemalt on sellega paha pildistada - välku pole ja pilt jääb udune.
Aga muidu tulevad hästi armsad, soojas toonis pildid.
Küünalt tegelikult põlema panema ei pea :)
Armastan kollast! :)






Viimane pilt on tehtud tavaprogrammiga.
Pildil on minu öökapike, mis on alati asju täis. Tavaliselt on selle peal veel pudipadikotike (käärid, liim, kätekreem, salvrätikud, tabletid jms) - hetkel oli see ilmselt voodis. Mul on täiega vaja kirjutuslauda öökapi asemele. Paraku paneks see riidekapi kõige seinapoolsema ukse kinni... Sellegipoolest ma mõtlen ikkagi öökapi kirjutuslauaga asendada. Mul on alati nii palju asju vaja kohe voodi kõrvale :)
Öökapi-lampi ostes juba arvestasin sellega, et ei saa osta toeka jalaga traditsioonilist suurt lampi, vaid peab olema mingi tillukese aluse ja 'kupliga'...
Aga ruumi on ikka vähevähevähe...
Nii palju asju....... :S

Kolmapäev, 8. detsember 2010

Tuttu




KETIL BJORNSTAD "Liv Ullmann - elujooned"

Vist kolmas eluraamat Norra päritolu näitlejannalt, kes mulle pakkus huvi Ingmar Bergmani naise ja muusana. Raamatust sain teada, et neil oli ka laps, ning et nad olid ka 'ametivennad' - ka Liv Ullmann on lavastanud mitmeid filme.

Raamat on koostatud Norra pianisti ja kirjaniku Ketil Bjornstadi ja Liv Ullmanni vestluste ja Liv'i päevikukatkendite ja muude kirjutiste põhjal.

Liv jätab emotsionaalse introverdi mulje. Ta räägib kogu aeg, kuidas ta ei taha kedagi pahandada ega kurvastada... ta nimetab ise ennast people-pleaser'iks - et ise ka ei märka, aga juba on tormanud hoolitsema teise inimese emotsionaalse heaolu eest ja enda tunded kõrvale jätnud... Tunnen paljus ennast ära :)

* Kui operaator ei vasta nõuetele, siis ma ei ütle: "Okei, peame ta välja vahetama." Ma kohandan ennast vastavalt olemasolevatele võimalustele. Ja ma mäletan filmi tegemisi, milles ma olen kaasa mänginud, ja ma näen, kuidas juuksur seab mu juuksed täiesti sobimatult. Siis keerlevad mu mõtted rohkem selle ümber, kuidas olla, et mu juuksur ei kurvastaks, kui selle ümber, et ma terve filmi jooksul näen soengu tõttu idiootlik välja. Jah, pigem ma näen soengu tõttu idiootlik välja, igaveseks ja tuhandete inimeste ees, kui et mu juuksur tunneks end sel ühel päeval puudutatuna ja kurvana.

* Rahvastel, kelle kombed ei näe ette pildistamist, on õigus. Sellest, mis on pildil, on juba saanud minevik. Ma olen teel ja ei saa hetkekski peatada oma elu ja öelda, et nüüd olen siin. "See on see koht. Peatu!" - see tähendaks omaenese teekond pooleli jätta. Kas ma vajan neid pilte, et endale jutustada, mis on juhtunud? Muljeid hoian ma sügaval hingepõhjas. Nimelt seal on nad tõelised...
Ma mõtlen ka sageli, et see, mis minust minu teeb, peaks olema liidetud minu rakumälusse juba... ja mul pole vaja alles hoida päevikuid ega midagi sellist. Pole vaja kaasas tassida tunnistusi mineviku kohta. Ma ise olengi oma minevik, tunnistus selle kohta, et see on olnud. Unistus sellest, et võiksin oma asjad kohvrisse pakkida ja - vajadusel - häirumatult uues keskkoonas edasi elada, läheb aina tugevamaks. Tahan, et kõik, mis teeb minust minu, oleks minu sees kaasas ja et ma ei nutaks taga asju, mis ühte kohvrisse ei mahu. Mõtlen sageli, et mis ma selle kohvri sisse siis paneks... :)

* Liv Ullmann: Sa ju tunned mind. Me lävime kõige meelsamini telefoni automaatvastaja kaudu.
Ketil Bjornstad: Jah, ja kui ühel päeval üks meist tõepoolest võtab telefoni vastu, võpatame me kõvasti ega tea päriselt, mida me ütlema peame.
LU: Nii ongi.
KB: See tähendab ju ennast maailmale kättesaamatuks teha, leida endale kindlad raamid. Haruki Murakami kirjutab sellest oma viimases raamatus "Kafka mererannal". Inimesest, kes armastab piiranguid elus sügavamalt kui ükskõik mida muud. See tähendab, et tuntakse end hästi nelja seina vahel. Hans Scherfig on kirjutanud samast asjast "Kadunud volinikus". Alles siis, kui peategelane on vahistatud ja satub vanglasse, tunneb ta end õnnelikuna.

LU: Oh, mulle on see tuttav. See olen mina! See olen mina! Ja peagi sa mõistad, et see on ka Bergman. /.../ Aga minul on väike tuba, mu töötuba. See on nii imekena. Ja mul on lapitekid, ja ma olen liiminud seintele tohutu hulga asju. Ainult seal olen ma õnnelik.
KB: "Õnnelik on see, kel on oma tuba," kirjutas Jens Bjorneboe "Vaikuses".
Jah, kuigi end piiri taha hoides võib elu väljastpoolt näida piiratud, väike... kuid piirid kaitsevad seda mis sul päriselt on maailma eest, maailmaga segunemise ja kadumise eest. Ka mina armastan oma tuba ja piire.

* LU: /.../ Ingmar viis mind rätsepa juurde, olin kõigest kahekümne viie aastane ja mulle õmmeldi kaks kostüümi, täiesti sobimatutes värvides, aga ma ei julgenud neist keelduda. Ma nägin hullumeelne välja, end ma ei teadnud seda, sest ma uskusin, et tal on õigus.
KB: Olid sa tõepoolest nii kuulekas?
LU: Olin küll. Aga ära unusta, et ma võin ka vihastada, kuigi näen leebe välja. Inimesed ei mõista alata, et kui ma ütlen ei, siis nii ma mõtlengi.
:D
See on nagu üks-ühele minu elust.
Ka oli peika, kes mind täiesti sobimatutesse riietesse toppis ja ma ei vaielnud, kuigi tundsin end väga ebamugavalt. Mõtlesin, et see pole väärt tülliminekut ja ehk on siin midagi, mida mina ei näe-mõista.
Ning sama inimese puhul selgus ka, tema üllatuseks, et kui ma mõnele ebameeldivale soovitusele siiski ei ütlen, siis mind ümber ei räägi ja vestluste/ajuloputuse käigus muutub mu 'ei' ainult tugevamaks.
Et ma ka - tõesti püüan vastu tulla, kui ma vähegi suudan. Kuid kui ma tunnen, et ma ei saa 'endaks jäädes' midagi teha, siis ma ei tee, nii tühine ja väike, kui see asi ka tunduda võib.

Pildike Ingmar Bergmanist lennujaamas:
* Ta vihkab reisimist ja kardab - inimesi, kogu möllu. Hirm on ta halvanud, ta tunneb tugevat tungi koju naasta.

Veel Bergmanist:
* Tal ei olnud mingit muud olemise viisi. Kui pidada kinni plaanist. /.../ Ei tohi plaanist kõrvale kalduda. Lähen koju ja võtan lõunaks oma jogurti. Ja seda ta ka kindlasti tegi. /.../ Ingmar Bergman on komplitseeritud inimene. Ja ma imetlen, et ta on suutnud ohjeldada nii rasket elu, kui on see, mis on tema sisimas, ja seda nimelt oma mallist kinnipidamise läbi. Olen väga õnnelik, et vabanesin sellest.
Jah, neurootikutele ja ärevikele ikka soovitatakse päevaplaani, et nad midagi ikka tehtud saaks, mitte segaduses ringi tuiama ei jääks, et üleloomulikult palju on teha justkui ja nii paljuga tuleb arvestada sealjuures ja... Päevaplaan näitab, et igale asjale on oma aeg ja kui plaanist kinni pidada, siis SAAB kõik tehtud.
Tagapool on öeldud, et ka Liv ise elab tiheda, kindla päeva-/tunniplaani alusel ning leiab, et see annab talle turvatunde.

Mina ka, mina ka... :)

* Liv kirjutab: "Ma loodan, et kaks inimest võivad kokku kasvada, teineteise kõrval ja teineteisele rõõmuks. Ilma et üht alla surutaks, selleks et teine oma tugevuse säilitaks.
Võib-olla tähendab see, et teisel olla lastakse, ka küpsust.
Lubades mul olla see, kes ma olen.
"Ükski mees ei ohverda oma au selle pärast, keda ta armastab," Ütleb Helmer. Ja Nora vastab: "Seda on sajad tuhanded naised teinud.""

* Woody Allen on ainuke, kellega ma võin välja minna, ilma et keegi seda kommenteeriks, sest me peaaegu ei vestle omavahel, kuna oleme mõlemad ühtmoodi ujedad. Sellepärast ei jää muljet, nagu tunneksime teineteist - kuigi istume kahekesi sama laua taga, kus kedagi teist ei ole.
Woody Allenist on üldse palju vahvat ja armast juttu :)))

* Me ei saa vaadata üht näitlejat filmis ja mõelda, et see on hea näitleja. Me peame nägema inimest.

* KB: Sa oled kord öelnud, et truudusetu olla on midagi enamat kui lihtsalt truudust murda.
LU: Paljud truudusemurdmised saavad alguse sellest, et arvatakse: see ei tähenda midagi, see on lühiajaline ja hiljem ununeb. Kuid sa ei saa puudutada teist inimest - ma mõtlen teisele inimesele tõeliselt lähedaseks saada, intiimselt - ja kolmas osapool ei tea midagi, mis toimub - ilma et sel kõigel poleks oma tagajärgi. Halbu tagajärgi. Kolm inimest elavad truudusetult ja üks neist võib-olla ei ole isegi teadlik sellest. Minu meelest tähendab see sohitegemist elus.
KB: See on ju ka kurb tõde, kui varjatakse midagi selle eest, kellele tegelikult peaks kõige lähemal seisma ja tema eest nii hästi kui võimalik hoolitsema; nii võetakse sellelt inimeselt võimalus ise valikuid teha.

* Mulle meenub üks päev Calcuttas. Noor naine elas tänaval prügihunnikute keskel. Ta oli korjanud neli puuhalgu, mida ta hoolega valvas lootuses leida midagi, mida võiks keeta. Ma seisin ja vaatasin. Siis hakkas sadama. Ja ta kutsus mu oma salli alla. Ta tõstis selle ettevaatlikult meie peade kohale - ja nii me istusime seal vaikides, tema ja mina. Meil ei olnud ühist keelt. Aga me istusime seal - sõpruses -, sest tema oma salliga hoidis meid mõlemaid kuivad. Me teadsime nii vähe teineteisest. Aga tema teadis, et mina seisan seal ja saan märjaks - ja et tema võib mind kaitsta. Oma salliga.

Teisipäev, 7. detsember 2010

Tervik



Vau!
Ja tõepoolest läheb lugemine praktiliselt ilma mingi takistuseta, vurinal, kuigi tähed on täiesti segi...
Aga tuleb välja, et sõna esimene ja viimane täht peavad ikkagi õiged olema...
Äärmiselt rabav, kui kerge oli nii vigasest tekstist kohe esimese hooga aru saada...
Poleks uskund, poleks uskund!
Tahaks oma ajukesele kohe musi anda, et ta nii võimekas on :)

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Luuletus

Cockroach

Roach, foulest of creatures,
who attacks with yellow teeth
and an army of cousins big as shoes,
you are lumps of coal that are mechanized
and when I turn on the light you scuttle
into the corners and there is this hiss upon the land.
Yet I know you are only the common angel
turned into, by way of enchantment, the ugliest.
Your uncle was made into an apple.
Your aunt was made into a Siamese cat,
all the rest were made into butterflies
but because you lied to God outrightly--
told him that all things on earth were in order--
He turned his wrath upon you and said,
I will make you the most loathsome,
I will make you into God's lie,
and never will a little girl fondle you
or hold your dark wings cupped in her palm.

But that was not true. Once in New Orleans
with a group of students a roach fled across
the floor and I shrieked and she picked it up
in her hands and held it from my fear for one hour.
And held it like a diamond ring that should not escape.
These days even the devil is getting overturned
and held up to the light like a glass of water.

ANNE SEXTON

REET LINNA "Paljugi võiks öelda veel"

4. detsember 2010

Hmm hmm.
Hmm hmm hmm hmm...

Käisin kaks päeva tagasi üle pika aja raamatukogus. Sinna kohe ette oli tekkinud uus riiul elulugudega. Ja mina, nagu ikka, võtan selle, mis nina all on. Ei mina viitsi otsida, et äkki leiab ikka midagi veel paremat - nagunii leiaks, aga kuipalju vaeva! :D

Reet Linna ramatut olin juba ammu tahtnud lugeda, sest huvitav on, kuidas naine tuleb mahajätmisega toime. Eriti selline, kes on koos oma mehega pidevalt avalikkuse ees olnud.

Sellest lahkuminekust sain teada niipalju, et Ivo oli olnud täiuslik mees ja abikaasa, väga leebeke ja isetu. Püksid olid selles peres kindlalt Reeda jalas. Mida hakkab peale mees tugeva ja edeva naise kõrval? - minul pole ka halli aimugi.

Veel oli täiesti vapustav tema hea usk enda võimetesse ja oskustesse. Küll on ta andekas joonistaja ja kunstnikuhing ja kirja-naine ja... Ikka õpetajate lemmik ja väga tubli igal alal välja arvatud matemaatika. Teisal aga ütleb keskkooli lõpetamise kohta umbes nii: "Ei no päris viimane ma küll ei olnud... ikka seal kusagil keskel või nii..." Kui Meelis Kapstas soovitab raamatu pealkirjaks "Klassi parim", siis Reet protesteerib: "Aga matemaatikas ma ju ei olnud klassi parim!" Nagu ta muus oleks olnud... Kui oskaks oma lapsele ka sellist optimismi sisendada... Tänapaeval on enesekindlus veel olulisem kui Reet Linna nooruses. (((Tänapäeva sümbol minu jaoks: Orgasmieelses seisundis naised, kes Peep Vainu juhtimisel kriiskavad: "Homme müüme veel rohkem!")))

Raamat on nagu üks pikk intervjuu. Meelis Kapstas küsib/juhib ja Reet Linna räägib. Oma abieludest, tööst, pidudest. Seetõttu oli raamat korralikult liigendatud, konkreetne ja väga lihtne oli lugeda.


Mulle väga meeldis, et kaante vael oli palju ka fotosid koos selgitustega, mis ajal see on ja mis suhted kellelgi käimas on. Fotod on ikka kangesti huvitavad... mind huvitavad isegi täiesti võõraste inimeste fotod, nii et mina olen selline veider külaline, kes tõesti rõõmustab, kui fotoalbumid lagedale kraamitakse...
(Ja küll see Marju Kuut oli ikka ilus... Tegelikult mulle meeldisid need kirjud riided ja patsikesed ka, millega ta siin veel mõni aeg tagasi ringi kalpsas. Nii lahe stiil!)

...

Raske on rääkida inimesest, kes on rääkijast nii erinev, et sa ei tunne mitte midagi endast temas ära. Lasen siis rääkida tsitaatidel.

Juba esimeses tsitaadis selgub, et ka Reedal endal on endast erinevaid inimesi raske mõista:

* MEELIS KAPSTAS: "Viiu Härm võeti otse teisele kursusele /teatrikooli/. Oli ta teil juba koolilaval diiva?
REET LINNA: "Ta esines küll, aga tema meie klassi liidergrupis polnud, sest ta oli kogu aeg haige. Mõni ütles siis, et Viiu õppis ennast hulluks. Hästi püüdlik inimene, tema eesmärk oli kuldmedal. Nii võetigi ta teatrikooli otse teisele kursusele.
Hm-hm, ma pole küll kuulnud, et Viiu Härm hull oleks.
Ja ma julgen oletada, et otse teisele kursusele võeti ta ikka andekuse pärast, mitte sellepärast, et ta soovis keskooli lõpetada kuldmedaliga.


Teismeiga:
* Minu kodus oli vähe ruumi, aga sünnipäevi pidasime. Panime hommikuni! Ema mängis kaasa: kord oli ta hommikuks ühe klassivenna pintsakul varrukad kokku õmmelnud. Lõbus oli!


Oma esimesest mehest ja esimese lapse isast, oma peolembusest:
* Estraadistuudio kursus löödi ju õige pea laiali, pidude pärast sealsamas filas, all puhvetis. Ega see meeldinud ka Antsule, et ma õhtuti nii hilja tulin, väike laps kodus. Hoolimatu pole ma oma laste suhtes kunagi olnud, aga vahel läks lihtsalt kauem. Eks sellest tõusid esimesed tülid.
Hm, hoolimatu pole olnud, lihtsalt peod huvitasid rohkem...
Tagapool oli naljakas lugeda, et ta ei mäletanud enam, kas tema tütre nimi on ühe või kahe i-ga.
ja veel...
* Aga viisi Ants ei pidanud. Kui purju jäi, laulis mis kole "Sirbi-Ruts ja Sita-Aadu ehitasid heinasaadu..." (Naerab ja ohkab.) Nii me vaikselt lahku kasvasime.
Oo! et mees oli mats või? Labane võib olla mitut moodi. Piisab sellest, et oled rumalavõitu ja sinna juurde veel edev, ning oledki labane... Ka Reet ise ei jäta kuigi delikaatse, haritud naise muljet, ehk ta pole mingi Grace Kelly...


6. detsember 2010

***
Ohh, vahepeal hakkas nii igav ja paha, et ei viitsinud edasi kirjutada.
Lugesin hoopis Liv Ullmanni eluraamatut.
Samamoodi intervjuudest koostatud, kuid midagi hoopis-hoopis muud...
***

Reeda esimesed muljed Ivo Linnast:
* Oi, jumal, selline saledake ja pehmekene, ja nii imelise naeratusega! /.../ Iff oli nii tagasihoidlik ja häbelik. Kõigi linnavurledega võrreldes ikkagi maapoiss, olgugi et õppinud aastakese Tartu Ülikoolis. Aga milline naeratus! Iga asja peale ta muudkui naeratas. See oligi, mis võlus. Eks selle orki ma läksin ja paljud naised veel tänaseni, no võibolla nüüd enam mitte nii paljud.

Hilisemad muljed:
* Ta oli nii hea abikaasa, kui üldse olla saab! Kõik kadestasid ja imetlesid: missugune isa! Pesi lappe, tegi kõike. Tuli haltuuralt, surmväsinud, ja ikka oli nõus last vaatama, et mina saaks välja magada - müstiline!

* Ootasime Ifiga nii väga just tütart. Sest teadsime: armastusest sünnivad tütred, sõprusest pojad. Ja see on kohe kindlasti nii! Tinnist sai meie printsess!
Sellised 'eba-uskumused' on nii huvitavad, minu meelest. Näiteks raamatus "Spermasõjad" väideti sama kindalt, et kui suhe on kindel/stabiilne/turvaline, siis sünnib poeg, sest Suur Loodus (vms) teab, et see isa kasvatab oma järglase ka üles. Kui aga on tõenäoline, et isa oma pere maha jätab, siis sünnib tüdruk - sest uuel mehel on võõrast tüdrukut lihtsam omaks võtta kui võõrast mehe-hakatist.

Naljakas ja kummaline oli lugeda sellest nõukogude-aegsest suhtumisest, et riiki tulebki lüpsta ja kes juhust ei kasuta, on möku ja loll. Nii see oligi, omal ajal... Polnud üldse imelik niimoodi arvata. Enamik arvas, et ainult nii saabki. Ja mida mina tean, see võis tõsi olla...
* Aga mulle meenub praegu hoopis, kuidas me siis televisiooni täiega tõmbasime. Praegu pandaks kinni selle eest! /Sotsmaadest saabunud tähtede ülesvõtmiseks/ eraldati üsna suur raha, aga tihtipeale nood muusikud honorari ei küsinudki. Siis jagasime Veltsiga selle summa omavahel ära. See anti sularahas toimetaja kätte, keegi ei pärinud aru ka, ja nii sai õige mitu korda Eesti Televisiooni tõmmatud.

Ajakirjas Naisteleht kirjutamisest:
* Aga kui olin esimese loo Kaia Kanepiga ära teinud, siis mõistsin, et tegelikult mulle tohutult meeldib ka see töö. Olin ju koolis väga hea kirjandite kirjutaja, eesti keele õpetaja lemmik. Grammatika polnud mul kõige parem, aga hea fantaasia, mõte jookseb päris hästi. Inimesed, kellest kirjutan - ikka samad, usaldavad mind. Nad teavad, et mind ei huvita, kes kellega magab. Kui keegi ise sellest räägib, siis on muidugi tore. Omal moel katsun selle sealt kätte saada. Sest tahetakse ju kõike teada.

Üks positiivne lõik ka - sellest, kuidas inimesed muutuvad:
* Aga seal: mina, kõht õieli ees, ja too Volk /Peeter Volkonski/ lihtsalt mõnitas mind kuis jaksas - mind minu raseduses! Olin nii solvunud, et lausa nutsin, ega suutnud seda aastaid talle andestada. No täiesti nõme - mats, mölakas, rõveda suuga inimene!
Aga aegamööda õppisin Volki tundma, praegu oleme uskumatult head sõbrad. Nüüd on just Volk see inimene, kes jõulu ajal saadab mulle alati sõnumi, kui lausa ei helista. Ja kui ilusaid sõnumeid ta kirjutab! Vaat, kuidas aeg meid ja meie suhtumisi muudab!

*
Kokkuvõtlikult ütleks, et see oli raamat, mis ei pakkunud midagi hingele ja kust polnud midagi ka kõrva taha panna.
Raamat, mis näitas mulle jälle minu suuremat hirmu: inimest kes valjult räägib ja laia kaarega teeb, kuid keda pole - no soul shining through.

Tingel-tangel nina-prill...

Väikese Tüdruku prillid läksid katki.
Kuidagi - ise läksid.

Jalutasime laupäeval sünnipäevale. Astume uksest sisse. Väike Tüdruk ütleb: "Emme, ma ei näe midagi!" No muidugi ei näinud, prillid olid aurused. Mina siis haarasin prillid ja salvrätiku ning hõõrusin need kuivaks ning panin Väikesele Tüdrukule pähe tagasi. Ta õnnitles sünnipäevalapse ära ja me vaatasime, kuidas meie järel tulnud tüdruk sedasama tegi. Samal ajal nägin silmanurgast, et Väike Tüdruk on kuidagi endasse tõmbunud. Ja siis ta ütles hämmeldunult:
"Emme, mul läksid vist prillid katki..."
Vaatasin teda pärani silmi, kuid tema võttis prillid peast ja - tõepoolest, üks sang oli juustes eraldi...
"Sa vist kuivatasid neid liiga kõvasti..." lisas ta vaikselt.
No ma ei tea... Mul on ju endal ka mituteist aastat prillid olnud, ma peaks justkui oskama... Ja kui ma need talle pähe panin, siis hoidsin kindlasti mõlemast sangast... No ei tea...

Igatahes käisime pühapäeval jälle prillipoes ja tellisime uued prillid ära.

Kui me kavatseksime korralikult jõulutada, siis oleks see küll kole auk jõulu-eelarves. Aga meie õnneks ei kavatse. Me pole kristlased ja... milleks niisama õgida? :D

Tegelikult olen ma kõikide jõulude eel mõelnud, et teeks ikka sellise jõululaua, nagu mu lapsepõlvekodus tehti - et kõike on palju, ja kui laua taha istutakse, siis tõustakse ainult selleks, et minna pissile ja siis magama, lõpuks. Kuid kahtlustasin, et meil ei viitsi keegi tundide kaupa söögi taga konutada, on ju targematki teha.

Eelmisel aastal tegin eksperimendi korras selle triki siiski ära. Laual oli mitut sorti lihakraami, hapukapsas-kartul, salatid, pirukad, erinevaid jooke, puuviljad, maiustused, piparkoogid... Kuid isegi venitada püüdes oli inimestel kõht 20 minutiga täis ja juba ainult laua ärakoristamiseks kulus rohkem aega, kui olime süües veetnud. Olin rõõmus, sest seda ma tahtsingi tõestada. Nii et see on esimene aasta, mil ma täie teadlikkusega jätan jõululaua tegemata.

Veider on mitte tähistada pühi, mida kõik ümberringi justkui väga ekspressiivselt tähistavad.
Kuid veel veidram oleks neid tähistada ainult selle pärast, et kõik tähistavad.

Reede, 3. detsember 2010

Hingeke...

Täna oli Väikesel Tüdrukul koolis aktus. Nemad saavad tunnistused kolm korda aastas, iga kolme kuu tagant, ja täna siis oligi üks selline tähtis päev.

Väike Tüdruk pidi taas esinema oma kummituse-jutuga. Suure koolisaalitäie rahva ees seisis ta üksinda esimest korda. Ja ta ütles, et ettekanne ei õnnestunud: ta kartis, hääl oli vaikne ja mõned sõnad jäid vahelt ära... Ta ei põdenud seda liialt, kuid mul oli temast ikkagi nii kahju - mul oli juba ette kahju, kui kuulsin, et ta peab aktusel esinema.

Koolilt sai ta oma võidujutu eest shokolaadimedali, raamatuga rinnamärgi, 'tunnustuse' ja muinasjuturaamatu. Muinasjutu luges ta juba läbi ja see olnud põnev. Eriti avaldas talle muljet koht, kus noormees oma sääremarja ära lõikas... :P

























Anti ka tunnistus. Esialgu on see nagu ikka...





Kuid kõige erilisem paberasi, mis Väike Tüdruk täna koolist tõi, oli paber ülevaatega lapse ujumisoskusest. Tema hindele ("5") oli ujumisõpetaja lisanud kommentaari:
"VÄGA VISA VÄIKE HING!"



Tjah, ma olin sellest tähelepanekust nii liigutatud, et käed hakkasid värisema...
Üks väike armas hingeke on ta tõepoolest... Kui kummaline, et ta ka ujumisõpetajale 'erilise lapsena' silma jäi - sporditüdruk ta ju kaugeltki pole.

Ja siin veel ka Aura-tunnistus... Püüdsin nime maha kustutada, kuid ei osanud ikkagi :D Mäkerdasin niisama :D Ei leidnud õigeid nuppe üles ja isegi värve ei leidnud. Must on kole.



Pärast lõunasupi söömist läksime poodi, sest Väike Tüdruk läheb homme klassivenna ja üldse ühe parima sõbra sünnipäevale. Nii raske oli poisile kinki valida! Nii palju uhkeid konstruktoreid, kuid tahtsin 200 krooniga hakkama saada :(((... Lõpuks valisime spioonivärkide komplekti ja puzzle. Väike Tüdruk on kindel, et kingitus poisile meeldib :)

Pärast seda olin nii väsinud, selg ja kõht valutasid, kuna on 'teatud perioodi' esimene päev, pea hakkas ka valutama, nägu kipitas külmast... Panin rahustava muusika mängima ja ütlesin 'visale väikesele hingekesele', et täna jääb jututund kahjuks ära ja minu tuba on täna keelutsoon :( Aga praegu igatsen tema järele nii, et aja laps või unest üles... (mida ma siiski ei tee). Aju on maha rahunenud, valud tuhmunud, ja nüüd tunnen süütunnet...

Niimoodi lõppevad mul enam-vähem kõik vahvad koduvälised käimised-üritused ja kohustuslikud poeskäigud, hurra!!!

Õnneks on sünnipäevapidu jälle äärmiselt lähedal - laps sinna ära viia on isegi minu jaoks köki-möki, seda enam, et ma lausa tean seda maja juba ammust ajast ja ei pea midagi otsima ega milleski kahtlema - see on nii pingestav ja kurnav! Ja ma tean ka täpselt, et me jõuame sinna 5-7 minutiga, nii et kõik tundub kontrolli all olevat. Ohjah.

Aga pühapäeval küpsetame hunnikute viisi piparkooke :). Ja meenutame mu kallist õekest, kes meile täiuslikud piparkoogivormid tõi :)))

Neljapäev, 2. detsember 2010

Meet Mitzi!


Täna oli Väikesel Tüdrukul viimane ujumistund.
Olen rõõmus, sest need pikad päevad on ikka väsitavad ja Väike Tüdruk siin vahepeal muust ei unistagi kui haigeksjäämisest.

Anti ka kaks auhinda - kõige tublimatele.
Üks tüdruk sai roosa delfiini ja Väike Tüdruk sai beeži hiirekese :)

Olin täitsa rabatud... Ilmselgelt pole Väike Tüdruk mingi meisterujuja. Õpetaja andis talle au(hinna) lihtsalt selle pärast, et ta oli alguses selline värisev nututoru (hiireke!), aga pikapeale ta ületas oma hirmu ja hakkas rõõmsasti lustima oma väheste oskuste piires. Hea tahte ja koostöövalmiduse eest sai ta selle hiirekese :) Kui kohutavalt armas ujumisõpetajast!!!

Küsisin, kas teised lapsed kurvad polnud, et nemad midagi ei saanud. Väike Tüdruk ütles, et polnud - kõik imetlesid ja kiitsid tema hiirekest ja teda. Jälle armas!

Ja kehalise kasvatuse õpetaja on Väikest Tüdrukut nüüd sellel külmal ajal oma autoga meie-kanti ära toonud, kuigi ta ise elab hoopis teisel pool.
Jumal küll, kui kenad on inimesed mu väikese tüdruku vastu!!!

Pildil ongi meie uus karvaloom, kes sai nimeks Mitzi :)

Nirukael nihuke

Va kassi-koletis näris katki ühed mu lemmik-kõrvarõngad.
Need olid erilise 'vee-värviga', mis ongi mu lemmikvärv.

Mul on väga vähe kõrvarõngaid, kui pidada silmas seda, et need on ainsad ehted, mida ma kannan tõesti iga päev ja meelsasti. Tavaliselt tuletab Väike Tüdruk mulle meelde, et võiksin panna ka kaelakee või käevõru, ja ma siis panen.

Suurel pildil ongi kõik kõrvakad, mis mul praegu alles on.






Ennemuistsel ajal oli mul kõrvarõngaid tohutult palju ja ma ka kandsin neid kõiki :)
Siis hakkasid mõned neist mulle liiga kirjud tunduma ja ma andsin need Väikesele tüdrukule, kes lammutas need pärliteks, kivideks, kettideks ja kasutas oma meisterduste juures, kuni need lihtsalt kaduma läksid.

Kolmanda pildi peal on detail ühest sellisest 'kirjust' kõrvarõngast. Ma lubasin selle mõne Väikese tüdruku kampsuni või koti või millegi külge õmmelda, aga esialgu pole ta veel leidnud midagi, mille külge ta seda tahaks ja ma hoian seda enda õmbluskarbis alles.

Paharett ise vupsas teolt tabatuna oma karpi ja vahib sealt pailt, kuid valvsalt, et kas ma nüüd tulen ja hammustan teda ninast, nagu ikka.