Esmaspäev, 26. veebruar 2018

Niisama :)

Komistasin taas ühe vana, mõtlema pannud nõuande peale:

335 Likes, 12 Comments - Lisa Skeffington (@anxietywobbles) on Instagram: “It's takes so much courage to make a better life! The path is unknown and at times scary.  It's…”

Tavaliselt öeldakse seda niipidi, et inimest tegudele julgustada.
Ma ka julgustaks, aga hoopis tegemata jätmisele.
Sest me teeme enamikku asjadest hirmust: mida teised arvavad?, kas mul ikka jätkub raha?, kui ma lapse peale ei karju, tuleb temast luuser, kui ma naabertalutädiga ei sõbrusta, viskab ta mulle äkki seebi kaevu...

Need ettevõtmised, mis tunduvad meile hirmuäratavalt rasked aga vajalikud, tulevad tavaliselt hirmust tuleviku ees.
Tee peaks meid ise tõmbama! :)
Isegi nii on raske, et asud hüvesid hinnates midagi ette võtma ja siis avastad üllatusega, et ettevõtmisega kaasnevad mingid miinused, mille peale alustades ei tulnud -- mis veel siis, kui sisetunne juba hoiatab, et nii libedalt see minema ei hakka ning plusside kõrval on näha ka miinused - neid alguses nähtamatuid miinuseid lisandub ju ka sel puhul.

Niisiis, ma ka julgustaks, aga mitte tegudele, vaid - julgege jätta tegemata need asjad, mis meele mõruks teevad. Inimesed ju solvuvad ja kritiseerivad nii või teisiti :)
Ma ei usu, et pingutades saab head suhted.

Minu kompass on selline lihtsakene: tunnen ja väljendan rohkem armastust - õige suund; vähem armastust - vale suund.
Ja muidugi -- kõik muutub kogu aeg, nii et kompass tuleb alati nina alla hoida ... No rest for the wicked! :D

A noh, eks te ise vaadake, onju! :D


---

Lisatud mõni tund hiljem ...

Noo nää leidsin veel ühe sama mõtet kandva pildi:

Morally speaking only, and wrong is wrong. Otherwise, a feeling of wrong could be fear, as in 'I can't', which should be explored. Sometimes we need to walk through fear to mature and grow to our best self.

Pühapäev, 25. veebruar 2018

Nõrkuse kiituseks :)

VT on viimasel ajal palju vaadanud Dr. Phil'i jutusaate klippe YouTube'ist ning tal on tohutult rääkimist nende kohta. Mulle väga meeldib, kui ta inimestest räägib ja inimelu ja -suhete üle imestab :) Olen servapidi nõus Teal Swaniga, kes ütleb, et elu koosneb suhetest, seega õnnelikuks eluks on vaja häid suhteid. Kuigi ma eriline suhtleja pole (või ehk hoopis tänu sellele), on mul kujunenud enam-vähem nulltolerants halva käitumise suhtes oma elus, mistõttu nii palju kui ma suhtlen, on see alati ilusti. Ma ise vaatan, et end ära ei väsita, sest ega teised ju seda valvata tea. Ma parem ei suhtle kui suhtlen tülpinult. Seega jah, ka mina hindan häid suhteid. Kõige tähtsam muidugi on kujundada hea suhe iseendaga. Öeldakse ju ka, et oma suhtumisega iseendasse näitad sa teistele, kuidas sind tuleb kohelda.

Täna hommikul meenutas VT kunagi teles jooksnud Eesti sarju "Saladused" ja ... eee ... "Suletud uste taga" (?) ning ütles, et need sarjad olid tema jaoks tüütud, kuna temaga ei saaks midagi sellist mitte kunagi juhtuda, kuna ta oleks selliste inimeste juurest ja sellistest olukordadest juba ammu ära läinud. Sõprade juurest, suguvõsast, koolist, töölt - ta ei jääks sinna, kus tülitsetakse, manipuleeritakse, õelutsetakse, tehakse ülekohut, kurnatakse või kasutatakse ära.

Ta rääkis ühest ameerika koolitüdrukust, keda hakati kiusama silmatorkavalt ilusa välimuse pärast (kuigi nii arvas ta ise, ega iial ei tea ju..., näiteks osal meestest on arvamus, et naised neid ei vaata, kuna nad on 'head poisid', aga naistele meeldivad 'pahad poisid' - see on rumalus, kui sa oled hea, kirglik ja intelligentne, küll nad siis vaatavad, kui aga mees on hea ilma iseloomuta lontu, siis on tõesti kellelegi südamesse pugemine mõnevõrra raskem). VT rääkis, kui vapralt too tüdruk vastu pidas ja ütles, et ei saa sellest aru - tema oleks kohe koolist ära tulnud, kui teda kiusataks. Ning et see oleks kõigile hea lahendus - paneks inimesed mõtlema, kas selline käitumine ikkagi peab olema alla neelatav või on see ehk miski, mida ei tohiks olemas olla?

Mul oli kohe nii hea meel seda kuulda :D - ma ikka räägin talle, et tundlikumaid inimesi on kõigil vaja, sest nemad aitavad kujundada 'hea ja kurja' / 'õige ja vale' piiri. VT on varem öelnud, et kõik inimesed tuleks maamunalt pühkida ja elujõuetud esimeses järjekorras, aga täna sain temalt lõpuks kätte nõustumise, et nõrkade nõrkus on maailmale vajalik. YAY! Happy day! :D

---

Enne kui VT sisse sadas, olin ma tegemas blogipostitust karvastest nunnuelukatest.
Ma jätan need kenasti siia alla väikeseks vinjetiks :)


5,105 Likes, 204 Comments - 💎Holistic Healer💎 (@futureworldhealing_) on Instagram: “Would you pet it??🤔😂😂 via @gentlemaninsilence 💎 ➡@futureworldhealing_ 🔥 ➡@holistichealerz 🍃…”

Merijänku!


1.1m Likes, 17.6k Comments - 9GAG: Go Fun The World (@9gag) on Instagram: “Who's the good boi?  Follow @9gag #9gag #dog #goodboy”

Labrakadabra

Allikas: Instagram / 9gag


950k Likes, 6,613 Comments - 9GAG: Go Fun The World (@9gag) on Instagram: “Gentlepup Follow @9gagcute #wholesomememes”

Beiibi, beiibi, beiibi ouuu, jee!

Allikas: Instagram / 9gag


Gentlepup  Follow @9gagcute  #wholesomememes

Hoiab ennast! 

Ikka Insta ja 9gag

Bye-bye! 😘


Laupäev, 24. veebruar 2018

Kui ma ainult mäletaks ...

Mul tulevad sageli heast peast mingid uitmõtted pähe ja ma kriban nad sodipaberitele, mida hoian alusel, mille VT tegi 'poiste tööõpetuse tunnis' - neil vahetati korra need ära: poisid tegid kodundusõpetajaga süüa ja tüdrukud käisid tööpinkide juures puurimas ja naelutamas :)



Kord paari nädala tagant hakkan neid pabereid lappama ja vaatan, millest saab kas täiustatud-täpsustatud päevikusissekanded või mis annaks blogi jaoks ideid - ja osa (sageli öösel, padja kõrval pimedas kirjutatud) saab lihtsalt nõutu kuklasügamise saatel prügikotti visatud).

Täna leidsin lehtedelt tervelt kaks dokumentaalfilmidest saadud muljet, mõlemad ADHD'ga lastest.

Üks oli ADHD'ga laste suhtes ülimalt positiivne, selle peakõneleja leidis, et autismi ja tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsusega lapsed on lihtsalt tiba tundlikumad 'normaalsetest' ja on ühiskonnale kingituseks ja abiks, kuna nad näitavad kätte meie kooli- ja sotsiaalsüsteemide nõrgad kohad. Need lapsed pole siin selleks, et vaadata, kuidas annaks neid tavapäraselt omaks võetud raamidesse suruda vaid nad näitavad meile, milliste probleemidega me hakkame kokku puutuma, kui sellist 'lauaga löömist' jätkame. Meie aga püüame neid 'normaalseks' juhatada tobeda eeldusega, et see on nende huvides. Aga pole! Hoopis meie huvides on, kui me neid jälgime ja oma 'raame' kohandame.

Teine paber oli teisest dokust. Seal oli ADHD'ga poiss, kellel lisandusid raevuhood, mida ADHD diagnoos ei selgitanud. Sellel poisil oli veel düsleksia ja muudki kognitiivsed probleemid. Need probleemid tähendasid seda, et see poiss sai hommikust õhtuni pahandada, kuna ta ei lugenud õigesti, ei käitunud õigesti, ei reageerinud õigesti, ei saanud aru. Kogu aeg noomiti nii koolis kui kodus, kogu aeg tegi ta midagi valesti, ja siis imestati, et tal on "seletamatud" raevuhood.
Kas tõesti on nii raske näha, et me peame lähtuma inimesest, mitte raamidest???
Kas me ei tohi lubada inimesel elada nii, et ta ei karda kogu aeg??? Et me ei alanda ja survesta teda kogu aeg???
Miks ei või inimene tasapisi avardada ennast maailma suunas, täpselt omas rütmis?
Mul oli sellest poisist nii kahju, no lausa valus oli vaadata, eks sellepärast, et olen ise ülitundliku lapse ema ja puutun ka kokku sellega, et 'normaalsus' jääb väljapoole VT loomuliku oleku piire. Olen VT'd nii palju näinud haruldaselt armastava, mõistva, suuremeelse, hella ja õnnelikuna - ja kui ta ühiskonna hinnata jätta, siis sealsamas - saamatuna.
No ma pole nõus selle hinnanguga! Ta pole ainult akadeemiliselt edukas vaid ka hingelt suur. Aga kui oled suure hingega ja tundlik, siis saad kõvasti räsida - KUNI sa arvad, et sinus on viga. Ja ma ei saa nendest ühiskonna "peaks'idest" eriti aru. Miks ta peaks olema midagi muud, kui oma kõige armastavam ja õnnelikum 'mina'? Miks ta peaks elama stressis ja vaimselt ja füüsiliselt krampis? Ma vist tassiks teda süles elu-surma piirile välja :) Sest maailmal on vaja inimesi, kes keelduvad jäikusest ja nõudlikkusest ja valivad spontaanselt puhkeva armastuses oleku.

Mõeldes esimesele kirjeldatud dokumentaalfilmile: ma arvan ka, et maailm peab tasapisi inimvormidest loobuma hakkama ja hakkama vastu võtma inimesi sellistena nagu nad on. Psühholoogid / psühhiaatrid / psühhoterapeudid ei peaks meile õpetama mitte seda, millised me olema peame, vaid hoopis seda, et meil on õigus olla meie ise ja me peame otsima vaid viisi, kuidas end 'vastu võtta' oma südamesse, ja end armastada. Me ei pea otsima vastuvõtmist ühiskonda! Ainult oma südamesse!
See on kanakesekene, mis mul praeguse psühho-süsteemiga kitkuda on! :D
Lõpetagu inimestele rääkimine, et nad on elu väärt ainult ühiskonna mutrikesena kusagile sobitudes.
Ma küsiks iga inimese enda kohta  käiva kurtmise peale, aga miks ta arvab, et ta ei tohi nii tunda / selline olla?
Kust tuleb see mõte, et ta teeb midagi valesti või tunneb valesti?
Kõik toimuv on valiidne!

A mis dokud need olid - seda ei mäleta, ja isegi kui ma need üles leiaks, ei viitsiks ma otsida kella-aegu, kus nad rääkisid sellest, millele ma viitan.

Aa, sellega seoses.
VT näitas mulle juutuuber Eugenia Cooney videosid. See tüdruk on selgelt anorektik, ta näeb täiesti kohutav välja, ja samal ajal ta täielikult eitab seda. Ta ütleb, et ta on elus - järelikult tal pole midagi viga!





Vaatasin selle video ära ja siis kõrvalt vaatasin põgusalt anoreksia-dokusid.
Ühes neist ütles üks ala prof, et - anoreksia küll väljendub söömishäirena, kuid selle põhjus on hoopis elamisjulguse (daring to live) puudumises. Wow! Ma polegi ainus, kes nii arvab!
Kuna ka mina sain kunagi anoreksia diagnoosi (tegelikult mul oli tollal lihtsalt depressioon ja isupuudus, mis algas sündides :D) olen vahel ikka vaadanud, mida spetsialistid sellest asjast arvavad ja kuidas käituvad tüdrukud, kes on nendesse ... ümberõppekeskustesse toodud. Turvalises keskkonnas nad lustisid, vaata et rohkem kui tavalised lapsed, ja kui oli piisavalt kaalu juurde tulnud ja tuli tagasi maailma pöörduda, algasid depressioon, eneselõikumine ja -näljutamine uuesti. Ja ma mõtlesin alati, et kui vanemad oleksid öelnud lapsele, et näed: meil on raha selleks, et sind elu lõpuni ülal pidada ja sa ei pea tegema mitte midagi, mida sa teha ei taha!, kas siis oleks oleks olnud vaja 300 000 naela anoreksiaravile kulutada (mis pealegi sageli annab vaid ajutisi tulemusi). Ma jätaks selle raha maksmata ja hoopis hellitaks oma last selle raha abil. Ütleks talle, et ta ei pea tegema asju, mida ta teha ei taha. Siin on sulle elu kindlustav fond! :D Saad endale lubada Virginia Woolfi poolt igatsetud "oma tuba". Elu lõpuni.

Sama nende poistega, kes piiripealse autismi või ADHD tõttu tavaelu- ja kooliga hakkama ei saanud.
Kas on vaja neid hommikust õhtuni piinata ja alandada, kui on võimalik neil lihtsalt olla lubada? Kes mõtles välja, et tavasüsteem on kõigi huvides?

Aga jah, kui kellelgi on tohutult suur huvi konkreetsete videode nägemiseks, siis ma võin püüda oma YT ajaloos kaevata, aga kirjeldatud väidete kellaaegu ma kindlasti taasuurima ei viitsi minna.

Unustamisest veel - mul terve eilse päeva käis repeat peal see CocoRosie lauluke :D
"Forget Me Not"


[Chorus:]
If only I could remember you
Your name on a tree, your blood inside of me
Your songs all unsung, your thoughts all unspun
Where would you live, where would you dance
How would you make love, who would be your dove
If only I could remember you, if only, if only...


CocoRosie leidsin aastavahetuse kandis ja see on mu uusim lemmik - teised lummused on kõik veidi varasemast :)

---


Eile õhtul vaatasin arvutist üht südantlõhestavat lahkuminekustseenikest ja - impulsiivne nagu ma olen - jalutasin Mehe juurde ja sättisin ennast istuma -- alles siis tuli meelde, et midagi peaks nagu ütlema ka ja küsisin, kas tal on meeles, et homme tuleb Starmani tehnik, ta ütles, et on. Ja siis mul polnudki midagi muud enam öelda, nihelesin natuke, tema mängis arvutis kaarte ...
Mul on selline reegel, et kui sa ei tea, mida öelda, siis räägi sellest, miks sa ei tea, mida öelda.
Väga lihtne, eksju! :) Lihtsalt tuleb usaldada teist. Meest on lihtne usaldada. Kõik usaldavad teda, minu meelest, st kõik, kes tunnevad. 
/// Ja mul on selline tunne, et see tuleb vähemalt osaliselt ka sellest, et kui talle ei meeldi, siis ta ütleb, et talle ei meeldi. Seega ei pea keegi mõistatama, mida ta arvab ja temasse ei kogune vimma. Nii et - mulle tundub, et inimestele üsna üleüldiselt ka meeldib, kui sa välja ütled, kui sulle miski ei meeldi/sobi! :D Mees on Z kõrval kindlasti olulisim inimene, kellelt sain autentsust maha viksima hakata, kui nägin, et minu puhul distsiplineeritus ei tööta. Aint 22 aastat vastuvoolu punnitamist ja tulutut enesetreenimist võttiski :D, nendest Mehe kõrval ... eee ... mmm ... las ma arvutan ... eee ...16?
Siiski, nagu ütleb Nisargadatta Maharaj: "Tuleb täiest jõust pingutada, et aru saada, et see ei vii mitte millegi olulise ja kestvani." No umbes nii ütles.///
Ma siis natuke aega heietasin pooleli jäetud filmist (kui emotsiooni saab minu jaoks liiga palju, siis ma alati panen pausile või - kui tõesti ei raatsi, siis võtan telefoni ja hakkan solitaire'i laduma; kord tuli VT sellisel hetkel tuppa ja kuna ma ka temaga eriti räägitud ei saanud, siis imestas, millega ma tegelen ja mina pidin ausalt tunnistama, et film on liiga põnev, ma ei suuda seda vaadata ja keskendun seetõttu kaardimängule - alles VT selgitas mulle, et inimesed mängivad filmi ajal kaarte pigem siis, kui film on igav :D) ja elust ja ...

Mehel tulid arvutist mingid imelikud kõlksud ja ma taipasin lõpuks küsida, kas ta mängib online kellegagi kaarte. Ta ütles, et mängib, ja ma mõtlesin -- kui armsake ta ikka on: kui ta näeb, et ma ära ei lähe, siis ta keskendub alati rahulikult ja rõõmsalt mulle :D, ilma mitte millegagi märku andmata, et ma tal pooleli olevat kirjatööd või netisuhtlust vms segan.
Kui ma saan aru, et olen vahele seganud millelegi, mis vajab mõttelõnga sujuvat jooksu või jätab kellegi kusagil ootele, siis ma alati vabandan, ja tema ütleb alati, et mis sa nüüd, sina oled ju 'x-asjast' tähtsam, sinu jaoks leian ma alati aega.
Aww!
He's a keeper! :)

---

Ma pole praeguse külma ajal varvastki õue ega rõdule tõstnud, aga Ohh Myyy Gossshhh, kuidas ma kõrgrõhkkonna päikesepaistet naudin!!! *veereb silmade pööreldes voodist maha ...

Byy sweeties! 😘

Kolmapäev, 21. veebruar 2018

Võluv peletis Loki

Jälle Instagramilugu.

Kassid on nii pehmed, sujuvad ja samas nii ärksad, ilusad nii lühi- kui ka pikakarvalisena, igavaid ja koledaid kasse nagu polekski, vähemalt terveid.

Aga Instas on üks kass Loki, kelle nägu on justkui veidi deformeerunud, mistõttu ta näeb väikestiisi mõrvarlik välja, olles loomu poolest siiski pai perelemmik :D

See kontrast on nii paeluv, et mind tema pildid oma instalugudevoos alati lõbustavad ja ehk ka mõnd teie hulgast :)

Lubage tutvustada - Loki!

18.1k Likes, 68 Comments - Loki (@loki_kitteh) on Instagram: “Snaggletooth!! ❤️ #Catstagram #catsagram #cat #cats #kitten #instacat  #catsofinstagram…”

16k Likes, 119 Comments - Loki (@loki_kitteh) on Instagram: “Getting ready to conquer this weekend 😼#happycaturday #caturday #cats #catsofinstagram…”


18.7k Likes, 86 Comments - Loki (@loki_kitteh) on Instagram: “Another from her "Perched Gremlin" series ❤️#catstagram #catsagram #cat #cats #kitten #instacat…”

29.7k Likes, 267 Comments - Loki (@loki_kitteh) on Instagram: “What happened last night? 😆 #goodmorning #cats #catsofinstagram #cats_of_instagram #gato #cute…”


17.7k Likes, 72 Comments - Loki (@loki_kitteh) on Instagram: “Throwback to a creepy time 😼 #tbt #cats #catsofinstagram #cat #furbaby #adoptdontshop #loki…”


Onju vahva!? :D

See oli siis LokiTheKitteh

Teisipäev, 20. veebruar 2018

Kebap King

Nagu lubatud: siin link kebabikuningas Burak Özdemir'i  üpris šokeerivale lihavardareklaamile: Link
(piltidel linki pole, need on Ctrl+PrtSc'ga võetud.





Ma usun, et see on pigem antireklaam.

Hakkasin juba mehe IG-lehel oma õõvastust väljendama, aga jälle - ei saa! 
Hakkab kohe paha.
Kustutan kiiresti valmis toksitud tähed ära - siis hakkab jälle hea.
Aga sellele lehele, kust ta video leidsin, panin kommentaariks siiski 'hapu näo'märgi :(

Täna hommikul nägin jälle sellist tekstikastikest:

748 Likes, 6 Comments - Positive Affirmations (@positiveaffirmations101) on Instagram: “#affirmations #positivevibes #positiveaffirmations #positivevibes”

ja mõtlesin, et näe, kui huvitav ...
Väga selgelt (lausa füüsliselt) tuntavalt pole halvale halvaga vastamine õige.
Seda enam, et minu protesti peale see mees küll eriala ei vaheta - 
vaadake (allpool on veel pilte) kui creepy'lt rõõmus ta on! :D
Pole mõtet ka tema tähelepanu tõmmata sellele, et isegi liha söövatel inimestel on (põhjendatult) ebamugav vaadata rõõmsalt kepslemas elusolendit, kes hiljem meie taldrikul maandub.
Pole mõtet, sest minu meelest on see video kasulik just seetõttu, et paneb mõtlema ja tekitab ebamugavust. Ma arvan, et liha võiks süüa nii vähe kui võimalik.
Nii et selles mõttes kasulik video!

Pilte muudest videotest:



Tuleb tunnistada, et need viimased kaks videot on nii isuäratavad,
et tühja kõhuga ei maksa vaadata!
Mina olen täna juba 100 grammi metspähklitega šokolaadi söönud
(tegelikult blogimise ajal sõin, šokolaadi näpuga ei puutunud, nii et pole hullu! :p)
ja mulle ei teinud see mingit kahju! :D




Naljamees! :p
:D

Üks Instagrami loovuslehekülg

Ühel Insta kunstilehel on niiiiii palju ilusaid ja huvitavaid pilte, et pean kohe jagama: see on


Kõik pildid, mida allpool näitan, olen mina leidnud sellelt lehelt, kuid kunstnikud on erinevad, nii et kui ma poole pealt hajameelseks ei muutu, püüan autoreid ka linkida :)

33.7k Likes, 221 Comments - ART | Love, Learn, Art 🎨 (@art_spotlight) on Instagram: “Tianjin Binhai Library 📸 @lielaine 🏫 @mvrdv”

Tianjin Binhai Library 📸 @lielaine 🏫 @mvrdv
Selline raamatukogu on Hiinas!



47.6k Likes, 282 Comments - ART | Love, Learn, Art 🎨 (@art_spotlight) on Instagram: “Ceramic Skull Makeup 🌺 By @the_wigs_and_makeup_manager”

Ceramic Skull Makeup 🌺
By @the_wigs_and_makeup_manager


27.6k Likes, 553 Comments - ART | Love, Learn, Art 🎨 (@art_spotlight) on Instagram: “Write ‘Eye’ in your language if its not English! By @pierre.yovanovitch”

By @pierre.yovanovitch

Selline silmaime! :)
Kunagi kusagilt lugesin ütlemist, et inimesed armastavad vääriskivisid, kuid looduse kõige kaunimad kalliskivid on meil endal olemas: meie silmad. Seda pilti vaadates kohe peab mõtlema, et see on tõsi mis tõsi! :)

26.8k Likes, 322 Comments - ART | Love, Learn, Art 🎨 (@art_spotlight) on Instagram: “Who wants these? 🎨😍 Shared by @leiartista”

Pole vaja joonistama hakatagi - juba on kunst käes! :)

Shared by @leiartista


Mulle väga meeldib, et sellel lehel ollakse väga vabameelsed sellega, mis kunst on.
Ka loodus teeb kunsti, eks!? :)
Näiteks sellist:

28.4k Likes, 179 Comments - ART | Love, Learn, Art 🎨 (@art_spotlight) on Instagram: “How -50 feels like ❄️ @anastasiagav”

How -50 feels like ❄️ @anastasiagav
Miinus viiskümmend kraadi kusagil Venemaal ...


39.9k Likes, 462 Comments - ART | Love, Learn, Art 🎨 (@art_spotlight) on Instagram: “Going Green 🥑 by Martin Poole”

Going Green 🥑 by Martin Poole
(Sellel linki pole).
Krõmps-krõmps! :)

Muide, see pilt tuletas mulle meelde ühe üliveidra video, mida ka jagaks ... usun, et leian selle FB messengerist üles, kuna saatsin selle Vennale mõned päevad tagasi ja kui leian ja see on veel üleval, teen sellest eraldi postituse.
Selle peategelaseks on üks Türgi lihavõlur. Täiesti uskumatu kui mahlased ja isuäratavad tema toidud on, liha on ikka selline, et võtad kondist kinni, raputad natuke ja liha kukub plötsti maha.

Aga veider on selle mehe üle näo naeratav nägu ... see on kuidagi ... creepy!


Ma pole tema konto jälgija, aga hiljuti jagas mingi muu leht tema videot, kus ta esmalt kepsutas rõõmsasti mingi mullikaga ringi (ikka suur naeratus näol) ja siis serveeris maitsva liharoa ... see oli beyond creepy!



Aga ega midagi, lähen otsimaie.


Ja veelkord: selles postituses jagatud pildid leidsin mina lehelt Art_Spotlight.






Laupäev, 17. veebruar 2018

Mutionu maja

Täna pidi Issake nii umbes pooleks tunniks läbi astuma - on korraks läbisõidul.
Läksin ilusasti vara magama, et kenasti välja puhata - ja ärkasin öösel 1.30!
Sest see on ju nii kohutav - peaaegu talumatu - et pooleks tunniks tuleb külla mu isa, kellega ma olen alati väga hästi läbi saanud! Täiega sööb unevõimaluse ära, mis siis, et 4 unetabletti sai võetud. Kolmest unetunnist on ju küllalt (arvab ilmselt mingi osa minust)!

Vaatasin YouTube'ist dokumentaalfilme kanalilt Real Stories ja siis hakkas pea rämedalt valutama. Kõige õudsemad valud algavad mul kuklast ja viimastel aastatel jääb tavaliselt mitu-mitu kuud selliste peavalude vahele, lapsena olid need küll väga sagedased ja teismelisena igapäevased. Selliste valude vastu ei saa kunagi vähem kui 8 tableti 500milligrammise paratsetamooliga ...


Aga see-eest --- täna öösel sain äkitselt aru, mis on see seletamatu tunne, mis takistab mind mõnikord kodust välja minemast või suhtlema nõustumast ja mul on hea meel, et pärast kümmet aastat on mul oma saikile lõpuks mingi muu vastus kui see, et "ei, minu meelest ma ei karda midagi..., ma ei tea, mis see on!"

See on selline ootamatult ilmuv emotsionaalne seisund, mis tõkestab sind, kui oled nõustunud tegema midagi, mida su 'tegelikkus' või olemus mingil põhjusel tegelikult õigeks ei pea. Su mõistus ütleb, et tuleb ära teha, aga kui tegemise aeg kätte jõuab, siis käsi ei tõuse. Sellist asja nagu tahtejõud pole sinu sees järsku lihtsalt olemas! Krõks ja kadund!

(Selle tunde puudumine on sageli suure materiaalse edu saladus :D)

Vanasti oli kombeks kassipoegi uputada. Usun, et mõnedki uputajad avastasid alles järve ääres, et ei suuda seda teha ja lasid väiksed mäuksud metsa peale laiali, kuigi seal võis neid oodata pikaajalisem hirm, külm ja surm. See pole mõistuslik otsus, käsi hakkab lihtsalt tõrkuma ja kõik.

Või siis palub hea sõber enda eest politseile valetada - sa lubad, aga kui aeg käes, ei saa sa valetamisega hakkama. Kuigi armastad oma sõpra ja hoolid temast. Pead alla andma, kuna miski sinus ei lase lihtsalt valetada. Sa ei saa - ja kõik!

/Džiisus ... Mulle torkas pähe, et mul on see tegelikult vastupidi - mul keelatakse rääkida, aga mina ikka räägin! :D 
Ma ei saa aru saladuste pidamise mõttest ... Kõigil on ju hea, kui me kõike teame - siis me oskame arvestada juu!??!??!?! 
Ilmselt on asi selles, et ma ei saa aru häbenemisest, olles ise täiesti häbitu ... seda on mulle kohe mitu inimest öelnud ... nende hulgas VT. Kui ta on paremas tujus, nimetab ta minu häbitust "sa elad süda peopesal kõigile pakkuda".

Ime et ma üht viimase kolmveerandaasta stressorit olen siin blogis varjatuna hoidnud, sest ma armastan Probleemset Isikut ja ta nii kenasti palus ja ma saan täitsa aru ja ükskord, kui keeld vananeb, siis ma niikuinii räägin :)))/


Enda pealt mäletan väga hästi, kui Vend ja Z hakkasid tõesti lahku minema, ja ma ühel hetkel ei suutnud Z'd enam näha, kuna lahkuminekumelus oli just tema see, kes muutus destruktiivseks ja hoolimatuks. Ma arvan tänase päevani, et Z oli imeline kingitus isegi mulle, sest avardas mu maailma hästi suure kärinaga ja ma tegelikult ise tunnetan pigem Z teguviisi loomulikkust. Tema elas ennast välja, Vend oli mõistlik, pingutav (+pinges), aga see tegi võimalikuks upsakas olemise.
Ja see on midagi, mida me ei tohiks olla.
Kui me tunneme end ülbe ja upsakana ja meile tundub, et võime kellelegi ülalt alla vaadata, siis on meiega lood väga pahasti. Pole võimalik käituda nii hästi, et oleks õigustatud teistele inimestele ülalt alla vaatamine. See on tundeelu äärmiselt kahetsusväärne rike! :D
Ei no ... tegelikult, tõsiselt. Pead hell olema enda vastu, kui leiad end upsakana ... - oled väga katki!
Ja oleks parem endale tunnistada, et oled katki ning tunnistada oma valu ja sellega tegeleda. Asi pole kunagi teise käitumises, kui meie tormitseme. Asi on selles, et tekkinud olukord käib meil üle jõu. Tähelepanu tuleb suunata endale, mitte üleolekutunde tekitajale.
Kuid lähemate suhete puhul oleks hästi hea, kui me - olles enda jaoks raskuspunkti selgeks mõelnud - saaksime seda jagada ka inimesega, kelle käitumine või suhtumine meis selle üleoleva-ennastõigustava vastikustormi tekitas.
Kui sa oled suur, tark ja tugev, siis on teiste inimeste suhtes pigem embamise ja kaitsmise tunne - täitsa ükskõik, kui 'lollid' nad on - me teame, et me ei tea nende reaalsusest midagi.
Sellest tundest on alati õige lähtuda, seda ei tule maha suruda.
Pole võimatu elada tundega, et iga inimene on ime/jumala esindaja, millega me ise üks oleme. I'm just sayin'  ...

///Ahh, jälle vahejuttu: kusagilt juba vähemalt kuu aega tagasi lugesin, et kellegi psühhoterapeudist onu oli rääkinud, et suhtel on on alati lootust jätkuda, kui pole välja kujunenud põlastus partneri suhtes. Kui me tunneme põlgust oma partneri vastu, pole enam midagi kokku lappida. 
... Ikka tõuseb meelde ...
Tundub veenev!///

Ja ikkagi, oma väikeste tütarde juurest lahkunud ja pidevat unustuspidu pidav Z oli see, kellele ma otsa vaadata ei saanud, sest tema tütred olid nii tillukesed ja väga igatsesid emmet. Ja Vend oli pakkunud, et üürib Z'le tema lemmiklinnas Viljandis korteri, kus Z saaks lastega olla, kuni Vend töötab ja nädalavahetused oleks Vend veetnud lastega ja lasnud Z'l pidutseda. Kuid selleks hetkeks tahtis Z ainult pidu ja vabadust.

Ma ei saanud selle olukorraga hakkama ja kuigi olin ise ta külla kutsunud, avastasin alles siis, kui ta juba Tartus oli, et ma ei saa/suuda teda vastu võtta (eks kutse ja tuleku vahepeal oli ka igasugust jama juurde juhtunud).

Vaat, täpselt seesama tõrge, et ei saa ja kõik, on mul sageli ka kodust väljumise ja suhtlemise ees.
Nagu see oleks VÄGA VÄGA VÄGA vale, mida ma nüüd hakkan tegema.
Sisemus mässab! Teeb liikumatuks, suretab mu välja nagu oleks robotiaku tühjaks jooksnud suurest pingest.
Ja ma olen täiesti kindel, et seda tõrget TULEB kuulata, isegi kui me selle põhjusest ja dünaamikast päriselt aru ei saa.

Nii et näksigu seda! :D Saik, ma mõtlen.
Olen kogu aeg rääkinud, et see pole hirm. Ma ei karda välja minna. Ma ei karda inimesi. Ma lihtsalt ei saa. Võibolla on asi lihtsalt selles, et see kurnab mind. Võibolla saja aasta pärast on täiesti ilmne, mis seisund see selline on.

(Ma nüüd tunnen end peaaegu pioneerina LOL :p)

Ma tean, et olen rääkinud, et armastan väsinuna vaadata krimidokumentaale, kuna need on alati hästi selgelt, piisavalt aeglaselt ja äärmiselt rahustava häälega räägitud lood :D
Aga ma ei tea, kas ma seda mainisin, et neid vaadates mõtlen ma alati, et ka mina võiksin olla see kurikael, kes hakkab arvama, et tuleb kellegi kael kinni pitsitada, et 300 dollarit saada, kui ma väga endast mööda elaks ja väga pikka aega. Või näiteks medõde, kes salaja vanurite tilgutisse 'elukustutavaid aineid' lisab, sest puudu on arusaamine, kas elu on siis õigupoolest oluline või pole ... Ma usun, et enamik neist vihkab ja põlgab iseennast ja tahaks tegelikult ennast tappa aga kannab selle teiste peale üle.

Ja muide, samas on lugusid ka "kurjamitest", kes võtavad tellitud mõrva eest raha vastu, aga ohvriga silmitsi seistes avastavad enda suureks üllatuseks, et nad ei suudagi seda teha!!!
Vaat siis! Nemad pole veel katki murtud.
Nad ikka veel kusagil sügaval usuvad, et elul on mingi mõte ja väärtus.
Kui elad pidevalt püüeldes, pingutades ja kompromisse tehes, ilma armastuseta, ilma usuta armastuse 'ilmumisse', siis elu pole enam tähtis. Ei enda ega teiste.

Ma pole 100% kindel hetkel, aga mulle tundub, et inimene, kes teistest ei hooli, lõpetas endast hoolimise juba palju varem. 
Noo, ehk ...: oma teiste tänasiste mõtteavalduste taga ma täitsa seisaks, aga seda ma pole veel läbi tunnetanud, esimese ropsuga tundub see küll nii ja siia alla käivad minu meelest ka kõik sotsio- ja psühhopaadid ja nartsissistid. Üks asi on tegelik enesehinnang ja teine on (ka enda ees) etendatav enesehinnang.
Kui sa pole ärgas, on lihtne ära kaduda selle "fake it till you make it" mängu sisse. Mõned inimesed on distsiplineeritud ja tasakaalukad, ning nemad saavad tõesti hakkama, aga kõik ju pole! See kahjuks siiski pole nii, nagu tugevad inimesed arvavad, et sa võid käituda nii nagu otsustad. Ja et halvasti käituv inimene on teinud otsuse nii käituda.
Näiteks mina olen näinud stressi kasvades sellist üllatavat asja, et mingid nõmedad mälestuskillud, millele pole aastaid mõelnud, lihtsalt hakkavad stressiperioodil meenuma ... nagu ... 40 korda päevas! Siis läheb elu rahulikumaks ja need mõtted/kogemused jälle ei meenu aastaid ja sa oled täitsa kindel, et need lood on läbi seeditud ja minevikku jäänud. Ja siis jälle stress ja tere hommikust, nõmedad mälestused! Hahh! See aju oma nõmeda keemiaga! Bhfff! :D

---

Oma tavapärase musiemotikoni asemel jätaks täna teid enda eest musitama eriti nummi suukorviga kutsa! :D Tilluke video Instagramis.


Byyyeee! :)

Reede, 16. veebruar 2018

Üks saikoloogiline vaatepilt

Valentinipäeva puhul pakkus YouTube mulle suhtedraamasid :D
Üks neist kutsus avama ja oli selline mõnus!..., mingis jutusaates intervjueeriti "lahkuminekuspetsialiste". Ma ei tea, kes oli see USA mees, aga selles saatelõigus põhiliselt sõna võttev Esther Perel on Belgiast pärit psühhoterapeut. Ta rääkimisstiil oli nii mõnus jälgida, ise ka ilus inimene ja ... vaatasin seda saatejuppi lausa kolm korda (viimasel korral tegin espetšiaalselt teie jaoks märkmeid ;).
Nii et pakun ka teile vaatamiseks.



Kes vaadata ei viitsi või inglise keelest aru ei saa, siis räägin paar oma lemmikkohta.

(Eelsõnaks veel:
Mulle meeldib ausalt öeldes, kui inimesed 'lahmivad' selles mõttes, et teevad mingi rohmaka kaheksjaotuse, mille peale miljon erandit kohe kisa tõstaks, kui jutuotsa oma kätte saaks. Kuid need on sellised rusikareeglid, mis kehtivad nii sageli, et elu on kergem, kui sa nendega arvestad.
Kui vestleja on nii delikaatne, et hakkab kõigist halli-roosa-beeživarjunditest rääkima, siis pole jutul otsa ega äärt ja lõpuks ei saagi midagi öeldud.)

Tema siin ütleb, et valetavad nii mehed kui naised, kuid nad teevad seda erinevalt.
Mehed kipuvad valetama suurustades, hoobeldes, juurde pannes - naised aga vähendades ja maha salates.
See tundus stuudiopublikule nii nutikas tähelepanek, et Perelit tunnustati aplausiga, mis teda üllatas ja naerma ajas :D

Truudusetuseks saab tänapäeval lugeda nii paljusid asju, et sellest on saanud üks segane supp.
Mis siis teeb truudusemurdmise nii valulikuks reetmiseks?
Põhimõtteliselt otsus teha midagi, mida pead partneri eest saladuses hoidma.
Täitsa loogiline.

Samas on truuduse ja monogaamia mõiste ajas muutunud.
Kunagi abielluti, kuniks surm meid lahutab - nüüd ollakse abielus, kuni armastus üle läheb.
Vanasti abielluti ja siis seksiti esimest korda - nüüd abiellutakse ja lõpetatakse teiste inimestega seksimine.
Vanasti tähendas monogaamia seda, et terve elu veedeti ühe partneriga - nüüd on monogaamia see, et oled eri eluperioodidel erinevatele partneritele truu.

Miks inimesed petavad?
See tekitab nii meestes kui naistes uue energiapuhangu ja virgutava elav-olemise-tunde.
See on tunne, mida inimene vajab enda sees.
Ei pea olema nii, et suhtes on midagi halvasti - inimhing tihtipeale ei talu tuima rühkimist läbi elu.

Petmisest on võimalik üle saada ja kõige olulisem asi selleks näib olevat, et 'paha peal' käinud partner ei marginaliseeriks petetud partneri valu. Et ta ei püüaks oma teo tähtsust vähendada ega vastusüüdistustega rünnata. Põhimõtteliselt ta peab jagama haavatud partneri valu ja seda temaga koos kandma. See ei tähenda muide, et ta peab kahetsema oma seiklust! Ta võib olla aus selles osas, mida see talle andis. Aga ta peab mõistma ja tähtsaks pidama valu, mida tema tegu ta partnerile tegi - siis on suhtel veel lootust.



Ma mõtlen, et võibolla polnudki see jutt nii huvitav - mulle lihtsalt meeldis vaadata, kuidas see naine reageeris, ärksalt, avalalt ja tundlikult ilma kokutamise ja vingerdamiseta. Arukas ja meeldiv inimene :)
Byyye! 😘


Neljapäev, 15. veebruar 2018

Suts pilte


Oma laua korrashoidmisele olen ma mõneks ajaks käega löönud.

Mis te arvate, mis raamatut ma (jälle) loen? :)

See algab nii: 
"So you're all set for money, then?" the boy named Crow asks in his characteristic sluggish voice."




Mulle kingiti kunagi selline päevik, kus iga aasta 365 (või 366) päeva kohta on üks küsimus.
14. jaanuari küsimus on: kas sa oled järgija või liider.
2016 vastasin, et valin, keda toetan ja siis olen toetaja hoopis.
2017 vastasin, et järgija.
2018 on minust järsku liider saanud omast arust :D





Igasugused väikesed märkmeplokid ...

Alumisel kolmes suuruses lehed allkirjadega: notes, scribbles, nonsense :)


See rippuv asi on uur, kett pole näha.
Ostsin selle Õele kingiks aga kodus nägin, et sellel saab küll seierite asendit muuta, aga - see ei käi!
Ongi vist lihtsalt kaunistuseks mõeldud ...
Eks ta oli kahtlaselt soodne ka - 6 eurot :)
Igatahes ma seisvat kella ei hakka kinkima, 
toppisin selle kettipidi raamatute vahele ja vaatan ja rõõmustan ise :D


Ükskord toodi meile värvilisi juustusid ...


Need nägid välja nagu plastiliin ...


Ma armastan hirmsasti friikartuleid ...
õnneks teised meie peres neid ei taha, nii et ma saan alati terve ahjupannitäie endale.
Kuna nii suurt taldrikut meil pole, kallan need ahjuvormi (pildil) või tainasegamiskaussi.



Kord kingiti mulle kaks ülihea kvaliteediga vesivärvimärkmikku.
Paraku ei saanud mina aru, et need just vesivärvimiseks on ja kribasin sinna tintekatega asju ...


Alles siis, kui hakkasin Instagramis joonistavaid inimesi jälgima nägin, 
et nad kasutavad selliseid narmendavate servadega pabereid ja
ostavad neid umbes nii, et kolm 15*15cm suurust lehte, sest need on nii kallid ...

Noh, parem hilja, kui mitte kunagi, eks?

Ja kuna ma joonistada ei oska, siis tötsutan sinna vesivärve ja kirjutan tsitaadid peale.


Ee ... kui välguga teen, jäävad värvid valed, kui välgu maha võtan, jääb tekst uduseks.

(ilma välguta)


(välguga)

Ongi pildid otsas! :)


Aga tahtsin veel jagada sellist vahvat mõttetera Wayne Dyerilt: 


Eks ma olin sellest va külgetõmbeseadusest arusaamisega hirmsat moodi kimpus.
Olin kindel, et nii see nüüd küll ei käi, et visualiseerid midagi või mõtled keskendunult millelegi
 ja tõmbad selle niimoodi oma ellu.
Inimesed üldse ei teagi, mida nad tegelikult vajavad ja nende soovid on omavahel konfliktis.

Aga selle mõttega, et sa ei tõmba oma ellu mitte seda, mida sa tahad või end arvad tahtvat, 
vaid seda, mis sa ise oled - sellega olen küll täiesti nõus.
See on küll viis külgetõmbeseaduse toimimiseks.
Sa pead olema see, mida sa tahad.
Sa pead elama seda elu, mida sa tahad.
Teekond ja eesmärk olgu ühtsed.
There is no other way.

Bye-bye! 😘







Kolmapäev, 14. veebruar 2018

Teisipäev, 13. veebruar 2018

Bye-bye ...

Ma juba ammu ei arva, et pikk abielu on positiivne näitaja.
Inimesed on nii erinevad - see võib tähendada tarkust ja headust, aga samas ka lihtsalt üksindushirmu, armukadedat klammerdumist, soovi, et teine koos sinuga sama supi sees oleks, eneseväärikuseprobleeme, argust, juhmust, ettevõtlikkuse puudumist, valelikkust ...

Ja kujutage ette - ikka on mul kurb, kui keegi lahku läheb.
Ja ma isegi ei tea, miks. Suhtega on seotud selline mõnus sünergia, kus 1+1=3 ... ja kui lahku minnakse, on seis umbes selline, et -1+(-1)= -5 kuni -2 (viimane heal juhul). Sellised imetehted :p
See tähendab, et lahku läinud inimesed ei saa lihtsalt oma elu edasi elama hakata, vaid peavad natuke aega ennast taastama ja üles ehitama.

Ja samas ma usun, et nii nõme, kui see mõte ka lahkuminekuperioodil tunduda võib: on üsna suur tõenäousus, et me tuleme sellest kriisist välja varasemast vingemana ning kuigi me tõenäoliselt ei rõõmusta oma läbielamiste üle: kui me peaksime valima 'vana enda' ja 'uue enda' vahel - me valiksime selle uue, kes me oleme pärast seda lahkumineku ja üles-ehitamise kogemust.

Nagu ... iga suhe toob kaasa avardumise, sest sa püüad enda maailma ühitada teise inimese maailmaga ja avardad seega oma piire (mis alati pole hea, aga pärast oled endas kindlam - mul on paari lapsepõlvepeikaga (ja ma käisin alati endast märksa vanematega) küll olnud nii, et mina olin kindel, et ei taha ja nemad olid kindlad, et ma ei tea veel, mida ma tahan ega taha, kuna ma pole veel proovinud, nii et ma siis lõpuks igaks juhuks proovisin ja ausalt - mul on üks mälestus ainult, mille puhul mu etteteadmine vale oli: ma arvasin, et ma ei taha sõita lumisesse metsa teed jooma, aga tegelt oli see tore! :D Mis siis, et vastik ja külm oli ja oota, tegelikult mulle ei meeldinud seal metsas olla - kõnd auto juurest kännu juurde oli pikk ja mul tõesti oli külm enam vähem kogu aja, sest mul olid liiga õhukesed saapad, aga näe - hiljem mäletan seda käiku kenasti. Hea lõhn oli lumises männimetsas ja me leidsime jäätunud jõhvikaid! :) ).

Ükskõik, kui palju me seda teadvustame - me ikkagi tahame selle elu jooksul laiendada oma teadlikkust (expand our consciousness). Seda teeb hoogsa jõnksuga nii suhtesse astumine kui ka lahku minemine. Me saame erilise intensiivsusega teadlikuks iseendast=teistest=maailmast.

Selles mõttes on lahkuminek meile alati kasulik ja lausa väga! :)

Niisiis tervitan kõiki lahkujaid ja lahkunuid ja te ise teate, et leiate oma ürgse ilu, jõu, võimu ja igavese ilutule selliste eluepisoodide käigus! :)


PS, ma ei hakka lahku minema ... Niisama jäi kusagilt kripeldama :p

Pühapäev, 11. veebruar 2018

Laupäev, 10. veebruar 2018

Niisama uudu-juttu

Veebruar on selline kentsakas kuu olnud, pigem heade muutustega, aga energia on kuidagi kadunud. Mõnel päeval teen teise blogi 4 piltpostitust ja aurutan kartulid ning ongi kogu selle päeva energia otsas. Pikutan ja mõtlen, et saan sellest jaksu juurde, kuid ei pole ega tule.
Aga kuna muutused on garanteeritud ja tagant järele paremini arusaadavad, siis ma ei põe ka. Lihtsalt Mehele ja VT'le vahel märgin, et pole päris mina ise, et nad mult pestud peeglite taolisi imesid ootama ei hakkaks :D


Mõned päevad tagasi käis mul Vend külas, ajasime juttu, mängisime kaarte, jõime õlut ja sõime makaroni-singivormi.

Kuna olen viimase paari aasta vältel nii paljudes asjades arvamust muutnud või täpsustanud (põhimõtteliselt süvendanud teooriaid praktika suunas ehk tõestanud praktikaga oma teooriate 'töövõimet' :) ), rääkisin tallegi asjust, mille kohta juba teadsin, et talle pole omased need mõtted - aga ei peagi ju, eksju, siin on see koht, kus andja, kui ta saab anda, on tänulik. Toppima ei hakka, nii kaotavad kõik! Aga kui seemnete õhkupuistamine sind vaeseks ei tee, siis miks mitte, ma mõtlen :) Ei või iial teada, kus ja millal need idanema hakkavad või lihtsalt kaalutavaid võimalusi avardavad! :)

Rääkisin vabadusest olla see, kes sa oled.
Et kui sa puhtsüdamlikult ütled, miks sa ei taha teist teenindada (teenet teha), siis teine saab aru. Ja sellest, kui ohtlik suhetele on teha teiste jaoks asju, mida sa teha ei taha, aga mõru meelega ikkagi teed ning seejärel esimesel võimalusel oma pinged täiesti vales kohas ja ebaõiglaselt üle reageerides välja valad. Ja teisele jääb õigus, et oled 'hüsteeriline' ja 'kontrollimaniakk'. Oleneb kuhu sündmuse ajalised piirid seada, eks!?
Sellest, et pole mõtet olla teiste peale vihased, kui nad meie nägemust ellu ei aita viia, sest neil on oma nägemus (näiteks nägemus otsustamisvabadusest) - mida ilmselgelt jälle meie ei toeta, muidu konfliktikohta poleks.
Rääkisin sellest, kuidas nähes kedagi kellegi peale pahaseks saamas mõtlen ma kohe: miski on sellele vihastujale liiga raske; mis see on? Kuidas vihastujat aidata või lohutada? (Sest eks igaüks mõistetavalt kurvastab, kui tal on nägemus, mille teostumine satub ohtu - mõte, et ehk poleks pidanud ootusi 'ehitama', ei tule sellel hetkel pähe. Kui inimene näeb, et jääb ilma millestki, mida ta lootis saada, siis - me ju tegelikult oskame talle kaasa tunda!, me ju saame aru, et see on teisele ebameeldiv, aga see ei tähenda sugugi seda, et tal olekski õigus oma tahtmist saada. Meil on võimalik õppida kaastundlikult ei ütlema!)
Ja seetõttu ma soovitaks kõigil ise pahaseks saades kohe enda käest uurida: mis on mulle selles olukorras liiga raske? Teise inimese käitumine tegelikult ei puutu asjasse. Me vihastume, kui tekib tunne, et me 'ei käi olukorrast üle', asi väljub meie kontrolli alt, me ei saa hakkama.
Kuidagi ... me eelistame pigem viha väljendada kui endale tunnistada, et hakkame jänni jääma - meil pole jõudu ja/või oskusi selles olukorras toimetulekuks ...
Imelik!

Ja äkitselt meenus mulle, et aastaid tagasi, võibolla isegi oma eelmises blogis nentisin, et ma pole hea ja abivalmis sõber, mis on halb, sest oleme ju siin maa peal üksteisele toeks olemiseks olemas ...
Ja sain aru, et enam ma küll ei arva, et peaksin teiste isude järele oma ajurakke pingutama, südant valutama, lihaseid liigutama ja pekke võdistama ...
Nagu --- ole nii hea, et ma armastusest vastan hea teoga, mis minust ponnistusteta välja voolab, eks! :D
Punnitama ma ikka ei hakka!
Kui pole 'vaba jõudu' ega ka (nii palju) armastust, mis abistavaks teoks spontaanse jõupalagu annaks, siis vilju ei nopi! Sest pole aeg!
Mulle tundub, et mõnikord inimesed raputavad tühja puud ja kurjustavad, et õunu pole, aga peab olema, sest kaks kuud tagasi oli!
Ja puu, vana togu, on ka kuss, ei ütle välja, et "vabandage, aga ma olen praegu ju tühi ja paljas, ärge solgutage mind!," sest seda mainekaotust ei saa ju kuidagi välja kannatada :D

Igatahes olin üllatunud, et miskohas see muutus abistamise olulisuse osas siis toimus ja sain aru, et inimeste aitamine on minu meelest siiski endiselt hea, kuid aitamist väärivate olukordade nimekiri on läbi teinud radikaalse kärpimise ja muunduse, kusjuures otsustajaks on ainult kõhutunne! Kuna inimesed tahavad jube palju mõttetuid asju, siis see juba ongi nende aitamine, kui neid panna mõtlema, kas neil tõesti on vaja joosta siia-sinna ja saada igalt poolt igasugust värki? Neid abistamast keeldudes ja oma keeldumist selgitades aitan ma neid rohkem, kui nendega koos rassima minnes.



Mõnikord, kui ma Väikuga räägin ja kuulan tema selgitusi selle kohta, miks teda koduväline suhtlus ei huvita, hakkab mulle ka korraks tunduma, et maailm on üks äraütlemata iseäralik paik, millega tegemist ei tasu teha :D
Konfliktid! (Väiku on küll reeglina nende pealtvaataja ja -kuulja..., mida ta ise kogenud on - mõlemas rollis - on lubaduste murdmine, nendest asjadest ta lihtsalt ei saa ega saa üle ... väike veidru :) )
Mis ajab tülli?
Kas ikka jälle lihtsalt see, et me millegipärast arvame, et peame üksmeelel olema ja pole nõus igale inimesele tema oma ruumi ja muutumissuunda ja -kiirust jätma?
Jah, me ei saa seda teistele lubada, sest see segab meil oma eesmärkide saavutamist.
Ja jälle - kas meie eesmärgid ikka peavad olema seatud nii, et see eeldab teistelt, vabadelt inimestelt, meie pilli järgi tantsimist?

Küllap see nii on, et koos saab ette võtta märksa suuremaid asju kui üksi.
Aga ma pole kindel, kas enamikku neist asjust ilmtingimata peab ette võtma? ...
Vaadates, kui halvasti inimesed "koos" rühivad, ei tundu see eriti eluterve ... ning mulle näib, et just selle tõttu, et inimesed on kurnatud. Nad on nii palju pidanud enda vajadused hülgama (põhimõtteliselt: ennast hülgama, et teine inimene end ebamugavalt ei tunneks), et teha teiste jaoks asju, mida nad enda jaoks ei jaksaks teha, et nad ärrituvad teisal väikeste asjade (nagu lapsed :D) peale.


Aga kui Väiku ära, oma tuppa läheb, siis ma näen asju jälle enda kaudu ja saan aru, et asi pole selles, et inimesed on imelikud. Need on need 'kihid' - kogemuste ja järelduste lademed, mis suhtluses välja paistavad. Inimesed on pingul, hoiavad end koos, hoiavad oma nägu, sest nad usuvad, et seda on vaja teha... Ja kuidas usud, nii on.


Ma arvan, et on võimalik ilma konfliktideta maailm.
Selleks piisab uskumisest, et iga inimene on vaba ja ta on täiesti ainulaadne ja sealjuures muutuv võimete ja vajaduste 'kogum'. Pole mõtet midagi eeldada ja teistelt ootama hakata - inimene muutub ajas ja tal on selleks õigus. Et ... tuleb natuke kiirust maha võtta ja lõpetada inimeste nägemine rollitäitjate ja vahenditena, õppida nägema rollist täiesti läbi - seal on isiksus, inimene, meie ise!
Pole kerge siin pidevalt muutuva iseloomuga maailmas ebapüsivaid asju ehitada ja neile toetudes ja lootes ringi saperdada, aga me püüame nii vaprasti!
Ja me ei pea, tegelikult. Me lihtsalt püüame teha seda, mis tundub meile parim - praegu. Ja me paneme puusse, kuna aega pole, jaks saab otsa ja infot on liiga palju. Aega enda kogumiseks ja järelemõtlemiseks - pole! Ja nii võid endast jumal teab kui kaugele eksida.


Ma mõtlen, et kõigepealt võiksid inimesed ikka kenasti läbi saama õppida ja alles seejärel võtta ette suuremad projektid nagu riigipiiride väljaehitamine ja muu selline värk! :D


Kusjuures - me peame neid hulludeks, kes keelduvad oma olemuse juurest eemale astumast ja ühiskonnas elamiseks nõutavasse rollikostüümi pugemast!

Aga ma mõtlen: mis siis, et hulluks peetakse - ole ikka läbinisti sina ise ja maailm hakkab tasapisi kohanema! :) Kuidas saaks maailm pärisinimeste pärisvajaduste järele olla, kui pärisinimesed on rollimaski taga peidus?



Väiku on aastaid end sugulaste eest oma tuppa peitnud, sest "tal pole millestki rääkida" ja talle ei meeldi, kui teda varjamatult vahitakse ja silmaga tema tagumiku kasvamist mõõdetakse :p - sellest võib aru saada ja mina ütlen alati: "Oleks tore, kui sa ikka tere ütlema tuleksid mingil hetkel, aga kui ikka ei taha, siis pole vaja." Viimasel ajal on ta aga mõneks viivuks seltskonda tulnud - mis on küll nii tore muutus! :) - olen ise hästi rahul ja õnnelik tema üle praegu - ta maadles mul siin tõsise läbipõlemise ja inimpõlgusega, eks see vist ole teatud loomujoonte ja vanuse puhul paratamatu...
Vennale ta ka seekord ennast ikka ilmutas ja armas on vaadata, kuidas Vennal on iga kord siiralt hea meel teda näha - särab üle kogu näo - isegi kui VT silmi pööritab ja suud virildab :D
Pärast Venna lahkumist märkis VT, et talle ei meeldi külalised, sest inimesed on alati hoopis 'teisel lainel' kui meie. Ja suhtlemiseks tuleb
mõlemale sobiv lainepikkus välja kruttida. Aga 'meie lainel' on alati mõnusam, nii et meie hea enesetunne alati väheneb külaliste tõttu. Me nagu laotaks patju, mida isegi ei vajata, sest külaliste meelest pole nende seisundil midagi viga, aga meie Väikuga ei tahaks sellised olla --- mis on jällegi küll endastmõistetav, sest meie olemuse ja kogemuste 'reaktsioonist'/'väljundist' ei saakski kuidagi tulla kedagi muud kui need, kes me oleme :p Ei saa ilma vaimset-psüühilist teekonda läbi tegemata lihtsalt teleporteeruda kusagil välja valitud arenguteejupil. See oleks jälle nagu maski pähe tõmbamine lihtsalt - sisu ei vastaks välisele.

Tunnen nii suurt ... 'koostunnet' (ha!), kui mõtlen, et kuidagi peame me kõik hakkama saama eluga olukorras, kus näilisele on pandud nii suur rõhk, kusjuures sisemine on nii palju väärtuslikum ja ainus, mis meid õnnelikuks teeb... On nii palju võimalusi panna inimest end ebakindlalt tundma, see on ... üle mõistuse! Me sirutame käe maski poole, sest tunneme, et peaksime end tundma teisiti kui me tunneme. Me usume, et on õige käitumine ja imelik käitumine, ning me püüame võimalusel õigesti käituda ja mõtlemegi selles võtmes, kas ma olin normaalne või imelik? - enda moodi olemine ei tulegi pähe. Kritiseerimispelguses tundub mask hea mõte! See on kindlasti kiirem olukorra leevendaja kui 'maailma äralahendamine' enda jaoks. Kuid maski ette tõmbamise asemel võiksime enda peale ladestunud jamakihte hoopis endalt heita.
Ja mõelda, et me ise oleme need, kes üksteist ebakindlaks teevad, panevad üksteist tundma väheväärtuslikuna!...
Isiksuse pihta käivast kriitikast pole mitte keegi paremaks inimeseks saanud, paraku.
See ei inspireeri mitte kunagi mitte kedagi.
Ma arvan, et negatiivset tunnet kerkimas tõustes oleks hea eemalduda sellega seotud tekstist või inimesest, kui häiritus on nii tugev, et hakkab väljundit otsima halvustavas kommentaaris või märkuses. Me hoiame nii eelkõige iseennast, aga muidugi ka teisi.
Ennast hoides me hoiamegi teisi.
Kui nii ise käituma hakkasin, nägin seda järsku hästi palju - inimesi, kes seda teavad ja teevad, kes on tõeliselt hoolivad ja kaastundlikud ja ütlevad ilusti hoolivalt "Ei!", kui neis ei teki vastutulelikku reageeringut teise inimese ettepanekule. Nad käituvad teistega hellalt ja mõistvalt, olles ometigi alati 'enda poolt'!


Praegu ma tunnen, et energiapuudusest hoolimata olen kohal, olen kodus, mitte midagi pole puudu või valesti, kõik on täpselt nii nagu peab, maailm on täiuslik, inimene imetlusväärne oma visaduses ja vapruses. Juba pikka aega tunnen nii, ja kuna kõik muutub, siis tõesti peatun vahel, et tänutundel veidi võimutseda lasta, enne kui hetkel teadmata sündmuste järel või kogemuste tõttu maad võtab tont teab mis seisund :)



P.S.
Nägin jälle 'alarmeerivat' meemi, õieti alarmeeriv oli, et see nii palju tänusõnu sai.
Meemi sisu oli umbes selline: "Ära unusta, et vaid kuue kuu pärast võid olla hoopis teises olukorras ja seisundis, milles sa oled praegu!" Reaktsioonid olid, et "ahh, nii väga loodan", "just seda mul täna kuulda vaja oligi" jms.
Ma h/oiataks!
Selleks, et meeldida endale kuue kuu pärast, peaksid sa meeldima endale täna.
On pöörane arvata, et õnnelikkus ise hakkab peale.
Hea elu tuleb endale teha täna, ja endale meeldiv inimene tuleb olla täna. Ainult midagi olles saame seda luua. Give it a go! :) Pingutamisega loome tulevikku, kus meil tuleb pingutada. No ausalt! :D
Luv ya! 😘

Lisatud päev hiljem:
 aa, näe, sattusin sellesama teksti peale kontol, mida ma isegi ei jälgi! Saan pildi juurde panna! :)



P.P.S
Ma ei taha tunduda patroneeriv, kuid küllap mõne lugeja maitsele see juba niimoodi on. Mul pole selle üle hea meel - pole tore kelleski ärritust tekitada ... nii et ma loodan, et üldiselt mu jutt kannab siiski armastuse ja hoolimise tundevarjundit, mitte näägutamise ja nämmutamise oma! :D
Jään teie mõistvusele lootma! :)
Bless you, beibs! 😘