Esmaspäev, 29. mai 2017

Niisama

Käisin täna hommikul kaalu peal ja - ma kaalun 49,8 kilo!
Ilma, et ma midagi ekstra tegema oleks pidanud ja tegelikult - enda arvates ma söön praegu pigem vähevõitu!
Ja kauased lugejad mäletavad võibolla seda, et olen üritanud ennast teadlikult toidu- ja magusamägedest läbi närida, et tõsta oma kaalu, kui olin 43 kilo peal ja see ei õnnestunud kuidagi, esiteks, ja teiseks - oli jube piinav ja kohe, kui hakkasin 'kõhu järgi sööma', langes kaal tagasi alla, paari päevaga! Ma oletan, et kaalu tõstmine on rängem kui kaalu langetamise dieet, aga kust ma täpselt tean, eks?! :)

Ja ma mõtlen siinjuures jälle, et minu 'tiigrihüpped' nii vaimses kui füüsilises kui ka psühholoogilises vallas algasid alles siis, kui viskasin kõrvale kõik filosoofiad, õpetused ja distsipliinid, ning hakkasin kuulama üheselt ja ainult oma keha tundeid ja olekuid.
Võibolla teist väga paljud ei saa nii teha, aga ma arvan, et see on lihtsalt asi, millele te vahel võiksite mõelda... et meie sisetunded tahavad meile parimat!

Kindlasti olen just viimasel ajal kogenud palju kirgastumishetki, mil olen olnud täiesti uskumatu õnnelikkuse seisundis.

Distsipliin, õpetusliinid ja muu selline on väga head, kui me oleme rahutud või õnnetud, kui midagi on nagu puudu. Siis on vaja veidi välist tuge, raamistikku, mis meid koos hoiab...

Aga kui te juba olete õnnelikud, siis mu meelest distsipliin võib rahulikult ära langeda.
Isegi selline päevaplaani-meditatsioon võib ära jääda, kui juba oled iseenda ja õnnega koos :D

Mulle tundub, et ma olen üks õnnelikumaid täiskasvanud inimesi maa peal :) ja see on midagi, mis paneb mõtlema, eks?! :)
Midagi ma ilmselt teen väga õigesti ... :)

Nii et, ikka-ikka, armastage ennast oma valikutega!
Teised ei oska meiega arvestada, kui me ise endaga ei arvesta.
Maailmas on ainult üks inimene, kes teab, kus on meie piirid ja mis meile raske või vastuvõetamatu on - ja selleks inimeseks oleme meie ise.
Pole mõtet olla pahane, kui teised ei märka, et nende soovide täitmine on meile raske.
Hoidke ennast ise,  et teised teaksid teid hoida, eks! :)

Luv ya!
😘

Kolmapäev, 24. mai 2017

Stronger than the foundations of the Earth...

Ma tunnen, et olen omadega jõudnud kas "surnud punkti" või kindlale seisukohale - oleneb, kuidas tahta näha.
Veel tundub, et olen ennast üsna tühjaks rääkinud...
Näib, et enam tugevamaks ei saa minna ka arusaam, et inimene ei pea omama töökohta, perekonda, varandust/sissetulekut, head tervist ega isegi mitte elu jätkumist selles kehastuses, aga ta peab olema vaba. Vaba olla tema ise.

Milline on 'mina ise', selleni juhatavad meid emotsioonid. Me tunneme tõrget/pinget, kui liigume endast kaugemale, ja rahu/heaolu, kui liigume endale lähemale. Niipalju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid viise olla vaba(m).
Kusjuures see minale lähemale minemine võib kulgeda läbi 'mustade aukude' (eelkõige vaimses, mitte astrofüüsikalises mõttes :) ), kui 'minale' on selliseid kogemusi alateadvusesse kuhjunud pahna läbitöötamiseks vaja. Seisma jäänud sodi tuleb liikuma loksutada, et saaks seda 'lahkama' hakata :)

Kõik see on puhtalt tunnetuse küsimus. Valesid käike lihtsalt ei olegi olemas.
Kuidas see nii on - vaat, ei ole seda enne mind suudetud ära seletada ega oska ka mina.
Võibolla seda polegi võimalik mõistetevaks teha. Võibolla see jääbki ainult tunnetuse valda ja selleks, et midagi tunda või tunnetada, pead lihtsalt olema sobivas/vastavas seisundis.
Seisundid muutuvad.
Kiiret pole.

Huvi budismi vastu on aidanud mul jõuda teadmiseni, et toimuv on vaid pinnavirvendus, mis on oluline vaid tähenduse kaudu, mis me sellele eksikombel, läbinägelikkuse puudumisel omistame. Oluliseks saab see, millele me ise tähtsust omistame. Kõik kaob, ja kiindumus kas materiaalsetesse väärtustesse, inimestesse või staatusesse on see, mis paneb asjade loomulikku kadu tajuma kaotusena. Kui sul pole arvamust, et mingi asi peab sinu elus olema, siis pole sul võimalik seda ka kaotada nagu sa ei pea kaotuseks ära lõigatud küüsi või tühja pakendit - sa oled otsustanud, et sul pole neid vaja, et end hästi tunda. Nähtused kerkivad esile ja kaovad, nii see käib, mis on tekkinud, see varem või hiljem ka kaob. On tavaline identifitseerida ennast mingite kohtade, inimeste või eluviisiga, see saab nagu osaks meist ja justkui peakski meie (elu) juurde käima. Mõistagi on see illusioon. See illusioon on kannatuste põhjuseks.

Kannatused ei ole asi, mida ei tohiks olemas olla. Kannatused on elu täiesti loomulik osa. Kannatused ei räägi sellest, et oleme midagi valesti teinud, et me oleme rumalad, küündimatud vms...
Kannatused on elu loomulik osa.
Kui inimene seda ei mõista, tekitab ta endale kannatusi juurde.

Samas ei takista selline mõtteviis nautida kõike, mis meile meeldib, kuni need meie elus on.
Ma ise arvan, et kõige kaduvusega arvestades naudid kõike meeldivat hoopis rohkem - ja nautimises pole kindlasti midagi halba - paljudes budistlikes tekstides peetakse naudinguid aga ohtlikeks. Need ohustavad meie meelerahu, kuna võivad tekitada kiindumust - mis tähendab, et me kannatame, kui neist asjadest ilma jääme - või laiskust. Ma ise arvan, et kõik, mis teeb meid kannatlikumaks ja kaastundlikumaks on hea. Seega, kui sa oled enda vastu tohutult range ja sunnid end haigutamisest hoolimata tööle, pead ennast seega eeskujulikuks inimeseks, aga mõtled teistest halvasti, vihastud teiste peale - sest sa oled väsinud -, siis palju targem oleks endale asu anda. Muidugi on inimesi, kes ongi energiapallid ja tunnevad end hästi ja rõõmsana justnimelt tegutsedes. Just nii, enda südam(likkus)e kahanemist ja kasvamist vaadates tulebki leida endale sobiv eluviis ja tempo. On hea olla mõistev ja suuremeelne nii enda kui ka teiste suhtes, seda tuleks võimalusel silmas pidada...

Budism läheb minu tunnetuse kohaselt vale rada ka seal, kus ta õpetab meid oma tundeid ja tunge ignoreerima, alla suruma, annab üksikasjalikke käitumisjuhiseid. Eks need juhised on vast olulised, kui sa ei tea, mida teha, ja ei usalda ennast. Kui aga ennast usaldad, siis panevad kõik käsud-keelud ainult kas õlgu kehitama või tekitavad kaastunnet. Et vaesed inimesed: nad arvavad, et on kõlblikud elama ainult siis, kui nad teevad/ei tee nii või naa.

Emotsioonid ei ole midagi, mida me peame alla suruma või häbenema. Emotsioonid on meie juhid läbi elu - iseendana. Kui me oleme nii tugevad, et ei lase emotsioonidel meid enda alla matta, vaid peame neist lugu ja tahame neid vaadelda ja uurida - mis äratundmisele need tahavad meid juhtida, mis on meie vajadused, mille täitmist või millele tähelepanu pööramist see emotsioon nõuab -, siis on emotsioonid meile väärtuslikud ja usaldusväärsed teenäitajad.

Budistid räägivad, et emotsioon on nagu lihas - kui sa neid ei kasuta/ei lase end neist vallata, siis nad kuhtuvad. See võib olla abiks mingis seisundis, ma ei oska öelda, mul seda seisundit pole. Jah, on halb tormitseda ja teisi inimesi psühhoterroriseerida, kuid see kõik muutub iseenesest, kui sa lõpetad enda õigustamise või hukka mõistmise ja vaatad olukorda lihtsalt võimalusena endast paremini aru saada. Peagi juhtub kaks asja: esiteks loobud sa oma seisundi ja vajaduste kritiseerimisest ja pidevalt endale hinnangu andmisest; teiseks muutub inimese emotsionaalne plaan tasakaalukamaks, kuna sa oled lõpuks ometi kuulama hakanud, mida su olemus sulle öelda püüab ja seega pole su emotsionaalsel osal enam lihtsalt vaja tormitseda ja üle keeda, et ennast nähtavaks teha.
Ma ei ütle, et see toimub kiiresti, kuid see on vältimatu asjade kulg.
Universum ei tööta kunagi meie vastu, oleme ju osa temast.


Kas sellisest mõtteviisist on tänapäevases või üldse mingisuguses maailmas KASU?
Kas see on efektiivne?
Eeee... ilmselt mitte. Ärge teie nii mõelge! :D
Olge ikka tragid ja tõhusad, täitke endale võetud kohustusi kenasti ja ärge ajage teisi inimesi närvi :)

Aga mina enam ei saa/taha tagasi minna.

Seda "manifesti" :D kirjutama hakates tuli kohe kummitama pealkirjaks antu, mis on pärit sõrmuste-filmist :)
Leidsin YouTube'ist ka klipi :)



Aga et ma selle õudusfilmiga lõpetada ei taha, siis kordan varem postitatud (heh, ma ei imestaks, kui korduvalt! :P) mõtet budistlikult nunnalt Pema Chödronilt: "Ole enda vastu lahke. Ja siis lase sellel lahkusel tulvata üle maailma."
Please do that, my dear hobbitses! :D

Pühapäev, 21. mai 2017

Nature Boy

Viimased päevad olen magusalt uinunud helehäälse noore Norra piiga Aurora albumit All My Demons Greeting Me As A Friend kuulates.

Aga selle laulu ...



... ajal ärkan nagu naksti üles!


Tuttav meloodia, aga nii eleegiline tõlgendus - teistel on ikka selline positiivne ja unistav olnud -, ja hääle tõttu samas veidi torkav...
Olgu nii magus uni kui tahes - kui see laul tuleb, olen ma ärkvel ja järgmisel hetkel istuli, häälenuppu valjemaks toksimas.
Õnneks lõunauinak ei tohikski üle poole tunni kesta :)



Ma usun, et te kõik olete "Nature Boy" viisi kuulnud, aga võibolla sõnad on võõrad...
Need on ka nii armsad...

"Nature Boy"

There was a boy
A very strange enchanted boy
They say he wandered very far, very far
Over land and sea
A little shy and sad of eye
But very wise was he

And then one day
A lucky day he passed my way
Then we spoke of many things:
Fools and kings
Then he said to me
"The greatest thing you'll ever learn

Is to love and be loved in return"

...


💜

Tsitaat

"Öelda või kirjutada ebameeldivaid asju ei ole mingi vägivald, eriti kui kõneleja või kirjutaja usub selle /öeldu/ õigsusesse. Vägivalla olemus on, et mõtte, sõna või teo taga on varjul vägivallakavatsus, st kavatsus teha oma niinimetatud vastasele kahju. Vale arusaamine sündsusest ja kartus haavata teiste õrnemaid tundeid ei lase inimestel sageli ütelda seda, mida ta mõtleb, ja sunnib teda silmakirjatsema. Aga kui tahetakse inimestes, ühiskondades ja rahvustes arendada mõtte vägivallatust, siis tuleb rääkida tõtt, olgu see nii karm ja momendil ebapopulaarne kui tahes."
- Mahatma Gandhi

Hmmjaa, ma arvan, et inimene peaks olema hooliv/tundlik selle suhtes, kas tema sõnum võib kedagi haavata, kuid oma arvamus välja öelda siiski tuleb ja siis kurvastada koos nendega, keda see sõnum haavas, no mis teha... Oma tõde ikkagi tuleb välja öelda.

Kenderi asjas ma isegi ei oskagi midagi arvata, aga ma muutun hirmus kurvaks, kui saan teada, et riik või politsei oma rahva eest mingeid juhtumeid või arve varjab, või siis ajab poliitik ametis püsimise nimel ilusat juttu, milles rahvas küll tõde või oma kogemust ära ei tunne...
Kurb on ka, kui mõni poliitikaväline inimene oma arvamusartikli pärast töölt lahti lastakse - nagu nad enne poleks näinud, mis inimesega tegu on? Kui enne sobis temaga koos töötada, siis milles järsku probleem? Et teised teada said, mis inimene sinu kõrval töötab ja see tõmbab sinu maine alla?

Minu meelest tuleb tõde välja öelda, selle välja ütlemise õiguse eest võidelda, ja samas olla valmis töölt lahkuma, kui teised ei julge enam firma kodulehel sama lehekülje peal olla :D

"Alati tuleb kaitsta tõde, sest lõpuks on tõde ainus, mis meid kaitseb."
Seda on öelnud nii paljud inimesed, et mina enam ei teagi, kes esimesena ütles.

Laupäev, 20. mai 2017

Hello Earthlings! :)

Pole jälle ammuu aega näinud!
Ja põhjus on sama, mis eelmise pausi ajal: Z maandus kodutallu ja Issake, nagu lendu ehmatatud kodupart, platseerub meie juures Tartus, kodu poole nagu lennata ei tihka, et ei tea, mis tuuled ja tormid seal mühamas võivad olla.

Ma ise tegin sellise tavatu käigu, et kuna Issake mind eelmisel pühapäeval Emmakese juurde külla kutsus ja mulle tundus, et tagamõtteta, siis viisin Emmakesele üle miljoni aasta emadepäevaroosid. Tema tänu selliste konventsionaalsuste eest/puhul ausalt öeldes ikka kohutab mind, aga kuna oleme viimasel ajal (tänu Issakese valvsale juuresviibimisele, minu meelest) hästi läbi saanud, siis tegin nii ja eks nüüd tuleb siis võimalike tagajärgedega silmitsi seista. (Haa, lugesin täna just Mahatma Gandhi raamatust, et rasestumisvastased vahendid on ebaküpsetele inimestele, kes ei kavatse oma tegude tagajärgedega silmitsi seista, hii-hahaa! Me tänapäeval arvame ikka vastupidi :) ).

Muidu on kõik väga kena ja rahulik. Väiku väsis vahepeal väga ära ja oli tõbine, aga nüüd on nii lusti täis, et ehk veab need viimased nädalad kenasti välja. Mees on alati kustumatu rõõmsameelsuse 'küüsis' ja kui mina just parasjagu suhtlemispohmelli ei põe, siis mina ka, ikka samamoodi, ikka samamoodi...


See oli siis lihtsalt pisuke elumärgi-postitus!
Et... hoi! - ma olen elus, ja loodetavasti teie kõik ka!
Mmmwahh! ;)

Kolmapäev, 10. mai 2017

ISFJ & INFJ

Kas te olete ka teinud hiljuti lühiversiooni 16 isiksusetüübi testist või mäletate oma tähekombinatsiooni juba varasemast? See ilmselt levis hiljuti FB's, aga võibolla laste lehtedel ainult... Olen näinud Instagramis, et inimesed panevad seal enese tutvustamise reale oma tähekombo :), mõned peaaegu täiskasvanud raamatuhullud aga panevad enda tutvustamiseks, millisesse Hogwartsi/Sigatüüka majja nad kuuluksid :), see on armas ja lustakas mu meelest :)

Igatahes ülallingitud testiversiooni tehes tuli VT tüübiks ISFJ - "The Defender" (kaitsja).
VT oli väga ärritunud sellest tulemusest, kuna mõned asjad läksid nii tugevalt täppi - samas enda meelest on ta rangelt omaette nahistaja ja ei käi ringi vajadusega teisi aidata, mis sellele tüübile nii omane on.
Samas kõrvalt vaadates ei saaks VT'le sobivamat silti andagi kui "kaitsja", sest ma pole näinud kedagi, kes nii ilmset ebamugavust tunneb, kui kedagi tema kuuldes kritiseeritakse või noomitakse. Ka klassis öeldakse kedagi kritiseerides, et VT võiks nüüd kõrvad kinni katta, või et talle nüüd muidugi järgnev jutt ei meeldi, aga..., või et ärgu VT nüüd kuulaku, jms. Kui kellelgi on probleemid, siis VT alati arutab neid minuga mõnikord nädalate kaupa ja küsib nõu, kuidas ta saaks neid klassikaaslasi aidata. Ja samal ajal on ta enda meelest padu-individualist. Ma arvan, et see on niimoodi selle pärast, et kõik pingutused, mis ta teiste aitamise jaoks teeb, teeb ta vabatahtlikult ja meelsasti - kui aga keegi üritaks tema õla najale vajuma jäädagi, siis VT oleks äärmiselt nördinud ja eemalduks resoluutselt.
Mul on olnud väga huvitav näha, kuidas VT eitab enda juures midagi positiivset, mis teistele täiesti ilmsena välja paistab ...


100% introvert ;)
Ma ise tulin INFJ - kõige haruldasem tüüp kõigist 16'st. Kui VT tüüpi on 13% testi teinud inimstest, siis minu tüüpi on alla 1%.
Hmm! Polegi siis ime, et ma nii 'ufo' olen :D!
Minu tüübi nimi on "The Advocate" ehk, kujutage ette - samuti "kaitsja" nagu VT'gi, aga tema kuulub ühiskonna valvekoerte suurde alagruppi (The Sentinels), mina aga diplomaatide alagruppi. (Grupid on SIIN.)
Mina olen kõigega nõus, mida minu tüübi kohta kirjutatakse, aga kujutage ette mu (võidu?)rõõmu, kui suhete alapealkirja all räägiti, et minu erihuviks ja -nõudeks suhetes on AUTENTSUS ja täielik avatus!
Hehee, vahva! :) Juhtumisi on autentsus just see, millest olengi just päris viimastel kuudel eriti palju mõelnud ja rääkinud :)





Suhete peatükk:

ADVOCATE RELATIONSHIPS
When it comes to romantic relationships, Advocates take the process of finding a partner seriously. Not ones for casual encounters, people with the Advocate personality type instead look for depth and meaning in their relationships. Advocates will take the time necessary to find someone they truly connect with – once they’ve found that someone, their relationships will reach a level of depth and sincerity that most people can only dream of.

Advocate romantic relationships
Getting to that point can sometimes be a challenge for potential partners, especially if they are the impatient type, as Advocates are often perfectionistic and picky. People with this personality type aren’t easily talked into something they don’t want, and if someone doesn’t pick up on that, it’s a trespass that is unlikely to be forgiven, particularly in the early stages of dating. Even worse is if a suitor tries to resort to manipulation or lying, as Advocates will see right through it, and if there’s anything they have a poor tolerance for in a relationship, it is inauthenticity.

Is This for Real?
One of the things Advocates find most important is establishing genuine, deep connections with the people they care about.
Advocates will go out of their way to seek out people who share their desire for authenticity, and out of their way to avoid those who don’t, especially when looking for a partner. All that being said, Advocates often have the advantage of desirability – they are warm, friendly, caring and insightful, seeing past facades and the obvious to understand others’ thoughts and emotions.

Advocates are enthusiastic in their relationships, and there is a sense of wisdom behind their spontaneity, allowing them to pleasantly surprise their partners again and again. Advocates aren’t afraid to show their love, and they feel it unconditionally, creating a depth to the relationship that can hardly be described in conventional terms. Relationships with Advocates are not for the uncommitted or the shallow.

When it comes to intimacy, Advocates look for a connection that goes beyond the physical, embracing the emotional and even spiritual connection they have with their partner. People with the Advocate personality type are passionate partners, and see intimacy as a way to express their love and to make their partners happy. Advocates cherish not just the act of being in a relationship, but what it means to become one with another person, in mind, body and soul.



Tegime selle testi umbes kaks nädalat tagasi, oot, rohkem ikka - Issake oli veel siin, ... aga kuna VT selle tulemuse üle ikka veel turtsub ja mina ikka veel muigan, et ta pole nõus oma instinktiivset kaastundlikkust tunnistama ja üritab sellest lähtunud käitumist igatmoodi ratsionaliseerida, siis on see teema iga päev üleval, nii et mõtlesin, et kirjutan... äkki saab keegi veel suure elamuse sellest testist :D

Ja kujutage ette, 'romantiliste suhete' peatükki siia kopeerides sain ma aru, et olen iga peatükki lugenud-vaadanud vähemalt kaks korda, aga sõpruse peatükki ma üldse ei avanudki :D :D :D
Lihtsalt kohe üldse ei huvita... :D

Aga miks mind peakski sõprus huvitama, kui ma hoopis armastan teid kõiki! :D

Lefa-lefa! 😘

Teisipäev, 9. mai 2017

Inimene pole kala

Kala ta ei ole, aga ehk on puu ...
Mul on viimasel ajal kummitama jäänud kaks kuuldud analoogi inimeste ja puude kohta.

Üks on selline, et kui me läheme metsa, siis puud on erinevad. Mitte ainult liigilt, vaid mõni on suur, tugev, elujõuline, teine on kiduram, mõnel on laiguke või terve külg kuivanud, mõne puu suur oks on murdunud, mõni on juurtega maast välja tulnud, mõne tüve peal kasvavad seened ja nii edasi, aga kui me metsas jalutame, siis me ei mõtle, et see puu on ilus ja too puu on kole.
Et - võiksime õppida metsana nägema inimkonda ja inimesi puudena. Nad on erinevad, aga mitte koledad/halvad. Päris vahva mõte! :)


Teine mõte on see, et kui me kõik tuleme ühest allikast, siis me oleme kõik ühe ja sama allikenergia erinevad väljendusvormid. Meie kogemused ja olud on meid niimoodi kujundanud, et oleme välja tulnud erinevas kohas. Nii võib vaadata allikenergiana puutüve, kust me kõik välja kasvame, ja indiviidid oleksid siis oksatipud. Jah, osad meist on lõuna pool ja osad kirdes, mõni saab rohkem päikest, mõni on rohkem taeva, teine maa poole, kuid me kasvame kõik välja ühest samast 'tüvest'. Kui hakata inimestelt maha koorima kogemuste ja elude jooksul õpitu kihte, mis on siis mõtlemis- ja käitumismustrid, mis me oleme elu jooksul õppinud, et eluga toime tulla, siis kogemuste-eelne hing on kõigil täpselt samasugune. Meid teevad erinevaks erinevad kogemused - mitte meie olemus.



Ja ma kleebin siia ka ingliskeelse loo, mida ilmselt paljud teist teavad:

In a mother’s womb were two babies. One asked the other: 
“Do you believe in life after delivery?” The other replied, “Why, of course. There has to be something after delivery. Maybe we are here to prepare ourselves for what we will be later.”
“Nonsense” said the first. “There is no life after delivery. What kind of life would that be?”
The second said, “I don’t know, but there will be more light than here. Maybe we will walk with our legs and eat from our mouths. Maybe we will have other senses that we can’t understand now.”
The first replied, “That is absurd. Walking is impossible. And eating with our mouths? Ridiculous! The umbilical cord supplies nutrition and everything we need. But the umbilical cord is so short. Life after delivery is to be logically excluded.”
The second insisted, “Well I think there is something and maybe it’s different than it is here. Maybe we won’t need this physical cord anymore.”
The first replied, “Nonsense. And moreover if there is life, then why has no one has ever come back from there? Delivery is the end of life, and in the after-delivery there is nothing but darkness and silence and oblivion. It takes us nowhere.”
“Well, I don’t know,” said the second, “but certainly we will meet Mother and she will take care of us.”
The first replied “Mother? You actually believe in Mother? That’s laughable. If Mother exists then where is She now?”
The second said, “She is all around us. We are surrounded by her. We are of Her. It is in Her that we live. Without Her this world would not and could not exist.”
Said the first: “Well I don’t see Her, so it is only logical that She doesn’t exist.”
To which the second replied, “Sometimes, when you’re in silence and you focus and you really listen, you can perceive Her presence, and you can hear Her loving voice, calling down from above.”
- Útmutató a Léleknek


Keele mittevaldajatele lühidalt:
Ema kõhus on kaks beebit. Üks ütleb, et elu väljaspool emaüska pole olemas, teine ütleb, et elu jätkub, kuid on teistmoodi (hinge surematus). Esimene peab seda naeruväärseks, tema meelest peab sünnitusega elu lõppema. Teine usub, et seal on Ema (Jumal), kes nende eest hoolitseb. Esimene ütleb, et kus see ema sul on, tobedik. Teine ütleb, et me ei näe teda, aga tunneme teda kõikjal enda ümber.

Armas jutuke :)

Pühapäev, 7. mai 2017

Funktsionaalsus või endakssaamine

Ma mõtlen, et ma peaksin oma blogijanimeks võtma 'asotsiaal' (aga ma ei võta, lihtsalt teavitan :D). See on 'silt', millega ma viimasel ajal end tugevalt ja positiivselt samastan. Ma mõtlen, et me oleme liiga tsiviliseeritud. Inimesel on liiga vähe ruumi olla tema ise. Ma ei mäleta, kes see Hollywoodi diiva oli, kes ütles: "Minu meelest on elu küllalt pikk, aga mitte kuigi lai." :D

Ma jään imestusega kõrvale nii paljudest asjadest, mis inimesi erutavad. Näiteks hiljutine arutelu sel teemal, miks ei võiks üksikema pälvida Aasta Ema tiitlit. No kas meil ei tohi siis olla enam sellist ideaali, et parimal juhul on mees ja naine koos oma ühised (ja võibolla ka mõned 'tühised', hehee) lapsed üles, tublideks inimesteks kasvatanud ja kõik saavad hästi läbi? Mulle tundub, et selle peale solvuda oleks sama, kui keegi ütleks, et VT'l on tugevad, pikad, läikivad, painutamisel vetruvad juuksed, nii et tema saab Terveimate Juuste tiitli ja mina kukuks näuguma, et mina näen oma juuste hea väljanägemise nimel vähemalt sama palju kui mitte rohkem vaeva ja Terveimate Juuste tiitli võiksin tänu oma pingutustele saada ka mina oma lühikeste udupeente karvadega. Kas me ei võiks hoopis rõõmustada, et mõnel perel õnnestub nii sõbralikult, tasakaalukalt ja ühtselt seda pere-elukest veeretada, et see annab meile kõigile lootust? Kas ideaalid on miski, mis solvab inimesi, kes elavad 'pärismaailmas'? Jube kurb oli lugeda arukate inimeste nördimusest sel teemal. See lihtsalt ei jõua mulle kohale ja ma jäin seda seika imestusega silmitsema ja mõtlema, et maailm on ikka väga suur ja kirjumirju paik. Ooooo ... 0_0

Ka saan pikkamööda aru, kui tavalised on suhetes väikesed nähvamised-naginad, mis minu meelest peaksid täielikult, 100% olemata olema - kasvõi tablettide toel, kui muidu ei saa. On väga hea, kui inimene on oma maailmapildiga rahul ja sellega kooskõlas, kuid hämmastav, kui me muutume irooniliseks või lausa halvustavaks nende suhtes, kellele sobib teistmoodi elu. Minu meelest võiks ühiskonnas täitsa olemas olla 'väikeste rottide' grupp, kes millessegi ei puutu, ja 'vaatlejate' grupp, kes ei osale, aga teeb tähelepanekuid. Kui me peame oma palkadest maha võetud rahadega ülal politsei- ja vanglasüsteemi, siis võime rahulikult toetada ka asotsiaale, arvan ma :)  Kui jätkub raha nende jaoks, kes on otseselt meid kahjustanud, siis jätkugu ka 'rotitoidule' - niikuinii on pättide tõttu kulutatav raha (politsei- ja vangla)hoonetele, autodele, politseivormidele, palkadele ja töövahenditele sadu kordi suurem kui sotsiaalabirahad, ja see on inimeste tõttu ja jaoks, kes kahjustasid meid!

Ma leian, et see kohustuslik rida - lasteaed, algkool, põhikool, keskkool, töö/ülikool, töö - on mõttetult piirav ja kahjustavalt suletud. Minu lapsepõlvekodus olid hinded tähtsad ja erinevatele võimalustele avatus väike. VT puhul ma olen nimelt läinud seda rada, et vaatame, mida meie emotsioonid meile õpetavad - mis inimene ma olen/ta on? Arvatavasti saab seda teha vaid püüdlike lastega ..., see võtab ohkama... Ainus võimalus olla päriselt õnnelik, on elada just meile sobivat elu. Ainus võimalus teada saamiseks, mis meile sobib, on minna seda rada, kuhu tunnetus meid juhib. Ma vean kihla, et kui me võtaksime suuna 'põhja' poole, tuleksid paljud 'tundlikumad tüübid' parema elu peale välja, kui suundudes oma oletatava lae suunas. Mis printsiip see oli, et meie karjääritõus lõpeb seal, kus oleme jõudnud kompetentsusest ebakompetentsuseni...? Peteri printsiip? Et enamik töötajatest ongi ebakompetentsed - kui poleks, kui nad saaksid oma tööga suurepäraselt hakkama, siis nad püriksid veel edasi :)
Aga tõsi ta on, et paljud tunnevad, et ainult niimoodi - ennast väliste tingimuste abil - ebapädevasse olukorda asetades nad kasvavad... Mina jälle tunnen, et rahu kosutab meid ja armastus kasvatab meid...

Teal Swan ütleb, et kui inimene tunneb, et ta vihkab oma tööd, siis psühholoog õpetab tal pigem nendest tunnetest hoolimata tööl hakkama saama, sest tööl peab ju käima, eks - kui just selgelt täitsa vale töökoht pole selle inimese jaoks, aga sellest aru saamiseks pole psühholoogi vaja. Teal läheb täpselt vastupidist teed: tema sooviks on, et inimene oleks endaga igal hetkel nii tugevalt kooskõlas ja teadlik, et juba üksainuke samm vales suunas (ka füüsiliselt, oma töökoha hoonesse) hakkaks nii tugevalt vastu, et sa astud kohe tagasi ja lähed teises suunas. Psühholoog ütleb enam-vähem, et elu käibki nii ja halvad kogemused kuuluvad elu juurde. See ajab üsna suurelt segadusse. Kas sa ikka pead ninapidi olema juures asjal, mis sinus pidevalt hirmu, viha või vastikust tekitab? Mil määral on see siis normaalne ja mil määral liig? Ja lõpuks - mis see sulle loeb, et teised õpivad nende tunnetega elama? Negatiivsuse välja kannatamine kuulub justkui vaimse küpsuse juurde..., aga midagi oleks siin nagu mäda. Kas vaimne küpsus ei peaks tähendama ka seda, et sa iial ei halvusta kedagi ka ülemuse või kolleegina, sest selleks pole mitte kunagi tegelikult vajadust. Mitte kunagi! Pole asja, millest ei saaks vastandumata ja hoolivalt rääkida. Kuid sageli me ei näe seda ... näeme intriige ja ebaõiglust, väikesi vajalikke valgeid valesid jms.

Ma tean, et ma muutun üha 'lillelapsikumaks'. Ja õnnelikumaks. Mitte keegi ei saa mulle enam öelda, mida ma tegema peaksin, sest ma olen nii kaua järjest kogenud, kuidas mu kõhutunne mind õnne sisse juhib. Ja samas näilisesse asotsiaalsusesse. Mis on mõneti segadusse ajav, sest inimene olevat teatavasti ju 'sotsiaalne loom'.

Kuid imelik on see, et pingutades ja teiste, korralike, tublide inimeste moodi olla püüdes tundsin ma end inimestest ja inimlikkusest palju kaugemal olevana kui nüüd, mil ma mitmesugustest sotsiaalsetest 'väljakutsetest' eemale hoian. Just nüüd tunnen ma ennast ühiskonna väärtusliku osana :D, see võib tunduda või lausa olla naeruväärne, kuid nii ma tunnen!... :)

Tean, et inimeste aktiivsus ja suhtlemisvajadus on väga erinev, nii et ühiskonnast irdumist ei soovita ma kellelegi, küll aga endaga olemist nii palju, et sa saad olla kindel, et seda, mida teed, teed enda pärast, et see teeb sulle rõõmu, mitte lihtsalt ei tundu antud olukorras sobilik või õiglane, optimaalne.
Kas me peame olema ideaalsed ja funktsionaalsed?
Kas me ei tohi olla lihtsalt meie ise, solvumata, et mõni teine 'tema ise' olles saavutab rohkem kui meie, võtmata seda isiklikult?

Vaat sellised imelikud mõtted täna õhtu eel ... :)
Nighty-night! 😘

Neljapäev, 4. mai 2017

Tänane lemmiklaulja ja -laul :)



Ma lihtsalt ei või...! :)
Sõnu netis pole ja ma ise ka ei viitsi kuulmise järgi kirjutada - see on selline kiirustav töö, mis teeb mind närviliseks, you know... :),
aga... ei saa sellest laulust küllalt täna! :)

Loodan, et teilgi on kevad südames ja sammus!...
... kui te muidugi juhtumisi lõunapoolkeral ei ela - mu Õde just täna kirjutas, kuidas magusat kõdulõhna õhus heljub... :D

Päikest! :)

Pilte õieti polegi

Kuna aprillis oli Issake pikalt siin, siis ma kas suhtlesin või puhkasin suhtlemisest.
Nüüd tuli meelde, et ma tavaliselt korrastan kuu lõpus fotodekausta, et seekord jäi tegemata...
Läksin vastavasse kausta ja ennäe - polegi seekord õieti mingeid pilte! Ainult oma riiulist tegin portsu, kuid imelik - isegi kui kaamerat kaugele viisin, jättis ta ikka ainult riiuli pildile... ma tahtsin selle kohal olevat seina ka pildistada, kuigi ausalt öeldes ma ei seadnud seal midagi ringi, kuigi kavatsesin.

Nojaa, siis minu voodi vastasseinas olev riiul, vasakule jääb koridoriuks, paremale rõduuks:




Tõusin püsti, et äkki mahub rohkem ära, aga ei...

Natu teine nurk, aga ei suurt midagi...

Naljakas, mulle piltidel meeldivad interjööris libedad valged, klaasjad pinnad, 
aga kogematakombel muutub oma tuba aina tumepunase-tumekollasevärvilisemaks.


Aga neid pilte kahandades avastasin nipi, 
kuidas minusugused pika nina ja lõuaga nõiamoorid pildil paremad välja näevad:
nägu pooleks ja suurem pool pildilt välja :) 


Meditatsiooninurgake :)
Varem oli siin õudne hunnik teleka, digiboksi ja DVD-mägngija ja antenniga seotud juhtmeid.
Olen nii rõõmus, et mu budakuju seljatagune on nüüd juhtmevaba :)


VT ütles, et näen sellel pildil välja nagu sarimõrvar! :D

Jaaahh???

:D

Kolmapäev, 3. mai 2017

Your Life is Your life / Go all the way - Charles Bukowski




Kunagi ma sain nii aru, et oma hirmude ületamine tähendab põhimõtteliselt nende asjade tegemist, mida ma teha ei taha :D, et jõuda selleni, mida ma võibolla tahan, võibolla mitte - ma ju ei tea enne, kui see muutunud olukord käes on.

Nüüd ma mõtlen, et oma hirmude ületamine tähendab täpselt vastupidist: ei tee neid asju, mida teha ei taha, ja siis vaatad, mis juhtub. Esialgu on juhtunud ainult head, ja täiesti uskumatult palju. See oli tegelikult üllatus :)

Ma olen varem elanud sellesama rahutustundega, mida Peeter Sauter mitmes oma noorpõlveraamatus on kirjeldanud: et nagu ei taha midagi teha, sest tundub, et need asjad pole tähtsad, aga mis siis oleks tähtis - vaat, ei tea, Miski nagu poleks. Ei tule midagi pähe!

Aga seda, mis on tähtis, ei saagi välja mõelda.
Tuleb inimeste närviajamise kiuste endaks jääda (kasvõi kaotada pruudid, abikaasad, elukohad, töökohad ja mida kõike see Bukowski kaotas) ja kõik, mis sa teed, on äkitselt tore ja tähtis. Elu pole enam "on hold" - ja ma arvasin lapsest peale, et niimoodi elataksegi: oodatakse midagi järgmist, mis sind uuele astmele upitaks. Ma läksin näiteks alati suurima heameelega uude kooli, sest uskusin, et jõuan kunagi 'oma jopede' sekka.

Ja tegelikult on ikkagi lihtsalt nii, et kui oled endaga kontaktis, siis oledki ka teiste inimeste ja kogu maailmaga kontaktis. Võibolla me otsimegi väljast seda, mis meid endale lähemale aitaks? Ma ei ütleks, et see on võimatu. Näiteks Mees on alati selline 'vabadusvõitleja' olnud, kinnitanud, et see, kuidas maailm ringi käib, ei peaks meile lugema, meid peaks huvitama vaid see, mida meie tahame. Mees on ise väga tugevalt enesest teadlik olnud ja tema kõrval olen ka mina seda õppinud. Nii et välised impulsid võivad meid minu meelest küll endale lähemale aidata, aga sellele ei saa lootma jääda. Nii et ma ikka soovitan aina 'minakamaks' muutuda ja see karvane koll Bukowski soovitab sama, nii et peab ju õige olema, eks! :D

Teisipäev, 2. mai 2017

Sarkasm pehmodele

Oookei, JP Sears on minu YouTube'i lehe soovitusveerus olnud algusest peale..., st sellest ajast, mil ma sain arvuti, millega YouTube'i näha sai (haa, naljakas, sellest on möödas vist küll juba 3 aastat, aga ma polegi ikka veel endastmõistetavaks hakanud pidama, et ma filmiklippe näen oma arvutiga! :D) ja ma ei kujuta ette mispärast, aga ma pole mitte kunagi neid videoid vaadanud... Pealkirjade järgi sain aru, et tegemist on vaimsete huvidega mehega, kes teeb nalja, aga vaatama ei tõmmanud...
Eile sattusin selle OM-beebi video kaudu tema FB lehele ja sealt siis YouTube'i ja - no tal on nii teravmeelsed videod, kusjuures ta ju ise näeb (taotluslikult) nii pehmo välja, et ei osanudki sellise näo tagant sarkasmi oodata. Kusjuures nii rõõmsalt esitatud :D  (ilmselt on see ainus viis olla sarkastiline ilma destruktiivsuse nüansita).

Igatahes olen praegu vaadanud vaid 3 videot ja panen need kõik siia ka.
Kes inglise keelt oskab ja sarkasmi armastab, see võib vaadata, kui veidi meelelahutust tahab... :)
need on lühikesed - 2-4 minutit.

*

JP: "Kui Amber minuga ei räägi, siis see aitab mul mõista, et ma olen midagi valesti teinud. Ja kuna ta ei ütle välja, mida ma valesti tegin, siis tunnen ma sisimas, et see, milline inimene ma olen, on läbinisti vale."
Amber: "Kui ma JP'd külmalt kohtlen, julgustab see teda paremaks inimeseks saama."





*

Kraadiõppe olulisusest ja õppelaenu väärtusest:



*

Ja mu lemmik: Kui lihasööjad käituksid nagu veganid.

"Brokoli? See on minu toidu söök. Ja mulle ei meeldi, et sina selle ära sööd!"

"Taimed tekitavad hapnikku. Mispärast sa need ära sööd???"

"Kas sa annad endale aru, kui ohtlikud on hirved autojuhile? Kui sa hirve kinni ei püüa ja ära ei söö, siis see põhimõtteliselt tähendab, et sa lausa tahad, et inimesed autoõnnetustesse satuksid."

Selles videos astuvad üles ka OM-beebi isa ja ema :)

Ja kuna see on teiselt lehelt, on sellel ka subtiitrid, nii et jälgida saavad ka need, kes kuulates vähem aru saavad ja lugedes paremini.


PS, mulle on varasemast jäänud mulje, et JP ise on ikka kenasti vegan :)
Kõige paremini võetakse vastu ikka see iroonia, mis on enda pihta suunatud :)