Neljapäev, 31. märts 2016

Life lately

Olen siin vahepeal juhmistavalt tihedat seltsielu elanud.

Ülemöödunud nädalavahetusel käis külas Mehe klassivend oma "uue" (nad on vist juba 8 aastat koos) kaasaga. Mulle see naine meeldis ... kui ma ütlesin, et mul veiniklaase pole, oli tema kohe nõus tavalisest morsiklaasist veini jooma :) - seega normaalne inimene! :) Vestlus kiskuski selliseks, et mina rääkisin kõva häälega selle naisega ja Mees rääkis meetrike eemal sama kõva häälega oma klassivennaga. No ma olen rohkem dialoogi- kui seltskonnainimene. Aga väga lõbus oli.
Muide, mulle meeldis selle mehe eelmine naine ka!
Mõni kohe oskab hästi valida ... :)

Ja möödunud nädalavahetusel käisime teise Mehe klassivenna sünnipäeval bowlingusaalis.
Mul hakkas bussis veidi halb ja alguses ei saanud ma seal spordisaalis ka kuidagi seistud - kõrvad kiskusid vatiseks ja kumisema. Olin kindel, et ma ei mängi. Aga siis õnnestus ühel kolmesel seltskonnal mind neljandaks kaubelda ja täitsa tore oli! Ühel korral sain kõik kurikad maha ka! :) Eks ma veeretasin neid kuule renni ka omajagu, aga mitte nii palju, et seltskond minu mängu võtmist kahetsema oleks hakanud :p
Seal oli üks kõrgestiharitud vanem härra, kellega ma varemgi hästi jutule olen saanud. Seekord märkasin, et ta jättis oma naise korduvalt oma õla taha - vestlusringist väljapoole. Ai-ai, nii ei sobi teha! Isegi Mees märkas seda! Ta oli kunagi TÜ's dekaan olnud ja rääkis tollasest rektor Aaviksoost, et see oli nii võimekas mees, et tegi nelja inimese töö ära, aga ülemusena oli ta mõistmatu, kuna ootas alluvatelt samaväärset panust, milleks keegi paraku võimeline polnud.

Veel käisin VT'ga hambaarsti juures - kõik oli korras! :) Tubli tüdruk! :)

Ja ülejäänud aja olen tülitsenud oma Naabrimehega, kellel on kogu aeg vaja, et ma Soome helistaks ja tema dokumente pildistaks ja neid Soomlasele saadaks. Ütlesin, et see on kohutavalt tüütu. Tema teatas, et ma solvasin teda - ja ootas, et ma murelikuks muutuksin selle peale! Mina ütlesin, et minu meelest on see tore, et talle kohale jõuab, kui vastumeelne mul on tema asju sekeldada.


Lugemistest.
Pidin ju usinalt Piiblit lugema oma lugemiskava järgi. Eks ma lugesin ja imestasin, mida tähendab see pidev "pane käsi mulle puusa alla ja vannu, et sa..." Et kas juudid tõesti andsid oma isale ja peremehele tõotusi kätt nende kubemel hoides?

Aga siis sain Haruki Murakami "1Q84'le" ja mõtlesin, et loen seda Moosese raamatuga vaheldumisi, kuid Murakami osutus nii haaravaks, et lükkasin kõimõeldavad tegemised tagaplaanile ja püüdsin seda läbida. VT'l oli koolivaheaeg ja see tähendas, et suure osa päevadest istus ta mul siin voodil või joogamatil ja me muudkui seletasime igasuguseid maailma asju, aga selle ma olen nüüd endale selgeks teinud, et VT lobisemisvajadus on olulisem kui mu enda pisikesed tegemised, nii et see ei tundu enam mingi ohver :) Mõned tema klassiõed veetsid koolivaheaja vahetusõpilastena Prantsusmaal ja VT oli nende pärast nii õudselt mures :p Nurises tegelikult vaid üks tüdruk, kes sattus usklikku perre ja ei teadnud, mida söögipalve lugemise ajal teha ja et ta pidi nendega pikalt kirikus jumalateenistusel istuma. Pealegi vahtis peretütar teda, kui ta riietus - see ei meeldi kellelegi.

Aga Murakami oli mõnus. Raamatu kaht esimest osa olen tegelikult kunagi eesti keeles lugenud - ja ikka oli väga põnev! Hoolimata sagedastest kordustest.

- Aomame sõidab killima -



Murakami kohe oskab aeglasemalt kulgevat maailma luua ja kordustega fataalset õhkkonda luua ...
Kolmas osa oli eelmistest palju staatilisem, kuid juhtumisi on vähe tegevusi ja liikumist elu minu maitse järele. Ainus asi, mis imestama pani, oli et turvakorteris elav Aomame ajas ihukaitsja Tamaruga telefonijuttu kuidagi imelikult: kord üritati laipadele, relvadele ja kõhubeebile mingite kõigile võimalikele pealtkuulajatele arusaadavate eufemismide kaudu viidata ja siis samas kõnes nimetati asju ka õigete nimedega. Väga veider! Kes nii teeks?

Aga noh, 1150 lehekülge - ja eile sain läbi. Lugesin inglise keeles ja nii lihtsat ingliskeelset raamatut pole mina veel näinud. Kui see nii paks poleks, siis soovitaks kõigile, kes tahavad raamatut lugedes keelt õppida.

- Tengo mänguväljakul kaht kuud vaatlemas -



Uku Masingu luulekogud jõudsid ka kohale...







Nüüd on mul vähemalt need kõik olemas ja laiutavad riiulis, kuhu pidid tulema TEA entsüklopeediad :D. Aga viimaste puhul teeb mulle rõõmu, et ma polnud sugugi ainuke, kellele tundus, et edasiste eksemplaride ärajäämisest teatav kiri oma 'kohustusliku nõustumisega' oli veider.



Mis ma veel teinud olen...

Vaatasin
- reality-sarja 90 Days To Wed kanalilt TLC, kus kihlatu-viisaga USA'sse oma partneri juurde tulnud muulased peavad kolme kuu jooksul kas abielluma või tagasi oma kodumaale minema. Eks nad kõik on tulnud ikka abielumõtetega, aga kolme kooselukuu jooksul võib ilmneda nii mõndagi, mis väga ei meeldi.
- Selgeltnägijate tuleproovi
- Plekktrummi


Kuulasin järgmisi artiste
- Kadri Voorand
- Ella Fitzgerald
- Peggy Lee
- Nina Simone
- Moonrise Nation
- ja muidugi "1Q84's" mainitud Leos Janaceki "Sinfonietta" pidin ka ära kuulama, aga mind väga ei vaimustanud.

Ja muud suurt polegi teinud ...
Loodan, et teil on vahepeal kenasti läinud! :)

Kolmapäev, 23. märts 2016

Mõeldes Z'le

Mul on juba neljanandat päeva arvuti kogu aeg lahti, sest ma ei saa üht luuletust kinni panna.

Tean seda lullat juba vähemalt keskkooliajast, sest The Cranberries kasutas ühes oma laulus (Yeats's Grave (--- ma jonnin natuke: igal pool, ka plaadiümbrisel on Yeat's Grave - ma ei saa aru!?!)) sellest jupikest ja Cranberriest ma kuulasin kogu aeg - nii otsisin esimesel võimalusel ka selle luuletuse tervikuna välja.

Nüüd komistasin sellele üle pika aja taas ja ... mõtlen, et see on nagu Z'st: ta oli nii vahetu ja terav ja tuline, et ei mahtunud oma siinsesse väikesesse ellu ära. Mis ta pidi tegema, olles see, kes ta on? Polnud meil ju teist Troojat talle mahapõletamiseks anda.




(Allikas: Poetryfoundation.org)



Z sõitis esimesel märtsil tagasi Austraaliasse.
Paariks kuuks, aga ilmselt pigem vähemalt aastaks või igaveseks.
Kõik hingavad kergendatult - ka need, kes teda siin armastavad :)

Nii suurt tuld pole hea enda lähedal hoida.

Esmaspäev, 21. märts 2016

Kassipildid




Telekasõber


Jäi vahele


Prügikastikass





Hunnitu hunnik


Päkapikk














Saamatu lakard


Änku!

Reede, 18. märts 2016

Esimene Moosese raamat

Otsustasin hiljuti, et loen pisihaaval kõik Piibli raamatud läbi.
Kunagi lapsena olen seda isegi teinud, kuid ainult selle pärast, et kõik põnevam kodus oli ammu läbi loetud ja eks uudishimu oli ka, et mis raamat see on, mida kaks tuhat aastat armastatakse? Lapsena tundus see üsna igav - millegipärast häirisid väga need teada-tuntud ebakõlad nagu inimeste sadadesse aastatesse ulatuvad vanused ja esimeste naiste leidmine kusagilt väljapoolt Aadama ja Eeva kodu, kus oleks tohtinud vaid pärdikuid leiduda.

Nüüd vaatasin, et juba ainuüksi Piibli esimeses raamatus leidub nii palju 'skandaalseid' lugusid, et pole ime, et talurahvale 'pühakirjast' täielikult piisas - polnud vajagi midagi muud lugeda osata, seiklusjutud maalt ja merelt olid siin puha kirjas.

Juudid olid ikka parajad krutskivennad juba tollal.

Vendade poolt Egiptusesse orjaks müüdud ja seal vaarao varahoidjaks tõusnud Joosep lasi headel saagiaastatel koguda vilja ja kui siis tulid nälja-aastad, tuli üle kogu maa inimesi tema juurde vilja hankima; aastate jooksul vahetasid inimesed vilja vastu kogu oma raha, siis karja ja lõpuks oma maatükid - seega nälja-aastate lõpuks olid neist saanud vaarao pärisorjad.

Ühes maanurgas võttis kohaliku vürsti võsuke Jaakobi/Iisraeli tütre Diina väevõimuga endale (- ju tal oli siis 'seksuaalne hädaolukord', nagu tol araablasel, kes hiljuti avalikus basseinis... ahmidaiganes.). Pärast läks isake vürst Jaakobi juurde kosja sobitama ja tegi ettepaneku, et nad teineteise hõimust naisi võtma hakkaks ja endi rahvad nii seoksid. Jaakob ütles, et oi ei, nii ei või, mina saan oma tütre anda vaid ümber lõigatud juudile ja sama kehtib teiste suguvõsa naiste kohta. Vürst oli nõus kõik omakandimehed ümber lõikama. Kolmandal päeval pärast 'lõikuspidu', kui mehed olid valudes ja teovõimetud, läksid Jaakobi kaks poega ja tapsid mõõkadega kõik asula mehed. Vara ja naised võtsid endale.

Soodomast ja Gomorrast pagenud Lott hakkas oma kahe tütrega elama mäekoopas. Tütred vaatasid, et aeg läheb ja kosilasi ei kuskil, nii et jootsid aga isa täis ja said temalt lapsed.

Nii et üks skandaalide rodu oli see esimene raamat :D

Aga pikaealistest ammustest inimestest ja maa peal elanud hiiglastest - 'inglite' ja inimeste järglastest - räägivad nii paljud müüdid, et see ei häiri enam sugugi :)
Ka on vahepeal selgunud, miks on vaja kõigi tegelaste pojad üles lugeda: juudid ju tahavad oma põlvnemist jälgida; nii et see ka ei pane enam silmi pööritama.

Nüüd loen kohe inglise keeles ka otsa ja vaatan, kas jääb teistsugune mulje? :)

Neljapäev, 17. märts 2016

Kassipildid




Meie peres oli nii, et 
kui kass Mehe toolil istus, siis mees kummardus tema kohale ja püüdis veenda kassi lahkuma;
VT tonksas kassi või kallutas tooli, kuni see minema läks
mina aga lihtsalt istusin, eeldades, et minu suurt tagumikku jõuliselt lähenemas nähes kargab ta ise maha.





Mission Impawsible (pole minu nali - selline pealkiri oli pildil juba olemas).


Opa!











Petis :)


Läbirääkija


Aww! :)


Hot Cat :)

Esmaspäev, 14. märts 2016

LESLIE LEINO "Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab!"

Mõtlesin alguses, et ma ei saagi sellest raamatust kirjutada, sest kui muukeelseid ja tõlkeraamatuid võib kiruda mõõdutundetult, siis teisele eestlasele ei tahaks teada anda, et mulle ta töö ei meeldi. Sest eks igaüks kirjutab/loob neile, kellele see meeldib - ja neid on alati ka.

Nagu te aru saite, ei meeldinud mulle see raamat. Kole igav. Nii tohutult palju juttu majandusest ja geograafiast, kuid Hiina Imest inimestest suurt ei miskit? Kas autor nägi inimesi, isiksusi, rahvuslikke omapärasid? Kas ta armastas seal midagigigi või kedagigigigi? Või pigem kirjutas lihtsalt Wikist ja reisiteatmikest info maha ja andis teada, et tema ka käis seal ja nägi seda.

Et raamat on kohutavalt kuiv, torkas mulle silma alles teisel poolel ja teisel lugemispäeval. Esimesel lugemispäeval ja juba esimeste lehekülgede juures torkis hoopis see, et autor tundub kuidagi suureline. Teeb mingeid imelikke poeetilis-sarkastilisi "nalju", mis ilmselt vaid tema enda peas vaimukana kõlavad ja on üldse kuidagi ennasttähtsustav ja patroneeriv. Muide, ta ka ise märgib ühes kohas, et kipub olema 'üleolev' :D Ma lugesin seda kohta kolm korda üle ja noogutasin iga kord: TEADAGI! :D Ja kirjutamisstiil on väga kentsakas, lugemist pidurdav - just eriti need irooniliselt poeetilised kohad raamatus... kes niimoodi mõtleb? Väga imelik! Ja need veidrad, iseäratsevad lõigud vaheldusid sellistega, mis olid nagu teatmeteostest refereeritud. VÄGA raske oli 150 lehekülje pealt edasi lugeda, kuigi 180 lehekülje kandis tutvustatud petuskeemid elavdasid veidi pilti. Õnneks siiski lugesin lõpuni, kuna kõige viimane peatükk sisaldas seda, mida oleks pidanud sisaldama kogu raamat - hiinlaste elu-olu ja kombestikku. Kuid ma olin juba liiga tüdinenud ja šokeeritud sellest raamatust, et seda õieti nautida ja katkendeid ka polnud isu ära märkida.

Igatahes ma mõtlen, et seda inimest küll absoluutselt ei huvita, kui keegi tema raamatust halvasti arvab, sest ta "teab oma väärtust" ise kõige paremini, nii et ma võin solvamist kartmata oma suu puhtaks rääkida.

Siiski, mis ma (peamiselt viimasest peatükist) teada sain:

- et Hiina on üks suur, sulisid täis agul;
- lõunerid on out;
- kui keegi teeb tööd, pead sina ka jalul olema ja sekeldajanägu tegema - üksi puhata pole ilus;
- kogu aeg peab kalkuleerima ja mängima erinevaid rolle;
- kui naised kaklevad, üritavad nad teineteist paljaks kiskuda, et teineteist häbistada;
- bussid ja rongid on nii täis, et ime, et inimesed iga päev seal ei sure;
- bussi peale pääseb see, kel on teravamad küünarnukid;
- võitluses istekohtade pärast vallandub vagunit täitev sõimusadu;
- jalgrattaga sõidavad "vaesuse kammitsaisse lõksu jäänud" hiinlased;
- sul peavad olema tutvused-tutvused-tutvused, kui midagi soovid;
- Hiinal on maailmas kõige rohkem naaberriike.

Oot, ma leidsin ühe hea katkendi:

*
Üha kauem Hiinas elades tajusin, et Hiina on tegelikult elamiseks üks väga igav paik. See päris Hiina, hiinlaste hiina, kus indiviidil kohta pole. See monotoonne Hiina, üllatusteta ja emotsioonideta igapäevaelu.

See selgitab, miks raamat polnud hea: autorile ei meeldi Hiina.
Aga ilu ... on vaataja silmades. Küllap ka ilmetus.

-----


No vaat, sellega on mu viimane raamatukoguraamatute ports loetud ja nüüd lähen oma programmiga edasi, kus järge ootavateks meelelahutusteks on:
1. Moosese esimene raamat;
2. Moosese esimene raamat inglise keeles (kardan, et mul on jehoovatunnistajate Piibel ja mul pole õrna aimugi, mil määral see 'normaalsest' Piiblist erineda võib);
3. Tiibeti meditatsioonikaart:
a) meditatsioon sõnumile
b) meditatsioon pildile.

GIACOMO LEOPARDI valitud teosed

Giacomo Leopardi
Eile kirjutasin poeemidest, täna on järg proosa käes.

Proosa on siin dialoogide vormis, mis mulle meenutasid Platonit, aga tõlkija (Maarja Kangro) toob välja, et ta ise kavatses need kirjutada Lukianose stiilis, kuid eeskujuks olid ka teised antiikklassikud, keda mina lugenud pole, nii et ei oska kommenteerida.


Teemad ringlevad ikka elu tühisuse ja surmaootuse ümber. Loodus ja jumal ei tee inimesest ja tema kannatustest üldse välja, paradiisi oodata pole, surm läheneb märkamatult nagu uni ja on ainus lootus kannatustest pääsemiseks. Meditsiini arengul pole mõtet, kuni ei leiutata õnnelik olemise kunsti. Päike ei viitsi ühel päeval tõusta, sest milleks talle see hea on? Inimelu on üks tulutu rügamine täis kaotusi ja pettumusi.

Tõlkija järelsõnast:

"Kehaline igerikkus ja väljajäetuse tunne viisid noormehe nn isiklikku pessimismi. Nimelt eristab Itaalia kirjanduslugu Leopardi pessimismi nelja faasi, mis tasapisi üksteiseks üle lähevad:
isiklik pessimism (usk, et vaid tema on õnnetu, teised saavad ja oskavad olla õnnelikud),
ajalooline pessimism (kogu tema ajastu on õnnetu),
kosmiline pessimism (inimliik ja üldse kõik elavad on õnnetud) ja
heroiline pessimism (olukorra lootusetuse tunnistamine: ainult kaastunne ja solidaarsus aitavad meil kurja looduse ja paratamatu õnnetuolekuga võidelda).

Mulle meenutasid need tekstid Camus' absurditunnetust ja Schopenhaueri pessimistlikkust. Luule aga Uku Masingut; Giacomo iseäralikud vanamoodsad dialoogid vaimustasid mind vähem kui poeemid.

Tsitaate ikka ka:

Tristano ja sõbra dialoog

(Selgituseks: Tristano kirjutas nukra raamatu, mis pani tema muretsema, et Tristano jaoks elu nii kole asi on. Tristano selgitab:)

/.../ Nüüd olen ma oma meelt muutnud. Aga kui ma seda raamatut kirjutasin, oli mul see hullus peas kinni, nagu ma teile ütlesin. Ja ma olin selles nii veendunud, et oleksin oodanud kõike muud kui seda, et ma hakkan oma vastavate tähelepanekute suhtes kahtlust tundma. Mulle näis, et iga lugeja oleks pidanud varmalt tunnistama, et iga viimne kui tähelepanek vastas tõele. Kujutasin ette vaid seda, et võiks vaidlustada nende tähelepanekute kasulikkust või kahjulikkust, aga mitte mingil juhul nende tõesust. Pigem uskusin ma, et mu kaeblikku häält, kuivõrd see rääkis hädadest, mis on kõigile ühised, kordab oma südames järele igaüks, kes seda häält kuuleb. Ja kui ma pärast tundsin, et ma seda eitan - mitte ainult mõnd üksikut väidet, vaid kõike kokku -, ja tõdesin, et elu ei ole õnnetu, ja et kui ta mulle sellisena tundus, pidi see tulema mõnest haigusest või mõnest teisest mu isiklikust hädast, - siis olin ma algul rabatud, hämmeldusest liikumatu nagu kivi ja uskusin mitu päeva, et ma olen sattunud mõnda teise maailma. Pärast, kui ma end jälle kogusin, hakkas mul veidi piinlik; siis ajas see mind naerma ja ma ütlesin: inimesed on üldiselt nagu abielumehed. Kui abielumehed tahavad elada rahus, peavad nad ilmtingimata uskuma, et naised on neile truud; ja nii nad ka teevad, isegi kui pool maailma teab, et tõde on üpris vastupidine. Kes tahab mõnel maal elada või peab seal elama, sel on parem uskuda, et see on elamiseks üks paremaid paiku maa peal; ja nii ta usubki. Kui inimesed üleüldse tahavad elada, on parem, kui nad usuvad, et elu on ilus ja väärtuslik; ja nii nad ka usuvad ja vihastavad selle peale, kes arvab teisiti. Sest põhimõtteliselt usub inimliik alati mitte tõtt, vaid seda, mis on või näib olevat talle kõige kasulikum. /.../

Sõber väidab, et tuleks arvestada, et käesolev 19. sajand on 'üleminekusajand'.

Tristano vastab:
/.../Võib-olla tahate te öelda, et praegune üleminek on üleminek par exellence, see tähendab kiire siirdumine ühelt tsivilisatsiooniastmelt järgmisele, mis on eelmisest täiesti erinev. Sel juhul lubage mul naerda selle kiire ülemineku üle; vastan teile, et kõik üleminekud tuleb läbi teha aegamisi. Sest kui teha need läbi ühe hetkega, siis pöördutakse väga ruttu tagasi ja kõik astmed tuleb ükshaaval uuesti läbida. Nii on see alati toimunud. Asi on selles, et loodus ei tee hüppeid, ja kui loodust tagant sundida, ei saavutata tulemusi, mis kestaksid. Või siis, täpsemalt öeldes: need rutakad üleminekud on näilised, aga mitte tegelikud üleminekud./.../

Dialoog lõpeb Tristano sõnadega:
Aga ma ei kadesta järelpõlvi ega neid, kel tuleb veel kaua elada. Omal ajal olen kadestanud rumalaid ja narrikesi ning noid, kel on suurejooneline enesepilt; meelsasti oleksin ma mõnega neist kohad vahetanud. Täna ei kadesta ma enam tobusid ega tarku, ei suuri ega väikesi, ei nõrku ega vägevaid. Kadestan surnuid ja ainult nendega vahetaksin ma kohad. Iga meeldiv kujutlus, iga mõte tuleviku kohta, mis mul oma üksinduses tuleb ja millega ma aega veedan, on seotud surmaga, ja siit ei ole enam tagasiteed. Ei mälestus oma noorusaja unistustest ega ka mõte asjatult elatud elust ei vaeva mind selles ihas enam nii, nagu need tavaliselt kipuvad vaevama. Kui ma suren, toimub see nii rahulikult ja rõõmsalt, nagu ma poleks elus kunagi midagi muud ihanudki. See on ainus hea asi, mis suudab mind saatusega lepitada. Kui mulle pakutaks ühelt poolt Caesari või Makedoonia Aleksandri edu ja kuulsust ilma ühegi plekita ning teisest küljest võimalust surra täna ja ma peaksin valima, tahaksin surra täna, ja otsustusaega ma ei sooviks.



Meenuvad Umar Hajjami luuleread:

"On inimese osa sellest ilmast kaasa viia 
 vaid surma, vaevasid ja kannatusi üleliia. 
 Siis õnnelik on see, kes elas ainult ühe hetke 
 ja õnnelikum kõigist pole üldse sündind siia."

Pühapäev, 13. märts 2016

Orkaaniblogi Vikipeedias

Ühe järjekordse netistuhnimise käigus avastasin Vikipeediast lingi omaenese blogisse  '0' !
See oli teema all Avalokitešvara.

Seal kõige all on jaotus "Välislingid", ning esimese lingi all ongi minu postitus  14. dalai laama raamatust "Iidne tarkus, moodne maailm. Uue aastatuhande eetika".

Suhtun sellesse üpris häbelikult ja sisemise segadusega. Teabetekstide kirjutamisest pole ma kunagi mõelnud. Omamoodi lahe siiski ... VT'le ja Mehele näitasin - nende meelest on väga vinge :)


TEA entsüklopeediad

Sain entsüklopeediate tellijana reede õhtul TEA'st pika kirja, et 12. köide paberil ilmunud entsüklopeediast jääb viimaseks majanduslike raskuste tõttu ja küsiti minu nõusolekut, mis olevat kuidagi vajalik selleks, et vähemalt internetientsüklopeedia saaks lõpuni valmis.

Kirjas oli kolm linki. Üks viis entsüklopeedia avalehele, teine TEA kirjastuse lehele ja kolmas oli link, kus sai oma nõusolekut avaldada.

Lugesin selle reedel läbi ja mõtlesin, et ma oma nõusolekut küll anda ei taha, aga ei tea, mis ma selleks tegema pean.

Järgmisel hommikul lugesin uuesti, ja kuna polnud öeldud, mida teha, kui ma pole nõus, siis vajutasin nõustumise avaldamise lingile lootes, et seal on rohkem valikuid kui lihtsalt "nõustun". Paraku polnud selle lingi all üleüldse mitte mingisuguseid valikuid. Lingile klikkides olingi juba oma nõusoleku andnud.

Sealjuures - kui ma poleks kirjale reageerinud, oleks see samuti läinud kirja nõusolekuna.

Olin üsna nördinud, sest tundsin, et nõusolek kavaldati minult välja.

Ega majandusraskused kedagi rõõmusta ja on nagu on, aga TOETADA ei taha ma seda otsust kuidagi. Sest kesse hull entsüklopeediast infot otsib? Internetist saab nii palju kiiremini! Mulle meeldivad nad just selle pärast, et nad on ilusad, neid saab sülle võtta ja ajaviiteks lehitseda. Internetientsüklopeediatest pole ma absoluutselt huvitatud, ma pole õppur ega teadlane ja mulle piisab guuglist ja Wikist/Vikist täielikult.

Seega saatsin ka protestikirjakese, kuigi ega see midagi muuda - see kustutatakse lihtsalt ära, sest nõusolek on käes.
Ja selle, et rohkem entsüklopeediaid ei tule, võtan ma lihtsalt teadmiseks. Mis siis ikka. Ega ma vihastuma ka ei hakka selle pärast!
Aga see pole nõusolek ega heakskiit.

GIACOMO LEOPARDI valitud teosed

Eesti Keele Sihtasutus
Ilmunud aastal 2016
Tõlkinud Maarja Kangro

Olen varem ka kusagilt Maarja Kangro tõlgitud luulet lugenud... Ta on ikka tohutult andekas ja maitsekas tõlkija. Lihtsalt imetle!

Raamatul on kaks osa - luuletused ja proosapalad. Täna ma räägin ainult luuletustest, sest muidu läheks pikaks - mina ei viitsi nii palju kirjutada ja teie ei viitsi nii palju lugeda :D

Luuletuste poole peal on vasakul itaaliakeelne originaal, paremal eestikeelne tõlge. Ega ma itaalia keelt oska, aga mingid sõnad ju ikka jäävad külge ja mõned sõnad on prantsuse-inglise keelega sarnased, kuna on samuti tuletatud ladina keelest, riimid paistavad ikka kätte ära jne. Nii et veidi sai tõlget isegi jälgida ja minu meelest oli väga tundlikult ja oskuslikult tõlgitud.

Ei tea, kui palju 19. sajandi alguses elanud Leopardi selle peale nina kirtsutaks, aga tema loomingust rääkides tundub, et peaks alati esile tooma selle, et tegemist oli üliandeka ja üle mõistuse õpihimulise noormehega, kes teismeeas põetud haiguse tagajärjel jäi küürakaks, mistõttu ta oli vaid kusagil 141 cm pikk, kui ma õigesti mäletan (- kahjuks ei saa raamatusse lüüa ctrl+F). Ta ise uskus, et õppis end küürakaks ja tundis selle üle parajat kibedust, sest tundliku hingena oleks temagi armastada ja abielluda soovinud. Paraku on tema sõber ajalookroonika jaoks tunnistanud, et vaevalt tal süütustki kaotada õnnestus. Armumine pole siiski võõras ka Leopardile, kuid luuletustes näib ta armastusest alati kaotuse võtmes rääkivat. Kord võttis surm ampsu sealt, kust poleks vaja olnud, kord tunnistab ta kibedalt iseenda saamatust. Üldiselt on luuletused vabavärsis, kuid esineb ka riime. Teemadeks nukrus, eraldatus, üksildus. Ilus oli lugeda.

Veidi katkeid:

Üksildane elu

/.../

Aeg-ajalt istun üksildases paigas, 
mu armsal kõrgel nõlval järvekaldal, 
millele on ehteks vaikivad taimed.
Seal, siis kui taevas kerkib keskpäev, maalib
vee peale päike oma vaikse pildi
ja rohi ega leht ei liigu tuules
ja ma ei näe ega kuule, et kuskil
säbrutaks laine või ritsikas kriiksuks
või mõni lind lehvitaks oksal tiibu, 
või liblikas laperdaks; mitte ühtki
häält ega liigutust siin ega eemal.
Järvekaldal valitseb ülim vaikus, 
unustan seal peaaegu iseenda
ja maailma, kui istun liikumatult;
mu liikmed justkui hajuvad ja enam
ei liiguta neid hing või mõte, iidne
vaikus neis sulab järve vaikusesse.

Armastus, lendasid kaugele viimaks
mu südamest, kus ükskord oli palav, 
lausa põletavalt kuum. Külma käega
pigistab südant õnnetus, mis muutis
ta jääks õitsemisajal. See aeg meenub, 
kui sa mind tabasid. See oli armas
ja pöördumatu aeg, kui alles avab
end noortele silmadele too petlik
maailmalava, naeratades neile
paradiislikult. Poisikesel hüppab
siis neitsilikust lootusest ja ihast
süda rinnus; ja nii ta seab end valmis
eluks just nagu tantsuks või siis mänguks, 
see vaene surelik. Armastus, niipea, 
kui kohtasin sind, oli minu elu
õnn juba purunenud, ja mu silmad
võisid sestpeale igavesti nutta.
Siiski, kui ma naervail nõlvadel vahel, 
vaikseil koidikuil või kui päike paneb
helkima katused, kaevud ja külad, 
kohtan mõnd kaunist tütarlapse nägu;
või kui ma vagabundi kombel rändan
vaiksetel ja malbetel suveöödel,
ja vahel peatuma jään mõnes külas,
üksildast ümbrust vaatan ja siis kuulen
tütarlast, kes tööga jätkab öölgi, 
tühjades tubades vaimukalt laulmas - 
siis äkki liigahtab ja hakkab lööma
see kivistunud süda; ah, ent varsti
ta naaseb raudsesse unne, sest võõraks
on talle jäänud tundeliigutused.

/.../


Mälestused

/.../

Ei öelnud süda ka, et oma halja
ea olen neetud ära kulutama
metsikus sünnilinnas keset labast, 
alatut rahvast, kes haridust pilkab
ja arvab, et see on vaid kuhi võõraid
nimesid; kes mind vihkab ja väldib,
ent mitte kadedusest, sest mind endast
paremaks ta ei pea, küll aga arvab, 
et ennast paremaks pean ise, ehkki
ma pole iial sellist märki andnud.
Hüljatult, hämaruses veedan aastaid, 
armastuseta, eluta; ja muutun
tahtmatult kibedaks õelate keskel;
siin pudeneb mult halastus ja voorus
ja nii must viimaks inimpõlgur saabki, 
ses ümbritsevas karjas; samal ajal
lendab kallis noorusaeg, mis on kallim
kui au ja loorberid, ja vaat et kallim
kui päeva puhas valgus ja hing ise:
kaotan su rõõmutult, kasutult, selles
haletsusväärses, kurvas oleskelus, 
oo ainukene õis mu ahtras elus.

/.../

Oo lootused, head eksikujutlused
mu noores eas! Pidevalt, endamisi,
tulen te juurde tagasi; aeg möödub, 
kired ja mõtted vahelduvad, mina
ei suuda ent teid unustada. Mõistan,
viirastused on au ja kuulsus; hüved
ja naudingud on tühjad; mingit vilja
ei kanna elu, see tulutu häda.
Ja et tühjad on aastad, ja et pime
on mu surelik olu, ei saa saatus
mult palju võtta, seda tean. Ah, aga
kui ma teile, vanad lootused, mõtlen, 
ja kalli nooruse kujutlustele;
siis tundub mulle mu elu nii madal
ja nõnda valulik, et surm on ainus,
mis suurtest lootustest on alles jäänud;
ma tunnen, kuidas süda kisub kokku,
ja lohutust ei suudagi ma leida.
/.../

Kas see viimane ei meenuta veidi Uku Masingu luuletusi? Resignatsioon, kõige (aga eelkõige inimeste) tühisus, unistuste põrmustumine argielu käigus, mannetus võrreldes visioonidega?

Igatahes, kuigi ma nende meeleoludega ei haaku sugugi - minu surmamõtted on alati olnud kibedusest ja teiste inimeste sarjamisest täielikult vabad - mõistan ma Leopardit ometi ja tõlge on tõesti kaunis.

---



Muide, mis Uku Masingusse puutub: kunagi anti välja tema kopsakas luulekogumik kuues paksus köites. Need olid jõle kallid, minu mäeltamist mööda üle 500 krooni tükk. Ja kalliks jäid nad aastateks, nii et ma ei raatsinud osta. Loobusin sellest mõttest. Aga hiljuti kinkis sõbranna mulle kaks raamatut, millest üks oli Masingu luuletuste esimene köide. Ma olin rabatud ja muidugi rääkisin sellest, et kunagi unistasin ma kõigi kuue osa ostmisest ning sõbranna ütles, et praegu on kõik osad umbes kolme euroga Apollos müügil. SIIN. Nii et kui siin on keegi, kes on ka neid raamatuid ammu piilunud, kuid pole osta raatsinud, siis nüüd on see võimalus :) Ma ise poleks enam kunagi neid raamatuid poeriilulist välja tõmbama läinud, sest olin juba jõudnud aastate jooksul veenduda, et need väärt kogumikud jäävad mulle üle ostujõu käivaks. Ja sõbrannaga ma polnud Uku Masingust rääkinud, nii et ta täitsa ehku peale võttis, kuna tahtis proosa kõrval luulet ka kinkida. Lihtsalt imeline! :)

Laupäev, 12. märts 2016

Keel ja suhtlemine Jaapanis

- Pinterest -
Maarja Yano raamatut "Minu Tokyo" lugedes mõtlesin hästi palju selle peale, kuidas mina Jaapanisse sobiks. Pealtnäha super-hästi. Mulle väga sobib suhtlus, kus kaaslased on üksteise suhtes hoolivad ja tehakse palju väikesi naljakesi ning ka hapud teemad keeratakse naljaks, et oleks kergem. Samas mind hirmsasti ärritaks nõue sõna otseses mõttes koogutada kõigi endast vanemate ja positsioonikamate inimeste ees - ükskõik, mis iseloom või hoiak neil on. Maarja sellega oma ülikoolilinnakus vist eriti kokku ei puutunud, kuid mujalt olen lugenud, et ülemus võib su peale ebaõiglaselt röökida ja on äärmiselt kohatu protesteerida ja talle tema enda eksimust välja tuua. Jaapani ülemus võib sind isegi lüüa! Ja kui ta annab oma töökorraldused nii ebamääraselt, et sa mitte muhvi ka aru ei saa, siis ei tohi talle seda öelda - see oleks ebaviisakas, kuna jätab (õiglase!) mulje, et ta ei osanud hästi seletada. Sellises olukorras tuleb nina maas hoida ja midagi kokku nässerdada, see käkk bossile esitada ja loota, et sa järjekordsest - seekord paratamatust ja ootuspärasest - sõimuvalingust suudad välja nokkida, mida sa õigupoolest siis tegema oleksid pidanud. See lömitamise-nõue inimeste ees, kellest sa võibolla sugugi lugu ei pea, ei sobi mulle kohe üldse. Mul läheks tuju kohe nii pahaks ja oleks kogu aeg paha :D  Tuleb ju ikka autentne olla! Kuidas ma koogutan, mõeldes: no on alles tahumatu tüüp ja eriline juhmard!
Ei saa! Ei tule!

Näiteks on Jaapanis erineva viisakusastmega kõneviisid. On loomulik, et õpetajat ei kõnetata
- Pinterest -
'tänavakeeles', aga pole üldse nii loomulik, et õpetaja võib sinuga rääkida familiaarses keeles, sina aga pead kindlasti kasutama lugupidavat keelt. Minu meelest on inimene, kes annab märku, et teine inimene väärib temast vähem lugupidamist, lihtsalt mats. Aga näed - ei pruugigi olla, see on tava. Ma vist ei harjuks sellega kunagi. Mul pole mitte midagi selle vastu, et inimestega kenasti rääkida, kuid ma oleksin üsna üllatunud, kui mulle vastatakse toonil, mis näib mind madaldada soovivat. Ei meeldi mulle see. Öeldakse ju, et inimese suurust näed sellest, kui kenasti ta kohtleb endast 'väiksemaid' ja neid, kes ei saa talle kasulikud olla.

Nagu ka Maarja viitas siin kusagil, on Jaapanis palju inimesi, kes on sotsiaalsest elust täiesti tagasi tõmbunud. Noored istuvad oma toas ja isegi toit tuleb neile ukse taha jätta. Nägin kunagi õige ammu sellest dokumentaalfilmi.  Neid nimetatakse hikikomori'deks ja see on üsna kummaline, Jaapanile iseloomulik sotsiaalne nähtus. Ei tea, kas põhjus on koogutamistalumatuses või milleski muus, aga mulle tundub, et kui kogu suhtlus on nii ära reglementeeritud kui Jaapanis, peab see olema mõnikord ka kunstlik, võlts, teeseldud. Ja see ei sobi mulle kohe üldse mitte, ma muutun kohe uniseks :D

- Pinterest -
Samas - kes ei tahaks nautida ühiselt omaks võetud headest käitumistavadest tulenevat turvalisust? Näiteks saad Jaapanis oma kadunud rahakoti suure tõenäosusega kogu sisuga tagasi, kui aimad, kust otsida. Maarja kaotas rahakoti rongis ja sai selle vist lõpp-peatuses kätte. Üks noormees aga unustas sülearvuti õhtul pargipingile ja kui ta seda järgmisel hommikul otsima läks, oli see ikka veel sealsamas, kusjuures vabal pingiosal oli end sisse seadnud kodutu, kes polnud arvutit isegi eest ära tõstnud ega lösutanud seal otsas, vaid võttis leplikult enda alla ülejäänud ruumi.

Ja ma olen enda juures seda märganud, et rääkimise ajal ma sageli noogutan kinnitavalt ja julgustavalt :) nagu jaapani naised YouTube'i videotel, mida viimasel ajal vaadanud olen. Loomulik on kuulates noogutada, aga ma noogutan oma jutu peale ka :D - ja õnneks on ühes maailma nurgas rahvas, kes teeb samamoodi nii et silm ka ei pilgu :)

*
Jaapani keel teeb jaapanlaste heaks palju ära. Näiteks on jaapani keeles mitu "mina". See tähendab, eestikeelsele sõnale "mina", ingliskeelsele "I'le", saksakeelsele "ich'ile" vastab jaapani keeles väga mitu sõna. 
On klassikaline watashi, mida kasutatakse ametlikes situatsioonides, tööl. On watakushi, mida kasutatakse endale viitamisel veelgi ametlikematel hetkedel, näiteks kõnedes. Mehed kasutavad enda kohta peamiselt sõna ore, mis kaude viitab justkui nende mehisusele. Boku, mida kasutavad samuti mehed, aga tihtipeale väikesed poisid, on pisut tagasihoidlikum "mina". On washi, mida kasutavad vanamehed, ja atashi, mida kasutavad neiud ja mis viitab pehmusele ja naiselikkusele, ja lisaks on veel mitu-mitu sõna, mis küll otse "minaks" ei tõlgita, aga mis samamoodi kõnelejale viitavad. 
Aga ka "sina" on jaapani keeles mitu. On anata, enam-vähem neutraalne sõna, aga selle kasutamist tasub siiski pigem vältida ja eelistada vestluskaaslase nime. Kimi on familiaarne, vahel lausa ebaviisakalt ülalt alla vaatav sõna - aga vahetevahel viitab just vestlejate lähedusele. Anta või omae või tamae on tavaliselt solvavad ja kasutusel konflikti provotseerimiseks.

Välismaalased ei meeldi jaapanlastele sellepärast, et neil sageli puudub enryo "ehk teatav vaoshoitus
- Pinterest -
või taktitunne"
. Jaapanlased ei vaidle/argumenteeri kirglikult, et tõde välja selgitada. "Jaapanlaste puhul on vestlus inimestevaheline projekt - igaüks lisab midagi ühisesse vestlusringi." Ka tuleb osata lugeda sõnade taha jäävat õhustikku. Ma leian, et see on kena. Samas on olukordi, kus ma kahtlemata eelistaks otsekohesust ja ausust. Kuid viimasel ajal olen mõtlema hakanud - kas mul on õigus nõuda ausust, kui aus olemine tekitab teises inimeses ebamugavust? Kunagi ma mõtlesin, et inimeste puhul, kellega mul on miskitpidi ühendatud saatus, ma tohin nõuda ausust, sest see puudutab ka mind, minu elu ja minu plaane. Nüüd ma selles enam nii kindel pole. Tuleb pidada lugu inimese vajadusest ennast ebameeldivuste eest kaitsta, isegi kui see kaitse on vaid näiline ja ebaküps. Mina võin soovida asjad selgeks rääkida ja südamerahu saada, kuid teine inimene ei pea mind selles iseenda enesetunde hinnaga aitama. Ta võib olla isekas ja ennast kaitsta, kui see ka on ebaküps, sest ta ei pea hoolitsema mitte minu vaid iseenda eest.


Lõpetuseks veel lõiguke jaapani keele keerukusest.

Jaapan pole ju nii tohutusuur maa kui näiteks India oma paljude keeltega, aga isegi jaapanis on samadel sõnadel riigi erinevates regioonides teine tähendus.

Ja veel see hirmus komme erinevaid asju erinevate sõnade abil loetleda :D

*
"Jaapani keeles loendatakse nimelt erinevat liiki asju erinevalt. Ichi, ni, san, lihtsalt numbreid loendades, hitotsu, futatsu, mittsu - üldine viis asju loendada, iko, niko, sanko - ümmarguste asjade puhul, ippon, nihon, sanbon - piklike asjade puhul, ichidai, nidai, sandai - masinate puhul, itto, nitto, santo - hobuste, lehmade ja muude suurte kariloomade puhul, hitori, futari, sannin inimeste puhul ja nõnda edasi seni, kuini kõik maailma asjad on loetletud. 

Tule taevas appi! :D

Reede, 11. märts 2016

MAARJA YANO "Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga"

Erinevalt Tai-loost see raamat küll kubises huvitavast informatsioonist, mis oli humoorikalt ja ladusalt kirja pandud.
Maarja läks Jaapanisse vahetusüliõpilasena - ta õppis Aasia kultuurilugu või midagi sellist. Õppejõud soovitas tal taotleda sellisest programmist osavõtmist ja kuigi paljud testitegijad olid jaapani keelt temast kauem õppinud, sai ta katsetel parima tulemuse - mida ta ise peab (jaapanipärase tagasihoidlikkusega) juhuseks, loteriiks.

Üliõpilaselu on niisamagi huvitav, aga konarliku keelega täiesti teistmoodi kultuuri keskel maha sadada on veelgi intrigeerivam, et mitte öelda traumeeriv. Imestada on siin palju üle. Käitumine ja kõne on nii 'normeeritud', et muudkui aga vaata teisi ja tee järele. Ilma varemkohanenud sõpradeta oleks see ilmselt üsna õudne olnud. Näiteks ei lubata vahetusüliõpilastel kuus esimest kuud tööl käia, kuid inimestega rääkides selgus, et seda teevad siiski väga paljud. Sõprade kaudu leidis ka Maarja töö kinnisvarafirmas. Tsukuba teaduskeskus, kus Maarja õppima asus, oli kaunis roheline, sellisena planeeritud ja kiirelt ühekorraga ja plaani järgi üles ehitatud linn, mistõttu kõik seal oli hästi läbi mõeldud ja rohelust oli ka palju. Maarja mainib paaril korral putukate tehtavat lärmi, millest pidi üle karjuma :D - kas te kujutate midagi sellist ette? :D Meil maakohtades ka ritsikad kriiskavad, aga see on ikka mõnus sume heli. Põnev on lugeda ka seda, kuidas inimesed kirjeldavad lõunamaist kuuma õueõhku nagu midagi tahket, millega sa konditsioneeritud rongist või majast väljudes kokku põrkad. Võõrad looduslõhnad ja uudsed toidulõhnad on ikka põnevad - isegi minu jaoks :) Tsukuba asus väga Tokyo lähedal (kümme kilomeetrit linnapiiride vahe?), kuid mõistagi olid need linnad väga erinevad alates saabumisest Tokyo metroosse, mis on juba iseenesest nagu linn oma paljude väljapääsudega, millest tuli õige valida, et oma sihtkohast mitte kilomeetrite kaugusel linna sattuda.

Minu jaoks on täiesti hullumeelne, et Maarja selle töö vastu võttis ja hakkas endale täiesti võõras Tokyos inimestele kortereid näitamas käima. Selle kõrvalt ülikool ja võimalikult tihe suhtlus uute sõpradega. Kui ma elaksin ühe tema päeva, oleksin ma kuus järgmist voodis ja lugeda ka ei viitsiks - magaks või teeskleks, et magan. Kuid uudishimuliku raamatu- ja kultuurisõbra rõõmuks pidas Maarja kenasti vastu, nii et tal on ohtralt lugusid pajatada.

Ülimalt võluv on see, et Maarja suudab kirjeldada olukordi, kus kohalikud ta hätta jätsid, neutraalselt ja pigem humoorikalt. Tal on nii palju lugupidamist selle iseäraliku kultuuri suhtes, et ta ei muutu kordagi halvustavaks või üleolevaks. See on kena! :)

Kuna VT õpib jaapanikeelseid väljendeid ka 'juutuuberitelt' ja animesarjadest, siis oli väga huvitav kuulda, et popkultuurist pärit sõnavara ei sobigi tavaelus kasutamiseks:

"Nad on koduriigis juba aastaid fännanud Jaapani popmuusikat, vaadanud anime- ja draamasarju ning sedakaudu jaapani keelt õppides omandanud hulga sõnu ja väljendeid, mida reaalses vestluses kunagi vaja ei lähe - mida tegelikult lausa ei tohi kasutada."
Vaat siis!

Ma nüüd naljatades kasutan ka jaapani keelt, näiteks halloo asemel ütlen VT'le: "Muuši-muuši!" Tegelikult peaks ütlema "moshi moshi!" - see on "halloo!" U-tähega on hoopis "putukas-putukas!" See on lollus, mille Maarja mulle õpetas :D, sest ta ise tegi esimesel korral selle vea ja edaspidi jäi see teda naerma ajama ja nüüd kasutan mina seda VT närviajamiseks (või siis väikeseks vihjeks selle kohta, et ma hoian silmad-kõrvad teda huvitava maailma suhtes avali).

"Suur tänu!" öeldakse jaapani keeles "arigato gozaimashita!". See mulle meelde ei jää, nii et ma ütlen: "Arigato gošamoša!" :D
Mind ennast ajab hullult naerma, kui tusaselt VT mind korrigeerib :p

Aga tagasi raamatu juurde.

Üliõpilastest ja seal teadustööd tegevatest sõbrad ikka tögasid Maarjat, et kombeks on leida endale 'pärismaalasest' kallim Jaapanis veedetavaks aastaks. Maarjal tekkiski suhe Sho-nimelise noormehega, kuid see ei tahtnud sugugi aastaga piirduda. Niisiis jätkasid nad Maarja lahkudes suhtlemist, Sho külastas Eestit ja kui Maarjal õnnestus paar aastat hiljem magistratuuris õppides taas Jaapani ülikooli sealset teatrit uurima tulla, siis noored ka abiellusid. Pidasid kahed vanu traditsioone järgivad pulmad nii Eestis kui ka Jaapanis.

Katkendeid:


*
"Rääkiv parkimisautomaat!" itsitan. Ma ei tea veel, et Jaapanis on vähe masinaid, mis oma kasutajat ei kõneta.  Isegi suuremad kaubaautod või bussid teatavad ümbruses liiklejatele lahkel naisehäälel: "Tähelepanu, pööran vasakule." Kõige hullemal juhul võib sõnumi edastajaks olla WC-pott. Potil istudes tekib tunne, justkui oleks keegi su selja taha hiilinud ainult selleks, et anda edasi viisakas sõnum: vesi lastakse peale automaatselt.

* /Bussi/juhi rahustav isalik hääl lausub mikrofoni aeg-ajalt sõnumeid, nagu "tähelepanu, tuleb järsk pööre" või "hoidke kõvasti kinni, hakkame liikuma".


*
Üha enam veendun, et füüsiline vaoshoitus on jaapanlastele eriomane oskus. See tuleb teravalt ilmsiks neil paaril korral, kui tundes, et keegi mulle rongis häirivalt lähedale tuleb, tõstan pea ja näen, et tegemist on välismaalasega.
Tokyo inimesed istuvad rongis, tehes näo, et nad on täiesti üksinda. Nad kuulavad muusikat või mängivad virtuaalmänge, surfavad telefoni internetis, saadavad sõnumeid. Nad on süvenenud pisikestesse raamatutesse, millel on alati paberkaaned ümber, nii et ma ei saa pealkirja piiluda.

Ja noored naised teevad kogu pika ja põhjaliku jumestuse rongis :)

Veel omaettehoidmisest:
*Jaapanlased võivad olla maailma esimene rahvus, mis sureb välja häbelikkuse tõttu, pakuti seal /artiklis/. Selles humoorikas väites võib olla palju rohkem tõtt, kui võiks arvata.Jaapanis on märkimisväärselt palju inimesi, kellel paistab puuduvat igasugune kokkupuude vastassugupoolega.

Külaskäimisest:
*
Jaapanis ei ole teise inimese kodus ööbimine tavapärane. Esiteks ei ole kodud tavaliselt eriti ruumikad, aga lisaks peab jaapanlane külalise oma kodus majutamist külalisele ebamugavaks - pigem tasutakse kalli külalise hotellitoa eest, kui tekitatakse talle ebamugavusi koduste tingimustega. Kui ma Jaapanisse saabudes nädalajagu päevi Sho vanemate kodus veetsin, osteti mulle lausa uus voodipesukomplekt. Mitte seepärast, et neil tekke-patju ei jagunuks. Lihtsalt situatsioon oli neile nii võõras /.../.

Majad:
*
Hoone ise on võimatult suur ja sel on lugematu hulk tube ja toakesi. Tegu pole kõnekujundiga: tubade täpset arvu ei võigi teada, sest traditsioonilisi ruume saab alati üheks suureks või mitmeks väiksemaks teha, vastavalt sellele, kas lükandseinad sulgeda, avada või hoopis ära võtta.


Naiste abiellumisvanusest:
*
Öeldakse, et naine on nagu jõulutort. Vahukoore-maasikatorti ostetakse 24. kuupäeval massiliselt, järgmisel paaril päeval veel ka, aga pärast 26. detsembrit hinnatakse tort tavaliselt alla ja süüa kõlbab seda ehk vana aasta lõpuni.
:D

Veidrad kombed:
Telešõu:
*
Ühte saatesse on kutsutud telestaarid, keda mõni teine staar on seksuaalselt ahistanud. Ahistamissituatsioon mängitakse uuesti näitlejatega läbi, naerdakse. Küsitakse nõu saatekülalisteks tulnud advokaatidelt - kas tegu on sekuhara'ga ja kui, siis mis liiki. Kõige lõpuks kutsutakse stuudiosse ahistaja ise, et talle siis suurelt häbi-häbi teha ja pärast koos temaga naerda.
(Sekuhara on üks neist naljakatest inglise keelest tulnud väljenditest - antud juhul siis 'sexual harassment'.)


Kummardused aikido trennis:
*
Iga kord, kui prints /aikido kuningaks tituleeritud mehe poeg/ uue harjutuse ette näitab, põlvitavad ülejäänud, kummardavad ja lausuvad arigato gozaimashita. Õpetaja käib tihti minu juures vaatamas, juhendamas ja küsimas, kuidas on. Kui ta midagi sulle ette näitab, siis pead sina samuti põlvitama ja arigato gozaimashita ütlema, juhendab must vöö mind vaikselt, ent tungivalt.

Aga üsna muljetavaldav oli, kui Maarja tegi enda kõrvale istepingil ema ja lapse jaoks ruumi, ning ema tänas teda nii enne istumist kui ka pärast püsti tõusmist.
Aga ma tean, et paljusid eestlasi ajab pidev tänamine ja vabandamine närvi :D
Mõtlen, et see tekitab neis ebamugavust, kuna neis hakkab idanema häiriv küsimus, kas ehk nemadki peaksid ümbritsevate inimeste suhtes tähelepanelikumaks muutuma? :D

*
"Jaapanlasele on teine inimene iseendast tähtsam," lausub mees pärast mõttepausi. "Näiteks mõne konflikti puhul ameeriklased lõpetavad vabandusega, aga jaapanlased alustavad vabandades ja alles seejärel hakkavad probleemile lahendust otsima."

Tegelikult jäi mitu lõiku veel tutvustada, kuid see läheks liiga pikaks, nii et ma teen parem uue teema.

Igal juhul oli raamat sisukas ja mõnusalt kirjutatud.


Tellisin selle VT'le PetronePrindi kodulehelt. Raamat jõudis mu kodupoe pakiautomaati vähem kui ööpäevaga, selle sees oli Maarja autogramm ja vahel postkaart sõnumiga "Kalli-kalli" :D
Mul oli selle üle nii hea meel, et ma andsin selle VT'le kohe kätte - ei jaksanud klassilõppu ootama hakata :)
VT'l oli ka nii rõõmus! :) ja ta ütles, et see raamat oli tal "soovide nimekirjas" - nüüd saab maha tõmmata
:)
Yay! :)

Täissöönd ja mõttelage

- Pinterest -
Toibun tasapisi oma sünnipäevanädalast, mis oli igati kena, kuid eks külalisi, kohtumisi ja telefonikõnesid sai ikka rohkem kui tavaliselt, mistõttu olen särtsumise vahepeal olnud üpris juhmistunud ja palju maganud.

Külalised tõid šokolaaditoidulise VT jaoks alati šokolaadi kaasa, mis tüdrukut rõõmustas, kuid hakkas ka juba liiale minema. Kuna mul pole erilist soovi oma sünnipäev köögitoimkonnaga ära rikkuda, siis ostsime poest ka igasuguseid valmistooteid. Lõpuks 'veeres' VT kaalule ja teatas, et kaalub minuga nüüd sama palju - 46 kilo. See tekitas minus võistluskihu, läksin omakorda oma punnkõhuga kaalule ja see näitas 48 kilo :)  Minu vastu juba ei saa! :) Kuni teksased jalga lähevad, on kõik hästi.

Mängisime Venna ja Mehega kaks päeva kaarte ja monopoli. Märkasin, et Vend sätib Bismarci ladumistes alati punased ja mustad kaardipakid üle ühe. Kui ma selle üle imestust avaldasin, oletades, et tegemist on miskitlaadi OCD'ga, selgus, et Vennal on niimoodi silmadel kergem. Kummaline mõelda, et oleme selles vanuses, kus silmad hakkavad 'plussi' kiskuma ja vaja hakkab minema lugemisprille :)

Aga vanemaks saamise juures meeldib mulle absoluutselt kõik ning kuna ma ise kandsin nii kaua miinusprille, ootan suure huviga ka seda, kas ja millal minu silmad lähedale nägemise abivahendit vajavad :)

Ka selles kodus elamisel oli sünnipäev - oleme nüüdseks siin elanud juba 9 aastat! Seega peaksime selle korteri nüüdseks juba täiesti ära kodustanud olema :) Köögiseinad vajaksid uut värvikorda ja vannitoa laetuled ei põle juba aastaid - need läksid ühe suure pingekõikumise ajal läbi. Tookord pidi Eesti Energia hästi paljude inimeste telekate ja wifi ruuterite väljavahetamise kinni maksma. Õnneks meil on vannitoakapi küljes ka kuus väikest lambikest, ainult külalised plõksutavad paaniliselt kõiki nelja lülitit wc ja vannitoa vahel - ühegagi vannituppa valgust saamata, sest see lüliti on kapi küljes.

No täna loodan ikka ärksam ja tegusam olla, näis! Olen praegu kodus ka ainus täitsa terve inimene - Mehel ja VT'l on kerge viirus kallal. VT jaoks tuli see õigel ajal, kuna ta oligi juba väsinud ja mõtles popipäeva(de)st. Sellega ilmselt seoses võtab ta pidevalt üles jutu, et tahaks jälle väike olla, sülle mahtuda, ja et ma talle Naksitralle ette loeksin... Oli armas aeg tõesti, see ettelugemise aeg. Huvitav, kas ma oleks 'hääli tehes' praegu oluliselt enesekriitilisem? VT'le nimelt avaldas muljet just see, kuidas ma erinevate tegelaste jaoks häält muutsin.

Tegelikult olen viimasel nädalal nii palju kuulnud, kui raske on sel talvel olnud terve olla. Mu vennalapsed käivad esimest aastat lasteaias ja sellisel juhul on sagedased haigestumised tavapärased. Aga ka suuremate lastega peredes on pidev ettevaatus, et venitaks veel nädalakese ilma suuremate tõbedeta ära. Mu Emmakesel näiteks on juba teist korda poole aasta jooksul kopsupõletik, mistõttu ta magab poolistukil, sest päris pikali ajab köhima. Selles mõttes oleme mina ja Mees nagu elevandiluust tornis elanud - külmetama pole kusagil pidanud ja pisikutega eriti kusagil kokku ei puutu. Nüüd oli Vend kaks päeva kurguvalu ja nohuga siin ja Mehele hakkas pisike pisik siiski külge. Mul aga pole häda midagi. Kasutan VT hädisust ja süllekippumist rõõmsasti ära :D  Ma ei pea isegi selle pärast muretsema, et äkki jään ise ka haigeks, sest mis siis? Ma ei pea nüüd tükk aega mitte kusagile minema ega kellegagi kokku saama!

Reede, 4. märts 2016

Head naabrid

Käisin just Naabrimehe pool abis. Helistasin juba kolmandat korda soomlasele, kelle juurde ta tahab ehitustööle minna. Soomlane pole just eriti entusiastlik olnud :p ja seekord ta lausa ütles, et ei saa rääkida, ja et me helistaks talle esmaspäeval. Helistama pean mina, sest Naabrimees ei räägi ei inglise ega ka soome keelt.

Ausalt öeldes olin ka mina üpris tülpinud moega.

Kui see jutt sai aetud, küsis Naabrimees, kas minu meelest talle sobivad uued kallid päikseprillid, mis muudavad vastavalt vajadusele heledust või värvi. Ütlesin ausalt, et kaunimaks nende kuju teda just ei tee, aga päikese ilmselt hoiavad eemale, nii et ... Mul endal ka on raske sobivaid päiksekaid leida. Nii et kannan mida iganes.

Naabrimees ei jätnud ka mainimata, et luksuslikud prillid sai ta oma sõpradelt varastelt.
Nunu.
Mida iganes.

Kunagi küsis ta minult, kas ma ei tahaks hakata tegelema varastatud asjade müügiga  interneti teel.
Ei, ma ei tahtnud.

Täna küsis, kas ma tuleks homme meie kolmanda naabrinaise sünnipäevale.
Eih, ei ole nagu sellest ka huvitatud.

Ta kiitis, et lähen kogu aeg üha kaunimaks ja rääkis, kuidas ta eile oli purjus peaga trepikojas laulnud ja lõpuks vabandas, et pole päris adekvaatne inimene.

Mina mõtlesin, et issake - ma olen ka sellest kaugel, muigasin ja ütlesingi: "Ära põe! Ma olen samasugune ju."

Selle peale naeratas see paadund pätt, 'relvastatud röövel' ja sage vanglakülaline hästi pehmelt ja soojalt ja ütles:
"Sina elad lihtsalt oma maailmas."

Eks ta ole.
:)

Neljapäev, 3. märts 2016

Ah et sellise lapse ma siis kasvatasingi

VT'le pakub juba mitmendat aastat huvi Jaapani kultuur - nii praegune kui traditsionaalne. Pole vahet, kas ta loeb šinto templitest või end nukukesteks meikinud ja riietunud tüdrukutest (ja poistest) - see kõik tundub talle nii eksootiline ja põnev.

Loen praegu Maarja Yano "Minu Tokiot", mille raamatukogust võtsin just VT jaoks. Nad pidid hiljuti koolis reisikirju lugema ja mõistagi luges ja tutvustas VT kooli Maret Nukke "Minu Jaapanit". Kui ma nüüd Prousti järel raamatukogus käisin, siis märkasin riiulit minu-sarja raamatutega ja lootsin, et saan "Tokyoga" VT'd rõõmustada. Õnnestus - talle väga meeldis! Nüüd loen ise, mulle ka meeldib ja ma vaatasin Petrone Prindi lehelt, et seda peaks veel ostagi saama. Ootan nüüd käsi hõõrudes homset pensipäeva, et üritada seda tellida :), et VT'le üks tore üllatuskink teha näiteks klassi lõpetamise puhul juunis :)

Aga nagu ma ütlesin, pakuvad VT'le huvi ka veidramad asjad - nagu näiteks Jaapani iseäralikud anime-sarjad, mida ta YouTube'ist vaatab, kannatamatult uute osade ülespanemist oodates. Kui ingliskeelseid subtiitreid pole, siis kuulab nii kaua jaapani keeles, kuni keegi viitsib ära tõlkida. Kusagilt leiab ta ka nende multikate transkriptsioone.

Eile võttis ta oma telefoni kooli kaasa ja luges vahetunnis just sellist uue osa transkriptsiooni, mis oli nähtav tavalise tekstifailina. Kuid kui klassiõed temalt küsisid, mida ta nii hoolega loeb, hakkas VT'l piinlik ning ta teatas kulmu kortsutades: "See on ühe eestlase ingliskeelne doktoritöö inimeste omavahelistest suhetest ja käitumisnormidest." :D
VT sõnul usuti teda kohe ja jäeti rahule.

Lohutasin teda, et kuna ta sai tekstist teada (ja jagas seda teadmist ka minuga), et kui poiss teeb tüdrukule abieluettepaneku, siis jaapani neiu võib vastata kummarduse saatel: "Aitäh!", siis et ta tõepoolest sai midagi uut teada käitumisnormide kohta :p

Aga ta on ikka naljakas mul küll! :p

Samas ta ütleb ise ka, et ei jõua suureks saamist ja "häbematuks" muutumist ära oodata :D - ma nimelt olen talle nii palju aastaid rääkinud asjade kohta, mis näivad talle piinlikud, et vanemaks saamise üks kõige toredam muutus on see, et nii paljud asjad, mis lapsele tunduvad piinlikud, vanemale inimesele enam muret ei tee. Näiteks tualettpaberipakk käe otsas poest koju tulemine (VT pole nõus minuga koos tulema, kui mul majapidamispaberi- või tualettpaberipakk kotti ei mahu) või siis see, kui tänaval kõndides mõtled omi mõtteid ja naerad omaette :D ja siis näed, et keegi märkas... Igasuguseid äpardusi on vanemal inimesel juba nii palju juhtunud, kõikide tuttavatega on ka juhtunud ja veel palju hullemini :D, nii et sa oled vanemaks saades palju vähem õrnake.

Muide, tänaval naeratamisega seoses veel üks huvitav asi: mulle tundub, et inimesed on mu 'nähtamatuid naeratusi' nägema hakanud! Mul on õhuke kitsas suu ja kui mul on päikeseprillid peas, siis näen ma lausa kuri välja. Lapsena ka juba nägin välja õige range ja ontlik - seda mulle ikka öeldi. VT'ga ma proovin ilma päiksekateta käia - muidu hakkab ta mult iga 10 minuti tagant küsima, kas ma olen millegi peale pahane. Ja kui ma veidi naeratan, siis peegli ja fotoaparaadi järgi see küll mitte sugugi välja ei paista. VT on ka kurtnud, et koolipildistamistel ta enda arust naeratab, aga pildi peal on kriitiline ilme - sama siin! Aga nüüd, tarvitseb mul vaid vastutulijat märgates mõttes veidi naeratada, kui inimesed mulle viuhti vastu naeratavad ja vanemad prouad sageli ka peatuvad ja ütlevad midagi sõbralikku...
Kena! :)
Ma kavatsen seda nautida, kuni see kestab! :)

Kolmapäev, 2. märts 2016

MAI LOOG "Minu Tai. Sinimustvalge jänku igaveses suves"

Olin üpris kindel, et olen seda raamatut kunagi juba lugenud, nii et guugeldasin pealkirja koos oma bloginimega, aga midagi ei tulnud, seega on asi ilmselt lihtsalt selles, et raamat oli mul ühes lugemissoovide märkmikus esilehel ja jäi iga kord silma, kui sinna midagi juurde kirjutasin.

Guugeldades aga jõudsin tohutu kriitiliste kommentaaride laviinini. Nii paljusid inimesi häiris pidev oma välimuse ja austajatega kekkamine ja ohtrad riidešoppamiskirjeldused.

Mind see umbusklikuks ei teinud, sest mulle meeldib Hello Kitty ja muu selline ninnunännu :D
Tegelt ka! :D

Esimesed 70 lehekülge mõtlesin kurvalt eestlaste peale, keda see igavese nooruse ja suve kirjeldamine nii närvi ajas. Miks mitte keskenduda positiivsele ja rääkida sellest, mis rõõmu teeb? Pealegi olen ma paari Minu-sarja raamatu juures tagasi kohkunud sellest, et reisusell polnud eriti hea jutuvestja - Mai (kes litritega bikiinide jutu vahele korduvalt märgib oma doktorikraadi) on ladus jutustaja ja oskab ka ammuseid dialooge kirja panna. Mind ikka hämmastab, kuidas inimesed seda suudavad. Mina VT naljakad ütlused märgin naermise ajal juba üles, sest kohe läheb jutt ju edasi ja enam pole väljendid ega mõnikord isegi toon meeles piisava selgusega, et seda edasi anda. Nii et hästi kirjutab ja ma täitsa usun, et tegemist on haritud inimesega.

Paraku hakkas mullegi see raamat kusagil poole peal üksluise ja sisutühjana tunduma. Kui kaua sa seda austajate- ja litritega bikiinijuttu ikka kuulad? Ja kahjuks oli ta veidi varem kellegagi kahasse Taimaast juba kirjutanud - soovimata end korrata rääkis Mai Taist siin n i i i i ivähe. Usun, et enamik Minu-sarja lugejaid soovib teada, kuidas kohalikud sellel võõral maal elavad ja mis äpardusi võõramaalasel seal ette võib tulla, mitte mis kostüümi ta ostis, mis värvi olid seekord ta jänkukõrvad ja kui kõvasti austajad vilistasid.

Selles mõttes tühjavõitu raamatuke.

Kirjeldatud sündmustest tõusis huvitavana esile vaid üks. Nimelt tuli Mai koos sõbrannaga järjekordselt peolt hotelli, aga ei saanud tulesid põlema. Kottpimedas aga kontaktläätseid silmast ära ei võta, eriti veel mitte kõige kainemas olekus, niisiis pidi ta otsima valvuri (või kes seda enam mäletab, mis mees see oli), et too tuled põlema aitaks. Valvur ilmselt pidas hämmastavat palvet ettekäändeks, nii et Mai pidi ta tänusõnade saatel füüsiliselt uksest välja lükkama. Pani siis jänkutüdruk endale napi öörõiva selga ja avastas siis, et voodipeatsis on lamp nagu prožektor ja mingit lülitit kusagil pole. Lippas siis aga oma tillukeses babydoll-kostüümis uuesti valvurit otsima, kes oli nüüd veelgi enam veendunud, et Suur Valge Jänku on tema peale maias. Otsisid kahekesi kogu voodiümbruse läbi, kuid lüliti leiti lõpuks ukse kõrvalt.
Vaat see pilt tegi nalja - ja jääb mulle sellest raamatust meelde.

Üks kenamaid kohti naiselikkusest:

"Tants teeb naise võimsaks, ühendab ta maa ja taevaga, muudab ta jumalikuks. Mis selgitab, miks Isaani külatüdrukutest go-go-tüdrukud ilma vaevata rikkaid häid austajaid leiavad ja kiirelt abielluvad. Neil on meeste üle jumalik võim! Ei ole vaja sul käpikukudumisoskust ega ülikooliharidust, julge olla avalikult omas  kehas - ilus, vaba, maine ning taevane."

Mõistagi võib nuriseda, et konkreetselt käpikute kudumisega Tais ilmsetel põhjustel tõepoolest mehi ei võrguta (kuigi tegemist on sümboliga, millest iga mitteiriseja kenasti aru saab) ja milleks neid mehi üldse vaja on, aga ma ka ei kujuta ka elu ilma kirgliku nautimiseta eriti ette. Õnnega on koos need, kel mõistusega kaasa on antud võime väikestest asjadest rõõmu tunda ja kes on loomult ühtaegu ärksad ja sensuaalsed.

Tegelikult meeldisid mulle väga need kohad ka, kus kirjeldati Tai inimeste suhtlemistavasid - et ikka kenasti ja naeratusega saab seal asjad aetud. Ei alandata teisi. Head toitu pakkuvates tänavakohvikutes istub ka rikkaid kohalikke kõrvuti 'töölisklassiga'. Mõeldakse selle peale, et kui ma lasen mototaksol end kohale viia või maniküüris oma küüsi lakkida, siis ma annan tööd inimestele, kes seda vajavad. Ja tööandjad ka võtavad võimalikult palju inimesi tööle, nii et pediküüris on sul kummagi jala jaoks üks '(pedi)küürija'. Nii saavad töökaaslased alati teineteist toetada.

"Vihane nägu ja teise peale karjumine pole Tais tegelikult kombeks. Seda juhtub väga harva ning sellega on raske saada soovitud tulemust. Enda ja teise "nägu" tuleb hoida. Karjuja kaotab lõppkokkuvõttes ise näo."

"See ongi Naeratuste Maa võti. Üksteise suhtes ollakse sõbralikud, heatahtlikud ja paindlikud. Teise inimese ego ei tohi solvata, iga inimese "nägu" tuleb hoida. Tai kultuuris on hinnatud inimesed, kel tugev ja kindel sisu, kuid pehme, paindlik ja naeratav koor. Olla teiste suhtes lahke on tai keeles nam jai, otsetõlkes "vesi, mis voolab südamest".

Kokkuvõtvalt ütleksin, et mul on autori üle hea meel, et ta veel viiekümnele eluaastale lähenedes nii krapsakas ja kaunis oli - ma ei arva, et see peaks olema eesmärk, kuid kui sa oled rõõmus, aktiivne ja atraktiivne ka pärast kahekümnendate eluaastate lõppu, siis jumal küll!, seda tuleb ikka täiega nautida :D ja üldse tasub enda üle rõõmu tunda iga kandi pealt, kust vähegi annab - aga tervikuna kippus see raamat jääma üksluiseks.