Esmaspäev, 31. august 2015

Augusti ärasaatmine

Ongi viimane koolivaheaja päev.
Kohe lähen kööki pannkooke tegema.

Aga ma kärmelt panen viimased augustis tehtud pildid siia üles ja saabki august sellega kokku võetud ja ära saadetud :)


Esiteks meie naljakad oblikad - istutasin nad vist mai lõpus ja suuremaks nad ei kasva. Juba kaks kuud on enam-vähem sellised olnud. Hamstrile parajad... :P




Mamma matusepäeval:




Ja sotapota, mis ma oma märkmikku eile tegin - 
tuli päris lahe välja, aga idee pole minu oma...





Kena algavat kooliaastat! :)

Pühapäev, 30. august 2015

ISAAC BASHEVIS SINGER "Patukahetseja"

See jutustus on samade kaante vahel, kus eelmisena tutvustatud "Saatan Gorais".
Siin pole enam kabalistliku müstika ja deemonitega midagi pistmist. Üsna tänapäevane noor Ameerika juut jõuab äratundmisele, et raha, võim, armukesed ja eputamine pole siiski tema jaoks ning sõidab Iisraeli otsima tõelisi usklikke, kelle seltsis senisest mõttekamat elu elada. Aastaid hiljem 'räägib ta autorile' oma loo ja tunnistab, et kuigi tema usk on kahtluseivadega pikitud, on ta oma valikuga rahul.

Aga vaat - see raamat ei meeldi mulle enam. Liiga palju ühtesama Singerit ühtejutti?
Ära tüütab tema vaenulik suhtumine naistesse! Kuda tema küll alati nende kõige tühisemate ja ahnematega kokku puutub, mis annab alust kogu naissoo põlastamiseks? Mis värk see on?
Juudi mehe kohus on Toorat ja Talmudi õppida ja kõiksugu kommentaaride ja tõlgendustega end kurssi viia - abielunaine ajagu pea paljaks (kannavad rätti paruka peal), täitku maa lastega, täitku laste ja mehe kõhud toiduga, teenigu raha kõige tarviliku jaoks, hoidku majapidamine korras ja vaaritagu aga koššertoitu. Mees ei pea tööd tegema, tema peab õppima. Seega jääb pere ülalpidamine pluss kõik kodu ja lastega seotud tööd naise kanda. Vaat, ainult sellist naist näib ka Isaac Singer hindavat.
Meil siin räägitakse, kui hull on elu mosleminaistel - see on juudi naise elu kõrval ikka köki-möki!
Aga see Singer siin - kohtleb naisi halvasti, pole nende vastu aus ja siis on jube solvunud, kui naine hakkab mõtlema, mida tema sellest suhtest saada saaks. Kahes raamatus kolmest, mis ma talt lugenud olen, suhtub ta põlastusega võimalusse, et tema lapse ema tahab talt alimente. No olgu, 'Ameerikasse eksimises' oli lugu tõesti nii, et naine valetas talle, et ei saa lapsi, aga käesolevas raamatus oli tegemist tema abikaasaga.

Moodsa inimese abiellumine on üks enesetapu liike. Võltsi naeratuse eest ning naise eest, keda hulk teisi mehi on tasuta nautinud, maksab mees mitte üksi oma vabadusega, vaid tihti ka oma elu ja tervisega. 

*

Kui mees mõne tänapäevase naisega magab, läheb ta õigupoolest kõigi tema armukestega voodisse. Seetõttu on tänapäeval nii palju homoseksualiste. Moodne mees magab vaimus loendamatute teiste meestega. Alaliselt tahab ta seksuaalsuse poolest silma paista, sest ta teab, et tema partner võrdleb teda teistega. Sellest tuleb ka impotentsus, mille all paljud mehed kannatavad.


Mõistagi ei saa nii suur põlastaja läbi ka enesepõlastuseta.
Ja üldsegi näib, et kõik möödunud sajandi juudi kunstiinimesed vaevlevad hirmsa häbi ja süütunde käes ning on suures usulises segaduses. Kirjanduse ja filmide järgi paistab, et juudina sündimisest piisab selleks, et eluaeg kõikvõimalike neurooside käes vaevelda. Kas Woody Allen ka mitte juudisoost pole? Igatahes tema loomingu järgi võiks seda küll kahtlustada, kuigi mulle ei meenu, et ta otseselt ilmalikustunud juudi süü ja usunostalgia teemat oleks käsitlenud.

Korduvaid motiive on veel (laste ja naiste põlgliku mahajätmise kõrval). Kõigis kolmes raamatus ütleb Singer midagi sellist, et kunst/kirjandus on tapmine ja lõbumaja (+ hullumaja).
Kahes raamatus viidatakse natsidele, kes juudi laste peadega jalgpalli mängivad.
Kahes kolmest hakkab peategelane taimetoitlaseks ja pajatab sellega seonduvatest mõtetest ja ka kannatustest, sest juudil ei sobi hakata taimetoitlaseks - ei tohi olla kaastundlikum kui Maailma Isand ise, kes pole meil (õigesti tapetud õigete) loomade söömist ära keelanud.

Jutustav tegelane tõesti leiab Iisraelis sellise seltskonna, kus üksteist armastatakse ja toetatakse, mitte ei võrrelda end üksteisega, et kas rikkam, võimsam või kasvõi vaesem ja vagam olla. Ka leiab ta omale tasase ja tubli naise Saara, kellega tal on kolm last ja neljas on 'teel'.

Veel paar katket ilmalikust filosoofiast:
Tegelikult oli kogu moodsal filosoofial üksainus teema: meie ei tea midagi ja me ei saagi midagi teada.
:D, noh, see pole päris vale! :D
Usuta juudid haaravad kinni kõigest, mitte üksi õlekõrrest vaid isegi õlekõrre varjust.

Singer ise võis puhtast elust unistada, kuid ilmselgelt jäi selline enesesalgamine talle väga kaugeks. Kui mõttetu eneseupitamine, valetamised, reetmised jms olid põhjalikult ja eredalt edasi antud, siis harda pühaduse kujutamine jääb põgusatesse episoodidesse.
Ühesõnaga - ei meeldinud mulle Singeri suhtumine ellu.
Tahaks olla distsiplineerimatu ja kõik maised hüved endale välja petta, aga puhtaks tahaks jääda hingelt. No ei! Nii ei saa! Rumal jutt! Talle kuluks ära uuestisünd ortodoksse juudi naisena :D

Laupäev, 29. august 2015

ISAAC BASHEVIS SINGER "Saatan Gorais"

17. sajandi teisel poolel tuleb haidamakkide poolt rüüstatud Poola väikelinna Goraisse prohvet, nagu neid alati usklike ringkondades oodatud on. Mõned vanemad ja väärikamad juudid märkavad, et tema kombed on vabameelsemad kui pühades raamatutes ette nähtud, kuid uustulnuk ütleb, et erilistel aegadel tulebki varasemast erineval viisil toimida ja lööb enda jutu kinnituseks lahti kaasaegsete prominentsete usuuurijate tekste. Enamikule need vabamad reeglid meeldisid ja mõned kinnitasid, et selleks, et puhastuda, tulebki põhjas ära käia ning algasid igasugused ropud teod :P

Usus, et kohe kannavad inglid kogu selle külarahva omil tiivul Iisraeli, uude riiki, jäeti majad laokile ega hoolitsetud toidutagavarade eest, priisati, lõhuti ja töö asemel lihtsalt jahvatati üheskoos. Igaühel oli oma arvamus selle kohta, mis toimuma hakkab ja kuidas selleks valmistuda, ning alahoidlikumad ja kombekamad juudid olid kuss, sest nende manitsussõnade peale vaid irvitati.

Kui kõik olid vaeseks ja haigeks jäänud, tulid külla deemonid ja pahad vaimud ja asusid inimesi kimbutama, nii et need enam vähem arust ära olid juba hirmust. Inglitelt sõnumeid kuulnud noore naise sisse asus õel vaim, dibuuk. Tema väljaajamise ja naise surmaga lõppebki see raamat.

Kogu see kummaline jutustus oli ühtaegu painav ja totter... Juudid on ikka üpris sallivad, kui nad Singeri peale pahaseks ei saanud selle kirjutise peale :p Kogu see kamp tundub nii tülihuviline ja samas pugejalik ja arg, taadid karjuvad üksteise peale, habemed turris ja silmad vihast pahupidi peas nagu ilma kriiskamiseta ei saaks asju öelda... Veider ja halenaljakas lugu.


Raamatul on asjalikud kommentaarid ning kabalismi ja juudi messianismi selgitav järelsõna Kalle Kasemaalt, kes selle raamatu ka jidiši keelest tõlkis.

Neljapäev, 27. august 2015

***

Eile käisime perega Mamma matustel.

Minu meelest oli kõik väga kena. Mamma oli kena oma kaunis kollakasbeežis kirstus, kabel oli suurem kui ma mäletasin ega haisenud, jutlus oli ilus ja väga sobiliku kestusega, kirstu haudalaskmine möödus viperusteta, haud sai pärgade ja lilledega ilusasti ära kaunistatud.

Leinarongkäik suundus linnaäärsesse suurtest maakividest mõnisada aastat tagasi ehitatud kõrtsi, kus põles kamin, mis oli suure ja kõrge ruumi meeldivalt soojaks kütnud. Toit oli väga maitsev. Suuri nututädisid ei olnud, ainus vanatädi, kes kabelis valjult nuuksus (mõeldes küllap enda peatsest lahkumisest) meiega söömale ei sõitnud. Vähesed lauasõnavõtud olid soojad. Seal oli kaks sugulast, keda ma olin hästi tundnud ja keda oli vahva näha - üks neist tõi meid VT'ga ka Tartusse tagasi - tal polnud autos kohta Mehe jaoks, sest ta pidi peale võtma veel oma tütre ja tolle peika. Mees tuli Issakese ja Emmakesega bussiga.

Sai ja tehti palju kallisid ja paisid. Minu meelest oli kõik väga soe ja armas.
Mehe arvates oli ka väga kena kõik.



VT aga nii ei arva.
Juba kabelis nuttis ta täis terve pakitäie taskurätikud ja hiljem selgitas ta, et see oli ju nii kurb.
MIS oli kurb? ei saanud mina aru. Mammal olid viimased kolm kuud rasked. VT oli ju ise rahulikult öelnud, et surmateade teda ei üllata ja Mammale ongi niimoodi parem.

VT, kes on nii palju surmast mõelnud ja veel mõned päevad tagasi ütles mulle, et kui mõni tema klassikaaslane teeks enesetapu, siis tema küll šokeeritud poleks, sest me kõik ju teame, et elu on raske ja kõik inimesed ei pruugi selle raskuse jaoks valmis olla, oli nüüd täiesti traumeeritud.

Üllatus nii mulle kui ka talle endale...

Nüüd ta ütleb (õieti - ta kirjutas mulle pika kirja ja libistas selle ukse alt sisse), et ei taha sellest päevast kunagi enam rääkida ja rebib ka oma päevikust välja kõik leheküljed, mis räägivad Mamma külastamisest haiglas, tema surmast ja matustest.

Minu jaoks on see arusaamatu.
Vaene Väikukas...



---

Lisatud mõni tund hiljem:

Huhh, saigi ületatud see valus tardumus.
Just istusime tunnikese koos ja kuigi alguses oli jutt, et me matustest ei räägi, siis tasapisi ilmusid ikka need vihjed jutusse, kuni lõpuks me kõigi meeldejäänud seltskonnaliikmete omapärad ja "peo" vingemad hetked läbi võtsime. Näiteks kui mu vaikselt omaette pidevalt pomisev vanatädi, kes söögilauas istus minu kõrval, minu poolt pakutava hapukoore ja sibulaga kalavaagna kohta küsis: "Kas see on kilu?", aga mina kuulsin: "Kas see on elus?" Nagu selgus, oli ka VT viimast kuulnud. Siis rääkisime veel ühest ja teisest ja lõpuks sai VT rääkida ka sellest, mis teda nutma ajas.

Nimelt oli asju, mida ta Mamma elust ei teadnud ja alles seal see onu oma rahustava meloodilise häälega rääkis, kuidas pärast sõjaaega kaks noort inimest (Papa ja Mamma) kokku said ja kuidas Mamma medõeks õppis ja kuidas nad Viljandisse elama tulid ja...
Selle mehe hääl (mida mina oleksin kirjeldanud kui rahustavat ja lohutavat), mõte Mammast, kes oli nii palju rohkem kui see väsinud väike naine haiglas, keda VT nägi ning lauluviisid ja sõnad olid meie tipsu jaoks liialt liigutavad.

Aga no nüüd, kui me sellest kõigest kenasti rääkida saime, on kõik jälle korras! :)

Teisipäev, 25. august 2015

ISAAC BASHEVIS SINGER "Eksinud Ameerikasse"

Võimas autobiograafiline jutustus. Singer vaatleb end justkui kõrvalt, armutult ja ilma igasuguse sentimentaalsuseta.

Vaevalt 30 aastasena on ta juba kirjutanud jidišikeelse teose "Saatan Gorais" ja paistab, et kirjandushuvidega juudid üle maailma tunnevad teda tõsiseltvõetava kirjaniku ja kirjanduskriitikuna. Ka tema vanem vend on kirjanik ja aeg-ajalt ajavad mõned nad sassi.

Raamat algab nii:
1930. aastate algul jõudis mu pettumus iseendas nii kaugele, et ma olin kaotanud kõik lootused. Ega mul tõtt-öelda palju kaotada olnudki.
Ja nõndamoodi, sama lootusetult (kuid kainelt) kulgeb kogu jutustus, mille jooksul ta Hitleri eest Poolast Ameerikasse sõidab, kus tema vend oma perega juba ees ootab. Juutidest oli sinna kogunenud juba omaette linnak. Ta räägib oma iseäralikest suhetest naistega: tahaks ju küll suhet, aga kuna endasseusku sugugi pole, siis ei saa ju abielluda. Lõppude-lõpuks pole ühelegi naisele vaja potentsiaalset enesetapjat. Ameerikas maadleb ta kaduva kirjutamistuhinaga. Talle tundub, et ta on oma ande kaotanud. Häbist oma saamatuse pärast muutub ta üha eraklikumaks, kuni hiilib ringi ajamata habeme ja plekilise ülikonnaga. Algusest peale on ta resigneerunud olekuga, ei oota tulevikult midagi. Juurdleb pidevalt, kellele ja milleks seda elu üldse vaja on? Meenutab Kafkat, aga pole nii metafoorne, sürreaalne ega ängistav.

Mõnes asjas meenutab ta väga mind. Näiteks väldib ta seltskondi ja inimesi üldse, aga kui ta kellegagi jutustama hakkab, siis ikka kõige intiimsematest ja isiklikumatest asjadest :D - niisamajuttu ei viitsi ajada.
Kuigi ta on tark mees, käitub ta oma kohmetuses ja segasuses vahel nagu viimane idioot, kaotab kajuti ja lifti, tormab siia-sinna, silmad ei registreeri ja suust voolab ebavajalikult palju infot :P


Katkendeid:

Aga mu häbelikkus tuli kogu oma piinlikkuses tagasi. Kui vend mind naistele tutvustas, siis ma punastasin. Kui mehed mind kõnetasid ja küsimusi esitasid, siis kaotasin ma kõnevõime. Näitlejannad väitsid ühest suust, et vend ja mina oleme sarnased kui kaks tilka vett. Nad viskasid minuga nalja, üritasid flirtida, tegid arvustavaid märkusi nagu inimesed, kellele kõik piirangud on juba ammu tundmatud. Kirjanikud suutsid ennast suuri vaevu uskuma panna, et mina olengi kirjutanud niisuguse diaboolilise teose nagu "Saatan Gorais" ja avaldanud Globus'es kuulsate Poola, Vene ja Ameerika jidiši kirjanike teoste kohta salvavaid arvustusi. Vend sai minu kannatustest täielikult aru ja üritas mind aidata, aga see üksnes suurendas mu kimbatust. Ma higistasin ja mu süda kloppis. Kelner tõi mulle süüa. Ma ei suutnud suutäitki alla neelata. Mind täitis raev Ameerika vastu, oma venna vastu, kes oli mind siia toonud, ja iseenda ning oma talumatu iseloomu vastu. Minu sisemuses peituv vaenlane oli saavutanud purustava võidu. Ängistunult otsustasin niipea kui võimalik tellida reisi tagasi Poolasse ja tee peal üle parda hüpata.


Ameerikas küsib Isaaci uus sõbranna Nesha, miks ta pole koju kirjutanud, Isaac vastab:
"Millegipärast on mul raske kirju kirjutada. Isegi emale kirjutada on koormav. Ma annan endale pühalikke tõotusi järgmisel päeval kirjutada, aga kui see päev kätte jõuab, siis ma unustan kõik ära või sunnin end unustama. Niipea, kui mulle kirjade kirjutamine meenub, tabab mind otsekui halvatus. See on mingi hullus või kurat teab mis."
Väga tuttav tunne, aga mul mitte ilmtingimata kirjadega seotuna, samas kui mulle tundub, et mu elu pole kiita, siis ka kirjade puhul. Mul kipub olema pigem käikudega nii, et luban endale, et käin, ajan mingi asja ära, aga - unustan võluväel sel päeval märkmikusse või päevaplaani vaadata :D, alles õhtul avastan. See võib korduda mitu päeva, kuni ma kas selle toimetuse ära teen või järgmisesse kuusse või teadmata aega lükkan.


Nesha räägib, et tema kunstnikust mees tegi enesetapu ja Isaac uurib, miks? Nesha vastab:
"Oh, ta oli üks neist inimestest, kes ei suuda elu välja kannatada ega jaksa mingit vastutust kanda. Tühiseimgi pisiasi oli talle koorem. Ta tahtis maalida pilte, mitte portreesid, aga meil oli laps ja mingit sissetulekut polnud. Tegelikult ei tahtnud ta ka last, aga ma käisin peale. Tal oli üksainus suur iha - olla vaba - ja ta jõudis pikapeale järeldusele, et elu pole midagi muud kui orjus ja surm on vabadus."



Teise sõbranna, Zosiaga Kanadas; neil oli väljaütlemata kokkulepe seksifoobiaga Zosia 'süütuse koormast' vabastada:
Väike iha, mida ma olin Zosia vastu tundnud sel õhtul, kui me oma reisi üheskoos kavandasime, haihtus peaaegu kohe, kui ma hakkasin justkui vaenu tundma selle vanatüdruku vastu, kes hoidis minust parasiidi kombel kinni. Milline häbi, mõtlesin ma, on sõltuda natukesest verest ja mõnest erektsiooni tekitavast närvist! Erinevalt ülejäänud ihuliikmetest võib suguti iseseisvalt tegutsema hakata või tegutsemata jätta vastavalt oma eetilistele ja esteetilistele meeldumustele või vastumeelsusele. /.../ Praegu oli mul omamoodi negatiivse erektsiooni tunne, kui sellist väljendit sobib kasutada. Mu suguti püüdis peitu pugeda, kokku tõmbuda, mulle vastu hakata ja mind selle eest karistada, et olin söandanud tema nõusolekut küsimata otsustada, tema kulul heategijat mängida. See, kes mu sees otsuseid vastu võtab, oli võtnud nõuks, et ma ei võlgne Zosiale midagi.

No vaat, selline raamat! :)

Olen sellest tegelikult juba kirjutanud ka, siin.

Soovitan.

Esmaspäev, 24. august 2015

JOHANNES SEMPER "Päevaraamatud"

Teiste inimeste päevikuid on ikka huvitav lugeda - isegi kui need on kirjutatud teadmisega, et need hiljem võidakse avaldada.

Käesolev kogumik on mitmeosaline.

Esimeses on Semperi Peterburi-päevik aastatest 1912-1913.
1892. aastal sündinud Semper on siis 20-21 aastane.

Oh heldus, kui ilutsev on selle kirjatöö laad. Oh, see ja oh, too!
Noormehe pead näib täitvat romantika, küll piidleb ta kord üht, kord teist näitsikut, aga siis jääb pidama ühe Vilhelmine 'peal', kelle järele ta siis kuude kaupa õhkab ja kelle truuduse ja armastuse suuruse üle ta pidevalt muretseb. Sinna vahele jutud endasuguste noorte eesti soost kultuurihuviliste meestega, kes ka Peterburi ülikoolis õpivad (või pärast õpinguid sinna pidama on jäänud, või...?), vahetuste kaupa teatripiletite sabas seismised jne. Aga üldiselt on põhitähelepanu ikka 'Villykese' armastuse juures. Villyke sõitis kevadel lõuna poole, nad pidid ikka suve lõpus taas kokku saama, kuid suvel Eestis läks Semperil - või neil mõlemal - armutuhin üle.

Selle päeviku keel on sada aastat vana ja eesti keel muutus tollal ka tublisti, paljude võõrsõnade vormid polnud veel välja kujunenud. Et sellest keelest aimu anda, mõned näited:
attitüüd - hoiak
serjooslikult - tõsiselt
kirgliselt - kirglikult
/vaadeldi/ sinikaid sooni käsivarrel ja vaigistavid, rahustavid huuli
/mindi/ teatri juure, /tuli/ minu juure
lähen mööda inimesetumid välju

Alguses oli see koos suure tundlemisega...

/näit:
Kunst! Kunst! Tee, mis meid peab siduma lahutamata. Ainukene üliinimlik tee!
Ma ise, kõik oma närvid, kõik oma tundmused luban ma aineks kunstile, et see mind omale võtaks nagu oma jüngrit!
- No kuulge! :D /

... harjumatu, kuid harjusin ruttu.
Üliõpilaselust kui sellisest pole eriti sõnagi. Ikka lihtsalt vestlused kultuurihuviliste kaaslastega, inimvaatlused üldiselt ja muidugi Villyke :)



Teises osas on Teise maailmasõja aegseid luuletusi - need olid küll väga ilusad.
Mõistagi murelikud ja sotsiaalse tooniga, mure kodumaa ja põletatud kodude pärast.
Palju neid polnud.



Kolmandaks osaks on Teise maailmasõja ajal koju kirjutatud kirjad. Semper oli siis juba 20 aastat abielus olnud ühe Aurora-nimelise klaverikunstniku ja muusikapedagoogiga, tema naine ja kaks lapseeas tütart (Siiri ja Lillu/Lilian) olid emmega Eestis. Ma ei saanudki päris hästi aru miks, aga tundub, et Semperit peeti tollal Eestis kahtlaseks kujuks. Ta ajas oma kultuuriasju Moskvas ja lähikandis, kuid pidi kogu aeg muretsema, kas naist Eestis tema tõttu mitte ei represseerita. Endastmõistetavalt on kirjad täis muret koduste heaolu ja olemasolu pärast, kohalikku kultuurijuttu ja ohtralt rindeteateid. Semper ise saab head palka, ainult osta pole vahel selle eest midagi, kurvastab ta aga selle pärast, et usub, et naine ja lapsed ei saa endale lubada suhkrut, kohvi ja šokolaadi. Ega temagi vaid nendest toitunud, pealegi hakkavad tal peale kõiksugu tervisehädad, nii et ta peab sageli piimadieeti, aga iga viinamarjaostu või šokolaadi juures oli ikka hale mõelda, et naine-lapsed - kui nad veel eluski on - seda endale ilmselt lubada ei saa.

Suur armastus:
Veeretan iga päev silmi eest mööda meie mineviku, meie koosmütoloogia, meie argoo, hullamised, reisid, jalutuskäigud, külaskäigud... Ma vist tahtsin kõike veelgi enam... Armastust iga hetke vahele! Ja vahel ma mõtlen: armastasid mu tööd vist rohkem kui mind. Ja sul on ehk võimalus mu töid näha ja see lohutab ehk, kui mind ennast ei näe. Mul on see ümberpöördult. Soovin Sulle vastupidavust, kannatust kuni tulen, olgu see kasvõi mitme aasta pärast. Minu tunded Sinu vastu ei ole muutunud 23 aasta jooksul! Ja kui sind täna õhtul kohtaksin, järgneks sellele samalaadi armumine kui tookord.
Ilus!

Sõda:

Imelik, kui mahakukkunud ja purunenud tassist rahu ajal kahju oli, siis nüüd on hukkunud linn niisugune paratamatus, et ei oska kahetseda. Sadu linnu ja tuhandeid külasid on maa pealt pühitud, miljoneid inimesi langenud. Sõda on sõda. Kõike tuleb võtta mehiselt.


Semper kirjutab uuele ENSV hümnile sõnad, mida mitu korda ka muutma peab, kuid ikka peetakse teda ebausaldusväärseks tegelaseks - nagu ilmselt enamikku kultuuri alal tegutsevatest ja peaga mõtlevatest inimestest. See solvab Semperit üsna tugevasti, sest kahtlemata on ta valmis tänutundest liituma Venemaaga, kui need vaid fašistid välja ajaksid Eestist. Praegu mõtlevad mõnedki, et sakslased on ikka 'kultuursem' rahvas ja oleks võinud pigem nende alla jääda, aga kes teab, kuidas seegi läinud oleks. Häid valikuid meil polnud, Semper valis vene poole ja selle eest on ta hiljem kõvasti põlgust saanud ja nüüd on tõesti mõningaid tema romaane piinlikuvõitu lugeda. Samas mõistan teda - kui ikka oled loomeinimene ja seda eelkõige sõnas, siis selleks, et oma raamatud välja saaksid anda, lihtsalt tuli leppida sellega, et tekst käis mitmelt laualt läbi ja pugejalikud otsustajad, kes oma koha (ja elunatukese) pärast mures, käskisid seal ikka sotsiaalset suunda edasi anda. Ega see Semperile meeldinud - kellele ikka meeldis? Võibolla ta oli veidi naiivne oma poolehoius N-Liidule, aga kes meist ikka kõik olukorrad vahedalt läbi näeb.

Nüüd, nendes kirjutistes, mis esimesest 30 aastat hiljem kirjutatud, kasutab Semper täiesti tänapäevast keelt. Lihtsalt uskumatu, et inimene on võimeline nii täielikult oma stiili muutma. Kergem lugeda, loomulikult.


Neljas osa - paar luuletust aastast 1950.

Imelik lugu - Semper ei tundu mulle väga sümpaatne, natsa nagu ennast täis, aga enamik mitte-erakutest kirjanikke vist on :P , aga kui ta kirjutab oma perest, siis see küll tõesti liigutab.

/.../
Las siis olla teile needki hetked,
linnupojad, kallid üle kõigi!
Kõik, mis tahate, teen kohe kaasa,
kõik te mängud, vallatused, retked!
Nopime siis kullerkuppe kullapäisi
suurelt metsavaheliselt aasalt
või siis karikakraid sületäisi...
/.../
SEL TUNNIL ebamäärasel
mil nagu laast
sa ujud vees,
kõik teadmata, mis ootab ees, -
jah, tunnil säärasel
ma tunnen: Sinu kuju
kui lillekene tõuseb maast
ja lohutab:
kui tahes karm
võib olla saatus,
kui aga püsib arm,
siis pole surmgi elu viimne vaatus.



Viiendas, viimases osas on ülestähendusi aastatest 1955 kuni 1970. Viimane sissekanne on tehtud umbes kuu aega enne surma.

Siin on põhiliselt kiirelt tehtud märkmed selle kohta, kus on reisitud, mis asju sai aetud, mida teised kirjanikud räägivad, kes keda kuidas klatšib - ja lõputu jada terviseprobleeme.
Ilukirjandusliku tekstina ei paku see küll suurt midagi, küll aga kirjandusajaloolasele.
Ülestähendused on harvemad kui kord kuus ja nii on see 15 aastat sisaldav osa märksa õhem kui esimene osa, mis sisaldas vähem kui pooleteise aasta materjali.


Ei vaimustanud see raamat mind - praegu loen üle Isaac Singeri "Eksinud Ameerikasse" ja ohhohhoo, kuidas see autobiograafia mulle meeldib! Semper on tüütu tema kõrval :D. Aga raisatud ajaks ka ei pea.

Pühapäev, 23. august 2015

Need viimased päevad

Päris palju asju on juhtunud viimastel päevadel.

Näiteks "lahendasime" me VT'ga pagulasküsimuse.

Et kuna moslemid Euroopa maades kohe sugugi ei kohane ja muutuvad peagi lausa vaenulikuks, siis on meil ju olemas rikas Araabia poolsaar oma naftahunnikute ja vähemalt kümnete tuhandete kuninglike perekondadega, kullatud plaaditud tänavate ja konditsioneeritud putkadega - no nemad võiksid ju oma kannatavad usuvennad vastu võtta. Neil oleks köki-möki nad ära toita ja Koraan ju ometi räägib väga paljudes kohtades hädaliste aitamise kohustusest. Nii et - korras! :P
Kannatavaid kristlasi ja juute nad ju ometi oma ülevoolava rikkusega aidata ei taha! :D


Teine asi: eile helistas mu Õde. Olin üllatusest keeletu ja ei osanud midagi õieti öeldagi, ainult kilkasin, kui ta teatas, et tuleb oktoobri alguses Eestisse. Nii vahva temast mulle helistada otsekohe, kui ta oli pileti ära ostnud :))) Üldiselt me alati kirjutame hoolimata Skype olemasolust. Ma pole eriline telefoneerija.


Kolmas: VT astus pärast järjekordse pakitäie küpsiste, kahe jäätise ja šokolaaditahvli hävitamise järel kaalule ja avastas, et kolm nädalat tavalist toitu on - viinud talt 4 kilo. Jälle 36.
(O_O)
Kuidas see võimalik on?


Ja neljandaks: kaks päeva tagasi lahkus meie Mamma.
Täpselt nagu ma arvasin, pole mul leina.
Mamma lihtsalt ei mõjutanud minu elu mitte kuidagi.
Ta oli toimekas, käbe, hoogne naine. Kui ma lapsena temaga sageli kokku puutusin, tundus mulle alati, et ta ei salli mind, kuna olen uimane äbarik, hajameelne venivillem. See ei solvanud mind ka siis, ammugi nüüd. Ainult valvel olin tema juuresolekul, sest ta oli sageli ärritunud.
Ma ei oska ka kahetseda seda, et jäime võõraks... Ma ei tea, kuidas inimesed oskavad soovida, et neisse suhtutaks teisiti, mina ei saa sellest üldse aru, pole kunagi tema armastust soovinud, kusjuures ta polnudki mingi kallistaja-paitaja üleüldse, tema suhtles teistmoodi. Kuid haiglas paitasime teineteist pikalt ja naeratasime üksteisele silma :)
Tema väetiolek minu meelest lähendas meid.
Aga kuigi ma ise kaotusvalu ei tunne - hirmus kahju oli tema nooremast tütrest, minu tädi V'st kes on hästi tore inimene ja kes oma kahe tütrega oli väga lähedane Mammaga. Valus on teada oma kalli inimese kriisist, eriti, kuna minust pole asjade korraldamisel sugugi abi.
Mu tädi on ka hästi vapper ja tubli ja loomulikult oli tallegi näha, kuidas Mamma nõrgemaks jääb ja teada, mida oodata on, aga ikkagi!... Vaat, see kurvastas küll hirmsat moodi ja hoidis ärevuses.
Ilmselt kolmapäeval sõidame perega Viljandisse matustele. See saab VT'l esimene matus olema...
Kui me Mammat haiglas vaatamas käisime, esimesel korral kahekesi, ütles VT, et see liigutas teda rohkem kui ta oodata oskas. Ja nüüd avaldas ta heameelt, et ta Mamma ikka ära nägi enne...
Nii oli ta ka nõus tulema ja see on kenasti.


Kolmapäev, 19. august 2015

Möhh!

Mul läheneb tasapisi uus aeg saiki juurde ja seekord on mul talle midagi öelda ka.
Et kuigi ma eelmine kord jälle kehitasin õlgu, kui ta uuris mis mind kodust välja minnes ärevaks teeb, siis hiljem tuli mulle meelde, et olin selle müsteeriumi juba lahendanud (ja unustanud samas). Et ma ei karda midagi ja pole mõtet sel teemal kaevata. Põhjus ongi lihtsalt seal, et tunnen end ülestimuleerituna ja väsin niimoodi väga ruttu. Kodus ma ise selle peale ei mõtle, ei teadvusta, et kardan mõttetuks molluskiks väsida, aga alateadvus ikka ju teab, ja üritab siis mulle tee peale takistusi veeretada nagu krutib palaviku üles või paneb pea valutama või tekitab minestushoogusid, kui püüan end välja minekuks sättida...

Mul tuli idee ja ma kontrollisin seda.
Lõin guuglisse inglise keeles "minu autistist laps ei taha välja minna" ja sealt tuli robinal minuga klappivaid asju.
Et autistide aju töötlusprotsessid toimivad intensiivsemalt ja neid tõesti ärritavad tavalised helid, liiklus nii visuaalselt kui kuuldavalt, ka on nende tähelepanufilter puudulik ja seetõttu jõuavad töötlusse ka täiesti ebaolulised signaalid ja nii tekibki ruttu ülekoormatuse tunne ja olukorrast põgenemise soov, tähelepanu hakkab hakkima, keskendumisvõime muutub hästi lühiajaliseks, inimene satub segadusse.

Veel mulle omased autistide-asjad:
- kõrgele tõstetud õlad ja krampis keha;
- "fear of movement, avoids motor play" mida võiks minu peale ümber kohandada kui tugevat vastumeelsust liigutamise suhtes. Just eelmine kord rääkisin arstile, et joogiklaas võib olla mul peaaegu käeulatuses, kuid kui ma olen pinges, kannatan ma parem mitu tundi janu ja vahin seda klaasi, sest ma ei taha mitte mingil juhul liigutada, kuna mulle tundub, et see teeb mu 'niigi raske elu' nii palju keerulisemaks :D;
- klammerdumine oma päevarutiini külge;
- vastumeelsus kõige uue suhtes.

Tegelikult ma eelmine kord juba vihjasin arstile, et minu meelest on mul sümptomeid, mis jäävad kusagile autismi äärealadele...
Kui pettumust valmistav, et käid seitse+ aastat arsti juures ja pead end interneti abil ikka ise diagnoosima :P Ma olen talle kõik need aastad korrutanud, et enda arvates ei karda ma midagi, lihtsalt mu keha käitub nagu oleks see surmaga silmitsi... ja olen aastaid tagasi ka öelnud, et minu meelest on asi stiimulite paljususes ja intensiivsuses...
Ohh, jahh!
A no vähemalt on mul talle seekord midagi asjalikku öelda ja ma ei pea niisama maigutama...
kui mul ei õnnestu seda muidugi ära unustada enne, jälle.


Midagi naljakat ka, ikka izismile'ist:


:P

Esmaspäev, 17. august 2015

Sotapota

Tegin oma nädalaplaani natuke ümber: endiselt on esimeses tulbas päevaplaan, teises x, - või o vastavalt sellele, kas ma tegin neid asju ETKNRLP, aga selle järel tulevad nüüd ülevalt alla nädalapäevad.
TO DO ja TO BUY on nüüd üleval, kuupäeva kõrval ja sotsiaalsed kohustused panen lihtsalt TO DO juurde. Eelmisel nädalal neid polnudki.

Täna oli mul TO DO juuksuriaeg..., aga olen oma eelmise juuksuri telefoninumbri niimoodi ära peitnud, et ei saagi aega panna - jay! :P








Eelmine nädal:




Alanud nädal:  



Ma üritasin nimed ära udustada... Üldiselt ma välguga paberivärke pildistada ei oska ja ilma välguta pildistades tulevad nagunii udused, nii et ma väga ei muretse oma "saladuste" avalikustumise pärast.



Mulle tohutult meeldivad igasugused udupiltidega paberid ja kleebitavad värgid, aga selle töise plänneri kaunistamiseks raatsin üldiselt kasutada vaid reklaamvoldikutest lõigatud pildikesi... VT on viimasel ajal lõiganud neid mulle :D





Ja joonistan ka.



Ja märkmikus on ka ajalehepildid... 



... sisse kleebitud kiri ja netist prinditud Gorjuss nukuke:


Vaat sellised paberimängud siis täna... :)

Pühapäev, 16. august 2015

Zups ja valmis

Ma ei pea ennast sugugi konfliktseks inimeseks, AGA... mul on võimatu head nägu teha, kui ma arvan inimesest halvasti. Ainus variant viisakas olla, on selle inimese tee pealt eemale hoida.

Nii et nüüd lõikasin ma järjekordse inimese oma elust välja.
Zups - ja valmis!
Ütlesin, et ma ei saa temaga kokku saada - olles ise ta eelnevalt Tartusse kutsunud 0_o
Ütlesin, et mul on kahju ja piinlik, aga ma pean oma kutse tagasi võtma.
(Ei, mul on päriselt piinlik. Ma vihkan draamat ja nüüd teen seda ise!)

Asi oli nii, et kutse oli esitatud varem, kui ma arvasin, et Ta oma hullus olukorras on õnnetu ja vajab lohutust, julgustust ja abi. Selleks ajaks, kui Ta tõesti tuli, olin ma aru saanud, et Ta on oma hullus olukorras õnnelik, häbematult õnnelik ja ma ei suutnud Teda vastu võtta. Õnneks sel päeval, mil Ta tulema pidi, saatis ta sõnumi, et kas tema sõbranna võib ka meile ööseks tulla ja ma ütlesin: "Nooooooo. Sorry." Nii et siis ei tulnud tema ka, nad läksid sõbranna sõbranna juurde ööseks ja Ta pidi järgmisel päeval tulema, aga kuulnud Tema kohta vahepeal Asju ja kuulnud telefonist kui äksis Ta on ja kõik on super, avastasin ma, et ei suuda Teda näha.

Tegemist on minu sugulasega, 24-aastase naisega, 1,5- ja 3-aastase lapse emaga, kellele ei meeldinud mõned asjad tema abielus. No tema mehele ka ei meeldinud. Lahendusena läks see naine paar-kolm kuud tagasi lihtsalt kodust minema, teise linna elama, jättes oma mehe olukorda, kus see ei saanud tööle ka minna, kuna pidi lastega olema, ja esialgu pole see naine ka leidnud sellist töökohta, mille kõrvalt saaks koju raha saata.
Ma ei usu, et ta seda nagunii teeks.

Olgu, ootamatu lahkukolimine võib ette tulla, kuigi on tavatu, et naine lapsed maha jätab, mõtlesin ma.

Nüüd on nii, et see naine käib lapsi vaatamas 2-3 korda kuus, alati nädala sees, sest nädalavahetuse päevi on tal pidudel käimiseks vaja. Ta ei pidutse mitte 1 päev nädalalõpus vaid ikka 3-4, kui võimalik. Et pereasju korda ajada, nõudis naine, et nad mehega mõlemad läheksid psühholoogi juurde. Paraku ta ise magas oma esmaspäevase, kella kolmese sessiooni sisse (pühapäevane pidu!) ja nüüd ta enam ei käi. Ei viitsi. Tal niigi hea.


Ta ütles mulle juba ammu, et ta tahab oma elu tagasi ja mina ütlesin, et kõik väikeste laste emmed tunnevad nii.

Ta ütles, et ta on kolm aastat kodus istunud ja lapsi kasvatanud ja mina mõtlesin, et kes neid siis kasvatama oleks pidanud?
Pealegi teeb tema mees väga hästi süüa, mängib väga palju lastega, peseb nõusid ja koristab ja laseb naisel igal hommikul kella kümneni magada, vaadates 3-4 tundi ise laste järele, kuna oma tööaega saab ta veidi tõsta. Ka öösel toimetati lastega korda-mööda.
Ainult pesumajandus oli selles peres 100% naise mureks.

Ta ütles, et tal pole midagi selle vastu, kui Tema Mees lapsed mõnikord, näiteks mõnel nädalavahetusel tema juurde toob.
Seda kuuldes pungitasin mina silmi, ja mõtlesin: POLE SELLE VASTU MIDAGI???
SA PEAKSID ELAMA NENDE HETKEDE NIMEL.
NÕME OLED VÄ?
Aga ma mõtlesin, et pole võimalik, et ta nii ... külm? on.
Et siin peab olema midagi, millest ma aru ei saa.

Aga kui Tema Mees siis ükskord lapsed laupäeval tõi (nagu varem kokkulepe oli), sai Tema Mees sõimata, et ta nad nii vara tõi, sest see naine oli vaid paar tundi oma peatäit välja magada saanud.
Ta ei suutnud lapsi hoida ja helistas peagi, et Tema Mees lapsed ära viiks, kuigi Tema Mees oli end oma sõbraga juba õlut jooma sättinud.
Selle peale ma ütlesin talle küll, et sa ei saa oma meest niimoodi jooksutada suvalistel, sulle sobivatel hetkedel. Üldiselt ma hoidsin oma moka maas ja püüdsin lihtsalt mõista ja kohal olla ja...

---

Lisatud kuue paiku õhtul:

Kuna selles abielus oli mõlema probleemiks see, et meespoole arust oli naispool ema ja perenaisena lohakas ja laisk - mis on vaieldav. No ma uurisin naispoolelt, kas mees nõuab asju, millega sa nõus pole. Ei. Kas ta nõuab liiga paljusid asju? Ei. Mis siis on? Ta on liiga nõudlik ja jonnakas.
Võin sellega nõustuda, kuid isegi kui see on põhjus lahutamiseks, pole normaalne, et ema mitmeks kuuks pittu kaob.

---

Ma ikka mõtlesin, et see hullus läheb kohe üle ja üldsegi - seda ei saa olemaski olla, sellist asja.
Siin on midagi, mida me läbi ei hammusta, sest kesse teeb oma lastele nii?
Aga on olemas selline elu.
Näitsikul on uues linnas uued sõbrad, juhupeikad, peod, vabadus...
Kuigi tema enda jaoks oli laste järele vaatamine liiga tüütu ja üksluine, ei muretse ta selle pärast, kes nende järele nüüd vaatab ja kuidas nad hakkama saavad.
Aga sõnades on armastus ja igatsus tähtedeni ja tagasi. Väkk!



No vaat, järjekordne inimene, keda ma vaadata ei saa.
Järsku jõudis mulle kohale, et asjad ongi nagu nad näivad ja pole siin midagi läbi hammustada või põhjani näha. See naine tahtis olla noor ja vaba, kõik.
Ja nüüd järsku saan ma sellest ka rääkida - mitu kuud ei saanud, sest ma ei saanud päriselt aru, mis toimub.



Read hõrenevad...

Kui kummaline see elu ja inimpsüühika ikka on...



Pildil üks võõras 'musterema' Izismile.com'ist:


Reede, 14. august 2015

BILL BRYSON "Ringkäik kodumajas"

Väga põnev ajalooraamat, mis keskendub sellele, kuidas meie kodune elu on muutunud viimase 160 aasta jooksul, kuid esitab pildikesi-infokillukesi ja anekdootlikke lugusid ka kaugemast minevikust. Brysonil on lühikesed laused - väga lihtne lugeda, ei mingit uinamuinatamist ega kunstipäraseid mõttekeerutusi. Oma info pole ta saanud mitte sugugi ainult ajalooraamatutest vaid ka päevikutest ja kirjavahetustest ning ta edastab mõnuga mahlakat klatši, hehe :)

Raamatus on palju väga huvitavat infot ja lõbusaid lugusid. Kas te näiteks teadsite, et esimestel telefonidel polnud kutsuvat helinat. Aeg-ajalt tuli hoopis kuular tõsta ja huigata, kas teises otsas on keegi, kes soovib rääkida! Ja selliseid pisikesi üllatavaid seigakesi on see raamat kubinal täis.


Kui veel 19. sajandi esimesel poolel polnud aadliperede noorematel poegadel suurt muud valikut, kui hakata kas vaimulikuks või sõjaväelaseks, on mind "vaevanud" küsimus kutsesobivuse kohta. Ja näe, mis ma leidsin:
Maavaimuliku roll oli üsna hägune. Vagadus polnud tingimatu nõue. Seda temalt ei oodatudki. Inglise kiriku vaimulikul pidi olema ülikooliharidus, kuid enamik vaimulikke õppis klassikuid ega tudeerinud üldse teoloogiat. Nad polnud õppinud jutlustamist ega seda, kuidas pakkuda innustust või tröösti või mingilgi moel toetada kristlust. Paljud ei näinud üldse vaeva jutluste koostamisega, vaid ostsid paksu jutlusteraamatu ja lugesid sealt igal nädalal ühe ette.
Hmnjaa!


Keskaja lõpus ehitatud kodud muutuvad ruumikamaks, isandad ja teenrid ei maga enam ühes toas...

Kuigi suhteline eraldatus kasvas, jäi elu nüüdsega võrreldes ikka veel seltskondlikumaks ja avalikumaks. Tualettides oli sageli mitu istet, et saaks vestelda. Maalidel on näha paarikesi voodis või vannis vallatlemas, sellal kui kaaskondlased neid ootasid ja sõbrad istusid kenasti sealsamas kaarte mängides või vesteldes - ilusasti vaate ja kuuldekaugusel.
Ruumide otstarve polnud pikka aega nii rangelt eristatud kui nüüd. Kõik toad olid mõnes mõttes elutoad. Itaalia renessansiaegsed ja vanemadki plaanid ei liigita tubasid otstarbe järgi. Majas liiguti ringi varju või hoopis päikesepaistet otsides, vahel mööblitki kaasa tassides. Kui tube üldse kuidagi tähistati, siis märgiti neid mattina (hommikuseks ajaks) või sera õhtupoolikuks.


Mulle tohutult meeldib teada saada ka seda, kuidas sõnad tekkinud on.
Näiteks sõna kapp - cupboard - tuli sellest, et 'kapp' oli alguses lihtsalt üks laud (plangu mõttes), millele topsid sai panna. Söömise ajal võeti teine selline laud sülle ja pärast sööki tõsteti seina äärde püsti. Mööbel oli ühest kohast teise tõstetav - kuhu tuju tuli - ja tuleb sõnast mobile. Nii põnev! :)
Kirstud aga on kaarja kaanega mitte ilu pärast, vaid et reisuaegne vihmavesi sinna peale loksuma ei jääks.


Nii et palju põnevat lugemist ja lausa ennekuulmatuid imelugusid minu jaoks:

Kõige paremat valgust andis vaalarasv, ja parimat vaalarasva saadi spermatseetvaalade peast. Need vaalad on salapärased loomad, kellest tänapäevani kõike ei mõisteta. Nad toodavad hulga spermatseeti, pea kolm tonni, oma koljude käsnjates kambrites. Nimele vaatamata pole spermatseedil midagi tegemist spermaga ja see pole üldse vajalik sigimiseks. Õhu käes muutub spermatseet läbipaistvast vedelikust piimjasvalgeks. Selge, miks meremehed andsid spermatseetvaalale sellise nime. Siiani ei teata, mis on spermatseedi ülesanne. See võib kuidagi soodustada ujuvust või siis aitab moondada lämmastikku vaala veres. Spermatseetvaalad võivad väledasti sukelduda kuni miili sügavusele, ilma mingit häda tundmata. On arvatud ka, et spermatseet aitab neil mingil käsitamatul viisil vältida kessoontõbe. Teise teooria järgi pehmendab spermatseet lööke, kui isased võitlevad emaste pärast. See seletaks ka nende vaalade mõistetamatut kalduvust vihaselt tormata peaga vastu kalapüügilaevu, vahel seejuures elu kaotades. Pole aga teada, kas nad ka omavahel peapoksi harrastavad. Seletamatuks on jäänud ka nende võime toota nn halli merevaiku (ingl k ambergris. - Tlk). See tekib nende seedetraktis. Alles hiljuti selgus, et see moodustub kalmaaride nokkadest, mis ei seedu. Aeg-ajalt ilmub ollus nende ekskrementides. Sajandeid leiti seda meres hõljumas või randa uhutuna, kusjuures selle päritolu jäi tundmatuks. Ollus oli hinnatud, sest moodustas parfüümide asendamatu kinnisti. Seda ka söödi. Charles II leidis, et pole paremat rooga kui ambergris ja munad. (Ambergris olevat vanillimaiguline.)

Mõistetavalt on palju juttu leiutistest, nende patenteerimisest, leiutajate elust jne - kes müüs patendi liiga odavalt, kellele tuli hea mõte, aga teostus jäi poolikuks, nii et raha sai hoopis keegi teine, kes asja lõpuni läbi mõtles-töötas, edasiarendajad said sageli kuulsamaks kui tegelikud leiutajad, kellest mõni suri "laostununa, mustuse ja satikate keskel"... Tore oli lugeda ka vahvate leiutajate iseloomust, kusjuures iseloomustused ei pärine mitte (auto)biograafiatest vaid kaasaegsete kirjadest ja päevikutest, kus juhitakse tähelepanu pigem eriskummalisele kui meeldivale. Edison olnud näiteks talumatu iseloomuga suli, kuid sealjuures töökas, ettevõtlik ja visa. Kes elas seal mitukümmend aastat salaja majapidajannaga kokku (olles temaga sala-abielus), kes käperdas riietumise ajal oma teenijannasid, Vasco da Gama aga olnud erakordne julmur, kes lasi tappa naisi ja lapsi, üldse, mõttetutes hulkades inimesi kõikjal, kuhu ta 'maadeavastamishimu' teda viis. (Raamatust: "Pea kõikjal, kuhu Gama jõudis, ahistas ja tappis ta kohatud inimesi. Ta lõi usaldamatuse ja brutaalse vägivalla õhkkonna, mis iseloomustas ja pisendas kogu avastusteaega.")

Aiapidamisraamatute autori John Claudius Loudoni kohta näiteks pillab ta vaguralt:

Ja tuleb märkida, et seejuures oli ta hirmus viletsa tervisega. Näib, et tal oli eriline kalduvus haigestuda ja vaevelda rasketes komplikatsioonides.
:D, ma ei tea, kõlab kuidagi naljakalt... :p
Ja mulle mõjuski kogu raamatu toon kuidagi meelelahutuslikult ja lahedalt.


Eraelu:
Vanasti oli privaatsus hoopis teistmoodi mõiste. Võõrastemajades oli voodi jagamine võõrastega veel 19. sajandil üldlevinud. Päevikutes võib tihti leida sissekandeid, milles kaevatakse, et hilja saabunud võõras ronis samasse voodisse, milles autor juba ees oli. Benjamin Franklin ja John Adams jagasid 1776. aastal voodit ühes võõrastemajas New Brundswickis, New Jersey osariigis ja veetsid tõreda ning unetu öö, jageledes selle üle, kas aken avada või mitte.Koduski oli tavaline, et teener magas peremehe voodi jalutsis, oli too siis seal üksi või mitte. Kirjapanekuist selgub, et kuningas Henry V majapidaja ja kammerteener olid mõlemad platsis, kui kuningas magatas Catherine Valois'd.


Mulle väga meeldivad raamatud, mis tuletavad mulle teravasti meelde, kui suur õnn on see, et mul on kuiv ja soe, mu silmad ja kopsud pole suitsu täis, ma saan käia sooja duši all kartmata, et vesi saab otsa enne, kui ma omadega valmis olen, ja ma ei pea oma elunatukese pärast värisema. Aja lugu on nõnna pikk, aga minu elu mugavuse määr on väga hiljutine asi. Veel vähem kui 200 aastat tagasi suri massiliselt inimesi reostunud joogivee tõttu.

Lõpulõigud on manitsevad:

Praegusajal kulub Tansaania elanikul keskmiselt aasta, et toota sama hulk süsihappegaasi, mille eurooplane toodab hõlpsasti kahe ja poole päevaga, ameeriklane kahekümne kaheksa tunniga. Lühidalt, me saame elada nii, nagu me elame, kuna tarbime ressursse sadu kordi kiiremini kui planeedi elanike enamik. Ühel päeval (ja ärge lootkegi, et see on väga kaugel) hakkavad need kuus miljardit inimest, kel on vähem hüvesid, nõudma sama, mis meil on, ja nad tahavad saada kõike sama lihtsalt, kui meie oleme saanud. See aga nõuab rohkem ressursse, kui see planeet hõlpsasti - või üleüldse - pakkuda suudab.
Suurim võimalik iroonia oleks see, kui oma lõputus pürgimises mugavuse ja õnne poole looks me maailma, milles pole kumbagi. 

Aga mina olen lootusrikas. Nii paljud minuvanused ja nooremad naised on ökoloogiliselt väga teadlikud ja mõistagi mõjutab see ka uut põlvkonda perenaisi - tüdrukuid, kes praegu on oma ökotarkade emmede lapsed. Näiteks minu väikesed jutud "tarbe"loomade julmast kohtlemisest päädis minu jaoks ootamatult VT veganlusega. Nii et me mõjutame lapsi kogu aeg, märkamatult. Aga praegused noored ja minuvanused naised jälgivad hoolega seda, mida pere suhu ja selga ajab, nii et mina küll loodan, et me saame sellest tsüklist välja :)

Teisipäev, 11. august 2015

Vastutusvõimetu

Lugesin just lehest, et jälle kukkus üks laps aknast alla - kuueaastane, viienda korruse aknast - ja ma mõtlesin, et jumal tänatud, et VT on juba 13, sest kui tema aknast alla või läbi jää kukub, või rongi alla jääb, siis ei mõelda enam, et issand jumal, kus on ema silmad ja kas ema pole rääkinud, et-et-et...

Ja see mõte tuleb mulle esimese asjana pähe iga kord, kui mõne lapsega õnnetus juhtub...
Piinlikuvõitu lausa.

Silmapaistvalt vilets nägemine

- Izismile.com: mulliprillid -
Käisime VT'ga eile silmaarstil...
Jälle terve dioptri võrra hullem, isegi rohkem, aga korraga klaase üle ühe dioptri ei muudeta.
Määäuuuuu! :(
Peame poole aasta pärast tagasi minema ja jälle uued klaasid ostma.
Nii kahju Väikukast!
Esimeses klassis -1, seitsmendas -7 - kas see tähendab, et kaheteistkümnendasse läheb ta juba miinus kaheteistkümnega?

Eks mul ja Mehel mõlemal on nõrgad silmad. Tal on -9 ja mina lasin (vist) 8 aastat tagasi teha laserlõikuse - minul on kõik suurepärane. Ei mingit halvenemist. Opi ajal oli mul -5,5 ja -7,5.

Eks tuleb vist Väikuka jaoks ka opiraha koguma hakata, ta on meil varsti ju pime nagu mutt ja saabki tõeks tema unistus, et ma võiks talle raamatutest ette lugeda ka veel siis, kui ta täiskasvanu on :p



---

Lisatud paar tundi hiljem:

Ahsoo, tahtsin veel seda öelda, et VT ütles, et tema oma silmade pärast üleliia ei muretse, sest tema meelest on õnnelik olemiseks vaja vaid kolme asja: oma kodu, küllalt toitu ja ühte inimest, kes sind armastab ja toetab.
Tervis pole tema meelest nii oluline ja see sõltub suhtumisest, kas me teeme sellest enda jaoks tragöödia või mitte.
Noh... ma ei tea... võib olla! :)

Pühapäev, 9. august 2015

Laupäev, 8. august 2015

Mida vanem eit...

Tjah, mina olen küll selle ütluse ehe ilming, sest mulle tõesti meeldib roosa ja mind kisub seda kandma palju rohkem kui varem.

Üllatus-üllatus - ka VT on endale viimasel ajal roosasid riideid valinud. Osalt on see muidugi saadaolevas kaubas kinni, ja jumal teab, et me kumbki ei viitsi sugugi poodides olla, nii et kui midagi juba sobib, siis selle me haarame ja kaome.

Internetikaubamajadega on hoopis teine lugu.

Hiina firma SheIn(side) välgutab oma reklaame juba mitu kuud kõikidel internetilehekülgedel, kuhu mina oma jala/silmad tõstan ja ma pean ütlema, et need tütarlapselikud riided on täpselt minu maitse. VT maitse on rangem ja klassikalisem. Kui me koos SheIn riideid sirvisime, siis ta ütles, et ta näeb kogu aeg riideid, mis on minu maitse/stiil, aga endale ta vaevu midagi leiab. Siiski valis ta vaat selle kleidi...






Muidugi - roosa.
13 eurot.


Ka mina valisin kleite. Ühe valge, seda juba näitasin, ja ühe - roosa, muidugi.
Tellisin ka valge pitsvesti, mõlemad olid 9 eurot. Selle eest annab tavalist t-särkigi otsida.
Pole just tore Hiina majandust toetada, eriti kui hakata mõtlema, kui imeväike osa sellest rahast peab õmblejateni jõudma, sest ka transport on neil täiesti tasuta, kui arve ületab 30 eurot! Aga noh, mis seal pikalt kurvastada, fakt on see, et ma ei pidanud neid isuäratavaid reklaame vaadates vastu, nii et kui mul järgmine tähtpäev lähemale nihkuma hakkas, tellisin seda silmas pidades sealt mõned asjad.


Netilehepildid minu asjadest:







No vaat, mina panin nad kokku:






Õues käies kuuluvad komplekti juurde mõistagi lühikesed püksid, sest kleit paistab läbi ja mu alusseelik on liiga pikk:




Natuke naljakad riided, aga ma tunnen end neis väga hästi... isegi õues.
Mind huvitab, kas see lapselikkus mul kunagi üle ka läheb?

Eks VT'gi armastab nii väga minu seltsis olla, et ma lollitan ja tembutan nagu laps...
Mul hakkab enda pärast mure juba :p

Paunake

Millalgi mõned nädalad tagasi küsis vennanaine Z, kas ma tean hamsa sümbolit. Ma raputasin pead ja mõistatasin endamisi, et ta käis just hansapäevadel - ega ta midagi segi aja?
Aga siis näitas ta mulle seda silmaga kätt ja seda ma muidugi teadsin. Ma ei teadnud, et sellel on nimi :)

Ta ütles, et tahab endale selle kusagile tätoveerida lasta, et see teda kaitseks. No need hamsa-tätoveeringud on minu meelest ilusad küll...


Aga arvata on, et selle tätoveeringu saamisega läheb aega, nii et kui ma kohe pärast meie vestlust nägin müügil õnnetoovate sümbolitega kaelakeed, mille hulgas oli ka hamsa-käsi, siis ma teadsin, et pean selle Z'le ostma.




Ja juhtumisi valmis mul nüüd ka sobiv (?) kingikotike. Proportsioonid pole head, aga ma katsetan edasi. VT igatahes ütles, et tema sõprade kingitusi ei tohi nihukestesse toppida, aga võib-olla ma saan asja pikapeale paremini käppa :P







See sinine silm seal sümbolite hulgas on küll veider...



Bye-bye! :)


Neljapäev, 6. august 2015

Veganluse hind: juuli toiduarved

Juunis tundus mulle, et vegan-toidu peale kulub raha rohkem.
Seetõttu hakkasin juuli arveid üles kirjutama.


Külmutatud köögiviljad

brokoli
6,25
spinat
0,95
supisegu President
7,12


14,32

Puuviljad

õun
14,95
banaan
22,61
maasikad
17
mustikad
3
mustsõstrad
4
nektariin
1,88
jõhvikad
3,09


66,53


Köögiviljad

tomat
10,17
kurk
0,92
lehtsalat
0,81
kartul
2,97
mugulsibul
1,09
porgand
2,31
peet
1,93


20,20

pagaritooted

sai
11,76
leib
13,81


25,57


Ei oska liigitada
muna
0,97
külmutatud friikad
1,95
pärm
0,45


3,37


piimatooted (keefir mulle, muu Mehele)

juust
4,35
majonees
2,45
sulat. Juust
0,89
keefir
3,91
hapukoor
0,65


12,25


Vürtsid-maitsetaimed

puljongikuubikud
2,18
jalapeno
2,69
till
2,7
petersell
1,29
karri
0,69
must pipar
0,85
küüslauk
1,05


11,45


joogid

kohv
3,76
min vesi
2,85
taimeteed
14,2


20,81


konservid

kookospiim
8,95
purust. tomat
2,55
marin. peet
3,1


14,6


maius

Pähklid-rosinad
18,95
grissinid (saiapulgad)
9,35
smuuti ja smuutijäätised
12,41


40,71


paksukestele
suhkur 0,57
toiduõli 1,85
margariin 3,87

6,29


lihatooted (Mehele)


piimavorst 2,62
viiner, grillvorst 13,33
pihvid 8,81

24,76


teravili
riis 8,97
makaron 3,51
nisujahu 1,85

14,33

KOKKU: 275,19


Üllatused:

1) Ma joon iga päev, ilma eranditeta, keefirit, aga kuu arve on vaid 3,91. Järelikult suurem osa mu banaani-keefirikokteilist on lihtsalt banaan. Ja ma panen alati solksu sooja vett ka, sest esiteks ma ei taha külma kõhtu, ja teiseks - minu jaoks jääb muidu liiga paks ja liiga magus.
2) Banaani peale ainult 23 eurot? Mul oli küll selline tunne, et ülepäeviti tassin 3 kilo koju... Aga kilo maksab 1.30, nii et järelikult sõime ikka vähem.
3) Maitsetaimed nii kallid! Mõelda vaid. See pole toit vaid ainult maitse... 11.45.
4) pähklite ja smuutijäätiste peale läks vähem kui VT šokolaadide, kommide, küpsiste, krõpsude ja limonaadide peale - rääkimata sellest, et need on kasulikud. Olen rahul.
5) Aga kui värsked ja külmutatud ja kuivatatud puuviljad kokku panna, siis on veganlus ikka kõvasti kallim kui tavaline maiustamine. Kõvasti kallim!
Samas eks ka kõvasti kasulikum..., aga kõik ei saa seda kasulikkust vaadata, kui ressursid on piiratud ja tahaks midagi head sellegipoolest.
6) paistab, et kookosvõid läheb mul vähem kui purk kuus, sest juulis ma seda ei ostnud, purk oli juuli alguses juba lahti ja praegugi on seal veel midagi põhja peal.


Õnneks meil tavaliselt suvel just on rahaga veidi lahedam, kui Jumal annab :D, seekord nagu peaaegu-peaaegu..., sukasäärest pidi ikkagi lisa võtma.
Minu hinnangul veganlus siiski nõuab rohkem kokkamist (kui just toortoitlaseks ei hakka) ja raha kui toidu suhtes muretuna elamine. Ma ei kujuta ette, et ma tuleksin töölt ja hakkaksin vegani-värke hakkima. Ma ikka võtaks poest juustuga kanatasku, külmutatud friikad ja kreeka salatipurgi, valmispannkoogid koos maasikamoosi ja pššt-vahukoorega... Et saaks ruttu ja rammusat ja kohe ja palju ja... Mäletan hästi ühte päeva juba 10 aastat tagasi, kui tulin töölt, lõikasin kile seest pakitäie pannkooke lahti ja panin selle pataka endale ühe koogina taldrikusse, kallasin selle peale pool purki maasikamoosi, lödistasin vahukoore peale ja kõige otsa raputasin igaks juhuks veel paar teelusikatäit tuhksuhkrut ka. Pool jõudsin ära süüa, enne kui magama jäin, lõug moosine.
Tollal ma sõin üldse imelikke asju - näiteks Salvesti maksasousti lihtsalt lusikaga purgi seest, külmalt, ilma mitte midagi kõrvale võtmata. Huuuh! Võdisema võtab :D


Igal juhul minu hinnangul on raske olla vegan, kui raha vähe aga ei taha end rasvadest ja magusast ilma jätta. Kel isu proovida, võiks panna kirja kõik näksid, mis ta ostab - ka soolased, pluss veel alkohol. Kui nende asjade summa on ligi 100 eurot, siis oleks see vast motivaatoriks ostmaks selle suure raha eest hoopis kehale kasulikke ja kergesti omastatavaid toite/vilju.

Ikkagi, praadida pannitäis makaroni või kartulit vähese muna või kolme hakitud viineriga tuleb nii toitvam kui oluliselt odavam taimetoidust - iseasi muidugi see kasulikkus.


Mina sõin mõned päevad tagasi ÜHE JÄÄTISE, creme-brule vahvlikoonuse. Ja nüüd on mul igal õhtul õudne koogi-isu :D
Kaks kuud, mis ma maiustusi ei söönud, polnud mul nende järele ka isu.


Kokkuvõtteks: minu kehale sobis suurepäraselt taimne toit koos igapäevase keefirisolksuga. Ahjaa, ühel hetkel tekkis muna-isu ja ma tegin endale kaks ühemunaomlette järjestikustel päevadel - isu sai rahuldatud. Kõik oli hästi ja mina kavatsen sellise toitumise juurde ka jääda, kuni miski märku annab, et enam ei sobi :)