Neljapäev, 29. juuli 2010

Aga sa ära mõtle selle peale!...

Homme siis reisutame Väikese Tüdrukuga maale Issakese juurde...

Panen kotte niimoodi kokku, et kui voodist väljas käin, siis jälle viskan paar asja :D
Eks hambaharjad ja kammid lähevad viimasena.

Üldiselt vedelen voodis ja loen. Seekord juba vist küll kümnendat korda Evelyn Waugh' "Tagasi Bridesheadi". Ma sellest raamatust vist oma blogis ei kirjuta, mida sa ikka kirjutad, kui tead teksti peaagu peast juba, pluss mitu korda vaadatud seriaali-mälestused.

Kuid lugeda on ikka mõnus ja hoiab mõtted sõidust eemal. Või ega mõtteid polegi, mida sa siin ikka mõtled, aga paratamatult tekib mingi tülpimus, kui väljud enda kodust veidi enne ühte ja kohale jõuad 6,5 tundi hiljem. Milline hullumeelne aja raiskamine. Sest kui aus olla, tuleb "puhkusele" liita ka enne ja pärast puhkust voodis lorutatud päevad.

Kuid Väike Tüdruk on igal juhul seda käiku väärt - ma üritan ennast siis ajusurma seisundis hoida.

Meenutasin viimaseid psühhiaatri-juures käike, ja kuidas ikkagi jutt kiskus alati selle peale, et kui midagi ei meeldi, tuleb püüda see ära teha, keskendudes tehtavale, mitte oma enesetundele...

Ma tean, et see on võimalik, ma olen ju nii teinud.
Kuid kogu aeg oli mul tunne, et ma olen selle, mis teeb minust minu, pakkinud karpi ja ladustanud kõrgele kapiriiulile, muu nodi alla ära, et oma isiksust jälle kasutada siis, kui elu võimaldab. Kuid - mida kauem ma 'ilma endata' edasi tegutsesin, seda suuremaks kasvas hirm, et ma ei oskagi ennast enam omaks võtta, kui tuleb puhkus või hingetõmbeaeg. Nagu karpi pakitud 'minal' oleks mingi säilivustähtaeg, mis on kahjus teadmata, nii et kui ma siblimisest vabanen ja tahan oma vana mina üles leida ja omaks võtta, pole sellest midagi muud järel kui kopitanud, tolmuks pudenev sodi, mis midagi ei meenuta ja ma jäängi elu lõpuni tühjaks, õõnsaks....

Kas tõesti on raske aru saada, et inimene kaotab niimoodi - oma tundmusi eirates - iseenda, ja et selline elu on absoluutselt mõttetu, vähemalt inimese enda silmis, tema mättakese otsast vaadatuna. Et sa lihtsalt ei mõtle, ja järgid eeskirju. Kus see elu ja elusus sellise elu juures on üldse? Muidugi tahavad arstid ullikesi integreerida ja toimivaks teha, kuid tuleks tunnistada, et see kõik on ainult ühiskonna, mitte inimese enda heaks. Et inimesele laotakse selga süükoorem - ta peab kohanema, sest teised arvestavad sellega. Ja psühhiaatril pole imelik öelda inimesele, et see pole tähtis, kuidas ta ennast tunneb, sest ta tunneb ennast valesti. Kui ta ennast õigesti tunda ei oska, siis ärgu tundku midagi ja tehku oma asjad ära.

Mina olen selleks valmis ainult Väikese Tüdruga seoses... nagu see homne Vanaisa juurde sõit.
Loodetavasti on see veel mitu aastat nii, kuid üldiselt käib mu huviteesklemistahe kolinal alla ja mul pole selle vastu mitte midagi.

Kommentaare ei ole: