Reede, 25. aprill 2014

Tilgub

Eile oli mitmes mõttes suurepärane päev: suurepärane ilm, suurepärased joogatunnid, leidsin prügikastist kirja salapäraselt P.T'lt, kes kinnitas, et olin tema motiividest õigesti aru saanud :) ja üleüldse...

VT laulab järjekindlalt ja ütleb, et ta ise ka ei tunne oma häält ära - kes oleks võinud arvata, et see võib nii tugevaks muutuda? :)
Ja mõelda vaid, et ta oleks võinud laulmisega juba ammu tegeleda.
Küsisin, kas võib olla, et talle ei meeldinud koos minuga laulda sellepärast, et tema hääl oli jõuetum ja viisipidamine... pole laitmatu. Ta nõustus. Talle ei meeldi teha asju koos inimesega, kelle kõrval ta mannetu näib. Kellele meeldiks?
Aga igatahes nüüd ta lõpuks laulab ja me mõlemad oleme tulemusest vaimustuses! :)


Pärast sellist toredat päeva jäin mõõõõõnusasti magama, kuid kell kaks öösel ärkasin salapärase tilkumishääle peale.
Panin tule põlema ja nägin, et soojaveetoru kõrvalt laest tilgub vett.
Uuuhhh.
Toppisin sinna plastkannu alla ning selle alla ja sisse ka kaltsu helide summutamiseks, aga olen suht hapra unega, nii et kuigi toppisin kõrva padja alla ja käe alla, oli ikka raske magada ja volksasin pidevalt oma põnevatest unenägudest välja.
Viimases unenäos nägin, et olen mingil kruiisilaeval, mis kõigub ja lisaks olen ma ise veel maani täis :D
Seisin seina vastas ja mõtlesin, kas lähen oma kajutisse magama või võtan veel ühe kokteili. Raske oli otsust teha, seda enam, et ega ma ilma seinata püsti ei seisnud. Samas, mõtlesin ma, ega ma rohkem täis enam jääda saa... :D Siis tuli minu kõrvale oma ust lukust lahti keerama üks võõras naine, sain aru, et teda häirib, et ma niimoodi tema ukse kõrval seisan, astusin seinast eemale ja - minestasin. :D
Ja ärkasin.


No kui olin VT uksest välja saatnud, käisin ülemise korteri ukse taga, aga vastu ei tulnud küll kedagi.
Kui kell üheksa saab, siis helistan korteriühistusse, kusagile...
Mühh!

Neljapäev, 24. aprill 2014

Kolm on kohtuseadus

Jälle lugusid laiast maailmast - ehk siis Daily Mailist.

Meil arutatakse praegu samasooliste abielu üle, aga kolm eesrindlikku ameeriklannat on sel ajal, kui meie siin kokutame, juba polügaamses abielus! :D



Neist  kaks on ametlikult abielus, kuid abielluti ja vahetati sõrmuseid ka kolmekesi. Isad viisid valgetes kleitides tütred kenasti altari ette, kus neid omalaadse tseremooniaga kolmekesi "paari" pandi. Üks neist seletas, et teadis kohe, et monogaamia pole tema jaoks, aga vaat, sellise kolmiku sees on ta küll valmis truu olema.

Kolmik ootab ka oma esimest last (isaks anonüümne spermadoonor) ja plaanib saada neid veelgi - igale oma! (???) -, kuigi ilmale kannaks nad kolmiku noorim liige, võib-olla teiste naiste viljastatud munaraku abil, kuid ei välistata ka adopteerimist. Lapsi kavatsetakse koolitada kodus, et neid ei kiusataks.



See on paras antireklaam geiabieludele, leian ma.
Sest see läheb juba naeruväärseks.


Ise arvan, et kui geiabielude suurim pooltargument on 'nõrgema osapoole' kaitse, siis - kõige eest ei saa kaitsta, ja paremini kaitseb end alati just see tugevam, ka riigi abil.
Mingi lepingu võib ju teha, aga traditsiooniline abielu tuleks puutumatuks jätta, ehk siis neid kooselusid võiks nimetada miskit muud moodi.

Ka olen üsna jahmunud, et kirik mitmel pool homoabielusid tunnistab - Piibel justkui ju peab seda patuks või kuidas? Ma pole kristlane, aga ei saa aru, kuidas Jumala ja inimese vaidluses saab inimene peale jääda. Kes usuks sellisesse segaduses jumalasse? Ja mis võit see ikka on, kui säärane alistatud jumal sinu abielu tunnistab?

Samas - kellelegi justkui liiga ei tehta, nii et...
Abielu tähendus on sagedaste lahtuste tõttu nagunii juba lörtsitud, vähem tähendusrikas, aga kes meist sooviks, et lahutamine ära keelataks? :D

Kolmapäev, 23. aprill 2014

Unetu öö

Tabletile vaatamata veedan unetut ööd.
Juba enne kella viit hakkasid linnud säuksuma! :)
Kevad on tõesti käes! :)


Ka VT on laulma hakanud.
Ta leidis Youtube'ist selle vana Eurovisiooni võidulaulu "The Voice" ja see hakkas talle nii väga meeldima, et ta otsustas sõnad välja kirjutada ja seda puhtalt laulma õppida. Noodid on kõrged, aga VT'l ongi kõrge hääleke. Mul on rõõm kuulata, kuidas ta laulab - ta ikka käib küsimas, kas ma kuulen ja kas see segab. Mina ütlen ikka, et mul on alati rõõm kuulda, kui ta laulab, aga ega ma ei valva kõrv ukse vastas tema nootide puhtust. VT imestab, miks mulle meeldib, et ta laulab, kui ma isegi ei kuula :D
Aga mul seostub laulmine kerge ja vaba tundega - sellepärast olen ka VT üle rõõmus.
Ja tõesti - ta on minu meelest küll kuidagi särtsakam ja krapsakam (- kas ma julgen öelda 'õnnelikum'?) olnud sel viimasel nädalal, kui ta õhtuti laulab :)


Eile viisin Mehe trennidesse ja läksin ise VT'le tööõpetuse jaoks "ühevärvilist, paksu villast riiet" ostma.
Olin poes nagu lambuke - ma ise ei õmble ja kui lõpuks leidsin villase riide, oli selle meetri hind 32 eurot.
NO KUULGE! :D
Poes nägin kunagist töökaaslast, 9 aasta tagant.
Muljetasime mõnda aega ja ta soovitas mul küsida kaalukangast.
Leidsin siis 4-eurose tüki, aga müüja ütles, et see pole küll parim materjal padja õmblemiseks. Mina ütlesin, et mina ei tea midagi, tulin ostma seda, mis ma lapse jutu järgi paberi peale kirja panin :D
Ja täna varahommikul kodus vaatasin lapse internetipäevikusse - vaja oli puuvillast kangast!
Vaene laps ei tea, et villane ja puuvillane on kaks erinevat asja :D
Ja ilmselgelt peaksin mina heitma pilgu internetipäevikusse, enne kui midagi ära ostan...


Aga Mees tuli eile linnast üksi tagasi :)
See on lihtsalt uskumatu, kui kiiresti ta paraneb, ja IKKA VEEL!
Kümme päeva tagasi poleks see kõne allagi tulnud!


Ilm on ilus ja Mees ja VT on nii heas tujus kogu aeg... - kodus on väga hea! :)


Aga g-mail jonnib minuga.
Saadan mina Inimesele kirja,  mõne päeva pärast tuleb temalt kiri, et kas ma olen mõelnud tema kirja üle.
No... ikka mõtlesin ja vastasin ka üpris kärmesti...
Saatsin eile hommikul uue kirja.
Ei midagi.
Linnas kõndides hakkasin mõtlema, et issver-sussver - äkki saatsin kirja kogemata mõnele teisele samanimelisele inimesele oma listis. Jalad hakkasid värisema nagu viimati, kui VT'ga valgusfoori taga seisime ja huilgav tuletõrjeauto meist möödus; siis ka - tuli läks roheliseks ja hakkasime teed ületama ja minu jalad värisevad :D, lärmist vist. Kui koju jõudsin, kangutasin kohe oma kirjakasti lahti, aga... ikka nagu õigel aadressil said need kirjad saadetud. Saatsin igaks juhuks veel ühe ja õhtul teise aadressi pealt veel ühe, et kaua see Inimene mult seda vastust ootab... Aga ei midagi. Arvan, et ta ei saa mu kirju kätte.

Kui Sa seda loed, K., siis tea, et olen Sulle vastanud küll (ja küll).
Äkki Su peen Euroopa-aadress ei tööta siin? :D
Ehk on Sul mõni kodumaisem aadress varuks?


Ja kui ma ikkagi olen oma kirjad saatnud valel aadressi, kellelegi teist, teistest, siis ma vabandan! :D


***

Nüüd midagi imetabast laiast maailmast.

Daily Mailis oli artikkel Hiina uuslinnast, mis rajati 6 aastat tagasi, aga keegi pole sinna elama kolinud.


On parke, kaubanduskeskusi, pilvelõhkujaid ja luksusvillasid - puuduvad vaid inimesed.






Hiina kodanikud ei tohi välismaale investeerida - nii paigutatakse vaba kapital ehitusse.
Kaua tühjana seisvad majad muutuvad elamiskõlbmatuks, aga elanikke ei tule, kuna need jäävad liiga kaugele olulistest majanduspiirkondadest.

Kummaline, et mõnedel jätkub raha linnu ehitada ja teistel ei jätku raha endale elupaika osta...
Ilmselt need, kel on raha linnade jaoks, ei kujuta ettegi seda 'kohutavat vaesust', mille tõttu inimesed ei saa endale ühtainukestki majakest osta :D








Nii ilus linn!, ma läheks hea meelega, kui kasvõi ainult üks kiosk lahti oleks, kust leiba, nuudleid ja köögivilju saaks osta :)

Pildid ja artikkel SIIN.

Esmaspäev, 21. aprill 2014

Vahepeal

Laupäeval käisime siis VT'le õhukest jopet otsimas.
Otsisime isegi turult, mis oli Vaiksele Laupäevale sobivalt tühjavõitu.
Seppäläst leidsime mõned rõivatükid (täpsemalt lausa 6 tükki - kokku 88 eurot), mille üle meil oli mõlemal nii hea meel :) - aga jopet mitte.

Praegu on palju müügil neid pehmeid puhvis jopesid ja kunstnahast jakke - ja mõlemad on välistatud.
Kõige viimasena vaatasime Kaubamaja lasteosakonda, kus ma olin nõus kasvõi sajaeurose roosakaspunase mantlikese ostma, millel olid krooked krael, varukatel ja pealmisel hõlmal, aga see ei meeldinud VT'le mantlinööpide pärast, mis pole just märkamatud... (ja kodus hakkasin mõtlema, et seljakotiga seda mantlit polekski kanda sobinud, nii et huhh!, hea et ostmata jäi).

No tulime ilma jopeta koju tagasi, kuid hea meel oli, et VT endale lõpuks topeltpüksid sai - et kui ühtedega midagi juhtub, on teised ka olemas. Täna läks ta nendega juba kooli :)

Laupäeval oligi juba väga soe ilm, ning paksu jopega ei kannatanud olla. Tassisime mõlemad oma jopesid käes, VT'l oli seljas kaks lühikese varukaga pluus ja sall. Ikka sai külma - eile olid põsed punased ja hirmus nohu terve päeva. Minul oli kampsun ka seljas ja minuga on kõik korras. Tavaliselt on nii, et kui mina olen jopega ja VT on õhukese pluusiga, siis ta ikkagi haigeks ei jää. Ta kannatab hästi tuult ja külma. Aga sel aastal on ta end hästi palju pooleldi tõbisena kooli vedanud ja see, et ta end välja puhata ei julge, on kohe tervisest näha. Ta on märgatavalt nõrgem. Ta on tänulik ja rõõmus, et ma lubaksin tal alati koju jääda, kuid läheb ikka. Samamoodi täna. Tema väsimus on näha ka õppimisest - eile palus ta minu abi ajalooküsimustega, mis olid nii lihtsad, et...
Ütlesin talle, et kallikene, kui sa oled nii haige, et pea ei võta, siis palun jää koju ja puhka.
Aga tema võtab kanget nohurohtu (Actifed - kui see ka ei aita, siis võtame selle nina maha! - mäletate?) ja läheb ikka.



Eile hommikul oli mul Facebookis sõbrakutse sellelt poisilt, kellega ma käisin sel ajal, kui me Mehega tutvusime. Oeh, eks ta ka on nüüd vist juba üle 40 :D

Noh, mu püsivamad lugejad juba teavad, et mul on FB sõbralistis ainult sugulased ja muud sellised - tegelikult isegi mitte minu pärast, vaid nemad näiteks ei taha, et ma nende (laste) pilte jagan inimestega, kellega ma nii lähedalt ei suhtle, et käiksin nende pulmades või läheksin matusele... Mu vennale ei meeldi isegi see, et meie Ema Õde näeb tema lapsi, ja üldsegi mitte sellepärast, et tal oleks midagi meie tädi vastu, vaid lihtsalt põhimõttest - suhtlemine käigu silmast silma (nii jääb illusioon kontrollitavusest?).

No mina vastasin suht stambi järgi:
Allo-allo! Kuule, sain Sult sõbrakutse, aga tead mis - mul see sõbralist on nagu rohkem isiklike teemade jaoks (nagu kuidas mu kõht läbi käib ja mis värvi olid mu tänahommikused väljaheited ) ja sinna ma liidan ainult inimesed, kellele ma nagunii kõike räägiks, kui nad end ainult kätte annaks  Loodan, et mõistad!

Tema vastas:
Ma usun, Sa tead - osates mäletada aega, millal me suhtlesime ning liites sinna aastad, mis olen veel pärast seda lahtiste silmadega ringi käinud - et olen tänaseks (korrektne oleks muidugi öelda "arvan end olevat") tark, elukogenud ja kaval nagu mäetroll. Üheks selle väljenduseks pean oma Facebook-i kontot, mida arendan teadlikult kui disaintööd. Kui kutsun Sind oma sõbralisti kaunistama, aga Sina räägid mulle väljaheidetest, siis on muidugi selge, kui erinevad on meie vaated maailmale ning mida kumbki meist peab tähtsaks. Edu meile mõlemile omi radu kõndides:)

No harm done, ma arvan :P
Ükskõik milliste verbaalsete vahenditega, aga peaasi on konkreetne olla! :)



Aga täna nõustus Mees lõpuks juuksurisse minema...
Meil on kodu lähedal ka kaks juuksurit, aga tema tahab kindlasti kesklinna minna, vanasse harjunud kohta.
Arvan, et jätan ta sinna järjekorda ja jooksen, toon VT'le kangapoest käsitöötunni tarvis paksu villast riiet.


Laps, kes endale valmisriiete poest midagi meeldivat ei leia, peaks käsitöötundides erilise hoolega kõike tähele panema, sest ilmselt tuleb endale ise riideid tegema hakata varsti! :D

Täna läks ta kooli minu vestiga, sest talvemantli jaoks on tõesti liiga soe...

Õnneks mul on õhem jope ka - hetkeks kahvatasin, et pean ta koolist ära ootama enne kui Mehega linna sõidame...

Reede, 18. aprill 2014

Meeleavaldus

Tahaks homme minna VT'le õhukest jopet otsima.
Seepärast vaatasin eile oma arvele ja - üllatus!

Lugeja P. T. on pärast minu juttu, kuidas mulle paluks arve peale enam mitte midagi saata, sest oleme nii raha- kui ka muis asjus mõttetud käpardid nagunii, nii et andke meile ilusti andeks ja unustage meid ära, kohemaid saatnud väikse kingi...

No ma olin tõesti üllatunud - vaata pilti paremal! :D

Ja kohe tabas mind suur rõõmulaine, sest mina saan sellest asjast aru nii, et lugeja P. T. soovis sellega öelda, et tema meelest kõlbame me ikka, käime kah :D, selliste väikeste ludride ja inimkäkerdistena nagu me oleme. Et meid saab ikka veel sõbraliku pilguga vaadata ja meid ei tule veel maha kanda.

Otsisin Lugeja P. T. kirja (e-maili), et talle rääkida, kui lohutav oli tema 'protestiaktsioon', aga ei leidnud - olen mõned kirjad kaotanud ja kustutanud...

Nii et kuigi tema tegutses vaikset, tänan mina teda nüüd avalikult :), niivõrd-kuivõrd. :)
Ja ma mõtlen nii, et kui üks Lugeja ikka veel, pärast kõiki minu pettunud prääksatusi ja jonnihoogusid meie poole hoiab, siis - ilmselt see pole võimatu. Ilmselt on teid veel. Ilmselt pole ma ka oma kõige mustemas meeles läbinisti eemaletõukav. See on nii väga lohutav ja sellele on nii hea mõelda, nii et veelkord:
Suur Tänu, Lugeja P. T., kes iganes Sa ka oled, ja kus iganes Sa ka viibid!
Love! :)



PS, uhh, südamekesed, jumala pärast pole see nüüd üleskutse teistele - samamoodi toimida!
Ja muide, äkki ma tõlgendan seda akti hoopis valesti!!! :D

Ja äkki meie arvet ei arestita - siis pole ju üldse hullu midagi!

Neljapäev, 17. aprill 2014

Kuidas mina mossitan ja Mees õelutseb

Käisime siis taastusravikeskuses logopeedi juures ja ennäe - perearst oli saanud meile aja vana tuttava profi juurde.
Tema arvas, et kui Mees juba kord keskuses end taastamas käima hakkab, siis tema ise kohe paneb arvutis Mehele ajad kinni ka füsioterapeudi juurde, kes treeniks tasakaalu ja tugevust/kindlust, ja psühholoogi juurde, kes spetsialiseerub sellele, kuidas mälust sõnu kätte saada - nende inimestega töötas Mees ka sealsamas statsionaarselt viibides - jaanuaris ja veebruaris.

Nagu Mehe arstid praegu ikka, küsitakse minult kõik üle ja kõige kohta ka minu hinnangut; kõiki logistikasse puutuvaid asju räägitakse ainult minuga.

Noh, plaanid tehtud ja jutud otsas, kaatsame Raja tänava bussipeatuse poole ja mina krääksatan: "Täna ostame juustu ja tomatit, sest te peate endale täna ise võileibu tegema, sest mina süüa täna ei tee, sest ma olen väää-siiii-nuuud."

Mees raputab mu kätt ja sõnab: "Jah, jah, ma juba panin sulle aja psühhoteraapiasse ja psühholoogi juurde ja igaks juhuks logopeedi juurde ka, sest sa räägid kuidagi imelikult!"

:D

Juba hakkab pilkama! :)

Hea märk! :)

Läheb üle!

Tunnen juba teist päeva, et hakkan üle saama sellest jubedast šokist, mis ma sain Mehe Eksi viimase telefonikõne ajal täpselt nädal tagasi, ja nördimusest, mida tundsin, kui kulm kortsus arvutusi tegin, et aru saada, miks ta meilt veel 200 eurot küsib...
Minu arvutused näitavad igatahes, et see on absurdne nõudmine.

See nördimus oli nii tugev, et lausa kõigutas minu maailma alustalasid.
Nimelt olen ma palju aastaid vaikselt Eksi kaitsnud Mehe ees ja arvanud, et Mees liialdab tema kalkusega.
Minu meelest ei saa inimese üle otsustada selle põhjal, kuidas ta käitub sel ajal, kui teda maha jäetakse - siis ilmutavad inimesed kõige hullemat, mis neis peidus on. Ja kuna neil see lahkuminek oli nagu koera saba jupikaupa raiumine, siis muidugi ilmnesid kõik Eksi riiakuse ja neurootilisuse varud. Nii et kui minu ja Mehe suhte päris algus välja jätta (mil olin mures selle pärast, et Eks pidas mind endaga võrreldes täiesti tühjaks kohaks ja uskus, et Mees - kujutage ette! - maksab minuga abielludes talle lihtsalt kätte, ning kõige keskmes oli Eksi jaoks veel siis, kui me Mehega juba abielus olime, ikka veel tema ja Mehe suhe), olen ma hiljem alati Eksile kaasa tundnud ja uskunud, et paljud vimkad, mis ta tegi, ja mis Mehe arust tõestasid, et Eks teda ei armastanud, olid just selleks, et Meest enda poole tõmmata/tema pärast võitlema/ennast tõestama panna. Ja kui sa skeemitad kolm aastat ja miski ei aita, siis see ajab ju natuke hulluks, kas pole? Igatahes olen aastaid Mehe ees tema Eksi kaitsnud ja talle kaasa tundnud, et armastus, mida ta lootis, polnud elujõuline - kes teab miks, aga vähemalt mitte Mehe poolt.
Vähemalt oli neil ka kaks ilusat aastat, enne kui... Mees väsima hakkas ja Eks tembutama hakkas, ütleme nii.


---

Eile siis käisime koos Mehe perearsti juures ja juba tänaseks otsis ta meile aja logopeedi juurde, et saada aru, miks Mees väga hästi jutust aru ei saa. Kas ta ei kuule, või on mõistete ühendamisega probleem?

Loomulikult lähen oma kallikuga kaasa, kuid - olen tõesti väsinud.
Mees näeb seda ja on ka kurb.

Jälle vaidlesime teemal, kas on vaja välja kirjutatud rohud välja osta või mitte!

Ta naljatas, et insult on tal juba käpas, nii et las aga tuleb uus! :P
Ta ajab mind naerma :)..., aga ega ma sellepärast nõusse jää.
Mulle ei meeldi tema soovi vastu asju teha, aga tean, et kui ma tabletid välja ostan, siis ta neid ka sööb, kuna niisama raha raisata meeldib talle veel vähem kui mulle.
Ta ei lähe isegi juuksurisse, et raha kokku hoida! :D
On selline mõnus musta-halli-segune kahupea :)
Viimati lõigati tal juukseid detsembris :)
Ma ikka pakun talle juukseklambrit ja peavõru vahel, et tukk ei segaks :)



Nujah, kui ma jälle kirjutan, siis juba avatud kommentaaridega, sest tunnen, et hakkan jälle iseendaks saama.


Aint väsinud olen praegu...........

Kolmapäev, 16. aprill 2014

Arstilkäigupäev

Pool üks öösel hakkas üks autoalarm tööle.
Iiii-uuuu-iiii-uuuuu-iiiii-uuuu!
Vaatasin kella ja nägin telefonis järjekordset rõõmustavat kirja blogilugejalt :)
No nii armsad olete! :)

Aint et... magama enam ei jäänud.
Pool kolm võtsin 3 peavalutabletti, panin arvuti käima ja tegin blogipostituse Teisipäevast.
Vastasin kirjale ja mängisin Heartsi...
Kell 5 viskasin ikka pikali.

Äratuse peale ma muidugi üles ei karanud ja kui VT kell 7 tuli, kippusin kogu aeg magama jääma, keset tema lauseid :D
Aga ta on seda varemgi näinud...
Lasin ta uksest välja...
Vanasti ta ikka pahutses, kui ma talle pühendunult seltsi ei pakkunud, aga täna oli kuidagi armas ja halastav :D - hakkab suureks kasvama?

Magasin poole üheksani ja tegin endale kohvi...
Ajasime Mehega mõnda aega juttu.

Muu hommik on hämune. Jõin kohvi ja lugesin paari joogablogi... ja tuiasin ringi?
Süüa ei suutnud kohe mitte kuidagi, kuigi tean, et võin niimoodi bussis kokku kukkuda.
Suu oli nii kuiv ja ... tomatit polnud, mis on ainus asi, mis mul kindlasti alati alla läheb.

___

No ja siis me käisime Tasku Medicumis Mehe perearsti juures.

Ja siis ma olin väsinud.

Aga joogat ikka tegin, kuigi kaks korda aeglasemalt - nagu kõhkleks iga sirutuse juures, et kas ma ikka tahan seda teha...

Magama läksin juba veerand kümme.

Teisipäev, 15. aprill 2014

Teisipäev

Tõusin kenasti kell 6, loputasin nägu, soputasin tiibu ja tegin joogamatil 12 päikesetervitust. Võtsin lonksu mandliõli suhu ja istusin meditatsioonipadjale. Hommikune meditatsioon oli täna väga mõnus, poleks tahtnudki juba kahekümne minuti pärast tõusta! Sülitasin õli välja, pesin hambad ja hakkasin joogat tegema. Sain oma harjutusteringi valmis enne, kui VT kell 7 minu tuppa tuli. Eks siis sai seda väikest rotikest mupsutatud ja tupsutatud, ja ta siis pool kaheksa uksest välja lükatud.

Tegin endale kohvi ja istusin arvuti taha (alla? - mul on sülearvuti). Vastust ootavaid kirju jälle polnud. Facebookis vastasin nüüd E'le ära ja lohutasin teda, kuivõrd ta peab pärast lühikest puhkust haiglas jälle tööle pihta andma. Siis vastasin blogikommentaaridele (ennemuistsete teemade all) ja hakkasin blogima, aga arvuti hangus. Tegin restardi ja seni sõin jogurtit ning koristasin riidekappi. Polnudki midagi koristada, aga... tore ju ikka! :p Kui olin ära kirjutanud blogipostituse eelmise päeva kohta, ja kella-aega tagasi keeranud, oli kell juba 10.
10!

Kiirustasin lugema Mehe sõbra poja reisi-käsikirja algust.
Mees palus vaadata, et kas sellest saab asja sellisel kujul.
Minu meelest ikka saab! Täitsa sobiv nt Minu-sarja reisilugudesse. Mees arvas, et ajalugu ja kultuuri peaks ikka ka sees olema. Noh... maitse asi! Mulle isiklikult ka meeldiks, aga sugugi mitte vajalik laiema lugejaskonna jaoks!
Homme tahab poiss juba arvamust kuulda, nii et lugesin nii palju kui jõudsin, 18 lehekülge - siis helistas Issake. Rääkisime ühest ja teisest, misjärel kalpsasin Mehele oma käsikirjamuljeid rääkima. Mees jälle kurtis, et tema eelmise nädala tööd ei võetud vastu :(
Noh, ikka juhtub ju. Sellega tuleb arvestada, et alati ei võeta. Honoraride peal elamine on nii, et vahel tuleb ja vahel ei tule...

Ja kell oligi juba 12!
Ruttu voodi korda, nägu pähe ja oma tuba koristama: pühkisin tolmu ja tõmbasin põranda niiske lapiga üle.
Siis oli järg vannitoa käes. Kaalu pestes kaalusin ka: 42,2 kilo. Noh, pole paha! Vahepeal oli 40 :S
Koristamise ajal kuulsin, kuidas mu telefon tegi "trill"...
Tegin väikese pausi ja vaatasin telefonist kirja!
Ehhee! Nii kena kiri blogilugejalt! :)

Mulle endale tundub, et siin viimastes postitustes olen jätnud meist Mehega jube halva mulje, et täiesti mõttetud inimesed - võta üks ja viska teist -, ainult lapsest on kahju!...

Nii liigutav, kui keegi veel ikka meid maha pole kandnud ja ikka nõu ja 'jõu' pakub :)
Edasi koristasin - suu rõõmust kõrvuni.
Mõtlesin, et meenutan 50-60ndate ameerika postrite koduperenaist, kes on õnnelik, et tal on mees, kellel on korralik töö, mille tõttu nad said osta korraliku maja, millel on ka vannituba, mida see naine nüüd täis tänu, uhkust ja rõõmu küürib! :D

Köögis koristasin täna kraanikausi aluse kapi ja pesin ära ka prügikasti. Kraanialune kapp on meil avar ja me hoiame seal ka tühje pudeleid, mis ma nüüd kapipõranda pesemiseks välja võtsin. Neid oli seal 6! :D Sel aastal pole ma ühtegi korda pudeleid viinud ja kolme-poole kuuga on kogunenud 6 tühja pudelit! :D

Lõunasöögiks praadisin endale keedukartulid üle ja soojendasin köögivilju. Mulle meeldib, kui kartulilatakad on suured. (sorri, pildil olev söök on juba näksitud :p)



Mehele praadisin kartuleid, muna ja vorsti. Tema jaoks lõikan kartulid väiksemateks kuubikuteks - nagu talle meeldib (ja kui ta ise vanasti keedukartuleid üle praadis, siis ta lausa hakkis! :D)
Muna on vorstide all peidus.



Ja kuna VT teatas eile, et teda on praekartul järjekordselt ära tüüdanud, siis talle keetsin makarone. Lihtsalt majoneesiga söömiseks. Neid ma pildistama ei hakanud.

Sõin kõhu täis ja viskasin VT kojutulekut oodates pikali, kuulasin Clannadi plaati.
VT tuli pärast veerand kolme ja eks me siis koolimuljetasime kella kolmeni - siis vedasin Mehe endaga poodi. Ta ei viitsi eriti kõndima tulla, aga ilm oli ilus ja ... ikka tuleb liigutada ja värsket õhku hingata.

Kõigepealt viisime poe taha pudelid ära - saime 24 senti! :D
"Selle eest võime endale kõike lubada!" rõõmustas Mees. :D

VT oli nuianud Nutella pähklikreemi, aga seda ma ikka ostma ei hakanud - tõin talle Bounty šokolaadi 2paki. Mõned päevad tagasi ta nimelt unistas Bountyst, kui minu kookoshelbeid nägi. (Paljad helbed tunduvad talle liiga kuivad.) Poes läks muidu 5,95 ja peale Bounty ostsime veel tualettpaberit, 3 kohukest VT'le homme hommikuks, saia, kookoshelbed ja viinerit.

VT oli Bounty üle nii õnnelik, et ma mõtlesin kord jälle, kuidas igale perele kuluks ära selline paarikuuline pingsa kokkuhoiu aeg. Sellest on kaks kuud, kui meie sõime ainult kõige odavamat, mis kurgust alla läks, aga VT on ikka veel iga maiusetüki üle hirmus rõõmus! :)
Aga samas ei soovi ka ühelegi lapsele selliseid aegu...

Kodus läksin mina duši alla.
VT sai üksi õpitud ja näitas mulle ainult oma käsitööd, et kas on õigesti tehtud.
Oli õigesti, aga ... nagu lohakavõitu või nii...
Eks raske on teha asja, mis huvi ei paku.
Õmblusmasinaga õmblemises olen mina ka täielik tumba ja VT polnud õmblusmasinat enne näinudki kui koolitunnis! Ja mõned lapsed on juba mitu aastat masinat kasutanud! Tase on väga ebavõrdne - VT kahjuks :), aga tuleb üle elada!
Meil oma ajal tuli ka midagi õmmelda, aga kuna kodune masin trikitas, siis ema õmbles mul täiesti ise ja ma ei õppinud isegi seda ära, kuidas niite selle masina külge/sisse toppida vms...
Nii et jah, mina saan VT'le ainult kaasa tunda - aidata ei oska kohe kuidagi.



Ajaleht on selline tore asi, mis tuleb meie postkasti täitsa tasuta.
Täna oli seal huvitav lugu USA tervendajast Jack Kenleyst, kes aitab inimestel energimustrit paika koputada. Mulle väga meeldib see lähenemine, et inimese mõistus võib 'valetada', aga keha ei valeta. Et kui sult küsitakse: "No mis on selle taga? Mida sa kardad? Mida sa häbened? Mis võib juhtuda," siis sa võid padrata kümme aastat, aga ikkagi tõeni mitte jõuda. Keha on aus, keha reaktsioonidest saab aru, mis on tõde, mis mitte. Nii et tema esitab küsimusi, vaatab keha reaktsiooni ja siis koputab, või õpetab end koputama.
Huvitav, kui ta enda peal ette näitab - kas ta iseennast 'paigast ära' ei koputa? :D
No igatahes - sellesse ma usun. Mõistusega analüüsimisse enam mitte nii väga. See annab alati vastused, aga kas ka tõesed...? Kes seda küll kindlaks teeks...

Kell sai viis.
Föönitasin juuksed ja lugesin tunnikese Prousti.
Trenni-isu küll ei olnud, aga kuus läbi mõtlesin joogat ikka teha. Tegin siis esimesed püsti-harjutused ja läksin matile kõhuli. Peagi avastasin end tukastamas... :D
Pea ka valutas, palavik oli ka ja... homme vaja vormis olla, kuna ees ootab Mehega arstilkäik, nii et jätsin end rahule. Võtsin aga uuesti "Taasleitud aja" käsile.

Pool kaheksa läksin praadisin Mehele ja VT'le viinerit ja makaroni, ise jõin ainult teed ja sõin kaks röstsaia võiga.

Panin arvuti käima, pesin hambad ja vastasin kirjale...
Vaatasin Daily Maili, kus oli lugu sellest, kuidas õpetaja ässitas 6 suuremat poissi kallale lapsele, kes talle vastu haukus. Brr!

Kell 9 tuli VT, aga mina polnud eriti vormis. Ainult kallistasime ja kiikusime Clannadit kuulates, vestlus jäi soiku. Kümnest võtsin jälle Prousti, aga ei tahtnud lugeda.
Panin silmad kinni ja jäingi magama :)

Oijah, ma ütlen: ma pole hetkel eriti heas vormis...
A no küll jõuab, eksju, mul ju veel palju elusid ees! :)

Esmaspäev, 14. aprill 2014

Esmaspäev

Kell helises ikka 5.58, aga veel enne, kui sain aru, et olen ärkvel, tundsin jube vastikut peavalu. No mul ei tulnud mõttessegi üles karata ja päikesekummardusi tegema hakata! Hingasin sügavalt sisse-välja ja üritasin mitte millelegi mõelda, kuni kell sai 7 ja tuli VT. Sel hommikul polnud ma küll kõige säravam vestleja, aga päris vait ka polnud... Pool kaheksa saatsin VT esikusse ja tegin endale tassi kohvi. Näed - ei saa ikka ilma.

Kirju polnud, Facebookis oli sõnum tuttavalt, kes oli hullarist juba väljas ja tööl. Tjah, ei jäeta enam kuudeks sinna vedelema :( No rest for the wicked! Ei viitsinud talle vastata...
Kirjutasin hoopis blogipostituse oma pühapäevast ja sõin ühe banaani ja pool tassitäit kookoshelbeid.
Püüdsin Feedlys artikleid lugeda, aga pea hullult valutas, nii et võtsin 4 valuvaigistit. Tundus, et mul on ka palavik. Kraadisin, oli 37,2 - seda ei loetagi palavikuks. Külmetanud ma pole, nii et see oli stressist.

Blogidest jäi silma vaat SEE artikkel, kus austraallannast tervise-taga-ajaja rääkis dr Brian Weissi õpetuste mõjust endale. Silma jäi see sellepärast, et mina usun neid asju (kohe räägin) ammugi ja kipun unustama, et kõik inimesed ei arva, et me sünnime mitu korda ja et praegused elumured ja tervisemured ka, sageli, on eelmistes eludes kokku keeratud jamade tulemus; ja kõik inimesed ei mõtle, et neil on veel palju elusid, mille jooksul 'kõik õigesti' teha ja sellest pole kohe mitte midagi hullu, kui kõik kohe ei õnnestu.
Aga blogiautori Jessi jaoks oli siis kergenduseks teada saada, et:
1. Me ei sure mitte kunagi. Sureb meie füüsiline keha ja hing jääb alles, et uuesti tulla.
2. Inimesi, kellega sul on selles elus tihe side, oled sa eelmistes eludes juba kohanud ja väga tõenäoliselt kohtad neid ka järgmistes eludes. See tähendab, et me ei KAOTA kunagi ühtegi lähedast inimest.
3. Hirmude ja foobiate põhjus võib peituda eelmises elus.
4. Tervisemurede põhjus võib peituda eelmises elus.
5. Mõned hinged on noored ja eksivad rohkem, teised hinged on kogenumad.
6. Kõik saab korda... - kõik juba ONGI korras.

11.15 ajasin end üles, viskasin voodiriided ja kattemadratsi rõdule, et alumist madratsit tolmuimejaga puhastada - mul ju madrats otse põrandal! Kammisin pea ja tegin näo pähe. Tõmbasin mööblilt lapiga tolmu ja panin valge pesu masinasse.

Kui köök on 10 aastat remontimata, siis tundub ta kogu aeg nats mustavõitu. Püüan iga päev seal midagi väikest koristada :D, aga see on rohkem enesetunde pärast. Täna küürisin pliiditagust seina rasvast puhtaks. Aga sealsed plekid näivad olevat permanentsed.

Siis panin kartulid keema, kuigi kell oli alles veidi pärast 12.
Koristasin tualettruumi.
Hautasin endale köögivilju (porgand, rohelised kaunoad, porru ja brokoli) ja tegin mehele törtsukese hakkliha ja suure sibulaga hakklihakastme.
Aga kõht veel tühi ei olnud, nii et mõtlesin, et käin enne sööki Eedenis ära - pidin seal VT jaoks kevadjopesid pildistama, et tema siis vaatab, kas tasub lähemalt uurima minna.

Aga näiteks Lindexis polnud üldse mingeid jopesid, Trendis olid mõned, aga liiga erksad ja ruudulised.
Veel oli Eedenis avatud teksapood - nii palju eriilmelisi teksarõivaid! Kas teksajakid teevad comeback'i või pole need kunagi moest ära olnudki?

Aga Lindexis leidsin endale 10-eurose valge kampsuni...



... ja pildistasin üht kampsunit, pluusi ja jakki VT jaoks, kuna jopesid polnud. (Need ei avaldanud VT'le mitte mingit muljet. "Ei!" ütles ta. "Kahjuks... EI!")
Leidsin ühe pluusi, millest arvasin, et see VT'le meeldib: ei olnud sel ruute, triipe, taskuid, rebendeid, nööpe jms 'jubedusi'.



(Madrats on paljas, sest voodiriided on ju rõdul!)

Toidupoes käisin ka.
Olin ostunimekirja koju jätnud ja selle järgi sain aru, et mu vaimne seis pole sugugi nii vilets, kui arvasin, sest suutsin meenutada pea kõik asjad, mis kirjas olid - mõnikord ei suuda ühtegi asja meenutada!, ma ei lähe mitte kunagi ilma ostunimekirjata poodi, isegi kui ainult 3 asja on vaja!
Arve oli 17,21, sellest toit 6,93 (2 tikrijäätist - ei olnud nimekirjas -, kiivid - nende asemel pidin tegelikult ostma pirne -, lastevorst -selle asemel pidin tegelikult ostma viinereid, vorsti on! -, Keiju või, 3 iga koolipäeva hommikust kohukest VT'le ja 2 pk makarone) ning muud asjad 10,28 (nõudepesunuustikud, kummikindad ja 10 bussipiletit; kummikindad maksid 3,35! - midaaaa!?)

Kodus oli Mees toad tolmuimejaga üle tõmmanud, aga palusin tal tolmuimeja minu tuppa jätta, et ma saaks madratsit teise otsikuga rookida, ja oma botaseid loputanud. Nüüd panin valge pesu restile kuivama, mehe botased pesumasinasse ja tõmbasin oma madratsi puhtaks.

VT tuli koju, panin ta kööki vorstivõileiba sööma (tema ei söö ei kastet ega hautatud köögivilju) ja keksisin, särk näpu vahel, tema ette ja ütlesin särava näoga: "Sulle!"
VT kattis silmad käega ja pööras näo seina poole! :D

:D

No on alles laps!
Kas keegi teist tahaks teda äkki endale?

Nõudsin, et ta selgitaks oma reaktsiooni.

Selgus, et VT'le meeldis:
- materjali pehmus
- pluusi lõige
- langevus
- valge värv
aga ei meeldinud:
- needid ( - NEEDID? need on ju nagu kastetilgad siin peal!)
- luukere motiiv
- et see paistab kergelt läbi
- kude on selline veidi träpsuline, mistõttu VT leiab, et see kangas on pea-aegu TRIIBULINE!

Kuigi pluusi suurus oli 146/152 ajasin selle endale selga ja...


(-minu väikeses toas pole võimalik pildistada nii, et nii nägu kui ka kogu 'tegu' ühekorraga pildile mahuks-)




no mulle küll meeldib!
Mis on sellel pluusil viga?
Ilus pehme pluus.
Mina hakkan seda küll kandma.

Mis viga sellisele lapsele asju osta! Saab kõik endale!
Ma juba Mehele ka ütlesin, et mulle jäid talle mõeldes silma ühed trussikud, aga kui talle ei meeldi pitsid või roosa värv või kui need talle näiteks liiga väikesed on, siis ma võin need vabalt endale võtta! :D

Mees ütles, et minu ohvrimeelsus on lihtsalt liigutav! :)

See on tõesti hea, et saan juba mitmed VT'le mitte meeldinud asjad endale võtta, näiteks mõned sokid on tema jaoks liiga romantilised. Ja nüüd näen ma eriti selgelt, kuidas samal päeval mulle ja talle ostetud sokid erinevalt kuluvad - tema omad on poole aastaga läbi, minu omad käivad mitu aastat ja ma viskan nad ära, kui värv väga kadunud on, mitte sellepärast, et auk oleks sees. Augud mul lihtsalt ei tule. Ma hõljun maapinna kohal :)

Aga muide, VT oli ka selle vastu, et mina seda pluusi kannan, sest ma olen luukerepeade jaoks liiga vana.
Küllap see on tõsi, aga... no mis? Ilus pehme pluus! Mina kannab!



Istusin ise ka lõpuks sööma, kell oli juba kolm. Sõin aurutatud kartuleid ja köögivilju ning magustoiduks jäätise. Nämm! :)

Järgmise tunnikese veetsime VT'ga koolist lobisedes ja üksteisele igavest armastust tõotades.
Siis hakkas VT õppima ja mina lugesin ajalehte, mis oli igav.
Viie paiku vaatasin mõned VT õpiasjad üle ja lugesin kümmekond lehekülge Prousti.
Kell kuus on mul trenni- ja jooga-aeg!
Vaat, täna oli super mõnus jooga. Kuigi enne seda tundsin end nii uimasena, et kahtlesin, kas ikka viitsingi, siis pärast trenni tundsin end hästi erksa ja värskena. Nii see peakski mõjuma, aga alati ei mõju. Minu kogemust mööda annab jooga energiat ja meditatsioon rahu, aga seda alustades peab endal juba siiski olema miski minimaalne vajalik kogus energiat, või rahu! Muidu lihtsalt rapsid ja kurnad ennast, või istud tühja! Aga see on ka tõsi, et ma pole kunagi kurtnud, et oleksin jooga või meditatsiooni peale aega raisanud - nagu näiteks on olnud telekaga! :D

Kuna hommikul jäi õliga mürkide tõmbamine tegemata, siis proovisin seda teha savasana ajal, matil pikutades. Aga oi ei, pikaliasendis ei õnnestu õli suus hoida nii, et keel krampis poleks ja hambad kokku pigistatud. Rohkem ma seda ei ürita. Kogu keha lõdvestamine pole võimalik, kui üks osa krampis on.

Õhtusöögiks sõin mina riisi köögiviljadega, VT sõi praekartuleid ja ühe kiivi, Mees sõi praekartuleid hakklihakastmega.

Siis oligi kell kaheksa - aeg minna pessu ja meditatsiooniks.

Kell 9 tuli VT, nagu alati, ja kella kümnest üheteistkümneni lugesin Daily Maili, kus oli lõbustav artikkel (Could Period Pain Make You STUPID?) sellest, kuidas on leitud, et menstruatsioonivalud mõjuvad naiste tähelepanule ja 'teevad nad rumalamaks' :D
Mina isiklikult usun seda täiesti! Peavalud teevad minu hakkamasaamise küll väga mitmes mõttes raskemaks.
Aga kujutlesin, kuidas mõningaid feministe see pealkiri leili võib ajada ja mugistasin tükk aega naerda :D
Mitte miski, ma kordan, mitte miski ei saa naisi RUMALAMAKS teha!  (- kui nad juba on :D)!





Pühapäev, 13. aprill 2014

Pitsapäev

Telefoniäratus on mul iga päev 5.58 - et tõuseksin kell 6.
Täna vajutasin telefoni kinni ja magasin rõõmsasti kella üheksani.
Kui ma nii kaua lorutan ja nii palju asju tegemata jääb, siis on selline tunne, et ei teagi kohe, mida üldse enam teha tasub - päev on juba raisus :D
Aga ega midagi, käisin pesus ja tegin endale ja Mehele tassi kohvi. Tema teeb hommikul endale nüüd ise võileibu. Ka peseb ta absoluutselt kõik nõud, et käsi liikuma saada! :) Ta niisama treenida tõesti ei viitsi, aga kuna nõude pesemisest on kõvasti kasu, siis niimoodi treenida viitsib küll! :)

Kohvi juues kirjutasin tuttavale, kes viibis viimati hullaris, vaatasin Facebooki üle ja mängisin Heartsi, siis lõpetasin laupäevase postituse ja keerasin ilmumise kuupäeva-kellaaja laupäeva õhtusse. Lugesin paari blogipostitust, kui tuli VT, äksi täis, et kas me ikka läheme täna pitsat sööma.

Eee, nujaaa, olin seda mõtlematult lubanud, olles kindel, et ta ei taha, sest mõni aeg tagasi ma püüdsin teda kord nädalas välja vedada, kuid pärast seda, kui ta Tavernas paar korda noa laua alla pillas, ei olnud ta nõus enam kusagile tulema. Aga seekord võttis mõttest kohe tuld.
Hiilisin Mehe juurde ja küsisin, mis tema sellest arvab?
Mees arvas, et võiksime ikka minna...

Ma mõtlen nii, et kui ta arve arestitakse, siis saame nirutada küllaga - hetkel raha on (ma võtsin Mehe arvelt kõik välja, mis seal oli - 400 eurot! ja mul on ka üle 300! ja arved on makstud!) ja mis mõtet on juba praegu nirutada?

Seega koristasime hamstripuurid ära (mis ununes eile tegemata) ja poole 12 paiku läksimegi Tavernasse, kus müüakse mõnusaid pitsasid. See tehaksegi alles 11.30 lahti! Olime tegelikult kokku leppinud, et läheme kell üks, aga tundsin, et ärevus hakkab kasvama ja seega tegin nii, et istumise hetke ei jääks. Igaks juhuks võtsin Xanaxi, sest ma kuidagi lähen ärevusega oma tsooni ja ei kuule VT juttu ja siis me oleme mõlemad kurvad.

VT vandus, et väikesest pitsast jääb meile kahe peale väheks, nii et võtsime suure Giorno pitsa, mille katteks on juust, sinihallitusjuust, sink, suitsukana ja virsik. Pitsa oli lõigatud kaheksaks tükiks - kumbki meist suutis ära süüa 3 :D. Õnneks pakutakse seal alati, et pannakse ülejäänud pitsalõigud kaasa - isegi kui ainult üks jäi üle! Mina olen seal kohanud ainult väga meeldivat teenindust.





Ainult üks kord jahmusin, kui sõbranna tellis vett ja talt küsiti: "Klaasiga või ilma?"
Sõbranna vastas, et ilma, ja ma mõtlesin, et maailm on ikka täitsa segi pööranud. Mõlemal oli peas selline nägu, nagu kahe pihu vahel vee lauda toomine oleks igapäevane asi - ainult mina olen sellest mööda elanud, kuidagi.
Pärast muidugi selgus, et küsimus oli: "Gaasiga või ilma?"

Arve oli 9.80.
Minul oli rahakotis 20eurone, 2eurone ja 10 senti.
Raha toodi tagasi nii: viieeurone, kaks kaheeurost, ja sendid: 50, 50 ja 20.
Nad vist juba arvestavad sellega, et kui tood ainult paberit, siis jootraha ei jäeta.
Arvan, et see on suurepärane!
Ma oleks kindlasti tahtnud ühe euro jätta, aga oleksin pidanud leti taha vahetama minema. Mõnikord on see mulle täiesti valutu, teinekord ei suuda kuidagi minna.

Aga kodus vaatasin, et kuigi VT jõi ära kaks Fantat, oli arve peal üksainus.
Ups!

Kui Raekoja platsil väljusime meenus mulle, et Väikese Ingli pood on sealsamas ja mul on kodus ainult üks viirukipulk! Läksime sinna, aga pühapäeval on see ju kinni.
Siis suundusime Kaubamaja Universumi poole. Need viirukid, mida supermarketites müüakse, on õudsed vuhvlid - kohutava haisuga, panevad silmad vett jooksma ja suitsevad ja... Uuuh! Aga Väikeses Inglis ja Universumis on korralikud viirukid. Vähemalt need, mida mina kogu aeg ostan :D

Kaubamajas nägin Terranovat ja mõtlesin, et VT'l pole kevad-suve-sügisjopet ja äkki seal on midagi huvitavat. VT'l on veel vähem riideid kui Mehel: Mees ei tunne riiete vastu mingit huvi ja VT lihtsalt ei leia poodidest mitte midagi meeldivat. VT'l on üks paar teksaseid, millega ta käib koolis, linnas, sünnipäevadel, esinemistel ja kui kästakse seelik panna, siis ta paneb ühe (või teise) minu oma. Tal on kekadressid ka, kuid neid ta ei nõustu mujal kui kekatunnis selga panema. Siis on tal veel 2 pika varukaga pluusi, 1 pika varukaga minu vana pluus, millel värv on juba laiguline ja küünarnukid välja veninud ja üks pika varukaga pluus, mis on väike. Tal on 2 kampsunit, millest ühte ta jälestab (mina üksi ostsin, aga juba 8 aastat tagasi), kaks lühikese varukaga t-särki keka jaoks ja veel 2 lühikese varukaga särki, millest üks on nii paljastav, et ta pole seda kordagi kandnud, kuigi meeldib. Suvel käib ta õues ikka nendesamade pikkade tumedate teksadega. Kõik VT riided mahuksid vabalt ühte tavalisse kilekotti ja ruumi jääks kõvasti ülegi, kui välja jätta talvemantel ja paks müts jms talvised aksessuaarid :).

Loomulikult ei näinud ta Terranovas ilusat jopet, küll aga kuhjaga väga koledaid :D
Tema arust on jube koledad need pehmed joped, kus on parallelselt kulgevatest õmblustest moodustunud puhvis triibud. Ja veel ei salli ta täppe (ega ruute, ega triipe, ega nööpe, ega taskuid, ega veidraid õmblusi). Ja ma leidsin sealt just selliste puhvis vorstidega rohelise, valgete täppidega jope. Jooksin sellega naljapärast VT juurde, et ma leidsin talle ideaalse jope :D  VT ainult karjatas: "Emmeeee!" nagu ma oleks teda kõrvetanud :D

Aga talle hakkas meeldima üks liblikatega t-särk ja ühed lühikesed püksid. Ta vaatas mind nii paluva ja samas pettumust ootava näoga, et ma pidin need ära ostma. Kunagi hiilin VT kapi kallale, pildistan neid ja lisan siia foto. Terranova kohta olid väga kallid asjad - lühkarid 12 eurot ja pluus 8 -, aga pole mingit mõtet jääda VT puhul ootama, et kusagilt odavamaid leiaks - nii haruldane, et talle midagi üldse meeldib. Vähemalt on tal üle kahe aasta midagi suvel jalga panna, mõtlesin ma, aga kodus selgus, et mõlemad on ikkagi suured :D, aga pole hullu - 12-aastane tüdruk kasvab kiiresti.

Oi, oota, aga tal on ka väga ilus õhuke pidulik kleidike... šampanjavärvi..., aga issake, ma ei tea, kas see talle enam selga läheb.

Universumis vaatasime tükk aega vidinaid ja pudinaid ja ma ostsin portsu viirukeid, siis sõitsime bussiga koju.

Meie jäime bussi etteotsa seisma. Poole tee peal tuli peale naine, kellel oli kärus invaliidist laps ja teise käe otsas suur ratastega kohver - ja teate, inimesed ei vabastanud talle seda bussi keskosas asuvat auku, kuhu just kärusid pannakse. VT rääkis minuga, aga mina vaatasin, pea teisele poole pööratud, kogu aeg, et kas tõesti inimesed jätavad selle naise oma kaadervärgiga sinna bussi ukse alla seisma. Jah, seal 'augus' olid taga pool noored, aga eespool kaks suuremat memme. Istekohad olid tõesti kinni, aga istmete vahekäigus oli vaba ruumi küll. Vaatasin õudusega, kuidas see naine pidi kahes peatuses kõigi oma asjadega bussist väljuma ja siis tagasi peale tulema. Mõtlesin, kas minna inimesi paluma, et nad selle naise akna alla lohku laseksid..., aga memmed tundusid olevat muulased ja kartsin sõimata saada :D. Oeh, kui juba vanemad prouad teiste hädast välja ei tee, mida me siis noorelt ootame? Õpetada ei saa sõnadega, ikka ainult eeskujuga. Aga siis üks bussist väljunud proua hüüdis ükse vahelt sisse: "Laske inimene ometi akna alla - teine peab igas peatuses oma asjad välja tirima!" See ajas asja ära.

Kodus sädistasime natuke, tunnike kadus nagu vits vette. Siis hakkas VT õppima, vaatasin tal mõned asjad üle... Lugesin veidi Prousti "Taasleitud aega". Kell 6 tegin trenni ja joogat. Kella seitsmest tegin endale kaerahelbeputru. Mehele soojendasin meie kojutoodud pitsalõigud ja VT sõi reedel küpsetatud šokolaadimuffineid.
Kell kaheksa läksin pesema, mediteerisin, kuni kell 9 tuli VT. Pärast lugesin veidi Daily Maili ja pool 11 läksin magama.

Vaat, selline päev! :)

Laupäev, 12. aprill 2014

Enam igavamaks minna ei saa

Blogimine mõjub teraapiana, mulle küll, aga kuna ma pole praegu vaimselt oma tippvormis, siis hakkan lihtsalt kirja panema oma argipäeva-askeldusi :D

Blogistatistika on näidanud lugejate kasvu viimastel kuudel...
Nüüd püüan näidata, et pole siin blogis põnevat midagi! :)

Igatahes,
täna (laupäeval) tõusin ilusasti kell 6, loputasin näo ja suu ja tegin juba õhtust maha jäänud joogamatil 12 päikesetervitust. Seejärel võtsin lonksu mandliõli, et teha seda viimasel ajal taas kuulsaks saanud ajurveeda ravimistraditsioonist tuntud mürkide kaotamist. Et hoiad õli 20 minutit suus ja siis sülitad välja. Alla neelata ei tohi, sest idee poolest peaksid seal sees olema need mürgid, mis keele kaudu organismist õlisse imenduvad. Väidetakse, et mürkide vähenemisest annab tunda parem hingeõhk ja hambaarstid (mõned, kusagil) on kinnitanud, et igemete seisukord igatahes küll paraneb. Noh, ma otsustasin, et teen kuu aega ja vaatan, kas näen mingeid tulemusi. Täna oli alles kolmas päev.

Õli suus istusin mediteerima. Ei õnnestunud see mõtete väljalülitamine kohe sugugi.
6.45 sülitasin õli veetseesse (kraanikaussi õli sülitada pole torudele hea) ja pesin hambad.
Siis tegin 7.30ni joogat, lühike savasana ja soe sidrunivesi meega. Püüan kohvijoomist maha jätta.

Vaatasin üle Facebooki, kirjutasin sõbrannale kirja ja tänahommikuse blogipostituse.
Läksin Feedlysse ja lugesin läbi paar Telegrammi artiklit ja juba tuligi VT.
Võtsime endale külmkapist 400 milliliitrised maasikajogurtid ja jutustasime natuke aega, aga 10 minutit pärast sööki hakkas mind vaevama kohutav unisus! Vabandasin VT ees ja keerasin veerand üksteist uuesti tuttu. Tahtsin vaid veerand tundi tukastada, aga soov kohe-kohe tõusta ei lasknudki mul korralikult uinuda, nii et tiksusin poolunes kella kaheteistkümneni.

Siis kiiresti kiiresti riided selga, juuksed sirgu ja nägu pähe.
Majapidamistöödest oli täna vaja tolm pühkida ja nädala pesu triikida. Kui ma triikisin, luges VT mulle ette oma vabal teemal kirjutatud kirjandit. Teemaks valis ta "Untsu läinud sünnipäevapidu" või midagi sellist, ja rääkis see ühe tüdruku 16. sünnipäeva peost, kuhu keegi tõi alkoholi, mis tegi pidulised uimaseks. Ma mõtlesin, et issake, peab see laps mulle kogu aeg häbi tegema?, :D aga VT'le ma ütlesin, et hästi kirjutatud ja intrigeeriv lugu, aga kas kirjand ei peaks mitte arutlev olema? Tema oma on jutuke!
Sellepeale teeskles VT nutmahakkamist, ja mina ütlesin kohe, et oh, küllap see sobib ka, kuna teile veel pole kirjandi kirjutamist õpetatud.
Ee, jah, ma ei talu stseene hetkel...

Kui triigitud, hakkasin tegema lõunasööki. Kahjuks oli normaalse suurusega poti sees eilne borš ja ma sain keeta vaid väikese koguse riisi. Õnneks, jällegi, Mehele meeldibki pigem borš kui taimetoit riisiga. Riisi kõrvale hautasin porrut, suvikõrvitsat (baklažaan on parem) ja seeni; maitsestasin kahe küüslauguküüne, sojakastme, soola ja natukese ingveriga, pluss vesi ja maisijahu. Mulle hirmsasti maitses! VT'le üldiselt ka, aga talle ei meeldi suvikõrvitsa ega ka baklažaanitükid.

Mehele tuleb serveerida ihutoitu koos vaimutoiduga :)
Olen nii rõõmus, et ta saab lugeda! 


Pilla-palla söögilaud - hea, et hamstrid ka veel siin ringi ei jookse :D



Olin just söömist lõpetamas, kui helistas Vend R. Tal oli just naisega stseen olnud. Naine (Z) kahe väikse tütrega oli Põhja-Eestis, kodus - vend aga uues, Lõuna-Eesti kodus ehitamas. Z oli palunud vanaisal korra suuremat (alla 2 aastast M'i) piigat vaadata, aga vanaisa oli end unustanud ja internetti süvenenud, M aga hakkas või ja päevalilleseemnetega kokkama. Ui seda mögla, mis ära koristada tuli. Vend lootis minult veidi meelekergendust, aga mina rääkisin reedel saadud kohtupaberitest.
Selgus, et Vend ei teadnud Mehe kohtussekaebamisest midagi.
Ma ei tea, mis sugulased need mul on, et nad tagaselja minust ei räägi ja mina pean kõigile eraldi seletama, mis kamm mu elus toimub :D
Üks sugulane tegelikult räägib, aga tema ei tea midagi :D, mõtleb ise välja.

Pärast pooletunnist telefonikõnet läksin poodi. Mees tuli mind esikusse saatma ja kalpsas ikka nii imerõõmsalt ringi, mingeid laulukesi lauldes. Kallistasin teda ja ütlesin, et hea on näha, et tema pole masendusse langenud ja vabandasin, et mina olen viimased päevad niisugune munas kana olnud.
Mees veenis mind mitte muretsema, et sellest ei lähe ju midagi paremaks, ja et meie pole midagi valesti teinud, ja ütles, et tal õnnestus just teenida 1000 eurot.
Whaat?
Jah, talt telliti midagi suuremat, ja erinevalt tema praegusest põhitööst, mille puhul ma iga päev ei suuda uskuda, et ta seda suudab teha (sest ta ei räägi väga hästi - kuidas ta siis ühe näpuga kirjatööd teeb?), siis see on selline asi, millest ma tean, et ta suudab seda teha :)
Leping on tehtud ja töö võib alata.
1000 eurot on sama hästi kui kotis.
Saame selle kenasti riigile kinkida :D

Poe-arve oli 10,06 eurot. Sellest 2,94 toit (leib, kaks 400 ml jogurtit ja lastevorst) ning 7,12 muud asjad (plokk pabertaskurätte, pakk pesukaitseid, tuutu vatipatju ja pakk teeküünlaid). Poest läksin üle parkla solaariumisse. Päevitasin 7 minutit ja see läks 1,80. Solaariumist ära tulles taipasin, et mu peavalu ei taha sugugi järele jääda, vaid läheb üha tugevamaks. Otsustasin kodus kohe tabletti võtta.

Kodus läksin duši alla, kell 4 tulin välja ja lugesin ajalehte. Mulle meeldis Malle Pärna jutt:

Meie president, kes on teatavasti ametlik riigipea, ütles välja, et ta pole rahul oma riigi kodanikega, kes pole rahul valitsusega. Ta nimetas neid virisejateks.
/.../
Peaaegu iga päev ilmub kusagil ajalehes või portaalis mõni valusalt kriitiline artikkel, kommentaaridest rääkimata. Aga poliitikud jätkavad oma seltskonnamängu, nagu poleks midagi juhtunud, ja laulavad oma edulaulu rõõmsasti edasi. Rahvas on mõistmatu, alusetult nõudlik, kadedalt kriitiline. Poliitikud on kõik õigesti teinud. Eesti on edukas riik.
/.../
Piinlik oli vaadata presidendi vastuvõttu, kõiki neid inimesi, kes tunnistasid oma kohalolekuga, et Eestis on kõik korras. Normaalne. Ei ole, kullakesed!Noored elujõulised inimesed põgenevad siit, koos oma lastega, muide! Nendest ei saa kunagi Eesti maksumaksjaid. Hinnad ja maksud on meil kujundatud suurema sissetulekuga inimeste järgi, aga enamik inimesi elab sissetulekutest, mis on kaugelt alla nõndanimetatud keskmise. 
Tundub, et riigikogulased on vägisi oma kohtadele kinnistatud, neid on vaja igasugu lisakompensatsioonidega turgutada, nii et ühtpidi oleks justkui kõrgepalgalised, aga teistpidi hoopis ülalpeetavad. Aga madalapalgalised peavad ise kõik oma lisakulud kinni maksma. Toetada tuleks ikka nõrka, mitte tugevat. 
/.../
Ma ei virise. Ma armastan oma kodumaad ja mul on valus vaadata eesti rahva hävitamist Eesti riigi poolt.




Kella 5 paiku tuli VT - ajasime juttu ja sõime ära 3 banaani - tema 1, mina 2.
Ja jälle tuli mul pärast sööki kohutav uni peale.

Ärkasin veidi enne seitset, imestasin ja kurvastasin natuke, et trenn ja jooga jäid tegemata. Tablette polnud võtnud ja pea ikka valutas. Mõtlesin, et see võib olla ka sellest, et püüan kohvijoomist maha jätta. Ja sellest küllap ka see kohutav uni!? Võtsin 3 * 500mg paratsetamooli ja tegin omale tassi kohvi. Keetsin uue portsu riisi ja sõime riisi sellesama seene-suvikõrvitsa-porruvärgindusega. Ikka veel oli jube maitsev! :)

Kell kaheksa panin osa oma päevast kirja ja pesin hambad, istusin pool tundi meditatsioonipadjal ja piilusin küünalt, aga vaid hetkeks sain pihta õigele tundele.

Kell 9 tuli jälle VT, kell 10 kirjutasin oma päevast siia, aga ei saanud valmis. Hakkasin unetabletist, mille ma ka enne seitset sisse võtsin, uniseks jääma. Lugesin veel natuke Daily Maili ja 22.15 läksin magama.

Isver, kui pikk päev.
Natuke kahtlane, kas ma jõuan iga päev seda kõike kirja panna........ 0_0

Ei kommentaari

Tunnen end viimasel ajal kirjutamises veidi pidurdatuna.

Kirjutaks küll, aga - ei taha tegeleda kommentaaridega, kus mind elama õpetatakse või hurjutatakse, miks ma midagi tegin või tegemata jätsin.

Aga leidsin lahenduse - panen mõneks ajaks kommenteerimise võimaluse lihtsalt kinni.


*

Nimelt olen viimased kolm päeva olnud tõsiselt nördinud.
Mehe Eks-elukaaslane ja Poja ema ei huvitu absoluutselt sellest, et oleme ka kõige raskematel aegadel Pojale võrdse osa maksnud ja ajab kõigi vahenditega rohkemat raha taga.

Mees kohtusse ei läinud.
"KÄIGU PÕRGUSSE!" karjus ta, ja mina ka ei suuda temaga asju ajada, kui ta närvis on.
Minu meelest ta sel sajandil nii ärritunud pole kunagi olnud ja kui ma hästi järele mõtlen, siis viimati oli ta närvis täpselt samal põhjusel: tema meelest niigi alatult käitunud Eksi järjestikused nõudmised ja ülbus.

Kuna Mehe seisukoht oli, et nõudku mida tahab - meie maksame ikka mida saame ja kohtusse ta ei läinud, siis nõuti meilt välja see elatisraha miinimum 177,5 eurot kuus.

Nagu Eks välja rääkis: see 3 * 160 eurot, mis ta riigilt sai, ja mille saamiseks ta meid oma varasema jutu kohaselt kohtusse andis, tuleb ka ikkagi meil kinni maksta.

Kuna Mees on saanud veidi tööd teha, saatsime juba aprillis 180 eurot, ja varasematel kuudel on Eks meilt saanud 70 eurot ja riigilt 160 (mis ka tuleb meilt, lõpuks), kuid ta ikkagi arvab, et peame talle nende kolme 70-euroga kuu eest juurde maksma.

Ja ometi ta teab, et Mees ei tulnud kohtusse mitte sellepärast, et temaga oleks kõik korras, vaid ta lihtsalt EI SUUDA ENNAST KAITSTA.


Ja ma olen teistmoodi hakanud nägema ütlust: lollidelt tulebki raha ära võtta.

Lollid on ka emotsionaalselt abitud inimesed, kes ei suuda nii piinavate teemadega tegeleda.
Oma vaesuse, viletsa tervise ja väljaminekute tõestamine on vastik. Eriti veel inimestele, kes sellesse jutusse vaenulikult ja umbusuga suhtuvad.
Ja kui ei suuda, siis oledki see loll ja vääridki oma saatust.

Ja Eks on aastaid ajakirjanikuna kirjutanud liigutavaid lugusid haigetest ja abitutest inimestest, kes on saatuse hammasrataste vahele jäänud, sh alkohoolikutest ja narkomaanidest. Ta on aktiivne kristlane ja üks huviring, kus Poeg käib, on tasuline (ja veel üsna krõbeda tasuga) pühapäevakool.

Ja kui endal võimalus avaneb, siis ikka röövib inimest, kes ei suuda end kaitsta.
Võigas!
Mul on tema pärast/ tema asemel nii häbi!
Milline silmakirjalikkus!

Mees juba ammu suhtleb temaga vaid SMS kaudu, st kui ta midagi nõuab, siis maksab.
Sest Mees ei suuda temaga vaielda - vähem piinav on maksta kui temaga argumenteerida.
Ja mina ka enam Eksi kõnesid vastu võtta ei suuda.
Kui ta jälle helistab ja raha küsib, siis lasen kõnel maha joosta ja saadan talle siis sõnumi, kus palun e-maili saata.
Sellise nahaalse jõhkardiga ei suuda lihtsalt rääkida........




Kirjad, mis meie oleme kohtust saanud, on loomulikult arusaamatud meile mõlemale Mehega.

Ainult üks asi on selge - kusagil pole kirjas, kellega me asjade läbi rääkimiseks ühendust võtta võiksime.
Meile lihtsalt tehakse asju teatavaks.
Näiteks et Mehelt on ühekordselt välja nõutud nnn summa. - Kuhu see maksta tuleb ja kuidas see summa saadi ja mille eest see on - mitte sõnagi!

Üks asi, mis mind murelikuks teeb on, et ühel paberil oli rida "kohtuasja maksumus: 1600 eurot" - umbes nii.
Loomulikult polnud kusagil kirjas, kas meie selle ära maksma peame ja kuhu ja millal ja...

Arvan, et peame...
Küllap Mehe arve lihtsalt arestitakse millalgi...
Mina ei suuda teda tema enda tahte vastaselt lohistada sellest asjast läbi - mul oleks endal abi vaja!
Kui Mehe arve nende summade võtmiseks arestitakse, siis ei saa ju Eks ka mitu kuud raha!
Võimalik, et Mees siis ikka otsib abi - ja mitte meie pärast :D, vaid suures hirmus Eksi ees - et talle ei jääks maksmata.
Need kaks inimest vist tõesti vihkavad teineteist......


Milline õnn, et mul on nüüd oma väike pension!


Ah, ja veel, kõige olulisem!
See jutt pole selleks, et veel abi küsida - vastupidi.
Ma olen nii tänulik inimestele, kes on meid aidanud ja kes kinkisid meile ilusad kaks kuud jogurtite, puuviljade, juustu ja pähklite ja VT uute prillide ja muretu meelega, eelkõige :D
Aga näete isegi, et oleme sellises olukorras ise oma saamatusega süüdi ja meie pere arve on nagu must auk.
Seega palun siinkohal ka neid kolme inimest, kes on korduvaid ülekandeid teinud, et toetage parem midagi "jätkusuutlikumat".

Ja ikkagi, ma igaks juhuks meenutan neile, kes tahaksid kõige selle jutu peale nii väga öelda, kuhu me pöörduma oleks pidanud ja mis asju ajama ja mis vestlused üle elama: mina Mehe üle ei otsusta, temalt pole teovõimet ära võetud; ja ma ise saan psüühilistel põhjustel töövõimetuspensioni, mis ongi seetõttu, et ma ei suuda 'tavaliste eluraskustega' rinda pista. Pistan parem pea teki alla ja loodan, et läheb mööda ja kui ei lähe, siis lohisen vaikselt sinna, kuhu elu mind lohistab... Kui ma oleks jube teadlik ja emotsionaalselt Selleks Kõigeks piisavalt tugev, oleks ju minust inetu mingit võimetusraha küsida, on ju nii!

Seega, ärge olge pahased! :)

(See on käsk!)

(Nali!)

Neljapäev, 10. aprill 2014

---

Olen viimasel ajal kuidagi eriti vaikselt siin nösserdanud...

Pidin ikka veel pensioniametisse dokumentidele järele minema, aga tundsin, et üldse ei taha.

Kunagi arst käis peale, et mida ma ikka kardan? Ma pingutasin, aga ei leidnud endas hirmu. Sellegipoolest oli selge, et ma EI TAHTNUD näiteks poodi minna, bussiga sõita kusagile vms... No ma püüdsin oma tegevused kõige tillemateks osadeks jagada ja mõelda, kas siin tuleb ebamugavus? kas siin? kas siin? Aga ei ju! Ma ei saand kodust välja. Kui juba väljas olin - küll ma siis juba kõik ära tegin. Sain koju tagasi ja tuikusin kolmeks päevaks voodisse.

No nüüd ka - imestasin endamisi, et varasemad käigud ju olid kõik puha OK, midagi halba ei juhtunud, miks mul on nii tugev vastumeelsus minna?
Ei saanudki aru.
Aga esmaspäeval lubasin endale, et võtan järgmiseks kolmeks nädalaks selle käigu päevakorrast maha ja siis vaatame. Õnneks pole otseselt vaja sealt midagi, edasielamiseks.

Samas... isegi kui oleks... tundub, et iga inimene peaks mõistusega aru saama, et vajalikud käigud TULEB ära teha, sest tagajärjed on hullud, aga - inimene ei koosne kahjuks ainult intellektist. Kui koosneks, oleks ka enesetapud ainult intellektuaalsed otsused. Ükski teine inimene ei saa öelda, et mul on kergem raha-asjad korda ajada kui kodutuks jääda. Võibolla mul on kergem kodutuks jääda ja põõsa all surra? Ratsionaalsus ei puutu asjasse, inimene pole läbinisti ratsionaalne, igaüks teab seda. Ma võin mõistusega aru saada, et tegematajätmise tagajärjed on äga kibedad, ja sellegipoolest mitte suuta teha.

No vaat, jätsin end rahule ja järgmisel päeval meenus, et pärast eelmist käiku olin ligi nädal aega kurnatud. Tõsi, veel paar asjaajamist oli... Aga väga loomulik on, et kui miski mind paljudeks päevadeks rivist välja lööb, siis ma ei soovi seda korrata. Ja mulle meenus, et olen sellise arutluskäigu juba sada korda läbi käinud, ja olen ka psühhiaatrile öelnud, et ainus asi, mida ma enda arvates kardan, on jube väsimus, mis "käikudele" järgneb. See rusuv süütunne, rampväsimus ja emotsioonide tardumine on ikka väga ebameeldiv.

Millalgi tuleks seal Pensioniametis siiski ära käia, sest ma vaatasin, et sügava puudega inimene ja tema saatja saavad meil linnaliinibussides tasuta sõita. Aga Mehel pole pensionitunnistustki, või misasi see on. Piltigi pole sinna viidud...

Ma juba rääkisin õhinal Mehele, kui kasulik see on, et ma koos temaga tasuta sõita saan..., ja et ma nüüd hakkan teda alati kaasa vedama, kui mul kusagile vaja minna on. Näiteks lähen sõbrannaga kohvikusse ja võtan Mehe priipääsmena kaasa. Sinna naistejuttude kõrvale pole teda muidugi vaja - jätan ta kohviku ukse kõrvale kerjama! :D

Mees ütles selle peale, et tal on väga hea meel, et ma meie pere majandusliku olukorra parandamiseks suuri plaane teen :)


Veel lugesin üsna ühe jutiga läbi Piret Bristoli "Maailm, mis on hea" kolm raamatut.
Ei tea kedagi, kellele rabedate lausetega Bristolit soovitada, aga mulle ta ikka meeldib.
Tema romaanides on peategelaseks tavaliselt tüdruk, kes elab suht juhuslikest sissetulekutest, külmetab ja nälgib - sama 'hea-maailma' raamatutes. Peategelane Triinu mõjub väga kummaliselt - ta ei saa ise hakkama ja võtab abi vastu, aga keelab endal tänuvõlglase-oleku, või siis tõesti ei tunne, et ta võlgneks midagi. Näib, et ta tiksub läbi oma armetute päevade, magades kus aga saab, ja asub suhtesse, kui keegi tema aitamise tõsiselt oma projektiks võtab, end iial avamata ja sageli tundub, et ta põlgab neid inimesi, kelle abi ta kasutab. Üpris sotsiopaatiline ja nahaalne tüüp seega, kuid tundub, et teda ei tohi kritiseerida, sest ta tõesti vajab abi, tal pole tervist, jõudu, energiat, haridust ega elukohta - suurema osa ajast. Et... kui sa juba käid läbi (loe: jood koos) sellise väikese inimesega, siis aitad ju! See on sinu kui inimese kohus. Ei jäta haiget ja näljast tüdrukut tänavale!
Mõtlen lummatult, mida mina selles olukorras teeksin? Minu meelest ei tohi inimeste abi vastu võtta, kui nad aitavad sind selle tõttu, et nad on justkui kohustatud, ja kui nad seda ei teeks, jääks neile halb tunne sisse.
Ma üldse ei imesta, et Triinu tuttavad/eks-abistajad/eks-peikad talle inetusi nähvasid, õige sageli. Arvan ka, et kui võtad kellegi abi vastu, siis pead suutma vähemalt tema suhtes hooliv olla - sellepärast on mõeldamatu võtta abi vastu inimeselt, keda põlgad.
Ja ikkagi oli see raamat heas mõttes lummav...
Kolmanda raamatu ühe peatüki kirjutas keegi teine - ei mäleta, kes... Ja - tolksti! - vaat see nägi palju rohkem kirjanduse moodi välja, seda oli ka stiili poolest nauding lugeda. Bristolit pigem pole, aga ikkagi-ikkagi - millegipärast väga paelub! :)


Pühapäev, 6. aprill 2014

Minimalism

On inimesi, kes jumaldavad lagedaid interjööre, kus pole mitte ühtegi üleliigset vidinat, ja inimesi, kes peavad sellist keskkonda kliiniliseks, ebamugavaks. Mõned inimpsüühika uurijad arvavad, et selline 'lage väli' sunnib inimest vaatama iseendasse, ja seal-avanev on ära-kohutavalt sassis ja vussis.

Igatahes mulle meeldivad tohutult tühjad toad ja ma olen ikka ja jälle öelnud, et kui on olemas inimene, kes suudab väikeses valges kuubikus ihuüksinda vaikuses kaks aastat ilma mõistust kaotamata istuda, siis olen see mina. Kui mulle pakutaks sellist võimalust, ja mul poleks peret ega mingeid muid kohustusi, siis võtaks kohe sellisest võimalusest kinni.

Tõsi - süüa tahaks miskit küll, ja ausalt öeldes tahaks ka kaustikuid, kirjutusvahendeid ja omal valikul 5 raamatut. Siis elaksin kaks aastat rahulikult ära seal...

näiteks...

sellises Rootsimaa metsakuubikus :D







Metsavaade oleks tore, aga võib ka akendeta olla. Sellisel juhul võiksid seinad valged olla.

Kujutage ette, kui miskist luugist 3 korda päevas söök sisse pistetaks, ja must pesu/puhas pesu sisse välja lükataks ja muidu risustaks seda kuubikut vaid 5 raamatut, kuhi ühesuguseid vihikuid ja mõned ühesugused kirjutusvahendid. Niiiiii mõnus oleks :)




Selline peegelkuubik on hotellituba ühes Rootsi äris. Öö seal maksab 213 naela.

Unistustes on see äge, aga tegelikkuses... ma ei saa aru, kuidas selle veevärgiga lood on?

Lugu sellest toredast 'nähtamatust' kuubikust Põhja-Rootsi metsas oli Daily Mailis.

Laupäev, 5. aprill 2014

Noor pensionär

Olin eile oma hommikusel üksildasel jalutuskäigul ja kuulasin telefoniraadiot, kui uudistes mainiti, et pensioni tõsteti 5% ja pensionipäev on 5. kuupäev, ja kui see langeb nädalavahetusele, siis kantakse pension üle varem.

Noh, ma alles tegin selle töövõimetuspensioniavalduse, aga jalutasin ka siis lähima ATM'i juurde ja vaatasin arvele. Ja ennäe - seal oli kahe kuu pension, sest töövõimetus arvestati taotluse esitamise päevast, mis oli veebruari lõpus. Ostsin kohe VT'le kingituseks huuleläike ja huulepulga - neid ta ammu soovis, ja endale kaks 5-eurost DVD'd, mille filme ma kinno vaatama ei jõudnudki, kuigi väga tahtsin. (Need olid "Kurb Jasmine" ja "Päevade vaht").

Vaatan neid salaja VT toas, kui tüdruk on koolis...
Mees on viimasel ajal nii tubli, et püüab kogu aeg tööd teha. Siis käib köögis ja peseb mõned nõud, pikutab hetke diivanil, ja jälle arvuti taha... Sellepärast ma elutoas ei taha vaadata.
Täna küll kavatsen seal kell viis vaadata Jaapani multifilmi "Minu naaber Totoro", sest see on klassika ja mina pole näinud.

Väga mõnus, see pensionäri elu, ma ütleks :D


Ohh, jahh, esialgu meeldib mulle vanemaks saamise juures tõesti kõik!
Kõige rohkem igasugused suhtumise muutumised.
Näiteks mõni päev tagasi kõndisin vaiksel tänaval, hakkasin ületama ristmikku ja üle tee seisis kõnnitee ääres üks noormees, kes mind vaatas. Kui vanasti oleks ma mõelnud, et oehh, see tahab nüüd külge lööma hakata, siis nüüd oli minu esimene mõte, et noormees vajab võibolla abi. Olin veel autoteel, kui ta mind teretas, mina teretasin vastu ja sirutasin käed kõrvaklappide poole, et need kõrvast võtta, ja aeglustasin sammu. Tema ütles: "Teil on ilusad juuksed!" Mina jätsin kõrvaklapid rahule ja pomisesin temast möödudes vaikselt ja viisakalt: "Aitäh!"  "Mulle meeldivad!" jätkas tema. Mina olin juba möödas ja kõndisin edasi. "Kas need on plaatinablondid?" uuris tema, aga mina olin juba kaugel.
Ei ole plaatinablondid!

Kui imelik on elu selles mõttes, et mina üritan oma ellu uusi inimesi üldse mitte sisse lasta ja kui vanad suhted koormavaks muutvad, katsun neistki lahti saada (asi pole inimestes, mulle meeldivad inimesed - asi on vaikuses, mul on vaja vaikust!). Ja noored inimesed jällegi seisavad tänavanurgal ja ootavad, et tuleks keegi, et juhtuks midagi... midagigi!

Ma usun, et kõik see muutub, kui leitakse armastus.
Siis ongi kohe kõik olemas.


LOVE
-izismile.com-


Lisatud kella kolme paiku pärastlõunal...

Olen saanud mõned töövõimetuspensioni puudutavad kirjad ja tahan öelda, et loomulikult te võite kirjutada ja küsida selle kohta. Sellepärast ma räägingi neist mahavaikitud asjadest, et keegi ju peab otsa lahti tegema, et sarnased inimesed end imelikuna ja halvasti ei tunneks. Loomulikult ei taha kõik enda nõrkustest avalikult rääkida :D, see peab olema mõni paadunud a-sotsiaal - nagu näiteks mina :)
Ma ei kutsu kedagi üles "kapist välja ronima" oma nõrkustega. Tean, et see pole meeldiv ja võib kurjalt kätte maksta. Ise teengi seda teiste endasuguste pärast, kes tunnevad, et on oma hädas üksi jäetud ja ei oska ka kusagilt abi otsida - mis häda mulgi oleks muidu sellest kõigest pajatada? Esiteks tahan, et inimesed teaksid, et nad pole üksi, ja teiseks - muidugi olen valmis jagama ka täpsemalt ja kirja teel omi kogemusi. Loomulikult saan aru, et kommentaariumis ei taheta nende asjade kohta küsida.

Töövõimetuspensioni saab meil minu teada kusagil 100 000 inimest.
Elanike arv on kusagil 1300 000...
Ja töövõimelisi inimesi on... noh, mis ta võib olla...? 600 000 - 700 000?
Igatahes - usun, et rohmakalt öeldes, iga seitsmes meist saab sedalaadi pensioni, enamik teeb selle kõrvalt ka mingit tööd, nii et see ei torka lihtsalt silma ja sellest lihtsalt ei räägita, sest see on häbimärgistatud teema.
Ma ka ei tea, miks minul häbi pole...? :p
Lihtsalt pole ja kõik! :D

Reede, 4. aprill 2014

Vahepeal

Kuidagi väsisin ära jälle, vahepeal...

No esmaspäeval käisin pensioniametis, teisipäeval püüdsin sots-ametisse minna, aga neil oli vist kodukülastuste hommik, sest uks oli lukus, lähen täna uuesti - pean teatama, et olen nüüd ise ka töövõimetuspensionil, mis nende jaoks tähendab, et minu haigekassa kindlustust hakkab maksma keegi teine.

Kolmapäeval veetsime Mehega tunnikese Maarjamõisa haiglas. Arstid olid ikkagi vaimustuses tema 'arengust'. Et ta käib ikkagi ise, ilma raamita! ja räägib (nende arvates) ka suurepäraselt.

Kui mina kuulen Meest rääkimas hakitud lauseid, üht lauset mitu korda erineval moel uuesti alustamas, mitte kõige täpsemaid sõnu kasutamas, siis mina ei saa küll kilgata, et kõik on hästi. Ta moodustas ikka suurepäraseid lauseid varem, ja peenutses nalja pärast. Näiteks vastas mingile minu küsimusele, pidas siis pisikese pausi ja lisas teeseldud pugejalikkusega: "... kui ma tohiksin söandada niimoodi väljenduda..." :D Sellised tobedad keeleveiderdused ajasid mind alati naerma. Nüüd ta koperdab rääkides, otsib sõnu, ja sedalaadi naljad lihtsalt ei tule välja...

AGA,
arste kuulates sain jälle aru, et tema ajuverevalum oli olnud ikka ulatuslik ja on ime, et ta saab ise kõndida ja et temast on võimalik aru saada. Sama hästi oleks ta võinud jäädagi halvatuna pikali, fokuseerimata silmade ja mähkmetega voodisse lalisema. Nii et meil on väga kõvasti õnne olnud!!! :)

Kõige rohkem aega kuluski seal üldse miskis noorte meeste insuldiuuringu küsimustike täitmisele.
Olin väga rõõmus nähes, et Mees vastas meeleoluküsimustele, et on "valdavalt heas tujus ja õnnelik"!!!
See teeb mind väga õnnelikuks! :)


Eile tähistasime Mehe sünnipäeva - kahjuks olin varasematest käikudest omadega otsas.
Ei suutnud kokata - ostsin poest karbi kartulisalatit, suitsukarbonaadi, tomatit, viinamarju ja koogi ja serveerisin neid. Mees aga oli minu vastu nii tähelepanelik, armastav ja hell, külvas mu hääde sõnade, kallide ja musidega üle, nagu oleks minul sünnipäev... :)

Ja ma olen ikka endaga rahul. Sest näiteks - VT'l läks koolikott katki ja me mõtlesime, et läheme ostame reedel uue ja seni ta võib käia minu õlakotiga, aga ikkagi käisin ma vähemalt meie kodulähedases kirjatarvete poes ja nägin seal 52-euroste kottide vahel üht 14,55 maksvat valget, tumeroosade kirjadega kotti - pildistasin seda, kodus näitasin VT'le ja eile läksime koos veel teist korda välja, et see ära osta. Kui ma olen väsinud, siis ma ei saa voodistki välja, aga eile käisin kaks korda õues! Ja ma ei hakanud oigama ega midagi, et miks see kõik minu kaela langeb :D  Kui VT'on hommikuti väsinud ja kurdab, et ei tahaks kooli minna (aga kui ma ütlen, et jää koju puhkama, südameke, siis ta leiab, et see on hull mõte! :D), siis mulle ikka meenub, et mina lausa nutsin hommikuti õudsest väsimusest. Mul oli juba lapsena magamisega raskusi ja mina jäin väsides kohe haigeks. Mingites klassides proovisid arstid lausa seda, et määrasid mulle 4-päevase koolinädala, et saaksin rohkem puhata. Aga kasu sellest polnud, jäin ikkagi pidevalt haigeks, sest olin väsinud ja masendunud.
Täiskasvanu olla on ikka tohutult parem!
Ja näha on, et VT'l on nii jaksu kui tahet minust palju rohkem.
See kõik teeb palju rõõmu :)

Aga nüüd hakkangi tasapisi sättima järgmistele asja-ajamistele..., eks ta tüütu ole...

Kolmapäev, 2. aprill 2014

Lähedus

Paar katkendit Osho raamatust "Lähedus"


Kui armastajad tõesti ennast teineteisele avavad, kui nad teineteist ei karda ega varja teineteise eest midagi, siis see ongi lähedus. Kui mõlemad võivad kõike välja öelda, ilma üldse kartmata, et teine solvuda võiks... Kui armastaja arvab, et teine võiks solvuda, siis ole lähedus piisavalt sügav. Siis on tegemist teatava kokkuleppega, mille võib katkestada mis tahes. Aga kui armastajatel tekib tunne, et varjata pole midagi ja öelda võib kõike, ja lähedus on jõudnud nii sügavale, et teine teab varsti ka seda, mida sa ei ütlegi, siis hakkavad nad üheks saama.

*

Inimesed ei suuda ilma valedeta elada. Tõde on ohtlik. Valed on mahedad, aga ebatõelised. Imetore! Sa muudkui räägid oma armastatule mahedaid mõttetusi, ja tema sosistab mahedalt su kõrva - mõttetusi. Samal ajal aga libiseb elu teie käest ära, ja kõik jõuavad surmale järjest ligemale ja ligemale.
Pidage meeles üht: enne kui surete, tuleb kogeda armastust. Muidu elate ilmaasjata, ja kogu teie elu on tühine, see on kõrb. Enne kui surm tuleb, peate selgeks saama, kas armastus on teiega juhtunud või ei ole. Aga see on võimalik ainult tõe abil. Sellepärast kõnelge tõtt. Riskige tõe nimel kõigega, ja ärge kunagi riskige tõega millegi muu nimel. Olgu see põhiline seadus: isegi kui mul tuleks iseennast ohverdada, ei ohverda ma kunagi millegi nimel tõde. 


OSHO

Aastaid tagasi lugesin Oshot kuidagi kriitilisemalt. Nüüd, isegi kui ta kasutab sama sõna erinevas kontekstis, mis võiks segadust tekitada, saan ma alati aru, mida ta silmas peab.
Ja olen nõus :)

Ka kõige kurvematel aegadel olen mõelnud, et vähemalt pole See Elu mul raisku läinud, sest tean, et olen armastanud - ja et see ongi ainsana tähtis.


Täna siis läheme Mehega arsti juurde. Tal saidki kõik tabletid viimase kümne päeva jooksul otsa ja vererõhk on veidi tõusnud ka.

Aga õnneks meil polegi midagi kurta! :) Veel kaks nädalat tagasi, kui oli esimene arstiaeg (mis ära öeldi) oleksin mures olnud Mehe kõrvakuulmise pärast, kuna ta pigem oletas, mida ma küsida võisin, kui kuulas/kuulis. Pooltel kordadel ei saanud ta aru või vastas seosetult... Aga nüüd tundub see ka palju parem olevat ja rääkida on ainult positiivsest! :)

Teisipäev, 1. aprill 2014

Hädas konformismiga

Lugesin siin Piret Bristoli juttu kultuuriauhindade määrajate tegevuse läbipaistmatusest, aga silma jäi hoopis üks muu, kõrvaline lõiguke:

Minul olid koolis enamasti kõik viied ja nii ma keskkooli lõpetasingi. Aga kui kõik hinded oleksid kahed olnud, poleks ka midagi teisiti. Minu CV ainus oluline seik peitub faktis: jätsin ülikooli pooleli. Vahel olen mõelnud, et tööandjale võiks otsuse kergendamiseks esitada tühja lehe ainult selle lausega – muul pole nagunii mingit tähtsust. Aga kui ainult sel on tähtsus, pole CVd mõtet üldse esitada. Tegelikult olengi kõik oma CVd välja mõelnud vastavalt ajastu soovidele. CV kirjutamist harjutati tööbüroo korraldatud koolitusel, kus õpetati valetama ja andmeid võltsima inimesi, kes ilmselgelt olid hädas konformismiga. Psühholoogid testisid konformistlikke omadusi ja kellel neid piisavalt ei ilmnenud, nende peale riigi raha ei kulutatud ja kallitele kursustele neid ei saadetud.*

*Tekstiosa rõhutus on minupoolne.

Jah, nii see on, et tööbüroos õpetatakse, millist vastust tööandja ootab ja milliseid ei maksa anda.
Nende ülesanne on ju inimene tööle saada!
Seda ülesannet täidetakse suure õhinaga - pööramata mingitki tähelepanu võimalusele, et inimene soovib eelkõige jääda iseendaks ja kui ta iseendana siis saab tööle, on tore. See ongi mittekonformsus. See on seesama asi, et vanad inimesed minevat kõik iseäralikeks - kuigi tegelikult on inimestel alles tööturult väljudes võimalus unustada reeglid ja hakata ehedaks.

Loen praegu Osho "Lähedust", ja tema räägib, et ainus kohustus, mis meil enda suhtes on, on olla ehe, autentne.

Ma ka tean 'õigeid vastuseid'.
Aga ma ei taha neid öelda, kui need pole (päris) tõsi.
Ja veel naeratada sinnajuurde entusiastlikult!?
No ei...