Esmaspäev, 31. oktoober 2011

Vürst Sidrun ja teisi jutte

Sügisvaheaeg on nüüd läbi ja kui esimene veerand oli rohkem kordamine ja sissejuhatus, siis nüüd hakkab tõsine töö pihta.

Hakkasin eile Väikese Tüdruku koolikotti kokku pakkima, ja kui olin kõik asjad välja tõstnud, leidsin koti põhjast käkras hinnetelehe.

Sain kohe päris kurjaks - et miks ma seda varem ei näinud ja miks see selline välja näeb.

Pidin seda triikima, aga kuna ma pole rohkem kui pool elust pabereid triikinud, siis polnud mul mingit mälestust sellest, et trükikiri kleepub, kui seda liialt kuumutada. Niisiis sulatasin kokku murtud hinnetelehe küljed veel kokku ka - õnneks siiski mitte väga hullusti, sest mäletasin vähemalt niipalju, et liiga kuumaks ei maksa triikrauda keerata.

Nüüd siis nägin ka paberil Väikese Tüdruku senised hinded ära ja panin allkirja...
Olingi natuke imestanud, et hinnetelehte polegi...

Seal oli ka lahter: Klassijuhataja kommentaar.
Õpetaja oli kommentaariks kirjutanud: Väga tubli tüdruk.
Triikisin pahas tujus seda paberit ja mõtlesin, et hetkel tundub see väga irooniliselt öeldud olevat...







Võibolla tundub teile imelik, et ma 10 aastase lapse koolikotti ise pakin, aga teate mis? - õpetaja ütleb ka, et palun olge lapsele abiks selle töö juures.
Küllap on vaprad isetegijad liiga sageli asju maha unustanud ja õpetajal on niimoodi ju raske oma tööd teha, kui igas ainetunnis tuleb miski varuvariant käiku võtta nende jaoks, kes tunniks valmis pole.


Kui jätaksin koolikoti Väikese Tüdruku kokku panna, siis ta lihtsalt ei jätaks midagi kunagi koju ja tassiks abs kõike iga päev kaasas - see on järele proovitud.

--- Tegin ka ise lapsena nii, irw :)


*


Hommikul aga sain kõvasti naerda...

Väike Tüdruk tõmbas esikupeegli ees salli alt juukseid välja, nii et müts üles kerkis ja tipust teravaks muutus nagu sidrun. See tõi talle meelde mälestuse, mida ta ka minuga jagas...

Kui Väike Tüdruk veel lasteaias käis, oli tema rühmas poiss nimega Simon (või Simun, kõrva järgi). Väike Tüdruk polnud sellist nime enne kuulnud ja see tundus talle väga imelik nimi.

Simon käis õues kollase mütsiga, millel oli terav tipp nagu sidrunil ja nii hakkas Väike Tüdruk seda poissi Sidruniks ja mõnikord ka Sibulaks kutsuma. Ta ei tahtnud absoluutselt seda poissi narrida, ja ta sai ka väga hästi aru, et ükski ema ei paneks oma lapsele puu- või köögivilja nime ( --- siin Väike Tüdruk küll eksib, aga see ei puutu praegu asjasse --- ), kuid tema meelest oleks veelgi inetum olnud kutsuda seda poissi Simoniks või Simunaks - Sidrun ja Sibul on vähemalt päriselt olemas.
Bwahhahhaaa! :)

Pühapäev, 30. oktoober 2011

XOXO

Parimad uudised! :-)))

Vend R kirjutas täna hommikul, et nad ootavad järelkasvu! :-)

Mul pole lihtsalt sõnu... see on nii võrratu.

Kahjuks ei näe ma neid enne märtsikuud. Venna Austraalia viisa lõpeb detsembris, kuid siis lähevad nad Z'ga paariks kuuks Malaisiasse. Praeguste plaanide kohaselt aga sünnib lapsuke juunikuus ja - Eestis...
Ui, ma olen nii elevil :-)... Z ju eesti keelt ei räägi, kui nad end Tartusse arstile registreeriksid, siis ma saaks kaasas käia ja tõlkida ja värkida... yay! :-D Vend juba hoiatas, et Austraalia inglise keel on 'kole'... Huvitav, kas nüüd õpivad kõik sugulased inglise keele ära :-) ... ja ikka selle koleda Austraalia oma :D ... juba mugistan naeru, kujutledes oma Isa neid lõputuid 'ää'sid venitamas... :p ... hääi määit, hääu yää döuin'... :D

Ja detsembris või jaanuaris peaks ka Õde Eestisse käima tulema, nii et - on, mida oodata!!! :)

*

Pilt izismile.com'ist.

Laupäev, 29. oktoober 2011

Linn ja maa

Huvitavad majad ja maad izismile.com'ist...



































Natuke veel...

Eluke

Eilse filmiõhtu puhuks küpsetasin esimest korda elus muffineid.

Kas ma viitsisin järele vaadata, kuidas muffineid küpsetatakse?
Noooo!
Tegin muudkui aga ainsa magusa taigna, mida tean (suhkrust ja jahust, hapukoorest ja munast - ükskord panin sinna kakaod ka) ja kallasin vormidesse.

Mulle meeldis! :D

Väike Tüdruk ütles, et need on vastikud!..., aga hiljem selgus, et need ei meeldinud talle tuliselt. Niipea kui need maha jahtusid, muutis ta oma arvamust ja hommikul külmkapikülmi muffineid süües leidis ta juba, et need on maailma parimad :p
Nii et teen oma 'suvalisi muffineid' edaspidigi; pean ainult meeles pidama, et varem tuleb valmis teha, muidu jääb Väike Tüdruk tühja kõhuga.

Aga filmi valis seekord Mees ja see oli "Kasiino", Robert DeNiroga.
Oli huvitav ja naljakas; veriseid kohti ma ei vaadanud... kassike ka ei vaadanud. Võibolla olen ma seda filmi isegi varem näinud - Sharon Stone'i kuldne kleit tuli kangesti tuttav ette... aga see pilt võis tegelikult ka mõnes ajakirjas olla...









Täna käis Mees omale kingi ostmas ja põrkas kokku minu Proua Emaga.

Proua Ema tulistas kiiresti suure hunniku arusaamatut juttu, aga muu seas jõudis ta Meest haletseda, et ta minusuguse naisega koos elab, kes sunnib meest nõrkemiseni tööd rabama ja ise kõik raha ära raiskab. "Ma saaksin anda sulle 4000 eurot," rääkis Proua Ema minu Mehele, "aga teadagi oleks see kohe otsas," vihjas ta kahetsevalt minu kulukatele harjumustele... Kusjuures minu ainus kulukas 'harjumus' on Väike Tüdruk... Aga Proua Emal on oma arvamused selle kohta, mida inimesed kuulda soovivad ja ta räägib oma jutu nendele oletustele vastavalt. Kui ma talle praegu helistaks ja küsiks, mida ta selle jutuga silmas peab, et ma raha kulutan ja et Mees peab põlvede nõtkudes tööd rabama (- Mees nimelt ei tööta kaugeltki 40 tundi nädalas, ka ei tee ta mingeid aiatöid või muud tasuta tööd, vaid mängib ja loeb vähemalt pool ajast), siis ta ei saaks aru, millest ma räägin, sest tema 'ajuplaan' vahetub välja, vastavalt sellele, kellega ta parasjagu räägib. Ta kinnitaks mulle täies siiruses ja nördimuses, et ta ei öelnud midagi sellist, vaid rääkis lihtsalt sellest, et praegu on kõigil rasked ajad... Ja ta saaks minu peale väga kurjaks, et ma 'soovin teda halba valgusesse asetada' :D
On ikka inimene maailma loodud! Mees hakkas kohapeal kõndima ja sammu taktis kotiga vehkima lõpuks, et minema saada sealt :D


Reede, 28. oktoober 2011

TRIIN SOOMETS "Toormaterjal"

Triin Soometsa luuletustes on kurbus ja üksildus väljendatud äärmiselt ennastvalitsevalt, reserveeritult ja samas vahedalt. Selles kogus on võibolla minu maitsele liigagi allegoorilised pildikesed... Märkasin, et just need kõige ekspressiivsemad ja vahetumad, nagu nt nimiluuletus (sellest, kuidas lapsena sai ühel suvel vanaema juures leppasid kooritud, neist aeda ehitatud ja oranžide kipitavate kätega ringi käidud ema oodates), olid mu silmapilksed lemmikud, hoolimata võluvatest väljenditest (nagu 'kurbuse hunditund') mujal... Aga üldiselt on Soomets ikkagi üks mu lemmik-luuletajaid, ta on kaunis! Mulle näib nagu küsiks ta, milleks see kõik - nii palju kurbust ja valu, nii enda kui teiste oma... ja vastus on, et ju nii on vaja, ilma asjata ei juhtu midagi, miski pole tegelikult mõttetu.




Luuletusi ka:









*
mida sygavamalt vaatad seda kõrgemal on taevas
päris põgeneda ei saa taevas tuleb järele
maasse ei mahu taevas saab kätte
miski ei anna varju


*

Armastusest ei aita, su vaeva ei vaeta kunagi kuskil. See, mis
loeb, on su meeles moodustuv muster. Kõik, mida puutub käsi,
saab siis mõtte. Jälje, mis jätad liiva, uhub vesi rõõmsalt ja
ruttu.


*

Kõigest pidin aru saama enne kui sain aru sinust
nyyd on kõik selge
nyyd pole midagi teha
nyyd rohelist ja punast tilgub nakatunud vahtralt
säravale mullale
mina olen terve
mul pole kysimusi
rõõm oli kohtuda


*
XXX

tunne on mõte
mõtle sellele
eriti siis kui kaotad mõtte nagu laps võtme
ega pääse koju
vaid rabeled vastu klaasi


*

kõik loksutab mind
oranžid kardinad teevad mu tuju heaks
hallid seinad teevad mu tuju pahaks
yks inimene saab minust peaaegu aru
mina saan peaaegu kõigist aru
võtan syy enda peale
hea meelega

Neljapäev, 27. oktoober 2011

Naha lõhn

Käisin kümnendas klassis, kui ütlesin oma toakaaslasele (kes oli ühtlasi ka minu klassiõde ja pinginaaber), et higistamise asemel võiksime me kõik mingit parfüümi eritada. Kehalõhn on meil kõigil erinev - mõne oma meeldib, mõne oma on neutraalne, mõne oma ebameeldiv - ja sama võiks olla ka parfüümidega. Nina ise veab sind sobiva inimese juurde ja annab teada ka sellest, et sobivust pole...

Nojaa, ja nüüd on keegi välja mõelnud sellise tableti, mis inimese ainevahetusse jõudes muudab higi parfüümiks, kusjuures kõigil erinevaks, kuna meie kehade ainevahetus on erinev :)

Uskuda või mitte?

Ma proovida millegipärast ei tahaks...

*

Artikkel Daily Mailist, pilt izismile.com'ist.

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

OSHO "Armastus. Vabadus. Üksindus" II

Osho arvates armuvad inimesed sageli sellepärast, et teine inimene kergitab oma tähelepanu ja komplimentidega meie enesetähtsust ja ego.

* Ego elab läbi võrdluse. Kui ütled naisele: "Ma armastan sind," on see üks asi. Kui ütled naisele: "Kleopatra kahvatub sinu kõrval," on see sootuks midagi muud, see on eelmise vastand. Mis see Kleopatra siia puutub? Kas sa ei saa seda naist armastada ilma et Kleopatra oleks asjasse segatud?

:D

* Elu hunnituim kogemus on, kui annad lihtsalt niisama, ilma mistahes tingimusteta, ilma mistahes ootusteta, tahtmata vastutasuks isegi tillukest tänusõna. Vastupidi, tõeline ehe armastus on tänulik inimesele, kes ta armastuse vastu võttis. Ta oleks võinud selle ju ka tagasi lükata.
Kui hakkad andma armastust sügavas tänutundes selle eest, et see vastu võetakse, siis märkad üllatusega, et sinust on saanud valitseja - enam pole sa armastust manguv kerjus, kes ukse tagant teise taha käib ja kerjab.

Jah, see on küll tõsi, et selline armastus, kus sa midagi partnerilt ei oota (isegi mitte seda, et ta su armastusest üldse huvitatud on), ei kesta kümneid aastaid... Ja tõsi on ka see, et sellisena on armastus siiski kõige tiivustavam ja pulbitsevam. Kohe, kui tekib küsimus, kas mina ka Talle meeldin, on see juba tõkestatud, kui ka vastus on 'jah'.

* Kui oled oma üksiolus täiesti õnnelik, kui sa üldse teist ei vaja, kui teine inimene pole su vajadus, siis oled võimeline armastama. Kui teine on su vajadus, siis sa ei sa muud kui ära kasutada, manipuleerida, võimutseda - armastada mitte.

*
Küsimus Oshole: Idas rõhutatakse, et armusuhtes peab ühe inimesega kokku jääma. Läänes vahetatakse tihti partnereid. Kumba teie eelistate?
Vastus: Mina eelistan armastust.
Las ma selgitan: ole truu armastusele ja ära muretse partnerite pärast. Pole tähtis, kas partnereid on üks või palju. Küsimus on selles, kas sa oled armastusele truu. Kui elad mehe või naisega ega armasta teda, siis elad patus.

Tjah. Teoreetiliselt ilus, aga... inimesed pole nii läbinägelikud, et teha lapsi ainult nendega, kes armastavad neid igavesti. Nii et tegelikkuses julgustab see sõnum lihtsalt vastutustundetusele - arvestades mitte ideaalsete vaid 'tegelike' inimestega. Kui Osholt kusagil küsiti armastuse kestuse ja alleshoidmise kohta, siis ta rääkis, et peab loomulikuks, et sa ühel päeval ütled naisele: "Ma armastan sind igavesti!" ja teisel päeval: "Ma olen vist üksi-eluks loodud...." - sest peaasi on aus olla ja inimene võib päriselt nii tunda. Sel juhul pannaksegi lapse headel päevadel 'hakkama' ja halvematel päevadel jalutatakse minema. Ja üldsegi - see on ju erinev, kui ruttu tüdinetakse, kui ruttu armuleek kustub... kumma rütmis siis lahku minnakse?

Aga mõne asjaga olen väga nõus, näiteks kõige sellega, mis puudutab salapära, romantikat, saladusi. Ka minu meelest ei saa armastusest rääkida, kui jäävad vigurid ja saladused. Armastus on kahe hinge kohtumine - ja ei miski muu. Kui varjad mingit osa oma hingest, siis arvates, et seda osa sinust pole võimalik mõista ja armastada. Imelik, et minus on tohutult palju süütunnet ja enesematerdamistungi, kuid ma olen ka võõrastega üpris avameelne ja usun, et kõike, mis olemas on, võib mõista. Ja võib juhtuda, et armastuse puhul pole need ebameeldivad ja nõrgemad osad inimesest (isiksusest, välimusest, minevikust) teisele inimesele lihtsalt olulised. Eks saladusi varjates varjame me hoopis seda enda osa, mida me peame vastuvõetamatuks, armastust mitte-väärivaks. Ja ilmselt mina siis täiega armastan ennast :D... just selle pärast, et kuigi olen paras vumps, leian, et seda peitma küll ei pea....

* Ole ehe. Ava oma süda, ole paljastatud. Kahe armastaja vahel ei tohiks olla mingeid saladusi, muidu armastust pole.

Jah... 100% nõus.


* Kui kohtled kedagi kui vahendit - kas enda heameeleks, seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks, hirmu peletamiseks või millekski muuks -, kui kasutad teist inimest, siis madaldad ta asja staatusesse. Hävitad ta vabaduse, tapad ta hingeliselt.

Noh, nõus, aga kuidas seda vältida? Kas küsid enne ühe-öö-suhet, kas teine saab ikka asjast niimoodi aru, et see on vaid korraks? Ja kui teisel on õhkõrn lootus, et see kord paneb sind rohkemat tahtma ja ta valetab, et jah, tahab ainult korraks -, kas oled siis teist ära kasutanud või pole? Mitte 'juriidiliselt' vaid moraalselt. Kui su elukogemus juba ütleb, et sellised asjad juhtuvad, et üheöösuhtega nõustunu võib tegelikult loota enamat? Või siis näiteks - sul on sõber, kes soovib suhtest rohkem, aga sina ei soovi; ühel õhtul aga oled mingil põhjusel emotsionaalselt laetud (ja purjakil), ja soovid justnimelt üksindust peletada - vajad lähedust ja 'asjad juhtuvad'... Tol õhtul teed vana sõbra väga õnnelikuks, aga järgmisel päeval on ta tõenäoliselt solvunud, et tegemist polnud 'läbimurdega' teie suhtes, vaid hoopis pisukese 'anomaaliaga' :D Samas võib ju öelda, et mõlemad kasutasid teineteise nõrkust ära... Uhh! õudne!... parem eemale hoida inimestest ja ärevust tekitavatest sündmustest, mis võivad inimeste lähedust otsima panna ja siis jamasid tekitada :D :D :D (Minu süda on kui Emajõgi - voolab vaikselt, tundmatu ta vägi. Täna võid sa neidu armasta', aga homme vaata kuidas temast lahti saad...)


Teisalt, jällegi - Osho juttudega üksinduse ülimalt kosutavast mõjust olen nõus. Minu jaoks on ka... ükskõik mille mõistmiseks vaja üksindust, vaikust, keskendumist. Muidu ma nagu lihtsalt 'pladistan' elus ringi. Kui mul on vaja millestki aru saada, on mul vaja üksi olla.

* Üksiolus avastad, mida tähendab olla. Ja olemise mõistmisest voolab armastus ja palju muud. Üksiolu peaks olema su ainus siht.
See ei tähenda, et sa peaksid kusagile mägedesse põgenema. Võid turuplatsil ka üksi olla. See on lihtsalt teadvelolu, valvsuse, ärksuse küsimus, pidades meeles, et oled vaid omaenda vaatleja. /.../ Olla vaatleja on suurim teostus.

* Kõik need, kes tahavad olla keegi, jäävad 'jumalariigi' ukse taha.

* Kes on üksiklane? See, kelle vajadus olla vajalik on lahtunud, kes ei nõua enda tähendust sinu käest, sinu silmist, sinu reageeringutest. Ei! Kui sa annad oma armastuse, on ta tänulik, kuid kui sa ei anna, pole ka midagi katki. Kui sa ei anna, on ta ikka samasugune. Kui tuled teda vaatama, on ta õnnelik, aga kui sa ei tule, on ta sama õnnelik. Ta naudib viibimist rahvahulgas, kuid sama hästi tunneb ta end eraku onnis.
Sa ei saa üksiklast õnnetuks teha, sest ta on õppinud elama iseendaga ja olema endaga õnnelik. Ka üksiolek on küllaldane.

***

JEAN-PAUL SARTRE "Sein"

LR 2011 / 31-34

Üpris intrigeerivad jutukesed ebameeldivatest inimestest, kes ei armasta kedagi ega hooli õieti millestki peale selle, kui olulised ja tähelepanuväärsed nad on miskis mõttes - kas oma armukestele või koolivendadele või maailmale. Ise suhtuvad nad teistesse inimestesse vaid jälgija huvi või vastikusega, ilma igasuguse kiindumuse või kaastundeta, soovides lihtsalt oma võimu ulatust näha. Nad lihtsalt täidavad võetud rolli, valides sõnu ja käitumisviise ja soigudes omaette, kui ei leitud täiuslikke, parimat võimalikku muljet jätnud sõnu. Ehk siis - tegemist on väikest-viisi misantroopide, sotsiopaatide ja nartsissistidega.

Tsitaate ka:

* /Heietab üks jobu, kes tundis end vinge vennana, kui pani prostituudi relva ähvardusel alasti mööda tuba ringi jalutama. (Arvasite õigesti - ta oli impotent.) 'Jalgevahelt tulistamise' asemel tulistas ta linnatänaval suvalisi inimesi ja sulges end siis kohviku kempsu; tahtis end ka maha lasta, aga ei julgenud. Enne tulistamist saatis ta 102 prantsuse kirjanikule kirja sellest, et need võiksid olla temast kui misantroobist huvitatud ja tema oleks valmis rääkima, kui huvitav ta ikka on./

Mul ei ole kunagi olnud naistega lähisuhteid: tunneksin siis, nagu oleks mult midagi varastatud. Neile ronitakse otsa, seda küll, aga nad õgivad teie alakõhtu oma suure karvase suuga ja nagu ma olen kuulnud, saavad nemad sellest läbikäimisest kaugelt suuremat kasu. Mina ei palu kelleltki midagi, aga ma ei taha ka midagi anda. Või siis oleks mul vaja läinud külma ja vagameelset naist, kes mind vastikusega taluks.


* /Siin räägib naine, kes näib abitu ja ärakasutatav, kuid tegelikult tunneb ta kõigi suhtes lihtsalt vastikust ja ei tea, mida teha ja kuhusuunas oma eluga liikuda./

Mu jumal, mõtelda vaid, et see ongi elu, et selle pärast me end riietame ja peseme ja teeme end ilusaks, ja kõik romaanid on sellest kirjutatud, ja me mõtleme sellele kogu aeg, ja lõpuks pole see muud, kui et minnakse mingisse tuppa tüübiga, kes teid poolenisti ära lämmatab ja kes teil lõpetuseks kõhu märjaks teeb.

:)

Kassiga arstil

Täna hommikul käisid Väike Tüdruk ja Mees meie tiigripoisiga arsti juures.

Väike Tüdruk oli veendunud, et kass on haige, sest ta vahepeal oksendab ja tema igemetel on mustad laigud.

Ma püüdsin talle seletada küll, et meie tark loom (kes-teab-mida-tema-organism-vajab) sööb endale sisse iga viimase kui pärli, litri, kiletüki või tolmurulli, mis ta põrandalt leiab. Mina leian selle tema okse seest, nii et ma tean. Aga Väike Tüdruk on kassiraamatutest lugenud, et oksendavad kassid tuleb arsti juurde viia, nii et...

Püüdsime oma tiigripoisi toppida pehmesse riidest kandekotti, aga see on talle võõras, ning kahest kinnitusest ja tekist hoolimata (trakside küljes olev rihma-aas tuleb kinnitada koti mõlemas otsas olevate klambrite külge) õnnestus tal end kotist välja vingerdada. Väike väänik väänles, kott seljas, mööda esikut, ja purtsus meid vedelat puuksu täis :D Mees küsis selle kohta arstilt ja selgus, et kassidel on mingid sellised näärmed nagu skunksil, mis ärevuse ja abituse olukorras tööle hakkavad. Ma olen ikka varem ka kasse näinud, aga ei ühtegi sellist, kellel need näärmed töötaksid. Meie vumpsik purtsub usinasti :p - on selline ara verega tiigrike...

Muidugi oli kassike pealaest jalatallani terve kui purikas, igemed ja hambad kaasa arvatud.

Talle tehti vaktsiinisüst. Arst hoiatas, et kass võib jalga veidi kangena hoida, kuid meie seltsimees koškin on kõikide süstidega hästi toime tulnud. Ka pärast steriliseerimisoppi ärkas ta rõõmsalt ja erksalt, nagu oleks vaid väikse tuku teinud. Õue kardab meie tiigrike koledal kombel, nii et me enam ammu teda viia ei ürita, aga võõrad ruumid on talle imepõnevad; pärast süsti tõmbus ta küll solvunult oma puuri...

Väike Tüdruk on nüüd nii rõõmus, et arstil sai käidud :)

Ta võttis arsti juurest paar reklaamlehte ja luges need hoolikalt läbi.

Loodan, et ta nüüd ei hakka meie kassil uusi haigusi kahtlustama ;)

Teisipäev, 25. oktoober 2011

***

Mitte ei viitsi ära lõpetada seda Osho-raamatut... :p ... äkki homme?!?

Kirjutan täna hoopis paar teistele autoritele kuuluvat tsitaati 'vabadusest, armastusest ja üksindusest'...

*

Nüüd näib mulle, et pelgas inimeseks olemises on igaühele piisavalt dramatismi; pole vaja olla heroiinisõltlane või performance'i-luuletaja, et kogeda äärmuslikke tundeid. Tuleb vaid kedagi armastada.
NICK HORNBY "Kuidas olla hea"





*


Vältige neid, kes püüavad teie eneseusku kõigutada. See on iseloomulik väikestele inimestele. Suur inimene seevastu sisendab teisse tunde, et teiegi võite suureks saada.
MARK TWAIN



*


Ainus kindel tõde armastuse kohta: sa saad haiget.
JÜRI EHLVEST "Palverännak"



*


Inimesed vihkavad neid, kellele nad peavad valetama.
VICTOR HUGO




*


Olla täiskasvanud tähendab olla üksi.
EDMOND ROSTAND



Pildid ikka izismile.com'ist.

Esmaspäev, 24. oktoober 2011

Värviline

Märkasin, et meie külmades toonides vannitoas on halli värvi potsiku sees järsku kõige rõõmsamates värvides punt kosmeetikavahendid :D
Ja rõõmsad patsikummid teise halli potsiku nupu küljes.



Ka riidekapis märkasin huvitavaid värve: minu riiul on hall-beež-must-valge-helesinine - kõige neutraalsemad ja märkamatumad värvid. Mehe t-särgiriiul selle kohal on märksa rõõmsam :)
(Riiulid pole korras, aga mis siis - ongi huvitavam :D )



Ja viimaks tänane värviline supp...



Käisin ka õues, aga eriti sügisvärve ei näinudki - läksin ju pimedas, hea kui nägin, kuhu astusin... Kuid ilm oli täna võrratu, mahe ja soe, ma lausa lendasin :)

Pühapäev, 23. oktoober 2011

OSHO "Armastus. Vabadus. Üksindus"

Pean Oshot filosoofina geniaalseks. Ja tema rääkimisviis on võrratult kaasahaarav ja loomulik. Just rääkimisviis, sest ta pole ise ühtegi raamatut kirjutanud ja kõik tema raamatud on koostatud tema (lindistatud) kõnede põhjal. Nii lahe, kuidas ta oma filosoofilise jutu sisse külluslikult asjakohaseid anekdoote ja mõistulugusid põimida oskab. Ja kui põhjalikult ja põnevalt ta küsimustele vastab... - mul võtaks selliste küsimuste seedimine mitu päeva aega ja vastused poleks kaugeltki nii põhjalikud.

Väga palju sellest, mis Osho armastusest räägib, tuleb mulle täiesti tuttav ette. Kurb on aga lugeda, et tema arvates on tõeline armastus võimalik vaid vabasuhtes, sest - hinge arenguks on vajalik kahte poolt: armastust ja vabadust, või armastust ja meditatsiooni. Kui aga luuakse suhe, antakse teineteisele mingeid lubadusi, siis pole sa enam vaba. Sa tunned, et teine inimene on võtnud sinult vabaduse, mis tegelikult tõesti kuulub ainult sulle, ja sa salaja vihkad teda selle eest, et ta on su köitnud ja su 'lendu' piirab.

Väga palju sellest jutust kajab mus endas vastu, aga - nagu ma juba ükskord varem seda raamatut lugedes leidsin - selline käsitlus armastusest sobib vaid steriilsetele või samasoolistele paaridele. Kui suhtest võib sündida laps, siis ei saa niimoodi vabadusest jahvatada. Ja - hea küll - kui mina olengi 'osho-mõttes' arenenud ja ei hoia kinni suhtest, mis enam rõõmu ei tee - aga mu partner? Kas ma lihtsalt teatan talle, et mina olen nii arenenud inimene, et pingutama ei hakka ja kui liblikad on kõhust kadunud, siis tsau-pakaa!? Ja kas meid ei tee suureks hoopis see, kui me oskame enda soovidest kaugemale vaadata ja teiste (pere) huvisid teenida?

Saan aru, et Osho räägibki põhimõtteliselt sellest, et inimene, kes soovib perekonda, pole kuigi arenenud, hingeliselt. Sest iga meie soov näitab, et me pole eneseküllased, et meil pole väärtust ilma omandi, kuuluvuse ja sidemeteta. Armuminegi tuleb tunnustusevajadusest. Ja sellepärast on paljudel inimestel ka raske üksi olla - sest üksi olles kaob kogu inimese tähtsus ja tähendus. Kui inimene on muudkui üksi, siis teiste poolest ta võikski sama hästi ka olemata olla, keegi ei märkaks. Ja millegipärast on see inimesele raske - olla tähtsusetu ja tähendusetu. Kuid kas see on ikka nii halb? Miks inimene üldse olemas on? Ikka teiste inimeste jaoks ju? Milleks muidu? Osho järgi sel inimesel, kes soovib peret, selles elus lootust pole. Sest perekond on selline koht, kus kellelgi pole vabadust - üksteise ahistamise koht.

Samas pole ka mulle vastuvõetamatu 'viimase põlvkonna' filosoofia, mille kohaselt elu nöögib rämedalt, ja on ebaeetiline uusi lapsi maailma tuua. Mõtlen mõnikord murega oma kunagisele otsusele laps saada... kuid jõuan alati selleni, et nüüd on ta olemas, ja mõtted sellest, kas lapse maailma toomine oli tark mõte, ja kas ma suudan talle küllalt ilu ja headust pakkuda ja teda 'kurjast' eemal hoida, on hiljaks jäänud - nüüd tuleb mõelda sellele, kuidas tema elu piisavalt rõõmsaks ja huvitavaks teha.

Aga nüüd tsitaadid.

* Lapsel on oma saatus. Kui ta muutub sinu nägu, ei saa ta kunagi iseendaks. Ja ilma iseendaks saamata ei tunne inimene kunagi rahulolu ega olemiserõõmu. Tal on alati tunne, et midagi on puudu.

Njah, kust küll teada, kas järeleandlikkus laseb lapsel olla tema ise või jätab tema võimed ja võimalused välja arendamata?

Ükskord, kui me Väikese Tüdrukuga sellest rääkisime, siis ma ütlesin, et tahaksin, et mul oleks kolm Väikest Tüdrukut. Ühte ma kasvataksin nii nagu teda, teist kupataksin trennidesse ja huviringidesse, teatritesse ja muuseumeisse, ja kolmanda viiksin maale ja õpetaksin üldse ise. Hiljem vaataksin, kes on kõige õnnelikum ja tublim ja kurvemad kujud 'kustutaks' ära. Väike Tüdruk leidis, et minust on armas tema pärast nii muretseda ja fantaseerida... ja märkis siis, et siis peaks ka kolm mind olema, kuna muidu oleks lihtne: see laps, kes kasvab emmega koos, on kõige õnnelikum - muud asjad loevad vähem.

Hmm, indeed!


* Armastus on tervikliku inimese osa. See pole romantika, sel pole midagi nonde rumalustega pistmist. Armastus läheb otse inimeseni ja vaatab tema hinge. Armastus on siis teatud poolehoid, osadus teise inimese kõige sügavama olemusega.

Jah, romantikat peetakse armastuse juurde kuuluvaks, kuid arvan ka, et õhtusöökidel küünlavalgel ja muul sellisel on armastusega vähe pistmist, romantika on lihtsalt tilulilu :D Olen mõnikord kahtlustanud, et selliseid ekstra-asju võtavad ette inimesed, kes nagunii 'teineteise sügavama olemuseni' ei jõua ja et teist inimest mitte päriselt ära unustada ja talle ikka tähelepanu pöörata, tehakse mingi ettevõtmine, kuna ilma selleta elataks teineteisest mööda. Tasapisi olen aru saanud, et see pole tõsi ja vallatuid kingitusi ja muud sellist teevad inimesed, kelle sisemine laps on ilusti esil. Lugesin kusagilt (uhh, tõesti ei mäleta allikaid eriti kunagi) ühe vanaproua juttu, et kadunud abikaasa oli nii tore ja tegi naljakaid üllatusi, nagu pani piiksuvaid mänguasju talla alla ja :D... et oleks ikka naljakas ja üllatav :D Nii minu kui ka Mehe jaoks oleksid sellised naljad... oh, esiteks ebanaljakad ja teiseks lausa murettekitavad (et mis hulluga me küll abiellusime!?) ja mitte kuskilt otsast romantilised või ühtsustunnet tekitavad.

* Erutus ja palavik ei ole ekstaas. /.../ Erutus võib välja paista kui ekstaas, aga pole seda, sest põhiolemuselt on ekstaas jahe. Kirg on kuum. Viha on külm. Armastus on jahe - mitte külm vaid jahe. Viha on külm. Kirg ja iha on kuumad. Armastus paikneb täpselt nende vahel. Ta on jahe, mitte kuum ega külm. See on ääretu rahulikkuse-, rahu-, selguse-, vaikuseseisund.

Ja see ühtib ka minu kogemusega.
Samuti minu sooviga - olen ka siin blogis korduvalt öelnud, et ma ei taha ka positiivseid erutusi, tahan rahu. Ja selles pole midagi külma või tuima, vaid just see pakubki selguse, kindluse ja rõõmu võimaluse. Tugevad emotsioonid löövad mul lihtsalt pinna alt ja ma ei tea enam, kus on 'all' ja kus on 'peal', kus on vasak ja kus on parem... oot - see viimane on mul nagunii alati sassis, hihii :p


* Kui kõik su ümber on õnnetud, ei saa sa õnnelik olla, sest inimene pole saar. Ta on osa suurest mandrist. Kui tahad õnnelik olla, pead aitama teistel inimestel õnnelikuks saada. Siis - ja ainult siis - saad olla õnnelik.
Pead looma enda ümber õnnelikkuse atmosfääri. Kui kõik tunnevad end viletsalt, kuidas saad sa siis õnnelik olla? See nakatab sind ka. Sa pole kivi vaid tundlik olevus. Kui kõik su ümber on meeleheitel, siis nende meeleheide mõjutab ka sind.

Njaa, ka need inimesed, kes tusasusest oma firmamärgi on teinud, hoiavad rõõmsate inimeste ligi, lootuses teiste õnne paistel endagi külmi konte soojendada. Kahjuks ei mõista nad sageli, et nad ise pole nii võluvad kaaslased, kui nende rõõmus väljavalitu ja on täielikus arusaamatuses, kui rõõmurull nende kriitilisusest ja raskemeelsusest väsib ja eemale hoidma hakkab. On hea püüda teise inimese meeleolu tõsta, kuid krooniliselt halva meeleolu puhul tähendab see kroonilist pingutust teiselt inimeselt.

Kuid tegelikult see on natuke teine teema ja ka Osho ise ütleb, et mõni inimene on nii 'mürgine', et väsid juba temaga ühes toas viibimisest - ei usu, et ta arvab, et nende õnne tuleks püüdlema jääda.

Üldjoontes on tõesti ilmselgelt nõnda, et - kui teed kaaslase olemise mõnusaks, on ka endal mõnus olla. Eriti abielus - kui mõlemad teise huvid esikohale seavad, sujub kõik täiuslikult... kahjuks saab see toimida vaid küllaltki sarnaste inimeste abielus. Ja miks ei võiks see aastakümneid toimuda vabast tahtest?

Uhh, aitab tänaseks küll... Tsitaate jäi veel ühe postituse jagu... :)

Laupäev, 22. oktoober 2011

Õe kirjast...


Õde kirjutab:

/Uue/ "Töö juures on päris vahvad inimesed - vähemalt need kellega mina enamasti suhtlema pean. Ja Austraalia kliendid ei ole nii virilad ka, samas kurb on see, et Eesti inimestel olen näinud tihti käsi ärevusest värisemas, kui pikk saba taga on ja nad tunnevad survet kiiremini eest ära kaduda.
Mónikord kassas olles oli monest lausa kahju ja oleks tahtnud öelda, et vóta rahulikult oma aeg, ära muretse koigi teiste pärast - siin teavad kliendid seda isegi. Siin on rohkem austust ja vähem voistlemist on üksteisega. Selles móttes vahva koht.

Veel imelikum on see et hindud, keda on igale ruutmetrile sada tükki pretendeerimas, on nii armastavad ja hellad üksteisega, ja eestlased on üksteise alatasa kóris kinni nagu maailmast oleks ruum otsas. See enesekesksus, mis on *** firmamärgiks saanud, on siin nii tundmatu - ainult móned eestlased, keda olen kohanud, on teda meenutanud :P "



Njaa, ma tahan ka seda seltskonda näha, mille liikmed ei käitu kunagi nii, nagu sa oleks tulnud nende viimast õhku ära hingama või päeva kõige tähtsamat minutit ära raiskama...
Ja eelkõige tahaks ise selliseks saada......... :/
Usun küll, et inimesed on maailmas olemas inimeste jaoks (mitte meelelahutuse, hariduse, raha, seaduse ja korra jms jaoks), aga ise valvan ka kiivalt oma ruumi ja oma aega... Meganiuks, noh!

Krišna Krišna Hare Hare...

Selline kurb lugu, et mul hakkasid paar kuud tagasi turjale punnid tekkima (oeh!), ja kuu aega tagasi ka juustepiirile. Mina muidugi kohe rabelema ei kukkunud, vaid andsin probleemile võimaluse ise 'jeebet tõmmata'. Seda tean, et senisest rämpsusemalt ma toituma pole hakanud.
Aga paar päeva tagasi taipasin, et need niisama vist ikka ära ei kao ja guugeldasin 'punnid juuksepiiril'. Vastuseks tuli kohe, et halb šampoon. Just, et mõjub ka kaelale ja turjale. Mõelda vaid! Poleks arvanudki...

Aga tõesti - olen umbes 9-8 aastat pesnud Tigi toodetega, aga nüüd on varud otsas ja kolm kuud tagasi hakkasin kasutama Garnier Fructise šampooni, mis mulle muide kunagi plikapõlves sobis jällegi...

Nujah, aga kolme kuu kogemuse vastu ma vaidlema ei hakka ja viskasin oma pooliku šampooni-palsami joonelt prügikasti ning täna marssisin siis Kaubamajja Tigit otsima.

Muide, Tigi on just see, mis paljudele allergia tekitab!
Nii et õrnatoimeliseks ei saa teda kuidagi nimetada, aga alles ta töötas ja mul pole aega ega raha otsida, mis veel sobiks.

Ja kui ma juba Kaupsis olin, siis täiendasin ka muid kosmeetikavarusid: nagunii oli vaja näopesukäsna, juuksevärvi, ripsmetušši... Ja varuks ostsin veekindla ripsmetuši, veekindla, halli värvi laineri Manhattanilt - ja tasuta sain Maybelline'i musta geellaineri.










Muide, Tigi shampoon ja palsam maksid eraldi 15 ja 17 eurot ja mina haarasin need kenasti kätte, kui tuli üks klienditeenindaja (keda ma algul umbusklikult põrnitsesin), kes näitas mulle, et praegu on müügil soodsad komplektid: 17 eurot - ja mõlemad on sees.

*

Kuna oli tuuline ja sadas vihmakest, tulin tagasi bussiga.
Kui seda ootasin, lähenes mulle üks kollane krišnaiit ja tahtis raamatut müüa.
Mina tahtsin osta, sest viimati kui krišnaiit tahtis mulle raamatut müüa, oli Mees koos minuga ja ajas vaese selli lõrisedes minema. Tahtsin seda heaks teha :)





Ostu-müügijutu vahele ajasime muud loba ka, ja see käis umbes nii.
Tema: "Are you a student?" (oled sa üliõpilane)
Mina: "Nno!" (muigan natuke)
Tema: "Are you a teacher then? you look smart enough to be..." (oled sa siis ehk õpetaja? näed piisavalt arukas välja küll...)
Mina: "Nnooo!" (Muigan, irvitan) "I'm a housewife, actually." (olen koduperenaine, tõtt öelda)

Ja mida vastas mulle krišnaiit?
"Nooooo!!! u serious?" (Ei või olla, nalja teed vä?)
...




"Don't forget to smile!" (ära unusta naeratamist!) ütles ta mulle lõpetuseks...
Hm.

Raamat siis - "Väljaspool sündi ja surma".
Mul oli ükskõik, mis raamat oli. Mõtlesin ju osta nagunii. 4 erot andsin - 2 selle ja 2 eelmise raamatu eest, mis ostmata jäi... Teadagi, kelle eeskuju või geenide tõttu Väike Tüdruk end kohe vastutavana tunneb, kui osaleb kogemata kellegi kurvastamises (pean silmas seda, et ta arvab, et kuna muusikaõpetajal on tema klassiga raske, oleks temast ilus õpetajale lilli viia; so liigne vastutuse- ja süütunne.)
Viirukipulga sain kauba peale.
Küll ma loen ka...
Täna hommikul saingi ühe Osho läbi...



Väikesele Tüdrukule otsisin kolmest kohast Tähekest, aga polnud kusagil...

Viimase poe ajakirjaletist aga leidsin Sartre'i "Seina" - Loomingu Raamatukogu väljaande, 4,45.
Ostsin ära.

Aga ma hoidsin ju 15 eurot kokku selle Tigi komplekti ostuga, nii et pole ju hullu! ? ! ?

*


Pildistasin ka oma väga vanu villase voodriga nahkkindaid... Kui need ära lagunevad, siis analoogsed oleks ka täiesti kohustuslik ost... Need on nii megapehmed ja soojad - armastan neid :)...

Reede, 21. oktoober 2011

Vaheaeg



Ma loodan, et Väike Tüdruk sai ikka õigesti aru, et täna kooli minna polnud vaja ja seega said nende klassi lapsed päeva võrra varem sügisvaheajale. Minu jaoks tuli see vaheaeg kuidagi õige ruttu :) Loodan, et nüüd tuleb lõpuks ka ilusaid päikesepaistelisi sügiseilmasid, nii et saame Väikese Tüdrukuga palju jalutamas käia.

Tunnistusi meie kooli lapsed ei saanud, sest meil saab trimestrite kaupa, kuigi vaheajad on nagu teisteski koolides. Aga vaatasin internetist hinnetelehte ja - Väike Tüdruk, kes lubas sel aastal ju kümnete kaupa kolmesid saama hakata, pole seni ühtegi neljapoegagi saanud, tal on 40 viite. Mul on endal ka suu ammuli, et kuidas ta küll nii tublisti on esinenud kõigil hindamistel!? Kodus näen, et ta on kärsitu ja teeb vigu ja on maru pahane, kui üle 20 minuti õppima peab.

Noh, nüüd siis ei pea õppima.
Ainult lugeda on vaja Viplala raamatut, aga see on ju nii megatore raamat, et seda peaks olema lust lugeda. See on meil endal ka kodus olemas, nii et pole vaja karta raamatukogupisikuid. Ja ma olen tegelikult talle seda juba kolm korda lugenud - esimesel korral oli ta küll nii väike, et ma pigem jutustasin ümber...

Ja nüüd on tal jälle aega meisterdada.
Pildil ongi kastanimunadest ja värvilisest paberist meisterdatud loomakesed: kass, elevant, lõvi, jänes ja kõhutav pingviin.

Aga mulle meeldis lapsena väga paberist loomi ja muud voltida. Mul oli üks raamat, mille pealkiri oligi "Paberist voltimine", sellel olid veel värvilised lehed ja tegema õpetati näiteks parte ja paabulindu ja ühendatud paate ja kosmonauti... Kui Väike Tüdruk oli neljane, siis otsisin raamatukogust selle raamatu üles ja paljundasin, et temaga koos meisterdada. Väikesele Tüdrukule meeldis väga vaadata, kuidas ma voldin (ja ma mäletan, kui armas oli, kui ta ükskord paberist varese lasteaeda viis ja mõned ta rühmakaaslased palusid, et ma neile ka sellise voldiks), aga ise voltida ei meeldi talle siiamaani. Mina aga siiamaani loodan, et ükskord hakkab meeldima... :)

Neljapäev, 20. oktoober 2011

Sõnapeitus

Leidsin Izismile'ist "isiksusetesti":





Esimesed sõnad, mida mina nägin, olid...

ELEGANT
KIND (sõbralik, südamlik)
OUTSPOKEN (avameelne, otsekohene)

... mina olen rahul! :p

Eks see on tegelikult midagi sellist nagu ajalehesaba-horoskoop - sobib pea kõigi kohta ja pakub hetkeks meelelahutust, mitte tõde.


A mis teil tuli? :D

*

Veel toredat izismile.com'ist:

Pannkook-padjad:



Õgardkõrvits:



Laulumaias arbuus:



Liiga kiire...

Kolmapäev, 19. oktoober 2011

Yay!

Täna siis oligi Väikese Tüdruku sünnipäev.

Just lõpetasime "Detektiiv Lotte" vaatamise kingituseks saadud DVD'lt :)

Nagu olin lubanud, äratasin ta juba 6.15 lastešampusega ja avasin selle täpselt nii nagu soovisin - muljetavaldava plopsu ja uhke aurujoaga, aga ühtegi loiku tegemata!!! :D
Arvan, et peaksin shampusepudelite avamisest endale karjääri kujundama :D

Rafaellod pistsime juba varem kinni, aga õnneks oli meil veel šokolaadikommikarpe.
Hommikust karpi hoiab lahti üks kingituseks saadud raamatutest...












Tänase erilise päeva puhul jalutasin lapsega hommikul kooli kaasa - nagu esimese klassi alguses pidevalt tehtud sai :) - päris armas oli! Väike Tüdruk ütleb, et ta kadestab siiani esimese klassi juntsusid, keda emme ära toob. Mulle endale meeldib ka, kui keegi minuga kaasa tuleb - kohe on vähem külm õues! :)


Ega ma muud talle eriti kinkinudki kui paar raamatut, DVD'd ja hästilõhnavaid vannitoavärke. Telefon sai ju ka ostetud...
Aga siin üks naljakas jänesenuustik!



Väikese Tüdruku soovil ja õpetuse kohaselt tegime mahlajäätise-kuubikuid.
Kallasime jääresti apelsinimahla ja keerasime kile ümber - läbi kile sai torgata hambatikud, millest kinni sai hoida. Väga mõnus maius! :)





Siin üks piduline, kes mangub haledalt kõikekõikekõike, aga eriti midagi tegelikult ei taha - peale oma igapäevaste krõbuskite.





Kõik plaanitu läks korda ja oli tore - kahjuks olen nüüd ise haigeks jäänud ja ei saa taskurätti näo eest ära :S