Laupäev, 31. juuli 2010

Metsik Põhi

Olen nüüd siis elusast peast jõudnud majakesse metsa ääres :)

Pean vaatama, kas ma Issakese arvutisse ka pilte tõmmata saan, siis panen blokki siin leiduvatest imeasjadest ka pilta.

Meie päralt Väikese Tüdrukuga on terve teine korrus. Minu tuba on 'raamatutuba', mille kolmes seinas on suured raamatukapid - väga sobilik, ma leian :)

Väike Tüdruk sai minu õe toa omale - seal on õe joonistatud pilte ja nipsasjakesed: lehvikud, karbikesed, suled, helmed...

Ilm on mõnus ja meel rahulik.

Ma mäletan lapsepõlvest, kuidas sõitsin rongiga Tallinnast Viljandisse (ja vastupidi)... Rongis olid lakitud puust istmed ja peale tagumiku hakkas peatselt valutama kogu keha. Nüüd istusin kolm tundi bussis samas asendis - suur kilekott harkis jalgade vahel põrandal - ja oleks südamerahuga kaks korda sama kaua istunud. Hämmastav, kui tubli istuja minust vahepeal saanud on :P Mind võiks rahuga 'istuma panna', ükskõik kui pikaks ajaks, ma ei nuriseks :D

Väikesel Tüdrukul küll läks lõpuks olemine veidi õõnsaks, kuid kotitaskusse topitud kilekotid jäid kasutamata, nii et temalgi kulges see reis eduliselt.

Siin on nii paksuke ja pai kiisu, ma ei jõua teda ära paitada.
Ja üldse ei mäugu - meie Tiiger aina nõuab ja nõuab, lakkamatult, teadmata mida. Asi on põhimõttes. Asi on meeleseisundis :)

Noh, meie meel esialgu seisab kindlalt!

(Kuis on me vaimuelu seis?
Ei seisa nigu!
Kas tõstab pead ta ükskord meis kui väike tigu?
Kas tõuseb ta kui päikene, kui lõpeb öö
ja olles suur või väikene - teeb oma töö?

Luuletus, mida ma nii ammusest ajast tsiteerin, et ununud on autor ja ka see, kas ta nüüd päriselt oli niimoodi või kudagi teistmoodi.)

2 kommentaari:

helle ütles ...

Ehheee!
Ma tean seda luuletust. Juhan Viiding, ja kaks viimast rida on
"või läheb mustaks mure läbi
Nii et on tuhat aastat häbi"

Kus karup...sse te küll sõitsite?
Ja mis seos on Sul Viljandiga?
Hääd olemist!

karikate emand ütles ...

Viljandis läksin ma esimesse klassi :)
Olen seal elanud, koolis käinud, haiglates istunud :)
See on minu lapsepõlvelinn, mis jääb ilmselt elu lõpuni kõige kallimaks paigaks.
Praegu seovad mind selle linnaga mõned sugulased.

No ma väga kolkas polegi: lähimad poed on 3 km kaugusel, lähim bussipeatus 1,5 km kaugusel ja lähim kõrts 1 km kaugusel ;)
Aga tõsi ta on, et paks neitsilikult puutumata mets on kohe siinsamas ja naabrid on kaugemal kui 'üle aia'.