Esmaspäev, 5. juuli 2010

YUKIO MISHIMA "Kuldne tempel"

1950. aasta juulis põles Jaapanis maha mitusada aastat tagasi ehitatud Kuldne Tempel. Selgus, et süütajaks on samas templis õppinud kogelev, skisofreenikust noor munk, kes leiti unerohumürgistuses lähedalasuvalt mäelt. Talle määrati 7 aastat vanglakaristust, kuid peagi selgus, et tegemist on skisofreenikuga, ning ta paigutati vaimuhaiglasse. Kirjanik Yukio Mishima uuris hoolikalt süütamise ja munga kohta kirjutatud artikleid ning neid arvesse võttes, kuid kogu stoorit palju filosoofilisemaks muutes, kirjutas selle kohta ilukirjandusliku romaani.

Mis motiivid õnnetul skisofreenikul tegelikult olid, see päriselt ei selgunudki - Yukio Mishima raamatus munk skisofreenik ei olnud - küll aga inetu ja kokutaja - ning templi süütamise põhjuseks oli see, et munk tundis end Kuldse Templi ilu poolt vangistatuna, ning oma vabaduse ning elutahte tagasisaamiseks oli ta 'sunnitud' selle teo korda saatma; talle tundub, et iga kord, kui ta tahab "elu maitsta", kangastub talle Kuldne Tempel ja kustutab nii (elu)janu kui ka maitse - Kuldne Tempel seisab tema ja elu vahel.


Suur osa romaanist tegeleb ilu vs inetuse probleemiga ja munga ilutunnetuse kujunemisega. Enda ja ilu mõistmisel mõjutavad teda kaks sõpra - 'roosade prillidega' Tsurukawa ja kompjalgne psühhopaat Kashiwagi. Raamatus jätab ta unerohu võtmata, kuigi kavatses surra koos templiga. Kui munk istub mäeküljel ja vaatab leeke ja suitsusammast, tunneb ta lõpuks, et tahab elada. Nii see romaan lõppebki.


Muide, Yukio Mishima lõpetas oma elu rituaalse enesetapuga 1970. aastal.


* Minu unistus türanniks või suureks kunstnikuks saada pelgalt unistuseks jäigi - mul lihtsalt polnud tahtmist ise ühelegi asjale kätt külge panna.

Minu ainsaks uhkuseobjektiks oli teistele inimestele arusaamatuks jäämine /tugeva kogelemise tõttu/ ja nii ei näinud ma mingit mõtet end selgelt väljendada, end arusaadavaks muuta. Samas olin veendunud, et teiste silmadele nähtavad asjad ei olnud minule määratud. Nii rasvuski minu üksindus aegamisi nagu nuumsiga.


* Nii sant kui kaunitar on võõraste pilkudest väsinud, on tüdinud olemast huviobjektid. Nad on endassesulgunud ja püüavad otsekui inimelule tagasi vaadata. Kes tõepoolest vaatab, on võitja. Kashiwagi /see kompjalgne psühhopaat/ sõi oma toitu langetatud pilgul, kuid ma tundsin, kuidas tema silmad tähelepanelikult ümbritsevat maailma jälgisid.


* Kashiwagi oli mulle esimesena kätte näidanud pimeda kõrvaltee, mida mööda sai inimelule tagantpoolt läheneda. Esmapilgul näis tema tee viivat hävinguni, kuid samas oli tal ootamatult lai haare ning omadus muuta nurjatused julguseks. Seda võis nimetada alkeemiaks, mis muudab amoraalsuse esialgseks puhtaks energiaks.

Oh, ma ei tea... mulle kõlab see küll väga kahtlaselt... nagu ka kõik teooriad selle kohta, et kummalise jumala auks tehtavad amoraalsed teod on pühad, kui need on tollele veidrale jumalusele pühendatud - selliseid sekte on ikka olnud.


* Teadsin juba ammu, et igas teadvustatud arusaamises, ükskõik kui masendav see poleks, on peidus teadvustamise enda joovastus.

See on vast küll nii.


* Pärast Kashiwagiga tutvumist olin Tsurukawa hooletusse jätnud ning alles nüüd, kui olin ta kaotanud, mõistsin, et tema hukuga oli läbi lõigatud ainus habras niit minu ja maailma heleda päevavalguse vahel.


* Mõistsin sõnadetagi, et see, mida Kashiwagi ilust otsis, polnud mingil juhul lohutus. Talle meeldis, et viivuks pärast shakuhachi huulikusse puhutud hingeõhu poolt tekitatud ilu jäid tema kompjalad ja tumedad mõtted alles ning olid elavamad ja selgemad kui enne. Kashiwagi armastas just ilu mõttetust, seda, et ilu läbistab meid jälgegi jätmata ega muuda mitte midagi.

No see peab olema vale :)


* Erinevalt Kashiwagist oli muusika minu jaoks tõeline lohutus.

... Pärast mängimist imestasin ma iga kord, miks Kuldne Tempel ei süüdistanud ega seganud mind, kui ma muusikaks ümber kehastusin? Miks ta sedasorti tegevust ignoreeris? Kuldne Tempel ei jätnud kordagi vahele segamata, kui tahtsin kehastuda õnneks või naudinguteks. Tal oli kombeks mind neil puhkudel viivitamatult takistada ning sundida mind endaks tagasi muutuma. Miks lubas Kuldne Tempel üksnes muusika puhul joovastust ja ennastunustavust?

Võimaldades mulle ainult seda naudingut, vähendas Kuldne Tempel muusika imelisust. Seni, kuni tempel muusika vaikselt heaks kiitis, polnud see hoolimata sarnasusest eluga midagi muud kui võlts ja petlik eluvorm. Kuidas ma ka ei püüdnud muusikaks kehastuda, oli see üksnes midagi ajutist.


* Minu ja naise, minu ja elu vahele ilmus alati Kuldne Tempel. Kõik, mida ma haarata tahtsin, muutus tuhaks kohe, kui ma seda puudutasin, ning mu silmapiir moondus kõrbeks.


* Ma pidin Kuldsele Templile ikkagi tule otsa panema. Ainult sel viisil võis alata üksnes minu jaoks määratud enneolematu elu.


* Kuulates üha uusi ja uusi lugusid Kashiwagi pahategude, tema häbituse ja õeluse kohta, jäi minu peas kõlama ainult üks sõna - elu. Minu sõbra õelus ja salasepitsused, reetmised, südametus, trikid naistelt raha väljapressimiseks - kõik need heitsid üksnes valgust tema sõnulseletamatule sarmile.


Kashiwagi selgitab:

* Ma ei saa ju ometi pealt vaadata, kuidas mu sõber elab midagi hellitades, mis võib nii kergelt puruneda. Minu lahkus seisnebki selliste asjade hävitamises.


* Kahtlemata kavatsesin ma Kuldse Templi maha põletada selleks, et ise edasi elada. Ometi meenutas see, mis mul nüüd ees seisis, pigem ettevalmistusi surmaminekuks.


* See ilu oli võrratu. Nüüd sain ma aru, mis minu kohutava väsimuse põhjustas. Ilu kasutas viimast võimalust oma võimu näidata, mässides mind abitusse, mis oli mind ennegi vallanud. Minu käed ja jalad olid otsekui halvatud. Olin äsja olnud kõigest sammu kaugusel oma teo täideviimisest, kuida andsin taas järele.

"Olen kõik ettevalmistused teinud," pomisesin ma. Aga kas pärast seda, kui olin oma tegu nii selgelt ette kujutanud, sellest unistades elanud, on vaja seda ka toime panna? Kas see tegu pole juba mõttetuks muutunud?

Küllap oli Kashiwagil õigus, kui ta ütles, et maailma ei muuda mitte teod vaid taju. Ja et on olemas ka taju, mis suudab tegu otsast lõpuni jäljendada. Minu taju oli just seda sorti ning selline taju muudab teo tõepoolest väärtusetuks. Kas minu hoolikalt läbimõeldud ettevalmistused peavad tähendama, et TEGELIKULT POLE VAJAGI TEGU TÄIDE VIIA?


* Osa mõistusest ütles mulle, et nüüdseks on teo täideviimine muutunud mõttetuks, kuid minus peituv energia ei kartnud seda. Just mõttetuse pärast oli tarvis see tegu täide viia.


Templielu argipäev:

* Maise maailma muredest eemal /II maailmasõda/ tegutses zen-tempel endiselt omaenda reeglite kohaselt. Suveperioodil ärgati igal hommikul hiljemalt kell viis. Asemelt tõusmist nimetati "vaikuse avamiseks". Kohe pärast tõusmist algas hommikupalvus ehk "kolmes perioodis ringleva vaimu tagasikutsumine", mille käigus korrati kõiki suutraid kolm korda. Järgmisena koristati siseruume ja pesti põrandat. Edasi tuli kördisöömise aeg. Enne sööki loeti vastavat suutrat: /.../ /joone alt: vabas tõlkes: "Riisikördi söömisel on kümme eelist, mis soodustavad keskendumist. Riisi süües tekib piiramatu õnn ja ülim tõde muutub kättesaadavaks." hahaa :)/ Pärast hommikusööki mindi templi õue umbrohtu kitkuma, aeda riisuma või puid lõhkuma. Õppeperioodil pidime me pärast hommikusi toimetusi kooli minema. Tagasi jõudes oligi käes "soojendava kivi" ehk õhtusöögi aeg. Vahel viis ülemmunk pärast õhtusööki läbi arutelu mõne suutra teemal. Kell üheksa saabus "padja avamise" ehk magamamineku aeg.


* Zen-budistliku templi tava kohaselt pidid mahajääjad teeleminejat pilkudega saatma senikaua, kuni tema kuju silmist kadus.


Klassikaline jaapani haridus?

* Ülikooli ettevalmistuskursuse esimesel aastal oli meil kümme õppeainet: eetika, emakeel, klassikaline hiina kirjandus, hiina keel, inglise keel, ajalugu, budistlikud tekstid, loogika, matemaatika ja kehaline kasvatus.


Munga ema, ilu ja inetus:

* Politseinik lükkas mind tagant. Kummaline küll, kuid ema kogu muutus lähemale jõudes aina väiksemaks. Mulle alt üles otsa vaadates krimpsutas ta inetult nägu.

Instinkt polnud mind sellistel puhkudel kordagi alt vedanud. Nähes ema pisikesi, riukalikke, auku vajunud silmi, meenus mulle, kui õigustatud oli mu viha tema vastu. Mind ärritav viha, et olin sellest naisest sündinud, mälestus tugevast alandusest, mis oli mulle tema tõttu osaks saanud... Kõik see lihtsalt eraldas mind emast, jätmata mingit võimalust talle kätte maksta. Seni ei suutnud ma nendest köidikutest vabaneda, kuid praegu, nähes, et ta oli murest murtud, tundsin end järsku vabana. Ei tea kuidas, kuid nüüd tundsin, et ema ei saa mind enam kunagi ähvardada.

/.../

Ta liikus kiirete lühikeste sammudega ning tema näguripäevi näinud kimono vööd vaadates tekkis mul küsimus, mis on see, mis ta nii inetuks muudab? Ja siis ma mõistsin. See oli lootus, ravimatu lootus, mis sarnaneb nakatunud nahka piinava niiske ja punetava sügelusega, tekitab pidevat kihelust, ega allu ühelegi välisele jõule.


Jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas.

Kommentaare ei ole: