Teisipäev, 30. august 2016

Sušimuši

Ka suši on nüüd degusteeritud.
VT valis sellise väikese 13-eurose komplekti, mille nimi oli Aisai.

Komplekti kuulus 16 suširulli, kaks kastmekaussi ja kahed söögipulgad.

See roheline tupsuke on sinep.
Roosa hunnik aga osutus mingiks huvitavaks magushapuks krõmpsuvaks juurikaks. Maitses nagu ingveri moodi, aga võib-olla oli see mingi riugas. See tähendab - rõigas. Mulle väga-väga maitses, kuigi värske ingver paneb mul südame puperdama.

Mees ei tahtnud üldse proovidagi, tal on sušiga kurvad kogemused, kui mingil konverentsil muud ei pakutudki ja tema sellest küll kõhtu täis ei saanud, nii et talle smugeldas töökaaslane väljast midagi toekamat (ja maitsvamat?) lisaks :D

Mina sain kaheksast väikesest pallist (natuke sõin saia ka juurde, et sinep ikka kindlasti ära saaks söödud - sinepi ja riuka jättis VT kõik mulle) kõhu kõvasti täis. VT'le piisas viiest pallist.

VT ütles, et see on ebaharilikuma maitsega, kui ta oli oodanud. Minuga on vastupidi - ma ootasin vetikamaitset ja et kala on selline... toores ja vedel, hakkab suus ringi ujuma... Tegelikult olid maitsed piisavalt tuttavad - ei mingit merelehka või nätskeid vetikaid - ja mulle väga maitses! :)

Pulkadega söömist me eriti harjutanud pole ... ma kunagi küll vaatasin YouTube'ist, kuidas neid hoidma peaks, aga proovides tundub siiski, et näljasurm tuleb enne kätte, kui need palakesed korralikult sinepiseks, kastetud ja suhu saavad...




Aga on tunda, et olen liiga palju ringi kepsutanud viimasel ajal...
Kui koju jõudsin ja kastmetopsidelt kaasi eemaldada püüdsin, siis nägin, et käed hullusti värisesid ja nii raske see sušikarp nüüd küll polnud, et füüsilist kurnatust oleks põhjuseks pidada saanud.

No homme-ülehomme-üleülehomme on Õde ja Vend siin, ja siis pärast ma puhkan nädalakese, loodetavasti, siis on mul endal arsti-aeg, ja siis ma puhkan jälle. Loodetavasti.
Ma ei karda, aga olen valvel ja teadlik, et pean nüüd lähiajal kindlasti vaikselt-vaikselt olema.
Usun, et ka saan seda endale võimaldada.
Nii et kõik on hästi.

Tore, et saime järgi proovitud, eks oleme sellest VT'ga aastaid rääkinud ka, et tahaks-peaks ükskord... :D

Tavalisi tobedusi

Mul on viimasel päevadel meeles mõlkunud mitmed tobedused, mida me aja jooksul öelnud ja teinud oleme. Need pole eriti geniaalsed, aga kuidagi armsad ja ... kummitavad.
Panen kirja, siis enam ei kummita.
Teada ja proovitud värk.


- - -

Kui VT oli kolme aastane, kinkisin ma talle armsa roosa pehme jänku.

VT pani talle ilusa nime - Tragöödia.
:D

Veel üks tore nimi oli Särafiina. See läks mängukassile.

- - -


Mamma matustel oli hetk, kus igaüks võis Mammat meenutada.

VT võttis üsna ootamatult sõna - ta oli Mammat näinud ainult kaks korda elus.
Ta rääkis, et Mamma oli "impressiivne" :D kuju, kuna ta tegi ja jõudis nii palju, kuigi elu oli raske.

Hiljem küsis ta minult, miks mina midagi ei öelnud.

Ma vastasin, et mul ei tulnud midagi muud pähe, kui et "See, keda jumalad armastavad, sureb noorelt!" Aga seda ei sobinud kuidagi öelda, kuna Mamma oli surres 88 aastane.
Mind ennast ajas nii naerma, aga VT kortsutas kulmu :p


-

Veel pani mind pikka aega kõkutama kujutlus, kui hauakividel oleks kirja "Gone but never forgotten" asemel kiri "Gone but never forgiven".

- - -


Ükskord duši all mõtisklesin selle üle, kuidas mõned inimesed alustavad teadlastena ja siis lähevad esoteerikuks üle.

Järsku kõlas mu peas selgelt ja rahulikult hääl, mis ütles:

"Geeniusest hullumeelsuseni on ainult üks samm - ja nii mõnigi selle sammu ka astub!"

See oli nii ootamatu ja ajas mind veel terve päeva naerma. Just see rahu ja kindlus, millega see lause kõlas.

Tegelikult ma arvan, et mitte ilmtingimata kogemused ei pööranud neid teadlasi esoteerikuteks, vaid need olid inimesed, kes algusest peale tundsid huvi paravaldkonnas toimuva suhtes ja otsisid sellele kinnitusi. Ja kes otsib, see leiab.


- - -

Kui ma suvel Õe ja Issakesega maal olin, märkasin, kuidas me naeru "pikendame".
Keegi teeb nalja ja kõik hakkavad naerma.
Seejärel vaatavad näiteks Issake ja Õde teineteisele otsa ja naeravad koos, mina naeran üksi.
Siis vaatame mina ja Issake üksteisele otsa, naerame teineteisele näkku, ja Õde naerab üksi.
Siis naerame mina ja Õde omavahel, ja isa naerab üksi.
Ja siis veel natuke koorisnaeru.

Aga see oli armas :)

Näed, rohkem ei tulegi praegu meelde.
:)

Esmaspäev, 29. august 2016

Samas vaimus

Miks mitte iluteemadega jätkata.
Seekord veidi kunstlikuma iluga kui eelmiste postituste muusika ja tsitaadid :)

Nimelt andis mu sõbranna mulle mõned aastad tagasi uhked kunstripsmed.
Tal olid need mitu aastat kapis seisnud ja aastate kuludes oli ta aru saanud, et tal pole nendega mitte kusagile minna ja üldse - ta polegi üldse selline inimene, kes kunstripsmeid kannaks.

No tore!
Mina võtsin rõõmuga vastu! :D

Ainult et ... ega minul pole ka nendega kusagile minna :D
Mul ka seisid kapis paar-kolm aastat...

No vaat, täna siis proovisin ära, et kuidas ma nendega välja näeksin...



Hmm.



Close-up ka



Et asi ikka veel võltsim oleks, kasutasin nende fotode tegemisel rakenduse PIP camera filtrit Bishop - mu näonahk ei kannatagi praegu ilma filtrita pilti (yay to coconut oil! :D).



Nojah, aga siis helistas teine sõbranna, et ta tooks kurki-tomatit-õuna-mahla. Pidin talle alla vastu minema ja ma oleks pigem täitsa ilma meigita ristiinimeste silme ette ilmunud, kui nende uhkete tiivakestega, nii et pidin need maha rebima - aga mitte enne, kui olin pilti teinud! Obviously.

Unustasin ära, et tahtsin sellist pilti ka teha, kus need ripsmed on vuntsidena nina alla kleebitud - need on just sellised vuntsiks sobivalt mitteühtlased, silma välisnurga suunas jõudsalt pikenevad - see jääb mõneks teiseks korraks.

Aga mõnel on kunstripsmete kandmine igapäevane asi.
Nendega on tavaline lugu - et ilma tavapärase 'lakita' tunned end alasti.
Mu ühel vanatädil oli nii huulepulgaga, mul endal oli kunagi kõrvarõngastega. Kandsin tollal suuremaid, kroonlühtri moodi värke ja kui hommikul kogemata kõrva olid panemata jäänud, siis käi või käed kõrvadel-kaelal ringi :D, nii paljas tundus :D

Ja üks tüdruk ütles, et tema kleebib ripsmed peale ja alles kolme päeva tagant võtab need maha ja puhastab. Oli õppinud magama nendega! Ma küsisin, kuidas ta meiki maha võtab ja end uuesti meigib ja ta ütles, et see saab nii kähku käppa, pole üldse probleemi...!
Mina ei saaks, ma jään magama alati kõhuli, üks näopool patja surutud, teise poolega hingan :), mul on see vormis püsiv vahupadi, sulepadjaga ei saaks, see on niisama, inimeste torkimiseks välja mõeldud :D



Aga homme lähen ja ostan VT'le kooli alguse puhul sušit. Me kumbki pole mitte kunagi varem sušit söönud. Jama lugu küll, kui ei maitsegi... Aga loodame parimat! :)
Päris esimesel septembril ei saa, sest mul on siis mõneks päevaks Õde ja Vend külas ja ma neile ei jaksa osta... ma ei saa ju nii ka teha, et kui VT'le ei meeldigi, siis annan külalistele :D
Nii et me salaja pugime end head paremat täis ja külalistele praeme kartulit või midagi... :D
(No ma teen nalja, onju.................. mingi viineri ikka kartuli kõrvale leiab... :D
Eriti naljakas on siis, kui meile kummalegi suši üldse ei maitse :D.)

Vaat nii! Pöidlad pihku! :)
xoxo

Pessoa

Veel natuke maailma ilu, selle nukrapoolsemat külge Fernando Pessoa raamatust "The Book of Disquiet" ("Rahutuse raamat").

*
In my heart there's a peaceful anguish, and my calm is made on resignation.
All of this passes, and none of it means anything to me.

*
The nocturnal glory of being great without being anything.

*
I asked very little from life, and even this little was denied me. A nearby field, a ray of sunshine, a little bit of calm along with a bit of bread, not to feel oppressed by the knowledge that I exist, not to demand anything from others, and not to have others demand anything from me - this was denied me like the spare change we might deny a beggar not because we're mean-hearted but because we don't feel like unbuttoning our coat.

Kui VT tuli mulle eile õhtul Michiru Oshima muusikast rääkima, siis mina torkasin talle vastu selle viimase lõigu nina alla. Ta hakkas seda irooniliselt kõva häälega lugema, aga juba teise rea juures muutus tõsisemaks ja lõpuks palus mul selle enda jaoks välja kirjutada :)

Ma olen endale kasvatanud lapse, kes oskab mu lemmik-kohtadest raamatutes rõõmu tunda :)

Mehele ma ikka ka käin vahel ette lugemas, aga mitte midagi sellist - see paneks ta vaid ägama :D - talle ma loen, kui juhtub või väljendatakse midagi pöörast, absurdset, ootamatut ja naljakat, aga üldiselt ma koomikseid eriti ei loe, hahahaa :p



Mina märkasin Pessoat kunagi selle luuletusega:

On haigusi, mis hullemad kui haigus,
ja valusid, mis ei tee haiget, aga
on valusamad hinges kui kõik muu.
On unes nähtud tuska, tõelisemat
kui see, mis elu toodud, erutusi,
mis ainult kujutlustes tuntud, meile
ent rohkem kuuluvad kui meie elu.
On palju asju, olematuid asju,
mis olemas on tasapisi siiski
ja tasapisi meile kuuluvad…
Jõe rohelise sumeduse kohal
on kajakate valged tsirkumfleksid.
See tühjus hinge kohal kõigub, mida
ei ole, ei saa olla, mis on kõik.

Too viina veel, sest elu pole miski.
              Fernando Pessoa


No on ikka kenake teine... :)
Olen oma kingitusega väga rahul :)

Mis kaunis maailm...

Ólafur Arnalds - Particles ft. Nanna Bryndís Hilmarsdóttir




Here I am Floating in emerald sea Keep me dancing Keep me still as can be And I try to keep the balance right I try but it feels like wasted time But these heavy hands They’re pulling me down on my chest Latching on, coloring all of my flesh Quietly, you hover over me And I fight but it feels like wasted time Say goodnight I know that I’m swallowed in sea We collide, colors that devour me Just say goodnight I’m already down I cry I'm already down Already down And I cry Already down And I try And I try But it feels like wasted…


- - -

Oh my... sellise laulu eest võiks surragi :)

Islandlased on ikka üks maagiline rahvas, sealt tuleb kogu aeg midagi tähelepanuväärset.

Pühapäev, 28. august 2016

Quote

“Having the right priorities in a wrong world 

will humble you with a journey 

that only love can sustain.”

― Bryant McGill






 Imeilus ametriin

The Matrix has me

Mu 'pooleli' kaust hakkab mulle tõsiselt närvidele käima. Esiteks paistab see ainult pikenevat - kuu aega olen raamatute asemel sinna salvestatud artikleid lugenud, kuid ühe artikli loed läbi ja sellest kasvab seitse uut asemele. 
Teiseks jõuan ma ikka ja jälle samade teemade juurde tagasi.

Näiteks eile jõudsin toreda artiklini sellestsamast tabamatust ja ihaldusväärsest footonvööst, mille toodavaid muudatusi new age instagrammerid nii väga ootavad ja - näe, see kõik on läbi juba!
Samm sammult on ära toodud, mis juhtub (artikkel on siis ilmselt enam kui paarkümmend aastat tagasi kirjutatud).
Et Päike kaob. Läheb mõneks päevaks pimedaks ja külmaks ning elektriseadmed lakkavad töötamast.
Siis hakkab kõik jälle helendama, footonenergial põhinev tehnika hakkab tööle.
Seejärel on mõnda aega 24-tunnist päeva ning meil tekivad ülivõimed nagu telepaatia jms.
Me muundume 5 dimensiooni sagedusse ja suhtleme vabalt teiste tulnukrahvastega.
Ja see kõik juhtus 1995-2013 juba ära.
Lugege ise!


The photon belt was first discovered by scientists (Paul Otto Hesse) in 1961 near the vicinity of the Pleiades by satellite instrumentation. The photon belt is a huge torroid shaped object composed of photon light particles


• The solar system and the photon belt are moving toward each other
 • Our solar system and the photon belt will merge sometime between March, 1995, and the end of 1996
 • The thickness is approximately 2,000 solar years or 759,864 billion miles
 • Earth is now completing a 24,000-26,000-year cycle with this photon belt
 • Before the photon belt arrives, the Sirians will be making 'mass landings' on Earth to help us through the experience of the photon belt (the mass landings will occur '2-6 months before the photon belt reaches us').
 


GOING THROUGH THE PHOTON BELT
 • Enter the null zone
 • Alter body type of all living things
 • Non-operation of any electrical device . Once the pumps quit and water tanks are empty, water will not run and toilets will not flush. Lights cannot be turned on. Cars will not start. When the collapse of the planet’s electrical and magnetic fields occurs, it will also allow all atoms on Earth to be changed. The atoms in our bodies will be modified to form a new body—a body that is semi-etheric—and the veil of consciousness around us will be removed. We will no longer be living in the limited 3rd-dimensional reality. We will now have physical and psychic gifts that we were meant to have
 • Total darkness (for 2-3 days). The sun will have disappeared from view and we will be unable to see stars in the pitch black sky a* Atmosphere is compressed and everyone will feel bloated . This aspect is also beginning to happen now as noted by the increase in seismic activities that stretch from the 1960s to the present time. This can also be seen by the dramatic change in our planetary weather patterns.
 • The big danger will be from nuclear materials since there is the possibility for either nuclear chain-reactions or huge and deadly radioactive explosions of fissionable materials. Therefore, to avoid these dangers, the Galactic Federation will allow a special landing of technical ships and personnel so that these potential nuclear dangers can be alleviated.
 • Sun cools down
 • Earth climate cools ('ice age type of climate'). This will occur because the sun will be undergoing a change in its interdimensional polarity which will prevent the sun’s heat from reaching planet Earth’s surface.

Day 3-4
 • Atmosphere dimly lit (like dawn)
 • Start photon effect. This photon effect is very important because it will allow us to have a new energy source. This new energy source will permit the end of our planet’s fossil fuel dependency. It will also allow the capability for space travel since photon drive technology is the power system for all starships operated by the Galactic Federation
 • Photon energy devices are operable
 • Stars will reappear in the sky

Day 5-6
 • Exit the null zone, enter the main photon belt zone
 • Transition into a 24-hour daylight period
 • Every living thing is invigorated (Humans will go back to having 12 strands of DNA)
 • Earth climate warms
 • Photon beam-powered ships can travel in space
 • Incredible psychic abilities are reclaimed (eg telepathy, telekinesis, etc)
 • We will now be living with what we have called "Extraterrestrials"

17 years later (2012-2013)
 • Normally going through the photon belt would take 2000 years
 • However at this time our solar system will enter an interdimensional rescue bubble that will thrust it out of the photon belt
 • Our solar system will be put into a position about 3 light years from the Sirius star system (at present Sirius is approximately 8.3 light years from Earth)
 • Then this will be the end of our 24-hour daylight experience and bring the return of an approximate 12-hour daylight/12-hour nighttime schedule
 * We will now be fully 5th dimensional beings


Ja siin mina istun oma 3D kehaga ja omast arust trükin arvutisse, mis ei saa enam töötada...
Ilmselt pole ka mind olemas.
The Matrix has me!

Nii paneb muretsema, et ma ei saa isegi magada :D
(Ei, tegelikult Naabrimees pidas täna mingit pidu. Jäin unerohuga ilusti magama, aga millalgi läks selle mõju üle ja kuna jutumulin oli vali, siis ärkasin pool kaks üles ja tunnike hiljem sain aru, et ma niipea enam magama ei jää. Tõusin üles, tõlkisin Mehele jutukese ja nüüd teen endale väikse pudru ja lahja kohvi - ma võõrutan end jälle, seepärast lahja ;)!)

- - -

Õnneks on artiklilugemispaus õigustatud, kuna tellisin endale 17. pulma-aastapäeva puhul kingituseks Fernando Pessoa "Rahutuse raamatu" :)))


Tundub väga hõrk lugemine... :)

Näide üsna algusest:

"I have to choose what I detest - either dreaming, which my intelligence hates, or action, which my sensibility loathes; either action, for which I wasn't born, or dreaming, for which no one was born.
Detesting both I choose neither; but since I must on occasion either dream or act, I mix the two things together."

Ahh! Kena, eks? :)

- - -

Mhh, ma panen siis juba teised augustipildid ka üles.



Laps läheb kooli, aga see on emme, kelle käed on kogu aeg 'tindised':



Om mani padme hum



Vahepeal läks ilm täitsa külmaks ja ma olin täiesti kindel, et suvi on läbi...
Toas kandsin salli...



... ja paksu kampsunit.


Aga nüüd läks järsku täitsa soojaks mõneks päevaks.
Oleme lausa VT'ga rõdul istumas ja juttu ajamas käinud neil soojadel päevadel...
Seda suvejuppi ei raatsi niisama mööda lasta :)



Konnasööjad oleme ka!


Meie peres peseb nõusid pea alati Mees.
See on parim viis tal haaret harjutada ja osavust ka.
Ega paremaks ei lähe, aga vähemalt liigub ja hoiab ja...
Aga paratamatult on nüüd kõigil meie taldrikutel servadest killud väljas :D



Kui mina hakkan friikartuleid sööma, siis on suure praetaldriku peale raske oma portsu mahutada.
Seda silikoonist, atsetoonist ja tampoonist või ma ei tea millest söödamatust valmistatud rämpstoitu söön ma väga harva, aga siis pistan terve 750 grammise paki üksi kinni.
See ports mahub siis ainult kalavaagnale...



... või klaasist koogivormi.


Vahepeal ei söö neid terve aasta ja siis järsku kaks korda sama nädala sees :)
Nom-nom, big bum :P

Ja olekski nagu kõik.
Toredat suvelõppu!  :)

Laupäev, 27. august 2016

Eesti otsib noori leiutajaid

VT on terve suve lugenud alkeemiaraamatuid ja hakanud unistama laboritööst: mingi revolutsioonilise tähtsusega ravimi või 'võlujoogi' avastamisest või mingi eriliselt nutika geenitehnoloogia väljatöötamisest.

Minu toas joogamatil istudes luges ta ajalehepealkirja, et Eesti otsib noori leiutajaid.
See äratas kohe temas tähelepanu ja tekitas õhinat.

Paraku oli edasine jutt umbes selline nagu siin:

Eesti teadusagentuuri õpilasleiutajate konkursi raames otsib Eesti Rahvusringhääling koostöös Eesti Vabariik 100 korraldustoimkonnaga üles 6-12-aastased lapsed, kellel on toredaid ideid, et luua midagi päris uut. Ettevõtmise algatajad soovivad näidata, et leiutamine on lahe ja sellega saab hakkama igaüks.

"Kuue- kuni kaheteistaastastele!?" protesteeris VT. Vajus siis kõhuli põrandale ja "nuttis":

"Ma võiksin kinkida inimkonnale surematuse ..., aga ma olen liiga vana!"

Reede, 26. august 2016

No jälle kukkus läbi mu öko-eksperiment

Varem olen rääkinud, kuidas mul pole õnnestunud õlidega meiki maha võtta. Õli läheb silmamunade ja laugude sisekülje vahele ja loksub seal ringi. Pärast 'meigi maha võtmist' pean veel kolm-neli korda seebiga silmi pesemas käima, et see ollus sealt välja saada, kuna midagi ei näe - silmad jooksevad vett, kui lugeda üritan oma õlitatud silmamunadega...

Aga ammu olen tahtnud proovida kreemid kookosvõi vastu vahetada. Puhas kookosvõi on kahtlaselt rasvane, aga mõtlesin segada peos veega. Mul on peene tilaga pudel, kust tilgutasin 1 tilga kookosõli peopessa ja sinna otsa paar tilka vett. Hõõrusin näpuga popesas segi, siis hõõrusin seda mõlema peopesa vahel ja patsutasin näole.

Tuleb tunnistada, et näo tegi see küll hästi-hästi pehmeks! Kreemidega on minu kuiva naha puhul nii, et kohe, kui olen näo ära pesnud ja õrna rätikussevajutusega kuivatanud, hakkab mu nahk kuivusest lausa kipitama. Kookosvõi ja vee segu kasutades oli nahk põskedel ja silmaümbruses häääästi pehme, ainult laubal olid kuivavad saarekesed, mida ma rikkalikumalt õlitama pidasin - sellist jama kreemidega näiteks pole olnud... (va hästi ammu, mul tuleb meelde...), samas - need tekkisid siis, kui ma Naabrimehele neid tööasju ajasin, nii et ilmselt pole see kookosvõi süü.

Aga jah, nagu paljud hoiatavad, on kookosvõi mõne naha jaoks liiga rammus ja tekitab ummistusi. Olen nüüd kolm kuud ainult kookosvõid (ja vett) kasutanud, ja kuigi juba kahe kuu eest tundus, et mu nahk pole päris päri selle sammukesega vegan-elu poole, olen ma päris pikatoimeline ja pean oma tervise-eksperimentidega üsna kaua vastu. Näiteks jalutamas käisin ma ju lapsest peale (küll vahedega), kuna arstid ütlesid, et mul kaovad unehäired ära, kui ma värskes õhus liigun :D Ja peavaludega - lugesin just eile oma 2009. aasta päevikust, et kasutasin kuuma meresoolakotti 4 ja pool kuud, enne kui oma igapäevaste peavalumärkmete põhjal sain öelda, et see ei muuda absoluutselt mitte midagi! :D Aga ikka iga päev kuumutasin ja hoidsin, õmblesin spetsiaalse riidest koti sellele soolale ja puha... Ja samas töölt ära tulemine mõjus peavaludele päevapealt! Päevapealt. Iga issanda kord!

Anyway, nüüd on mul punn punni otsas, aga noh, pole ju hullu, kui meik ja filtrid selle kõik kinni katavad :D



Aga tänasega loen selle eksperimendi lõppenuks ja läbi kukkunuks. Ma ei jõua oma nahaarmikesi kokkugi lugeda. Ma tahaks endale ühe tögav-lohutava musi anda, kui ma mõtlen, kui heauskselt ma kogu seda ökovärgindust ikka proovin vahel, kui mul juba on välja selgitatud poetooted, mis mulle sobivad :D
Ju ma üritan elu enda jaoks "põnevaks" teha vahel :D, oligi liiga hea puhta nahaga elada ... :p
Täna igal juhul viskas üle ja ma läksin ekstra selleks poodi, et osta endale uus päeva- ja öökreem.


- - -

Nagu te teate, viskan ma vahel ka new age'i tegelaste ja esoteerikute tegemistele silma peale.
Täna jõudis "pooleli" kaustas järg Aigar Säde intervjuu peale Telegrammis.
Olin lausa vaimustuses, kui lugesin, et meie planeet läbib iga 26 000 aasta tagant footonvöö ja see kustutab meie mälu. Jõuame tagasi koopainimeste tasemele. Vaja on seda parasiitlikele tulnukatele, kes toituvad meie emotsioonidest või hingeenergiast. Kui me liiga kaua areneme, siis saame nii targaks ja teadlikuks, et õpime oma energiat kaitsma - seepärast on perioodiline mälukustutus parasiit-tulnukatele vajalik. Aga viimane footonvöö sai 'heade jõudude' abil kustutatud. Pidime liikuma läbi selle, aga ei liikunudki! Yay! :)

Miks see mind nii vaimustas?
Nimelt kogu Instagramm on täis esoteerikuid, kes jahvatavad lõputult footonvöö läbimisest ja selle läbi kõrgemale teadvustasandile jõudmisest.
KUI ma oleks inimene, kes usub vandenõuteooriaid, SIIS ma nüüd hingaks rahulikumalt, kuna mingite jõudude mäng meie teadvusega oleks hea selgitus, miks selle tabamatu footonvöö läbimisest sellise joovastusega räägitakse, ja miks nii tohutu paljud inimesed sellesse usuvad, kuigi see jutt on ju olnud juba vähemalt 10 aastat (et kohe läbime või just läbisime ja imed hakkavad toimuma või juba toimuvad) ja mis on maailmas muutunud? - absoluutselt mitte midagi peale nende inimeste maailmanägemuse, kes on end hüpnotiseerinud uskuma, et nad kohtavad ükssarvikuid ja vestlevad peaingel Gaabrieliga.

Samas... kui ma peaks ka mõne ingli-isandaga trehvama, siis mul oleks hea meel ja ma meelsasti loobuks oma reserveeritusest ja ma räägiks seda kohe ka siin, täielikult teades, et nüüd läksin ise ka ullikeste poolele üle. Aga - ma olen paraku ilustamata tõe poolel :D - mis siiski on palju ilusam, kui pessimistidele tundub.
Ja noh... eelmistesse eludesse ma ei pea uskuma. Mul pole vaja teha seda leap of faith'i selle teemaga. Ma olen kindel, et need on. Miks ma kindel olen - ma ei tea. Ja kuna mul üks selline kogemusväline(? - ütleme igaks juhuks "teadliku kogemuse väline") teadmine on, siis olen ma enda arust isegi leplik nende suhtes, kes väidavad, et nad teavad inglite või lemuurlaste olemasolust praegu ja meie kõrval. Aga rohkemaks kui meeldiv/ahvatlev unistus ja mäng saan ma seda pidada alles siis, kui ise ka mingi sellise kontakti saan, mis kustutab kahtluse :)

Ma mõtlen, eeeetttt... paljud alternatiivsed psüühikaravi seansid kasutavad kujutlusvõimet.
Küll pead sa kujutlema suvist aasa, kus sa oled õnnelik, või pead ise kujundama oma turvapaiga, kuhu võid iga hetk tagasi minna, küll saadetakse sind mingisse koobastikku või labürinti oma alateadvuse sügavusse peidetud vastuseid/varandusi otsima... Mediteerijatel soovitatakse väga paljudel kursustel mingis etapis hakata end kujutlema mediteerimas koos valgustunud meistritega, või lihtsalt - kujutlegu, et temaga koos mediteerib palju pühendunud, 'valgustunud' inimesi. New age inimesed on nende visualiseerimistega nii harjunud, et ma praegu arvan, et nad kujutavad kõiki neid jutukaid 'ülestõusnud meistreid', atlante ja värke vaid ette, väga värvikalt ja selgelt - miks mitte?, nad on ju ennast kõike ilusat, ülevat ja head visualiseerima treeninud juba aastaid! Ma mõtlen, et nad elavad oma kujutluste maailmas ja vaatavad sealt haletsevalt tavainimeste peale, et "te võiksite ka mida iganes ette kujutada ja sellesse uskuda, aga oma liigses tõsiduses hoiate kõigile nähtavast tegelikkusest kinni! Te võiksite koos meiega pilvelossis elada ja pilvelaeval sõita! Me ootame teid, madalukesed, muahh, muahh!"
:D
A noh, kes teab, eks?
Ilma selge kogemuseta, mis saab mul kusagilt sügavalt kinnituse, ei usu mina eriti midagi ja mind lõputult hämmastab ja vaimustab (mõnede) inimeste võime seda teha.
A üldiselt - ma usun, et tegelikkust on võimalik armastada, ei pea end teise dimensiooni unistama.
Kusjuures tegelikkust on võimalik armastada sellesse klammerdumata - vaat see on küll üks hää oskus! :)

- - -
Päev või paar hiljem...

Eeee... nüüd on mul järjekordne footonvöö artikkel ees ja... siin öeldakse, et selle läbimine võtab 2000 aastat.
Esiteks - siis on muidugi mul tulemusi vara oodata.
Teiseks - ma oleksin üsna üllatunud, kui inimkonnal 2000 aasta jooksul kõrgemale arengutasemele jõuda ei õnnestuks.
Mõttetu, ebavajalik vöö, ühesõnaga :p



- - -

Lugesin sama artiklit edasi...
Tuleb välja, et see kõik juhtus 20 aastat tagasi juba ära. (Artiklis ennustatakse, et see juhtub 1995-1996).
Et valgus kustus kolmeks päevaks ja tehnika ütles üles.
Siis oli jupp aega igavene päev, mille käigus footonvöö muutis meie molekulaarset struktuuri, nii et oleme nüüd 'hõredamad' ja saame suhelda maaväliste olenditega.

Mina ei märganudki... toksin siin omast arust tähti täiesti töötavasse arvutisse.
Matrix has me!

Neljapäev, 25. august 2016

Utoopia

Lugesin mitu nädalat tagasi kusagilt kellegi ideed, et käputäis kõige elementaarsemaid toidukaupu võiks kõigile tasuta olla (kuid muidugi tuleks siis keelustada nende müük Eestis, ja maalt väljavedu kõigile peale suurtootjate, kellele riik meie maale jääva kraami eest otse maksaks). Näiteks ütleme leib, piim, kartul, peet ja kapsas - sellised toiduained, mida keegi lihtsalt niisama lõbu pärast kugistama ei kipu - seetõttu ei saa panna näiteks võid ja muna, kuna nendega saab igasuguseid imeasju vaaritada ja end üpris paksuks pugida. Mõte on selles, et kasinama sissetulekuga inimestel poleks sellist ängistust ja stressi 'homse' suhtes ja undviivat muret, kas lastele saab kuni uue rahani kõhtu täis sööta. Ma mõtlen, et see ehk tõesti pehmendaks vaenulikkust, mis mõnedel inimestel Riigi suhtes on, pluss alkohoolikute perede lapsed oleksid ka alati toidetud, kuna ka lapsed tohivad poest või toiduabipunktist leiba-piima võtta, kui nad kartuliga veel midagi peale hakata ei oska.

Pluss Eesti põllumehed tunneksid end turvalisemalt.

Sotsrahasid võiks ka vähendada... - oleks täitsa huvitav näha, et kui elementaarseid toiduaineid enam ostma ei pea, siis kui palju inimene võiks Riigi arust kulutada seebi, šampooni, pesupulbri, muna, või, telefoni, interneti, ravimite, riiete ja koolitarvete  peale? Praegu on see summa koos toidurahaga umbes 80 eurot kuus ("esimesele pereliikmele" 90 eur, ülejäänutele 70 eur). Kui leib ja kapsaleem on kindlustatud, oleks inimesed ehk vähem stressis ja seega tervemad ja rõõmsamad ja... Oleks ju tore!? :)


- - -

Olen viimased kaks päeva listenonrepeat'i programmis järjest seda pisikest palakest kuulanud :)
See kestab veidi üle kahe minuti, nii et kui mulle poleks tutvustatud repeat'imise-võtet, siis ma ei viitsiks seda kuulata, kuigi tegemist on hästi kauni taustamuusikaga, mis - kui ma VT'st õigesti aru sain - on pärit mingist arvutimängust.





(Võte on siis selline.
Otsid YouTube'ist loo, mida korduvalt kuulata tahad.
Paned selle käima.
Aadressiribale kirjutad youtube taha (enne ".com'i) "repeat".
Vajutad enter ja lugu avaneb listenonrepeat lehel, kus see kordub, kuni sa selle kinni paned.)

Kolmapäev, 24. august 2016

Mõni tsitaat

Mul on siin vana dateerimata lugemispäevik, kust leidsin täitsa head tsitaadid ROBIN SKYNNERI ja  JOHN CLEESE'i raamatust "Elu ja kuidas sellega toime tulla".

*
"Halbadest kogemustest saab õppida vaid halva olukorraga toime tulema. Õppimisvõimalus on aga väike, võrreldes sellega, mis saaks suheldes endast kõrgemal vaimsel tasandil tegutseva inimese/organisatsiooniga."

Jah, see on kindlasti tõsi.
Liiga palju räägitakse sellest, kuidas halvad kogemused meid 'õpetavad' ja liiga vähe sellest, kui palju nad meid rikuvad ja laastavad.


*
"Mida suurema stressi all inimesed on, seda vähem hoolivad nad teiste tunnetest."

Jah.
Ma olen mitu inimest stressiperioodil üksi jätnud, sest nad on muutunud väljakannatamatuteks - õelateks, haavavateks, solvavateks, kibedateks...
Ma pole just suurem asi sõber :). Välja arvatud iseendale :D!


*
"Tervemad inimesed ei valeta nii palju, kuna nad aktsepteerivad end tervikuna, ka oma negatiivseid jooni ja tegusid. Mitte nii terved inimesed seevastu valetavad end paremaks ja ei söanda ka teisi kritiseerida, kuna nad ei suuda aktsepteerida reaalsuse halvemat poolt."

Jaa, ja kriitilised inimesed on tavaliselt ka enda vastu üsna armutud...
Üldse, iga kord, kui keegi imelikult käitub, mõtlen ma, et küllap ta kohtleb ennast samamoodi...

Teisipäev, 23. august 2016

Dalai-laama arvab pagulastest sama mis mina

Oma "pooleli" kaustast leidsin tont-teab-millal salvestatud artikli, milles väidetakse, et dalai-laama soovitab pagulasi võimalusel aidata, kuid mitte pakkuda neile uut kodumaad päriseks. See on täpselt, mida mina arvanud olen. Nad peavad ikka tagasi oma koju minema, keegi ei oota neid siin avasüli, see on kriisiolukord ka meile, me oleme valmis nende muret sellel kõige valusamal ja hirmsamal hetkel jagama, aga lootus, et nad meid tänu meie abile armastavad või respekteerivad, tuleks kohe unustada. Me oleme väärusulised, kärnased koerad väga suure osa jaoks neist, kes põgenevad, sest haritud ja tugevad perekonnad ei tule siia, nemad saavad perekonnasidemete ja tutvuste kaudu end Araabia Ühendkuningriikidesse või mujale, teiste "korralike inimeste" (loe: moslemite) juurde sokutada, nemad ei tule almust paluma inimeste käest, keda nad on õpetatud põlgama ja igas mõttes ahneteks ja lodevateks pidama. Mis kõik ei tähenda, et nad ei vaja abi, või et me ei peaks neid aitama. Võimalusel tuleb ka hädasolevat ärakasutajat aidata, kuid mitte oma rahva arvelt või oma rahva kannatuste hinnaga. Meie riik on niigi tubli olnud ja sõrgu piisavalt vastu ajanud. (Kuigi mul on selline inetu kahtlus, et neil polegi valikut, sest kui täidetaks Euroopa nõuded vastuvõetud pagulaste elukvaliteedile, ajaks see isegi tuimad eestlased raevu ja nii tuleks välja, et poliitikud on meie riigi elukvaliteeti märksa roosilisemaks luuletanud, et Euroopa meid endi hulka võtaks - parem juba öelda niimoodi, et meie rahvas on paraku rassistlik. Näu!)




Mina pooldan ajutisi "kolooniaid", mis ei tähenda koledaid maju ja asfalteeritud hoovi vaid kena rohelist 'ajutist parklat' - sanatooriumi, kus nad saavad hirmust puhata ja puhanud peaga uued plaanid teha. Ja kindlasti tuleb nende vastu aus olla ja rääkida, miks ettevaatusabinõud ja umbusk. Ja tutvustada neid faktiga, et ka eestlased elavad vaesuses, ilma vesiklosetita ja puha :)
Ja iga pisivarguse või kabistamise peale vurrrduhhh tagasi koju + info, pilt ja näpujäljed internetti, et teised riigid oleksid ka hoiatatud! Ilusti ette tuleb rääkida sellistest asjadest.

Üldse, mina lubaks üleüldise kiibistamise ja jälgimissüsteemi... Mul on raske mõista, miks me peaksime tegema asju, mida me varjata tahame - ja kui me ei tee asju, mida me varjata tahame, siis miks mitte kiibistada? Näiteks minu puhul näitaks kiip Haigekassale, kas ma ikka istun 22 tundi iga ööpäev kodus voodis, nagu ma väidan. Või äkki tšillin terve suve muusikafestivalidel, kuigi väidan, et väsin isegi telefonihelina peale :D, selliseid inimesi on ju ka! Kui ikka kiip seab su vargusohvriga samasse punkti, kui vargus toimus, siis ole mees ja tõesta, et sa seda ei teinud.

Ja miks üldse ei räägita, miks rikkad Araabia poolsaare naftariigid oma usuvendi ei aita, endil kõnniteed kullaga sillutatud? Kas kõik teavad läbirääkimistetagi, et nad vaatavad huviga, kas kahurilihal äkki õnnestub seekord siiski terve Euroopa vallutada, ehk siis et nad hõõruvad vaikselt rõõmust käsi ja nende huvidele käiks oma vendade aitamine lihtsalt vastu? Või miks ainult mina imestan, et abistamine ei jää teiste moslemiriikide padišahhide hooleks?
Pole hea aidata neid, kes meid põlgavad. Ma ei arva, et see peaks jääma tegemata - ma ikkagi arvan, et aitama peab, aga ei maksa endale illusioone luua tänulikust uuest kodanikegrupist, kui pärast kõiki koos elatud aastakümneid on mitukümmend tuhat vaesemat venelast meie suhtes ikka veel vaenulikud, umbusklikud ja solvatud, ja nende elu isegi ei reguleeri usk, mis käsib meid põlastada.


Üks ksenofoobne, naiivne, aga tõene joonistus lõpetuseks:



PS: artikli tõeväärtust mina kontrollida ei oska, nii et säilitage ka selles osas kriitiline/analüüsiv meel ;)


- - -

Aa, oot, hoopis teisest ooperist - leidsin ühe instagrammikonto, mille omanik postitab imelisi lillemandalaid.

Konto on SIIN: Kathy Klein danmala 

Pilte ma ilmselt ei tohiks kasutada, aga ega ma ennast ei müü - teen talle reklaami, nii et vast pole nii hull....




omg omg omg
'0'

xoxo

***

Käisin paar päeva tagasi apteegis ravimeid välja ostmas. Müüja hoiatas, et Cipralex on täishinnaga. Mina kehitasin õlgu ja mõtlesin, et olgu siis pealegi, küllap ta on ennegi täishinnaga olnud. Aga 76-eurone arve pani mu küll rahutult jalalt jalale tammuma. Uurisin, et mis selle Cipralexiga siis on, miks sellele soodustust pole? Apteeker rääkis, et varem oli see tõesti 50% soodustusega, kuid kuna müügil on sama toimeainega ja palju odavamaid ravimeid, siis seda Haigekassa enam osaliselt ei kompenseeri.

Ahhaa, nujaa, ma olen üht teist sama toimeainega ravimit proovinud. See tekitas mul iiveldust, uimasust, eee, midagi oli veel... Nende asjade puhul ei osanud ma ravimimuutust kahtlustada, sest need nähud võivad millest iganes põhjustatud olla, aga kui mul nõgestõbi tekkis, siis otsisin küll ravimi infolehe välja ja seal olidki kõik äsjailmunud hädad.

Lasin siis apteekril Cipralexi arvelt maha võtta, mulle paari soodsat analoogi näidata ja välistasin selle nõgestõve-rohu. Mul on üle nädala veel Cipralexi, eks siis ole näha, kuidas see uus rohi sobib, veidi kõhe ju on... Samas teised kulutused pole nii olulised, kui et ravimitega kõik korras oleks, nii et kui see ei sobi, küsin arstilt lihtsalt uue retsepti ja ostan ikkagi Cipralexi, olgugi kirves. Aga kolm nädalat kindlasti annan aega uuele rohule ka... kõrvalnähud võivad kaduda. Näiteks Amitriptüliiniga alustamine on täielik õudus, minu meelest absoluutselt võimatu töölkäivale inimesele. Kohutav uni, uimasus ja mõtlemisvõimetus. Kõik need hirmsad asjad, mida inimesed antidepressantidega seostavad. Aga suurepärane rohi, kui oled nõus need kaks esimest nädalat üle elama nii, et sind pole olemas. Toob õhtuse une ja peavalude vastu aitab super-super-hästi!



Terviseteemadega edasi.
Premeerisime siin end ükspäev, mina sõin pool pakki kartulikrõpsu, ühe jäätise + 4 ruutu šokolaadi ja loomulikult hakkas mul nendest halb. Istudes on kõik korras, aga seista ja käia - üsna võimatu. Aga seekord ma mõtlesin, et kuna seesama tunne oli mul kunagi iga kord, kui ma sättisin end kusagile minema - olgu siis tööle või külla või teatrisse, siis mõtlesin, et kuna ma seekord tegelikult kusagile minema ei pea ja muret ei ole, siis püüaks seistes oma vererõhku mõõta.

Okei, voodis istudes panin endale selle asjanduse vasaku käe külge, siis ronisin voodist välja, panin aparaadi riiuli peale ja vajutasin START-nuppu. Suutsin ära seista ja mitte minestada, ja kui õhk sellest kätt ümbritsevast varrukast välja visisema hakkas, haarasin aparaadi ja vupsasin voodisse. Näit oli 70/34 :D - ma usun, et neid inimesi on vähe, kes sellise näiduga minestama ei hakkaks. Eks ma kahtlustasin, et aparaat näitab aiateibaid ja mõõtsin mitu korda veel, aga ilusti ühtlases tempos ja kiiresti tõusis (nüüd ma juba pikutasin). Huvitav, et rämpstoit mulle niimoodi mõjub... Samas, kuidagimoodi peab ju keha märku andma, et ära tee neid lollusi - võibolla on see minu keha jaoks lihtsalt käepärane nõrk koht, mida logistama hakata...
Aga kui ma olen pikka aega stressis olnud, mõjub nii mulle igasugune toit. Peale tomatite. Ja alkohoolsete jookide.



Veel on juhtunud nii palju huvitavat, et Emmake käis oma korteri võtmete järel, mis Vend minu juurde jätnud oli. Ilm oli ilus ja ma ajasin temaga üle tunni aja trepikoja ukse ees juttu. Minu meelest on ta väga tubli ja vapper, et Maal Vennal lapsi kasvatada aitab. Tüdrukud on imearmsad, kuid väsitavalt vilkad. Ja nad väga ei mängi kahekesi, millegipärast... Ma olen ikka mõelnud, et kui lapsed lähestikku saada, siis nad tegelevad teineteisega ja emal on vabamad käed, aga ilmselgelt mitte alati. Need mutukad jooksevad alati eri suundades :D
Seega lohutasin Emmakest ja tunnustasin teda nagu oskasin.
Minu ootamatult inimlik käitumine liigutas teda nii väga, et ta tõi meile hiiglasuure arbuusi. Ma armastan arbuusi, aga seda me küll ära süüa ei jõua... kaks päeva oleme söönud ja pool on veel alles. Ma ei tea, kuidas ta selle üldse meie ukse taha taris... äkki tõesti veeretas, nagu ta ütles :D

Aga huvitav oli see, et kui me otsustasime, et proovime kallistada, kuigi ma väga umbusaldan Emmakese füüsilisi võtteid, millest me sealsamas ka rääkisime..., et ta ei hakkaks mu küljes rippuma, kuni mul mõrvavisioonid silme ees keerlevad, siis mina uskusin, et oleme mõistmise saavutanud vähemalt selleks hetkeks ja usaldasin Emmakest, et ta ei hakka mind 'kuritarvitama' ja 'ahistama' - ja muide, ta ei hakanudki, kuigi pidin talle ütlema, et laseme nüüd ilusti lahti ka - aga mu keha sattus lausa paanikasse, kui ma käed tema poole avasin.

Kehal peab olema energeetiline mälu!
See oli üsna võimas kogemus.
Oma peas olin ma täiesti rahulik, keskendunud ja tasakaalus, aga keha järsku kardab, kusjuures ma suutsin täielikult lahku jääda sellest hirmu-tundest, mis mu kehal oli.
Ma nüüd mõnda aega pean kallistamistega siiski vahet, sest ma tahan oma keha kaitsta ja hoida, see on mu kohus - narrid keha üks kord, tema narrib sind seitse korda vastu, onju! :)

Pühapäev, 21. august 2016

Isolatsioon kui ideaal

Those who are powerful are filled with greed; and those who have no protectors are despised. Possessions bring many worries; in poverty there is sorrow. He who asks another's help becomes his slave; he who nurtures others is fettered by affection. He who does not, appears deranged. Wherever one may live, whatever work one may do, is it possible even for a moment to find a haven for the body or peace for the mind? (…)Knowing myself and the world, I have no ambitions and do not mix in the world. I seek only tranquility; I rejoice in the absence of grief. (Trans. Donald Keene)

Kamo no Chōmei (1153-1216, Jaapani kirjanik)

Allikas: Warscapes.com / Hikikomori: The PostModern Hermits of Japan / Flavio Rizzo

Kolmapäev, 17. august 2016

Suvehommikune unenägu

Maal olime me kõik üldiselt viisakal ajal tõusjad, aga ühel hommikul mina veel tukkusin, kui Issake ja Õde köögis kohvi hakkama panid ja jutustasid.

Nad rääkisid kasside isepäisusest.

Issake: "... ja vaat sellele punasele kassile süles olemine üldse ei meeldinud. Ükskord võttis Ü nõuks teda paitada. Kass küürutas hüppevalmilt süles, aga kui nägi, et ta kusagile ei pääse, siis pissis Ü'le sülle."

Isa vaatab minu poole ja ütleb: "Eks Emmakeses ja Ü's on mõndagi sarnast."

Mina kergitan kulmu.

Issake: "Noh, nad mõlemad hoiavad füüsiliselt kinni, ei lase lahti, kui teine ära minna tahab."

Mina arupidavalt: "Mul pole lihtsalt pähe tulnud tema peale pissida."

Ja ärkan.

See kaldkirjas osa nimelt oli mingi paarikümnesekundine unenägu.
Kui ärkasin, olid Issake ja Õde oma vestlusega veel sealsamas.


Üldiselt olen ma viimasel ajal end vägagi normaalse inimesena tundnud, aga ...
tol hommikul mitte nii väga :D

Teisipäev, 16. august 2016

Pilte maalt vol 3

Täna siis Vihula-pilte:



Täitsa kena koht jalutamiseks, mis? :)




Hakkame mõisakompleksi juurde jõudma.



Selles paviljonis müüsin ma ühel suvel jäätist ja šokolaadi.





Paremale jääva saare pealt laenutasin ma suve või kaks vesijalgrattaid...
Ja kuni meie enda kodus remont valmis, elasime vasakule jäävas majas, mis vanasti vist oli mõisa viinaköök. Meie nimetasime seda tondilossiks.




Ehehehh... meie Õega. Ma unustasin ära, et kui tagumise kaamera pealt esikaamera peale lülitada, siis läheb ta mingile veidrale ilupildi režiimile ja teeb näod imelikuks - päike oli nii ere, et suurivaevu olid ekraanil pea kontuurid näha. Nii me siis oleme siin imelikud udupead... Tegin selle pildi õige väikseks - muidu oli ikka väga veider.



Ja nüüd on ka kõik pildid ära näidatud :)
xx

Esmaspäev, 15. august 2016

Pilte maalt vol 2

Veel natu pilte Venna õue pealt.


Vana saun...



Paremalt vasakule: saun, välipeldik ja puukuur



Ja teise nurga pealt majaesine, vasakult paremale: vana saun, rippkiik ja üks teine kuur.



Minu selja taha jäävad tegelikult umbes kolmkümmend marjapõõsast ja mõned peenrad,
aga mida pole näha, seda pole näha :)
Taga on näha niit ja mets - hää seegi!



Üksik longuv roositaim vanade sirelite ees...



Eks see maaelu on ilus asi, aga-aga...
Nüüd kadus siit (2,5 km kauguselt Vihulast) ka maapood ära, nii et kord nädalas käiva bussiga tuleb Issakesel tuua oma (ja mõnikord ka muude suude) toidumoon, kui Vend autoga mujal on.
Isale on see juba üsna raske ja ta ütleb, et maal elamise aeg on tema jaoks läbi, nüüd tahaks ikka linna, kus oleks turvalisem ja tugevam olla..., et ka veidi tõbisena jaksad poes käia ja arsti juurde sõita/jalutada.

See maja on ka üsna tilluke. Tube on tegelikult kuus, aga talvel on elatavad ainult 2,5 (kaks väikest tuba ja kööktuba). Selles majas on vesi sees, vesiklosett ja duširuum, aga mis sest kasu, kui süüa ei saa.

Venna Lõuna-Eesti kodu on ilus ja suur, aga siseviimistlus on tegemata ja - vähe sellest, et vett pole sees - kaev ei annagi piisavalt vett, et mingist duširuumist ja pesumasina paigaldamisest mõelda... Hea kui oma kohvi ja kohvitassi loputamiseks jätkub. Jälle häda. Väikeste lastega ei saa seal elada. Nii Vend pendeldabki kahe kodu vahet... Aga end lõplikult sisse seada mõtleb ikkagi Lõuna-Eestis. Näis, kuidas see kõik kujuneb.

Aga siin me käime jalutamas... :)



See on tegelikult juba Vihula. Homme panen sealt rohkem pilte. Vihulas ma elasin neli suve. Siis see oli lihtsalt koht, kus elada... nüüd vaatan, et ikka väga kaunis koht. Kuid tegelikult ma hindasin seda ka plikana ja käisin jalutamas küll. Isegi mööda Kuradisilla käsipuud jalutasin, mille pealt see pilt on tehtud... :)

Pühapäev, 14. august 2016

Mustast lambast

Aa, veel ühest asjast tahtsin kindlasti kirjutada.

Kui maalt tagasi sõitsin, saatis Õde mind 7.15 väljuvale bussile. Olime oma väikeses postipeatuses kahekesi, ilm oli imeline, jutt kiskus veel korraks Emmakese peale ja Õde ütles:

"Räägitakse, et igas suguvõsas on üks inimene, kellest kõik ülejäänud kokku saades räägivad."

Mina noogutan. Väike paus. Õde jätkab:

"Ja kui sa ei tea, et sinu suguvõsas selline inimene oleks..., siis oled see sina ise!"

Nii et mõelge, kas teie suguvõsas on must lammas? ;)

Pilte Maalt vol 1

No mitte ei viitsi kõiki neid pilte ilusti väiksemaks teha ühekorraga, seda enam, et teil enamikul on kusagil sama kenad 'Maad', nii et see jääb mulle rohkem endale silmailuks, aga päris panemata ka ei taha jätta, sest tore oli :)



Sookured olid alati lähedal.
Armas oli vaadata, kuidas nad alati kahekesi paaris ringi kõndisid või lendasid. 
Vahel oli näha ka kaht paari, aga siis polnud ka tegemist 'neljase kurekarjaga' 
vaid selgelt eristuvate paaridega.

Läbi kärbselaipadest määritud köögiakna tegin pilti, seepärast nats udune :)




Veel udusem pilt. Aga heas mõttes. 




Ikka seesama udu, aga maja taga.



Võrguta "võrkkiik"



Õde käis ülepäeviti metsas seenel...
Siiamaani hakkab suu vett jooksma, kui neile mõtlen...
Kukeseeneuputuse unustasin kuidagimoodi pildistamata...,
aga veidi kahvatuma väljanägemisega metsaseeni...



... ja üks soliidne isend.
Täiesti ussivaba jurakas!



Lähimad seene- ja marjametsad olid 4 km kaugusel...
kuna külasolemine pole minu jaoks rahustav tegevus, 
siis ma ei julgenud end väsitada, kuigi oli suur soov koos Õega metsa jalutada.
Rattaid oli ka vaid üks...
Aga Õde ikka tõi mulle metsaloodust koju :p



Noh, tänaseks kõik. Homme jälle! :)
(Või umbes nii.)

Laupäev, 13. august 2016

Töövõimereformist

Minu pensionitaotlemine langeb jaanuari algusesse, nii et sain juba kuu aega tagasi sotskindlustusest tähitud kirja, et pean seda asja Tööbüroo kaudu ajama hakkama.

Muidugi on kõik muudatused pingelised, eriti minusugustele rutiini ja tuttavuse külge klammerdujatele, kuid see reform on minu meelest vajalik ja hea asi. Eesti on väga maha jäänud selles osas, et väikese koormusega töökohti pole saada ja on nii palju inimesi, kes tahaksid töötada, kuid 40-tunnine (ja ALATI on 'avariisid', tuleb kedagi asendada, tuleb millegi pärast pikemaks tööle jääda ja tean omast käest, et kui sa hoiad hinge kinni, et tööpäeva lõpuni vastu pidada ja siis selgub, et täna läheb kauem, siis ... sellega hakkama saada tundub võimatu). Minu meelest ka peaks riik kõvasti maksma pigem tööandjatele, et nad võtaksid rohkem inimesi tööle, mitte ei pigistaks igast mutrikesest viimsed elumahlad välja, nagu meil tavaks. See nimelt tekitabki olukorra, kus paljud inimesed, kes muidu vaikselt ise hakkama saaksid, mis siis, et väga tagasihoidlikult, on sunnitud jääma töövõimetuspensionile JA sageli lisaks veel sotsiaaltoetusele, sest pensionist ei maksa üürikorteri eest ja oma korterit ei jaksa paljud neist/meist osta. Nii et väga õige on toetada tööandjaid ja vähemsuutlikke tööotsijaid.

Jah, kõik ei ole kohe ja korraga täiuslikuks tehtud ja ilmselt need kohad reformis, millest on üle vaadatud, hakkavad alles ilmsiks saama ja pahandust tuleb, kuid see on suur muudatus ja raske on kõike ette näha ja arvestada. Mina kiidan reformi väga heaks!


Niipea kui selle kirja sain, hakkasin mõtlema - kas ma lepin selle 50 euro kaotusega, mille võrra pension väiksemaks jääb? (nii mul kui Mehel), kas meil on üldse valikut? või lasen neil endale töö otsida :). Peaks olema ju palju kergem, kui ma ei pea teesklema, et mul pole halb olla? Kui ma saan ette öelda, et kui ma peaksin minestama, siis ärge mind püsti kiskuma hakake (ma ei tea, mis veider reaktsioon see inimestel on, et minestanut hakatakse istuli kakkuma?), vaid tõstke hoopis jalad tooli peale ja kiirabi kutsuda pole kindlasti vaja. Kui ma saan öelda, et mu pea ei tööta enam ja ma pean kusagile (kasvõi tualettruumi) istuma, kõrvu ja silmi kinni hoidma ja enda rahustuseks ümisema minema. See kõik peaks stressi maha võtma ja äkki nüüd on mul hea võimalus...

Mõtlen end juba äksi täis ja siis meenub, et tähtis pole ainult see, et ma töö juures hakkama saaks.
Mul on pere ka.
On teada värk, et mind nende jaoks olemas pole, kui ma tööl käin. Ma ei korista, ei tee süüa ja mul pole õrna aimugi, mida poest tuua võiks. Olen kaugelt ülekoormatud ja liialt segaduses, et minuga saaks vestelda.

Lisaks meenub mulle, kuidas ma olen iga kord tööl käies tahtnud end ära tappa, iga hommik algab selle mõttega, et kas täna...? ja et ma lihtsalt ei lähe, vahetan telefoninumbri ära ja teesklen haihtumist... lasen Mehel helistada, et ma ei tule enam... suren häbist...
Ja siis ma olen alati jõudnud selleni, et ENNE tööle minekut oleks tulnud ennast ära tappa, sest nüüd ma olen juba peast segi ja ma isegi ei tea, kas see olen mina, kes tahab end ära tappa, või see inimene, kes praegu mu keha kasutab.
Ja lõpuks tuleb mulle meelde, et kui ma poleks tööle läinud, siis ma ei tahaks ennast praegu ära tappa, nii et 'enne tööleminekut' poleks ka olnud vaja seda üldse teha :P


Olen sel 2016. aastal, 38 aasta vanusena leidnud endale super-hea režiimi, mille juures ma alati kiirelt taastun ja nädalate- ja kuudepikkusi sügavale depressioonile järgnevaid maniakaalsusperioode, mille vältel ma tegelikult kunagi ennast ära ei tunne ja ma üsna väga vihkan seda särtsakat, tugevat, hüsteeriliselt lõbusat, ülepaisutatud emotsioonidega inimest, kes neil aegadel minu kehas elab ja kelle tegude eest mina pean pärast vastutama :D

Nüüd ma tean, et ma pean KOHE aja maha võtma, kui end pingutan.
ÜLEpingutamist ei tohi ootama jääda.
Ja mu pere on nüüdseks ka niimoodi ära treenitud, et kui ma olen pidanud sel päeval rohkem teistega suhtlema või väljas käima, siis nad juba teavad, et ma kaon oma tuppa ülejäänud päevaks. Ja ma ei tea, mida võiks süüa või mida selga panna. Pole asja, mida ma teaks.

Aga varem ma andsin endale takka, kuni mõistus täitsa lendu läks ja siis olin nii kurnatud, et ka enne kusagile minekut olin kaks päeva vaikselt voodis pikali, ja pärast ka veel kaks päeva. Peavalud, palavikud, unehäired, südamekloppimine ja hingeldus, minestused sinna otsa.

Nüüd tean, kuidas vaikus ja ... hmm, kuidas seda öeldagi ... 'liikumatu visuaal?' mulle vajalik on ja pakun seda endale maksimaalselt palju. Ja pakuks meelsasti veel rohkem :D
Aga - ma olen väga ilusti hakkama saanud sel aastal. Olen korduvalt telefoni ja kirja teel enda ja Mehe asju ajanud ja pole üldse seda tunnet, et äkki oleks meeldivam ikkagi surra :D. Ja ka edasilükkamisi pole. Vanasti lükkasin olulisi helistamisi ikka kasvõi kolm nädalat edasi, st iga päev püüdsin end veenda helistama. Istusin märkmik nina ees ja telefon käes. Aga ei suutnud. Me arstiga arvasime, et see on sotsiaalfoobia, aga nüüd on selgunud, et sotsiaalfoobia oli lihtsalt pideva ülekoormatuse tagajärg. Seda ma imestasingi, et mul hakkas ka Õe, Issakese ja Mehega rääkides teinekord hääl ja käed värisema - sotsiaalfoobikud üldiselt kardavad ikka ainult võõraid. Ja ma ütlesin oma psühhiaatrile korduvalt, et minu meelest mina üldse ei karda, aga minu suureks üllatuseks käitub mu keha nagu oleks mul kabuhirm! Nüüd, kus väga harva väljas käin, ei teki mul absoluutselt masendust enne iga õuetiiru, mis vanasti ALATI oli. Seega, ikkagi, mitte foobia, vaid väsimus, sensoorne ülekoormatus. Praegu olen absoluutselt kõigega hakkama saanud, mida vaja teha on. Ja ma tean, et selle põhjus on ranges suhtlemise ja tegevuste minimeerimises!

Seega... pean mõtlema, mille pärast ma tööle läheksin?
Mu perel läheks raskemaks ja minu töökuud on alati raisus, nagu poleks elanudki, mitte midagi ei jää meelde nendest aegadest, stress on nii suur.
Mõtlen, et selle pärast pole küll mõtet minna, et 'riik' mind 'kurja pilguga ei vaataks'...
Kogu aeg julgustatakse inimesi ise mõtlema ja ise otsustama, mitte laskma teistel end suunata vaid elada nii, et see teeks neid õnnelikuks...
... nii et vist ikkagi mitte minna?

Ma tean, et jõuan veel palju kordi ümber mõelda :D
Elada oleks justkui vaja (nagu rahateenimise kohta öeldakse), aga kui ma ise kaon, isiksusena, siis see ausalt ei tundu absoluutselt elamisena vaid on mingi põrgulik limbo. Ma tahan ikka mina-mina olla. Kuni surmani :)


Aaaaga paistab, et ma pean selle aja endale kähku kinni ära panema, sest see teema ampsab kõvasti mu unedest, aina hullemaks läheb, ja nii on ka päevad füüsiliselt raskemad.

No vast siis ülejärgmisel nädalal, sest järgmisel tuleb sõbranna külla ja ma tahan kaugemal poes ära käia, sest meil siin pandi kirjatarvete pood kinni ja VT'le on vaja koolipäevikut. Üldse... ma käingi väljas VT asju ajamas ainult :D - kui mul endal on midagi vaja, siis haaran need ka, aga oma asjade pärast ma välja ei lähe. Maal käisin näiteks isa ja vennalaste pärast. Pensioniasju ajan ka eelkõige VT heaolule mõeldes.

Miks ma oma preilikest niimoodi teenindan?
Sest VT on üpris paljus minusse ja mina laastasin iseennast (sageli arstide soovitusel) üle kahekümne aasta, püüdes end normaalseks ja tugevaks treenida ... ja alles nüüd, kus ma enda piitsutamise lõpetasin, olen ma tugev ja tubli. Ma ei usu ennast kuritarvitavasse elutreeningusse enam, seetõttu. Ma usun enda hoidmisesse ja armastamisesse sellisena, nagu me oleme.
Seega, kui ma saan vähemalt tema elu kergemaks teha, siis ma teen hea meelega.



Vot niuksed lookesed täna, muahh-muahh! :)

Reede, 12. august 2016

Hea emme on kuri tädi

Eile olid mõlemad vennalapsed esimest korda korraga kaks-kolm tundi minu hoida.
Ühega ma saan hakkama, aga kahe julge ja väleda plikaga annab maadelda :D
Mul hakkas juba siis toss välja minema, kui olin lõpuks mõlemad lapsed aknalauale Vennale lehvitama (vend pidi autoga parandusse minema) ja maha saanud.
Kui esimene mänguasjades tuustimise tuur oli end ammendanud, siis üritasin nad Barbie-multifilme vaatama suunata ja neile tegelikult väga meeldis.
Oleks nii väga tahtnud selfisid teha, kui nad mõlemad mulle 'ligi litsusid' ja säuksusid, et "kuhu nad lähevad?" ja "mis nüüd juhtub?" Aga ega ma raatsinud isegi käeulatusse pandud fotoaparaati ja telefoni võtta, kui sellised 'pugejad' süles kügelesid :)


Kuna minul endal polnud mahti pilti teha, siis Venna folgil tehtud pilt pisipiigadest :)



Üldse ... tohutult armsad tüdrukud on. Vanem on hästi tugevalt kontaktis teistega, väiksem on iseteadlikum, aga rahmeldab vähem. Kuulen teistelt, et väiksem teeb rohkem pahandust, kuid mina pidin keelama ainult vanemat. Võibolla oli asi ka selles, et noorem polnud 'keelatav' :D - tema tuli sülle võtta, et ta lüliti plõksutamise lõpetaks, ja kohe oli ka näha, et miski hääletooniga teda juba ei heiduta :)

Noorem küsis potile ja vanem ütles, et tema tuleb ka. No üldiselt ma niikuinii lubasin neil ainult koos ühes toas olla, sest valvasin neid üksi ja VT'l on koridoris tema kallid raamatud, mida Issul/Mehel on täiesti keelatud puutuda - sama kehtib ka KÕIKIDE lapskülaliste kohta (aga võib-olla ka täiskasvanud külaliste kohta - sellist intsidenti lihtsalt pole olnud veel), sest lapsed 'on räpased'. Mina aktsepteerin seda täielikult. Ma tahan, et VT end respekteerituna ja turvaliselt tunneks. Mida emmed ja muud sugulased minust ja minu kasvatajaomadustest arvavad, jätab mind selle kõrval üpristükkis külmaks. Niisiis ütlesin ma Mašale, et ta võib küll tulla, aga kolama ei lähe.
Tõstan potikaane üles - Maša juba kadunud.
Toon ta tagasi meie juurde ja ütlen: "Ei lähe kolama, ma olen sulle öelnud, et Tüdruku raamatuid ei puutu!"
Tõmban Leenul püksid maha.
Samal ajal on Maša VT riiulist pool ajakirja välja sikutanud.
Jätan Leenu jälle sinnapaika, torkan ajakirja tagasi ja käratan Mašale: "Ma ütlesin, et neid ei puutu! Marss tagasi tädi tuppa!"
(Tädi karikate emand ise oli oma kallid pudinad targu rõdule pesukuivatusresti alla vedanud, kui kuulis, et väiksed kolajad külla tulevad :D).

Noh, Maša vupsas tuppa tagasi ja meie saime kenasti suure poti peal ilma õnnetusteta hakkama, kuigi väikeste üllatusviivitustega, eksole.

Aga kui ma olin Maša peale käratanud, siis ma mõtlesin, et nüüd ma VT'le alles näitasin! :D
Nimelt avaldas ta kunagi arvamust, et mina ei saaks õpetajana töötada, sest ma ei oskavat karm olla!

Ma mõtlesin, et ma kindlasti küsin pärast tema käest, kas ta ehk soovib taganeda sellest väitest, hehehhee...


Aga täna hommikul (no kui lapsed ja Vend eile lahkusid, roomasin ma ülejäänud päevaks voodisse ja keelasin rangelt mind segada ka tulekahju, maavärina ja uputuse korral) oli mul jälle kõik tšill-tirilill ja lobisesime siin VT'ga hoopis muudel teemadel, kui ta järsku ise ütles, et ta pidi krambid saama, kui ta kuulis mind Maša peale kärkimas :P Oli teine kõrvaklappidest klaverimuusikat kuulanud, aga selle röögatuse peale ta lausa võpatas ja tegi kätega tõmblemisliigutusi :D  (ikkagi emmesse! :D).
No ma siis meenutasin talle tema kunagist arvamust minu ranguspuudulikkuse osas ... hehehee :)


Ja nüüd mul kummitab see, et kui mina nelja-aastase VT olin töö pärast sunnitud tõbisena üksi koju jätma, polnud mul absoluutselt vaja muretseda, et ta kisub minu asju, lõhub midagi, joob Ajaxit, poeb pesumasinatrumlisse, korraldab duširuumis uputuse vms... Ma pidin talle ranget häält tegema siis, kui ta oli alla aastane (okei, võibolla kuni kaheni..., aga ikka vähem ja vähem...). Sealt edasi piisas juba rangest pilgust ja sekkumisvalmis kehahoiakust. Nii mu imelaps hakkaski arvava, et ma ei suuda end kehtestada..., kuigi asi oli temas.

Ma kehtestasin end tegelikult targu kohe alguses täiel määral ära, kui ta veel mõelda ei osanud ;)