Neljapäev, 30. juuni 2016

Bodhisattva palve

Oma uue sõbra lehelt leidsin kauni palve:
- Avalokitešvara - kaastunde kehastus  -

May all beings everywhere 
Plagued by sufferings of body and mind 
Obtain an ocean of happiness and joy 
By virtue of my merits. 

May no living creature suffer, 
Commit evil, or ever fall ill. 
May no one be afraid or belittled, 
With a mind weighed down by depression. 

May the blind see forms 
And the deaf hear sounds, 
May those whose bodies are worn with toil, 
Be restored on finding repose. 

May the naked find clothing, 
The hungry find food; 
May the thirsty find water 
And delicious drinks. 

May the poor find wealth, 
Those weak with sorrow find joy; 
May the forlorn find hope, 
Constant happiness, and prosperity. 

May there be timely rains 
And bountiful harvests; 
May all medicines be effective, 
And wholesome prayers bear fruit. 

May all who are sick and ill 
Quickly be freed from their ailments. 
Whatever diseases there are in the world, 
May they never occur again. 

May the frightened cease to be afraid 
And those bound be freed; 
May the powerless find power, 
And may people think of benefiting each other. 

For as long as space remains, 
For as long as sentient beings remain, 
Until then may I too remain 
To dispel the miseries of the world. 

 - Bodhicaryavatara by Shantideva



Seda palvet kasutab ka praegune dalai laama ja ta on sageli tsiteerinud viimast salmi; tõlgituna kõlas see umbes nii (pole minu tõlge, aga ei tea ka, kust ta mul niimoodi meelde jäi):

Kuni püsib ilmaruum
ja on inimolendeid -
jäägu seniks minagi,
leevendama muresid.
:)

Ma ei kasuta palveid. Ainult kui keegi on surnud, siis olen tema hinge eest küll palunud. Mina hoopis tänan :D, kui ma mõtlen palvetada, kukun tänama. Nii on.

Aga see palve on nii kena, et ma selle õpin küll pähe ja hakkan kasutama, aaagaaa... igaks juhuks ilma esimese salmi viimase rea ja kõige viimase salmita, sest esimene tundub liiga pretensioonikas ja viimane veidi hirmutav :D

Kolmapäev, 29. juuni 2016

Tervitused Lemuuriast :)

Veel veidi kirjeldusi meie planeedil elavatest teiste dimensioonide rassidest, pärit Aurelia Louise Jonesi raamatust "Telos. I raamat: Uue Lemuuria ilmutusi". Aurelia on selle info saanud "kanaldamise" teel. Ma olen alati mõelnud, et inimesed, kes räägivad isikustunud inglite, teiste dimensioonide olendite ja maaväliste olenditega, on inimesed, kes on enda jaoks vaimsel teel toppama jäänud. On kogetud õnne, on oma nägemust õigest eluviisist ja oma saavutusi jagatud, esitatud taotlusi hinge ülendamiseks, kuid siis ei juhtu justkui enam midagi. Aga see peab ju kusagile välja viima, eks? Ja siis tulevadki ükssarvikud ja muud kõrgemad nähtamatud olendid mängu.
Aga kes teab? :)
Ma usun küll, et on vaevlevaid vaime maa peal ja miks mitte ka kõrgema teadvuse raskesti tajutavaid kogumeid, kuid kas nad on olemas persoonidena, kes meil sabas käivad ja tahavad meile kinkida punast jalgratast, mida me soovime, kuid pole taibanud oma kaitseinglilt küsida? Mina ei tea. Mina elan ikka sellelsamal kolmanda dimensiooni tihedusel ja pole kedagi näinud :)
Aga ehk ka näen kunagi.
Siis räägin kindlasti teile ka :D


Ma loodan, et ma ei pea hoiatama, et edasine jutt on eelkõige maagia ja muinasjutuarmastajatele :)


Maa all on mitu tasandit. Telose linnas elab umbes 1,5 miljonit lemuurlast, kelle kodud ja ühiskondlikud hooned on suurelt osalt esimesel tasandil. Teisel on koolid ja tootmishooned. Ma pole veel aru saanud, mida nad toodavad, sest näiteks majad kujustavad nad endale miskist kristallilisest, inimsilmale nähtamatust materjalist. Nagu kõik teavad, on kogu mateeria, kui seda üha väiksemateks üksusteks lahutama hakata, lihtsalt energia. Mateeria on lihtsalt väga tihe energia. Lemuurlaste kehad ja majad on aga nii peenest energiast, et meie seda ei näe. Maja ettekujutlusest ilmsiks saamine võtab meie ajas umbes pool tundi, see on tugevat keskendumist nõudev töö, kuigi 'vigu' saab ka parandada.

Teisel tasandil on koolid, kus käivad nii lapsed kui täiskasvanud. Ka seal elab lemuurlasi.

Kolmandal tasandil on hüdropoonilised aiad, kus 2,8 hektaril kasvatatakse kogu Teloses vajaminev toit. Lemuurlased tahket toitu palju ei vaja, pealegi pole ka nende puuviljad nii tihedad kui meie omad. Inimene nimetaks neid toitusid pigem eeterlikeks. Saaki saab kogu aeg. Toidu kasvatamiseks on vaja väheke mulda, palju mineraaliderikast vett ja suur osa on valguse ja armastuse energial :)

Neljandal tasandil on veel aiamaid, tootmisüksusi (mul tekib ikka küsimus, mida nad toodavad - kas on midagi, mida nad kujustada ei saa?) ja suured tiikidega pargid.

Viiendal tasandil on 'loomaaed'. Kõik loomad on taimtoidulised ja elavad nagu paradiisiaias - kitsetall magab lõvi kaisus.

Kas tasandid lähevad kõrgemale või allapoole - sellest ma aru ei saanud.

Aga nüüdseks on Telose elanikud saanud surematuse. Nad ei vanane - näevad välja nagu 20-40-aastased, nagu soovivad. Kui nad tunnevad, et aeg on liikuda teise olemise tasandile või kõrgemasse dimensiooni võtavad nad oma keha kaasa.


Ma ei saanud päris täpselt aru, kui sügaval või kõrgel geograafiliselt need linnad siis asuvad, aga igatahes ühendavad neid tunnelid. Maa sisemuses elab mitmeid teisigi tsivilisatsioone, ka Atlantiselt pärit olendeid. Nõukogu koosolekutel osalevad paljude erinevate tsivilisatsioonide esindajad, näiteks hüperborealased, kellest suurem osa lahkus maalt juba 40 000 aastat tagasi. Kesk- ja Sise-Maal elavad tsivilisatsioonid on siia paljude ajastute eest tulnud teistest maailmadest ja universumitest, mõned neist on säilitanud mõningase füüsilisuse, kuid kõik nad eksisteerivad viiendal või kõrgematel sagedustel.


Kuulus Shambala oli kunagi füüsiline paik, aga enam mitte. See on 'kolinud' viienda, kuuenda ja seitsmenda dimensiooni võnkesagedusele, "kuid eksisteerib endiselt ka eetertasandil". (Ma ei tea, mida see jutumärkides osa tähendab.)


Lemuurlased lohutavad meid, et meie areng on kiirelt käima läinud ja aeglasemaks see enam ei jää, peagi saame ühineda oma õdede-vendadega Lemuuriast ja jagada nendega rõõmuleiba ;)

Meie maapealne armastuse ja kaastundlikkuse tase on hetkel (aastal 2004 ilmus see raamat) 65% vajalikust, et lemuurlased saaksid meiega ühineda. Paljud neist kavatsevad elama hakata maa peal, inimeste keskel. Paraku peavad selleks ka inimesed tõusma viienda dimensiooni teadvustasandile - ja mõned juba on tõusnud. Nemad ka näevad lemuurlasi. Saja aasta pärast pole Maa peal enam kohta inimestele, kes ei ülene hingelt. Neil olevat mitmeid võimalusi, millest raamatus ei räägita või veel (olen 58. leheküljel) pole räägitud.

Lemuurlastel on oma keel, mis pärineb meie galaktika üldkeelest nimega solara maru. Ka sanskriti, heebrea ja ka egiptuse keel on selle keele mõjutustega. Kuid kuna Telos asub USA Shasta mäe all, õpitakse seal ka inglise keelt ja
- wait for it -
jälgitakse mõningaid Ameerika telesaateid :), eriti meelsasti vaatavad nende lapsed multifilme :D

Neil on ka arvutid, mis töötavad aminohapete ehk elusenergia baasil. Need arvutid on ühendatud ka Akaši kroonikatega. (Siin pole selgitatud, mis on Akaši kroonikad, kuid ma olen niimoodi aru saanud, et Akaši kroonikates on kirjas kõik teadmised kõikide universumite kohta ja kõikide olendite kõikide elude kõik võimalikud arengud. Kas keegi tahab täpsustada või lisada?)
Pärast kooli lõpetamist 18 aastasena peab iga noor inimene millalgi kaks aastat veetma nende kosmoselaevastikus teenides. UFOd, mida inimesed märkavad, pole pärit mitte teistest universumitest, vaid maa sees elavate tsivilisatsioonide laevastikest.
Käiakse ka sobival tööl, 20 tundi nädalas. Kõik toimub rahulikult, kiirustamata, sõbralikult, teisi teenides.


---
Üks meie peretuttav hakkas kunagi Jehoova tunnistajaks ja jagas meilegi ohtrasti ajakirju nimega "Vahitorn". Siinkirjeldatu sarnaneb kangesti sellega, mida sealsetel piltidel kujutati - kõik on noored ja terved ning elavad sellisena igavesti, kõik on sõbrad ja taimtoidulised. Ainult tehnoloogiat on rohkem kui paradiisiaia piltidel "Vahitornides"... Inimesed soovivad olla paremad, kui nad on ja neil on ilmselt vaja positiivset ettekuulutust. See on armas! :) Parem kui kogu aeg kõike kiruda ja helgesse homsesse mitte uskuda.
---



Armastus ja abielu Teloses
Lemuurlased tunnevad kahte tüüpi abielu.
Nn siduvas abielus ei saada lapsi ja seda abielu on võimalik lahutada kohe, kui need kaks inimest enam teineteist õnnelikuks ei tee.
Pühendunud abielus ollakse esmalt koos mõnisada aastat ja kui on kindel, et need kaks hinge on teineteisele pühendunud (kaksikleek), võivad nad teha templis taotluse lapse saamiseks. Lapsi võib saada 1-3 ja neisse suhtutakse väga suure pühendumuse ja armastusega, laps valitakse hingede seast, kes soovivad siin sündida. Kuna vanemad on juba nii kaua kahekesi koos olnud, on nende vajadused kahekesi seiklemiseks rahuldatud. Lapse sünni järel veedavad mõlemad vanemad lapsega kaks aastat järjest 24/7 koos. Need abielud kestavad kuni mujale planeedile või teise dimensiooni edasi liikumiseni ja isegi sinna minnakse mõnikord koos. Mitte kunagi ei esine soovimatuid rasedusi, pole orbusid ega hüljatud lapsi. Laste saamine pole paari omavaheline asi ja vanemaid koolitatakse enne, kui nad tohivad lapse saada. Paistab, et ka lemuurlased ei sünni lõputult tarkade ja osavatena :)


No vaat, olen nüüd 80. leheküljel.
Loodan, et nautisite seda väikest pilguheitu :)
Mwahh! :)

Päev sotsiaalmeedias

Tegin eile Mehele ühe üsna igava, pika ja tüütu tõlke ära ja otsustasin end premeerida poole liitri piimakohvi ja Instagrammiga.

Instagrammi jätan ma iga päev üsna palju kommentaare. No umbes kümme. Põhiliselt on need fotodele, ja peamiselt on need pildid budistlikest templitest, munkadest või tillukestest räpastest aasia lastest :). Kommentaarid tulevad iseenesest mu näpu alt, nii et kui keegi vastab, siis olen ma jahmunud ja ei mäleta midagi :D

Üks templite pildistaja ütles mulle eile, et tal on 'erakonto' ka. Vaatasin ka sinna ja - tõesti, sadade kaupa imelisi pilte, mida kõiki tahaks laikida, aga ei saa ju ära ummistada teise 'tegevuste ajalugu'. Mees töötab Nepaalis tõlgina ja on seal kaua elanud või sageli käinud, nii et pildid pole tavalised turistipildid. Ka õpib ta budismi ja sanskriti, nii et infot pudistab ka piltide juurde, kuid ei mingeid tekstilahmakaid, mida mõned üllataval kombel Instagrammi panevad, ma ei tea kuidas - kas tõesti toksivad telefonis sisse?

No vaat, kommenteerisin neid pilte seal - vahepeal tegin süüa ja koristasin ja siis vaatasin aga edasi -, parajasti kommenteerisin mingit tsitaati, kui see reisumees ütles, et tal on FB lehekülg ka, kuhu ta tsitaate ja pikemaid tekste paneb. No vaatasin sinna ka - ja tõesti, väga tore lehekülg, mitu postitust päevas. Aint mul pole niipalju aega küll Internetis olla. Aga ütlesin, et paistab, et ta võtab ikka väga tõsiselt seda budismi tutvustamise ja Nepaali tutvustamise asja, mis on kena vaadata.

Kuna 'laikisin' tema FB lehekülge, sai ta mulle saata sõbrakutse - seda juba oma privaatkontolt. Aga. Mul on ju FB ainult info jaoks ja kui ma sinna korraks niisama vaatan, siis laigin põhiliselt Tolkien Society-laadis lehekülgede asju :D - mul on seal fiidis vähemalt samapalju küll budiste, kuid neid ma ainult laigin - kääbikuid ja haldjaid ma ka jagan, sest ainus inimene, kes mu lehte vaatab on VT, kes ka armastab Tolkieni. Pealegi on mul ju seal valenimi, oeh, ma alati vingerdan ebamugavusest, kui keegi mulle "hi, Karikate!" kirjutab, arvates, et see on mu eesnimi ja Emand perekonnanimi :)

Siis kirjutasin talle ja rääkisin, et ma ei suhtle tegelikult internetis ja nii ja naa...
Lõpuks läks selle alla terve eilne päev.

Need pildid ja taustainfo piltide kohta oli tõesti super, aga - terve päev!!!
Mul puudub oskus sotsiaalmeedias olla ikka :D
Võtan seda liiga tõsiselt, et peangi vaatama, kui keegi soovitab.
A kas ma oleks pidanud oskama karta, et ühest kontost kasvab ühe päeva jooksul neli, mida ma jälgima 'peaks' :D?

Aga jah, just selle pärast, et sotsiaalmeedias kasvab info maht nii kiiresti, ma sellest eemale hoiangi. Ka Instagrammis jälgin ma 170 kontot ja see käib mul tegelikult kõvasti üle jõu - võtaks 1,5 tundi! -, kuigi ON väga inspireeriv ja armas :) Kõik need joogaharrastajad ja taimetoidud ja kaardimoorid ja hipielu, mungad, jakid, metsad ja mäed...


- - -

Lisatud päev hiljem...

Ok, nüüd olen ma saanud kutse ühineda VEEL ÜHE Nepaali Tõlgi hallatava leheküljega FB's, ja tema sõbrad Nepaalist saadavad mulle sõbrakutseid 0_0
Üks neist on päris ehtne laama, tumepunase mungarüü ja märsiga...
Tahaks loota, et laama ei solvu, kui ma ei reageeri.

Esmaspäev, 27. juuni 2016

Huhhahhahhahhaaa - Lemuuria

Oli aeg, kui ma lugesin 15-23 raamatut kuus... - ma ei saa aru, kuidas?
(Aaaaaaa! Väga lihtne - ma ei söönud unerohtusid ja magasin väga vähe!
Ise küsin, ise vastan :p)

Nüüd olen selle aasta jooksul lugenud 18 :D
Aga ma käsitlen seda hea märgina - ma ei püüa ennast enam välispidisega täita :)
Mul pole puudu.

Aga paistab, et KUI ma loen, siis midagi veidrat :P

Terve juunikuu olen ma VT jaoks raamatukogust tellinud alkeemiateemalisi raamatuid, kuna ta kirjutab neist uurimust - et ei peaks seda 8. klassi ajal tegema. See tuleb kaitsta vist järgmise aasta märtsis või nii... Ja kui ma juba igasugust jama olen tellinud ja kotti ajanud, siis tellisin endale ka kaks raamatut Telosest, mis eesti keeles ilmunud on. Olin endale üles märkinud, et tuleb aga selle Telose kohta rohkem lugeda, kuid tellides ma isegi enam ei mäletanud, misasi see on - küll aga mäletasin, et see jääb mulle igal pool ette.

No vaat, nüüd olen esimese Telose-raamatu - Aurelia Louise Jonesi "Telos, I raamat: Uue Lemuuria ilmutused" - 27. leheküljel ja mõtteid on nii palju, et ma ei hakka raamatu lõpuni ootama.


Telos on lemuurlaste linn, mis ehitati maapõue (ja 'holograafiliselt' ka kõrgustesse) üle 12 000 aasta tagasi, kui sai teatavaks, et Lemuuria mandrit ootab häving. Sel ajaperioodil olid lemuurlased vaimselt alla käinud ja nende "vibratsioonid" olid viienda dimensiooni tasemelt langenud kolmandasse dimensiooni, tiheda energia dimensiooni, kus praegu ka meie elame. Kuna lemuurlaste eluiga on mituteist tuhandet aastat (või oli see 25 000?), on needsamad, USAs, Californias asuva Shasta mäe sisemusse ehitatud Telose linna ümber asunud lemuurlased ikka veel elus. Nad on õppinud oma 'sagedust' tõstma tagasi viienda dimensiooni tasemele ja nende meelest oleme me nüüdseks nii arenenud, et meilgi on lootust üleneda ja taasühineda oma õdede-vendadega muistsest Lemuuriast.

Ühesõnaga armas jutuke, mis meenutab inglite langemist ja Kristuse teist tulekut.

Mulle väga meeldivad sellised - muistsetest arenenud hingedest ja kadunud kõrgrassidest rääkivad legendid ja legendide töötlused, algas see ju juba enne Platonit ja siiamaani ehitatakse nende juttude ümber laiemat konteksti, tõelist muinas(jutulist)ajalugu :)
Kõik need lood, kuidas inglid maa-naistega lapsi said, ja kuidas maa peal elasid hiiglased - neid on nii tohutult palju erinevates kultuurides ja see on ju vahva ja põnev! :)

Aga seekord mind huvitas, kas raamatus on ka mingi idee, sisu, peale sellise joovastatud "oooo, me armastame teid kõiki nii väga ja ootame teie valgustumist ja meiega ühinemist", mida leiab enam-vähem kõigis usundites ja kultustes. Ja ma pean ütlema, et kuigi soojus ja armsus on vahetu suhtlemise puhul väga oluline, ei viitsi ma seda raamatutest lugeda. Oo see siin ja oo too seal! Paluks sisu! Mis on sõnum? :P

Samas üksikisikud, näiteks Mari Metsallik ja Veet Mano, saavad nii palju inimeste heaks ära teha, olles hoolivad ja soojad, pehmed. See mõjutab ju meid! :) Ja ma kasutangi siinkohal jälle võimalust prääksuda taas kord sellest, mis mulle ei meeldi vaimsete õpetajate juures: elitaarsus ja eksklusiivsus. Oshole ma andestan selle, sest mida ta parata sai - inimesed oleks ta oma kehade alla uputanud, kui ta oleks kõik huvilised endale ligi lasknud. Aga näiteks Lilleoru õpetaja Ingvar Villido tõsiselt häirib mind, kui ma teda kusagil kuulen ja näen, kuna temas puudub igasugune soojus, mille tõttu mina olen veendunud, et ta võib teada ja osata nii mõndagi, kuid ta läheb millestki üliolulisest mööda - see on suur-suur puudus. Ka alahindab ta väga tugevalt teisi inimesi, ehk - on ülbe. Tema põhiline jutt on selline, et "kannatustest vabanemine on ülimalt lihtne ja ma tean, kuidas see käib, ja ma olen valmis oma ekslusiivsetel koolitustel seda õpetama; kes maksab ja kannatustest ei vabane, on paraku ise loll, sest tee sellele on lihtne ja loogiline". 
Mulle tundub, et seni pole tal kedagi kannatustest vabastada õnnestunud - see kiirgaks kaugele, aga ma ei tunne  mingit kiirgust sealtpoolt. (Olen seal korra käinud. Oli teoreetilises plaanis imeline, hästi läbi mõeldud - kohal olla polnud parem, kui ükskõik kus mujal; inimesed jätsid kõike muud kui tüüne mulje ja nägin/kuulsin paljusid, kes ei tundnud end mõnusalt - meie Õega ka mitte! Söögi tegemise ajal kirus üks naine üle köögi oma õppejõudu ja naeruvääristas teda - kes nii teeb? Isegi endale ei maksa niimoodi süüa teha - ammugi siis kogu 'vahmiilile'.)
Aga eks joogagi tunneb mitut teed ja üks neist on teadmiste tee - džnana jooga, ehk siis intellektuaalne tee 'valgustumisele'. (Lilleorus muidugi, nagu kõik teavad :), praktiseeritakse teadliku tegutsemise, ehk krija joogat. Mis on krija jooga? Ainuke tõeline jooga, loomulikult. Nõnda teavad rääkida Villido jüngrid, kes Villido eeskujul krija joogat harrastavad. )

Muide, mu Õde käis päris pikalt Lilleorust tulnud joogajuhendaja juures, kes halvustas kogu aeg praktiseerijaid, et "kas te arvate, et olete millenigi jõudnud, et te teate midagi? aga mina ütlen teile - te ei tea ega oska veel midagi! see, mida te saavutusteks peate, on tühine" - no fui! Õde ütles, et tal tekkis iga kord seal käies 'depressioon', kuid (- ja mu õde on väga ratsionaalne ja vähemõjutatav) talle jäi tunne, et väljaspool seda gruppi pole tal üldse võimalik midagigigi saavutada või enda heaks teha, nii et ta ägades vedas end ikka sinna, sest ta ei tahtnud ju vabatahtlikult alaarenenud olla :D. Ta sai aru, et midagi kurja on toimuksil, nurises ja hurjutas ennast, aga vabaks ei saanud! Ülimalt veider... Aga mis õpetaja see on, kes ennast paremaks peab? Iga inimene, kes on enesearenduse teel, teab kui raske see on, ja suhtub inimeste koormatesse ja pingutustesse hellalt ja aupaklikult. See on raske tee! Õpetajad, kes on "endast vähem arenenute" suhtes midagi muud kui kaastundlikud, hellad ja armastavad, pole inimesed, keda tasuks järgida.

Muidugi - mõningaid asju ongi väga raske öelda, ilma et see ülbe tunduks. On siiski olekuid, mida saavutab vaid hingeliselt arenenum ja/või tundlikum inimene ning raske on leida kenasid sõnu, millega selgitada inimesele, et tal pole mingit mõtet üritada kellegi eeskujul valgusest toituda :), sest tema on "tihedam" ja vajab "tihedamat" toitu :)
Või näiteks, et puhta toidu fanatid pole peenutsejad, sest toidul ON tuntav energia - mida see ütleb inimesele, kes neid energiaid ei tunne? Ei midagi toredat, eks. Näiteks mina ei tunne käega (silmad kinni) toitude energiat - ma pean need ikkagi endale sisse sööma. Aga siis tunnen. Mõni ei tunne siis ka. Mõni tunneb juba käega või lihtsalt läheduses olles.


Aga nüüd raamatust :D
Miks lemuurlased siis kogu oma heatahtlikkuse juures end meile nähtavaks ei tee?
No vaat, ainult need, kes on vaimselt arenenud, saavad neid näha.
See kõlab nagu kapigei püüaks meid läbi kinnise kapiukse veenda, et ta on ka normaalne, nagu meiegi.
Nii ei saa! Tuleb ikka rahva hulka tulla ja normaalne OLLA - nii saab inimesi veenda oma normaalsuses.

Siin raamatus lemuurlased ütlevad, et nad saavad nähtavaks, kui inimesed usuvad nende abisse ja heatahtlikkusesse ja mediteerivad usinalt :)  Ma kujutan ette, kui dalai laama, selle asemel, et külastada, emmata, õnnistada, küsimustele vastata ja loenguid pidada, ütleks, et ta näitab ennast alles siis, kui inimesed on temasse, tema armastusse ja headusesse pikalt uskunud ja talle mõeldes piisavalt valgustunuks saanud ...
See oleks suht nõme.

Lemuurlased lubavad siin raamatus, et kui me teadlikult koos eksisteerima hakkame, näeme me imesid, mida me ei oska ettegi kujutada.
Noh, paluks konkreetsemalt ja paluks ka juhendeid, mitte lihtsalt ebamääraseid lubadusi. Et - hakkame tegutsema, unistamise asemel - öelge, kuidas? Palun!? :)


Ma näen ka, et ma võrdlen siinset retoorikat pidevalt joogafilosoofia ja budismiga, kus eesmärk pole imede saamine vaid lahustumine, hajumine. On 6 olemise tasandit ja mulle tundub, et ülevalt poolt allapoole pakub Internet nii:
1. Jumalad
2. inimesed
3. deemonid, halvad vaimud
4. loomad
5. näljased vaimud
6. põrguolendid ja põrgusse saadetud hinged.
Aga mul on nii tugevalt meeles/peas hoopis selline skeem:
1. Jumalused
2. head vaimolendid
3. inimesed
4. loomad
5. näljased vaimud
6. põrguolendid.
Mulle meeldib enda süsteem rohkem, aga paistab, et see pole õige :D
Mälu eksib...
No vaat, aga seda räägin ma selleks, et inimesena sündimist peetakse kõige paremaks võimaluseks, kuna vaid inimesel on võimalik kirgedest, soovidest vabaneda ja lahustuda, teo-tagajärje sidemed lõpuni ära käiata ja ümber mitte sündida. Seega on inimeseks olemine ihaldusväärsem kui olla jumal oma miljonite eluaastatega, kes oma olemasolu viisi naudib ja seega tekitab endale karmat ja peab uuesti sündima. Ja see inimese kombel nirvaanasse jõudmine/ selles lahustumine tundub mulle palju mõistlikum kui mingite imede tahtmine, mis on negatiivne, sest kui sa tahad, on sul puudu, sa pole täielik. See pole ihaldusväärne seisund, jällegi. Mõistagi - nirvaanasse vaibud sa alles siis, kui see on sulle ükskõik :) või täpsemalt - sa oled kindel, et see juhtub, kuid sulle pole enam oluline, millal.  (Sa saad kõik, millest loobud - ikka ja jälle! :)  )

Sellele eelneb maa peal selline huvitav aeg, kus sul pole vaja midagi teha, ega millegi üle muretseda, sest sul pole tähtis, et sa elaksid ka homme. See on mulle väga hästi mõistetav, kuigi emana ei saa ma endale sellist hoiakut praegu lubada ja kui ükskord saan - kas ma tahan? Pole aimugi :)

No vaat, nii palju siis 27 lehekülje peale. Võib-olla kirjutan sellest raamatust veel, võib-olla ka mitte. Näis! :)


---


Ma ei viitsi eraldi postitust teha ja lükkan siia pildid ka.


*
Terve talve sõin suhkrut, piima ja jahu, kuid nüüd, kus palavaks läks, ärkas minus järsku soov maksakotlettide järele! Sõin ära ja tundus täpselt see, mida mul vaja oligi.
Kuna ma nii väga harva soovin liha või lausa verd (ikka harvem kui kord kuus), siis usun, et on hea, et saan seda endale lubada, kui see isu tõesti tuleb. 


Tavatu lõunasöök. Eile, 30 kuumakraadiga :p

*

VT ütleb, et ma istun tobedasti:



... et mitte keegi ei istu niimoodi.
No kas ma tõesti olen ainuke?
Mulle on mugavad väga paljud isteasendid, mille puhul pepu ja tallad on samal kõrgusel -
see on lihtsalt üks neist.
Räägitakse, et taldade ja peopesade kokkusurumine on väga kasulik pealegi.
Näiteks 'namaste' asend kätele pidavat parandama mälu - nii et sul on kohatud inimeste
nime ja muud nendega seonduvat kergem meeles pidada :)



VT füüsikaõpik.
Kas te teadsite, kuidas keemiliselt toimub taimedes valgusest, veest ja süsihappegaasist 
loomadele ja meile kasutatavaks saava energia valmistamine?


Äge, mis? :)

*

Ja niisama - kenad kaustad :)



Sau-blau, tuvikesed, nautige suve! :)

Neljapäev, 23. juuni 2016

JUSTIN PETRONE "Minu Eesti 3. Mis juhtus?"

Mu vend oli mõni aeg tagasi tädi juures Tallinnas, käis sealt ühes vahvas rännaku-teraapias ja õhtute veetmiseks leidis riiulist selle raamatu. Ta ütles, et peaksin seda kindlasti lugema, kuna seal on põgusalt kuid toredasti juttu ühest inimesest, keda ma, noh, võib öelda, et armastan :) ja austan. Eelmine kord siin käies ta uuris, kas ma ikka olen lugenud ja ma polnud ning Vend lasi nina norgu, nii et ma mõtlesin, et pean kindlasti lugema, et teda rõõmustada saaksin :)

Aga minu meelest oli see kurb raamat. Algus oli küll täis naljakaid karakterikirjeldusi ja eksitusi, mida me Eestis kohaneda püüdvalt muulaselt lausa ootame - lisaks oli tsiteeritud paljude teiste väliseestlaste muljeid, aga esimese kolmandiku lõpust hakkas silma jääma ainult tohutu väsimus ja depressioon. Naine tal tundus olevat just väsimatu visualiseerija ja organiseerija ja planeerija :) - raske on kaasas käia, kui naine on nagu mingi inimtaifuun, mis tuhiseb üle platsi ja pärast seda on, oh seda imet, kõik hoopis paremini korras kui enne. Võimatu on kaasa tuhiseda, pigem tunned, et jääd ette - ja mul on niimoodi muidugi enamikuga inimestest :D, nii et mul tõmbus kõht hirmust kõvaks kogu seda asjakorraldamist ja sekeldamist kõrvalt jälgides. Ja samas ma tean, et maakerale kuluks võimalikult palju selliseid superinimesi ära.

Lõpp keeras hoopis nukraks, sest siin oli see kuulus lugu, kui politsei Justini öösel peatas ja talle teatas, et hoolimata kahest tagaistmel magavast lapsest ei tohi ta oma USA juhilubadega enam lähima hotellinigi sõita. Ja siis oli neil Eestis nii paha olla, et nad sõitsid tagasi Ameerikasse. Nukker!


See lubade- lugu tegi eestlased toona nii emotsionaalseks - kes hurjutasid politseinike ebainimlikkust, kes ütlesid, et seadustest peavad kõik kinni pidama...

Võib-olla seepärast, et mul oli väga iseteadlik ema, kellega vaielda polnud mingit mõtet, aga minuga juhtub bürokraatiaga põrkudes tavaliselt nii, et ma noogutan mõistvalt ja igaks juhuks uurin pehmelt, mis võimalused mul siis oleks, ja kui pole nagu mingeid erilisi võimalusi, siis juhtub selline asi, et mina hakkan tagasi tõmbuma ja isegi lohutan veidi klienditeenindajat või kes iganes mu ees siis ka on, ja tema hakkab loovamalt mõtlema. Et siis minu puhul on hästi toiminud see, et ma mõistan, et minu ees seisval inimesel on käsud ja ma usun siiralt sellesse, et ta aitaks mind, kui tema võimalused lubaksid. Ma olen tänulik, et ta kuulas mu ära ja mõtles natuke. Ja kui ma tasakesi ja sõbralikult taanduma hakkan, siis nad tavaliselt mõtlevad midagi välja, mis mind lahendusele või abile lähemale aitab :)
Näiteks ma mäletan, kuidas, kui Mees insuldi sai, siis mulle pangast rangelt öeldi, et ma ei saa midagi teha enne, kui olen Mehe teovõimetuks kuulutada lasknud. (Suurim probleem oli hetkel selles, et ma ei teadnud Mehe arvenumbrit, et invaliidsuspensioni taotlust täita. Enda arvele oleks ma selle saanud ainult juhul, kui Mees juba oleks olnud teovõimetuks tunnistatud - mis pole lühike protsess, aga elada oli vahepeal ka vaja.) Kuna ma suhtusin sellesse mõistvalt ja ilusasti edasi rääkisin, lihtsalt küsisin asjade kohta, mis olid mulle täiesti uued, siis hakkas teller (või kes iganes ta oli) koos minuga vaatama, mida ma tean Mehe arve ja meie laenuleppe kohta, ja mida ja kuidas ma saan teada saada, ilma et tema ütleks mulle asju, mida ta ei tohi mulle öelda, milliseid pabereid kodust otsida jne... Väga meeldiv oli. Väga!
Pärast rääkisin mõned korrad telefonitsi ühe panga-naisega, kes meile kodulaenupuhkuse korraldas ja ka tema oli väga soe ja hooliv, soovis viimases kõnes, et paranemine ikka toimuks ja kiirelt ja et me saaks oma asjade ja koduga ikka hakkama :) Ja kõik läks nii ilusti - ka tänu mu blogisõpradele :)

Mõtlen sellele siiamaani IGA PÄEV - mitte ilmtingimata pangast, aga oma ootamatult välja ilmunud senitundmata virtuaalsõpradest, meie kodu säilimisest ja Mehe uskumatust taastumisest. Ja mõtlen, et ma elan keset imet :)
Ma arvan, et tänulikkus on õnnelikkuse võti või vähemalt üks neist võtmetest...
Kui sa ei kujuta ette/ei eelda, et keegi peaks sulle midagi võimaldama, kui sa ilusti ja vaikselt lepid sellega, et sa oled lihtsalt üksi ja paljas, siis teeb iga vastutulek ja kingitus suure põuetäie rõõmu :)


---

Lisatud päev hiljem:

Ehk siis jälle - minu kogemus: sa saad kõik, millest loobud.

Maa- ja mereelukad

No vaat, mis ma eelmine kord rääkida tahtsin oli, et persoonilood jäävad minust alati puutumata, aga seekordne Jaan Tätte intervjuu algas kohe majakavahiks saamise soovi jutuga, nii et jäin lugema, ja lõpuni oli hirmus huvitav. Midagi selles elutunnetuses oli nii tuttavlikku, selles eluviisis nii ihaldusväärset... Ka olid vastused küsimustele nii kirjeldavad ja tunnetust täis - ei miskit kuiva kogu ses loos... Ma pean ikka selle tema Vaikuse-raamatu kiiremas korras ette võtma... kusagil on ta mul ammu kirjas, aga kirjas on mul sadu, kui mitte tuhandeid raamatuid, mida peaks lugema. Mituteist aastat tagasi lugemiseks üles märgitud raamatutest paljud küllap ei pakugi enam huvigi...

Aga intervjuu.
See toimus Vilsandi saarel, Tättete kodus ja intervjueeris teda (ja tema naist) Sirje Rattus.

Sirje Rattus: Kas ettekujutus elust üksikul saarel ja tegelikkus langevad kokku?
Jaan Tätte: Tegelikkus on kordades parem. Ette hakkad kujutama mingisuguseid võimalikke miinuseid, mis saareeluga kaasas käivad. Neid miinuseid ei tule, kuid positiivset, mis tuleb - seda on hästi palju! Hommikust õhtuni. Ja see ei muutu rutiiniks.
SR: Mina just ei usu seda!
JT: Ma ei tea, kui palju see hea, millest rääkisin, sõltub sellest, et ma elan saarel ja kui palju sellest, et olen üle viiekümne. Eaga asjad tohutult muutuvad. /.../ Siin saarel saad aru, tajud, milline ime elu on. Kui kastad taime, siis sa suisa tunned, kuidas ta lurinal vett sisse imeb, kuidas ta kasvab. Enne teadsid seda, nüüd tunned.

Hmm, vanusest tõesti sõltub palju. Ma tean seda suurepäraselt, kuna olen kogu aeg tahtnud vana olla :D

/.../

Rahakulust...
SR: Ja kui viimane häda käes, siis on ju võimalik mõned kontserdid teha?
JT: Ma olen nüüd viimase kolme aasta jooksul teinud raha eest viis kontserti. Tasuta kontserte olen palju teinud. Mõtlen vahel, et kui teen palju heategevust, siis tuleb tagasi. Ei tule. (Jääb mõttesse...) Võib-olla kunagi hiljem. Need raha eest kontserdid, need on ikka paremad. Seal on publik parem - nad on endast midagi andnud - ostnud pileti. Nad teavad, mida tahavad.

(See paneb isegi mind mõtlema :p..., et võta näpust, ja kuidas ta siis tagasi ei tule - kuhu ta kinni jäi? :p)

/.../

JT: /.../ ajas kohe naerma, kui küsisid, mis tunne on olla tegelikust elust eemal. Meie jaoks... võib-olla me oleme lollid, aga meie jaoks on see siin tegelik elu. Ja kui Tallinnasse satume, siis on kontrast nii suur ja tekib küsimus, et mida need inimesed siin küll teevad, kuidas nad hakkama saavad, kuidas neil igav ei hakka.

/.../

Paadimeheelust :)
SR: Mis romantika see kajutielu ka on?
JT: Kindlasti on erinevaid romantikaid.
Esimene romantikahetk, mida mäletan, oli viiekilomeetrine suusamatk isaga, sõitsime parunite surnuaeda - ma ei tea, miks seda nii nimetati -, tegime väikse lõkke üles, pusisime kaua, ema oli kaasa pannud praeleiva praemunaga, sõime seda lõkke ääres ja see oli vägev. Siis tundsin, et ma ei saa kunagi tagasi selleks, kes ma olin enne.


Kogu intervjuu oli nii mahe ja näkineidude sosinaid täis. Mõnus on lugeda neist vähestest inimestest, kes oskavad tänapäevale omastest meelelahutusvahenditest vaba maailma nii siiralt nautida. Kui tore tavalisest päevalehest lugeda midagi, mis haarab ja rahustab ja teeb rõõmsaks ühtaegu...  See näib nagu muinasjutt, mida peaks kõigil olema võimalik järgi teha/elada. Aga tegelikult muidugi pole ja kui paljud üldse seda tahakski?


Mõtlen, et augustis, kui marjad valmis on, lähen kindlasti Issakese ja Venna juurde maale, aga ega seal sellist vaikselt tuiutamist, mida mina igatsen, olema ei hakka. Oletan, et seal on kogu aeg kohal 6 inimest, ja seda on minu jaoks palju - isegi siis oleks, kui kaks neist poleks väikesed, kiired ja hulljulged marakratid :)

Aga vaat merd ma igatseda ei oska, metsad ja mäed on rohkem minu teema. Mere ääres on suurema osa ajast hirmus tuul ja vilu. Olen pigem puu- kui vesipea :)



Ahh, milline idüll ...

---

Nagu ma maininud olen, käib meil Õhtuleht, aga mina olen rohkem pildivaataja ja pealkirjalugeja. Teadusrubriigi artiklitest käin küll pilguga üle, aga muud nagu pelgan. Ka teleuudiseid ma ei vaata ja kui mõnikord olen mõelnud vaadata mingit vestlusringi ETV'st, et tutvuda seisukohtadega, mille eest inimesed võitlevad, ja faktide või järeldustega, mille abil nad seda teevad, aga kui keegi kedagi hurjutama kukub, siis hakkab mul nii ebamugav, et... Internetiportaalid aga tunduvad liiga kirjud - (minu meelest võiks valgel lehel olla mustad pealkirjad, mille all on lingid :D).  Nii et ma tean elust Eestis ja mujal maailmas nii palju, kui Õhtulehe pealkirjad lubavad oletada. Khm.

Viimasel ajal olen siiski palju mõtisklenud tipp-poliitikute kummalisest maailmast, kuna see on ikka rabav, et Trump on USA presidendikandidaadina üles seatud. Samas, pole mingi ime, et ameeriklased Euroopas toimuvat nähes tahavad enda riigi üle valvama kedagi, kes muretseb pigem ameeriklaste heaolu ja elunatukese kui võõralt maalt tulnud ja enda kohanemissuutlikkust veel mitte tõestanud muulaste võimaliku solvumise pärast. Hillaryga on jälle nii, et ta näib nii hirmus külm ja pragmaatiline, täitsa ebainimlik kohe, kuigi meie president Ilvese kõrval oleks tema teinud just seda, mida rahvas ootas Evelinilt - olnud kasvõi kaks aastat järjest viks ja viisakas, naeratav, poleks mitte millegagi märku andnud, et ta on üleliigne, sest presidendi tõeline paariline on juba keegi teine. Mõneti võikski isand Ilvest võrrelda Hillaryga - tark ja töökas, pühendunud ja usin, aga rahvale armas - seda mitte. Olen kindel, et Ilves on Eesti heaks väga palju ära teinud - tal on teadmisi, oskusi, hoolimist küllaga, aga hoolimata Evelini omaaegsetest ponnistusest puhta toidu eest võitlemise, koduleiva küpsetamise ja talupidamisega, ei saanud Ilvese-isand rahvale armsaks ega lähedaseks. Äkki oli Evelini pühendumus presidendi lähendamisele rahvale hoopis oma mehest kaugenemise põhjuseks? :D Igatahes mul on selline tunne, et Ilves tunneb hirmu rumala rahva suhtes. Et me oleme nii rumalad, et meie president põrkub tagasi,  kui meie peale mõtleb. Noh, see pole ka tore.

Ja muidugi President Putin :) Veel üks imeloom! Kas see polnud mitte Hiina esimene keiser, kes ei suutnud leppida mõttega, et ta on oma impeeriumi üüratuks laiendanud ja peaaegu kogu (tollal) teada oleva maailma valitseja, aga peab ühel päeval ikka surema nagu tavaline talupoegki, ning otsis usinasti igavese elu saladust? No paistab, et Putin on juba eluajal end botoksiga 'balsameerima' hakanud, et oma lapsenäoga igavikku kõndida. Siiski olen ma juba praegu põnevil, kes selle suure riigi etteotsa pärast teda astub? Kas on seal kardinate varjus peidus veel mõni nartsissistlik psühhopaat, või tuleb ikka mõni inimlikum ja diplomaatilisem figuur? Ma ei jõua ära oodata! :D

Ma ei tea, kuidas selle Putini-armastusega Vene lihtrahva seas on, aga Eesti venelased teda küll armastavad :D  Kunagi Naabrimehe ja tema külaliste juures ma ütlesin Putini kohta midagi iroonilist ja mainisin Anna Politkovskaja raamatut, mille endale ostnud oli, ja see ajas nad hirmsasti närvi :D


Mu naabrimees viidi muide eile kiirabiga ära. Võtsin rõdul pesu restilt ja kuulsin, kuidas kiirabitöötajad teda kompasid ja tema venekeelseid roppusi kuulasid, enne kui ta ilmselt minestas, sest siis hakkasid kostma mulle nii tuttavlikud laksud ja nõudlikud "hallo-hallo!" hüüded.

Suvisel ajal on rõduuksed ja aknad kõigil lahti ja ma kuulen hommikust õhtuni mõlema naabri ropendamist :p - ühelt poolt venekeelset ja teiselt eestikeelset.  Naabrimees on juba üle viiekümne ja ilmselt teab, mis teeb, aga kassiga naabritel on väike tütar, Kassandra. Ma ikka mõtlen, et vaene laps kasvab üles, pidades neid sõnu nagu mingiteks omadussõnadeks, millega oma juttu ilmestada...

Ja praegu meenus mulle, et ma tahtsin rääkida hoopis Jaan Tätte imevahvast eilses Õhtulehes ilmunud persooniloost, aga mul pole enam aega :D, Õhtul või homme või millalgi! :P


---

Lisatud 27. juuli 2016

Tänases Õhtulehes seisab, et Ilvese maine on eestlaste silmis hetkel madalam kui ühelgi Eesti presidendil iial on olnud.
Hmmnjaa.

Teisipäev, 21. juuni 2016

Noh, paistab, et ma olen otsustanud teid surnuks rääkida...

Ma olen viimasel ajal rääkinud nii paljudest ideedest, millega ma levinud enesearendusteooriate puhul nõus ei ole. Aga eks ma olen aja jooksul kuulnud ka neid, mis kohe omaseks saavad. Näiteks Tommy Hellsteni "sa saad kõik, millest loobud" idee, mis tundus väga klappivat mu enda kogemusega. Polegi siis vist ime, et "sa saad kõik, mida tahta oskad" idee mulle pärast enam nii armsaks ei saanud :D, aga enda kasuks pean ma ütlema, et kui ma headest ideedest kilkan kohe, siis arusaamatuid loksutan mitu aastat teadvuse ja alateadvuse ääremaadel, enne kui nende kohta midagi ära otsustan :)

Üks ülikasulik asi, mida üks naine - ka terapeut, tegelikult - mulle ütles ja õpetas oli, et kõik tunded on õiged ja lubatud. Muidugi olin ma seda varem ka kuulnud, kuid ... seejärel asuti neidsamu tundeid ikkagi muutma ja tervematega asendama - juba sama pooltunni lõpuks oodati, et ma tunnistaks ikkagi ratsionaalsemat ja küpsemat mõtet :)
Aga see naine päriselt ka ise uskus seda, et ükskõik kui lapsikuna, ebaküpsena, tüütuna või piinlikuna inimesele mingi tunne ka ei tundu - see tunne tuleb lubada endale. Pole viga midagi, et meil on tunne, mida me enda juures näha ei taha. Sellel tundel on põhjus! Me peame seda endale lubama! Ta ei jahvatanud sellest sugugi pikalt, aga kuidagi nii, et see jõudis kohale. See pole mingi katastroof, kui me oleme natuke 'allakäinud' emotsionaalselt mingil hetkel :D
Tuleb ennast võtta, armastada, kaitsta ja hoida koos selle tundega.

Mõne isiku juuresolek on nagunii raviv, ja ma arvan, et suur osa siin on selles, kui ehe ja iseendana kohal see inimene on. Tema oli. Näiteks rääkis ta meie lühikese (neli järjestikust päeva) teraapia jooksul oma sarnaseid kogemusi ja tundeid - millel tavalises psühhoteraapias üldse kohta pole, aga just need jutud jäid mulle pähe, mõjutasid ja aitasid mind kõvasti järgmistel kuudel.

Ja seda ma tahaks siin ka korrata, kuigi ma ei saa oma isiksusega selle jutu kõrval olla... :), et mis siis, kui sa oled naabri peale kade (ja see on tobe) või tahad oma lapsele kümme laksu järjest anda (mis on inetu ja kasutu/kahjulik peale selle) - mitte miski ei toimu meis ainult selle pärast, et me oleme lollid. Kõigel on taust ja kõik on mõistetav. Ja mida suurema armastusega ja hellusega enda küündimatusi vaadata ja 'mõttega paitada', seda kiiremini need kaovad.


Üks teine asi, mis mulle hiljuti huvitava üllatusena tuli, oli Teal Swani jutt sellest, et ... draamakuningannasid pole olemas. Mitte keegi ei reageeri üle. Meile ainult tundub, et teine inimene reageerib üle, sest meie näeme ainult seda, mis praegu juhtus ja me ei näe vanu vigastusi ja arme seal all (jäämäe veealust osa), mille tõttu inimene reageerib meie silmis üle, aga tegelikult reageerib ta oma koormale täpselt vastavalt.
Njaa. Mõttekoht.


See pani mind ka taas mõtlema, et mõnikord on partnerivahetusest kasu, kuigi öeldakse ju, et vahet pole ja samad draamad kestavad uues suhtes edasi, sest need käivad sinu suhtlemismustritega kaasa. Aga tegelikult inimesed ju muutuvad, kuid kui su partner jonnib ja keeldub seda nägemast ja jätkab süüdistamist, siis tasub küll ju uus suhe ette võtta, kui sa tead, et oled oma vigadest õppinud - ja samas vanas suhtes pole sellest kasu, ikka saad mööda päid ja jalgu, usaldust ei teki, valu on olnud liiga suur ja haavad ei kasvagi kinni.

Tavaliselt on nii, et üks vihastab millegi peale ja siis kohe vihastab teine, et esimene sellise asja peale (jälle) vihastas. Aga mu õemees on näiteks selline, et kui mu Õde kulmu kortsutab, siis mees tuleb kohe tema juurde ja nad räägivad nii kaua kui vaja, kasvõi vanadest asjadest. Aga tavaliselt, kui sa annad märku, et sul on mingi vana asja peale ikka veel hing täis, saad ju partnerilt kohe pahandada :), ei ole sellist asja, et "jaa, kallis, ma mäletan, see oli minust nii rumal, mul on tõesti kahju, ma saan aru, et sa kannatad selle pärast; ma armastan sind ja ma luban, et ma enam nii rumalasti ei käitu!" Ei ole nii, tavalistest peredes. Tavalistes peredes ütleb mees, et "Hakkab jälle pihta!" ja läheb kõrtsu või paneb kõrvaklapid pähe ja istub arvuti taha. Ja mees ei pruugigi süüdi olla - naine ehk tõesti "iriseb". Mees pole lihtsalt osanud oma naisele tõestada, et ta on usaldust ja armastust väärt, nüüd. Sest ta ei taha rääkida vanadest valusatest asjadest. Ta tahab olla kuningas. Ja kuningad ei eksi.
Kuidagi nii...

Aga selliseid veealuseid jäämägesid üldse ei teki, kui enda ja oma partneri hea enesetunde ja eneseväärikuse eest armastusega hoolitseme. Kui me ei vihasta, vaid armastame ja hoolitseme, kui meie kaaslane on nõrk ja tal on 'hing haige'. See tundub nii lihtne, kuid välja tuleb vähestel...

Veel üks piuks :p

Ma ei tea, mis mul praegu viga on, aga mul tuli VEEL ÜKS ASI, meelde, mis mulle mõnda aega juba silma torkab vaimsete õpetajate juttudes :D

(Ma loodan, et asi on selles supertäiskuus ja mu kaagutamine sumbub koos kuu kahanemisega :p)


Nimelt see asi, et kui tavalisel inimesel on vähk, siis on see sellepärast, et ta vihkab kedagi teist või iseennast, ja ei anna sellest endale aru. Ja ta on ise süüdi, halvas mõttes. Ta on spirituaalses plaanis küündimatu - sellepärast on tal vähk.

Aga kui vaimsel õpetajal on vähk (ja neil on seda samapalju kui kõigil teistelgi), siis see on universumi kingitus, et ta saaks kõrgemale tasandile areneda kannatuste läbi.


Kui tavalisel inimesel on depressioon, siis on ta lihtsalt rumalavõitu, küündimatu, ise süüdi.
Aga kui vaimsel õpetajal on depressioon, siis on see puhastustuli, millest ta kahtlemata väljub veel kirkama ja ülevamana, kui ta enne oligi.

Paneb kulmu kergitama, lihtsalt... :p
A little humbleness needed here...

Esmaspäev, 20. juuni 2016

Veel kõige tüütumat targutamist

Enne kirjutasin segadusest, mida tunneb õnnetu, kellele enda tervise või muu olukorra parandamiseks soovitatakse midagi, mis näib talle vilets/tülikas/kasutu - et kas tegemist on intuitsiooniga, mis teda valesammu eest hoiatab, või hoopis resistentsusega, sooviga end mitte muuta, sest vana 'vigane elu' on nii omaseks ja turvaliseks muutunud :)

No näiteks, kui ma olin teismeline ( - oot, hiljem siiski ka!) ja rääkisin psühholoogidele-psühhiaatritele probleemidest emaga, siis mitmed neist soovitasid mulle draama-teraapiat või kuidas seda nimetatigi. Et grupis kehastatakse erinevaid rolle ja inimesed saavad ennast tühjaks karjuda "ohutult" - teiste omasugustega rolle vahetades, või oma hirmudest-solvumistest rääkida. Suhtusin sellesse ettepanekusse alati õuduse ja vastikusega.

Ehk siis olin vilets patsient, kes ravist keeldus, aga terveks tahtis ikka saada.

Nüüd saan aru, et ma ei taha/tohi lubada enda peale karjuda ka mingis rollimängus, ja ma ei taha/tohi olla juures, kui keegi kellegi peale karjub. See on ebanormaalne minu maailmas. Ja mida tugevamalt iseendamaks ma saan, seda ebanormaalsem karjumine mulle tundub. (Ja vahemärkusena - nii vinge on näha oma last, kellele selline suhtumine, et karjumine on mõttetu/nõrk/ebaviisakas/otstarbetu/ lame on nagu kaasa sündinud :) - samas ma mõtlen, kuidas ta hakkab hakkama saama maailmas, kus inimesed üksteise suunas häält tõstavad? Kuid loodan, et muretsen üle. Ega VT ainult koduses vaakumis pole kasvanud...)

Veelgi enam. Minu probleem emaga vestlemisel oligi ju see, et ta hakkas karjuma ja ma ei suutnud edasi rääkida. Selle pärast nimelt ta ju karjuski, et mind endast välja viia, et ma ei saaks enam asjalikult vestlust jätkata. Ta ei soovinud ratsionaalset vestlust, ta oleks selle käigus halvas valguses paistnud, nii et ta lõi emotsioonid endas ja ka minus lõkkele, tehes vestlemise võimatuks.

Pole siis sugugi ime, et ma ei tahtnud mitte mingisugusest "tooli peale karjumisest" mitte midagi kuuldagi. Pealegi... väga imelik, et arstid seda kohe ära ei näe - teised, suvalised inimesed küll näevad :D -, aga ma pole üldse tüüp, kes asju vaikselt hinges kannaks. Ma arvan, et paljud politseiuurijad ja mõnedki psühhiaatrid-psühholoogid on selles mõttes rikutud, et neile valetatakse nii palju, et nad igaks juhuks ei usu kedagi...


Veel üks asi, mida väga paljudes eneseabiraamatutes soovitatakse, on mitte tõrjuda sugulasi, keda sa pead idioodiks, süüdimatuks, sotsiopaadiks, vargaks või kes on sind lapsena näiteks vägistanud. Tuleb andeks anda, sest muidu kannatad ise. Ja andeksandmine paljude gurude meelest tähendab seda, et sa lood nende inimestega lähedased suhted. Sa ei näe neid ebameeldivatena. Ehk siis - sa pead end nende halbuse suhtes pimedaks hüpnotiseerima.

Olen selle üle palju aastaid imestanud. Loomulikult on võimalik andestada ja kahjuks ma kaldun ka arvama, et see on vajalik, kui sa ei taha ise kannatama jäädagi. Andestamine on võimalik ja vajalik, ükskõik, mis on tehtud. Kuid teistele andestamisest hästi palju olulisem on ennast hoida ja armastada, endale andestada - - -  näiteks see, et sa ei suuda praegu veel kohe andestada teisele. Pane see teisele andestamine siis 'ootele' ja andesta endale, et sa ei suuda nii suuremeelne ja mõistev olla, SEE ON OK! Päris kindlasti! Enne ikka hoia ja armasta ennast! Muidu sind väärkoheldi, ja siis väärkohtled sa ise ennast sinna otsa, kui piinad end selle pärast, et ei suuda sind halvasti kohelnud inimesele andestada. EI! Selle teistele andestamisega pole, ausalt, nii kiire! Küll aga on kiire enda hoidmise ja poputamisega :) Seda tuleb teha kohe ja iga päev!

Veel.

Ma ei tea, kas väga empaatilistel inimestel on see oluliselt hullem, aga mina küll lähen dialoogi ajal lupsti teise inimesega samale lainele. On kohutav endale teha sellist asja, et sa tead, et mingi inimese 'laine' on täis vaenulikkust, süüdistamist, hukkamõistu, kibedust - ja sa ikka lähed temaga istuma ja samastuma, sest ta on su sugulane, näiteks. Džiizus! Ärge tehke seda endale!

Budistid ütlevad, et see, mida sa kordad, kogu aeg tugevneb - seega korda häid tegusid ja hoidu halvast, soovimatust. See, millel su tähelepanu on, tugevneb.

Meedikud teavad, et kui sa korduva valu puhul valuvaigisteid ei võta siis muutub su valu krooniliseks ja edaspidi piisab väikesest häiritusest, kui sind juba tabab full blown valuhoog, sest need närviteed on juba nii sisse sõidetud, et piisab vähimastki häiritusest tundlikus piirkonnas, kui valuhoog prahvatab.

Ja täpselt sama kehtib ka emotsioonidega. Mida sagedamini sa tunned vastikust ja õudust mõne negatiivse või vaimselt haige sugulasega suheldes, seda kergemini need emotsioonid sinus avalduma hakkavad.

Niisiis. Ärge uskuge, et te PEATE mingil põhjusel suhted säilitama vastumeelsete sugulaste või lapsepõlvesõprade või naabritega. Üks kord meist endist oluliselt agressiivsema inimesega suhelda on ka liiga palju, aga eriti hull on minna suhtlema kellegagi, kelle puhul on ette teada, et sa tunned end pärast nii emotsionaalselt kui füüsiliselt halvasti. Räägitakse mingist suguvõsa / juurte jõust - no kas on tunne, et saad jõudu juurde, kui suhtled psühhopaadist või vägistajast sugulasega? Iuu!

Hoidke ja kaitske ennast ja ärge laske "vaimsetel õpetajatel" end sundida vastikutesse situatsioonidesse! Usaldage oma tunnetust ka ikka! Muidu pärast tunnete end lihtsalt lollina, et teadsite, mida tuleks/ei tuleks teha, aga kuulasite võõrast inimest.

See on küll tõsi, et teised inimesed ei pane meie sisse tundeid vaid mõned lihtsalt toovad esile meie tunded, mis pole aastaid 'kasutusel olnud'.
Ja mis siis?
Las need soikus tunded aga suiguvad! Minu poolest võivad nad nii kaua 'magada', kuni surevad une pealt.
Milleks õelat draakonit sorkida, kui ise pead sellega pärast võitlema?


See kõik öeldud - andestamise tähtsust alahinnata ei maksa.
Nii see paraku on, et tervenemine on võimatu, kui sa pole suutnud andestada.
Võib-olla on selleks vaja 'pahategijaga' suhelda, kokku saada - ma pean tunnistama, et ma isiklikult sellest aru ei saa :D, aga tunnen, et mõnedele inimestele see on vajalik. ...  Aga praegu torkas pähe, et ilmselt nendele ongi vajalik, kes pole olnud täiesti avameelsed. Vooh!
Võib ka vastupidi olla - inimene, kes on sulle kannatusi põhjustanud, võib tahta hoopis sinuga väga kokku saada ja suhelda! Sest temal on vaja endale andestada ja ta tahab näha, et see on tühiasi, mida ta sulle tegi - sa ei kanna vimma! Sellisel puhul võib juhtuda, et sina mingil hetkel ei viitsi enam selles vanas valus marineerida ja oled selle kõik läbi seedinud, aga teise inimese valvas ja solvumisvalmis käitumine ei muutu, sest ta ise pole endale andestanud, kuigi ta võib-olla on 30 aastat enda tegudele õigustusi jahvatanud. Tegelikult ta teab, et käitus lubamatult ja sinu andestus asja täielikult ei paranda - inimesele on tervenemiseks alati vaja, et ta ise andestaks - endale ja teistele.


Jah, ma tean, et ma nüüd targutan elementaarasju nagu mõned minu poolt kirutud kirjanikud :p
Aga see jääb ikka tagasihoidlikuks blogipostituseks - ma ei hakka kirjutama raamatut või avaldama oma 'revolutsioonilisi ilmutusi' mõnes kiiksuga portaalis :)

Intuitsioon või mugavustsoon?

Mõnikord soovitakse meid kaasata millessegi, mis meil kõhu keerama paneb.
See võib olla midagi väikest nagu kokkusaamine, või midagi suurt nagu näiteks soovitus mitmepäevasele matkale minna, kui sa oled paadunud linnapoiss või tüdruk ja lihtsalt tead, et sa ei naudi seda.

No olgu, käid ära, kokkusaamisel või matkal, ja jäid ellu.
Kuna sa pingutasid, siis oled sunnitud end veenma, et täitsa tore oli - muidu hakkab endast liiga hale, et kui kaua võib teistel end juhtida lasta.

Siin tulebki üks huvitav asi välja.
Arenemiseks peame me väidetavalt oma mugavustsoonist välja tulema.
Tõenäoliselt see mingi osa inimeste jaoks tõesti on nii.
Aga kui me tunneme, et me tõesti ei taha midagi teha - kuidas me teame, kas see on on pime hirm ja soov jääda mugavustsooni, või on see kõhutunne, mis ütleb, et ära raiska oma energiat valede asjade peale, ära kaugene iseendast, ära teeskle, et kõik on hästi?

Näiteks ka mul tekib adrenaliinivoog, kui sunnin end tegema asju, mida ma tõesti teha ei taha. Ma suudan enda jaoks otsida välja head küljed ja heal juhul neid ka nautida. (Nagu nii kaunilt öeldakse: kui elu sulle .... keerab, siis pole muud teha, kui otsi parem asend ja ürita seda nautida.) Sellele järgneb adrenaliinipohmell, mille ajal olen korraga naermas ja nutmas - no täitsa hull, hüsteerik. Teised inimesed tõlgendavad seda elevusena ja mulle on see soodne, nii et las...  :). Minu jaoks on see'pohmell' väga ebameeldiv - ma tahaks oksendada ja siis sada aastat magada -, kuid saan aru, et on inimesi, kes ilma selle hormoonidekokteilita ei tunne end elusana.

Mida ma aga tean, on, et tõed mu enda ja maailma kohta avanevad mulle erakluses ja vaikuses.

Ikkagi jääb küsimus, kuidas ma tean, kas ma hoian millestki eemale, kuna see tekitab minus segadust ja lärmi juurde ning viib mind endast kaugemale, või lihtsalt kartusest teha midagi harjumatut? Või kuidas tõestada soovitajale, et mulle pole tema poolt propageeritavast meetodist kasu. See oleks lihtsalt üks 'lärm' mu elus juures.

Nagu näiteks kõikmõeldavad vitamiinid, mida ma siin pool aastat sõin, paljusid neist mitmekordselt, B6 vitamiini näiteks iga päev kolmekordne doos! :D
Aga see oli lihtne, ainus mure oli rahakulu.
Mu sõbranna ütleb, et tema unustab kogu aeg võtta, aga mul seda muret pole.
Loomulikult polnud sellest mitte mingisugust kasu peale selle, et mul on näägutajatele midagi vastu visata. Aga enamik asju, mida soovitatakse, on märksa (energia)kulukamad.

Millal ma tean, et see vastupanu minu sees on "kõhutunne" (et see pole minu  tee, ma ei taha seda teha, ma ei tohiks seda teha) ja millal ma tean, et see on võõristusest sündinud tõrksus. Tunne on seal all üks ja seesama "fui! - see nüüd küll hea mõte pole!" :D

 Mõnikord on õige ja kasulik loobuda!
Muidu pingutad, kuni koletis välja pääseb.



----

Lisatud paar tundi hiljem.

Panin Hallo, Kosmose 2015. aasta kuulajate leemikute saate mängima, kust mul enne pooleli jäi, ja tegin lõunauinaku. Ärkasin selle peale, et üks vendadest Urbidest rääkis:
"Ei tohi endaga kompromisse teha! Ei tohi teha neid asju, mida teha ei taha. Ära suhtle inimestega, kellega sa ei taha suhelda."

Noh, olen väga nõus... aga kuidas siis ikkagi jääb oma mugavustsoonist väljatulekuga? :)

Ebameeldivate inimestega suhtlemisest tahan teha eraldi postituse, sest selgi puhul räägitakse, et kõik, mis sind teiste juures ärritab, on tegelikult sinu enda sees, nii et tegele endaga, mitte ära torma teise inimese juurest ära. Teises inimeses pole asi!

Ma arvan, et see on vale ja ohtlik arusaam, aga see on pikem jutt.

Laupäev, 18. juuni 2016

Kuidas küla koerale...

Koolivaheaeg on VT jälle sülelapseks muutnud :)

Ta loeb praegu Harry Potteri kuuendat raamatut ja kuna ta teab, et mulle meeldib väga Luna Lovegood...



... siis ta pakkus, et märgib minu jaoks raamatus kõik kohad (memoribadega, mitte pastakaga :P) ära ja loeb mulle ette :D


Tasub ikka lugeda lastele, kui nad väikesed on! :)


---

Sain selle jooga-ohtude raamatu läbi, võtsin uue vihiku ette ja esimene tsitaat seal oli:

"Keegi ei või saada midagi ilma, et oleks seda ära teeninud. /.../ Võime koguda paljutki naudinguks oma meeltele, aga tegelikult kuulub meile vaid see, mida me väärime."

Mõtlesin, et WOW, kus minu juurde jooksevad praegu kokku kõik saamise ja väärimise teemad.
Terve õhtu käisin äraseletatud moega ringi.

Kuna hommik on õhtust targem, jõudis mulle järgmisel hommikul kohale, et on üsnagi ootuspärane, et ma oma 2012. aasta lugemispäevikust leian tsitaadi, mis mind kõnetab. Pigem tuleks imestada selle üle, et mul kindla arvamuse formeerumine/formuleerimine (nimelt siis, et tahtmine, palumine ja manifesteerimine on minu meelest ikka väga kummalised ja mõttetud tegevused, kuna maailma asjad peaksid toimuma nii, et kõigepealt sa väärid midagi - see avab kanali 'ülemise otsa' - ja teiseks oled valmis seda vastu võtma - see avab kanali 'alumise' või inimesepoolse otsa) vähemalt neli aastat aega võttis :D

Aga noh, milleski selgusele jõudmine on alati rahuldav, nii harva, kui mul seda ka juhtub :p - isegi teades, et kogemuste lisandudes nägemused muutuvad ja muunduvad.


---

Eilsest või üleeilsest Õhtulehest lugesin, et rahva lemmik-presidendikandidaat oleks Marina Kaljurand. Võib-olla selle pärast, et ma eriti poliitikat ei jälgi (hm, no tegelikult ma ei jälgi üldse - mul pole aimugi, kust ma üldse midagi või kedagi tean... infomüra kaudu ilmselt!, kogemata jääb kõrva-silma), aga ka mulle on Kaljurand sümpaatne. Kurb oli ainult lugeda, et ta dalai-laamaga ametlikult ei kohtuks. Et pärast viimast korda tuli suhteid Hiinaga 20 aastat lappida. See diplomaatia on ikka üks keeruline asi, kuna tegudest saavad millegi laiema sümbolid. Miks me neid suhteid Hiinaga nii hoolsasti valvame ja lapime? Raha pärast või? Mähh.

Näe, Obama siin kohtus 15. juunil Valges Majas dalai-laamaga ja kummalgi pole häda midagi :)



USAst on lausa kahju, et nad sellise presidendi kaotavad. Hillary ju pole kuskilt otsast sümpaatne inimene, kuigi töökas kahtlemata ja Trumpist ma ei hakka rääkimagi... Kas ta teile ei meenuta Boris Jeltsinit? :D Mulle nii meenutab! Jeltsinit selles kuulsas videos, kus ta ilmselt purjus peaga mingi muusika saatel tantsu vehib, blond juuksetutt tuules hõljumas... nagu mingi Marilyn Monroe... :D




Kaljuranna juurde tagasi...
See, et ta Iraanis presidendiga kohtudes pearätti kandis, oli viisakas mu meelest. Matslikkus tuleb inimestest välja rookida, siis pole feminismi vajagi, kõik on lugupidavad üksteise ruumi ja piiride suhtes.
Ja see, et teda tema ema kunagise töö pärast materdati, oli üpris inetu ja masendav. Ma olen küll alati tuttavatele öelnud, et ärge häbenege oma sugulaste tegusid, ärge võtke seda isiklikult. Ja otsige nõrkust või probleemi sandi käitumise taga ja tegelge sellega, pole mõtet niisama hurjutada ja käitumiseeskirju tutvustada.


---

Veel üks pildike.

Mu Õde rääkis oma meest mitu aastat nõusse, et kass võtta. Vaene Hindu on allergik ja pealegi ei taha ta oma vabadusest killukestki loovutada. Nemad näiteks on otsustanud lapsi mitte saada.

Aga lõpuks sai kass ikka majja toodud. Nad käisid mitmes varjupaigas valimas ja see kass jäi meelde. Kui kiisu koju toodi, käis ta Õel kogu aeg järel ja mäuksus haledalt. Õde guugeldas seda probleemi ja Guugel ütles, et sellisel juhul jääb kassile paidest ja mängimisest väheks, ta tahab rohkem lähedust, nii et teda tuleks põues kanda ja süles hoida. Nii Õde tegigi ja mäuksumine lakkas. Aga kassike oli nii armas, et keeras ka Hindu ümber käpa ja nüüd on Hindu see, kes kassiga mööda maja ringi käib - niipea, kui töölt koju jõuab on kass tal kukil, süles, kaisus. Hindu krõbistab allergiarohtusid, naeratab, nurrub ja ütleb Õele kogu aeg: "Vaata kassi!", kuigi õde on teda terve päeva näinud :D

Kassid on ikka võlurid :)


Aga õde tuleb mul kuu aja pärast Eestisse jälle! :)

Ta tahab endale Eestis ahjuküttega korterit osta, kus hoida oma maist vara. See peaks olema kivimajas, et oleks raskem seda maha põletada, ja ahjuküte muidugi sellepärast, et küttearved ei jookseks. Pealegi on Õele alati tuli meeldinud. Ja aed peab olema. Ja ilus loodus lähedal.

Seda plaani kuulates hakkasin minagi kinnisvalehel ringi vaatama ja leidsin endale täiusliku maja:



Tadaa! :D

Õde ütles, et alguses tundus õudne, aga kui saega paar tiiru ümber maja ära käia...

Mina ütlesin, ei-ei-ei-ei, mulle just meeldib see, et ta hakkab metsaga kokku kasvama...

Saatsin Vennale lingid meie mõlema välja valitud majadest.

Vend vastas "OEH! ja VÕEH!"

Õe valitud korteri peale "oeh!", sest see asus mingis x-kohas.
Minu valitud maja peale "võeh!", sest see pole elatav... :p

Aga noh... ega ma kusagile kolima ei hakka praegu :D, ammugi ei hakka ma Meest ja VT'd ilma lagede ja põrandateta hurtsikusse kolima :), see oli niisama, väike mänguke :)


Loodan, et naudite oma nädalavahetust, tuvikesed, muahh! :)

Neljapäev, 16. juuni 2016

WILLIAM J. BROAD "Jooga. Ohud ja võimalused"

Ilmunud aastal 2012.
Kirjastus Tänapäev
248 lehekülge

Selles joogaraamatus ei õpetata joogat õigesti tegema, vaid analüüsitakse jooga kohta tehtud uurimistööde tulemusi.

Sageli reklaamitakse joogat kui võimalust oma füüsilise vormi parandamiseks, kuid on selgunud, et kuigi joogat harrastama hakanud inimesed tunnevad end subjektiivselt 'igas mõttes' paremini, on enamik joogastiile nii staatilised, et südame-veresoonkonnale, mille vastupidavuse järgi otsustatakse tänapäeval füüsilise vormi üle, ei avalda see mingit märgatavat mõju. Ehk siis "jooga aitab keha ja meelt viisil, mis ulatub väljapoole spordi ja aeroobika piire" (lk 95). Samas parandab see tasakaalu, leevendab väsimust, alandab stressi ja depressiooni, tõstab tuju, parandab und, vähendab valu, alandab kolesteroolitaset ja harrastajate hinnangul parandab elukvaliteeti nii sotsiaalselt kui tööalaselt. "Uurijate sõnul on jooga kasulik kõigis kategooriates, välja arvatud nendes, mis on seotud füüsilise vormiga" (lk 96). :D

Tõsi aga on see, et joogastiile on erinevaid ja näiteks päikesetervitus ja aštanga jooga, mis on kiirem ja liikuvam, mõjub sümpaatilisele närvisüsteemile ja ergutab-virgutab. Staatilisemad joogastiilid aga pigem rahustavad ja mõjuvad parasümpaatilist närvisüsteemi toetavalt. Kusagilt mujalt olen lugenud, et jõulisemat ja energilisemet joogat nimetatakse yang-joogaks, pikkade asendihoidmistega joogat aga yin-joogaks ja õhtuti teen mina alati aeglaselt - samu harjutusi, mida hommikuti teen kiiremini.

Vereringele on hea peapealseis või pigem kätelseisu variatsioonid, samas on need harjutused väga ohtlikud insuldiriskiga inimestele ja neid, kes on pea-peal-harjutusi tehes insuldi saanud, on juba väga palju. Nagu ma näen, ei märkinud ma üles, mitu protsenti jooga-harrastajatest ütles, et on end kunagi joogat tehes miskitmoodi vigastanud, aga see oli kusagil 70 kandis! Minu ainus joogakahjustus oli randmetele. Tegin enda keha-meeletüübile vastavat harjutustejärjestust ja seal oli harjutus, mille puhul keha toetub pulksirgelt varvastele ja rusikasse pandud kätele (kõht maa poole). See tegi randmetele haiget, kuid mõtlesin, et alguse asi - küll ma tugevamaks saan. Kuid kui mul oli juba kahe käega raske täis kohvitassi suu juurde tõsta, lõpetasin selle harjutuse tegemise ja kandsin 5 nädalat randmete ümber rõhksidet :p
Ma vaatan Instagrammis mitut joogaharrastajat/-õpetajat, kes on ülipaindlikud ja mõnel juhul ka ülimalt tugevad - see inspireerib mind, aga mul pole tahtmist nii tõhusalt treenida :) Nüüd vaatan neid pilte ja mõtlengi sellele, et hästi paljud joogaõpetajad on pärast mitutkümmet aastat joogaga tegelemist endale hirmsad valud ja hädad kaela saanud...

Enamikus hatha-jooga klassides alustatakse tasakesi venitustega, siis tehakse jõulisemaid harjutusi ja lõpuks jälle rahustavaid, sinna juurde mõned kehakoputused ja massaažid.

Biokeemia muutustest jäi silma, et depressiooniga seotud neurotransmitteri GABA hulk organismis tõuseb ka alustavatel harrastajatel tõesti kõvasti - seda võrreldi nullgrupiga ja jalutajate grupiga, millest ka viimases mingit olulist muutust ei märgatud, kuigi subjektiivselt paljud inimesed tunnevad, et jalutamine rahustab ja teeb pea klaariks. Veel on paljudest uurimustest täitsa selge, et testosterooni hulk suureneb märgatavalt. Ei teagi, miks muistsetel joogidel-askeetidel seda veel vaja oli :D  Aga tõepoolest kinnitavad nii mehed kui naised, et nende seksuaalelu on joogat harrastama hakates paranenud mitmes mõttes, kaasa arvatud iha, erutus, orgasm ja rahuldus, erektsiooni tugevus ja püsivus ning seksuaalne enesekindlus :)

Tuleb välja, et kestvusalad nagu jooksmine, viivad testosteroonitaset hoopis alla. Autor oletab, et selle põhjuseks võib olla "pideva vastu asfalti põrkumise tagajärjel tekkiv stress" (lk 190).

Autor ütleb:

"Kokkuvõttes olid nii kasulikud kui kahjulikud küljed kaugelt suuremad, kui ma oleksin eales ette kujutanud, Jooga võib tappa ja sandistada, ja samas päästa su elu ja tekitada tunde, et oled jumal. See on üsna lai vahemik. Teised spordialad ja trennid tunduvad jooga kõrval selles valguses lapsemänguna. 
Minu uurimistöö on ka minu enda treeningurutiini muutnud. Ma olen teatud asendite osatähtsust vähendanud või need üldse kõrvale jätnud, teisi lisanud ning üldjoontes tegelen joogaga palju ettevaatlikumalt."

Tjah, mina olen alati väga rahulikult ja väikselt-vaikselt seda va joogat teinud. Ma ei survesta ennast üldse ja mul pole mingit soovi muutuda painduvamaks ja tugevamaks - ma tahan lihtsalt ennast hästi tunda ja kõik. Ja paistab, et nii ongi hea ja õige.

Kellele seda raamatut soovitada? Ainult joogaõpetajatele. Muiduharrastajale on see igav ja kordusi täis, sest üldjuhul räägivad viimaste aastakümmete uurimustulemused üht ja sedasama. Ma sain siin ühe postitusega kõik ära öeldud :D

akrojooga

Kolmapäev, 15. juuni 2016

Põnn ja õnn

No nii, mul on õnnestunud oma Vend panna uskuma, et armsate nägude ja 'tegude' jagamine internetis pole liputamine ja eputamine, vaid see võibki olla jagatud rõõm, mis selles vaimus ka vastu võetakse :).
Täna rääkisime üle tunni aja telefonis sellest, kuhu ja mis keeles ta võiks oma mälestusi ja laste pilte (!!!) üles riputama hakata :)

Üheks motivaatoriks oli ka see, et ta leidis oma 15 aastat tagasi põgusalt peetud lugemispäeviku ja imestas, et ta juba siis nii tark oli :D

Et võibolla ei tulegi mineviku-mina eest kiiruga ära ja eemale kihutada - see võib olla keegi, kellega on meeldiv kohtuda.

Ma, muide, ka olen nüüd loobunud mõttest oma päevikuid ära visata.
Ma ikka olen püüdnud teha nii, et viie aasta tagused päevikud vaatan läbi ja viskan ära, kirjutan olulise enne välja ja muu - vuhh! Aga sageli tüdinesin ja viskasin lugematagi.
Viimaste 5-8 aasta päevikud aga meeldivad mulle. Midagi pole ära visata. Muudkui olen uuesti kätte võtnud, et ikka vähendada seda oma va paberimajandust, aga ... pole midagi ära visata :p, kõik on hea ja/või kasulik.


Vennast veel.
No tema ikka seda maaelu armastab ja on nii tubli, et on oma lapsi harjutanud sitikaid ja ussikesi kätte võtma enne kui nad (lapsed) võiksid hakata arvama, et see on ju jube.

Minu arust tegelikult on ikka väga jube, ja mina olen nende juures ainuke, kes rohib kinnastega, et jumala pärast mitte mõnd tõuku või ämblikku palja käega katsuda. Ja ikka juhtub, et ma kiljudes üles kargan ja rohutuuste loobin, kui midagi minu poolt üles tõmmatud juurte vahelt kiirelt punuma pistab :D

Aga ma siiski tahaks maale elama...

Nüüd pildike tulevasest internetikuulsusest (haha!) Leenust miski jubeda karvaussiga:


Chill ja Zen


Üks mees (nime unustasin ära ja kuna ma ei tahtnud oma tegevust katkestada, ei tea ka, mis 'minuti' pealt seda otsida) vastas sellele küsimusele umbes nii:

"Et olla õnnelik, tehke seda, mis mina - mina olen väga õnnelik!"

Saatejuht Ingrid Peek: "Aga mida sa teed?"

Mees: "Peaaegu mitte midagi!" (Naerab...)

:D

Mis nii viga! :)
Tore, et minusuguseid ikka leidub, kelle meelest enam-vähem kogu tegutsemine on asjatu.
See tähendab, et kui mõned üksikud asjad kõrvale jätta, võiksid tegevused sündida vahetust vajadusest, nii et sa mitte ei kavanda neid, ei võta end kokku, et neid teha, vaid pigem leiad end tegutsemas, sest tegu on pingutusvaba, 'orgaaniliselt' elu juurde kuuluv, iseendast sündiv, karmavaba.


(Pole minu foto)


***

Veel paar teemakohast tsitaati, mis on mul siin äraviskamist ootava 'lipaka' peal juba nädal aega seisnud.


"Kõik teod on karmasündmused. Tassi kohvi joomine on karmasündmus. See tegevus tekitab mälu ja mälul on võime ehk potentsiaalsus tekitada soovi. Ja soov tekitab jällegi teo."
DEEPAK CHOPRA

See ei räägi minu ülalolevale jutule vastu, nagu näib. Aga kus on vahe, ei oska selgitada. Vahe on seal kusagil eesmärgi ja tulemushuvi kandis :)

***

"Terviklik olend
teab minemata,
näeb vaatamata
ja saavutab tegemata."
LAO ZI

Pühapäev, 12. juuni 2016

Kui tõesti vaja on...

Eilne viljandiskäik oli päris kena. Piduliste hulgas oli toredaid inimesi ja ma ei tundnud end tulnukana.

Kui tavaliselt öeldakse Mehele, et ta peaks mind paremini toitma, siis nüüd öeldi mulle, et pean Mehele rohkem süüa andma, et tema ümar kõhuke, millega kõik vanad tuttavad harjunud on, tagasi tuleks :)
Aga ma arvan, et see oleks üsna võimatu projekt juba kasvõi selle pärast, et Mehel on pärast insulti kõike füüsiliselt palju raskem teha ja ta lihtsalt kulutab kogu aeg iga lihtsa väikse asjaga palju rohkem kaloreid. Aga eks ole tõsi ka see, et ka sissesöödavad ja -joodavad kalorid on tublisti vähenenud... ja see on hea :), kuigi tuttav kõhuke on kadunud jah :p

Samas kõige toredam oli ikkagi see aeg, mis me Mehega kahekesi olime: Viljandisse sõites, seal restoranis aega parajaks tehes, tualettide jaoks münte vahetades :D ja üldse...

Täna me puhkame ja teeme vaid hädavajaliku - - -
mis meenutab mulle üht armsat luuletust koristamisest:

 :)

Reede, 10. juuni 2016

Tugevama õigusest

No täna ei saa kohe kuidagi blogist eemale :D

Tegelikult on meil kodus täna hämmastavalt vaikne ja viipekeelne päev. Igaüks istub oma urus ja mulle tundub, et me valime väljatulemiseks aja, kus teised ei liigu :) Olen VT'd näinud kolm korda - esimesel korral andsin talle kannutäie piparmünditeed, teisel korral tomatisalati, leivakäärud ja kahvli, ja kolmandal taldrikutäie makarone võiga. Me eriti ei rääkinud, naeratasime häbelikult :p
Ka mina ise tahan täna hästi tasa olla, sest tean, et homme pean suhtlema.

Aga mõtteid on pea täis, nagu ikka...

Olen oma Instagrammi voo püüdnud 'pahadest asjadest' puhtana hoida, aga kuna jälgin paarikümmet tiibetiteemalist kontot, siis vahel ikka mõni nukker lugu sopsab sisse. Samuti on mul mõned Aasias vabatahtlikutööd tegevad noored lisatud, sest kena on näha tillukesi kloostrikooliõpilasi ja naisi kirjudes rõivastes :), palveveskeid, tikitud pühapilte ja muud sellist.

Paar päeva tagasi nägin ühel sellistest Aasia-kontodest pilti naeratavatest naistest naiste varjupaigas. Tegemist oli siis abikaasade poolt väärkoheldud naistega.

Paratamatult meenus meiegi meediasse jõudnud info selle kohta, et paljudes lõunamaades on naiste õigustega kurvad lood ja mehed ei pea naiste peksmist ja vägistamist sugugi nii taunitavaks kui meie siin.

Kummitama aga jäi mõte, et tegemist on palju laiema probleemiga.

Need inimesed on kasvatatud juhusekasutajateks. Neile pole õpetatud, et enne kui sa midagi krabama lähed, mõtle, kas sa üldse oled seda väärt või selle välja teeninud. Mõtle, kas see ehk ei kuulu kellelegi teisele või kas keegi teine ei vaja seda rohkem. Need inimesed ei näe oma vajadustest kaugemale, "mis ripakil, see ära!" nagu öeldakse.
Nad võtavad, kui nad näevad, et nad saavad. Asi pole lugupidamatuses naiste vastu, vaid pigem totaalses, üleüldises lugupidamatuses kõige vastu. Need on ka need inimesed, kes viskavad prügi maha, sest neil pole vaja seda, eks.

Ma usun, et neile on võimalik selgeks teha, et Euroopas võetakse vägistamist tõsiselt, aga kas meil on jaksu valvata stressis ja vaesuses kujunenud lapselikult suure/pimeda egoga inimesi igal sammul? Kas meil on aega neile enne nende Eestimaa peale lahti laskmist õpetada, et maad ja inimesi tuleb austada ja hoida? Kas me ise ikka oleme neile selles asjas eeskujuks?

Ma tean peresid, kus lapse vandudes temaga pahandatakse, ja kui laps ütleb: "Sa ise ütled ka "kurat"!" siis vanem ütleb: "Mina olen suur, mina võin."
Tegelikult on vastupidi, eksole, onju.
Laps veel ei tea, talle tuleb andeks anda, teda tuleb/saab õpetada. Täiskasvanu peaks selle koha peal endale ja lapsele tunnistama, et kui ta tunneb end nõrga ja kibestununa, siis ta ütleb "kurat", ning see näitab tema armetust ja saamatust. Nagu igasugune räuskamine. Näiteks.


Khm, seegi jutt jõuab manifesteerimise ja 'inglite palumise' juurde välja :D
Ma ei suuda näha, kuidas elu võiks käia teisiti, kui et selleks, et midagi saada, pead sa seda väärt olema. Kõik.
"Lill ei unista mesilasest. Lill lihtsalt õitseb ja ennäe - mesilane tuleb."

(Või siis ei tule! 
Kannatus on elu osa. 
Nats kõhe on, kui inimesed mõtlevad, et nad peavad saama, mis nad tahavad, sest - nad tahavad. 
Või kui inimesed mõtlevad, et midagi on valesti, kui nad ei saa kõike, mis nad tahavad.)

Milleks paluda midagi, kui sa isegi ei tea, kas sa oled seda väärt?
Kui näiteks tuua vargad ja vägistajad, siis inimene ilmselgelt võib uskuda end väärt olevat asju, mida ta väärt pole. Kas meie esoteerikutel-manifesteerijatel on julgust vägistaja-mentaliteediga inimesele kinnitada, et ta on väärt kõike, mida ta kujutleda oskab ja ta saabki kõik, kui ta vaid usub? - ma ei tee nalja ega utreeri siin, on lehekülgi, kus inimestele niimoodi räägitakse! Ja sugugi kõik uskujad pole täielikud ullikesed, mõne elus see näibki toimivat (sest reaalsust annab alati tõlgendada mitmeti) ja miks mitte lustida törtsukese maagiaga meie päevades, kuid imelik on seda kõigi peale laiendada ja solvata õnnetuid, kes järelikult oma häda ja viletsuse ise endale kaela sõnusid.

Nii või teisiti, kui sa pead midagi salaja või vägisi võtma, siis võid täitsa kindel olla, et sa pole seda väärt.

Kuidas kasvatada inimestesse terviku-tunnetust ja lugupidamist teiste suhtes? Kuidas panna inimest huvituma sellest, et tema kõrval on inimesed, keda ta oma käitumisega mõjutab?

Ilmselt peab siingi leppima sellega, et eeskuju pole mitte parim kasvatus-/õpetusviis, vaid ainuke.
Niisama heast peast paiks ja eeskujulikuks hakata on raske, aga selle poole püüelda ikka tasub! :) Muud nagu lihtsalt ei jäägi üle...


Love thy land

Veel üks vana hea lugu...

What if our religion was each other? 
If our practice was our life? 
If prayer was our words? 
What if the Temple was the Earth? 
If forests were our church?
 If holy water—the rivers, lakes and oceans? 
What if meditation was our relationships? 
If the Teacher was life? 
If wisdom was self-knowledge? 
If love was the center of our being…

GANGA WHITE




Metsad templiteks ja inimesed ingliteks! :)

Veel pilte

Eile tekkis mul järsku vajadus rohkem teada saada molekulide, isotoopide, radioaktiivsuse, gammakiirguse, päikesetuule, virmaliste, magnettormide, kvarkide, barüonide, mesonite, hadronite, värvilaengute, gluuonite, beetalagunemise jms pisikeste võimsate nähtuste kohta. Veetsin mitu tundi Vikipeedias ja konspekteerisin usinalt, aga muidugi värviliselt, sest mul on praegu selline kirju periood märkmikes.

Füüsika:






Muu päevik/jutt:







Kanäe, mul on fotoaparaadis pilt suhkrusaiadest. Kas keegi peale minu veel teeb ahjus või, suhkru ja terakese soolaga saiu kuumaks ja krõbedaks? :)  Või on see tänapäeval liiga veider maius...?
Samas sel moel krõbedaks tehtud juustusaiu ei asenda miski juustupulk ega -küpsis.




Aga mis veel füüsikasse puutub, siis homme peame Mehega sõitma Viljandisse ja kui VT annab, siis ma võtaks ta 8. klassi füüsikaõpiku tee peale lugemiseks kaasa. Lausa kiusab, kui palju olulist ja elementaarset ma enam selles vallas ei mäleta.


Viljandis peab Mehe sugulane mingit ümmargust sünnipäeva. Ta andis juba märtsis teada, et 11. juuni vabaks jäetaks ja ootab Meest väga - ja koos naisega. Mina nägin Mehe sugulasi (tegelikult tal veresugulasi on üksainuke ja seegi 'poolik', teised on kasu-sugulased :), sünnipäevalaps samuti ) viimati nii 15 aastat tagasi ja 'juubilari' pole üldse kunagi näinud. Mees oli täiesti nõus üksi minema, aga ma arvan, et tema sugulastel on nüüd mure, kas 'vaese invaliidi' eest ikka hoolitsetakse kenasti :p  Noh, see on ju armas, et nad muretsevad ja ma olen nõus minema ja neid oma kohaloluga rahustama. Ma usun, et ma ei pea kellegagi eriti rääkima ja mu sõnum saab Mehe ja minu vahelise kehakeelega kenasti edasi antud.

Neljapäev, 9. juuni 2016

Metsatööline Maša

Paar päeva tagasi neljaseks saanud Maša metsatööl :)



Tublu-nublu! :)

(Vend lubas selle pildi üles panna ja jätta  :)  )

(Õde ütles, et see sobiks lausa ajakirja Child Labour kaanepildiks... :) )

Et nii kui neljaseks sai, pandi tööle :) Lapsepõlv läbi!

Pühapäev, 5. juuni 2016

Vana lemmik

Võib-olla on see tsitaat mu blogis juba olnud, aga kuna see on praegu sobivam kui iial varem, siis veelkord:

"Sul pole vaja toast välja minna. Jää istuma oma laua äärde ja kuula. Sul pole vaja isegi kuulata, lihtsalt oota. Sul pole vaja isegi oodata, lihtsalt õpi muutuma vaikseks ja liikumatuks ja üksildaseks. Maailm pakub siis ennast vabatahtlikult sulle, et võtaksid tal maski eest. Tal pole muud valikut, ta hakkab ekstaasis veerema su jalgade ees."

FRANZ KAFKA

(Deepak Chopra raamatust "Edu seitse vaimset seadust")


Kasside skeemid

Hehee, nägin seda pilti ja meenus kohe, kuidas naabrite kass oma sabaesist piirkonda minu paitava käe alla püüdis nihverdada, nii et ma pidin mõtlema, kas ta vajab reikit või ... eee... abistavat kätt mingis kahtlasemas mõttes.



:D
Armas ja naljakas ju!


Ma pole ammu pildilehtedel kolanud, aga näen, et mõned ülespanemata kassipildid on ikka...














Aww, see pai ilme...







Mwahh! :)