Laupäev, 10. juuli 2010

TOOMAS RAUDAM "Muusika kuum sai"


Kaante vahel on kaheksa lugu: üks stsenaarium, kuus novelli ja üks "olukirjelduslik portree" (nagu autor ise ütleb). Autor ise ütleb veel, et lugusid läbib/seob "must joon". Mina seda joont nii hästi ei näe. Minu jaoks seob novelle selline 'elav' rääkimisviis, mis tekitab tunde, et nii oligi, et nii elusat asja ei saa välja mõelda - kindlasti tal olidki sellised klassivennad ja ema ka veel. Siis aga meenutad endale, et loed ilukirjandust, mitte memuaare. Ja siis loed esimese jutu alt:
"Viimane lause välja arvatud, on kõik siin kirja pandu sõna-sõnalt toimunud."
Siis muigad enda üle ja lõpetad juurdlemise selle kallal, kas need kentsakad sündmused tõepoolest toimusid ja kas selliseid kentsakaid lauseid ka tõepoolest vahetati, ning asud rahumeeli lugema, nagu asuks nosima ahjusooja saia :P


Muidugi seovad lugusid ka tillukesed motiivid, mis mitmesse juttu jõuavad, nagu söögi seest leitud nööbid ja Heraklese 13. vägitegu. Samuti sõnamängud, mille uurimine mulle erilist lusti valmistab. Autor mängib sõna(osa)dega nagu klotsidega, mida saab mitut moodi kokku panna, ja kuigi osised on samad, saab neist niimoodi mitu võimalikku lugu või varjundit. Näiteks, kui jutt käib ilmast, siis tuleb 'ilmtingimata' asemel muidugi öelda 'ilm-tingimata' :) See on ju tõesti lõbus!?


Minu meelest on tegelasi kirjeldatud tähelepanelikult, detailiderikkalt ja suure kaasaelamisega, aga alati on näha ka see naljakas pool. Näiteks räägib ta muusika nautimisest ja ei jäta 'tõsimeelselt' ja 'hardalt' kirjeldamata ka seda, kuidas keegi muusik eksalteeritult mängides kuulajate peale sülge pritsis, ja kuidas see siis mahapühkimata jäeti. Või:
* Kui kontserdile hiljaks jääda - rõdul võis seda julgemini -, siis torkasid uksest tasahilju sisse hiilides kõigepealt silma andunud muusikagurmaanide pinguldunud seljad, kust pintsak üles nihkunud ning paistis rasvane püksirihm ja abitult läikiv tagumik. /.../ Kui aga korra juba sees olid, naaldusid samuti rõdurinnatisele, unustades, et keegi sind näha ja sinu üle naerda võib.

Ka kirjeldused ise on nihkes, näiteks väidetakse, et keegi räägib kursiivis. Hehee, ma küll pole kuulnud kedagi 'kursiivis rääkivat'.

Või väikesed üllatused:
* Mantlit garderoobi ees seljast võttes sooritab ta ime, kuid kõik käib nii kähku, et isegi riidehoidjatädi seda tähele ei pane. Nimelt pistab ta portfelli sangapidi hammaste vahele, ning vabaneb mantlist nagu uss nahast. Ainult prillid välgatavad kannal tehtud poolpöördest.
Mulle küll meeldib mõelda, et keegi just nii tegigi :) Miks mitte just nii teha :D, kuigi mina surun oma kompsud põlvede ja säärte vahele, kui mantlit-jopet seljast võtan ja vaba tumbat, millele kott panna, pole näha. Panen veel varbad kokku, kannad lahku, et kui kott või mapp peaks siiski alla vajuma, siis jääb kingadele pidama.
* /samas/ Mees tuleb väljakäigust, läheb kingataldade klõpsudes mööda pöörlevat kivitreppi üles, ikka nii tavaline, igapäevane ja tagasihoidlik nagu naela külge riputatud tolmulapp.
Jah, sellised need 'ime-inimesed' ongi...
Mees, kelle kohta need kirjeldused käivad, uskus, et kirjeldades muusikat inimestele matemaatiliste sümbolite kaudu, suudab ta edasi anda absoluutset ilu.

Mõned sellised kujundid jäävad selgelt silme ette, nagu nööpnõelu täis suu rätsepmeistril... Võibolla sellepärast, et seda on võimalik mitut moodi ette kujutada, ja siis tunned kergendust, kui ikka õigesti aru saad.

Või näiteks selgitab keegi raamatute ostmist sellega, et ilma toeta ei seisnud raamatud ju püsti: a'le toeks toodi b, b'le toeks c, c'le toeks d jne.

Sellistest elu pisiasjadest tulebki kokku elu. Pisikesed teod, mis eraldi kirjeldatuna on võibolla kentsakad, kuid siiski sobilikuks triibuks kangaks. Kuigi saab ka muudmoodi. Mõni triip ei pruugigi sobida, ehk üllatab... eks kellegi elukangas ongi selline, kõik kangad ei tulegi harmoonilised ja põske paitavad, oma võlu või müsteerium on neis siiski olemas.

* Esiteks langes puu otsast leht. Talvine leht, mis senimaani oksast kramplikult kinni hoidnud, nagu võiks ta nii, emapuu mahlaga kuivand rootsu pidi ühenduses, kevadel uuesti ellu ärgata. Kahjuks oli see vale puu - kuusk, mis oma kuivanud okaste ja paljaste, justkui õudusjutust pärit oksaköntidega lehtpuulehest, paplist kuuldagi ei tahtnud.

* Põnev on nii rääkida - ilma mõtteta. Kohe kui mõte sisse tuleb /.../, püüan jutu mujale viia.
:D

Kommentaare ei ole: