Neljapäev, 30. aprill 2015

Juba jälle nii tubli!

Eile kadus mul telekast suurem osa eestikeelsetest ja eestikeelsete subtiitritega kanalitest.

Esimese hooga ma lihtsalt imestasin mõned tunnid.

Siis katkusin kõik juuksed peast juhtmed seinast välja ja toppisin tagasi.

Ei midagi!

Siis kaalusin Mehe poole pöördumist, kuid tehnikas on ta vaevu minust lahedama peaga - samas ta kurvastab hirmsasti, kui ei oska aidata, ja võib isegi närvi minna.
Big NO, eksole!
Viimati, kui ta Starmanisse helistas, andis ta telefoni ikkagi lõpuks minu kätte, sest ta ei orienteerunud ja seda ei saa talle ka pahaks panna. Meie telekal pole... mingisugust asja, mistõttu tuli paigaldada väline zuumbox. Kuna telekatel on DVD-mängijad ka eraldi, käivad minu ja VT toa telekad KOLME puldiga: telekapult, DVDmängija pult ja Zuumboxi pult. Mees oli tollal veel haigem ka, nii et pole ime, et ta kaotas järje. Aga igatahes ei tahtnud ma teda selle jamaga tülitada.

Natuke guugeldasin, aga oluliselt targemaks ei saanud... nõutud PIN koodi juures jäin jänni.

Mõtlesin, et häh! - õige mul seda telekat üldse vaja? Kui mina telekat vaatan, siis ainult sellepärast, et mu aju on üles öelnud. "Plekktrummi" ka enam pole! Nii et täitsa ükskõik, mis sealt tuleb.

Aga täna kell 08.05 võtsin järsku telefoni, helistasin Starmanni ja viieminutilise juhendamise peale sain oma kanalid tagasi.

Superlahe, kui ma alati nii tegus oleks,
aga samas ei taha ka, sest hind on karmivõitu: pea läheb väga 'tuuliseks' (kontrollimatult tuulepäiseks muutun).

Mulle meeldib ikka hiirvaikselt kodus konutada rohkem... - vähemalt ei kaota ma pead ja kõike muud mida vähegi on võimalik kaotada.

AGA. Helistasin eile isale ja vennale ja tuleb välja, et vend polegi veel Lõuna-Eestisse jõudnud, mis tähendab seda, et ma ei pea nädalavahetusel mitte kusagile sõitma.
Antud hetkel on see küll suur kergendus!

Kassipildiaeg!

Midagi vahvat ka tänasesse hommikusse :)









Meie Tiigrike arvas ka, et joogat teen ma selleks, et teda mürgeldama ahvatleda.
Ja kui ta oli veel titake, siis tuli ta meditatsiooni ajal mu sõrmi udjama
nagu siin alumisel pildil...






Mis siin kassist rääkida - ma ise olen ka selle arvutikarbiga oma käsi ja kõhtu soojendanud :D


Väike vahva varganägu, ata-ata!


Mis siin toimub?
"Vaadake ometi - KASS! Teeme ruttu pilti, enne kui ta paralleelmaailma tagasi kaob!"
?



Keegi on kaks täitsa korralikku kassi ära visanud! :D


Mida kõike nad ei oska!





Kassiehmatised!


Kiiduväärt kassiarmastus on loonud kassiparadiisi!


Kujutage ette, kui mees tooks teile sületäie rooside asemel sellise sületäie kasse! :D
Praegu märkasin, et tegemist on töödeldud fotoga, aga ikkagi! :)

Kõik pildid izismile.com'ist, nagu ikka.

Kolmapäev, 29. aprill 2015

Iris Official Trailer 1 (2015) - Iris Apfel Documentary HD

Heh-heh-hee, vaatke mis ma leidsin!

See naine on nii lahe!

Üks mees ütleb, et ta pole Irist kunagi kuulnud kellegi välimust/riietust kritiseerimas ja Iris ütleb emotsionaalselt: "Mina pole siin mingi kohtumõistja - parem olla õnnelik /oma hilpude üle/ kui hästi riides!" Aww! :)

Siis ta räägib, et oli ilmselt esimene naine, kes teksapüksid jalga tõmbas ja intervjueerija pistab sooja irooniaga vahele: "Kõlab hullumeelselt!" :D

Üks õhtujuht tutvustab teda igasuguste vahvate tiitlitega ja Iris vastab: "Oo, seda on nii kena kuulda - tekitab tüdrukus tunde, nagu tal oleks veel võimalus!" :D

Iris: "Minu vanaisa ütles ikka: "Naine on nii vana kui ta välja näeb, aga mees on vana alles siis, kui ta naiste vaatamise lõpetab!""
:D

Nii lahe kuju see Iris Apfel! Ma sain alles nüüd teada, et ta ei kanna neid suuri prille sellest ajast, kus ta iluga enam rabada ei saa, vaid juba mitukümmend aastat tagasi kandis sihukesi-säherdusi konnaprille.






Seda et....
ma olen praegu nats... rapsakas...
kui ma mõne tõlkevea tegin, siis andke märku :D
ma ise ei jaksa hoolikalt üle vaadata :p


---

nojah, tore! avastasin oma sülest lahtise tabletipugi.
Kas ma juba võtsin või veel ei võtnud?
Surgu ma siinsamas maha kui ma tean vastust sellele ülimalt huvitavale küsimusele.

Have you seen my brain?

Viimane kord, kui ma psühhiaatri juures käisin (20. aprillil), küsis ta, mis see on, mis mulle õuemineku nii vastumeelseks teeb?

Ma püüdsin mõelda ja midagi ei tulnud pähe peale selle, et ma olen varemgi korduvalt selle küsimuse kallal pead murdnud.

Kolm päeva hiljem järsku: ma väsin õues käies alati meeletult ära!
Nii lihtne see ongi!
Ma tean seda ju juba ammugi!
Mulle väga meeldib jalutada, näiteks, aga pean seda tegema alati päeva viimase 'kohustusliku' asjana, sest pärast seda on hea, kui ma öö saabudes ripsmetuši näolt maha pesen.

Aga kui mult midagi järsku küsida, siis ma käitun reeglina nagu kuu pealt kukkunu - mitte midagi ei tule kohe meelde. Mõnikord, kui mult küsiti ootamatult: "Kas su pea praegu valutab?" ei osanud ma ka vastata :D, alles mõni aeg pärast seda, kui mind oli rahule jäetud, sain aru, kas valutab siis või ei valuta...


Eile olin ka kole väsinud ja sellistel päevadel ma ainult teesklen, et ma vaatan VT kodused ülesanded üle, mis ta mulle toob. Tegelikult ma ainult alustan, aga paarist esimesest reast edasi ei saa, püüan ja püüan, aga midagi ei saa aru. Siis ma unustan üldse ära, mida ma teen ja panen VT paberid käest ja võtan enda omad ja hakkan midagi kritseldama või vaatan arvutis midagi või nokin niisama nina. Ja kui VT tuleb, siis ma natuke ehmatan ja ütlen, et minu meelest oli kõik ok.

:/

No vaat, selliste asjade pärast ma ei tahagi õue minna.


Ja mõnikord mulle öeldakse, et ma halvustan ennast ja kahjustan end niimoodi.
Aga mis halvustamine see ikka on?
See on nii nagu on.

Teisipäev, 28. aprill 2015

Telefonipäev

Täna on olnud ülimalt veider päev.

Ma üldiselt ei kasuta üldse telefoni, mulle ei meeldi. Vuih! :D

Aga täna helistasin TÜ Raamatupoodi, kuna ma ei saanud nende internetipoest aru, kas see, et raamat on laos olemas (1 eksemplar!) tähendab ka seda, et ta on poes olemas.

Olen nii palju aastaid tahtnud endale osta Evelyn Waugh' "Tagasi Bridesheadi" kas eesti või inglise keeles. Tegelikult on see 'mul' eesti keeles olemas, aga Mehele meeldib see raamat ka nii väga, et see on praeguseks juba kole räpane. Mees nimelt loeb alati tohutult paljusid raamatuid korraga, sest ta loeb ainult oma lemmikkohti üle ja üle, ta loeb ka suppi süües ja vee-tsees aega veetes :D, nii et nad on tal nagu katkutud kanad, äramuditud ja pläkerdatud :D
Mina tema lemmikraamatuid sülle võtta ei taha :D (ma olen selle hirmu vist VT'lt üle võtnud).

Nojah, aga meelde tulnud on see, et see raamat tuleb kuidagi kusagilt hankida, alati siis, kui rahaga on kitsam. Ja loomulikult tuli see mulle jälle meelde kuu lõpus! Aga täna ma otsustasin, et 'head aega' ilmselt ei tulegi, ja helistasin ja asusingi kohe minekule. Miski pani mind veel küsima, kas nad on ikka endiselt Ülikooli tänaval. Ei olnud! Kui ma poleks küsinud, oleks ma seal vist tund aega edasi-tagasi jalutanud uskudes, et see jääb mul lihtsalt kahe silma vahele kuidagimoodi ja pole mulle määratud seda raamatut saada, nuhhuhhuuks!

See, et ma ise mingi asja ajamiseks helistan... -  no seda juhtub vist harvem kui kord aastas.
Pea kõike saab juba Internetis teha, arstiaegu kirja panna ja...

Kuna pidin VT käsitöötunni jaoks nagunii sitsiriiet tooma, siis sõitsingi täna kesklinna, talviselt riides, sest vihm paneb mind hullusti lõdisema. Atlantise peatuses läksin maha, sealt oli pood 200 m kaugusel. Sain oma raamatu niuh-näuh kätte! Yay! :)
Ikkagi olin kangapoodi jõudes nii väsinud, et ladusin 4 minu hinnangul 'üsnagi puuvillast' kangatükki kaalukorvi, ilma et oleks täpsemalt suurust ja 'koostist' vaadanud, jaksu polnud selleks enam ja see kangapood Riia mäel on üks äraütlemata irrmus koht!!!

Kui koju ja esikusse jõudsin, helistati mulle kolmandat korda TEA kirjastusest nende uute teatmeteoste asjus, mida TEA suurte entsüklopeediate tellijad praegu poole hinnaga osta saavad. Nii ma sinna telefonisse hüüatasingi: "Kuulge, te helistate selle pakkumisega mulle juba kolmandat korda ja e-kirja sain ka!"

Jõudsin oma tuppa ja sain vihmamärjad püksid pea-aegu jalast kooritud, kui tuli uus kõne.
Seekord miski firma esindaja, mis vaatab kodudes õhu kvaliteeti vms. Ma katkestasin teda ja ütlesin, et ma ei taha mitte kedagi oma koju. Tema: "Aga ma räägiksin teile sellest võibolla lähemalt. Me..."
Mina: "Kuid kas teie teenuse puhul pole vajalik kedagi koju kohale saata?"
Tema: "Põhimõtteliselt mõõtmiseks on küll, kuid..."
Mina: "Ma ei taha kedagi oma koju!"

Appike!

Ma hea meelega ei võtaks võõraid numbreid vastu, aga kui VT'd pole kodus, siis ma alati kardan, et kõne on temaga seotud, et temaga on midagi juhtunud... Kui ta on kodus, siis ma ei võta.

Aga ma vist siiski pean südame kõvaks tegema ...
Facebooki panin ka kinni, üle pea hakkas kasvama, kuid mis veel tähtsam: Venna pere jõudis koju tagasi, sõidan esimesel või teisel mail neid Lõuna-Eesti koju vaatama. Ja Õde mul nagunii midagi isiklikku seal ei jaganudki, nii et...
Vuhh, see pidev kättesaadavus kõigile on ikka üks irrrrrmus asi!



Ahh, õilis üksindus! :D

Koolilood

Kui mina laps olin, siis ma ei kahelnudki, et kuidagimoodi on õpetajal alati õigus, kui ka mina sellest aru ei saa. Ma ei hakanud üldse juurdlemagi, sest mis tähtsust sel oli, mida mina arvan.

Kodus oli mul ema ka täiesti 'uhhuu' ja ma olin sellega harjunud, et igal juhul tasub mokk maas hoida ning teha ja öelda mis kästakse, ükskõik kui halvavalt häbistav ja tapvalt tobe see ka tundus. Tunded olid midagi sellist, mis tuli maha suruda, sest võis päris kindel olla, et mu emal oli rohkem 'tuult purjedes' kui mul, ja mina jäin igal juhul alla. Meie kodus oli emotsioonide monopol ema käes, teiste inimeste tunnetele polnud korteris ruumi, Emmake plahvatas meil nõnna kergeste...

Eks seepärast ma vist VT tunnete-soovide osas nii tähelepanelik olengi... tegelikult siis kahel põhjusel: esiteks ei taha ma, et temast kasvaks inimene, kes oma tundeid alla surub, teiseks mul ongi üsna piinav vastanduda. Ma lepin sellega, et igal inimesel on õigus oma arvamusele ja kui ta ajab minu meelest lolli juttu, siis tasub oma asjad temaga kähku korda ajada ja jalga lasta. Pole minu roll inimest tema ebaadekvaatsusega tutvustada.

Ka VT'ga ei pahanda ma mitte kunagi tema arvamuste pärast, küll aga ütlen ma selliseid asju nagu:
- kas sa ei arva, et seda olukorda võib ka /....niiviisi..../ vaadata;
- mõnikord inimesed vajavad /....seda..../, nii et võibolla Tema ootas ka /seda/;
- mina mõtlen, et.... - näiteks mina selles olukorras teeksin küll /... nii.../.

Ma tegelikult eriti ei arvagi, et inimesed eksivad... küllap neil ON mingi oma loogika!

Olen täitsa rahul sellega, kuidas mul on õnnestunud teda teiste inimeste tunnetega arvestama kasvatada, arvestades, et meil siin peres rohkem lapsi ei kasva ja 'üksikud' pidid kangesti isekateks kasvama. Kui VT räägib oma klassikaaslaste äpardustest, siis räägib ta kas naeru lagistades või mõtlikult-nukralt, aga mitte kunagi halvustades või põlastades, üleolevalt. Olen selle üle tõesti väga-väga õnnelik.


Aga õpetajate suhtes on ta kriitilisem kui mina. Mina tõesti kehitasin õlgu ja tegin silmagi pilgutamata nii nagu õpetaja ütles. Nagu kodus alati. See oli mul käpas! Ma ei hakanud selle üle üldse juurdlema, kas õpetajal on õigus või mitte - mina suundusin mittevastandumise printsiibi kohaselt õpetaja instruktsioone täitma.


Eile näitas VT mulle küsimusi, millele ajalootunnis kirjalikult vastama hakati.
Esimene küsimus oli selline: millistesse tähtsatesse riigiametitesse laskis Augustus end nimetada?

Lapsed õpivad praegu Vana-Rooma ajalugu ja Augustus oli Rooma kõrgeim riigivalitseja, sõjaväe ülemjuhataja ja usuline liider (pontifex maximus).

Õpetaja sõnul oli õige vastus järgmine: Augustus lasi end nimetada Caesariks.

VT oli šokeeritud, vahtis klassis ringi, aga kõik lapsed olid 'tühja näoga', et okei siis!

Jah, õpikus oli selline lause olemas (ja see õpetaja nõuab õpiku järgi vastuseid - VT õpib jutustama õppimise asemel tekstid lihtsalt pähe) ja sellist lauset polnud, et "Augustus lasi end nimetada keisriks, sõjaväe ülemjuhatajaks ja usuliseks liidriks - see oli paari-kolme lausega kirjas. Kui Augustus oli Rooma riigipeaks saanud, hakkas ta end tõepoolest Caesariks kutsuda laskma - seda hääldati tollal teisiti ('kaiser'?), aga riigiametist oli asi esialgu ikkagi kaugel, ta alles sõitis seda rada sisse.

Kuidas peab lapsevanem õpetaja mainet selliste (korduvate) totruste puhul kaitsma?
Ja mis näoga kuulama-lugema sellest, kuidas tänapäeva laste tekstist aru saamise oskus on vilets?

Kõike ei oska ära siluda.

Aga mõneti hea, kui saab lapsele varakult selgeks teha, et õpetajad on ka lihtsalt inimesed ja nad võivad olla lausa veidrikud (nagu see tervise-, ihu- ja energeetika puhastamise fanaatikust kunstiõpetaja, kes kirjutas netipäevikusse, et kaasa võtta mõned puuviljad, ja kui ma VT'le ütlesin, et nad hakkavad vist puuvilju joonistama, selgitas VT, et puuviljad on söömiseks! :D - positiivses mõttes lõbus lugu, oleks selliseid vaid rohkem!).


Ja veel positiivse poole pealt: kirjutasin eile mustandi kirja jaoks, mis ma klassi lõpus koos lilledega VT klassijuhatajale saadan (ikka VT'ga, mitte kulleriga). Kaalusin ise kohale minemist, aga pean paremaks kirja kirjutamist, kuna kui me vaikset nurka ei leia, siis on mul seal füüsilisel kujul kokutades 'võimalus' VT'le tema klassikaaslaste ees häbi teha :D ja ma mõtlen, et kirja saab õpetaja veel pensionieas luubiga lugeda :D.
(VT ka kirjutab oma kirja, ta ütles, et see on hea mõte!)
Me tahame tema klassijuhatajale öelda, kui imetore, osavõtlik, delikaatne, nobe, asjalik ja tore-tark-ehe klassijuhataja ta oli nii VT kui ka minu jaoks need viimased kolm aastat.

Järgmiseks kolmeks aastaks tuleb uus ... näis ...!



Natuke kooliteemalisi pilte izismile.com'ist lõpetuseks...












Tunnis magamiseks :) 

Esmaspäev, 27. aprill 2015

Metsik kuduv luuletaja

Hakkasin VT minu-juures-istumiste ajal endale vesti kuduma.

Loomulikult ei viitsinud ma kusagilt mingit mustrit otsida ...

(ma ei saa aru - ise teen endale alalõpmata päevaplaane ja reegleid, sean väikesi eesmärke, aga toidu valmistamisel retseptide kasutamine või mustri valimine on kuidagi ületamatult raske... - võibolla ongi asi lihtsalt selles, et uue asja tegemine on ise juba 'erutav', aga kui ma pean veel mingit pabermaterjali selleks läbi töötama, siis on see liiga raske ja ma parem ei teegi midagi?),

... nii et kasutasin üht, mis mul 20 aasta tagusest ajast meeles on... või nii ma lootsin.
Tegelikult ei tulnud mulle kuidagi meelde, kas triipude vahel on 5 või 3 parempidist silmust.
Noh, alustasin viiega.
See polnud õige ja - ma panen selle lihtsalt selja taha, tadaa!!!

///See on nagu ühes limerikus koledast näost: Mind minu nägu ei sega, / sest et ma olen ta taga.  :D
Need, kes on ees, nii naljalt ei harju. ///

Selja pool: lai triip


Peenikesema triibu panen ette. Tahan teha nii, et tagapool on pikem kui esikülg ja küljeõmblus on õige lühike, 7 cm näiteks, sealkandis, kus ribid algavad ja mitte üleval, kaenlaaugu juures. Selline lihva-lohva värk kodus kandmiseks.

Kõhu pool: kitsas triip



Käsitöö näib olevat selline asi, mida tuleb kogu aeg teha, sest muidu raiskad koleduste peale lihtsalt lõnga :D, aga õnneks ma pole koduriiete osas kuigi pirts. Pealegi on heaks tavaks isetehtud asjade kohta negatiivseid märkusi mitte teha :D

Meie väike peenrake on nii sodine, et ma ei oska seda ilusaks organiseerida.
Maha on läinud vett ja mulda, siinsamas on pudelid ja pihustid, seemnepakid:
segasummasuvila!
Aga ikkagi on meil selline peenrake, ja see on tore! :)



Eks ma siis kudusin siin ka eile õhtul, kui VT minu juures oli.
Tal on hetkel 'koolipinged', sest teda ajab üha enam närvi, et temalt küsitakse kogu aeg koduseid ülesandeid mahakirjutamiseks ja teised saavad tema vastuste pärast kiita või viisi.

Jaa, mäletan suurepäraselt oma koolipõlvest seda aega! ja mina olin veel oi-kui-palju varem ja oi-kui-palju kadedam! VT ütleb, et talle meeldib teisi aidata, kuid talle ei meeldi see, kui teised hakkavad seda juba endastmõistetavana võtma, et temal on tehtud ja temalt saab maha kirjutada. Mõnikord on asjad tehtud tüdrukutest ainult temal ja ME'l ja ME ei anna mitte kunagi mitte kellelegi oma vihikuid mahakirjutamiseks :D, tema käest isegi ei küsi keegi, talle on nii tähtis olla kõige targem (ja ta on ka!)

Arutasime natuke aega seda asja, VT jäi mõtisklema... Mina hakkasin varsti omaette vaikselt laulma:

"Üks väga vana vanatädi
kord ütles Jorhile, 
et korstna kaudu toonekurg
toob lapsi ilmale. Oih!"

'Oih!' sellepärast, et VT vaatas mind sellise näoga, et "mida laulukest!" :D ja mina tõesti ei pane sageli tähele, kui ma laulu ümisema hakkan :D

Siis hakkasime vaidlema, kas mul on need sõnad üldse kenasti meeles.
Ega mina ka ei tea, kuidas tegelikult oli... laulsin nii - tunde järgi!
VT ütles, et tema meeles oli 'Juku' mitte 'Jorh'.

Mina proovin:

"Üks väga vana vanatädi
kord ütles Jukule,
et korstna kaudu toonekurg...
... teeb pai su nokule!"

Oi, see ei meeldinud VT'le kohe üldsegi, ta huilgas nördimusest ja ütles, et ma tohiksin luuletada vaid siis, kui olen metsas ja lähimast inimesest vähemalt kilomeetri kaugusel!
:D

Häh! Whatever! Ma püüdsin vaid aidata!

Valmistun häbist murtuna üksi metsa kolima...

Sau-blau, tuvikesed! :)

Reede, 24. aprill 2015

This is how we roll

Üks tähelepanelik lugeja märkas autot, mille aknal võis näha selliseid kirju:


Ei no meie auto muidugi! :D

...

VT on nagu ikka ja mina...:
I shall be so Lucky
Lucky Lucky Lucky... :)

Neljapäev, 23. aprill 2015

Tore kingitus käsi-töölistele

Izismile.com

See on ikka päris jõle, mis? :D

(Ikkagi parem kui Ansip, ütleks VT selle peale :D).

Ergutuskõne (i.k)

Izismile.com

Kolmapäev, 22. aprill 2015

Olen silmakirjalik wannabe-taimetoitlane?

VT plaanib suvel hakata jooksmas käima, mediteerima ja --- taimetoitlaseks.

Ma olen ju ise ka seda meelt olnud, et hea oleks elada ilma selle koormata, et mõni elusolend peab surema või kitsas puuris elama, et minul oleks mõnus teda vitsutada..., aga nüüd, kus VT taimetoitlust plaanib, olen mina järsku veidi murelik ja loodan selle peale, et ta enesetunne läheb kiiresti nii imelikuks, et ta lõpetab selle jama!

Kui ma ei taha, et mu laps taimetoitlaseks hakkaks, siis ilmselt ma polegi sellest eluviisist nii heal arvamusel, kui ma endale ette kujutasin.

Ma kohe tunnen, kuidas minus kuju võtab uus arvamus: kõike looduses pakutavat võib süüa, lihtsalt üle süüa ei maksa... ja elusalt keedetud olendeid ei maksa süüa..., aga kanakesed ja munakesed on hää toit, juust ja lõhe samuti. Peaasi on lugupidamise ja tänuga kõik ära süüa, mitte üle osta ega üle süüa.

Õde oli eile ja üleeile jälle siin ja temagi peab seda VT puhul halvaks plaaniks. Näitasin talle VT hiljuti tehtud klassipilti ja seal on VT ikka õudselt peenike tikuke teiste tüdrukute hulgas (pisikesi-peenikesi poisse on, tüdrukuid mitte). Võtan seda isikliku pettumuse ja lüüasaamisena, sest mina olin lapsena kogu aeg haiglates ja haige, nii et pole ime, et ma selline väike valge näoga kondikubu olin, aga tema ju saab iga päev palju kallistusi ja sada grammi šokolaadi - miks tema kõigest hoolimata samasugune tikumehike on? :D

Õde rääkis, et Austraalias on väga paljud noored inimesed tervisetoidu fanaatikud, ning küllaltki suur osa tema sealsetest tuttavatest on veganid või hoiduvad vähemalt lihast ja munast. Mu Õde rõhutas, et kõigil neil tekkisid mingil hetkel terviseprobleemid ja nad peavad võtma toidulisandeid. Ta ei tea mitte kedagi, kes oleks jäänud ainult oma puuviljade, marjade, pähklite ja maguskartulite juurde.

Aga huvitav on ikkagi see, et ma ei teadnudki, et ma päriselt ikkagi ei usalda taimetoitu ja sain sellest aru alles siis, kui laps kavatseb minust eeskuju võtta. Mina vähemalt piimatooteid tarbin ja see hoiab mind väga ilusasti heas kaalus! :)  Mingil ajal tegin banaanipiima pea iga päev, nüüd on olen piima keefiri ja vee segu vastu välja vahetanud: piimaga läks liiga magusaks ja ainult keefiriga jäi paksuvõitu. Kala sööme vähe, aga need olevatki nüüd juba nii ära mürgitatud, et kes teab, kas see ongi halb...

VT on nii kangekaelne ka, et nutab ja teeb, kui ta midagi kord endale pähe võtnud on...
Ja ta elab nii tohutult üle, kui ta endale antud lubadust murrab...

Loodan, et ta oma plaanist siiski loobub - aega veel on!
Ma juba manan talle silme ette pilte, kuidas  ta enam seljakotiga oma kooliasju tassida ei jaksa, vaid peab ratastega kohvri võtma, ning kui tuul tuleb, siis hoiab ta kõigest jõust kätega kohvrisangast kinni ja lehvib õhus nagu lipp! :D




Üks näljast nõrkenud kassike :)
Ei jaksa voodissegi minna ja magab voodi ees põrandal...
- izismile.com -

Esmaspäev, 20. aprill 2015

Kawaii

VT vaatab küllaltki palju veidraid Jaapani multikaid, kus tüdrukud rääkimise asemel piiksuvad ja poisid teevad 'ohh' ja 'hmm'. Sinna kõrvale vaatab ta ka kõikvõimalikke lühikesi dokumentaalfilme, kus näidatakse, kui kõvasti teevad Jaapani lapsed tööd - hoolimata sellest, et tulevased ülemused võivad seal täitsa vabalt sinu peale kõigi nähes röökida ja isegi löömine on lubatud. Ülimalt veider!

Veel on VT märganud seda, et vanemad ja lapsed elavad Jaapanis erinevat elu. Pole sellist 'teeme ühe kalliralli' meeleolu. Vanemad meenutavad lastele lihtsalt seda, mida nood tegema peavad ja kordavad üle, kuidas tuleb käituda ja mida ühiskond neilt ootab. Laps kasvatatakse juba kodus ühiskonna liikmeks.

VT'd häirib see väga..., et armastus peab ju ka olema! Ta imestab, miks nad seal üldse lapsi saavad, kui lapsed pole nende õnn ja arm. Ma pakkusin, et võibolla kuuluvad lapsedki sellise 'käitumise' hulka, mida ühiskond inimeselt ootab.

Aga üks asi on kindel: kui sa pole oma lapsega  nii-hirmus-väga lähedane, on sul kergem teda kontrollida. Suure läheduse puhul hakkab laps ootama, et sind huvitab see, et lapsele ei meeldi teha midagi, mida tuleb teha :D

- Izismile.com -

Pühapäev, 19. aprill 2015

... we return happy...

Rääkisin hiljuti ühe nooremat-sorti peresõbraga...
meie jutust jäi mulle üks asi kummitama.

Nimelt, see aeg, kus Mees oli pärast insulti abitu, ei olnud minu jaoks halb aeg.
Ma nägin seda osa temast, mis on laps - ja see oli üks tohutult sõnakuulelik, leplik, armas ja pai laps.
Ma mõtlesin kogu aeg, et nii sai teda näha tema ema... poissi, kes teeb ka kaalikapüree peale suu lahti, kui sa lusikaga lähened.
Aga ema suri tal, kui Mees oli veel 12-aastane Väike Poiss.
Kolm aastat elas Mees oma range ja reserveeritud kasuisa ja poolvennaga, ja edasi üksi.

Aga kõik, kes teda tunnevad, võivad kinnitada, et temast tuli asjalik, tark ja abivalmis inimene.
(Tõsi, abivalmis on ta olnud põhiliselt tekstide kõpitsejana - kutsed kolima või kartuleid võtma pole olnud tema südamerõõmu allikaks).
Inimesed armastavad teda :) - ja asja pärast! Kuigi me oleme mõlemad üha eraklikumad ja eraklikumad, tunneme me pigem järjest rohkem inimeste soojust... Ma arvan, et passerdades ja rahmides ongi seda raskem tunda.

Igatahes meenus mulle see, et kui ma olin teismeline-ja-nii-edasi, siis kippusin ma oma suhteid kohe väga tõsiselt võtma. Ja ma küsisin endalt alati: kas see on mees, kelle naine ma tahaksin olla ka siis, kui ta invaliidina ratastooli jääks?
Mees oli esimene (ainus), kelle puhul ma vastasin "JAH!"
Ja nii läkski! :D

hahaa - see oli tõesti nali. Mees on küll invaliid, aga mitte niiväga, ja mitte ratastoolis. Ja ma armastan teda ikka, tean seda kindlalt, ja see on tore.
On tore, et ta on selline... armastus-väärne. Veab mul! :)
I'm very happy!

Laupäev, 18. aprill 2015

Sia - Soon We'll Be Found

Vana laul, aga mina polnud kuulnudki... täna leidsin ja ei raatsi arvutit kinnigi panna, kuigi silmad-kõrvad on juba poolkinni ja lonti vajunud :)
Ta laulab viipekeeles ka - see on väga kaunis!
Üldse - ilus laul ja väga ilus video.




Come along it is the break of day
Surely now, you'll have some things to say
It's not the time for telling tales on me


So come along, it won't be long 'til we return happy
Shut your eyes, there are no lies in this world we call sleep
Let's desert this day of hurt, tomorrow we'll be free


Let's not fight, I'm tired, can't we just sleep tonight?
Don't turn away, it's just there's nothing left here to say
Turn around, I know we're lost but soon we'll be found


Well, it's been rough but we'll be just fine
We'll work it out, yeah, we'll survive
You mustn't let a few bad times dictate


So come along, it won't be long 'til we return happy
Shut your eyes, there are no lies in this world we call sleep
Let's desert this day of hurt, tomorrow we'll be free


Let's not fight, I'm tired, can't we just sleep tonight?
Don't turn away, it's just there's nothing left here to say
Turn around, I know we're lost but soon we'll be found


Let's not fight, I'm tired, can't we just sleep tonight?
Don't turn away, it's just there's nothing left here to say
Turn around, I know we're lost but soon we'll be found


Let's not fight, I'm tired, can't we just sleep tonight?
Don't turn away, it's just there's nothing left here to say
Turn around, I know we're lost but soon we'll be found


Let's not fight, I'm tired, can't we just sleep tonight?
Turn away, it's just there's nothing left here to say
Turn around, I know we're lost but soon we'll be found


Let's not fight, I'm tired, can't we just sleep tonight?
Turn away, it's just there's nothing left here to say

Turn around, I know we're lost but soon we'll be found
Let's not fight



Read more: Sia - Soon We'll Be Found Lyrics | MetroLyrics 

Reede, 17. aprill 2015

Kümme aastat hiljem

Tjah, eelmises postituses näidatud viksi koolilapse olekust pole mul midagi alles jäänud... Nüüd veedan ma oma päevi umbes sellisel moel:




Tekirullid mu selja taga on selleks, et ma ootan Õde ikka tagasi ja ei hakanud tema voodimajandust ära pesema ja kappidesse laiali jagada. Tema pulma-album on minu juures ja ta lubas ka enne Austraaliasse tagasiminekut veel tulla.

See pruun seib on "õnneküpsis"...

Ükskord oli kuu lõpp ja raha otsas ja siis me VT'ga fantaseerisime teemal, mida maitsvat me ostame, kui raha jälle on. Seletasime nii et rinnaesine süljest märg :D
Ja siis läks VT oma tuppa ja meisterdas papist ja värvilisest paberist "šokolaadiküpsised", et midagi toredat oleks, kuni pärisküpsist saab...




Taldrik kirjaga 
"you make the world a better place just by being in it"
on kingitus :)




Aga siin on potike valge sinepiga... Mul pole õrna aimugi, mida sellega teha võiks... kas peaks ootama tema seemneid? Sinepit ju tehakse seemnetest, kas pole? Aga ma arvan, et sellised rohelised tuustid toas on niisamagi meeleolukad ja kenad :), neid ei peagi ära kasutama!
VT ja mina kudrutame küll hellalt iga rohelise võrse kohal :D

Õde aga naeris laginal, kui nägi, et keset maitsetaimi kasvab meil kosmoselill.
Ütles, et ainult minust võiks sellist asja oodata, et keset potipõllundust on istutatud kosmos.




Paar päeva tagasi panin käima Matrixi filmi ja mingil hetkel mõtlesin, et hakkan ise joogat tegema või pigem sirutama ennast selle filmi saatel.  Kõigepealt painutasin püstijalu nagu ikka, siis läksin kõhuli joogamatile, keerasin pea külje peale ja sealt vaatab mulle vastu kiri
"Matrix".


Korraks tekkis lausa segadus: mis see siis olgu! Matrix siin ja Matrix seal,
Matrix iga nurga peal!



See on elektrilise madratsisoojendaja regulaatori alumine pool. Pole seda kunagi vahtinud, aga nüüd on see mul joogamati kõrval Õe tekkide-madratsite hunnikus.


A no vot - ongi 'tänapäev' läbi!

Kümne aasta pärast siis kohtume jälle! :D

Neljapäev, 16. aprill 2015

Vanu pilte

Ma avastasin just, et mul on ligipääs ammu kustutatud Lihtsa Elu blogi piltidele!
Wow!

Siin on VT 1,5 aastasena
(mina siis... ee...24-25).








VT 5 a




Siin on ta tillem... meie eelmises kodus... 3 a vast.



ja mina prillidega... 27 aastane, ma arvan.



Olid ajad! :)

***
*

Lisatud reedel, 8.40 hommikul:
Praegu jõudis kohale, et eile oli Throwback  Thursday ja mina avastasin need pildid just sel päeval!!
Lahe! :)
Ma pole kunagi seda va "throwbacki" harrastanud, aga nüüd tuli täitsa kogemata :)

Kolmapäev, 15. aprill 2015

Kassipildid

Teile on kirikass!





Pane see kohe tagasi!


Peidus


Vaipadel on silmad

















Uinak vihmaveerennis






Copycat