Nii palju külalisi, nii palju plaane, nii palju rahutu unega öid.
Pidin enda maalemineku edasi lükkama ja loodan, et saan enne sõitu mõned päevad ainult oma perega olla. Seda enam, et vennatütred on praegu Lõuna-Eesti maakodus - mina aga tahan näha nii neid kui ka Issakest, nii et ootan, kuni nad kõik Põhja-Eestis on. Ja Õde muidugi ka. Õde on praegu muidu minu pool käimas, aga hetkel on ta hambaarsti juures...
Naabrite kass hiilis eile sisse ja lõhkus mul kapinupu küljes rippunud kaelakee ära, totu! :P
Oli end julgelt Õe voodis sisse seadnud ja passis sealt mulle ülbelt vastu, kuni ma veepihusti haarasin :D
Ega minust suurt blogijat ilmselt lähinädalatel pole ;), aga see ei tähenda, et midagi oleks viltu. Lihtsalt sõnadeküllus on praegu.
- - -
Mõni tund hiljem...
Oo, ja Vend oma lastega astus läbi. No tillukeste käte kallistusi pole kunagi liiga palju :)
teisipäev, 26. juuli 2016
reede, 22. juuli 2016
Üks vana kummitus
Sättisin end VT'le raamatukogust viimast alkeemiaraamatut tooma, aga meelde tuli üks vana 'kummitus'.
Nimelt kummitas mul vahepeal kusagilt kuuldud lause:
"Mõned meist hakkavad meesteks, kellega oleksid tahtnud abielluda."
Kas see pole otsatult kaunis ja nukker kokkuvõte?
Meie ootused elule on nii suured, et tänapäeva naised ei saa rahulduda sellega, mida mehed loomulikult, ennast katkestamata suudavad pakkuda, ja asuvad tüdinud moega ise asjade kallale. Tähtsate ja tugevate naiste poolt eemale peletatud meestel pole muud peale hakata kui alistuda või lapsikuks räuskajaks muutuda. Kui naine valib enda kõrvale inimese, kes pole meheks veel saanudki, ja hakkab ise algusest peale korraldama ja kamandama, siis jääbki nii, et ainus, kellelt midagi oodata on, on naine. Enam ei ole muuta midagi. Ja naised jäävadki mehelikkuse energiasse lõksu, kuid me ei taha seda teadmist, et oleme enda saatuse tuksi keeranud ja nii tekivad jõulised naised, kes valjuhäälselt traditsiooniliselt naiselikke omadusi põlastavad ja need iganenuks (= kõlbmatuks) kuulutavad. Ka minu blogis on selliseid kommentaare olnud. Tunnen mõningast reservatsiooni selliste naiste - ja nemad minu suhtes! :) (Algul kirjutasin "naiste", jutumärkidega - see räägib juba enda eest.) Kuid see lause - "Mõned meist hakkavad meesteks, kellega oleksid tahtnud abielluda" - aitab mul ka neid hellusega vaadata.
Okidoki, nüüd ma küll lippan! :)
Nimelt kummitas mul vahepeal kusagilt kuuldud lause:
"Mõned meist hakkavad meesteks, kellega oleksid tahtnud abielluda."
Kas see pole otsatult kaunis ja nukker kokkuvõte?
Meie ootused elule on nii suured, et tänapäeva naised ei saa rahulduda sellega, mida mehed loomulikult, ennast katkestamata suudavad pakkuda, ja asuvad tüdinud moega ise asjade kallale. Tähtsate ja tugevate naiste poolt eemale peletatud meestel pole muud peale hakata kui alistuda või lapsikuks räuskajaks muutuda. Kui naine valib enda kõrvale inimese, kes pole meheks veel saanudki, ja hakkab ise algusest peale korraldama ja kamandama, siis jääbki nii, et ainus, kellelt midagi oodata on, on naine. Enam ei ole muuta midagi. Ja naised jäävadki mehelikkuse energiasse lõksu, kuid me ei taha seda teadmist, et oleme enda saatuse tuksi keeranud ja nii tekivad jõulised naised, kes valjuhäälselt traditsiooniliselt naiselikke omadusi põlastavad ja need iganenuks (= kõlbmatuks) kuulutavad. Ka minu blogis on selliseid kommentaare olnud. Tunnen mõningast reservatsiooni selliste naiste - ja nemad minu suhtes! :) (Algul kirjutasin "naiste", jutumärkidega - see räägib juba enda eest.) Kuid see lause - "Mõned meist hakkavad meesteks, kellega oleksid tahtnud abielluda" - aitab mul ka neid hellusega vaadata.
Okidoki, nüüd ma küll lippan! :)
The Emerald Tablets of Thoth the Atlantean
Taust
Thoth oli muistse Atlantise mandri elanik, kel oli väga suur isu kõige mõistmise järele. Atlantise elanikud olid targad, kuid oli neid, keda tarkus tegi upsakaks ja võimuahneks. Seega otsustasid Maa valvurid Atlantise uputada. Thoth oli selle ajal peale juba Valgusolenditega Maa sisemusest ühenduses, ning need andsid talle korralduse lennata oma kosmoselaevaga Atlantisest praeguse Egiptuse aladele ja asuda sealset rahvast karjatama.
Nii Thoth tegigi. Aasta siis oli 52 000 e.Kr ja egiptlased olid nagu väiksed loomakesed, kellele Thoth preestriks ja õpetajaks hakkas. Thoth jäi nende preester-kuningaks kuni aastani 36 000. Kui ta otsustas 'edasi liikuda' (sest ta oli saavutanud surematuse), ehitas ta püramiidid. Sfinksi alla peitis ta oma kosmoselaeva, Giza püramiidi sisse ja alla aga kõik tarkused ja seal võib olla ka sissekäik maapõue tarkade olendite juurde, kes seal jumaliku valgusallika ümber mediteerivad. Oma saladustele määras ta valvurid - preestrid, kelle järglased Thothi jumalaks kuulutasid.
- - -
Algus
Ammusel ajal, kui Atlantis kujunes, ilmus sinna keegi valgustatud isik ja näitas neilegi teed valguse poole. Seega paistab, et kui kellelgi on arengupotentsiaal, tõmbab see õpetajaid ligi... Võibolla on see nagu lapsesaamistung, et täiesti mõistusevastane, aga enamik tahab seda muret ja tülinat oma ellu :)
Thoth oli maailma seaduspärasuste läbi nägemise peale eriliselt maias.
Seda märkasid maapõues peituvad valvurid, ja tõid Thothi enda juurde, et ta vahiks sedasamust jumalikku allikat seal maapõues, kuni see valgus teda nii palju on valgustanud, kui hetkel võimalik.
Kogu tarkus on siiski käes alles siis, kui üksikisiku valgus ühineb kõiksuse/maailmakorra looja/jumalaga, kui isiksus hajub - nagu budismis.:
Ma kirtsutasin algul kannatamatusest nina, et see on kõik tore lugeda, aga paluks hüppelise arengu protseduuri tutvustust ikkagi :D - lubati ju konkreetseid õpetusi!
Ma vaatan, et kõik tänapäevased ilmutused räägivad heast vanast ja/või heast uuest ilmast, kui imepärased valgustatud inimesed seal elasid/elama hakkavad, ja lubavad meidki selle valguseni juhtida, aga kui tekst läbi lugeda, siis kogu see poeesia jääbki kümne käsu tasemele. Kurb lugu täitsa! :D
Pikad jahvatused, mille sisuks on: suunduge tarkuse ja headuse poole.
Kas me kõik ei tee seda niikuinii?
Aga kui need asjad on hoopis nii, nagu paljude esoteerikute tekstidest mulje jääb, et nad said valgustunuks, kuna valgustunud olendid leidsid, et nad väärivad seda ja tulid ja 'valgustasid nad ära', siis ongi kogu see tekst nagu ilma retseptideta, aga luksuslikult illustreeritud 'kokaraamat' näljase käes. Et näe, mida kõike on võimalik valmistada ja süüa!; kas sina siis ei tahaks oma kartuli ja nisukukli asemel seda süüa? Kõik.
Jaaaa, me ju tahme-tahme-tahme! A nuka davaika! :D
Sadade värsiridade kaupa tuli juttu, mille saab kokku võtta nii: kuulake, mis ma teile nüüd kohe-kohe rääkima hakkan!
See pani mu veel üheteistkümnenda tahvli juures oigama.
Samas ei saa salata, et piibellikel tekstidel on omalaadne 'hüpnootiline' võlu, et ... ketrab-ketrab eide ratas, kuni lapsuke jääb unele :D
Kogu selle uinamuina keskel ta siiski annab teada, et mattis püramiidide juurde 'võtmed' kogu oma tarkuse ja teadmiste juurde ning annab ka juhised, kuidas need üles leida. Juhised jättis ta templit valvama jäänud preestrite kätte, kes pidid endale alati järeltulijad tagama. Keegi unustas järglaste soetamise ära vist... :p
***
Üks tekstinäide veel - minu lemmik'nähtuse' vaikuse olulisusest :) :
Jumala olemasolust:
Palvetada soovitab Thoth nii:
Neljas tahvel.
Nojaa, kokkuvõttes siis manitseti olema mõistlik ja hea, uskuma valgusolenditele, kes maapõues särava tarkuse-valguse ümber meile mõeldes mediteerivad, ja keda me endale toeks võiksime kutsuda. Ka anti paar palvet ja pärast pikka 'eelmängu' ja reklaami, anti inimesele ka SÕNADE SÕNA, mille abil saame jõudu, et valguse poole liikuda. Ja see sõna on - trummipõrin -
ZIN-URU.
Ma juba tõesti mõtlesin, et ta on selle sõna salaja juba kusagile teksti sisse peitnud ja muudkui jahub eksitamiseks edasi (esoteerikult ju seda ootaks ja kui Thoth polnud esoteerik, siis tema tahvlid kaasaegses inimkeeles kirja pannud dr. Doreal oli seda kindlasti). Aga ütles ikka lõpuks välja :)
Huhh! :)
ZIN-URU, niisiis! Don't forget! :)
Ja pärast kõiki uinutavaid heietusi on viimane, viieteistkümnes tahvel järsku igasugust (väga veidrat) infot ja salasõnu tuubil täis, aga ka õpetusi astraalrändudeks Maa sisemusse ja Shambalasse. Eee, mitte eriti veenvad juhendid, aga noh! :) Ma siiski usun astraalrändude võimalikkusesse, aga raske on uskuda, et selleks tuleb salasõnu/paroole pobiseda.
Tegelikult ma olen mõelnud ka seda, et jube kahtlane, kui keset lapsekingades tsivilisatsioone kõrguvad ülivõimsad, astroloogiliste, matemaatiliste, metafüüsiliste ja mine veel tea mis tähiste järgi imetäpselt ja kvaliteetselt ehitatud püramiidid. Et kas inimesed elasid muldonnides ja järsku tuli mõte ehitada tuhandeid kordi võimsamad hooned kui kõik senised? Et miks nad endale pea-aegu sama võimsaid koolimaju ja templeid ei ehitanud, vahepealses suuruses hooned puuduvad? Kuda sealt potikildude vahelt järsku püramiidid kasvama hakkasid? Ma kaldun ka arvama, et neid abistasid sootuks muudmoodi rassid, kas nüüd just atlantlased või tulnukad või... ei oska öelda.
Muide, ka selliseid teooriaid liigub, et inimene on geneetiline eksperiment meie planeedil mitte elavate rasside poolt... Kui vaadata, kui tohutult meie oma rassid välimuse poolest erinevad, siis võiks küll arvata, et supsati maa erinevatesse kohtadesse veidi erineva geneetilise materjaliga tüüpe ja vaadati, kes, kus ja kuidas ellu jääb. Mul on tõsiseid raskusi uskumisega, et ühest kohast - Aafrikast siis - hargnes see kõik lahti. Teatud eri paigus on ikka nii ainuomased välised tunnused, et see geene mööda ajaloos tagasi minek, mis väidetavalt kõik rassid ühte kohta Aafrikas viib, ei veena mind.
Aga noh, ongi tore, et mõistatusi maailmas jagub! :)
Ja ma mõtlen, et vähemalt huvitav on see teooria, et inimene sai loodud, kui 'teiste dimensioonide' olenditel tekkis huvi teha selline eksperiment, kas (suhteliselt) kõrget = peent teadlikkust on võimalik siduda tahke = jämedakoelise kehaga. Ja siis tehti mitu kolooniat. Kes teab, millised need veel olid, kes ellu ei jäänud... ? Liiga pikad? Liiga kerged? Liiga suurte silmadega? :)
Tore ju fantaseerida! :)
Ja siis on küll mõistetav, miks mõned neist end halvasti tunnevad, kui näevad meid kui ussikesi mudas müttavat :D ja aidata tahavad - ise nad tegid sellised väiksed tuhnikud, kes surevad enne, kui maailma asjadest aru saama hakkavad... See oleks nagu laste aitamine, kuigi nad teavad meist palju vähem. Me ei halvusta lapsi selle pärast. Me anname endale aru, et meil on olnud palju rohkem aega teadmisi koguda. Ja me ise vastutame selle eest, kui palju meie lapsed oskavad ja teavad.
Üsna usutav mu meelest, et meie üheks takistuseks parema maailma loomisel on lühike eluiga. Kui sa ikka algusest peale tead, et pead end läbi 40 000 aasta kandma ja samade 'sägadega' leiba ja vooditki jagama, siis oled veidi läbimõtlevam, võtad nagu lootusrikkamalt need suuremad projektid ette ja suhtud veidi suurema vastutustundega sellesse, milline maailm sinust maha jääb.
Ja ... tegelikult ... ma ütleks, et täitsa ilusti oli kirjutatud.
Ma lähenesin sellele algul lihtsalt valesti, salaõpetusi otsides.
See on rohkem selline ... väike eepos või poeem ennemuistsetest aegadest. :)
Täitsa nunnu! :)
Kõik tsiteeritud tekstid on pärit aadressilt www.crystalinks,com.
Thoth oli muistse Atlantise mandri elanik, kel oli väga suur isu kõige mõistmise järele. Atlantise elanikud olid targad, kuid oli neid, keda tarkus tegi upsakaks ja võimuahneks. Seega otsustasid Maa valvurid Atlantise uputada. Thoth oli selle ajal peale juba Valgusolenditega Maa sisemusest ühenduses, ning need andsid talle korralduse lennata oma kosmoselaevaga Atlantisest praeguse Egiptuse aladele ja asuda sealset rahvast karjatama.
Nii Thoth tegigi. Aasta siis oli 52 000 e.Kr ja egiptlased olid nagu väiksed loomakesed, kellele Thoth preestriks ja õpetajaks hakkas. Thoth jäi nende preester-kuningaks kuni aastani 36 000. Kui ta otsustas 'edasi liikuda' (sest ta oli saavutanud surematuse), ehitas ta püramiidid. Sfinksi alla peitis ta oma kosmoselaeva, Giza püramiidi sisse ja alla aga kõik tarkused ja seal võib olla ka sissekäik maapõue tarkade olendite juurde, kes seal jumaliku valgusallika ümber mediteerivad. Oma saladustele määras ta valvurid - preestrid, kelle järglased Thothi jumalaks kuulutasid.
- - -
Algus
Ammusel ajal, kui Atlantis kujunes, ilmus sinna keegi valgustatud isik ja näitas neilegi teed valguse poole. Seega paistab, et kui kellelgi on arengupotentsiaal, tõmbab see õpetajaid ligi... Võibolla on see nagu lapsesaamistung, et täiesti mõistusevastane, aga enamik tahab seda muret ja tülinat oma ellu :)
Far in the past time when Atlantis first grew as a power,appeared there one with the KEY of WISDOM,showing the way of LIGHT to all.
Showed he to all men the path of attainment,way of the Light that flows among men.Mastering darkness, leading the MAN-SOUL,upward to heights that were One with the Light.
Thoth oli maailma seaduspärasuste läbi nägemise peale eriliselt maias.
Seda märkasid maapõues peituvad valvurid, ja tõid Thothi enda juurde, et ta vahiks sedasamust jumalikku allikat seal maapõues, kuni see valgus teda nii palju on valgustanud, kui hetkel võimalik.
Kogu tarkus on siiski käes alles siis, kui üksikisiku valgus ühineb kõiksuse/maailmakorra looja/jumalaga, kui isiksus hajub - nagu budismis.:
I, THOTH, have ever sought wisdom,searching in darkness and searching in Light.
Long in my youth I traveled the pathway,seeking ever new knowledge to gain.Until after much striving, one of the THREE,to me brought the LIGHT.
Brought HE to me the commands of the DWELLER,called me from the darkness into the LIGHT.Brought HE me, before the DWELLER,deep in the Temple before the great FIRE.
There on the great throne, beheld I,the DWELLER, clothed with the LIGHTand flashing with fire.Down I knelt before that great wisdom,feeling the LIGHT flowing through me in waves.
Ee... see oli ka neljas või viies tahvel.Heard I then the voice of the DWELLER:"O darkness, come into the Light.
Ma kirtsutasin algul kannatamatusest nina, et see on kõik tore lugeda, aga paluks hüppelise arengu protseduuri tutvustust ikkagi :D - lubati ju konkreetseid õpetusi!
Ma vaatan, et kõik tänapäevased ilmutused räägivad heast vanast ja/või heast uuest ilmast, kui imepärased valgustatud inimesed seal elasid/elama hakkavad, ja lubavad meidki selle valguseni juhtida, aga kui tekst läbi lugeda, siis kogu see poeesia jääbki kümne käsu tasemele. Kurb lugu täitsa! :D
Pikad jahvatused, mille sisuks on: suunduge tarkuse ja headuse poole.
Kas me kõik ei tee seda niikuinii?
Aga kui need asjad on hoopis nii, nagu paljude esoteerikute tekstidest mulje jääb, et nad said valgustunuks, kuna valgustunud olendid leidsid, et nad väärivad seda ja tulid ja 'valgustasid nad ära', siis ongi kogu see tekst nagu ilma retseptideta, aga luksuslikult illustreeritud 'kokaraamat' näljase käes. Et näe, mida kõike on võimalik valmistada ja süüa!; kas sina siis ei tahaks oma kartuli ja nisukukli asemel seda süüa? Kõik.
Jaaaa, me ju tahme-tahme-tahme! A nuka davaika! :D
Sadade värsiridade kaupa tuli juttu, mille saab kokku võtta nii: kuulake, mis ma teile nüüd kohe-kohe rääkima hakkan!
See pani mu veel üheteistkümnenda tahvli juures oigama.
Samas ei saa salata, et piibellikel tekstidel on omalaadne 'hüpnootiline' võlu, et ... ketrab-ketrab eide ratas, kuni lapsuke jääb unele :D
Kogu selle uinamuina keskel ta siiski annab teada, et mattis püramiidide juurde 'võtmed' kogu oma tarkuse ja teadmiste juurde ning annab ka juhised, kuidas need üles leida. Juhised jättis ta templit valvama jäänud preestrite kätte, kes pidid endale alati järeltulijad tagama. Keegi unustas järglaste soetamise ära vist... :p
***
Üks tekstinäide veel - minu lemmik'nähtuse' vaikuse olulisusest :) :
"He who would follow the pathway of wisdom,
open must be he to the flower of life,
extending his consciousness out of the darkness,
flowing through time and space in the ALL.
Deep in the silence,
first ye must linger until at last ye
are free from desire,
free from the longing to speak in the silence.
Conquer by silence, the bondage of words.
Abstaining from eating until we have conquered
desire for food, that is bondage of soul.
Then lie ye down in the darkness.
Close ye your eyes from the rays of the Light.
Centre thy soul-force in the place of thine consciousness,
shaking it free from the bonds of the night.
Place in thy mind-place the image thou desireth.
Picture the place thou desireth to see.
Vibrate back and forth with thy power.
Loosen the soul from out of its night.
Fiercely must thou shake with all of thy power
until at last thy soul shall be free.
/.../
Seek ye and know ye, my KEY of Wisdom.
Thus, O man, ye shall surely be free."
Jumala olemasolust:
"In all space, there is only ONE wisdom.
Through seeming decided, it is ONE in the ONE.
All that exists comes forth from the LIGHT,
and the LIGHT comes forth from the ALL.
Everything created is based upon ORDER:
LAW rules the space where the INFINITE dwells.
Forth from equilibrium came the great cycles,
moving in harmony toward Infinity's end."
Palvetada soovitab Thoth nii:
"Mighty SPIRIT of LIGHT that shines through the
Cosmos, draw my flame closer in harmony to thee.
Lift up my fire from out of the darkness,
magnet of fire that is One with the ALL.
Lift up my soul, thou mighty and potent.
Child of the Light, turn not away.
Draw me in power to melt in thy furnace;
One with all things and all things
in One, fire of the life-strain and
One with the Brain."
Neljas tahvel.
Nojaa, kokkuvõttes siis manitseti olema mõistlik ja hea, uskuma valgusolenditele, kes maapõues särava tarkuse-valguse ümber meile mõeldes mediteerivad, ja keda me endale toeks võiksime kutsuda. Ka anti paar palvet ja pärast pikka 'eelmängu' ja reklaami, anti inimesele ka SÕNADE SÕNA, mille abil saame jõudu, et valguse poole liikuda. Ja see sõna on - trummipõrin -
ZIN-URU.
Ma juba tõesti mõtlesin, et ta on selle sõna salaja juba kusagile teksti sisse peitnud ja muudkui jahub eksitamiseks edasi (esoteerikult ju seda ootaks ja kui Thoth polnud esoteerik, siis tema tahvlid kaasaegses inimkeeles kirja pannud dr. Doreal oli seda kindlasti). Aga ütles ikka lõpuks välja :)
Huhh! :)
ZIN-URU, niisiis! Don't forget! :)
Ja pärast kõiki uinutavaid heietusi on viimane, viieteistkümnes tahvel järsku igasugust (väga veidrat) infot ja salasõnu tuubil täis, aga ka õpetusi astraalrändudeks Maa sisemusse ja Shambalasse. Eee, mitte eriti veenvad juhendid, aga noh! :) Ma siiski usun astraalrändude võimalikkusesse, aga raske on uskuda, et selleks tuleb salasõnu/paroole pobiseda.
Tegelikult ma olen mõelnud ka seda, et jube kahtlane, kui keset lapsekingades tsivilisatsioone kõrguvad ülivõimsad, astroloogiliste, matemaatiliste, metafüüsiliste ja mine veel tea mis tähiste järgi imetäpselt ja kvaliteetselt ehitatud püramiidid. Et kas inimesed elasid muldonnides ja järsku tuli mõte ehitada tuhandeid kordi võimsamad hooned kui kõik senised? Et miks nad endale pea-aegu sama võimsaid koolimaju ja templeid ei ehitanud, vahepealses suuruses hooned puuduvad? Kuda sealt potikildude vahelt järsku püramiidid kasvama hakkasid? Ma kaldun ka arvama, et neid abistasid sootuks muudmoodi rassid, kas nüüd just atlantlased või tulnukad või... ei oska öelda.
Muide, ka selliseid teooriaid liigub, et inimene on geneetiline eksperiment meie planeedil mitte elavate rasside poolt... Kui vaadata, kui tohutult meie oma rassid välimuse poolest erinevad, siis võiks küll arvata, et supsati maa erinevatesse kohtadesse veidi erineva geneetilise materjaliga tüüpe ja vaadati, kes, kus ja kuidas ellu jääb. Mul on tõsiseid raskusi uskumisega, et ühest kohast - Aafrikast siis - hargnes see kõik lahti. Teatud eri paigus on ikka nii ainuomased välised tunnused, et see geene mööda ajaloos tagasi minek, mis väidetavalt kõik rassid ühte kohta Aafrikas viib, ei veena mind.
Aga noh, ongi tore, et mõistatusi maailmas jagub! :)
Ja ma mõtlen, et vähemalt huvitav on see teooria, et inimene sai loodud, kui 'teiste dimensioonide' olenditel tekkis huvi teha selline eksperiment, kas (suhteliselt) kõrget = peent teadlikkust on võimalik siduda tahke = jämedakoelise kehaga. Ja siis tehti mitu kolooniat. Kes teab, millised need veel olid, kes ellu ei jäänud... ? Liiga pikad? Liiga kerged? Liiga suurte silmadega? :)
Tore ju fantaseerida! :)
Ja siis on küll mõistetav, miks mõned neist end halvasti tunnevad, kui näevad meid kui ussikesi mudas müttavat :D ja aidata tahavad - ise nad tegid sellised väiksed tuhnikud, kes surevad enne, kui maailma asjadest aru saama hakkavad... See oleks nagu laste aitamine, kuigi nad teavad meist palju vähem. Me ei halvusta lapsi selle pärast. Me anname endale aru, et meil on olnud palju rohkem aega teadmisi koguda. Ja me ise vastutame selle eest, kui palju meie lapsed oskavad ja teavad.
Üsna usutav mu meelest, et meie üheks takistuseks parema maailma loomisel on lühike eluiga. Kui sa ikka algusest peale tead, et pead end läbi 40 000 aasta kandma ja samade 'sägadega' leiba ja vooditki jagama, siis oled veidi läbimõtlevam, võtad nagu lootusrikkamalt need suuremad projektid ette ja suhtud veidi suurema vastutustundega sellesse, milline maailm sinust maha jääb.
Ja ... tegelikult ... ma ütleks, et täitsa ilusti oli kirjutatud.
Ma lähenesin sellele algul lihtsalt valesti, salaõpetusi otsides.
See on rohkem selline ... väike eepos või poeem ennemuistsetest aegadest. :)
Täitsa nunnu! :)
Kõik tsiteeritud tekstid on pärit aadressilt www.crystalinks,com.
neljapäev, 21. juuli 2016
Something good will come out of this...
Õde jõudis viperusteta maale, kus ta on praegu Emmakese, Issakese ja vennalastega, kuna Vend käis matkal ja läks sealt edasi joogalaagrisse. Ja sealt läheb vist Viljandi Folgile. Kui ma seda kuulsin, siis ma ütlesin Õele, et issand, küll need noored ikka jõuavad möllata (Vend sai eile 37, aga tegelikult mu jahmatus oli siiras). Õde purskas naerma, et tibukene, teine mediteerib metsas ja siis läheb joogalaagrisse ja sina nimetad seda 'möllamiseks' :D
Hmm, jaa, kui nii võtta! :p
Vennalapsed võtsid Õe kohe omaks :), Õde ongi kerge inimene, kellega koos olla. Ta on delikaatne ja samas sirgjooneline, otsekohene. Peen! :)
Aga keset kogu seda mõnusat kodust suminat teatas Maša (4a) talle heast peast:
"Minu emme tuleb siis tagasi, kui lumi on maas."
(Kas siis selleks, et Õde teaks, et päriseks ei tasu end sättida, sest see koht on juba kinni,
või siis selleks, et oma tibatillukest mainet tõsta - et tegemist pole mingi tühise ärapõlatud tirtsuga, tema ema ikkagi armastab teda ja tuleb siis, kui lumi maas.)
Õde ei osanud selle peale küll mitte midagi kosta.
Krrriiiiibib. :(
- - -
Viimaste päevade viisike:
First Aid Kit "Cedar Lane"
Hmm, jaa, kui nii võtta! :p
Vennalapsed võtsid Õe kohe omaks :), Õde ongi kerge inimene, kellega koos olla. Ta on delikaatne ja samas sirgjooneline, otsekohene. Peen! :)
Aga keset kogu seda mõnusat kodust suminat teatas Maša (4a) talle heast peast:
"Minu emme tuleb siis tagasi, kui lumi on maas."
(Kas siis selleks, et Õde teaks, et päriseks ei tasu end sättida, sest see koht on juba kinni,
või siis selleks, et oma tibatillukest mainet tõsta - et tegemist pole mingi tühise ärapõlatud tirtsuga, tema ema ikkagi armastab teda ja tuleb siis, kui lumi maas.)
Õde ei osanud selle peale küll mitte midagi kosta.
Krrriiiiibib. :(
- - -
Viimaste päevade viisike:
First Aid Kit "Cedar Lane"
Rows after rows of passenger planes
Headed out again, running all in vain
Motel blues, only bad news
I'm never looking for you
You find me all the same
I lay awake at night envisioning
A trace from the past
This heavy heart of mine, it never fails
To bring me right back
Now I see us walking down Cedar Lane
Slow in the sunshine fast in the rain
Time moved so swiftly all of those days
I still remember how you used to say
"Something good will come out of this"
Coast after coast, cities and states
My world's an empty map where nothing remains
The place we belonged is quietly gone
While we were making plans, it drifted away
I lie awake at night envisioning
A trace from the past
This heavy heart of mine, it never fails
To bring me right back
Now I see us walking down Cedar Lane
Slow in the sunshine fast in the rain
Time moved so swiftly all of those days
I still remember how you used to say
"Something good will come out of this"
"Something good will come out of this"
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
Headed out again, running all in vain
Motel blues, only bad news
I'm never looking for you
You find me all the same
I lay awake at night envisioning
A trace from the past
This heavy heart of mine, it never fails
To bring me right back
Now I see us walking down Cedar Lane
Slow in the sunshine fast in the rain
Time moved so swiftly all of those days
I still remember how you used to say
"Something good will come out of this"
Coast after coast, cities and states
My world's an empty map where nothing remains
The place we belonged is quietly gone
While we were making plans, it drifted away
I lie awake at night envisioning
A trace from the past
This heavy heart of mine, it never fails
To bring me right back
Now I see us walking down Cedar Lane
Slow in the sunshine fast in the rain
Time moved so swiftly all of those days
I still remember how you used to say
"Something good will come out of this"
"Something good will come out of this"
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
How could I break away from you?
Uni ka pole tagasi tulnud. Õhtul väsinuna laman neli-viis tundi voodis und oodates (lugemiseks liiga uimane) ja hommikul olen enne kukke ja koitu üleval. Suvi oma sekeldustega ongi veidi raskem... Eks hiljemalt septembri keskel saab jälle korralikult magada :p
teisipäev, 19. juuli 2016
Kala nimega Lambapea
Oeh, leidsin oma vanadest lugemiseks salvestatud artiklitest õõvastava näoga kala.
Inglise keeles on selle nimi Sheepshead Fish ehk lambapeakala.
Sellel on ees rida inimhambaid ja siis veel mõned read kojaliste veeolendite
kooriku purustamiseks... :/
Allikas: Scientific American
Veel lugesin huvitavat artiklit sellest, et kuigi võiks arvata, et heaolumaades on meeste ja naiste vaated elule ja maailmale sarnasemad kui vaestes riikides, on see tegelikult vastupidi. Oletatatavasti on nii seetõttu, et alles heaoluriigis on sul võimalik hakata endalt küsima, kes sa oled ja mida sa tahad, mis sulle meeldib.
Ja veel seda lugesin, et praegu on kõige stabiilsemate abieludega grupp Ameerikas kõige kõrgema palgaga haritud naised (top 10 %). Naisi on praegu rohkem kui mehi ja majandusolud on paremad, seega kesk- ja alamklassi mehed ei pea end lõputult tõestama - alati leiab uue naise. Naised aga keelduvad latti alla laskmast, erinevalt ütleme 60ndate-70ndate aastate naistest. Naised on vähem nõus mehi ülal pidama ja nende halba käitumist välja kannatama. Tipptöötajatel on meeste ja naiste vaheline palgalõhe hoopis kasvanud, lihtsamate tööde juures on palgalõhe tublisti vähenenud. Seega vähem haritud mehed käituvad laisalt, kuna naisi on küllaga, aga naised löövad kehvad mehed majast välja, kuna suudavad ka ise peret ülal pidada. Vaat sellisel ajal me elame! :)
Nüüd hakkan lugema Thothi smaragdtahvleid :)
Unetus...
Alles ma tundsin kaasa Issakesele, kes Õe lennureiside pärast pabistas, aga nüüd ei saa ma ise juba teist ööd magada ja valvan igaks juhuks telefoni :P Hoolimata sellest, et Eile õhtul võtsin kahe asemel kolm unerohtu...
Noh, eks ma peaksin juba harjunud olema, et kui midagi vähegi muutub, ei saa ma sellega hakkama, isegi kui mulle endale ei tundu, et ma muretsen. Näiteks praegu. Enda meelest ma küll ei muretse, aga kuna ma ei maga ja iga natukese aja tagant telefoni vaatan, siis järelikult alateadlikult ikka! Üsna tüütu!
Õde tuleb lausa pooleteiseks kuuks. Ma imestasin, et ta raatsib tulla nii pikaks ajaks ... Mõtlesin, et mina oleks seitsmendal abieluaastal ka veel pooleteisekuist lahusolekut Mehest väga halvasti üle elanud ...
Aga Õde kirjutas mulle eile Singapuri (mitte Shanghai, nagu ma enne arvasin :D) lennujaamast, et juba igatseb oma Hindu järele.
Hindule jäi vähemalt kassike, kes on sama affectionate, kui Hindu ise. Nüüd ta lausa tänab Õde, et too seda kassi-võtmise-juttu ikka ajas - hoolimata oma allergiast.
Aga mul ka läks allergia alles tasapisi hullemaks - lõpuks oli nii, et igal hommikul veetsin kaks tundi aevastades, kuni ravim mõjuma hakkas. Selle ajaga jõudis mu nägu paiste minna ja ninast lihtsalt kukkus solksude kaupa vett - kust see kõik veel tuli? Ei tea, kas Hindul on paremad ravimid, aga tema on kassi väntsutades väga õnnelik ja nende kiisu on hästi leplik ka, laseb end nagu beebit süles hoida ja igasse asendisse käänata ja väänata. Meie oma ei armastanud süles olemist kohe absoluutselt, ammugi veel selili süles olemist ...
No vähemalt Hindule jäi kallistamiseks kassike ja Õel olen ju mina :D
Noh, eks ma peaksin juba harjunud olema, et kui midagi vähegi muutub, ei saa ma sellega hakkama, isegi kui mulle endale ei tundu, et ma muretsen. Näiteks praegu. Enda meelest ma küll ei muretse, aga kuna ma ei maga ja iga natukese aja tagant telefoni vaatan, siis järelikult alateadlikult ikka! Üsna tüütu!
Õde tuleb lausa pooleteiseks kuuks. Ma imestasin, et ta raatsib tulla nii pikaks ajaks ... Mõtlesin, et mina oleks seitsmendal abieluaastal ka veel pooleteisekuist lahusolekut Mehest väga halvasti üle elanud ...
Aga Õde kirjutas mulle eile Singapuri (mitte Shanghai, nagu ma enne arvasin :D) lennujaamast, et juba igatseb oma Hindu järele.
Hindule jäi vähemalt kassike, kes on sama affectionate, kui Hindu ise. Nüüd ta lausa tänab Õde, et too seda kassi-võtmise-juttu ikka ajas - hoolimata oma allergiast.
Aga mul ka läks allergia alles tasapisi hullemaks - lõpuks oli nii, et igal hommikul veetsin kaks tundi aevastades, kuni ravim mõjuma hakkas. Selle ajaga jõudis mu nägu paiste minna ja ninast lihtsalt kukkus solksude kaupa vett - kust see kõik veel tuli? Ei tea, kas Hindul on paremad ravimid, aga tema on kassi väntsutades väga õnnelik ja nende kiisu on hästi leplik ka, laseb end nagu beebit süles hoida ja igasse asendisse käänata ja väänata. Meie oma ei armastanud süles olemist kohe absoluutselt, ammugi veel selili süles olemist ...
No vähemalt Hindule jäi kallistamiseks kassike ja Õel olen ju mina :D
Kaunis Krae :)
esmaspäev, 18. juuli 2016
Aeglus
"Salajane seos valitseb aegluse ja mälu, kiiruse ja unustuse vahel. Kujutame ette päris tavalist pilti: inimene kõnnib tänaval. Korraga üritab ta midagi meenutada, kuid mõte ei anna ennast kätte. Sel hetkel aeglustab ta mehaaniliselt sammu. Vastupidiselt inimesele, kes tahab unustada äsja läbi elatud ebameeldivat sündmust ja kiirendab alateadlikult kõndi, nagu lootes niiviisi eemalduda sellest, mis on ajas talle veel ülearu ligida."
Hea tähelepanek Milan Kunderalt, raamatust "Aeglus".
Minu puhul kindlasti kehtib.
Olen ka siin korduvalt öelnud, et mida hullem depressioon mul on,
seda aktiivsem ma olen.
Olen ka siin korduvalt öelnud, et mida hullem depressioon mul on,
seda aktiivsem ma olen.
pühapäev, 17. juuli 2016
Proust, Wildbirds & Peacedrums
VT narrimine andis mulle täiesti vaba pärastlõuna. (Hmm! :D).
Pärast lõunasööki pikutasin tunnikese, kuulates WildBirds & Peacedrums albumit Heartcore.
Väga mõnus!
Siin on neilt näiteks üks populaarsemaid laule Peeling Off the Layers:
Ning siis polnudki muud teha, kui lugeda läbi see pisike Prousti-raamatuke.
Esimesed kaks lugu - "John Ruskin" ja "Days of Reading (1)" olid ka eelmisel aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Prousti raamatus "Valik esseid".
Lisaks neile oli ingliskeelses raamatus "Days of Reading" teine osa, mõned katkendid, kus Proust sarjas Saint-Beuve'i kasinat mõistust ja rohmakat stiili kriitikuna, ning väga mõnus jupike, kus Proust tutvustab oma suurt kadunud-aja-otsimise kogumikku ja räägib mälust ja ajast kui 'peategelasest'.
Juba keskkooliajast on minuga nii, et raamatus ei pea mitte midagi juhtuma, aga ilus peab olema. No Proust on kogu aeg nii ilus ja see, mis romaanis juhtub, jääb täiesti tagaplaanile. Ka VT on Prousti lausetest suures vaimustuses... :) Seda väikest uut raamatut lehitsedes küsis ta minult murelikult, kas see minu jaoks liiga keeruline pole :D Tegelikult on täiesti tõsi, et VT'l on raske teksti jaoks palju rohkem kannatust kui minul, tema keskendumisvõime ja tahtejõud on paaaalju suurem kui mul. Ei saa öelda, et Prousti esseed libiseksid alla nagu suhu visatud õline sprott, aga liiga suurt ponnistust ka ei nõua, kuigi tõsi ta on, et end teksti meloodilisusest hällitada lastes kadus mõte korduvalt käest...
Mis ma oskan öelda? Ilus on Proust. Yay to Proust! :D
Pärast lõunasööki pikutasin tunnikese, kuulates WildBirds & Peacedrums albumit Heartcore.
Väga mõnus!
Siin on neilt näiteks üks populaarsemaid laule Peeling Off the Layers:
Ning siis polnudki muud teha, kui lugeda läbi see pisike Prousti-raamatuke.
Esimesed kaks lugu - "John Ruskin" ja "Days of Reading (1)" olid ka eelmisel aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Prousti raamatus "Valik esseid".
Lisaks neile oli ingliskeelses raamatus "Days of Reading" teine osa, mõned katkendid, kus Proust sarjas Saint-Beuve'i kasinat mõistust ja rohmakat stiili kriitikuna, ning väga mõnus jupike, kus Proust tutvustab oma suurt kadunud-aja-otsimise kogumikku ja räägib mälust ja ajast kui 'peategelasest'.
Juba keskkooliajast on minuga nii, et raamatus ei pea mitte midagi juhtuma, aga ilus peab olema. No Proust on kogu aeg nii ilus ja see, mis romaanis juhtub, jääb täiesti tagaplaanile. Ka VT on Prousti lausetest suures vaimustuses... :) Seda väikest uut raamatut lehitsedes küsis ta minult murelikult, kas see minu jaoks liiga keeruline pole :D Tegelikult on täiesti tõsi, et VT'l on raske teksti jaoks palju rohkem kannatust kui minul, tema keskendumisvõime ja tahtejõud on paaaalju suurem kui mul. Ei saa öelda, et Prousti esseed libiseksid alla nagu suhu visatud õline sprott, aga liiga suurt ponnistust ka ei nõua, kuigi tõsi ta on, et end teksti meloodilisusest hällitada lastes kadus mõte korduvalt käest...
Mis ma oskan öelda? Ilus on Proust. Yay to Proust! :D
"In reading friendship is suddenly brought back to its original purity. There is no false amiability with books. If we spend the evening with these friends, it is because we genuinely want to."
Kuidas me VT'ga tülitseme
Ajame köögis VT'ga juttu, mina söön, siis pesen pliidi, panen kartulid keema, pesen mõned kraanikausis olnud nõud ja pühin riiulitelt tolmu.
VT: Kas sa oled hakanud mingeid uusi tablette võtma?
Mina: Ei! ... Mis siis?
VT: Sa oled viimasel ajal niiiiiiiiiiiiiii rahulik.
Mina: Aga see on ju hea! Mulle küll meeldib.
VT pahuralt: Nojah, sulle on ju tähtsam meeldida endale, kui meeldida teistele.
Mina naeran: Jah, see on küll tõsi.
Siis saan aru, et mu laps just ütles, et ma ei meeldi talle.
:D
Paar minutit edasi.
VT õige pahuralt ja nõudlikult: Millal ma uue paki Nesquiki kakaojooki saan?
Mina: No kuule, nädala alguses oli sul veel seda järel. Selle nädala sees oled sa saanud kolm tahvlit šokolaadi, paki kommi, mitu jäätist, millest mõnel oli šokolaad ümber, ja kaks pakki kakaoküpsiseid, aga sa käitud, nagu oleks sul mingi kakaokriis käes.
VT: Ära mind süüdista, ise sa lubasid mul need osta!
Mina: Ma ei süüdista sind nende maiustuste söömises, vaid ma püüan sulle meenutada, et sa oled kakaolisandiga maiustusi sel nädalal juba kuhjaga saanud, nii et pole vaja käituda, nagu oleks sul organismis mingi tõsine kakaopuudus. Ma tahan öelda, et ära tõsta kisa, sest probleemi pole.
VT: Kui probleemi pole, siis miks me siin vaidleme?
Mina naeran: "Umm... because you're a bitch?"
VT kõnnib minema ja mina jään võidumehena naeru kõkutama...
:D
On meil ka selliseid episoode, kuid tõesti tõesti harva :P Ja millegipärast minult need kunagi head tuju ära ei vii :D
laupäev, 16. juuli 2016
:)
Täna sõitis Vend oma piigadega jälle Tartust läbi. Seekord sisse ei hakanud tulemagi, nad kutsusid mu maja ette.
Maša, kes mind eelmine kord ära ei tundnud, jooksis mulle täna kaugelt vastu ja hüppas aga kohe sülle ja näitas mingit veidrat karvast käbi. Ja ma ei usu, et ta oleks mind oluliselt paremini ära tundnud - Maša on hästi usaldav laps ja ma arvan, et ta jooksis mulle vastu selle hääletooni ja pilgu pärast, millega Vend ütles, et "Näe! Kes see on? See on tädi *karikate emand*" Sellest Mašale piisas, et mulle rõõmsalt sülle joosta :)
Leenu puges mind kaugelt nähes hoopis Venna sülle (sest ega tema ei pidanud siis maas olema, kui õde sülle sai), aga kui ma Maša maha panin, siis tuli Leenu ka nagu õigusjärgset kallit nõudma.
Tillukeste kallistavate laste hoidmine on küll maailma kõige parem asi :)
Ma ei jõua ära oodata, et saaks nende väikeste pudinatega maale. Ma ostsin neile Ahhaa teaduskeskusest vahvaid kingitusi ka - loomulikult mõlemale samad asjad, aga eri värvides, muidu võib tüli tulla :)
Maal peaksime olema koos õega, aga oh häda, tema reis oli planeeritud nii, et Austraaliast Shanghaisse (või oli see Singapur? :D), sealt TÜRKI, ja Türgist otse Eestisse. Aga nüüd vist Türki ei saagi, arvestades, et lennujaam on tanke täis ja puha suletud. Vaat, ei teagi, kuidas Õde nüüd Eestisse saab, aga peaasi on see, et teda pommi otsa ei sõidutata, isegi kui ta ei saa nii ruttu Eestisse, kui algul plaanis.
Helistasin Issakesele ja... ta on vanemaks saades kõike nii tugevalt üle elama hakanud... Oli teine Õe lennu pärast nii pabinas, et hääl värises. Ma ütlesin talle, et küllap otsitakse asenduslend näiteks Kreekasse ja kui õigel päeval ja kellaajal ei saa, siis olgu pealegi, aga seda ma ikka loodan, et kui väiksemgi oht on, siis maanduda ei lubata.
Oh aeg, mis sellest maailmast küll saab... Kristlased ja eurooplased on sõdadest nagu välja kasvanud, aga moslemite lõimimine on küll üsna ilmselt läbi kukkunud üritus (mitte, et Türgi kodusõda oleks usuga seotud, aga mujal on vastavaid intsidente küllaga ja senine turvalisus, mida eurooplased on endastmõistetavana nautinud, on kadunud, kaotatud, maha mängitud. Uuuh, ja ma lugesin Aeonist artiklit, et kui me tunnistame, et inimene võib sündida vale soo kehas ja lubame sugu vahetada, siis miks me ei tunnista, et inimene võib sündida vale etnilise grupi kehas ja miks me ei luba inimestel rassi vahetada!?!?!?)
Anyway, praegu elame veidi ärevil... Õde pidi 19. juulil Eestisse jõudma, aga millal ja mismoodi see nüüd tegelikult juhtub, ei teagi. Aga usun, et augusti alguses oleme me siiski kõik umbes kümnekesi Lääne-Virus koos, kallistame ebaeestlaslikult pruune vennalapsukesi, korjame veinimarju ja joome eelmise aasta koduveini :) Seega ma ei muretse :)
Maša, kes mind eelmine kord ära ei tundnud, jooksis mulle täna kaugelt vastu ja hüppas aga kohe sülle ja näitas mingit veidrat karvast käbi. Ja ma ei usu, et ta oleks mind oluliselt paremini ära tundnud - Maša on hästi usaldav laps ja ma arvan, et ta jooksis mulle vastu selle hääletooni ja pilgu pärast, millega Vend ütles, et "Näe! Kes see on? See on tädi *karikate emand*" Sellest Mašale piisas, et mulle rõõmsalt sülle joosta :)
Leenu puges mind kaugelt nähes hoopis Venna sülle (sest ega tema ei pidanud siis maas olema, kui õde sülle sai), aga kui ma Maša maha panin, siis tuli Leenu ka nagu õigusjärgset kallit nõudma.
Tillukeste kallistavate laste hoidmine on küll maailma kõige parem asi :)
Ma ei jõua ära oodata, et saaks nende väikeste pudinatega maale. Ma ostsin neile Ahhaa teaduskeskusest vahvaid kingitusi ka - loomulikult mõlemale samad asjad, aga eri värvides, muidu võib tüli tulla :)
Maal peaksime olema koos õega, aga oh häda, tema reis oli planeeritud nii, et Austraaliast Shanghaisse (või oli see Singapur? :D), sealt TÜRKI, ja Türgist otse Eestisse. Aga nüüd vist Türki ei saagi, arvestades, et lennujaam on tanke täis ja puha suletud. Vaat, ei teagi, kuidas Õde nüüd Eestisse saab, aga peaasi on see, et teda pommi otsa ei sõidutata, isegi kui ta ei saa nii ruttu Eestisse, kui algul plaanis.
Helistasin Issakesele ja... ta on vanemaks saades kõike nii tugevalt üle elama hakanud... Oli teine Õe lennu pärast nii pabinas, et hääl värises. Ma ütlesin talle, et küllap otsitakse asenduslend näiteks Kreekasse ja kui õigel päeval ja kellaajal ei saa, siis olgu pealegi, aga seda ma ikka loodan, et kui väiksemgi oht on, siis maanduda ei lubata.
Oh aeg, mis sellest maailmast küll saab... Kristlased ja eurooplased on sõdadest nagu välja kasvanud, aga moslemite lõimimine on küll üsna ilmselt läbi kukkunud üritus (mitte, et Türgi kodusõda oleks usuga seotud, aga mujal on vastavaid intsidente küllaga ja senine turvalisus, mida eurooplased on endastmõistetavana nautinud, on kadunud, kaotatud, maha mängitud. Uuuh, ja ma lugesin Aeonist artiklit, et kui me tunnistame, et inimene võib sündida vale soo kehas ja lubame sugu vahetada, siis miks me ei tunnista, et inimene võib sündida vale etnilise grupi kehas ja miks me ei luba inimestel rassi vahetada!?!?!?)
Anyway, praegu elame veidi ärevil... Õde pidi 19. juulil Eestisse jõudma, aga millal ja mismoodi see nüüd tegelikult juhtub, ei teagi. Aga usun, et augusti alguses oleme me siiski kõik umbes kümnekesi Lääne-Virus koos, kallistame ebaeestlaslikult pruune vennalapsukesi, korjame veinimarju ja joome eelmise aasta koduveini :) Seega ma ei muretse :)
reede, 15. juuli 2016
Lugemise ohtlikkusest
Loen praegu artikleid, mille olen Feedlys salvestanud "Saved For Later" kausta.
Esimesed tunduvad jube tuttavad - ei tea, kas unustasin nad pärast lugemist maha võtta või jäi pilguga üle lastes juba nii palju meelde? Nii et loodan, et ma ei korda ennast, kui toon siin ära tsitaadi ühest artiklist nimega "Books are dangerous".
Artiklis räägitakse et liigse ja valimatu lugemise eest on inimesi hoiatatud juba antiikajast peale. Hiljem on lugemist taunitud eriti naiste juures, kellel on tugevad, raskesti kontrollitavad tunded ja vähem ratsionaalsust :), nii et raamatud mõjutavad neid ebasoodsalt. Läbi aegade on ilmunud palju raamatuid, millele omistatakse konkreetseid negatiivseid mõjusid nagu enesetappude laine Goethe "Noore Wertheri kannatuste" lugejate seas jms. Tänapäeval oleme märganud, et muinasjutud nuditakse vähem õudseks, kui need algselt olid. Aga tuleb välja, et nuditud muinasjuttude peal kasvanud noorsugu nüüd juba protesteerib ise, kui tal ülikoolitöö raames mingit "häirivat" klassikalist kirjandust lugeda lastakse. Ei Noh!!! '0'
Allikas: Aeon Magazine / Books are Dangerous / by Frank Furedi
Esimesed tunduvad jube tuttavad - ei tea, kas unustasin nad pärast lugemist maha võtta või jäi pilguga üle lastes juba nii palju meelde? Nii et loodan, et ma ei korda ennast, kui toon siin ära tsitaadi ühest artiklist nimega "Books are dangerous".
Artiklis räägitakse et liigse ja valimatu lugemise eest on inimesi hoiatatud juba antiikajast peale. Hiljem on lugemist taunitud eriti naiste juures, kellel on tugevad, raskesti kontrollitavad tunded ja vähem ratsionaalsust :), nii et raamatud mõjutavad neid ebasoodsalt. Läbi aegade on ilmunud palju raamatuid, millele omistatakse konkreetseid negatiivseid mõjusid nagu enesetappude laine Goethe "Noore Wertheri kannatuste" lugejate seas jms. Tänapäeval oleme märganud, et muinasjutud nuditakse vähem õudseks, kui need algselt olid. Aga tuleb välja, et nuditud muinasjuttude peal kasvanud noorsugu nüüd juba protesteerib ise, kui tal ülikoolitöö raames mingit "häirivat" klassikalist kirjandust lugeda lastakse. Ei Noh!!! '0'
Today, it is not puritanical religious moralists but undergraduate students who demand that Ovid’s poem should come with a trigger warning. For the first time in their career, my academic colleagues report that some of their students are asking for the right to opt out of reading texts that they find personally offensive or traumatising. This self-diagnosis of vulnerability is unlike the traditional call for a moral quarantine from above. Once upon a time, paternalistic censors infantilised the reading public by insisting that reading literature constitutes a serious risk to its health. Now young readers infantilise themselves by insisting that they and their peers should be shielded from the harm caused by distressing texts.
Allikas: Aeon Magazine / Books are Dangerous / by Frank Furedi
NEIL GAIMAN "Kalmisturaamat"
Kirjastus Tiritamm
Ilmumisaasta 2014
Lehekülgi 302
Tõlkinud Sash Uusjärv
Illustreerinud Dave McKean
- - -
Eile käisin raamatukogus mulle soovitatud Neil Gaimani "Kalmisturaamatu" järel. Naljakas, et tellisin selle ilma, et oleks üldse uurida püüdnud, mis raamatuga on tegu...
Teen kodus raamatu lahti... pildid! ... kas see on nuga?
Kas mulle soovitati kriminaalromaani?
Loen kolm esimest lehekülge. Põnev küll, aga ... kas mulle soovitati lasteraamatut?
Hakkasin lugema ja lugesin enam-vähem ühe jutiga läbi.
Tegemist polnud ei krimka, ega ka täielikult lasteraamatuga, vaid pigem kogu-pere-raamatuga, millest saavad lugemisnaudingu nii 10 kui ka 50 aastane, kel on säilinud veidi lapsemeelsust.
Raamatu peategelaseks on Nobody Owens - väike poiss, kes öösel mütsatuse peale ärkab ja lahtisest uksest välja jalutab, kuni jõuab surnuaeda. Samal ajal tapab iidsesse vennaskonda kuuluv Jack tema perekonna ja saab suure üllatuse osaliseks, kui tita tuppa jõudes voodist vaid kaisukaru leiab. Hea haistmisega ja maagiat valdav sell jõuab nina abil surnuaiale, kuid äsjasurnud ema on juba oma poja eest palumas käinud ja elu ajal lastetuks jäänud Owensite vanapaar võtab lapsukese enda hoole alla, kuid väikest elusat poissi toetavad, õpetavad ja suunavad väga paljud surnuaia-'elanikud'. It takes a graveyard to raise a child!
Jackide vennaskonnale on oluline poiss leida ja surmata, kuna tuhandeid aastaid vana ettekuulutus ütleb, et tema perekonna liige ruineerib nende salaseltsi. Nii peavad kadunukesed kogu aeg pead murdma, kuidas väikest Bodi eluks elavate hulgas ette valmistada, aga siiski kaitsta nii kaua, kui oht on möödas.
Raamatus on kirev seltskond huvitavaid tegelasi ja mulle meenutab see väga animafilmi "Laibast pruut", kus surnute maailmas käis vilgas elu - pealmaal aga oli kõik troostitutes hallikassinistes toonides. Maagiliste olendite, juhtumite ja vastavate õppetundide tõttu meenutab see ka "Krabatit", kuid on viimasest palju lihtsakoelisem.
Tegemist oli armsa ja sooja raamatuga, mõnusa meelelahutuskirjanduse otsijale soovitan :)
Hoiatus neile, kes soovivad, et kirjandus oleks ... hõrgumat sorti.
"Kalmisturaamatu" kogu ilu ja võlu on nähtav ka kümneaastasele.
Aga kuna ma fantaasiakirjandust pole nii ammu lugenud ja ruttu läks, siis olen rõõmus, et lugesin ;)
Tänud soovitajale! ;)
- - -
Lisatud mõned tunnid hiljem:
Oh, ja otse loomulikult nägin ma unes 'kolmikmõrva'. Minu unenäos visati beebi aknast alla. Ilma midagi mõtlemata hüppas ahastav ema talle järele. Seda nähes ja asja natuke kaalunud, otsustas alla hüpata ka 10-12 aastane tütar.
Olen nii mõjutatav päeval kogetust, et oleksin imestanud, kui ma poleks unes näinud midagi seoses raamatuga, mida ma mitu tundi lugesin!
- - -
Eile, kui ma raamatukokku läksin, hüüdsid mingid mehed mulle tänavaserva pargitud auto lahtise ukse vahlelt:
"Hei, nuku! Tule siia!"
NUKU? :D
Ma ei kandnud roosat kleidikest vaid tavalisi tumesiniseid teksaseid, beeži suvemantlit ja madalaid sandaale; juuksed olid sõlmes/krunnis.
"Nuku" öeldi mulle küll esimest korda elus...
- - -
Ja veel.
Ma ostsin endale vist maailma kõige ilusama väikese raamatu: Marcel Proust "Days of Reading".
Mis teha, kui janu on nii suur, et joogikruusid jäävad kõhetuks... :p
Jajajaaa ongi kõik! :)
Täna pean jälle raamatukokku minema, sest üks VT'le kaks nädalat tagasi tellitud raamatutest on kohal. Hea, et saan "geimehe" (bwahhahhaaa, sorri!) tagasi viia.
(Mina tõesti muudaks oma lapsele mõeldes nime, kui mul nii narritav perekonnanimi oleks.
VT on mind tänanud, et ma suutsin asjad korraldada nii, et tal on minu viisakas perekonnanimi, mitte issu tobe nimi :). Mees võttis ka ametlikult minu nime, kui abiellusime... ja see oli juba 17 aastat tagasi, kujutate ette! '0'...)
Mwahh! Tsau-blau! :)
Ilmumisaasta 2014
Lehekülgi 302
Tõlkinud Sash Uusjärv
Illustreerinud Dave McKean
- - -
Eile käisin raamatukogus mulle soovitatud Neil Gaimani "Kalmisturaamatu" järel. Naljakas, et tellisin selle ilma, et oleks üldse uurida püüdnud, mis raamatuga on tegu...
Teen kodus raamatu lahti... pildid! ... kas see on nuga?
Kas mulle soovitati kriminaalromaani?
Loen kolm esimest lehekülge. Põnev küll, aga ... kas mulle soovitati lasteraamatut?
Hakkasin lugema ja lugesin enam-vähem ühe jutiga läbi.
Tegemist polnud ei krimka, ega ka täielikult lasteraamatuga, vaid pigem kogu-pere-raamatuga, millest saavad lugemisnaudingu nii 10 kui ka 50 aastane, kel on säilinud veidi lapsemeelsust.
Esimesed leheküljed...
Raamatu peategelaseks on Nobody Owens - väike poiss, kes öösel mütsatuse peale ärkab ja lahtisest uksest välja jalutab, kuni jõuab surnuaeda. Samal ajal tapab iidsesse vennaskonda kuuluv Jack tema perekonna ja saab suure üllatuse osaliseks, kui tita tuppa jõudes voodist vaid kaisukaru leiab. Hea haistmisega ja maagiat valdav sell jõuab nina abil surnuaiale, kuid äsjasurnud ema on juba oma poja eest palumas käinud ja elu ajal lastetuks jäänud Owensite vanapaar võtab lapsukese enda hoole alla, kuid väikest elusat poissi toetavad, õpetavad ja suunavad väga paljud surnuaia-'elanikud'. It takes a graveyard to raise a child!
Jackide vennaskonnale on oluline poiss leida ja surmata, kuna tuhandeid aastaid vana ettekuulutus ütleb, et tema perekonna liige ruineerib nende salaseltsi. Nii peavad kadunukesed kogu aeg pead murdma, kuidas väikest Bodi eluks elavate hulgas ette valmistada, aga siiski kaitsta nii kaua, kui oht on möödas.
NII NÄEB VÄLJA AUTOR NEIL GAIMAN |
Raamatus on kirev seltskond huvitavaid tegelasi ja mulle meenutab see väga animafilmi "Laibast pruut", kus surnute maailmas käis vilgas elu - pealmaal aga oli kõik troostitutes hallikassinistes toonides. Maagiliste olendite, juhtumite ja vastavate õppetundide tõttu meenutab see ka "Krabatit", kuid on viimasest palju lihtsakoelisem.
Tegemist oli armsa ja sooja raamatuga, mõnusa meelelahutuskirjanduse otsijale soovitan :)
Hoiatus neile, kes soovivad, et kirjandus oleks ... hõrgumat sorti.
"Kalmisturaamatu" kogu ilu ja võlu on nähtav ka kümneaastasele.
Aga kuna ma fantaasiakirjandust pole nii ammu lugenud ja ruttu läks, siis olen rõõmus, et lugesin ;)
Tänud soovitajale! ;)
- - -
Lisatud mõned tunnid hiljem:
Oh, ja otse loomulikult nägin ma unes 'kolmikmõrva'. Minu unenäos visati beebi aknast alla. Ilma midagi mõtlemata hüppas ahastav ema talle järele. Seda nähes ja asja natuke kaalunud, otsustas alla hüpata ka 10-12 aastane tütar.
Olen nii mõjutatav päeval kogetust, et oleksin imestanud, kui ma poleks unes näinud midagi seoses raamatuga, mida ma mitu tundi lugesin!
- - -
Eile, kui ma raamatukokku läksin, hüüdsid mingid mehed mulle tänavaserva pargitud auto lahtise ukse vahlelt:
"Hei, nuku! Tule siia!"
NUKU? :D
Ma ei kandnud roosat kleidikest vaid tavalisi tumesiniseid teksaseid, beeži suvemantlit ja madalaid sandaale; juuksed olid sõlmes/krunnis.
"Nuku" öeldi mulle küll esimest korda elus...
- - -
Ja veel.
Ma ostsin endale vist maailma kõige ilusama väikese raamatu: Marcel Proust "Days of Reading".
See on õige tilluke...
ja õhuke...,
... aga nii kaunis! :)
- - -
Olen oma hommikukohvi hakkanud jooma pooleliitrisest supitassist :D
Jajajaaa ongi kõik! :)
Täna pean jälle raamatukokku minema, sest üks VT'le kaks nädalat tagasi tellitud raamatutest on kohal. Hea, et saan "geimehe" (bwahhahhaaa, sorri!) tagasi viia.
(Mina tõesti muudaks oma lapsele mõeldes nime, kui mul nii narritav perekonnanimi oleks.
VT on mind tänanud, et ma suutsin asjad korraldada nii, et tal on minu viisakas perekonnanimi, mitte issu tobe nimi :). Mees võttis ka ametlikult minu nime, kui abiellusime... ja see oli juba 17 aastat tagasi, kujutate ette! '0'...)
Mwahh! Tsau-blau! :)
kolmapäev, 13. juuli 2016
Veel üks...
“Freedom is the possibility of isolation. You are free if you can withdraw from people, not having to seek them out for the sake of money, company, love, glory or curiosity, none of which can thrive in silence and solitude. If you can't live alone, you were born a slave. You may have all the splendours of the mind and the soul, in which case you're a noble slave, or an intelligent servant, but you're not free. And you can't hold this up as your own tragedy, for your birth is a tragedy of Fate alone. Hapless you are, however, if life itself so oppresses you that you're forced to become a slave. Hapless you are if, having been born free, with the capacity to be isolated and self-sufficient, poverty should force you to live with others."
― Fernando Pessoa, The Book of Disquiet
Ega ma vist jõua ära oodata, millal "Rahutuse raamat" eesti keelde tõlgitakse... See on juba nii palju aastaid mu lemmikraamatute hulgas, kuigi olen vaid üksikuid tillukesi tsitaate lugenud siit-sealt :)
Samas ma ei tahaks seda üldse raamatukogust laenutada ja tähtaja peale lugeda... Eks peab vist Internetist tellima endale. Iga kord, kui jälle komistan mõnele artiklile sellest raamatust (no komistan, kuna ma käin uurimas, kas ta on juba ära tõlgitud ka või?), mõtlen, et imeline lugu - ainult seda tahakski lugeda! :)
Tsitaat
esmaspäev, 11. juuli 2016
Imeinimesed
Loen praegu Wiki artiklit roosiristlastest ja näe - tuleb välja, et tegemist on veel ühe seltskonnaga, kes lubas maailma palet muuta oma imetabaste alkeemiliste ja spirituaalsete teadmistega.
KEEGI võiks lausa kokku lugema hakata, kui palju neid imelisi ilmumisi on pidanud tulema.
Mõtlen muidugi jälle maakoore all elavatele lemuurlastele ja hüperborealastele ja ma kujutan ette, et selle teemaga esimest korda minu blogi kaudu kokku kokku puutudes on seda raske uskuda, aga juba ainuüksi Instagramm on täis inimesi, kes usuvad, et Ülestõusnud Meistrid ja lemuurlased aitavad meil iga päev argielu elada ja toetavad meid kõiges ja hoolivad ja armastavad, ja kohe tõuseme me kolmandast dimensioonist viiendasse ja saame palju peenemateks, tervemateks ja õnnelikumateks tegelasteks.
See on ilus mõte, kaunis kujutlus - pole ime, et inimesed seda usuvad.
Aga paistab, et paljude möödunud sajandite vältel on inimestele sadu kordi kohe-kohe muutuvat maailma lubatud. Neid muutusi pole toimunud, kuid inimesed surevad uskudes, ja elavad unustavad pettumuse. See on liigutav! :) Inimene on ikka selline... usaldav ja hea-uskne, otsatult optimistlik.
Inimene on ime.
Muidugi võiks seda ka niimoodi vaadata, et inimene on laisk - ei tunnista, et ainult tema ise saab maailma paremaks muuta, mitte mingisugust Päästjat ei tule mitte kusagilt. Ma siiski ei vaata seda nii. See tähendaks lihtsalt tunnistamist, et muutused on aeglased ja paljud vajavad midagi julgustavamat, et nina päriseks norgu ei vajuks. Ma katsun ka edaspidi mitte pilgata, kui keegi räägib oma kohtumistest ükssarvikute või lemuurlastega :)
In the early 17th century, the manifestos caused excitement throughout Europe by declaring the existence of a secret brotherhood of alchemists and sages who were preparing to transform the arts, sciences, religion, and political and intellectual landscape of Europe.Wikipedia
KEEGI võiks lausa kokku lugema hakata, kui palju neid imelisi ilmumisi on pidanud tulema.
Mõtlen muidugi jälle maakoore all elavatele lemuurlastele ja hüperborealastele ja ma kujutan ette, et selle teemaga esimest korda minu blogi kaudu kokku kokku puutudes on seda raske uskuda, aga juba ainuüksi Instagramm on täis inimesi, kes usuvad, et Ülestõusnud Meistrid ja lemuurlased aitavad meil iga päev argielu elada ja toetavad meid kõiges ja hoolivad ja armastavad, ja kohe tõuseme me kolmandast dimensioonist viiendasse ja saame palju peenemateks, tervemateks ja õnnelikumateks tegelasteks.
See on ilus mõte, kaunis kujutlus - pole ime, et inimesed seda usuvad.
Aga paistab, et paljude möödunud sajandite vältel on inimestele sadu kordi kohe-kohe muutuvat maailma lubatud. Neid muutusi pole toimunud, kuid inimesed surevad uskudes, ja elavad unustavad pettumuse. See on liigutav! :) Inimene on ikka selline... usaldav ja hea-uskne, otsatult optimistlik.
Inimene on ime.
Muidugi võiks seda ka niimoodi vaadata, et inimene on laisk - ei tunnista, et ainult tema ise saab maailma paremaks muuta, mitte mingisugust Päästjat ei tule mitte kusagilt. Ma siiski ei vaata seda nii. See tähendaks lihtsalt tunnistamist, et muutused on aeglased ja paljud vajavad midagi julgustavamat, et nina päriseks norgu ei vajuks. Ma katsun ka edaspidi mitte pilgata, kui keegi räägib oma kohtumistest ükssarvikute või lemuurlastega :)
pühapäev, 10. juuli 2016
Õnn on otsus?
Olen hästi palju mõtisklenud selle peale, kuidas see ikka niimoodi on, et inimesed saavad lotomiljonärideks, aga pärast esimese eufooria kadumist on nad sama õnnelikud/õnnetud, kui enne lotovõitu.
Midagi ju kindlasti muutub paremaks - mis see siis on, mis enesetunde tagasi alla kisub?
Ja nii pidi kõigi suurte elumuutustega olema - esialgu on hea või halb šokk, aga siis taastub tavapärane õnnetunne.
Ma mõtlen, et õnnetunne on inimesel võib-olla otsus.
Mina ise näiteks oma õnnetunnet alla 8 punkti (10-pallisüsteemis) ei hinda ............ kuni see on järsku 0 ja mulle aitab! Kogu vahepealse aja ma keskendun positiivsele ja eitan, et asjad, mis mu ümber toimuvad ja mulle ei meeldi, mind üldse puudutavad. Ma kinnitan, et suhtun neisse mõistusega. Ehk siis ennast jälgides ma tean, et olen teinud otsuse olla õnnelik ja seda juba päris lapsena. Selle pärast mul depressiooni nii hilja ravima hakatigi, et ma olen tegelikult seda aktiivsem, mida hullem depressioon mul on :) Lapsena olin ka sageli kõige lustakam ja aktiivsem laps osakonnas, nii et vähestel arstidel tuli pähe mu sümptomeid psüühikaga siduda. Pealegi ei taibanud ma rääkidagi sellistest asjadest nagu unehäired - need tulidki lihtsalt siis välja, kui ma öösiti vetsus käisin ja med-õde nägi. Mul olid need nii kaua olnud, et ma ei arvanud, et kedagi võiks huvitada, et kui õed kell 6 hommikul süste tegemas hakkavad käima, pole mina veel magama jäänud. Haiglas see mind ju ei häirinud ja koolis käies jäin ma kurnatusest kohe haigeks, nii et ma jälle ei kurtnud magamatust vaid muid asju.
Ma mäletan ka uurimust, kus inimesed hindasid oma õnnelikkust enne ja pärast laste saamist ja see oli ikkagi enam vähem sama. Ainult et kui nad eeldasid, et pärast laste saamist on nad õnnelikumad, siis tegelikkuses see keskmine hinne pigem langes. Samas nad ise uskusid ikka, et nad on õnnelikumad kui enne lapsi, sest nad olid juba ära otsustanud, et laste saamine teeb nad õnnelikumaks.
See ka kinnitab, et inimene on nii õnnelik, kui ta on otsustanud olla ja ei lase tegelikkusel ennast suuremat mõjutada :D
Ja ma mõtlen, et seetõttu polegi inimese enesetunde teada saamiseks mõtet küsida, kas inimene on õnnelik, vaid hoopis: kui kerge/raske on elu?
Ma arvan, sedasi küsides tuleb igasuguste elumuutustega seoses suur kõikumine sisse. Mul on küll aegu, kui hindan elu nii raskeks, kui üldse võimalik, ja ka nii kergeks, kui üldse võimalik, ja kõik need vahepealsed astmed ka.
Kui mult praegu küsida, kui õnnelik ma olen 10-palli skaalal, ma ütleks 8-9, nagu ikka.
Kui aga küsida, kui lihtne on elu (10 - ülilihtne, 1 väga raske), siis praegu ma ütleks 3.
Ma lihtsalt olen otsustanud sellest mitte välja teha ja võtta ühe päeva korraga, mitte ette mõelda.
Ja kui esimene number on aastakümneid sama olnud, siis teine kõigub aastate ja isegi kuude lõikes ikka tublisti!
---
Lisatud paar tundi hiljem...
Näe, mis ma Instast leidsin :)
Midagi ju kindlasti muutub paremaks - mis see siis on, mis enesetunde tagasi alla kisub?
Ja nii pidi kõigi suurte elumuutustega olema - esialgu on hea või halb šokk, aga siis taastub tavapärane õnnetunne.
Ma mõtlen, et õnnetunne on inimesel võib-olla otsus.
Mina ise näiteks oma õnnetunnet alla 8 punkti (10-pallisüsteemis) ei hinda ............ kuni see on järsku 0 ja mulle aitab! Kogu vahepealse aja ma keskendun positiivsele ja eitan, et asjad, mis mu ümber toimuvad ja mulle ei meeldi, mind üldse puudutavad. Ma kinnitan, et suhtun neisse mõistusega. Ehk siis ennast jälgides ma tean, et olen teinud otsuse olla õnnelik ja seda juba päris lapsena. Selle pärast mul depressiooni nii hilja ravima hakatigi, et ma olen tegelikult seda aktiivsem, mida hullem depressioon mul on :) Lapsena olin ka sageli kõige lustakam ja aktiivsem laps osakonnas, nii et vähestel arstidel tuli pähe mu sümptomeid psüühikaga siduda. Pealegi ei taibanud ma rääkidagi sellistest asjadest nagu unehäired - need tulidki lihtsalt siis välja, kui ma öösiti vetsus käisin ja med-õde nägi. Mul olid need nii kaua olnud, et ma ei arvanud, et kedagi võiks huvitada, et kui õed kell 6 hommikul süste tegemas hakkavad käima, pole mina veel magama jäänud. Haiglas see mind ju ei häirinud ja koolis käies jäin ma kurnatusest kohe haigeks, nii et ma jälle ei kurtnud magamatust vaid muid asju.
Ma mäletan ka uurimust, kus inimesed hindasid oma õnnelikkust enne ja pärast laste saamist ja see oli ikkagi enam vähem sama. Ainult et kui nad eeldasid, et pärast laste saamist on nad õnnelikumad, siis tegelikkuses see keskmine hinne pigem langes. Samas nad ise uskusid ikka, et nad on õnnelikumad kui enne lapsi, sest nad olid juba ära otsustanud, et laste saamine teeb nad õnnelikumaks.
See ka kinnitab, et inimene on nii õnnelik, kui ta on otsustanud olla ja ei lase tegelikkusel ennast suuremat mõjutada :D
Ja ma mõtlen, et seetõttu polegi inimese enesetunde teada saamiseks mõtet küsida, kas inimene on õnnelik, vaid hoopis: kui kerge/raske on elu?
Ma arvan, sedasi küsides tuleb igasuguste elumuutustega seoses suur kõikumine sisse. Mul on küll aegu, kui hindan elu nii raskeks, kui üldse võimalik, ja ka nii kergeks, kui üldse võimalik, ja kõik need vahepealsed astmed ka.
Kui mult praegu küsida, kui õnnelik ma olen 10-palli skaalal, ma ütleks 8-9, nagu ikka.
Kui aga küsida, kui lihtne on elu (10 - ülilihtne, 1 väga raske), siis praegu ma ütleks 3.
Ma lihtsalt olen otsustanud sellest mitte välja teha ja võtta ühe päeva korraga, mitte ette mõelda.
Ja kui esimene number on aastakümneid sama olnud, siis teine kõigub aastate ja isegi kuude lõikes ikka tublisti!
---
Lisatud paar tundi hiljem...
Näe, mis ma Instast leidsin :)
laupäev, 9. juuli 2016
All you need...
Mul on Instagrammis mõned õudsed jahvatajad, kes kirjutavad pika jutu ja ei ütle suurt midagi, aga teinekord siiski-siiski... ja mõned sellised, kes topivad iga päev kümme äraleierdatud sõnumit üles, ja iga kolme päeva kohta on üks hea leid ka, mille pärast jään alati kõhklema, kui lähen nende leheküljele end 'maha võtma'.
Näiteks täna leidsin Yogainspirationi lehelt sellise lihtsa, puhta, ootamatu lahendusega = naljaka ja vähemalt minu puhul ka tõese sildi:
Näiteks täna leidsin Yogainspirationi lehelt sellise lihtsa, puhta, ootamatu lahendusega = naljaka ja vähemalt minu puhul ka tõese sildi:
Well, umm, yess - I do need less! :)
Mida vähem kõike, seda vähem ülekoormatud me oleme
ja see käib ka asjade, suhete ja elamuste kohta.
Ja siis raamatusõltlaste välimääraja:
Lõbus! :)
reede, 8. juuli 2016
Vesine värk
Kõik juba teavad, et Tartus uputas hirmsasti.
Ma ka viisin meie ainukese järele jäänud taime vihma saama, ja sai, vaeseke, nii et pidi uppuma:
Mõelda vaid, et rõduvaip sai ka samasuguse leotuse.
Alumised naabrid vist väga tänulikud polnud selle vaibapesuvee eest.
Aga noh, parem ikka kui laibapesuvesi :)
Kassiga naabritel aga ujutas rõdul olnud kassi liivakasti üle :D
Kuulsin, kuidas nad seal kiljudes kühveldasid :p
Ma ka viisin meie ainukese järele jäänud taime vihma saama, ja sai, vaeseke, nii et pidi uppuma:
Mõelda vaid, et rõduvaip sai ka samasuguse leotuse.
Alumised naabrid vist väga tänulikud polnud selle vaibapesuvee eest.
Aga noh, parem ikka kui laibapesuvesi :)
Kassiga naabritel aga ujutas rõdul olnud kassi liivakasti üle :D
Kuulsin, kuidas nad seal kiljudes kühveldasid :p
Unes olen ma luuletaja
Mul on alati padja kõrval paber ja kirjutusvahend, kuna olen rahutu magaja ja pean mõtted ruttu peast välja saama, kui tahan edasi magada. Tavaliselt on need südaöised unenäod - tean, et jään uuesti magama ja hommikul mäletan ainult viimast unenägu, aga tahaks ju kõike mäletada... :)
Kirjutan tavaliselt silmad kinni, et end võimalikult sügaval unemaailmas hoida...
Aga mõnikord ei kasuta ma seda paberit nädalate kaupa.
Täna hommikul nägin, et olin öösel jätnud endale sellise sõnumi:
Küll ma juurdlesin, mida see "stillphone" tähendab ja kogu sõnum üldse.
Ja miks inglise keeles?
Mäletan, et see oli hästi oluline :D
Mõtlen, et äkki see tähendas midagi sellist, et "vaimne praktika olgu vaikuse kõnetoru"...
Või "harjuta, ja sa saad rääkida Jumala endaga!" :D
Aga ma olen alati üsna lõbustatud, kui mõne sellise sõnumi iseendalt saan! :)
Kirjutan tavaliselt silmad kinni, et end võimalikult sügaval unemaailmas hoida...
Aga mõnikord ei kasuta ma seda paberit nädalate kaupa.
Täna hommikul nägin, et olin öösel jätnud endale sellise sõnumi:
Practice be the stillphone.
Küll ma juurdlesin, mida see "stillphone" tähendab ja kogu sõnum üldse.
Ja miks inglise keeles?
Mäletan, et see oli hästi oluline :D
Mõtlen, et äkki see tähendas midagi sellist, et "vaimne praktika olgu vaikuse kõnetoru"...
Või "harjuta, ja sa saad rääkida Jumala endaga!" :D
Aga ma olen alati üsna lõbustatud, kui mõne sellise sõnumi iseendalt saan! :)
kolmapäev, 6. juuli 2016
On fire
Nüüd, kus need Telose-raamatud läbi sain, hakkasin oma "pooleli" kausta kogunenud materjali läbi vaatama. Sellega seoses näen, et need Lemuuria-lood tegelikult tõesti aitavad hästi paljut mõista, millele tänapäevased interneti-esoteerikud viitavad. Selles mõttes head raamatud olid, nagu põhitekstid. Näib, et nii paljud inimesed suure laia interneti peal arvestavad oma juttusid kirjutades sellega, et kõik need Thothi smaragdtahvlid, Atlantise ja Lemuuria lood on inimestele juba tuttavad.
Noh, loen siin ja... tunnen kärsahaisu.
Nuhutan arvutit - pole nagu hullu.
Loen edasi, hais läheb tugevamaks.
Tõmban arvutilt toitekaabli tagant ära, keerutan seda igatepidi, nuhutan igat külge ja avaust... kuumavõitu ju on, aga...
Kutsun VT, nuusime toas ja rõdul ringi, kusagil rõdu ukse juures oli kõige hullemini tunda.
Kutsun Mehe. Mees ütleb, et arvutist see nüüd küll ei tule... tema meelest on see ikka kärssama läinud toidu lõhn.
Ja mina vaatan jälle oma arvutit ja mõtlen: ei tea, kas ma olen sinna klahvide vahele nii palju toitu ajanud, et see nüüd niimoodi kärssab?
Mees naerab nii et kukub või pikali...
Läheme Mehega uuesti koos rõdule - ja näeme kolm akent eemalt ikkagi suitsu justkui tuleks nüüd...
Kostuvad sireenid, maja taha - ja pärast näeme, et ka ette - sõidavad tuletõrjeautod.
Hiljem saame teada, et naabrimehel jäi toit pannile ja ise läks kodust ära. Ukse jättis õnneks lahti, nii et midagi maha polnud vaja murda ja isegi vett ei tulnud voolikutest lasta.
Kunagi, mitte väga ammu, oli mul arvuti, mis mürises nagu traktor, pahises õhku välja ja tuline oli ka, nii et ei saanud paljaste põlvede peal hoidagi - sellepärast ma kohe arvutit kahtlustasin :P
Vana hirm ei roosteta! :P
Noh, loen siin ja... tunnen kärsahaisu.
Nuhutan arvutit - pole nagu hullu.
Loen edasi, hais läheb tugevamaks.
Tõmban arvutilt toitekaabli tagant ära, keerutan seda igatepidi, nuhutan igat külge ja avaust... kuumavõitu ju on, aga...
Kutsun VT, nuusime toas ja rõdul ringi, kusagil rõdu ukse juures oli kõige hullemini tunda.
Kutsun Mehe. Mees ütleb, et arvutist see nüüd küll ei tule... tema meelest on see ikka kärssama läinud toidu lõhn.
- pilt internetist - |
Mees naerab nii et kukub või pikali...
Läheme Mehega uuesti koos rõdule - ja näeme kolm akent eemalt ikkagi suitsu justkui tuleks nüüd...
Kostuvad sireenid, maja taha - ja pärast näeme, et ka ette - sõidavad tuletõrjeautod.
Hiljem saame teada, et naabrimehel jäi toit pannile ja ise läks kodust ära. Ukse jättis õnneks lahti, nii et midagi maha polnud vaja murda ja isegi vett ei tulnud voolikutest lasta.
Kunagi, mitte väga ammu, oli mul arvuti, mis mürises nagu traktor, pahises õhku välja ja tuline oli ka, nii et ei saanud paljaste põlvede peal hoidagi - sellepärast ma kohe arvutit kahtlustasin :P
Vana hirm ei roosteta! :P
esmaspäev, 4. juuli 2016
DIANNE ROBBINS "Telos. Originaal. Esimesed sõnumid maa-alusest linnast"
Raske oli lugeda kaht raamatut järjest sellest pidevast peost ja pillerkaarist maakoore all :D, iga lühike peatükk algas nii, et "istun siin keset õitsvat aeda, hingan sisse taimede joovastavat aroomi, mul pole kuskile kiiret ja ma tunnen tohutut rahu ja armastust". See sobiks hästi juhitud (juhendatud?) lõõgastusseisundi sissejuhatuseks, aga iga pooleteise lehekülje järel seda uuesti lugeda läks paljuks. Samuti kordused - nii kahe raamatu lõikes kui mõlema raamatu sees. Väga raske on tähelepanu alal hoida, kui kolme lehekülje korduste kohta on kolm rida midagi uut.
Mõlema raamatu autorid kanaldavad samu lemuurlastest seltsimehi ja nagu ma ütlesin, on suur osa infost sama (nt et Lemuuria kadus 12 000 aastat tagasi ja Californias, Shasta mäe sisemusse ehitatud Telosesse jõuti ümber asustada 25 000 lemuurlast, et ülempreester on Adama), kuid on ka erinevusi. Näiteks siin on Adama oma praeguses kehas elanud 600 aastat. Tuhandete aastate vanuseks teeb teda see, et ta mäletab oma eelmistes eludes kogutud teadmisi ja taaskehastub teadlikult. Ka ütles Adama Diannele, et ka nemad elavad kolmandas dimensioonis - nagu meiegi (teisal ta küll räägib, et ka nende keha on kolmedimensiooniline - võib-olla need on siin samastatud). Ja selles raamatus võtavad sõna ka maa sisemuse elanikud, kes üldiselt inimrassi vastu Telosest tunduvalt vähem huvi tunnevad.
Ümberkehastumiste vältel säilinud teadmiste tõttu on maakoorealustel elanikel välja arenenud oskused, mida meiegi põhimõtteliselt vallata suudaksime, näiteks telepaatia ja astraalrännakud. Adama ütleb, et nad ei erine meist väga muus kui kogemuste poolest - nende võimed oleksid ka meil, kui me poleks vanuselt lapsukesed nende kõrval, ja kasvanud samasuguste vähe elanud kasvatajate käe all.
Maa peale elama ei saanud nad jääda, kuna sõdade tõttu Atlantise elanikega oli "taevavõlv hävinud". Elu maa peal oli liiga karm. Pealegi saabusid kosmosest siia mitmed teised rassid, kes maad laastasid ja inimestega geenmutatsioone sooritasid. Nad asusid elama Maa õõnsasse sisemusse ja lemuurlased hoidsid neist eemale, oma linna, soovides säilitada oma kultuuri ja kaitsta seda võõraste halbade mõjude eest. Nad ei tundnud end piisavalt tugevatena sissetungijatele vastu astumiseks ja hoidsid varju, kuna soovisid alles hoida tollased teadmised ja Valguse. Et ise alles jääda ja areneda, pidid nad inimkonna oma hooleks jätma, kuid nad teadsid alati, et võimaluse avanedes ühinevad nad meiega taas ja ootavad seda võimalust väga.
Meid, inimesi loodi ja toodi maale kunagi orjadena, et me teisi rasse varustaks. Nii et vähe sellest, et vaaraot ja kuningaid tuli nuumata - meie esiisad rabasid veel ka tulnukate heaks :p Õnneks on kõik pahad meie galaktikaosast igaveseks pagendatud.
See, et Telose elanikud ei luba meid enda juurde, kuna energiad mõjutavad üksteist ja inimeste praegune energia tõmbaks nende linna energiat madalamale ja nad käiksid meie tõttu vaimselt alla, on huvitav lugeda seetõttu, et 'valguseõpetajad' küll õhutavad inimesi suhtlema nendega, kes neid kõige rohkem vihastavad. Kui isegi 'leemurid' pole nii tugevad, et keskmist inimest välja kannatada, siis kuidas meie peaksime kahju saamata oma elu kibedaks teinud maniakkidega suhtlema?
Samas, kui need valgusejuttu levitavad tädid-onud üldse vastu ei räägiks üksteisele, oleks päris kõhe :D
Anyway, isegi sellisest raamatust on tore oma sisetundele kinnitust saada :D
Kui sa ikka juba ise tunned, et kellegagi suhtlemine kahjustab sind, kisub sind alla, siis ära parem hakka, ükskõik, mida valgusekuulutajad lubavad!
Mitmes kohas on juttu vaalaliste tarkusest. Et lemuurlased kohtuvad une ajal meie 'valgustöötajatega' ja nõupidamisi meie planeedi saatuse ja staatuse üle peetakse ka vaalalistega. Nemad annavad samuti oma panuse maa teadlikkuse tõusus, saates "armastust ja valgust teie linnadele ja maade kallastele".
*
On ka kummalisemat juttu kui vaalaliste tarkusejutt. Näiteks see: "/.../ kõrrelised ja juurviljad lubavad meil heameelega kasutada end toiduks - tingimusel, et me jätame taimed endid puutumata ja sööme ainult nende vilju, et nad võiksid aastast aastasse end taastoota." Hea küll, võibolla on võimalik kujutleda teravilja, mis külvi ei vaja. Aga süüa juurvilja, jättes taime kasvama - seda ma ette ei kujuta. Mulle tundub, et autor kuulub nende Meerikamaa laste hulka, kellel pole aimugi, kuidas peet või porgand kasvab ja mida taimele tähendab tema juur.
*
Selle raamatu lemuurlased ei arva, et inimesed ise praegu nii kiiresti arenevad, et mõne aasta pärast oma jumaliku teadvusega üheks sulanduda, vaid meile tuleb abi väljastpoolt. "Varsti laskub suur energialaine Maa peale ning tõstab kõik elusvormid tunduvalt kõrgemale teadvusetasandile."
Phew! :D Ma eelmist raamatut lugedes mõtlesin kogu aeg, et kaks tuhat aastat on Kristuse venna-armastust levitatud ja Buddha alustas pool sajandit varemgi, ja inimesed pole nii tohutult palju edasi liikunud, ning nüüd järsku peaks mõneteise aastaga suur osa oma jumaliku olemuse tunnistamiseni jõudma? Ei näe seda nagu... Aga no kui laine tuleb, siis ikka-ikka :D
Ja üldse - arenemine olevat ainus võimalus ellu jääda, kuna me peame oma vibratsioone tõstma, muidu sureme kolmandasse dimensiooni kuuluvatesse epideemiatesse ja haigustesse. Ainus võimalus on saada nii vaimseks, et kolmanda dimensiooni hädad meid ei puuduta :)
*
Meie füüsikute, astrofüüsikute ja geoloogide leidudest lähevad nende teadmised kauge kaarega mööda (mitte arengulises mõttes, aga suuna mõttes mööda):
Kõik planeedid on seest õõnsad ning asustatud selle või teise vibratsiooniga elusolenditega. Päike on samuti õõnes ja ta on külm, mitte kuum. Meie Maa on õõnes ja varjab endas Sisemist Keskset Päikest. "Virmalised", mida me mõnikord taevas näeme, on tegelikult selle päikese kiirte kuma.
Määravat, juhtivat linna Seesmaas nimetatakse Shamballaks ja sinna võib siseneda Maa põhja- ja lõunapoolustel asuvate avauste kaudu.
Maakoores on enam kui 120 asundust. Need Valguselinnad ei asu kuigi sügaval Maa pealispinnast. Kõiki neid linnu koos nimetatakse Agharta Võrgustikuks. SEESMAA asukad on kõrgelt arenenud olevused, kes elavad õõnsa Maa sisemisel pinnal. Enamus neist on ülestõusnud hinged, kes otsustasid jätkata oma evolutsiooni säärastes nurgakestes Maa sisemuses, sest leidsid sealt ideaalsed tingimused.*
Teadke, et kõikidel teie päikesesüsteemi planeetidel elavad elusolendid. Need on teie vennad ja õed, kes elavad hoopis kõrgemates dimensioonides kui teie, ja nende elektronid vibreerivad hoopis suuremal kiirusel. Ka teie elektronid koguvad varsti kiirust juurde ja hakkavad pöörlema nii suurel kiirusel, et te satute Valguse viiendasse dimensiooni, kus kõik me ootame teid.
Mõned mõtted on suud lahti jätvalt lihtsustatud. Näiteks väidetakse siin, et tänu taimetoidule ja usule Surematusesse võivad nad elada nii kaua kui soovivad. Oh aeg! Maailmas on juba ammust aega pühendunud taimetoitlasi, kes kõhklematult usuvad oma hinge surematusesse, kuid kõik nad on elanud üsna mõistliku vanuseni.
Raamatu lõpuotsas selgus, et muutus on kindel ja sünnib "varem, kui me mõtleme". Teloses on meie vastuvõtuks toad juba valmis seatud. Jee! :)
Muidugi on kogu maasiseste asukate elu nii asises kui mentaalses mõttes ihaldusväärne, kaunis, ülev ja mis kõik veel. Mulle hirmsasti meeldiks see raamat, kui see oleks ilukirjandus. Natuke süžeed ja - vahva oleks koos nende olenditega Maa sisemuses peituvas paradiisis seigelda :)
Mulle valmistab natuke meelehärmi, et leidub inimesi, kes niimoodi minusugustele 'valgustumishuvilistele' lollukestele lootust annavad :D, aga küllap nad ei saa teisiti ja äkki neil on õigus - äkki see teeb maailma suti ilusamaks?
Lihtsalt ... tundub selline tuhandeid aastaid kestnud paradiisiga ahvatlemine ja põrguga hirmutamine, veidi uudsemas kuues.
Kunagi nägin pilti maa-mudelist, kus majad ehitati maa sisse. Maa pinnal olid põllud ja lõputud pargid, kust tõusid konditsioneeri-avad. Maa peal inimesed nautisid loodust, maa all elati, koridoride kaudu liigeldi. Sellisel juhul võivad maa-aluse maja "aknad" olla kasvõi seinasuurused panoraam-maalid kõige kaunimate vaadetega, mida võib kujutleda, väikesed lambid taha, mis imiteerivad ööpäevarütmi, ja kõigil inimestel on seal maa all 'miljonivaade', mida vaadates võib tunde surnuks lüüa... või mediteerida, kuidas keegi :). Ja metsad jäävad alles!
Vaat, see on täitsa tehtav mu arust, ja oleks nii tore :)
Või noh, ega mul Sise-Maale neljameetriste arenenud rasside juurde kolimise vastu ka midagi pole, eriti veel, kui neil seal aastaringselt 20-26 kraadi sooja on. Siin ka soovitatakse, et kolige aga sisemaale ja laske maapealsel loodusel taastada oma ürgne hiilgus. Kõlab kenasti! :)
pühapäev, 3. juuli 2016
- - -
No kui ma juba pildilainel olen, siis veel kolm pilti sellest nädalast:
Tegime Väikuga lõhepiruka - yumm! :)
Arbuusi'kook' ja teine raamat lemuurlastest.
Targutamise vihik.
Ja nüüd üks pilt, mis pole minu oma:
Teal Swan:
See sobib ka ilma kadumissoovita!
Kui oled rahulolematu, siis mõtle, kas need asjad,
mis takistavad sind mõnusat elu elamast,
on tähtsamad kui mõnusalt elamine?
Budistlikku huumorit
Okei, see on naljakas ainult neile, kes on kuulnud budismi neljast üllast tõest :)
Väga lihtsustatult on need tõesti niisugused:
1. Elu on täis kannatusi.
2. Kannatustele viib elujanu, soovid, ambitsioonid.
3. Kannatustest on võimalik vabaneda, loobudes soovidest.
4. Kannatustest vabanemisele viib kaheksaosaline tee.
Ja Kaheksaosalist teed ma peast ei julge panna, nii et copy-paste Vikipeediast:
Õilis Kaheksaosaline Tee
1. õige vaade (pl. k. sammā-diṭṭhi, skr. k. samyagdṛṣṭi): nelja õilsa tõe mõistmine
2. õige kavatsus (pl. k. sammā-saṅkappa, skr. k. samyaksaṃkalpa): himudest, pahatahtlikkusest ja julmusest vabad mõtted
3. õige jutt (pl. k. sammā-vācā, skr. k. samyagvāk): hoidumine valest, kuulujuttudest, ebasõbralikkusest, lobisemisest
4. õige tegu (pl. k. sammā-kammanta, skr. k. samyakkarmānta): tapmise, varguse ja ebaseadusliku suguühte vältimine
5. õige eluviis (pl. k. sammā ājīva, skr. k. samyagājīva): elusolendite kahjustamise ja verevalamise vältimine
6. õige püüdlus (pl. k. sammā vāyāma, skr. k. samyagvyāyāma): kahjulike mõtete ja tundmuste vältimine, positiivsete esilekutsumine
7. õige järelemõtlemine (pl. k. sammā sati, skr. k. samyaksmṛti): oma keha tunnete, meeleolude ja mõtete tekkimise teadvustamine mediteerides
8. õige keskendumine (pl. k. sammā samādhi, skr. k. samyaksamādhi): viie meelepleki (himu, kadedus, viha, laiskus, nõmedus) ületamine
Esimene kuni viies osa Õilsast Kaheksaosalisest Teest on mõeldud Buddha õpetuse ilmikutest järgijaile ning munkadele ja nunnadele. Kuues kuni kaheksas osa on mõeldud munkadele ja nunnadele.
---
Ello, imma starchild today ;p
Miracle of surrender
Ouuu, ma sain just aru, kust tuleb see veider palju levinud arusaam, et kõik, mis sind teiste juures häirib, on sinu enda aktsepteerimata 'olemuse külgede' peegeldus!
Me VT'ga oleme nii palju mõistatanud, miks inimesed seda usuvad, et sind häirib teistes vaid see, mida sa endas omaks pole võtnud?
Näiteks - mind häirib lärmakus ja 'laiad' inimesed.
Olen ma siis sügaval sisimas lärmakas ja keeldun seda endale tunnistamast?
Äää, vaevalt küll! :p
Kuigi ma olen lustakas..., kuid see ei häiri mind ka teiste juures :D
Kas inimesed, keda ärritab labasus, on labased? Kardavad olla labased?
Mkmm, need asjad ei käi niimoodi kokku!
Küll aga on tõsi see, et kui sa enda juures midagi valulist/olulist/elulist eitad, siis sa näed seda teistes - sa omistad selle omaduse teistele.
See tõepoolest kehtib. Sest sa kuidagi pead selle teemaga ikkagi tegelema ja sa lükkad selle lihtsalt endast eemale, aga lahti ei saa.
Kuid ega see veel ei tähenda, et teistel endal polegi iseloomu või ebameeldivaid omadusi ja kui midagi halba maailmas näed, siis võta aga peegel!
Nii et neid pooli ei saa ümber tõsta; see, et me peegeldame midagi endast väljapoole ei tähenda seda, et kõik, mis me väljas näeme, on meie sisemuse peegeldus, nagu see, et kõik kassid on loomad ei tähenda, et kõik loomad on kassid.
Meie ümber on igasuguseid nähtusi, mõtteviise, grupeeringuid ja inimesi, teised elavad ka siin, eks - kõik asjad pole olemas ainult ühe inimese/minu pärast või temast/minust lähtudes, kui mitte võtta nii laialt, et meis kõigis on peidus kõik, mis on universumis olemas - mis on nii lai, et pragmaatiliselt vaadates ei tähenda suurt midagi, kuna pole mitte kuidagi millegi lahendamisel abiks. Nagu ka budistlik nägemus kõige tühjusest.
(Välja arvatud, et võimaldab teha selle väikese järelduse, mis mulle meeldib, et pole vaja muretseda valikute pärast - võib niisama ka maha istuda, silmad kinni panna ja üldse mitte midagi valida. Näis, mis saab. Vahet ju pole! ;) Peaasi on teadlikult mitte teha halba, sooviga saada enda jaoks soodne tulemus - see niikuinii võib õnnestuda vaid näiliselt; kavaldades ei võida me tegelikult kunagi midagi.)
Me VT'ga oleme nii palju mõistatanud, miks inimesed seda usuvad, et sind häirib teistes vaid see, mida sa endas omaks pole võtnud?
Näiteks - mind häirib lärmakus ja 'laiad' inimesed.
Olen ma siis sügaval sisimas lärmakas ja keeldun seda endale tunnistamast?
Äää, vaevalt küll! :p
Kuigi ma olen lustakas..., kuid see ei häiri mind ka teiste juures :D
Kas inimesed, keda ärritab labasus, on labased? Kardavad olla labased?
Mkmm, need asjad ei käi niimoodi kokku!
Küll aga on tõsi see, et kui sa enda juures midagi valulist/olulist/elulist eitad, siis sa näed seda teistes - sa omistad selle omaduse teistele.
See tõepoolest kehtib. Sest sa kuidagi pead selle teemaga ikkagi tegelema ja sa lükkad selle lihtsalt endast eemale, aga lahti ei saa.
Kuid ega see veel ei tähenda, et teistel endal polegi iseloomu või ebameeldivaid omadusi ja kui midagi halba maailmas näed, siis võta aga peegel!
Nii et neid pooli ei saa ümber tõsta; see, et me peegeldame midagi endast väljapoole ei tähenda seda, et kõik, mis me väljas näeme, on meie sisemuse peegeldus, nagu see, et kõik kassid on loomad ei tähenda, et kõik loomad on kassid.
Meie ümber on igasuguseid nähtusi, mõtteviise, grupeeringuid ja inimesi, teised elavad ka siin, eks - kõik asjad pole olemas ainult ühe inimese/minu pärast või temast/minust lähtudes, kui mitte võtta nii laialt, et meis kõigis on peidus kõik, mis on universumis olemas - mis on nii lai, et pragmaatiliselt vaadates ei tähenda suurt midagi, kuna pole mitte kuidagi millegi lahendamisel abiks. Nagu ka budistlik nägemus kõige tühjusest.
(Välja arvatud, et võimaldab teha selle väikese järelduse, mis mulle meeldib, et pole vaja muretseda valikute pärast - võib niisama ka maha istuda, silmad kinni panna ja üldse mitte midagi valida. Näis, mis saab. Vahet ju pole! ;) Peaasi on teadlikult mitte teha halba, sooviga saada enda jaoks soodne tulemus - see niikuinii võib õnnestuda vaid näiliselt; kavaldades ei võida me tegelikult kunagi midagi.)
Seekord aitas mind järje peale Eckhart Tolle mõte:
laupäev, 2. juuli 2016
Galaktiline kiirus
Võib-olla olen ma selle teemaga siin juba tegelenud, aga kuna loen praegu järjest juba teist raamatut, mis räägib erinevatest planeetidest ja elust mujal, olen taas jäänud kinni lummavasse pilti oma peas, et mitte lihtsalt Kuu ei tiirle ümber Maa, ja Maa ümber Päikese, vaid ka Päike kihutab kosmoses ringi, tiireldes spiraalse Linnutee galaktika keskpunkti ümber ja lohistades sellel teel planeete enda järel. Ma tean, et mul oli kusagil parem gif, aga ma kahjuks ei ole perfektsionist ja ei kavatse üle 5 minuti otsida :D
Nii et selline gif...
Sellepärast planeedid ei kukugi potsti Päikesesse, et see sunnik liigub kogu aeg eest ära...
Ja teatavasti ka galaktikad liiguvad - laialipoole, üksteisest kaugemale. Ma mõtlen, et kui kõik need kiirused kokku liita, siis on ikka päris pöörane, et me niivõrd 'tasakaalukad' oleme sellistes oludes :)
---
Nats numbreid lisaks.
Päike liigub oma orbiidil kiirusega 828 000 kilomeetrit tunnis, ehk 230 000 meetrit sekundis. Ühe tiiru tegemiseks ümber Linnutee galaktika keskpunkti kulub Päikesel 230 miljonit aastat.
Nii et selline gif...
Sellepärast planeedid ei kukugi potsti Päikesesse, et see sunnik liigub kogu aeg eest ära...
Ja teatavasti ka galaktikad liiguvad - laialipoole, üksteisest kaugemale. Ma mõtlen, et kui kõik need kiirused kokku liita, siis on ikka päris pöörane, et me niivõrd 'tasakaalukad' oleme sellistes oludes :)
---
Nats numbreid lisaks.
Päike liigub oma orbiidil kiirusega 828 000 kilomeetrit tunnis, ehk 230 000 meetrit sekundis. Ühe tiiru tegemiseks ümber Linnutee galaktika keskpunkti kulub Päikesel 230 miljonit aastat.
Arbuusivaagen
Lähen VT'le arbuusi viima.
VT: "Miks sa alati nii tasa koputad? Näed, kuidas tuleb koputada!"
(Koputab oma toa uksele.)
Mina: "Issu magab!"
VT ei satu segadusse, naeratab soojalt, võtab mu käest vaagna, noa ja kahvli ja räägib:
"Ma tahtsingi öelda, et hindan su õrnust rohkem kui midagi muud..."
Me sööme täna ilmselt terve päeva arbuusi.
Mul erilisi isusid ei ole, aga seda juhtub sageli, et ma söön midagi ja see on nii hea, et ma imestan, kuidas ma varasemad päevad (kuud, mõnel juhul ka aastad) ilma hakkama sain :)
---
Üks teine lugu.
Vend käis hästi korraks üleeile oma kahe plikuga siin.
Vanem, neljane Maša ei mäletanud mind enam, astus trepikojast esikusse ja tutvustas viisakalt, tugeva, selge häälega: "Tere, mina olen ---!" ja ütles oma mõlemad eesnimed. Hakkasime mõtlema ja arvutama ja... tõesti, ma pole oma ihusilmaga Mašat kaks aastat näinud, aga fotode ja videote järgi olen täiesti kursis sellega, milline ta on ja kuidas suhtleb.
Leenu, tõsine tüdruk, tundis mu kohe ära ja naeratas enda moodi napilt (nagu muigaks salamisi millegi üle), kergelt alla vaadates.
Iga kord, kui ma selle linnupojaga suhtlen, teeb mu süda korraliku jõnksu allapoole.
Olen kuulnud, et ta on laps, kes võõristab palju ja vaatab eemalt. Pärast rohkem kui aastat, mis Vana-Emmake tema eest hoolitseb, pole neil mingit klappi. Näen tema ettevaatlikkust ka videode pealt - kui Vend aparaadi välja võtab, siis Maša trallab edasi, aga Leenu jääb tõsiselt kaamerasse vaatama - tema ei kavatse ilmarahva lõbuks lolli mängida :D
Aga mulle see laps lihtsalt sulab sülle, nagu oma kehaosa. Mina hakkan sirutama kätt ja samal ajal sirutab tema enda oma minu käele vastu; mina liigutan kätt endast eemale, et talle turjale pai teha ja tema juba tuleb mulle lähemale. Ta ei pruugi isegi minu poole vaadata - lihtsalt kuidagi liigub minu kehaga kaasa! Vend ütleb, teeme pilti, ja ta on mul süles - ja seda nii kiirelt ja pehmelt, nagu oleks ta sinna voolanud. Ma tahaks lihtsalt ühe pika lina võtta ja selle tüdruku enda külge siduda ja niimoodi mõned nädalad olla...
:(
VT: "Miks sa alati nii tasa koputad? Näed, kuidas tuleb koputada!"
(Koputab oma toa uksele.)
Mina: "Issu magab!"
VT ei satu segadusse, naeratab soojalt, võtab mu käest vaagna, noa ja kahvli ja räägib:
"Ma tahtsingi öelda, et hindan su õrnust rohkem kui midagi muud..."
Me sööme täna ilmselt terve päeva arbuusi.
Mul erilisi isusid ei ole, aga seda juhtub sageli, et ma söön midagi ja see on nii hea, et ma imestan, kuidas ma varasemad päevad (kuud, mõnel juhul ka aastad) ilma hakkama sain :)
- Pildi leidsin Internetist - |
---
Üks teine lugu.
Vend käis hästi korraks üleeile oma kahe plikuga siin.
Vanem, neljane Maša ei mäletanud mind enam, astus trepikojast esikusse ja tutvustas viisakalt, tugeva, selge häälega: "Tere, mina olen ---!" ja ütles oma mõlemad eesnimed. Hakkasime mõtlema ja arvutama ja... tõesti, ma pole oma ihusilmaga Mašat kaks aastat näinud, aga fotode ja videote järgi olen täiesti kursis sellega, milline ta on ja kuidas suhtleb.
Leenu, tõsine tüdruk, tundis mu kohe ära ja naeratas enda moodi napilt (nagu muigaks salamisi millegi üle), kergelt alla vaadates.
Iga kord, kui ma selle linnupojaga suhtlen, teeb mu süda korraliku jõnksu allapoole.
Olen kuulnud, et ta on laps, kes võõristab palju ja vaatab eemalt. Pärast rohkem kui aastat, mis Vana-Emmake tema eest hoolitseb, pole neil mingit klappi. Näen tema ettevaatlikkust ka videode pealt - kui Vend aparaadi välja võtab, siis Maša trallab edasi, aga Leenu jääb tõsiselt kaamerasse vaatama - tema ei kavatse ilmarahva lõbuks lolli mängida :D
Aga mulle see laps lihtsalt sulab sülle, nagu oma kehaosa. Mina hakkan sirutama kätt ja samal ajal sirutab tema enda oma minu käele vastu; mina liigutan kätt endast eemale, et talle turjale pai teha ja tema juba tuleb mulle lähemale. Ta ei pruugi isegi minu poole vaadata - lihtsalt kuidagi liigub minu kehaga kaasa! Vend ütleb, teeme pilti, ja ta on mul süles - ja seda nii kiirelt ja pehmelt, nagu oleks ta sinna voolanud. Ma tahaks lihtsalt ühe pika lina võtta ja selle tüdruku enda külge siduda ja niimoodi mõned nädalad olla...
:(
Tellimine:
Postitused (Atom)