Pühapäev, 26. jaanuar 2014

Oi, kõik on nii tublid, nii tublid...

Mees on nüüd veidi üle nädala taastusravikliinikus olnud ja kõnnib nii ilusasti, et ma juba unustan ära, et võiks äkki ta paremat külge toetama valmis olla, või käiks äkki selja taga, käed laiali - panen aga ees ajama ja siis kuulen sammudest, et mind ei aetagi isukalt taga nagu kord ja kohus, vaid lohisetakse omaette kusagil tagapool :D  Siis tuleb meelde, et keegi liipab ju meil natuke :), aga pole hullu, olen väga rõõmus ja uhke! :)

Ja nüüd Mees kallistab mind ka alati kahe käega :)

Juba kui me saabusime, ütles uus raviarst, et väga kiire taastumine on toimunud.
"Süüdistaksin" selles eelmise haigla neuroloogiaosakonna füsioterapeuti, kes Mehe oietest ja mossitamisest väljagi ei teinud, ja nõudis kindlal häälel korralduste täitmist :)
Tulemused olid ilmsed ja kodus nägin suurepäraselt, et kui haiglas ta arenes iga päevaga - iga päev näitas ta mulle midagi uut, mida ta sai teha - siis kodus pigem taandus see kõik, näiteks hakkas ta jalga lohistama, kui ma IGA SAMMU juures ei nõudnud: tõsta jalga! ei lohista - tõsta!
Nii et ikka tuleb tagant sundida... ise ei viitsi midagi ja lohisetakse, nagu mugavam on.
Selleks ongi vaja tugeva psüühikaga sadomaso artiste füsioterapeute, kes ei tee kliendi/patsiendi kräunumisest väljagi või võtavad seda kui 'head märki'! :D



***

See nädal oli NII külm.

Ühel õhtul oli VT nii kurnatud ja tõbine, et ütlesin kohe, et järgmisel päeval vaatame hoolega, kas ta ikka saab kooli.
Järgmisel hommikul oligi ta nägu nohust paistes ja paha tervis paistis nii silmist, ninast kui suust..., aga tema tahtis kindlameelselt kooli minna, sest iga päev on ju mingi töö või uue asja õpe - näiteks kui ma ka loen internetipäevikust, et käsitöötunnis õppisid lapsed 'tikkimispistet' ja 'varspistet' ja mõlemat tuleb kodus teha 5 rida, siis kuidas ma VT'd aidata oskan, kui mina tean ainult ristpistet ja siis,... noh... et niisama tikitakse ka. :D  Ma tean sellist aasaga pistet, ühte... ja siis neid tavalisi, piklikke... Nujaa. Aga siis sellel nohusel hommikul ma ronisin VT'le otsa ja ütlesin, et tulen alles siis maha, kui tunnid on alanud (nimelt kui VT on hiljaks jäänud, siis ta ei taha üldse minna)... Aga see Väike Vapper Vumps vedas end kõigil neil jäledatel külmadel päevadel kooli ja mul on nii hea meel, et ta nii kohusetundlik ja tugev tüdruk on :)
Emme armastab teda, sellepärast on! :)
:D

Selline pilt oligi!,
- üle õla, vaatamata tegin -
mitte midagi muud ma pärast pildiga ei teinud, kui väikseks!


/ahhaa, üks naljakas asi...
Pikutame VT'ga kaisus ja ma ütlen talle nunnutava häälega: "Emme armastab sind..."
Natuke vaikust, VT patsutab mind ja ütleb lohutavalt: "Emme armastab sind ka!"/

VT joonistas meie pere :)
Tema on keskel



Ja veel on tore, et seoses laulupeo jaoks harjutatavate koorilauludega oleme VT'ga koos laulma hakanud.
Tõsi, koorilauludelt kisub see väga ruttu lorilauludele, millele korda-mööda ridu teeme... aga laulmine on ikkagi üks minu lemmik-meelelahutustest.

***



Ja mina ka, no nii tubli, nii tubli!
Võtsin kätte ja tassisin teleka enda toast elutuppa.
Ise kruvisin lae alt antenni lahti, võtsin ühe karbi vähemaks ja ühendasin kõik (ähh, siis nüüd ainult antenni, teleka ja DVD-mängija) juhtmed õigesti ja... Oeh!
Mees seda (tervena, ja minu abiga) igatahes ette võtta ei viitsinud, vähemalt mitte viimase kolmveerand aasta jooksul! Nii et jõledamalt tubli olen :)   Kui Mees haiglast tuleb, siis - tadaa! - telekas elutoas! Usun, et kuna tal lugemine veel raske on, peaks see teda rõõmustama küll :)   Ja ta oleks olnud kohutavalt õnnetu ja ennast süüdistav, kui ma tema nähes selle telekaga rassima oleks hakanud.


Teleka asemele panin enda tuppa riiulile Budha pildi,
ja üldse olen hästi tublisti mediteerinud ja joogatanud ja nüüd hakkan jälle kaarte ka katsuma - enne polnud sellist rahulikku keskendunud meelt võtta kusagilt selle jaoks. Aga... tuleb ikka, tasapisi, kui ikka tahad... :)


Neljapäev, 23. jaanuar 2014

Koolijuttu

Ühel päeval küsis inglise keele õpetaja lastelt: How many brothers and sisters have you got?
Kui ta jõudis õpilaseni X vastas too, et tal on kaks õde.
"Kuidas nii?" imestas T, "sul on ju kolm õde!," mille peale X ainult oma nina alla mõmises.

Järgmises tunnis tuli klassi psühholoog ja rääkis, et juhtunud on selline kurb lugu, et X'i nn-aastane õde jäi eelmisel päeval auto alla ja sai surma. Psühholoog rääkis, et see on tervele perele valus teema ja palus X'i küsimustega mitte tülitada ja sellest mitte midagi Facebooki postitada - ei oma ega X'i leheküljele.
Siiski tormasid mõned lapsed kohe pärast psühholoogi lahkumist X'ilt uurima, kas tõesti on nii, et tema õde eelmisel päeval suri. Ka kuulis VT juttu, et X oli ise näinud, kuidas tema õde kanderaamil ära viidi.

Õhtul aga räägiti uudistes, et just nn-aastane tüdruk hüppas või kukkus meie linnaosas aknast alla.
Mina arutlesin, et see peab ikka sama tüdruk olema, sest kui palju nn-aastasi meil siin ikka samal päeval surma saab. VT imestas, miks psühholoog siis liiklusõnnetusest rääkis. Ma pakkusin, et ilmselt psühholoog ei tahtnud, et lapsed X'i sel teemal pinniksid. Et ta parem võtab selle vale enesekindlalt enda peale kui jätab X'i olukorda, kus ta vaevleb, kas rääkida tõtt või mõelda välja mingi vale... Ja võibolla pole vanemad X'le öelnudki, kuidas õde surma sai - enesetapp on ju ebameeldiv teema.
VT jäi siiski kahtlema, sest psühholoog ütles!...
Ja ega minagi ju kindla peale teadnud.

Paar päeva vaikust, ja siis näitas klassiõde VT'le oma nutitelefonist X'i FB lehekülge, kus X oli linkinud artiklit sellest enesetapust ja kommenteerinud umbes, et "ise nägin, kui ta ära viidi!"
Selle peale ütles VT: "Ah! See siis ikkagi oli X õde!"
Aga teised tüdrukud kohe - "Mis-mis, ei ole! Psühholoog ju ütles, et auto alla jäi!"
VT siis märkis, et kui tõenäoline see on, et meie linnaosas samal päeval kaks sama vana tüdrukut sureb? Ja mitut surnukeha see X ikka samal päeval näha sai?
Ja tuli välja, et veel mõni oli märganud meediauudise ja koolis räägitu mõningast kattuvust ja teisalt - erinevust, kuid nende kõigi emmed olid öelnud, et ei, see on ikka teine tüdruk. Üks oli isegi millegipärast öelnud, et see aknast allahüppaja oli X'i õe sõbranna, mitte õde ise.

VT tuli koju ja imestas oma klassiõdede lihtsameelsuse ja nende emade valelikkuse üle.
Mina seletan, et eks emmed püüavad oma lapsi kaitsta - nad ei taha, et nende lapsed hakkaksid mõtlema surmast ja veel sellest, et ka lapsed saavad ise ennast ära tappa. Ja nad ei tahtnud, et psühholoog valetajana paistaks.

Ja VT märgib selle peale rangelt: "Kaitsta! Lapsi kaitseb tõde - tõde selle kohta, mis maailmas sünnib!"

Jah, väga 'minu laps' :p

Mind väga puudutas paavst Benedictuse (see, kes nüüd tagasi astus) sõnum: "Alati tuleb kaitsta tõde, sest lõpuks on tõde ainus, mis meid kaitseb." (Aga Mees ütles, et seda on teised juba varemgi öelnud - mina siiski kuulsin seda miskist dokust Benedictuse kohta.)
Jah, ei maksa karta tõde, sest ebamäärasus ja ebakindlus pakub kuhjaga koledaid versioone, mida kaaluda ja karta, ja ilusaid versioone, mis võibolla tõeks ei saa, aga elu tahab elamist sellisena nagu see on. Kui on. Seda elukest, ma mõtlen.
Aga tõe jaoks peab olema seletamise-aega ja hirmuvaba ruumi.

Siis me lollitasime VT'ga, kui kurjaks klassiõdede emmed tema peale saavad, kui nad kuulevad, et VT nende juttu kummutab.
Mina mängisin vihast emadekarja: "Sina olidki see nurjatu, kes meie lastele rääkis, et jõuluvana pole olemas!"
"Aga...," piuksub VT, "ma usun maavälisesse ellu!"
"Mis maavälisesse ellu!" tänitan mina (emadekarjana), "me siin vaatame, et maapealsegagi hakkama saame - mille SINA keeruliseks teed!"
Ja me lõkerdame naerda ja kallistame kaua.

Kolmapäev, 22. jaanuar 2014

Koera sabajupike

Jälgin ühe huvitava 'joogamuti' blogi, kes jooga kõrvale vahel ka mõne joogi võtab ja vist sööb ka liha, sest tema kunstilises toidupäevikus oli kana pilt. Ja viimases postituses tutvustas ta kõigile budismihuvilistele teada-tuntud kaastunde praktiseerimise harjutust, kus esimeses etapis soovid kõigile olenditele õnne ja kannatustest vabanemist, järgmises lähed konkreetsemaks ja soovid kõike seda hääd kellelegi, keda armastad; seejärel liigud edasi selliste inimeste juurde, kellesse suhtud neutraalselt ja kui see on käpas, siis hakkad sedasama soovima kellelegi, keda sa silma otsaski ei salli.

Vaat, huvitav harjutus.
Juba siis, kui ma seda palju aastaid tagasi esimest korda kohtasin, pani mind mõtlema see, kust need mungad võtavad inimesi, keda vihata, kelle peal seda harjutust siis rakendada (sest esimeses tekstis oli, et viimases etapis soovid õnne ja kannatustest vabanemist inimesele, keda vihkad).

On palju tarku mõtteid, mida võiks tunda mitte ainult teoreetilises plaanis, vaid mis võiksid sisemiselt omaseks saada, aga no... kannatust! :D Ei ole veel!
Aga vaat see teadmine, et õnn ja headus nakkavad ja üks inimene teeb end ümbritsevad inimesed õnnelikumateks ja paremateks ning need siis omakorda jagavad ja lõppkokkuvõttes on kõigile, ka mulle isiklikult kõige parem, kui võimalikult paljud inimesed on võimalikult õnnelikud - see teadmine on mul küll sügaval sees ja ma täie endastmõistetavusega soovin kõike head ka sellele ühele inimesele, kellega ma suhelda ei suuda, sest ta on nii... hüsteeriline, (mu meelest). Aga see veel puuduks, et ma tahaks soovida, et ta elu veel halvem oleks! Loomulikult mingu tal hästi ja olgu tal keegi (mitte mina ainult, äi mina jäksa!).

VT arvates näiteks ei ole võimalik inimese tegu(sid) hukka mõista ja talle samas kaasa tunda.
Minu meelest on see imelihtne ja sugugi mitte komplitseeritud.



Photo by Tenzin Choejor/OHHDL

*

Teine salatarkus, mille olemasolu endal ma mõni päev tagasi selgelt teadvustasin, on see, et oskan ka kibedates olukordades üles leida need nüansid, mille üle rõõmu tunda, ja see ei käi nii, et istun märkmikuga õhtul küünla ette maha ja pigistan oma näkasest päevast välja kolm asja, mille üle tänulik olla (ka üks levinud praktika, aga mitte ilmtingimata budistlik), vaid see tuleb mul lihtsalt ja käigu pealt ja ma olen nii rõõmus, et laul lendab suust.

Ilmselt ma näin selle tõttu mõnikord veidi ohmakas või südametu...
Ma ei ütle, et ma ei ole... Üldsegi, ma vist hakkan budistide 'tühjuse'-jutule tasapisi pihta saama, sest ma vaatan, et ma ei kipu ägedalt vaidlema (ka omas mõttes), kui keegi nimetab mind omadusega, mis mulle endale tundub võõras, sest... sa oled see, kes sa oled - ükski sõna või nimetus siin midagi ei muuda.
Ja näida võivad asjad paratamatult mitut moodi, oleneb ikka vaatajast ka.

Muide, VT nimetas mind hiljuti kergemeelseks :D
Siis ma küll kohe märkisin, et olen pigem 'helgemeelne' - ma täitsa meelega olen! :P
Ta ju ise ka... naudib selle omaduse häid vilju...! :D

Teisipäev, 21. jaanuar 2014

Tänasida toimetusi

Tänane põhiline ettevõtmine oli panga jaoks kõik toad üles pildistada (tahaks laenupuhkust võtta).

Huvitav, ma polnud tähele pannudki, et minu fotoaparaat nii suure osa ruumist ära kaotab. Mõtlesin, et need pildid on kiirel pilgul hindamiseks - mina küll midagi koristama ja ära paigutama ei hakka, nii et vaeva pole, aga siiski osutus see üritus ootamatult keerukaks. Küll ma taganesin nurkadesse ja surusin kukalt vastu aknaid ja seinu ning tõmbasin fotoaparaadi kehale nii lähedale, et silmad hakkasid kõõritamisest valutama - aga ikka sai pildile heal juhul pool toast.

VT toas pildistasin riidekapipoolsest nurgast diagonaalis üle toa tema kirjutuslauanurga poole. Kirjutuslaud on tal selline kompaktne, mille küljele jäävad kapid ja sahtlid ja ülaosasse riiulid - ja juba see kirjutuslaud ei mahtunud pildile, mis siis veel toast rääkida.

Elutoast sain muidu täitsa kena pildi, ainult et tegelikult oli setting selline:
mina seisin diagonaalis ukseava vastas; otse minu ees oli tumepunane kirjutuslauatool ja paremal punakast tammepuidust kirjutuslaud; kirjutuslaua järel tuli kapike printeriga ja alles selle järel tuli beež nurgadiivan, mida pildil näete.
Selle ees diivanilaud (millel on väga üksildane tühi dvd-karp - ma ütlesin, et koristama küll ei hakanud...).

Vasakus seinas oli (akna poolt ukseava poole minnes) kaks maast laeni raamaturiiulit, väike vahe ja telekakapp. Kogu see sein ei mahtunud üldse pildile.
Äino terehommikust!

Saatsin pildid laenukonsultandile ära ja siis otsisin mõnda aega oma fotoaparaadist miskeid... tubade-pildistamise-režiime või panoraampildi- või lainurgavõimalust, või misiganes moodi neid asju nimetatakse, aga mida pole, seda pole!

Mul on selline tunne, et kui me peaks korterit müüma hakkama, siis pean end kätte võtma ja otsima kellegi, kes mu tubadest sellised pildid teeb, nagu mõnikord müügikuulutustes on näha: et ukselt pildistad ja KÕIK, mis toas on, jääb näha. Sellised imetrikid-imenipid on mõnel kaameral varuks!

*

Nii ammu pole isegi mõelnud pildistamise peale - tegin siis juba ühe hooga köögis pildi ka pikkadest porgandikooreribadest - nii meeleolukad ja... uljad kuidagi :D






Saadana silmamuna!

Ei ole ju võimalik, et elusal ja ärkvel inimesel külmuvad silmamunad ära?
weheartit.com
- klaasist muna, mille sees on talv -
Miks mul siis õues selline tunne on, nagu keegi kougiks mul pisikese ümmarguse jäätisekulbiga silmi peast? Kõnnin ringi silmi peaaegu kinni hoides ja ikka on tunne, et laud külmuvad silmamunade külge kinni ja silmamunad ise tõmbuvad külmast kokku.

Näonahal on ka tunne, nagu hõõrutaks seda liivapaberiga...
Ja vähe sellest, et liigesed muutuvad nii tuimaks, et ma pean oma jalgu vaatama, et aru saada, kas need ikka liiguvad, muutub mu mõte ka tuimaks. Mul on tunne, et kohe ma enam ei liigu, juba teadvusetuna vean end teeserva nagu kana, kes peatuna lendab - kindlasti kutsub keegi mulle kiirabi, aga siis olen juba üleni härmas ja on hilja... :D
Iga kord mõtlen nii ega mäleta, et kui ma tuppa tagasi saan, siis kohe varsti tean, et nii ruttu ei surda kesklinnas 15 külmakraadi kätte. Aga iga kord õues usun seda jäägitult ja väga rahulikult.

Täna hommikul oli meil -19 kraadi külma ja seda nn "tuulekülma" -24 kraadi!
Oiii põrrrrgukülma!
Mina enam õue ei lähe... :(


***

Täiendatud paar tundi hiljem:

Mõtlesin, et võtan eile pooleli jäänud raamatu, kuni VT oma õpikutega tuleb...
ja näe - järg on täpselt külma ja kurja luuletuse juures :D

When winter first begins to bite
and stones crack in the frosty night,
when pools are black and trees are bare,
'tis evil in the Wild to fare.

J. R. R. TOLKIEN  "The Lord of the Rings"

Pühapäev, 19. jaanuar 2014

Midagi vana, midagi uut...

Mulle tundub, et palavalt armunud ja ootamatult haigestunud inimestel on midagi ühist, mingi haavatavus... sõltuvus ühest inimesest, kes esindab talle kogu maailma. Kummalgi pole erilist tahtmist olla maailmaga kontaktis - nende maailmaks on keegi üks lähedane inimene:

Kas ma meeldin talle ikka veel? Kas ta tuleb jälle? Ega ma teda ometi millegagi pahandanud ole? Millal ma teda taas näen? Mida ta minust arvab? Kas ta ikka kindlasti tuleb?

Mees on nüüd taastusravikliinikus. Käisin täna teda vaatamas. Viisin talle arvuti, mobiililaadija ja raseerimistarbed, sest kõneterapeut tahab tema habeme asemel ta suunurkade ja põskede liikumise sümmeetriat näha.
Usaldavalt ja lootusrikkalt, hing avali minu poole vaatav Mees meenutab mulle seda inimest, kes ... esimesed kümme aastat mind tuliselt armastas ja minu heakskiitu püüdles  :D

Mis ma oskan öelda: ma naudin seda! :)

I'm in heaven!


- koos -
weheartit.com

Esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Sotsu rotsu

Käisin täna sots-osakonnas uurimas, kas mul oleks võimalik hakata ametlikult oma abikaasa hooldajaks, sest sellega kaasneks tervisekindlustus ja ma saaksin oma antidepressandid oluliselt soodsamalt, ning miskid 35 euro kanti kuus ka saaks nö hooldajapalka.

Sots-töötaja lubas vaatama tulla, mis abi see minu Mees siis vajab, aga andis mõista, et kuna ma ei töötanud juba enne Mehe haigestumist, siis pean aga samamoodi edasi laskma.

Ja mina mõtlesin, et teen armsatele kaaskodanikele teene, kui lasen end ülal pidada Mehel - kelle eest ma ju ise ka hoolitsen - ja ei taotle töövõimetust, et minu eest maksaksid Eesti inimesed, kelle heaks ma ei tee midagi. Aaaaga tuleb välja, et oleks pidanud juba ammu kisa tõstma, et olen siuke närvuke värvuke ja vajan abi... Olen jätnud supernaise mulje, et olen hakkama saanud rahata ja haigekassata ja kõigeta. See näib kahtlane, et ma järsku ärkan ja riigilt abi otsin... Tervisekindlustusega on küll nii, et ma sain juba ammu aru, et vajan seda ainult juhul, kui ma tööle lähen - siis läheb tervis nässu. Aga kui ma näiteks viimati tööle sõites bussis kokku kukkusin, ei olnud mul ka veel tervisekindlustust, kuigi olin juba 2,5 kuud tööl käinud (umbes selle aja kandis ma hakkangi kokku kukkuma).

Paraku, ma tõesti lihtsalt pajatan siin, mitte ei pahanda.
Sest - ma pole ka veel aru saanud, miks peaks riik sünnist saadik kasutuid inimesi plutitama ja lutitama.
Seda küll, et kui inimene on tööd teinud ja makse maksnud ja mida kõike, siis pole riigil kobiseda midagi - sulle-mulle, eksju.
Aga kui ikka oledki nõrguke, siis ole kusagil pimedas nurgas kuss.
Ja tegelikult ma pole nii haritud, et näha, miks peakski riik hoolima? Riik hoolib ikka kestmajäämisest ja tänu "minusugustele" pole küll mingit kestmajäämist.
Nagu siin viimasel ajal poliitikud soovitanud on: "Ära mõtle, mida riik sulle võlgu on vaid mõtle sellele, mida sina ise riigi jaoks ära teha saad."
Noh, mina justkui hoolitsen nii kenasti lapse ja Mehe eest, kes varem ja loodetavasti ka tulevikus maksavad makse ja äkki teevad midagi head ka, aga kes seda ei tee? :D
Pealegi kohustab mind selleks perekonnaseadus nagunii - on vist nii :D

Polegi mul kobiseda midagi...



Muide, seal sots-osakonna järjekorras oli kuidagi rusuv õhustik... Muidu ma ikka hiilin sisse ja naeratan ja keegi ikka naeratab vastu ja..., aga seal jäi mul hääl kurku kinni, nii et "tere!" ütlesin ainult huultega.

Küsisin, kes on viimane, ja sättisin end sappa.
Ametnikud võtsid vastu lahtise uksega ruumis - kogu jutt oli kõigile ootajatele kuulda.
Suht inetu, mu meelest... Inimesed peavad ju seal igasugustest asjadest rääkima, psüühikahäiretest ja võlgadest ja... Naine, kes minu ees sisse läks, punastas küll seal laua taga...
Jõhker!

Minu järel tulnud mees küsis ka, kes on viimane, aga kolm järgmist tulijat lootsid oma nägudemälule...

Nujaa, ja kuna vastu võtsid kaks erinevat ametnikku - üks tegeles hoolduse küsimustega, teine tavalise igakuise sotsiaaltoetusega, siis läks järjekord nagunii veidi sassi.
Ja ühel hetkel lipsas sisse mees, kelle kord veel polnud.
Kui ta sealt välja tuli, hakkas temaga pahandama mees, kelle järjekord tegelikult olnud oli. Ja kuni need kaks meest seal sõnelesid, kaotas see 'õigusjärgne mees' juba teist korda järjekorras oma koha, sest kabinetti kõndis see naine, kes vahele trüginud mehe järel oli saabunud :D
"Kuhu sellel proual nüüd kiire hakkas?" küsis oma kohta taga ajanud mees täiesti šokeeritult :D

Millegipärast oli see kuidagi lõbustav ja lõõgastav... :) et peaaegu oleks verd näinud :p



Mehel käis eile 5 külalist. Nüüd on meil külmkapp täis, hehee! :)
Ja pension tuli, nii et saame interneti eest ära maksta...
Päris naljakas on lõpuks päriselt niimoodi elada... ja palju lihtsam, kui mõned  viimased aastad näha, kuidas Mehe tervise- ja majanduskäitumine meid vältimatult sellesse olukorda toob. Selle pärast olin vahel ikka päriselt südame kloppides öösiti üleval ja mõtlesin, mismoodi me sellest supist pääseme, kui midagigi juhtub. Aga nüüd, kus Mees tõbisena kodus, magan väga ilusasti ja mingeid peavalusid pole ka tulnud.
Hirmud on ikka nii palju hullemad kui õnnetused ise...
Ka meeldib mulle, et kui mind seni võis nimetada pessimistiks, olen ma nüüd osutunud siiski realistiks.
Win! :)



Laupäev, 11. jaanuar 2014

Arengud

Mees on nüüd mõneks päevaks kodus!
Loomulikult on ta rahul, kuigi enda peale sageli imestunud-pahane, et "kuidas ma küll 'seda' nüüd teha ei saa? Kuidas ma ei saa istutud ega astutud? Mis värk on, ma küsin, mis värk on?"

Aga minu meelest on ta väga tubli ja mulle on tema eest kodus hoolitsemine oluliselt vähem koormav, kui mööda ilma asju ajades ringi lasta. Paraku tuleb ka viimast teha - tunnen, et see sööb mu küll elusast peast ära. Juba mõtted sellest, kuhu kõik veel minna tuleb, ja mis järjekorras oleks loogiline mingeid asju ajada, ajavad silmakesed õudusest punni ja punaseks... Aga see nn 'hooldamine' - taevas teab, et ma olen nagunii loomult haiglane ülehoolitseja, kes ka täiesti tervele mehele ja lapsele suhkru tee sisse ära segab... nii praegu olen mina lõpuks ometi omas elemendis, kus iga liigutuse passimist ja toetamist tõesti vaja on ja kus mu abi tänuga vastu võetakse...

Haiglas andis füsioterapeut talle üsna karmilt ja nõudlikult valu, nii et Mees ohkis ja oigas tal käes ning muutus õige pahuraks...
Rääkisime sellest, et ma pole kindel, kuidas ma teda neid harjutusi kodus tegema saan panna?
Terapeut ütles, et tal omal laps vigastas põlve ja ei viitsi trenni teha - tema aga nõuab. Ta ütles, et on oma lapse silmis hetkel väga ebapopulaarne, ei meeldi talle üldse, aga pärast on laps tänulik, et lonkama ei jäänud...
Ma pobisesin, et mul on ilmselt raske leppida just selle vaenulikkusega, mis armsalt inimeselt minu suunas hoovab sel ajal, kui mina tema pärast higistan, teda treenima sundides...,
... aga samal ajal lahvatas minus üks äratundmine: inimesed on enamjaolt hiljem tänulikud, kui neid pingutama sunnitakse.

See EI kehti Mehe puhul, ja see ei kehti ka minu puhul.
Ei tohi sundida!
See on lugupidamatu.

Tuleb rääkida, et kui sa teed, on võimalused sellised, ja kui ei tee, juhtub tõenäoliselt nii - ja siis inimene ise otsustab.
Ega keegi ei tea tavaliselt, mis tegelikult juhtub!
Muidugi, on mingid tõenäosused... mis sageli on subjektiivsed.

Ja veel.
Ma pole kunagi vigisenud, et oleksin pidanud rohkem pingutama ja oleks ikka saavutanud küll!
Küll aga olen mitut puhku tagantjärele leinanud, et poleks tohtinud lasta end veenda, poleks tohtinud ennast sundida, oleksin pidanud varem loobuma, alla andma, katki jätma pingutamise - oleksin vähem end vigastanud. Hind on sageli olnud palju suurem, kui see, mis ma eneserebestamise kaudu "saavutasin".
Küll ma juba ise... tõukan end tagant (tuulekene), nii kui jaksan. Kuna tulemust on vähevõitu, siis 'normaalsed inimesed' arvavad, et küllap ma juba jaksaks rohkem, kui ennast kätte võtaksin...
Ma ei usu, et see on tõsi.


Vaesel VT'l pole sellise isa ja ema kõrval vist eriti lootustki kasvada muuks kui luuseriks...
A vähemalt on ta ehe ja aus inimene, kes teab, et tuleb oma südant kuulata ja kõhutunnet otsida ning ennast hoida ja armastada just sellisena, nagu ta parasjagu on. Hea ju seegi?!

Esmaspäev, 6. jaanuar 2014

Sügavus

Mõni päev tagasi võttis minuga Facebooki kaudu ühendust ammune tuttav, E.
Kui ma poole päeva jooksul tema sõbrakutsele ei vastanud, siis saatis ta kirjakese, et loodab, et ma ikka mäletan teda...

Oh, muidugi ma mäletan.
Meie lapsed läksid samasse sõimerühma. Kui VT alles harjus lasteaiaga ja oli seal poolikuid päevi, jäi ta kord närvilise ja nutusena E sülle magama. Sealtpeale vestlesin E'ga sagedamini.
Selgus, et ta on elukutselt kasvataja ja peagi sai ta koha samas lasteaias.
Kui rääkisime lapsehoidja leidmise raskustest, pakkus ta ennast VT'd hoidma, kui me Mehega välja tahame minna, mõnikord. Et lapsed saavad koos mängida ja see pole talle üldse mingi probleem. Olin nõus tingimusel, et saan maksta, sest ma justnimelt ei tahtnud sõbrannatsemist ja teineteise-laste-hoidmise-suhet.

Aga loomulikult ma suhtlesin temaga SÕBRALIKULT, sest... see on normaalne.

Kui lapsed läksid erinevatesse koolidesse, siis me enam ei kohtunud...
Ja nüüd tuleb välja, et ta on mind "aastaid" fb'st otsinud ja pakkus end kohe külla.

No mina ütlesin, et FB on mul ainult sugulaste jaoks (ja on ka, kuigi seal on teatud erandid nagu ristiema 3 last jne) ja vaat, jooksen siin iga päev haigla vahet ja külaliste vastuvõtmiseks pole vist jaksu, aga vaatame siis nädalavahetusel. Andsin oma nubri, mida ta küsis ja... tema kirjutas vastu väga lihtsameelsel viisil südamliku kirja, ja et eks ma andku teada, kui tema kuidagi aidata saab, kuigi ta ei ela enam meie-linnas...

Küsisin isegi VT'lt, kas talle jäi mulje, et me E'ga olime sõbrannad?
VT vastas eitavalt.
Mina uurisin: "Mis sa arvad, miks ta mulle siis külla tulla tahab?"
VT: "Võibolla on ta oma 'vanadest sõpradest' tüdinenud. On selliseid inimesi, kes vajavad vaheldust"
Mina: "Pigem võib ta olla selline inimene, kes ei taha kedagi oma elust ära lasta. Selliseid inimesi on ka."
VT: "Issand. Appike. Mina olen täpselt vastupidine."
Mina: "Mina ka, kullake, sa ju tead..."

Inimesed üllatavad mind oma suhtlemisvalmidusega pidevalt.
Mulle ei mahu see pähe!
Ma tahaks juba tõesti teada saada, kui pikk võiks olla see aeg, mille järel mina ise kellegagi kokku saada tahaks. Mul pole olnud võimalust seda teada saada, sest alati võtavad teised ühendust. Samas, mulle tundub, et ma mõtlen väga väga palju teiste inimeste peale, tean nende ja nende laste sünnipäevi ja vanuseid, mõtlen nende lastest ja koduloomadest, meenutan  ühiseid hetki, näen neid unedes ja olen pööraselt rõõmus, kui me linnatänaval kokku juhtume, aga leppida kokku, et saame kokku - oeh!, milleks? Aga kirjutada mulle meeldib, seda teen spontaanselt - või siis ei tee (st ei kirjuta neile, täitsa spontaanselt ei kirjuta, sest ei ole tahtmist!) :)

Oleme ikka perekond asotsiaale, pole meil (Mehega, VT'l siiski on) haigekassa kindlustust ega suhtlemisvajadust...

Ma vist kirjutasin ka, kuidas Mehe tuttav mitu korda järjest helistas, et saaks kokku ja jooks mõned õlled, ja Mees ütles talle (ma kuulsin!), et ega õllejoomiseks ei pea kokku saama - saada mulle üks kast ukse taha, küll ma ära joon! :p

Veel, täna käsin sots-ametnikuga pensioniametis pabereid viimas.
Arstliku komisjoni otsusel on Mees 100% töövõimetu ja sügava puudega.
Aga mind see nagu ei ehmata... Ei usu, et elu raskemaks läheb - nagunii teed pere jaoks kõik, mis jaksad.
Mõned teevad rohkem, aga mina mitte ;)

olen näinud üherattalist jalgratast,
aga ühejalgset ratturit näen esimest korda -
mõni kohe nagu peab sedasamustki TÖÖD teha saama :D
- izismile.com -


Täiendatud veel öö-poole...

Ja just sain küllakutsega kirja oma Tallinna-sõbrannalt :D
Appike! See on nii armas, aga...
Ma ei taha reisida. Ja ma ei taha külla.
Üldsegi mitte kohe!
On see tõesti nii imelik?...

Pühapäev, 5. jaanuar 2014

Vajatakse une-mütse!

Vaata imet - koolivaheaeg ongi läbi!
VT on oma unerütmi korralikult sassi keeranud ja jääb viimasel ajal magama alles kell 3.
Kooli ajal aga soovib ta tõusta juba kell 6 hommikul!
See jätab talle vaid kolm unetundi... :(

Mu Tallinna-sõbranna nimetas mind ükskord "unemütsiks", ise minu meelest aru saamata, et midagi väheke viltu läks :D... Sealtmaale ma mõtlen, kui tore oleks, kui meil kõigil oleks padja all sellised und täis 'une-mütsid' - et tõmbad mütsi pähe ja uni tulebki... Kui äratuskell heliseb, võtad end nii palju kokku, et tõmbad mütsi peast - ja uni ongi läinud!

Eks mul endal on siin ka unega veits kurvasti olnud ja ka mina olen paar nädalat kolme unetunniga hakkama pidanud saama, sest kuigi olen justkui rahulik ja suht reibas ka, miski ürgne-loomne kusagil ajusügavikus stressab ikka enda ellujäämise pärast :)

Kuigi ööd on lühikesed, olen ma unedes kangesti tubli. Näiteks täna öösel olin juba otsapidi tuleva nädala teisipäeva jõudnud ja imestasin, et kuidas ma ikka veel pole sinna ja tänna helistanud ja seda ja toda ära teinud, kuigi lubasin endale, et esmaspäeval teen... Hakkasin siis lapse silmaarstist pihta, kuigi nägin, et TÜ kliinikumi registratuuri numbri asemel on mul silmaarsti mobiil, millel arsti-aega registreerida ei saa. Aga millegipärast helistasin ikka ja mulle öeldigi, et helistagu ma registratuuri...
Aga näe - vähemalt torman ja tegutsen!
Mõnikord läheb mul lausa sassi, kas ma tegin mingeid asju unes või päriselt...
Aga just esitatud loo puhul ma tean, et see oli uni, kuna mul päris-päriselt ei ole lapse silmaarsti mobiilinumbrit!

Juhtub aga ka seda, et hakkan midagi üle tegema, sest ärategemine on mälust kadunud ning siis seisan ja imestan, et KEEGI on minust ette jõudnud... Siis saan aru, et ju ma ise see olin...
Väsimus on mõneti naljakas asi...

Loodan, et VT saab oma une ruttu korda, kui talvekülm ja pika koolipäeva nälg ja väsimus teda närvutama kukuvad üheskoos. Sest mis te arvate, kes on see nadikael, kes terve oma koolivaheaja jalgagi õue ei tõstnud - välja arvatud eile, kinno, "Kääbikut" vaatama? Kust see uni tulema peab siis, kui end üldse ei liigutata? Aga kes see mind kuulab? ( - "Kes maksab memme vaeva?" nagu Kristjan ahastavalt Teedu jutu vahele karjatas selles India-saates :D -), mul pole siin peres mingit autoriteeti, võin ju targutada enda liigutamise ja tervisliku toitumise teemal, aga kõik on meil siin ise targad ja panevad memme jutu peale silmakesed-kõrvakesed kinni...

Tegelikult on mul vist lemmikosa päevast see tunniajane jalutuskäik haiglasse...
Ilmataat on minu suhtes ka väga lahke olnud - oleks 5 kraadi külmem, oleks see mulle juba raske.
Aga praegu on tõesti mõnus - teed on jääst ja lumest vabad, jäine tuul ei kougi silmi peast välja, tatt ei jäätu salli külge :D  Tippan aga edasi, kuulan telefonist muusikat ja aeg ajalt sähvab pähe mälupilt sellest, kuidas ma palatisse astun, tereee! hõikan ja Mees pea-aegu ahhetab rõõmsast üllatusest, et ma tõesti jälle tulin :D ja terve ta nägu lööb korraks heledaks, samal ajal kui ta V&K toodud miniraadio kõrvaklappe enda küljest lahti sikutab...

Aasta uus...

Meie VT'ga käisime täna kinos "Kääbikut" vaatamas,
istusime esimeses reas, pead kuklas, nagu linnupojad, sest tagapool polnud kõrvuti kohti.

Mees kogu aeg räägib, et kinod on tühjad, kinod on tühjad...
Võibolla ta mäletab Tallinna-aegu või usub ajalehti :D, aga kui meie VT'ga käime, on kinosaalid küll täis.
Eks me ainult perefilme käime vaatamas, ma iseenda pärast ei taha kinno minna - liiga vali hääl, natu liiga pealetükkiv minu jaoks... - peaks midagi hirmsat juhtuma, siis olen mina kohe krapsti kõrvalistuja varukaõlas kinni... ja kui väga jube on (nagu Harry Potteri viimane film :D), siis ma pean üldse pea tühjaks tegema ja ennast mujale mõtlema.

Ja hommikul küpsetasime VT'ga jälle muffineid, seekord tegime pooled kakao ja šokolaadinööpsudega.
Mul õnnestus küpsetiste abil VT isegi piima jooma saada!
Great success!  - nagu ütleks Borat :)

Ka Mehel on tuju märksa parem: enam oota ta, et smugeldan ta oma käekotis haiglast koju.
Ta naeratab leebelt, kui ma tema sõnaapsude üle naeran (mõned neist on väga naljakad!).


izismile.com

Ja midagi pole muutunud ka selles asjas, et tunnen ennast ikka mitu korda päevas läbinisti õnnelikuna... 
Iga päev! Kogu aeg tuleb ette toredaid 'asju' ja kirju ja inimesi ja... jalutuskäigud mulle meeldivad ja...
päiksetõus läeb aina varemaks ja elu läheb aina paremaks... :)
Nagu teil kõigil sel uuel aastal, ma loodan! ;)