Reede, 29. aprill 2011

Toad

Nagu eelmises postis lubatud: huvitavad toad.
Enamik pilte pärit izismile.com'ist.

*

Minu absoluutne lemmik!
Mulle meeldib, kui kogu mööbel on hästi madal, kuigi ma taipan, et aeg-ajalt tuleb külalisi, kellele ei meeldi vaibakesel süüa ja padjal põlvitada. Huvitav, et Aasia vanainimesed saavad kükitamise ja põlvitamisega ilusasti hakkama, aga Euroopa omad mitte.
Värvid on ka super, kuigi sama hästi meeldiks mulle üleni valge tuba (mõne värvilaiguga, nt roosa ja hall või roosa ja heleroheline).



Huvitav kombinatsioon idamaisest (kuju) ja põhjamaisest (põhitoon).
See pilt on küll mingist blogist varastatud, pole aimugi, kust :/
Kui saan pahandada, siis võtan maha.



Vau, kui rahulik raamatutuba.
Ma loodan, et need on aknad, mitte tapeet...



Pildil polnud allkirja, kuid ma oletan, et need on Jaapani maavärinas kodutuks jäänud inimeste ajutised elamud. Äärmiselt lahedad kuubikud. Tahaks kohe endale ka. Teeks endale varjupaiga toa sisse. Või näiteks meditatsiooniruumi.



Megakitsas "tuba", nutikas tapeedivalik.



Magamistoa kapis on toru, mille kaudu saab end allkorruse basseini libistada. Vägev!

Majad

Ma tõstan iga kuu lõpus arvutisse kogunenud pildid mälupulgale, et oma vana loksukest mitte asjatult koormata. Aprillis on kogunenud päris palju pilte huvitavatest majadest - panen need siia ka, ehk meeldivad kellelegi veel.
Interjööride kohta teen eraldi postituse.
Kõik pildid peaksid olema Izismile.com'ist.

*

Kas selline futu-maja on päriselt olemas või on see arvutiga tehtud?



Püha kaaba Mekas :D
Päeval klaasist maja, öösel kivist kindlus.



Kuubikukuhi. Mulle väga meeldib.



Nagu rõõmus ja suvine liivakivijärsak.



Puude vahel lendav maja!



Kolmapäev, 27. aprill 2011

Bloody hell

Eile külastasin üle pooleteist aasta oma sõbrannat KO'd.
Tema mulle külla ei kipu, sest ta teab, et mu Mees ei salli titasid ja tal on neid 2 tükki - tüdruk sai just neljaseks ja poiss on 1,5 aastane.
Ei mina tea, kas mul on tõesti sotsiaalfoobia, aga nii kui ma ära lubasin, et lähen talle teisipäeval külla, hakkas mul pea valutama ja kerkis väike palavik. Teisipäevaks oli peavalu juba silmipimestav ja palavik oli 37,8 - hiljem arvatavasti juba rohkem. No ma läksin siiski, sest mida see edasilükkamine annab.
Väga raske küll uskuda, et ma tasakaalukat, leebet ja delikaatset KO'd kardan :p

Nii palju, kui ma maailmast aru sain, oli kõik küll jube armas. KO kodu on väga ilus pööningukorter ja mõnusasti sipi-sopiline. Tema tütreke on juba päris kaunis preilike - flirdib ja vigurdab :) Ja poja oli täielik rõõmurull :)

Viisin neile kaeraküpsiseid ja poiss oskas niimoodi kukkuda, et küpsis jäi lauba alla - kuna kaeraküpsis on kõva ja krobeline, oli laup suuresti marraskil kohe. Uskumatu, et üks väikene küpsis võib sellist kahju teha.

Sinna minnes nägin sillatrepil istumas noort meest, kes oli tohutult mu venna R moega. Hakkasin kohemaid aju ragistama, et kus mu vend nüüd õieti on, kas mingil õppusel, mis sai läbi? Kas see suure kotiga poiss on tema? Siis tuli meelde, et vend on Austraalias ja see mees ei saa kuidagi mu vend olla. Aga sarnasus oli nii suur, et pidin end tagasi hoidma, et ma temaga rääkima ei läheks :D, ilmselt ma igatsen oma vennaraasu.

Pidin koju tulles poest läbi käima, et osta veekindla ripsmetushi eemaldajat - see saab mul kohe otsa - aga olin peavalust poolpime ja katsusin, et koju ja voodisse sain. Suurivaevu õppisin veel Väikese Tüdrukuga ja siis kustusin ära.

*

Esmaspäeval kirjutasid lõpetajad kirjandit, mistõttu koolimaja pidi olema tühi ja vaikne. Seetõttu pidid koolidetäied muid lapsi jääma kas koju või otsima endale linnas muud kasulikku tegemist. Meie õpetaja viis lapsed liinibussiga kusagile lõbustusparki ja spordiplatsile - Väike Tüdruk enne nurises (õõh, spordipäev!), aga pärast ütles, et väga tore päev oli :)

Küll on algklasside õpetajatel raske: muudkui mõtle välja ja organiseeri ja valva ja vastuta. Kellegi olid veel krooniaegsed bussitalongid ja õpetaja pidi ise talle piletid ostma. Ja siis on veel lapsi, kes nurisevad ja tülitsevad ja sa pead neid lahutama ja lohutama. Mul on nii hea meel, et meile sattus selline õpetaja, kes selle kõigega hakkama saab ja veel rõõmsat meelt JA autoriteeti säilitada suudab, minu meelest on see lihtsalt imeline.

Lapsed pidid 9.30 koolimaja juures olema ja Väike Tüdruk tuli 8.35 värisevate huultega minu tuppa ja küsis, ega ta hiljaks jääma ei hakka. Ühest küljest kartis ta hiljaks jääda, teisest küljest mind ilma asjata üles ajada. Mul oli temast nii kahju, süda hakkas valutama, mõtlesin, kas ma olen tõesti nii mõrd ema, et mind niimoodi karta tuleb? Mitu tundi valutasin südant, kui aga laps koju tuli, siis märkasin, et ma ise ka kogu aeg vabandan ette ja taha, nii et see on pigem eeskuju kui karmus. Ohhh jahhh!

*

Eile võtsin 12 Ibumetini, täna hommikul võtsin veel 4. Tundub, et peavalu hakkab tasapisi tuimemaks jääma. Ainult palavik on veel 37,4.

Miks ma selline olen?
Ma ei taha ennast :(

Teisipäev, 26. aprill 2011

BARBI PILVRE "Minu võitlused", viimased lõigud

Kui ma blogimise õhtuks jätan, olen liiga uimane, et õigeid klahve kobada. Nii on selle raamatu postitused jubedalt veninud - aga siiski, see on küll viimane :)

***

Postemotsionaalne ühiskond:
* Ühiskonnauurijad räägivad murega juba postemotsionaalsest ehk tunnetejärgsest ühiskonnast, kus keegi ei hooli millestki. Tegelikus elus on tunded – nende meedia poolt võimendatud ülekülluse tõttu – muutunud lamedaks: pole enam tõelist rõõmu, kannatust ega kaastunnet. Meediategelaste inimlikkust ei tajuta. Ja meediatööstus ise pakub tarbijale üha liialdatumaid, groteskseid, ülespumbatud rõõme, muresid, pisaraid...
Hea väljend! Ma pole varem seda kuulnudki.


Milleks stereotüübid?
* Stereotüübi kui mõtlemise tööriista kaudu on inimesel võimalik tunnetada ja sõnastada tundmatut tuntu abil. Seetõttu on ülimalt kahtlane püüd stereotüübid elimineerida, nagu soolise võrdõiguslikkuse poliitikas on kohati suunaks võetud, kuna see eeldaks sekkumist mõtlemise fundamentaalsetesse protsessidesse.
Jah, nii see on. Sa ei pea iga olukorda nullist analüüsima hakkama vaid kasutad mingeid üldisi reegleid, mis enamasti kehtivad - see hoiab kõvasti aega ja energiat kokku. Eks kui selgub, et tegemist on erandiga, tuleb stereotüüpidest ja eelarvamustest loobuda ja silmad-kõrvad lahti hoida.

* Nö tavalist meest, kelle eest otsustavad teised mehed, kellel pole saavutusi ei spordis ega muudes maskuliinsetes eluvaldkondades ning kes ei riku seadusi, pole meediapildis kohta. See välistab ka paljud teemad, mis seostuvad meeste toimetulekuga elus.
Nojah, inspireerivategagi pole aega kursis olla, mis siis veel tuhmidest kujudest rääkida. Alkohoolikute, skisofreenikute, narkomaanide ja endiste kinnipeetavate eludest on minu meelest küll saateid ja artikleid.


Raamat on teemade kaupa osadeks jagatud ja meedia-osa oli minu jaoks liiga rohke ja põhjalik. Paar huvitavat juppi siiski:

* Mulle igatahes meeldis irooniline ent siiski positiivne mõte, et kui meediaettevõte tahab teha kvaliteetajakirjandust, siis tuleb luua endale kvaliteetauditoorium. Umbes nagu teistes tööstusharudes tekitatakse reklaami abil sihtgrupis alguses vajadus toote järele ja siis pakutakse toode, mis neid tekitatud vajadusi rahuldab.

* Inimesed ei teadvusta enne ajakirjandusega suhtlemist, et kommertsajakirjanduse üks mehhanisme on ühtede inimeste kannatuste vormistamine teiste inimeste sissetulekuks. Mõned on meeleheitest, teised ka edevusest valmis rahamasinale ette söötma ka oma intiimsemaid probleeme ja hiljem enam ei kontrolli olukorda.

Ma arvan, et kontrolli puudumine ongi see, mis šokeerib ja haavab inimesi. Nad usuvad, et nad saavad oma loo ära rääkida, kuid nad unustavad, et nende lugu tõlgendatakse kirjutaja, toimetaja ja iga lugeja taustast lähtudes ja sealt tuleb välja mitu lugu, mis tunduvad loo algsele autorile ulmelised ja ülekohtused.

*

Nujah, tõesti emotsionaalne ja kaasahaarav lugemine oli :)
Pidevalt oleks tahtnud juttu sekkuda ja öelda, mida mina sellest asjast arvan. See on tore, kui keegi oskab viisakalt ja rahulikult kirjutada nii, et see ikkagi arutlema kutsub.

***
Kusagile selle raamatu tekstide juurde panin pilte nutikatest meestest, nüüd siis nutikad naised - ikka izismile.com'ist.




Laupäev, 23. aprill 2011

BARBI PILVRE "Minu võitlused" vol III

Koolitulistamistest, Soome juhtumite näitel:
* Ängistav koolikeskkond, saavutustele orienteeritud ühiskond, mis ei aktsepteeri kaotust, avalikkusenälg iga hinna eest, laste üksindus – tuleb tuttav ette? – sellest räägitakse Soomes neil päevil. Teemaks on üksildased mehed ja poisid, kes suhtlevad (virtuaalselt) vaid omasugustega, vaatavad samu filme ja netisaite ning kelle jaoks reaalsuskontroll üle pika aja ongi ehk see, et kuul, mis endale pähe tulistatakse, tapab päriselt.

Soome televisiooni YLE 1 eilses hommikuprogrammis esinenud psühholoog, kes on uurinud eelmise, veel värske Jokela koolitulistamise tragöödia tagamaid, poetas tähendusrikka lause, et Kauhajoe abiturient-mõrtsukas Matti Juhani Saari vahest ei tajunud enne viimast lasku, et ta ise ei saa enam osa sellest avalikkuse ja inimeste tähelepanust, mida oma teoga taotles.

Jällegi, sageli arvatakse, et enesetapja ei anna endale oma teo lõplikkusest aru.
Kas see saab nii olla?
Ma ise arvan, et nii arvavad inimesed, kellele enesetapp on väga loomuvastane... ja loomulikult ongi see tegu loomuvastane, kui sellega kaasneb massimõrv. Ma mõtlen, et ehk sellise jäleduse peale peame me inimest vähe sellest, et psüühiliselt häirituks – lausa idioodiks! Kindlasti on kõik kurja tegevad inimesed omamoodi rumalad, aga kas nad ikka sellised tohlakad on, et surmast aru ei saa?


///Muide, kujutate ette: Väike Tüdruk arvab, et enesetappu katsetanud inimesed tuleks rahule jätta, sest tema arvates elu ongi raske ja on ainult loomulik, kui inimene surra tahab. Njah, olen emana ikka 'suurepärast' tööd teinud, khm. Vaadates, kuidas inimesed ennast ja lähedasi kahjustavad, näib ka mulle ilmselge, et inimesed vihkavad elu ja ka mulle tunduks täitsa normaalne, kui suur hunnik inimesi end muudkui robinal tapaks. Aga kas läbikukkunud enesetapjad tuleks rahule jätta?... - kui tal on alaealised lapsed, siis mitte. Muidu... ei teagi. Piinlevad inimesed piinavad kogemata ka enda lähedasi...
Aga jube ebameeldiv on teada saada, et su väike laps arvab, et elu pole eriti mõnus kohustus.///


Ja veel, oh, ma usun, et kui ta oleks tahtnud tähelepanu, siis oleks ta küll teisiti talitanud. Vast oli see lihtsalt kogunenud vimma avaldumine. Igatahes ma usun, et poisid tegid täpselt seda, mis nad mõtlesid. Aga nagu ellu jäänud noored enesetaputerroristid taipavad küllaltki ruttu, et nad on millegi ülimalt kurja ja kahetsusväärsega hakkama saanud ja paluvad südamest andestust, arvan, et ka need poisid (kui nad just tõesti vaimuhaiged polnud, mispuhul nad tõesti pole süüdi) tunnevad enda teo üle kurbust, kus iganes nad nüüd ka on.

Mul jällegi, vastupidi, on kohutavalt raske uskuda, et vägivaldsed multikad, kus kassid-hiired lömaks pekstakse, mille järel nad end taas sirgu ajavad, veenavad kedagi selles, et surm on ajutine. Aga väidetavalt usutakse Meerikamaal juba igasuguseid veidraid, elukaugeid, lapsikuid asju. Huvitav, kui kedagi kohtusse kaevata ei saaks, kas ikka usutaks? Neid imelikke uskumusi väidetakse endal olevat ju ikka kedagi kohtusse kaevates...

Ma arvan, et sellised koolitulistajad ja muud on küll põhimõtteliselt valmis selleks, et nende saatus pöördub viimasel hetkel, kuid usun, et nad on ka valmis surema, kui seda ei juhtu. (Ja miks see peaks juhtuma? Aga lootus sureb viimasena. Ja selleks, et edasi elada, sa peadki lootma.) Ja ma usun, et 99% enesetapjatest elaksid meelsasti edasi, kui tuleks kusagilt see miski, mis nende saatust positiivses suunas muudaks. Võibolla sellest see vimm, et seda muutust ei tule ega tule, mitte neile. Kuid ma usun, et nad on kuni viimase hetkeni selle muutuse oma ellu vastu võtmiseks valmis. Kogu see aeg, mis elu küljes riputakse, korrutatakse endale, et põhimõtteliselt, teoreetiliselt on võimalus elu paranemiseks olemas – välja arvatud juhul, kui end praegu kohemaid tapetakse, nii et... pole välistatud, et tasub see päev veel ära kannatada, ja siis niisamuti edasi, päev-päeva haaval.

Ma ei mäleta, millisest ilukirjanduslikust raamatust ma lugesin veel üht huvitavat arutluskäiku enesetapu kohta: et pole mõtet end tappa mingi mulje jätmise pärast või kättemaksuks, sest inimesed, seda tegu mõista püüdes, alati lihtsustavad ja labastavad meie motiive. Ma arvan, et ka nende koolitulistamiste puhul on lihtne mõelda, et oli selline edev, kuri ja rumal inimene. Me ei saa kunagi midagi teada nende poiste lootustest/lootusetusest ja meeleheitest. Me ei saa teada, kas nende unistused olid ehk liiga roosad olnud hoopis...

Ja kas keegi ikka võib olla nii naiivne, et ta ei saa aru, et kui ta ennast ära tapab, siis ta ei saagi nautida oma teo mõju teistele inimestele, teiste inimeste tähelepanu, kurvastust, oma kättemaksu...? Ohh, võibolla tõesti saab... ülimalt uskumatu, lihtsalt. Raske uskuda, et inimene, kes on kunagi sügavalt maganud, ei saa aru, kui ’välja lülitatud’ ta pärast surma veel on.

Natuke teine asi on riskikäitumistega nagu jääleminek või kasvõi autoerootiline kägistamine – sel juhul inimene muidugi eeldab, et asjad jäävad tema kontrolli alla ja oleks ka võinud jääda, lihtsalt mõnikord läheb teisiti.

BARBI PILVRE "Minu võitlused" vol II

Eile valutas mu pea nii jõledalt, et ei tahtnud midagi teha arvutis.
Sõin päeva jooksul ära 11 400mg Ibumetini tabletti ja kuigi see tundub hullumeelne, see siiski aitas. Kuni 14 ma julgen süüa, edasi enam eriti mitte, kuna ma ei tea täpselt, mitme tabletiga mul Aspirinist mürgistus tuli, arvan, et 18-20 oli tookord. Aspiriini suhtes olen siiani tundlik - kõrvad lähevad teatud peenikestele helidele (nt arvutiklahviklõbin) lukku ja kehatemperatuur kukub alla 36, veider, eksole!? :)

Aga nüüd kopeerisin uued lõigud raamatust.

*

Naised töötavad vähemakstud, sageli kellegi eest hoolitsemisega seotud aladel:
* Mõttekäik, mis põhjendab hoolitsemisega seotud tööde alahinnatud väärtust võiks olla selline: inimeste eest hoolitsevad naised, naistel on sünnipärane vajadus hoolitseda nõrgemate (laste, vanurite, haigete, ka loomade) eest. Seda on ju alati teinud emad! Ühiskond eeldab, et naised tegutsevad hoolitsust nõudvatel aladel altruismist. Põhiline motiiv nende tööde tegemisel on huvi laste või loomade vastu ning kõigi naiste loomupärane abivalmidus. Kuna tegemist on naiste kutsumusega hoolitseda, siis võib sellise töö eest raha maksta näpuotsaga.

Ma pean täiesti võimalikuks, et inimesed sedasi asja endale selgitavad. Aga ma ei usu, et olukord tegelikult selliseks on kujunenud seetõttu, et niimoodi arvatakse. Nii on välja kujunenud hoopis selle pärast, et mehed ei lähe ligi põduratele. Samuti ka need naised, kel on oma eduka eluga kiire. Vanureid ja haigeid aitama lähevad need, kel on oma vaikse elustiili või halva tervise tõttu vaba aega ja arusaamist sellest, et elu on habras ja inimese hing vajab armastust. Ema Theresa on öelnud, et väga paljud inimesed maailmas on surnud toidupuudusesse, kuid veel rohkem inimesi on surnud armastuse puudumisesse. Kuna meie, naised, sünnitame, siis me tõesti tunneme teiste ellujäämise ees vast oma osalusega vastutust. Kui meie lapsed oleksid ükskord hädas, siis me sooviksime, et maailmas oleksid asjad nii, et neid aidatakse – sellepärast me hoolitseme ka ise, loome sellist maailma, kus nõrgemate aitamine on kombeks. Naine, kes on lapse ilmale kandnud, ei saa silmi sulgeda tõiga ees, et abitu inimene sureb ilma hoolitsuseta. Mehel on raskem oma vastutust tunda, sest tema on oma kehas eluaeg üksi – tema justkui ei too kedagi elule ja ei vastuta seega kellegi teise elu ja surma ees peale iseenda.

Aga järgnevaga olen muidugi täiesti nõus:
* Kõrgeid palku ministeeriumides ja valitsustes põhjendasid saatekülalised sellega, et dokumentide koostamisega kaasneb väga suur vastutus. Valesti koostatud dokument võib kaasa tuua palju segadust. Raske vastu vaielda, aga kui vastutus on see, mille eest peaks töötegijale maksma, siis peaksid lasteaiakasvatajate, meditsiinipersonali ja näiteks ja haruldase lumeleopardi vastse pesakonna talitajad olema tasustatud kõige kõrgemate tariifide järgi, sest tegemist on elu eest vastutamisega. Suuremat vastutust aga pole.


Öko-eluviis.
* Kuivpeldik annab keskkonna säilitamise mõttes silmad ette igasugusele kanalisatsioonile. Aga elumõnud?
Arvatavasti on minusuguseid passiivseid keskkonnahuvilisi palju: põen kõiki keskkonnakatastroofe lähedal ja kaugel isiklikult, aga praktikas ei õnnestu mul loobuda mugavustest, mida tarbimine kaasa toob.

• Õnneks on suur osa Eesti rahvast veel nii vaene (k.a. allakirjutanu), et säästlik eluviis kukub välja ka ilma keskkonnateadlikkuseta. Inimesed parandavad veel riideid, korduvkasutavad kilekotte, sõidavad bussiga, teevad ise süüa ja ostavad riideid kaltsukatest. Mitte sellepärast, et see on trendikas, vaid sellepärast, et raha on lihtsalt vähe.

Daah. Lihtne ja rõõmus on olla öko, kui see hoiab ühtlasi raha kokku. Kui aga öko-olemise nimel tuleb kõvemini maksta, siis sellega on juba keerulisem, mul ka.


Pilvre käib nädalavahetuseti maakodus ja teda ärritab maainimeste lömitamine linnasaksade ees ja see, et linlased näivad seda ka ootavat – lihtsaid, naeratavaid, abivalmis inimesi, keda võib kohe sinatama kukkuda ja kellele on elamuseks linlasega vestlemine.
• Maainimene peaks linlase meelest olema piisavalt nutikas, et teenindamisega hakkama saada, aga piisavalt rumal, et lasta endal nahk üle kõrvade tõmmata, näiteks ärilises mõttes.

Tööelu:
* Eestis on veel moes rääkida pehmetest väärtustest ja sellest, et töö pole enam oluline. Et keskööl kontoris viibimine ei räägi enam pühendumisest, nagu 1990ndatel, vaid oskamatusest tööga hakkama saada ning et üha enam veedetakse kvaliteetaega pere keskel. Arvatavasti on see ilus vale nagu paljud moodsad mõtted, erutab meid mõnda aega, tekitab väitlust ja kaob siis igavikku nagu kõik teooriad, mida praktika ei kinnita. /.../ Tegelikult ei ole tööd tõsiselt võtval inimesel kontorist pääsu. Kunagi!

Hee, hõkk, jumala tõsijutt. Pole võimalik olla oma alal tegija, kui sa pole valmis pühenduma tööle 100%, ja pole võimalik saada 'konkurentsivõimelist' palka, kui sa niisama nahistad ja näperdad oma tööd natuke ja pole 'tegija'.

Neljapäev, 21. aprill 2011

Barbi Pilvre "Minu võitlused", vol I

Nüüd siis veidi tsitaate pealkirjas nimetatud raamatust.


Väga sisukas on BP käsitlus pensionieast – kuidas vanasti lasti naised varakult pensionile, kuna arvestati sellega, et nemad hoidsid lapselapsi ja oma eakaid vanemaid. Kui riik naisi enam varakult pensionile ei lase, peaks riik siiski ise abituid hooldama. Tegelikkus on aga selline, et riik võimaldab pmst hirmkalli koha hooldusasutuses, nii et pensionieelik peab vaat et kolmel kohal töötama - on sunnitud, sest pensionile ju ei saa ja ühe palgaga ei paku hooldushaiglat oma eakatele sugulastele. Väga julm!

* Omaette küsimus on, missuguses eluvaldkonnas võiks ca 15 aasta pärast valitseda suur nõudlus üle kuuekümneste töökäte järgi? Juba praegu on 40-45 kriitiline piir, kus paljudel tööaladel jutule võetakse.
/.../
Vasakpoolsed jõud leiavad, et kui pensioniiga liiga mehaaniliselt tõsta, ei tähenda see pelgalt tööjõuturule lisanduvaid seenioride töökäsi, vaid ka lisakulutusi. Mis juhtub, kui seeniorid osutuvadki tööjõuturul üleliigseteks või hoopis töövõimetuteks. See täendaks väljamakseid töötukassast, lisaks psühholoogilisi probleeme asjaosalistele ja nende pereliikmetele. Selle asemel, et oma elutöö teinud üle kuuekümnene inimene väärikalt pensionile saata, peaks ta käima töötukassas oma staatust uuendamas ja muretsema, mis saab, kui abiraha lõpeb. Pole just kõige viisakam käitumine vanemate inimeste suhtes.


Blogijatest.
* Väljamõeldud identiteetide all täna foorumite, listide, blogide ja teiste virtuaalruumide juurde tekkinud kommuunides ei otsi ’teist elu’ mitte ainult päriselu läbikukkujad, nagu võiks oletada, vaid pigem on virtuaalruumist saanud materiaalselt ja sotsiaalselt edukate enese väljaelamise võimalus. Kui sa oled rikas ja kuulus, on ’teise elu’ ehk vabaduse otsimine ilmselt mõistetavamgi. Arvamusliider, parteijuht või parteiisik, kes päriselus peab kaaluma iga sõna ja tegu, võib vahetatud identiteedi all rääkida, mis alateadvuses pakitseb, ja teha seda, mida kunagi pole teinud/.../;

Muidugi on blogijate pidamine luuseriteks ja nohikuteks üpris lihtsameelne otsustus (mitte küll otseselt minu puhul, hehe, aga üldisemalt) - olen ka kindel, et paljud tuntud inimesed kasutavad blogisid nimelt selleks, et anonüümselt rääkida juttu, mida nad oma positsiooni tõttu avalikult rääkida ei tohiks. Lihtsalt, edukale inimesele võib iga tema sõna olla nii ’kallis’, et ta ei raatsi tasuta ja anonüümselt rääkida :p – parem natuke oma sõnavõttu delikaatsemaks kõpitseda ja siis seda raha eest müüa ;)
Muidu oleks selliseid edukate salajasi blogisid kindlasti rohkemgi... :)

* Pärast ekraani kustumist on üksinduse kõledus suurem kui kunagi varem.

Levinud arvamus... võibolla siis tõene.
Minul on küll blogimise ajal olnud teiste inimeste (loe: ligimeste) olemasolust palju selgem arusaamine :D... ja eelkõige sellest, et mingil hetkel võib kellelegi midagi tähendada see, mida mina ütlen, ehk – ka mina polegi nii marginaalne kuju kui ma endale ise tundun.



///Praegu tuli mulle taas meelde õudselt kõhe tunne, mis mind täna korraks valdas: tunne, et mu venna ja õe jaoks pole lähedastel (ka mul) olnud küllalt armastust. Sellist armastust, mille tõttu inimene kasvab üles usuga, et ka ’temakese’ jaoks on maailmas koht olemas.
Enda puhul olen ammu teadvustanud, et ma pean enda jaoks iga päev elamise põhjust ’uutma’ – eelkõige tähendab see, et ma pean tubli ja pai olema (:p), sest kui ma seda pole, siis polegi mind ju vaja. Samal ajal ma ootangi, et mind enam ei vajataks... siis on, ma kujutan ette, kuidagi ladnam olla... Praegu ma mõtlen, et mul on oma lapse pärast kohustus olemas olla, mis tähendab siis – nagu ma juba mainisin – kohustust olla iga päev tubli ja hea. Huhh!///


* Rahvaarvu kahanemise nutulauluga sobib hästi kohustuslik jutustus meie (eriti meeste) lühikesest elueast! Kui kuulata aga eksperte, siis selgub, madal keskmine tuleb pigem ennasthävitavast käitumisest (joomine, riskikäitumine liikluses, enesetapud) kui kellegi välisest süüst, näiteks sellest, et ühiskond/naised nõuavad meestelt liiga palju tööd ja vastutust.

Hear, hear!
Seda olen ka mina korduvalt rääkinud, et see meeste raske elu jutt on jube häbiväärne. Mehed on isekad - selle asemel, lastega jalgratastel loodusesse sõita, nad nädalavahetuseti joovad, kaklevad, ülbavad ja virisevad, ja siis on pere nende suhtes kibe, ja siis tuleb rohkem joomist ja riskikäitumist ja surm. Kui mees käitub vastutustundlikult ja südamlikult oma perega, siis teda armastatakse ja ta ei tööta ega joo end surnuks.

Nutikaid mehi izismile.com'ist:




Barbi Pilvre ja feminism

Lõpetasin just Barbi Pilvre "Minu võitluste" tsitaatide ümbertrükkimise wordi faili. Huhh, palju sai!, ja ma olen täna vahelduse mõttes nii lugejasõbralik, et ma ei pane siia kolme meetri pikkust teksti üles :) Teen selle teksti õhtul juppideks ja hakkan jupikaupa üles panema, aga hetkel ainult sissejuhatavad mõtted loetud raamatust.

Sain teada, et (iga) feminist polegi meesnaine – Pilvre nendib, et testosterooni tõttu on mehed riskeerivamad; ja naised põevad tegemata kodutööde pärast rohkem – ehk siis, nüüd olen kindel, et ta ei eita meeste ja naiste mõnigast erinemist. Minu meelest on nii jube kui seda tehakse, nagu keegi teataks mulle tähtsa näoga, et leib on ka sai – ometi on võimalik leival ja saial vahet teha ja mina küll tean, kas ma parasjagu tahan leiba või saia... Kardan hulle ja kardan ka ise hull olla... mõtlen, et äkki on nii, et kuigi poodides on leiva- ja saiariiulid eraldi, ja ka mina eristan leiba saiast, on ikkagi nii, et leib on ka sai, sest see tark ja tähtis inimene minu vastas on selles täiesti veendunud ja tema veendumus on nii tugev ja põlglik minu suhtes. See on väga huvitav aga ka hirmutav.

Üldse, Pilvre kirjutab väärikalt, aga samas hingega, ausalt ja samas pisukesti naljatades, aga mitte põlastades või vingudes. Eks ühiskonna valukohtadele saab tähelepanu juhtide väga erineval moel, mis ei lähtu mitte probleemist vaid sõnavõtja iseloomust. Pilvre teemad on huvitavad ja arutlusviis meeldiv. Kui Pilvre peab vajalikuks end feministiks nimetada, siis ma ei saa sellest aru... minu meelest võiks ta end pigem moraalifilosoofiliste ja psühholoogiliste huvidega esseistiks nimetada..., aga ju selles feminismis siis on kuidagimoodi muud ka kui kiunumine selle üle, kuidas meile, jube vingetele naistele ikka õudselt liiga tehakse igal pool ja ei saada aru kui hirmus targad, tublid ja fantastilised me ikka oleme ;)

Igatahes, stay tuned! :p

Teisipäev, 19. aprill 2011

MARGARET ATWOOD "Uputuse aasta"


Põnev ulmeromaan tulevikuühiskonnast, kus ühiskond on väga selgelt kihistunud. Suurte korporatsioonide töötajad ja nende pered elavad oma peentes suletud linnakutes, slummides aga elab pööbla-rahvas, kes peab arvestama sellega, et nende elude üle ei pea keegi arvet. Isegi väikesed lapsed ründavad teisi katkiste pudelitega, inimestelt röövitakse organeid ja nende liha visatakse isegi kotletimaterjali sekka.

Korporatsioonidest ja keskvõimust eemal tegutsevad ka mitmesugused sektid, kellel hoitakse küll silma peal, kuid keda senikaua ei hävitata, kuni nad rahumeelset liini ajavad. Üks selline sekt on Jumala Aednikud, kes on öko-elustiili harrastajad ja ka usklikud inimesed. Iga kalendripäeva jaoks on neil oma pühak ja mõistujutt. Nende pühakud on kas taimetargad, seenetargad, moralistid või loomakaitsjad, kelle elust Jumala Aednikud õpivad. Nad usuvad, et peagi saabub "Veeta Uputus", mis toimib Jumala soovi kohaselt samamoodi nagu Noa aegne uputus. Nad loodavad ise ellu jääda kuid arvestavad sellega, et ei pruugi jääda ja kordavad endale, et annavad sel juhul meelsasti oma kohamaterjali looduse ringkäiku tagasi.

Katastroof saabubki: üle kogu maailma vallandub viirus - ühe protestimeelse seltskonna poolt teadlikult valla päästetud -, mille tulemusel ainult inimliiki ründab mingi äge bakteriaalne viirus. Mõne päeva jooksul haigestuvad praktiliselt kõik inimesed ja ellu jäävad vaid need, kes mingil põhjusel olid viiruse puhkemise ajal täielikus isolatsioonis.

Viiruse puhkemise ajaks on Jumala Aednikud juba lindpriid, keda võimudel (ja muidugi ka pööbla rahval, nagu alati) on täielik õigus tappa, nii et nad on pidevalt peidus ja jooksus.

Lugu räägivad kaks Jumala Aednike sekti kuulunud naist: Ren - kes on 25-aastane ja töötas parasjagu uhkes seksiklubis, kus klient teda oli hammustada püüdnud, mistõttu Ren oli analüüside vastuste saabumise ajaks karantiinis, ning nooremas keskeas Toby, kes epideemia puhkedes varjas end spaas, kus ta töötas ja end varjas. Ren istub luku taga ja jälgib interneti kaudu toimuvat. Ta loodab, et tema sõbranna Amanda jõuab elusalt kohale ja päästab ta lahti enne, kui ta nälga sureb või õhusüsteemid üles ütlevad. Toby loodab vähem veel kedagi endistest tuttavatest kohata. Ta tegeleb asjalikult igapäevase ellujäämisega nende tarkuste kohaselt, mis ta Jumala Aednike juures õppinud oli.

Liigub hirmsaid muundatud loomi, näiteks inimajurakkudega sead, kes on targad ja julmad ja lihasööjad, samuti koerad, kes liputavad saba, kuid on sigadest veelgi julmemad. Korporatsioonide peened inimesed väljaspool oma linnakuid ringi ei liigu - kui neid üldse elus on - tuleb arvestada, et iga inimolend on vaenlane. Siiski loodavad nii Toby kui ka Ren, et just nende sõbrad, Jumala Aednikud, on katastroofiks kõige paremini ette valmistatud ja et vähemalt mõned neist on veel elus - ja et neid saab veel näha.

Mulle väga meeldib Atwoodi tasakaalukas ja kaunis jutustamisstiil. Tõtt-öelda olid need Jumala Aednike loengud-jutlused-laulud siiski pisut kummalised, aga nagu ma järelsõnast lugesin, on keegi laulud lausa viisistanud, nii et ju inimesi inspireeris see värk ilmselt :) Noh, öko-värk on mullegi väga sümpaatne ja mulle meeldib lugeda hoiatusulmet sellest, kuhu meie maa omadega jõuda võib, kui me traditsiooniliste meetodite juurest eemaldume ja liiga uhkelt jumalat mängima hakkame.

Tsitaate:

Armastus 'koolera' ajal:
* Kui Shackie ekraanilt kadus, ütles Amanda, et nad olid partnerid – nad virutasid kahekesi kaubanduskeskusest asju. Aga see oli aus kaup: Amandal oli keegi, kes seljatagust valvas ja aitas asju näpata ja maha müüa, ja Shackie sai seksi.
„Kas sa siis ei armasta teda?“ küsisin mina.
Amanda ütles, et ma olen romantik. Ta ütles, et armastus on mõttetu, sest see viib rumala vahetuskaubani, kus üks annab liiga palju ära ja muutub siis kibestunuks ja õelaks.

Aednike röövimise ja tapmise aegu:
* Mõned on köndistatud ja tühermaale heidetud, et meie hulgas paanikat külvata. Ja nii mõnedki on kaotsi läinud, pelgupaikadest kinni võetud ja vägisvõimude vanglasse kadunud, ilma kohtumõistmiseta, ilma et neil oleks isegi süüdistajate nimesid teada antud. Nende meeled on võibolla juba uimastite ja piinamisega hävitatud, nende kehad sulanud jäätõliks. Ebaõiglaste seaduste tõttu ei saa me oma kaasaednike asupaika kindlaks teha. Me võime vaid loota, et nad surevad vankumatus usus.

Inimene ja surelikkus:
* Glenn ütles, et inimene ei suuda end päriselt surnuna ette kujutada sellepärast, et niipea kui ta ütleb "Mina olen surnud", on öeldud sõna 'mina' ja siis on ta lause sees ikkagi elus. /Hmm, kas see eksitav sõna ei peaks olema mitte 'olen'? st, sa ei saa ühteaegu 'olla' ja 'surnud olla'./ Ja nii ongi inimestel tekkinud ettekujutus hinge surematusest - see on grammatikast põhjustatud. Ja samamoodi on ka Jumalaga, sest niipea, kui on olemas minevik, peab olema ka minevik enne minevikku, ja sa lähed ajas üha tagasi, kuni jõuad fraasini "ma ei tea", ja see ongi Jumal. See, mida ei tea - tume, varjatu, kõige nähtava tagakülg, ja kõik pelgalt sellepärast, et meil on grammatika ja grammatika oleks võimatu ilma FoxP2 geenita; nii et Jumal on aju mutatsioon; ja see geen on sama, mida lindudel on vaja laulmiseks.
Tjah, teadlased... :p






Üldiselt oli nukker raamat, sest isegi emad ei armastanud siin oma lapsi...

Ka sektirahvas suhtles miski kõrgema vastutustundega, mitte inimlikult mõistetava kiindumusega. Puudutav lugemine igal juhul.

Esmaspäev, 18. aprill 2011

Mõtteid mitmelt poolt

Veel paar huvitavat motiivikest Barbi Pilvre „Formaadist“

Esiteks: ta märgib, et jutt ilusatest eesti naistest on müüt, mida me ise elus hoiame, küsides meie riiki külastavatelt välismaa meestelt, mida nad eesti naistest arvavad – need vastavad loomulikult, et „väga ilusad!“ Ta märgib – ja see on ju väga loogiline -, et kui eesti naised oleksid geneetiliselt eriliselt ilusad, siis oleksid seda ka eesti mehed. Kuid eesti mehed on ju täitsa tavalised. BP kirjutab:

* Ühiskondlik norm, mis puudutab välimust, on eesti naiste suhtes väga karm. Vaatamata oma väikestele palkadele leiavad eesti naised – on lausa sunnitud leidma – kuskilt raha, et investeerida tohutuid summasid ilutööstusse. Samas kui keskmise eesti mehe õllekõht, topeltlõug ning ripptagumik ei takista karjääriredelil edasi rühkimast. Kui eesti naiste ilus oleks midagi geneetilist, oleksid muide ilusad ka eesti mehed. Kuid keskmine eesti mees on ju täiesti tavaline. Seega on eesti naise ilu sotsiaalne nähtus, konkreetsest ajast ja ruumist tingitud ootustele vastamine.

Jah, vast tõesti. Õnneks hea välimuse poole püüdlemine teeb ka enda tuju heaks, see pole miski, mida me ainult teiste heaks teeme...


Teiseks, tema sõnul on tugev eesti naine, kes peab üleval mehe ja seitse last, samuti müüt, kirjanduslik saavutus. Ma ei tea, kas ma sellega nõus olen. Võibolla on mul see kinnismõte üksi rabavast ja muretsevast naisest pärit mu lapsepõlvekodust, mis oli traditsiooniline nõukogude kodu: ema tuli töölt ja hakkas köögis toimetama, isa tuli koju ja hakkas lehte ja raamatuid lugema, või läks mälumängu mängima või sõpradele külla. Kuid see pole veel midagi, põhiline siinjuures oli ema pidev rahulolematus sellega, et isa midagi kasulikku ei tee. Isa oli kodus vaikne, lahke ja rahulik, naljatav - ema oli väsinud ja pahas tujus. Kui ma pidin pissile minema, siis alati paotasin ettevaatlikult oma toa ust ja vaatasin, ega ema ei paista läbi köögiukse klaasi – lipsasin pissile ja tagasi ainult nii, et ema ei saanud mind näha ja mind enda juurde kutsuda, et minu peale mingil põhjusel karjuda. Sellest ongi mul vast jäänud mulje, et naise elu on üks suur vaev, kui ta meelega ja otsusekindlalt ’beibetama’ ei kuku. Mina igatahes ei kavatse kunagi niimoodi rabama hakata, et teiste inimeste lõõgastumine ja rõõmus rahu mul harja punaseks ajab :D



*



Ja siia juurde üks hiljuti loetud artikkel, kust võib lugeda, et pole küll sugugi nii, et nüüd, kus ka naised kõrgematele kohtadele pääsevad ja kõrgemat palka saavad, pole neile enam nii oluline, et mees kõvasti teeniks. Vastupidi: kui naine rabab, siis on talle veelgi olulisem, et ka mehel oleks korralik palk. Sest kui mees ei viitsi rabada ja soovib rahulikumat elu, või lihtsalt pole nii arukas või võimukas, et juhtival kohal töötada, siis tekivad kodus pinged, et mees justkui ei panusta nii palju.

Mind paneb see artikkel äratundmisrõõmust muhelema, sest mina olen tõesti alati nõutult imestanud, kas see siis tõesti on nii, et naised on rahul, kui nemad on võimsad ja mees sossutab tasakesi mingit väikest tööd teha ja kodus on nii, et naisel on töömuresid pea täis ja käskude jagamine ja kiire otsustamine kehamälus, aga mees vaatab muretult jalgpalli ja mõlemad on rahul. Ma tean juba ammu, et ma ei tohiks enda pealt üldistada, ja nii olen ma siis peamiselt omaette mõelnud, et kui mina oleksin raha puudusel sunnitud ’taff mutt’ olema ja mees teeks rahus oma väikest seebikeetjatööd (näiteks), siis ma kukuks kodus seda va mõnulevat tuiamit kamandama nagu last. Et kui mina oma pisikese jõuga raban ja võitlen, siis pole ka mu suurel energilisel mehel mingit arvuti taga sõja mängimist 5 tundi järjest. Praegu, kus ma vaatan hoolega, et mul oleks piisavalt palju mõnusat äraolemist, luban ka mehel logeleda. Sellisel juhul ma mõistan, et raha on vaja ainult söögiks ja riieteks ja pesupulbriks ja ulualuseks – suurema raha kulutaks me niikuinii ebavajaliku kraami peale :)

*

Veel huvitav uudisenupuke:
Selles artiklis
kirjutatakse, et lapse õnnelikkus on seotud sellega, kui eluga rahul ja õnnelik on tema ema. Isa õnnelikkusel pole aga lapse õnnelikkusega mingit seost.
Huvitav!


*

Ja veel üks. Hiinas on ju nüüd ühe-lapse-perepoliitika ja psühholoogid on muretsenud, kas ühelapselistest peredest ei kasva mitte isekad inimesed – ja hiinlastest niimoodi üks isekas rahvas.
Kuid mahukad uurimused mitmel maal on näidanud, et hoolimata levinud stereotüübist EI kasva pere üskikutest lastest negatiivsemate iseloomujoontega isiksusi kui mitmelapseliste perede võsukestest – ei Hiinas ega ka kusagil mujal. Ainus erinevus, mis leiti üksi kasvanud ja mitmelapselistest peredest pärit lastel oli see, et üksikud lapsed on akadeemiliselt veidi edukamad kui paljulapselistest peredest pärit lapsed. Mina täitsa usun! :)

(Selle viimase uudise link on mul kadunud, alles on ainult mustandilehele kopitud lõik:

Yet despite the stereotype, the research has revealed no evidence that only kids have more negative traits than their peers with siblings—in China or anywhere else. "The only way only children are reliably different from others is they score slightly higher in academic achievement," explains Toni Falbo, a University of Texas psychology professor who has gathered data on more than 4,000 Chinese only kids. Sure, some little emperors are bratty, but no more than children with siblings.)

*

Kas pole see maailm üks põnev paik?!
Ja miks on asjad nii nagu nad on, ja mitte teisiti... ja kas nad üldse ongi nii, nagu meile näib? :D

Pühapäev, 17. aprill 2011

BARBI PILVRE "Formaat"


Mitte ei saa ka mina naermata jätta, et naisõiguslase nimi on Barbi, hihii :)
Barbie'dest räägib ka Barbi Pilvre - et neis pole mehelikku edasipüüdlikkust ja agressiivset oma eesmärgi poole rühkimist. Barbie on alati valmis teisi abistama ja teisi kaitstes ilmutab ta suur söakust. Barbie on suur rahakulutaja, kuid tööl ta ilmselt ei käi, kuna ta pole kunagi väsinud :) Autori arust meenutaks Barbie supernaist - kui tal oleks tegelikke kohustusi vanemate või laste ees, kuid autori arvates elab Barbie vaid endale. Mina pole nõus - oma liha ja vere eest on kergem hoolitseda kui need pidevad võitlused, mida Barbie oma ajakirjades ja joonisfilmides sõprade ja võõraste õiglase kohtlemise nimel ette võtab.

Sealt jõuab otsapidi naiste õiguste juurde. Võiks arvata, et oma õiguste eest seisev naine ei tee kodus asju, mida ta ise vajalikuks ei pea või mis talle endale midagi ei paku. Et kui ise kooki ei taha, siis teistele ka ei küpseta ja kui ise oma riideid ei triigi, siis ei triigi ka mehe riideid. Niisiis mina justkui ei seisaks enda eest - teen paljusid asju, et rõõmustada oma meest ja last. Tegelikult on see muidugi jama - oma peret rõõmustades (jah, neile teeneid osutades, mõnes mõttes) korraldan ma iseendale õnnelikku pere-elu. Nii et pole 'orjamises' midagi allaheitlikku, see on selgelt enda heaoluks. Ma ei mäleta, kes ütles umbes nii:

Kes ei püüdle abielus esimese asjana partneri õnne, see ei saa ka ise õnnelikuks.

Ma olen 100% nõus... siiski, selle mööndusega, et partner peab ikka meeldima :D... Kohutav on ninnutada kedagi, keda põlastad. Nii et ma ei arva, et naine ainult enda eest hoolitsedes endale mingi teene teeb...

Veel on mul raske mõista naisõiguslaste võitlusi 'ühiskondliku surve' vastu.
Väga huvitav, kas ma olen nii individualistlik, et ma ei tunne seda, või olen ma lihtsalt nii palju asju 'õigel ajal' teinud, et keegi pole vajalikuks pidanud mulle survet avaldada?
Ma tunnen selget vajadust teha asju nii nagu mu perele meeldib - sest kui mina nendega arvestan, võin loota, et ka nemad minuga arvestavad - kuid arvestada ühiskonna ootustega?! - see jääb mulle kaugeks. Kes ja kuidas saaks mulle ühikondlikku survet avaldada?

Samamoodi pole ma tundnud meestepoolset üleolevust rohkem kui näiteks naiste poolt. Need pole ju kunagi mehed, kes tulevad tibiblogides ütlema, et mis sa pildistad ennast ja oma riideid! Need on ikka teised, "väärikamad", "ülevamad" ja "paremad" naised, kes teisi naisi põlastama tulevad. Meeste naiivse eneseimetluse ärakannatamine on siinkõrval köki-möki.

Feminismi endaga ongi justkui kurvad lood - ka BP ütleb, et feminism on
*pika ajalooga ja sisaldab palju erinevaid ideid, mis sageli teineteisele vastu räägivad. Kui keegi räägib feminismist, või - mis tavalisem - hurjutab feministe, tasub täpsustada, mida ta sellega konkreetselt silmas peab.
Njaa, kehv lugu küll. Üks naine võib end feministiks nimetada, kuna tema arvates on mehed ja naised täpselt ühesugused, vaimselt ja emotsionaalselt. Teine nimetab end feministiks, kuna tema arvates tuleb kõrgemalt väärtustada seda, et naised on olemuslikult hoopis teistsugused kui mehed ja toovad ühiskonda hoopis teisi tuuli.

Muide, mina ei saanudki aru, kuhu jääb BP. Tõesti ei saanud. Ta räägib maskuliinsetest väärtustest - võib siis vist arvata, et ta näeb mingeid erinevusi. Ta räägib sellest - millega ma vääääääga nõus olen, - et meestekeskses maailmas on hinnas teguvõimsus: tulemused, kiirus, efektiivsus. Inimlikul omapäral ja inimlikel nõrkustel ja puudustel pole selles maailmas kohta; me peame püüdma sobituda energilise tegija-malliga, ükskõik, milline meie isiksus tegelikult on. Jah, see on väga suur probleem, minu arvates ka. Kindlasti on kehv, kui palkad kellegi, kes on uimane või eksib või tahab oma eraelust kõigile rääkida, kuid minu meelest peaks selle kõigega leppima ja oleks hoopis tore, kui töökaaslaste hulgas oleks eredaid kujusid - kui ka nende 'eredus' nende töötulemusi halvas suunas mõjutab. Me oleme ikkagi inimesed, mitte robotid.

Veel üks eelmisega seonduv huvitav asi, millest BP räägib: oma (äriliste) eesmärkide saavutamiseks õpetatakse mitmel pool inimestele 'õigesti' lähenema, ehk lähenema nii, et nad võimalikult suure tõenäosusega teid ära kuulaksid ja et neil oleks võimalikult ebameeldiv teile 'ei' öelda. Seda teades oletad juba liiga sageli, et sulle midagi müüa üritatakse - ennastki hakkab häirima, et kohe ärakasutamist ja oma asja ajamist kahtlustad, kui hakkad kellegagi justkui juhuslikult juttu ajama ja siis selgub, et sa saaksid teda aidata. Põhimõtteliselt on ju võimalik, et ta ei lähenenud sulle selle plaaniga. Ja siis juba hakkad tõrjuvamalt ja kuivemalt rääkima inimestega - igaks juhuks, et nad oma asjadega sulle kukile ei istuks, kardad juba ette, et neil on sõbralikkusega mingi tagamõte, sest aeg on raha ja ilma eesmärgita ei tee keegi enam midagi.

Põnevat arutlust oli ka rahvastiku vananemise teema ümber. Ma olen kuulnud, et üle 35aastastel on raske tööd leida. Uh, no ju siis on... Ma olen 33 aastane ja ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma 2 aasta pärast kellelegi nii vana tundun, et mulle tööd ei julgeta anda :D... no ei suuda uskuda, lihtsalt. Aga BP usub, et nii see on, ja veel usub ta, et see muutub, kui praegused noorelt pukki saanud otsustajad ise vanaks saavad. Mina aga kardan, et praegused noored juhid näevad veel 60aastaselt välja nagu Anu Saagim, ehk siis nad jäävadki beibetama ja võtavad beibesid ka tööle, kuid naised, kes elavad 'tegelikku elu' oma mehe ja laste kõrval, ei jaksa tavaliselt beibetada niimoodi. Vähesed jaksavad, sest ilus olemiseks peavad enamik käima trennis, pidama miskitlaadi dieeti, pesema ülepäeviti juukseid, mida siis maskidega turgutatakse - see kõik nõuab aega ja muud asjad võivad tähtsamad olla. Aga mulle teeb Väike Tüdruk märkusi, kui ma meikimata olen. Ütleb, et ma olen hall ja väsinud ja kole :P Nii et ma siis meigin praktiliselt iga päev, et mitte olla hall ja väsinud - samas võin ma terve päeva 'pidzhaamades' ja kammimata juustega ringi lasta :D

Kuid isegi kui ma pole autoriga sama meelt selles osas, kuidas asjad on või tõenäoliselt olema hakkavad, kirjutab BP väga huvitavalt, asjalikult ja rahulikult. Ma olen nii rõõmus, leides siit mõne kandi pealt küll irooniasädemeid, aga mitte rämedat, maotut põlastust, mis selgelt väljendatud kriitikaga sageli kaasneb, ka blogides. Mitte ühegi koha peal ei jää sellist tunnet, nagu BP sooviks kedagi 'paika panna' või räägiks 'lollidega'. Tema arutlemise stiil on konkreetne, kuid mitte halvustav - ja niimoodi pole väga kerge kirjutada, nii et - RESPEKT! :)

Huvitavalt kirjutas BP ka paljukedratud teemal: mis oli enne, kas labane ajakirjandus või inimeste labane uudishimu kuulsuste ja narrikeste vastu. Võiks arvata, et on selge, et inimestel on huvi Kroonika-laadse kirjanduse vastu. Kuid - kas neil oli vajadus sellise ajakirja järele enne kui need ilmuma hakkasid? Nagu mõnegi reklaamiga ju - need väidavad, et nad annavad infot ja aitavad valikut teostada, kuid mõnikord on ka, et sa pole mingist tootest kunagi puudust tundnudki, aga reklaami vaadates hakkad mõtlema, et just see sul puudubki. Ma mõtlen, et kõmuajakirjandusega on samamoodi - vaevalt, et keegi nüüd otseselt kõmu järele vajadust ja igatsust tunneb. Aga kui sa tead, et meelelahutuslik info teiste inimeste kohta on vabalt saada, siis hakkad mõtlema, et see oleks endalegi sobiv meelelahutus... Ehk. Mul veab selle pärast, et Mees peab end toimuvaga kursis hoidma ja kui midagi eriti veidrat juhtub, siis ta tavaliselt räägib mulle ka - nii ei pea ma ise Delfi peale aega kulutama, kuid mõne inimese kohta on küll huvitav kuulda, pean tunnistama. Näiteks Kati Murutari lahutus oma viie lapse isast, ja siis need järgnevad seiklused - hinge kinni pidades kuulasin, kahju on temast ja üldse mitte üleolevas võtmes. Ka BP ajakirjanduslugudes on kirjeldatud päris persoone ja nende lugusid - see 'mitteabstraktsus' teeb minu meelest BP tekstid naiselikuks. Näiteks - kas meedia kasutas Arnold Oksmaad müüginumbrite osas ära või manipuleeris Oksmaa küllaltki oskuslikult meediaga, et saavutada omi eesmärke? Küllap mõlemat, ja kui me mõnele inimesele kaasa tunneme (nagu mina Kati Murutarile), siis Oksmaale mitte eriti.

Mõnest BP suhtumisest aga ei saanud ma aru.
Näiteks räägib ta sellest, kuidas mehi ei mõisteta hukka, kui nad endale loomingulise puhkuse võtavad või ennast otsima sõidavad - neid esitatakse teinekord lausa kangelastena. Kui aga naine jätab maha kodu, siis reostavad loomad ära korteri, lapsed lähevad pätiks ja mees hakkab jooma - kõik läheb hukka. Ma ei saa aru, mida BP tahab öelda: kas see on nii või on see rumal kartus ja mehed saavad sama hästi hakkama; võibolla ta tahab lihtsalt öelda, et asjalood on niimoodi, et naisel pole valikut. Jah, naisel pole valikut alates sellest, mil beebi kasvab tema sees ja ainult naise rindadest tuleb piima. Arukas on sellega leppida, mulle näib sellega kaasneva üle nurisemine teismeea-väärse probleemina.

Mis veel naiste ja meeste võrdsusesse puutub...
On õudselt ebaõiglane, et ainult naised jäävad rasedaks. Sellega kaasnevad hirmud, soovid ja lootused mõjutavad nii naiste kui ka meeste psüühikat ja käitumist. Ja mitte midagi õiglast pole ka selles, et mees ei saa mitte midagi teha, kui tema tahab last ja naine ei taha. Need asjad ei saa mitte iialgi 'õiglaseks' ja me ei saa mitte iialgi võrdseks. Õieti, see saab juhtuda juhuslikult: kui naisel ja mehel on abortide ja sünnituste osas alati sama arvamus, veel täpsemalt: kui mees arvab nii nagu naine otsustab. Ma absoluutselt ei igatse aega, mil abielunaine ei tohtinud üksinda abordi kohta otsustada. Ja ma ei igatse ka aega, mil töötav naine oli paaria (kuigi ma ei tea, kas kunagi on keelatud naistel teistele õmmelda või hoidiseid müüa vms, igatahes ajavad naised kõvasti äri juba 1001 öö muinasjuttude aegadel kui nad pidid oma nägu katma - usun, et Euroopas oli see kõik alati VEEL palju lihtsam). Nii et feministid on toredat tööd teinud, kuid mulle jääb siiski segaseks, miks naine end tänapäeval tahaks feministiks nimetada. Mille eest ta võitleks?

Siiski, huvitavalt ja lakooniliselt kirjutatud tekstid, mis tekitasid palju küsimusi ja huvi ilma-asjade suhtes. Lugesin seda tegelikult paar nädalat tagasi, praegu on pooleli sama autori "Minu võitlused", aga viimasel ajal pole olnud üldse jaksu midagi lugeda...

veel pilte

Ma saan täitsa aru, et mõni inimene peab väga nõmedaks seda, kui blogipostitustes näidatakse pilte ostetud asjadest või iseendast, aga ma ma mõtlen nii, et ma pole kunagi oma blogi mingiks vaimseks paigaks nimetanud, nii et ma panen ikka vahel ainult pilte, eksju... seda enam, et minu jaoks on poodides käimine suur asi, ma kipun väsima ja ei armasta seega poode. Aga Väike Tüdruk oli nii kaua taskuraha kogunud ja soovis osta mingi ehte ja mingi 'raja' oma zhu zhu hamstritele.

Kõndisime palju, aga liiga ära ei väsinudki seekord! Nii et kui koju jõudsime, hakkasin veel pirukaid küpsetama.

Hamstrirada meeldib väga ka Tiigrile:










Väike Tüdruk ostis endale sellise käevõru:




Me olime seal ehte-poes nii kaua, et ka mina ostsin endale 3 ehet.
See helesinine kigerik-kägerik on kassiga kaelakee - ma ei oska väikesi asju selgelt pildistada.
(Pildil plõksates läheb see suuremaks!)
Ruuduga asi on käevõru ja ringiga asi on kaelakee.
Väikese Tüdruku jalakese jätsin ka pildile, kuigi selle ma sain juba ammu :P, aga see on ikka veel mulle armas! ;)



Ringiga kaelakee mul eile kaelas, kui pirukaid küpsetasin...




Kassiga kee mul kaelas ja uus käevõru käel, täna hommikul.
Käed on mul pea peal selle pärast, et proovisin omal juuksed geeliga vastu pead siluda, aga ei õnnestunud :D... nii et viimasel pildil viskasin seljatagused patsiotsad üle pea 'mopisoenguks' :D





Kui koju jõudsime, hakkasin pirukaid tegema, nagu laupäeviti ikka.

Aju kausis:




Toored kõhnad kaneeliplönnid ja teisel pildil juba paksukesed, pärast pooletunnist ahjutamist:









Valmis.
Aga oma vorsti-peekonipirukaid ma pildistada ei armasta, need on armetud nagu surnud rotid.






Aga tore päev oli! :)
Mees, kes oli jälle tööasjus ära, imestas õhtul, et me tibutava vihmaga ikka linnaskäigu ette võtsime, aga ega me suhkrust ole - meile see ilm sobis! :)

Loodan, et ma nüüd midagi topelt ei pannud... Kui panin, siis parandan kunagi hiljem, praegu küll enam fotodega tegeleda ei viitsi...

Reede, 15. aprill 2011

veel pilte

Väike tüdruk ei pidanud täna hommikul tundidesse minema, nende esinemiste tõttu.
Mees aga on miskil töö-üritusel, nii et meie tegime endale sellise ülemeeliku hommikupooliku kartulikrõpsude ja kohukestega :)
Pilte tegime ka palju - mõned panen ka siia :)








Ma ajasin siin viimasel pildil selga Väikese Tüdruku uue jope.
Tundub, nagu me peaaegu saaksime teineteise riideid kanda, aga tegelikult on nii, et mina venitan tema riided endale selga küll (mõnikord olen kogemata kandnud mõnda tema maikat, mis meil on ühesugused), kuid tema näeb minu pluusides-jopedes küll väga kole välja - need on talle ikka hirmus suured, ripuvad õlgadest ja vöökoht on väga nihu...
Aga mina võiksin ju küll tema jopesid varsti ära ähmama hakata, mis? :P

Persu ja muud loomad

Njah, ma olen suht napakas ema, mõnikord.
Väikese Tüdrukuga käib kogu aeg üks hirmus lollitamine ja ma tunnen end täiesti teismelisena, sest ka need tegelinskid naeravad 'eimillegi' üle nagu oleks purjus või üleväsimusest segi kogu aeg.

Viimased kolm päeva oleme naernud sõna üle 'persu'.

Ei mäletagi, kuidas see (lause) algas, aga Väike Tüdruk marssis mu toast minema öeldes: "... või sa pead mu Mersu kinni maksma."

Mina vastasin: "Hea, et ma su 'persut' kinni maksma ei pea!"

Sealt tuli hirmus naer ja ülejäänud aeg on persu-juttu ajades möödunud.

Näiteks kutsun ma Väikest Tüdrukut sööma ja ütlen: "Tule pargi oma 'persu' nüüd siia laua äärde!" Jälle naeru rohkem kui asi väärt :)

Või siis räägib Väike Tüdruk mulle muinasjuttu:
Eit kasvatas persut. Kui persu oli küllalt suur, hakkas eit oma persut maast lahti kangutama, aga ei jaksanud - persu oli liiga jämedaks paisunud...

Üks väike sõnamoonutus ja meie naerame kolm päeva jutti...
Kevad! :)

*

Väike Tüdruk on niikuinii pöörane, sest ta ajab seosetut juttu :P
Näiteks hetk tagasi pahandas ta minuga naljatamisi:
"Sa oled metsik ja inetu isik... kuid armastus ei hüüa tulles!..."
ja veel...
"... nüüd sa siis tead, kalkun. Kas ma tohin sind nii kutsuda?"
:P, ei no miks ei tohi... :D

Seosetu jutt üllatab, ja üllatusest hakkadki naerma.
Nii me siin naerame nagu napakad.



*

Palju saab naerda ka Tiigrikese üle.
Mõnikord panen ma Animal Planeti käima ainult selleks, et vaadata, kuidas kassike teleka-loomadega suhelda üritab. Kuigi tal pole lubatud telekakapi peale hüpata, lasin tal seda täna siiski teha, sest nii naljakas oli vaadata, kuidas ta teleka tagant ja seest koeri-kasse välja kaevata üritas, ise kurrudes ja midagi innukalt seletades... :)





Neljapäev, 14. aprill 2011

Heietusi

Elu hakkab vanasse roopasse tagasi pöörduma.
Väike Tüdruk läks täna lõpuks kooli. Ta peaks homme esinema, olen natuke mures tema köha pärast, sest talle pannakse see suu-mikrofon mõneks ajaks näo külge :P Loodan, et suuremaks rögistamiseks siiski ei lähe :P

Kuna me olime ikka korralikult haiged ja palavikus, on Väikesel Tüdrukul pooleteist nädala õppematerjal enam-vähem õppimata. Olin ehmunud, kui kuulsin, et ta pidi inglise keeles tunnikontrolli kohe hindele tegema - ilma et ta kolme vahepealse Unit'i sõnu üldse saanudki oleks, sest neil pole õpikuid - õpetaja annab sõnad väljatrükitud paberitel, mis lapsed omale vihikusse kleebivad. Õnneks olin ma Väikesele Tüdrukule värve kunagi ise õpetanud ja vihikust võis ka vaadata, nii et Väike Tüdruk sai 'viie miinuse'. Aga kui tunnikontrollid teda muidu ei eruta, siis seekord oli ta küll mures olnud.

Üldiselt oleme me selle haigusetuuriga hirmsateks kalli-pallideks muutunud - see on armas :)
Aga vahva on ka see, kuidas ta koolist tuleb ja hoopis krapsum, valjuhäälsem ja asjalikum on, kui minuga kodus. Ma mõtlen, kas ma tõesti muutun kunagi ka selliseks, kes püüab oma 'täis kasvavat' last lapserolli ja oma kontrolli alla suruda? Praegu ma küll nii imetlen seda, kuidas ta väljast tuleb ja on nii selgelt elavam ja asjalikum kui minuga kodus uinamuinatades :) Minu meelest on see imetore, et ka väljastpool kodu ja mind on tema jaoks maailm olemas.

Nüüd pärastlõunal lippas Väike Tüdruk tagasi kooli, Ürituse Peaproovi. Ta kallistas mind uksel ja hüüdis vahvalt: "Ära minu pärast muretse, küll ma millalgi koju saan!"
Nunnu! :)
Kodus tagasi oli ta õige pea, sest selgus, et tema osa oli juba päeval ära proovitud. Juhendaja vabandas, et Väikesele Tüdrukule ei öeldud, et tema ei pea pärastlõunasesse proovi tulema. Väike Tüdruk oli lohutanud, et sellest pole midagi ja ta pole vihane.
:D, suuremeelne laps!

*

Mina käisin eile üle mitme kuu solaariumis. Väike Tüdruk kohe märkas erinevust minu tänases jumes, küsis tunnustavalt: "Kas sa oled täna pruunim?!"
Me mõlemad jälestame seda, kui ma kahvatu olen, nii et solaariumivisiitidel saadab mind teadmine Väikese Tüdruku heakskiidust :)

*

Mõtlesin pikalt Soodomakomorra kommentaarile mu eelmise postituse juures.
Et kuidas me, naised, nähtamatuteks muutume?
Muide, minu käest pole seda mõtet küsida, sest mina tegelikult ei tunne, et minu panust ja kohalolemist võetakse endastmõistetavana.

Ma tunnen hoopis kahte asja: esiteks, et ma olen liigagi ülistatud ja teiseks, et ma ei tohiks elada ja jätta muljet, nagu minust oleks mingit kasu.

Minu teod ei jää märkamata, sest neis asjus olen ma täitsa lapsik: kui ma midagi ära teen ja enda arvates tubli olen, siis ma küll ei jää ootama, kuni keegi teine seda äkki märkab ja mind äkki tunnustab, vaid ma kalpsan kohe lähima sugulase juurde ja kuulutan, millega ja kuidas ma hakkama sain, ja eks ole ma tubli!?! :D Ma ei tea, kust selline komme pidevalt 'koera saba kergitada', aga seda ma rõõmsasti teen, ja Mees pole kunagi ülivõrdes kiitusega kitsi. Ma muidugi tean, et ta teeb nalja ja liialdab oma kiitusega, aga mis siis? :) Peaasi, et see kõik käib heatujuliselt ja ega ma sinna kiitusesse süvenema jää, vaid kalpsan kohe rõõmsalt minema jälle - väljateenitud puhkusele või veel midagi toredat tegema :)

Aga see, et ma pole välimuselt väga muutunud ja et ma pole pidanud erinevate 'kaalukategooriate' puhuks riideid ostma, on küll kuidagi endastmõistetav meie peres - ei lähe mina kunagi Mehe ette keksima, et näe, kui kena ma täna välja näen, ega ütle ka tema mu väljanägemise kohta kunagi eriti midagi, ka mitte naljatades ja tobedates ülivõrretes. Aga ma arvan, et see on kuidagi nii, et kuna mina pole väga muutunud, siis on minu jaoks kõik tavaline..., ja Mees muidugi mõtleb, et katsu sa paksuks minna - kohe võtan uue kõhna naise :D
Tegelikult on nii, et mu Mees on nii fikseerunud saledale kaaslannale, et ta on alati käinud sellistega, kellest on selge, et vanemaks saades muutuvad nad pigem veel kondisemateks, mitte ei lähe paksuks. Ma olen mõelnud, kas ta jätaks mu maha, kui ma oleks muidu täpselt selline inimene nagu ma olen, aga kaaluks 75 kilo? Mulle tundub see nii tühine asi, aga iial ei tea, mis teise inimese jaoks vastuvõetamatuks osutuda võib.

Ma mäletan siiamaani eredalt ühte blogipostitust aastate tagant, kus noor naine rääkis, kuidas tema ema ja ta mees tema kaalu kallal norivad. Mees teinud isegi halva nurga all fotosid, et naisele tõestada, kui kole ja paks ta on. Tundus nii kohutavalt inetu sellest mehest, kuid nüüd olen ma mõelnud, et kui tõesti ongi nii, et sa ei suuda end ülekaalulise naise kõrval näha, aga kõik muu klapib, siis sa oled tõesti ülimalt nigelas seisus - et tahaksid nimelt selle inimesega olla, aga ei kannata teda vaadata. Või kas see üldse saab nii olla? Mulle tundub, et ei saa, aga nii paljud inimesed peavad mingitele kindlatele nõudmistele vastavat välimust väga oluliseks... Imelik, et just mina, kes ma väga radikaalselt muutunud pole täiskasvanueas, olen kogu aeg mõelnud, et mis sest välimusest ikka vaadata, kui see muutub päris kindlasti. Ja ma tean inimesi, kes endaga muudkui mässavad ja ikkagi rahul pole, ja just nemad lähevad elevile, kui mingi 'kompuga' kasvõi natuke flirtida saavad. Kummaline on see ilma-eluke :)

Ma ei tahaks enneaegu vananeda, kuid ma ootan põnevuse ja hellusega oma kortse :)
Kuigi räägitakse, et ka kortsus naisi ei taheta tööle ega mehele ega üldse... ma millegipärast ei usu seda, veel... eks näis :)

*

Olen viimasel ajal rahulikult lugenud Barbi Pilvre lühikesi esseesid-artikleid. Ta ei räägi ainult naiseks olemisest vaid üldse sellest, mida ta ühiskonnas näeb. Ma ei kujuta ette, kuidas ma tema raamatutest kirjutama peaksin, sest erinevaid teemasid ja probleemikäsitusi on
tal palju, lahendusi ja suuniseid vähe... Igatahes on tema raamatud olnud üllatavalt põnev lugemismaterjal... Katsun peagi neist mingi arvamuse kokku klopsida.

***

Tänaseid pildikesi...